maa¹ Kett. K R U L P M Kõ S Po Lu Li Ra J I Ku (Ma) ma ~ maah Kr. Maa Pal.1 Ма Tum. Мъа K-reg.1, g. maa 1. maa, maapind земля, земная поверхность; M ai tänän on suur tuisku, kõig maa i taivaz on üheᴢ oi, (küll) täna on suur tuisk, kõik maa ja taevas on koos (= ei näe maa ja taeva vahet); Lu se ku tallaaʙ, maa kõikk komizõʙ kui see astub, (siis) maa lausa müdiseb; M maameez on tšüntäjä, kumpa suv̆vaab maata tšüntää põllumees (maamees) on kündja, kes armastab maad künda; M maa jo algap kahuttaa, algap kahuttaa maata maa hakkab juba kahutama, hakkab maad kahutama; M maa oŋ kahuza ~ Li maa oŋ kahmõᴢ maa on kahus; Li maa meni kahmõõ maa läks kahusse; Lu ku pääsko lennäʙ maata müü, maata vass, matalal, siis sooviʙ vihmaa kui pääsuke lendab maad mööda, maadligi (vastu maad), madalal(t), siis ennustab vihma; Lu mügrä meeb maa alitsõ, kõvass maass meeb läpi mutt läheb maa alt (läbi), kõvast maast läheb läbi; Lu maamunnaa isutõtaa roškiijõõkaa, siiᴢ varᴢ nõizõp tšiiree pääl maa kartuleid pannakse maha idudega, siis tõusevad pealsed (tõuseb vars) kiiresti maa peale; M mee hot́ maa al̆laa, täm minu levväʙ kk. mine kas või maa alla, tema leiab mu (ikka üles); P ühs jalka om maall, tõin jalka on avvaa serväl, autaa tõkkumizõllaa kk. üks jalg on maa peal, teine on haua serval, hauda kukkumas; P johzõb nii kõvassi, etti jalgad maalõõ evät tapaa jookseb nii kiiresti (kõvasti), et jalad maha ei puutu; K maβod meneväd mahaasõõ (uskumus:) maod lähevad (paaspäeval) maa sisse; M lüö vad́d́a mah̆haa löö vai maasse; M nii on kõv̆vii köühä niku krotti maaᴢ kk. ta on nii väga vaene nagu mutt maa sees; Li miä tõmpazin jussirohoo juuriikaa poiz maassa ma tõmbasin jussheina juurtega maast välja; J mahzad maalõõ avvõttii rl. maksad maeti maasse; Ra se on paĺĺaz maa, troppa ili tee päälüᴢ, siin ep kazva mittä see on paljas maa, jalgrada või teepealne, siin ei kasva midagi; Lu eb õõ tasainõ maa, komkikko on ei ole tasane maa, on mätlik; M köŋkkelikko maa ~ bugrikko maa künklik maa; M sammalikko maa samblane maa; J töŋgittü maa (üles)songitud maa; J toptšittu maa tallatud maa; M matalap maa rohta, pitšep metsää puita. tee (Set. 18) mõist. madalam maa rohust, pikem metsa puudest? – Tee; Lu maa päälin maapind; J maa mittõri maamõõtja; J maa värizemin maavärisemine; Kõ maa izäntät, maa emäntät teile puhas võraa [= võra], mille puhas terveüs (Len. 216) maaisandad, maaemandad (= maahaldjad), teile puhas ohver, mulle puhas (= tugev) tervis; Lu maa mügrä mutt; 2. maa, pinnas земля, почва; Lu ku maa on laiha, sis peltšääp poutaa kui maa on lahja, siis kardab põuda; Lu kuza on üvä maa, rüttšees kazvap kahs päätä kus on hea maa, (seal) kasvab rukkil kaks pead; M med́d́ee maad on köühäd maaᴅ meie maad on kehvad maad; M jussi kazvap kuival maall jusshein kasvab kuival maal; M märtšä maa ~ Li märjekaz maa märg maa; Lu sookaz maa soine maa; Lu saviperinõ maa savisegune maa; M tšivikko maa kivine maa; Li aherikko maa vilets (~ liivane) maa; M juurikaz maa (umbrohu)juuri täis maa; Lu soo maa lõõkuʙ soomaa nõtkub; J sula maa (Must. 183) (orig.: sula t. viljelyn alla oleva maa); M oogattu maa puhanud (= söötis olnud) maa; Li uusi maa, pluugaa kuraᴢ, se leikkap ku nõsõtaa uutta maata uudismaa, (raud)adra nuga, see lõikab (maad), kui küntakse uudismaad; 3. muld земля; I groba laskõass autaa i maata pannass päälee, maalla tukataᴢ puusärk lastakse hauda ja mulda pannakse peale, mullaga kaetakse; Lu katto õli tehtü maassa, mättäissä katus oli tehtud mullast, mätastest; Ra pääsko kannab nokaakaa maaᴅ pääsuke kannab nokaga mulda (= muda); Lu mõnikkaal nõmmõl on valkaa liiva, a mõnikkaal on mussa maa mõnel nõmmel on valge liiv, aga mõnel on must muld; Ra pokkoinikal lugõtõllaa: makkaa maata kerkiät surnule itke-

takse: olgu muld sulle kerge (maga kerges mullas); Lu se on nüd jo maa (surnu kohta öeldakse:) see on nüüd juba muld; Lu vesi haizoʙ maalõ vesi haiseb mulla (= muda) järele; Lu maa komu mullakamakas; M maa blindõžiᴅ muldblindaažid; Lu maa kaivojõ mullatööline; M krot̆tii nõsõttu maa ~ Li maamügrää nõsõttu maa mutimullahunnik; 4. maa, maavaldus земля, земельное владение; Lu tšell õli talo i maa, jutõltii talopoika, a tšell õli talo, maata eb õllu, se õli pobuli kellel oli maja (= talu) ja maa, (selle kohta) öeldi talupoeg, aga kellel oli maja, (kuid) maad ei olnud, see oli pops (pobul); Li ku maatõ õli paĺĺo, siis süütii uutõõ vootõõssaa õmmaa leipää kui (taluperel) oli maad palju, siis söödi uue aastani (= uue lõikuseni) oma (viljast) leiba; L h́erralta tšüsü maata palus mõisnikult (härralt) maad; Li maa anti rendil maa andis rendile; Lu rendašikka, tämä piti maata rendill rentnik, tema pidas maad rendil; P obrokka maassa mahzõttii, kui paĺĺo sill õli maata, ühs võro vai puol võroa vai kahs võroa maamaks(u) maksti maa eest, kui palju sul oli maad, üks hingemaa või pool hingemaad või kaks hingemaad; Lu nellää revizaa maa nelja hinge maa (= neli hingemaad); M mito entšiä, nii mõnta end́ee maata, nii mõnõõ end́ee maa (kui) mitu inimest (oli peres), nii mitu hingemaad, nii mitme hinge maa; J mahsamaa maa rahojõ rl. maksma maamakse; 5. maa, maatükk, põld jne. земля, земельный участок, земельный надел; поле и т. д.; Lu ümpäri oonõitõ mikä on maa, se on akkunaluᴢ maa, mis on hoonete ümber, see on õu; Lu maat puuᴅ jäävvää, a meit eb lee vs. maad-puud jäävad, aga meid ei jää; P maad on kõlmõza nurmõza maad on kolmes põllus; M jõka maal on õma põlto, kapussmoo, omentara igal maatükil on oma põld: kapsamaa, kartulimaa; M tehäz rütšeelee maata tehakse (= haritakse) rukkile maad (= põldu); M tehtii õzra maata tehti (= hariti) odramaad; J kari on toptšinnu kõig rüiz maa kari on kogu rukkipõllu ära tallanud; J nagriz maa naerimaa, -põld; J vähä põlto maat vähe põllumaad; J tšiireltää seim murtšina de johzimm eim maalõõ sõime kiiresti hommikusöögi ja jooksime heinamaale; 6. maa, maakoht, maa-ala, territoorium, riik земля, край, местность, страна, территория, государство; K kas med́d́ee maa õli švietaa see meie maa oli Rootsi (käes); Lu õli se aźźõ meijjee maaᴢ see asi oli (= juhtus) meie maal; R marja mene muille maille, kala muille kaloille (Reg. 23) rl. mari (= kallim), mine muile maile, kala, muude kalade juurde; Lu miä seilaziv võõrail mail alussiiᴢ ma purjetasin purjelaevadega võõrail mail; M pajatan, kui med́d́ee vad́d́akoo maalla tehtii õzra-maata räägin, kuidas meie vadjalaste maal tehti (= hariti) odramaad; J täält maalt ~ siitte maalt siitkandist; J võõraz maa välismaa; J võõraa maa meeᴢ välismaalane; Ku võõraa maa linnuᴅ rändlinnud; J noorii maa Norramaa; 7. maailm (белый) свет, мир; M tulõʙ vassüntünü maa pääle tuleb vastsündinu ilmale (maa peale); Lu vohma on kazõl maalla pilkattava loll on selles maailmas pilgatav; Lu isä on täll jo tõizõl maal isa on tal juba teises (maa)ilmas (= surnud); J itšiiss bõõ mittäit maa ilmõᴢ maailmas pole midagi igavest; 8. maa, maismaa земля, суша; Lu miä jään maal, em mee merel ma jään maale, ei lähe merele; J kajaga tääb meri säätä, sis tuõb meress vällää, maalõ kajakas ennustab meretormi, siis tuleb merelt ära, maale; Lu ku siä näet konnaa kuivõld maalᴅ, se ep tää üvvää kui sa näed konna (kevadel) kuival (maal), (siis) see ei ennusta head; 9. sisemaa; (vadjalaste asuala sisemaapoolne osa, Kattila ja selle lähikülad) отдалённая от моря часть водского края (деревня Котлы и её окрестности); J näĺĺell aigõll kussle maalt tootii leipää näljaajal toodi leiba kusagilt sisemaalt; Lu kussa õlõᴅ. – maalt kust sa (pärit) oled? – Kattila kandist; Lu maa pooli Kattila kant; J maa poolõõ vätši (= ülägoo vätši) sisemaapoole (Kattila, Pummala, Mati jne. kandi) rahvas; 10. maa, küla (vastandatult linnale) деревня, сельская местность (в противоположность городу); M maasteri bõllu lidnaza, maalla õli meister ei olnud (= ei elanud) linnas, oli (= elas) maal; 11. maa, vahemaa, teatav teeosa расстояние, неопределённая часть пути; K meni vähä maata, tulõp takaa meeᴢ läks vähe maad, tuleb tagant mees; Lu vaśa õli litši rootsii kalmoit, eb õllu paĺĺo maata Vasja oli (= elas) rootsi kalmistu lähedal, (sinna) ei olnud palju maad; J sinne on kõlmõd virstaa maata sinna on kolm versta maad; Ku meni hüvää maa, se izvoššikkᴀ tuli vassaa läks tükk maad (tubli maa), see voorimees tuli vastu; J tükkü maat tükk maad (edasi); J nütt jäi menemiss eb rohkap ku püssü maat nüüd jäi minna vaid püssi(lasu jagu) maad; 12. (mere)põhi дно, грунт (моря); Li sütšüzüss õltii tormiᴅ, lainõõᴅ, võisi võrkoo tšiveekaa veittää eteeᴢ. a ku aŋkkuri meni mahhaa, siiz jo ep tõmmannuᴅ sügisel olid tormid, (suured) lained, võis võrgu (koos) kinnitus-

kiviga edasi vedada. Aga kui ankur läks põhja, siis juba ei tõmmanud (võrku edasi); 13. põrand пол; Li maa roojauʙ, piäb pesä põrand läheb mustaks, tuleb pesta; Po nùorikolõõ tšähsiäs pühtšiä maata (pulmakomme:) noorikul kästakse põrandat pühkida; Lu saunaa lämmittää ja maat pessä on laukopäivää tüü sauna kütta ja põrandad pesta on laupäeva töö; P panõ d́erugad maalyõ pane põrandariided põrandale; J harkkõᴢ roojõkkai(jõ) saappõgoika puhtaa maa pääle astus poriste saabastega puhtale põrandale; J poigaa suku maalta lauloʙ poisi (= peigmehe) suguvõsa laulab põrandalt (= laulab seistes, sel ajal kui pruudi sugulased istuvad); Lu makazin maaᴢ magasin põrandal (= maas); Li kraazgattu maa värvitud põrand; Ra paasinõ maa paest põrand, paekivipõrand; Lu Li Ra J rihee maa toapõrand; Ra maa kaŋgaᴢ põrandariie; I lahtšijõõ hot́ tšehsi maalõõ, lepäzii da makazii heitsin kas või keset põrandat, puhkasin ja magasin; 14. pahmas, põrandatäis vilja rehepeksul количество, мера зерновых для одного обмолота; J jo on kahsi maata tapõttu juba on kaks pahmast pekstud; J ühsi maa pahmassa üks rehepõrandatäis pahmast; 15. põhi (taustavärv mustrilisel riidel) поле, фон (о расцветке рисунка ткани); M kaŋkaalla õli sinin maa i valkõad rizuŋkaᴅ riidel oli sini-

ne põhi ja valged kirjad; ■ Lu müü teemmä maata meie oleme põlluharijad (maarahvas); Li vot see õli semmoinõ se maa tüü vaat selline oli see põllutöö; L mitäid ep pantu mahaa midagi ei pandud maha (= ei külvatud, ei istu-

tatud); Lu maamunad õllaa jo maaᴢ kartulid olid juba maas ~ maha pandud; J maaz viĺĺaa pitämä vilja kasvatama; K siis pantii grobaasõõ, vietii kalmailõõ nu i pantii mahaa siis pandi puusärki, viidi kalmistule ja, noh, maeti maha; M pokoinikkaa veetii maχ̆χaa maeti surnut; K pokoinikka laskõass mahaa surnu lastakse hauda; J koolõd de avvõta mahaa, niku jältšätši bõllu sured ja maetakse maha, nagu jälgegi polnud; I staruχa mätättii mah̆haa vana-

eit maeti maha; Ja päivä issuzi mailõõ päike loojus; Lu müü jäimmä lakkõal maal me jäime lageda taeva alla (= peavarjuta); Kõ maassa matalassa täm õli üvä ińeehmin maast madalast oli ta hea inimene; Lu maa miira vättšiä ilmatu palju rahvast; J maa pint rohukamar; K maa tšimo metsmesilane, kumalane, kimalane. – Vt. ka aho-, einä-, gerttsogii-, hall-, jouto-, kapussa-, karja-, koominaa-, kuja-, liiva-, lina-, meriajo-, mitta-eim-, mult-, muna-, muta-, niittü-, nurmi-, paarńu-, paĺĺaz-, pusto-, puusta-, põlto-, püssü-, rendi-, rihee-, riiga-, riigaa-, roho-, savi-, silta-, soo-, sööttü-, taka-, tallaz-, tara-, tšerikko-, tšüntö-, tšüntü-, tšütö-, tšütüz-, ulko-, upa-, uus-, vajoma-, vako-, väli-, õma-, õvvõõ-. – Vt. ka maaseltšä, mandõri, mätši².

maa² P Lu Ra J adj., indekl. 1. vadja водский; P Ra J maa tšeeli vadja keel; J vad́d́aa tšeelt (õmas tšeelt) vad́d́õlaizõt kutsuta maa tšeelessi vadja keelt (= oma keelt) nimetavad vadjalased maa keeleks; Lu maa lauluᴅ vadja laulud; Lu maa inemin, a vennässi pajataʙ vadjalane, aga räägib vene keelt; 2. isuri ижорский; Ra maa tšeeli isuri keel; Lu vennäi i maa somõro vene ja isuri Somero.

maa-alõtsii Lu maa alt (läbi, kaudu) под землёй (т. е. не по земле); maamügre eläb maaᴢ, tšäüb maa-alõtsii mutt elab maa sees, käib maa alt. – Vt. ka maanalatsõõ, maanalattsi.

maabalk/ka ~ -kõ J, pl. -aᴅ ~ -õᴅ J põrandatala нижняя, половая балка.

maadittsõ vt. maatittsa.

maa-emä K M Kõ maahaldjas, maaema покровительница земли, мать земли; K kalmoill on maa-emä surnuaial on maahaldjas; M maa-emä halvas tämää maahaldjas halvas ta (ära).

maaentšäüspäivä P M Lu J maaentšäüs-päivä P Lu maa-heŋkäüspäivä K taevaminemispüha праздник вознесения; P maaentšäüs-päivä on tševääll taevaminemispüha on kevadel; Lu enipäiväss meep kuuz näteliä maaentšäüspäivää lihavõttepühadest on (läheb) kuus nädalat taevaminemispühani; Lu maaentšäüs-päivä on kallis päiv taevaminemispüha on püha(ne päev); P maaentšäüspäivän maa entšεäʙ taevaminemispühal maa puhkab (hingab).

maaentšäüᴢ Lu (M) maa-entšäüᴢ Lu maa-heŋkäüᴢ L = maaentšäüspäivä; Lu maaentšäüz on nellätšümmes päivä perrää enipäivää; tämä ain on nellän pään taevaminemispüha on nelja-

kümnes päev pärast lihavõtteid; see on alati neljapäeval; Lu enipäiväss meep kuuz näteliä, siiz on maa-entšäüᴢ, ei saa maassa roh-

toa revätä lihavõttepühadest möödub kuus nädalat, siis on taevaminemispüha, (siis) ei tohi maast rohtu(gi) katkuda; L iezä troittsaa on maaheŋkäüᴢ enne nelipühi on taevaminemispüha.

maah vt. maa¹.

maaha, maahaa vt. mahaa.

maahso vt. mahso¹.

maa/hu Lu J-Tsv. -χχu Lu, g. -huu J viga, eksitus, äpardus, viperus, möödalaskmine оплошность, ошибка, промах; Lu ku nõizõn lüümää vad́d́aa mahhaa, ku meni müütää, tuli maahu (~ ošipkõ) kui hakkan vaia maasse lööma, (ja) kui läheb (läks) mööda, (siis öeldakse:) juhtus viperus; Lu tämä eb anna maaχχua tema ei eksi (arvestustes, otsustades jne.); J kui siä nii annid maahuu, panit koorõmaa ümper kuidas sa nii valesti lasksid, ajasid koorma ümber?

maail/ma L M Kõ Lu J (K P Ja) maa-ilma Al. K-Ahl. maai·lma L P M Lu (J I Ku) -m J-Tsv. Ku Маилма Tum. maailm (белый) свет, мир; M kõõz maailma süntü kui maailm loodi; Kõ sitä ebõõ maailmal, mitä miä en tunnõ maa-

ilmas ei ole seda, mida mina ei tunne; M täm on kõikõõ maailmaa ümperikkoa tšäünü ta on kogu maailma läbi käinud; Lu miä ku heittüzin, nii maailma meni pimmiässi kui ma kohkusin, siis maailm läks (silme ees) pimedaks; Lu maa on kõikkaa razvazõpi maailmaᴢ maa on maailmas kõige rammusam; J kõikkas suurõp lidn maailmaa pääll kõige suurem linn maailmas; Lu enn jutõltii, nüt tuõb maailmaa õttsa, ku õli pimeüᴢ vanasti öeldi: nüüd tuleb maailma lõpp (= viimnepäev), kui oli päikesevarjutus (pimedus); L maai·lma lõppu maailma lõpp, viimnepäev; ■ L miε maailmaa sampaass en jεä ma ei jää (maa)ilma sambaks (= ma ei jää igavesti elama); K minuu jätti kaugass tänne maailmaa jättis minu kauaks siia (maa)ilma; Lu se nüd meni tõisõõ maailmaa see läks nüüd teise ilma (= suri). – Vt. ka maamiira.

maailm/aa L M Lu J maai·lmaa M Lu J Ku -a Lu J-Tsv. 1. adv. maailmatu, ilmatu, väga очень, весьма, чрезвычайно, безмерно; Lu ennemuina karjat tšäütii talituu mettsäᴢ, maailmaa kaugaa ennevanasti käisid karjad Talitu metsas, maailmatu kaugel; M näitä õli maai·lmaa paĺĺo neid oli ilmatu palju; M täm on maailmaa rikaᴢ ta on ilmatu rikas; Lu ain õlin maailmaa jurma tšäümää marjaᴢ, ühsinnää ain tšäin, en öhsünüᴅ olin aina ilmatu julge marjul käima, üksinda aina käisin, ei eksinud; M kazessa lahzõssa tuõb maailmaa üvä inehmin, mesimeelellin i kultatavallin sellest lapsest tuleb väga hea inimene, mesimeelne ja kuldse iseloomuga; Lu maa·ilmaa peen, a sõvaa lõikkaaʙ (koi on) väga väike, aga riide sööb (katki); M tämä miz̆zeit teeʙ, nii maailmaa makuzassi (kui) ta midagi teeb (= mingi söögi valmistab), siis väga maitsvalt; 2. adj., indekl. maailmatu, ilmatu, väga suur огромный, громадный, очень большой; Lu maailmaa murõ, što jumal eb antanu rahvaa mukkaa maailmatu mure, et jumal ei andnud teistetaolist (= normaalset last); Lu kase on maailmaa viihkuri, pöllütäb liivaa see on ilmatu tuulekeeris, tolmutab liiva; ■ M nii õli maailmaa piiraga, kõik suh̆hõõ sulaʙ oli (nii) väga maitsev pirukas, (et) lausa sulas (sulab) suus.

maailma-tark/ka: -k J-Tsv. maailmatu tark мудрец, чрезвычайно умный.

maailmõin J-Tsv. adj. maailmatu, ilmatu, väga suur огромный, громадный, очень большой; aŋgĺija om maailmõin Inglismaa on väga suur. – Vt. ka üli-.

maailm/assi: -õssi J-Tsv. ilmatu, väga очень, безмерно; päiv ohtõgoo tüüt tehtü, maailmõssi näĺlessüzin terve päev (päev õhtusse) on tööd tehtud, olen ilmatu näljane.

maa-inimin J-Tsv. põlisasukas, pärismaalane старожил, абориген, туземец.

maa-isä Kõ maahaldjas, maaisa покровитель земли, отец земли.

maakaŋg/aᴢ Lu (Ränk Li) maa-kaŋgaᴢ Lu J -õᴢ Lu põrandariie половик; Lu maakaŋkaita veel kuotaa põrandariideid kootakse veel (nüüdki); Lu maa-kaŋkaat teh́h́ää tükküiss põrandariideid tehakse tükkidest (= riideribadest); Lu rogoškat piettii polovikkona, maakaŋkaana rogusk(e)id kasutati põrandariidena.

maa-kartta ~ maa-kartt Lu maakaart географическая карта. – Vt. ka maa-mere-kartta.

maak/ka: -kõ J-Tsv. -k S J-Tsv., g. -aa J moon; mooniseemned мак; маковые зёрна, маковинки; J kranni tüttö, põzgõt kauneeᴅ, niku maakõᴅ nägus tüdruk, põsed punased nagu moonid; J maakaa seemeneit panna sajjaa mooniseemneid pannakse saia sisse; J maakõss meil muut evät tee ku maakkõ-piirga mooniseemneist meil muud ei tehta kui moonipirukat.

maak/ki¹ (P), g. -ii P = maakka; ku tšihutad nii näe mid ilozad niku maakii kukkaaᴅ kui (vähke) keedad, siis, näe, mis(sugused) ilusad, nagu mooniõied.

maak/ki² Li, g. -ii = maakkõ; maakki, torffavesi, tartuʙ maage, (maakene) turbavesi, (see) jääb külge (= määrib ära).

maakko vt. soomõõ-.

maak/ku Lu, g. -uu = maakka; saijaa sekkaa pannaa maakkua saia(taina) sekka pannakse mooniseemneid.

maak/kõ P, g. -õõ maage, maakevesi (roostene v. maakene vesi, soorauda sisaldav vesi) болотная, рудная (ржавая) вода; maakõkaᴢ vesi, maakkõ vesi johzõp kuzaiᴅ, nii vähäizee nõrizõʙ, se on ruosõkaᴢ vesi, ruosõ vesi, mittä eb õlõ makua, ep saa juuvva maakene vesi, maakevesi jookseb kusagilt, nii natuke niriseb, see on roostene vesi, roostevesi, (sel) ei ole mingit maitset, (seda) ei tohi juua.

maakkõzik/ko M, g. -aa maakelomp (nirisevast maakest pehmeks muutunud koht) трясина, вязкое место (с рудной водой); ai ku on maakkõzikko, et pääz üli menemää oi, küll on maakelomp, (sa) ei pääse üle.

maakkõ/vesi Kett. I -ve·ssi I = maakkõ; I auttšigõ on mokoma ku kanava, siäl joosõb vesi, mokoma ku virttsavesi; kase on maakkõvesi maakeoja on niisugune nagu kraav, seal voolab vesi, niisugune nagu virtsavesi. See on maage (maakevesi).

maa-kleiveri M metsik ristikhein, metsik härjapea клевер.

maakomka Li mullakamakas комок земли.

maakso vt. mahso¹.

maa-kummartuᴢ L kummardus maani земной поклон; rissietti maa-kummartuhsõᴅ risti ette lüües palvetati maani kummardades.

maakunta M-Set. maa, riik страна, государ-ство; kõik maakunta kogu maa (= Venemaa).

maakõk/aᴢ P, g. -kaa maakene, roostene (roostesegune, soorauda sisaldav) рудная, ржавая (о болотной воде); maakõkaᴢ vesi, maakkõ vesi maakene vesi, maakevesi.

maalai/n¹ P, g. -zõõ Kattila kandi inimene (vadjalaste asuala sisemaa-poolsest osast pärinev vadjalane) уроженец деревни Котлы и её окрестностей (водь, уроженец отдалённой от моря части водского края); kattilass kui mäjelie nõiziᴅ, sis kõik õlivad maalaizõᴅ, juoltii i mätšiläizeᴅ kui Kattilalt tulid (sa) üles mäele, siis (sealsed inimesed ~ vadjalased) olid kõik Kattila kandi inimesed, öeldi ka mäepoole inimesed. – Vt. ka maameeᴢ, mätšiläine.

maalain² vt. võõraa-.

maalehto M maa-lehto K teeleht подорожник; M maalehto murolla kazvaʙ teeleht kasvab murus (murul); K paisõõlõõ pantii maa-lehtua paise peale pandi teelehti.

maal/i¹ J-Tsv., g. -ii J märklaud мишень; ampuzin drobass de puuttuzin maalii lasksin haav-litega ja tabasin märki; lähemme maalisõõ ampuma läheme märki laskma; maalii laskõma märki laskma.

maali² vt. kaali-maali.

maali/a J-Tsv., pr. -n J, imperf. -zin J halvasti maalida v. värvida, plätserdada грубо, неумело раскра/шивать, -сить, малевать, раз-; väliss obrõzõd on nii maalittu, jot näiz ühtäit ebõõ jumalaa kuviit vahel on pühased nii plätser-

datud, et neis pole üldse jumalakujusid (näha).

maaĺinovõi vt. malinovyi.

maa/lla K L M J -llõ J -l S J adv. maas на земле; K tuli õli maalla tuli oli maas (= lõke põles); S pikkarain lahs maal rinnaa ĺeži em̆määkaa väike laps lamas maas ema kõrval (emaga kõrvuti).

maal/ta K P M -t L S J I adv. maast с земли; L võtti vilikana maalt tšivie, viskas tämää kõrkõalõ võttis hiiglane maast kivi, viskas selle kõrgele; S korjaab maalt korjab maast (kokku, ära); I nõssaassõ linad maalt poiᴢ koristatakse linad maast ära.

maa/lõõ Kett. K R U P M Kõ S Po Li J I -lyõ L P -lõ K L Lu Ra J I -le K-Ahl. -llõõ J -llõ Lu Li -ll ~ -l Lu adv. = mahaa; L laatko pantii lävie tüvie maalyõ savikauss pandi läve juurde maha; Lu ku utu laskõõb maall, leeb üvä ilma kui udu laskub maha, (siis) tuleb ilus (hea) ilm; Lu lahs laŋkõz maalõ laps kukkus maha; M paŋkõ kukõrtu veekaa maalõõ pang läks veega ümber; M tämä mätäni i tuuli pani maalõõ ta (= puu) mädanes ja tuul pani maha; I groomu mokoma suuri tuõbõ, juurijekaa metsäᴅ lüüʙ maalõõ tuleb niisugune suur äike, kisub puud juurtega maast (lööb metsad juurtega maha); K vizgattii üleelt maalõõ suur lauta visati ülevalt suur laud alla (maha); Lu ähü päälä vana naizikkõ on, põlvissa jalgat rippuvat maalõ (Must. 158) ahju peal on (= istub) vana naine, jalad rippu (jalad ripuvad põlvist alla); ■ J jõka puu, mikä ü(v)vää viĺĺaa eb kazvata, lõikataa maalõ (Must. 153) iga puu, mis ei kasvata head vilja, raiutakse maha; Lu siiz vass tämä senee suõ ampu naganissõ maal siis alles laskis ta selle hundi nagaanist maha; P tšetä kutsuᴅ, tšetä jätäd maalyõ keda kutsud, keda jätad kutsumata (jätad maha); Li kõig jäi maallõ midagi ei jäänud järele.

maal/õõsõõ: -õõsõ K-Al. -yõsyõ P = maalõõ; P miε tulin maalyõsyõ lautappεälᴅ ma tulin laudalakast alla (maha).

maalõõsünnüttelijeine P dem. (ilmale)sünnitajake (ema hellitusnimi rahvalauludes) родительница, родившая на белый свет (ласковое обращение к матери в народных песнях); maamani maalõõsünnüttelijeine rl. mu ema, (mu ilmale)sünnitajake.

maalõõ-tooja (K-Al.) ilmaletooja, sünnitaja (ema hellitusnimi rahvalauludes) родительница, родившая на белый свет (ласковое обращение к матери в народных песнях); maamani, .. maalõõ-toojani (Al. 49) rl. mu ema, .. mu ilmaletooja.

maa/ma U L M Lu Li Ra J Ku (K P) -mõ Lu J -m Lu Ra J-Tsv. -mma S mam/a K U P M Kõ Po -ma Po, g. maam/aa U Lu J -maa S mamaa P M ema мать, мама; Li vanõpõᴅ ovaᴅ maama i taatta vanemad on ema ja isa; P enne õli enne, a nüd on mama (ema) oli (= kutsuti) ennemalt e., aga nüüd on (= kutsutakse) m.; J maamalt õlõn õppinnu virreᴅ emalt olen laulud õppinud; Lu ihan alassi niku maama sünnütti täiesti alasti, nagu ema sünnitas; P maamanim maalõõsünnüttelijeine rl. mu ema, (mu ilmale)sünnitajake; Lu minnua maama piimällä juutti, välillä anti vettä rl. ema jootis mind piimaga, vahel andis vett; J meri on med́d́ee maama rl. meri on meie ema; Lu maama, se on leipä leikattu poolittaa (kui poeg on juba abielus, siis öeldakse ema kohta:) ema, see on pooleks lõigatud leib; Lu miä õlin maamaa mina olin emasse (läinud); M se on mamaa kaaliskakku (viimase lapse kohta peres öeldakse:) see on ema kaapekakk (= pesamuna). – Vt. ka maamo.

maamahso I maamaks земельная плата, земельный налог; kase niku maamahso tuõʙ see on nagu maamaks.

maamak/ko Lu, g. -oo Lu emake маменька, матушка.

maamato P S maa-mato J-Tsv. Ku vihmauss, limukas дождевой, земляной червь; P kõik mitä on maoᴅ, maaᴢ maamato .. mis kõik on ussid: maa sees vihmauss .. ; P kaivaᴅ lapiikaa maamatoi, kalaa püütää kaevad labidaga vihmausse, (et) kalu püüda.

maameeᴢ M Lu maa-meeᴢ Lu J-Tsv. 1. põllumees, maaharija; talunik, taluperemees земледелец; крестьянин, хуторянин; Lu tšen maata tšünti, se õli maameeᴢ kes maad kündis, see oli põllumees; Lu maameeᴢ, tšell on paĺĺo maata, tšen tšünnäb maat, tšülvääʙ talunik (on see), kel on palju maad, kes künnab maad, külvab; 2. sisemaamees, Kattila kandi inimene (vadjalaste asuala sisemaapoolsest osast pärinev inimene) уроженец деревни Котлы и её окрестностей (уроженец отдалённой от моря части водского края); Lu maamehet tultii õssamaa sisemaamehed tulid (randlastelt kalu) ostma; Lu kase meeb maameeᴢ. kattilaa pool näil õli paĺĺo maata i üväd maaᴅ, näitä kutsuttii maameheᴅ, a meitä kutsuttii rantalaizõᴅ see on (läheb) Kattila kandi inimene. Neil (seal) Kattila pool oli palju maad ja head maad, neid kutsuti sisemaameesteks, aga meid kutsuti randlasteks; 3. jalaväelane пехотинец; Lu maa-mehee služba jalaväeteenistus. – Vt. ka maalain¹, mätšiläine.

maameetla I karukold плаун; maameetla, näissä veŋkkoja tehäss i akkunaa väl̆lii pannass, kõõs tõinõ klasi pannass karukold, nendest tehakse vanikuid, ja (neid) pannakse akna vahele, kui topeltaknad (teine klaas) pannakse (ette).

maa-mere-kartta: maa-mere-kartt J-Tsv. = maa-kartta.

maamiira Lu maa-miira L Lu maailm мир, свет; L kõik maa-miira minuu (muinasjutust:) kogu maailm (on) minu; Lu sitä inemiss et petä, tämä on hulkkunu maamiiraa müü seda inimest (sa) ei peta, ta on mööda maailma ringi käinud. – Vt. ka maailma.

maamittaami/n (M-Len.), g. -zõõ maamõõtmine землемерие; ku lõpõtti maamittari maamittaamize (Len. 257) kui maamõõtja lõpetas maamõõtmise.

maamittari M-Len. maa-mittõri J-Tsv. = maamittori.

maamittori Lu maamõõtja землемер; maamittori, tämä pani kõik tšülää rajad i tšellä kui paĺĺo maad õli maamõõtja, tema määras kindlaks (pani) kõik küla piirid ja kellel kui palju maad oli.

maam/o Lu I (R-Lön. Ku-Len.) -mo (R-Lön.) mamo I, g. -oo = maama; Lu minuu aikan õli taatti i maamo minu ajal olid (= kutsuti isa ja ema) t. ja m.; I mill on üvä maamo, min̆nuu maamo parapi kõittšia mul on hea ema, minu ema on kõige (kõigist) parem; I eläɢ idgõm mamo ära nuta, ema!; I mee mamolõõ lähen ema juurde.

maamoil/la J, pr. -õn J, imperf. -in J ema taga itkeda голосить по матери; ain maamoili aina itkes ema taga.

maamuna K L P Lu Li Ra J (Kett.) maa-muna K Lu Li maamun Lu J-Tsv., pl. Маамунатъ Tum. kartul картофель; Lu maamuna on tõin leipä kartul on teine leib (= kartul on leiva eest); Lu maamunia tšihutin keetsin kartuleid; L tšihutõttii rokkaa maamunaakaa keedeti kapsasuppi kartulitega; Lu miä mätän maamunnaa vakkaa ma panen kartuleid korvi; Lu maamuna on roškal, roškat piäp katkoa poiᴢ kartulid on idanema läinud, idud tuleb ära murda; Lu maamunall on välissä kehno tulo kartulil on vahel vilets saak; P isuttaass maamunaᴅ kartulid pannakse maha; Kett. pezütteeb maamunõita muldab kartuleid; Lu maamunia vakkoossaa, jod eväd rohottuisiiᴢ kartuleid mullatakse, et nad ei rohtuks; Lu menimmä maamunnaa kaivamaa läksime kartuleid võtma; J kaivotud maamunad om põlloll kokoinnaa võetud kartulid on põllul hunnikutes; Ra tõin maamuna on siiria, a tõin on vesikaᴢ mõni (teine) kartul on mure, aga teine on vesine; Lu tšihutattu vari maamuna keedetud kuum kartul; Li toorõ maamuna toores kartul; Lu murria maamuna ~ Ra siiria maamuna ~ Li javokõz maamuna mure kartul; Li vezikõz maamuna vesine kartul; Lu heenod maamunaᴅ väikesed kartulid; P maamunaa vagot piεb ajaa opõzõõkaa kartulivaod tuleb hobusega (sisse) ajada; J maamunaa koorõss suppia evät ḱeit kartulikoortest suppi ei keedeta; Lu maamunaa ladvõt kuivõtõtaa kartulipealsed kuivatatakse (loomade jaoks); Li maamunaa varrõd alkivat tšülmässä kõllõssua kartulipealsed (kartulivarred) hakkasid külmast kolletama; Lu maamuna varrõᴅ kartulipealsed (kartulivarred); Lu maamuna kokka ~ J maamuŋ kokk kartulikonks; J maamum vakk kartulikorv; J maamuŋ koorõᴅ kartulikoored; J maamuna javoa pantii marjakiiselii kartulijahu pandi marjakisselli sisse; P nõistii süömää maamuna lohkua hakati sööma kartulisuppi; Lu miä tänävä panin maamuna lohkoa ahjoo ma panin täna kartuliroa ahju (küpsema); J siäkse õõd lipannu süüvve kõig maamuŋ kakuu kas sina oled kogu kartuliroa nahka pistnud?; J maamum piirg seldikaa on õikõõ makuᴢ kartulipirukas heeringaga on väga maitsev. – Vt. ka inara-. – Vt. ka maa-omena, maaõuna, muna.

maamunajavo Lu maamun-javo J-Tsv., pl. maamonjavoᴅ [sic!] Kett. kartulijahu, tärklis картофельная мука, крахмал; Lu maamuna t́jorkõtaa t́jorkaakaa, sis se t́jorkõttu muna lassaa läpi siglaa i maamunajavo meeb läpi siglaa, laskõõp põhjaa, vesi valõtaa päält poiz i maamunajavo jääp kuivõssi; siᴢ võtõtaa ja pannaa kuivõmaa kartul riivitakse riiviga, siis see (veega segatud) riivitud kartul lastakse läbi sõela ja kartulijahu läheb läbi sõela, langeb põhja; vesi valatakse pealt ära ja kartulijahu jääb kuivaks; siis võetakse ja pannakse kuivama; J maamun-javoa panna kiisselii kartuli-

jahu pannakse kisselli sisse.

maamuna-kokka Lu kartulikonks, murd. -kook (tööriist kartulivõtmisel) мотыга (для копки картофеля). – Vt. ka munakookka.

maamunalohko P Lu maamunlohko ~ maamulohko Lu 1. kartulilõik картофельная долька, кусочек картофеля; P pantii vettä tšugunikkaa, pantii lihaa süämie, maamunalohgot toož i tšihutõttii pandi vett malmpotti, pandi liha sisse, kartulilõigud ka ja (siis) keedeti; 2. kartuliroog, (ahjus) küpsetatud v. hautatud kartulilõigud блюдо из картофеля (запечённые или тушёные в печке картофельные дольки); Lu maamulohko teh́h́ää, leikotaa maamunaᴅ, sütšüzünn pannaa pekkiä vällii, a nüt koorta tehakse kartulivormi, lõigutakse kartulid (tükkideks), sügisel pannakse pekki vahele, aga nüüd (ainult) hapukoort; Lu maamunat tšihutõtaa, koori võtõtaa poiᴢ, leikotaa peenissi paloissi, pannaa makkua sekkaa, sis se on maamunalohko; maku on koorõ ja või; varrii ahjoo pannaa, sis tämä senee koorõõkaa žaariuʙ kartulid keedetakse, kooritakse (koor võetakse ära), lõigutakse väikesteks tükkideks, pannakse maitselisandit sekka, siis see on kartulivorm; maitselisand(id) on hapukoor ja või; pannakse kuuma ahju, siis ta selle hapukoorega küpseb; Lu inarõkaa maamunalohko rasva-

kõrnetega kartuliroog. – Vt. ka munalohko.

maamuna-matška Li = matška.

maamuna-pärvakka P = maamunavakka.

maamuna-rollo Li = matška.

maamunavakka Lu J (peergudest) kartulikorv корзина для картофеля (из лучинки); Lu maamunavakka pärreessä on tehtü kartulikorv on tehtud peergudest. – Vt. ka maamuna-pärvakka, munavakka.

maamunavako J = munavako.

maamunavelli Lu maamuna-velli Lu Li = maamunikko; Lu maamunavelli on vetelä, piimää on pantu vai vettä, a matškõ on jämmiä kartulipüree on vedel, piima on pandud (hulka) või vett, aga kartulipuder on paks.

maamunik/ko Lu, g. -oo vedel kartulipüree, kartulipüreesupp картофельный суп-пюре; ku on vetelä, siiz jutõllaa maamunikko, a munavelli, se on niku jämmiä kui on (täiesti) vedel, siis öeldakse kartulipüreesupp, aga kartuli-

püree, see on nagu paks(em). – Vt. ka muna-velli.

maamunkooppa Ra kartulikoobas, (väline) kartulikelder картофельная яма, картофельный погреб.

maamunmoo ~ maamummoo Kett. kartulimaa, -põld картофельное поле. – Vt. ka munamaa, munapõlto.

maamügr/ä Lu Li Ra -e Lu maa-mügre Lu Ra maa-mügr J-Tsv. mutt крот; Lu maamügre eläb maaᴢ, tšäüb maa-alõtsii; maamügre on mussa mutt elab maa sees, käib maa alt; mutt on must; Ra maa-mügrel ebõõ silmii mutil ei ole silmi; J maa-mügred oŋ kõig maa kohotõltu mutid on kogu maa üles ajanud (kergitanud); Li maamügrä nõsaʙ mutt ajab mulda üles; Ra maamügrää koko ~ Li maamügrää nõsõttu maa mutimullahunnik.

maanalaa: maanal̆laa M maa alla под землю; сквозь землю; äviz niku maanal̆laa meni kadus, nagu maa alla läks (= vajus). – Vt. ka maannalaa.

maanal/atsõõ: -atsyõ ~ -õtsyõ P -õttsõõ I = maa-alõtsii; I tämä meni maanalõttsõõ ta (= mutt) läks maa alt.

maanala/ttsi: -tt́śi Ku = maa-alõtsii; kree-post́śiss meeb χodu maanalatt́śi meree rantaa kindlusest läheb käik maa alt mereranda.

maanalla I = maannalla; kapoŕoza on komnataᴅ maanalla Koporjes on toad maa all.

maa-nenä Lu neem, maanina мыс, коса.

maaneri vt. mańeri.

maanitõlla vt. manitõlla.

maaŋḱeeli Ku isuri keel ижорский язык; maaŋḱeeli on soikkolaᴢ isuri keel on (= isuri keelt kõneldakse) Soikkolas.

maannal/aa: -a J-Tsv. 1. maa alla под землю; сквозь землю; ävis kuhõle opõin dabunõss, niku maannala vajuᴢ hobune kadus karjast kusagile, nagu maa alla vajus; 2. põranda alla под пол; nigl tokku sillaa ragoss maannala nõel kukkus põrandapraost põranda alla. – Vt. ka maanalaa.

maannal/la Lu -l J-Tsv. maa all под землёй; J maannall oŋ kulta i rauta maa all (= maa sees) on kulda ja rauda; Lu päivüd on üül maannalla päike on öösi maa all. – Vt. ka maanalla.

maannaluᴢ J-Tsv. subst. 1. maa-alune подзе-

мелье; maannalusõõ hoda maa-alune (maa-aluse) käik; 2. põrandaalune подполье.

maannalõin J-Tsv. J adj. maa-alune подземный.

maaomena M = maamuna; tõukõᴢ, omenoo sööʙ, maaomenoita tõuk, sööb kartuleid.

maapaikka J-Must. maa-paikka M maakoht сельская местность.

maapinta Lu Li J-Must. maa-pint J-Tsv. maapind, mullakiht верхний слой почвы, почвенный слой; Lu mill on isutõttu maamunad ihan maapintaa mul on kartulid pandud lausa maapinda (~ maapinnale); J kuza bõõ maa-pintaa, siäll hitoo sittatši ep kazvo kus pole mulla-

kihti, seal ei kasva kuradi sittagi (= mitte midagi).

maapääsko Ra piirpääsuke стриж; meripääsko i maapääsko ühellaizõᴅ kaldapääsuke ja piirpääsuke (on) ühesugused.

maar/a J (Lu), hrl. pl. -aᴅ Lu J nari, narid нары; butkiz õltii maaraᴅ, doskiss tehtii kalastusonnides olid narid, laudadest tehtud; J lavvassa õlti tehtü maaraᴅ laudadest (lauast) olid tehtud narid. – Vt. ka jaaro, maaro, naara, naaro.

maaŕa- vt. maarja-.

maa/rja Al. K R-Lön. L P Lu Li I (M Ra) -ŕja I -ŕa Lu J I -ria R-Eur. R-Reg. J-Must. J-Tsv., g. -rjaa K M Lu Ra -ŕaa Lu I 1. (neitsi) Maarja, jumalaema дева Мария, богородица; J nämät lövvettii sene lahse ja tämä emä maaria (Must. 151) nad leidsid selle lapse ja tema ema (neitsi) Maarja; J mentii maaŕalt appõõ tšüsümää mindi jumalaemalt (= jumalaema ikoonilt) abi paluma; Lu maaŕa on postoli neitsi Maarja on pühak; P pühä maarja püha (neitsi) Maarja, püha jumalaema; J neitsüᴅ maaŕa neitsi Maar-ja; L tulõ pühässä neittsüüssä maarjassa tule pühast neitsist Maarjast; J mäjez õli maaŕa kuva mäes oli jumalaema kuju; J maaŕa obraza jumalaema ikoon; 2. maarjapäev праздник богородицы (25. III paastu- e. punamaarjapäev благовещение; 15. VIII rukki- e. tulimaarjapäev успение; 8. IX ussimaarjapäev рожде-ство богородицы); I tämä leeʙ maarja tuleb maarjapäev; Lu ühsi on punamaarja, tõin on rukkimaarja üks on paastumaarjapäev, teine on rukkimaarjapäev; M kahs maarjaa õli; esimein õli viistõ·ššõmõtta augustia, a tõin õli kahõsõttõmall śent́äbriä kaks (sügisest) maar-japäeva oli: esimene (= rukkimaarjapäev) oli 15. augustil, aga teine (= ussimaarjapäev) oli 8. septembril; Li ku meil końušnikka palkõttii i paastõri tooš palkõttii, siz maarjaassaa tšäütii końušnikka i paastõri üüttää i päivittää, a maarjassa nõisi tšäümää üüttää końušnikka i eittsenikka talossa, tšell õli õpõn, päivittää tšäi paastõri kui meil palgati hobusekarjus ja abikarjus ka palgati, siis (rukki)maarjapäevani käisid hobusekarjus ja abikarjus öösiti ja päeviti, aga maarjapäevast (peale) hakkas öösiti käima hobusekarjus ja õitsiline talust, kellel oli hobune, (aga) päeviti käis abikarjus; K perää maarjaa pärast maarjapäeva; K maarjanna sütšüzünn sügisesel (sügisel) maarjapäeval; K sütšüzüü maarja sügise(ne) maarjapäev; J üφsi maaŕa õli uspeni bogoro·oditsa. se õli siz rukkii maaŕa, sütšüzüü poolõ üks maarjapäev oli jumalaema uinumispäev. See oli siis rukki-maarjapäev, sügise poole; P maβuod meneväd mahaasyõ tuli maarjan vai viiženiεpäivän maod lähevad maa sisse rukkimaarjapäeval või ristiülendamispäeval; I kapoŕjoo maaŕja tuõʙ tuleb rukkimaarjapäev (rukkimaarjapäeval käidi tavaliselt kosjas); I a siis kõõs jo med́d́e maaŕja tuli, siis noorikalõ pulmõlõ piäp siltaa mennäp pesäɢ aga siis, kui tuli juba ussimaarjapäev (meie maarjapäev), siis tuleb minna pruudile pulmadeks põrandat pesema (ussimaarjapäeval peeti tavaliselt pulmi); I õma maarja, sitä nellä päivää piettii ussimaarjapäev (oma maarjapäev), seda peeti neli päeva; M maarjaa päivä õli tšülvü päivä; vanall seemenell tšülvettii, rüissä tšülvettii (rukki)maarjapäev oli külvipäev; vana seemet külvati, rukist külvati; K P maarjaa päivä K maarjapäev, P rukkimaarjapäev; J maaria päiv ussimaarjapäev; I maaŕaa praaznikka maarjapäev; P Lu maarjaa pühä ~ Lu maarja pühä ~ J maaŕa pühä maarjapaast; Lu maarjaa pühäs on paĺĺo tšärpäss (sügisese) maarjapaastu ajal on palju kärbseid; P tševäd maarjaa pühä kevadine maarjapaast; ■ P maarja kazgõll on niku kukat puuza, rizuŋkaᴅ maarjakasel on nagu õied puu(süü)s, mustrid; J kase strugaa kolotk om maaria-koivuss teh́tü see höövlipakk on maarjakasest tehtud; Ra maarjaa rohokaa teh́h́ää tšaajua nõmm-liivateest tehakse teed; J maaria puu kirsipuu. – Vt. kapoŕo-, kattiloiz-, puna-, pühä-, rukki-, tuli-.

maarjaa-pühä Lu = maarjapühä.

maarjakahtši P M = maarjakoivu; M nät ku on jura maarjakahtši näe, küll on sitke maarjakask.

maarjakoivu Lu maaria-koivu J-Tsv. maarja-

kask, karjala kask карельская берёза; Lu maarjakoivu on blägikko süämeᴢ, tätä kuikaa lõhtši et saa; jäärevä koivu, kõvassi kõva maarjakask on seest kõva, teda (sa) ei saa kuidagi lõhki; kõva kask, väga kõva; J maaria-koivuss teh́h́ä dolota, tameska, kurasõ päit maarjakasest tehakse peitli- (ja) noapäid.

maarjapäivä M Lu maarjapεä [sic!] L maarja-päivä Lu maaŕapäivä J maarjapäev праздник богородицы (25. III paastu- e. punamaarjapäev благовещение; 15. VIII rukki- e. tulimaarjapäev успение; 8. IX ussimaarjapäev рождество богородицы); M välipühäpäiväᴅ on maarjapäivä, kupoĺopäivä, pädräpäivä, iiĺapäivä, hlaaripäivä argipäevadele langevad pühad on maarjapäev, jaanipäev, peetripäev, eliapäev, floorusepäev; J maaŕapäivänn tšäütii kabrioᴢ (rukki)maarjapäeval käidi Koporjes; Lu kallaa püütämää ep saa mennä maarjapäiväl maarjapäeval ei tohi kala püüdma minna; Lu a maarja-päivä, ku mussa katti tuõb vassa vai meeb rissii teessä, siz jutõltii: eb lee õnnia aga maarjapäev(al), kui must kass tuleb vastu või läheb üle tee, siis öeldi: ei ole õnne.

maarjapühä: maaŕa-pühä Lu (J) maarjapaast успенский пост; Lu kahs näteliε on maaŕa-püh́h́ää kaks nädalat on maarjapaastu; J paass on maaŕa-pühäᴢ paaspäev on maarjapaastus.

maarjaraj/u (M), hrl. pl. -uᴅ M maarjaraju, maarjapäevatorm ненастье во время праздников богородицы; pokrovarajud iĺi maarjarajuᴅ; puhup suuria tuulia vai pöörütäʙ Maarja kaitsmise päeva torm ehk maarjaraju(d), (siis) puhuvad suured tuuled või keerutab (= on keeristorm).

maarjaroho K nõmm-liivatee, tüümian богородская трава, тимьян.

maar/o Lu, hrl. pl. -oᴅ Lu (Ku) -ot K-Ahl. 1. nari, (magamis)lavats нары; Lu butkaz õltii talvõll, sinne tehtii maaroᴅ kalastusonnis oldi talvel, sinna tehti narid; Lu maarod õltii tehtü lavvassa narid olid tehtud lauast (laudadest); Lu maarod lüüvvää seinää narid lüüakse seina; Lu maarod õltii kahõlt rääolt narid olid (löödud) kahelt realt; Lu maarod i rihez on; sõtamehed magata kõik maaroil narid on (= võivad olla) ka toas; sõdurid magavad kõik naridel; Ku noizin maaroillᴀ makkaamaa, .. ležin maaroillᴀ heitsin lavatsile magama, .. laman lavatsil; 2. K-Ahl. surnuraam носилки для покойников; 3. tellingud (строительные) леса́; Lu piäp tehä naaroᴅ (~ maaroᴅ) tuleb teha tellingud. – Vt. ka ala-, üli-. – Vt. ka jaaro, maara, metsäᴅ, naara, naaro.

maaselt/šä Lu Li Ra J -š Lu maa-seltš J-Tsv. sisemaa (vadjalaste asuala sisemaapoolne osa, Kattila ja selle lähikülad) отдалённая от моря часть водского края (деревня Котлы и её окрестности); Lu kerstovaa i jaamaa poolõ, se on maaseltšä Kerstova ja Jamburgi (= Kingissepa) poole, see on sisemaa (vadjalaste ala); Lu maasellält tultii raassõliᴅ sisemaalt tulid kala ülesostjad; J inimin oŋ kusslee maaseĺĺelt (see) inimene on kusagilt sisemaalt; J kattila ja taka kattilaa on maaseltšä Kattila ja Kattila taga (asuvad alad) on Kattila kant; J tämä on maasellält tema on Kattila kandist; Li maasellällä õltii karjuššin Kattila kandis oldi karjuseks; Lu karja on maasellää poolõss tootu kari on Kattila kandist toodud. – Vt. ka maa¹, mätši².

maasikaᴢ vt. maazikaᴢ.

maasikka vt. maazikka.

maasikkainõ vt. maazikkainõ.

maaska vt. maska.

maaslitts, maaslittsa vt. maslenttsa.

maas/sa Kõ Lu -s Ra J maast; alt с земли; снизу; Lu ep saa maassa rohta revätä (taevaminemispühal) ei tohi maast rohtu(gi) katkuda; Lu lahz nõis maassa üleᴢ laps tõusis maast üles; Ra sis kui on valmiᴢ, erotap kuitoa, sis võtõtaa maass vällä siis, kui (lina) on valmis, eraldab kiudu, siis võetakse maast üles; J põlos kaĺĺuta: antõga maass vett katolõ tulekahju ajal karjutakse: andke alt vett katusele.

maa/ssi M Lu Li J -ss J -hsi J-Must. 1. vadja keeli, vadja keeles по-водски; Lu eväd noorõt pajata maassi noored ei räägi vadja keeli; Lu maassi idgõttii itketi vadja keeli; Lu vähä maassi tääʙ, a pajataʙ vennäässi natuke oskab vadja keelt, aga räägib vene keelt; M juttõõ maassi ütle vadja keeli; 2. J-Must. eesti keeli, eesti keeles по-эстонски.

maass-matal/assa: -õss [< e] J-Tsv. maast madalast с раннего детства.

maast/eri K-Ahl. M Lu I (Kõ) -er M -õri Lu J-Tsv. masteri Lu, g. -erii Lu -õrii J masterii Lu meister мастер; M maasterid õlivat, kummat kraaskazivat kaŋgassa olid meistrid, kes värvisid lõuendit (= linast kangast); Lu maastõri mastõroitõʙ meister meisterdab; Lu ühs maasteri tetši õlgõssa tšülvüvakkõi üks meister tegi õlgedest külvivakku; M tämä õli rautteel maaster ta oli raudteel meistriks; J maastõri plotnikkoima meister puutöö peale; J rattaa maastõri vankrimeister; J piipuu maastõri piibumeister; Lu aluz maastõri purjelaevameister; Lu vakka maasteri korvimeister; ■ J maastõri pajattõma (hea) jutu- v. kõnemees (meister rääkima); Lu tšülmä maastõri vusserdaja, soss-sepp. – Vt. ka aluz-, bondar-, kulta-, nootta-, rataz-, seili-, vakka-, vokki-. – Vt. ka meisteri.

maastermeeᴢ M ametimees; käsitööline ремесленник; кустарь.

maast/i Lu J-Tsv., g. -ii Lu J karv, värv(us); mast (kaardimängus) масть; J miltäiss maastia opõizõõ õssi mis värvi hobuse (ta) ostis?; Lu kauniz maasti punane mast (kaardimängus); Lu mussa maasti must mast (kaardimängus).

maasõõ Lu = mahaa; koira sei jänessee, luud jätti maasõõ koer sõi jänese (ära), luud jättis maha.

maasüli Lu maasüld (endine pikkusmõõt) земельная (т. е. не морская) сажень; merisüli õli kuus jalkaa, a maasüli õli seitsee jalkaa meresüld oli kuus jalga, aga maasüld oli seitse jalga (pikk).

maa/za Kett. K-Al. P M J -ᴢ P M Lu Li Ra J Ku maas; all на земле; внизу; Lu varõsõõmunat kazvavad maaᴢ, ümmürkäizeᴅ, valkaaᴅ murumunad kasvavad maas, ümmargused, valged; Lu maaz eb märtšene, veez eb uppoo. süsi mõist. maas ei mädane, vees ei upu? – Süsi; Lu lahz on vatsolla maaᴢ laps on kõhuli maas; M halla on maaza hall on maas; J noh, jok tü kõiki õõtt koorõma päält maaᴢ noh, kas te kõik olete koorma pealt maas?; ■ P tšünnäᴅ vai koko päivää, ize meneb etezii, ain on pää maaza, reviʙ rohta künnad (kas) või kogu päeva, ise (= hobune) läheb edasi, aina on pea maas, rebib rohtu; Lu tämä nii kõvass peltšäʙ, kõrvad on maaᴢ ta (= koer) kardab nii väga, (et) kõrvad on lidus; M pää maaz isuʙ, taitaa on gooŕaa paĺĺo istub, pea norus, vist on palju muret; Lu eestää õli rikaz i uhkaa, a nüd on pää maaᴢ enne oli rikas ja uhke, aga nüüd on (pea) norus (= alandlik); J nenä maaᴢ (nina) norus; J vudmaa niskaa de juttu maaᴢ anna vastu kukalt ja jutul lõpp.

maaz/ata: -õt J-Tsv., pr. -aan J, imperf. -azin: -õzin J (kokku) määrida измаз/ывать, -ать; maazõtti veräjet tõrvakaa määriti väravad tõrvaga (kokku).

maaz/i M J (Li), g. -ii M J salv, võie мазь; M õsa maazia raanoi praavittaa osta salvi haavade parandamiseks; J ühsi lammaz rammitsõʙ, piäp panna maazi päälee üks lammas lonkab, tuleb (jalale) salvi peale panna; Li eb mittääᴅ hoolinu panna maazia pääl epku mittääᴅ ei olnud vaja salvi peale panna ega midagi; Li ku tehti tšesotka maazia, pantii sinne sekka tököttiä kui tehti sügelisesalvi, pandi sinna sekka tökatit; J täijee (täd́d́e) maazi täisalv. – Vt. ka tšesotk-.

maazik/aᴢ Kett. Len. M S Po I (Ja) maasikaᴢ I -õᴢ J-Tsv. man/sikaᴢ Lu (Ku) -sikõᴢ Lu -tsikaᴢ Li (Lu), g. maazikkaa Kett. M Po J -sikkaa Lu Ku -tsikkaa Li (mets-, aed)maasikas земляника, клубника; M meemmä maazikkad́d́eekaa kot̆too läheme maasikatega koju; Li mantsikkaad suvataa kazvoa mäe veeroiᴢ maasikad armastavad kasvada mäe veerudel; Li mantsikas tänävoonn üvässi kukitsõʙ, a mõnikkaa kukaa tšülmä pani (aed)maasikas õitseb tänavu hästi, aga mõne õie võttis külm ära. – Vt. ka koto-, tara-.

maazik/ka Ra maasikka ~ mantsikka J-Must., g. -aa Ra = maazikaᴢ; Ra maazikaa kukaa pakkanõ on pannu külm on maasikaõie(d) ära võtnud.

maazikkaasõõ Po adv. maasikale, maasikaid korjama за земляникой, по землянику (наречие в форме илл-а от maazikka); emä meni maazikkaasõõ ema läks maasikale.

maazikk/ainõ I (K-Salm.1 M) maasikkainõ (K-Ahl.) -õinõ (R-Reg.), g. -aizõõ dem. 1. I maasikas земляника; 2. fig. maasikas (neiu või mõrsja hellitusnimi rahvalauludes) земляни(ч)-ка (ласковое обращение к девушке или невесте в народных песнях); K antakaa teetä tedrileni, maata maasikkaiseleni (Ahl. 92) rl. andke teed mu tedrele, maad mu maasikale; K kaazikkaizeᴅ, maazikkaizeᴅ, kaazikat kala sõsared (Salm.1 773) rl. kaasikukesed, maasikakesed, kaasikud, kala (= peiu) sõsarad.

maata, maatᴀ vt. magata.

maatee M V Lu J-Must. J-Tsv. maa-tee Lu Li J-Tsv. maatie P 1. maantee шоссе, большая проезжая дорога; Li se õli maa-tee, mikä veeb jõgõperälle see oli maantee, mis viib Jõgõperäle; J läpi metsää tehti suur maatee läbi metsa tehti suur maantee; J tšähsü õli menne maateet praavittõma oli käsk minna maanteed parandama; 2. Lu (sillutamata) külavahetee проселочная дорога (немощёная); ■ J taivaa maatee ~ P taivaa maatie Linnutee; P taivaa maatie tõiss ilmaa ennussyõʙ, ennussyõp põutaa noalaev (= pikk kiudpilvede rida) ennustab teist ilma, ennustab põuda.

maatit/tsa P J maatit/tsõ ~ maadittsõ J -ts J-Tsv. matitsa Ränk, g. -saa P J tala, aampalk потолочная балка, матица; P siz on jo salvõttu nii kaukaalyõ, etti piäp panna maatitsaᴅ, irred minie pääll on latši siis on (maja) juba nii kaugele ehitatud, et tuleb panna talad, palgid, mille peal on lagi; J kahõ maatitsaka rihi on lustip, kui ühe maatitsaka kahe aampalgiga tuba on ilusam kui ühe aampalgiga.

maa/tko Ku, g. -tkoo ~ -dgoo ämm свекровь; тёща.

maa-treŋgi J-Tsv. sulane сезонный летний работник.

maa-tšeeli J-Tsv. vadja keel водский язык.

maatši/ha I -χa M I, g. -haa paiseleht белокопытник, мать-и-мачеха; I piäp saa(aɢ maa-tšiχa leχtoa i kaile letšittääɢ tuleb muretseda paiselehti (paiselehe lehti) ja nendega ravida; M mat́ maatšiχa paiseleht.

maatšimo I maa-tšimo M Kõ kimalane, kumalane, metsmesilane шмель; I on tämä maatšimo i mokoma saadutšimo see on metsmesilane ja (teine on) niisugune aedmesilane; M maa-tšimoᴅ, nävät toožõ tehäz mettä kimalased, nemad ka koguvad (teevad) mett.

maatšimolain Ra maa-tšimolain M J = maa-tšimo.

maatširk/ka: -k Ra rohutirts кузнечик.

maatšivi M J maa-tšivi L maa-, raudkivi, rändrahn валун (гранит); L valkõa maa-tšivi hele (valge) raudkivi; M maatšived on, kummad on kõvii suurõᴅ rändrahnud on (need), mis on väga suured.

maattah Kr madu, uss змея. – Vt. ka mato.

maat/tua Lu Li, pr. -uʙ Lu Li, imperf. -tu Lu Li kinni v. umbe kasvada зарас/тать, -ти; глохнуть, за-; Lu miä õlin pikkarain poikanõ, vennejeekaa ĺuukuzimmõ jõgõᴢ; nüttä nii kõvassi maattu, pääzeb jalkõzõõ üli (kui) ma olin väike poisike, (siis) sõitsime paatidega jõel; nüüd on nii kõvasti umbe kasvanud (kasvas nii kõvasti umbe, et) pääseb jalgsi üle; Lu jõki maatub i meree rannad maattuvõᴅ; lounarannad maattuvõᴅ, pohjarannat süvüntäväᴅ [sic!] jõgi kasvab kinni ja mererannad kasvavad kinni; lõunarannad kasvavad umbe, põhjarannad lähevad sügavamaks.

maatušk, maatuškõ vt. matuška.

maa-tuššu M fig. ämmatoss (vana, tolmav murumuna) переросший дождевик, земляная губка, ноздряк.

maatuuli ~ maa-tuuli Lu maatuul, maa poolt puhuv tuul ветер с материка, береговой бриз; maa-tuuli on lounattuuli maatuul on lõunatuul.

maatöö: maatüö (L) maatüü Lu põllutöö земледелие; Lu talopoika teeb maatüütä talupoeg teeb põllutööd.

maaumala I-Len. maa-umala J 1. I mets- humal лесной хмель; 2. J lillakas, linnumari костяника.

maa-viĺ/ĺa: -ĺ J-Tsv. (orig.: земное произрастание).

maa-virsi Lu vadja laul водская песня.

maaõuna I (R) maa-õuna K-Ahl. I = maa- muna; R no siis maaõunaa kaivõmma no siis võtsime kartuleid.

mad́d́asperze M maiasmokk сластёна; koira on mad́d́asperze koer on maiasmokk. – Vt. ka makõaperze.

mad́d́as/saa (M-Set.), pr. -an M, imperf. -in maiustada лакомиться, по-.

mad́d́/asuᴢ M -õsuᴢ J-Tsv. magjõsuᴢ Lu, g. -asuhsõõ 1. maiuspala, maius, maiustus лакомство, сласти, гостинцы; M barsikk saab mad́d́asuss Barsik (= kass) saab maiuspala; Lu miä tõin lahzõlõ magjõsussa ma tõin lapsele maiustust; 2. nauding наслаждение; J aikõizõd ihasusõd ja mad́d́õsusõᴅ ajalikud himud ja naudingud.

mad́d́/asõlla P -õsõlla J -õsõll J-Tsv. magjõsõlla Lu, pr. -assõlõn P -õssõõn J magjõssõõn Lu, imperf. -assõlin: -õssõlin J magjõssõlin Lu frekv. ← mad́d́assaa; Lu miä tõin lahzõlõ magjõsussa, la lahᴢ magjõssõõʙ ma tõin lapsele maiustust, las laps maiustab; P ep piä nii paĺĺo mad́d́asõlla ei tohi nii palju maiustada; J viinaa mad́d́õssõlin, oluttõ jõin viinaga maiustasin, õlut jõin; J süü han siä eestää rokkaa, elä muna-kakuss ala mad́d́õsõll söö ometi enne kapsasuppi, ära alusta munaroast maiustamist.

mad́/d́aᴢ P M-Set. Li I -d́õᴢ J-Tsv. -jaᴢ J-Must. (Kett.) magjaᴢ Li Ku magjõᴢ ~ maǵǵõᴢ Lu, g. -d́aa J -jaa Kett. magjaa Lu maias; maiasmokk пристрастный лакомствам; лакомка, сластёна; Lu mill on magjõz nain, miä võtin magjaa naizõõ mul on maias naine, ma võtsin maia naise; Kett. mad́jaad lahsõᴅ maiad lapsed; Lu magjõz on makkial (ta) on maias magusa peale; P tämä on mad́d́aᴢ, tahop paĺĺo makõat süvvä ta on maiasmokk, tahab palju magusat süüa; Lu se on pää magjõᴢ see (inimene) on suur maiasmokk. – Vt. ka pää-.

mad́d́osu/ᴢ M, g. -hsõõ: -ssõõ M maiuspala, maius, maiustus лакомство, сласти, гостинцы.

mad́d́u/ᴢ J-Tsv., g. -hsõõ: -sõõ J maius лаком-ство. – Vt. ka mad́jauᴢ.

madgalla (P), pr. matkal/õn P, imperf. -in (kuhugi) rännata, matkata отправ/ляться, -иться; kõrtsit kõltaasõõ meneväᴅ maranaasõõ matkalõvaᴅ rl. künnivaresed lähevad kolda (= kollast värvi andvaid taimi tooma), matkavad maranat tooma.

madg/ata: -õt J-Tsv., pr. matk/aan J, imperf. -azin: -õzin J teed käia, rännata, matkata, reisida странствовать, быть в пути, путеше-ствовать; jo viijett päivä matkaamm teet juba viiendat päeva oleme teel (reisime).

mad́jau/ᴢ (Kett.), g. -hsõõ Kett. = mad́d́uᴢ.

madokkõin vt. maokkõin.

mae vt. maõ.

maetnik/ka I, g. -aa (kella)pendel маятник.

magaz/e M Lu J-Tsv. I, g. -ee M Lu J I = magazei; Lu magazez ojjõttii ühteissä viĺĺaa magasiaidas hoiti ühist vilja; J sütšüzülle paad viĺĺa magaze, tševväelle võtaᴅ sügisel paned vilja magasiaita, kevadel võtad; I magaze. siällä õli niku tšül̆lää leipä, eb õlluɢ üh̆hee peremmeh̆hee magasiait. Seal oli nagu küla vili, ei olnud ühe peremehe oma.

magaz/ei P M Li I -õi P, g. -ei P Li magasiait магазин (в давнем значении склада для зерна и продовольственных товаров); P selskõi võtti magazõisyõ leipεä vassaa külavanem võttis magasiaita vilja vastu; M seemet saimma miira magazeissa (Len. 264) seemet saime kogukonna magasiaidast.

magaz/i M (J-Tsv.), g. -ii = magazei; J kahs gaarńittsa rüiss vein tšülä magazii kaks karnitsat rukist viisin küla magasiaita.

magazin/a M Po Lu Li Ra J I, g. -aa M Po Ra 1. kauplus магазин, лавка, торговля; M tšüläzä õli aina magazina külas oli ikka kauplus; Po emä tšävi magazinaa tänne med́d́ee tšüllää ema käis siin meie külas kaupluses; 2. magasiait магазин (в давнем значении продовольственного склада); Li jõka tšüläz õli magazina igas külas oli magasiait; J määrämm, paĺĺo ko tuõb eńńee pääle veejjõ kagra magazinasõõ määrame (kindlaks), kui palju kaera inimese kohta tuleb viia magasiaita; Li miiraa magazina kogukonna magasiait.

maga/ta Kett. K L P M S Lu Li Ra J (vdjL U R Kõ Ja Po Kr) -tõ Lu J -t J -taɢ I (vdjI Ma) maat/a Ku (K-Al.) -ᴀ Ku Маата Pal.2, pr. mak/aan Kett. K L P J mak̆kaan M Kõ -kaan Lu Li Ra J Ku -kan J-Tsv. mak̆kaa I mahkan Kr, imperf. -azin Kett. K L P Ja Lu Li J Ku -azii I 1. magada спать, по-; P mehiil bõllu aikaa i üötä magata, ain väittivät puita meestel polnud aega ööselgi (öödki) magada, aina vedasid puid; P en nõsata varai makaamassa (ma) ei aja vara magamast üles; P tämä issu da nukkutši makaamaasyõ ta istus ja jäigi (uinuski) magama; S siz eitätäᴢ mak̆kaamaa siis heidetakse magama; J nõiskaa makkaamaa, teil on aik makkaamaa nõissa heitke magama, teil on aeg magama heita; Lu mee makkaamaa mine magama; Lu nii laiska, ain vaa makajaisiiᴢ nii laisk, aina vaid magaks; Ku parep on hüvää t́śütöö ikkun na·llᴀ maatᴀ, ko pahaa t́śütöö kainaloᴢ vs. parem on magada hea tüdruku õuel (akna all) kui halva tüdruku kaenlas; P makajaa linad matalaᴅ rl. magaja linad (kasvavad) madalad; Ra tšülää tšäüjäle tšünnüssiiᴅ, makkaajalõ päännalussiiᴅ rl. külaskäijale künniseid, magajale peaaluseid; Ra makkaajaa uni ep täütä vs. magajat (= magaja kõhtu) uni ei täida; J tämä silmed ebõõ magattu tema silmad on unised (ei ole maganud); L uolõtuota unta makaziᴅ magasid muretut und; Lu miä saan paĺĺo magata, meelenalass unta en makkaa ma saan palju magada, (aga) magada pole hea (meelepärast und ma ei maga); Lu makkaab valkaata unta on pool-ärkvel, magab tihti ärgates; Lu makkaamizõõ makazin, a en nukkunuᴅ püüdsin küll magada, aga ei uinunud; P nämä maaza makaavaᴅ, kõvaza unõza nemad (= surnud) magavad mullas, kõvas unes; K makaab maata tšebjää (surnu) magab kerges mullas; 2. Ar. lamada лежать, по-; Lu miä tänävä üül en pannut silmää tšiin, kõikõlaiz meelet tultii makkajõᴢ täna öösel ma ei saanud (pannud) silma kinni, igasugused mõtted tulid lamades; K kuza makas sinne kooli kus lamas, sinna suri; 3. (kellegagi) magada, seksuaalvahekorras olla спать (с кем-либо), быть в половом сношении; Ku oĺa eb noissut häneeḱää makkaamaa Olja ei hakanud temaga magama; I isä makas tüttäreekaa isa magas tütrega (= oli tütrega seksuaalvahekorras).

magat/taa: -ta J-Tsv., pr. -an, imperf. -in magama panna, uinutada усып/лять, -ить, убаю-

к/иваь, -ать; proovva siä lass magatta, miä jo kui magattõõn, da kuiniit eb uino proovi sina last (magama) uinutada, ma juba kuidas (ka) uinutan, aga kuidagi ei uinu. – Vt. ka makauttaa.

magat/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn J, imperf. -tõlin frekv. ← magattaa.

maǵǵõᴢ vt. mad́d́aᴢ.

magjaᴢ vt. mad́d́aᴢ.

magjõsuᴢ vt. mad́d́asuᴢ.

magjõsõlla vt. mad́d́asõlla.

magjõᴢ vt. mad́d́aᴢ.

magnet/ti J-Tsv., g. -ii J magnet магнит; sil taita on naapuriz magnetti, ku siä ni sakkassi sinne häülüᴅ sul on vist naabruses „magnet”, et sa nii sagedasti seal käid.

magnettii/n J-Tsv., g. -zõõ J magneetiline магнитный.

magok/aᴢ: -õᴢ, g. -kaa J kõhukas толстобрюхий, брюхатый.

magollaa J-Tsv. adv. maoli, kõhuli (упасть или лежать) ничком; brantsahtaaᴢ magollaa mahaa prantsatas maoli maha.

magometii J-Tsv. adj., indekl. muhamedi магометанский; magometii usko muhamedi usk.

maguk/aᴢ: -õᴢ J-Tsv., g. -kaa J = makuin.

magus/saa M, pr. -an, imperf. -in magusaks teha, magustada подсла/щивать, -стить; magussagaa suuta tehke suu magusaks.

magut/taa: -ta J-Tsv., pr. -aʙ: -õʙ J, imperf. -ti mingit (kõrval)maitset omada иметь особый привкус; kats han siä, olud magutõp hapolõõ sa vaata ometi, õllel on hapu maitse.

maha [< sm] J-Must. kõht; magu живот; желудок. – Vt. ka rapa-.

mah/aa Kett. K L J mah̆haa M I Ma -haa Lu Li I -a J Kr maa/haa ~ -ha Ku maha; alla наземь; вниз; L kulta mahaa vieri rl. kuld veeres maha; J rüis karizõb mahaa rukis variseb maha; Ku puu ladvass miä hüppäzin maaha ma hüppasin puu ladvast maha (alla); J kõrt tulid obakkaa, siis katso mahaa, obakõt puiz evät kazvo kui (kord juba) tulid seenele, siis vaata maha: seened puus ei kasva; M siä kazõlta opõzõlta elä las päätä mahaasõõ, piä pissüä (Set. 11) ära lase sellel hobusel pead alla (lasta), hoia püsti; Ku zemskoo laskɪ vorotnikaa maahaa Zemsko keeras kaeluse alla (maha); ■ J silmii(t) mahaa lüümä silmi maha lööma; J jalkoilt maha lüümä jalust maha lööma; J mahaa tulõma kukkuma; Ku perennain ampu hänee maahaa perenaine laskis ta maha (= laskis surnuks); J mahaa laskõma maha (= surnuks) laskma; Kr tapin maha tapsin maha; I šveeda hukkazi mah̆haa karettii rootslane jättis tõlla maha; I koolivaᴅ, i mah̆haa i jäiväd d́eŋgaᴅ (nad) surid, ja raha jäigi maha (järele); J rutaa tšiirep, jäät tõisiiss mahaa mine (= rutta) kiiremini, jääd teistest maha; J piti tüüd jättä mahaa, jooss appii tuli töö(d) pooleli jätta, joosta appi. – Vt. ka maa-lõõ, maalõõsõõ, maasõõ.

mah/aassaa Al. L M J mah̆haassaa M -haassaa ~ maχχaassaa Lu maani земно, до земли; L kõm kõrtaa kummartaas mahaassaa kolm korda kummardas maani; J emä tšiutoo aivinaizõõ, mahaassaa markotõlla rl. ema (andis) peenest linast särgi, maani(ulatuva) uhkustamiseks; ■ M lahtši tšäed mah̆haassaa laskis käed rippu.

mahaasõõ K M = mahaa.

mahait/taa Lu (K-Al.), pr. -an Lu, imperf. -in Lu vehkida мах/ать, -нуть; Lu hätä-tulõᴅ õllaa valkaat tulõᴅ, mahaitataa fanariikaa hädatuled on valged tuled, vehitakse laternaga.

mahik/ka R-Reg., g. -aa = maho; ompa sille mahikka lehmä (Reg. 8) rl. on ju sul aher lehm.

mahik/ko R-Lön., g. -oo = maho; emäni mahikko lehmä (Lön. 716) rl. mu ema aher lehm.

mahkan vt. magata.

mah/la Kett. K P M Lu Li Ra I Ku -ala J-Must. -lõ J-Tsv. -l Lu J-Tsv., g. -laa P M Lu J (puu)-mahl (древесный) сок; P tševääl johzõp kaz-gõss mahlaa kevadel jookseb kasest mahla; Lu koivuss lastii mahlaa kasest lasti mahla; J mahl johzõp puuss tilkkumizi mahl jookseb puust tilkudes; Lu tševväässä ku mahla lopuʙ, siis koorõõ ja puu vällii tuõb mähä kevadel, kui mahl lõpeb (= lakkab jooksmast), siis tuleb (= tekib) koore ja puu(süü) vahele mähk; Lu mahlaa pantii makkiata i hiivaa, sis tuli oluᴅ (kase)-mahlasse pandi suhkrut (magusat) ja pärmi, siis tuli õlu; M kazgõõ mahla ~ kahtši mahla kasemahl. – Vt. ka koivu-. – Vt. ka mähä.

mahlaa Lu J adv. mahla laskma за соком (наречие в форме илл-а от mahla); mentii mahlaa mindi mahla laskma.

mahl/ain: -õin J-Tsv., g. -aizõõ: -õizõõ J = mahlakaᴢ; jõka koivu bõõ nii mahlõiŋ ku mõnikõᴢ iga kask ei ole nii mahlarikas kui mõni (teine).

mahl/akaᴢ I -õkõᴢ J-Tsv., g. -akkaa: -õkkaa J mahlakas, mahlarikas сочный; I mahlakaᴢ puuõuna mahlakas õun; J puud va tševäell om mahlõkkaaᴅ puud on vaid kevadel mahlarikkad.

mahla/za: -ᴢ Lu adv. mahla laskmas за соком (наречие в форме ин-а от mahla); õltii mahlaᴢ oldi mahla laskmas; tšäütii mahlaᴢ käidi mahla laskmas.

mahl/i (Li), hrl. pl. -iᴅ narmas, narmad бахрома.

mah/o P Lu Li Ra J-Tsv. I (Ku), g. -oo Lu aher яловый; J maholt lehmelt piimä niku linnult ahtralt lehmalt (saad) piima nagu linnult; J tänävoonn ruska lehm eb jooznu, jäi mahossi tänavu punane lehm ei paaritunud, jäi ahtraks; Li sika om maho siga (= emis) on aher: Li kõiɢ elämäd võissaa õlla mahoᴅ kõik loomad võivad olla ahtrad; ■ Li ko pilvitteeʙ, a vihmaa p saa, siz jutõllaa: ep siin pilvez vihmaa õõ, se on maho pilvi kui pilvitab, aga vihma ei saja, siis öeldakse: siin pilves vihma ei ole, see on aher pilv; Lu se on maho pari see on lastetu abielupaar. – Vt. ka mahikka, mahikko.

maholehmä R-Lön. maho-lehm J-Tsv. aher lehm яловая корова; R on ennelä maholehmä (Lön. 716) rl. emal on aher lehm.

mahor/kka I (M) -ka Lu (P) -k J-Tsv., g. -kaa P mahorka (madalamat sorti tubakas) махорка; Lu tšen on kõva põlõttaja, se põlõtõp piippuz mahorkaa kes on kõva suitsetaja, see suitsetab piibus mahorkat; P paab mahorkaa põlõmaasõ paneb mahorka (piibus) põlema; J jeka mahork paatškõll õli band́ero·ĺ pääll igal mahorka- pakil oli panderoll peal.

mahra vt. marha.

mahr/o (J-Must.) marho Lu, hrl. pl. -oᴅ: -ot J-Must. marhoᴅ Lu = mahra; narmas, narmad бахрома; Lu šiškõtõʙ, niku marhoᴅ, ümpärikko ripuʙ narmendab, nagu narmad, ümberringi ripub.

mah/sa K-Ahl. K-Al. Lu Li Ra J (Kett. R-Lön.) maχsa J -s J-Tsv., hrl. pl. -zaᴅ Lu J (R-Lön.) -zõᴅ J 1. maks печень, печёнка; Lu mattõõl om mahsa üvä lutsul on hea (= maitsev) maks; 2. fig. üsk лоно, утроба (матери); K mamani, mahzaza makauttajani (Al. 43) rl. mu ema, mu üsas kandja (üsas magada laskja); ■ Lu nii süäntüziᴅ, mahzad mentii musassi nii vihastasid, (et) kops läks üle maksa (maks läks mustaks); Lu ihan oma mahsa eb žaleta oma liha ja veri (suisa oma maks) ei halasta. – Vt. ka maksa.

mah/saa Kett. vdjL K L P M Kõ Po Lu Li J (R-Eur. Ke Ja Ra Ku) maχsaa Lu -sa J-Tsv. -saaɢ (vdjI), pr. -zan Kett. vdjL K P M Po Lu Li J Ku -san Kett. K-Ahl. R M-Set. J-Must. -zõn Lu Li J -saa I, imperf. -zõn K -zin Lu J -sõõ I 1. maksta, (ära) tasuda платить, за-; опла/-чивать, -тить; P obrokka maassa mahzõttii, kui paĺĺo sill õli maata maamaksu maksti maa eest (nii palju), kui palju sul maad oli; Lu miä õlin kõlmõt päivää einää lüümäᴢ, tämä millõ mahsi meekaa ma olin kolm päeva heina niitmas, ta tasus mulle (selle eest) meega; Li raasseli tõinkõrt mahsi rahad eetoo kalade ülesostja maksis mõnikord raha ette; Lu hulkkumizõssa rahhaa vai palkkaa eb mahzõta hulkumise eest raha või palka ei maksta; Lu miä võlkaa mahzõn: taattaa ja maamaa süütän ma maksan võlga: toidan isa ja ema; J mill mie senee kõik sillõ mahzan millega ma selle kõik sulle (ära) tasun?; M kurjassi teeʙ, kurjassi mahsaaᴢ vs. (kui) halvasti teeb, (siis) halvasti tasutakse; J vällä mahsõma (Tsv.) välja v. kinni maksma; J tšättee mahsõma (Tsv.) ära maksma; 2. kätte maksta, kätte tasuda отпла/чивать, -тить, отом/щать, -стить; P miε sillõ mahzan kazyõ, mitä siε millõ paskaa teiᴅ ma maksan sulle selle (eest) kätte, mis sa mulle halba tegid; Lu küll miä silla tõin kõrta mahzan küll ma sulle teinekord kätte maksan!; 3. maksta; väärt olla стоить (о цене; о достоинстве); P paĺĺo kas pata mahzaʙ (kui) palju see (savi)pott maksab?; Lu munad mahsavat tšümmee rubĺaa deśatka munad maksavad kümme rubla kümme tükki; J kehnop tavar vähep mahzõʙ viletsam kaup maksab vähem; L kui paĺĺo sõizob mahsaa kui palju maksab (tuleb maksta)?; Lu päält kattsoa on naasti, a eʙ mahzõ mittää pealt vaadata on ilus, aga ei ole midagi väärt; J siä tämä varvõsstši ed mahzõ sa pole tema varvastki väärt; K ühsi üvä õlgõttaja, mahzap kahzi kaazikkaa (Salm.1 773) rl. üks hea õletaja (= pruudipoolne pulmaline) on väärt kaks kaasitajat; Lu kagraa peltto õli kõikkaa parõpi, se mahsi üvää einää kaerasasi oli kõige parem, see oli hea heinaga üheväärne; J mustõlain da barišnikk tõin tõiss mahsavõᴅ mustlane ja parisnik on võrdväärsed (petmises); 4. (ainult koos eitusverbi sg. 3. p. vormiga:) ei maksa, ei tasu не стоит; M neillä seemenillä eb mahza pilata maata nende seemnetega ei tasu maad raisata; Lu eb mahza tühjää tüütä tehä ei tasu tühja tööd teha; J sillõõ eb mahz eestiit anta uutt tšiuttoa päälee, siä õõd mokom paatškuri sulle ei maksa uut särki üldse selga anda, sa oled niisugune trööpaja; ■ P ühee samaa mahzaʙ tähendab üht ja sama.

mahsa-kalbassi Li maksavorst ливерная колбаса.

mahsapiirga Lu maksapirukas пирог из печёнки, пирог с ливером; mahsapiirgaa pannaa mahsa, pannaa kerkiäizeᴅ, pannaa süämuna maksapirukasse pannakse maks, pannakse kopsud, pannakse süda.

mah/so¹ M I (R-Reg.) maahso R-Lön. makso [< is] J (R-Lön. R-Reg.) maakso (R-Lön.), g. -zoo M 1. maks печень; J õlõtta maamalta makson alta süntünneeᴅ olete ema maksa alt sündinud; 2. fig. üsk лоно, утроба (матери); R enne elle sünnüttäjäni mahzoza makauttajani (Reg. 45) rl. ema, mu hell sünnitaja, mu üsas kandja (üsas magada laskja); R ühjesä maaksosa makanu enneni maahso tootu (Lön. 184) rl. (oleme) ühes üsas maganud, mu ema sünnitatu (üsa toodu); 2. niisk молоки; M ko on isäkala, siz on süämmeᴢ mahso kui on isakala, siis on sees niisk; M emäkalal on marja, isäkalal on mahso emakalal on mari, isakalal on niisk; M kal̆laa mahso (kala) niisk.

mah/so² K L P M J, g. -zoo K M -zuo L maks плата, денежный налог; M mahzoo annaᴅ, a enelee mit̆täid eb jää maksu annad (ära), aga endale ei jää midagi; K mahzan suurõõ mahzoo maksan suurt maksu (suure maksu); J võlgaa mahso võlamaks. – Vt. ka maa-.

mah/su M Lu J-Tsv., g. -zuu Lu J -zu J 1. maks плата, денежный налог; J tänä voonn karjõmaass panti armõtoi suur mahsu tänavu pandi karjamaa eest armutu(lt) suur maks (peale); Lu porttu mahsu, se mahzõttii lastissa, mikä lasti ja kui paĺĺo lastia, lastii mukkaa sadamamaks, see maksti lastist, mis last ja kui palju lasti, lasti järgi; Lu raha mahzuᴅ rahalised maksud; 2. tasu оплата, вознаграждение; J tüü tehtü, mahsu tšättee töö (on) tehtud, tasu kätte; M ev võttannu mit̆täiᴅ mahsua näissä ei võtnud nende eest mingit tasu; ■ (postpositsiooniga liitunult в составе композиты:) õsõttu maa veel ebõõ lunasõttu, veel om mahzunnall ostetud maa ei ole veel (välja) lunastatud, on veel maksu all. – Vt. ka loottsi-, porttu-.

mahsõi/n J-Tsv., g. -zõõ maksast, maksa- печёночный, из печёнки, ливерный.

mahto J väga очень, весьма; tultii mahto suurõt koirõᴅ, revittii tält šinelii tulid väga suured koerad, rebisid tal(t) sineli (katki).

mah/toa [?] (J), pr. -on, imperf. -tozin osata, suuta мочь, с-; уметь, с-; mahto marjaa sünnütellä rl. oskas marja (= lapsukese) sünnitada.

mah/tua L M Lu J-Tsv. (P Ra), pr. -un P M Lu J, imperf. -tuzin M Lu J mahtuda уме/щаться, -ститься, вме/щаться, -ститься; Lu tulkaa, tulkaa, küll minuu rihhee mahup paĺĺo vättšiä tulge, tulge, küll minu tuppa (majja) mahub palju rahvast; M pihoo mahup meree b mahu. villat (Set. 17) mõist. pihku mahub, merre ei mahu? – Villad; J eb mahu süämee ei mahu sisse; L pεä eb mahtunnu kagluhsyõ pea ei mahtunud kaelusest sisse; M uupõkad mahtuvat sillõõ (suss)kingad on sulle parajad; ■ Lu vesi, jutõllaa, verree eb mahu vs. vesi, öeldakse, verre ei mahu (= veri on paksem kui vesi); Lu veri vettee eb mahu vs. veri vette ei mahu (= veri on paksem kui vesi); Lu eb või mahtua omaa nahgaa süämee poeb kas või (oma) nahast välja; Ra nii on häizä senee tüükaa, što õmaa nahgaa süämmez eb mahu nii kiirustab selle tööga, et poeb (oma) nahast välja.

mah/tussa: -tuss J-Tsv., pr. -un, imperf. -tuzin = mahtua.

mahut/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J mahutada поме/щать, -стить, вме/щать, -стить; veel kuinibuit mahut kase riiss kottii mahuta see asi (tööriist) veel kuidagi kotti.

mahutu/ᴢ J-Tsv., g. -hsõõ: -sõõ J mahuta-

mine, mahutus помещение (чего-либо куда- либо).

mahut/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn J, imperf. -tõlin J frekv. ← mahuttaa; tänävoonn einä paĺĺo, tuõb mahutõll sarajaa tänavu (on) heina palju, tuleb küüni (ära) mahutada.

mai¹ K P M Lu J-Tsv., g. mai mai(kuu) (месяц) май; M maiza tulin petteriss kot̆toosõõ mais tulin Peterburist koju; P pummalaa tšülä põli tuhad ühesää sataa ühessemel vuotta kahõltõ·ššõmõl maita Pummala küla põles tuhande üheksasaja üheksandal aastal kaheteistkümnendal mail; K meill vott õzraa varaipõõ tšülvettii viistõ·ššõmõtta tšislaa mai kuuta (Mäg. 138) meil, vaat, külvati otra ennemalt (varem) viieteistkümnendal mail. – Vt. ka maija, maikuu.

mai² J, g. mai = maina; jäänootall tehtii suur avanto, kutsuttii mai jäänoodale tehti suur avandus, (seda) kutsuti m.

mai/gata: -gõtõ Lu, pr. -kaan Lu, imperf. -kazin: -kõzin Lu vanduda, kiruda, sõimata бранить, по-, руг/ать, -нуть; jo maikaaʙ, tširrooʙ juba vannub, kirub; tämä maikaaʙ minnua ta sõimab mind. – Vt. ka maikata.

maij/a I, g. -aa = mai¹; vijjettomalla maijaa piettii braatšinoi viiendal mail peeti külakonnapidu.

maik/ata (Lu), pr. -kaan, imperf. -kazin: -kõzin Lu = maigata; lahs maikkõs tširosõnaa laps vandus (vandesõna).

maikuu M Lu mai-kuu (Lu) = mai¹; Lu jää-menemin algoʙ alku mai-kuuta jääminek algab maikuu alguses.

maik/õa P -ka J-Tsv., g. -õa 1. mage пресный; P lohko on üvä, a vähäizee maikõa, piäp panna suolaa kartulisupp on hea, kuid natuke mage, tuleb panna soola; J taitšinasõõ taita bõõ pantu soolaa ku leived on jäätü maikkassi taignasse vist pole pandud soola, et (kui) leivad on jäänud magedaks; 2. magusavõitu, imal, lääge сладковатый; приторный; P tševääl johzõp kazgõss mahla, se on vähäizee maikõa kevadel jookseb kasest mahla, see on natuke magusavõitu; P rütšie-javot sekaaᴅ, panõt tšihumaa, sis tämä tulõʙ maikõassi segad rukkijahu(d), paned keema, siis see muutub imalaks; J vohoo piim om maikka kitsepiim on imal. – Vt. ka makõrtava, muikia.

maikõahtav/a P, g. -aa magusavõitu, imala-võitu сладковатый; приторный.

maikõrtav/a Li, g. -aa magusavõitu сладковатый; vähäizee maikõrtava natuke magusa- võitu. – Vt. ka makõrtava.

maima: Майма Tum. lõhe лосось.

mai/mia R-Lön. L P M Kõ Li (Al. K) -nia M S Lu Li Ra J (R-Eur. P Kõ) -miaɢ I, pr. -min Al. L P M Kõ Li -nin Kõ Lu Li Ra J, imperf. -mizin P Lu -nizin Lu Li Ra J 1. mainida, nimetada, lausuda; (kellestki) rääkida, (kedagi) meenutada; meelda tuletada вспом/инать, -нить; упо-

м/инать, -януть; M miä en taho tämmää nim̆meä i mainia ma ei taha tema nime nime-tadagi; I vaissi maimi sitä, tšetä pominaitti vadja keeli meenutas seda, keda mälestas; M tämä ain maimib jumalaa ta nimetab aina jumala nime (jumalat); M elä maimi pahapoolta ära nimeta vanakurja; M ain piti tehä rissiä et̆tee i mainia jumalaa sõn̆noi alati tuli risti ette lüüa ja lausuda palvesõnu; S risittii jumalalõõ i mainittii kunikassa (eestpalves) paluti jumalat ja nimetati keisrit; Lu minnua ikosõʙ, minnua mainitaa, üväl vai pahal mind ajab luksuma: minust räägitakse, (kas) hästi või halvasti; J ikossazin, tšenle mainiʙ luksusin, keegi räägib minust; Lu miä ku unohtan, siä millõ maini kui ma unustan, sa tuleta mulle meelde; 2. öelda; teatada говорить, сказать; сообщ/ать, -ить; P a kunikaz maimiʙ naizõlõõsõõ aga kuningas ütleb naisele; J kane piigõd ilmaa evät tõhi lass üüssi, kuniz eväd maini frovvõlõõ need teenijatüdrukud ei tohi (kedagi) ilma prouale mainimata öömajale (ööseks) lasta. – Vt. ka mainittsaa.

maimiskõl/la (R-Eur.), pr. -õn, imperf. -in frekv. mainida, nimetada вспоминать, упоминать; enne maariat maimiskeli (Eur. 38) rl. ema Maarjat nimetas.

mai/na Lu Li J-Must. -nõ Lu -n J-Tsv., g. -naa Lu J noodaavandus, jääauk nooda laskmiseks ja väljavõtmiseks прорубь для спускания и подъёма невода; Lu mehed mentii merejääl, leikattii mainõᴅ mehed läksid merejääle, raiusid noodaavandused; Lu mainõ on suur jääaukko vai jääavanto, kuz lassaa noottaa ja võtõtaa üleeᴢ noodaavandus on suur jääauk või jääavandus, kus(t) lastakse noota ja võetakse üles; J tõmmõtti noott mainaa noot tõmmati noodaavandusse. – Vt. ka lasku, nõisu-.

maina/ta Lu, pr. -an, imperf. -zin viirata (trossi järele anda, raskust aeglaselt alla lasta) травить, вы-, ослаблять, отпускать понемногу (при постепенном спуске какой-либо тяжести); mainaa viira (lase aeglaselt alla)!

main/i J-Must., g. -ii nimi имя, название.

mainia vt. maimia.

mainittsaa (J-Must.), (sõnatüvi основа слова:) mainitsõ- J-Must. mainida, nimetada упом/и-нать, -януть. – Vt. ka maimia.

mai/nõ: -n J-Tsv., g. -zõõ adj. J maa-, maapealne, maine земной, туземный.

mairot/taa P, pr. -an P, imperf. -in (sõnadega) hellitada, (hellade sõnadega) rahustada обласкивать (словами), приголуб/ливать, -ить, успок/аивать, -оить (ласковым словом); lahz idgõʙ, mene tätä mairota laps nutab, mine rahusta teda (räägi temaga).

mairot/õlla L P Lu, pr. -tõlõn L P, imperf. -tõlin frekv. 1. mõnuleda нежиться; наслаждаться; L ohto magata, mairotõlla rl. aitab magamisest, mõnulemisest; L makaa, makaa, mairottõlõ rl. maga, maga, mõnule!; 2. (sõnadega) hellitada; (hellade sõnadega) rahustada обласкивать (словами), приголубливать, успокаивать (ласковым словом); P kalliil sõnoilla mairottõliᴅ rl. hellitasid (mind) hellade sõnadega; P miä mairottõlõn tätä (= lassa), tämä tulõb millõ tšätiesie ma rahustan teda (= last) hellalt, ta tuleb mulle sülle; 3. kiruda, sõimata бранить; ругать; Lu sitä inemissa ain mairotõllaa seda inimest aina kirutakse.

mairõu/ᴢ J, g. -u õrnus нежность, ласка; ebõ·õ ilmalla izüttä, epko maalla mairõutta rl. ei ole ilmas isakest ega maa peal õrnust.

mais/ata (P), pr. -saan P, imperf. -sazin maitsta отвед/ывать, -ать; пробовать, по- (на вкус); kunnii tšihutaʙ, ain maissaaʙ kuni keedab, aina maitseb.

mais/saa J (K-Ahl. Lu-Must.) -sa J-Tsv., pr. -an K -õn J, imperf. -in J = maistaa; 1. J maisa med́d́e mallazvettä rl. maitse meie õlut (linnasevett); J ann omenaa maissa anna õuna maitsta; 2. Lu piimä maissab astikõla (Must. 160) piimal on püti maitse (juures).

maist/aa Kett. K P Lu J (R-Reg. Li) -a J-Tsv. -aaɢ J, pr. -an P Lu Li -õn Lu J, imperf. -in Lu -azin P 1. maitsta отвед/ывать, -ать; пробовать, по- (на вкус); P maista med́d́ee ruop-

paa maitse meie putru; J ennee eväd mittää maistõ, kunis pappi tšerikos siunaaʙ enne (nad) ei maitse midagi (= mingit toitu), kuni preester pole kirikus (seda) õnnistanud (kuni preester kirikus õnnistab); I anttii [sic!] õlutta maistaaɢ anti õlut maitsta; 2. refl. maitsta, mingit maitset olla иметь привкус чего-то, какой-то по-сторонний вкус; Li piimä maistab azul piimal on nõu maitse (juures); Lu hapopiimä maistap puull hapupiimal on puu(nõu) maitse (juures). – Vt. ka maisata, maistaussa, maistõlla, maisõlla, mekkiä.

maist/ata M-Set. Kõ-Len. (K- Al. Li Ra) -ataɢ I, pr. -aan K M Li Ra -aa I, imperf. -iin M -ii I = maistaa; 1. K siz maistaab vähäkkõizõõ (Al. 34) siis maitseb natuke; I maistaa min̆nuu harttšua maitse minu toitu; I ann millõõ maistataɢ, mitä siä süüᴅ anna mulle maitsta, mida sa sööd; 2. Ra mualla maistaaʙ maitseb muda järgi; Li olud maistaap hapollõ õllel on hapu maitse.

maistau/ssa Lu, pr. -ʙ Lu, imperf. -zi: -ᴢ Lu refl. maitsta, mingit maitset olla припахивать чем-либо; olud maistaup hapoll õllel on hapu maitse; musaa kitsii piimä maistaup kärttüneelt musta kitse piim on kõrbemaitseline (maitseb kõrbenult).

maisti: Маисти Pal.1 maitse вкус. – Vt. ka maku.

maistõ/lla P M Li, pr. -lõn P -õn M Li, imperf. -lin P M frekv. maitsta отведывать; Li tšen kõikk nõmmõt sõdgoʙ, se kõikk marjad maistõõʙ vs. kes kõik nõmmed (läbi) tallab, see kõik marjad maitseb; Li siz issustii, siiz vähhii maistõltii sitä siis võeti istet, siis vähehaaval maitseti seda (kosjaviina); M maistõlkaa med́d́ee õlutta maitske meie õlut.

mais/õlla: -õll (J-Tsv.), pr. -sõlõn: -sõõn J, imperf. -sõlin = maistõlla; maissõliŋ kõig roo-gõd lavvõlt maitsesin (ära) kõik road laual(t); maissõlim mõnõllaisii viinoi de viimite sain umalaa maitsesin mitmesuguseid viinu ja lõpuks jäin purju; tšeŋ kõig nõmmõd nõdguʙ, se kõig marjõd maissõõʙ vs. kes kõik nõmmed (läbi) tallab, see kõik marjad maitseb.

maisõpa Lu (kerged) kevadrõivad (лёгкая) весенняя одежда; veel on talvi, tšülmäᴅ, a tšävvää jo maisõvaᴢ veel on talv, külmad, aga käiakse juba (kergetes) kevadrõivastes.

maizõõ Lu = maittsõ; miä menin maizõõ, a siä menid merizee ma läksin maitsi, aga sina läksid meritsi.

mait/o ~ -u Ku, g. majjoo ~ majjuu piim молоко; maitu on riiska piim on rõõsk; ja its ain vaa kurtteli laiskoera, ettᴀ̈ minu lehm eb anna maitua ja ise aina vaid kurtis, laiskvorst, et minu (= tema) lehm ei anna piima; mejjee lehmät kaikkinee jo hülätt́śii maitᴜ vällää meie lehmad jäid juba päris kinni (lakkasid piima andmast, jätsid piima ära); reeska maito rõõsk piim.

maitopöölä P: matukasta maitopöölä, maitopöölästä pöpölä rl.

maitsii J-Tsv. = maittsõ.

maittsõ P J maitsi, maad mööda, maad pidi по земле, по суше; J tulittõko maittsõ vai merittse rl. kas tulite maitsi või meritsi?; P miä menin maittsõ, a tämä meni vezittse mina läksin maad pidi, aga tema läks vett pidi; J ajõ maittsõ ja merittse sõitis maad ja merd mööda. – Vt. ka maizõõ.

maitu vt. maito.

mait/õõ: -ee R-Eur. = maittsõ; muu suku maitee tuli, velljeni vesitee tuli (Eur. 43) muu sugu- võsa tuli maitsi, (aga) mu vend tuli vesitsi.

maj/a K M Lu Li J Ku Kr, g. -aa Lu Li majjaa M -a J-Tsv. 1. maja, elamu дом, жильё, жилище; Lu siäll on talo, maja, kuza õlõn süntünnü seal on maja, kus olen sündinud; Lu minuu maja minu maja; J ennee tšäütüü majjaa rl. enne käidud (= külastatud) majja; Ku puteliss vattsaa saab ajja majaᴅ pudelist võib kõhtu ajada majad (= majadki võib maha juua); Ku ikin maja igivana maja; J galkõt suvata elä litši elo maja hakid armastavad elada elumaja lähedal; 2. (okstest, õlgedest, presendist jms.) onn, varjualune хижина, шалаш, навес (укрытие временного пользования); M teimm enelee majaᴅ, kuuzõõ avulaissa tegime endile onnid, kuuseokstest; K õlkaiss tehtii maja õjaa päälee õlgedest tehti varjualune (pesu)oja kohale; 3. fig. koobas нора, берлога; Lu karu vei naizõõ õmmaa majjaa (muinasjutust:) karu viis naise oma koopasse; M karu pani suurõt puut kõik et̆tee, štob naizikko ep pääseizi majass vällää (muinasjutust:) karu pani kõik suured puud ette, et naine ei pääseks koopast välja; ■ J võõras paikka vätšize levved üü majaa võõras kohas leiad vaevu öömaja. – Vt. ka avu-, elo-, öö-, üüri-. – Vt. ka majakko.

majak/ka P Lu I (Li) -k J-Tsv., g. -aa Lu J majakas, tuletorn маяк; J majakõss näütetä tult merelee majakast näidatakse merele tuld; Lu majakkõz on plikkaava tuli majakas on plinkiv tuli; J majakaa tulõᴅ majaka tuled.

majakkaherra ~ majakka-herra Lu majakakapten, majakaülem начальник маяка; majakka-herra, tämä piti täätää kõikk meree aźźaᴅ majakakapten, tema pidi teadma kogu mereasjandust (kõiki mereasju).

majakkalaiva ~ majakka-laiva Lu tulelaev (märgutuld näitav laev), ujuvmajakas плавучий маяк; majakkalaiva on tänä poolõõ kronštattii tulelaev on siinpool Kroonlinna; majakka-laiva ain aŋkkuriz õli, lootsid elettii, matrosiᴅ tulelaev oli üha ankrus, (seal) elasid lootsid, madrused.

majakaa-vahti Lu = majakka-vahti.

majakkavahti Lu majakavaht сторож маяка; majakka-vahiᴅ i majakka-herra majakavahid ja majakakapten.

majak/ko J-Tsv., g. -oo J 1. dem. (hagudest v. okstest) onn шалаш; karjušši on tehnü enellez majakoo karjus on teinud endale (okstest) onni; 2. telk палатка. – Vt. ka maja.

majameeᴢ Li maja-meeᴢ J-Tsv. majaperemees домохозяин; Li majamehed õltii neeᴅ, kuza piettii kortteria majaperemehed olid need, kelle juures (kalastus- või kaubaretkel) oldi kor-teris.

majanik/ka: -k J-Tsv., g. -aa J majaomanik домовладелец.

majariissa Lu J-Must. mööbliese предмет домашней обстановки (мебели); Lu majariisõd on lauta, tooliᴅ mööbliesemed on laud, toolid.

makahukki vt. makauttši.

makaro/na Lu (I) -on J-Tsv., hrl. pl. -naᴅ I makaronid макароны; Lu makaronassa tšihutõtaa suppia makaronidest keedetakse suppi; I makaronaᴅ õsõttii makaronid osteti.

makaron/i Lu, g. -ii = makarona.

makaronisuppi Lu makaronisupp суп с макаронами.

makauhsõõlavvaᴅ: makkaussõlavvaᴅ I = makauzlavvaᴅ; makkaussõlavvaᴅ, kane pitšäᴅ mokomaᴅ lavvaᴅ (laudadest) magamisase, niisugused pikad lauad.

makaustila: makkaustila J magamisase по-стель.

makau/ᴢ Kett. Ränk K L P M-Set. Kl-Set. (Ja-Len. I) mak̆kauᴢ M Kõ vdjI I Ma makkauᴢ (I) mak̆kaaᴢ Kett. M Kõ Ko Маккаусъ Tum., g. -hsõõ: -hsyõ P mak̆kau/hsõõ I -sõõ I M mak̆kaa/ssõõ ~ -sõõ M 1. (endisaegne laudadest) magamisase, lavats (деревянные) полати (в смысле постелей); K siiz õli makauz lautoikaa, a nüd on krovatti siis oli laudadest (laudadega) magamisase, aga nüüd on voodi; M eellä õltii mokomad mak̆kaasõᴅ, puizõᴅ, üli kõikõõ sillaa õltii ennemalt olid niisugused magamisasemed, puust, üle terve põranda olid; M õltii lautolaissa tehtü mak̆kaassõᴅ, talvõlla lastii kanad ahinalta mak̆kaassõõ al̆laa olid laudadest tehtud magamisasemed, talvel lasti kanad ahju alt magamisaseme alla; I mak̆kauhsõᴅ õltii puizõᴅ, lavvaᴅ pantuuᴅ, lavõzõssa ahjoossaaɢ magamisasemed olid puust, (olid) lauad pandud, seinapingist ahjuni; I mak̆kausõõ lavvaᴅ, pitšäᴅ, ühtee õttsaa lahtšivaᴅ mak̆kaamaa, tõisõõ õttsaa lahtšivaᴅ mak̆kaamaa, pääd ühtee magamisaseme lauad olid pikad, ühte otsa heidavad magama (ja) teise otsa heidavad magama, pead kokku; K üφtie õttsaa pantii järtšü i tõisõõ õttsaa järtšü i lavvat päälie, makauz lavvaᴅ ühte otsa pandi pink ja teise otsa pink ja lauad peale, magamisase(me lauad); 2. voodi кровать; M tämä õli komnattiz mak̆kaasõll ta oli toas voodis; I makkaussõita meiĺĺe bõllugõ voodeid meil (ennemalt) polnud; 3. (karja) puhke- ja mäletsemiskoht karjamaal место отдыха и жвачки (скота) на выгоне; P lehmä makaab makauhsõl lehm magab m-l; P makauhsõlõõ tšäüsiväd lehmät, kõõz õli kõva palava, siᴢ nämä siin saivaᴅ vettä juuvva i tšäüsiväᴅ naizikoᴅ lühsämäᴢ lõunadaikan m-il käisid lehmad, kui oli väga palav, siis nad said siit vett juua ja naised käisid lõunaajal (neid siin) lüpsmas; P lehmää makauᴢ lehma(de) m.; P lampai makauᴢ lammaste m..

makauzirsi: mak̆kauzirsi M makaushirsi Ränk (endisaegse laudadest) magamisaseme v. lavatsi esiäärepuu доска или бревно вдоль края деревянных лавок или полатей.

makauzlavvaᴅ Kett. makauslavvat Ränk mak̆kauzlavvaᴅ M pl. (endisaegne laudadest) magamisase, lavats (деревянные) лавки или полати (в смысле постелей). – Vt. ka makauhsõõlavvaᴅ.

makauznalaa: mak̆kaaznal̆laa M adv. = makauznallõ; lahzõt pellättii pappia, mentii mak̆kaaznal̆laa lapsed kartsid preestrit, läksid (= peitsid end) magamisaseme alla.

makauznalla: mak̆kaaznall M adv. (endisaegse laudadest) magamisaseme all под (деревянными) лавками или полатьями; kanat talvõll õlivat rihez mak̆kaaznall kanad olid talvel toas (tares) magamisaseme all.

makauznallõ P adv. (endisaegse laudadest) magamisaseme alla под (деревянные) лавки или полати; panin algod makauznallõ panin halud magamisaseme alla.

makauznaluᴢ P mak̆kaaznaluᴢ (M) (endisaegse laudadest) magamisaseme alune (magamis-aseme alune ruum) место (пространство) под (деревянными) лавками или полатями.

makauznurkka Kett. (vadja toa) magamis-

asemenurk (nurk, kus asub laudadest magamis-

ase) спальный угол (угол водской избы, где расположены деревянные лавки-постели).

makaut/taa P (K R-Lön. R-Reg. M), pr. -an P, imperf. -in K P 1. magada lasta давать, дать спать, выспаться; K a kalattsiilla kazvatitta, uolõtta minua makautitta rl. (pulmaitkust:) aga saiadega kasvatasite (mind), lasite mind muretult magada; 2. magama panna, uinutada усып/-лять, -ить, убаюк/ивать, -ать; P miä makautan lassa ma panen last magama; M pühä maaria makauttago, jumala lõekuttago (Bor. 742) rl. püha Maarja uinutagu, jumal kiigutagu. – Vt. ka magattaa.

makauttaj/a (K-Al. R-Lön.), g. -aa fig. ema, magada laskja (ema hellitusnimi rahvalauludes) мать, лелеющая (детей), дающая детям выспаться (ласковое обращение к матери в народных песнях); K mamani, mahzaza makauttajani (Al. 43) rl. mu ema, mu üsas (= süles) kandja (süles magada laskja).

mak/auttši Ar. Kett. P Lu Li Ra J mak̆kauttši I (M) -kauttši (I) mak̆kaattši M -ahukki (Ku), g. -autšii 1. (karja) puhke- ja mäletsemiskoht karjamaal место отдыха и жвачки (скота) на выгоне; Kett. karja on makautšilla kari on m-l; J lammaskarja meni makautšilõ lambakari läks m-le; Lu makauttši on, kuza lehmät poolõl päiväl tšävvää ookaamõᴢ i näväd õppõõstii ühes paikkõs tšäümää (karja) m. on (see), kus lehmad käivad keskpäeval puhkamas; nad harjusid ühes kohas käima; M karjaa mak̆kaattši karja m.; J lampaa makauttši lammaste (lamba-) m.; 2. magamine; fig. uni спаньё; сон; M karjušši tšäüsi kot̆too mak̆kautšillõõ karjus käis kodus magamas; M siz enipään oomniiz var̆raa tullaᴢ, kui veel päivä bõõ nõiznu, jo näil ebõõ mak̆kaattšia siis lihavõttepüha(de) hommikul vara tulevad, kui veel päike pole tõusnud, juba neil ei ole und. – Vt. ka karja-.

makauttšipaikka: mak̆kauttšipaikka I (karja) puhke- ja mäletsemiskoht karjamaal место отдыха и жвачки (скота) на выгоне.

makeisa vt. makõiza.

makka, makkaa vt. makõa.

makka- vt. makõa-.

mak̆kaaᴢ vt. makauᴢ.

mak̆kaaz- vt. makauz-.

mak̆kaattši vt. makauttši.

makk/ara K-Ahl. P (J) -õrõ Lu, g. -araa 1. vorst; verivorst колбаса; кровяная колбаса; Lu verikalbõssia jutõltii makkõrõ verivorsti nimetati m.; J soonõd ovat pülkähtüneeᴅ, õllaa niku makkarõᴅ (vere)sooned on laienenud, on nagu vorstid; 2. Lu kalamari рыбья икра; 3. sääremari икра, об. икры (голени); Lu sääri makkõrõ sääremari. – Vt. ka śerttse-, veri-.

makkia vt. makõa.

makkili vt. kikkili-.

mak/ko M Po, g. -oo 1. (sauna-, rehe)haldjas нежить, домовой (в бане, в риге); M meitä aina eitütettii: elkaa meŋkaa riigaasõõ, iĺi saunaasõõ, siεll makko võtaʙ meid aina hirmutati: ärge minge rehte (= rehealusesse) või sauna, seal haldjas võtab (kinni); Po lahsia eitüteltii: elä mene riigaasõõ, siεll on riigaa makko. õli niku naiz eläjä lapsi hirmutati: ära mine rehte, seal on rehehaldjas. Oli nagu naisterahvas; M saunaz on saunaa makko saunas on saunahaldjas; Po saunaa makko iĺi saunaa emä saunahaldjas ehk saunaema; M täm on niku rooja makko, ühed va silmät tšiiltaavaᴅ ta on nagu räämatont, ainult silmad hiilgavad; 2. M hernehirmutis чучело, (гороховое) пугало. – Vt. ka riiga-, sauna-.

mak̆kõa, makkõa, mak̆kõõ vt. makõa.

makĺer/i Lu, g. -ii Lu (laeva)maakler маклер, агент (судна); makĺeri õttsi vättšiä alussiõõ i laivojee maakler otsis inimesi purjelaevadele ja (muudele) laevadele.

maklõk/ka Lu, g. -aa hangeldaja, spekulant маклак, барышник, спекулянт; maklõkka meez on se inemin, tšen ookaassi õsab i kalliissi müüʙ hangeldaja(mees) on see inimene, kes odavalt ostab ja kallilt müüb.

mako K-Ahl. P M Lu Li Ra J, g. magoo P Lu J mağgoo M 1. kõht, fig. magu живот, брюхо; J lehmelt mako puzgõtti läpi lehmal pusati magu läbi; J torkkõs karulõõ kiŋželii makkoo torkas karule pussi makku; J makkoa täüttemä kõhtu täitma; J taita om mako täünö ku nii vaĺĺussi rõŋgahtaziᴅ vist on kõht täis, et nii valjusti röhatasid; J seid magoo täünö (kas) sõid kõhu täis?; M ahõd mağgoo täün süüvvä, nüd on laiskuz mennä tööle parkisid mao täis (süüa), nüüd ei viitsi (nüüd on laiskus) tööle minna; Lu sai perkelee mako täün sai kõva kõhutäie (maotäie); P suurõõ magookaa suure kõhuga (inimene); J paksuu magoka paksu kõhuga (inimene); 2. magu желудок; P vattsaz on makonahka, mako kõhus on magu; Lu ku lehmä tapõtaa, siis mako pessää, siiᴢ jutõllaa vattsamakonahka, sitä süüvvää kui lehm tapetakse, siis magu pestakse (puhtaks), siis öeldakse: magu (maonahk), seda süüakse; J petšoŋkad i ĺohkõiᴅ, mako nahka maksad ja kopsud, magu (maonahk); ■ Lu tõmmattii žiivatal mako maala, lastii mako maal tõmmati loomal magu maha, lasti magu maha (= loom tapeti); M karjušši tetši laavotšikaa tütterelee mağgoo karjus tegi kaupmehe tütrele lapse (kõhu ette); Lu alusõõ mako on paksup kõhta alusõl purjelaeva „magu” on paksem koht purjelaeval; Li liika laita mako, kõhall onõ, etti eb menneiz ümperi suurema arvu laidadega tehtud paat v. purjelaev, (siis) on (= püsib paat v. laev) otse, et ei läheks ümber. – Vt. ka paksu-, vattsa-.

makoiz/a R-Reg., g. -aa = makõiza.

makonahka P M J mako-nahk J-Tsv. 1. magu желудок; P vattsaz on makonahka, mako kõhus on magu; M lehmäll on satakõrtõn, siz on makonahka i mautšiᴅ lehmal on kiidekas (sajakordne), siis on magu ja sooled; 2. maosein, kõnek. maonahk стенка желудка; J makonahka žaaritõttii maonahk(a) praeti. – Vt. ka vattsa-.

mak/ovei P -ovõi ~ -ove ~ -ofee Lu -ofje Li -avei (K L) -afei ~ -afe Li -afee Lu, g. -ovei: -ovee Lu 1. paaspäev (kirikupüha 1. VIII) спас Маккавей (церковный праздник); Lu ennee makofeet eb annõttu süüvvä toorõtta omenaa enne paaspäeva ei lubatud toorest (= valmimata) õuna süüa; Li maod mentii makafenn maχχaa (uskumus:) maod läksid paaspäeval maa sisse; Lu makovõi päivänn maod mennää maχχaa paaspäeval lähevad maod maa sisse; P spass makovei paaspäev; 2. Li seitsmemagajapäev праздник семи спящих ефесских отроков (4. VIII). – Vt. ka spaass-.

maks/a [< is] Lu, g. -aa 1. maks печень; 2. niisk молоки. – Vt. ka mahsa, mahso¹.

maks/aa Ra, pr. -aʙ Ra, imperf. -õ matsuda (suu kohta) чавк/ать, -нуть; jalka lapsaʙ, a suu maksaʙ vs. jalg tatsub, aga suu matsub.

makso vt. mahso¹.

maku K-Ahl. L P M Lu J I (Kõ), g. maguu P Lu J mağguu M 1. maitse вкус; M ai ku tuima on, bõõ miltissäid mak̆kua oi kui mage (on), pole mingi(sugus)t maitset; Lu haisu üvä i maku üvä on lõhn on hea ja maitse on hea; Lu jõka taloz on õma maku piimäll igas talus on piimal oma maitse; M näväd eb õltu nii valkõaᴅ, no magulta õltii makuzad javoᴅ see ei olnud nii valge, kuid maitselt oli maitsev jahu; M puu võtab en̆neesee, a tarelka eb võta; täm on semperässä üvä, etti eb muuna mak̆kua puu võtab (= imab) endasse, aga taldrik ei võta; ta on (kurkide vajutisena) sellepärast hea, et (ta) ei muuda (= ei riku kurkide) maitset; M soolaa pannaz mak̆kua möö soola pannakse (toidusse) maitse järgi; Lu rooppaa teh́h́ää piimääkaa, piimässä i veessä, i võita pannaa magussi putru tehakse piimaga, piimast ja veest, ja võid pannakse maitseks; Lu soolaa maku on leiväl leival on soola maitse; Lu kuumutõtaa tšivi varissi, pannaa katagaa õhsijee päälle i taki·m put́o·m võtap kehnoo maguu poiᴢ kuumutatakse kivi kuumaks, pannakse kadakaokste peale ja sel viisil võtab (hautamine puunõult) halva maitse ära; M väntšelä maku vänge maitse; Lu prot́i·vnõi maku vastik maitse; 2. maitselisand (valmistatavatesse toitudesse maitseks lisatav toiduaine, harilikult koor, või, taimeõli, pekk, rasv või muu rasvaine) вкусовая надбавка (обычно добавляется сметана, масло, сало и пр.); Lu maamunat tšihutõtaa, koori võtõtaa poiᴢ, leikotaa peenissi paloissi, pannaa makkua sekkaa, sis se on maamunalohko; maku on koorõ ja või kartulid keedetakse, kooritakse (koor võetakse ära), lõigutakse väikesteks tükkideks, pannakse maitselisandit sekka, siis see on kartuliroog; maitselisand(id) on hapukoor ja või; ■ M ai ku täm aizõb üväle magulõ oi kui hästi see lõhnab! – Vt. ka maisti.

makui/n J-Tsv., g. -zõõ J -maitseline, (mingit) maitset, (mingi) maitsega имеющий (какой- либо) вкус; proovvakk tšeelee päälee, saatko arvoa, mikä makuin on proovi keele peal(e), kas saad aru, mis maitse(ga) on? – Vt. ka magukaᴢ.

maku/za Kett. K-Ahl. P M Kõ Lu I (Ra) -ᴢ J-Tsv. Ма́куза Pal.1 K-reg.2, g. -zaa P Lu J 1. maitsev вкусный; J sveežiiss ahvõnoiss keitetä makuza suppia värsketest ahvenatest keedetakse maitsvat suppi; Lu murja muna on makuza muna, vesikõz muna eb õõ makuza muna mure kartul on maitsev kartul, vesine kartul ei ole maitsev kartul; J kooŕušk ja ŕapušk kõikkaz makuzõpat kalaᴅ tint ja rääbis (on) kõige maitsvamad kalad; Lu joulu päiviil vätši ookaᴢ ja üvvää sei, üvvää ja makuzaa jõulupäevadel rahvas puhkas ja sõi head, head ja maitsvat; Kõ nii on makuza, etti suus sulaʙ on nii maitsev, et sulab suus; M tšiireess jõvvuʙ i makuza süüvvä (see toit) saab kiiresti valmis ja on maitsev süüa; 2. fig. magus (hea, mõnus, meeldiv) сладкий (хороший, приятный); J makuzat unt magat magusat und magada; J ah mikä tänävä makuz löülü (saunõᴢ) ah mis magus leil (on) täna (saunas)!; M sis täm üv̆vii turpooʙ i leeb makuza aisu, üv̆vii nõõb aisõmaa azõ siis see (= puunõu) turbub hästi ja (sellesse) tuleb hea (magus) lõhn, nõu hakkab hästi lõhnama; 3. Kett. imal, lääge безвкусный, приторный; ■ J makuzaa jutukaa meeᴢ libeda keelega (magusa jutuga) mees. – Vt. ka makoiza, makõiza.

makuzassi M maitsvalt вкусно; tämä miz̆zeit teeʙ, nii maailmaa makuzassi (kui) ta midagi (= mingi söögi) teeb, siis väga maitsvalt.

makuvesi (Ra) fig. õlu пиво; keitän õzrassa olutta, makuvettä maltaiss rl. pruulin odrast õlut, õlut linnastest. – Vt. ka mallazvesi.

makõa Kett. K L P M-Set. (R-Lön.) mak̆kõ/a M S vdjI I (Ma) -õ Ko-Kett. makk/õa Po Lu J Ku -ia Lu -aa Ra J -a J-Tsv. Макеа Tum., g. makõa adj., subst. magus (ka adj. fig. hea, mõnus, meeldiv) сладкий (также в переносном значении – хороший, приятный); сладость; P lid́entsad om makõaᴅ siirupikompvekid on magusad; I miä jõi makkõata tšaajua ma jõin magusat teed; J makkad omenõd – niku suukkuri magusad õunad nagu suhkur; Lu vanas koivuz eb õllu nii makkia mahla, noorõz õli makkiapi vanas kases ei olnud nii magus mahl, noores oli magusam; J makkaat vettä suukkurilla tehtii siirupit (magusat vett) tehti suhkruga; M mak̆kõa söömä magustoit; L tänävä on makkõa paaru täna on (saunas) magus leil; P tüttärikko örtšähtii makõass unõss ülieᴢ tüdruk ärkas magusast unest üles; L makaa, makaa, mairottõlõ, makõat kulta-unõᴅ rl. maga, maga, mõnule, magusad kulduned (= magusat, mõnusat und); M musõp süttä, makõap mettä. uni (Set. 18) mõist. mustem kui süsi, magusam kui mesi (mustem söest, magusam meest)? – Uni; P maassani vesi makõa rl. minu maal on vesi magus; M iiri in̆nõa, a sitta mak̆kõa vs. hiir (on) vastik, aga sitt magus; J õppõmizõ alku on raŋk, a lõppu makka õppimise algus on raske, aga lõpp magus; P tämä on mad́d́aᴢ, tahop paĺĺo makõat süvvä ta on maiasmokk, tahab palju magusat süüa; Lu magjõᴢ on makkial on maias magusa peale; M ap̆poo mak̆kõa magushapu; ■ M on ap̆poo rokka i mak̆kõa rokka on hapukapsasupp ja värskekapsasupp; J pulmiis karkat viinaa teh́h́ä makkassi, ženih ja noorikk annõta suut pulmades tehakse „kibedat” viina „magusaks”: peigmees ja pruut annavad suud (= suudlevad); Po tšüzüttii tehä makkõata (pulmakomme:) kästi teha „magusat” (= nõuti, et peigmees ja pruut suudleksid). – Vt. ka apoo-.

makõaperze: makka-pers J-Tsv. = mad́d́as-perze.

mak/õassi: -kassi J-Tsv. fig. (mesi)magusalt, lipitsedes сладко, льстиво; makkassi pajattõma lipitsema (mesimagusalt rääkima).

makõiz/a [?]: makeisa R-Lön., g. -aa [?] fig. magus (hea, sulnis) сладкий, сладостный (хороший); maammoni makeisa mahsoisa makauttajani (Lön. 186) rl. mu ema, mu magus üsas kandja (üsas magada laskja). – Vt. ka makoiza, makuza.

makõrt/ava ~ -õva Lu, g. -avaa 1. magusa-võitu сладковатый; tänävä õllaa vähäizee makõrtõvaᴅ leiväᴅ täna on natuke magusavõitu leivad; 2. mage (vee kohta) пресный (о воде); makõrtõva vesi mage vesi. – Vt. ka maikõrtava.

maĺar/i M J-Tsv., g. -ii J maaler маляр; J maĺari kraaskaap tara aitaa maaler värvib aiatara.

malin/a L M I maĺina M Lu J-Tsv., g. -aa M maĺinaa M Lu vaarikas, vabarn малина; M malinaᴅ, mõnikkaad eellä-muinaa kutsuttii kasta marjaa võvvõrõᴅ vaarikad; mõned kutsusid ennevanasti seda marja v-d; M vohomarjad on niku malinaᴅ, va musaᴅ põldmarjad on nagu vaarikad, ainult mustad; M malinaa tšai on üvä tšülmässi vaarikatee on hea külmetuse (külma) puhul; M malinaa karvaa vaarikavärvi. – Vt. ka tara-.

malinaasõõ M adv. vaarikale за малиной, по малину (наречие в форме илл-а от malina); meemmä malinaasõõ läh(e)me vaarikale.

malinaelkko M vaarikaõis цветок малины.

malinavareńńa M vaarikakeedis малиновое варенье.

malinavarsi M vaarikavars стебель малины; черенок малины.

malinavesi M vaarikamahl малиновый сок.

maĺińńik/ka Lu, g. -aa vaarikapõõsastik, vaarik малинник; mettsä õli täün maĺińńikkaa mets oli vaarikuid täis.

malinofkõi/n Li, g. -zõõ = malinovyi; kupeĺaa kukka on kahõllain, kõltõin i malinofkõin, sinin [?] jaanilill on kahevärviline (kahesugune): kollane ja vaarikavärvi, sinine [?].

malinovy/i ~ mali·inavõi M maaĺinovõi Po, g. -i vaarikpunane, vaarikavärvi малиновый (по цвету); Po bŕägätsiss tuli maaĺinovõi kraaska paakspuust sai (tuli) vaarikpunast värvi.

malitva P Lu Li J I maĺitva K L P S J molitv/a Lu I moĺitva I -õ Lu, g. malitvaa J -aa Lu palve; palvus молитва; молебен; L babuška maĺitvaa ain lutši vanaema alati palvetas (luges aina palvet); P vätši kõik laulab malitvoi kogu rahvas laulab palveid; J škouluz õpõtattii kõik maĺitvaᴅ koolis õpetati kõik palved (selgeks); J malitvaa sõnaᴅ palvesõnad; I kuusi näteliä, kui lahsi süntü, siz lahzõõkaa tšerikkoosõõ meni naizikko moĺitvalõõ kuus nädalat pärast lapse sündi, siis läks naine lapsega kirikusse palvusele; Li maarja õli laχsõõkaa malitvall Maarja oli lapsega (kirikus) palvusel; ■ Lu no meet kottoo, ni küll sillõ lugõtaa üvä molitvõ no lähed koju, küll sa siis saad hea peapesu. – Vt. ka moĺebena, moĺeńja.

maĺitvennik/ka K, g. -aa palveraamat молитвенник.

malj/a (Ku), g. -aa Ku kauss, pott миска, горшок; hään rikko baabuškalt suuree maljaa ta lõhkus eidel suure kausi. – Vt. ka kasõ-.

malk/ka M Lu Li (Ränk) -k J-Tsv. -a J-Must., g. -aa M 1. (kuhja)malk слега (жердь, укрепляющая сено в стогах); M malkat pantii kuhjaa päälee malgad pandi kuhja peale; 2. (katuse)harimalk гнёт (козлы на гребне соломенной крыши) J malkõt panna katoo arjõlõ malgad pannakse katuseharjale; J tuuli viskõz malkõt katoo arjõlt mahaa tuul viskas malgad katuseharjalt maha.

malkkapuu M (Ränk), hrl. pl. malkkapuuᴅ Ränk M (katuse)malk гнёт (козлы на гребне соломенной крыши).

maĺĺakaakko J-Must. = maĺĺokaakko.

mallasj/a Ra, g. -aa = mallassei; mallasjann ajõttii lahsii riitassa alkoi võttamaa suurel neljapäeval aeti lapsi riidast halge võtma.

mallaspäivä Ra Ku = mallassei.

mallas/se ~ -e ~ -õ (Ra), g. -see ~ -ee Ra = mallassei; mallasõn tehtii kanevoo seemeniss kakku suurel neljapäeval tehti kanepiseemneist kakk (~ kook); mallassee päivä (~ mallasee päivä) on enipäivää nelläspäivä suur neljapäev on lihavõtteneljapäev.

mallasse/i Ra, g. -i suur neljapäev великий четверг (на страстной неделе); mallassei õli enipäivää nelläspäivä suur neljapäev oli lihavõtteneljapäev.

mal/laᴢ I (Ra J) -lõᴢ J-Tsv., hrl. pl. -taaᴅ J I linnas(ed) солод; I siz nämäᴅ nõisivad õr̆railõ, sis šipattii maltaaᴅ siis need (= odrad) läksid idanema, siis näpiti linnased (lahti); J maltaat pantii ahjoosõõ tšugunikaakaa imessüümää. maltaad ahjoza õlivat kahs tunnia, imesütettii kahs tunnia linnased pandi malmpotiga ahju imalduma. Linnased olid ahjus kaks tundi, kaks tundi lasti (neil) imalduda; Ra keitän õzrassa olutta, makuvettä maltaiss rl. pruulin odrast õlut, õlut linnastest; I rüüs maltaaᴅ, rü-tšeeᴅ kasaᴅ vet̆tee rukkilinnased (saab), (kui) rukkid kastad vette (= niisutad); J olutt ilm mallõz javoa evät keit õlut ilma linnasejahuta ei pruulita.

mallazvesi J fig. õlu (linnasevesi) пиво; maisa med́d́ee mallazvettä rl. maitse meie õlut (linnasevett). – Vt. ka makuvesi.

mal/lata Lu Ku (R-Eur. J-Must.), pr. -taan Lu, imperf. -tazin Lu mallata, kärsida, kannatada терпеть, по-; Lu miε m maltaa ootõllaa ma ei malda oodata; R anne aikaa, malta kuuro (Eur. 41) rl. anna aega, kannata hetk.

mall/i Lu Li, g. -ii Li kuju, mall; plaan обра-з(ец), форма, вид; план; Lu seilinigla on peenepi, liikkinigla on suurõpi, a seesama malli purjenõel on väiksem, liiginõel on suurem, aga (sel on) seesama kuju; Li oonõõd õltii kõikk ühtä mallia hooned olid kõik sarnased (ühte plaani, ühe plaani järgi tehtud); Li uus škoulu tehtii uutta mallia uus kool(imaja) tehti uue plaani järgi; ■ Li millä mallia siä senee teiᴅ mismoodi sa selle tegid?

maĺĺokaakko J-Must. kassikakk филин. – Vt. ka maĺĺakaakko.

malošnit/tsa Lu Ra, g. -saa Lu soor, suuvalge (imikutel) молочница (заболевание грудных детей); Lu lahzõll õli malošnittsa, uulõd i tšeeli õltii niku rahka lapsel oli soor, huuled ja keel olid nagu kohupiim.

maltissaa/ssa (Li), pr. -ʙ Li, imperf. -zi Li vaibuda (tormi kohta) стих/ать, -нуть (о буре); tormi maltissaaʙ torm vaibub.

mama vt. maama.

mamk/a P M, g. -aa P M amm кормилица, мамка; M meiltä tšäütii petteriisee mamkann, imetättii lahsaa herrolt meilt (= meie külast) käidi Peterburis ammeks, imetati sakste lapsi; M mamkalõõ õsõttii jõka päivä puteli õlutta, etti õl̆lõis enäp piimää ammele osteti iga päev pudel õlut, et oleks rohkem piima.

mamk/o M, g. -oo = mamka; sünnüb lahsi i koolõʙ, a emä meni mamkossi sünnib laps ja sureb, aga ema läks ammeks; vai mamkoll on kehno elo. tämä sööb veel parapõissi kui herra kas ammel on vilets elu! Ta sööb veel paremini kui härra (ise).

mamma vt. maama.

mamm/u J-Tsv., g. -uu J mamm (lastek. mari) ягодка (в детском языке); lahzõlõ va jutõlla: tahot ko mammua ainult lapsele öeldakse: kas tahad mammu?

mamo vt. maamo.

mamzel/i J-Tsv., g. -ii J mamsel мамзель; uhkaat tüttöä nagru-suill kutsuta mamzelissi uhket tüdrukut kutsutakse narrimisi (naeru-suil) mamsliks.

mań/a Li, g. -aa lambatall ягнёнок.

man/aa J-Tsv., pr. -an J, imperf. -õn: -azin J = manata; aissiä tontti ku(i) on vaĺĺu manama oh sa pagan, küll on kange vanduma!

mana/ha Lu I -χa L P Li -h J-Tsv., g. -haa J -χaa Li munk; nunn монах; монахиня; I ühsi manaha tšäüsi tšennätäɢ talvõlla üks munk käis talvel paljajalu; L lieb minuu manaχan õlla kõikk itšä mul tuleb kogu eluaeg mungana olla; J kazvotti enelles pitšäd ivusõᴅ, niku manahõll kasvatas endale pikad juuksed nagu mungal; P manaχa, näiss bõllu mitäid väliä, õli naiz-elokaz vai miez elokaᴢ (munka v. nunna nimetati) m., neil polnud (nimetuses) mingit (midagi) vahet, (kas) oli naisterahvas või meesterahvas. – Vt. ka manaška.

manahta/assa: -ss J-Tsv., pr. -an J, imperf. -azin: -zin J mom. (korraks rõvedalt) vanduda ругнуть; матюгнуть; manahtaa kõrt, kül siis tüü eteneʙ vannu kord, küll siis töö edeneb. – Vt. ka manaa, manassa, manata.

manal/a K-Al. R-Eur. R-Lön., g. -aa manala преисподняя, загробный мир; K se õli tooni pettelikko, petteli pieneltäni, manala maanittõli (Al. 50) rl. see oli petis toonela, pettis mind väiksena, manala meelitas; R ai sie tooni pettelikko, manala manittelikko (Eur. 36) rl. oh sina, petis toonela, meelitaja manala.

manalai/nõ: -ne R-Eur., g. -zõõ manalane (manala elanik) обитатель преисподней, загробного мира.

manaraasõõ vt. maranaasõõ.

mana/ssa: -ss J-Tsv., pr. -n J, imperf. -zin J = manata.

manastõr/i P M Lu J-Tsv. I namastõri Lu J-Tsv. Намастырь Tum., g. -ii J namastõrii Lu J klooster монастырь; P manastõria bõllu meil kloostrit meil polnud; J manastõrid õlti õikõ rikkaᴅ kloostrid olid õige rikkad; J anti luvaa tšävve petšorii namastõriᴢ andis tõotuse käia Petseri kloostris.

manaš/ka M Li (I) -k J-Tsv., g. -kaa M Li nunn монахиня; I õlivad i manaškaᴅ (ennemalt) olid ka nunnad; J häülüb niku manašk mussiis sõpoiᴢ käib nagu nunn mustis rõivais. – Vt. ka manaha.

man/ata P Lu -at J-Tsv., pr. -aan P -naan Lu -an J, imperf. -azin P Lu J 1. manada, needa про-

кл/инать, -ясть, закл/инать, -ясть; Lu miä sinuu mannaan ma nean su (ära); Lu tämä on manattu ta on (ära) neetud; J taita jumal minnua manas ku mill ebõõ miltäisstši tšaastia vist needis jumal mu (ära), et mul pole mingi-

(sugus)t õnne; 2. vanduda, kiruda; sõimata; rõvedalt vanduda; rõvedalt sõimata руг/ать-(ся), -нуть(ся), прокл/инать, -ясть; скверно-словить; J manas tõiss kehnoill sõnoill sõimas teist halbade sõnadega. – Vt. ka manaa, manahtaassa, manassa.

mand/olina ~ -alina Lu, g. -olinaa Lu mandoliin мандолина; gitari on suurõpi mandolinaa kitarr on mandoliinist suurem.

mandõr/i Lu J-Tsv., g. -ii J manner материк; J saarlaizõt tulti mandõrii ailia müümä saarlased tulid mandrile räimi müüma; Lu se on mandõri vätši see on mandrirahvas; Lu se on mandõri meeᴢ see on mandrimees; ■ J meekk siä hitolõõ mandõrii, elä pettee käi kuradile oma jutuga, ära valeta! – Vt. ka maa¹.

mańer/i Kett. J-Tsv. maaneri L, g. -ii J maneer, komme манера, обычай; J noh, see bõõ mańeri lavvaa takam peereskõll noh, see pole (mingi) komme laua taga peeretada!; L mi maa, se on maaneri vs. milline (on) maa, selline on komme.

mańerk/a Lu I (J-Tsv.), g. -aa mannerg бидон, манерка; Lu mańerka on, kummal on katto i põhja ühellaizõᴅ mannerg on (see), millel on kaas ja põhi ühesugused (= ühesuurused); Lu sihee mańerkaa mahuʙ vistõššümmed litraa piimää sellesse mannergusse mahub viisteist liitrit piima; J kartõizõlt mańerkõlt lähsi põhjõ väĺĺä plekkmannergult tuli põhi alt ära; J mańerka krõšk mannergu kaas.

mańerv/a Kõ, g. -aa = mańevri; siel sih̆hee aikaa õlivad mańervaᴅ seal olid sel ajal (sõjaväe)manöövrid.

mańevr/i J-Tsv., g. -ii J (sõjaväe) manööver манёвр (войск); krasnoi selas tänävoonn taaz mańevriit pietä Krasnoje Selos peetakse täna-vu jälle manöövreid.

mańi-mańi I Ku mańńi-mańńi J ute-ute (meelitussõna lammaste kutsumiseks) бяша-бяша (ласкательный позыв, которым подзывают овец); Ku mańi, mańi, kutsuttii lammass ute, ute – (nii) kutsuti lammast; I mańi-mańi, tulkaa kot̆too ute-ute, tulge koju! – Vt. ka mańu-mańu.

mańifest/i J-Tsv., g. -ii J manifest манифест.

maniĺirossi Lu manillatross, -köis (manilla kanepist tross v. köis) манильный трос, канат (трос или канат из манильной пеньки); maniĺirossi, meil kutsutaa rohkaap rohorossi manillatross, meil kutsutakse (seda) rohkem kanepitrossiks.

mańiš/ka: -k J-Tsv., g. -kaa J manisk манишка; niku lidnaa poik, mańiškõt kaglõᴢ nagu linnapoiss, manisk(id) kaelas; voott tšümme takaz meill i mooda sitä bõllu, jot poigõt piettäiz mańiškoit kaglõᴢ aastat kümme tagasi meil polnud seda moodigi, et poisid kannaksid maniskeid kaelas.

manit/taa Lu (K-Ahl. R-Eur. R-Reg.), pr. -an K -õn Lu, imperf. -in Lu ahvatleda; keelitada, veenda соблазн/ять, -ить; угов/аривать, -орить; R vaata vaata velvüeni kui pientä ei petettääzi matala manittatazi (Reg. 15) rl. vaata, vaata, mu vennake (= peiuke), kuidas (sind) väikest ei petetaks, madalat (ei) ahvatletaks; R medje(n) peeni suure petti, matala emoo manitti (Eur. 32) rl. meie väike suure pettis, madal emakese ahvatles; Lu mitä siä minnua manitõᴅ mis sa mind keelitad!

manittõlik/ko: manittelikko R-Eur., g. -oo adj., subst. ahvatleja, meelitaja соблазняющий, соблазнитель; ai sie tooni pettelikko, manala manittelikko (Eur. 36) rl. oh sina, petis toonela, meelitaja manala.

manit/õlla Lu (R-Eur.) maanitõlla (K-Al.), pr. -tõlõn Lu, imperf. -tõlin Lu maanittõlin K frekv. meelitada заманивать; K se õli tooni pettelikko, petteli pieneltäni, manala maanittõli (Al. 50) rl. see oli petis toonela, pettis mind väiksena, manala meelitas.

maŋ/koa Lu, pr. -gon Lu, imperf. -kozin Lu = maŋkua.

maŋ/kua M Li J -kkua [sic!] J-Tsv., pr. -gun M Li J, imperf. -kuzin J manguda назойливо выпрашивать, простор. клянчить, вы-, по-прошайничать; Li mitä siä ain maŋguᴅ mis sa aina mangud!; M elä maŋgu niku mustalain ära mangu nagu mustlane!

man/na: -n J-Tsv., g. -naa J manna манная крупа; mann suurim roopakaa süütetä läsiviit ja peeniit lahsii manna(tangu)pudruga söödetakse haigeid (inimesi) ja väikesi lapsi.

mannajavo ~ mannõjavo Li = manna; velli tehtii ep suurimõssõ, a javossõ, mannõjavossõ i saijõjavossõ kört(i) tehti mitte kruupidest, vaid jahust, manna(jahu)st ja püülijahust (saiajahust).

mannarooppa M Lu mannapuder манная каша; M a siz nõisas tšihuttamaa mannarooppaa, sinne panna piimää, võita, vähäkkõizõõ soolaa, saaχaria i vot senel roopal alkaas sööttää aga siis hakatakse keetma mannaputru, sinna pannakse piima, võid, väheke(se) soola, suhkrut ja vaat selle pudruga hakatakse söötma (last).

mannasuurima M Lu = manna; M lahsilaillõ piti saavva mannasuurimaa lastele tuli hankida (pidi saama) mannat.

mannavelli Lu mann-velli J-Tsv. mannakört манная кашица; J jämiä mann-velli paks mannakört.

manni vt. unni-, õnni-.

mańńi-mańńi vt. mańi-mańi.

manniśi Kr sageli часто.

mannõ/i Lu I, g. -i manna- манный (о крупе, каше); Lu eestää varraa ku algõttii süüttää, eb õllu kehnoa velliä mannõi javoss ennemalt, kui hakati varakult (imikut kunstlikult) söötma, (siis) ei olnud vedelat (lahjat) körti mannast; I mannõissa suurimassa nõizõõ tšihuttamaa rooppaa, piimällä mannast hakkan putru keetma, piimaga.

mansikaᴢ, mansikõᴢ vt. maazikaᴢ.

maŋžet/ti J-Tsv., g. -ii mansett манжет(к)а; tańa õmpõli kamaĺikalõ kruužõvõss maŋžetiᴅ Tanja õmbles pluusile (~ jakile) pitsist mansetid.

mantsikaᴢ vt. maazikaᴢ.

mantsikka vt. maazikka.

mant/ti M, g. -ii M mant, (hapu)koor сметана; tal̆loo täti, anna manttia, anna piimää (mustlased manguvad:) talutädi, anna manti, anna piima!

mań/u P Lu Li J-Tsv., g. -uu J (lamba)tall, voon ягнёнок; Lu mańu on lampaa poika voon on lamba tall; Li lampaa mańu lambatall. – Vt. ka voho-.

manufaktuu/ra: -r J-Tsv., g. -raa riidekaup ткани, текстильные изделия; jok tooti tšülää laafkaa manufaktuura. pitäis sittsaa õssa kas toodi külapoodi riidekaupa? Peaks sitsi ostma.

mańu-mańu P Lu = mańi-mańi; P mańu-mańu kutsuttii lampaita ute-ute – (nii) kutsuti lambaid.

maok/aᴢ Lu I -õᴢ Lu J-Tsv., g. -kaa Lu J I ussi-tanud червивый; Lu maokaz griba ussitanud seen; J maokkait omenoi evät süü ussitanud õunu ei sööda; I sigolõõ korjaaᴅ kane maokkaaᴅ, tarkoᴅ i sigalõõ süütäᴅ sigadele korjad need ussitanud (õunad), raiud (katki) ja söödad seale.

maokeppi J-Must. (mingi tähtkuju название одного из созвездий; orig.: Mooseksen sauva).

maokkõi/n J-Tsv. (Kett. P) madokkõin M, g. -zõõ J madokkõizõõ M uss, röövik, vagel червь, червяк. – Vt. ka matokkain, matokkõin.

maot/taa: -taaɢ I, pr. -an, imperf. -in = maottua; puuõuna alkõ maottaaɢ õun hakkas ussitama.

maot/tua Lu J (Kett. R-Len. Kõ-Len. Li), pr. -un Lu J, imperf. -tuzin Lu ussitama червиветь, за-; J liha om maottunnu astiaᴢ liha on tünnis ussitanud; Li a kuza meeᴢ. meez maottu rl. aga kus (on) mees? – Mees ussitas (ära); Lu miä nii kaugaa läzin, taitaa miä kassee maotun ma olen nii kaua haige (olnud), vist ma ussitan siia.

mapsa/ta Lu, pr. -aʙ Lu, imperf. -zi matsuda чавк/ать, -нуть; jalka klapsaab i suu mapsaaʙ vs. jalg tatsub ja suu matsub.

maragoit/taa Lu -ta J-Tsv., pr. -an: -õn Lu J, imperf. -in Lu J määrida марать, за-, пачкать, за-; Lu siä et tširjuta, a maragoitõᴅ sa ei kirjuta, vaid määrid; J maragoitti koko tširjaa määris kogu raamatu (ära); J tšen silt maragoitti t́etrõtka kes sul vihiku (ära) määris?

maragoit/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn J, imperf. -tõlin J frekv. ← maragoittaa; elä maragoittõõ t́etrõtkaa ära määri vihikut!

marait/taa Lu -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J = maragoittaa.

marakat/ti M Li J-Tsv. mara-katti J-Tsv., g. -ii ahv, pärdik; määrkass обезьяна, мартышка; M on jäännü niku marakatti on muutunud (inetuks) nagu ahv; Li marakatti on martyška määrkass on (seesama, mis) pärdik; J roojõkõᴢ, niku marakatti räpane nagu määrkass; J lahzõ näko om paadžgõttu niku mara-katill lapse nägu on määrdunud nagu määrkassil. – Vt. ka martõška.

maran/a K-Ahl. (P-Kett.), g. -aa maran лапчатка (K-Ahl. orig.: växt, som innehåller ett färgämne).

maranaasõõ ~ manaraasõõ K P adv. mara-

nale (наречие в форме илл-а от marana); kõrtsit kõltaasõõ meneväᴅ, maranaasõõ matkalõvaᴅ (Kett. 778) rl. künnivaresed lähevad kolda (= kollast värvi andvaid taimi tooma), matkavad maranaid korjama.

maranaza K-Ahl. adv. maranal (наречие в форме ин-а от marana); maranaza matkaeli (Ahl. 101) rl. käis maranaid korjamas.

marg/a M-Set., g. -aa M muna [?] яйцо [?] (orig.: laulussa: ‘muna’). – Vt. ka muna.

margasafk/a Lu, g. -aa Lu kaaliumpermanganaat марганцовокислый калий, разг. марганцовка.

margot/taa (Lu), pr. -aʙ: -õʙ Lu, imperf. -ti impers. vastukarva olla v. käia, vastik olla быть не по нутру, против шерсти, противно; ku inemin ep tee üvässi i miä näen, siz juttõõn, što minnua kõiɢ margotõʙ, ku tämä ep tee üvässi kui inimene ei tee hästi ja ma näen (seda), siis ütlen, et mulle käib kõik (see) vastukarva, et ta ei tee hästi.

marh/a Lu (Salm.2 Ra) -õ Lu mahra (M), hrl. pl. aᴅ Lu Ra (Salm.2) -õᴅ Lu mahraᴅ M narmas, narmad бахрома; Lu marhad on rätel ja šarffil narmad on rätil ja sallil; M rät̆tii serväzä õltii mahraᴅ räti servas olid narmad.

marh/o Lu mahro (J-Must.), hrl. pl. -oᴅ Lu mahrot J-Must. = marha; Lu šiškõtõʙ, niku marhoᴅ, ümpärikko ripuʙ narmendab, nagu narmad, ümberringi ripuvad (ripub).

marhoit/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J narmendavaks kulutada обтрёпывать, обтрепать; kuza siä nii räpälessi marhoitit kaatsaa ihat põlviiss kus sa (oma) püksisääred põlvist nii narmendavaks kulutasid?

marhõi/n J-Tsv., g. -zõõ J 1. narmaline бахромчатый; 2. narmendav обтрёпанный; jupk on tullu alt marhõizõssi seelik on läinud alt narmendama (narmendavaks).

marikaašša Li J marikaš J-Ränk marigaašša Ra marjapuder (puder imaldatud rukkijahust ja marjadest каша из ржаной муки и ягод); J marikaašša tehtii ruis-javoss, pantii poolõssa vai jõvikassa, ühell oomnikkoa hämmenettii, sis pantii päivässi ahjoo, tõizõll oomnikkoa pantii marjaᴅ, takaas pantii ahjoo, õhtogonna vassa süütii marjapuder tehti rukkijahust, pandi pohli või jõhvikaid (hulka), ühel hommikul segati, siis pandi päevaks ahju, teisel hommikul pandi marjad (hulka), pandi ahju tagasi, alles õhtul söödi; Ra kui marigaaššaa tehtii, aattonn jo segattii rüizjavoo soojaa vettee kui marjaputru tehti, (siis) segati rukkijahu juba eelmisel õhtul sooja vette. – Vt. ka marjakaašša, marjarooppa, mähtšä, mämmi¹.

marikiisseli Ra = marjakiiseli.

marinoit/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J marineerida мариновать, за-; marinoitõtud aŋgõriad om makuzõᴅ marineeritud angerjad on maitsvad.

marinootal/la: -l Lu adv. noodapüügil Marikari lähedal Lauga lahes на лове рыбы неводом в Лужском заливе около мели Марикари; mariluutall tšäütii marinootal Marikari lähedal käidi noodal (Mari-noodal).

maripää Ra = marjapää; maripää ublikk õisikuga oblikas (= õitsev oblikas).

marizik/ko J, g. -oo J = marjazikko; mitä tüü minuu marizikoss tulitta korjaamaa miks te minu marjamaalt korjama tulite?

mari-vatruška Ra marja-, keedisekorp пирог (ватрушка) с ягодами или с вареньем; puna-maarjann tehtii mari-vatruškaa maarjapäeval tehti marjakorpi.

marj/a¹ K R L P M Kõ Lu Li Ra J I Ku (Kett. Ja-Len. vdjI) -õ Lu J-Tsv. Марья Tum. Ii-reg.1, g. -aa P M Lu Li J 1. mari, marjad ягода, ягоды; J meill on saatu akkunallõ, siäll on marjat kõikõllaizõᴅ rl. meil on aed õues, seal on marjad igasugused; J tšen kõig nõmmõd nõdguʙ, see kõig marjõd maissõõʙ vs. kes kõik nõmmed (läbi) tallab, see kõik marjad maitseb; Lu nii on naasti niku marjõ kk. on nii ilus nagu mari; Lu kuza õli lõikkivo, siäl märkeni õhsa, sis siäl nõisi marja kazvõmaa kus oli raiesmik, seal mädanesid oksad, siis seal hakkasid marjad kasvama; M kassen mettsäs kazvap kõikõllaajun marja siin metsas kasvavad igasugused marjad; I miä suv̆vaa korjataɢ marjoo ma armastan marju korjata; M meemmä korjaamaa marjoo, a taramarjoo akõmaa läheme (metsa)marju korjama, aga aiamarju noppima; P kopitti marjoi ruupuu-raapuu korjas marju räpakalt (= korjas marju koos lehtede ja risuga); Li marjalla on ripsiᴅ marjadel on kobarad; Lu võtin ühee kobraa marjaa võtsin ühe peotäie marju; P lillikaz on kõvassi apuo marja lillakas on väga hapu mari; M vohomarjaᴅ, makuzad marjaᴅ põldmarjad, maitsvad marjad; Lu se on müühäine marja, müühää valmisuʙ see on hiline mari, hilja valmib; M valmiᴢ marja valminud (valmis) mari; K katagaa marjoiss õlutta tšihutõttii kadakamarjadest pruuliti õlut; P rütšie-javoissa tehtii mämmiä, pantii kalinaa marjoi süämmie i süötii rukkijahust tehti marjaputru, pandi lodjapuumarju sisse ja söödi; J mustõlain võtti marjaa uzlaa mustlane võttis marjakobara; Lu mussa marja mustsõstar; P punan marja (Len. 272) punane sõstar; M kauniid marjaᴅ punased sõstrad; J varõz marjõᴅ kukemarjad; P vohuo marja sinikas; K vohoo marja ~ J karu marjõ põldmari, põldmurakas; J kurõõ marjõᴅ kuremarjad, jõhvikad; Lu nüd miä marjaa tuskaa koolõn nüüd ma suren marjamuresse (murest, et ei saa pimedana enam marjul käia); Lu marja aika õli, miä jõka päivä tšäin mettsäᴢ oli marjaaeg, ma käisin iga päev metsas; M ku eezä uutta joulua ovat puuᴅ härmääᴢ, siis see leeb marja voosi kui enne uusaastat on puud härmas, siis (see) tuleb marja-aasta; Lu marjõ pehgoᴅ marjapõõsad; 2. hapuoblika (marjataoline) õis цветок щавеля (похожий на ягоду); Lu marjapää on valkaa, kuniz bõõ valmiᴢ. ku valmiz leeʙ, siz marja meep kauniissi hapuoblika õisik on valge (= rohekas), kuni pole valminud (valmis). Kui valmib (saab valmis), siis lähevad õied punaseks; Lu kopitattii marjaa päät, kuivõtõttii i javõttii korjati hapuoblika õisikuid, kuivatati ja jahvatati; P ublikkaa pudgyõ marjaᴅ oblika õied (= õisik); 3. fig. mari; kullake, lapsuke; kallis, kallike, armsam (hellitusnimi rahvalauludes) ягодка, золотко, миленький (ласковое обращение в народных песнях); J miä menin marja muilõõ mailõõ rl. läksin ma, mari, muile maile; J mahto marjaa sünnütellä rl. oskas marja (= lapsukese) sünnitada; Kõ aika, marja, matkaa mennä rl. (on) aeg, armsam, teele asuda (minna); Kõ sinnua oottõõp sinuu marja rl. sind ootab sinu armsam; 4. (kala)mari икра (рыбья); M ko on emäkala, täll on süämmez marja kui on emakala, (siis) tal on sees mari; M emäkalal on marja, isäkalal on mahso emakalal on mari, isakalal on niisk; Li kalal om marja, a konnal on kuru kalal on mari, aga konnal on kudu; M aud́iᴅ vatsakkaaᴅ, marjaa vattsa täünä kõhukad havid, kõht marja täis; P Li marjaakaa kala marjaga kala; J marjõ kala marjakala; K kalaa marja ~ M kal̆laa marja ~ Lu J kala marja kalamari; 5. sääremari икра (голенная); M siiz on jalgaᴅ: sääreᴅ, marjaᴅ, põlvi siis on jalad: sääred, sääremarjad, põlv; J dublit sääree marjõᴅ jämedad sääremarjad; Lu sääri marjaᴅ sääremarjad; ■ Lu kumpa on paganaa vai kehnoo tavaakaa, sitä jutõllaa täüᴢ marjõ, täüz marjakko kes on kurja või halva iseloomuga, selle kohta (seda) öeldakse: täis mari, täis marjake (= on alles mari, on alles marjake)!; J pää paĺĺõz niku perz marjõ pea paljas nagu tagumik. – Vt. ka bragattsi-, kala-, kalina-, karuu-, kataga-, kauniz-, klubnikka-, koira-, kriisi-, kukko-, kukoo-, lilli-, linnuu-, luu-, mesi-, mettsä-, mettsäsika-, muraga-, mussa-, mähtšä-, ori-, orja-, pehko-, perz-, pihlaga-, pihlaja-, poollaz-, põlto-, sigaa-, sika-, susi-, suõõ-, sõssõrõ-, sääri-, taitšina-, tara-, tedree-, toomi-, toomõ-, tähti-, varõz-, viina-, viižen-, voho-, vohoo-. – Vt. ka maukko, maukku, mukkura, mähnä.

marja² vt. ivan-da-.

marjaa K P Lu Li Ra J I adv. marjule за ягодами; по ягоду (наречие в форме илл-а от marja); Li ne mentii marjaa tänävä salamii, eb meilee jutõltu mittää need läksid täna salaja marjule, meile ei öeldud midagi; J lehmet karjaa, lahzõd marjaa lehmad karja, lapsed marjule.

marjaas/õõ: -yõ M -yõɢ vdjI = marjaa; naizikod meniväd mettsää marjaasõõ naised läksid metsa marjule.

marjainõ vt. sõssõr-.

marjakaašša Li = marikaašša; puinõ naappa õli kaivõttu kotona, siittä süütii rokkaa, marjakaaššaa puust napp oli kodutehtud (kodus õõnestatud), sellest söödi kapsasuppi, marjaputru.

marj/akaᴢ J -õkõᴢ J-Tsv., g. -akkaa ~ -õkkaa J marjarikas, marju täis богатый, полный ягодами (о кусте); põhgoz marjakkaaᴢ rl. marjarikkas põõsas.

marjakiiseli J (marja)kissell кисель (из ягод); J maamuna javoa pantii marjakiiselii kisselli sisse pandi kartulijahu. – Vt. ka marikiisseli.

marjak/ko Lu, g. -oo fig. marjake, kullake (naise või armsama hellitusnimi) ягодка (ласковое обращение к жене или любимой); ku meez ja nain üväss eläväᴅ, meez juttõõb naiss marjakko, minuu marjakko kui mees ja naine elavad hästi (= saavad omavahel hästi läbi), (siis) mees nimetab naist: marjake, minu marjake; ■ kumpa on paganaa vai kehnoo tavaakaa, sitä jutõllaa täüᴢ marjõ, täüᴢ marjakko kes on kurja või halva iseloomuga, selle kohta (seda) öeldakse: täis mari, täis marjake (= on alles mari, on alles marjake)! – Vt. ka marjoᴅ, marjuᴅ, marjukkainõ, marjukkaizuᴅ, marjukkõin.

marjakkõin: marjõkkõi/n J-Tsv., g. marjakkõizõõ: -zõõ J marjake ягодка.

marjameeᴢ Lu marjade ülesostja скупщик ягод.

marjanik/ka Lu Li J, g. -aa Lu Li J marjuline человек, собирающий ягоды, ягодник, ягодница; J marjanikad mennää mettsää marjulised lähevad metsa; Lu puuttuzin soosilmää, tahtozin uppoossa, no tõizõd marjanikõd jovvuttii appii sattusin mülkasse, pidin uppuma, kuid teised marjulised jõudsid appi.

marjapaikka Lu marjapaik, -koht ягодник (ягодный участок); üvä marjapaikka hea marjapaik. – Vt. ka marizikko, marjazikko.

marjapehko Li marjapõõsas ягодный куст. – Vt. ka mussa-.

marjapiirga (I) marjapirukas ягодный пирог; i marjapiirgo [sic!] tehtii ja marjapirukaid tehti.

marjappuu (Kett. L Ra) marjapuu M Lu marju kasvatav puu või põõsas ягодное дерево или куст. – Vt. ka brägättši-, griizi-, kalina-, koira-, orja-, taitšin-, viižam-, voho-.

marjapää Lu Li hapuoblika õisik; hapuoblikas соцветие щавеля; щавель; Lu marjapää on valkaa, kuniz bõõ valmiᴢ. ku valmiz leeʙ, siz marja meep kauniissi hapuoblika õisik on valge (= rohekas), kuni pole valminud (valmis). Kui valmib (saab valmis), siis lähevad õied punaseks; Lu marjapää varsi hapuoblika vars. – Vt. ka koira-. – Vt. ka maripää.

marjaripsi Lu marjakobar кисть, гроздь ягод.

marja-rooka Ra marjatoit пища из ягод; puna-maarjann süütii marja-rookaa rohkaapi maarjapäeval söödi rohkem marjatoitu.

marjarooppa: marjõrooppa Lu = marikaašša; pannaa marjaa, varii vettä, pannaa ruizjavoo, pannaa umpiahjoo, siis tulõb üvä, marjõrooppa, mähtšä pannakse marju, kuuma vett, pannakse rukkijahu, pannakse suletud ahju, siis tuleb hea (toit), marjapuder.

marjas/sa Lu -s P adv. marjult (наречие в форме эл-а от marja); Lu marjanikat tullaa kottoo marjassa marjulised tulevad marjult koju.

marj/aza P M -aᴢ Lu -õᴢ J adv. marjul за ягодами, по ягоду (наречие в форме ин-а от marja); P d́eda tšäüp tšüntämäzä, a baba tšäüb marjaza a vohot karjaza taat käib kündmas, aga eit käib marjul ja (aga) kitsed (käivad) karjas; Lu miä suvazin marjaš tšävvä ma armastasin marjul käia; J kuzapoolla tüü õlitta marjaᴢ kuspool te olite marjul?

marjazik/ko Lu Ra, g. -oo marjamaa ягодник; Lu kuza on paĺĺo marjaa, se jutõllaa marjazikko kus kasvab (on) palju marju, seda (kohta) nimetatakse marjamaa(ks). – Vt. ka marizikko, marjapaikka.

marja-tara M viljapuuaed фруктовый сад; õunappuut kazvavad marja-taraᴢ õunapuud kasvavad viljapuuaias.

marja-tšätšüᴅ (Kõ) = marjavakka; einä-tšä-tšüᴅ on suur pärvakka einääkaa, siz on omenoikaa pärvõkkõ, sis tehäᴢ mokomaᴅ peeneᴅ marja-tšättšüüᴅ heinakorv on suur korv heintega, siis on õunakorv (peergkorv õuntega), siis tehakse niisugused väikesed marjakorvid.

marjavakka Lu Li J (peergudest) marjakorv корзина (из лучинки) для ягод; Lu marjavakka on tehtü puhtaassi, on tehtü pärreessä marjakorv on tehtud puhtalt, on tehtud peer(g)u-(de)st; Li einävakka, gribavakka, munavakka, marjavakka, pärevakaᴅ heinakorv, seenekorv, kartulikorv, marjakorv, (need on) peergkorvid.

marjaa-varsi J-Tsv. marjavars стебель яго-ды.

marjavesi Lu Li marjamahl ягодный сок; Lu marjavesi, mahl on koivuᴢ (see on) marjamahl, (aga) mahl on kases.

marja-viina: marjõ-viin J-Tsv. (marja)vein вино (из ягод).

marjavoosi M marja-aasta (marjarikas aasta) ягодный (богатый ягодами) год; kui on van̆naa ja uuvvõõ jouluu välillä puut härmääzä, siz leeb marjavoosi, i taramarjaa i mettsämarjaa kõikkõa leep paĺĺo kui jõulu ja uusaasta vahel on puud härmas, siis tuleb marja-aasta, nii aiamarju kui ka metsamarju, kõike tuleb palju.

marjoᴅ (K-Ahl. K-Sj. R-Reg. P-Al.) fig. = marjuᴅ; P sinne tšiireess kutsuttii, marjottani mainittii (Al. 51) rl. sinna kiirelt kutsuti, mu marjakest mainiti; K et lie löötü lehtüeni, maale pantu marjoeni (Ahl. 93) rl. (sind) ei lööda, mu leheke, ei panda (= lööda) maha, mu marjake; K kummartaakka kultooni, maha assa marjooni (Sj. 674) rl. kummarda ometi, mu kullake, maani, mu marjake.

marjuᴅ Kõ (K-Al. R-Eur. R-Reg.) fig. marjake, marjuke (hellitusnimi rahvalauludes) ягодка, ясочка (ласкательное название в народных песнях); Kõ velitšöidän marjuttani (~ marjuttain) rl. ülistan oma marjakest; K viipüzit med́d́ee velline. leed lüötü, lehtüeni, maalõ pantu, marjueni (Al. 51) rl. viibisid, meie velleke (= peiuke). Sind lüüakse, meie leheke, pannakse (= lüüakse) maha, meie marjake; Kõ makaa, makaa marjueni, ookaile lehtilintueni (Len. 225) rl. maga, maga, mu marjuke, puhka, mu lehelinnuke. – Vt. ka marjakko.

marjukkai/nõ J, g. -zõõ fig. = marjuᴅ; matalainõ marjukkainõ rl. madaluke marjuke.

marjukkaisuᴅ (Ku-Len.) fig. = marjuᴅ; miniuveni, marjukkaisuveni, lämmitä sauna sanatta, i vesi too verkkamatta (Len. 294) rl. mu miniake, mu marjake, küta saun sõnata (= sõnatult) ja vesi too (midagi) lausumata (= vaikides).

marjukkõi/n Lu J, g. -zõõ fig. marjake, marjuke (lapse v. armsama hellitusnimi) ягодка, ясочка (ласкательное название ребёнка или любимого ~ любимой); J makkaa, makkaa marjukkõin, leppää lehto linnukkõin rl. maga, maga, marjuke, puhka, lehelinnuke; Lu siä õõd minuu marjukkõin sina oled minu marjake (= armsam). – Vt. ka marjakko.

mark/ata Lu, pr. -kaan Lu, imperf. -kazin Lu (trossi) markida, mähkida обм/атывать, -отать; rosii õttsa ku pannaa tšiini, mikä pannaa pääle, on markka, õttsaa markataa kui trossi ots pannakse kinni, (siis) mis pannakse peale, (see) on mark (mähis), otsa margitakse (mähitakse).

markit/ana M J-Tsv. (I) -õna Lu Маритана Tum., g. -anaa M J 1. ülesostja скупщик, перекупщик; Lu tšen õssi i möi, sitä kutsuttii markitõna kes ostis ja müüs, seda kutsuti ülesostjaks; I markitanaᴅ õlivaᴅ, tšül̆lää müü ajõlivaᴅ, vazikkoo õssivaᴅ olid ülesostjad, sõitsid mööda küla(sid), ostsid vasikaid (kokku); M markitanad õsõttii lehmiε i vazikkoo i veetii petterii elävältää ülesostjad ostsid lehmi ja vasikaid ja viisid elusalt Peterburi; Lu markitõnad lihaakaa torguitõttii ülesostjad kauplesid lihaga; 2. Tum. kaupmees купец, маркитант.

markitant/ti J-Tsv., g. -ii J ülesostja скупщик, перекупщик; isä möi leh́mä markitantilõõ isa müüs lehma ülesostjale.

mark/ka¹ Lu, g. -aa Lu (trossi) mark, mähis обмотка (на конце каната, троса); Lu rosii õttsa ku pannaa tšiini, mikä pannaa pääle, on markka, õttsaa markataa kui trossi ots pannakse kinni, (siis) mis pannakse peale, (see) on mark (mähis), otsa margitakse (mähitakse); Lu ku rossi leikata kattši, õttsa pannaa purjõ niitilä tšiini, ett ep purkajausiiᴢ, sitä kutsutaa markka kui tross lõigatakse katki, (siis) pannakse ots purjeniidiga kinni, et ei hargneks, seda kutsutakse mark (mähis).

mark/ka² K-Ahl. Li (R-Reg.) -k J-Tsv., g. -aa J mark (rahaühik) марка (денежная единица); R elä seizo deŋgas tähi elä maka markas tähi (Reg. 15) rl. ära seisa oma raha pärast, ära maga oma marga pärast; J õõtko siä nähnü viro tuhatt markaa raha kas sa oled näinud Eesti tuhandemargalist raha? – Vt. ka raha-.

mark/ka³ Lu I (J) -a M-Set., g. -aa M I (post)-mark (почтовая) марка; I tširjaa päälee markaa paaᴅ kirja peale paned margi; Lu pošti markka postmark. – Vt. ka pošti-.

mark/ki (J), g. -ii = markka³. – Vt. ka pošti-.

markkinaᴅ L P M Lu Li I (J) pl. laat ярмарка; L tuli-maarja, siz õlivat kattiloill markkinaᴅ (kui oli) rukkimaarjapäev, siis oli Kattilal laat; I tšerikossa lähemmäɢ, siiz meemmäɢ markkinoilõ kirikust tuleme, siis läheme laadale; J vot millõõ juttõõb nõisas viimää markkinoilõõ ärtšää suurta vaat, ütleb mulle, hakatakse suurt härga laadale viima; P ku miez bõlõ kotonn, siz naizikoll on markkinaᴅ kk. kui mees(t) pole kodus, siis on naisel laat.

marko/fka M -vka (M) morko/fka M-Len. -vka K S, g. markofkaa M porgand морковь, морковка; M markofkoita isutamma külvame porgandit (porgandeid); M ku markofkat kohonõvaᴅ, tšidgomma kui porgandid tõusevad üles, (siis) rohime (kitkume); M siis kazvaʙ sor̆rõa markofka siis kasvavad suured porgandid; K piiraga tehtii morkovkass pirukas tehti porgandist.

markofkatšai M porganditee чай из моркови; sõtaaigalla möö teimmä markofkatšaita, markofkad lõikkazimma, kroššizimma heenossi, sis kuivatimma, teimmä tšaita senessä sõja ajal me tegime porganditeed, porgandid lõikasime, hakkisime peeneks, siis kuivatasime, tegime sellest teed.

markot/õlla J, pr. -tõlõn, imperf. -tõlin uhkustada, uhkeldada щеголять, важничать, кичиться; emä tšiutoo aivinaizõõ, mahaassaa markotõlla rl. ema (andis) lõuendise särgi, maani(ulatuva) uhkeldada.

marĺ/a Lu, g. -aa = marli; marĺa lousauᴢ marli(side) tuli lahti.

marl/i M Ra (J), g. -ii M Ra J marli марля; J paamma vorogaa marlii süämmee kahõõ kaanõõ väliisee, suur tšivi päälle paneme kohupiima marli sisse kahe kaane vahele, suur kivi peale; J läpi marlii läbi marli.

marmelaa/di: -ᴅ J-Tsv., g. -dii J marmelaad мармелад.

marnii vt. murnii-.

marrasketto K P Lu = marraskettu.

marraskettu Lu Ra marrõskettu Lu marrasknahk надкожица; Lu miä õlin päivüzeᴢ, põlõttõlin entä, nüttä läheb marraskettu ma olin päikese käes, põletasin enda (ära), nüüd tuleb marrasnahk (maha); Lu marraskettu tšiskauʙ marrasknahk koorub maha; Lu ku kraappaaᴅ, ep tuõ veri, jutõlla, marrõskettu tuli kui kriimustad, (aga) ei tule verd, (siis) öeldakse: läks marraskile (marrasknahk tuli maha).

mar/raᴢ R-Lön. Lu J -rõᴢ Lu J-Tsv., g. -taa Lu 1. õrn, habras, kergesti purunev; marrask- (naha kohta) нежный, хрупкий, ломкий; надкожный (слой, покров); Lu se on marrõᴢ riissa, se meeʙ rikki see on õrn asi, see läheb (kergesti) katki; J raana praavihuʙ, marras kettu nõisi pääle haav paraneb, marrasknahk tuli peale; J pimmiäz iskezin lobakaa uhsõõ, kõig marrõs kettu tuli väĺĺä pimedas lõin lauba vastu ust, nahk läks üleni marraskile (kõik marrasknahk tuli maha); 2. eluvõimetu, nõrk, surmale määratud (lapse kohta) обречённый, слабый, нежизнеспособный (о ребёнке); Lu se on marrõz lahᴢ, jutõllaa, tämä koolõʙ. marrõz lahs kaugaa eb elä see on m. laps, öeldakse, (et) ta sureb. m. laps kaua ei ela; J marraz lahs, raŋkka lahs on marraᴢ, koolõp peenennä m. laps, raske laps on m., sureb väiksena; Lu varma ja pulskia lahsi on marraᴢ, tämä tšiiree koolõʙ paks ja turd laps on m., ta sureb ruttu.

marrazlahsi M Lu Ra m. laps, surmale määratud laps (paks, lõdva ihu ja suure peaga laps, kes kaua ei ela) ребёнок-нежилец, обречённый ребёнок; Lu marrazlahs koolõp peenen m. laps sureb väiksena; M marrazlahsi on mokoma raskaᴢ, vetelä. eb nõis kaugaa elämää m. laps on niisugune raske, vedel, (ta) ei ela kaua.

marraznahka M marrõznahka Lu marrasknahk надкожица; эпидерма; M oi kui lein tšäee, kõik marraznahka lähsi oi, kuidas lõin käe ära, läks üleni marraskile (marrasknahk tuli puha maha); M marraznahka nõis pääle marrasknahk kasvas (haava) peale.

marš¹ I interj. marss марш; ed ehiɢ hülgetäɢ kamaĺkaa da jupkaa, jo riigalõõ marš (sa) ei jõua (veel) pluusi ja seelikut seljast ära võtta, (kui) juba (käsutatakse): marss rehele!

marš² vt. murš-.

marš/šia Lu J-Tsv., pr. -in Lu J, imperf. -šizin Lu J 1. marssida маршировать; J sõtamehed maršita platsill sõdurid marsivad platsil; 2. Lu käia, kõndida ходить.

marššii Lu: riisõd on vizgõttu riheᴢ murššii ja marššii asjad on visatud toas pilla-palla.

martii-puu Lu martinpoom (purjelaeval) мартингик (вид бома на паруснике); martii-puu, siitt lähettii štaakiᴅ, ühs meni kliiverboomii, kahs tultii borttijõõ martinpoom, siit läksid staagid: üks läks kliiverpoomi, kaks tulid parraste külge. – Vt. ka martõŋgiikka.

martiška vt. martõška.

mart/ti M Lu J-Tsv. (Ja-Len.), g. -ii Lu J märts март; Lu ennee marttia merelt kottoo ep tultu enne märtsi merelt (= merekalastuselt) koju ei tuldud; Ja seitsettomal marttia seitsmendal märtsil; M martti kuu, tševät kuu märtsikuu, kevadkuu; M martti kuu, ärjää sarvõõ porottaja kk. märtsikuu, härja sarve külmutaja (= märtsikuu külm võtab härja sarve ära); J martti kuu ~ martii kuu märtsikuu.

marttikuu M martti-kuu J-Tsv. märtsikuu, märts март; M panidorad möö tšülvämmä marttikuulla tomatid me külvame märtsikuul; M kahtšümmett viijjettomall marttikuuta õli blaagoviššapäivä 25. märtsil oli paastumaarja-päev.

martõŋgiikka Lu = martii-puu.

martõnštaakka Lu = martõnštaakki.

martõnštaakki Lu martin- e. tamstaag (purjelaeval) мартингал (вид штагов на паруснике).

mart/õška Lu -yška Li -iška (J-Tsv.), g. -õškaa = marakatti; J brüllisellä niku martiškõd uuliit torutavad huuli nagu ahvid; Li marakatti on martyška määrkass on (seesama, mis) pärdik.

mas/ka¹: -k J-Tsv. maaska (K), g. mazgaa J mask маска; J nooristo tšäüp tšuudill mazgõt silmiil noorsugu käib mardisandiks, maskid ees (silmil).

maska²: mazka J-Must., g. mazgaa = moška.

masl/a: -õ J-Tsv., g. -aa (taime)õli (растительное) масло; posnoi (~ posloi) maslõ paastuõli (= päevalilleõli).

maslent/tsa ~ maaslit/tsa ~ -ts Lu, g. -saa võipuravik маслёнок (гриб); maaslittsa on griba võipuravik on seen.

maslińit/tsa: -ts J-Tsv., g. -saa J või-, vastla-nädal; vastlad масленица.

massi/na K-Ahl. L S Lu Li J -n Ra J-Tsv. Массина Tum., g. -naa L Lu J 1. rahakott, kukkur кошелёк; диал. мошна; Lu ävitin massinaa kaotasin rahakoti; J piä kult-rahad massinõᴢ hoia kuldrahad kukrus; Lu jäätä massinaa et paa vs. jääd (sa) kukrusse ei pane; J massin õmmõltu kõlmõss tüküss rahakott (oli) õmmeldud kolmest tükist; Lu rahaa massina rahakott; Ra pikkarain raha massin väike rahakott; S nahka massina nahkkukkur; 2. väike kott, kotike мешочек; J tubakk massin õlitši tilall pää vittsõᴢ tubakakott oligi voodipäitsis. – Vt. ka luiska-, nahk-, raha-, tubakk-.

masteri vt. maasteri.

mast́eroit/taa: -ta J-Tsv. mastõroittaa (Lu), pr. -an: -õn J mastõroitõn Lu, imperf. -in meisterdada мастерить; Lu maastõri mastõroitõʙ meister meisterdab; J mitä mast́eroitõt tehä? – tšüsüjää pers-pulikka! mida meisterdad teha? – Küsija persepulka!

mast́ersko/i J-Tsv. masterskoi Lu, g. -i J töö-koda мастерская.

maš/ina K L P M Kõ S Lu Li J I Ku (R Kõ Ja) -yna Kõ -šina Ja-Len. (I) -in J-Tsv., g. -inaa P M Lu Li J 1. masin машина; Lu mašinaa võijjõtaa võitõõkaa masinat määritakse määrdega; J mõizõs kõik põllo-tüüt tehhä mašinoikaa mõisas tehakse kõik põllutööd masinatega; L mašinaakaa tappaass riigaa rehte pekstakse (rehepeksu)masinaga; P rütšied vizgattii mašinaakaa rukkid tuulati (tuulamis)masinaga; Lu lõŋkõ kaŋgõᴢ veetii tälle, tämä siiᴢ läpi mašinaa tünnisütti lõŋkõ kaŋkaa villane kangas viidi siis tema kätte (temale), tema siis masinaga (läbi masina) vanutas villase kanga; Lu parahoda meeb mašinaakaa aurik liigub (auru)masinaga; P võttivat požarnõi mašinaa i veiväd bruudaasyõ (nad) võtsid tuletõrjepritsi ja viisid tiiki; J tokarnoi mašin treipink; J õmpõluz mašina õmblusmasin; J viskauz mašin ~ viskamizõõ mašin tuulamismasin; J riigaa tappõmizõõ mašin rehepeksumasin; Lu mašina võijjõ masinaõli (-määre); 2. auto автомобиль, машина; S sis pantii mašinaa, veetii kattilalõõ siis pandi autosse, viidi Kattilale; Lu d́ääd́ä pavluša tuõb mašinaakaa onu Pavluša tuleb autoga; J med́d́e tšüllää tootii pokoinikka mašinalla meie külla toodi surnu autoga; M kahs mašinaa veetii parkkia kaks autokoormat viidi (pajukoore)parki; 3. rong поезд; M eestee mašinaa bõllu varemalt rongi polnud; L ku veimarni mašina alkõ tšävvä, mentii vaattamaa kui Veimarni hakkas rong käima, mindi vaatama; I piäʙ jõutuaɢ mašinallõõ tuleb jõuda rongile; M miä ajan mašinalla, rautteetä möö ma sõidan rongiga, mööda raudteed; P mašinaa tie raudtee. – Vt. ka bagr-, liha-, palo-, požarnoi-, riig-, tappamiz-, tappuz-, tünnisüz-, villaa-lüüttši-, viskoiz-, või-, õmpõluz-, üü-.

mašinavõi Lu masinaõli машинное масло; mašinavõikaa võijjõtaa mašinaa masinaõliga õlitatakse masinat.

mašinavõjjõ Lu = mašinavõi.

mašinis/ta Lu (Ja-Len.) -t J-Tsv., g. -taa Lu J masinist машинист; Ja minua pantii mašinistassi (Len. 235) mind pandi masinistiks.

mašiŋk/a M (I), g. -aa (väike) masin; õmblusmasin; hakkmasin машинка; швейная машинка; мясорубка; L mašiŋko sis vet́ vähä õli õmblusmasinaid oli siis ju vähe; I läpi mašiŋkaa laz̆zii, pan̆nii bulkkaa vähäine, soolaa paat sinneɢ, kahs munnaa lasksin (liha) läbi hakkmasina, panin natuke saia, soola paned sinna, kaks muna.

maška Ke-Set., g. mažgaa Ke mära кобыла.

maššinatee Ja-Len. raudtee железная дорога; mille õli tšümme vootta kõõz maššinatee tehtii viroosee (Len. 255) ma olin kümneaastane, kui tehti raudtee Eestisse.

maš/šu M-Set., g. -uu (naise suguorgan жен-ский половой орган).

mašt/a Lu, g. -aa = mašti.

maštaap/i Lu, g. -ii mastaap, mõõtkava маштаб, измерительная система; on suur maštaapi i peen maštaapi on suur mõõtkava ja väike mõõtkava.

mašt/i Lu Li J, g. -ii Lu Li J mast мачта; Lu pannaa maštid alussõllõõ purjelaevale pannakse mastid; J siε nüt krappuu maštii sa roni nüüd masti otsa; J kase taita oŋ galantsaa laiv, ku ned́d́e flakku maštiᴢ see on vist Hollandi laev, kui nende lipp on mastis; Lu sis lastii poolõõ maštii flaakku siis lasti lipp poolde masti; Lu galjasila on toŋgiikaa mašti kaljasel on tengiga mast; J lentääz laivaa maštii päälee rl. lendas laeva masti otsa (peale); Lu mašti tuli mastituli. – Vt. ka ahtõri-, esi-, šigari-, štormi-, taka-, tšehs-, vööri-. – Vt. ka mašta.

maštikanta Lu masti kand (masti alumine ots) нижний конец, основа мачты.

mašti/n Lu -nõ (Lu) -in J-Tsv., g. -zõõ Lu -izõõ J -mastiline, -mastiga -мачтовый; Lu õli kahs maštizia venneitä oli kahemastilisi paate; Lu ühs maštin ühemastiline. – Vt. ka kahs-, kõlmi-, ühs-.

maštipesä Lu masti pesa (ava paadi põhjas masti paigaldamiseks) гнездо мачты.

mašti-tuli Lu mastituli мачтовый огонь; mašti-tuli, valkaa tuli mastituli, valge tuli.

mazilk/ka K-Ahl. -a Lu, g. -aa (määrimis)- pintsel, sudi мазила, мазилка (Ahl. orig.: sudd); ■ Lu tšen entä patškaab ühtä perrää, se jutõllaa mazilka kes end ühtsoodu ära määrib, selle kohta öeldakse m. (= määrkass).

mazurik/ka M J mazurnikka K Lu (J) mazu·r-nikk I, g. -aa M (kõnek.) suli, kaabakas, masuurikas мошенник, плут, мазурик; J tämä tšäi vähänaigaa zavodõᴢ, eb õppõnnu mittäit, de siis tuli mazurnikõssi ta käis vähe aega tehases (tööl), ei õppinud midagi, ja siis muutus suliks (masuurikaks).

mat́ M: mat́ maatšiχa paiseleht.

mataa K-Ahl. roomata полз/ать, -ти (orig.: krypa).

mata/la K-Ahl. K-Reg. R-Eur. R-Reg. L P M Kõ Lu Li J I (Ra) -lõ Lu -l Lu J-Tsv. Ма́тала Pal.2 Ма́та́ла K-reg.2, g. -laa K P M Kõ Lu Li J 1. madal (kõrguselt v. sügavuselt); lühikesekasvuline, väike низкий (малый по высоте или неглубокий); низкорослый, маленький; J tšülä takann kazvob matal pehkozikko küla taga kasvab madal põõsastik; P makajaa linad matalaᴅ rl. magaja linad (kasvavad) madalad; M tšentšä õli matala tšentšimüᴢ pastel oli madal jalats; M kõrkõap ovõssa, matalap sikaa. satula (Set. 19) mõist. kõrgem hobusest, madalam seast? – Sadul; M matalap maa rohta, pitšep metsää puita. tee (Set. 18) mõist. madalam maarohust, pikem metsapuudest? – Tee; Li painuttaaska, meil on uhzõᴅ matalaᴅ kummarduge, meil on uksed madalad; J matal vako madal vagu; Lu meree suuz on jõki matala suudmes (meresuus) on jõgi madal; Lu vesi on matala, matala vesi vesi on madal, madal vesi; J matal lumi õhuke lumi; M jõgõza on matala põhja, pääzeb jalgolla üli jões on madal põhi (= madal vesi), pääseb jalgsi üle; J kuza matalõd maaᴅ, siäll sooᴅ kus (on) madalad maad, seal (on) sood; R medje(n) peeni suure petti, matala emoo manitti (Eur. 32) rl. meie väike suure pettis, madal emakese ahvatles; Lu matala inemin on on väikesekasvuline inimene; J näd́d́e peres kõiki õlla matala kazvoka nende peres on kõik väikese kasvuga; 2. madal, odav (hinna kohta) низкий, дешёвый (о цене); J matal int madal hind; 3. (päritolult) madal(at sugu) низкий по происхождению; M herrad ep piettü entäz nii kõrkõassi, piettii aivoo matalassi entäᴢ mõisnikud ei pidanud ennast nii kõrgeks, pidasid ennast päris madalaks; 4. madal (hääle kohta) низкий (о голосе); J baassoill om matalõd ääneᴅ bassidel on madalad hääled; Lu tšen märänessi lauloʙ, tšell on kehno, matala ja viŋka ääni kes halvasti laulab, kel on halb, madal ja vinguv hääl; 5. subst. madal, (mere)-

madalik мель; Lu meree süämez on matala, kutsutaa kehveli meres on madal(ik), kutsutakse kehvel; Lu laiva meni matalaa laev läks madalikule (madalale); J alusõd jäätii matalaa seisoma purjelaevad jäid madalikule seisma; J parahoda seizob matalaᴢ aurik seisab madalikul; 6. (jõe)koole брод; J matalõss menimme jalkõzi üli koolmest läksime jalgsi üle; 7. subst. madal koht, madal maa низкое место, низина; J matalõs kazvop soo ein madalas kohas kasvab soohein; ■ Kõ maassa matalassa täm õli üvä ińehmin maast madalast oli ta hea inimene. – Vt. ka väli-.

matalaas/õõ: -yõ L adv. madalale низко; tulõb ženiχa esimeizess rihie i kummartaab matalaasyõ tuleb peigmees esimesena tuppa ja kummardab sügavalt (madalale).

matalai/nõ J, g. -zõõ = matalikkõin; matalainõ marjukkainõ rl. madaluke marjuke(ne).

matala/lla: -ll M Lu -la I -l Lu adv. madalal(t) низко; на заходе (о солнце); Lu päivä on matalall, ohtogo tuõʙ päike on madalal, õhtu tuleb; Lu aluz isub matalal purjelaev istub madalal(t) (= istub sügavalt vees); Lu ku pääsko lennäʙ maata müü, maata vass, matalal, siis sooviʙ vihmaa kui pääsuke lendab maad mööda, maadligi (vastu maad), madalal(t), siis ennustab vihma. – Vt. ka matalikkõizõlla.

matal/allõõ M -õl Lu adv. madalale, alla низко; на заход (о солнце); M päivä laskõz matalallõõ, piεb mennä kot̆too päike laskus madalale, peab minema koju; Lu päivüᴅ meni matalõl päike laskus (läks) madalale. – Vt. ka matalikkõizõllõ.

matalal/ta: -t Ra adv. madalalt низко; ku kõrkaalt mennää, paĺĺo lunt tuõʙ, a ku matalalt, sis vähä lunᴅ kui (luiged) lendavad (lähevad) kõrgelt, siis tuleb palju lund, aga kui madalalt, siis vähe lund. –Vt. ka matalitõ.

matalapassi M madalamale, madalamalt ниже; kummartõõ, kummartõõ matalapassi kummarda, kummarda sügavamalt (madalamale).

matalassa vt. maass-.

matalik/ko Set. Lu, g. -oo Lu 1. (mere)madalik мель; Lu laiva on matalikkoz ep saa seilata laev on madalikul, ei saa purjetada; Lu reimarid näüttäväd matalikkoa meremärgid näitavad madalikku; Lu matalikkojee pääl õllaa jää-rünniᴅ madalike peal on jääkuhjatised; 2. (jõe)koole брод; Lu matalikko kõhta, saab jalkaazõõ mennä üli koolmekoht, saab jalgsi minna üle.

matalikko-lainõ Lu madalikulaine (mere- madaliku kohal tekkiv laine) волны на мели; matalikko-lainõil siäl on vaahtoa madalikulainetel seal (madalikul) on (palju) vahtu.

matalikkõi/n M J-Tsv. -nõ Ra, g. -zõõ J madaluke низенький; M poholohana, täm on mokoma pikkarain matalikkõin kaukolo pohemold, see on niisugune väike, madaluke küna. – Vt. ka matalainõ.

matalikkõizõlla M = matalalla; päivä on matalikkõizõlla päike on madalal.

matalikkõizõllõ M = matalallõõ; miä painuttaan matalikkõizõllõ i võtan ma kummardan madalale ja võtan.

matalitõ Li = matalalta; lintu lentääb matalitõ lind lendab madalal(t).

mataloit/taa Lu -ta J-Tsv., pr. -an: -õn Lu J, imperf. -in Lu J madalamaks teha пони/жать, -зить, сни/жать, -зить; Lu kõrkaa aita, piäb mataloittaa kõrge tara (aed), tuleb madalamaks teha.

matal-tarel/kka: -k J-Tsv. madal taldrik низкая тарелка.

matalu/ᴢ Li J-Tsv., g. -u Li -sõõ J 1. Li madalus (veetaseme kohta) неглубокость (об уровне воды); 2. J-Tsv. madalus [?] (orig.: низкость).

matal-vesi J-Tsv. madalvesi [?], mõõnavesi [?] мелководье [?], отлив [?] (orig.: вода стоит низко).

mat́er/i Lu Li J-Tsv. matteri Lu, g. -ii J riie ткань, разг. материя; J valka mat́eri tšiire paatškauʙ valge riie määrdub kiiresti; J kats mi arvõ mat́eri, a ize nii kalliᴢ vaata, missugune hõre riie, aga ise nii kallis; Lu tšuutto tehtii hoikõssa matterissa särk tehti õhukesest riidest; Li heeno mat́eri õhuke (peenekoeline) riie; J bumažnoi mat́eri puuvillane riie; J viiruin mat́eri ~ viirukõz mat́eri ~ polosaatõi mat́eri triibuline riie. – Vt. ka lõŋka-.

materi/a M Lu Ra, g. -aa M Lu Ra = mat́eri; Ra õsin materiaa kamaĺikassi ostsin riiet jaki jaoks (jakiks).

mat́erial/a J-Tsv., g. -aa (ehitus)materjal материал (строительный); eestä piäb mat́eriala saautta kokkoo, siiz vass alka oonõit ehittemä enne tuleb hankida materjal kokku, siis alles hakata hooneid ehitama.

matikkõravva/ᴅ: -t J-Must. pl. harkadra kast (raudpidemete komplekt harkadral) (комплект железных укрепляющих приспособлений сохи) (orig.: pienemmät raudat aurassa). – Vt. ka adramatikõᴅ.

matikõᴅ vt. adra-.

matitsa vt. maatittsa.

mat/ka Kett. R-Eur. P M Kõ Lu Li Ra J I Ku (K Ja-Len.) -k K J-Tsv., g. madgaa P M Kõ Lu J teekond, reis; путь, путешествие; J matka pittšä, tee roojakõᴢ rl. teekond pikk, tee porine; J meil õli matka tultava rl. meil oli tee(kond) ees; Lu teill on matka tultu teil on tee(kond) seljataga; Ra oroi joχsi, matka joutu rl. täkuke jooksis, tee(kond) edenes; Lu nõisi perrää suurõõ madgaa haukkaamaa hakkas pärast pikka (suurt) teekonda sööma; K tšäüs ain pittšii matkoi käis aina pikkadel teekondadel; K pittšää matkaa tulimma tulime pikka teed (= olime pikal teekonnal); J harkita pittšä matka sammutakse pikka teed; Li miä tahon sillõ üvvää matkaa, õnnõlliissõ matkaa, õnnõlliissõ teetä ma soovin sulle head reisi, õnnelikku teekonda, õnnelikku teed; Kõ aika, marja, matkaa mennä rl. (on) aeg, armsam, teele asuda (minna); Lu mehed jo laadiustii matkaa mehed juba seadsid end teele (minema); Lu miä meen matkaasõõ ma lähen tee(konna)le; Lu tämä on matkõᴢ ta on tee(konna)l; P miä madgass tulin ma tulin tee(konna)lt; M eellä pajatattii vana rahvaz nii: pittšää matkaa elä ruta mennä tuhkapäivää päivännä ennemalt rääkis vanarahvas nii: pikale tee(konna)le ära rutta (minna) esmaspäeva(sel) päeval; M kõikkõa võiʙ tek̆kauta pittšäz madgaᴢ pikal tee(konna)l võib kõike juhtuda; J miõn [= mie õõn] tullut pitšäss madgassa ma olen tulnud pikalt teelt; J taaz meep sinne, kaukaa matkaa taas läheb sinna, kaugele teekonnale; Lu opõn ku tuõb madgõssa, on higõᴢ, sis piäp tallottaa kui hobune tuleb sõidust (teelt), on higine, siis peab (teda) kõnnitama; ■ Lu kunnõ piεttä matkaa kuhu te lähete ~ kuhu te olete teel?; Lu miä ookazin, saan mennä matkaa ma puhkasin, (nüüd) võin (jälle) liikuda (käima hakata). – Vt. ka kauka-.

matkalai/nõ J (K-Ahl.), g. -zõõ teeline, teekäija, reisija путник, странник, путешественник; K etko nähnü matkalaisia ega sa ei näinud teelisi?; J kerääjät kaŋkaa kutovaᴅ, matkalaizõt päät pantii rl. kerjajad koovad kanga, teekäijad tegid lõpu.

matka/õlla: -ella (K-Ahl.) matkalla (K P), pr. -õlõn, imperf. -õlin frekv. käia, matkata, rännata ходить, путешествовать, странствовать; K P kõrtsit kõltaasõõ meneväᴅ, maranaasõõ matkalõvaᴅ (Kett. 778) rl. künnivaresed lähevad kolda (= kollast värvi andvaid taimi tooma), matkavad maranaid korjama.

matkoit/õlla (Ra), pr. -tõlõn, imperf. -tõlin Ra frekv. (teed) käia v. sõita, rännata, reisida странствовать, путешествовать; tämä paĺĺo matkoittõli ta reisis palju.

mato Kett. K L P Pi Ke M Kõ S Po Lu Li Ra J I Ku (vdjI) Ма́то Pal.2 K-reg.2, g. maβoo Kett. K Lu J Ku maβoo J maβuo L P mahoo (Pi Ke) 1. madu, uss змея; I a müü üh̆hee kõrraa õlimam mettsäz ni matoloja õli meet tääk kui paĺĺo aga ükskord me olime metsas, siis oli madusid mine tea kui palju; Lu jutõltii, što matoill on kunikaᴢ räägiti (öeldi), et madudel on kuningas; M tšivee alt tšiiltaaja. mato (Set. 17) mõist. kivi alt kiilaja? – Madu; L maod menevät perεä viiženiε mahaa maod lähevad pärast ristiülendamispäeva maa sisse; Lu mato šihizeʙ madu sisiseb; L mato purõʙ madu hammustab; J kui mato pani, sis tarvis sooss võttaa muttaa kui madu salvas, siis on tarvis soost võtta muda (maohammustuse raviks); Lu mato niglazi meess madu salvas meest; Po mattoi lugõttii madude (= maohammustuse) vastu loeti nõiasõnu; J murud on mussiissõ matoissõ rl. pudi on mustadest madudest; P lentävä mato sei koko tšülεä väjie (muinasjutust:) lohe (lendav madu) sõi (ära) kogu küla rahva; M niglaaja mato nõeluss; L vahtšin mato on sõkõa i kurrõ vaskuss on pime ja kurt; J meill uzgota, jot ku va vaski mato niglaaʙ, siiz on surm tšäeᴢ meil usutakse, et kui vaid vaskuss nõelab, siis on surm käes; J maβoo mürkkü meneb eteeᴢ maomürk läheb (= kandub verega) edasi; P täll õli üvä opõn, maβuo karvaa tal oli hea hobune, maokarva; J mattoi suku maod, ussisugu; 2. uss, röövik, tõuk, vagel червь, червяк, гусеница, личинка; I puuõunaza on mato, maokaᴢ puuõuna õunas on uss, ussitanud õun; P rokkalintu lazzõʙ mokomaisii munõi i sis tulõvaᴅ maoᴅ liblikas muneb selliseid mune ja siis tulevad röövikud; P maoᴅ sis süövät kapusaa tai-

mõd iĺi kapusaa lehoᴅ röövikud söövad siis kapsataimed või kapsalehed (ära); M sööd mat̆taa sööd vaklu; Lu kapusaa mato kapsauss; I jovanaa mato; näväᴅ per̆rää vihmaa paissavaᴅ, niku tuli jaaniuss; need hiilgavad pärast vihma nagu tuli (= tulesäde); 3. vihmauss, limukas дождевой червь; I peentaroo kõõᴢ nõsaᴅ, kan̆neita matoja paĺĺo, pikkarais̆sia kui kaevad peenraid, (siis on) neid vihmausse palju, väikesi; Li õŋkikokka, mato pannaa õttsaa õngekonks, vihmauss pannakse otsa; J vihm mato vihmauss; ■ Ra mato süüb ammassa hambas on auk (uss sööb hammast); M emä juttõõʙ, etti tütär on nii paskatavolliin, etti sööp süätä pahapõss ku mato ema ütleb, et tütar on nii õel, et sööb südant hullemini (halvemini) kui uss; Lu värttän maod on ümmärkõizõᴅ, õtsat teräväᴅ solkmed on ümmargused (= ruljad), otsad on teravad; Lu J õŋki mato vihmauss; Lu jevi-mato ~ J raut-mato (vere)kaan; J opõizõõ mato hobukaan. – Vt. ka jevi-, kapuss-, karva-, maa-, meri-, mussa-, nigla-, šnääkki-, šnääkkä-, tuli-, tõukko-, vahtši-, vahtšiaz-, vatts-, vesi-, vihma-, värttän-, õŋgõõ-, õntši-, üü-. – Vt. ka maattah.

matokkai/n Lu (Kõ) -nõ Kõ Ra -ne J-Must. Ма́докка́й Pal.2 Ii-reg.1, g. -zõõ Lu 1. Lu Ra J-Must. uss, röövik, tõuk, vagel червь, червяк, гусеница, личинка; 2. Kõ vihmauss, limukas дождевой червь; ■ Lu näet kuz on matokkain, eb anna tüütä tehä (lapse kohta öeldakse:) näe(d), kus on tüütus, ei lase tööd teha. – Vt. ka toukko-, vihma-. – Vt. ka maokkõin.

matok/ko M, g. -oo M vihmauss, limukas дождевой червь; matokod ovad maaᴢ; kummaakaa õntšiaz ovad matokoᴅ vihmaussid on maa sees; millega õngitsetakse, (need) on vihmaussid.

matokkõi/n M Lu Li Ra J-Tsv. (I-Len.), g. -zõõ M J 1. uss, röövik, tõuk, vagel червь, червяк, гусеница, личинка; Li i omenaza on matokkõin ka õunas on uss; Lu matokkõizõᴅ süüvät kapusaᴅ, kapusaa lehtoja röövikud söövad kapsad (ära), (söövad) kapsalehti; Lu kapusaa matokkõizõᴅ kapsaussid; Ra unilinnuu matokkõizõᴅ liblika tõugud; Lu jaani matokkõin jaaniuss; 2. Lu vihmauss, limukas дождевой червь; 3. J-Tsv. maoke змейка. – Vt. ka maokkõin.

matokoko L maopundar, -kuhi скопление (куча) змей; velli õli mennü matokoguo pεälie vend oli sattunud (läinud) maopuntra peale.

mat́olain vt. kurkipää-.

mato-peremmeeᴢ M ussikuningas (rahvaluules, muinasjuttudes) король змей (в фольклоре, в сказках).

matozik/ko M, g. -oo adj. mao-, ussirohke змеиное (обжитое змеями); meil on ühs mokoma matozikko paikka meil on üks selline maorohke paik.

matrosii-štanaᴅ Lu madrusepüksid матросские брюки; matrosii-štanaᴅ õltii, kahõza poolla avvausti avõ, ne õlti jo pühäštanaᴅ madrusepüksid olid, kahelt poolt olid (sääre)lõhikuga, need olid (siis) juba pühapäevapüksid.

matros/si Kõ-Len. Lu J I (Ja-Len. Li) matrussi M, g. -ii Lu Li J -sii Lu madrus матрос; Lu ku miä õlin kaptenin, mill õli matrossi, tämä õli süümäri, sei kahõõ mehee vassaa kui ma olin kapten(iks), (siis) oli mul madrus, ta oli söömar, sõi kahe mehe eest; Lu šineli, pušlatti i formeŋka onõ matrossijee sõpa sinel, vormikuub ja vormipluus on madruste rõivas; Lu laivaz õllaa vanõpad matrossid i noorõpad matrossiᴅ laeval on vanemmadrused ja nooremmadrused; Kõ esimein matrossi, palkka õli merellä rubla kahtšümment kopekkaa (Len. 222) esimese järgu madrus, (selle) palk merel oli rubla kakskümmend kopikat; Li matrosii tšuutto on viirukaᴢ madruse särk on vöödiline. – Vt. ka sõtamehe-.

matrõs/si J-Tsv., g. -ii madrats матрац, тюфяк; poduškõssi rohkap kutsuta matrõssia madratsit kutsutakse rohkem aluskotiks.

mat/sata Lu, pr. -tsaan Lu, imperf. -tsazin: -tsõzin Lu (keelt) laksutada, (keelega) laksu teha щёлк/ать, -нуть (языком); miä tšeeleekaa mattsaan ma laksutan keelt.

matšal/a M (Ja-Len.) motšala K, g. -aa niin луб, мочало; M kańivass i matšaloiss punottii kammitsaᴅ kanepist ja niin(t)est punuti kammitsad; M mõrttsu on tehtü matšaloissa (hei-

na)märss on tehtud niin(t)est.

matšalk/a M Lu J I (Li) -ka Lu I motšalkka P (K-Al.), g. -aa Lu Li I motšalkaa P (pesu)nuustik (hrl. niinest), matšalka мочалка; Lu pessiistii muilaakaa i matšalkaakaa pesti end seebiga ja nuustikuga; Lu hiuta matšalkall seltšää küüri nuustikuga selga; K motšalkaᴅ, paharaiskaizissa rogoškoissa tehäs(sä) (Al. 22) nuustikud, (neid) tehakse viletsatest (= kulunud) roguskitest; J matšalka õli suukkunass tehtü matšalka oli kalevist tehtud.

matšalkaa-einä Lu karukold плаун, волконожие; enne tehtii matšalkaa-einäss matšalkoja enne tehti pesunuustikuid karukollast.

matšalõi/n M, g. -zõõ M niinest, niine- лубяной, мочальный; matšalõizõt postromkaᴅ niinest trengid (veorihmad); M mõrttsu on tehtü matšaloissa, matšalõizissa rihmossa (heina)märss on tehtud niin(t)est, niinenööridest.

matšk/a Lu Li -õ Lu, g. -aa Lu Li kartulipuder (ahjuroog pudruks tambitud kartulitest) густое картофельное пюре; Lu koorittu maamuna tšihutõta, survotaa, petšeleekaa survotaa, pannaa laatkoo vai rehtelel, pannaa soolaa i makkua tooš pannaa, se on matškõ kooritud kartul(id) keedetakse, tambitakse, nuiaga tambitakse, pannakse savikaussi või pannile, pannakse soola ja maitselisandit (koort, võid jne.) pannakse ka, see on kartulipuder; Lu maamunavelli on vetelä, piimää on pantu vai vettä, a matškõ on jämmiä kartulipüree on vedel, piima on pandud (hulka) või vett, aga kartulipuder on paks. – Vt. ka maamuna-. – Vt. ka maamuna-rollo, muna-kakko.

mat/taa M, pr. -an, imperf. -õn kinni katta; (kõvasti) sulgeda покры/вать, -ть, закры/вать, -ть (наглухо); tšuguna matõttii tšiin malmpott kaeti (kõvasti) kinni.

matteri vt. mat́eri.

mat/ti¹ J, g. -ii J matt осьмерина; ittüä kopitattii matti naizõssa linnaseid (ühiseks õlleteoks) koguti matt naise kohta.

matti² vt. nimetoi-.

mat/tsa Lu, g. -saa Lu (mere)muda, -kõnts (морская) тина, ил, грязь; meree mattsa meremuda, -kõnts.

mat/tsaa (Lu-Must. J-Must.), pr. -saʙ Lu J, imperf. -tsazi matsuda чмокнуть; jalga kui platsab, nii suu matsab (Must. 160) vs. kui jalg tatsub, siis suu matsub.

mat/tu Lu Li J-Tsv., g. -uu Lu J (õlest v. niinest [?]) matt мат (соломенный или лубяной [?]); Lu mattu on õlgõssa tehtü matt on õlgedest tehtud; Lu kui õli kõva tšülmä, pantii akkunal matuᴅ kui oli kõva külm, pandi akna ette matid; Lu talvõl mattujõkaa tukõtaa parnikkoja, a merel tukõtaa noottiija talvel kaetakse mattidega taimelavasid, aga merel kaetakse nootasid; Lu matut pannaa nootaa päälle kattõõssi, i luntõ veel pannaa mattujõõ päälle varjossi, jott noott eb jäättüis matid pannakse nooda peale katteks ja veel pannakse lund mattide peale varjuks, et noot ei jäätuks.

matukk/a R-Reg. P -õ Li: Li õli enne õnnimanni, õnnistõ mannistõ matukkõ rl.

mat́ulain vt. kurikkpää-.

matuška P M I maatuš/kõ Lu -k J-Tsv., g. matuškaa P -kaa J 1. emake; (nais)pühak маменька, матушка; I matuška pätnittsa püha Paraskeva, emake Paraskeva (= pühak Paraskeva); 2. preestriemand, preestri naine попадья, матушка; Lu ennee maatuškõ kutsuttii papii naissa ennemalt kutsuti m-ks preestri naist; 3. ristiema крёстная мать; P no, poika meni tšäümääsie, kuttsõ bat́uškaa i matuškaa noh, poiss läks kosja, kutsus ristiisa ja ristiema (kaasa); M svaatattamaa meni matuška i õma emä i ženiχmeeᴢ kosima läksid ristiema ja (peigmehe) oma ema ning peigmees.

ḿaukkaa vt. mäukkaa.

mauk/ko P Li, g. -oo = maukku; 1. P Li niisk молоки; 2. Li (kala)mari икра (рыбья).

maukko-vattsa P fig. isakala (niisakõht) рыба-самец.

mauk/ku Li (J), g. -uu Li 1. niisk молоки; Li emäkalal on marja i isäkalal on maukku emakalal on mari ja isakalal on niisk; Li maukuukaa kala niisaga kala (= isakala); 2. Li J (kala)-mari икра (рыбья). – Vt. ka marja¹, mukkura, mähnä.

ḿaukkua vt. mäukkua.

ḿaukut/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn J, imperf. -tõlin J frekv. kräunutada (kassi) мучить кошку (orig.: доводить до мяуканья); ohott on sill ḿaukutõll kattia on sul (ka) tahtmist kassi kräunutada!

mau/ttši Kett. Ränk L P M vdjI (I) -tši K-Ahl. J-Must. -kki J-Must., g. -tšii P M sool, soolikas кишка; L vattsaz mautšid lõhkõõvaᴅ rl. kõhus sooled lõhkevad; P ku tühjä mauttši jääb vatt-saasõõ, siiz nõõp kukkõ laulamaa vattsaza, vattsakukkõ nõõb laulamaa kui kõhtu jääb tühi soolikas (= kui kõht jääb (pool)tühjaks), siis hakkab kõhus kukk laulma, kõhukukk hakkab laulma; M lehmää mautšiᴅ lehma sooled; M nüt sain vähäkkõizõõ mautšii õttsaa nüüd sain natuke (süüa) kõhusoppi (sooleotsa). – Vt. ka napa-, perzem-, perä-.

mauttšilohana Ränk sooleküna (puuküna soolte hoidmiseks) корыто для (хранения) кишок (при домашнем изготовлении колбас).

maõ Ränk K-Ahl. P M Lu Li Ra (Ja) mae Ku, g. mat/õõ P Ja mat̆tõõ M -tõõ Lu Li -tee Ku luts налим; Ku seel on kaikilaiss kallaa: havviᴅ, ahveneᴅ, lahnaᴅ, viit́śikkaaᴅ, siz matteeᴅ, lohiᴅ, säreᴅ seal on kõiksugust kala: havid, ahvenad, latikad, viidikad, siis lutsud, lõhed, särjed; P miä püüzin suurõõ matõõ ma püüdsin suure lutsu.

maõkala M Lu maõ-kala Lu = maõ; Lu maõ-kallaa toož veetii elävältä petterii lutsu ka viidi elavalt Peterburi.

me vt. möö¹.

medaĺ/i P J-Tsv. metali Ra, g. -ii J metalii Ra medal медаль; J millõõ toož annõtti medaĺi mälehtüsessi ka mulle anti medal mälestuseks.

med́d́emä vt. möö¹.

mednik/ka: -k J-Tsv., g. -aa J vasksepp медник.

mednõ/i Po, g. -i vaskne, vask- медный; mednõi raha vaskraha.

meduz/a Lu, g. -aa meduus, millimallikas медуза; meduzad on tševät poolõõ, kõnz on tüüni, perrää vee-kukkimizõõ meduusid ilmuvad (on) kevade poole, kui on vaikne, pärast (mere)vee õitsemist.

medved́k/a Lu, g. -aa Lu härghöövel медведка (плотничий струг).

meebel/i P J-Tsv., g. -ii J mööbel мебель; J oŋ ham meill-tši meebeliä, järtšü de tubaretk on ju meilgi mööblit – pink ja taburet.

meehus/ta Salm.2 Lu -t Ra J-Tsv. meeusta (Li) -sa J-Must. (Ku), g. -taa J meeustaa Li -aa Ku (vadja naise) särgi alaosa подол рубахи (нижняя часть водской женской рубахи); Lu tšuutto tehtii hoikõssa matterissa, a sorriapõssa õmmõltii allaa, sitä kutsuttii meehusta; nüd on kambiinee särk tehti õhukesest riidest, aga jämedamast õmmeldi alaosa (alla), seda kutsuti m.; nüüd on (selle asemel) kombinee; Ra meehust on õmmõltu tšiuttoo tšiin (särgi) alaosa on särgi külge kinni õmmeldud; Li meeustaa purki poiᴢ, poikõzil tetši kaattsaa, tšuutto jäi ilma meeustaa harutas alaosa (särgi küljest) ära, tegi sellest poisikestele pükse, särk jäi ilma alaosata; J kats ku sill meehust šižgotõp takka vaata, kuidas sul särgi alaosa tagant narmendab; J kaŋkõin meehust linane (särgi) alaosa; J tšiutoo meehust särgi alaosa; ■ J tütökkõin on emä meehustõs tšiin tüdrukuke hoiab ema seelikusabast kinni; Lu siä tulit pitämää meehustaa tšiin sa oled tossike, mitte mees (sa tulid naise seelikusabast kinni hoidma)!

meela vt. mella.

meelee vt. tšäzii-.

meeleemukai/n Lu, g. -zõõ = meelenalanõ; meeleemukain tüü meelepärane töö.

meelehe Lu = meelellää; miä ku senee tein meelehe kui meeleldi ma seda tegin!

meelel/lin Ja-Len. (P M Li-Len. J) -in (M Lu), g. -lizee = meelevä; Ja maria meelellin, oĺga meelellin Maria (on) tark, Olga (on) tark; Li pojat poole meelelliset (Len. 301) poisid (on) poole aruga. – Vt. ka kerkeä-, mesi-, pool-, tülppä-, vähä-.

meelellää Lu meelsasti, meeleldi охотно; miä tein senee tüü meelellää ma tegin selle töö meelsasti (ära). – Vt. ka meelehe, meelessee.

meelenala/nõ (Lu). g. -zõõ meelepärane, meeldiv приятный, желанный; miä saan paĺĺo magata, meelenalass unta em makkaa, mill ain on tuska ma saan palju magada, meelepärast und (aga) ei maga, ma olen ikka kurb. – Vt. ka meeleemukain.

meelessee Lu = meelellää; miä meelessee tetšeizin ma teeksin (seda) meeleldi.

meelet/oi: -öi ~ meeĺetöi J-Tsv., g. -oi: -öi ~ meeĺetöi J = meeletoo; elä han siä, meeletöi, tago õmiiz lahsii ära sa ometi, arutu, peksa oma lapsi!

meelet/oo Lu -öö M Lu -üü J-Must., g. -tomaa: -tömää Lu 1. meeletu, arutu, mõistuseta, rumal неразумный, неблагоразумный, безрассудный, глупый; M tšeeletöö meeletöö tšülää möö ulkup. bezbeń (Set. 17) mõist. keeletu, meeletu hulgub mööda küla? – Margapuu; Lu kah-tšümmeᴅ vootta eliᴅ, meelee ävitiᴅ, hulkut ku meeletöö kakskümmend aastat elasid, kaotasid mõistuse, käid ringi nagu arutu; M meeletö lahsi, vai siä ed näe, etti siäl on vöh̆heessaa vettä rumal laps, kas sa ei näe, et seal on vööni vett!; 2. Lu hullumeelne сумашедший, безумный.

meelev/ä Kett. K-Ahl. R-Lön. M Kõ J I (K-Al. K-Salm.1 R-Reg.) mielevä L P, g. -ää M tark, arukas умный, разумный, толковый; K meriveellä meelevässi, laukazveellä laaskavassi, kaivoveellä kauniissi (Al. 45) rl. mereveega targaks, Lauga veega lahkeks, kaevuveega kauniks; L liet siε mieleväpi da õnnõvapi õmiiz velliitä sa saad oma vendadest targemaks ja õnnelikumaks; M hullu pajatap tarkõpassi meelevää vs. hull räägib targemini kui tark; J tootii meilee meelevä mińńa meelevällee vellelee rl. toodi meile tark minia, targale vennale; M nät, ko rahvaz õltii meeleväᴅ vaat, kuidas rahvas oli tark; I ovad meeleväd rahvaaᴅ, tširjuttivat paĺĺo kniškoo (nad) on targad inimesed, on kirjutanud (kirjutasid) palju raamatuid; M meelevä inehmin tark inimene; M tämä on meelevä meeᴢ ta on tark mees; M meelevä, tarkka naizikko, eb õllu niku hölöpää tark, arukas naine, ei olnud nagu tuulepea; M meelevä, viizaᴢ lehmä tark, kaval lehm; M täll on meelevä pää tal on tark pea. – Vt. ka meelellin, meeloi.

mee/li Kett. K R-Eur. M Kõ Lu Li Ra J I Ku Kr (Len. R-Lön. P) -ĺi J mieli R-Reg. L P J (K R-Lön.) -l M Kõ Lu miel P miili Kõ-Len. Kl-Set., g. -lee M Lu J -ĺee ~ -ĺe J -le R-Eur. mielee P 1. meel, mõistus, aru ум, разум, рассудок; M üvä, tšell on paĺĺo meeltä pääᴢ hea, kellel on palju mõistust peas; Ra sel inemizel rohkap õnnia mitä meeltä on pääᴢ sel inimesel on rohkem õnne kui mõistust peas; M parta kazvap tšiirepää ku meeli pääᴢ kk. habe kasvab kiiremini kui mõistus peas; Li jumal eb antannu meeltä jumal ei andnud mõistust; Li emä annaʙ lahzõl nännää suhõõ, a meelt ep paa pähääsee vs. ema annab lapsele rinna suhu, aga mõistust ei pane pähe; M mee parõp makaa, enäp meeltä leeʙ mine parem maga (end välja), tuleb rohkem mõistust (pähe); J murhõss ävitti meeĺe murest kaotas mõistuse; M meeli jo meni alaᴢ mõistus on (vanadusest) juba alla käinud (= nõrgaks jäänud); Lu se inemin on vähäizee meelelt laŋkõnuᴅ see inimene on natuke puuduliku mõistusega; M täm eb elä õmall meelellä, tällee kui juõllaᴢ, täm nii tantsiʙ ta ei ela oma mõistuse järgi: nagu talle öeldakse, nii ta teeb (tantsib); M miä õmassa meelessä niku ajattõlin, etti kanni tul̆lõisi parap tehä ma oma aruga nagu mõtlesin, et nii oleks parem teha; L pittšä ivuuᴢ, a lühüd mieli vs. pikk juus, aga lühike aru; Lu meeltä paaᴅ õpetad (paned mõistust pähe); Lu pantu meel ep kestä vs. (pähe) pandud mõistus ei püsi; Ra suurõõ meeleeka meeᴢ, ku on suur loba tark (suure mõistusega) mees, kui on suur laup; J vähä meeĺekaa vähese aruga; J ize noor, a vana-rahva meeli pääᴢ ise noor, aga vanarahva mõistus peas; R et kuttšun naista nagretšissi, meessä meele poolikassi (Eur. 37) rl. (sa) ei nimetanud naist naerualuseks, meest poolearuliseks; 2. meel(elaad), hingelaad, loomus нрав, дух; K vot tämä eli õmaa ilozuukaa i üvää meeleekaa vaat, tema elas oma iluga ja rõõmsa (hea) meelega; J parõttakaa meeltä (Must. 152) parandage meelt; 3. meel(eolu), tuju настроение; Lu seneekaa siä üvütäd meelee sellega teed sa tuju heaks (= hüvitad pahanduse); Ra üvälee üvütetää meeltä, a pahalõõ pahanoitõtaa heale (inimesele) tehakse tuju heaks, aga pahale tehakse pahaks; M näd jo täll meeli vähäneʙ näe, juba tal tuju langeb; Lu millõ tuli üvä meeli ma muutusin rõõmsaks (mul läks meel heaks); M tänänn millõ on aivoo üvä meeli täna on mul väga hea tuju; M piäp tällee antaa üv̆vää meeltä teda tuleb rõõmustada; M ai ku miä sain üv̆vää meeltä oi kuidas ma rõõmustasin!; I tämä niku üv̆vää meelee tuli ta nagu rõõmustas (= muutus rõõmsaks); Lu miε õlõn üviz meeliiᴢ, jott tulitta mul on hea meel, et tulite; M lahs nii õli üvil-meeliä lapsel oli nii hea meel; M miä sen̆nee tein üvässä meelessä ma tegin seda heast meelest; J tein üvää meeleekaa tegin rõõmuga (heameelega); M võtti üv̆vii meelii vassaa võttis heameelega vastu; I a tämä rõhgaa nagraʙ, üv̆vää meeltä nagraʙ aga tema naerab palju, naerab heast meelest; Lu mill on paha meeli, što en kerkinüd ommaa aikaa mennä, müühässüzin mul on paha meel, et (ma) ei jõudnud õigel ajal minna, hilinesin; K ku sikaa näed unõᴢ, siz on pahaa meeltä kui siga näed unes, siis tuleb pahandust (on paha meelt); J mitä õõtta suruilla suilla, mitä meelille pahoillõ rl. miks olete murelike suudega, miks pahas tujus (pahal meelel)?; Kõ jäi paχχoisii meeliise (tal) läks tuju halvaks; J nain alõizõ meeleka tuli kalmoilt kotto naine tuli haleda meelega kalmistult koju; P paĺĺo mesi mielii maailmaa tõi rl. tõi maailma palju rõõme (mesimeeli); J raskaa meeli mure (raske meel); 4. meel, tahtmine, soov (по)желание; P mill eb õlõ mielee perälliine mul(le) ei ole (see) meele järele (meelepärane); Li millõ näüttiiʙ, on minuu meelee mukainõ mulle meeldib, on minu meele järele; J õpõnõ ebõ·õ tämä meelt müü hobune pole tema meelt mööda; M söö, mikä on meeltä möö söö, mis on meeltmööda; K eväd mennü üχtee mielie (nad) ei jõudnud üksmeelele; 5. mõte, meel мысль, замысел; Lu meeli on kõikkia selväp mõte on kõigist kiirem; Lu miä tänävä üül en pannut silmää tšiin, kõikõlaiz meelet tultii makkajõᴢ täna öösel ma ei saanud (pannud) silma kinni, igasugused mõtted tulid lamades; Lu milla nõis nii meeli põlõmaa, sinne piäb mennä mul tekkis vastupandamatu mõte, (et) tuleb sinna minna; Lu täl ain laulud meeleᴢ tal on aina laulud meeles (= mõttes); Lu mikä siitiäl on meeleᴢ, se umalikkal on tšeeleᴢ vs. mis kainel on meeles (= mõttes), see joobnul on keelel; 6. mälu память; M en mälestä, kõrraz unostan, milla on lühüᴅ meeli (ma) ei mäleta, unustan ruttu (kohe), mul on kehv (lühike) mälu; ■ P nii on pimiä, menet tšäzii mielii on nii pime, (et) lähed käsikaudu; M tämä niku muiza meeliizä ta (on) nagu (peast) segane; Lu tämä on nii muiza meeliᴢ, mikä hätä tuõʙ vai kõvassi on läsivä ta on nii endast väljas, (kas) tuleb mingi häda (= õnnetus) või on (ta) väga haige; Lu heittümizessä on inemin muuz meeliiᴢ kohkumisest on inimene ähmi täis; M tällä meni meeli mettsää tal läks mõistus segi; M ved́ mennäz jo i meeled mettsää (vanadusest) läheb juba mõistuski segi; Lu miä vaatan, sill on meeled va mettsää ma vaatan, (et) sul on mõtted üha laiali; M miä nii kõv̆vii eittüzin, etti menin meeleltä mettsää ma ehmusin nii kõvasti, et mõistus läks segi; Ra menin meelelt vällää läksin peast segi; J tuli meelee (ta) rahunes (= kogus ennast, sai enesevalitsuse tagasi); J meeli tšäüp ümper pea (mõte, mõtted) on segi; M mennäz jo meeled mettsää mälu hakkab juba nõrgenema; Ja kammarii johsos [= johsas] üvil meeliä lahzet (Len. 242) lapsed jooksevad rõõmsalt kambrisse; P tulimma kõikii kotuosyõ üviiz mielii tulime kõik hea tujuga koju; P ep tuõ kõikki mieliesie kõik ei meenu (ei tule meelde); M ep kuiniiᴅ johu meelee juõlla kuidagi ei tule meelde öelda; Lu miä sill johutan meelee, jott siä ed unohtaisiiᴢ ma tuletan sulle meelde, et sa ei unustaks; J tulõta millõõ meelee tuleta mulle meelde; Lu bõõ i meelezä pole meeleski; J tee tüü väĺĺää, kunis seizob meeĺeᴢ tee töö ära, kuni seisab meeles; M miä piän meelezä ma pean meeles; J jo nee on mentü silmiissä, vaa bõõ mentü meelesse rl. need on juba silmist läinud, kuid pole läinud meelest; M vot ku unostin, vot ku meni meeless mettsää kase sõna vaat, kuidas unustasin, vaat kuidas see sõna läks meelest ära; J meelelt laŋkõma ununema. – Vt. ka lahso-, paha-.

meelii¹: mielii P meelega намеренно, нарочно.

meelii² vt. tšäzii-.

meeliillä vt. mesi-.

meelikko vt. vähä-.

meeli/n ~ -ne (Lu) -in J-Tsv.: J üvä meeliin heatujuline, heas tujus. – Vt. ka hullu-, kerkiä-, nõdr-, paha-, pooli-, suur-, vana-, vähä-, ühs-.

meelit/ellä Lu, pr. -telen: -teen Lu, imperf. -telin Lu frekv. mõelda думать; miä algan meelitellä ma hakkan mõtlema.

meelit/tää (R-Lön.) mielittää (R-Reg.), pr. -än, imperf. -in (kedagi) rõõmustada [?] радовать [?], об- [?], по- [?]; eb lie mielitettü vierad (Reg. 53) rl. (pulma)võõraid ei rõõmustata [?]; enneni meelitettü (Lön. 184) rl. mu ema, rõõmustatu [?]. – Vt. ka meelüttää.

meeliä vt. üvil-.

meelnits/a Al., g. -aa veski мельница.

meelo/i J, g. -i = meelevä; tootii meilee meeloi mińńä rl. toodi meile tark minia.

meelte/essä (Lu), pr. -en Lu, imperf. -ezin: -zin Lu mõelda, kavatseda (ka impers.) замы/ш-лять, -слить, намереваться; miä meelteen senee tehä ~ milla meelteep sitä tehä ma mõtlen seda teha.

meelt/iä [< e?] (J-Tsv.), pr. -iʙ, imperf. -i = meeltiüssä; eb meelti millõ, ku siä sitä tüüt teet kojo-kui mulle ei meeldi, et sa teed seda tööd kuidagiviisi (= teed seda tööd lohakalt).

meeltiü/ssä: -ss J-Tsv., pr. -ʙ J, imperf. -zi J meeldida нравиться, по-; millõ nii meeltiüb rahva laulu mulle nii meeldib rahva(lik) laul.

meel/tüä¹ (K-Ahl. K-Salm.1), pr. -lün K-Ahl. -ün (K-Salm.1), imperf. -tüzin meelduda, võlutud saada прель/щаться, -ститься, очароваться; ihassuukkaa med́d́e enne, meelü med́d́e meelüttäjä (Salm.1 772) rl. rõõmusta (ometi), meie ema, meeldu, meie meelitaja.

meeltü/ä² Lu (Kett. K-Ahl. R-Lön. R-Reg. M), pr. -ün Kett. M, imperf. -zin Lu 1. meelduda, võlutud saada прель/щаться, -ститься, очароваться; K en miä viivü viinosila, en miä meeltüne mesile (Ahl. 95) rl. ei ma viivita viinadega, ei ma meeldu metesse; 2. M meeldida нравиться, по-; 3. Lu targemaks muutuda v. saada умнеть, по-.

meel/tüssä Lu, pr. -ün, imperf. -tüzin Lu targemaks muutuda v. saada умнеть, по-; miä algan meeltüssä ma hakkan targemaks saama.

meelü/ᴢ M, g. -hsee: -ssee M hea uudis хорошая новость; miä täm̆mää meelütin üv̆vääkaa meelüsseekaa ma rõõmustasin teda hea uudisega.

meel/ütellä M (K-Ahl. R-Lön.) -lütellä (K-Ahl), pr. -üttelen K R -lüttelen K, imperf. -üttelin frekv. 1. meelitada заманивать, прельщать, соблазнять; K siä mesii meellüttelet, siä viinoi viivüttelet (Ahl. 95) rl. sa meega meelitad, sa viinadega viivitad; 2. (kedagi) rõõmustada радовать, об-, по-; M miä tahõn tätä meelütellä, tõin tälle toomussia ma tahtsin teda rõõmustada, tõin talle külakosti.

meelüttäjä K (R-Lön.) mielüttäj/ä (R-Reg. P), g. meelüttäjää: -ää P 1. fig. meelitaja, hellitaja (ema hellitusnimi rahvalauludes) прельстительница, ласкательница (ласковое обращение к матери в народных песнях); K ihassuukkaa med́d́e enne, meelü med́d́e meelüttäjä (Salm.1 772) rl. rõõmusta (ometi), meie ema, meeldu, meie meelitaja; 2. fig. kallim; meelitaja мил/ый, -ая, дорог/ой, -ая, избранни/к, -ца; прельститель, -ница, соблазнитель, -ница; P minuu mesi mielüttäjää tap [= tapa] on aivoo üvä minu kallima (minu mesikeelil meelitaja) iseloom on väga hea. – Vt. ka mesi-.

meelüttäjäin (R-Lön.) meellüttäj/äin ~ -õin [sic!] (K-Al.), g. meelüttäjäizee dem., fig. meelitaja(ke), hellitaja(ke) (ema hellitusnimi rahvalauludes) прельстительница, ласкательница (ласковое обращение к матери в народных песнях); R vai en mennüt mieltäs müöten meelüttäjäiseni (Lön. 185) rl. kas ma ei käinud sinu meele järele, mu meelitajake?; K kui nõõn võõrai tšättä müö tšäümää tšäästitü, võõrai meellüttäjõisiä meellüttämää (Al. 51) rl. (pulmaitkust:) kuidas hakkan võõraste (= mehevanemate) juhtimisel elama (käima), (ma) õnnetu, (kuidas) võõraid meelitajaid meelitama.

meel/üttää M (Kett. K-Al.) mielüttää (L P) -lüttää (K-Al.), pr. -ütän Kett. M mielütän P, imperf. -ütin M 1. meelitada, hellitada прель/-щать, -стить, ласкать; M kui nõõn võõraita meellüttäjäiziä meellüttämää (Al. 44) rl. (pulmaitkust:) kuidas hakkan võõraid meelitajaid meelitama; 2. (kedagi) rõõmustada радовать, об-, по-; M miä meelütän sinu [sic!] üv̆vääkaa veestiikaa ma rõõmustan sind hea uudisega; 3. rahustada успок/аивать, -оить; M mee siä meelütä lahs, elä anna itkõa mine sina rahusta last, ära lase (tal) nutta. – Vt. ka paha-. – Vt. ka meelittää.

meer/a Li, g. -aa mõõt(ühik) мера; kappa õli meera, kuivaa mitattii, linnassa mitattii kapp oli mõõt(ühik), kuiva (= kuivaineid) mõõdeti, linnaseid mõõdeti (kapaga). – Vt. ka mõõtto, mõõttu, määrä.

meere/ń M ruun мерин.

meernik/ka M-Set., g. -aa (teat. viina mõõt-(ühik) мерник (известная мера водки); tultii objošikad veetii tämää nain, i vargasattii meer-nikka viinaa (Set. 19) tulid teeröövlid, viisid (kaasa) tema naise ja varastasid mõõdu viina.

meerri vt. meri.

mees vt. meeᴢ.

meesa Kr ihu тело, плоть.

mees-kamaĺkka (Kõ) meestepluus мужская блуза, мужская кофта; teen i mees- i nais-kamaĺkkoja teen nii meeste- kui ka naistepluuse.

meeskuuma K M Lu I meesvader, ristiisa кум, крёстный отец; Lu tšen risitäb minuu lahsiije, ne õllaa naiskuuma i meeskuuma kes ristivad (ristib) minu lapsi, need on naisvader (ristiema) ja meesvader (ristiisa).

meespoo/li S I (Ar. Kett.) -l K Kõ Lu miespuol K-Al. miespohl Kr 1. mees, meesterahvas мужчина; K ku miespuol nõisi naimaa, siiz laulõttii lauluita (Al. 58) kui mees hakkas naist võtma, siis lauldi laule; K siᴢ miespuoliilõõ kõikkiilõõ kušakaᴅ, a naizväelee .. rätikkõizõd (Al. 31) siis meestele kõigile (kingiti) vööd, aga naistele .. rätikesed; Lu meespool on kõvõpassi väär ku naispool mees on (riius) rohkem süüdi kui naine; 2. adj. isane (looma kohta) самец; Kõ meespool katti kõuts (isane kass). – Vt. ka meeᴢ.

meespoolikko Ra mees, meesterahvas мужчина. – Vt. ka meeᴢ.

meespool-sika Kõ kult хряк; kulli on ühs lintu i kuttsuaz i meespool-sikaa, naispool on emikko k. on üks lind ja (nii) kutsutakse ka kulti (isast siga), emane (siga) on emis.

meest/a J, g. -aa koht место; meree lainõ mees-taa teeʙ rl. merelaine teeb koha.

meestreŋgi M sulane батрак; meestreŋgilõõ mahzõttii nellätšümmettä rubĺaa suvõss sulasele maksti nelikümmend rubla suve eest (suvest).

meeᴢ Kett. K L M Kõ S Po Lu Li Ra J I Ku (R Pi Ke) mees Kr ḿeeᴢ Kett. mieᴢ K L P M Li mìeᴢ Po miiᴢ Lu Kl mies Kr mesz Por. Мïэ́зъ K-reg.2 Ми́зъ Ii-reg.1 Мïэсъ ~ Мизъ ~ Мïези Pal.1 Мiесъ Tum., g. mehee K S Lu Ra J Ku meh̆hee M Kõ I meh̆́h́ee I meehee Ku 1. mees, meesterahvas мужчина; K taloza bõllu meessä talus polnud meest; K tüttäret sõpõzivad mehii sõpõisõõ tüdrukud riietusid meeste rõivaisse; P obraazaa kannõttii nellεä mehie pühakuju kanti nelja mehega; M meni vene ümperikkoa i uppozivad viimeisee meh̆heessaa paat läks ümber ja uppusid (kõik) viimse meheni; Lu sei kahõõ mehee vassaa, a ize eb õllu varma, ize õli kuivanõ sõi kahe mehe eest, aga ise ei olnud tüse, ise oli kõhn; Lu kõikkia on mehiᴢ, kõikkia on i naiziᴢ igasuguseid (kõiki) on meeste hulgas, igasuguseid on ka naiste hulgas; M meessä müö i hattu vs. mehe järgi (on) ka müts; P sõna sõnass, miez mehess kk. sõna sõnast, mees mehest (= meest sõnast, härga sarvest); Lu meitšülää meeᴢ meie küla mees; M umalikko meeᴢ joobnud mees; M sipo-siitiä meeᴢ purukaine mees; M tarkka meeᴢ ~ meelevä meeᴢ tark mees; Lu naizõlikaz meeᴢ naisemees; Li täüz meeᴢ, i suuri, i kõik üväᴅ ne tavaᴅ (ta on) täismees, on suur, ja (tal on) head kombed; Lu meri meeᴢ meremees; J saum meeᴢ saunamees; J eväd võtõttu sõta mehessi, braakõttii ei võetud sõduriks (sõjameheks), praagiti (välja); J jahii meeᴢ jahimees; J naĺjaa mehe juttu paab nagrõma naljamehe jutt paneb naerma; P šuutkaa meeᴢ naljamees; I tšül̆lää meeᴢ nõssi min̆nua võõras mees tõstis mu (maast) üles; 2. mees, abikaasa муж, супруг; L nuoriilyõ nuorikkõilõ miessä laaskavaata rl. noortele pruutidele (soovitakse) lahket meest; P ku miez bõlõ kotonn, siz naizikoll on markkinaᴅ kk. kui mees(t) pole kodus, siis on naisel laat; L nõizõ meheni ülielie (itkust:) tõuse, mu mees, üles; Li minuu meeᴢ minu mees (minu abikaasa); I meh̆́h́ee izälee i meh̆́h́ee emälee annõttii lahja mehe isale ja mehe emale anti pulmakink; J mehee suguz õltii kakšikoᴅ mehe suguvõsas olid kaksikud; Li meez ja nainõ errostii mees ja naine läksid lahku; Lu meez ja nain on sika ja sitta kk. mees ja naine on siga ja sitt; M õli täm mehellä kahõlla mehellä ta oli kaks korda abielus; S esimeizell mehell elin kastõ·ššõmõtt vootta esimese mehega elasin kaksteist aastat; 3. mees, inimene человек, «живая душа»; Lu tänävä piäb mennä tüh́h́ee jeka meeᴢ, tänävä on ühtein tüü täna peab iga inimene tööle minema, täna on ühine töö; Lu vanad mehed jutõltii vanad inimesed rääkisid; ■ Lu ku õpõn taukõõᴢ, siiᴢ jutõltii: siä õõᴅ nütte jalkajõ meeᴢ kui hobune kärvas, siis öeldi: sa oled nüüd jalamees; Lu se onõ täätäjä meeᴢ see on külatark (teadjamees); J nõito meeᴢ nõid; Kõ õli meill üφs vargaz meeᴢ oli meil (= meie külas) üks varas; J tširjõ meeᴢ kirjaoskaja (inimene); J voli meeᴢ kangekaelne inimene; J noott meeᴢ noodaline, noodamees (= noodaga kalastaja); J šliimõz omem mehelt kõlmõd omena näppas õunakaupmehelt kolm õuna; J võõraa maa meeᴢ välismaalane; J viroo meeᴢ eestlane, eesti mees; J lidnaa meeᴢ linlane, linnamees; J jumalaa meeᴢ vaimulik; J niizgaakaa se on meez eläjä kala niisaga (kala), see on isakala; J mees suku meessugu; K mehee poolõlõõ ain leeb aikaa meestel (mehel, meesterahval) on alati aega; J naizõ meeᴢ om võttõnnu enelle suvattõja naisemees (abielus mees) on võtnud endale armukese; I meh̆hee naizikko ~ meh̆hee nainõ ~ Lu mehen nain mehenaine, abielus naine. – Vt. ka aluz-, ammatti-, antti-, api-, garmoni-, glazi-, griba-, isä-, izvoza-, jahi-, jahti-, jalka-, jõka-, kala-, kaupi-, kauppa-, koto-, kotoperem-, küütti-, laiva-, laulu-, lautti-, lehtši-, lidnaa-, maa-, maaster-, maja-, marja-, mato-perem-, meri-, naapuri-, naittši-, nalja-, napsu-, noor-, nätšijäz-, näälä-, ovõz-, part-, pata-, perem-, perä-, peuko-, piippu-, pilli-, posuda-, pošti-, põlloo-, põlõttu-, pää-, püssü-, rattsa-, rattsaz-, reisu-, rendi-, rootali-, ruĺa-, ŕuuku-, rääto-sõta-, rööveli-, saatu-, selttsi-, selv-, seppä-, siitiä-, sika-, sõta-, ženiχa-, teeni-, teko-, torgu-, treiju-, treŋgi-, tšeeli-, tširja-, tšivi-, tšälü-, tšäsitöö-, tšülm-, tšülä-, tšüntü-, täüz-, töö-, vahti-, vana-, venäi-, viha-, voli-, võlka-, vävü-, väärä-, õnni-, õsa-, ääri-. – Vt. ka meespooli, meespoolikko, meezelokaᴢ, meezeläjä, meezrahvaᴢ.

meezelok/aᴢ Lu Ra J (Ku) meez-elokaᴢ Lu J -õᴢ Lu mees-elokas J-Must. 1. mees, meesterahvas мужчина; Lu meezelokõs kannõtõʙ rohkaapi tüütä tehä ku naizelokõᴢ mees jaksab (kannatab) rohkem tööd teha kui naisterahvas; 2. Lu isasloom, isane (loom) самец.

meezeläjä L M Lu Li meez-eläjä L M Kõ Lu Ra J I mees, meesterahvas мужчина; L naizõt pestii naizeläjiitä, mehed miezeläjiitä (surnu pesemise kohta:) naised pesid naisterahvaid, mehed meesterahvaid; L altiaz õli viezä, paksu, paksu miez-eläjä õli haldjas oli vees, paks, paks meesterahvas oli.

meez-laŋko: miez-laŋko (K-Al.) meeslang свойственник; antavad tšättä, eestee miez- laŋgolõõ, siz naiz-laŋgolõõ (Al. 21) annavad kätt, esmalt meeslangule, siis naislangule.

meezrahvaᴢ Kõ Ku meez-rahv/aᴢ Ku -õᴢ J-Tsv. mees, meesterahvas; mehed, meesvägi мужчина; мужчины; Ku luzikkᴀ ko tokub maa-

haa, siz naizrahvas tuap pertt́śii, a veittsɪ ko tokuʙ, siz meezrahvas tuaʙ kui lusikas kukub maha, siis tuleb naisterahvas tarre, aga kui nuga kukub, siis tuleb meesterahvas; Kõ ülipiikko, senessä tehtii kaattsoi meezrahvaalõõ piitagune kangas, sellest tehti meestele pükse.

meežnik/ka Ränk, g. -aa meski (leotis õlle tegemiseks) сусло.

meetla vt. metla.

meet/tiä [< is] J-Tsv., pr. -in J, imperf. -tizin J märgistada отме/чать, -тить; nenärätteit meetitä ninarätikuid märgistatakse (nimetähtedega); irsiit meetitä štemppelika palke märgistatakse templiga.

meeusta vt. meehusta.

meggi, meǵǵi vt. möö¹.

meh ~ meχχ I sepalõõts мех (кузнечный); pajaza on gorna, meχχ, nahgassa tehtü mokoma; kajõlla puhuttii tuulta sepapajas on ääs, lõõts, niisugune nahast tehtud; sellega tõmmati (puhuti) tuult.

mehaanik/ka Lu, g. -aa Lu mehaanik механик.

meheᴅ J pl. mehemuster, teat. tikandkiri vöö- rätil мужчины, мужики (название вышивального рисунка).

mehe/lee K M Ra J I -lie K L Po -le K L M Kõ Lu -l Lu adv. mehele, naiseks замуж; I se tüttrikko [sic!] läheʙ mehelee see tüdruk läheb mehele; J paamm tüttöä mehelee, da p taho mennä paneme tüdrukut mehele, aga ta ei taha minna; L antõ tämä õma tüttäree mehele portnoilõ ta andis oma tütre rätsepale naiseks; L tahtõ tüttärikkua mehelie võttaa tahtis tüdrukut naiseks võtta.

mehel/eesee: -iesie P = mehelee; ühs kõrt piäp pojuo nõisa naimaasyõ i tüttärikuo piäb mennä meheliesie ükskord peab poiss hakkama naist võtma ja tüdruk peab minema mehele.

mehel/lä M -l S adv. mehel, abielus замужем; M tütär on mehellä tütar on mehel; M õli täm mehellä kahõlla mehellä ta oli kaks korda abielus.

mehennai/nõ: -n Lu mehenaine, abielunaine замужняя женщина; eb õõ tüttö epko leski epko nain, mehennain ei ole tütarlaps ega lesk ega naine, mehenaine.

mehii-tšiutto M Kõ meeste (päeva)särk мужская рубашка или сорочка; Kõ sis koottii vot naisii-sarafan̆noi, kletkojekaa, i tehtii mehii-tšiuttoja; mehii-tšiuttolailla tehtii heenot kledgaᴅ siis kooti, vaat, naistesarafane, ruutudega, ja tehti meeste (päeva)särke; meestesärkidele tehti peened ruudud.

mehiläi/n [< is, sm] Kõ Lu (J-Must.), g. -zee mesilane пчела; J mehiläisen [= mehiläizee] sarja (Must. 182) mesilaskärg.

mehisü/ᴢ [< e?] J-Tsv., g. -ü: -see J mehisus мужество.

meholain Lu: tšen on üvä inemin, jutõllaa, näd on inemin, niku meholain kes on hea inimene, (selle kohta) öeldakse: näe, on inimene, nagu m.

mein/ata [< is] (Lu) -õtõ Lu, pr. -aan Lu, imperf. -azin: -õzin Lu arvata, oletada предпо/-лагать, -ложить, думать; meinaan, taitaa miikkula kuuli minu palvomizet i üli tunni minua viskas majakaa tüvvee rantaa (Len. 277) arvan, (et) vist püha Nikolaus kuulis minu palve(i)d ja tunni aja pärast viskas mind majaka juurde kaldale.

meist/eri J-Tsv. -ari (Lu-Len.), g. -erii J = maasteri; J kassen tüüs tunnub meisterii tšäsiala selles töös on tunda meistrikätt. – Vt. ka verkko-.

meitsii J-Tsv. meitsi (meie kaudu, meie juurest läbi) (проходить) с заходом к нам.

meitšülä vt. möö¹.

mek/kiä J-Tsv., pr. -in J, imperf. -kizin J mekkida, maitsta, proovida отвед/ывать, -ать, пробовать, по-; meki, miltäim maku kazell viinõll on meki, missugune maitse sellel viinal on; et siä enäp toomuzia meki ei maitse sina enam külakosti! – Vt. ka maisata, maissaa, maistaa, maistata, maistõlla, maisõlla.

mek/ko J-Tsv., g. -oo J (suvine) jakk, jope, poolpalitu (летняя) куртка, полупальто; ehan tšezää mekolõõ piä pann puu villõiss aluss ega ju suvisele jopele ei pea panema puuvillast voodrit.

mel/kein [< is, sm] Lu -ḱein ~ -ken J-Tsv. = melkettää; Lu meil ühs lehmä melkein puna tavvissa hukkauᴢ meil üks lehm peaaegu hukkus punataudi.

melkett/ää ~ -ä ~ -e Li peaaegu почти; melkettää täm nii ontši see peaaegu nii ongi; kana munõb nüt melkettä ümpäri vootta kanad munevad (kana muneb) nüüd peaaegu aasta ringi.

melk/õi ~ -yi P ḿelkyi R, g. -õi peenike, peen, peen- мелкий; P liiva on melkõi liiv on peenike; P melkyid javoᴅ peenike jahu; P sill bõlõ melkõid deŋgoi (ega) sul pole peenraha?

mell/a K meela Ja-Len., g. -aa K kriit мел; K starikat tetšiväd risid mellaakaa vanamehed tegid kriidiga ristid. – Vt. ka melle, melli, melta, melto, mõlta.

mell/e K-Ahl. Мѣлле Tum., g. -ee = mella.

mellete¹ Kr mälu память.

mellete² vt. mälehtää.

melletei Kr (orig.: er antwortete).

melle/tä (K-Ahl.), pr. -en K, imperf. -zin kriidiga valgendada белить, вы- (мелом); priiskavat mesi-pisaret kuššakalta kullatulta, tšüpäreltä melletültä (Ahl. 93) rl. pritsuvad meepisarad vöölt kullatult, (kriidiga) valgendatud kübaralt.

melletähn Kr alati всегда, постоянно.

mell/i I, g. -ii = mella; melliä pantii päälee kriiti pandi peale.

mel/to Lu Li mõlto J, g. -loo Lu Li mõll/oo ~ -o J = mella; Lu mellookaa saap tširjuttaa kriidiga saab kirjutada; J mõltua tarvis kraappia kurasõõkaa kriiti tuleb kraapida noaga.

meltojavo Lu (Li) kriidijahu, -pulber мел в виде порошка; Lu meltojavossa teh́h́ää zamaskaa vai špakĺjofkaa kriidijahust tehakse kitti või pahtlit; Li meltojavokaa võjjõtaa ahjo kriidijahuga võõbatakse ahi (valgeks). – Vt. ka mõltajavo.

meltopala Li kriiditükk кусок мела; pänni on se melto, mokoma sinine meltopala, semmoin paksu puusepakriit on see kriit, niisugune sinine kriiditükk, selline jäme.

mena vt. mennä.

menemi/n J -in P, g. -zee: -izye P 1. minemine, minek уход, отход, отбытие; J meill on menemiss tõisõõ tšülääsee me peame teise külasse minema; 2. J-Tsv. fig. viimne minek, surm кончина, смерть. – Vt. ka jää-. – Vt. ka menettši.

menemiziill J adv. 1. (ära) minemas, minema asumas уходя; müü õlim menemiziill me olime (just) minemas; 2. fig. minekul, lahkumas, suremas при смерти; taita dääd om menemiziill, ku nii raŋkõssi eńńeskõõʙ onu on vist minekul (= suremas), kui nii raskesti hingab (hingeldab).

menemä I: perää troittsaa nätilpäänä, sis tüttäret tšihuttivad mun̆nõi, i antõvat χolostoilõõ. se õli püh̆hää menemä, vassaa pädrää püh̆hää se õli suvistejärgsel (pärast suvisteid) pühapäeval, siis keetsid tüdrukud mune ja andsid poistele. See oli paastu minek (= paastu algus). See oli enne (vastu) peetripäevapaastu.

menes/süä P, pr. -üʙ P, imperf. -sü P (kaalus ja kasvus) edeneda, hästi kasvada (loomade kohta) преуспе/вать, -ть в весе, росте (о животных); žiivatta eb menessünnü loomad ei edenenud.

menessüü/ssä: -ssäɢ (I), pr. -ʙ I, imperf. -zi: -jee (I) viletsaks v. otsa jääda (loomade kohta) терять в весе, худеть (о животных); ku žiivatta kehnossi tuõʙ, siiz jutõllaa: žiivatta menessüüʙ kui loomad jäävad viletsaks, siis öeldakse: loomad jäävad otsa; terveh lehmä; a ku läsivä, siis tämä jo menessüüʙ terve lehm; aga kui (ta on) haige, siis ta juba jääb viletsaks.

menet/tši J-Tsv., g. -šii minek, minemine ход, от-, у-; jää menettši jääminek. – Vt. ka menemin.

menevi/in J-Tsv., g. -izee: -zee J möödunud, läinud; subst. möödunu, läinu прошлый, прошедший, минувший; прошлое, минувшее; tšeŋ kõikka meneviiss mälehteeʙ kes kõike möödunut mäletab!

mene/vä: -ve ~ -v J-Tsv., g. -vää J möödunud, läinud прошлый, прошедший, минувший; menev aastaik õli tšülm läinud aasta oli külm; menevää näteĺii johzull en ehtinnü mittäit tehä möödunud nädala jooksul ei jõudnud (ma) midagi teha; üli menevää nätelii ülemöödunud nädalal.

menij/ä M, g. -ää subst. mehelemineja (tütarlaps) девушка на выданье; siz õõd menijä siis oled mehelemineja.

menin vt. mennä.

menjä, menjää, menn, menne, mennõ vt. meńńä.

menjä-vootinõ vt. mennävootinõ.

menne vt. mennä.

men/nä Kett. K R L P M Kõ S Po Lu Li Ra J Ku Kr (Al. Ke V) männä K Ku (M Ve Lu) -ne U J Kr -näɢ I (vdjI Ko Kl) -a Kr Мена Tum., pr. meen Kett. Len. K M Kõ S Lu Li Ra J Ku mien K mee I -en Ar. Kett. K U L P M Po Lu J Kr men̆nee I Ma män Kr, imperf. -in Al. Len. K R U L P M Kõ V Po Lu Li Ra J Ku Kr mänin M men̆nii vdjI I Ko -nii I 1. minna; sõita; käia идти, пойти, ехать, по-; ходить, с-; P ko naizelokas tulõb vassaa, sis parap elä mene, kuhõ sillyõ õli menemiss kui naisterahvas tuleb vastu, siis parem ära mine (sinna), kuhu sa pidid minema; S kõõs piti mennä, mentii kui tuli minna, (siis) mindi; P elä tšiittele menneᴢ, tšiittele tullõᴢ vs. ära kiitle minnes, kiitle tulles; J tulõjõd ja menejeᴅ tulijad ja minejad; K meni vähä maata läks natuke maad (edasi); J meniŋ kaivolõõ läksin kaevule; P meni marjaa läks marjule; K mentii naizõõkaa võõrazii läksid (mindi) naisega võõrusele; Lu tšetä mennää kossii keda minnakse kosima?; P meni emä lentuo ema(lind) tõusis (läks) lendu; Lu tuõb oh-togo, meemmä makkaamaa tuleb õhtu, läheme magama; K meneb rinnaa läheb (teisega) kõrvu; M elä puutu kehnoosõõ inehmiisee, ku võit terppiä, parab mee möötä vs. ära puutu halba inimesse, kui võid kannatada, parem mine mööda; M meil sinukaa on parvõz mentävä meie sinuga saame koos minna; Lu klipsib mennä ~ kiperteeb mennä tipib minna (= läheb tippides, lühikeste sammudega); J uhob menne uhab minna (= läheb hoogsalt, kindlal sammul astudes); Lu toukkaz vennee menemää tõukas paadi minema; Lu menemizee meneʙ, en tää kõnsa läheb (küll, ainult ma) ei tea, kunas; P mennäss opõziikaa sõidetakse (minnakse) hobustega; Lu laiva meneʙ laev sõidab (läheb); Li se staruhha meeb gorbiiza see vanaeit käib küürus; J menimm karavonaz ümpärikkoa käisime ringmängus (ümber)ringi; M pool maailmaa mentü ümperikkoa pool maailma (on) läbi (ringi) käidud; M škoĺnikka esimeizell vootta meni škoulua koolilaps käis esimest aastat koolis; 2. minna (aja kohta) mööduda, kuluda про/-ходить, -йти (о времени); P eb mennü sitä tševättä, ko sinne paikkaasyõ eb uponnu lehmä vai lammaz vai opõnõ ei möödunud seda kevadet, kui sinna paika poleks uppunud lehm või lammas või hobune; M nii meep täm̆mää elo nõnda möödub tema elu; M koko öötä piettii eittses tulta, etti tšiireep men̆neis pittšä öö kogu öö tehti õitsil tuld, et pikk öö mööduks kiiremini; M kannii meni õhtogo nõnda kulus õhtu; 3. minna v. hakata (midagi tegema) нач/инать, -ать; M mentii tšiskõõmaa rinnotussõõ mindi rinnutsi kisklema; L kõikk vesi meni tšihumaa munõita kogu vesi läks mulle ajades keema; Kõ repo meni johsõmaa rebane pistis (hakkas) jooksma; Lu miä ookazin, saan mennä tšäümää ma puhkasin, saan (jälle) käima hakata; 4. alata; tekkida, kujuneda нач/инаться, -аться, возник/ать, -нуть; M siz jo mäni tõinõ elo siis juba algas teine elu; M vätši eittü i nõistii kõikii õm̆maa tšeeltä pajattammaa; kazess meni ińeehmisilee õma juttu rahvas ehmus ja kõik hakkasid oma keelt rääkima; sellest tekkis inimestele oma kõne; 5. minna, mahtuda; kuluda, tarvis olla поме/щаться, -ститься; понадобиться; I nellä tšetverikkaa meeʙ värttsii neli setverikku (veerandikku) mahub (läheb) kotti; Lu sihe meeʙ liika vähä kramia selle peale kulub (läheb) väga vähe kraami; 6. edeneda спориться, преуспе/вать, -ть; M sinuu töö eb mene sinu töö ei edene; K ku domovikka ku eb nõizõ suvaamaa žiivattaa lehmää ili ovõssa, se nõõp kehnoss menemää kui majahaldjas ei hakka armastama looma, lehma või hobust, (siis) hakkab see viletsalt edenema (= kasvama, kosuma); 7. minna, muutuda, saada, jääda (millekski, mingisuguseks jne.) ста/новиться, -ть, превра/щаться, -титься (чем-либо, кем- либо, во что-либо, в кого-либо и т. д.); M kultakuĺa meep süsikuĺassi (Set. 11) (muinasjutust:) kullakott muutub söekotiks; Lu meeb i kulta mullassi vs. ka kuld muutub mullaks; Ku sis se maitᴜ meni lüpsikkoz jamakassɪ äkkiistää siis see piim muutus lüpsikus äkki hapupiimaks; Lu ku hullu koira purõʙ, inemin meeʙ hullussi kui marutõbine koer pureb, (siis) inimene läheb hulluks; P tämä on kõikkinaa tõizyõlaizõssi mennü ta on täiesti teistsuguseks muutunud; Lu vätši meni viisaapass rahvas muutus targemaks; Lu siä tšiiree meeᴅ vanassi ku paĺĺo tääᴅ sa jääd ruttu vanaks, kui palju tead; Lu sõkkassi meeʙ (inimese kohta:) jääb pimedaks; M lehmä meneb märjässi lehm läheb märjaks; P tämä nägoss meni nii bĺednõissi ta läks näost nii kahvatuks; Lu silla on äppiä, menit kauniissi sul on häbi, läksid (näost) punaseks; Lu miä ku heittüzin, nii maailma meni pimmiässi kui ma kohkusin, siis maailm läks pimedaks (silme ees); ■ Li mee siä helvettii mine (sa) põrgu!; J mee hitolõ käi kuradile!; J mee perkelee maalõõ mine põrgu (mine kuradi maale)!; J mee tää, kui paĺĺo tämä vargõssi raha mine tea, kui palju ta raha varastas; I meeɢ võtak tšiin, mitä siä pajatiᴅ mine võta kinni, mida sa rääkisid; M jalgat seltšää i panin menemää jalad selga ja panin minema; J meni plehkuu pani plehku; M meni kukõrpalloa laskis kukerpalli; Li vizgattii menemää visati minema; S ep tahtonnu mennä sille pojolõõ ei tahtnud sellele poisile (naiseks) minna; P mõizanikka kopitti kõikk tšed nõisõvad naimaasyõ da meneväd mehelie mõisnik kogus kokku kõik, kes hakkavad naist võtma või (ja) lähevad mehele; Ku sell aikaa paha seittsemäd rautᴀkeŋgät kulutap kunis parrii mennäᴢ sel ajal (= selle aja jooksul) kulutab kurat seitsmed raudkingad, kuni paari minnakse; Ku jo päivᴀ̈ meni loojaa päike läks juba looja; K päivä meneʙ jumalalõ päike loojub; M sep̆pää paja meni vällää sepapaja hävis (= lagunes); M lumi meeb vällää lumi sulab ära; L suppi maalyõ meni supp valgus (läks) maha; M piimä meni üli piim kees üle; Lu tšell õli paĺĺo poikia, mentii erii kellel oli palju poegi, (siis need) läksid (suurperest) lahku; J menti lahkuu (Tsv.) mindi lahku; Lu savi-õja ja luutsaa tsülä mentii ühtee Savioja ja Luuditsa küla liitusid (läksid kokku); P sill opõzõd eväd mene etezii sul hobused ei edene; Lu inemin väsü, tüü ennää eʙ mee nii eteeᴢ inimene väsis, töö ei lähe enam nii (hästi) edasi; Lu elämä meeb mukkaa loom kasvab (edeneb) hästi; Lu eväd mee mukkaa (nad) ei sobi kokku; Ku oikia jalkᴀ tarviz enstää keŋgettää, too eväd mee assiad laatuu parem jalg tuleb enne kängitseda, muidu asjad ei laabu; Lu lehmä meni hukkaa, se on kaiho lehm sai hukka, see on kahju; M mil mentii rahad õttsaa mul lõppes raha otsa; P täll aźźad menevät kehnossi tal lähevad asjad halvasti; M naizikko paksuss meni naine jäi rasedaks; Lu kõik ajatusõd eväd mee tõttõõ kõik ennustused ei lähe täide (tõeks); M mentii umalaa jäädi purju; J miä meniŋ koiruu ma läksin ülekäte; Lu seilid mentii hõmmõõsõõ purjed läksid hallitama; Lu tämä ku süäntüüʙ, loba meep tšimaraa tema kui vihastab, (tal) läheb laup kortsu; Lu rüiz meeb ittee rukis läheb idanema; Lu miä rutin tallata, menin hikkõõ ma kiirustasin käies, läksin higiseks; Lu tšäed mennää kohmõõ käed lähevad (külmast) kohma; Li meil on siin ühs suku, kõikk mennää gorbaa meil on siin üks suguvõsa, kõik jäävad küüru; Lu tämä meni rüŋkküü ta jäi küüru; Lu kaŋgaᴢ meni kokkoo kangas läks (= tõmbus) kokku; P riitta laŋkõᴢ maalyõ, meni lad́d́alyõ riit langes maha, lagunes (läks) laiali; Lu vene meni kummoo, gili tuli päällee paat läks kummuli, kiil tuli peale; Lu vene meni ümpäri paat läks ümber; Lu uhs meni tšiini uks läks kinni; Lu laivõ meni põhjaa laev läks põhja; P nõizõd nagramaa, meneb uuli lõhtši hakkad naerma, läheb huul lõhki; P menep kattši rantšipuu rangipuu läheb katki; M meni uni üli uni läks üle; Lu pää meeb ümpäri pea käib ringi; Lu meep süämmel (toit) hakkab südamele (= ajab iiveldama); Lu jo miä menin mettsää ma läksin (oma jutuga) juba metsa; Lu õõ vaiti, jo menid leppojjaa õmaa jutuukaa ole vait, juba läksid oma jutuga rappa (Lepaojja); M tällä meni meeli mettsää tal läks mõistus segi; M miä nii kõv̆vii eittüzin, etti menin meeleltä mettsää ma ehmusin nii kõvasti, et mõistus läks segi; Ra menin meelelt vällää läksin peast segi; M üheᴅ sõnaᴅ õllaᴢ ühtää voimaa tšeelee päällä, a tõizõᴅ on mentü päässä vällä ühed sõnad on alatasa meeles (keele peal), aga teised on ununenud (läinud peast välja); P kaz aźźa eb õnnissunuᴅ, meni üli tšäjee see asi ei õnnestunud, läks nurja; P tšülmää veriekaa, ep peltšää, eb mene veress vällää külma verega, ei karda, ei lähe verest välja; M tämä on üvä lahs, tämässä eb mee sõna päχχää ta on hea laps, ta ei aja hinge täis (tema pärast ei tule pahandada); Lu kahs soikkolaa meessä mentii merree kaks Soikkola meest uppus merre; J mahaa menemä surema; J tulõsõõ menemä ~ tulõõ tšättee menemä ära põlema; Lu miko on mennä Miko on suremas.

meń/ńä K M S I -ä ~ menj/ä M -ää Kett. U V men/nä Lu Ra I -ne ~ -nää J -nõ ~ -n J-Tsv. männä Lu adj. indekl. läinud, möödunud прошлый, прошедший, минувший; K tämä süntü jo meńńä voon ta sündis juba läinud aastal; Ra mennä vootta millõ sõrmi kauga mätäni möödunud aastal mul sõrm mädanes kaua; J menn üüll möödunud ööl; J veel mennõ vootiizõd võrod om mahsõmõtt veel möödunudaastased maksud(ki) on maksmata. – Vt. ka mennü, mentüin.

meńńävoona: meńävuon P männävoon Lu läinud aastal, möödunud aastal, mullu в прошлом году; Lu männävoon õli kuiva tšesä, paikotta maa lõhkõᴢ mullu oli kuiv suvi, paiguti maa lõhenes.

mennävootinõ I menjä-vootinõ (Kõ) meniä-vuotinen J-Must. mennevootiin J-Tsv. männävootinõ Lu möödunudaastane, läinudaastane, mullune прошлогодний; Kõ menjä-vootizõd obahkaᴅ möödunudaastased seened; Lu männävootinõ einä mullune hein; J niitüle on jäänü mennevootiin kulo niidule on jäänud läinud-aastane kulu; I mennävootizõõ lähtemää lõikkazimma tapsime mulluse mullika.

mennää vt. meńńä.

menn/ü (J-Tsv.), g. -ee = mentüin; mennel voott sütšüzü õli paĺĺo kuivõp möödunud aastal oli sügis palju kuivem; mennell tšessä õlti suurõd vihmõᴅ möödunud suvel olid suured vihmad; mennel tševätt möödunud kevadel.

men/o K M Lu Li Ra J (R-Reg.), ka pl. -oᴅ M Lu I 1. minek; käik, kulg отъезд, уход; ход; Lu kõik tšiiree tuli meno tuli lausa kiire minek; Lu botsmani katsop parahodaa mennoa pootsman jälgib (= juhib) tööde käiku aurikul; M sluužbaa meno jumalateenistuse käik; 2. välja-

minek, kulu расход; Lu õli paĺĺo mennua oli palju kulu(sid); 3. asi, lugu; asjandus, värk, tegemine; juhtum; sepitsus, temp, vigur дело, занятие; событие, происшествие; проделка; Li mikä meno siin on mis siin toimub (mis lugu siin on)?; M õltii kehnod menoᴅ olid kehvad lood (= asi oli halb); M täm on nii tolkutoo inehmin, vertaap sillõ kõig ööttömät-päivättömäd menoᴅ ta on nii arutu inimene, heidab sulle igasuguseid asju ette; M noorrahvaz neitä menoja evät tää (kangakudumise kohta:) noored neid asju ei tea; J voᴅ ii kõittši menoᴅ vaat, ongi kogu lugu; I kõittši menod jo menivät poizõɢ selle asjaga on nüüd korras; M pojoilla õli õma meno poistel olid omad tegemised; M mill on tänän mäŋkovad menoᴅ mul on täna (ainult) pisiasjad (ajada); Lu nüd on kõik kolhozaa meno, kolhozaa aźźa nüüd on kõik kolhoosi värk; M sitä ain juõltii kaŋgastöözä, kaŋkaa men̆noiza seda öeldi ikka kangatöö juures, kangaasjanduse puhul; M kase on meh̆hii meno, en tää, kui tuõʙ tõtta see on meeste asi, ma ei tea, kuidas on õigesti; M meil eb õõ kala men̆nua meil (sisemaa pool) ei tegelda kala(püügi)ga; M eb õõ meil meri men̆nua meil (sisemaa pool) ei ole merega tegemist; M tšerik̆koo meno kirikuasjandus, kirikuga seotud asjad; J mitä kuulub ted́je tšüllää, ebko õõ mitä uutta menoa mis teie külas kuulda on, kas pole midagi uut juhtunud?; Ra see on kõik viholizõõ menoᴅ see on kõik vanakurja sepitsus; 4. komme, tava; kombestik обычай, обряд; обрядность; M meil on üvä meno, etti oomniz var̆raa nõissa üleᴢ meil on hea komme, et hommikul vara tõustakse üles; M veel õltii mokomad menoᴅ, etti saunannaissa üφsnää eb jätettu veel oli selline komme, et sünnitajat (nurganaist) üksi ei jäetud; Lu niku uuz meno ilmauʙ nagu uus komme tekib; K karjaa meno karjaga seotud (uskumuslik) kombestik; Ra ennee kõik jumalaa menookaa tehti ennemalt tehti kõik usukommete (jumala kommete) järgi; 5. asi, ese; tööriist вещь, предмет; инструмент; M siäl õsõttii kultazia menoja seal osteti kuldasju; 6. toit пища, блюдо; M siεll õltii kõik üväd menoᴅ seal olid kõik head toidud; 7. haigus, häda болезнь, беда; Lu lahzõl õli kõvassi meno laps oli väga haige; M rautaroho, täm avitab naisii menolaissa raudrohi, see aitab naistehaiguste puhul; ■ Li tänäpä on niku pühä meno, emme tee tüütä täna on nagu püha moodi, me ei tee tööd; J õmad menod õllaa pääl (tal) on menstruatsioon; M varkau menolla varastades, varguse teel; K kui nüd meiĺee jumal avittaisiissi kõikõll üvällä sovulla da menolla kui nüüd jumal annaks meile igati head läbisaamist ja õnne. – Vt. ka artši-, hätä-, javo-, laiva-, lina-, lõŋka-, puu-, pühä-, rauta-, siittsa-, suurimo-, suvi-, sõittõluz-, sõpa-, sööttši-, süükki-, talvi-, tara-, tuluz-, villa-.

mentüi/n (M), g. -zee adj. möödunud, läinud прошлый; минувший; kõikkõa on nättü mentüisiz voosiza, üv̆vää i kehnua kõike on nähtud möödunud aastate jooksul, head ja halba. – Vt. ka meńńä, mennü.

meńä vt. meńńä.

meńävuon vt. meńńävoona.

meree-jää: mere-jää Lu merejää морской лёд; mehed mentii merejääl, leikattii mainõᴅ mehed läksid merejääle, raiusid noodaavandused.

mereerajaavahti Lu ranna-, merepiirivalvur прибрежный, приморский пограничник; mereerajaavahiᴅ, neil õltii parahodaᴅ ja kaat́eriᴅ rannapiirivalvurid, neil olid aurikud ja kaatrid. – Vt. ka mereevahti.

mereeranta ~ mereranta J = meriranta; tootii laiva mereerantaa toodi laev (mere)randa.

mereeseltšä: mere-seltš J-Tsv. = meri-seltšä.

meree-suu Lu meresuu Lu Li J meresuu(e), suubumiskoht (jõesuudmega laht) морское устье реки, залив с устьем реки; Lu meresuu on se, kuhõõ jõki lopuʙ, vai jõgõõsuu meresuu või jõesuu on see, kuhu jõgi lõpeb; Lu laukaassa jõki meeb merree, saab jutõlla meree-suu Laugast läheb jõgi merre (= Lauga jõgi suubub merre), öeldakse (saab öelda) meresuu.

mereesüvüᴢ: mere-süvüᴢ J-Tsv. meresügavus глубина моря.

mereetšerkka: meretšerkka Li = merisirkka.

mereevahti Lu = mereerajaavahti.

mereevene: merevene Lu = merivene; merevene on suurõpi, kõrkaapi, teräväpi, jott menneiz üvässi seiliikaa merepaat on suurem, kõrgem, teravam(a kiiluga), et läheks purjega hästi (edasi).

merenik/ka Li, g. -aa kalur, randlane; рыбак, приморский житель; merenikkoil on tehtü varjo avantoo ääree, ep tapajais tuuli kalureil on tehtud vari(onn) jääaugu äärde, (et) tuul ei puhuks peale.

mer/i Kett. K L P M Lu Li Ra J I Ku (R Kõ-Len. Ja-Len.) meerri Kr Ме́ри Tum. Мэри Pal.1 Мэ́ри K-reg.2 Ii-reg.1, g. -ee K M Lu Li J I -ie K L mer̆ree M -e J meri море; Lu eb meri õõ kõnsa paikalla, tämä ain virtaab etees-takaaᴢ ei meri ole kunagi paigal, ta aina voogab edasi- tagasi; M meri kõnz on emä, kõnz emintimä vs. meri on kord ema, kord võõrasema; Lu merell õllaa kõrvaᴅ vs. merel on kõrvad; Lu merell meri kuulõʙ, a mettsäz mettsä kuulõʙ vs. merel meri kuuleb, aga metsas mets kuuleb; J merell eb näü õttsa ep-ko äärt merel pole näha otsa ega äärt (= meri on ääretu); Lu nii kõva tormi, vesi meres pöllüüʙ on nii kõva torm, vesi meres tolmab; Ku ken merellᴀ̈ boo tavaᴅ, se i vaivaa boo nähᴅ kes merele pole sattunud, see pole ka vaeva näinud; Li mehet tšäütii merelee mehed käisid merel (kalastamas); Lu merell piti mennä, võrkot piti õlla merele (kalastama) tuli minna, võrgud pidid olema; Li meill rohkaap tšäütii sütšüzüll merellä meil käidi rohkem sügisel merel (kalastamas); Lu tuõb ribakk merelte tuleb kalur merelt; Li nüd õllaa motorill seiliᴅ, ilm seiliä eb lassaa merree nüüd on mootorpaadil purjed, ilma purjedeta ei lasta merele; Lu kahs soikkolaa meessä mentii merree kaks Soikkola meest uppus merre; Lu laiva ajab mertä müü laev sõidab mööda merd; K mertä müö meni sõitis meritsi; L ψuku ψuku karjaa, ülie merie marjaa (last hüpitades öeldi:) ψ. ψ. karja, üle mere marjule; Lu meri komizõʙ meri mühab; Lu meri kohizõʙ ~ Li meri pašizõʙ meri kohiseb; Lu meri tšäüp koohunaa, meri koohuʙ meri vahutab; M meri on avõõ, jäätä enäʙ bõõ meri on lahti (= jäävaba), jääd enam pole; Lu meri on virreᴢ meri virvendab; Lu lakkaa meri, lainõtta bõõ mittää vaikne (sile) meri, laineid (lainet) pole sugugi; Lu tüüni meri tüüne (vaikne) meri; Lu puhaz meri lage meri; Lu suur meri ain šumizõʙ, siäll ain on lainõ ulgumeri üha kohiseb, seal on alati laine(d); Lu laako meri ~ tasõnõ meri avameri, ulgumeri; Lu oma meri (= Lauga laht); Lu ühed õltii kaukaa meree laivaᴅ, tõizõd õltii litši meree laivaᴅ ühed olid kaugesõidulaevad, teised olid lähisõidulaevad; Lu kaukaa meree kapteni kaugesõidukapten; I kreiposti õli meree rannaza kindlus oli mere rannas; Lu kazikkoniittü on meree partaal Kazikkoniit on mere ääres; Lu tšezäll meree põhjaz on tšülmä vesi, a talvõll on sooja suvel on merepõhjas külm vesi, aga talvel on soe (vesi); Li meree seltš, se on ku koko meri mereselg, see on nagu kogu meri; J vet kuile näüb mere seĺĺell purjõ kuid (just) nagu paistab mereseljal puri; J meree nukkõ, metsää kukkõ .. meree nukkõ on alus, metsää kukk on einää kuhjõ .. mõist. mere nukk (= laid [?]), metsa kukk [?] .. – Mere nukk (= laid [?]) on purjelaev, metsa kukk [?] on heina-

kuhi .. ; Lu meree kohina kuulup kaukaall mere kohin kuuldub kaugele; Lu meree suu mere suu, suubumiskoht (jõesuudmega laht); J meri on med́d́ee maama, meree lainõ laukojainõ rl. meri on meie ema, merelaine pesijake; Lu J meree vaahto merevaht; J meree ragoᴅ lahvandused v. praod merejääs; Li meree rikotuᴢ jäälagunemine merel; J mere virt om veenü jää soomõ meress merehoovus on viinud jää Soome lahelt; Li meressä ajab meree ajõtussa merest uhab (ajab) merekõntsa (välja); Lu meri ajotuᴢ ~ meri vesi ajo merekõnts, -muda; Ra meree sää ~ J meri sää (mere)torm; P meri kala merekala; J kajaga on valkaa lintu, meri lintu kajakas on valge lind, merelind; Lu meri sorsa meripart; J meri roho (Tsv.) mererohi [?], merihein [?]; J ahjo on meree tšivessä rl. ahi on merekivist; Lu ku päivä nõisu punõtiʙ, meri mehell eb õõ üvä kui päikesetõus punetab, (see) ei ole meremehele hea (enne); Lu meri varkaaᴅ mereröövlid, piraadid; J meri dalisko talvi saappõga päälüᴢ õmmõlla kahs kõrtõin mere- (= kaluri-) või talvesaapa pealne õmmeldakse kahekordne; Lu meri miili meremiil; Lu meri sõlmi se kõnsaid ep tiukkaa meremehesõlm, see ei lähe kunagi umbsõlmeks; M eb õõ meil meri men̆nua meil (= sisemaa pool) ei ole merega tegemist; ■ I meree silmäᴅ fig. meresilmad (= mülkad Itšäpäivä küla tagusel madalal soisel alal, kus usutakse olevat kunagi olnud meri); Lu meri ärtšä, sitä süüvvää, tämä on sarvijeekaa fig. merihärg (kala), seda süüakse, ta on sarvedega; Lu meri griba teeseen. – Vt. ka ahaz-, ala-, kala-, sula-, valla-, ülä-. – Vt. ka põhja-, sula-.

meriajaᴅ Li = meriajotuᴢ.

meri-ajaja Lu meremees, -sõitja моряк, мореплаватель, мореход. – Vt. ka merimeeᴢ.

meriajatõ Li = meriajotuᴢ.

meriajatõᴢ Li = meriajotuᴢ; meriajatõᴢ, meri lainõõkaa toukkaap siält sene poiᴢ merekõnts, meri (oma) laine(te)ga tõukab selle sealt (= merest) välja.

meriajo Lu = merinatta.

meriajomaa Lu mereuhtmaa (mere uhtaine settimisest tekkinud pinnas) морской намыв (почва, образовавшаяся из морских наносов); meil on liivamaa, meijjee kõhta on meriajomaa, a rüsümäel eb õõ ennää joo, siäl on mätši joo meil on liivamaa, meie alad (meie koht) on mereuhtmaa (mere aetud maa), aga Rüsümäel juba enam ei ole, seal on juba mägi.

meriajotuᴢ Lu meremuda, -kõnts морская тина, (морской) наносный ил; meriajotuss põllolõ veitetää meremuda veetakse põllule. – Vt. ka meriajaᴅ, meriajatõ, meriajatõᴢ, meri-ajo, merinatta.

meri-altiaᴢ P meri-haltiaᴢ Lu merehaldjas (морской) водяной; P õlivad meri-altiaad merezä meres olid merehaldjad; Lu meri-haltiaᴢ, sitä peĺĺättii, pajatattii, što tõmpaab meree põhjaa; ivusõᴅ alla põlviõ pitšäᴅ, niku inemin merehaldjas, seda kardeti, räägiti, et (ta) tõmbab merepõhja; juuksed allapoole põlvi pikad, nagu inimene.

meribrodnikka Lu väike merenoot морской бредень.

meridian/a Lu, g. -aa meridiaan меридиан.

merihätä Lu merehäda кораблекрушение, бедствие на море.

merihätälin Lu merehädaline человек, потерпевший кораблекрушение.

meriin J-Tsv. mere- морской; kõva meriin tuuli kõva meretuul.

merijuma/la: -l ~ meri-jumal Lu meremeeste kaitsepühak покровитель мореходов; merijumal meil õli miikkula, jutõltii pühä miikkula veel; tševväässä tšüzüttii pühä miikkulaa, jod õnnia seilamaz õllõiᴢ meremeeste kaitsepühak oli meil Nikolaus, öeldi veel püha Nikolaus; kevadel paluti püha Nikolaust, et purjetamisel oleks õnne.

merikala Lu merekala морская рыба; ku õhzõntaʙ, jutõllaa, süütäʙ merikaloja kui (keegi laeval v. paadis) oksendab, siis öeldakse: söödab merekalu.

merikalanikka M merekalur морской рыбак; isä õli kalanikka, tämä õli järvikalanikka, eb õllu merikalanikka isa oli kalur, ta oli järve- kalur, ei olnud merekalur.

merikart/ta ~ -t Lu merekaart морская карта.

merikaru Lu I meri-karu Lu 1. jääkaru белый медведь; I merikaru, valkõa karu jääkaru, valge karu; 2. fig. merekaru (vana kogenud meremees) морской волк (о старом, опытном моряке); meri-karu on vana meri-meeᴢ merekaru on vana meremees.

merikelkka Lu Li merekelk (merejääl kasutatav kelk püüniste vedamiseks) особые морские сани (для перевозки сетей).

merikolhoza Lu kalurikolhoos рыболовецкий колхоз; kassin on merikolhoza siin (= meil) on kalurikolhoos.

merikotko Lu merikotkas морской орёл, орлан, белохвост; merikotko teep pezää tšivee pääle merikotkas teeb pesa kivi peale.

meri-kurssi Lu (laeva)kurss морской курс (направление движения на море).

meriline Li (Lu) merepoolne majaderida (rannakülades) ряд, линия домов вдоль морского берега (в прибрежных деревнях); Li meriline i lounadline, med́d́ee koto on merilinneellä merepoolne majaderida ja lõunapoolne majaderida; meie maja on merepoolses majadereas; Lu mettsälinneel i merilinneel (majad on) metsapoolses majadereas ja merepoolses majadereas.

merilintu M merelind морская птица.

meriläsü Lu merehaigus морская болезнь. – Vt. ka meritauti.

merimato Lu meremadu морская змея.

merimeeᴢ M Lu Li meri-meeᴢ Lu J-Tsv. 1. meremees, laevamees моряк, мореплаватель, мореход; M näil maata bõllu, näväd õltii merimeheᴅ neil maad polnud, nad olid meremehed; Lu miε ain merez õlin, merimeez õlin ma olin aina merel, olin meremees; Lu kui merimeez nätši unõz naizeläjää, kumpa tätä kuttsu tüvvee, jutõltii, see tääp kehnoa kui meremees nägi unes naist, kes teda (enda) juurde kutsus, (siis) öeldi, (et) see ennustab halba; Lu miä õlin jurma, jurma merimeeᴢ ma olin julge, julge meremees; Lu meri-karu on vana meri-meeᴢ merekaru on vana meremees; Lu ikine meri-

meeᴢ põline meremees; 2. mereväelane военный моряк; Lu meri-mehee služba mereväeteenistus. – Vt. ka meri-ajaja.

merimerkki Lu meremärk бакен, буй.

merimiili Lu meremiil морская миля.

merinatta Lu Li 1. meremuda, -kõnts морская тина, морской наносный ил; Lu merinattaa veitetää sarkoillõõ meremuda veetakse põldu-

dele; Lu turo on rannaᴢ, se on merinatta, kuivannu jo meremuda on rannas, see on merekõnts, juba kuivanud; 2. Li mereheitmed (merest välja uhutud esemed jm.) всё возможное, прибитое к берегу морской волной. – Vt. ka meriajaᴅ, meriajatõ, meriajatõᴢ, meriajo, meriajotuᴢ, meritörtü.

merinootta Li meri-noott J-Tsv. merenoot морской невод, большой невод; J meri-noottaa tõmmõta vorotakaa merenoota tõmmatakse pööraga.

merinurkka Lu fig. merenurk (Kurgola poolsaare metafoorne nimetus) (метафорическое название Курголовского полуострова).

meri-nõvvoᴅ M pl. merepüügiriistad, merel-käija varustus морские рыболовные снасти.

meripaha Lu merekoll, merekurat морская нечисть, морской бес; isä nõssi rüzä i siällä õli mikälee suurijee uusiikaa, peltšäᴢ, što õli meripaha isa tõstis rüsa (üles) ja seal oli miski suurte vurrudega, kartis, et oli merekurat.

meripõhj/a: -õ Li merepõhi морское дно; müü õõm alakkoᴢ, meil on meripõhjõ meie oleme nõos, meil on maa endine merepõhi.

meripõhjai/n Lu, g. -zõõ adj. (varem) mere all olnud, mere taandumisel tekkinud (maa kohta) образовавшийся в результате обнажения морского дна (о земле); meripõhjain maa varem mere all olnud maa.

meripääsko Lu Ra meri-pääsko J-Tsv. kalda-, meripääsuke береговая ласточка, (при)-морская ласточка; Lu meripääsko, se on mussa kaldapääsuke, see on must; Ra meripääzgod ne teh́h́ää pesii rantaasõõ, liivamätšisee kaldapääsukesed, need teevad pesi randa, liivajäärakutesse (liivamägedesse); Ra meripääsko i maapääsko ühellaizõᴅ kaldapääsuke ja piirpääsuke (on) ühesugused.

merirahvaᴢ (M) mereäärsed inimesed, randlased приморские жители, поморяне; rantalaizõd on merirahvaᴅ randlased on mereäärsed inimesed.

meriranta Lu mererand морской берег; suurt kallaa püüvvettii merirantoiᴢ suurt kala püüti rannavetes (randades). – Vt. ka mereeranta.

meri-reisu Lu meretee, laevasõidutee морской путь, фарватер; paras meri-reisu, kuza on süvä meri, tšävvää suurõt parahodaᴅ parim meretee (on seal), kus on sügav meri, (seal) liiguvad suured aurikud.

meriroh/o (Ra), pl. -oᴅ Ra (igasugune) mererannal kasvav rohttaim (всякое) травистое растение на морском побережье.

meri-rooko J-Tsv. (mere)roog, -pilliroog (морской) тростник, камыш.

meri-rüüväjä Lu = meri-vargaᴢ.

meri-saap/aᴢ (Lu), hrl. pl. -paaᴅ Lu (nahast pikasääreline) kaluri-, meresaabas (кожаный) рыбацкий сапог (с длинными голенищами); meri-saappaaᴅ, pittš varsiõkaa, nahka põhjaᴅ kalurisaapad, pikkade säärtega, (neil on) nahktallad. – Vt. ka meritšentšä.

meri-seltšä Lu fig. mereselg поверхность моря (до горизонта). – Vt. ka mereeseltšä.

merisirk/ka: -k Ra merikilk морской таракан. – Vt. ka mereetšerkka.

merisuuto Ra merekohus морской суд; merisuuto õli kõva merekohus oli range (kõva).

merisõlmi Lu meremehesõlm узел, употребляемый в морском (рыбацком) деле.

meri-sõlmu J = merisõlmi.

merisüli Lu meresüld морская сажень; meri-süli õli kuus jalkaa, a maasüli õli seitsee jalkaa meresüld oli kuus jalga, aga maasüld oli seitse jalga (pikk).

meriškoulu Lu merekool морское училище; minnua laitõttii meriškouluu mind saadeti merekooli.

merizee Lu = meritsee; miä menin maizõõ, a siä menid merizee mina läksin maisi, aga sina läksid meritsi.

merižiivatta J mereloom морское животное; merez on ülle, merižiivatta meres on hüljes, mereloom.

meritauti Lu 1. merehaigus морская болезнь; kui onõ meritauti, püürtüüʙ, õhsõtaʙ (~ õhsõntaaʙ) kui on merehaigus, (siis) pea käib ringi, ajab oksele; 2. merel saadud külmetushaigus простуда, полученная на море. – Vt. ka meriläsü.

meritormi (J) meretorm, torm merel шторм, буря на море; kajaga viŋguʙ, kui tääetää meritormia, siz lennetää meress vällää laukaasõõ kajakas kisab; kui (nad) ennustavad meretormi, siis lendavad merest välja Laugale.

merit/see Kett. -tse J meritsi, merd mööda морем, по морю; J tulittõko maittsõ vai merittse rl. kas tulite maisi või meritsi? – Vt. ka merizee.

meritsii J-Tsv. = meritsee; meree kautt, meritsii merd mööda, meritsi.

meritšentšä Lu = meri-saapaᴢ; ko ültšee razvaakaa meritšennäd võijaᴅ, siiz õltii nii pehmiεᴅ kui hülgerasvaga määrid kalurisaapad (sisse), siis on (olid) nad nii pehmed.

merituuli M Lu Li (J) meretuul (merelt puhuv tuul) морской ветер (ветер с моря); M merituuli tõi ragõtta meretuul tõi rahet; Lu merituuli on tšülmä tuuli ja suur tuuli, merituuli ja länstuuli suurõõ vee nõsaʙ meretuul on külm (tuul) ja tugev tuul, meretuul ja läänetuul tõstavad vee kõrgele.

meritörtü Li mereheitmed (merest välja uhutud praht) отбросы моря (прибитые к берегу морской волной); meritörtü, siäl on ii konnaa karpiᴅ i rohoᴅ i klazipalad i, kõik se koppiub ühtee mereheitmed, seal (= selles) on nii konnakarbid kui ka rohi ja klaasitükid ja, kõik see koguneb kokku. – Vt. ka meriajo, merinatta.

meri-vargaᴢ Lu mereröövel, piraat морской разбойник, пират; meri-varkaaᴅ, mentii alussõõ, vätši tapõttii, lasti võtõttii ja aluz upotattii (olid) mereröövlid, mindi (purje)laeva, inimesed tapeti, last võeti (ära) ja (purje)laev uputati. – Vt. ka meri-rüüväjä.

merivene ~ meri-vene Lu mere(sõidu)paat морская лодка, бот; merivenneed õltii suurõpaᴅ jõkivenneissä mere(sõidu)paadid olid jõepaatidest suuremad. – Vt. ka mereevene.

merivesi Lu Li Ra (K-Al. K-Salm.) meri-vesi Lu (R-Reg.) merevesi морская вода; K meri-

veellä meelevässi, laugazveellä laaskavassi (Salm.1 773) rl. mereveega targaks, Lauga veega lahkeks; Ra merivesi on soolõin merevesi on soolane; Lu merivesi kukitsõʙ: tševvääl tämä on niku vähäizee kõllõttõvõ, niku marjõᴅ, ümmerkõizõᴅ; sitä on kõvassi paĺĺo merevesi õitseb: kevadel on see nagu vähe kollendav, nagu marjad (on veepinnal), ümmargused; seda on väga palju.

merivir/ta Lu -t J-Tsv. 1. Lu J-Tsv. merehoovus морское течение; 2. J-Tsv. veekeeris водоворот.

meriärt/šä M Lu -š Ra meri-ärt/šä Lu Li -š J-Tsv. merihärg (teat. merekala) морской бычок, четырёхрогий бычок (опр. морская рыба); Lu meri-ärjäll on on neĺĺä sarvia ja suur pää merihärjal on neli sarve ja suur pea; M se on ajannu en̆nee täünää niku meriärtšä see on ajanud enese täis (= söönud enese paksuks) nagu merihärg.

merkit/sellä: -sell J-Tsv., pr. -tselen: -tseen J, imperf. -tselin J frekv. = merkitä; kummõt puud om merkitseltü, need va sahaga maalõõ puud, mis on (ära) märgitud, ainult need saagige maha.

merkit/tsää: -tsä J-Tsv. -tsääɢ I, pr. -sen J, imperf.-sin J märgata tähele panna заме/чать, -тить, приме/чать, -тить, обра/щать, -тить внимание; J kõik-po siä merkitset, tšem mitä teeʙ kõike sa ka märkad, kes mida teeb; ■ merkits enelleez noorikk leia endale pruut.

merkittää Lu umbes [?] приблизительно [?]; merkittää õli neltšümmet harkkamussa lidnassa lidnaa (kurni)linnast linnani oli umbes [?] nelikümmend sammu.

merk/itä Lu, pr. -kiin Lu, imperf. -kizin Lu (ära) märkida, märgistada отме/чать, -тить; kummõt puud on merkittü, neet saap sahata puud, mis on (ära) märgitud, need võib (maha) saagida. – Vt. ka merkitsellä, merkkiä.

merkitü/ᴢ J-Tsv., g. -hsee: -see J (orig.: обозначение).

merk/ki K L P M Lu Li J I, g. -ii M Lu J 1. märk; eristus- v. tunnusmärk; õue-, peremärk знак; метка, клеймо; тамга; пятно; J tšivee pääll õltii merkiᴅ kivi peal olid märgid; Li tee pänniikaa merkki tee puusepakriidiga märk; Lu lampaal piäp panna merkki kaglaa, siis tunnõd lampaa lambale tuleb panna märk kaela, siis tunned (oma) lamba (ära); Li jõka talol õli õma merkki igal talul oli oma õuemärk; M jõkaizõl õli õma merkki arval, jõka talol igaühel oli oma õuemärk liisupulgal, igal talul; Lu võrkkoil õltii pulloᴅ, tohossa tehtü, siiz neis pulloiz õltii merkiᴅ; meijee taloz õli kane mokom merkki ↑ niku aŋkkuri võrkudel olid pullud, tohust tehtud, siis neil pulludel olid õuemärgid; meie talul oli niisugune märk ↑ nagu ankur; Lu J sünnükki merkki ~ J sünnüttši merkki ~ sünnüttä merkki ~ sünnüz merkki sünnimärk; 2. täke надрез, насека; Lu kuppija tetši kurasõl merkiᴅ, siz võtti sarvõõkaa vertä kupulaskja tegi noaga täkked, siis võttis (= imes, murd. kuppis) sarvega verd; 3. (haava)arm рубец (раны); M kuivõnnu raana, a merkii jätti haav (on) paranenud (kuivanud), aga armi jättis (järele); M sih̆hee jääb merkki, i ruptsa saab juõlla sinna jääb arm, ka r. võib (armi kohta) öelda; ■ J ep hooli kuunõlla kukkoa, vahtia päivää valõtikkoa, võttaa merkkiä õtavõss rl. ei ole vaja kuulata kukke (= kukelaulu), vahtida päeva koidikut, võtta märki Suurest Vankrist (= määrata aega Suure Vankri järgi); L näütä millõ merkki, kui siε nyõt sõtimaa üφsinεä (muinasjutust:) selgita mulle (näita mulle märk), kuidas sa hakkad üksinda sõdima; Lu miä panin merkile senee kõhaa, kuza tämä on ma jätsin meelde selle koha, kus ta on; J paa merkilee kui tõizõt tehhä, i siätši tee nii pane tähele, kuidas teised teevad, ja sinagi tee nii; Lu se pani merkille jot müü häülümme vanojõ jältšije müü ta pani tähele, et me käime vanu jälgi mööda; J mälehtüsee merkki (Tsv.) mälestusese; Lu merkki tulõᴅ (laeva) märgutuled. – Vt. ka jalka-, jooma-, linnuu-, meri-, rissi-, seinää-, sünnükki-, sünnüz-, sünnüttä-, süntü-, talo-, tunnuz-. – Vt. ka metka.

merkkikagla J-Must. (orig.: sepeli).

merkki-tuli (Lu) märgutuli (purjelaeval) сигнальный огонь (на парусном судне); päivällä kelloa lüüti, ku õli tomakka, üül põlivaᴅ merkki-tulõᴅ päeval löödi kella, kui oli udu, (aga) öösel põlesid märgutuled.

merk/kiä Li, pr. -in Li, imperf. -kizin Li = merkitä; mettsää merkkiä metsa (= puid raiumiseks ära) märkida.

mersko/i J-Tsv., g. -i vastik, jälk мерзкий; see ku, perkele, om merskoi inimin küll see, kurat, on vastik inimene; nii om merskoi ilm, saab mitäle šĺaakka on nii vastik ilm, sajab mingit lörtsi.

merta vt. mõrta.

mesi K L P M Lu J I (R-Reg. Kõ Ja), g. mee Lu J I mie L P mesi мёд; Lu tšimolaizõõ sarjõᴅ, neiz on mesi meekärjed, neis on mesi; M maa-tšimoᴅ, nävät toožõ tehäz mettä kumalased, nemad ka teevad mett; M musõp süttä, makõap mettä. uni (Set. 18) mõist. mustem kui süsi, magusam kui mesi (mustem söest, magusam meest)? – Uni; Lu miä õlin kõlmõt päivää einää lüümäᴢ, tämä millõ mahsi meekaa ma olin kolm päeva heina niitmas, ta maksis mulle meega; P miel ja piimäl juottamaa nõõʙ ta hakkab (mind) mee ja piimaga jootma; J tšärpeiŋ kaas lentääb mee päälee kk. ka kärbes lendab mee peale; J taita oŋ kuza tšimolaisiijõ pesä, ku nii kõvassi meelee haizõʙ vist on kusagil kimalaste pesa, et nii tugevasti lõhnab mee järele; I puhasõttuɢ mesi puhastatud mesi; L šaikka mettä kibu-

(täis) mett; Lu soikkolas piettii paĺĺo mesi sampaita Soikkolas peeti palju mesipuid (= mesilasi); ■ P minuu mesi mielüttäjää tap [= tapa] on aivuo üvä minu kallima (mesikeelil meelitaja) iseloom on väga hea; P paĺĺo mesi mielii maailmaa tõi rl. (kevad) tõi maailma palju rõõme (mesimeeli). – Vt. ka sarja-.

mesibaŋkka M meepurk, purk meega банка мёда, банка с мёдом.

mesikanto Ra fig. (tõkkepuu pulmarongi teel преграда, заграждение из жердей на пути следования свадебного поезда); ku pulm tuli, siis pantii riuku ettee, se õli mesikanto (pulmakomme:) kui pulm(arong) tuli, siis pandi latt ette, see oli m.

mesileipä J mesileib медовый хлебец, медовый пряник; saijõt saaruniz lähettii, mesileiväd velvüeni rl. saiad s. saatis, mesileivad mu vennake.

mesimarja M Lu Li kirss, kirsimari: kirsipuu вишня; вишневое дерево; M mesimarja on saamõi makuza marja kirss on kõige maitsvam mari; M mesimarja võttaaza, a pippura pit̆tääzä vs. (naine on) kirss võttes, aga pipar pidades; Lu nii on naasti niku mesimarja (tütarlaps) on nii ilus nagu kirsimari; Li mesimarjaa süämez on toomi kirsi(marja) sees on kivi (tuum); Li mesimarjaa ebõ·lõ taraᴢ, meill ep kazvo kirssi (kirsipuud) ei ole aias, meil ei kasva; Lu mesimarja puu kirsipuu.

mesimeelellin M mesi-meelellin (P) fig. mesimeelne (hea iseloomuga, lahke loomuga) приветливый, ласковый, радушный (о человеке с хорошим, «медовым» характером); P kõikk õllass üvätapõzõᴅ, kõikk on mesi-meelellizõᴅ rl. kõik on hea iseloomuga, kõik on mesimeelsed; M kazessa lahzõssa tuõb maailmaa üvä inehmin, mesimeelellin i kultatavallin sellest lapsest tuleb väga hea inimene, mesimeelne ja kuldse iseloomuga.

mesi/meeliillä: -mieliil P -mielill L fig. mesimeeli(l), mesikeeli(l) (lahkelt, sõbralikult) приветливо, ласково, радушно, любезно; P eb nõõ mesimieliil mielüttämää, nõõp kõvõilla sõnoilla sõittamaa (pulmaitkust:) ei (ta) hakka (sind) mesimeelil meelitama, hakkab (hoopis) kõvade sõnadega sõitlema.

mesi/meelüttäjä: -mielüttäjä P fig. mesikeelil meelitaja, kallim милый, избранник, прель-ститель (прельщающий сладкой, «медовой» речью); oŋko tütärtäni sinuu mesimielüttäjä mieltä müö kas on (sulle), mu tütar, su mesikeelil meelitaja meelt mööda?

mesi/ne L -n K (Kõ-Len.) -in J-Tsv., g. -zee: -izee J fig. mesine, mesi-, mee- ласковый, медовый; L kultõnõ kala tšüsü milt mesiziikaa mieliikaa vetie kuldkala palus mind mesikeelil (mesimeelil teda) vette (lasta).

mesipakko M J-Must. I mezi-pakko K-Ahl. = mesisammaᴢ; I mesipakod ovat saaduza mesipuud on aias.

mesipata L meepott, pott meega горшок мёда, горшок с мёдом.

mesi-patsaᴢ M mesipatsas Ränk = mesisammaᴢ; M mesi-pattsaita õli kahtšümmett viis perettä mesipuid oli kakskümmend viis peret.

mesi-pisar (K-Ahl.) fig. meepiisk, -pisar капля мёда; priiskavat mesi-pisaret kuššakalta kullatulta, tšüpäreltä melletültä (Ahl. 93) rl. pritsuvad meepisarad vöölt kullatult, (kriidiga) valgendatud kübaralt.

mesi-puu J-Tsv. = mesisammaᴢ.

mesisamm/aᴢ M Lu Li -õᴢ Lu mesi-sammõᴢ J-Tsv. mesipuu, taru улей, улей-колода; Lu tšimolaizõd eläväd mesisampaaᴢ, kopittavad mettä mesilased elavad mesipuus, koguvad mett; Lu mesisampaaz on sarjõᴅ, sarjoiz on mesi mesipuus on kärjed, kärgedes on mesi. – Vt. ka mesipakko, mesi-patsaᴢ.

mesisarja P Li meekärg соты.

mesi-tšeeliin J-Tsv. fig. mesikeelne, lipitsev, lipitseja сладкоречивый, льстивый; tätä va kuuntõõ, oŋ ku mesitšeeliin (sa) vaid kuula teda: ta on lipitseja (ta on nagu mesikeelne).

mest/e Lu, g. -ee = mesto.

mest/o M ḿesto Li postp. asemel вместо; M laa ümperi sinuu kaglaa mesto elmeitä mato olgu sinu kaela ümber helmeste asemel madu; Li salapulikka õli ḿesto lukkua salapulk oli luku asemel.

mestõ Lu = mesto.

mešait/taa Lu J mešattaa (Ra), pr. -an Lu -õn J, imperf. -in Lu 1. (kedagi) segada, häirida мешать, по- (кому-чему); Lu elä mešaita minnua, miä müühäsün ära sega mind, ma hilinen!; J niitši om pakoliin aik, a tämä veel tuõb mešaittõma niigi on kiire aeg, aga tema veel tuleb segama; J mikäle mešaitõp kattsoa, tait silmkarv tšeertüs silmää miski segab vaatamist, vist sattus ripsmekarv silma; J tällee tšenni eb mešaittõnnu tširjuttaa keegi ei seganud tal kirjutada; 2. (midagi) segada, liigutada мешать, смеш/ивать, -ать, перемеш/ивать, -ать (что-либо); Ra kirnus tehtii võit, kepiikaa mešatõttii koorõtta kirnus tehti võid, kepiga segati (hapu)koort; Lu männel mešaitõtaa pudrumännaga segatakse (putru).

mezi vt. mesi.

mezi-pakko vt. mesipakko.

metali vt. medali.

metalk/a Li, g. -aa (vahend rüsa veest välja tõstmiseks v. vette laskmiseks talvisel kalapüügil орудие для поднятия или спуска верши при подлёдном лове); metalka, rüssää nõsõtaa üleez i alaz lassaa m., (sellega) tõstetakse rüsa (veest) üles ja lastakse vette (alla).

metka Lu, g. medgaa nahast (eristus)märk nooda veoköiel (20., 40. ja 60. meetril) кожаная метка, отметина на неводном канате (на длине его в 20, 40 и 60 метров). – Vt. ka merkki.

met/la P Lu Ra J I -le J -l J-Tsv. meetla I määtla K-Ahl. M meätla ~ määdla M määntlä (M-Len.) määtala Kõ (P) mäatala (R), g. -laa P J meätlaa ~ määdlaa M 1. luud метла; P tehtii metla, pantii varsi perää tehti luud, pandi vars taha; Kõ määtala on niinell siottu tšiin luud on niinega kinni seotud; J pühi metlakaa koominaa seinet pöllüss pühi luuaga rehealuse seinad tolmust (puhtaks); I sis tämä pühtši metlalla kok̆koo (pulmakomme:) siis ta pühkis (raha) luuaga kokku; Lu õssu metla ostetud luud (= hirsiluud); M määdlaa varraᴢ luuavars; J metlaa kant ~ metlaa tüŋk luuakonts; 2. pintsel кисть; M jõvissa õli tehtütši pikkarain määtla jõhvist oli tehtudki väike pintsel; 3. rukki-kastehein метла; I neeminiittülöillä kazvavat meilä rohot: osokka, metla, jušširoho .. (Len. 285) luhaheinamaadel kasvavad meil (mitmesugused) rohttaimed: tarn, rukki-kastehein, jusshein .. – Vt. ka maa-.

metlaa-loota: metlaa-loot J-Tsv. luuakonts голик.

metlaroho Kõ harilik kerahein сборная ежа.

metl/ata: -õt J-Tsv., pr. -aan J, imperf. -azin: -õzin J pühkida подме/тать, -сти; nii meni laizgõssi tüttö-park, jot ep kehta i maat metlõt tüdruk vaeseke on läinud (läks) nii laisaks, et ei viitsi põrandatki pühkida.

metle vt. metla.

metoi/nõ J, g. -zõõ fig. J mesine медовый; lämmitti metoizõõ saunaa metoizilla mettsäpuilla rl. küttis mesise sauna mesiste metsapuudega.

metr/a K M Lu Li, g. -aa M Lu Li meeter метр; M eezäp̆pää õli arššina, a nüd on metra ennemalt oli arssin (pikkusmõõduks), aga nüüd on meeter; Lu roozgõd õltii pitšäᴅ, viis-kuuᴢ met-raa piitsad olid pikad, viis-kuus meetrit; Lu ned õltii vähäizee pitšemät poolt metraa need olid natuke pikemad kui pool meetrit; K met-raa pooltõiss õli lad́d́uutta meetrit poolteist oli lai(ust); M kõm metraa kõrkuutta ajõ rantaa jääkrompiᴅ ajas randa jääkamakad, kolm meetrit kõrged; M uhs on metraa lad́d́uutta uks on meetrilaiune. – Vt. ka kilo-.

metr/i M Lu Li, g. -ii Lu Li = metra; M kõm metriä pituutta kolm meetrit pikk; Li on tehtü aukoᴅ, kõlmõd aukkoa, alla on metrii päällä aukko on tehtud augud, kolm auku, all on meetri kõrgusel auk. – Vt. ka kilo-, kuba-.

metrik/ka: -k J-Tsv., g. -aa J meetrikaraamat метрическая книга.

mets- vt. metts-.

metsik/aᴢ: -õᴢ J-Tsv., g. -kaa = metsäkaᴢ; tšülää ümperüz om metsikõᴢ küla ümbrus on metsane.

metsik/ko M J-Tsv. I, g. -oo J I 1. metsasalu, -tukk рощица, лесок; J metsikkoz on tedre pere metsasalus on tedrepere; I meeɢ sinneɢ metsikkoo hulkkumaa mine sinna metsatukka jalutama; 2. noor mets молодой лес; M tšastõi metsikko tihe noor mets.

metsikkõi/n J-Tsv., g. -zõõ J metsake лесок; kazvovõd metsikkõizõᴅ kasvavad metsakesed.

metsit/tüssä (Li) -tüss J-Tsv., pr. -üʙ Li J, imperf. -tü Li J = metsittüä; Li niitüd metsittüstii niidud kasvasid metsa täis.

metsit/tüä Lu Li J-Tsv.(M), pr. -üʙ Lu Li J, imperf. -tü M Lu Li J metsa täis kasvada, metsa v. võssa kasvada, metsistuda, võsastuda зарастать, зарасти лесом; Li maa jääb ahossi, roho nõõp kazvomaa, perrää metsitüʙ maa jääb sööti, rohi hakkab kasvama, pärast kasvab metsa täis; J see bõõ talopoik, kummõll põlto metsitüʙ see pole (õige) talupoeg, kellel põld metsa kasvab; M ai ku metsittü kase sarka, kazvivat kõik heenot põõsaat päälle oi, küll see põllutükk on võsastunud, väikesed põõsad on puha peale kasvanud.

metsoinõ vt. mettsoinõ.

metsoomä/ntšü: -ŋkü (Ku) metsisemäng глухаринный ток; miä olin ellääz ohvatallᴀ, kevväällᴀ̈, metsoomäŋgüllᴀ̈ ma olin kord jahil, kevadel, metsisemängu ajal.

metsä vt. mettsä.

metsäᴅ J-Tsv., pl. tellingud (строительные) леса. – Vt. ka maaro.

metsäk/aᴢ I, g. -kaa metsane, metsarikas, metsakas лесистый, богатый лесом; metsäkaᴢ paikka metsane koht. – Vt. ka metsikaᴢ, mett-siin.

metsäl/liin M -in J-Tsv. mettsäliin Lu, g. -izee J fig. metsaline, metsloom (hoolimatu, julm või taltsutamatu inimene) зверь, дикарь; Lu siä niku mettsäliin sa oled nagu metsaline; J vai tämä metsälin saab üvüsüzess arvoa või tema, metsaline, saab headusest aru!

metsää-puu J-Tsv. metsεäpuu P = mettsäpuu.

metz vt. mettsä.

metting Kr messing латунь, жёлтая медь.

met/tiä (J-Tsv.), pr. -in, imperf. -tizin üleäärepistega äärestada (õmblemisel) обмётывать, обметать (шов); üle ääre mettimä üleääre-

pistega äärestada.

mettseläjä Lu = metsälliin; siä niku mettseläjä sa oled nagu metsloom.

metts-golup/ka: -k J-Tsv. = mettsägoluba.

mettshaltialain: metshaltialain J = mettsä-altiaᴢ; metshaltialain kutsuttii kutsuti metshaldjaks.

mettsii/n J-Tsv., g. -zee J = metsäkaᴢ; mettsiizet kõhaᴅ metsarikkad kohad.

met/tso K P M Kõ Lu Li Ra J (Ku) -so K-Ahl., g. -soo Li J -suo P metsis, mõtus глухарь; J mettso, ku mäŋgollõ lauloʙ, sis tämä ep kuul mittäiᴅ kui metsis mängul laulab, siis ta ei kuule midagi. – Vt. ka kana-, kukkõ-.

mettso-gluuχari P = mettso.

mettsoi/nõ [?]: metsoine [sic!] K-Set., g. -zõõ: metsoizõõ K = mettso [?].

metts-sor/sa: -s J-Tsv. metspart дикая утка.

mettsõpõn (Lu) metshobune дикая лошадь; lovittaa mettsõpõzijõ (muinasjutust:) püüda metshobuseid.

met/tsä Kett. K R L P M Kõ S V Lu Li Ra J I Ku (vdjI) -sä K-Ahl. ḿettsä (Ke) -tsᴀ̈ Ku -tse Pi Ke J -tsõ J-Tsv. -ts Lu J -z ~ miezze Kr Ме́цца Pal.1 K-reg.2 Ii-reg.1 Ме́ця Pal.1 Мецца ~ Меца Tum., g. -sää L P M Kõ S Lu Li J Ku -sεä L -sä Lu J 1. mets лес; Lu ei õõ metts ilm karrua vs. ei ole mets ilma karuta; Lu merell meri kuulõʙ, a mettsäz mettsä kuulõʙ vs. merel meri kuuleb, aga metsas mets kuuleb; Ku žiivatta ko on kavva mettsäᴢ, siz mettsᴀ̈ otab omassɪ vs. kui loom on kaua metsas, siis mets võtab omaks; Lu koto tehtü kauhtana päällä, tšäütii mettsäz i merel kodutehtud kaftan seljas, käidi metsas ja merel; L tševäd jürtšinn karja ja tabuni lazzõttii mettsεä kevadisel jüripäeval lasti kari ja hobusekari metsa; Lu sutta ku peltšäät siz mett-sää elä mee vs. kui hunti kardad, siis metsa ära mine; Lu süütäd iĺi juutaᴅ, susi ain mettsää katsoʙ vs. söödad või joodad, hunt vaatab ikka metsa poole (metsa); P brod́ib mettsii möi hulgub metsi mööda; M mettsä elizeb eell üv̆vää säätä mets kajab ilusa ilma eel; J metts vassaaʙ mets kajab (vastu); Lu oi ku mettsä vuhhaaʙ, ku vihmatuuttsa tuõʙ oi kuidas mets kohiseb, kui vihmapilv tuleb; Lu mettsä šumizõʙ ~ mett-sä vuhizõʙ mets kohiseb; Lu ku tšako tühjäz mettsäs kukuʙ, sis tääp köühää vootta kui kägu kukub raagus (tühjas) metsas, siis (see) ennustab kehva aastat; Li arva mettsä hõre mets; Li sekalikko mettsä segamets; Lu koivu mettsä kasemets; Li petäjä mettsä männimets; M noor vitsikko mettsä noor võsamets; Lu üvä irsi mettsä hea palgimets; Lu sünnid on kõiɢ meiᴢ, eb õõ metsää puiᴢ vs. patud on kõik meis (endis), ei ole metsapuudes; M matalap maa rohta, pitšep metsää puita. tee (Set. 18) mõist. madalam maarohust, pikem metsapuudest? – Tee; Lu metsää nurkka ~ J metsä nukk metsanukk; Li metsää ranta metsaserv; Li metsää laksi metsalagendik; J meree nukkõ, metsää kukkõ .. meree nukkõ on alus, metsää kukk on einää kuhjõ .. mõist. mere nukk (= laid [?]), metsa kukk [?] .. Mere nukk (= laid [?]) on purjelaev, metsa kukk [?] on heinakuhi .. ; M metsää utkõ metspart; Lu metsää õpõzõᴅ metshobused; L metsää altiaaᴅ metshaldjad; Li metsää peremeeᴢ metshaldjas; P metsää haamo ~ metsää paha ~ metsää piru metsatont; Lu metsä ukko, metsä akka, metsä kultaine kunikõs .. (Must. 159) (pikemast mõistatusetekstist:) metsataat, metsaeit, metsa kuldne kuningas .. ; Lu mettsä eläjäᴅ ~ mettsä zveeriᴅ metsloomad; P kõikkiilõõ metts elokkailõõ kõigile metsloomadele; P mettsä otuᴢ metsloom; Lu on koto-anõd ja metts anõᴅ on koduhaned ja metshaned; J metts sors metspart; Ra mettsä golupka mets-, kaelustuvi, meigas; S Lu mettsä sika metssiga; P mettsä puukkõ metspuuk; Lu mettsä aho metsalagendik; P einämaalõ meneb mettsä troppa heinamaale läheb metsarada; Lu mettsä kolkka ~ P mettsä kolkku metsakolgas, -nurk; Lu mett-sä vahti metsavaht; J metts herrõ metsaülem; 2. mets(araie), (raie)palgid срубленный лес, брёвна; Lu splavšikad lassaa mettsää vettä möö parvetajad parvetavad palke mööda vett; I mettsää viiäᴢ ii sis lavvaᴅ tehtii viiakse palke ja siis tehti (neist) lauad; K kõmtšümmettä kubametria annõttii mettsää kuossi kolmkümmend tihumeetrit metsa anti maja ehitamiseks; ■ Lu jo miä menin mettsää juba ma läksin metsa (= läksin oma jutuga sassi); M tällä meni meeli mettsää tal läks mõistus segi; M ved́ mennäz jo i meeled mettsää (vanadusest) läheb juba mõistuski segi; Lu miä vaatan, sill on meeled va mettsää ma vaatan, sul on mõtted üha laiali; M välissä meep sõna meelessä mettsää vahel läheb sõna meelest metsa (= ära, minema); Lu ku bõõ tarviᴢ, viskaa mettsää kui pole tarvis, viska metsa (= ära, minema); Lu kõikk ne hoolõd viskaa mettsää kõik need mured heida peast (viska metsa); S Lu mettsä katti ilves; J metts sika mäger; J metts opõin eesel; Kr metsa uopan kaamel. – Vt. ka aapa-, alko-, braakku-, hoŋka-, hoŋko-, hoŋkozikko-, irsi-, kahtši-, kaiskara-, kalmo-, kazvo-, kuusi-, lehto-, lepikko-, leppä-, mäntü-, niini-, petäjä-, pihku-, pähtšinä-, rassimo-, soo-, tammi-, võsa-, õkaz-.

mettsäaho I mettsaho ~ metts-aho Lu metsalagendik лесная поляна; Lu mettsäz on aho, metts-aho, ku on kõrkaa kõhta; ku on matala kõhta, jutõlla uitto metsas on lagendik, metsalagendik, kui on kõrge koht; kui on madal koht, (siis) öeldakse lodu; I mettsäaho, lak̆kõa paikka, niittüpaikka mettsäzä metsalagendik, lage paik, heinamaakoht metsas.

mettsä-altia L = mettsä-altiaᴢ; ■ mettsä-altiat hullussamaa tuliᴅ (sõim:) tulid metshaldjat hullutama.

mettsä-altiaᴢ P mettsähaltiaᴢ Lu metts-haltiaᴢ (J-Tsv.) metshaldjas леший, лесной дух; P ain juollass tuožõ, etti on mettsä-altiaaᴅ aina räägitakse ka (seda), et on metshaldjad. – Vt. ka mettshaltialain, mettsä-altia, mettsä-emä, mettsäfrovva, mettsäläin, mettsänikka.

mettsäaraga P fig. tihane синица; tihakka vai mettsävarõz vai mettsäaraga (tihase kohta öeldakse:) t. või m. või m.

mettsäarpa Li liisuga saadav metsajagu получаемый по жребию участок леса.

mettsäeinä M = mettsäroho.

mettsä-elokaᴢ M metsatont, metsakurat лесная нечисть; eestee juõltii, što mettsä-elokaz vei rahvassa ennemalt räägiti, et metsatont viis inimesi (ära). – Vt. ka mettsä-χaamo.

mettsä-emä Po mettsemä Kõ Ra metsaema, metshaldjas хозяйка (мать) леса, лесной дух; Kõ on mettsemä, kast paraiko uskuaᴢ on (olemas) metsaema, seda usutakse praegu(gi); Ra mettsemä öhzüttii mettsää metshaldjas eksitas (inimesi) metsa.

mettsäfrovva L = mettsä-emä.

mettsägoluba Li mets-, kaelustuvi, meigas дикий голубь, лесной голубь, вяхирь. – Vt. ka metts-golupka.

mettsä-χaamo K L = mettsä-elokaᴢ; L taukyõ siε uomõnna mettsä-χaamoikaa ühtie kärva sa (= et sa kärvaksid) homme koos metsatontidega!

mettsäherra V Li J mettsherra J metsaülem лесничий.

mettsäkana K-Set. Li I metsä-kana K-Ahl. mettskana Lu 1. K Lu Li laanepüü, rabakana белая куропатка; 2. teder тетерев; I mettsä-kana on tedre m. on teder.

mettsäkaru L pruunkaru (metsakaru) бурый медведь (букв.: лесной медведь).

mettsäkatti S Lu I mettsä-katti Lu I ilves рысь; I mettsäkatti puu päälä isuʙ; ku inehmissä näeʙ, siiᴢ viskaup päälee i kurisaʙ, kaglassa ver̆ree juub i niin tapaʙ ilves istub puu otsas; kui näeb inimest, siis viskub peale ja kägistab, joob kaelast vere ja nii tapab(ki).

mettsäkili I = mettsäkittsi.

mettsäkittsi Lu mettsä-kittsi Lu Li metskits косуля. – Vt. ka mettsävoho.

mettsäkloppi I metts-kloppi J-Tsv. metslutikas лесной клоп; J metts-kloppi haizõb niku läädeni metslutikas haiseb nagu jälkus.

mettsäkolkka Lu = mettsäkolkku.

mettsäkolkku L metsakolk, -kolgas, metsanurk лесная глушь; mettsäkolkku ep kolõhta, i jarvyõ ranta eb järehtä rl. metsakolk ei kolata ja järverand ei tärata.

mettsäline Li (Lu) metsapoolne majaderida (rannakülades) ряд, линия домов вдоль леса (в прибрежных деревнях); Lu mettsälinneel i merilinneel (majad on) metsapoolses majadereas ja merepoolses majadereas.

mettsälintu Lu J mettsä-lintu Li mettslintu J metsalind лесная птица; gluhari on mettsä- lintu, mettsäs tämä on metsis on metsalind, ta elutseb (on) metsas.

mettsä/lõikkaaja: -leikkaaja Li metsatööline лесоруб.

mettsäläi/n K, g. -zee = mettsä-altiaᴢ; mettsäz on mettsäläin metsas on metshaldjas.

mettsämarja K M metsamari лесная ягода; M leeb marja voosi, leep paĺĺo kõikõllaajussa marjaa, mettsämarjaa i taramarjaa tuleb marja-aasta, tuleb palju igasuguseid marju, metsamarju ja aiamarju.

mettsä-niittü (M-Len.) metsaniit, -heinamaa лесной луг, лесной покос; metsä-niittülöil löötii enäpält poole pääle (Len. 256) metsa-heinamaadel niideti enamasti kahasse.

mettsänik/ka Li, g. -aa Li = mettsä-altiaᴢ; mettsänikka õli metsää peremeeᴢ m. oli mets-haldjas.

mettsäpaikka I metsakoht (metsane koht) лесистое место; metsäkaᴢ paikka, mettsäpaikka metsane koht, metsakoht.

mettsä-pehko (I) metsapõõsas лесной куст; mettsä-pehgod i taraza pehgoᴅ (on olemas) metsapõõsad ja aias (on) põõsad.

mettsäputkõ M mettsä-putkõ M metsäputkõ J-Must. harilik heinputk лесной дудник.

mettsäpuu J I mettsä-puu J metsapuu лесное дерево; J lämmitti metoizõõ saunaa metoizilla mettsäpuilla rl. küttis mesise sauna mesiste metsapuudega.

mettsäpõlo I mettsäpalo Lu 1. metsatulekahju лесной пожар; I põlõb mettsä, mettsäpõlo mets põleb, (on) metsatulekahju; Lu ku õli mettsä-

palo, tšäütii sammuttamas koko ümpärüᴢ kui oli metsatulekahju, (siis) käis kogu ümbruskond kustutamas; 2. Lu põlenud koht metsas лесное пожарище (место в лесу, где был пожар).

mettsäroho M Lu mettsroho (Lu) metsahein, -rohi лесное сено, лесная трава; Lu mettsäroho on üvä roho, a se on sooroho, oŋ kehno roho metsahein on hea hein, aga see on soohein, (see) on vilets hein. – Vt. ka apo-. – Vt. ka mettsäeinä.

mettsä-sigaa-marja J = mettsäsikamarja; mettsä-sigaa-marja on niku poollaᴢ, kazvop petäzikkoᴢ leesikas on nagu pohl, kasvab männikus.

mettsäsika M Kõ S Lu J I Ku mettsä-sika Lu metsäsika J-Must. mettssika Ra metts-sika J-Tsv. 1. mäger барсук; Lu siäl õltii mettsäz mettsäsigaa avvaᴅ kõikk, siäl näväd elussivaᴅ seal olid metsas puha mägrakoopad, seal nad elutsesid; J metts-sigaa noraᴅ mägrakoopad; 2. metssiga кабан; Lu mettsäsigat kõikk roittavõt kagrõd i munaᴅ metssead tuhnivad kõik kaera(põllu)d ja kartulid (üles); Ra mettssigaa avvaᴅ metssea (tuhnitud) augud (põllul, heinamaal jne.).

mettsäsika-marja Li leesikas толокнянка; mettsäsika-marjaa on meill paikkomii paĺĺo leesikaid on meil paiguti palju.

mettsäzveer/i (M), pl. -iᴅ M metsloom (лесной) зверь.

mettsätee M metsatee лесная дорога; mettsätee mettsää möö meeʙ metsatee läheb metsa mööda.

mettsätšimolainõ: metsätšimolainen J-Must. mettstšimolain J metsmesilane, kumalane, kimalane шмель; a tämä söömine õli metsätšimolaisõ mesi (Must. 152) aga tema söök oli metsmesilase mesi.

mettsätöö ~ mettsä-töö Li mettsätüü (Li) (talvine) metsa(raie)töö (зимная) работа лесоруба-дровосека; meil mettsätöitä bõllu suurii meil polnud suuri metsatöid; mettsä-töötä tehtii talvõll metsatööd tehti talvel.

mettsä-umala (Lu) metshumal лесной хмель.

mettsävahti P M Kõ Lu Li I metsävahti M-Set. mettsevahti Lu mettsvahti ~ metts-vahti J-Tsv. metsavaht лесник; P meni mettsävahti näüttämää, kuss lõikata puit metsavaht läks näitama, kust raiuda (lõigata) puid; J metts-vahti pani pud́d́õ raiskamizõss tšümme rubĺa štraaffia metsavaht määras (pani) puude raiskamise eest kümme rubla trahvi; P a mettsävahti tšäüsi taloss taluo, niku mõizanikka sei i jõi aga metsavaht käis (ennemalt) talust tallu, sõi ja jõi nagu mõisnik.

mettsävarõᴢ = mettsäaraga.

mettsävoho M Kõ S mettsä-voho Kett. Lu Li mettsvoho Ra metts-voho J-Tsv. 1. Kett. M Kõ S Lu Li metskits косуля; 2. J-Tsv. taevasikk, -sokk, tikutaja, möhitaja бекас. – Vt. ka mett-säkili, mettsäkittsi.

mettsä-võdra I saarmas выдра.

meätla vt. metla.

meättüroho Li J (pipar)münt мята; meättüroho, tämä haizõʙ; juurõd õllaa valkaaᴅ mokomaizõᴅ (pipar)münt, see lõhnab; juured on niisugused valged.

mi¹ M = mikä.

mi² vt. mitä.

mi³, mia vt. miä.

mie Kr, g. miu Kr mina я.

mies vt. meeᴢ.

miespohl vt. meespooli.

miezze vt. mettsä.

mih/ee Kett. K M Lu Li J I Ku -ie L mih̆hee ~ mih̆́hee ~ mih̆́h́ee M -e K-Al. P J-Tsv. mih́e J-Tsv. -eɢ I 1. miks, mispärast почему, отчего, зачем; M mihee siε võtid enelee mokomaa hoolõõ miks sa võtsid endale niisuguse mure (kaela)?; Li mihee sillõ lukkaa pimmiäᴢ miks sa pead pimedas lugema?; M iivana suuttu naizõõ päälee, mih̆hee nii izälee vassaᴢ Iivana vihastas naise peale, (et) miks (see) isale nii vastas; 2. milleks, mille jaoks для чего; M mih̆́h́ee sillõõ raχ̆χaa milleks sul(le on) raha vaja?; Lu mihee sillõ piεb rihmaa milleks sulle köit?; J mihee maata neitüzellee rl. milleks maad neiukesele!; 3. kuhu куда; P i vei kõikk tšentääb mihe ja viis kõik kes teab kuhu; ■ L mihie siε tunnõᴅ millest (mille järgi) sa (ära) tunned? – Vt. ka mi¹, mihii, mihsi, mimperässä, miŋkperäss, misee, mitä.

miheiᴅ P (ei) kuhugi, (ei) kusagile никуда; tämä p päässü ahjuo pεält miheiᴅ ta ei pääsenud ahju pealt kuhugi.

miheleeʙ M millegipärast почему-то; mihe-leeb on lõhgõnnu seinä millegipärast on sein pragunenud.

mihii M = mihsi; mihii siä minuu tara kõvii vara elkod lazzõd maalõõ rl. miks sa, mu aed, nii vara lased õied maha?

mihlia [?] (Kr), pr. mihlib Kr armastada любить, миловать.

mih/si Kett. K -s K U P Lu J miχs Lu -siɢ I mis/si K R-Eur. M Lu Li J -s K M Lu J Ku mis R-Lön. miks, mispärast почему, отчего, зачем; Li missi et tuõ tänne miks sa ei tule siia?; Lu missi sinnua nii kõvassi laizgutõʙ miks sa nii laisk oled?; I mihsis siä et kuulõllum min̆nua miks sa ei kuulanud mind?; M en tää, missi nii rahvas pajattaaᴢ ma ei tea, miks rahvas nii kõneleb; ■ (liitunult eitusverbi vormidega слитно с формами отрицательного глагола) M misseʙ (Set. 71) miks ei, miks mitte; M missen, menen (Set. 7) miks mitte, lähen (küll). – Vt. ka mihee, mihii, mimperäss, miŋkperäss, misee, mitä.

mii vt. mikä.

mii/hala (K) -hhala M -χχala I, g. -halaa K mihklipäev (8. XI) Михайлов день; M jarvõlla õli miihhala praaznikkann Jarvigoištšüläs oli mihklipäev pühaks; I miiχχalana tüüt ep tehtü mihklipäeval ei tehtud tööd. – Vt. ka mikkeli.

miihkeli-päivä Lu = miihala; miihkelipäivä õli, ühs päivä püh́h́ää piettii niku muitatši pühii oli mihklipäev, (siis) peeti üks päev püha, nagu muidki pühi (peeti).

miihlapäivä M = miihala; miihlapäivä on pontilois praaznikka mihklipäev on Pontizõõ külas püha.

miikku/la K L P M S Lu Li Ra -lõ Lu -l J, g. -laa Lu Li -la J 1. nigulapäev (kevadine 9. V, talvine 6. XII) Никола, Николин день (весенний и зимний); P kahs miikkulaa, sütšüz-miikkula i tševäd-miikkula (on) kaks nigulapäeva, sügisene (talvine) nigulapäev ja kevadine nigulapäev; S med́d́ee tšüläzä õli miikkula praaznikka meie külas oli nigulapäev püha; P pääle miikkulaa nõisass tšülvämää kagraa da õzraa da nisua pärast (kevadist) nigulapäeva hakatakse külvama kaera ja otra ja nisu; Lu perrä miikkulaa joulunn päiv on pitšep kukoo harkkamusõõ pärast nigulapäeva, jõulude ajal on päev kukesammu (võrra) pikem; Lu talvõl meil peetti miikkula praaznikkaa talvel peeti meil nigulapäeva; Lu tševäd miikkula kevadine nigulapäev; Li talvi miikkula sügisene (talvine) nigulapäev; 2. püha Nikolaus, Nikolaus Imetegija (= meremeeste kaitsepühak) святой Николай, Никола чудо-творец (покровитель моряков), Микола; Lu merijumal meil õli miikkula, jutõltii pühä miikkula veel meremeeste kaitsepühak (merejumal) oli meil Nikolaus, öeldi veel püha Nikolaus; J paa tšudotvortsaa (miikkula) ette tšüünteliä pane Imetegija (Nikolause ikooni) ette küünal; M tällee tšäzzettii miikkulaa obraazallõõ risitä teda kästi Nikolause ikooni ees palvetada (risti ette lüüa); 3. suur paast, jõulupaast, nigulapaast рождественский или никольский пост; Lu miikkula pühä alki sütšüzüssä pühäpanekissa, ja jouluussaa suur paast (nigulapaast) algas sügisel paastu algusest ja (kestis) jõuludeni; Lu miikkula paasto suur paast (nigulapaast); Li miikkulaa pagõttõma suure paastu (nigulapaastu) lõpp. – Vt. ka sütšüz-, talvi-, tševäd-.

miikkulapäivä Lu nigulapäev (6. XII) Нико-лин день; miikkulapäivä meil kutsuttii tšerikkopühäpäivä; piettii nellä päivää püh́h́ää; tšihutõttii olutta jõka taloᴢ, nellä päivää guĺatattii ja omat tšäütii võõraziiᴢ nigulapäeva peeti (kutsuti) meil kirikupühaks; peeti neli päeva püha; igas talus pruuliti õlut; neli päeva pidutseti ja sugulased käisid võõrusel.

miikkula-pühä Lu suur paast, jõulupaast, nigulapaast рождественский или никольский пост; miikkula-püh́h́ää õli kuus näteliε suurt paastu (nigulapaastu) peeti kuus nädalat.

miil/a (Ja-Len.), g. -aa = miili¹; kahõsa sattaa miilaa (Len. 237) kaheksasada miili.

miilasĺiivõ/i M, g. -i armuline милостивый, милосердный; miikkula miilasĺiivõi annap sillõõ rah̆haa armuline (püha) Nikolaus annab sulle raha.

miil/i¹ Lu, g. -ii Lu (mere)miil (морская) миля; üväl perätuulõl i meni viistõiššõmõd miiliä vai sõlmõa; ku õli peen tuuli, üht miiliä menit kahs tunnia hea pärituulega läkski (purjelaev) viisteist miili või sõlme (tunnis); kui oli nõrk tuul, läksid üht miili kaks tundi; meri miili meremiil. – Vt. ka meri-.

miili² vt. meeli.

miilit/tsa M, g. -saa miilits(ajaoskond) милиция; johzin miilittsaa, juttõlin, što varkaad õltii tšüläzä jooksin miilitsasse, ütlesin, et vargad olid külas. – Vt. ka miĺittsi.

miilo/sti L -śti P, g. -stii almus, armuand милостыня; L tšüzüb miilostia palub almust.

mii/ra¹ L M Kõ Ja Lu Li I (P) -r Lu J-Tsv. Ми́ра K-reg.2, g. -raa L M Lu J -ra J 1. maailm мир, свет; I miä tah̆hoo täätääɢ, mikä kõittši miiraza on ma tahan teada, mis kõik maailmas on; P tšen on alassi, miiraz niittii, alassi õlõjalyõ tšiutto vs. kes on alasti, (siis) maailmas on niiti, (et) alastiolijale särk(i (õmmelda); L kõikyõ miiraa maĺitvaᴅ kogu maailma palved; 2. rahvas народ, мир; J tänävä tšerikkoz nii paĺĺo miira, jot omenõllõ bõõ kuhõ tokkua täna (on) kirikus nii palju rahvast, et õunal pole kuhugi kukkuda; J vana onissima nõisti miirakaa süüttemä vana Onissimat hakati rahva poolt (= ühiselt) toitma (söötma); Lu väräjää i suurõõ paat tšiin, a miiraa suut et paa tšiin vs. paned ka suure värava kinni, aga rahva suud (sa) kinni ei pane; 3. külakond, kogukond община, мир; M seemet saimma miira magazeissa (Len. 264) seemet saime kogukonna magasiaidast. – Vt. ka maa-.

miir/a² M mira Kõ, g. -aa rahu мир; Kõ leeb mira kahtšümmett kahõssamõiz august kahekümne kaheksandal augustil sõlmitakse (tuleb) rahu; M miiraa aikann rahu ajal.

mii/ra³: -r J-Tsv., g. -raa ~ -ra J mürri-, salvimisõli миро; pappi võd́d́õb loba miirakaa preester salvib otsmikku mürriga.

miiᴢ vt. meeᴢ.

mikke/li M Lu Li -ĺ M, g. -lii M mihklipäev (soomlastel) Михайлов день (у финнов); M mikkeĺ õli rasivõõ tšüläzä praaznikka mihklipäev oli Rasi külas püha; Lu mikkeliä soikkolas piettii Soikkolas peeti mihklipäeva; ■ Li tämä on niku kärä mikkeli, ääli aina kärizeʙ ta on nagu k. m., hääl aina käriseb. – Vt. ka kärä-. – Vt. ka miihala, miihkeli-päivä, miihlapäivä.

mikä Kett. K L P M Kõ Lu Li Ra J I Ku miḱä J Ku mitšä K-Ahl. mi K L P M Po Lu J I (R U Kõ V Li) mii M, g. minee K P Lu Li Ku minie L P mizee K M miz̆zee M mizzee Po migää Lu Li Ra J miğgää I mii K-Set., part. mitä K L P M Kõ V Po Lu Li Ra J I Мита́ ~ Ми́дя Pal.2 Ми́да K-reg.2 1. interrog. mis; kes что; кто; K nellä meessä sõisovad ühee šĺääpii alla, mikä se on. lauta mõist. neli meest seisavad ühe mütsi all, mis see on? – Laud; Lu mitä se on mis see on?; L mitä pεäka on mis peal viga on (mis peaga on)?; P mid ne on mis need on?; P miniekaa mašina tšäüʙ millega rong liigub?; P mitä siε henttsuuᴅ mis sa hulgud?; Lu millä ~ migäl mennä võttamaa millega (mõrsjat) võtma minna?; Po mizzee pääle (mizess) siε duumaᴅ millest sa mõtled?; Lu minee perässä sinnua lüütii mille pärast sind löödi?; Li migää perässä ~ minee perässä mispärast? miks?; K mi siä õlet (Ahl. 110) kes sa oled?; 2. relat. mis; kes что; кто; Lu mikä on keittämättä, se on toorõ mis on keetmata, see on toores; Lu ühs vohma rohkaap tšüzüʙ, mitä tšümmee tarkkaa võivõᴅ vasatõ vs. üks loll küsib rohkem, kui kümme tarka suudavad vastata; K rätte, mineekaa pühtšiä tšäsii rätt, millega käsi pühkida; Li konnaa näd lazzõp kuruu (~ kuruᴅ), migässä poigat tullaa konn, näe, heidab kudu, millest tulevad pojad; L mitä sai leiväss kõikk seimmä mis kõlbas (mida sai) leivaks teha, kõik(e) sõime; Lu mitä on tultu, sitä piäp tehä mille pärast on tuldud, seda tuleb teha; Lu nüd jo nii kõvassi unohtan, a mi aikaa on pääᴢ, ned mälehtän nüüd juba nii palju unustan, aga mis ammu on peas, neid (asju) mäletan; J migää sain, senee jõin mille sain, selle jõin (maha); I leeb migällä suurussaaɢ on, mida süüa hommikueineks; Lu tälle mitä nii juttõõ, mitä nii tšäzi tehä, ep tämä hooli, epku nõis tetšemää talle ütle ükskõik mida, ükskõik mida käsi teha, ei tema hooli (kuula) ega hakka tegema; I i kõikkõlaisii tetši i astikkoja ii mitä puuttu ja tegi igasuguseid (nõusid), ka pütte ja mis ette sattus; Ku meije küläz oli ühz meeᴢ, miḱä läkäz mitä eb oltõ, i mitä eb lee meie külas oli üks mees, kes rääkis, mida ei olnud ja mida ei tule; M a mitä õli vaattajia minuu siällä, ne võtõttii kõik kasõttii aga (need), kes olid mind seal vaatamas, need kõik kasteti (märjaks); 3. mis (koos eelneva pronoomeniga ‘kes’) что (с предыдущим местоимением ‘кто’); I meevät taas tüülee; tšen mitä teeʙ lähevad taas tööle; kes mida teeb; Ku ken i mitä, a sika ain ommaa kk. kes mida, aga siga aina oma; I ehtiüväᴅ, tšen miğgää paaʙ ül̆lee rõivastavad end (jõulusandiks), kes mida (mille) paneb selga; 4. missugune, milline, mis какой; M ai mi peen popastõri oi missugune väike abikarjus!; L mi maa, se on maaneri, mi lintu, se on tšieli, mi tüö, se on sõpa vs. milline (on) maa, selline on komme, milline lind, selline on laul (keel), milline töö, selline on rõivas; M ahonurmi on se, mikä maa ookaaʙ kesapõld on see maa, mis puhkab; Lu mikä kas on ihmeellin inemin mis imelik inimene see on!; M mikä nüt karetti tuli mis tõld nüüd tuli?; J migää tüü mees siä õõᴅ mis tööd sa teed (missugune töö mees sa oled)?; J mikä temppu siäll õli mis seal juhtus?; K mi päivä siis tänännä on mis päev siis täna on?; J migäll aika nämä joutusti kotto mis ajal nad koju jõudsid?; M millä mallia siä senee teiᴅ mismoodi sa selle tegid?; J mill viisi ~ migäll viittä ~ mill koosia mismoodi, mil viisil?; M mikä millõõ on aźźa täätää, miltized linnuᴅ mis (see) minu asi on teada, millised linnud (on olemas)!; Ku mikä sis hään nii lust́śɪ, niisammaa nenän nall oŋ kahs aukkoa kui muillakkɪ mis ilus ta siis nii on: niisama on nina all kaks auku nagu teistelgi!; J mikä mokom vaaž-noi d́eel mis(sugune) tähtis asi (see siis on)?; 5. miski что-то, что-либо, кое-что, нечто; M mikä tšuudittaab ize entää miski kummitab iseenesest; M kui tšell vaivatap silmiä, vai mikä on tapahtunnu, siz mennäs sinne võrottamaa kui kellelgi on silmad haiged või midagi on juhtunud, siis minnakse sinna ohverdama; L ku sill lieb mitä vajaa, tulõ kassyõ paikkaa kui sul on midagi vaja, tule siia kohta; Lu se on moikattava ku mitä ep tappaa see on pilgatav, kui (inimesel) midagi puudub (= kui inimene on poole aruga või vigane); Lu sõmõrtšivi, sitä ku mineekaa lüüᴅ, raŋkaakaa, tämä hajjooʙ, murõnõʙ liivakivi, kui seda millegagi lööd, raskega, (siis) ta laguneb, mureneb; Lu tänävä mitätši piäp tehä täna tuleb midagi teha; Lu mikä itšänää se õli miski see (ikka) oli; J etsi mitä nibuit bufetiss süüvve otsi puhvetikapist midagi süüa; J viska mitä ni buit koirõlõ viska midagi koerale; M mikä leeb on niku päältä nätšüvä, etti pojo tuõb läsimää midagi on nagu pealt näha, et poiss jääb haigeks; M miä kojo mitä pajatin ma midagi rääkisin; 6. mingi какой-то; Lu minee rätii pani puhhõõ mingi räti pani puu külge; Lu ku mikä juttu meeʙ, kõiɢ nõisõvat pajattamaa kui mingi jutt läheb (liikvele, siis) kõik hakkavad rääkima; 7. (ei) miski ничто; J nütt bõõ tehä mitä muut ku võtta kisa ja menne kerämä nüüd pole teha midagi muud, kui võtta kott ja minna kerjama; J eb mitä tehä, piäb menne ei ole midagi teha, tuleb minna; 8. mida ( … , seda … ) чем ( … , тем … ); Lu mi süveb meri, se tuõp kõrkaapi ja arvapi lainõ mida sügavam meri, seda kõrgem ja harvem tuleb laine; J mi varõp, see parõp mida varem, seda parem; 9. kas … või … ; nii(hästi) … kui ka … или … или … ; как … так и … ; M meil on ühskõiɢ, mi põlto, mi nurmi meil on ükskõik, kas põld või nurm; ■ P mitä siε õlõd läsivä vai kas sa oled ehk haige?; Lu mill sinn eb õõ mitä mennä mul ei ole asja sinna minna; Lu isuttii mitä isuttii istuti tükk aega (istuti mis istuti); J blagoit maat eb mahz mitä i tšüntä, ühellaim mittäit ep kazvo viletsat maad ei maksa üldse kündagi, nagunii midagi ei kasva; Lu passibo. – eb miltä tänan! – Pole tänu väärt!; J tämä mitä voimaa hailahtõõb nagraa ja kaĺĺuʙ ta lagistab naerda täiest kõrist ja karjub; M mikä leep kukõd ratkoaz laulaa millegipärast kuked lõhuvad laulda. – Vt. ka ebnii-.

mikäiᴅ P M (Kett. K R L Kõ Lu J I) mik̆käiᴅ M Kõ, g. miz̆zeiᴅ M, part. mitäi/ᴅ Kett. K R L P M Lu -tä K-Ahl. mit̆täiᴅ M Kõ I mittäi/ᴅ M Kõ Lu I J -tä I 1. miski что-то, что-нибудь, что-либо; P põllol mikäid ain tulõʙ põllult miski ikka tuleb (= põld mingit saaki ikka annab); I antagaa mit̆täiᴅ millõ andke mulle midagi; M tämä miz̆zeit teeʙ, nii maailmaa makuzassi (kui) ta midagi (= mingi söögi) teeb, siis väga maitsvalt; Kõ tõin kõõs sööʙ mit̆täiᴅ kuivaa, siz ikotaʙ kui mõni sööb midagi kuiva, siis luksub; 2. mingi, mingisugune какой-то; M täm eb jõutõnu õmall aigallõ, tällee mikäit tuli mässärüᴢ ta ei jõudnud õigel ajal, tal(le) tuli mingi takistus; Kõ siäl on domovikka niku inehmiin mik̆käiᴅ seal on majahaldjas, nagu mingi inimene; I ženih̆haa tetšiväᴅ, oppõõs tetšiväᴅ migässäissä puissa (jaanipäevanaljana:) tegid peigmehe, tegid hobused mingisugustest puudest; 3. (ei) miski ничто; I tüttäreᴅ antõvaᴅ lekarstvoo, eb mit̆täit tälle avittannuᴅ tütred andsid arstimeid, miski ei aidanud teda; J nii on upŕamoi lahs, jot tšettäit i mittäit ep kuuntõõ on nii kangekaelne laps, et ei kuula kedagi ega midagi; M bõlõ mit̆täät pah̆haa pole midagi halba; I millissäiᴅ mittäiᴅ näväᴅ eväᴅ antannuuᴅ meilee nad ei andnud meile mitte midagi; M miε en peltšää millizee mit̆täiᴅ ma ei karda mitte midagi; 4. (ei) mingi, (ei) mingisugune никакой; M tämä on nii tülppä ińeehmin, täm̆määsee ep tartu mik̆käid õpõtuᴢ ta on nii nürimeelne inimene, talle ei hakka külge mingi õpetus; ■ P tšizgob mitäit säätä kisub nagu tormi(le); M oottõõ, miä sillõõ juttõõn mit̆täit salajuttua oota, ma räägin sulle ühte salajuttu; M tširppa bõõ mit̆täiᴅ kirpe pole sugugi; M täll eb õõ ram̆moa millizee mit̆täiᴅ tal pole üldse jõudu. – Vt. ka eb-.

mikäidni (P), g. mineidni P miski; keegi что-то, что-либо; кто-то, кто-либо; panõ deŋgad mineidni tõizyõ nimele pane raha kellegi teise nimele (hoiule).

mikä-ittšää Lu mis tahes, ükskõik missugune любой; mikä-ittšää aźźa mis tahes asi.

mikä/leeʙ M mikä-leeʙ Lu (P) -lieʙ P -leʙ P M Kõ -lee Lu Li I Ku (K Ra J) -le·e Lu -le Lu Ra J (K) mikä-le J-Tsv. -leeɢ ~ -lleeɢ ~ mikä-le·eɢ I, g. minelee Lu, part. mitä/leeʙ M mitä-leeʙ ~ -leʙ P M -lee K Lu J -le K 1. miski; keegi что-то, нечто, что-то, некто; Lu mikäle·e dumizõʙ miski tümiseb; I mikäleeɢ tapahtujõ minukaa minuga juhtus midagi; Lu välissä kazvab mitälee tšättee vahel kasvab midagi (= mingi kasvaja) kätte; P tämä mitälep pajatti ta rääkis midagi; Lu minelee peräss tämä nõisi läsimä millegipärast jäi ta haigeks; J mikä-le häülüp tšiutonn all, taita tširppu miski liigub särgi all, vist kirp; Ku kuulen, ettᴀ̈ mikälee šappaap tuaʙ kuulen, et keegi paterdab tulla; 2. mingi, mingisugune какой-то, некий; J nii tuli mikäle voimõtuᴢ jot em või mittäit tehä nii tuli mingi jõuetus (peale), et (ma) ei saa (= ei suuda) midagi teha; J migädle hrupkoid niglõᴅ: kui tšättee, nii kattši mingi(suguse)d haprad nõelad: kui kätte (võtad), nii (on) katki; Kõ õli võtõttu, što siäl om mikäleb eläjä, riiga pappi arvati, et seal on mingi elusolend, rehetont; M mikäleeʙ on tšerik̆koo meno (see) on mingi kirikuasjandus; P mitä-leeʙ tulõʙ ilmaa muutoᴢ, siᴢ toož aikutaʙ (kui) tuleb mingi ilmamuutus, siis ajab ka haigutama; Lu minesslee juurõss on tehtü sigla mingist juurest on tehtud sõel; 3. millegipärast, miskipärast почему-то, отчего-то; M ep tõmpaa pliitta, mikäleep savvutaʙ pliit ei tõmba, millegipärast ajab suitsu (sisse); M mikäleeb ikotutaʙ millegipärast ajab luksuma; Lu mikälee tämä nõisi läsimää millegipärast jäi ta haigeks. – Vt. ka mikä, misselee, mitäleeʙ.

mikä/ni Li Ra (M) -nii (Ra J) -niiᴅ (Ra), part. mitä/ni M Ra -nii Ra J -niiᴅ Ra 1. miski что-то, что-нибудь, нечто; Li silla õli mikäni sul oli midagi (viga); J ajõttii mitänii naapurissa toomaa aeti midagi naabrilt tooma; Ra tšen pesi pokkoinikkaa, sellee annõtaa mitänii sõppaa kes pesi surnut, sellele antakse (tasuks) mingi rõivaese; 2. (ei) miski ничто; M muut eb mitäni muud ei midagi.

mikä-nibut́ Lu Li mikänibuit ~ mikä-nibu·it J mikä-ni-buit J-Tsv. 1. miski что-то, что-нибудь, нечто; J võta mikä-ni-buit tšättee de kižgit kanat tarass võta midagi (miski) kätte ja kohuta kanad aiast (välja); Li sinne ahjoo takkaa saaʙ mitä-nibut́ panna sinna ahju taha saab midagi panna; 2. mingi какой-либо, какой-нибудь; J komzolissi vad́d́õlaizeᴅ kutsuta sõppa, kump om migässnibuit poolta muudõr k-ks nimetavad vadjalased rõivast, mis on millegipoolest imelik.

mikä-se J-Tsv., part. mitä-se interrog. mis (see) что (это); mikä-se on tšäeᴢ mis (see) on käes?; mitä-se mokoma tämä laadiʙ mida (niisugust) ta teeb?

mik/ää (P M V Lu Li Ra J Ku) -kää Lu -kä Lu Li, part. mit/ää P Lu mit̆tää M Kõ V -tää Lu Li J -tä Lu Ra J Ku 1. (ei) miski ничто; Lu valkaaz liivikkoz mikkä ep kazvo valges liivikus ei kasva midagi (miski); Lu mikkä eb avita miski ei aita; Lu tälle mikkä eb näütti talle ei meeldi miski; P en miä saannu mitää tämääkaa arvua, mitä tämä millyõ pajatti ma ei saanud temast midagi aru, mida ta mulle rääkis; P kuultamattomõinõ lahsi ep tõttõlõ mitää sõnakuulmatu laps ei kuula midagi; M tämä izze eb mit̆tää tee, kõik tehäᴢ rahvaa tšäeᴅ tema ise ei tee midagi, kõik teevad teiste inimeste käed; Lu tehä bõllu mitää teha polnud midagi; Lu ku lumi oŋ kaugaa pääl, siz avvoob õrasõõ, mittää eb jää kui lumi on kaua maas, siis hautab orase (ära), midagi ei jää (järele); Lu miä em peltšää mittä mittää ma ei karda mitte midagi; Lu millissä mittää en saanu ma ei saanud mitte midagi; Ra eʙ mittä (pole midagi); 2. (ei) mingi, (ei) ükski никакой; Lu siä õõd laiskakoira, et kehtaa mittää tüütä tehä sa oled laiskvorst, ei viitsi mingit tööd teha; Lu mikkää tüü eb jovvu ükski töö ei edene; M em miä mälestä itkua mit̆tää, idgõn niisa·mii ma ei mäleta ühtegi itku, itken niisama; J tällä rauhaa bõõ mittä tal pole üldse rahu (mingit rahu); Lu sitä miä niku em pannu millõõ seda ma nagu ei pannud tähele (millekski).

mikääᴅ (M-Set.) mik̆kääᴅ M (Kõ), part. mitäät M-Set. mit̆tääᴅ M Kõ 1. mingi, mingisugune какой-то; M mussa katti rissii teetä meneʙ, siz leeb mik̆kääd nikõltuss (uskumus:) (kui) must kass läheb risti üle tee, siis juhtub mingi äpardus; 2. (ei) miski ничто; Kõ bõllu mit̆tääᴅ polnud midagi; M en juttõõ mitäät (Set. 72) ma ei ütle midagi; M bõlõ mit̆täät pah̆haa pole midagi halba.

miĺit/tsi J-Tsv., g. -sii J = miilittsa; med́d́e poik meni miĺittsii sluužima meie poeg läks miilitsasse tööle.

millei/n Lu, g. -zee Lu milline, missugune какой; millein sää missugune torm!

milleinkaa Li (ei) ükski, (ei) mingisugune никакой; tämä on nii kehnoo tavakaa, jot eb milleinkaa inemin tälle näütti ta on nii halva iseloomuga, et ükski inimene ei meeldi talle.

mille/n Po (Lu) -ne I (Kr), g. -zee 1. milline, missugune какой; I õmaza rattiiza õlivaᴅ salvoᴅ tehtüüᴅ, kuhõɢ millessä viĺd́aa pannaɢ omas aidas olid tehtud salved, kuhu millist vilja panna; I i sis mokomaa noorik̆kõõ ehittäväᴅ, tšeltä sõppaa millessä saavᴅ ja siis ehivad (valmis) niisuguse (vale)pruudi, kellelt vaid millist rõivast saavad; 2. interrog. milline, missugune какой; I millene õlud on milline õlu on?

milleneiᴅ I = millineiᴅ; 1. milleneid natša·ĺnikk õli tapõttus sinneɢ mingi(sugune) ülemus oli seal tapetud; 2. vaivaa bõllum millessäiᴅ valu polnud mingisugust; ■ a muuta bõllum millessäiᴅ mittäiᴅ aga muud polnud mitte midagi.

millenkaa (Lu) = milleinkaa; tšen millezesskaa tüüssä ep tšeeltii i tšiiree teeʙ, se on ahkõra inemin kes ühestki tööst ei keeldu ja teeb kiiresti, see on virk inimene.

millill/eeʙ: -ieʙ P = milläilleeʙ.

milli/n K P M Kõ Lu Li Ra (J I) -in (Li) -ne M Kõ J-Must. -nee K-Ahl., g. -zee K M Lu -zie P -z̆zee M 1. relat. milline, missugune какой; Lu saunannain leži päivää tõizõõ, millin aika tšel õli sünnitaja (nurganaine) lamas päeva (või) kaks, kuidas kellelgi aega oli; Lu tširjaz onõ, millizet praaznikad i pühäd on pühakirjas on (= öeldakse), missugused pühad ja paastud on (olemas); 2. milline (... selline) какой (... такой); K millin varnikkõ kuumalõõ, mokoma i kuumuškalõõ milline ikoonirätt meesvaderile, selline ka naisvaderile; Kõ milline puu, mokomad i võzaᴅ vs. milline puu, sellised ka võsud; 3. interrog. milline, missugune какой; P millizizä tšülizä õli vad́d́alaisii millistes külades oli vadjalasi?; K millin tšisla mis kuupäev?; Kõ millizell päiväll se õli mis (millisel) päeval see oli?; Kõ millin kazvo on lahzõll kui suur on laps?; 4. (ei) mingisugune никакой; Li tervüssä ed õsa milliizillä rahoilla, ni kullal tervist ei osta (sa) mingisuguse raha ega kulla eest; ■ K kõõz millin päivä mentii mis tahes päeval mindi; M miε en peltšää millizee mit̆täiᴅ ma ei karda mitte midagi; Lu millissä mittää en saanu ma ei saanud mitte midagi. – Vt. ka kojo-.

millin/eiᴅ P I (K Li J) -eiᴅ P 1. mingi(sugune) какой-то, некий; I millineid natša·ĺnikk õli tapõttus sinneɢ mingi(sugune) ülemus oli seal tapetud; I millineiᴅ tuuʙ naizikko ili meeᴢ tuleb mingisugune naine või mees; 2. (ei) mingi(sugune), (ei) ükski никакой; I suppia ku et soolaaɢ, suppi niku roho on, eb õõɢ millissäiᴅ mak̆kua kui (sa) supile soola ei pane, (siis) supp on nagu rohi, ei ole mingi(sugus)t maitset; P sinua millineit pojo eb võta mehelie sind ei võta ükski poiss naiseks; ■ J en saanu petteriz millissäit mittää ma ei saanud Peterburist mitte midagi; I millissäiᴅ mittäiᴅ näväᴅ eväᴅ antannuuᴅ meilee nad ei andnud meile mitte midagi. – Vt. ka eb-. – Vt. ka milleneiᴅ.

milliońee/ri: -r J-Tsv., g. -rii J miljonär миллионер; sain kõrt i miä milliońeerissi, terve(lt) kopekk oŋ kormunõᴢ sain kord minagi miljonäriks: terve kopikas on taskus.

milloin [< sm] J-Tsv. Миллоинъ Pal.2 millal, kunas когда; J milloin tuli poik sluužbõss, em mäleht millal tuli poeg sõjaväeteenistusest, (seda ma) ei mäleta.

miĺĺon/i J-Tsv., g. -ii J miljon миллион.

milläille/eʙ: -e Li mingisugune какой-то, некий; miä kattsozin, siäl õli milläillee inemin ma vaatasin, seal oli mingisugune inimene.

mill/äin Lu J (Li) -ain Kõ Lu (J) -ainõ Li, g. -äizee Lu -aizõõ Li 1. relat. milline, missugune какой; Lu konosamenttiš tširjotõtaa, milläin onõ lasti, kui paĺĺo onõ lastia, kuss on laitattu lasti, kuhõõ meeb lasti lastikirjas kirjutatakse, milline on last, kui palju on lasti, kust last on saadetud, kuhu last läheb; 2. milline (koos eelneva pronoomeniga ‘kes’) какой (с предыдущим местоимением ‘кто’); Lu tšellä milläin tuõp tauti mis haigus kellele(gi) tuleb; J tšen millaisõõ surmaa vaa õli koollu, kõikkii pominoitõttii tšerikkoza kes mis surma oli surnud, kõiki mälestati kirikus; 3. milline ( … selline) какой ( … такой); Kõ millaizõd ilmad ovad ümpär joulua i veerisseetä, mokomad ilmad ovad ümpär kupoĺua millised ilmad on jõulu ja kolmekuningapäeva paiku, sellised ilmad on (ka) jaanipäeva paiku; 4. interrog. milline, missugune какой; Lu milläin onõ laivaa lasti milline on laeva last?; 5. (ei) mingisugune никакой; Li tervüssä ed õsa milläizillä rahoilla, ni kullal tervist ei osta (sa) mingisuguse raha ega kulla eest.

milt M peaaegu почти, чуть не; miä milt en idgõ ma peaaegu nutan.

miltei/n: milt̆tein M, g. -zee = milten; juttõlin milt̆tein aźźa õli rääkisin, missugune asi oli.

milt/en Po (I) -ene I -tene (I), g. -ezee, pl. -eeᴢ I relat. milline, missugune какой; I piäb vaattaag miltene se ženiχχa peab vaatama, milline see peigmees (on); I tääsi kõõs miltene ilma tuõbõ teadis, kunas missugune ilm tuleb; I tootii meet tääm miltteziä toodi mine tea milliseid.

milt/in K M Li Ra J I (P Lu) -iin K M Lu -ine L I -inee K-Ahl. -tin K M -tine M, g. -izee I -isee K-Ahl. -iizee ~ -tizee M, pl. -iiᴢ I 1. relat. milline, missugune какой; J miä meen kattsomaa, miltin lehmä on i kui paĺĺo nämä tahotaa ma lähen vaatama, milline lehm on ja kui palju nad (tema eest) tahavad; J duumaan, miltin see juttu leeneʙ mõtlen, missugune see jutt tuleb; I nää miltiis kõrkõat kazvivaᴅ näe, kui pikaks (missugused pikad) nad kasvasid!; 2. milline (koos eelneva pronoomeniga ‘kes’) какой (с предыдущим местоимением ‘кто’); M järjüll issuzivad mehet, tšell milttin töö pingil istusid mehed, kellel missugune töö (oli käsil); 3. milline ( … selline) какой ( … такой); Li miltin kala, mokom õli võrkko milline kala, selline oli (ka) võrk; 4. interrog. milline, missugune какой; L miltizess siε lidnass õlõt tullu millisest linnast sa oled tulnud?; M miltiiss karvaa mis(sugust) värvi?; M miltiziä bõ õli marjoit milliseid marju ka polnud!; 5. mingi(sugune) какой-то; M miltin leeb on õllu saunaa makko mingi(sugune) saunahaldjas on olnud; 6. (ei) mingi(sugune), (ei) ükski никакой; L eb miltine lintu nii lentεä kui miε ükski lind ei lenda nii nagu mina. – Vt. ka kojo-.

milti/neiᴅ K L P M (I) -ineiᴅ (M) 1. mingi-(sugune); keegi какой-то; кто-то; K ku bõõ sõzarta, siz on miltineid sukulain (Al. 25) kui pole õde, siis on keegi sugulastest (mingisugune sugulane pruutneitsiks); M taitaa miltineiᴅ nasto epoeellä tetši kasseem paikkaa rootšitoo, siin õli täm̆mää sarka vist keegi Nasto tegi enne-

vanasti siia paika (metsast puhastatud) uudismaa, siin oli tema põllutükk; 2. (ei) mingi-(sugune), (ei) ükski никакой; L ei piε millõ miltissäiᴅ mahsua mulle pole mingi(sugus)t tasu (maksu) vaja; M mill ebõõ miltissäiᴅ õnnõa mul ei ole mingi(sugus)t õnne; L ep sinua miltineid myõkka lõikkaa sind ei tapa ükski mõõk.

miltinleeʙ M mingisugune какой-то; meni miltinleeʙ staruha läks mingisugune vanaeit.

milt/õinõ I -tõin Kõ, g. -õizõõ 1. milline (koos eelneva pronoomeniga ’kes’) какой (с предыдущим местоимением ’кто’); I tšellee mil-

tõinõ arpa puutuʙ kellele milline liisk satub; 2. mingi(sugune) какой-то; Kõ se on milt-tõin vait tarelka iĺi bĺuudotška see on vaid mingi(sugune) taldrik või alustass.

miltõ/nõ I, g. -zõõ = milten; ühsi manaha tšäüsi tšennätäɢ talvõlla. miltõnõ suuri tšülmä õli, ainõ tšennätäɢ üks munk käis talvel paljajalu. Milline suur külm (ka) oli, ikka (käis) palja-

jalu.

milt/äin Lu Li Ra J -täin M, g. -äizee Ra J 1. relat. milline, missugune какой; Li miä en mälehtä, miltäin eglee õli päivä ma ei mäleta, missugune ilm eile oli; Li miltäin leep tšesä, vihmõkõᴢ vai kuiva milline tuleb suvi, vihmane või kuiv; J kuulid miltäiss prittša pajatti pappi viinaa juumizõss kas kuulsid, missugust mõistujuttu rääkis preester viinajoomisest?; 2. interrog. milline, missugune какой; J miltäizell mitall võip sünnid mitat millise mõõduga saab patte mõõta?; Li a miltäin ammõtti aga missugune amet (tal on)?; J miltäim mokomõin? – a siltäin jot siä dõõ kõnsait i nähnü missugune? – Aga niisugune, et sa pole kunagi näinudki; 3. (ei) mingisugune, никакой; J en saanu petteriz millissäit mittää, a enellee miltäizii sõpoi (ma) ei saanud Peterburist mitte midagi, aga endale (sain) mingisuguseid rõivaid; J a süümisse ebõõ miltäisse aga süüa ei ole midagi (sööki ei ole mingisugust); 4. keegi кто-то, кто-нибудь; Lu meen .. pajatan, võip õlla miltäin võtap (Len. 278) lähen .. räägin, võib-olla keegi võtab (selle töö teha).

miltäin-l/eeʙ: -e (J-Tsv.) = miltinleeʙ; ferššõli anti läsijellee miltäiss-le võd́d́õtt velsker andis haigele mingisugust salvi.

miltäintši J-Tsv. (ei) mingi(sugune), (ei) ükski никакой; sinuss ebõ miltäisstši appia sinust ei ole mingi(sugus)t abi; miltäintši tüü eb laadiu, niku końoll ükski töö ei laabu, nagu käpardil.

mimperäs/sä Lu -s M mispärast, miks почему, отчего, зачем; Lu mimperässä sinnua lüütii mispärast sind peksti (löödi)?; M mimperäss sitä tehtii, en tää mispärast seda tehti, (seda ma) ei tea. – Vt. ka mi¹, mihee, mihii, mihsi, miŋkperäss, misee, mitä.

minanos/sa (Ja-Len.), g. -aa miiniristleja, -laev миноносец; menettä germanii võttamaa vassaa minanossaa (Len. 235) lähete Saksamaale miiniristlejat vastu võtma.

min/d́a Kett. P M Po Lu I mińd́a Kett. Po Lu I (Len.) -d́ä P M I -d́ja (P) -dja Kett. K-Al. -djä K-Al. -ja Kett. K-Sj. J -jä K-Ahl. J-Must. Ku miń/ja Lu J -ńa Li J -ńä ~ minńa J -ńõ ~ -ń J-Tsv. minija Ra J, g. mind́/aa Kett. -jaa P miń/d́aa Po Lu -ńaa J 1. minia невестка (жена сына), сноха; I tämä minuu mind́ä, vanapaa poigaa nainõ tema on minu minia, vanema poja naine; Lu enn kutsuttii mińja, a nüd ain nimelt kutsutaa ennemalt kutsuti minia(ks), aga nüüd kutsutakse ikka nimepidi; P jumal anti mind́jaa meeltä möö jumal andis meelepärase minia (andis minia meele järele v. meelt mööda); J eb antannu minjalõõ magata rl. ei lasknud minial magada; Lu kui eläd mińd́aakaa kuidas (sa) miniaga läbi saad (miniaga elad)?; 2. vennanaine v. naisevenna naine невестка (жена брата или жена брата жены); J tootii meilee meelevä mińńa meelevällee vellelee rl. toodi meile tark (venna)naine targale vennale; Lu veĺĺennain on mińd́a vennanaine on m. (= vennanaist kutsutakse m.); 3. õe- v. vennapoja naine невестка (жена сына сестры или брата); Li plemänikkoi naizõᴅ kõig õllaa millõ mińńaᴅ õepoegade (~ vennapoegade) naised on kõik mulle m-id.

mindõl/i J-Tsv., g. -ii J mandel миндаль; min-dõlia panna paaskasõõ, jot makuzõp õllõiᴢ mandleid pannakse pashasse, et oleks maitsvam.

miniŋget J meningiit менингит.

mińist/õri ~ -eri ~ -r ~ ńimistr J-Tsv., g. -õrii J minister министр; jok azbukii tääᴅ? – tään. – mińisteri han siis sinuss tuõʙ kas aabitsat tunned (= oskad lugeda)? – Tunnen. – Noh, siis saab sinust ju minister; pää mińistr peaminister. – Vt. ka pää-.

miniu/ᴅ (Ku-Len.), g. -u: -võõ (Ku) dem. miniake невестушка; miniuveni, marjukkaisuveni (Len. 294) rl. mu miniake, mu marjuke.

mińja/nõ (J), g. -zõõ dem. = miniuᴅ; mińja- seni marjaseni [sic!] rl. mu miniake, mu marjake.

miŋkperäs/sä: -s Lu = mimperässä; en mälehtä, miŋkperäss mažaa poika kooli ma ei mäleta, mispärast (= millesse) Maša poeg suri.

minog/a M, g. -aa silm (silmukala) минога.

minoga-kala M = minoga.

minutiń Kr minutike минутка; is szilmeh minutiń üks silmapilk.

minu/tti L M Lu Li J I (Ja-Len.) -utti Lu -tiń Kr, g. -tii Lu Li J -utii Lu 1. minut (ajaühik) минута (единица измерения времени); Lu üle võib õlla veen alla viistõiššümmeᴅ minuttia hüljes võib vee all olla viisteist(kümmend) minutit; J vai siä t kehta tallõt ku jõka minutti kompõssõõᴅ kas sa ei jaksa käia, et iga minut komistad?; Lu tuõ ühess minutissi tule (kas või) üheks minutiks; M minuttia viis meni kulus minutit viis; Li üli tšümmenee minutii tullaa lampaaᴅ kümne minuti pärast tulevad lambad (karjast koju); M viistõššõmõtt minuttia nellättä tunnia (kell on) viisteist minutit nelja peal (= veerand viis); Li tšümmee minuttia vajaga kuusi (kell on) kümne minuti pärast kuus; 2. minut (kaare v. nurga mõõtühik) минута (единица измерения угла, дуги); Lu jõka minuutii väli õli ühs meri miili iga minuti vahe (mõõteriistal) oli üks meremiil; ■ I miä jõutujõ minutti minuttiisõõ ma jõudsin (kohale) minutipealt.

minuttii/n J-Tsv., g. -zõõ J minutine минут-ный; oottõõ va minuttiin aik, kõrrõs tuõn oota vaid minut aega (minutine aeg), tulen kohe!

mira vt. miira².

miŕošk/a M, g. -aa M pilu мерёжка; niitid õli revittü, nii kõm vai viiz niittiä revittii, a sis korjattii kok̆koo, ni tultii aukoᴅ; sitä kutsuttii miŕoška (koe)lõngad olid välja kistud, nii kolm või viis lõnga kisti, aga siis tõmmati (korjati lõimelõngad) kokku, siis tulid augud; seda kutsuti piluks.

mis vt. mihsi.

misee: mis̆see M = mihsi; menin tätä lein, mis̆see eb antannu millõõ mit̆tääᴅ läksin lõin teda, (et) miks (ta) ei andnud mulle midagi.

misk/a M Lu, g. mizgaa M -aa Lu kauss миска; Lu õsõttii miskoi kõlmii, neĺĺii, ühzii osteti kausse kolme-, nelja-, ühekaupa; Lu kana munaa rikoᴅ, paaᴅ miskaa teed (kana)muna katki, paned kaussi; M suurõd mizgaᴅ suured kausid.

miss vt. mihsi.

misselee Lu missle Lu J = mitäleeʙ; Lu misselee tänävoon nii varraa joutuzivad maamunaᴅ millegipärast said kartulid tänavu nii vara valmis; J tätä missle evät suvattu teda millegipärast ei armastatud.

missi vt. mihsi.

missiońee/ra: -r J-Tsv., g. -raa J misjonär миссионер.

missiońee/ri: -r J-Tsv., g. -rii J = missiońeera.

mit/ata K L M Po Lu Li (U P Ra J Ku) -at J-Tsv. -ataɢ I, pr. -taan K U L M Po Lu Li J -taa I, imperf. -tazin L M Lu Li -tõzin J -tazii I mõõta; kaaluda; (mõõdu järgi) proovida измер/ять, -ить, отмер/ять, -ить; взве/шивать, -сить, отве/шивать, -сить; пробовать, ис- (по меру); M mokom õli tšülvüvakka, sen̆neekaa mitattii õzraa oli niisugune külvivakk, sellega mõõdeti otra; M mitattii einämaa, sis pantii raagad väl̆lii mõõdeti heinamaa (liisuosadeks), siis pandi oksad (piiritähiseks) vahele; I bezmenilla mitatass, mõnta naglaa leipää leeʙ margapuuga kaalutakse, mitu naela leiba tuleb; Lu kallaa mitataa bezmeniikaa kala kaalutakse margapuuga; Li mittamas petteli mõõtes (~ kaaludes) pettis; Lu nõisi mittaamaa päχ́ χ́ ää, no pien on (kipka) hakkas pähe proovima, kuid (müts) oli (on) väike; ■ Lu tämä millõ mittaᴢ niskaa müü kepiikaa üvässi ta mõõtis (= lõi) mulle kepiga kõvasti vastu kukalt; J näd nütt ku mittõzin tõiss ni vass mittõzin näe, kus (kuidas) nüüd alles petsin teist! – Vt. ka mittoa.

mitkrino/i Lu, g. -i mitkal (labase koega valge (pleegitamata) puuvillane riie, sits) миткаль; pokkonikka katõttii mitkrinoill surnu kaeti mitkaliga.

mit/oo K -o Kett. M -toma P J-Must. -tömää [sic!] J, g. -tomaa K 1. interrog. mitu сколько; Kett. mito ussa mitu ust (seal on)?; 2. (kui) mitu ( … nii mitu) сколько ( … столько); M mito entšiä, nii mõnta end́ee maata, nii mõnõõ end́ee maa (kui) mitu hinge (inimest), nii mitu hingemaad, nii mitme hinge maa; P mittoma süöjεä, sittoma luzikkaa (kui) mitu sööjat, nii mitu lusikat; J mittoma? – sittoma (Must. 182) (kui) mitu? – Nii mitu; 3. mitu, palju несколько, много; J võttaka sittömää silmiä ja mittömää miĺĺonia võtke setu silma ja mitu miljonit; K mittomalta sittomalta on tšüzüttü mitmelt-setmelt (õige mitmelt) on küsitud.

mitropoliit/ta: -t J-Tsv., g. -aa J metropoliit митрополит.

mitšä vt. mikä.

mit/ta M Lu -t J-Tsv. Ми́тта Pal.2, g. -aa J Lu 1. mõõt, mõõtühik мера, единица меры; M esimeizess on vakka, siz on poolvakka, siz on tšetvjorka, siz on vass garttsa, samõi peen mitta kõigepealt (esiteks) on vakk, siis on pool vakka, siis on setverik, siis alles on karnits, kõige väiksem mõõt; J miltäizell mitall võip sünnid mitat millise mõõduga saab patte mõõta?; 2. mõõt, mõõde размер; Lu masteri anti nootaa mitaᴅ meister andis nooda mõõdud.

mittaamin vt. maa-.

mitta-einämaa: mitte-eimmaa J-Tsv. liisuga saadud heinamaatükk полученный по жребию участок сенокоса.

mittapuu Ra mõõdupuu мерило; mittapuu õli keppi, migääkaa mitattii mõõdupuu oli kepp, millega mõõdeti.

mitt/ari (M) -õri J-Tsv., g. -arii (maa- jne.)mõõtja измеряющий (напр. землю); J maa mittõri jagab maat maamõõtja jagab maad. – Vt. ka maa-.

mit/toa J (Ra), pr. -on ~ -oon J, imperf. -tozin J mõõta измер/ять, -ить; J põllod om mitottu de jagõttu põllud on mõõdetud ja jagatud; J roznošikk mitob naisiilõõ sittsaa rändkaupmees mõõdab naistele sitsi; J kase med́d́ee oonõ i ratiᴢ mitottii i risavoitõttii see meie (elu)hoone ja ait mõõdeti (üle) ja joonistati (üles); ■ J nämä nüt ku tullaa, kane minu lahzõᴅ, ku algõtaa sinnua juttõõp kane kulakkaill mittoa kui nad nüüd tulevad, need minu lapsed, kui hakkavad sind, ütleb, rusikatega peksma. – Vt. ka mitata.

mittoma vt. mitoo.

mittori vt. maa-.

mittä vt. mikää.

mittäiᴅ, mit̆täiᴅ, mittäitä vt. mikäiᴅ.

mittää, mit̆tää vt. mikää.

mit̆tääᴅ vt. mikäiᴅ.

mittömää vt. mitoo.

mitä K U L P M Li J I mi M miks, mispärast; mis, misasja почему, отчего, зачем; K mitä on pääzgol päävüd maaza, sirkulla silmäd vesizeᴅ rl. miks on pääsul peake maas, sirgul silmad vesised?; M mitä sinne valitsõttii lautaa paikka miks valiti lauda koht sinna?; P mitä te rihez riijeltii, mitä te talos tapõltii rl. miks teie tares riieldi, miks teie talus tapeldi?; L siä mitä minua lüöᴅ miks sa mind lööd?; M mitä isut küküllää miks sa istud kükakil?; J mitä siä kökit tõizõõ nenänn all mis sa tilpned teise nina all! – Vt. ka mihee, mihii, mihsi, mimperässä, miŋkperäss, misee. – Vt. ka kojo-.

mitäiᴅ vt. mikäiᴅ.

mitäi/n (J-Tsv.), g. -zee missugune, milline какой; no, mitäiss soovituss sillõõ soovia noh, mida sulle soovida (millist soovi sulle soovida)?

mitäitä vt. mikäiᴅ.

mitäle, mitäleʙ, mitälee, mitäleeʙ, mitä- leeʙ vt. mikäleeʙ.

mitä/leeʙ ~ -leʙ M mitä-leeʙ Lu mitälee Ra J millegipärast, miskipärast почему-то, отчего-то; M mitäleeb lahs öötšütteeʙ, taitaa paĺĺo sei millegipärast laps luksub, vist sõi palju; M mitäleʙ, issuzin kaugaa vai mitä, a algap sur̆rõa jalka millegipärast, (kas) istusin kaua või mis, aga jalg hakkab surema; Lu mill ääli mitä-leeʙ kärizeʙ mul hääl millegipärast kähiseb; J tämä mitälee viipü ta hilines (viibis) millegipärast. – Vt. ka misselee.

mitäni vt. mikäni.

mitä-nibut́ vt. mikänibut́.

mitänii, mitäniiᴅ vt. mikäni.

mitä-po J-Tsv.: mitä-po sitä i pajatta mis sellest (enam) rääkidagi; nõizõt kuile naima? – mitä-po sitä hakkad vist naist võtma? – Mis sellest rääkida!

mitä-se vt. mikä-se.

mitä/tši Lu -kkɪ Ku midagi что-то, что-либо, что-нибудь; Lu tänävä mitätši piäp tehä täna tuleb midagi teha; Ku kellᴀ̈ mitäkkɪ, a kerrääläizel keppiä vs. kellel mis (midagi), aga kerjusel (on) kepp.

mit/ää: -tää Li (ei) midagi; (ei) üldse ничего; вообще (нет); epoenne neitä bõllu mittää ennevanasti neid (kaelakette) polnud üldse.

mitätöi/n Lu, g. -zee saamatu бестолковый; nät se on mitätöin inemin, se ei tunnõ mittää tehä, köühässi eläʙ vaat see on saamatu inimene, see ei oska midagi teha, elab vaeselt.

mitää vt. mikää.

mitäät vt. mikäiᴅ.

miu/ᴢ M (vdjI), hrl. pl. -hsõᴅ vdjI -ssõᴅ M käis, varrukas рукав; M õmmõltii ven̆näi tšiutoᴅ, näill õltii miussõᴅ õmmeldi vene särgid, neil olid varrukad.

miä Kett. Len. K R U L P M Kõ S Ve Po Lu Li J I Ii Ma Ku (Ke Ja) miε L P Kõ Po Lu I mie R J Kr mia I mi P Mḯa K-reg.2 Mià Ii-reg.1 Mïa Pal.2, g. min/uu K U L P M Kõ Po Lu Li J I Ku min̆nuu I -u M J I miuu Li miu Lu Kr -un R Lu mina я; Lu menin läpi tšülää, naapurisõt tapõltii, miä puuttuzin nätšijäizessi läksin läbi küla, naabrid taplesid, mina sattusin tunnistajaks (nägijaks); J mietši õlin pulmaᴢ minagi olin pulmas; U jätit siä minuu sa jätsid mu (maha); R i millõõ tuĺi parapi, praaviuzin ja mul hakkas parem, paranesin; Lu millõ tüü jäi tšezzee mul jäi töö pooleli; U mill ep piä õlutta mulle pole õlut tarvis; Lu mil piäb mennä ma pean minema; Lu millõ õli viis-kuus vootta, ku karassi tšüllää tootii ma olin viie-kuueaastane, kui petrooleum külasse toodi; Li mill vaivatap päätä mul valutab pea; U mill bõõ aikaa mul ei ole aega; L minuu bõlõ, kuhyõ mennä mul pole, kuhu minna; P minua algab janottaa jo mul hakkab juba janu; P muutko vaa näüp kauniš tšiutto milta muudkui vaid punane särk paistab minust; M meez õli vanap minua kuutta vootta mees oli minust vanem kuus aastat; Li jätti tüü minuu kaglaa jättis töö minu kaela; P mene minuu silmiiss vällää kao (mine) minu silmist ära!; P mill elo õli niku ivuhsyõ karva mul rippus elu nagu juuksekarv(a otsas); P siε ed õlõ millyõ tšähsijä sa pole minu käskija; M elä millõõ ampaita praavita kk. ära mul hambaid paranda ~ ära puhu mulle hambasse (= ära valeta!); M egle tämä õttsi minussa õhsõi, kuinid ep saanu mizessä tarttua kk. eile noris ta minuga tüli (otsis minust oksi), (aga) kuidagi ei leidnud, millest kinni hakata; Lu suvvaat siä minnua niku koira keppiä kk. sa armastad mind nagu koer keppi; Lu siäl õli minuu mukkaa paĺĺo vättšiä seal oli minu arvates palju rahvast; Ra tämä pajatab minnua müütä ta räägib minu meele järele; Lu minun aikaa minu (elu)ajal; ■ (liitunult järgneva verbi v. possessiivpronoomeniga в составе композиты:) J mõnikõs kast sõna ḿattõn [= miä juttõõn] õikõ sakkassi lissääp pajattõjõᴢ mõni lisab rääkides õige sageli (vahele) seda sõna ḿ. [= ma ütlen]; M pajata pajata, da anna minunõma väĺĺää (Set. 20) räägi (aga) räägi, kuid anna minu oma kätte!

mjasorupka (I) hakk(liha)masin мясорубка; läpi mjasorupkaa lazzõd näitä, siiᴢ nõizõt tšihuttamaa lased nad (= oblikad) läbi hakkmasina, siis hakkad keetma.

-mme K-Ahl. meie (oma) (pl. 1. isiku possessiivsufiks rahvalauludes) наш (притяжательный суффикс 1-го лица мн. числа в народных песнях).

modnoi vt. moodnoi.

mogil/a P (Ja-Len.), g. -aa P haud могила; P pannass mogilaa pεälie suur paasi, sitä kutt-suass tšεäppä pannakse haua peale suur pae-kivi, seda nimetatakse (siis) hauakünkaks (kääpaks). – Vt. ka švedu-.

mohovik/ka Lu Li -k Lu, g. -aa sametpuravik моховик; Lu miä kopitin mohovikkoja ma korjasin sametpuravikke; Lu mohovikka griba, sitä süüvvää sametpuravik, seda süüakse.

moik/ata Lu J (Li) -õta Li -õtõ Lu, pr. -kaan Lu Li J, imperf. -kazin Li -kõzin Lu 1. pilgata насме/хаться, -яться; Lu saaᴅ suurõõ sünnii, ku vohmaa moikkaaᴅ ja nagraᴅ teed (saad) suure patu, kui lolli pilkad ja naerad; Lu kast inemiss moikataa, täm ebõõ naasti seda inimest pilgatakse, ta ei ole ilus; Lu se on moikattava, ku mitä ep tappaa see on pilgatav, kui (inimesel) midagi puudub (= kui inimene on poole aruga või vigane); 2. laita; tõrelda, hurjutada порицать, хулить, по-; ругать, вы-, бранить, по-, укор/ять, -ить; Lu sitä tüttöä moikõta (~ laitõtaa) seda tüdrukut laidetakse; Lu miä nään, što miä en õõ väärä, a tämä vaa moikkaaʙ ma näen, et ma ei ole süüdi, aga tema vaid tõreleb. – Vt. ka mookata¹.

moise vt. moisio.

moi/sio (I Ku) -s̆sio ~ -ssio I -śoo M I -śo ~ -śśo I -se Kr, g. -sio: -śoo I = mõiza; I mois̆sioza õlivat tšivviis kooᴅ mõisas olid kivimajad; I siinä taas piti mois̆sioo tšävväɢ, χerrolõ tüütä tehäge siin (= kodukülas) tuli taas mõisas käia, mõisahärra(de)le tööd teha; I se moiśoo herraa nurmi õli see oli mõisahärra põld.

moiznikka vt. mõizanikka.

mok/ka Li (Lu J) -k Li J-Tsv., g. -aa Li J huul, mokk губа; Li revitti mokaa rebis huule katki; Li õpõzõl toož mokk hobusel (on) ka mokk; ■ J mokkiit venuttõõma mossitama, pikki mokki tegema; J mokad brilliᴢ mossis (mokad pikad); J hülkä bälbettemäss, saad mokkiit müü jäta lobisemine, saad vastu lõugu; Lu riijoz jutõltii tõin tõizõl, što annõn mokkii müü riieldes (riius) öeldi teineteisele, et: annan vastu lõugu.

moko/ma K R U L P M Kõ S Po Lu Li J I (V Ra Ku) -m M Kõ Po Lu Li J I, g. -maa K M Lu J niisugune, selline; pej. sihuke, säherdune такой; этакий; P pero opõn on mokoma: ku tahoʙ, ni meneʙ, ku ep taho, eb mene peru hobune on niisugune: kui tahab, siis läheb, kui ei taha, ei lähe; Lu nüd on mokoma aika, jott muna on viisaapi kannaa nüüd on niisugune aeg, et muna on targem kui kana; P mokomaa linaa bõlõ koko tšüläzä niisugust lina pole kogu külas; K millin varnikkõ kuumalõõ, mokoma i kuumuškalõõ milline pühaserätt meesvaderile, selline ka naisvaderile; Lu millin lammaᴢ, mokom võdna vs. milline (on) lammas, selline (ka) tall; L mikä kumma: mokoma pien inehmin ja nii paĺĺo voimaa missugune ime: niisugune väike inimene ja nii palju jõudu!; P jalakka kazvab mokoma sirkõa, ilma õhsõi jalakas kasvab niisugune sirge, ilma oksteta; J esimeiss kõrta kuulõn, jot timo on nii mokom bahvõl esimest korda kuulen, et Timo on sihuke hoopleja; J näi mokoma säherdune; I mokoma kase on sihek tulluɢ (või) sihuke on siia tulnud; ■ M koominaza õli savinõ silta i riigaa süämmezä mokom sama reheall oli savipõrand ja rehetoas samasugune; I miä sillõõ tõi podarkaa. – mitä mokomaa ma tõin sulle kingituse. – Missuguse?; J mitä-se mokoma tämä laadiʙ mida ta teeb?; Li kõikki mokomi piäb õll oomõn siäl tingimata tuleb kõigil homme seal olla. – Vt. ka kannii-, nii-.

mokom/ain L P Lu Li Ra J -õin J, g. -aizyõ P -õizõõ J 1. niisugune, selline такой; L võra on mokomain: puhaz valkõa šiška i sis kõm kopeikkaa d́eŋgoi on šiškaza; i pannass sihee paikkaasyõ, kuss on tullu ohver on niisugune: puhas valge narts ja siis kolm kopikat raha on nartsu sees; ja (see ohver) pannakse sinna kohta, kust (häda) on tulnud; J sõnalasku on mokomain on (olemas) selline kõnekäänd; P rokkalintu issuup kapusaa taimii päälee, siz lazzõʙ mokomaisii munõi liblikas istub kapsataimede peale, siis muneb selliseid mune; Li tuuli ku puhuʙ, sis tšäsi tuõʙ mokomain niku karmina mokomain kui tuul puhub (märjale käele), siis käsi muutub nagu niisuguseks karedaks; 2. samasugune, taoline такой же, подобный; J mokomõin ammuz õli minukatši samasugune (äkiline) haigushoog oli minulgi (minugagi); ■ P tšen mokomain keegi.

mokomasama Lu mokoma-sama P samasugune такой же, подобный; Lu mill on kotona mokomasama (= ihana mokoma) karopka mul on kodus samasugune (= just niisugune) karp.

moĺ vt. mooli.

moldi vt. molti.

moĺe/bena ~ -beńa ~ moĺbeńa J -venja ~ -veńńa P -veńje (U) molevińja (I), hrl. pl. -venjaᴅ ~ -veńńaᴅ P molevińjaᴅ I palvus молебен; J sis peettii suur moĺbeńa siis peeti (kirikus) suur palvus; J piti moĺebena sluužia tuli palvus pidada; P sis pappi piti moĺevenjad i tšäüsi progonal, svätitti opõzõᴅ, lehmäd i lampaaᴅ siis preester pidas palvuse ja käis karjamaal (ringi), õnnistas hobuseid, lehmi ja lambaid. – Vt. ka malitva.

moĺeĺńo/i J-Tsv., g. -i palvetuba молельня.

molemmaᴅ vt. mõlõpaᴅ.

moĺeńj/a (I), g. -aa palve моление; üöl kahstõ·ššõmõs tunti sis pappi lutši siäl õmaa moĺeńjaa (lihavõtte)ööl kell kaksteist siis luges preester seal (= kirikus) oma palve. – Vt. ka malitva.

molepaᴅ vt. mõlõpaᴅ.

moĺevenja, moĺeveńje, moĺeveńńa, mole-vińja vt. moĺebena.

molitva, moĺitva, moĺitvõ vt. malitva.

moll Lu muul (sadamatamm) мол; moll piäb õlla tuulõõ ja vee varjo muul peab olema tuule ja vee vari; moll on tšiviseinä muul on kivimüür.

moĺni/a M, g. -aa tõmbelukk молния (застёжка); moĺnia on sõp̆põi vartõõ tõmbelukk on rõivaste jaoks.

molosnitsa vt. molotšnittsa.

molo/tilka M-Ränk -t́ilk J-Tsv. -tilkka Ku, g. -tilkaa: -t́ilkaa J viljapeksumasin молотилка; J med́d́e tšüliiz veel om vähä molot́ilkoit meie külades on veel vähe viljapeksumasinaid.

molotk/a I, g. -aa I haamer, vasar молоток; tämä võtti pajassa molotkaa suurõõ ta võttis sepapajast suure vasara; seppä tako, lei suurõlla molotkalla sepp tagus, lõi suure haamriga.

molotoboit/tsa (Ra) -ts J-Tsv., g. -saa: -sa J sepapoiss, pealelööja молотобоец; J molotoboitsõlõ on luvattu tšümme rubĺa kuus palkka sepapoisile on lubatud kümme rubla kuus palka; Ra enn aikaa molotoboittsaa eb õlluᴅ ennemalt sepapoissi ei olnud.

molo/tšnittsa: -tšnitts Lu -snitsa J-Must., g. -tšnitsaa suuvalge, soor молочница (детская болезнь); Lu pikkaraizõl ku suu meni valkaassi, se kutsuttii molotšnitts kui väikesel (lapsel) läks suu (seest) valgeks, (siis) seda nimetati sooriks.

molot/tsa L P I -tsõ ~ -ts J -sa Lu-Len. J, g. -saa 1. subst. tubli poiss, tubli (noor)mees; adj. tubli молоде́ц; I siä ku kaz̆zee ärdžää saad lautass vijjäɢ, poiᴢ, i siz juttõõb leed molottsa kui sina saad selle härja laudast ära viia, (ja) siis, ütleb, oled tubli poiss; I sillõ passiboo, što siä mokoma molottsa aitäh sulle, et sa oled niisugune tubli; J molottsõ poikõ tubli poiss; 2. noormees, poiss парень, юноша; P la molottsa nõizõb ülieᴢ las poiss tõuseb üles (poiss tõusku üles).

molottskai/nõ J, g. -zõõ tubli poiss, tubli (noor)-mees молоде́ц; no molottskainõ, nüd juttõõb miä sillõõ tõizõõ annaa vapro·osaa noh, tubli poiss, nüüd, ütleb, esitan (annan) ma sulle teise küsimuse.

mol/ti ~ -di J-Must., g. -lii pohemold (puust tuulamisliud) ночо́вка, веяло (корытце для очистки крупы).

moltivattsa: moldivatsa J-Must. pej. rasvamagu, paksmagu пузан, толстяк.

mongolaa J-Tsv. indekl. mongoli монгольский; kõig mongolaa rahvall liitts-luud on lad́d́õᴅ kogu mongoli rahval on laiad (põse)-sarnad (põseluud).

moni vt. mõni.

moni- vt. mõni-.

moo vt. kaniva-, kapuss-, lina-, maamun-, nagriz-, omena-, rüüz-, tara-, upa-, õzra-.

moo/da K-Al. P M S Lu Ra (J I) muoda L (K P) -dõ ~ -ᴅ J-Tsv., g. -daa M S Lu J 1. komme, tava, mood обычай, обряд, мода; M möö kõõs kazvimma, õli mokoma mooda, menimmä pihkumäjelee laulamaa kõikõõ artteliikaa kui me kasvasime, (siis) oli selline komme, (et) läksime kogu kambaga Pihkumäele laulma; J enne med́d́e tšüliiz ebõ·llu sitä moodaa, jod akkunoilõ fortotšk tehä enne meie külades ei olnud seda kommet, et akendele õhuaken teha; P meil õli ain võtõttu muodass, etti piti tševεäl troittsan pulmat pitεä meil oli aina võetud tavaks, et pulmad tuli pidada kevadel nelipühade ajal; Lu mokoma entin mooda niisugune endisaegne tava; 2. viis, laad, mood способ, образ, лад; K senell väliä nuorikkõ viiäs taaz lavva tagaa senell samall muodalla kui õhtagonatši (Al. 28) (siis) vahepeal viiakse pruut taas laua taha selsamal viisil kui õhtulgi; J siiz müü elimme kõlmõd voottõ sitä moodaa siis me elasime kolm aastat sedaviisi; J uutt moodaa uutmoodi; S vohoo poigad bõlõ võdnaᴅ, on tõissa moodaa kitsetalled pole (niisugused nagu) lambatalled, on teistsugused (teistmoodi); M grooχotti õli niku pärvak̆kaa moodaa sari oli nagu peerg-korvi moodi; Lu se inemin bõõ med́d́ee muo-daa see inimene pole meie moodi (= meietaoline); 3. (rõiva)mood мода; J plat́t́oilõ tuli uus mooᴅ tuli uus kleidimood; J lusti han se õlitši mood ku tütöt pietti tšäsi ja taka ĺinttiit see oligi ju ilus mood, kui tüdrukud kandsid käe- ja seljalinte (tagalinte); J nütt jo dranitts katod mennä moodõss väĺĺä nüüd lähevad laastkatused juba moest (ära).

moodiin vt. uus-.

moodno/i ~ modno/i J-Tsv., g. -ii moodne модный; häülüb niku kurki, moodnoid džimmid jalgõᴢ käib nagu kurg, moodsad simmi(kin- ga)d jalas.

mook/ata¹: -õt J-Tsv., pr. -kaan J, imperf. -kazin: -kõzin J laita порицать, хулить, по-; J ämme mookkaab õmaz mińńaa ämm laidab oma miniat. – Vt. ka moikata.

mook/ata²: muokata (L), pr. -kaan, imperf. -kazin = määtšittää; ku meit muokatassa (linamuinasjutust:) kuidas meid piinatakse.

mool/i Ra moĺ Lu, g. -ii koi моль; Ra mooli süüp sõppaa koi sööb riiet.

moo/ri: -ŕ J-Tsv., g. -rii (vana)moor, (vana)-eit старуха; valmis va suuruss, vana mooŕ: para·iko tulla riigaa tappõjõt süümä valmista aga hommikueinet, vanamoor, kohe tulevad rehepeksjad sööma. – Vt. ka vana-.

moože vt. možõt.

moožedbyt́t́ K = možet; moožedbyt́t́ jumal annab millõõ nii juõlla võib-olla jumal laseb mul nii rääkida.

moožet vt. možõt.

mops/i J-Tsv., g. -ii J mops (koeratõug) мопс (порода собаки); ■ (väikesele lapsele öeldakse hellitavalt:) sillon [sic!] nii mopsii nenä sul on nii(sugune) mopsinina (= nöbinina).

mord/a (Lu J) -õ J-Tsv., g. -aa Lu J 1. koon, pea (loomal, kalal) морда (животного); J näko niku opõizõõ mordõ (tal on) nägu nagu hobusel; J miä algin ännesse, a tämä ku repäš tšäesse de seldii mordaakaa alki minnua haaŕaa torkkimaa ma alustasin (heeringa puhastamist) sabast, aga tema (= perenaine) kui rebis (heeringa) käest ja hakkas heeringa peaga mind näkku torkima; 2. pej. nägu, larhv, lõust морда (лицо); Lu annõn mordaa müü ni annan vastu larhvi nii (et saab).

mori/a (K-Ahl.), pr. -n K, imperf. -zin = morjuta; surma se morisi, jäi oonokkadzehsi (Ahl. 112) (muinasjutust:) surm, see jäi viletsaks, jäi kõhnaks.

morit/taa M Lu (Ra) -ta J-Tsv. -taaɢ I, pr. -an M -õn Lu J -aa I, imperf. -in M Lu J -ii I 1. piina-

ta, vaevata, kurnata морить, за-, изнур/ять, -ить, измучи/вать, -ть; Lu süätauti, se moritõʙ, nii jott süüvvä tt taho kõhulahtisus, see vaevab nii, et süüa (te) ei taha; J moritti kokonaa lahzõõ süümett vaevas lapse söömata (pidades) lausa ära; 2. (närtsitades, aeglaselt) kuivatada (медленно) высуши/вать, -ть, морить, за- (о сене); Lu ärüᴅ piäʙ morittaa ristik(ut) tuleb (närtsitades) kuivatada (redeleil hoides); M piti tuntõa, kui morittaa tubakkaa pidi teadma, kuidas tubakat kuivatada; 3. hävitada, tappa (söödikuid) морить, за-, травить, с- (паразитов); M kui nii moritaᴅ näitä kloppia, a näväᴅ ain sitšiiväᴅ kuidas (sa) neid lutikaid ka ei hävita, aga nemad ikka siginevad. – Vt. ka mookata², murjuta, muukata, muutšittaa, muutšitõlla, määtšittää.

moriussa: morriu/ssa Lu (Li Ra), pr. moriun: -n Lu, imperf. moriuzin: -zin Lu 1. nõrgaks v. viletsaks jääda ослабе/вать, -ть, хиреть, за-; Lu kaugaa läsi, morriuᴢ, jäi pahaizõssi oli kaua haige, jäi viletsaks, jäi kõhnaks; 2. (närtsides, aeglaselt) kuivada завя/дать, -нуть, (медленно) высуши/ваться, -ться (о сене); Lu ärüd on pantu morriuma ristik on pandud (redeleile) kuivama; Lu taraeinää piäb morittaa. kuza on voimõkõz einä, perrää lüümizee pietää suutkõd i kahõd maaᴢ, siis kuivõtõtaa, pannaa sikaizõl, sikaizõl on kahs-kõlmõt päivä; siis taaz lagotõtaa kuivõmaa; siiz vas ilataa sarajaa; siiz einä jutõllaa on morriunuᴅ aiaheina tuleb (närtsitades) kuivatada: kus on rammus (tugev) hein, (seal) peetakse pärast niitmist ööpäev ja kaks maas, siis kuivatatakse, pannakse piklikesse kuhilatesse; kuhilates on kaks-kolm päeva, siis lahutatakse jälle kuivama, siis alles koristatakse küüni, siis on hein, öeldakse, (aeglaselt) kuivanud.

morju/ta M-Set. moŕuta (K-Al.), pr. -un: moŕuun K, imperf. -zin M nõrgaks v. viletsaks jääda ослабе/вать, -ть, хиреть, за-; M sai ühesää vootta õtsaasõõ, surma se morjus, jäi hoonokkõizõssi, što enäb b või tšävvä (Set. 3) (muinasjutust:) sai üheksa aastat läbi (otsa), surm jäi viletsaks, jäi kõhnaks, (nii) et enam ei suuda käia; K kõikkinaa moŕuuᴅ, ed või nõisa tüötä tetšemääseetši (Al. 27) jääd päris nõrgaks, (sa) ei suuda hakata tööd tegemagi. – Vt. ka moria.

morkofka, morkovka vt. markofka.

morkun/a Lu Li (Ra), g. -aa imeasi, vigur; veidrus; väljamõeldis диковина, чудачество, фокус; выдумка; Lu mikä itšenää riissa on tootu kottoo, äärimeez ep tää, mikä se on, siis tšüzüʙ, mikä se morkuna sill on siin mingi-(sugune) asi on toodud koju, kõrvaline inimene ei tea, mis see on, siis küsib: mis imeasi see sul siin on?; Lu kõik morkunat teil pitäväd õlla kõik(sugused) vigurid peavad teil (ka) olema; Li kane on sinuu kõik morkunaᴅ need on kõik sinu veidrused.

mor/o Kõ, g. -oo = mürkkü. – Vt. ka klopii-, kloppi-.

mors/su M, g. -uu morss морс; jevikkaissa morssua tehäss jõhvikaist tehakse morssi.

moršit/taa L (Ra), pr. -an Ra, imperf. -in 1. (nägu, laupa jne.) krimpsutada морщить, на- (лицо), морщиться; Ra mitä moršitap ku ep süü mis ta (veel nägu) krimpsutab, kui ei söö; 2. kortsutada, kortsu ajada v. teha мять, из-; L tšiutto õli moršitõttu kõikii särk oli üleni kortsus (kortsutatud). – Vt. ka morššiussa, muglia, murjata, murjoa, mägliä, määliä.

mor/ško P M Lu Ra, g. -škoo P M -žgoo P 1. (pastla)tärge нарезка (у поршней); P pagla-tšentšiil õlivaᴅ päärmied või morškoᴅ, siz õli lütšittü pagla läpi pastlail olid tärkmed, siis (nendest) oli pael läbi aetud (lükitud); 2. kurd, volt сборка, складка; P morškoikaa rüüdi kurdudega rüü; 3. mürkel, kõnek. lehmanisa сморчок; P tševεäl kazvavad mettsäz bugraa pεäl morškoᴅ kevadel kasvavad metsas künka peal mürklid; M näkö on tšimaraᴢ niku morško nägu on kortsus nagu mürkel. – Vt. ka moršku.

moršk/oo: -uo P adv. kortsu (наречие в форме илл-а от morško); paperi meneb morškuo paber läheb kortsu.

morškoosõõ M adv. mürkleid korjama за сморчками, по сморчки (наречие в форме илл-а от morško); meemmä morškoosõõ läheme mürkleid korjama.

morši vt. morži.

mor/šku Lu, g. -škuu ~ -žguu 1. (pastla) tärge нарезка (у поршней); paglatšennää moršku pastla tärge; 2. mürkel, kõnek. lehmanisa сморчок; morškud jo tševvääl varraa perrää lumõõ järestää nävät kazvovõᴅ mürklid juba kevadel vara, otsekohe pärast lund (= pärast lumesulamist) nad kasvavad; morškuiz on moru, näit piäp paĺĺo tšihuttaa ja vesi vallaa poiᴢ mürkleis on mürk(i), neid tuleb palju keeta ja vesi ära valada. – Vt. ka morško.

moršši/za: -ᴢ Lu adv. kortsus (näo kohta) в морщинах, морщинистый (о лице); vanal inemizel liittsa on morššiᴢ vanal inimesel on nägu kortsus.

morššiu/ssa: -ssaɢ (I), pr. -ʙ I, imperf. -zi nägu krimpsutada морщиться; miä duumazii, tämä narrib nais̆sia kanneita kõikõl viisii morššiuʙ, aina morššiuʙ ma mõtlesin, (et) ta narrib (neid) naisi, igat viisi krimpsutab nägu, aina krimpsutab nägu. – Vt. ka moršittaa.

morš/šu J-Tsv., g. -uu J korts морщина; sai vanassi, moršud jo on ümper silmii(t) jäi vanaks, kortsud on juba silmade ümber.

morššui/n J-Tsv., g. -zõõ: -zõ J kortsuline, kortsus сморщенный; morššuin, niku kuivõnnu tuhtšõnikko kortsuline nagu kuivanud murumuna.

mor/ži J-Tsv. -ši Lu, g. -žii J merihobu, morsk морж.

mor/u K-Ahl. Lu J-Tsv. Моору Tum., g. -uu: -u J 1. katk, taud; loomataud, episootia мор, чума, поветрие; эпизоотия; J astrahańiᴢ, jutõlla, taaz om moru Astrahanis, räägitakse, on jälle katk; 2. mürk яд, отрава; Lu morškuiz on moru, näit piäp paĺĺo tšihuttaa ja vesi vallaa poiᴢ mürkleis on mürk(i), neid tuleb palju keeta ja vesi ära valada. – Vt. ka klopii-. – Vt. ka moro, mürkkü.

moŕuta vt. morjuta.

moś/ka: -k J-Tsv., g. moźgaa J koeranäss (ka fig.) моська; ai mośk, ebõõ häppiät vana inimizee pääle haukkua ah (sa) koeranäss, ei ole (sul) häbi vana inimese peale haukuda.

most vt. možõt.

mostik/ka Lu, pl. -aᴅ (Lu) 1. komandosild (laeval) капитанский мостик; mostikal on ruĺevoi ja kapteni komandosillal on (= seisavad) tüürimees ja kapten; 2. pl. maabumissild мостки; alusõssa rantaa tulla mostikkoi müü purjelaevast tullakse randa maabumissilda mööda.

mošet vt. možõt.

moš/ka M Lu Ra (Li I) -k J-Tsv. muška Lu, g. možgaa J kihulane мошка; Lu moška on kõikkaa heenopi kõikkiiss tšärpäziissä. ain parvõᴢ. tämä kõikkaa hullupassi tuõb inemissee ja elläämää tšiini kihulane on kõige väiksem kõigist kärbestest. (Nad on) aina parves. Ta tuleb kõige hullemini inimese ja looma kallale; J možgõd mättiüssä daaže ivussiijõ süäme kihulased ronivad isegi juuste sisse; J hitto, kuss nii paĺĺo kast moška sünnüʙ, näiss helvettis-tši et saa rauhaa kurat, kust nii palju neid kihulasi sünnib, nendest ei saa (sa) põrguski rahu; I peened možgaᴅ väikesed kihulased. – Vt. ka maska².

moškar/a Li, pl. -aᴅ Li = moška.

mošt vt. možõt.

mozgaᴅ Ku pl. aju мозг; repo saop suellᴀ a katsokko, kui miltᴀ särett́śii pää, kai mozgat tullas päässᴀ̈ vällää (muinasjutust:) rebane ütleb hundile: aga vaata ometi, kuidas mul löödi pea puruks, (kõik) aju tuleb peast välja.

mozg/i [!] J-Tsv., hrl. pl. -iᴅ Lu Li J 1. aju мозг; Lu pää mozgiᴅ peaaju; 2. luuüdi костный мозг; Li luuz on mozgiᴅ luus on luuüdi; ■ J no sell mehell om mozgit pääᴢ noh, see on tark (ajudega) mees; Lu sill jo mozgiᴅ liikkuzivaᴅ sul on juba ajud paigast nihkunud. – Vt. ka luu-, pää-.

možno I võib, on võimalik можно, возможно; siεl liukuam možno seal võib liugu lasta; možno tšihuttaaɢ i toorõhta možno süüäɢ seemvõikaa i tšihvaa õunaakaa (hapukapsast) võib keeta ja toorest võib süüa taimeõliga ja kuuma kartuliga.

mož/õt M -et M I -eᴅ I moožet J I -õ ~ -e ~ moože M moš/et ~ -t ~ most K-Ahl. võib-olla, ehk, vahest может быть; M možet semperäss ei saannu siäl tširota, etti kase õli siunattu paikka võib-olla sellepärast ei tohtinud seal vanduda, et see oli õnnistatud koht; M možõ noorikkõ on sõk̆kõa võib-olla on pruut pime?; J moožed bit́t́ võib-olla. – Vt. ka moožedbyt́t́.

motor/i Lu Li, g. -ii Li 1. mootor мотор; Li motorii sai hodduu sai mootori käima; 2. mootorpaat моторная лодка; Li meit motoriikaa veetii kottoo meid viidi mootorpaadiga koju; Li nüd õllaa motorill seiliᴅ, ilm seiliä eb lassaa merree nüüd on mootorpaadil purjed, ilma purjedeta ei lasta merele.

motšala vt. matšala.

motšalkka vt. matšalka.

motu vt. mõtu.

motuš/ka: -k J-Tsv., g. -kaa J kääv, kangapool цевка, катушка, мотушка.

mramor/i J-Tsv., g. -ii J marmor мрамор; näitko isakaa tšerikkoz mraamoriss sampait kas nägid Iisaku kirikus marmorist sambaid?

mraamoroit/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J marmori imiteeringuga katta отдел/ывать, -ать под мрамор, мраморировать; seined on tšiviizeᴅ, vaan om mraamoroitõttu seinad on kivist, vaid marmori imiteeringuga kaetud.

muak/aᴢ Ra -õᴢ Li Ra J, g. -kaa J 1. mudane, kõntsane грязный, илистый, тинистый; J muakõz vesi haizõʙ mudane vesi haiseb; 2. mullane грязный, землистый; Ra muakõz lanttu vai mikä, muta on juuriᴢ mullane kaalikas või miski (muu), muld on juurte küljes.

mua/za: -ᴢ J adv. porine, poriga määrdunud грязный (наречие в форме ин-а от muta); karjušii pagl-tšenned õlla muaᴢ karjase pastlad on porised.

mud́d́uᴅ Li pl. munand, kõnek. munad яичко, мошонка; starikall õlti suurõd mud́d́uᴅ vana-

mehel olid suured munad. – Vt. ka muna, muńuᴅ.

mudgõt/taa M, pr. -an M, imperf. -in jännata возиться, канителиться; miε lehmääkaa mud-gõtan, on paha lehmä, eb anna lühsää ma jändan lehmaga, on halb lehm, ei lase lüpsta.

mudris/õlla (Li), pr. -sõlõn: -sõõn Li, imperf. -sõlin vigurdada фокусничать; mitä sie mudrissõõᴅ mis sa vigurdad!

muf/ta: -t J-Tsv., g. -taa J muhv муфта.

mugli/a P Lu Li J-Tsv. (Ra), pr. -n P Lu Ra J, imperf. -zin P Lu J 1. kortsutada, kägardada, käkerdada мять, по-, комкать, с-; Lu elä mugli sõppaa ära kortsuta rõivaid; J uus pinžikk de nii jo om muglittu uus pintsak ja on juba nii kortsus (kortsutatud); J elä issuu uuvvõõ hatuu pääle, mugliᴅ ära istu uue mütsi peale, käkerdad (ära); 2. sasida, sassi v. segi ajada (juuste kohta) лохматить, раз-; ерошить, взъ- (о волосах); Ra tämä millõõ mugli ivusõᴅ ta ajas mul juuksed sassi; Ra milla ko on muglitud ivusõᴅ küll mul on juuksed sassis (sasitud juuksed); 3. (tüdrukuid) käperdada, kabistada хватать или щупать (девушек), простор. лапать; Lu poigad mentii tüttöi muglimaa poisid läksid tüdrukuid kabistama; Li elä mugli, ep piä muglia ära käperda, ei tohi käperdada; 4. peksta, tuupi teha, naha peale anda пороть, вы-; сечь, вы- (прутом), задать взбучку; P ep piä tätä muglia, tämä on muitõz üvä pojo ei tohi teda peksta, ta on tavaliselt (muidu) hea poiss; Lu ku kahsi inemissa pellaavõᴅ, ühs on voimõkkaapi, siz jutõllaa: näd miä tätä muglizin kui kaks inimest hullavad, (ja) üks on tugevam, siis öeldakse: näe, ma tegin talle tuupi. – Vt. ka moršittaa, murjata, murjoa, mägliä, määliä, müllätä.

muglit/taa: -ta Ra, pr. -an, imperf. -in sasida, sassi v. segi ajada (juuste kohta) лохматить, раз-; ерошить, взъ- (о волосах); ep piä muglittaa ivussiiᴅ ei tohi juukseid sassi ajada.

muhaht/aa (K-Al. K-Sj.), pr. -aan, imperf. -iin = mühähtää; että nain eb nagrahtais, mustakulma muhahtais (Al. 49) rl. et naine ei naerataks, mustakulmuline (ei) muhataks.

muhahta/assa: -ss J-Tsv., pr. -an J, imperf. -azin: -zin J = mühähtää.

muhast/aa M (R-Reg.), pr. -aan, imperf. -iin: -in M = mühähtää; M nain tuli kot̆too, muhasti naine tuli koju, muhatas; M täm muhasti nag-ramaa ta hakkas tasakesi naerma.

muhguk/aᴢ: -õᴢ Lu, g. -kaa muhklik, kühmuline шишковатый, в наростах; muhgukõs tšäsi muhklik käsi. – Vt. ka muhkuin.

muhill/aa: -a R-Lön. muigel, naerukil с улыбкой; su [= suu] muhilla (Lön. 708) rl. suu muigel.

muhi/sa M -ssa M Lu (Li J-Must.), pr. -zõn M -sõn J-Must., imperf. -zin 1. naeratada, muhelda улыб/аться, -нуться; усмех/аться, -нуться, ухмы/ляться, -льнуться; M pikkarain lahs jo algab izzenelee muhisa väike laps hakkab juba endamisi (iseenesele) naeratama; M nüd jo muhizõp koko suulla nüüd juba naeratab kogu suuga; Lu Li muhizõb nagraa muheleb naerda; 2. pomiseda бормотать; Lu oman nenän alla muhizõʙ pomiseb omaette (oma nina alla). – Vt. ka muikisõlla, muikõhtõlla, mökisä, mömisä, mömmöä, mömmöössä, mühisä, mühkiä, mühähtellä.

muh/ko (P), g. -goo 1. muhk, kühm шишка (округлая выпуклость на теле); samallain juollaᴢ puukõssi, ku on lehmäl tševällä mokomaᴅ muhgoᴅ samuti (samasugust) nimetatakse puugiks, kui lehmal on kevadel sellised muhud (naha all); 2. (nõgese)kubel пузырь (от ожога крапивой), волдырь; ku nõkõzõt põlõttavaᴅ, sis tulõvad muhgoᴅ kui nõgesed kõrvetavad, siis tulevad kublad.

muh/ku P M Kõ Lu Li J-Must. J-Tsv. I (Kett.), g. -guu M Kõ Lu J 1. muhk, kühm шишка (округлая выпуклость на теле); M oh, oh, miltin millõ muhku üppii oh-oh, missuguse muhu ma sain (missugune muhk mulle tuli)!; J hullukkõin, miltäize muhguu sai lobasõõ rumaluke, millise muhu sai otsmikule!; J tšäed om mentü revmat́izmõss muhkuisõõ käed on läinud reumast muhklikuks; P tšäsi on muhkuiᴢ käsi on muhklik (muhke täis); 2. (muhk)kasvaja опухоль, нарост; Lu muhku, sitä praavittaa et saa, tämä jo voozittaa kazvoʙ kasvaja, seda (sa) ei saa parandada, see kasvab ju aastatega.

muhkui/n J-Tsv., g. -zõõ J = muhgukaᴢ.

muhkujalka M fig. (hobuse kohta, kelle jalal on luumuhk лошадь, у которой накостница); muhkujalka opõn m. hobune.

muhkupata I (mingi savipott некий глиняный горшок).

muhna vt. muna.

muhsa vt. mussa.

muhsatt Kr mustad чёрные.

muhõrt/aa Lu -a J-Tsv., pr. -aan: -õn J, imperf. -iin J 1. segaselt v. arusaamatult kõnelda неясно, невнятно говорить; J hitto tääp, kui muhõrtõp pajatta kurat teab, mida räägib (kui segaselt räägib); 2. Lu mugida, järada жевать, грызть.

muhõrtõ/lla (Lu) -ll J-Tsv., pr. -lõn: -õn Lu J, imperf. -lin J frekv. ← muhõrtaa; 1. segaselt v. arusaamatult kõnelda неясно, невнятно, неразборчиво говорить; 2. mugida, järada жевать, грызть; Lu miä muhõrtõõn süüvvä ma mugin süüa; Lu muhõrtõõ tšiirepää söö (mugi) kiiremini!

muiki/a [?] Li, g. -a mage пресный. – Vt. ka maikõa.

muikis/õlla Lu (Li) -õll J-Tsv., pr. -sõlõn: -sõõn Lu Li J, imperf. -sõlin Lu J frekv. 1. muhelda, muiata усмехаться, ухмыляться, улыбаться; Li miä muikissõõn izzee enell ma muhelen endamisi; Li mitä siä muikissõõᴅ mis sa muheled?; 2. tusatseda, tusast nägu teha хмуриться, нахмуриваться; J vai ted́d́ee väliz on õllu rissi-sõna, ku tüü nii muikissõõtt kas teie vahel on olnud tüli, et te teete nii tusast nägu? – Vt. ka muhahtaa, muhahtaassa, muhastaa, muhisa, muikotõlla, muikõhtõlla, mühisä, mühkiä, mühähtellä.

muikollaa M adv. norus, tusaselt, süngelt с поникнутой головой; mitä nii muikollaa tšäüᴅ, niku opõn miks (sa) käid nii norus nagu hobune?

muikott/aa (M), pr. -aan M, imperf. -iin tigetseda, tige olla злиться, обо-; opõn muikottaaʙ, eb las tüv̆vee hobune on tige, ei lase ligi.

muikot/õlla M, pr. -tõlõn: -tõõn M, imperf. -tõlin frekv. tusatseda, tusast nägu teha хмуриться, нахмуриваться; mitä töö muikottõõtta, vai õõtta sõitõllu miks te teete tusast nägu, kas olete riielnud? – Vt. ka muikisõlla.

muikut/taa: -taaɢ I, pr. -an, imperf. -in haigutada зев/ать, -нуть; ebõ·õ kena muikuttaaɢ ei ole ilus haigutada.

muikõhtõl/la P, pr. -õn P, imperf. -in P frekv. = mühähtellä; mitä siä muikõhtõlõᴅ mis sa muheled? – Vt. ka muhahtaa, muhahtaassa, muhastaa, muhisa, muikisõlla.

muil, muila vt. mõila.

muil-, muila- vt. mõil-, mõila-.

muin/aa: -a J-Tsv.: eli enne muina staruh ja starikk elasid ennemuiste eit ja taat. – Vt. ka eellä-, eez-, enne-.

muisat/õlla: -ella R-Reg., pr. -tõlõn, imperf. -tõlin frekv. meenutada воспоминать, напоминать.

muis/sa ~ -s Li muiste, vanasti в старину. – Vt. ka enne-.

muis/saa M Ku (J), pr. -an M Ku, imperf. -in mäletada; meeles pidada помнить; запомнить; Ku a fed́a niku muissɪ, ettᴀ̈ hänell oli puteli viinaa karmonnoᴢ aga Fedja nagu mäletas, et tal oli pudel viina taskus; M sitä veel muisan seda veel mäletan; Ku em muisa ma ei mäleta; J muissõttu lieneʙ (see) saab meeles peetud.

muis/so Ku, g. -oo mõistus, aru разум, ум; suell on ühessemää meehee muissᴏ, a karull on ühessemää meehee voimᴀ hundil on üheksa mehe mõistus, aga karul on üheksa mehe jõud.

muitaᴢ, muiteᴢ vt. muitõᴢ.

muitokki Ku muidugi, loomulikult конечно.

muitõštši P Lu Li niigi, muidugi и без того, и так; Lu minnua ep piä õpõttaa, miä muitõštši tarkka mind pole tarvis õpetada, ma (olen) niigi tark; Li elo on muitõštši lühüᴅ, a tämä veel lühetti õma elo elu on niigi lühike, aga tema veel lühendas oma elu; P meill on oχto muitõštši laχsai meil on niigi (juba) palju lapsi; P saimma muitõštši saime niigi, selletagi.

muit/õᴢ P M Lu Li J -eᴢ K-Ahl. K-Al. -aᴢ J-Must. -tõᴢ Kõ 1. konj. muidu, vastasel korral а то, иначе; P panõ aro püssüü, muitõs tallaad aroo piilee pääle pane reha püsti, muidu astud rehepulga (murd. rehapii) otsa; Lu õppõõ tširjaa, muitõs siä leed vohma õpi kirjatarkust, muidu sa jääd rumalaks; J miä paan kujaa uhzõõ tšiin, muitõs tullaa tšärpeizeᴅ ma panen õueukse kinni, muidu tulevad kärbsed (sisse); 2. muidu, niisama; ilma põhjuseta так, просто так; M en läzi, miä muitõz ookaan ma ei ole haige, ma puhkan niisama; Lu mitä tuliᴅ – muitõs tulin mispärast sa tulid? – Niisama tulin; Kõ eväᴅ muittõs pojot tšäüseiᴢ, üv̆vii tüttrii tähee ega poisid muidu käiks, (käivad) heade tüdrukute pärast; J se on muitõs hullu, a tõin on pää-hullu see on muidu hull, aga teine on püstihull; 3. muidu, niisama, jõude, tegevusetult так, без дела; Lu elä isu muitõᴢ ära istu jõude; 4. muidu, paljalt, ilma milletagi; tasuta так, просто так, без всего; безвозмездно; Li minu maama pani muitõᴢ, ilma kissaa i võtti ilkoittaa minu ema pani (lehelist tehes tuhka vette) muidu, ilma kotita, ja võttis (lehelist) hiljukesi; Li talkooz annõttii süüvvä, ato i muitõš tšäütii talgutel anti süüa, või siis käidi ka muidu (= söögita, tasuta); 5. muidu, tavaliselt; muus osas, muidu обычно; просто; K muitez on suur rätti, a sill aikaa kutsuas sitä rättiä tukkõ (Al. 32) muidu on suurrätt, aga sel ajal kutsutakse seda rätti t. (= vastavalt pulmakombestikule pannakse suurrätiga kaetud mõrsja peigmehe kõrvale istuma); Li a muitõz meilä vert ev võtõttu kuhhõiᴅ aga tavaliselt meil ei võetud (tapetud loomalt) verd millekski; Lu välissä kazvab mitälee tšättee, se on tšippaa, muitõz on inimiin läsivä vahel tekib midagi kätte, see on (siis) haige koht, (aga) muidu on inimene (lihtsalt) haige; Lu häntä on jõvissa, a muitõz on, selläz on õpõzõõ karva saba on (hobusel) jõhvist, aga (muidu on), seljas on hobuse(l) karv; 6. muidu, teisiti иначе, иным образом; P kast obraazaa muitõz ep saa vid́d́ä tšerikkuosyõ, piäp kopittaa deŋgoi seda ikooni ei saa muidu viia kirikusse, (kui) peab koguma raha; M vihma-

lintu ep saa muitõz juuvva kui aavaa lehoo päältä peoleo ei saa muidu juua kui haavalehe pealt.

muitõõ Lu Li J 1. muidu, niisama так, просто так; J keitettii kala suppia i muitõõ žaaritõttii keedeti kalasuppi ja praeti muidu (kala); 2. muidu, teisiti иначе; Lu siä muitõõ et hooli, ku sinnua et kleppaa sina muidu ei kuula (ei hooli), kui sinuga ei tõrele; Li lehmäle pantii drolli kaglaa, muitõõ ep kuul, ääri müü meeʙ, jääb mettsää lehmale pandi krapp kaela, muidu (teda) ei kuule, läheb (karjast) eemale (läheb ääri mööda), jääb metsa.

muj/aa: -jaa Lu mujale в другое место; meetši mujjaa muuttõõmaa (pulmaleiva küpsetamise päeval öeldi pruudile:) minegi mujale muutuma.

muk/aa P Lu -kaa Lu Li Ra J -ka Lu J-Tsv. 1. postp. järgi, kohaselt по (чему-либо), согласно (чему-либо); J kobul teh́h́ä jalgaa mukka saapaliist tehakse jala järgi; Lu ennee tunni [sic!] bõllu, tähtii mukkaa katsottii aikaa ennemalt kella polnud, tähtede järgi vaadati aega; Lu tahop tõissa panna omaa pillii mukkaa tanssimaa kk. tahab teist panna oma pilli järgi tantsima; P õli siäl vättšiä paĺĺo, a minuu mielee mukaa eb õlluᴅ seal oli palju rahvast, aga minu meele järele ei olnud (seal kedagi); Lu kase tüü on minuu mukkaa, näüttiiʙ see töö on minu meele järele, meeldib; Lu hoolimaitoo inemin ep kuuntõõ tšettää, ain teeb enee mukkaa kangekaelne inimene ei kuula kedagi, aina teeb oma tahtmist mööda; Lu nain valitsa enee mukaa vs. naine vali enda järgi; Lu kannoo mukkaa i võsa kazvaʙ vs. kännu järgi kasvab ka võsu; Lu senee mukkaa anti rahaᴅ, kui paĺĺo õli kallaa selle järgi andis raha, kui palju oli kalu; Lu entizee mukkaa vana kombe kohaselt; J uslovii mukka miä piän saama viis tuhatt markka kuuᴢ kokkuleppe järgi pean ma saama viis tuhat marka kuus; 2. adv. päri (tuule kohta) попутный (о ветре); Lu tuuli ko õli mukkaa, siis seili pantii venneell pääll kui tuul oli päri, siis pandi paadile puri peale; Lu aluz eglee koko päivää looviᴢ, tänävä tuuli mukkaa, lähti menemää perälissä tuulta (purje)-

laev loovis eile kogu päeva, täna (on) pärituul (tuul päri), (laev) hakkas minema pärituult; ■ Lu senee mukkaa ved́ on parõp elo selles mõttes on (nüüd) ju parem elu; Lu tuuli meep päivää mukkaa, piεp tulla üvä ilma tuul pöördub päripäeva, peab tulema ilus (hea) ilm; Lu rossi on punottu päivää mukkaa, a kaabeĺi on vassaa päivää punottu tross on punutud päripäeva, aga kaabel on vastupäeva punutud; J jo mõnt kõrta ahassõlin, de ain kuile ebõõ mukka juba mitu korda tegin kitsamaks, aga millegipärast ikka ei ole paras; Li mill eb mee mukkaa mul ei vea (mul ei lähe hästi); Lu mill elo eb mennü mukkaa, meni hukkaa mul ei läinud elu korda, läks hukka; Lu tälle tüü eb mee mukkaa tal töö ei lähe korda; J miltäintši tüü eb laadiu mukkaa, niku końoll ükski töö ei laabu, nagu käpardil; Ra žiivatta eb mee mukkaa koduloomad ei edene; Lu papilõõ annõttii villaa, siiz lampaat parõpass mukkaa mennää preestrile anti villa, siis edenevad lambad paremini; Lu eväd mee mukkaa (nad) ei sobi (kokku); Lu ku vähä õõt karsinuᴅ, siz eb mee mukkaa, jäävät köŋgöᴅ, ku paad alkoja riittaa, sis köŋgöt haittõvõᴅ kui oled (puud) vähe laasinud, siis (halud) ei sobi kokku, jäävad (oksa)tüükad, kui paned halge riita, siis tüükad segavad; Lu maailmaa murõ, što jumal eb antannu rahvaa mukkaa, eb antanut tervee, anti vaivazõõ maailmatu mure, et jumal ei andnud teistetaolist (= normaalset last), ei andnud terve(t), andis vigase; Lu siäl õli minuu mukkaa paĺĺo vättšiä seal oli minu arvates palju rahvast; Lu miä teen senee tüü aigaa mukkaa (~ aigaa perässä) ma teen selle töö aja jooksul.

muk/ainõ Li muk̆kainõ (M) -ain (Lu) -kain Lu -aine (Ku), g. -aizõõ: -kaizõõ Lu 1. hea, meeldiv хороший, приятный; Li kase on kõvassi mukainõ see on väga meeldiv; M võtin ĺekarstvaa, tuli vähäkkõizõõ muk̆kaizõp võtsin rohtu, hakkas natuke parem; 2. päri- попутный (о ветре); Lu kõõz õli mukkain tuuli, siis seili pantii pääll kui oli pärituul, siis pandi paadile puri peale; 3. -pärane, -kohane подходящий; Li millõ näüttiiʙ, on minuu meelee mukainõ, minuu meeltä müütä mulle meeldib, on mulle meelepärane, mulle meeltmööda. – Vt. ka meelee-.

mukaizõssi Li (kombe)kohaselt, sobivalt, korralikult подобающе, подходяще, опрятно; pokkoinikall on pantu tšäed mukaizõssi rintojõõ päälle surnul on pandud käed kombekohaselt rinna peale.

mukalii/n Lu, g. -zõõ (millegi) sarnane v. taoline похожий, схожий; se on ku moikattava, eb õõ muijee mukaliin see on nagu pilgatav, ei ole muude sarnane.

muka/nõ Lu (Ra), g. -zõõ 1. -pärane, (millegi suhtes v. jaoks) paras подходящий; Ra võtõtaa viis tšiviä pikkaraisia tšäe mukaziita võetakse viis kivi, väikesi, käepäraseid; 2. sarnane, taoline похожий, схожий; Lu se ku eb õõ meijee mukanõ see nagu ei ole meie sarnane.

mukav/a Li, g. -aa meeldiv приятный; kase oŋ kõvassi mukava see on väga meeldiv.

muki/sa: -ssa Ra, pr. -zõn Ra, imperf. -zin Ra maha e. surnuks lüüa уби/вать, -ть, простор. приканчивать, прикончить; miä tämää mukizin ma lõin ta maha.

mukkur/a Lu Li, pl. -aᴅ Lu (kala)mari икра (рыбья); Lu emäkalal on mukkura emakalal on mari; Lu kutukala lazõb mukkuraa i niiskaa kudekala heidab (laseb) marja ja niiska; Lu kala mukkura ~ kalaa mukkuraᴅ kalamari. – Vt. ka kala-. – Vt. ka marja¹, maukko, maukku, mähnä.

mukkurakala Lu marjakala, emakala рыба- самка.

mukoit/taa Lu Li J, pr. -an Lu Li J -õn Lu, imperf. -in Lu Li 1. parandada; korda seada, (ära) korraldada исправ/лять, -ить; нала/жи-вать, -дить, прив/одить, -ести в порядок; Li kast ep saa enepää mukoittaa seda ei saa enam parandada; Lu tšen teep tüütä i tälle tüü eb mee mukkaa, siis tõin juttõõʙ, miä mukoitõn sillõ, miä mukoitõn sinuu tüü (kui) keegi teeb tööd ja tal töö ei lähe korda, siis teine ütleb: ma sean sul korda, ma parandan sinu töö ära; 2. (ära) lepitada мирить, по-; Lu kahs inemissä õllaa riijjoᴢ, a siiᴢ näijjee tuttõviissa juttõõp tõizõl: miä mukoitõn näijjeᴅ kaks inimest on riius, aga siis (keegi) nende tuttavaist ütleb teisele: ma lepitan nad ära; 3. algatada, alustada (näit. mängu) зате/вать, -ять, зав/одить, -ести (напр. игру); Lu miε mukoitin mäntšüü ma alustasin mängu; 4. J (end teele minekuks) valmistada v. seada собираться (в путь).

mukolled Kr pilv туча.

mukot/õlla: -õll Lu-Len., pr. -tõlõn, imperf. -tõlin frekv. seada, juhtida, suunata управлять, направлять; kõikkia piäp mukotõll, a to veit kui mõnõssi aigassi rikkoa škoulu azzat (Len. 277) kõike tuleb (remondi puhul) juhtida, (aga) muidu võid koolitöö õige mitmeks ajaks katkestada.

muks/u Lu, g. -uu Lu kidakeelne косноязычный; ne on muksud inemiizeᴅ, tšed vähä pajattavaᴅ need on kidakeelsed inimesed, kes vähe räägivad.

mul/i P M-Set. Lu Li J, g. -ii Lu nudi, nudipäine, murd. muuk безрогий; Lu emä irvi onõ muli, ilma sarvia emapõder on nudi, ilma sarvedeta; J lehmäll ku ebõ·õ sarvii, se on muli kui lehmal pole sarvi, (siis) see on muuk; P Lu Li muli lehmä nudi lehm; J muli ärtš nudi härg; J muli boran nudi oinas.

mulikka vt. mullikka.

mulipää M Lu Li J muli-pää (J-Tsv.) 1. subst., adj. nudipea безрогий; M lehmä, kummall bõlõ sarvia, on mulipää lehm, kellel pole sarvi, on nudipea; Li J mulipää lehmä nudipea lehm; 2. nudipea, pöetud pea, murd. kulipea наголо подстриженая голова; J tšell om pää keritsettü, kutsuta muli-päässi kellel on pea paljaks pöetud, (seda) kutsutakse nudipeaks; Lu ku tšellä ivusõd evät kazvõ, se on pleeššipää, a ku on leikõttu, se on paĺĺaspää vai mulipää kui kellelgi juuksed ei kasva, (siis) see on kiilaspea, aga kui on pöetud (maha lõigatud), (siis) see on nudipea.

mulju/a (J-Must.), pr. -n, imperf. -zin muljuda, suruda, pigistada прищем/лять, -ить, придав/-ливать, -ить; muljusin uhse-kaa (Must. l76) surusin (ta) ukse vahele (muljusin uksega). – Vt. ka murjuta, määliä, määĺätä.

mulk/ku K-Ahl. L P M Lu Li J-Tsv., g. -uu L P M Lu Li J peenis мужской половой член; P pient miess juollass, etti tämä on kazvannu kõikk mulkkuusyõ väikese(kasvulise) mehe kohta öeldakse, et ta on kasvanud kõik peenisesse; Lu lahsiil on mut́u, a vanoil onõ mulkku lastel on m., aga täiskasvanuil (vanadel) on m.; J biblii perält jevreed lõikõta mulkuu pää nahk väĺĺä piibli järgi juudid lõikavad peenise eesnaha ära. – Vt. ka mut́u, muukko.

mullak/aᴢ Li, g. -kaa mullane (mullaga koos v. määrdunud) грязный, землёй испачканный; mullakaz alku mullane idu.

mull/ata: -õt J-Tsv., pr. -aan J, imperf. -azin: -õzin J 1. möllata, raevutseda, märatseda (tormi kohta) бушевать, свирепствовать (о буре); sää ja tormi mullaap kõik kokkoo raju ja torm möllavad (kõik kokku); 2. (tüdrukutega) hullata v. möllata, (tüdrukuid) käperdada хватать или щупать (девушек), простор. лапать; meemme tüttöi mullama lähme tüdrukutega möllama. – Vt. ka möllätä, müllätä.

mullik/ka P M Lu Li J-Must. mulikka Lu, g. -aa: mulikaa Lu 1. mullikas подтёлок, тёлка; P kui õli kahs vai kõlm kuuta, juoltii vazikka, ärtšä vai lehmävazikka, a kui õli ühs vuosi jo, siᴢ juoltii mullikka kui oli kaks või kolm kuud (vana), öeldi vasikas, härg- või lehmvasikas, aga kui oli juba üks aasta (vana), siis öeldi mullikas; M voosi kahõsaa kuuta, kahs vootta eez johsõmissa on mullikka; ku johzõp siz on õhva aasta kaheksa kuud (või) kaks aastat enne paaritamist on mullikas, kui paaritub, siis on õhv; 2. härik, härjavärss молодой бык, бычок; Lu ärtšein vazikka sütšüzüssä on mullikka härgvasikas on sügisel (juba) härjavärss. – Vt. ka lehmä-, ärtšä-.

mullikkai/nõ: -ne Lu-Must., g. -zõõ mullikas подтёлок, тёлка; mussa lehmä mullikkaine (Must. 159) must lehmmullikas.

mullik/kõ M, g. -õõ härik, härjavärss молодой бык, бычок; tõizõõ vuuvvõõ ärtšä on mullikkõ teise aasta härg on härik.

mullikkõi/n M J, g. -zõõ = mullikkõ; J mullikkõin se on noor ärtšä härik, see on noor härg; M ärjää mullikkõin härjavärss.

mullõs/sussa: -suss J-Tsv., pr. -uʙ J, imperf. -su J mullaga kattuda (orig.: покры/ваться, -ться землёй).

mul/ta P M Lu Ra I (R) -t J-Tsv. Му́лда Pal.2, g. -laa R P M Ra J I 1. muld земля, почва; M vargaz vargasaʙ hot seinäd jätäʙ, a tuli sööp kõik, muuta ku mullaa jätäʙ (kui) varas varastab, (siis) vähemalt seinad jätab, aga tuli sööb kõik, ainult mulla jätab; Lu meeb i kulta mullassi vs. ka kuld muutub mullaks; I sooza on vajomikko paikka, siältä kaivommaɢ mussaa multaa soos on vajuv koht, sealt kaevame musta mulda; P mussa multa must muld; 2. pori, kuivanud pori грязь, высохшая грязь; Lu elä mee siältä (~ sitšäli), siäl on paĺĺo multaa, siä enee patškaaᴅ ära mine sealt (~ sealtkaudu), seal on palju pori, sa määrid enese ära; Lu kui jutõllaa brätšagõ, sis se on aina märtšä, a ku brätšagõ kuivaʙ, siiz jutõllaa multa kui öeldakse pori, siis see on alati märg, aga kui pori kuivab, siis öeldakse muld; Lu elä tuõ rihhee, silla on jalgaᴅ mullõᴢ (~ roojõᴢ ~ brätšagõᴢ) ära tule tuppa, sul on jalad porised; J mullaa tükkü porikamakas; 3. savi глина; J haritull põlloll mullaa tükküi ed levve haritud põllul ei leia sa savitükke; ■ Ra mee paa multaa mine istuta (taim) maha (mine pane mulda).

multairsi Lu Li mult-irsi Ra muldirsi (Li-Ränk) (vundamenti asendav) alumine seinapalk нижнее бревно в венце сруба; Lu ku bõõ tšivi fundõmenttia, siis pannaa multairsi, se on alumõin irsi, maata vassa kui pole kivivundamenti, siis pannakse m., see on alumine (seina)palk, vastu maad.

mult-maa J-Tsv. 1. mustmullamaa, -pinnas чернозёмная почва; mult-maalõõ ep hooli (= piä) paĺĺo valoa veittä mustmullamaale ei ole tarvis palju sõnnikut vedada; 2. liivsavimaa суглинок.

multõi/n Li J-Tsv., g. -zõõ J 1. J-Tsv. 1. mullakas, mulda sisaldav землистый; 2. Li mullast, muld- земляной.

mummuk/aᴢ M, g. -kaa puruvana (ehmestiivalise vastne) ручейник; ai ku on peentä kazvoa niku mummukaᴢ oi, küll on väike (= väikest kasvu), nagu puruvana! – Vt. ka vesi-.

mun/a K L P M Kõ S Po Lu Li Ra J I Ku (Kett. R-Eur. Ko) Му́на K-reg.2 Ii-reg.1 Муна Pal.2 -ne ~ muhna Kr, g. -aa Kett. K Lu Li J Ku mun̆naa M I -naa Po, pl. -nad Kr 1. (linnu)-muna; (sipelga)muna e. -nukk jne. (птичье) яйцо; муравьиное яйцо и т. д.; J kana tetši munaa kana munes (tegi) muna; I kana avvoʙ mun̆nõi kana haub mune; I kana isub munõlla, isup kõlmõd näteliä kana haub mune (istub munadel), haub kolm nädalat; Lu munal on ruskulain i valkulain munal on rebu ja munavalge; J munal on õttsas polkoma munal on otsas (koorealune) tühemik; J se muna on pillaussu, tämä haizõʙ see muna on riknenud, ta haiseb; K munad õlivad eninpään aina kauniiᴅ, a troitt-sann õlivat kõltaizõᴅ munad olid lihavõtte ajal ikka punased, aga nelipühi aegu olid kollased; Lu nüd on mokoma aika, jott muna on viisaapi kannaa kk. nüüd on selline aeg, et muna on targem kui kana; Li eni-päänä õli muna-mäŋko, vanad mehed veeretettii munnaa lihavõtte ajal oli muna(veeretamis)mäng (= mängiti muna(veeretamis)mängu), vanad mehed veeretasid mune (muna); L mehed mäntšäväd munõi mehed mängivad muna(veeretamis)mängu; M aisava muna mädamuna (haisev muna); J vana muna vana muna; M sveeža muna ~ J sveežõi muna värske muna; M uusi muna toores muna; M tšihunnu muna keedetud muna; M bolttuna muna ~ tühjä muna viljastamata muna; Lu nahka muna nahkmuna; L P kanaa muna ~ I kan̆naa muna ~ J kana muna kanamuna; Lu sorzaa muna pardimuna; Lu anõõ muna hanemuna; Lu luikoo muna luigemuna; Li gajagaa muna kajakamuna; K munaa ruuku ~ M mun̆naa kõlta ~ Lu munaa kõltolain munakollane; K L munaa valku ~ M mun̆naa valku ~ Lu munaa valkulain munavalge; Lu munaa koori ~ M mun̆naa koori ~ J muna koori munakoor; M mun̆naa või munavõi; Lu muna kakku munaroog; I siplikoo munaᴅ sipelgamunad; Li saivara on täi muna saere on täi muna; 2. kartul картофель; Lu tšäimmä munnaa isuttamaᴢ käisime kartuleid panemas; Li mõnikõd lastii vagod estää, sis pantii munaa mõned ajasid (lasksid) enne vaod, siis panid kartulid (maha); Li muna tehtii varõpi i müühepi, munal, sell eb õllu nii õmmaa aikaa kartuleid pandi (kord) varem ja (kord) hiljem, kartulil, sellel ei olnud nii oma aega (= kindlat mahapaneku aega); Lu tüttö tšävi munnaa kaivomaᴢ tüdruk käis kartuleid võtmas; Li munnaa kaivõtaa kokaakaa kartuleid võetakse (kartuli)konksuga; Li guušall pannaa vähäizee munnaa sekkaa hernesupile pannakse veidi kartuleid sekka; Li survotud munaᴅ (pudruks) tambitud kartulid; Lu ku tšihuttaa murriaa munaa, haijjuuʙ, a vesikõᴢ muna eb haijju kui keeta muredat kartulit, (siis see) laguneb, aga vesine kartul ei lagune; Lu murja muna on makuza muna mure kartul on maitsev kartul; J meill on sigaa munat keitettü meil on seakartulid keedetud; J muna kokka kartulikonks; Lu muna tšugunikka tšihuʙ kartulipott keeb; J maamunass tehtii muna kakkua kartuli(te)st tehti kartulirooga (= ahjuroog pudruks tambitud kartulitest); 3. munand, kõnek. pl. munad яичко, семенник, мошонка; M mehiil on munõlaiz griizi: tšen raskassa nõsaʙ, sis pil̆laab en̆nee meestel on kubemes (munandis) song: kes rasket tõstab, see (siis) rikub oma tervise (rikub enese); L boranall on suurõd munaᴅ jääral on suured munad; S piäb leikkaamaa munad vällä boranalla jääral tuleb munad ära lõigata; J boranaa munaᴅ jäära munad; J ärjää munaᴅ pulli munad; 4. silmamuna глазное яблоко; M silmäz on muna silmas on silmamuna; P silmεä munaᴅ silmamunad; 5. muna, pall (näit. lumepall, puumuna jne.) ком, шар (напр. снежок, снежный ком, деревянный шар(ик) и т. д.); P kenaa mänd́ittii talvõll, õli mokoma puinõ muna puupallimängu mängiti talvel, oli niisugune puust muna; 6. (juuksepalmikust kuklasse keeratud) muna, sõlm, nui узел (вид женской причёски); J kassa pletitää, muna teh́h́ää pletitakse pats, keeratakse (tehakse kuklasse) sõlm; Lu takann õli muna, ivusõd õltii tehtü ku muna taga (= kuklas) oli sõlm (muna), juuksed olid keeratud nagu sõlmeks (seatud nagu muna); Lu ennee siottii ivusõd munnaa ennemalt seoti juuksed (kuklas) sõlme (munaks); Ra ivusõt pantii munalõ, ivusõd õllaa munal juuksed seoti sõlme, juuksed on sõlmes; 7. paise, muhk нарыв, шишка; Lu kaglalõ kazvab muna kaelale kasvab paise; Lu muhku, sitä praavittaa et saa, tämä jo voozittaa kazvoʙ, a muna, se on niku tšippamuna, läsümuna, sitä praavitõtaa, mennää bolnittsaa i leikataa poiᴢ kasvaja, seda (sa) ei saa parandada, see kasvab ju aastatega, aga muhk, see on nagu paise, seda parandatakse, minnakse haiglasse ja lõigatakse ära; 8. mull пузырь; L kõikk vesi meni tšihumaa munõita vesi läks mulle ajades keema. – Vt. ka kana-, kurgõõ-, kurkku-, kurkuu-, lumi-, läsü-, maa-, nahka-, seltši-, seltšä-, silmä-, süä-, tšippa-, varõhsõõ-, vesi-. – Vt. ka suurõd-munaᴅ. – Vt. ka marga, mud́d́uᴅ, muńuᴅ.

munai/n J, g. -zõõ dem. munake яичко; muni kultaizõd munaizõᴅ rl. munes kuldsed munakesed. – Vt. ka munõin¹.

muna-kakko Li = matška.

munakakku K M Lu Li Ra I (P J) muna-kakku J-Tsv. (ahjus valmistatud) munaroog яичница; Lu munakakku: piimä ja kanamunaᴅ, segotõtaa i pannaa ahjoo munaroog: piim ja munad, segatakse ja pannakse ahju; P no, sis tuotii tällie ühs naappa munakakkua i luzikka noh, siis toodi talle üks kauss munarooga ja lusikas; J süü han siä eestä rokkaa, elä munakakuss ala mad́d́õsõll sa söö algul ikka kapsasuppi, ära hakka munaroast maiustama; J tšelle nisk-talkkunaa, a vävülee aim muna-kakku kellele kuklavõmm, aga väimehele alati munarooga. – Vt. ka kana-, rehtelä-.

munak/ko P, g. -oo: -uo P = munatšivi; saunaz õlivat tšerihseᴅ, tšerištšiveᴅ, piened munatšiveᴅ, piened munakoᴅ saunas oli keris, kerise-kivid, väikesed munakivid, väikesed munakad.

munakokko S = munakakku.

munakookka Li kartulikonks, murd. kartulikook (tööriist kartulivõtmisel). – Vt. ka maamuna-kokka.

munakotti Li kartulikott мешок для карто- феля; kottiije tehtii, munakottiid ja voᴅ semmolaisiiᴅ (takusest riidest) tehti kotte, kartulikotte ja vaat seesuguseid (asju).

munakõlta M munakollane, rebu желток.

munalohko Lu Li munaloχko (Li) = maamunalohko; 1. Li õli rooppaa, munaloχkojõ, lõikottu munad lohgossi, seemvõitõ sekkaa pantii oli putru, (ahjus hautatud) kartulilõike: lõikudeks lõigatud kartulid, taimeõli pandi sekka; 2. Lu munalohko: maamunaa eestä tšihutõtaa, leikotaa paloloissi, pannaa makkua pääle, pannaa ahjoo kartuliroog: kartulid kõigepealt keedetakse, (siis) lõigatakse tükkideks, pannakse maitselisandit (näit. koort, võid, taimeõli jne.) peale, pannakse ahju.

munamaa Li = maamunmoo; a munamaa estää kõrrõttii. kõrrõttii, siz äesettii aga kartulimaa kõigepealt korrati; korrati, siis äestati.

munamäŋko P Kõ Lu Li (K) muna-mäŋko Li muna(veeretamis)mäng (lihavõtte ajal) катание яиц (обычай пасхальных дней); Li eni-päänä õli muna-mäŋko, vanad mehed veeretettii munnaa lihavõtte ajal oli muna(veeretamis)mäng, vanad mehed veeretasid mune (muna); Kõ munamäŋkua mehed mäntšiziväᴅ muna(veere-tamis)mängu mängisid mehed.

munaparvi (Ku) munariiul (riiul munade jaoks) полочка для яиц; kirjova kana teki kirjovaa munaa; pant́śii se munaparvellᴀ kirju kana munes kirju muna; see pandi munariiulile.

munapõlto J = maamunmoo; saviroho kazvob munapõllol malts kasvab kartulipõllul.

munasarj/a Kõ Li -õ Lu munasari яичник; Li kanall on munasarja kanal on munasari; Lu nii on tšippaita niku munasarjõ nii (palju) on paiseid, nagu munasari.

munasarka Li = maamunmoo.

muna/za: -ᴢ Lu adv. munas (kana) (наречие в форме ин-а от muna о курице-несушке); perennain koblaaʙ, oŋko kana munaz vai eb õõ perenaine katsub (kombib), kas kana on munas (= muneja) või ei ole.

munatšivi P muna-tšivi (K-Ahl.) munakivi, munakas булыжник; K arina tehtü arjahsissa, muu ahjo muna-tšivessä (Ahl. 97) rl. ahjuesine on tehtud harjastest, muu ahi munakividest. – Vt. ka munakko.

munavakka Li = maamunavakka; einävakka, gribavakka, munavakka, marjavakka, pärevakaᴅ heinakorv, seenekorv, kartulikorv, marjakorv, (need on) peergkorvid.

munavako (Li) kartulivagu картофельная борозда; vein õvõssõ suuᴢ, aa isä laski munavakoi sene adraka vedasin hobust suu kõrvalt, aga isa ajas (laskis) selle (puu)adraga kartulivagusid. – Vt. ka maamunavako.

muna-valko J-Tsv. = munavalku.

munavalku M munavalge яичный белок.

munavelli Lu muna-velli J = maamunikko; J muna-velli on piimääkaa, pannaa ahjoo, i pannaa kana-munaa, tšell on võit, paab i võit toož kartulipüree on piimaga (tehtud), pannakse ahju, ja pannakse kanamuna (hulka), kellel on võid, paneb ka võid; Lu ku on vetelä, siiz jutõllaa maamunikko, a munavelli, se on niku jämmiä kui on vedel, siis öeldakse kartulipüreesupp, aga kartulipüree, see on nagu paks(em).

muna/või K L Lu -voi (Li) munavõi паштет из яиц и масла; K nisuu pannass, võita, munõi, see õli munavõi vad́d́alaisii viisii nisujahu pannakse, võid, mune, see oli munavõi vadjalaste viisi; Lu pannaa tšihutõttu kanamunaa ruuskulain i siiz võtõtaa võita i parvõs sekotõtaa i pannaa palaa pääl pannakse (kaussi) keedetud muna kollane ja siis võetakse võid ja segatakse kokku ja pannakse (leiva)tüki peale.

mund/eri L P Li -õri Lu J-Tsv., g. -erii Li -õrii J munder мундир; Lu sõtamehii sõpa on mun-dõri sõdurite rõivas on munder.

mun/ia Lu J (Li Ra) -nia Lu, pr. -iʙ Lu J, imperf. -i Lu -iᴢ Lu J muneda нестись, класть яйца; Lu üvä kana kaugaa muniʙ, on mõnt sarjaa hea kana muneb kaua, (tal) on mitu sarja; Lu tämä on muniva kana, üvvää sukkua see on muneja kana, head tõugu; Lu kana ku hülkääb munimassa, sis kirizeʙ kui kana lakkab munemast, siis kiriseb (= häälitseb kõrge, vibreeriva tooniga); Lu lehmä lühzäp tšeelessä, kana munib nokassa vs. lehm lüpsab keelest (= suust), kana muneb nokast. – Vt. ka munõa, munõssa.

munikko vt. maa-.

munnaᴅ, munne vt. muna.

munštuk/ka: -k J-Tsv. muštukka P Lu, g. -aa J muštukaa P (sigareti)pits мундштук; J kõns siä hülkäät sitä munštukka imemess millal sa jätad selle pitsi imemise järele!

munttuu Lu Li adv. nurja, mokka, nahka (привести) в провал или в упадок; Li mejjee elo meni munttuu meie elu läks nurja; Li pani naizõõ munttuu pani naise (tervise) mokka; ■ Lu pää meneb munttuu, unohtan paĺĺo pea jääb viletsaks, unustan palju.

muńu/ᴅ P, g. -u = mud́d́uᴅ.

mun/õa J (K-Ahl. Lu Li Ra vdjI) mun̆nõa M Kõ mun̆nõaɢ ~ -nõaɢ I, pr. -õʙ M Kõ Ra J I, 1. p. -en K-Ahl., imperf. -i Li J I = munia; Ra kana munõb i sis kaakataʙ, ku tuõp pezält vällä kana muneb ja siis kaagutab, kui tuleb pesalt ära; Lu kana tuõb munõmass kana tuleb munemast; I kana ep taho mun̆nõaɢ kana ei taha muneda; J munõmizõõ aik munemise aeg. – Vt. ka munia, munõssa.

munõi/n¹ J, g. -zõõ = munain.

munõin² vt. ühs-.

munõ/ssa: -ss J-Tsv., pr. -ʙ J, imperf. -zi: -ᴢ J = munia.

munõt/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J (kana) munema panna посадить (курицу) на гнездо.

mura/ga K P M Lu Li Ra (Kett.) muuraga K (Ja-Len.) -gõ Lu J-Tsv. Ku -ɢ J-Tsv., g. -gaa P M Lu Li J -ga J 1. murakas морошка; M sooz on marjaᴅ, on mokomaᴅ, muragaᴅ soos on marjad, on niisugused, murakad; J muragõd jo om valmissustu, saab menn kopittõma murakad on juba valminud, võib minna korjama; Lu muraga ku jo on valmiᴢ ja meep kõltõzõssi, siiz jutõllaa mätäpää kui murakas on juba valminud (valmis) ja läheb kollaseks, siis öeldakse (selle kohta) mädapea; 2. M fig. kollane lehm корова-желтуха. – Vt. ka murakaᴢ, murakka.

muraga/asõõ Lu -sõ J-Tsv. adv. murakale за морошкой, по морошку (наречие в форме илл-а от muraga); Lu mentii muragaasõõ mindi murakale. – Vt. ka murakkaa.

muragamarja Lu murakas, murakamari морошка.

muragašuppu Ra murakanutt, valmimata murakamari неспелая, недозревшая морошка.

murag/aᴢ Li -õᴢ Lu, g. -aa Li murakas морошка; Lu kopitti muragõssa korjas murakaid; Li muragas ku eb õllud veel valmiᴢ, siiz jutõltii muragaa šupuᴅ kui murakad (murakas) ei olnud veel valmis, siis öeldi: murakanutid. – Vt. ka murakaᴢ, murakka.

murag/aza: -õᴢ Lu adv. murakal за морошкой (наречие в форме ин-а от muraga); õlin muragõᴢ, kopitin muragaa olin murakal, korjasin murakaid.

murak/aᴢ Lu, g. -kaa Lu = muragaᴢ.

murak/ka M J -kõ J-Must., g. -aa = muragaᴢ.

murakkaa Lu adv. = muragaasõõ (наречие в форме илл-а от murakaᴢ); mennää murakkaa minnakse murakale.

murazik/ko Lu, g. -oo murakasoo болото, где растёт морошка; murazikkoza kazvop paĺĺo muragaa murakasoos kasvab palju mura-

kaid.

murazikk-paikka (J-Tsv.) murakapaik (soos) место (в болоте), где растёт морошка; suurõll sooll on üväd murazikk-paikõᴅ suures soos (suurel sool) on head murakapaigad.

murhettsia vt. murõttsia.

murhii/za: -ᴢ J-Tsv. adv. = murhõllaa; isub murhiis tšäsi põzgõll istub mures käsipõsakil.

mur/hõ Lu Li J-Tsv. -he Lu Li -õ Lu J, g. -hõõ ~ -hõ J -hee Lu -rõõ Lu -õ J mure горе, забота; Lu lahzõd on peened i murhõd on peenepeᴅ, a lahzõt kazvõtaa suurõssi i murhõt suurõpaᴅ lapsed on väikesed ja mured on väiksemad, aga lapsed kasvavad suureks ja (siis on ka) mured suuremad; Lu ain tämä on omijee murhejeekaa temal on alati omad mured (tema on alati oma muredega); Lu tänävä milta mentii murhet kõik poiᴢ täna kadusid kõik mu mured ära (= täna sain ma kõigist muredest lahti); Lu tšellä nii ep kuulu ku emää süämel se murhõ kedagi ei puuduta see nii(võrd) kui ema südant, see mure; J kõns jumal pääseb minu kazess murõss millal jumal päästab mind sellest murest!; Lu maa-

ilmaa murõ, što jumal eb antanu rahvaa mukkaa, eb antanut tervee, anti vaivazõõ maailmatu mure, et jumal ei andnud teistetaolist (= normaalset last), ei andnud terve(t), andis vigase; Lu sell ko on murhe elo küll sellel on raske (murerohke) elu!; Lu kõikil eväd õõ ühellaajõzõd murheᴅ kõigil ei ole ühesugused mured; Lu nätšümöitöö on murhe mure on nähtamatu; Li ohto gooŕaa näimmä, ohto murhõtta näimmä küllalt häda nägime, küllalt muret nägime; J emä on taloz oolõ ja murhõ kantõjõ ema on majas hoole ja mure kandja; J vähäko tämä om murhaa kantõnnu üli kõikkiiss kas ta on vähe muret tundnud kõigi pärast!; J kõikkiiss po siä piäd murhõtt sa muretsed ka kõigi eest!; Li jäi minuu kaglaa murhessi jäi minu kaela mureks; J murõssi (~ murhõssi) võttõma (enda) mureks võtma; Lu näd on annõttu minuu murheessi näe, on jäetud (antud) minu mureks; J juumõri mehe peräss naim pääsi murhõ joodiku mehe pärast on naine (alatasa) mures.

murhõi/n J-Tsv., g. -zõõ J 1. murelik, kurb озабоченный, грустный, печальный; ittšä siä õõd murhõin alati oled sa murelik; 2. vaevarikas многотрудный; mill on niitši kurkkussaa murhõiss tüüt, a siä veel lissääᴅ mul on niigi kurguni vaevarikast tööd, aga sina veel lisad.

mur/hõllaa ~ -χõllaa P adv. mures озабоченно; mitä siε õlõd nii murhõllaa miks sa oled nii mures? – Vt. ka murhiiza.

murhõn/õssa: -õss J-Tsv., pr. -õn J, imperf. -in J muretseda, muret v. kurbust tunda, norutada заботиться, по-, горевать, по-, унывать. – Vt. ka murõhtaassa, murõhtõlla, murõttsia.

murhõto/i J-Tsv., g. -i J muretu беспечный, беззаботный; üvä om murhõtoill inimizell maailmõz elä muretul inimesel on hea maailmas elada.

muri/sa (M-Set.), pr. -zen: -sen M-Set., imperf. -zin uriseda урчать. – Vt. ka märisä, mömmöttää, mörisä, mürisä.

murit/taa Lu, pr. -an Lu, imperf. -in väntsutada, vintsutada тормошить, помыкать; poik se muritap kattia poiss, see väntsutab kassi. – Vt. ka murrõlla, määliä.

murja vt. murõa.

murj/ata M (Lu) -ataɢ I, pr. -aan, imperf. -azin: -õzin Lu -azii I 1. kortsutada мять, по-; I siä murjazit kõittši sõvaᴅ; ep piä murjataɢ sa kortsutasid kõik riided (ära); ei tohi kortsutada!; M murjatut sõvaᴅ kortsunud (kortsutatud) rõivad; 2. välja väänata, nihestada вывих/ивать, -нуть; Lu mill jäi tšäsi uhzõõ vällii, tšäee murjõᴢ mul jäi käsi ukse vahele, väänas (= väänasin) käe välja. – Vt. ka moršittaa, muglia, murjoa, murjota, murtaa, mägliä, määliä.

murjau/ssa Lu, pr. -ʙ Lu, imperf. -zi: -ᴢ Lu = murjauta; elä isu nii, sõpa murjauʙ ära istu nii(viisi), rõivad kortsuvad (ära).

murjau/ta M (Kett.), pr. -ʙ M, imperf. -zi kortsuda, kortsu minna мяться, по-; M sõvad murjauvaᴅ rõivad kortsuvad. – Vt. ka mügläüssä.

murj/oa P Lu (Ja-Len.) -ua P, pr. -on P Lu, imperf. -ozin P Lu kortsutada мять, из-, по-; P võtan paperii, murjon kõik võtan paberi, kortsutan kõik ära; Lu elä murjo sõpiijõ ära kortsuta rõivaid!; Lu murjottua sõppaa on äppiä panna pääl, sõpa piäb ut́jugoittaa kortsunud (kortsutatud) rõivaid (rõivast) on häbi selga panna, rõivaid (rõivast) tuleb triikida. – Vt. ka moršittaa, muglia, murjata, mägliä, määliä.

murjoza I adv. kortsus измятый, помятый; võtak kattaitaɢ, štoby eväd õllõissig murjoza võta vaali, et (rõivad) ei oleks kortsus.

murjo/ta Lu Li, pr. -an: -n Lu Li, imperf. -zin Lu Li välja väänata, nihestada вывих/ивать, -нуть; Lu kahõ tšezzee tappõõvaᴅ, sis tõin tõizõlõ juttõõʙ: elä murjo tšäsiije (kui) kahekesi kaklevad, siis üks ütleb teisele: ära vääna (mul) käsi välja! – Vt. ka murjata, murtaa.

murju/ta K M, pr. -an: -n, imperf. -zin 1. muljuda, suruda; (linu) lõugutada сдав/ливать, -ить, надав/ливать, -ить; мять (лён); M murjutas tapõppuilla (linu) lõugutatakse lõugutiga; 2. (ära) vaevata замучи/вать, -ть; K domovik-ka murju opõzõõ iĺi lehmää majahaldjas vaevas hobuse või lehma (ära). – Vt. ka morittaa, muljua, murrõlla, murtaa, muukata, muutšittaa, määliä, määĺätä.

murluk/ka Lu, g. -aa Lu murispuu, müürilatt (seina ülemine palk, millele toetuvad sarikad переводина, балка, поддерживающая стропила); murlukkojee päällee pannaa kuuritsaᴅ m-ide peale pannakse sarikad.

murn/aa Lu -a Lu J-Tsv., g. -aa: -a J pahem, sisemine, pahu- обратный (о стороне); J jõka mat́erill päälüs pooli on lustip ku murna pooli igal riidel on pealmine (= parem) pool ilusam kui pahem pool; J petosõll pani murna poolõ päälee pani kogemata pahupoole peale; Lu murnaa pool i õikaa pooli pahem pool ja parem pool.

murn/aᴢ: -õᴢ J-Tsv., g. -aa = murnaa; murnõs pooli pahem pool.

murn/ii Lu J -i J pahempidi, pahupidi наизнанку, на левую сторону; J loonus tehtii sukalõ i alõtsõlõ, kahs silmää murnii, kahs õikii loomus tehti sukale ja labakindale, kaks silma pahempidi, kaks parempidi; J murnii päi pahupidi.

murnii-marnii M fig. tagurpidi, nuripidi, halvasti задом наперёд, шиворот-навыворот; elo meep kõikk murnii-marnii elu läheb kõik nuripidi.

murniippäi Lu murnippäi Lu Li Ra J murrippäi ~ murripäi J 1. pahempidi, pahupidi наизнанку, на левую сторону; J se on tehtü murnippäi see on kootud (tehtud) pahempidi; Ra mitä eb lee üvä: panin murnippäi tšiutoo päälee miski läheb halvasti (ei lähe hästi): panin särgi pahupidi selga; J tšeer šuub murnippäi keera kasukas pahupidi; J tšiutto murripäi pääll särk (on) pahupidi seljas; Ra kõig meni mürrü-müttüü, kumb õikippäi, kumb murnippäi kõik läks sassi: mis õigetpidi, mis pahupidi; 2. tagur- pidi, nuripidi, halvasti шиворот-навыворот; J kõig d́eelõd menti murnippäi kõik asjad läksid nuripidi; ■ Lu tämä omaa tšeeleekaa pezeb i puhasõʙ, a ku väänäʙ karvad murniippäi, siiz oitii (keelekandja kohta öeldi:) tema oma keelega peseb ja puhastab, aga kui keerab vastukarva, siis hoia end.

mur/o¹ M Lu Li Ra J, g. -oo Lu Li Ra J muru, murukamar; vainu газон, дёрн; луг; J akkunall on muro õues on muru; J issumm murolõ istume murule; J tee murosõõ kruga, nõizõmm katškia pelama tee murusse sõõr, hakkame kurni mängima; Lu kujal om muro kujal (= õues) on muru; Li siäl muroz on kõikõllaiss kukkaa seal murus kasvab igasuguseid lilli; Ra lagotõtaa maalõ, kujamaalõ, murolõ, niitüü pääle veetii (lina) laotatakse maha, õuemaale, vainule, niidu peale viidi; Li muroo pääl ain pelattii kullia vainul mängiti ikka kurni; J paa opõizõt kammitsa de lazz murolõ pane hobused kammitsasse ja lase vainule; M tšül̆lää muro küla vainu; ■ Ra muroo ärüᴅ on valkaa kukka valge ristikhein on valge õiega. – Vt. ka muru².

mur/o² Li I (Lu), g. -oo 1. Lu tükk, tükike кусок, кусочек; 2. (leiva-, saia)pudi (piima v. veega) крошево (из хлеба или булки); Li tuli iso da tein leivää murroa, luukkaa sekkaa da, vesimurroa tuli isu ja tegin leivapudi, sibulat sekka ja, veepudi; I piimää mur̆roa tetšemää nõizõõ hakkan piimapudi tegema; Li saija muro saiapudi. – Vt. ka leipä-, saija-, tšivee-, vesi-. – Vt. ka muru¹.

muroroho ~ muro-roho M 1. muru, mururohi газон, невысокая густая трава; akkunaluz rohotuʙ, kuttsuas sitä muro-roho õu läheb roheliseks, seda kutsutakse muruks; 2. M-Set. (mingi tatrasort сорт гречихи).

murria vt. murõa.

murrillaa Lu adv. vihane, ärritunud; vihaselt, ärritunult обозлённый, раздражённый; обо-злённо, раздражённо; inemin ku on niku süämizää, siiz jutõllaa, mitä siä õõd murrillaa kui inimene on nagu vihane, siis öeldakse (= küsitakse): miks sa oled ärritunud?

murrippäi, murripäi vt. murniippäi.

murrollaa ~ mur̆roolla M: täm eb vaattanu eteeᴢ, ain vaa rutti pää mur̆roolla ta ei vaadanud ette, aina vaid ruttas, pea laiali otsas; johzõp pää murrollaa jookseb, pea seljas.

murr/õ [?] (P), g. -õõ: -yõ (P) = murto²; kanõ tšüläᴅ pajattivaᴅ kõik ühell murryõl need külad rääkisid kõik üht murret.

murrõa vt. murõa.

mur/rõlla K P M Po Lu (Kett. Ja-Len.) -rella K-Ahl. -rõll J-Tsv. -rõllaɢ I, pr. -tõlõn P M -tõõn Kett. M Lu J -teen K-Ahl., imperf. -tõlin P M Lu J frekv. 1. murda ломать; K eb lõikata, a murrõllass ei lõigata, aga murtakse; Po leipä murrõltii pieniiss palokkõiziss leib murti väikesteks tükikesteks; I tänävoona groomulla murtõli puuᴅ, kahtšipuuᴅ tänavu murdis äike puid, kasepuid; 2. (ära) lõhkuda разламывать, разбивать; I murtõlivat tšimopakot sis mettä veiväᴅ lõhkusid mesipuud (ära), siis röövisid (viisid) mett; 3. väntsutada тормошить; Lu elä murtõõ nii kõvassi lassa ära väntsuta last nii kõvasti!; 4. painata, vaevata, piinata; kiusata давить, с-, мучить; дразнить, досаждать; M koo perennaa murtõõb ööll žiivattaa majahaldjas painab öösel koduloomi; P kuollu alkõ tätä murrõlla surnu hakkas teda painama; P tauti murtõli tätä haigus vaevas teda; Kett. sinua murtõõp saatana sind kiusab saatan; ■ J kuuntõõ han siä, kui saksõlaim murtõõb med́d́e viittä pajatta sa kuula ometi, kuidas sakslane pursib (murrab meie viisi) meie keeles rääkida; M ep tahtau nii murrõlla kasta van̆naa päätä ei ole tahtmist (seda) vana pead nii vaevata; M elä siε murtõõ tühjää õm̆maa päätä ära sa ilmaaegu oma pead vaeva! – Vt. ka murjuta, murtaa.

murš-marš Lu Ra J-Tsv. pilla-palla, läbisegi в беспорядке, в разбросе; J rihez ebõõ mittä poŕatka, kõig om vizgottu murš-marš toas ei ole mingit korda, kõik on visatud pilla-palla; Lu kõig on murš-marš ja izzee õõᴅ köühä kõik on pilla-palla ja ise oled vaene. – Vt. ka müllii-mällii, müllin, müllin-mällin, mürrii-märrii, mürrii-müttüü, mürrüü-müttüü.

murš/šia J-Tsv., pr. -in J, imperf. -šizin J segi v. korratusse ajada прив/одить, -ести в беспорядок.

murššii Lu: riisõd on vizgõttu riheᴢ murššii ja marššii asjad on visatud toas pilla-palla.

mur/ta: -t J-Tsv., g. -raa J murdekoht, pragu, mõra место перелома, трещина; opõizõõ raut meni kattši siitt paikka, kuza õli murt hobuseraud läks katki sellest kohast, kus oli pragu.

mur/taa K L P M Po Lu Li (Kett. R Kõ Ja-Len.) -ta J-Tsv. -taaɢ I, pr. -ran Kett. K R L P M -rõn Lu J -raa I, imperf. -rin P M Lu J -sin J -rii I 1. murda; (kogemata) katki murda v. teha ломать, с-; Po murtaaz murukkõin leipää murtakse raasuke leiba; P miε võtin, murrin ühie vanaa kannuo ma võtsin (kätte ja) murdsin ühe vana kännu (maast lahti); J vańkkõ murti tširjutõtuu lehoo neĺĺee õssaa Vanka murdis (täis)kirjutatud lehe neljaks kokku (nelja ossa); R a tšättä jalkaa elä murra aga kätt-jalga ära (endal) murra; M sooja luita eb murra vs. soe konti ei riku (luid ei murra); I miä üh̆hee suhsõõ murrin ma murdsin ühe suusa (katki); L nuorikkõ vikahtõmyõ murraʙ noorik teeb vikati katki; 2. (ära) lõhkuda разламывать, разломать, разби/вать, -ть; L siltapuita älkaa murtagaa põrandalaudu ärge lõhkuge; Ja kase järtšü on matala i murrettu (Len. 241) see pink on madal ja lõhutud; I mahuvõõ nurmõlla on kahsi tšiv̆viä; õli baχattõri, tahtõ neillä tšivilöillä kreipostia murtaaɢ Mahu nurmel on kaks kivi; oli vägilane, tahtis nende kividega kindlust lõhkuda; 3. välja väänata, nihestada вывих/ивать, -нуть; Lu elä nii kõvassi pellaa, siä murrõd milta jalgaa vai tšäe ära hulla nii kõvasti, sa väänad mul jala või käe (välja); Lu tšäsi on murrõttu, piäp panna paikõl käsi on välja väänatud, tuleb panna paika; 4. painata, vaevata наседать, мучить, из-; M milla domovikka var̆raapõõ ovõssa murti mul varem majahaldjas painas hobust; M ühes talos koo perennaa murtõ opõzõõ ühes talus vaevas majahaldjas hobuse ära; ■ J näd nee õllatši kaglaa murtõjõᴅ näe, need ongi kõrilõikajad (= kurjategijad); J noh, jok nüt õppõzid võõrõss tšeelt murtõma noh, kas nüüd oled õppinud võõrast keelt purssima (murdma)?; P murrap tulla mussa pilvi tõuseb kiiresti (murrab tulla) must pilv; J noorikko kukossa kuttsu, ämmä kuttsu kuu valollõ, a siä vaa mursid murtšinaasõõ, siä loukkazid lounaasõõ rl. noorik kutsus kukelaulust (alates), ämm kutsus kuuvalge ajal, sina aga murdsid (tulla alles) hommikusöögi ajaks, sa lonkisid lõuna(söögi) ajaks. – Vt. ka murjata, murjota, murjuta, murrõlla.

murtau/ssa (Lu), pr. -ʙ, imperf. -zi murduda ломаться, с-; murtaunnu puu tükkü on kadikka murdunud puuoks (puutükk) on k. (= roigas).

mur/to¹ M J, g. -roo fig. murdmine (mitme-

suguse intensiivse tegevuse tähenduses) ломка (в значении интенсивности действия); J nütt tuõb murto muniilõõ rl. nüüd tuleb murdmine munadele (= nüüd hakatakse suure hooga mune sööma); M on ned́d́ekaa kloppijekaa murtua on nende lutikatega (alles) murdmist (= tegemist).

mur/to² Lu, g. -roo Lu (keele)murre диалект, говор; jõka tšüläzä on õma murto igas külas on oma murre; mativõõ tšüläzä on tõizõllain murto Mati külas on teistsugune murre. – Vt. ka murrõ.

murto³ M: vät̆tšiä õli murtoa rahvast oli murdu.

murtši/na Kett. K P M Kõ Lu Li Ra J I (Al. R) -nõ Lu Li -n J murkina Kett. Ku, g. -naa Lu Li Ra J I 1. hommikusöök; hommikusöögi aeg завтрак; время завтрака; J laadi lammõs-karjušillõ murtšin valmista lambakarjusele hommikusöök; Lu esimein on suuruᴢ, ennee tüütä suurussaassaa, vähä süüvvää; tõin on murtšina; sis ku mennää tüülee, sis veejjää süümine perääᴢ, ku õllaa kaukaal tüüᴢ, aku õllaa litši, sis tullaa kottoo murtšinal esimene (söömine hommikul) on hommikueine, enne tööd võetakse einet, süüakse vähe; teine on hommikusöök; siis kui minnakse tööle, siis viiakse söök järele, kui ollakse kaugel tööl, aga kui ollakse ligi, siis tullakse koju hommikusööki sööma; Li kaned nõistii oomnikoll ülläälle, siis süütii murtšinõ nad tõusid hommikul üles, siis sõid hommikusöögi; Li suuruᴢ, murtšina, lounaᴅ, ohtogolounaᴅ, ohtogoinõ (varane) hommikueine, hommikusöök, lõunasöök, õhtuoode, õhtusöök; Ku makkaa murkinaassaa, ni naapurid evät paa pahassi maga hommikusöögi ajani, naabrid ei pane pahaks; J siä vaa mursid murtšinaasõõ rl. sina aga murdsid (tulla alles) hommikusöögi ajaks; 2. lõunasöök; lõuna lõuna(söögi) aeg обед; время обеда; J oomnikollõ annõtaa pala leipää, murtšinõssi rooppaa, a ohtõgonnõ taaz muru leipää hommikul antakse pala leiba, lõunasöögiks putru, aga õhtul jälle tükk leiba; I kastõ·šmõtta tunnia kase murtšina tuli kell kaksteist tuli (see) lõuna; M tšerikossa tultii, sis piettii murtšina (kui) kirikust tuldi, siis söödi lõunat; I murtšinaassaaɢ õli vihma, a per̆rää murtšinaa ilma vajõltujõõ, tuli päivüᴅ lõunani oli vihm, aga pärast lõunat ilm muutus, tuli päike (välja); ■ P päivä on murtšinaᴢ päev on hommikus (= on hommikusöögi aeg); M se on murtšina piimä, on veel noor piimä see on hommikune piim, on veel värske piim. – Vt. ka pühä-.

murtšinoi/ssa: -ss J-Tsv., pr. -n J, imperf. -zin J = murtšinoittaa².

murtšinoit/taa¹ M Lu (K), pr. -an: -õn Lu, imperf. -in Lu 1. hommikusööki süüa завтракать, по-; K nõistii murtšinoitõttii tõusti (üles), söödi hommikusööki; 2. hommikusööki anda кормить, по- завтраком; Lu miä jo perree murtšinoitin ma andsin juba perele hommikusöögi.

murtšinoitt/aa² (Kett. P Po), pr. -aan, imperf. -iin P hommikusööki süüa завтракать, по-; P murtšinoittiimma, opõzõt seiväᴅ sõime hommikusööki, (ja) hobused sõid.

murtšinoittaa/ssa Lu Li -ssõ Lu, pr. -n Lu, imperf. -zin Lu = murtšinoittaa²; Lu piäb mennä murtšinoittaamaa tuleb minna hommikusööki sööma.

murt/ua K L M Lu (Kett. P) -uaɢ I, pr. -uuʙ Kett. P M, imperf. -u K M I -uu M -uᴢ Lu J -uzi I 1. murduda, katki minna, puruneda ломаться, с-, биться, раз-; P lepp on abraz murtumaa rl. lepp on habras murduma; M rataz võip teezä murtua ratas võib teel katki minna; I ku lõõkku murtuzi, siz enäpig eb lõõkkuaɢ kui kiik läks katki, siis enam ei kiiguta; 2. (paigast) nihestuda v. väänduda вывих/иваться, -нуться; Lu miä nõizin võittõõmaa i milta jalka murtuᴢ ma hakkasin jõudu katsuma ja ma väänasin jala välja (mul nihestus jalg paigast); Lu elä nii kõvassi pellaa, milta jalka võib murtua ära nii kõvasti hulla, ma võin jala nihestada (mul võib jalg välja väänduda); ■ M ivanall rataz murtuu Ivani naisel sündis laps.

murtu/ussa: -ss J-Tsv. -ussaɢ vdjI (I), pr. -uʙ J, imperf. -uzi: -ᴢ J -jõõ vdjI I -jõ I murduda, katki minna, puruneda ломаться, с-; биться, раз-; I jalgaz murtujõõ, piäp pannat tõinõ jalgaᴢ (ree) jalas murdus, tuleb panna teine jalas; J jää murtus peeneissi paloissi jää purunes väikesteks tükkideks.

mur/u¹ K-Ahl. L M Lu Li Ra J I, g. -uu Lu Li Ra -u J-Tsv. 1. tükk, pala, tükike кусок, кусочек; J oomnikollõ annõtaa pala leipää, murtšinõssi rooppaa, a ohtõgonnõ taaz muru leipää hommikul antakse pala leiba, lõunaks putru, aga õhtul jälle tükk leiba; L kõm murua laadanaata kolm tükikest viirukit; I pikkaraizõᴅ muruᴅ saahharia antεõõ, enäpiɢ et tõhtinnuɢ võttaaɢ antakse väikesed tükikesed suhkrut, rohkem (sa) ei tohtinud võtta; 2. puru, raas, raasuke кроха, крошка; крупица; Ra elä karissõõ murui maalõ ära puista purusid põrandale; J kõig on süütü, murud va jäätü peräle kõik on söödud, vaid raasud on jäänud järele; Lu tõin kopitti puhtaassi, što mõnikaz lehoo muru õli vaa teine korjas (marju) puhtalt, (nii) et mõni leheraasuke vaid oli (hulgas); Lu leivää muru meni väärää kurkkuu leivaraasuke läks hingekurku; Li saijaa muru saiaraasuke; 3. sg., pl. (leiva-, saia)pudi (piimaga v. veega) крошево (из хлеба или булки); Lu miä tahon murrua ma tahan (leiva)pudi; J tehnü piimää murujõ on teinud piimapudi; 4. fig. raas, kübe, ivake, tilk капелька, крошечка, пылинка; J muruatši en uzgo, liikaa õõt pettelikko ma ei usu kübetki, oled liiga valelik; Lu nämäd venättä pajattõvaᴅ, a vad́d́aa täätäväd jõka muru nad räägivad vene keelt, aga vadja keelt tunnevad (teavad) peensusteni (iga kübet); Lu pikkaraizõõ muruu pajatan ma räägin natuke; Lu pikkaraizõõ muruu lehtoa sait tširjuttaa natuke said lehe peale kirjutada; Lu sell eb õõ i murrua vertää sel ei ole tilkagi verd; Li (väikesekasvuline, kuid tubli ja julge mees enese kohta:) minuza on muru meessä, no pala on poikaa minus on raas meest, kuid pala (= suur jagu) on poissi; 5. fig. raasuke (lapse kohta) крошка, крошечка (о ребёнке); M ai siä pikkaraim muru (lapsele öeldakse:) oh sa väike raasuke!; ■ M piεb murud azõgoittaa tuleb leiba luusse lasta; M vizgastagaa vähäkkõizõ, azõttagaa muruᴅ heitke natuke(seks) pikali, laske leiba luusse. – Vt. ka leipä-, leivää-, liha-, piimä-, sukkuri-, vesi-, või-. – Vt. ka muro², puru.

mur/u² M Ra (J), g. -uu J = muro¹; J isä kuttsu kullõssi, muu pere muruu kukassi rl. isa kutsus kullaks, muu pere murulilleks (~ vainulilleks).

murukkõi/n M Po Lu J-Tsv. -ne [sic!] J-Must., g. -zõõ J 1. tükike, paluke, raasuke кусочек; Po murtaaz murukkõin leipää murtakse tükike leiba; M jätä murukkõin van̆naa taitšinaa jäta raasuke vana tainast (leivaastja põhja); 2. puru(ke), raas(uke), kübe(meke) кроха, крошка, крошечка, крупица; Lu leivää murukkõizõᴅ leivapuru(kese)d; 3. fig. raasuke (lapse kohta) крошка, крошечка (о ребёнке); J aissiä minu kalliz murukkõin oh sina, minu kallis raasuke!

murukukka Ra muru-kukka M murulill (murus kasvav lill), vainulill луговой цветок.

murõ vt. murhõ.

mur/õa K-Ahl. P mur̆rõa M -rõa ~ -ria ~ -ja Lu 1. mure (kartuli kohta); pehme, pude(nev) (mulla, pinnase kohta) мучнистый, рассыпчатый (о картофеле); мягкий, рыхлый (о земле, почве); Lu murria maamuna laukõõʙ mure kartul laguneb (keetmisel); Lu murja muna on makuza muna, vesikõz muna eb õõ makuza muna mure kartul on maitsev kartul, vesine kartul ei ole maitsev kartul; P murõa ja rapõa mure ja rabe; M mur̆rõa maa pehme muld; 2. fig. pehme, õrn (südame kohta) нежный, мягкий (о сердце); Lu valkaad ivusõᴅ, vaĺjo süä, musad ivusõᴅ, murria süä vs. valged juuksed, vali süda, mustad juuksed, õrn süda; 3. K-Ahl. ilus красивый.

murõhtaa/ssa (Lu), pr. -n Lu, imperf. -zin muretseda, muret v. kurbust tunda заботиться, по-, горевать; suu va laulaʙ, süä murõhtaaʙ rl. suu vaid laulab, (aga) süda muretseb. – Vt. ka murhõnõssa, murõhtõlla, murõttsia.

murõhtua vt. muurahtua.

murõhtõl/la (P), pr. -õn P, imperf. -in = murõhtaassa; mitä siε nii murõhtõlõᴅ mis sa nii muretsed?

murõlik/ko Ra, g. -oo Ra murelik озабоченный, горестный, тревожный; antti on mussa ja murõlikko (lorilaulust:) Antti on must ja murelik.

murõn/na ~ -nõ Lu -naɢ I, pr. -õʙ Lu I, imperf. -i Lu I mureneda, pudeneda крошиться, ломиться, от-, лупиться; Lu leipä murõni leib murenes; Lu hiivõ murõnõʙ heenossi, siis tšiiree kuivõʙ, siz ep pillau pärm mureneb peeneks, siis kuivab ruttu, siis ei rikne; Lu sõmõrõtšivi, sitä ku mineekaa lüüᴅ, raŋkaakaa, tämä haijjooʙ, murõnõʙ rabe kivi, kui seda millegi raskega lööd, (siis) ta laguneb, mureneb.

murõn/õssa Li -õss J-Tsv., pr. -õʙ J, imperf. -i J = murõnna; J savi tait oŋ kuivannu ku murõnõʙ savi on vist kuivanud, et mureneb.

murõ/ta (M), pr. -nõʙ M, imperf. -ni = murõnna.

murõ/ttaa P M Lu (Kett.) murettaa (K-Ahl.) -tta J-Tsv. -ttaaɢ I, pr. -tan Kett. M muretan K-Ahl. -tõn Lu J -t̆taa I, imperf. -tin M Lu J -t̆tii I 1. murendada, pudendada; tükeldada крошить, рас-, раздроб/лять, -ить; J murõt kanoilõõ leipää murenda kanadele leiba; I leivää murrõt̆taa piimää i nõizõõ süümää murendan leiba (leiva) piima sisse (= teen piimapudi) ja hakkan sööma; P liha, erneet, kanaa muna, kõikk on murõtõttu ühtiesie naappaasyõ liha, herned, (keedetud) kanamuna, kõik on tükeldatud ühte kaussi; M peremmeez murõtti lih̆haa peremees tükeldas (sööjatele) liha; 2. (süle)-last sööta (suus mälutud leiva)pudiga кормить ребёнка размельченной во рту кашицей; Lu miä jo lahzõõ murõtin ma juba söötsin lapse pudiga (ära).

mur/õttsia ~ -hettsia Lu, pr. -õtsin ~ -hetsin Lu, imperf. -õttsizin ~ -hettsizin Lu muretseda, muret tunda заботиться, по-; ain minuu piäb murhettsia ma pean aina muretsema. – Vt. ka murhõnõssa, murõhtaassa, murõhtõlla, muudruttaa.

murõt/õlla (K-Ahl.) -õll J-Tsv. -õllaɢ (vdjI), pr. -tõlõn: murettelen K-Ahl. -tõõn J, imperf. -tõlin J -tõl̆lii vdjI frekv. murendada, pudistada, poetada крошить, раздроблять, размельчать; J elka murõtõlka leipää mahaa, tämä on jumalaa viĺĺ ärge pudistage leiba maha, see on jumalavili.

mus/ikaᴢ Kett. M Lu Li (K Ra) -ikõᴢ Lu J-Tsv. (Ra) -sikaᴢ I (Ja-Len.) muussikaᴢ I-Len., g. -ikkaa M Lu Li J -sikkaa Ja mustikas черника; Lu tänävoon leep paĺĺo musikõssa, om paĺĺo musikkaa kukkaa tänavu tuleb palju mustikaid, on palju mustikaõisi; Lu joomukõs kazvoʙ niku musikõᴢ, sookantoiᴢ sinikas (joovikas) kasvab, nagu mustikas, soo äärtes; Lu musikkaassa teh́h́ää musikkaa varenjaa, i musikõssa kuivõtõtaa mustikatest tehakse mustikakeedist ja mustikaid kuivatatakse; Ra ku miä sõin musikkai, paatškazin tšeelee sinizessi kui ma sõin mustikaid, (siis) määrisin keele siniseks; M musikkad́d́eekaa kraazgattii sinissä mustikatega värviti sinist (= värviti siniseks). – Vt. ka mussikkainõ.

musik/ka¹ K P M Ku -kõ J-Must. mussikka K-Ahl. (Ku), g. -aa = musikaᴢ.

musik/ka² M Ra -kõ Kett. P muśka J -k J-Tsv., g. -aa Ra J must lehm, mustik чёрная корова, чернушка; Ra mussa lehmä õli musikka must lehm oli mustik. – Vt. ka musikki, musikko, mussi.

musikkaa Lu adv. mustikale, mustikaid korjama по чернику, за черникой (наречие в форме илл-а от musikaᴢ); võhkjärvee mättää pääl menimmä musikkaa Võhkjärve künkale läksime mustikale.

musikka/asõõ Lu -sõõ J-Tsv. = musikkaa; J lahzõd menti musikkasõõ lapsed läksid mustikale.

musikka-paikkazikko M musikkapaikkõzikko Lu mustikapaik, -välu черничная полянка; Lu siäl on üvä musikkapaikkõzikko seal on hea mustikakoht.

musikka/za: -ᴢ Lu adv. mustikal, mustikaid korjamas за черникой (наречие в форме ин-а от musikaᴢ); õlimma musikkaᴢ olime mustikal.

musik/ki Lu, g. -ii Lu = musikka².

musik/ko J-Tsv., g. -oo J = musikka²; aja musikko kottoo aja mustik koju.

muśka vt. musikka².

muskal/a M, g. -aa = muskula.

musku/la Lu -l J-Tsv., g. -laa Lu lihas, muskel мускул; J vahi, mid mehell om muskulõᴅ, rautõizõᴅ vaata, millised musklid on mehel, raudsed!

musku/li: -l J-Tsv., g. -lii J = muskula.

muslain vt. mustalainõ.

mus/sa Kett. K L P M Kõ S Ja-Len. Po Lu Li J I (R V Ra Ku) -sõ J -s Ra J-Tsv. -se Kr Мусса Tum. Муста Pal.2, g. -aa Kett. K R L P M S Lu Li J I mus̆saa M vdjI muhsa Kr 1. must, musta värvi чёрный; P krapu viezä om mussa vähk on vees must; M mussa niku arappi must nagu neeger; Lu musikaz on musõpi, a joomukaz on sinine mustikas on mustem (= tumedam), aga sinikas on sinine; Li kaatsad õli painõttu musassi püksid olid värvitud mustaks; J musassi veiteʙ muutub mustaks; K mõnikaz domovikka suvaaʙ mussaa karvaa lehmää mõni majahaldjas armastab musta karva lehma; Lu mussa katti ku meeb rissi teessä, siiz üvvää elä oottõõ (uskumus:) kui must kass läheb risti üle tee, siis head ära oota; M mussa kana kauniijõ munõjõõ pääll(ä) isub. kattila (Set. 17) mõist. must kana istub punaste munade peal? – Katel; J mussaa süüʙ, valkaat situʙ. mikä se on. päre mõist. musta sööb, valget situb? Mis see on? – Peerg; M mus̆saa tširjava mustakirju; J silmed musad niku musat sõssõrõᴅ silmad mustad nagu mustad sõstrad; M mussa smaroda ~ Kõ mussa smaaroda ~ M Lu mussa smoroda mustsõstar; Lu mussa siplikaᴢ mullamurelane, must sipelgas; Kõ muss varõᴢ künnivares, must vares; P Lu mussa maa ~ J muss maa must muld; 2. tume, must; mustjas тёмный, темноватый, черноватый; P murrap tulla mussa pilvi tõuseb kiiresti (murrab tulla) tume (must) pilv; Lu musad ivusaᴅ, murja süä, valkaad ivusaᴅ, vaĺĺo süä vs. tumedad (mustad) juuksed, õrn süda, heledad (valged) juuksed, vali süda; Lu tämä on musaa pääkaa ta on tumeda (musta) peaga; Lu mussa kõltanõ ämmätuššu mustjaskollane ämmatoss; 3. must, määrdunud грязный, испачканный, загрязнённый; P sill on tšäjed musaᴅ sul on käed mustad; J riiga ahtõja sõvad om mentü õikõ musassi reheahtja rõivad on läinud õige mustaks; Ku kattal pattaa soimaaʙ, a küled om musad molepiillᴀ vs. katel sõimab pada, aga küljed on mustad mõlemal; ■ Lu nii süäntüziᴅ, mahzaᴅ menti musassi nii vihastasid, (et) kops läks üle maksa (maks läks mustaks); Lu mussa taitšina rukkijahust tainas, leivatainas; J mussa maa soomuda, mudamaa; Lu mussa pää nõgipea (nõgiseenest haigestunud viljapea); J muss puu med́d́e maall ep kazvo eebenipuu meie maal ei kasva; I musat seemetškaᴅ päevalilleseemned; I mussa iva tungaltera; P juoltii, ett musad rässäized lentäväᴅ, tulõp tševäᴅ öeldi, et kuldnokad lendavad, tuleb kevad; M mussa räsäᴢ kuldnokk; J mussa gruza tõmmuriisikas; I musad bobuškad õlivaᴅ olid mustad rõuged; Ja mussa meri Must meri; P siz eb õlõ ahjoza tulta, mussa ahjo on kunni tämä vuhizõb rihtä müö siis ei ole ahjus tuld, leegita (must) ahi on, kuni ta (= tulekera) vuhiseb mööda tuba; Lu mussa sauna, ilma trubbaa sauna suitsusaun, ilma korstnata saun; M miε õlõn kazvannu mussaz riheᴢ ma olen kasvanud suitsutares; Lu mussa õttsa õli savurihi, tõin õli valkaa õttsa (vadja tare) korstnata pool oli suitsutare, teine (pool) oli korstnaga pool; S saunaa mussaa viittä lämmitättii köeti suitsusauna; M od́d́an musassi päivässi hoian musta(de)ks päeva(de)ks; Lu miä elän niku mussaz mettsäᴢ (pime inimene oma elu kohta:) ma elan nagu pimedas metsas; Lu meilä on kuiva pakkain, siiz on sirka ilma; kõnsa on pilveza i lunta saaʙ, siiz on mussa pakkain meil on kuiv pakane, siis on selge ilm; (aga) kui on pilves ja sajab lund, siis on must pakane; M nüt söö musalta lehmältä piimää nüüd söö musta lehma piima (= joo vett piima asemel); I kõõs tuli sõta, meile, mussalõ väele, tuli kehno elää (Len. 286) kui tuli sõda, algas meil, lihtrahval, vilets elu; L musaa tširjaa lukõjad õlivaᴅ olid Seitsmenda Moosese raamatu lugejad; Lu mussa tširja ~ musat tširjaᴅ (tsaariaegne) keelatud kirjandus. – Vt. ka harmaa-, peri-. – Vt. ka musõrtava, musõttava.

mussakauniᴢ Li muss-kauniᴢ J-Tsv. tumepunane тёмнокрасный. – Vt. ka muss-punõin.

mussakulma K-Sj. mustakulma K-Al. subst. mustakulmuline (naise hellitusnimi rahvalauludes) чернобровая (ласковое обращение к женщине в народных песнях); että nain eb nagrahtais, mustakulma muhahtais (Al. 49) rl. et naine ei naerataks, mustakulmuline ei muhataks.

mussakulm/ain J adj. mustakulmuline чернобровый; täm on mussakulmain inimin ta on mustakulmuline inimene.

mussakulmõnõ Lu = mussakulmain.

mussaleipä Ra rukkileib, must leib ржаной хлеб, чёрный хлеб.

mussalintu Li muss-lintu J-Tsv. kuldnokk скворец.

mussamarja K Lu muss-marjõ J-Tsv. must sõstar чёрная смородина. – Vt. ka muss-sõssõr.

mussamarjapehko Lu mustasõstrapõõsas куст чёрной смородины.

mussa-mato Lu vaskuss [?] медяница [?].

mussapää Lu nõgipea головнистый колос, головня; enne paĺĺo meilä kazvi nizuz nõkipäätä vai mussapäätä enne kasvas meil nisus palju nõgipead.

mussarusk/õa: -aa Li tumeruske тёмнорыжий; vaaliaruskaa i mussaruskaa (lehma-

de värvuse kohta öeldi:) heleruske ja tume- ruske.

mussasinin Li mussa-sinin Lu tumesinine тёмносиний.

mussaverellin M = mussaverine; mussaverellin inehmin mustaverd inimene.

mussaveri/ne P J-Must. I -n M -in Lu mustaverd, tumedavereline смуглый; Lu mussaveriin inemin, ku inemizel on ivusõd musad i liittsa musõrtava mustaverd inimene (on), kui inimesel on juuksed mustad ja nägu tõmmu; P teil on tšüläᴢ, sinu sussõdaz ühs naizikko, mussaverine teil on külas, sinu naabruses, üks naine, tumedavereline.

musse Kr, g. muhsa Kr must чёрный.

mus/si M-Set. Li, g. -ii M Li (musta värvi looma nimetus название животного чёрной масти:) Li must lehm, mustik, M must hobune, M must koer. – Vt. ka musikka², musikki, musikko.

mussikaᴢ vt. musikaᴢ.

mussikka vt. musikka¹.

mussikkai/nõ I, g. -zõõ = musikaᴢ.

muss-punõin [< e?] J-Tsv. = mussakauniᴢ.

muss-rihi Ränk = muss-õttsa.

muss-sõssõr J-Tsv. = mussamarja.

mussõn/õssa: -õss J-Tsv., pr. -õn J, imperf. -in J = musõta; marjõd jo mussõnõssa mettseᴢ marjad lähevad metsas juba mustaks (= mustikad juba valmivad).

muss-õttsa: muss-õts Ränk korstnata tarepool, suitsutare(pool) чёрная или дымная часть (половина) водского жилья, без дымохода. – Vt. ka muss-rihi.

must/alainõ M I -alain P M Kõ Lu Li Ra J -õlain J -lain J-Tsv. muslain (Ku-Len.), g. -alaizõõ M Kõ Lu Li Ra J I -alaizyõ P -õlaizõõ ~ -laizõõ J-Tsv. muslaize Ku-Len. mustlane цыган; I mustalainõ tuõp tšül̆lää müü, laatka tšäezä, värtšikot sellää takana, lahsi siottuɢ üli pih̆haa, tuõʙ sillõõ kot̆too, tšüzüʙ kõikkõa mustlane käib küla mööda, kauss käes, kotikesed seljas (selja taga), laps seotud üle piha, tuleb sinu juurde koju, mangub kõike; J näd om meeᴢ, daaže mustõlaizõõ petti näe, on (alles) mees: isegi mustlase pettis ära!; M mustalaisii balagana mustlaste telk; Ku keeli käüʙ ni ku muslaize nahka rooska (Len. 295) kk. keel käib nagu mustlase nahkpiits.

mustolai/n Kett., g. -zõõ = mustalainõ.

musõrtav/a Lu Li, g. -aa tõmmu; tume, mustjas смуглый; тёмный, темноватый, черноватый; Lu mussaveriin inemin, ku inemizel on ivusõd musad i liittsa musõrtava mustaverd inimene (on), kui inimesel on juuksed mustad ja nägu tõmmu; Li tämä on vähäze musõrtava see (ta) on tumedavõitu (veidi mustjas); Lu musõrtava sinine tumesinine; Lu mill on õmmõltu penžikka musõrtavassa harmaa mat́erissa mul on pintsak õmmeldud tumehallist riidest; Lu musõrtava harmaa puu mustjashall puu. – Vt. ka mussa, musõttava.

mus/õta M (Kett. L Kõ) -eta (K-Ahl.), pr. -sõnõʙ L M, 1. p. -senen K-Ahl., imperf. -sõni M mustaks minna v. muutuda, mustuda чернеть, по-; M alla väliss pil̆laaʙ omennaatiᴅ, mussõnõvaᴅ öökülm rikub mõnikord kartulipealsed, (need) lähevad mustaks; M lin̆naa pää algab jo musõta linakuprad hakkavad juba mustaks minema. – Vt. ka mussõnõssa, musõttia.

musõt/taa Kett. M Lu musettaa (K-Ahl.) -ta J-Tsv. -taaɢ I, pr. -an M musetan K-Ahl. -õn Lu J -taa I, imperf. -in M Lu J 1. mustaks värvida чернить, вы-, красить или покрасить чёрным; I sõp̆põa musõttamaa nõizõᴅ, musalla kraazgalla hakkad riideid mustaks värvima, musta värviga; Lu miä sõvaa musõtin, kraaskõzin musassi ma värvisin rõiva mustaks; 2. mustendada, mustata, must olla чернеть(ся), темнеть (в глазах); M kõik musõtap silmiiᴢ kõik mustendab silme ees. – Vt. ka musõttia, musõttua.

musõttav/a M, g. -aa M tume, mustjas тёмный, темноватый, черноватый; musõttava roh̆hoin tumeroheline. – Vt. ka mussa, musõrtava.

musõt/tia M Lu, pr. -iʙ M, imperf. -ti 1. mustendada, mustata, must olla чернеть, по-; чернеть(ся), темнеть; M ai ko mettsä musõtip kõikk oi, kuidas mets lausa mustab; Lu siäl taivõz musõtiʙ, taitaa leeb vihmaa seal taevas mustendab, vist tuleb vihma; Lu tänävä koko päivä milla silmiiz musõtiʙ täna kogu päev on mul silme ees must (mustendab silme ees); 2. mustaks minna v. muutuda чернеть, по-; Lu einä ku kaugaa on maaᴢ, tappaab vihmaa, einä meeb musassi, einä musõtiʙ kui hein on kaua maas, (ja kui) juhtub vihma tulema, (siis) hein läheb mustaks. – Vt. ka mussõnõssa, musõta, musõttaa.

musõt/tua J-Tsv., pr. -uʙ J, imperf. -tu J mustendada, mustata, must olla чернеть(ся), темнеть; metts jo musõtub vassaa mets juba mustab vastu. – Vt. ka musõttaa, musõttia.

musõt/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn, imperf. -tõlin J mustaks teha v. määrida, ära määrida грязнить, за-, пачкать, за-; vai tü tšäitt riigaa parsiill ku nii õõtt sõvad musõtõltu kas te olete rehepartel käinud, et olete riided nii mustaks teinud (ära määrinud)?

muška vt. moška.

muškal/i Lu, g. -ii Lu puuvasar (puust vasar) деревянный молот; muškali, puuvasar, seneekaa lüütii i jäätä i konopoitattii alussia puu- vasar, sellega taoti nii jääd kui ka tihiti purjelaevu; muškalil õltii mõlõpiz õttsiiz rautarõŋkaaᴅ puuvasaral olid mõlemas otsas raudrõngad.

mušket/ti J-Tsv., g. -ii J musket мушкет; mušketti pihall lähsi mettsää musket õlal, läks metsa.

muš/šu Ra J-Tsv., g. -uu J lollpea, puupea, totakas дурак, олух; aissiä muššu, kõlmõtt voott tšäüt škouluz a lukka et tunn oh sa lollpea, kolmandat aastat käid koolis, aga lugeda ei oska; tuhm, niku muššu rumal, nagu totakas.

muštukka vt. munštukka.

muzza (Kr), pl. muzzat Kr tünn; õllevaat бочка; пивной чан (orig.: Tonne).

muzõkant/ti J-Tsv., g. -ii J pillimängija, -mees музыкант.

muzyk/ka (J) -a J muzikka (Ja-Len.) muuzikk J-Tsv., g. -aa ~ muuzikaa J 1. muusika музыка; J kuuntõõ ku lustissi muuzikka pillitetä kuula, kui ilusasti mängitakse muusikat; 2. muusikariist, pill музыкальный инструмент; J tämä oχtogonn võtti taaz õma muzykaa ja taaz lähsi õhtul võttis ta taas oma pilli ja läks jälle.

muta K-Ahl. M Lu Li Ra J, g. muaa ~ mua J 1. (soo-, turba)muda; pori ил, тина; грязь; J kui mato pani, sis tarvis sooss võttaa muttaa, muakaa üväss õõrua kui madu on hammustanud, siis tarvis soost võtta muda, mudaga hästi hõõruda (hammustatud kohta); Ra muttaa kannin koko taralla kandsin muda kogu aiale; Ra mualla maistaaʙ on mudamaitsega (maitseb muda järele); J muta vesi mualõ haizõptši mudavesi muda järele haisebki; J no siä õõt tänävä kõig muat koblinnu no sina oled täna kõik pori(lombi)d (läbi) katsunud!; 2. muld земля, почва; Ra muakõz lanttu vai mikä, muta on juuriᴢ mullane kaalikas või mis, muld on juurte küljes; 3. J-Tsv. turvas торф; ■ J muta kala rünt, (kivi)maidel. – Vt. ka soo-.

mutak/aᴢ: -õᴢ Lu, g. -kaa mustmulla- чернозёмный; mutakõz maa mustmullamaa.

mutamaa Lu Ra mustmuld, mustmullamaa, -pinnas чернозём, чернозёмная почва; Lu mutamaa onõ izzeenessä mussa, pehmiä, tämä murõnõʙ, niku liiva. tõin maa perrää vihmaa meep kõvassi, a mutamaa perrää vihmaa meep niku suurimõssi; i mutamaas kõik viĺĺa kazvop parõpassi kui tõizõz maaᴢ mustmuld on (juba) iseenesest must, pehme, ta mureneb nagu liiv. Teine muld (maa) läheb pärast vihma kõvaks, aga mustmuld läheb pärast vihma nagu sõmeraks; ja mustmulla(maa)s kasvavad kõik viljad paremini kui teises mullas (maas).

mutanelik [?] Ra rünt, (kivi)maidel пескарь.

mutanenä (M) tattnina; tatise ninaga сопляк; сопливый; mutanenäd lahzõᴅ tatise ninaga lapsed.

mutas/sua Ra, pr. -uʙ, imperf. -su mudaseks v. poriseks v. sogaseks minna (vee kohta) мутиться, за-, становиться, стать мутной (о воде); vesi alki mutassua vesi hakkas (jões) mudaseks minema.

mutazik/ko Lu Ra J-Tsv., g. -oo Lu 1. mudane, märg koht; õõtsik; (soo)mülgas илистое, мокрое место; трясина; Lu kuza kõvassi vajjooʙ, se onõ mutazikko, vajovõ mutazikko; on i mettsäzä, on i tee päälä, on i niitüü pääl, jõgõõ rantoiᴢ; siäl on aina mussa maa, mutazikkoᴢ kus kõvasti vajub, see on õõtsik, vajuv õõtsik; (see) on (ka) metsas, on ka tee peal, on ka niidul, jõekallastel; seal on ikka mustmullamaa; Lu sooz on mutazikkoiᴅ; ühz naizikko õli mennüt soχχoo jevikkoo i sinne vajjoonu õli, mutazikkoo soos on mülkaid; üks naine oli läinud sohu jõhvikale ja oli vajunud sinna mülkasse; 2. turbaraba торфяное болото; J halik-mäen nall om mokom mutazikko, jot hittoatši ep kazvo Halikmäe all on selline turbaraba, et mitte kuraditki ei kasva (seal).

mutavesi Lu Ra I muta-vesi J-Tsv. mudavesi, mudane vesi илистая вода; I kanavaza on mutavesi kraavis on mudane vesi; Lu mutavesi maalõ haizoʙ mudavesi haiseb mulla järele; J sirgõt muta-vesi lase mudasel veel selgida (selita mudane vesi).

mutik/aᴢ K-Ahl. L P M, g. -kaa 1. sogane; mudane, porine мутный; илистый, грязный; L vesi on mereᴢ mutikaᴢ vesi on meres sogane; P mutikaᴢ vesi porine vesi; 2. sombune, sompus пасмурный; M tänän on pilvi sää, kõik päivä on mutikaᴢ täna on pilves ilm, kogu päev on sompus. – Vt. ka mutnoi.

muti/sa: -ss J-Tsv., pr. -zõʙ, imperf. -zi kihada, kubiseda; sagida кишеть; шнырять; mutissa, niku sipp(e)likkaat pezäᴢ sagivad nagu sipelgad pesas.

mutit/taa L M Lu (P) -ta J-Tsv., pr. -an L M Lu -õn J, imperf. -in Lu J 1. sogada, sogastada, sogaseks ajada мутить, за-, с-; L konna mutitab õjaz vettä konn sogab ojas vett; J mutitõttu vesi sogane (sogaseks aetud) vesi; M täm on nii võõnokko, etti täm vettä eb mutita kk. ta on nii aeglane (= laisk), et ta ei aja vett(ki) sogaseks; 2. (meelt) tusaseks teha v. muuta, (meelt) tusastada огорч/ать, -ить, омрач/ать, -ить; P tämä minuu mieliit eb mutitaa tema minu meelt tusaseks ei tee; 3. segadusse ajada; (üles) ässitada v. kihutada сму/щать, -тить; возму/щать, -тить, подстрек/ать, -нуть; L nõisõvad vätšiε mutittamaa hakkavad rahval pead segi ajama; Lu vanameez lähs papil kaipaamaa, jott miε mutitan vättšiä vanamees läks preestri juurde kaebama, et mina ässitan rahvast (üles). – Vt. ka muttia.

mutka Kett. M Lu Ra, g. mudgaa Kett. M 1. Kett. konks, kõverik; käänak крючок, загвозд-ка, изгиб; извилина, поворот; 2. fig. temp; lugu загвоздка, заковыка; история, дело; M no mid nüd mudgad lehmällä on noh, mis tembud nüüd lehmal on?; M sillõõ mit̆täid leeb mutkõita sul tuleb (sellega veel) tegemist!; Ra no nüt on mutka: tämä tetši mokomaa tüü vällää no nüüd on (alles) lugu: tema sai niisuguse tööga hakkama (tegi niisuguse töö ära)!; 3. adj. tembutaja, naljatleja затейливый, проказливый, заковыристый; Lu siä ku õõd mutka inemin küll sa oled tembutaja inimene! – Vt. ka paha-.

mutkassi J-Tsv. arukalt, teraselt толково, вост-ро; veel pikk(õ)rain, a nii mutkassi jo tšiperteep pajatta alles väikene, aga juba nii arukalt vadistab (rääkida).

mutkik/ko Lu Ra, g. -oo 1. adj. vigurdaja, vallatleja; (jutuga) keerutaja, kavaldaja шаловливый; лукавый; Lu inemin pajatab i pellaap siinsamaᴢ, teep kõikõllaajõzõt figuriᴅ, siis tälle jutõllaa, siä õõd mutkikko inemin (kui) inimene räägib ja samas (= samaaegselt) vigurdab (mängib), teeb igasuguseid vigureid, siis öeldakse talle: sa oled vigurdaja (inimene); Lu kumpa inemin pajatõʙ, väliltä i petteeʙ, i senee jutuu pajatõʙ kõikõl viisii, siis tälle jutõllaa: siä ko õõd mutkikko inemin nii inimene, kes räägib (midagi), vahel ka valetab, ja räägib seda juttu igatmoodi, siis talle öeldakse: küll sa oled (alles) keerutaja (inimene); 2. uudishimulik; terane любопытный; любознательный, толковый; Ra mutkikko inemin, kõik jutud õtsip perille, kõik tälle tarvis täätää uudis-

himulik inimene, kõik jutud võtab üles, kõike (on) tal tarvis teada; Ra mutkikko lahᴢ, kõik tahop täätä terane laps, kõike tahab teada.

mutku vt. muutku.

mutkõin vt. paha-.

mutnik/ka Ränk, g. -aa mutt (väike noot) мутник.

mutno/i Lu J-Tsv., g. -i sogane мутный; Lu vesi tuli mutnoissi, mutnoi vesi on vesi läks sogaseks, on sogane vesi. – Vt. ka mutikaᴢ.

mutof/ka: -k J-Tsv., g. -kaa J vispel, mänd мутофка, мешалка.

mutšeń/ńa: -ń J-Tsv., g. -ńaa J = muukka.

mutšittaa/ssa (Ra), pr. -n Ra, imperf. -zin refl. piinelda, vaevelda мучиться; tälle vaivõttaab ampait, a mil on žaali kattsoa, ku tämä mutšittaab ampajekaa temal valutavad hambad, aga minul on hale vaadata, kuidas ta piinleb hammaste pärast.

mut/ti J-Tsv., g. -ii J segadus путаница.

mut/tia Lu Ra J-Tsv. (J-Must.) -tiaɢ I, pr. -in Lu Ra J, imperf. -tizin Lu Ra J 1. sogaseks ajada, sogada, sogastada мутить, за-, с-; Ra elkaa muttikaa vettä ärge ajage vett sogaseks!; Ra miä kõik muttizin vee ma sogasin vee ära; 2. segadusse ajada; (üles) ässitada v. kihutada сму/щать, -тить; возму/щать, -тить, подстрек/ать, -нуть; Lu elä õõ mokoma inemin, jot tahot tõissa aim muttia ära ole niisugune inimene, et tahad teist aina segadusse ajada; J nämäd va mutita rahvõss nemad vaid ässitavad rahvast (üles); 3. nõiduda, moondada; võluda колдовать, о-, превра/щать, -тить; очаров/ы-

вать, -ать; J nõistii muttimaa i tehtii noorõt suõssi hakati nõiduma ja tehti (= moondati) noorpaar (noored) hundiks; Ra poik alki muttia tüttöä, siis painõp poolõõ poiss hakkas tüdrukut võluma, (et) siis paindub (tema) poole (= hakkab armastama); 4. impers. iiveldama v. pööritama ajada выз/ывать, -вать тошноту или головокружение; Lu minnua süämeltä mutip nii kõvassi jott õhsõttamisõõssaa mind ajab nii kõvasti iiveldama (mul ajab südame nii pahaks), et (lausa) oksendamiseni. – Vt. ka mutittaa, muuntaa.

muttij/a Lu, g. -aa ässitaja подстрекатель, возмутитель.

muttiu/ssa Lu (Ra) muuttiussaɢ I, pr. -ʙ Lu, imperf. -zi: -ᴢ Lu muuttiuje I 1. tuhmuda, tuhmiks v. ähmaseks muutuda (silmade kohta) мутнеть, по- (о глазах); I alkavat silmäᴅ muuttiussaɢ silmad hakkavad tuhmiks muutuma; I inehmine sõkõni, muuttiujevat tälle silmäᴅ inimene jäi pimedaks, tal tuhmusid silmad; 2. segadusse sattuda; (peast) segi minna помутиться (умом); Lu vätši on muttiunuᴅ ~ Ra vätši on muttiustu rahvas on (peast) segi läinud.

muttiu/ᴢ J-Tsv., g. -u: -sõõ J korratus, korralagedus беспорядок.

muttiu/ta (Kett. P Kõ), pr. -ʙ Kett. P, imperf. -zi 1. sogaseks minna v. muutuda мутиться, по-, мутнеть, по-, становиться мутным; Kett. vesi muttiuʙ vesi läheb sogaseks; 2. tusaseks muutuda (meele kohta) мрачнеть, по- (о настроении); P muttiuvad i minuu mieleᴅ ka minu meel muutub tusaseks; 3. segadusse sattuda; (peast) segi minna помутиться (умом); Kõ vätši on muttiunnu rahvas on (peast) segi läinud. – Vt. ka mutõta.

muttõn/õssa (Ra), pr. -õʙ Ra, imperf. -i = mutõta; vesi muttõnõʙ vesi muutub sogaseks.

mut́/u Lu J-Tsv., g. -uu ~ -u J poisikese peenis мужской член (у мальчика); Lu lahsiil on mut́u, a vanoil onõ mulkku lastel on (peenis) m., aga vanadel on m.; J mut́uu aukko peenise ava. – Vt. ka mulkku, muukko.

mutuk/aᴢ Kett. L Lu -õᴢ Lu, g. -kaa Lu 1. putukas, kõnek. mutukas насекомое; L linnud mutukkoi evät saa linnud ei saa putukaid (kätte); 2. kulles головастик; Lu ku konna lazõp poigaᴅ, sitä jutõllaa mutukaᴢ kui konn heidab kudu, (siis) seda (= arenevat vastset) nimetatakse kulleseks; Lu konnaa mutukkaaᴅ konnakullesed; 3. kalamaim малёк; Lu ühellain jutõllaa konnaa mutukõz i kalaa mutukõᴢ ühtemoodi öeldakse (konnakullese ja kalamaimu kohta) konna m. ja kala m.

mutuk/ka P Lu Ra J-Must. -kõ Lu -k J-Tsv., g. -aa Lu J 1. P Ra J-Tsv. putukas насекомое; 2. kulles головастик; Lu mutukal on pää ja äntä vaa, sis tuõp konnassi kullesel on vaid pea ja saba, siis (= hiljem) saab konnaks; 3. Lu kalamaim малёк; 4. J-Must. tõuk, uss червяк (orig.: toukka (suuri)).

mutukkai/n (Lu Ra), g. -zõõ kulles головастик; Lu kassin õjaz on paĺĺo mutukkaisia siin ojas on palju kulleseid.

mutukkõi/n Lu Li Ra J-Tsv., g. -zõõ J 1. putukas насекомое; Ra se ko on vrednoi mutukkõin küll see on kahjulik putukas!; 2. tõuk, ussike червяк, червячок; J lahs süntü pikkõrain niku mutukkõin laps sündis väike nagu tõuk; 3. kulles головастик; Li konnaa poika, mutukkõin konnapoeg, kulles.

muturain P: muturaizõᴅ, savvukkalaz ja jarvigotšüläᴢ, õli sõimanimi Savvokkalas ja Jarvigoistšüläs oli m. sõimunimi.

mut/õta (M), pr. -tõnõʙ, imperf. -tõni M sogaseks minna v. muutuda мутиться, по-, мутнеть, по-, становиться мутным; ■ nii eittüzin, etti kõik maailma muttõni ehmusin nii, et kogu maailm läks (silme ees) mustaks. – Vt. ka muttiuta, muttõnõssa.

muu K R L P M Kõ Po Lu Li J I (Kett. Ra Ku), g. muu K M Lu subst., adj. muu; teine другой, иной, остальной; M soldatti, ku barabanaa kuuli, siz unosti kõikõõ muu sõdur, kui trummi kuulis, siis unustas kõik muu; M muuta en tää muud ma ei tea; M bõlõ muuta ku alga lüüvvä einää pole muud, kui hakka (aga) heina niitma; Lu siä õõd nii herkka, sinnua ep saa kerttää ni sõnal ni muull sa oled nii hell, sind ei saa puutuda ei sõna ega muuga; Lu se on izze nag-

rattava, mitä tämä nagrab muita ta (see) on ise naeruväärne, mis ta (veel) teisi naerab; Lu se talo eläb rikkaapassi muita see talu elab teistest rikkamalt; Ku mikä sis hään nii lust́śɪ, niisammaa nenän nall oŋ kahs aukkoa kui muillakkɪ kk. mis ilus ta siis nii on, niisama on nina all kaks auku kui teistelgi; J elä tee muilõ sitä, mitä enellez et taho ära tee teistele seda, mida sa endale ei taha; J elä mee ettee muissa, elä jää mud́d́ee perääᴢ rl. ära mine teistest (muudest) ette, ära jää teiste (muude) taha; J muu peräss võisõizin tull teilee, muut ebõ·õ aikaa muu pärast võiksin tulla teile, ainult pole aega; J muut juttua ebõ·llu siäll muud juttu seal ei olnud; Kõ kuza on muu pere kus muu pere on?; K a muullõ sugulõõ räted da povoonikaᴅ, õmalõõ pereelee rätekkõizõd (Al. 18) aga muudele sugulastele (anti) rätid ja tanud, oma perele rätikesed; J võitto võib õllõ sõaᴢ, karti mäŋgoᴢ, võittõmizeᴢ i muiᴢ d́eeloiᴢ võit võib olla sõjas, kaardimängus, jõukatsumises ja muudes asjades; L minie peräss senie puu võtaᴅ, ved́ on puita muita miks sa (just) selle puu võtad, on ju teisi(gi) puid?; ■ M tämä niku muiza meeliizä ta (on) nagu (peast) segane; Lu tämä on nii muiza meeliᴢ, mikä hätä tuõb vai kõvassi on läsivä ta on nii endast väljas, (kas) tuleb mingi häda (= õnnetus) või on (ta) väga haige; Lu heittümizessä on inemin muuz meeliiᴢ kohkumisest on inimene ähmi täis; M piäb nõisa kuhjaa tetšemää, einäd on valmiiᴅ, muuta ku saap panna kuhjaa peab hakkama kuhja tegema: heinad on valmis, muudkui võib panna kuhja; M siz muuta kui tšedrääᴅ siis muudkui ketrad; J nütt oŋ kõig valmiᴢ, muut kui lähtä menemä nüüd on kõik valmis, muudkui minema haka-

ta; M vargaz vargasaʙ hot́ seinäd jätäb, a tuli sööp kõik, muuta ku mullaa jätäʙ vs. varas varastab, vähemalt seinad jätab (alles), aga tuli sööb kõik, ainult mulla jätab.

muud/ra L M Kõ Lu -ara Li -õr Li Ra J-Tsv., g. -raa M Lu -õraa ~ -õra J 1. imelik, kentsakas; huvitav; keeruline странный, мудрёный, чудной; интересный, сложный; J mikä siä muudõr inimin, mokom lusti tüttö tahob anta sillõ suut, a siä d võta vassaa milline kentsakas inimene sa (oled): niisugune ilus tüdruk tahab anda sulle suud (= tahab sind suudelda), aga sina ei võta vastu (= ei lase)!; Ra oi mikä muudõr maku oi mis imelik maitse!; M tämä on muudra nägöltä ta on näolt kentsakas; Ra sell on muudõr elo sellel on huvitav elu; M elot tultii muudraᴅ elu on muutunud keeruliseks; Lu vad́d́aa tšeeli on raŋkka ja muudra tšeeli vadja keel on raske ja keeruline keel; 2. vilets [?] скверный [?]; L muudrutad muudraa eluokaa muretsed (oma) viletsa elu pärast; 3. tark мудрый; Kõ oomnikko muudrap õhtogoa vs. hommik (on) õhtust targem; Li siä õõd muissa muudõrõpi sa oled teistest targem.

muud/rassi M -õrõssi Ra J-Tsv. imelikult, kummaliselt, kentsakalt, veidralt, pentsikult; huvitavalt странно, мудрёно, чудно, забавно; интересно; M nät ku muudrassi vaivattaap päätä, ühtä poolta nii vaivattaaʙ, etti eb anna tšäekaa kerttaa näe, kui kummaliselt pea valutab: ühelt poolt valutab nii, et ei või käega puutuda; J soikkulaizõd nii muudõrõssi pajatõta Soikkola inimesed räägivad nii pentsikult; J nat́u on nii muudõrõssi sõppõnnu: seizob niku tšuutšel tšerikkoᴢ Natju on nii veidralt riietunud: seisab nagu hernehirmutis kirikus; Ra tämä nii muu-dõrõssi pajataʙ ta räägib nii huvitavalt.

muudrik/ko M, g. -oo imelik, kummaline, veider странный, мудрёный, чудной; täm on muudrikko inehmin ta on veider inimene.

muudris/õlla Ra, pr. -sõlõn: -sõõn Ra, imperf. -sõlin vigurdada, (jutuga) keerutada мудрить, с-, крутить (словами); mitä muudrissõõᴅ. ep piä muudrisõlla, pajat kõhalla mis sa keerutad! Ei tohi keerutada, räägi otse(koheselt)!

muudritt/aa (S), pr. -aan S, imperf. -iin aru pidada, (midagi teha) kavatseda замы/шлять, -слить; emä sanoi, što jumal muudrittaaʙ (äikese v. vikerkaare puhul:) ema ütles, et jumal peab aru.

muudrut/taa L, pr. -an L, imperf. -in = murõtt-sia; muudrutad muudraa eluokaa muretsed (oma) viletsa elu pärast.

muudrõ/i Lu, g. -i huvitav интересный; muudrõi õli oli huvitav.

muudõr vt. muudra.

muudõrõssi vt. muudrassi.

muuk/ata M Lu Ra (K-Ahl. Kõ) -õtõ Lu -õt J-Tsv. -ataɢ I, pr. -kaan K M Lu J -kaa I, imperf. -kazin M Lu -kõzin Lu J -kazii I 1. piinata, vaevata мучить, по-, истязать, замучи/-вать, -ть; M lahzõd muukatas kat̆tii poikaa lapsed piinavad kassipoega; Kõ siis se tšärppä tuõb lehmälee seltšää, nõõb lehmää muukkaamaa, štoby lehmä men̆neiz ik̆kõõsõõ siis see kärp tuleb lehmale selga, hakkab lehma piinama, et lehm läheks higiseks; Lu elä tee nii kõvassi raŋkkaa tüütä, tee kerkiäpää tüütä, elä muukkaa entä ära tee nii rasket tööd, tee kergemat tööd, ära vaeva ennast; M ohto min̆nua muukata aitab minu piinamisest; 2. fig. ropsida (linu) трепать (лён); M lin̆noi nõisõz muukkaamaa linu hakatakse ropsima. – Vt. ka mookata², morittaa, murjuta, murrõlla, murtaa, muutšittaa, muutšitõlla, määtšittää.

muuk/ka K-Ahl. L, g. -aa piin, vaev му́ка, мучение; L miltized muukad müö terppizimmä maai·lmaza milliseid piinu me oleme kannatanud (siin maa)ilmas! – Vt. ka mutšeńńa.

muukkau/ssa Lu -ssaɢ (I), pr. -n Lu, imperf. -zin Lu piinelda, ennast piinata мучиться; I muukkauʙ lehmä, ep saa kannõtaɢ lehm piinleb, ei saa poegida; Lu ep piä muukkaussa ei tohi ennast piinata.

muuk/kia Lu, pr. -iʙ Lu, imperf. -ki = müütšiä; lehmä alki muukkia lehm hakkas ammuma.

muuk/ko Lu, g. oo = mulkku.

muun/taa Kett. K-Ahl. L (M), pr. -an Kett. L M -nan K, imperf. -in muuta; moondada изме-

н/ять, -ить; превра/щать, -тить; M puu võtab en̆neesee, a tarelka eb võta; täm on semperässä üvä, etti eb muuna mak̆kua puu võtab (= imab) endasse, aga taldrik ei võta; see on (vajutisena) sellepärast hea, et ei muuda (toidu) maitset; L miε õlõn muunõttu nõd́d́alt, tehtü põdrassi ma olen nõia poolt moondatud, tehtud (= moondatud) põdraks. – Vt. ka muttia, muuttaa, muututtaa, muututõlla.

muun/tua M (K-Ahl. K-Al. R-Eur.), pr. -nun K R -un M, imperf. -tuzin M muutuda меняться, измен/яться, -иться; M elo kõik muunub i vajõltuuʙ elu kõik muutub ja vahetub; M aigad muuntuzivaᴅ ajad muutusid. – Vt. ka muuttiissa, muuttiussa, muuttua, muuttussa, muutõlla.

muuraga vt. muraga.

muur/ahtua Lu Li -õhtua Lu murõhtua Ra, pr. -ahtuʙ ~ -õhtuʙ Lu murõhtuʙ Ra, imperf. -ahtu Lu Li -õhtu Lu murõhtu Ra ära surra (liigeste kohta) неметь, о- (о суставах); Lu jalka muurõhtu, niku niglõjõõkaa pisseeʙ jalg suri ära, nagu nõeltega torgib; Ra milla tšäsi algõb murõhtua mul hakkab käsi ära surema.

muurõht/ia Lu, pr. -iʙ Lu, imperf. -i = muurahtua; jalka muurõhtiʙ jalg sureb ära.

muussikaᴢ vt. musikaᴢ.

muuss/ori Ra -ari (J-Must.), g. -orii Ra prügi, praht мусор, сор; Ra rihess puhasõttii kõik muussori vällää toast pühiti (puhastati) kogu praht välja (= tuba tehti puhtaks).

muuzikk vt. muzykka.

muut J-Tsv. 1. muudkui (et), ainult (et) только (что); lofko poik, muut oŋ kõvassi juumõri tore poiss, ainult (et) on kõva joomar; joršši om makus kala, muut oŋ kõvassi luukõᴢ kiisk on maitsev kala, ainult (et) on väga luine; 2. aga, kuid но, а; pani plehkuu, muut krapatti tšiin pani plehku, kuid nabiti kinni; kui paĺĺo ni riitõõ, muut minu tšäsi jääp pääle kui palju (sa) ka ei riidle, aga minu sõna jääb peale; ■ nii om paĺĺo marjaa, muut va kopit nii palju on marju, (et) muudkui korja!

muutko P = muutku; 1. a katti muutko laulab vau vau aga kass muudkui näub: näu, näu; 2. muutko vaa näüp kauniš tšiutto milta muudkui (vaid) punane särk paistab minust.

muutku Lu mutku Ku 1. muudkui, üha, aina то и дело, всё (время); Ku mutku hään jäleeᴢ tema (oli) muudkui järel; 2. muudkui, ainult только; Lu täll eb õllu mittää meeles, muutku tulliis tšiirepää se suvaajõ tal ei olnud midagi (muud) meeles, muudkui (et) tuleks kiiremini see armsam.

muuto/ᴢ P Lu Ra, g. -hsõõ muutus изменение, превращение, перемена; Ra tämää eloz õli suur muutoᴢ tema elus oli suur muutus; P mitä-leeʙ tulõb ilmaa muutoᴢ, siᴢ toož aikutaʙ (kui) tuleb mingi ilmamuutus, siis ajab ka haigutama. – Vt. ka muutto, muuttu, muutuᴢ, muutõ.

muutšeńńik/ka: -k J-Tsv., g. -aa J märter мученик.

muutšit/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J (ära) piinata, (ära) vaevata мучить, по-; измуч/ивать, -ать, -ить; muutšitõd opõizõõ suurõõ koorõmakaa vaevad hobuse suure koormaga (ära). – Vt. ka mookata², morittaa, murjuta, muukata, määtšittää.

muutšit/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn J, imperf. -tõlin J frekv. ← muutšittaa.

muut/taa Lu J (Ra) -ta Lu-Len. J-Tsv., pr. -an Lu Ra -õn Lu J, imperf. -in Lu J 1. muuta изме-

н/ять, -ить; Lu siä ed muuta ommaa tappaa sa ei muuda oma iseloomu; J nütt õõd õnnia võttõmõᴢ ja põlvia muuttõmõᴢ rl. nüüd oled õnne võtmas (leidmas) ja elujärge muutmas; J muutõb ilmaa ilm muutub (muudab ilma); 2. muuta, (ümber) vahetada менять, перемен/ять, -ить; J jänez muutõp karvaa jänes vahetab (muudab) karva; J isä muutti õma famiĺa isa muutis oma perekonnanime; J muutti uzgoo vahetas usku; J muutti sõvaᴅ vahetas rõivad; ■ Lu sõnna miä en muuta (Len. 278) (oma) sõna ma ei murra; Lu tuuli muutti tuul pöördus. – Vt. ka muuntaa, muututtaa, muututõlla, muutõlla.

muutti/issa Lu -ss Ra, pr. -iʙ Lu, imperf. -iᴢ Lu -ᴢ Lu Ra 1. muutuda измен/яться, -иться, меняться; Lu õli üvä inemin, a nütte kõikkinõõ muuttiiᴢ oli hea inimene, aga nüüd on täiesti muutunud; Ra muuttiᴢ, jäi pahazõssi, niku ebõ·õ se inemin (ta) muutus (välimuselt), jäi kõhnaks, nagu pole (enam) see inimene(gi); Lu ilma algab muuttiissa ilm hakkab muutuma; 2. vahetuda сменяться, приходить на смену; Lu üli neĺĺää tunnii vahti ain muuttiiʙ nelja tunni tagant valve aina vahetub; 3. ümber rõivastuda, (endal) rõivaid vahetada переоде/-ваться, -ться; Ra piäb muuttiss vähäzee, panna tõizõt sõvat päälle tuleb natuke ümber rõivastuda, panna teised rõivad selga. – Vt. ka muuttua.

muuttiu/ssa Lu, pr. -ʙ Lu, imperf. -zi: -ᴢ Lu = muuntua.

muut/to J-Tsv. Ku (Lu Ra), g. -oo J Ku = muutoᴢ; Ku kukko laulab ilmaa muuttoa kukk laulab ilmamuutust. – Vt. ka tuuli-.

muuttotuuli Ra muutto-tuuli Lu muutlik, muutliku suunaga tuul непостоянный, переменчивый ветер; Ra tänävä õli muuttotuuli: vass tuli ühess poolta, a nüt tulõp tõizõss poolta täna oli muutlik tuul: alles puhus (tuli) ühelt poolt, aga nüüd puhub (tuleb) teiselt poolt.

muut/tu Lu, g. -uu = muutoᴢ; virraa muuttu, tuuli muutaʙ virraa hoovuse muutus (on merel), (kui) tuul muudab hoovuse (suunda). – Vt. ka tuuli-.

muut/tua P Lu Li (J-Tsv.) -un P Lu Li J, imperf. -tuzin P Lu Li J 1. muutuda меняться, изме-

н/яться, -иться; J maailmõs kõig muutuʙ maailmas kõik muutub; J mokomõit muuttuvait aikoi veel iästši bõ õllu niisuguseid muutuvaid aegu pole veel ealeski olnud; Li ilma taaz muutuʙ ilm muutub jälle; J nägolt muuttuma näost muutuma (= punastama v. kahvatama); 2. muutuda, pöörduda (tuule kohta) повёртываться, повернуться (о ветре); Lu tänävä on suur vesi, oomõnn tuuli muutub i vesi laskõõʙ täna on veetõus (suurvesi), homme tuul pöördub (muutub) ja vesi alaneb; 3. vahetuda сме-

н/яться, -иться; Li satka on tehtü lavvassa, tehtü väliᴅ, jot kala ep pääseis poiᴢ, a vesi muuttuisi (~ vajõltuisi) sump on tehtud laudadest, (on) tehtud (nii kitsad) vahed, et kala ei pääseks välja, aga vesi vahetuks. – Vt. ka muuntua, muuttiissa, muuttiussa, muutõlla.

muuttu/ssa Lu (J-Must.) -ss J-Tsv., pr. muutun Lu J, imperf. -zin Lu J muutuda, muunduda; (kellekski) moonduda измен/яться, -иться, меняться; превра/щаться, -титься; J ajõit parraa väĺĺä de kõikkinaa muuttuziᴅ sa ajasid habeme ära ja muutusid täielikult; Lu konnaa kulttsu muutup konnass konnakudust arenevad konnad; Lu õpõnõ ku jõi, nii muuttu inemizessi (nii) kui hobune jõi, nii moondus inimeseks.

muutu/ᴢ J-Tsv., g. -hsõõ: -sõõ J = muutoᴢ; vai mikä taas tuli muutus, ku eväd ann mettsää lõikõt kas tuli taas mingi muutus, et ei lasta metsa lõigata?

muutut/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J = muuttaa.

muutut/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn J, imperf. -tõlin J frekv. ← muututtaa.

muut/õ J, g. -tõõ J = muutoᴢ; kui päivä laskõõp pilvee taga, sis tääb ilmaa muutõtta kui päike loojub pilve taha, siis (see) ennustab ilmamuutust.

muut/õlla Lu -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn Lu J, imperf. -tõlin Lu J frekv. 1. muuta, (ümber) vahetada менять, пере-; J jänez muuttõp [= muuttõõp] karva jänes vahetab (muudab) karva; 2. muutuda [?] меняться [?], из- [?]; Lu meetši mujjaa muuttõõmaa (pulmaleiva küpsetamise päeval öeldi pruudile:) minegi mujale muutuma. – Vt. ka muuttaa, muuttua.

muuvv/alla Ra -al ~ -õl Lu muvval/la P -l P Ku mujal в другом месте (не здесь); Lu se tapauz eb õllu kassin, a õli muuvvõl see juhtum ei olnud siin, vaid oli mujal; P elimmä muvvall elasime mujal; Ku se meez muvvall eb oo käüᴅ, ko müllüz da pajaᴢ kk. see mees pole mujal käinud kui veskis ja sepapajas.

muuv/vallõõ Li muvvalyõ P -valõ Lu -alõõ K-Al. -võlõõ Ra -võlõ M Li mujale в другое место; K kasta tšäsivarnikkõata muuvalõõ ep panna, sitä vartõõ oitaassatši (Al. 40) seda käterätikut mujale ei panda, selle jaoks (= pulmadeks) hoitaksegi; M õltšikattoosõõ kane rookokupalikot pannaᴢ, muuvvõlõ evät kõlpaa ku õltšikattoosõõ õlgkatusesse pannakse need rookimbud, mujale (need) ei kõlba kui õlgkatusesse; Li mehed muuvvallõõ ep tšäütü ku merelee mehed mujal ei käinud kui merel.

muuvv/alta: muvvalta P -õlta Lu mujalt из другого места; Lu kase inemin ep tullu siältä, a tuli muuvvõlta see inimene ei tulnud sealt, vaid tuli mujalt.

mõekka vt. mõõkka.

mõhõmõõkka Ra J-Must. võhumõõk, iiris касатик, ирис.

mõi/la K-Ahl. K-Set. P M Lu Li Ra I (Al.) myila K L P Po I -l J-Tsv. mõõla (Ra) muila ~ muil Lu, g. -laa P Li Ra J I myilaa P muilaa Lu seep мыло; I pesseüg mõilalla pese end seebiga; Ra mõila, migääkaa pessää pokkoinikkaa, vizgata vettee seep, millega pestakse surnut, visatakse vette; Lu muila tšihutõttii soolõloiss seepi keedeti sooltest; J tükkü (pala) mõila tükk seepi; Lu muilaa tšivi seebikivi; Li J mõilaa vaahto ~ Lu muila vaahto seebivaht; Lu muila rakko seebimull; Li mõila pulloi saap puhua seebimulle saab puhuda; Lu perrää pessiimissä roojakaz muila vesi vizgattii poiᴢ pärast pesemist visati must seebivesi ära; Lu õli õssu muila i kotomuila oli poeseep (ostuseep) ja koduseep; Lu laafkaa muil poeseep; ■ Li ne sõvad on lüütü mõilaakaa, a ne veel on lüümättä see pesu on seebitatud, aga see on veel seebitamata. – Vt. ka koto-, razv-, taik-.

mõilak/aᴢ I, g. -kaa seebine, seebi- мыльный; mõilakaz vesi seebine vesi. – Vt. ka mõilõin.

mõilarakko M mõil-rakko J-Tsv. muilarakko Lu seebimull мыльный пузырь; M mõilarakko, õlgõõkaa puhuaᴢ seebimull, õle(kõrre)ga puhutakse. – Vt. ka mõilpullo.

mõila/za: -ᴢ ~ muilaᴢ Lu adv. seebine мыльный; tšäed õllaa muilaᴢ käed on seebised.

mõil/ata Li -õt J-Tsv. muilõtõ Lu, pr. -aan Li J muilaan Lu, imperf. -azin: -õzin J muilõzin Lu seebitada намыли/вать, -ть; J mõilaa pää seebita pea (ära); Lu muilataa sõppaa seebitatakse pesu.

mõilavesi Li mõil-vesi J-Tsv. seebivesi, seebine vesi мыльная вода; J valaa mõil-vesi paass lohaŋkaa vala seebivesi (savi)potist pesu-

künasse.

mõilpull/o ~ mõõlpullo (Ra) = mõilarakko; lazõb mõilpulloiᴅ laseb seebimulle.

mõilvaahto Li muilvaahto Lu seebivaht мыльная пена; Lu vaivattii tšäsiä, siz varis saunaz õõrottii muilvaahookaa (kui) käed valutasid, siis kuumas saunas hõõruti seebivahuga.

mõilõi/n J-Tsv., g. -zõõ J = mõilakaᴢ; mõilõim vesi seebine vesi.

mõis/saa M-Set. (Kett. K-Ahl. K-Al.) -saaɢ (I), pr. -an K-Ahl., imperf. -in mõista, aru saada пон/имать, -ять; I siä min̆nua ed mõisaɢ sina mind ei mõista; K sillä müö emmä mõissanuttši mitä siä pajatid (Al. 11) sellepärast me ei saanudki aru, mida sa rääkisid.

mõi/za Kett. Len. K P Ke M Kõ V Po Lu Li Ra (U Ja-Len. J) -ᴢ J-Tsv. -sa K-Ahl. R-Lön. L M S V J, g. -zaa K P M S Lu Li J mõis поместье, имение, мыза; J eläb niku herr mõizõᴢ kk. elab nagu mõisnik mõisas; Li enne-vannaa meijjee nõmat tšäütii mõizaa tüüsee ennevanasti käisid meie omad (= käis meie pere) mõisas tööl; Lu mõizas piti tšävvä tegoll mõisas tuli käia teol; P baba pajatti mõizaa aikoissa vanaema rääkis mõisaaegadest; P õlõmma niittämäz mõizaa põllol oleme mõisa põllul vilja lõikamas; Lu mõizaa saadu mõisa (viljapuu)aed; M mõizaa tar̆raavahti mõisa aednik; M siε aukud niku mõizaa koira kk. sa haugud nagu mõisa koer; K mõiza herra ~ K Li mõizaa herra mõisahärra, mõisnik. – Vt. ka polu-. – Vt. ka moisio.

mõiz/anikka P Lu J -nikk J-Tsv. moiznikka Ku, g. -anikaa P Lu J -nikaa J mõisnik помещик; P piti ženihaa esimeizell üötä tuvva nuorikkõ mõizanikalõ üösiessi peigmees pidi esimesel ööl tooma pruudi mõisnikule ööks; J mitä näill murhõtt, nämä om mõiznikaᴅ mis muret neil, nad on mõisnikud; ■ J mõiznikkojõ suku aadlisugu. – Vt. ka moiznikka.

mõl/a Kett. M-Set. S Lu J-Must. (Li), g. -aa 1. mõla, aer весло; 2. mõla (segamisriist) мешалка; Lu mõla on puin, mõlaakaa mešaitõtaa linnassiijõ, ku tšihutõtaa olutta mõla on puust, mõlaga segatakse linnaseid, kui pruulitakse õlut.

mõlisa (J-Must.), (sõnatüvi основа слова:) mõlisõ- J-Must. (orig.: mölise-). – Vt. ka mölisä, mörisä.

mõlkõ/a (K-Al.), g. -a peen мелкий, тонкий; mõlkõäs [= mõlkõassi] (hienossi) tšedräzi (Al. 21) rl. ketras (lõnga) peeneks.

mõlo/a (J-Must.), (sõnatüvi основа слова:) mõlo- J-Must. aerutada, mõlada грести (вёслами).

mõl/ta Ra, g. -laa = mella.

mõltajavo ~ mõltjavo Ra = meltojavo; mõltjavokaa võijõtaa ahjo valkõassi kriidipulbriga võõbatakse ahi valgeks.

mõlto vt. melto.

mõltoi/n J-Tsv., g. -zõõ J kriidine меловой; elä kerte minu mussa pinžikka, sill om mõltoizõt tšäeᴅ ära puutu minu musta pintsakut, sul on kriidised käed.

mõlõ/paᴅ Kett. K M Po Lu Li J -põᴅ Lu Li J -maᴅ M nõl/õpaᴅ Al. Kett. K L P M Kõ S I -epat K-Ahl. -õpadõ K-Set. mole/paᴅ (Ku) -mmaᴅ Ku pl. mõlemad оба, и тот и другой; Lu pata kattilaa sõimaaʙ, a mõlõpad on musaᴅ vs. (ahju)pott sõimab katelt, aga mõlemad on mustad; Lu tšäsi tšättä pezeʙ, mõlõpõd on valkaaᴅ vs. käsi peseb kätt, mõlemad on valged; P nõlõpill õlivat poigaᴅ mõlemal olid pojad; S nõlõpad miikkulat piämmä mõlemat nigulapäeva peame; Lu uhzõõ kramppi on sisi poolõᴢ i erätse poolõᴢ, mõlõpaᴢ poolõz õllaa krampiᴅ ukse käepide on seespool ja väljaspool, mõlemal pool on käepidemed; J katto jo om mõlõpiiss poolta katõttu katus on juba mõlemalt poolt kaetud.

mõlõp/ii K Po Lu Ra J -i J-Tsv. nõlõp/ii Kett. K L -iɢ I adv. mõlemad оба, и тот и другой; Po ženiχa i nùorikko mõlõpii mentii peigmees ja pruut läksid mõlemad; J varkait õli kahõ tšezze, muut mõlõpi panti plehkuu vargaid oli kaks, kuid mõlemad panid plehku; Ra häkä, utu, ühtee mennää mõlõpii hägu, udu, mõlemad (sõnad) tähendavad sama; I storoža papiikaa nõlõpiɢ kirikuteener preestriga mõlemad; J mõlõpi ühzii mõlemad üksikult.

mõnᴅ ~ mõnt vt. kui-, nii-.

mõn/i Len. K L P M Kõ S Po Lu Li J I (U Ra) moni (Lu Ku), g. -õõ M Lu Li Ra J mõn̆nõõ M -ee K-Ahl. -e Lu-Must. 1. mõni некоторый, иной; M mõni suv̆vaab juuvva uusia munnõõ mõni armastab juua tooreid mune; J braagaa teh́h́ää sukurissa, sukuria i hiivaa pannaa, mõni paab i umalaa meskit tehakse suhkrust, pannakse suhkrut ja pärmi, mõni paneb ka humalat; J mõni kanaa muna on tarkõp ku kana vs. mõni (kana)muna on targem kui kana; J mõnõd baabuškat, tšed jumalaa pitiväᴅ, õlivat kõlmõt päivää süümättä mõned eided, kes uskusid jumalat, olid kolm päeva söömata; M mõni inehmin mõni inimene; 2. mitu несколько; Lu isiä on mõnta, a emä on ühs vs. isasid on mitu, aga ema on üks; K mõnikkaall pokoinikall mõnt entšiä idgõb ääleltä mõnele surnule itkeb mitu inimest; L ukkojürü ammub mõnyõ puolyõ pikne sähvib mitmele poole; M a siz üv̆vii virutattii mõnõza veezä aga siis loputati hästi mitmes vees; L mõnõss vuvvõss menen lidnaasyõ lähen mitmeks aastaks linna; I nättii mõnta kõrtaa nähti mitu korda; L kui mõnõlt virstalt tulõʙ tuleb õige mitme versta tagant; M väärizikko tee, siäl on mee tää mõnõt kolõnaᴅ käänuline tee, seal on mine tea mitmed käänakud; L se puu mõnii satoita vuosiita viez lieb õllu see puu on olnud vees mitusada aastat (mitmeid sadu aastaid); J narri mõnõll viisii narris igaviisi (mitut viisi); J mõnõll tavall ~ mõnõll viittä mitmel viisil, mitut viisi, mitmeti; Li mõnõõ karvõin mitmevärviline; mitut karva; 3. relat. (kui) mitu сколько; сколько … столько …; M mitattii, mõnt vakkaa sai peremeez riigassa õzraa mõõdeti, mitu vakka sai peremees (ühest) ahtest (rehetäiest) otra; M mito entšiä, nii mõnta end́ee maata, nii mõnõõ end́ee maa (kui) mitu inimest (hinge), nii mitu hingemaad, nii mitme hinge maa; Kõ mõnt kõrtaa tšako kukuʙ, nii mõnta voott leed veel elämää (kui) mitu korda kägu kukub, nii mitu aastat elad veel; 4. interrog. mitu сколько; I mõnta päivää nõizõt siellä õlõmaa mitu päeva (sa) seal oled?; J mõnõõ harkkamusõ päälee kase püssü ammuʙ mitme sammu peale see püss laseb?; ■ J mõni kõrt mõnikord, vahel; J mõnõ aiga perält mõne aja pärast; Lu mõnõssi aigassi mõneks ajaks, tükiks ajaks, pikaks ajaks; Li see õli aikaa jo, mõnt aikaa takaaᴢ see oli juba ammu, kaua aega (mõni aeg) tagasi; M kaŋkaaᴅ kõik tõmmõttii aŋgõõ päälee, i vot aŋgõõ päällä kanni valgõsõttii mõnt mõnissa kõrtaa (linased) kangad tõmmati kõik lumekooriku peale, ja vaat lumekooriku peal niiviisi pleegitati mitu-mitu korda; Kõ mõnt tunnia leeʙ mis kell on?; Ra mõnt tunnia tämä leep koton mis kell ta kodus on (= koju tuleb)?; I mõnõssa tunnissa algap kase üüitku mis kell(ast) see öine nutt (lapsel) algab?; Li mõnt teill on vootta kui vana te olete?; J kõns siä süntüziᴅ, mõnõll tšisla millal sa sündisid, mis kuupäeval?; J mõni nurkikko, mõni (paĺĺo) kantõzikko hulknurk(ne).

mõni-kannikko J-Tsv. hulknurk(ne) многоугольн/ик, -ый.

mõnik/aᴢ Kett. K L P M Kõ V Po Lu Li Ra J I -õᴢ Lu Li J monikaᴢ Ku, g. -kaa Kett. K L P M Kõ V Po Lu Li Ra J I monikkaa Ku mõni, mõningas некоторый; Lu mõnikaz eläb üvvää elloa, a mõnikaz õikaa kehnoa elloa eläʙ mõni elab head elu, aga mõni elab õige viletsat elu; M mõnikkaad idgõttii vaissi ääleltää mõned itkesid vadja keeli; J mõnikõz inimin ep peltšä mittäit mõni inimene ei karda midagi; M mõnikkaa tunnii on siεllä on mõne tunni seal.

mõnik/ka P (Li), g. -aa = mõnikaᴢ; Li mõnikõd lastii vagod estää, sis pantii muna mõned ajasid (lasksid) algul vaod, siis panid kartulid (maha).

mõnikkai/n P Lu J monikkain Ku, g. -zõõ = mõnikaᴢ; J mõnikkaisia inimissiit pimmiäz irmutõʙ mõningaid inimesi pimedus hirmutab.

mõnikka/nõ (I), g. -zõõ = mõnikaᴢ; mõnikkazilla õlivat tširjat tšiutoo ihhoolla mõnedel olid kirjad särgivarrukatel.

mõnikkõi/n Lu J-Tsv., g. -zõõ Lu J = mõnikaᴢ; Lu mõnikkõizõl õli savvurihi mõnel oli suitsutare.

mõnikõrtõin: mõnnikõrtõin [sic!] Li mitmekorruseline многоэтажный.

mõnikovõra: monikovõ/rõ ~ -r J fig. mitmekäänuline (tee tähenduses esinev metafoor rahvalauludes) многоизвилистая (метафорическое название дороги в народных песнях); kuhõõ meed monikovõrõ rl. kuhu lähed, mitmekäänuline?

mõnimaᴅ Lu pl.: veetii mõnõd mõnimat taakaᴅ viidi õige mitu seljatäit (taaka).

mõnimõin (Li): miä mõnta mõnimõiss aikaa en tahtonnu süüvvä ma ei tahtnud mõnda aega süüa.

mõnin (M): kaŋkaaᴅ kõik tõmmõttii aŋgõõ päälee, i vot aŋgõõ päällä kanni valgõsõttii mõnt mõnissa kõrtaa kangad tõmmati kõik lumekooriku peale, ja vaat lumekooriku peal niiviisi pleegitati mitu-mitu korda.

mõnivootinõ Ra mitmeaastane, mitu aastat vana многолетний.

mõnnaarikko Li = mõnta-aarikko.

mõnnõᴢ vt. mõnõᴢ.

mõnta-aarikko Li mitmeharuline разветвлённый, с ответвлениями; mõnta-aarikko borkkõnõ mitmeharuline porgand.

mõnt-ko J-Tsv. mitu? kui palju? сколько?

mõnõ/iᴢ ~ mõn̆nõiᴢ M, g. -ttomaa interrog. mitmes который; mõnõis tunni on mis kell on? – Vt. ka mõnõᴢ.

mõnõl/lain L Po Lu J-Tsv. (M) -lainõ K-Set. L -ain (L) mõneelainee K-Ahl., g. -laizõõ J mõneelaisee K-Ahl. mitmesugune разный, разнообразный; L siεll lavvalla õlivaᴅ mõnõllaizõt süömäd i juomaᴅ seal laual olid mitmesugused söögid ja joogid; L mõnõllaizõll karvall on matoi madusid on mitut (mitmesugust) värvi; J tõimm lidnõss mõnõllaiss tavaraa tõime linnast mitmesugust kaupa.

mõnõll-voot/ta: -t J-Tsv. (orig.: иногда).

mõn/õᴢ P Lu Li J-Tsv. I (Kett. M) -nõᴢ Lu Li, g. -õttomaa 1. mitmes который; P tämä õli jo kui mõnõz vyõraᴢ ta oli juba (mine tea) kui mitmes võõras; Lu milla jo mõnnõᴢ vooᴢ jalgat paizõttuvaᴅ, tšäin bolnittsaᴢ mõnta kõrtaa, mikkä eb avita mul juba mitmes aasta jalad paistetavad, olin (käisin) haiglas mitu korda, miski ei aita; Li jo mõnõtta vootta pajatõmmõ (helilindile rääkimise kohta:) juba mitmendat aastat räägime; 2. interrog. mitmes который, какой; J mõnõs kuu päiv tänävä on ~ mõnõs tšisl tänävä on ~ P mõnõs tänεän on mitmes kuupäev täna on?; M mõnõttomall tšislaa se õli mitmendal kuupäeval see oli?; Li mõnõs tunni ~ Lu Li J mõnnõs tunni mis kell on?; ■ M kazvaas siineᴅ, mõnõtta sorttua kasvavad riisikad, mitut liiki. – Vt. ka mõnõiᴢ.

mõnõõ: mõnyõ P (kui) mitmekesi?; (kui) mitu? сколько? по скольку?; kui mõnyõ õli mitmekesi (nad) olid (kui mitu oli)?

mõnõõ-karvõn M mitmevärviline разно-, многоцветный; nävät tehtii mõnõlla lõŋgalla, mõnõõ-karvõzõᴅ need (= labakindad) tehti mitme lõngaga, mitmevärvilised.

mõri/ssa (J-Must.), (sõnatüvi основа слова:) mõrisõ- J-Must. mõmiseda, uriseda рычать, ворчать, брюзжать. – Vt. ka mömisä, mömmöttää, mörisä, mörnää.

mõr/rata: -rõt J-Tsv., pr. -taan J, imperf. -tazin: -tõzin J mõrraga (kalu) püüda ловить рыбу мордой или мерёжей.

mõrššu vt. mõrttsu.

mõr/ta Kett. Ränk K-Ahl. P M Li Ra J I -tõ Pi Ke Li J -t J-Tsv. merta Ra Ku, g. -raa P Pi Ke M Li J mõrd морда, мерёжа; Ra kalaa püvvetää rüsikaa i nootakaa, enne püvvettii mertoikaa kala püütakse (nüüd) rüsade ja noodaga, enne püüti mõrdadega; M tõk̆kõõsõõ pannaz mõrta (kala)tõkkesse pannakse mõrd; J petäjä juurõka õmmõlla mõrtoi(t) männijuurega õmmeldakse mõrdu; Ku pärreess olt́śi merraᴅ, silmua püüvvett́śii olid peerust mõrrad, silmusid püüti; M siis sinne siomma kravuu mõrtaasõõ mokomaa, pikkaraisõõ mõrtaa, i paamma jõkõõ, mõrraa siis seome vähi sinna niisugusesse mõrda, väikesesse mõrda, ja paneme mõrra jõkke; J rüzäll ja mõrrõll piäb õll neelu rüsal ja mõrral peab olema neel; J neelukaa mõrt neeluga mõrd; J silmuu mõrta ~ Li silmuu mõrtõ silmumõrd; Li piškuna mõrta vingerjamõrd. – Vt. ka laŋka-, piškuna-, puu-, silmu-, vittsa-, võrkko-.

mõr/ttsu Kett. M Li -ššu Lu Ra J-Tsv., g. -tsuu M Li -šuu Ra J (heina)märss сетчатая торба для сена (корма лошади); M mõrttsu on suur võrkko, kuhõõ pantii opõzõllõõ teh̆hee einää märss on suur võrk, kuhu pandi hobusele teele heinu (kaasa); Lu mõrššu on tehtü rihmassa, niku võrkko; mõrššus pietää einää, ku mennää matkaa märss on tehtud nöörist, nagu võrk; märsis peetakse heinu, kui minnakse sõitu (teele); Ra peremeez meni tšüntämää, a unohti mõršuu kottoo peremees läks kündma, kuid unustas märsi koju; J paglõim mõrššu nöörist märss; M einä mõrttsu ~ Ra einää mõrššu heinamärss. – Vt. ka einä-.

mõrt-vak/ka: -k J-Tsv. suur silmumõrd большая морда для ловли миног.

mõtu K-Ahl. motu (R-Reg.), g. mõduu mõdu; õlu медовый напиток; пиво; R sui musta motua tšäsi tširjavat tšippo (Reg. 13) rl. sui (= suuga jood) musta mõdu, käsi (= kätega hoiad) kirjut kruusi.

mõt/õlla (Li), pr. -tõlõn: -tõõn Li, imperf. -tõlin mõtelda думать, по-.

mõõ vt. möö¹.

mõõk/ka Kett. M Lu Li J-Tsv. (R-Eur.) mõekka K-Ahl. myõkka L -kõ Lu -k J-Tsv., g. -aa M Lu J -a J mõõk меч; J tõmpõz mõõkaa tupõss tõmbas mõõga tupest; M võta mõõkka tšät̆teesee võta mõõk kätte; Lu meessä müü mõõkka vüül vs. mehe järgi on mõõk vööl; J meez on mõõkaa kantajann rl. mees on mõõgakandja(ks); J kõik on kaneil päät siottu, kui on mõõkkõil pääd niottu rl. kõigil neil on pead seotud, nagu mõõkadel on pead (= käepidemed) neotud; J mõõkaa pää ~ mõõkaa rutškõ mõõga käepide; J mõõkaa tuppi mõõga tupp; ■ J soo mõõkõᴅ ~ vesi mõõkõᴅ hundinuiad. – Vt. ka kulta-, mõhõ-, tuli-, voho-.

mõõla vt. mõila.

mõõlpullo vt. mõilpullo.

mõõt/taa Kett., pr. -an, imperf. -in mõõta мерить, из-.

mõõt/to: Мы́йдто Pal.2 K-reg.2 Ii-reg.1, g. -oo = meera.

mõõt/tu Lu, g. -uu = meera; jalka on mõõttu, seitsee jalkaa, se on süli jalg on mõõt(ühik): seitse jalga, see on süld.

mäatala vt. metla.

mäd vt. möö¹.

mäe-kaivoj/a: -õ J-Tsv. (mäe)kaevur рудокоп; ravva-kaivojõ ja mäe-kaivojõ on ühs sama raua(maagi)kaevur ja mäekaevur on üks ja (see)sama.

mäekkõi/n J-Tsv., g. -zõõ J dem. mäeke горка.

mäennalaa J-Tsv. mäejalamile, mäe(st) alla к подошве горы, с горы; kelkõll liuguta mäennalaa kelguga sõidetakse mäest alla.

mäennal/la: -l J-Tsv. mäejalamil, mäe all у подошвы горы, под горой.

mäeveero Lu mäeveer, -nõlv скат горы, склон горы, косогор.

mäevoŋk/a: -õ Lu = mäeveero.

mägli/ä Li, pr. -n, imperf. -zin = murjoa; elä mägli, ep piä mägliä ära kortsuta, ei tohi kortsutada!

mähkerpata Ra pudrupott (pott pudru jaoks) горшок для каши; kuza rooppaa piettii, sitä kutsuttii mähkerpata kus putru hoiti (valmistati), seda (savipotti) kutsuti pudrupotiks.

mähl/ä I, g. -ää mähk (koorealune pehme kude puudel) мезга, заболонь, оболонь (мякоть под древесной корой); pan̆nii mählää raanaa päälee, tämä kuivõtaʙ raanaa panin mähki haava peale, see kuivatab haava (ära).

mähn/ä M-Set., g. -ää = mukkura.

mäh/tšä Kett. Ränk vdjL K-Ahl. P M Kõ-Len. Lu I, g. -jää vdjL P -džää I -ää Lu 1. marjapuder (puder imaldatud rukkijahust ja marjadest) каша из ржаной муки и ягод; M mäh-tšä on toožõ söömä, sitä tehäz rüizjavossa, tehäs soojaa vet̆tee, siätäᴢ; sis pannaz ahjoo tulissum̆maa. täm on koko päivää siäll ahjoᴢ; sinne lizätäz marjoi. siz ahjoo eezä veel tšihuttaaᴢ. siz i leeb mähtšä marjapuder on ka toit, seda tehakse rukkijahust, tehakse sooja vette, segatakse; siis pannakse (see segu) ahju kuumenema. See on kogu päeva seal ahjus; sinna lisatakse marju. Siis ahju ees veel keedetakse, siis tulebki marjapuder; 2. P Lu mähk (koore-alune pehme kude puudel) мезга, заболонь, оболонь (мякоть под древесной корой). – Vt. ka marikaašša, marjakaašša, marjarooppa, mählä, mähä, mämmi¹.

mähtšämarja I mähtšä-marja Lu 1. I mage sõstar лесная смородина, дикая смородина; 2. Lu paakspuu mari [?] крушина [?].

mähtšä-puu Lu paakspuu [?] крушина [?]; mähtšä-puu on musõrtava harmaa puu paakspuu [?] on mustjashall puu.

mäh/ä Kett. K-Ahl. M Lu Ra J-Must. J-Tsv., g. -ää Lu Ra J mäh̆hää M 1. mähk (koorealune pehme kude puudel) мезга, заболонь, оболонь (мякоть под древесной корой); Lu tševväässä ku mahla lopuʙ, siis koorõõ ja puu vällii tuõb mähä kevadel (kevadest), kui mahl lõpeb (= lakkab jooksmast), siis tuleb (= tekib) koore ja puu vahele mähk; J nooriis petäiiz om makuz mähä noortes mändides on maitsev mähk; M kõõz on tšev̆vääl pihgulla mäh̆hää aika, sis võttaaz mäh̆hää i süvväᴢ kui kevadel on männil mähiaeg, siis võetakse mähki ja süüakse; Kett. M pihguu mähä männimähk; 2. valmimata (pähkli)tuum мякоть неспелого ореха; J päh-tšenää mähä valmimata pähklituum; 3. (puu)-mahl (древесный) сок; Kett. kazgõõ mähä kasemahl. – Vt. ka petäjä-, pihguu-. – Vt. ka mahla.

mähäaika M mähä-aika Li mähiaeg время добычи заболони из-под коры деревьев; Li koori meeb üvässi puussa poiᴢ, siiᴢ on mähä-aika (kui) koor tuleb hästi puu küljest lahti (ära), siis on mähiaeg.

mäjee vt. allõ-.

mäkät/tää M Lu (Ra) -tääɢ I, pr. -äʙ M Lu Ra I, imperf. -ti = määkkiä; M lammaz mäkätäʙ, borana toož mäkätäʙ i voho mäkätäʙ lammas määgib, oinas ka määgib ja kits mökitab; M mäelt mäkättäjä. kuhila (Set. 17) mõist. mäelt määgija? – (Vilja)hakk.

mäleehtüspäivä P mälestuspäev, leinapäev день поминовения; piettii praaznikkaa mäleehtühsessi, etti senel päiväl tšülä põli. i nii jõka vuosi sis tuotii rissi tšüläsie i pappi. se õli mäleehtüspäivä peeti püha (selle) mälestuseks, et küla sel päeval põles. Ja nii igal aastal siis toodi rist ja preester külasse. See oli mälestuspäev.

mäleht/e (J), g. -ee = mälehto; minu ämme kooli, valka tšiuto jätti, jätti millõ mälehtessi minu ämm suri, valge särgi jättis (järele), jättis mulle mälestuseks.

mälehte/llä P Lu -lle Lu -ll J-Tsv., pr. -len P -en Lu, imperf. -lin Lu frekv. 1. mäletada помнить; Lu miä sitä sõnnaa ain mälehtelin ma mäletasin alati seda sõna; Lu noorõn ko õppõõᴅ, siiz i vanan mälehteeᴅ vs. kui noorena õpid, siis mäletad vananagi; 2. mälestada (surnut) пом/и-нать, -януть (покойника); P tšülεä vätši mälehtelep fetua külarahvas mälestab Fetut.

mäl/ehto (K) -iehto P, g. -ehtoo mälestus память, воспоминание; K jätti millõ mälehtossi jättis (särgi) mulle mälestuseks. – Vt. ka mälehte, mälehtüᴢ.

mäleht/ää K L P M-Set. Po Lu Li (Kett. R-Reg. S V-Len. Ra Kr) -εä P -ä J-Tsv. -ääɢ I (Ma) mäleehtää (P), pr. -än K P M S Ve Po Lu Li Ra -en Lu J -ään L Lu -ää I, imperf. -in P M Lu J, 3. p. mellete Kr 1. mäletada помнить; P kaugaa en õlõ kuullu, a viel mälehtän ammu ei ole (sellest) kuulnud, aga veel mäletan; Lu minuu taatt mälehti pajattaa minu isa mäletas (sellest) jutustada; I miä ain viil vähä mälehtää med́d́ee tšeeltä mina ikka veel vähe mäletan meie keelt; Lu siä millizä mittäid eᴅ mälehtä sa ei mäleta mitte kui midagi; Lu tšeelee pääl on ja eb mälehtä kk. keele peal on, ja (= aga) ei mäleta; Lu miä üvässi mälehtin, a nüd niku tuuli vei päässä poiᴢ ma mäletasin hästi, aga nüüd nagu tuul viis peast ära; P minuu mälehtääzä ~ minuu mälehteeᴢ minu mäletades (= minu mäletamist mööda, minu mäletamise järgi); 2. meenutada, meelde tuletada вспо-

м/инать, -нить, напом/инать, -нить; I miä algõõ mälehtääɢ, kõõz miä õl̆lii pikkõnõ ma hakkasin meenutama (seda aega), kui ma olin väike. – Vt. ka mälestää.

mälehtü/ᴢ K-Ahl. P Lu Li J-Tsv. mäleehtüᴢ (P), g. -hsee ~ -φsee ~ mäleehtühsee P -see ~ -ze J-Tsv. 1. mälestus память, воспоминание; P fetu jätti kaŋkaa mälehtüφsessi Fetu jättis kanga mälestuseks; J kui va algõd nooriiss aikoiss pajattõma, nii kõig mälehtüzet tulla meelee kui vaid hakkad noorusaegadest rääkima, siis tulevad kõik mälestused meelde; J mälehtüüsee merkki mälestusese; J mälehtüsee juttu mälestuskõne; 2. mäletamine, meelespidamine; mälu воспоминание, запоминание; память; Lu minuu mälehtüzez eb õllu ühtää vaŋkkuria, eb õllu ühtäätši pluugaa, adraakaa tšünnettii minu mäletamise järgi ei olnud ühtki vankrit, ei olnud ühtki raudatra, puuadraga künti; Li sill on üvä mälehtüᴢ, siä üvässi mälehtäᴅ sul on hea mälu, sa mäletad hästi; 3. mõistus, aru ум, разум, рассудок; J paĺĺo ko lahzõll võib õll mälehtüss pääᴢ palju(kest) lapsel võib olla mõistust peas?; ■ J-Tsv. mälehtüz aastaik juubeliaasta [?]. – Vt. ka mälehte, mälehto.

mälest/ää M Kõ S (Ja), pr. -än M Kõ S Ja, imperf. -in M 1. mäletada помнить, за-; M mälestän pikkaraizõõ lauluu mäletan (üht) väikest laulu; M kaaskoo pajattaa miä en mälestä muinasjutte (rääkida) ma ei mäleta; M miä tälle kaz̆zee tein vihuttaa, nõõb õm̆maa iä min̆nua mälestäm̆mää ma tegin selle talle vihuti, (nii et) mäletab mind kogu oma elu; M kõikk lahzõd mälestimmä üvälee tätä kõik lapsed mäletasime teda heaga; M nii on prokutoo, eb mälestä ipo ilmoja kk. on nii totter, (et) ei mäleta ilmast ega maast; M mokoma lanttupää, ep taho enäp mit̆täiᴅ mälestää kk. niisugune kanapea, ei taha enam midagi mäletada; M on tohopää, vähä mälestäʙ kk. on pudrupea, mäletab vähe; M en mälestä, kõrraz unostan, milla on lühüᴅ meeli kk. (ma) ei mäleta, unustan otsekohe, mul on lühike mälu; M mill on puusta pää, en mälestä kk. mul on tühi pea, (ma) ei mäleta; 2. meeles pidada, meelde jätta запом/инать, -нить; M piεb mälestää, tšellee mikä piεp tuuvva peab meeles pidama, kellele mida peab tooma. – Vt. ka mälehtää.

mälestüssõna M: sitä i para·ikoo kuttsuaᴢ nastoo rootšitoo. õm̆maa iä tuli se juttu, õmassi iässi tuli mälestüssõna seda (kohta) kutsutakse praegugi Nasto alemaaks (~ metsapõlluks), omal ajal tekkis see nimi (jutt), alatiseks jäi (see) nimi (tema mälestuseks).

mälest/üä (M), pr. -üʙ M, imperf. -ü meeles olla v. püsida помниться, запом/инаться, -ниться; sõna bõõ lintu, lazzõttu suussa mälestüb õm̆maa iää sõna pole lind, (kui on) suust (välja) lastud, püsib meeles kogu elu(ea).

mäletüspüütö Lu mälestusväärne kalasaak памятный улов рыбы; ühee kõrraa laukaaz õli mäletüspüütö, ühessä tońassa sai kallaa nell-tšümmettä kõlmõt koormaa ükskord oli Laugal mälestusväärne kalasaak: ühest loomusest sai kala nelikümmend kolm koormat.

mällii vt. müllii-.

mällin vt. müllin, müllin-.

mäml/i J-Tsv., g. -ii J = mämĺä.

mämlit/ellä: -ell J-Tsv., pr. -telen: -teen J, imperf. -telin J frekv. ← mämlittää.

mämlit/tää: -tä J-Tsv., pr. -än: -en J, imperf. -in J kohmerdada, venitada; fig. nämmutada мешкать, копаться; мямлить; mämlitep pajatta nämmutab rääkida. – Vt. ka mököttää.

mäm/ĺä Ra -lä Lu, g. -ĺää tossike, hädavares, kohmard, kobakäpp мямля, рохля, растяпа; Ra se on niku mämĺä, ep pääz eteeᴢ ni takaaᴢ see on nagu hädavares: ei saa (pääse) edasi ega tagasi. – Vt. ka mämli, mököli.

mämm/i¹ P Lu J I, g. -ii J = marikaašša; P rütšie-javoissa tehtii mämmiä, pantii kalinaa marjoi süämmie i süötii rukkijahust tehti marjaputru, pandi lodjapuumarju sisse ja söödi; ■ J vihmoiss tee om mennü kõikkinaa mämmissi vihmadest on tee läinud lausa põhjatuks (lausa pudruks).

mämm/i² I, g. -ee I nätske (leiva kohta) сыроватый, недопечённый (о хлебе).

mäm/mälikko K P M I -melikko M Kõ S -älikko (Kõ), g. -mälikoo K M I -älik̆koo Kõ ämblik паук; I mämmälikko kõõz võrkkoa tiiʙ ad́d́at täünä, too leeʙ üvä ilma kui ämblik koob (teeb) aiad võrku täis, siis tuleb ilus (hea) ilm; K M I mämmälikoo võrkko ämblikuvõrk.

män vt. mennä.

mänd́ät/ellä (K-Ahl.), pr. -telen, imperf. -telin frekv. mängelda поигрывать, шалить, шутить; tšäü mäjet mänd́ätellen (Ahl. 100) rl. käi mäed mängeldes (läbi).

mäŋ/ko Kett. K P M Lu J mäńko K-Ahl. mänko M-Set., g. -goo M Lu J -guo P 1. mäng игра; K se mokom õlitši mäŋko, pimopilkkoa mäńd́ittii see oligi selline mäng, pimesikku mängiti; M lahsalail on veśolaᴅ mäŋgoᴅ lastel on lõbusad mängud; P miä laadin mäŋguo ma alustan mängu; M sika paab mäŋkoa siga hullab (mängib); M kase on lahsõjõ mäŋko see on lastemäng; P mehii ja pojoi mäŋko meeste- ja poistemäng; J võitto võib õllõ sõaᴢ, karti mäŋgoᴢ .. ; võit võib olla sõjas, kaardimängus .. ; Lu petoz mäŋko valemäng; 2. (metsise-, tedre)mäng ток (глухарей, тетеревов); J mettso, ku mäŋgollõ lauloʙ, sis tämä ep kuul mit̆täiᴅ kui metsis mängu ajal laulab, siis ta ei kuule midagi; J metsoo mäŋko metsisemäng; 3. K-Ahl. M mänguasi игрушка. – Vt. ka kartii-, kartti-, kopulo-, muna-, tšivi-. – Vt. ka mäntši, mäntšü.

mäŋkov/a M, g. -aa fig. kerge, mänglev, lõbus лёгкий, весёлый, шутливый; mäŋkovad veśolat päiväᴅ kerged, lõbusad päevad; ■ mill on tänän mäŋkovad menoᴅ mul on täna (ainult) pisiasjad (ajada).

mäŋkü vt. mäntšü.

männä vt. mennä, meńńä.

män/nätä: -net J-Tsv., pr. -tään, imperf. -täzin segada v. kloppida (pudru)männaga размеш/и-вать, -ать или взби/вать, -ть мутовкой.

männävoon vt. meńńävoona.

männävootinõ vt. meńńävootinõ.

mäńńüt/tää: -tä J-Tsv., pr. -än: -en J, imperf. -in J mängitada, mänguga lõbustada забавлять (игрой); mäńńüt lass, siiz eb idg mängi lapsega (mängita last), siis (ta) ei nuta.

män/tšeä Ke-Set. (Po), pr. -d́en Ke mäńd́en Po, imperf. -džin Ke = mäntšiä; Po miε mäńd́en ma mängin.

mäntši K, g. mäńńii mäng игра; õli mokoma mäntši oli selline mäng. – Vt. ka mäŋko, män-tšü.

män/tšiä L P M Kõ Lu Li (K) -tšiε L P -tšiäɢ I, pr. -džin L -tšin K-Ahl. -d́in Lu mäńd́in Kõ -džii ~ -d́ii I, imperf. -tšizin M Lu (mängu, kaarte jne.) mängida играть, по- (в игру, в карты и т. д.); I miä tah̆hoo liivaza mäntšiäɢ ma tahan liiva sees mängida; I gant́t́ikkoilla mäntšiväᴅ lahzõᴅ lapsed mängivad kompvekipaberitega; L nõistii sutta i karua mäntšimεä hakati hunti ja karu mängima; M meemmä mäntšimää kulikiilaa lähme kurni mängima; P kenaa mänd́ittii talvõll; õli mokoma puinõ muna; ku algõttii mäntšiä, siz iestää vizgattii keppi puupallimängu mängiti talvel; oli niisugune puust muna; kui hakati mängima, siis esmalt visati kepp(i); P enipään mäntšiäss mehed da pojot kanaa munõikaa munamäŋkua. õli mäntšijii tšümmie vai kõlmyõ tšezzie vai kahyõ tšezzie, ühsinää vaitõz ep saanu mäntšiä lihavõtte ajal mängivad mehed ja poisid kanamunadega muna(veeretamis)mängu. Mängijaid oli kümme või kolm või kaks (kolmekesi või kahekesi), ainult üksi ei saanud mängida; P mändžittii turttšia mängiti (tuletiku)peitmismängu; Li karttaa mänd́ittii mängiti kaarte; ■ Lu oh kui tämä sõrmet män-tšivät (Must. 161) oh kui kärmete kätega ta on (kuidas ta sõrmed mängivad); L kahs kõrt vuvvõs päivä vait mändžiʙ, enipεän i kupoĺonn (uskumus:) vaid kaks korda aastas päike mängib, lihavõtte ajal ja jaanipäeval; Kõ esimeizell enipäivää oomniis kõõs päivä nõizõb ül̆leeᴢ, päivä mäńd́iʙ esimesel lihavõttepüha hommikul, kui päike tõuseb (üles), (siis) päike mängib; L ku nyõmma pulmii mäntšimεä kuidas hakkame pulmi pidama; L tšiirie kautyõ pulmad män-džittii kiires korras peeti pulmad.

män/tšää Ke-Set. M Kõ Ja-Len. Li (Kett. K R-Eur. L) mäńtšää (K-Ahl.) -tšääɢ I (vdjI Kl-Set.), pr. -džän Ke mäńtšän K-Ahl. -d́än M Kõ Li mäńd́än M -džää vdjI I -d́ää I, imperf. -dižin Ke -d́ii I 1. mängida (mängu, kaarte jne.) играть, по- (в игру, в карты и т. д.); K riigaa tüvie meemmä mäntšämää lahzõᴅ (meie), lapsed, läheme rehe juurde mängima; I lahsi on pikkõnõ, isuʙ mänd́äʙ laps on väike, istub (ja) mängib; Ja eb tšenni taho med́je kaa mäntšää (Len. 241) keegi ei taha meiega mängida; L mehed mäntšäväd munõi mehed mängivad muna(veeretamis)mängu; M meemmä mäntšä-

mää kukõrpalloa lähme kukerpalli laskma (mängima); M patsass mäńd́ettii mängiti pimesikku; M mäntšääᴢ karttia mängitakse kaarte; 2. mängida (muusikariistal) играть, по- (на инструменте); M tämä sõassa tuli, siäl õppi mäntšämää rakkopilliikaa ta tuli sõjast, seal õppis torupilli mängima; M tämä aivoo üv̆vii mäńd́äp skripkaa ta mängib õige hästi viiulit; M mäńd́äb balalaikalla mängib balalaikat; I mänd́äb garmonilla mängib lõõtspilli; 3. mängida (muusikariista kohta) играть, по- (об инструменте); I garmońiᴅ mäntšäväᴅ kõikki lõõtspillid kõik mängivad.

mäntšü P J-Tsv. mäŋkü (Ku), g. mäńńüü J 1. mäng игра; P kuli on mokoma mäntšü kurn(i-mäng) on niisugune mäng; 2. (metsise-, tedre)-mäng ток (глухарей, тетеревов); J mäntšü aik mänguaeg (lindudel). – Vt. ka ilta-, metsoo-. – Vt. ka mäŋko, mäntši.

mäntšü-aika: mäntšü-aik J-Tsv. mänguaeg (metsistel, tetredel) время тока (глухарей, тетеревов); tedree mäntšü-aik tedre mänguaeg.

mäntšü/ä J, pr. mäńńün J, imperf. -zin J 1. mängida (mängu, kaarte jne.) играть, по- (в игру, в карты и т. д.); nõisi senee karuukaa mäntšümää (muinasjutust:) hakkas selle karuga mängima; sokkoa, kõrjua mäntšümä pimesikku, peitust mängima; talvõll saab lumi-palloa mäntšüä talvel saab lumesõda mängida; karti mäntšümizez jutõlla: ühzikko, kahzikko .. kuuzikko, tšümmenikko kaardimängu juures öeldakse: üks, kaks .. kuus, kümme; 2. mängida (metsiste ja tetrede kohta) токовать (о глухарях и тетеревах); kuuntõõ ku mettso mäńńüʙ kuula, kuidas metsis mängib; saab menn jahti, tedred jo mäntšüveᴅ võib minna jahile, tedred juba mängivad.

män/tä Kett. K-Ahl. M Lu Li Ra I (Ränk Kõ) -t Ra J-Tsv., g. -nää M Lu Li Ra J I (pudru)mänd, vispel мутовка; M mäntä on tehtü viijekaa aaraakaa, pihkupuussa (pudru)mänd on tehtud viie haruga, männipuust; M rooppaa segotattii männääkaa putru segati männaga; I tšihup kipitku ahjoza vai pliitalla, siiz rüüs-jav̆voa kipitkuza hämmeltääᴢ männällä, se leeʙ huttu keeb vesi ahjus või pliidil, siis segatakse rukkijahu keevas vees männaga, sellest tuleb rukkijahupuder; Lu hämmene luzikaakaa, kui mäntää bõõ sega lusikaga, kui mända pole.

män/tü¹ Kett. J-Must., g. -nüü = mäntä.

män/tü² Li, g. -nüü = mäntüpetäjä.

mäntümettsä Lu mäntü-metts J-Tsv. 1. männi-

mets сосновый лес, сосняк; J mäntü-metts, dalisko petäi-metts männimets ehk p-mets (= männimets, murd. pedajamets); 2. Lu mastimännimets мачтовый лес.

mäntüpetäjä Lu mänd, mastimänd сосна, мачтовая сосна; mänttümettsä eb õõ jõka paikkaᴢ; kuza vaa kazvovõd mäntüpetäjäᴅ mastimännimetsa ei ole igal pool, (ainult seal), kus kasvavad ainult mastimännid. – Vt. ka mäntü².

mäntüpuu I männipuu, mänd сосна; mäntü-

puussa tetši tožo assõita männipuust tegi (meister) samuti nõusid.

mäpizee M: ai ku neill on vana mäpizee mätä koto oi küll neil on vana, purumäda maja.

märehte/llä (Kett. K-Ahl. M), pr. -leʙ K -eʙ Kett. M, imperf. -li frekv. ← märehtää; M ku eb märehtee, siiz läzib lehmä kui (lehm) ei mäletse, siis lehm on haige.

märeht/iä Lu (Li J-Must.), pr. -iʙ Lu Li -iiʙ Lu, imperf. -i Lu = märestiä; Li laadiub märehtimää (lehm) hakkab mäletsema.

märeht/ää M, pr. -ääʙ, imperf. -ii = märestiä.

märehü/ᴢ Li J-Must., g. -hsee mäletsetav v. mäletsetud toit жвачка.

märeste/llä M, pr. -leʙ: -eʙ M, imperf. -li frekv. = märestiä; ai, lehmä eb märestee oi, lehm ei mäletse.

märest/iä M, pr. -iʙ: -iiʙ M, imperf. -i mäletseda жевать жвачку; lehmä alkõ jo märestiä lehm hakkas juba mäletsema. – Vt. ka märehtellä, märehtiä, märehtää, määliä.

mär/getä Lu (Ja-Len. Li) -getäɢ I -gätäɢ (vdjI) -jetä Lu, pr. -keneʙ Lu Li -tšeneʙ Lu, imperf. -keni ~ -tšeni Lu mädaneda, pehastada, pehkida, repetada гнить, сгни/вать, -ть, загни/вать, -ть; Lu tänävoon kõik tšesäviĺĺa alki märgetä, kõiɢ märkeni (~ märtšeni) tänavu hakkas kogu suvivili mädanema, kõik mädanes; Li erätsi-pooli seinää märkeneʙ, a sisi-pooli on vahva välimine pool seinast mädaneb, aga sisepool on tugev; Lu maaz eb märtšene, veez eb uppoo. süsi mõist. maas ei mädane, vees ei upu? – Süsi. – Vt. ka märketä, märtšenessä, mätänessä, mätännä, määttüüssä, määttüä, määtä.

märi/sä L M J (Kett. U Pi) -ssä M (K-Ahl.), pr. -zen Kett. L M -sen K-Ahl. -zeen U Pi, imperf. -zin möirata, möriseda; karjuda, röökida; kräunuda рычать; кричать, орать, реветь; мяукать; L karud nõisivad märisemεä karud hakkasid mörisema; J siä elä sittainõ sirize, märtšä perze nii märize rl. ära sa, sitane, sirise, märg perse nii mörise!; M lahs märizep tšättšüᴢ laps karjub kätkis; M katti märizeʙ kass kräunub. – Vt. ka mõlisa, märnää, mölisä, mörisä, mörnätä, mörnää.

märjek/aᴢ Li -õᴢ Li J-Tsv., g. -kaa Li J märja-võitu, -poolne, niiske мокроватый, сыроватый, сырой; Li märjekaz maa märjavõitu maa; Li märjekõs sõpa niiske rõivas.

märjet/tää (J), pr. -än, imperf. -in mädandada, lasta mädaneda загнаивать, загноить, нагнаи-вать, нагноить, давать или дать гнить; kui minnua lüütii, märjetetti i kõikõl viittä minnua ivusiissõ revitti (muinasjutust lina kohta:) kuidas mind peksti, mädandati ja igaviisi rebiti mind juustest. – Vt. ka mätänöitellä, mätänöittää, määtüttää.

märjetä vt. märgetä.

märkenessä vt. märtšenessä.

märkenöittää vt. märtšänöittää.

märk/etä M, pr. -keneʙ M, imperf. -keni = märgetä; luud märkkeneväᴅ luud mädanevad.

märnä/tä J, pr. -än J, imperf. -zin = märnää; märnäävät suut harrillaa karjuvad, suud ammuli.

märn/ää Li (Ra) -ä J-Tsv., pr. -än Li Ra -en J, imperf. -in Li J -äzin Li karjuda, röökida кричать, орать, реветь; J rauhut lass, jot eb märnäiᴢ rahusta last, et (ta) ei karjuks; Ra mitä märnäd nii kõvassi, juttõõ iĺĺepi mis sa karjud nii kõvasti, räägi tasemini. – Vt. ka mõlisa, märisä, märnätä, märnüskõlla, märnüä, märähtellä, märästää, märätä, mölisä, mörisä, mörnätä, mörnää.

märnüskõ/lla: -ll J-Tsv., pr. -lõn: -õn J, imperf. -lin J = märnää; märnüskõõʙ, niku tält päät lõikõta õtsass karjub, nagu lõigataks tal pead otsast.

märnü/ä J-Tsv., pr. -n J, imperf. -zin J = märnää; märnüp kaĺĺua mitä va voima karjub kõigest jõust.

märrii vt. mürrii-.

märtšen/essä ~ märkenessä Lu, pr. -eʙ ~ märkeneʙ Lu, imperf. -i ~ märkeni Lu = märgetä; tšippa alki märtšenessä paise hakkas mädanema; müü piimme linnaa maaᴢ, kunniiᴢ päisere märtšeni me pidasime lina (seni) maas, kuni linaluu (ära) mädanes; puu mätäneʙ, a sõpa märtšeneʙ puu mädaneb, aga rõivas repetab.

mär/tšä Kett. K L P M Po Lu Li J I (R Kõ Ii Ma) -tše Pi Ke Lu J -tš J-Tsv. -ḱä ~ -k Ku Мерче Tum. Мэ́рджэ K-reg.2 Мэрджэ Pal.2, g. -jää P Pi Ke M Kõ Lu Li J mäŕjää J -d́ää (I) -džää (Ii Ma) märg; niiske; vihmane мокрый; сырой; дождливый; P tulõn õhtagon kotuosyõ, mär-tšä, idgõn tulen õhtul koju, (olen) märg, nutan; Lu vihmaa alla bokka tšülmä da ize märtšä vihma käes (on) külg külm ja ise (oled) märg; J seltšä on märtšä higõssa selg on higist märg; Li sõpa märtšä, alki niriss riie on märg, (sellest) hakkas (vett) nirisema; Lu õli lahsi mär-tšä, siis pantii kuivaᴅ hunnuᴅ (kui) laps oli märg, siis pandi (talle) kuivad mähkmed; M märtšä niku iiri kk. märg nagu hiir (= märg nagu kassipoeg); J märtš niku poukku kk. märg nagu pesu; Lu märjel õpõzõl ep saa antaa juuvva vettä märjale (= higisele) hobusele ei tohi vett juua anda; J paaruss menti akkunõd märjessi aurust läksid aknad märjaks; J sõvad on läpi märjeᴅ rõivad on läbimärjad; Lu märtšää lunta saaʙ sajab märga lund; Lu issu märjää maa päälee, sai enellee läzüü istus märja maa peale, sai endale haiguse; M märtšä maa, soomaa märg maa, soomaa; Lu oh ku on märtšä tee oh, küll on märg (= porine, loikudes) tee; Lu ain on silmäᴅ märjäᴅ alati on silmad märjad (= pisarais); J uhzõd on haroustu mäŕjess uksed on niiskusest (märjast) paisunud; Kõ märjäss kanass sõittõliᴅ (sa) sõimasid märjaks kanaks; Li om märtšää koosia on märjavõitu; Lu on kuiva süüglä i märtšä süüglä on kuiv rakk ja märg rakk; Li eb õõ se märtšä tuuli, a mokom niku kuiva ahava tuuli see ei ole niiske tuul, aga niisugune nagu kuiv (murd. ahav) tuul; M tänänn eb õõ üvä ilma, märtšä päivä täna ei ole hea ilm, (on) vihmane päev; M leeb märtšä sütšügo tuleb märg (vihmane) sügis; Ku märk ep pölḱää märḱää vs. märg ei karda märga; J siult vaa jääb märtše jälell kk. sinust jääb vaid märg (plekk) järele.

märtšänöit/tää Lu märkenöittää (Li): Lu tšell eb õõ aikaa magatõ, sitä jutõllaa: unta märtšänöiteʙ, vähä makaᴢ kellel ei ole aega magada, selle kohta öeldakse: m. und, magas vähe; Li eb nõis kaugaa makkaamaa, märkenöitäb unᴅ ei maga kaua (= magab vähe), m. und.

märt/tüä M, pr. -üʙ M, imperf. -tü kinni vajuda, sulguda (silmade kohta) закры/ваться, -ться, смыкаться, сомкнуться (о глазах); vähäkkõizõõ silmäd märttüziväᴅ, i meni uni üli silmad vajusid väheke(seks) kinni, ja uni läks(ki) üle.

märähte/llä: -ll J-Tsv., pr. -len: -en J, imperf. -lin J = märnää.

märähtä/ässä (Li Ra) -ss J-Tsv., pr. -än Li J, imperf. -äzin J -zin Li Ra J mom. karjatada, röögatada; käratada закричать, крикнуть, прикрикнуть; Ra miε märähtäzin, kaĺĺuzin ma röögatasin, karjusin; J märähtääz minuu päälee käratas minu peale. – Vt. ka märästää, mörähtää, mörähtäässä, mürähtää².

märähtü/ᴢ J-Tsv., g. -hsee: -see J -zee (J) hüüe, karje, röögatus крик, окрик; lahs heittü märähtüzess laps ehmus hüüdest.

märän, märäne vt. märännü.

märän/essi Lu Li J-Tsv. -nessi J-Tsv. -ess Lu -üssi Li halvasti, viletsalt; inetult, näotult плохо, скверно, дурно; безобразно; Li tämä eläb naizõkaa märänessi ta elab naisega halvasti (= saab naisega halvasti läbi); J vai sill bõõ silmii(t) pääs, ku siä nii märännessi õõt tüü tehnü kas sul pole silmi peas, et oled töö nii halvasti teinud?; Lu vennäässi märänessi pajatan vene keelt räägin viletsalt; Lu vanoil veri märänessi tšäüʙ vanadel käib veri viletsalt; J oi kui märänessi kriivissi uulõᴅ oi kui inetult krimpsutas huuli.

märä/nnü Lu Li Ra J -nü Lu Li -nnüᴅ Lu Ra J -nüᴅ Lu -ne Ra J -n J, g. -nnüü Lu Li J -nnee Lu J -nee Lu Ra adj., subst. halb, paha; inetu, ilge; vilets; kulunud, katkine, vana плохой, худой; безобразный, гнусный; изношенный, рваный, старый; J märännü inimin suvab riijõll halb inimene armastab riielda; J tšem võisi duumõt, jot rodnoi vell lazzõp sõsarõss mokoma märännee slaavaa kes oleks võinud arvata, et lihane vend laseb õe kohta sellise ilge jutu lahti; Lu märänü maku halb maitse; Lu näin märänee unõõ, en tää, mitä leeʙ nägin halba und, ei tea, mis tuleb; J kleimi tõiss kui va võisi, kõikkiill märännüil sõnoill häbistas teist, kuidas aga sai, kõikide inetute sõnadega; Lu leeb märännüttä ilmaa tuleb halb(a) ilm(a); J migä märänne koozii saanu missuguse halva kombe (on ta endale külge) saanud; Lu täll on mokoma märännü silmä, jot sõnnaab lahzõõ i žiivataa tal on niisugune paha silm, et sõnub (ära) lapse ja looma; J märän kuraᴢ vilets nuga; Lu on märännüü tervüükaa (ta) on viletsa tervisega; Lu parõp on märännü tütöö elo ku naizõõ üvä elo vs. parem on vilets tüdrukuelu kui naise hea elu; Lu vee kase märänüt koto kaugõpõlõ minuu dvortsassa (muinasjutust:) vii see vilets maja minu lossist kaugemale; Lu märänneet sõvat pääll kulunud rõivad seljas; J kõlmõd märännütt vihtaa kolm vana vihta; Lu märännee karvaakaa pulstunud (viletsa) karvaga (koer); ■ Ra milla tuli märännüᴅ mul hakkas halb; Ra millõ õli märännüᴅ, a täll õli üvä meeli mul oli halvasti (halb), aga temal oli (sellest) hea meel; Lu rihmaa nii kaugaa virutattii, kunõz märännü vesi lähep poiᴢ (linast) lõnga loputati nii kaua, kuni must vesi kaob (= vesi muutus puhtaks); J kõrtamizi võip põllolt märännü roho ävittä (põldu) korrates (= korduskündi tehes) võib põllult umbrohu hävitada. – Vt. ka mäännüᴅ.

märänüssi vt. märänessi.

märäst/ää (M Kõ S Ja), pr. -ääʙ M Kõ S Ja -äʙ M, imperf. -ii ~ -i karjuda, möirata; karjatada, röögatada кричать, орать, реветь; заорать; M karu juttõõb: miä märästän mettsäs i soojaa saan (Set. 14) karu ütleb: ma möirgan metsas ja saan (sellest) sooja. – Vt. ka märisä, märnää, märähtäässä, mörisä, mörnätä, mörnää, mörähtää.

märä/tä M, pr. -äʙ M-Set. mär̆rääʙ M, imperf. -zi möirata (karu kohta); kräunuda (kassi kohta) рычать, реветь (о медведе); мяукать (неприятным голосом); karu mär̆rääʙ pahalla äälellä karu möirgab hirm- sa häälega; katti mär̆rääʙ kass kräunub.

ḿäsnik/ka Lu mäsnikk J-Tsv., g. -aa: mäsnikaa J lihunik мясник; J on õllu i sitä, jot mäsnikk möi koiraa lihaa on olnud ka seda, et lihunik müüs koeraliha.

mässäj/a: -õ [< e] J-Tsv., g. -aa J mässaja мятежник.

mässärü/ᴢ M, g. -hsee takistus помеха; täm eb jõutõnu õmall aigallõ, tällee mikäit tuli mässärüᴢ ta ei jõudnud õigel ajal, tal(le) tuli mingi takistus.

mässäü/ssä Lu Li -ss J-Tsv., pr. -n Lu Li J, imperf. -zin Lu J sassi v. segi minna спутаться; J niitid mässäüsti niidid läksid sassi; Lu rihma, ku pittšä, toož mässäüʙ köis, kui on pikk, läheb ka sassi; J pääs kõig nii mässäüᴢ, jot enepä nsaa migäisstši tolkkua peas läks kõik nii segi, et enam ei saa (ma) millestki aru.

mässäüt/tää: -tä J-Tsv., pr. -än J, imperf. -in J sassi v. segi ajada запут/ывать, -ать. – Vt. ka mäsätä.

mässäü/tä M, pr. -n M, imperf. -zin M = mässäüssä; täm ep saannu luk̆kõa, ain mässäüᴢ ta ei saanud (loitsu) lugeda, alati läks (lugemisega) segi.

mäs/sü ~ -s J-Tsv., g. -üü J 1. segadus, virvarr беспорядок, неразбериха, суматоха, кутерьма; petteriz revoĺutsii aigõll õli mokom mässü, jot aha·h Peterburis oli revolutsiooni ajal selline segadus, et oi-oi!; 2. mäss бунт, мятеж; pantii mäsüü tetšemizess türmää mässu õhutamise (tegemise) eest pandi türmi; perält mäsüü tulti rauhõpõd aigõᴅ pärast mässu tulid rahulikumad ajad.

mässü/zä: -ᴢ Lu adv. sassis, segamini, segi в беспорядке, в запутанности; niitt om mässüᴢ niit on sassis.

mässüü Lu J adv. sassi, segamini, segi в беспорядок, в запутанность; J niitid om mentü mässüü niidid on läinud sassi; Lu rihma meni mässüü köis läks sassi; J menti kõig d́eelõd mässüü kõik asjad läksid sassi.

mäs/ätä Kett. K M Kõ J (Li) -ät J-Tsv., pr. -sään K M Li J, imperf. -säzin M -sezin J 1. häirida, segada тревожить, мешать; M mikä leʙ tätä mässääʙ miski häirib teda; Kõ tšenniit tällee eʙ mäsännü keegi ei seganud teda; M siε mässäzid minuu un̆nõõ sa häirisid mu und; 2. sassi v. segamini ajada запут/ывать, -ать; Li siä kõik niitid mässääᴅ sa ajad kõik niidid sassi; 3. K M J-Must. segada, liigutada (toitu) мешать, помешивать (еду); 4. (kinni) mässida кутать, за-; обёр/тывать, обернуть; J pää õli mäsättü tšiin pea oli kinni mässitud; 5. fig. tüli norida ссориться, искать ссоры; Li eb laadiu tšenneekaa, mässääʙ, nii märännü meeᴢ ei saa kellegagi läbi, norib tüli, (on) nii halb mees. – Vt. ka mässäüttää.

mäsü/ᴢ (Lu), g. -hsee (sasi)pundar, sasimik запутанность; miä mäsüss õikõtin i tšäärizin niitii ma harutasin niidi sasipuntrast lahti ja kerisin (ära).

mätši¹ Kett. K L P M Lu Li Ra J vdjI I (R Ke Kõ) Мэ́чи K-reg.2 Мэ́ци Ii-reg.1 Ме́чи Pal.1 K-reg.2 Мэчи ~ Мэци Pal.1, g. mäjee Kett. K L P M mäj̆jee vdjI mäee Kett. K Lu J I mäe K M Kõ Lu I mädžee vdjI mähee Ke 1. mägi гора; P oŋko lipõa tšihlaguo mätši kas on libe vastlamägi?; J mätši suuri nõistava rl. peab suurele mäele tõusma (= ronima); I mätšee raskaz mennäɢ, a mäessä orkoo joosõᴅ mäkke on raske tõusta (minna), aga mäest alla (orgu) jooksed; M ätšid mäeᴅ järsud mäed; J laako mätši ~ võõno mätši (Must. 173, 187) lauge mägi; M suuriza mäizä suurtes mägedes; M pikkarain mätši küngas (väike mägi); J meemme mäee nukalt laskõma suksiikaa läheme mäe otsast suuskadega alla laskma; Lu tšülä õli mäee veerol, mäee rannal küla oli mäeveerul, mäeserval; J mäee päälüᴢ mäetipp (mäepealne); J mäe põhjõ mäejalam; Lu kahõõ mäee välüᴢ org; Li ülez mättšiä mättiiʙ, a ĺuukuʙ takaz alaz mättšiä kerkeässi ülesmäge (mäest üles) ronib, aga tagasi allamäge (mäest alla) sõidab (kelguga) kergesti; M kase tee meeʙ al̆laa mäe see tee läheb allamäge; J vasso mätšeä (Must. 186) vastumäge; 2. rand, kallas, (kuiv) maa побережье, берег, суша; Ra upponut tõmmattii mäelee, liivaa päälee rantaa uppunu tõmmati kaldale, liiva peale randa; Lu kuza on vapaa ranta, sinne tõmmattii venneed mäele kus oli (on) vaba rand, sinna tõmmati paadid kaldale; Li sis senekaa nävä tultii mättšee, venneekaa siis sellega nad tulid (Lauga jõelt) kaldale, paadiga; Li pääzid mät-tšee (= ranta) takaaᴢ pääsesid (kuivale) maale tagasi. – Vt. ka alaz-, liuku-, orko-, paasi-, tšihlago-, ülez-.

mätš/i² M, g. -ivee M mäepool, Kattila kant (vadja ala Kattilalt lõuna ja ida pool деревня Котлы и её окрестности, водские деревни к югу и востоку от Котлов); mätšivee ranta kattilalt algaʙ jaamassaa mäepool algab Kattilalt, (ulatub) Jamburgini (= Kingissepani); mätšivee pojoᴅ tultii Kattila kandi poisid tulid. – Vt. ka maa¹, maaseltšä.

mätši/kka M Lu -kkä J -kk Lu J-Tsv. -k J-Must. mättšik/ka (M) -k J-Tsv., g. mätšikaa Lu -aa J pall мяч; J mätšikkä on boba pall on mänguasi; J pää ümerkõin, niku mättšikk pea ümmargune nagu pall; Lu mätšikkaa pelattii mängiti palli.

mätšilik/ko J-Tsv., g. -oo J mägine гористый; uralaa pooli om mätšilikko Uurali kant on mägine.

mätšiläi/ne M -n P, g. -zee mäepoole e. Kattila kandi inimene уроженец деревни Котлы или её окрестности; P mätšiläizet pajattavad maa tšeeltä Kattila kandi inimesed räägivad vadja keelt; M mätšiläizeᴅ, a möö õõmma alakoᴅ (nemad on) mäepoole inimesed, aga meie oleme nõopoole (= Mati kandi) inimesed. – Vt. ka maalain, maameeᴢ.

mätšipaikka M künklik, kinguline koht холмистое место; mõnõs paikkaa on mätšipaikaᴅ mõnes kohas on künklikud kohad.

mätšizik/ko J-Tsv., g. -oo J (orig.: гористость, гористая страна).

mätšiä vt. alaz-, ülez-.

mätte- vt. mättä-.

mätti/issä Lu Li (Ra J) -ss Ra J-Tsv. mätt́s´iissᴀ̈ (Ku), pr. -in Lu Li Ra J -n Ra J mätt́s´iin Ku, imperf. -izin Lu Li -zin Li J (vaevaga, raskus-tega) ronida; trügida, tikkuda, tungida вле-

з/ать, -ть, залез/ать, -ть, вталкиваться, втолк-

нуться; Li ku om õhzõᴅ, siz on üvä mennä puhhõõ, ku bõlõ õhsia, sis piäb mättiissä kui on oksad, siis on hea minna (= kerge ronida) puu otsa, kui pole oksi, siis peab (vaevaga) ronima; Lu miä mättiizin mäee pääl ma ronisin mäele; Lu elä mättii sinne, tokud maal, vikoitõd jalgaa vai tšäee ära roni sinna, kukud maha, väänad jala või käe (välja); J elka mättiska kõiki kõrrõᴢ, – tulka vooroo ärge trügige kõik korraga, tulge ükshaaval (järjekorras); Ra katti mättiib rihee kass tikub tuppa; Ku miä likemmäs karrua kerallᴀ mätt́s´iin, siz ampuziŋ kolmannee kerraa ma tungi(si)n samuti karule ligemale, (ja) siis tulistasin kolmandat korda; J mokom inotuᴢ, de mättip suut antõma niisugune jälk inimene, ja tikub (veel) suud andma. – Vt. ka mättäüssä, mättäütä.

mättiü/ssä (J-Tsv.), pr. -n, imperf. -zin = mättiissä; možgõd mättiüssä daaže ivussiijõ süäme kihulased ronivad isegi juuste sisse.

mättšelik/aᴢ ~ mättšälikaᴢ I, g. -kaa takjas; takjanupp репейник.

mättšelik/ka I, g. -aa = mättšelikaᴢ.

mättšikk, mättšikka vt. mätšikka.

mätt/äjä Lu -ejõ J-Tsv., g. -äjää Lu -ejää J (surnu)matja; matuseline могильщик; провожающий, участник похорон; Lu mättäjäd avvattii koolluᴅ i mentii omal tüül matjad matsid surnu (maha) ja läksid oma tööle (tagasi); J valmis-sõga murtšin lavvõlõ, para·iko mättejet tulla kalmoilt seadke lõuna lauale, matuselised tulevad parajasti kalmistult.

mättä/jäizeᴅ Lu -jäiset J-Must. -izeᴅ Li pl. matused похороны; Li miä meen mättäiziille ma lähen matustele; Lu õlin mättäjäisiil, mättämäᴢ olin matustel, (surnut) matmas. – Vt. ka mättämizeᴅ.

mättälik/aᴢ ~ mätälikaᴢ I, g. -kaa mätlik, mättaline кочковатый, бугристый; sielä paikka rõhgaa mättälikaᴢ sealne koht on väga mätlik; mättälikaᴢ niittü mätlik heinamaa.

mätt/älikko K-Ahl. M Lu Li Ra -elikko Lu Li J-Tsv., g. -älikoo M -elikoo J 1. mätlik, mättaline кочковатый, бугристый; M mättälikko niittü, lüvvä on kehno einää mätlik niit, halb on heina niita; 2. mätastik, mätlik koht v. ala кочковатое место, кочковатая местность; Lu kuza einää eb lüüvvä, siäl tuõb mättälikko kus heina ei niideta, sinna tekib (seal tuleb) mätastik. – Vt. ka mättäzikko.

mätt/älikkoin: -elikkoin J-Tsv., g. -älikkoizõõ: -elikkoizõõ J = mättälikaᴢ.

mätt/ämizeᴅ: -emizeᴅ J-Tsv. pl. = mättäjäizeᴅ; piäp hanse menn mättemisiilee, kõrt nii kõvassi kutsutti peab ju minema matustele, kui nii väga kutsuti.

mättäzik/ko M Ra mätäzikko Lu J-Tsv., g. -oo: mätäzikoo J = mättälikko; 1. M mättäzikko maa mätlik maa; 2. Lu Ra.

mät/tää¹ P M Lu Li Ra Ku (Kett.) -tεä P -tä J-Tsv. -tääɢ I, pr. -än P M Lu Li Ra J mät̆tää I, imperf. -in P M Lu Li Ra J 1. (täis) toppida v. ajada; (kuhugi) panna v. toppida; (hunnikusse) laduda v. visata наби/вать, -ть; положить, класть, совать, сунуть; складывать, сложить (в кучу), сброс/ать, -ить (в кучу); P mätti kõik õmad värtšikot täünεä deŋgoi toppis kõik oma kotikesed raha täis; I tilaᴅ õlgõlla mätettüüᴅ õlivaᴅ aluskotid olid õlgi täis topitud; M mätti kuhjaakaa toppis kuhjaga täis; J sarai om mätettü einä täünö küün on aetud heina täis; Lu miä mätän maamunnaa vakkaa ma panen kartuleid kotti; Lu mätäb mätäp päχ́ χ́ ää, kipkõ

eb mee topib, topib pähe, (kuid) (soni)müts ei lähe; I grinka grinkaa pääle mätettüᴅ i roojõkas periroojõkas rihi õli (pesemata) pott (oli) poti peale laotud, ja tuba oli räpane, väga räpane; Lu mätä maamunaa varrõd õvvõõ viska kartulipealsed (sise)õue (hunnikusse); 2. (kinni) katta; (maha) matta закры/вать, -ть; хоронить, по-; I kase auta piäb mättääk tšiin see (kartu-

li)koobas tuleb kinni katta; I ühtä staruχaa tukattii, mätättii mah̆haa üht vanaeite maeti, maeti maha; Ra meill õltii sõtikalmoᴅ, sinne õltii sõtamehed mätettü meil olid sõjaaegsed kalmud, sinna olid sõjamehed maetud; 3. tõsta v. ammutada черпать, по-; Lu kolkki on tehtü puussa, ühs lauta on jätettü pitšässi, se on rutškõ; mätetää vettä kolkiikaa kapp on tehtud puust, üks laud on jäetud pikaks, see on käepide; kapaga tõstetakse vett; Li miä mätän kaivossa vettä ma ammutan kaevust vett; Li kobriikaa mätetää viĺĺaa viljalabidaga tõstetakse vilja; Li haamiikaa koblataa, siz mätetää koparaa, elävät kõik kalaᴅ kahvaga kahmatakse, siis tõstetakse lumme v. jäässe tehtud auku, puha elavad kalad; ■ Li kõik mätti nahkaa pistis kõik nahka; Lu täm mätäp kõik maal ta tallab kõik maha (ka fig.); M mokoma tuli suur ragõ i mätti ragõsta niku poolõlta vaasalta tuli niisugune tugev (suur) rahe ja sadas rahet umbes poole vaksa paksuselt (maha); M ai ku mätti lumitšiŋkoᴅ, etti bõõ iiree troppaa oi, kuidas on tuisanud (ajanud) lumehangesid, (nii) et pole (isegi) hiirerada. – Vt. ka mätätä¹.

mättää² vt. alaz-, ülez-.

mättäü/ssä: -ssäɢ I, pr. -ʙ, imperf. -je I ronida, pugeda; tükkida, tikkuda, kippuda; (sisse) tungida влез/ать, -ть, залез/ать, -ть; проби/ваться, -ться, протис/киваться, -нуться; прони-

к/ать, -нуть; I no kuhõt tämä nüᴅ mättäüje no kuhu ta (= laps) nüüd ronis?; I ep kuhhõit tah-tont tšävväɢ, ain ähöpääle mättäüje ta ei tahtnud kusagil käia, aina kippus ahju peale; I õõv vaidõg enäpiɢ, eläm mättäük kuhõg ep piäge ole rohkem vait, ära tüki (sinna vahele), kuhu ei ole tarvis; I kõlmõd meessä tšäüväd ümper täm̆mää kottoa i vaattavaᴅ, kui mättäüssäɢ sinneɢ õvvõõ da vargõssaaɢ kolm meest käivad ümber tema maja ja vaatavad, kuidas sinna (sise)õue tungida ja varastada. – Vt. ka mättiissä, mättiüssä.

mättä/ütä [?] (Kett.), imper. pl. 3. p. -ugaa Kett. (sisse) tungida проник/ать, -нуть.

mätä Kett. K-Ahl. P M Lu Li Ra J-Must. J-Tsv. (vdjI) Мята Tum., g. mää M Ra J 1. mäda; sg., pl. rähm гной; гной в глазу; K ku veripaizõ on, siz mätä laskõvaᴅ kui on veripaise, siis lastakse mäda (välja); Ra miä pühin šiškakaa sene mää vällää ma pühin nartsuga selle mäda (haavalt) ära; M määd johsõvad silmissä rähm jookseb silmist; Li mätä rakko mädavill; 2. adj. indekl. mäda, mädanenud гнилой; M vizgattii ahjoo päälee, juõltii: iirilee mätä ammaᴢ, a millõ üvä visati (hammas) ahju peale, öeldi: hiirtele mäda hammas, aga mulle hea (hammas); P mätä kanto mäda känd; Ra mätä maamunit mädanenud kartuleid; M oi ku neill on vana mäpizee mätä koto oi, küll neil on vana, purumäda maja.

mätäjalka M-Set. fig. mädajalg, mädanenud jalg (seenel) гнилая ножка (у гриба); mätäjalka persee alla isup. obahka. tatti (Set. 18) mõist. istub, mädajalg perse all? – Tatikas.

mätä-napuška Ra mätä-näpušk J-Tsv. mädavistrik гнойный прыщ; Ra liittsaz on mätä- napuškoi näos on mädavistrikke. – Vt. ka mätänäpukka.

mätän/essä Lu (Li Ra) -ess Ra J-Tsv., pr. -eʙ Lu Ra J, imperf. -i Lu Ra J mädaneda, määnduda, roiskuda; rikneda гнить, сгни/вать, -ть, загни/-вать, -ть; гноиться; портиться, ис-, тухнуть, про-; J maamunad mätänessä märjes kooppõᴢ kartulid lähevad märjas (kartuli)koopas mädanema; J kaivoo salvod mätänesti kaevu rakked mädanesid (ära); J sütšüzüll lehod mätäneväᴅ, jäävvä va ühed rooᴅ sügisel lehed mädanevad, jäävad (vaid) ainult rood; Ra sõrmi mätäneʙ, ep praaviu sõrm mädaneb, ei parane; Lu lina-niitti tšiireepää mätänep ku kańivo linane lõng määndub kiiremini kui kanep(ine); J mäännüd liha annõb märänne haizu roiskunud liha levitab (annab) halba haisu; ■ J mäännüt perᴢ ~ mätänennü perᴢ peeretaja. – Vt. ka märgetä, märketä, märtšenessä, määttüssä, määttüä, määtä.

mätän/nä Lu, pr. -eʙ Lu, imperf. -i Lu = määtä; puu mätäneʙ, a sõpa märtšeneʙ puu pehkib, aga rõivas repetab; tšippaa alki mätännä paise hakkas mädanema.

mätänäpukka Lu = mätä-napuška.

mätä-näpušk vt. mätä-napuška.

mätänöit/ellä: -ell J-Tsv., pr. -telen: -teen J, imperf. -telin J frekv. ← mätänöittää.

mätänöit/tää (Ra) -tä J-Tsv., pr. -än: -en J, imperf. -in Ra J mädandada, lasta mädaneda; lasta rikneda v. riknema minna загнаивать, загноить, нагнаивать, нагноить, давать или дать гнить; давать или дать испортиться; J sveežaa ailia kui va et soolaa, nii mätänöiteᴅ kui (sa) värsket räime aga ei soola, siis lased rikneda; Ra mätänöitin, en kattsonut perille lasksin riknema (minna), ei vaadanud järele. – Vt. ka märjettää, määtüttää.

mätä-puu J-Tsv. mäda(nenud) puu гнилое дерево, сгнившее дерево.

mätäpää Lu Li Ra J fig. mädapea (valminud murakas) гнилая головка (спелая морошка); Lu muraga ku jo on valmiᴢ, ja meep kõltõzõssi, siiz jutõllaa mätäpää kui murakas on juba valmis ja läheb kollaseks, siis öeldakse mädapea.

mätäsilmäne Lu rähmas silmadega (inimene) человек с гнойными глазами; kazel inemizel õllaa silmäᴅ määkkaaᴅ, mätäsilmäne sellel inimesel on silmad rähmas, (ta on) rähmas silmadega.

mätäs/süssä: -süss J-Tsv., pr. -üʙ J, imperf. -sü J = mätässüä.

mätäs/süä J-Tsv., pr. -üʙ J, imperf. -sü J mätlikuks muutuda v. minna покры/ваться, -ться кочками; elä va hari ein maat, kül mätäsüʙ kui (sa) ei hari (= puhasta) heinamaad, siis varsti muutub mätlikuks.

mätäsüä M seest mäda(nenud) puu дерево с прогнившей сердцевиной; a mätäsüä sahattii algossi aga seest mäda puu saeti halgudeks.

mät/äᴢ K R P M Lu Li J I (Kett. Kõ) Мятясь ~ Метась Pal.1 Ме́дасъ Pal.1 Ii-reg.1, g. -tää M Lu Li J I -tεä P 1. mätas; küngas, kõrgendik, (väike) mägi кочка, неровность дерна, бугорок; холм, горка; J kehno einä lüüvve, kuza paĺĺo mättäit (seal on) halb heina niita, kus on palju mättaid; M a lagassaas sentäh̆hee, etti siiz leeb üvä vikastõõlla lüüvvä, mättäät kõik lutissõõb rovnõissi aga (põldu) rullitakse sellepärast, et siis on hea vikatiga niita, vajutab mättad kõik tasaseks; M kootšittii mättäitä lõhuti mättaid (mättakirvega); M eb õõ sitä mätässä, kuza b emo oogannu ei ole seda mätast, kus ema(ke) poleks puhanud; J konna hüppäz mättäält mättäälee konn hüppas mättalt mättale; Lu kõrkaa mätäz on, kutsuttii aarmakallaᴢ kõrge küngas on (Jõgõperä lähedal), (seda) kutsuti a.; Lu rüsümä tšülä õli mättää pääl, jõki õli väliᴢ Rüsümäe küla oli kõrgendiku peal, jõgi oli vahel; Lu võhkjärvee mättää pääl menimmä musikkaa Võhkjärve künkale läksime mustikale; 2. (muru)mätas, rohukamaratükk дернина, дёрн; Lu katto õli tehtü maassa, mättäissä katus oli tehtud mullast, (muru)mätastest; M a sis ku jo tukataᴢ, ümperikkoa kõiɢ laadiaz mättääᴅ, siz juõllaᴢ: tšääppä on valmiᴢ aga siis, kui juba aetakse (haud) kinni, ümberringi laotakse kõik mättad, siis öeldakse: kääbas on valmis. – Vt. ka arja-, savõõ-.

mätäzikko vt. mättäzikko.

mätätšeeles/si ~ -s Ra pudikeelel, pudinal косноязычно (картаво, шепеляво); lahs ep saa r bukvaa jutõlla, mätätšeeless pajataʙ laps ei saa r-tähte öelda, räägib pudinal.

mätätšeeli Lu Ra J-Must. pudikeel (kõne-

defekti v. ebaselge häälduse kohta); pudi-

keel(ne inimene) косноязычие или неясное произношение; человек с косноязычным или неясным произношением; Lu tšell eb õõ ampaita, see jutõllaa pajatõb mätätšeelel, sitä i kutsutaa mätätšeeli kellel ei ole hambaid, see, öeldakse, räägib pudikeelel, selle kohta öeldaksegi pudikeel(ne inimene).

mätätšeeline Lu pudikeelne косноязычный; tämä on mätätšeeline; ku nõizõp pajattamaa, et saa tolkkua ta on pudikeelne: kui hakkab rääkima, (sa) ei saa aru.

mätätšipõa (I) mädapaise (гнойный) нарыв; mätätšippõõᴅ õlivaᴅ mädapaised olid.

mät/ätä¹ J (J-Must.), pr. -tään, (sõnatüvi основа слова:) mättää- J-Must., imperf. -täzin (kuhugi sisse) panna v. laduda v. toppida вкладывать, вложить, поме/щать, -стить, совать, сунуть; menen maamuniit tšugunikkaa mättäämää lähen kartuleid malmpotti panema. – Vt. ka mättää¹.

mätätä² vt. määtä.

mätür/i M, g. -ii nõder, raukväeti дряхлый; mätüri hakka, vana vattuin hakka nõder eit, igivana eit.

mäu M interj. näu мяу-мяу.

mäugast/aa (M), pr. -aaʙ: -aʙ, imperf. -ii: -i M mom. näugatada мяукнуть; katti mäugasti kass näugatas.

mäu/kaa M Kõ, pr. -gaʙ M, imperf. -ki = mäukkua; M Kõ katti mäugaʙ kass näub.

mäuk/kaa M (Lu) ḿaukkaa J-Tsv., pr. -aʙ M Lu, imperf. -ki M = mäukkua; M katti mäukaʙ, kutsup kat̆tii poikaa, õtsib õm̆maa poikaa kass näub, kutsub (kassi)poega, otsib oma poega; J katti alki ḿaukkaa kass hakkas näuguma.

mäuk/kiä M, pr. -iʙ, imperf. -ki M = mäukkua; katti mäukki kass näugus.

mäuk/kua Lu ḿaukkua J-Tsv., pr. -uʙ Lu ḿau-kuʙ J, imperf. -ku Lu ḿaukku J näuguda мяу-

к/ать, -нуть; J katii viittä tunnõd ḿaukkua? kas oskad kassi moodi näuguda?; Lu katii mäukkumin millõ tšäi läpi päässä kassi näugumine käis mul peast läbi (= käis närvidele). – Vt. ka ńäukkaa, ńäukkia, ńäukkua.

määdla vt. metla.

määk/aᴢ Lu -õᴢ Lu Ra J-Tsv., g. -kaa Lu J mädane, mäda-; rähmane, rähma- гнойный (также о глазах); J määkõss šiška inotõb võtta tšättee mädast nartsu on vastik kätte võtta; J määkõs tšippa mädane paise, mädapaise; Lu kazel inemizel õllaa silmäᴅ määkkaaᴅ sellel inimesel on silmad rähmased.

määkis/ellä: -ell J-Tsv., pr. -seleʙ: -seeʙ J, imperf. -seli J frekv. määgida блеять.

määk/kiä Lu Ra J, pr. -iʙ Lu Ra J, imperf. -ki Lu Ra J määgida, mökitada блеять, мекать; J lammõz nõisi määkkimää lammas hakkas määgima; J tšene se võdn määkib õvvõᴢ kelle (see) tall määgib õues?; Lu lampaad ain määkitää, naizõt tooš ko mennää ühtee talloo, määkitää niku lampaaᴅ lambad aina määgivad, naised ka, kui lähevad ühte tallu (kokku), määgivad nagu lambad (= räägivad palju läbisegi); J kittsi määkiʙ kits mökitab. – Vt. ka mäkättää, mökisä.

määk/kää ~ mεäkkεä ~ -kaa P, pr. -äʙ: mεäkäʙ ~ -aʙ P, imperf. -ki = määkkiä; voho mεäkäʙ kits mökitab.

määli/ä M Lu Li Ra J -äɢ I, pr. -n M Lu Li Ra J, imperf. -zin Lu Li J 1. sõtkuda, muljuda, pigistada месить, по- (глину), уминать, умять, мять, по-, сжимать, сжать; J savi piäb eestä määliä, siiz vass tämäka saad võita savi tuleb algul sõtkuda, siis alles saad sellega savitada; J määlip tõiss niku karu käpälöika pigistab teist nagu karu käppadega; I süämikko lehmä nõisi kaivomaa naizikkoa, kõikõõ jalgaa määli tige lehm hakkas naist kaevama, muljus terve jala (puruks); J elä va hooli, ni miä sinu luud määliŋ kokkoo kui sa ei kuula, siis ma pigistan su luud kokku!; 2. painata, vaevata давить, с-; Ra painaja õli, tuli inimiss lutissõõmaa i määlimää luupainaja oli, tuli inimest pigistama ja painama; 3. väntsutada, käperdada тормошить, хватать или щупать (девушек), простор. лапать; Li koir käpäliikaa kõikõl viittä määlip kattia, määlib etees-takaaᴢ koer igaviisi väntsutab kassi käppadega, väntsutab siia-sinna; Li elä määli minnua ära käperda mind!; 4. kortsutada, käkerdada мять, по-, комкать, с-; Lu elä määli sõppaa ära kortsuta rõivaid!; J lagotti enez ettee määlitüü paperii ĺehoo i nõisi tširjuttõmaa (ta) laotas enda ette kortsutatud paberilehe ja hakkas kirjutama; 5. (linu) lõugutada e. kolkida; (parkaineks kasutatavaid pajukoori) pehmitada теребить (лён); мять, по- (ивовую кору, употребляемую для дубления кожи); I tapõppuizilla tapammaɢ nee linaᴅ, määlimmäɢ kolgitsaga kolgime need linad (pehmeks), lõugutame; Li tapõpuilõõ pisettii piho linnaa i määlittii lõuguti vahele pisteti linapeo ja lõugutati; I parkkia määliäᴢ tapõppuila pajukoori pehmitatakse lõugutiga; 6. mäletseda жевать жвачку; J leh́med veel määlivet süüvve lehmad veel mäletsevad; 7. fig. vaevata, kurnata изнур/ять, -ить; изв/одить, -ести; J oho·h, kui sinnua vaiv om määlinnü oi-oi, kuidas valu on sind (ära) vaevanud!; 8. M-Set. lüüa [?], peksta [?] бить [?]; ■ M näd nüt ku määliʙ süüvvä, niku el̆läiz bõõ söönnü näe, kuidas nüüd vihub süüa, nagu pole(ks) ealeski söönud. – Vt. ka moršittaa, muglia, muljua, murittaa, murjata, murjoa, murjuta, murrõlla, mägliä, märehtellä, märehtiä, märehtää, märestellä, märestiä, müllätä.

määĺä/tä Li, pr. -än, imperf. -zin muljuda, pigistada, mudida мять, по-; сжимать, сжать; karu tätä kõvassi määĺäᴢ karu muljus teda kõvasti. – Vt. ka muljua, murjuta.

mäännü/ᴅ J-Tsv., g. -ü J inetu, ilge, solvav (sõna kohta) безобразный, гнусный, оскорбительный (о слове); kui siä tõhtizid izällez jutõll mokoma mäännüü sõna kuidas sa julgesid oma isale öelda sellist inetut sõna? – Vt. ka märännü.

mäännü/ᴢ Li, g. -hsee mädanenud koht puul прогнившее место на дереве.

määntlä vt. metla.

määre- vt. määrä-.

mää/rä (Lu) -r J-Tsv., g. -rää Lu J mõõt(ühik); määr мера; J võtamm määressi kahmõloo de nõizõmm mittama, mõnt kahmõloa javoa peldikkoz on võtame mõõduks kamalu ja hakkame mõõtma, mitu kamalutäit jahu kehikus on; Lu üli määrää on varma on ülemäära paks; J elä juu üli määrää, pökkööᴅ ära joo ülemäära, sured viinasurma! – Vt. ka üli-. – Vt. ka meera, mõõtto, mõõttu.

määräin J-Tsv. adv. (millegi) võrra, (millegi) jagu примерно (в); kottis tait on neldikoo määräiŋ kagraa kotis on vist setveriku jagu kaeru.

määräm/ättä: -ett J-Tsv. adv. määratu(lt), väga безмерно, очень; määrämett paĺĺo määratult palju; määrämett vähä väga (määratult) vähe.

määr/ätoi: -etöi J-Tsv., g. -ätoi: -etöi J 1. adj. määratu, väga suur огромный, громадный; 2. adv. määratu(lt), väga безмерно, очень; määretöi suur inimin väga suur inimene; määretöi suur mahsu määratu suur maks; määretöi vähä väga vähe.

määr/ätoin: -etoin Ra, g. -ättomaa = määrätoi; 1. adj.; 2. adv. määretoin suur tšivi määratu suur kivi.

määr/ätä Ra -et J-Tsv., pr. -ään ~ -än J, imperf. -äzin: -ezin J (ära) mõõta, (kindlaks) määrata измер/ять, -ить; определ/ять, -ить; J määrämm, paĺĺo ko tuõb eńńee pääle veejjõ kagra magazinasõõ määrame (kindlaks), kui palju kaera inimese kohta tuleb viia magasiaita.

mää/zä: -ᴢ J-Tsv. adv. mädas; rähmas (наречие в форме ин-а от mätä) silmed määz niku vanall koirõll silmad rähmas nagu vanal koeral.

määtala vt. metla.

määtalavarsi Kõ luuavars метловище.

määtla vt. metla.

määtšit/tää (J), pr. -än, imperf. -in piinata мучить, мять, по-; kui minnua lüütii, määtšitettii (linamuinasjutust:) kuidas mind peksti, piinati. – Vt. ka mookata², morittaa, muukata, muutšittaa, muutšitõlla.

määt/tüssä: -tüss J-Tsv., pr. -üʙ J, imperf. -tü J = määttüä; maamunad määttüsti kooppõᴢ kartulid läksid (kartuli)koopas mädanema.

määt/tüä J-Tsv., pr. -üʙ J, imperf. -tü J rikneda, roiskuda; mädanema minna; mädaneda портиться, ис-; тухнуть, про-; сгни/вать, -ть, загни/вать, -ть; kana-muna om määttünnü kanamuna on riknenud.

määtä P Lu (Kett. K-Ahl. M Kõ Ja-Len. J) mätä/tä Lu, pr. -neʙ K P Ja Lu, imperf. -ni P M Kõ Lu -nii Kett. M mädaneda, määnduda, kõduneda, pehastada, pehkida, repetada гнить, с-, гноиться; P valoza lehod mätänevät tšiiriep sõnnikus kõdunevad lehed kiiremini; P mätännüt kanto, siäl on kõvakuorõd i tõukkomaoᴅ pehkinud känd, selles on kõvakoorikud (putukad) ja tõugud; Lu vana maja on määnüᴅ vana maja on mädanenud (~ määndunud); Lu mäännü maamuna mädanenud kartul. – Vt. ka märgetä, märketä, märtšenessä, mätänessä, mätännä.

määtüt/tää M -tä J-Tsv., pr. -än M -en J, imperf. -in J = mätänöittää; M kusuri lahsi määtütäp kõikk aluspoduškaᴅ kusur laps määndab kõik aluskotid; J määtütetti lihad ilm soola lasti liha ilma soolata riknema minna.

möd vt. möö¹.

möi P mööda, piki по, вдоль; brod́ib mettsii möi hulgub metsi mööda. – Vt. ka möö², möötää, müütele, müüteli, müütällä.

mökis/sää: -sä J-Tsv., pr. -än: -en J, imperf. -in J = mökössää; laa siä jovvud ahtaall teell vassaa, miä sinu mökisen satu sa kitsal teel vastu, (siis) ma kägistan su (ära).

möki/sä: -ss J-Tsv., pr. -zen J, imperf. -zin J 1. määgida, mökitada блеять, мекать; noh, siä jo kuile vohoo viittä algõd mökiss noh, sa hakkad juba nagu kitse moodi mökitama; 2. fig. pomiseda, mögiseda бормотать; mitäle mökizi pajatta, miä n saanu arvoa mögises midagi rääkida, ma ei saanud aru; 3. fig. toriseda, pahandada ворчать, бурчать; hülgetka pelamõss, lahzõᴅ, izäz jo alki mökiss lakake müramast, lapsed, (teie) isa hakkas juba torisema. – Vt. ka muhisa, mäkättää, määkisellä, määkkiä, määkkää, mömisä, mömmöä, mömmöössä, mühisa.

mököl/i Li, g. -ii mökutaja, venimus, käpard растяпа, мямля; siä õõt kui mököli sa oled nagu mökutaja; niku mököli, võõnoin inemin nagu venimus, aeglane inimene. – Vt. ka mämli, mämĺä.

mökös/sää: -sä J-Tsv., pr. -än: -en J, imperf. -in J (surnuks) kägistada душить, за-, у-; mettsez om mökösettü kupts metsas on kaupmees (surnuks) kägistatud. – Vt. ka mökissää.

mököt/tää: -tä J-Tsv., pr. -än: -en J, imperf. -in J mökutada, kohmerdada, venitada мешкать, копаться. – Vt. ka mämlitellä, mämlittää.

mölin/ä K-Ahl., g. -ää (orig.: ramande).

möli/sä M (Kett. K-Ahl.) möĺissä Lu -ss Ra J-Tsv., pr. -zen Kett. M Ra J möĺizen Lu -sen K-Ahl., imperf. -zin Ra J 1. möliseda; joriseda, (häälekalt) nutta, töinata мычать, орать, реветь; (громко) плакать; Lu vazikka möĺizeʙ vasikas möliseb; M lehmä mölizeʙ i räägaʙ suurõl äälel lehm möliseb ja röögib suure häälega; J mitä siä mölized niku vazikk mis sa mölised nagu vasikas!; J tusk oŋ kuunõll lahsijõ mölizemiss kurb on kuulata laste nutukisa; Kett. aina mölizeʙ itkõa aina töinab (joriseb nutta); 2. fig. lobiseda, ladrata, möliseda болтать, тараторить; Ra ep piä ühtpäätä ain möliss ei tohi alatasa aina ladrata; Ra mölizi kui mölö-vazikka mölises nagu mölavasikas. – Vt. ka mölätä, mömmöttää, mülätä.

möllä/tä P M (Ra), pr. -än P Ra, imperf. -zin P 1. tormitseda, möllata, rassida бушевать, раз-; нале/гать, -чь (на работу); P tuuli möllääʙ tuul möllab; Ra möllääp tüütä tehä möllab tööd teha; 2. sasida трепать, рас-; M möllättü pää sasipea (sasitud pea). Vt. ka mullata.

möll/ü M, g. -üü möll суматоха.

möl/ätä M (Ra J-Tsv.) möĺätä Lu, pr. -ään: möl̆lään M -lään Ra J möĺään Lu, imperf. -äzin: möĺäzin Lu 1. ammuda, möögida мычать; M vazikka möl̆lääʙ ~ Lu vazikka möĺääʙ vasikas möögib; 2. fig. lobiseda, ladrata, vadrata болтать, тараторить; Ra möllääp pajattaa, jutt on lõppõmõtta latrab rääkida, jutt on lõputu; J ai mi jutukõz inimin, möllääp pajatta väsümett oi missugune jutukas inimene, vatrab väsimatult rääkida. – Vt. ka muukkia, mölisä, mömmöttää, mörisä, mörnää, mörätä, mülisä, mülätä, müütšiä.

mölö-vazik/ka Ra -k J-Tsv. 1. fig. töinaja, tönnija, jorupill ревун, ревунья, рёвушка-коровушка; J mölizeb itka, niku mölö-vazikk töinab (joriseb nutta) nagu jorupill; 2. fig. lobamokk, murd. mölavasikas болтун, пустомеля; Ra mölizet kui mölö-vazikka mölised nagu mölavasikas.

mömi/sä: -ss J-Tsv., pr. -zen J, imperf. -zin J 1. toriseda ворчать; 2. pomiseda бормотать. – Vt. ka muhisa, mökisä, mömmöä, mömmöössä, mühisä.

mömm/ö Li, g. -öö (maskeeritud) jõulusant, pulmatola jne. ряженый (на святках, на свадьбе и т. д.); siäl õltii üvät pulmaᴅ, siäl sai kõvassi nagraa, siäl õltii paĺĺo sõppõstu mömmössi seal olid toredad pulmad, seal sai kõvasti naerda, seal olid paljud end pulmatolaks riietanud; vesiristann tšäütii mömmöᴅ, tšäütii taloja müü, laulamaz i tanttsimaᴢ kolmekuningapäeval käisid jõulusandid, käisid talusid mööda laulmas ja tantsimas.

mömmöt/tää J -tä (J-Tsv.), pr. -än: -en J, imperf. -in 1. mõmiseda (karu kohta) урчать, рычать (о медведе); karu mömmöteʙ karu mõmiseb; 2. fig. lobiseda, ladrata, vadrata болтать, тараторить; piä šokk-luit tšiin, elä aim mömmöt pea lõuad (kinni), ära aina vatra! – Vt. ka märisä, mölätä, mörisä, mülätä.

mömmö/ä J-Tsv., pr. -n J, imperf. -zin J pomiseda бормотать; en saanu arvoa, mitä tämä mömmös pajatta ma ei saanud aru, mida ta pomises rääkida. – Vt. ka muhisa, mökisä, mömisä, mühisä.

mömmö/össä: -ss J-Tsv., pr. -ön ~ -n J, imperf. -özin: -zin J = mömmöä; nii mömmöp pajatta, jot mittäit ei saa arvoa nii pomiseb rääkida, et ei saa midagi aru.

möm/ö P Ra, g. -öö koll, (laste)hirmutis бука, пугало (детское); Ra heitütetä lass, elä idgõ, mömö tuõʙ last hirmutatakse: ära nuta, koll tuleb; P elä mene, siell on mömö vieᴢ ära mine, seal on koll vees.

möri/sä Kett. P -ssä Lu (Ra) -ss J-Tsv. -ssäɢ (vdjI), pr. -zen Kett. P Lu Ra J, imperf. -zin J 1. möriseda, mõmiseda, möirata (karu kohta) урчать, рычать, реветь (о медведе); J mörizeb niku karu möriseb nagu karu; 2. ammuda, möögida мычать; Ra lehmäd mörissää lehmad ammuvad; 3. fig. lobiseda, ladrata, vadrata; luisata болтать, тараторить; зав/ираться, -раться; Lu ku tšen petteeʙ, jutõllaa: mitä siä mörizeᴅ kui keegi valetab, (siis) öeldakse: mis sa luiskad! – Vt. ka muukkia, märisä, märästää, märätä, mölisä, mölätä, mömmöttää, mörnää, mörätä, mülisä, mülätä, müütšiä.

mörnä/tä Lu, pr. -än Lu, imperf. -zin Lu hüüda, hõigata; karjuda, röökida клик/ать, -нуть; кри/чать, -кнуть; орать, за-; peremes tuli kottoo, mörnääʙ perenaizõl: avvaa väräjä avõ peremees tuli koju, hüüab perenaisele: tee värav lahti!; repo mörnääp suõlõ: joos tšiirepää rebane hüüab hundile: jookse kiiremini!; lahs mörnääʙ laps röögib (nutta). – Vt. ka mõlisa, märisä, märnää, mölisä.

mörn/ää Lu (Li Ku), pr. -än Lu Li Ku -en Lu, imperf. -in Lu Li 1. hüüda, hõigata; karjuda, röökida; kõmistada (jämeda häälega) клик/ать, -нуть; кри/чать, -кнуть, орать, за-; Lu piäb mörnää kõvõpassi, kaukõpõll kuuluuʙ tuleb hüüda kõvemini, (siis) kuuldub kaugemale; Lu süämizää kõvassi mörnäb minuu päällee vihaga karjub kõvasti minu peale; Lu elä mörnä, sinnua tšenni ep peltšää ära (tühja) karju, sind ei karda keegi; Li nii paĺĺo mörni, što ääli nõisi kärizemmää nii palju röökis, et hääl hakkas kärisema; Lu itkuri lahz mörnäb aina nuttur laps röögib aina (nutta); Lu siä mörneᴅ niku astjaa põhjassa sa kõmistad nagu astja põhjast; 2. möriseda, möirata (karu kohta) рычать, реветь (о медведе); Ku ja its ain mörnäp kovassᴀ karu ja karu ise aina möirgab kõvasti; 3. ammuda, möögida мычать; Ku a ko tuli keväᴅ, siz lehm mörni lääväᴢ, süvvä tahto aga kui tuli kevad, siis lehm ammus laudas, tahtis süüa; 4. (valjusti) häälitseda, laulda, vinguda, huigata, siristada jne. (lindude, rohutirtsude kohta) подавать голос, петь, свистеть, щебетать, стрекотать, чирикать, трещать и т. д. (о птицах, о кузнечиках); Li kiivlikka, mussa lintu, valkaa rinta, ku lennäp siz ain mörnäʙ kiivitaja, must lind, valge rind, kui lendab, siis aina häälitseb; Lu ku bõõ kauga vihmaa, sis sakkõli mörnäb vihmaa, sis tuõb vihmaa kui kaua pole vihma (olnud), siis vihmakull vingub vihma, siis tuleb vihma; Lu hüüpiäz mörnäb üüllä öökull huikab öösel; Lu roholinnud mörnäveᴅ rohutirtsud siristavad. – Vt. ka muukkia, mõlisa, märisä, märnää, mörisä, mörätä, mülisä, müütšiä.

mör/skü Ra, g. -zgüü = mürskü; mörskü ilma rajuilm.

möräht/ää Lu -ääɢ (I), pr. -ään, imperf. -iin: -in Lu 1. ura(h)tada, mörahtada, möiratada рыкнуть; I tämä vaattõ minu päälee, mörähti i lähsi mettsää illekkootõõ ta (= hunt) vaatas minu peale, urahtas ja läks aeglaselt metsa; 2. käratada прикрикнуть; Lu sõtaherra mörähti sõtamehele: elä pettee ülem käratas sõdu-

rile: ära valeta! – Vt. ka märähtäässä, mürähtää².

mörähtää/ssä Lu, pr. -n Lu, imperf. -zin Lu = mürähtää².

mörä/tä M, pr. -äʙ: mör̆rääʙ M, imperf. -zi = müütšiä; vazikka mör̆rääʙ vasikas möögib.

mör/ü Lu Ra J-Tsv., g. -üü ~ -ü J 1. kisa, kära, lärm шум, гам; J suimõll mokom mörü, jot ep kuulu, mitä pajatõta (kogukonna) koosolekul on niisugune kära, et ei ole kuulda, mida räägitakse; Lu müü kuulimma, siäl õli suur mörü me kuulsime, (et) seal oli suur lärm; 2. ammumine, möögimine мычание; Ra lehmäd joostii mörükaa õvvõõsõõ, taitaa mitä heittüstii, mörissää lehmad jooksid ammumisega (sise)õue, vist ehmusid millestki, ammuvad; 3. J-Tsv. torm, raju буря. – Vt. ka mörskü, mürskü, mürü.

mörü-il/ma: -m J-Tsv. torm(iilm), tormine ilm шторм, буря; kujall mokom mörü-ilm väljas on selline torm.

mörük/aᴢ: -õᴢ J-Tsv., g. -kaa J tormine, rajune бурный.

möö¹ Kett. K M Kõ S Lu J (Al. Len. Set. R) müö K R U L P V Po mǜö Po müü Lu Li J I Kl Ku mõõ J-Must. mäd ~ möd ~ müet ~ me Kr Мю́э Pal.2 K-reg.2 Me Pal.2 Ми Pal.2 Ii-reg.1, g. med́/-d́ee Al. Len. K R U P M Po Lu Ra J I -d́ie V -d́e K L M S Po J I -ee K-Ahl. -jee Kett. K P I -je J-Must. mei/jjee Lu Li -jee Lu Li J -je P Lu Ku -e Lu-Must. mejjee Set. Lu Ku meǵǵi ~ meggi Kr meie, me мы; M möö õlõmma kõik vad́d́akoᴅ meie oleme kõik vadjalased; Lu sünnid on kõiɢ meiᴢ, eb õõ metsää puiᴢ vs. patud on kõik meis (endis), ei ole metsapuudes; Lu kõikii meijjee piäʙ tehä tüütä kõik me peame tegema tööd; J med́d́ee bõõ suutia näd́d́ee eloa me ei pea nende elu üle kohut mõistma; K paab med́jed makaamaasõõ paneb meid magama; M meil täm̆määkaa on üvä sopu meil temaga on hea läbisaamine; J med́d́e kõhass võitt õll rauhõᴢ, müü ted́d́e pääle emme mee kaipama meie poolest võite olla rahus, meie teie peale kaebama ei lähe; J med́d́ee tšehzell jutõll meie vahel (= omavahel) öeldes; J med́d́e kautt (~ meitsii) meie kaudu, meilt ~ meie juurest läbi; J saunas põlõtõttii pärettä enne meit i rihes tooᴢ̌ saunas põletati peergu enne meid (= vanasti), ja toas samuti; J med́d́e põlvõ aik meie kaasaeg (meie põlvkonna aeg); M sikojõõ karjuššia meil bõllu seakarjust meil (= meie kandis, meie külas) polnud; M tšämmelsoo on meiltä litši, ühs virsta väl̆liä Tšämmelsoo on meie (= meie küla) lähedal, üks verst (on) vahet; Lu meijjee paikkõᴢ kõnsaa eväd õõ varid ilmõᴅ meie kandis ei ole kunagi sooje ilmu; J med́d́ee pooliin siinne, meie kandist pärit; I med́d́e maaŕa ussimaar-japäev (meie maarjapäev, meie küla püha); ■ (liitunult järgneva eitusverbi või possessiivpronoomeni v. noomeniga в составе композиты:) P dabušnikka pajatti meilie kaaskoi, etti müömmä nukkuiss makaamaa hobusekarjus rääkis meile muinasjutte, et me ei uinuks magama; I kase bõõg med́d́emä, kase bõõm med́d́e see (pruut) pole meie oma, see pole meie (oma); Lu meitšülää meeᴢ meie küla mees. – Vt. ka mööse.

möö² Kett. K P M Kõ S Lu J vdjI I müö K U L P M Kõ mǜö Po müü K Lu Li Ra J I Ku 1. mööda, piki по, вдоль; I teetä möö meeʙ läheb mööda teed; L tämä sõvvab vettä müö ta sõuab mööda vett; Lu jõvikkaal on pitšäᴅ varrõd ja hoikaᴅ, tämä kazvoʙ maata müü jõhvikal on pikad ja peened varred, ta kasvab maadligi (maad mööda); I risit tehtii uhsia müü ristid tehti uste peale; Lu roznošikat tšäütii tšülijä müü müümäs kõikkõlaiss tavaraa rändkaupmehed käisid külasid mööda kõiksugust kaupa müümas; J ińemized ettsiväd appia doχtorii müü inimesed otsivad abi arstide käest (arste mööda); K lahzõd eliväd lidnoita müö, sinne i jäiväᴅ lapsed elasid linnades (linnu mööda laiali) ja sinna jäidki; L siltaa müö ovad luuᴅ luud on põrandal (põrandat mööda laiali); Kõ mõnikkaaᴅ mehet parrat püssüä korsazivaᴅ nurkkõi möö mõned mehed, habemed püsti, norskasid nurki mööda; 2. vastu, mööda по; K potšitõttii, annõttii viinaata i õlutta, i niskaa müö annõttii, ku tahoᴅ kostitati, anti viina ja õlut, ja (ka) vastu kukalt anti, kui tahad; I jalkoloilla annõttii paŋkõjõõ müü i vesi valaujõ maalõõ (pulmakomme:) anti (= löödi) jalgadega vastu pangesid ja vesi valgus maha; K tämä võtti tširvee i lööp sitä sammass möö ta võttis kirve ja lööb vastu seda posti; Kõ koira kraappi seinää möö koer kraapis seina (mööda); 3. järgi, järele, mööda, kohaselt, vastavalt по, согласно (чему-либо); M sis pantii soolaa mak̆kua möö siis pandi maitse järgi soola; P jumal anti mind́jaa meeltä möö jumal andis meelepärase minia (andis minia meele järele); Lu tämä sai entä müü tehä ta sai oma tahtmise järgi teha; I kase harttšu eb õlg [= õlõg] min̆nua müü see toit ei ole mulle meele järele; L õpõta entäz müö õpeta enese järgi; Kõ suvi meep talvõa möö suvi käib (= suve ennustatakse) talve järgi; Lu kantoa müü i võsa vs. kännu järgi on ka võsu (= käbi ei kuku kännust kaugele); M meessä müö i hattu vs. mehe järgi on ka müts; M tunnõd linnuu laulua müö vs. lindu tunned laulust; P miε näin silmii müö, etti tämä petteleʙ ma nägin silmadest, et ta valetab; M äältä möö õtsiʙ hääle järgi otsib; P sis kerääjät kõikk sõisozivad äärezä räätüä müö kõrval seisid siis kõik kerjused reas; Lu utšit́eĺa tšäi süümäᴢ škoĺńikkojõõ taloz voorua müü, ni ku karjušši voorolla on kooliõpetaja käis söömas õpilaste kodudes (talu(de)s) kordamööda, nii nagu karjus käib korda (on korral); K karjušši tšäüs ümpär karjaa päivää möö karjus käis ümber karja päripäeva; ■ M postia möö lähätän saadan posti teel; P tšäsii müö saatõttii deŋgoi käest kätte saadeti raha (edasi); (noomeniga liitunult в составе композиты:) P satsaakaa sõittii, päätämüö rad́d́ottii rl. s-ga (= tuurataoline riist) sõditi, vastu pead raiuti. – Vt. ka möi, möötää, müütele, müüteli, müütällä.

mööhepii K müühe/pi Li Ra -p J-Tsv. hiljem позже, позднее; J siä tulit kõikkaz müühep sina tulid kõige hiljem; Li muna tehtii varõpi i müühepi kartulid pandi maha kord varem, kord hiljem (varem ja hiljem).

mööhepää K = mööhepii; ku tševäännä ühee päivää tšülväd mööhepii, sis sütšüzünnä näteli mööhepää niitäᴅ kui kevadel külvad ühe päeva hiljem, siis sügisel lõikad (vilja) nädala hiljem.

mööhä Kett. K-Ahl. M I müü/hä Lu Li -h J-Tsv., g. mööhää: -hä J 1. hiline поздний; J kahõsa tunnia oomnikkoa tšüläz jo om müüh aik kell kaheksa hommikul on külas juba hiline aeg; I mööhä õhtago hiline õhtu; J tuõ tšäümä, va müühepell aika, siiz miä leeŋ kotonn tule külla (käima), ainult hilisemal ajal, siis ma olen kodus; J siä tulit kõikkaz müühep, semperäss õõt-tši müühep tõisiit sina tulid kõige hiljem, sellepärast oledki teistest hilisem; 2. subst. hiline aeg позднее время; J kuza siä, polunošnoi, nii müühässaa häülüziᴅ kus sina, ööhulgus (kesköine), nii hilise ajani hulkusid?; I miä en ehig mennäɢ, mööhä tuõʙ ma ei jõua minna, hiline aeg tuleb kätte.

mööhässi: müöhässi P hiljaks (наречие в форме транслатива от mööhä); jäin müöhässi, võtti tõin senie kõhaa jäin hiljaks, teine võttis selle koha (ära).

möö/hää M Kõ Ja I -h̆́h́ää S -hä J-Must. müö-

h/ää K P -εä L müü/hää Lu J -hä Lu Ra J -h́ä J hilja поздно; Kõ tulin mööhää kot̆too tulin hilja koju; S omenia kaivõttii kunniᴢ nätši omenaa, nii mööh̆́h́ää kartuleid võeti, kuni (veel) nägi kartulit, nii hilja (= hilise ajani).

mööse: müöse L meie ju ведь мы, мы же; müöse tulõmma naisiikaa meie ju tuleme (oma) naistega. – Vt. ka möö¹.

möötäpäivää J-Must. müütäpäivää Ra adv. päripäeva по солнцу; Ra müütäpäivää väänettii keerati päripäeva.

möö/tää M -tä K M Kõ Lu-Len. J-Must. -te ~ -t J-Must. müöt/ää K L P Kõ-Len. -εä P -ä L müü/tää Lu Li Ra J-Tsv. I Ku -tä Lu Li Ra J I -te Lu-Len. -ᴅ Li Ra 1. mööda мимо; M elä puutu kehnoosõõ ińehmiisee, ku võit terppiä, parab mee möötä ära puutu halba inimesse, kui võid kannatada, parem mine mööda; J jõvvut kõns müütää menemä, tuõ han tšäümä (kui) juhtud kunagi mööda minema, tule ometi külla (käima); M miä menin peenee tšasovnaa möötää ma läksin väikesest kabelist mööda; P uomniiz varai piti mennä müötää kalmoiss hommikul vara tuli surnuaiast mööda minna; I müütä petäjää kõittši tšülä tšäüsi kogu küla käis (sellest) männist mööda; J kase voosi on saatõttu müütää see aasta on mööda saadetud; J seiskaa kunis tormi läheb müütä seiske, kuni torm möödub (läheb mööda); 2. mööda, piki по, вдоль; Lu jänez johsi jäätä müütä, kiperteli teetä müütä rl. jänes jooksis jääd mööda, tilberdas teed mööda; Li tõkkõi müütä mennää üli purret mööda minnakse (ojast) üle; Lu škoĺnikat tšäütii taloja müütää kooliõpilased käisid talusid mööda; Li mantsikkaad suvataa kazvoa mäe veeroiᴢ, mäe veeroi müütä maasikad armastavad kasvada mäeveerudel; 3. vastu, mööda по; Li tšimautti päätä müüᴅ virutas vastu pead; 4. järgi, järele, mööda, kohaselt, vastavalt по; Li sis poikanõ meni eez ja sis takkaa tšülvejä taas sihee poigaa jältšii müütä tšülvi siis poisike läks ees ja siis külvaja külvas taga taas sinna poisi jälgede järgi; Ra tämää müütää bõllu süümin toit polnud tema meele järele (talle meelt mööda); Ra saap pelata vaikko mõnt entšeä räätää müüᴅ saavad (saab) mängida kas või mitu inimest kordamööda; Lu menimmä üvvää ilma ja müüte tuulta läksime ilusa ilmaga ja pärituult. – Vt. ka möi, möö², müütele, müüteli, müütällä.

müet vt. möö¹.

mügläü/ssä Li, pr. -ʙ Li, imperf. -zi: -ᴢ Li kortsuda, kägarduda, käkruda мяться, по-; комкаться, с-. – Vt. ka murjaussa, murjau- ta.

mügrii/n J-Tsv., g. -zee J muttiderohke изобилующий кротами (прилагательное от mügrä); mügriin maa muttiderohke maa.

mügri/ä J-Tsv., pr. -n J, imperf. -zin J (mulda) kobestada; (mullas) tuhnida v. siblida разрых-

л/ять, -ить, рыться (в земле); mitä peeŋkõroi mügriᴅ? – nõizõn kapussa issuttõma miks sa peenraid kobestad? – Hakkan kapsaid istuta- ma.

müg/rä P M Kõ Lu Ra J-Must. (Kett.) -r J-Tsv., g. -rää P M J -rεä P 1. mutt крот; Ra mügrä ajab maata mutt ajab mulda (üles); P tšülääkaa lagottaass mügrää nõsõtut pezäᴅ (kogu) külaga aetakse mutimullahunnikud laiali; M mügrää ajõtuᴅ mutimullahunnikud; P mügrεä nõsõttu mutimullahunnik; Lu maa mügrä mutt; 2. Lu mügri, vesirott водяная крыса; 3. mutimullahunnik кротовая горка; J mügr on ajannu kõig maa mügrää (~ mügräsee) mutt on ajanud kogu maa (muti)mullahunnikuid täis. – Vt. ka maa-.

mühi/sä (P) -ssä (Ra), pr. -zen P Ra, imperf. -zin 1. pomiseda, pobiseda бормотать, бубнить (себе под нос); P tämä mitäid ep pajata, niku müttšä, izeenelliez mühizeʙ vaitõõ ta ei räägi midagi, (on) nagu tumm, pobiseb vaid endamisi; 2. muiata, muhelda, endamisi poolihääli naerda усмех/аться, -нуться, посмеиваться (про себя); Ra mitä sie mühizeᴅ, a ize mittää ed juttõõ mis sa muigad, aga ise ei ütle midagi; P meni nurkkaa, mühizeʙ nagraʙ läks nurka, naerab endamisi. – Vt. ka muhisa, muikisõlla, muikõhtõlla, mökisä, mömisä, mömmöä, mömmöössä.

müh/kiä (P), pr. -in P, imperf. -kizin muiata, muhelda усмех/аться, -нуться; mitä siä mühiᴅ nagraᴅ mis sa muheled naerda? – Vt. ka muhisa, muikisõlla, muikõhtõlla.

mühähtel/lä P, pr. -en P, imperf. -in frekv. muhelda, naeratada усмехаться, улыбаться; pikkarain lahs algab mühähtellä väike laps hakkab (juba) naeratama. – Vt. ka muikõhtõlla.

mühäht/ää (P Ra), pr. -ään, imperf. -iin: -in P Ra muhatada, muiatada, (korraks) naeratada; tasakesi naerma hakata усмехнуться, улыбнуться, (потихоньку) посмеяться; Ra se mitälee mühähti, taitaa on üvä meeli see millegipärast muhatas, on vist hea meel; P mühähti nagramaa hakkas tasakesi naerma. – Vt. ka muhahtaa, muhahtaassa, muhastaa.

mükkülä vt. kükkülä-.

mükkülä-müllü (Li) kukerpall кувырок; кувырканье; nõizõmm laskõa mükkülä-müllüä hakkame kukerpalli laskma.

müli/sä (K-Ahl.), pr. -zen: -sen K-Ahl., imperf. -zin = müütšiä.

mülle vt. müllä.

müllii-mällii: mülli-mälli Ra = murš-marš; kõik on mülli-mälli vizgõttu kõik on pilla-palla (laiali) visatud.

müllin J-Must.: müllin mällin (Must. 175) pilla-palla.

müllin-mällin Lu Li = murš-marš; Li kõig õllaa müllin-mällin, siivamatta kõik on pilla- palla, koristamata.

müllis/ellä: -ell J-Tsv., pr. -selen: -seen J, imperf. -selin J frekv. ← müllissää; tšen ni itkõgo, naizõd ńepreme·nno algõta uuliit müllisell kes ka ei nutaks, (aga) naised hakkavad tingimata huuli torutama (= kaasa nutma).

müllis/sää: -sä J-Tsv., pr. -än: -en J, imperf. -in J (huuli) torutada v. prunditada v. krimpsutada надуть или кривить (губы); jo mülliseb uuliit, para·iko itku leep plattsiᴢ juba torutab huuli, otsekohe on nutt lahti (platsis).

müll/ä: -e J-Tsv., g. -ää J 1. kära, müra шум; 2. rüsin, möll суматоха; lahsiijõ segaz mokom mülle, jot et saa arvoa, tšenee tšäet, tšenee jalgõᴅ lastel (laste seas) on niisugune möll, et (sa) ei saa aru, kelle käed, kelle jalad.

müll/äri K-Ahl. Lu Li Ra -eri M Li J-Tsv. I, g. -ärii: -erii J mölder мельник; J mülleri javottõõʙ mölder jahvatab.

mülläs/sä (J-Tsv.), imper. pl. 2. p. -ka J = mürrätä.

müll/ätä Ra (J) -äte Ra -et J-Tsv., pr. -ään Ra J, imperf. -äzin Ra -ezin Ra J 1. hullata шалить, баловаться; Ra pelattii ja müllettii õlkiiᴢ mängiti ja hullati õlgedes; Ra lahzõt ko müllätää, et saa tolkkua, tšenee tšäeᴅ, tšenee jalgõᴅ kui lapsed hullavad, (siis sa) ei saa aru, kelle käed, kelle jalad; J elka tü mülletka pelat ärge te hullake!; 2. (tüdrukutega) hullata, (tüdrukuid) käperdada хватать или щупать (девушек), простор. лапать; Ra poigat tüttöi müllätää, a tütöᴅ va kaĺĺutaa poisid hullavad tüdrukutega, aga tüdrukud vaid karjuvad; 3. tuuseldada, sakutada трепать, по-, теребить, по-; J viska tätä maalõõ de müllää üvässi pane ta maha ja tuuselda hästi läbi. – Vt. ka muglia, mullata, määliä, mürrätä.

müll/äässä: -ässä (J-Tsv.), pr. -ään J, imperf. -ääzin: -ezin J = mürrätä.

müll/ü¹ K P M S Lu Li Ra J I (R Kõ Ja Ku) Мюллу Tum., g. -üü P M Lu Li J veski мельница; Lu müllüzä javõtaa viĺĺaa veskis jahvatatakse vilja; J kattsahta, tšäüp ko müllü ümper vaata (korraks), kas (tuule)veski töötab (käib ringi); Kõ sõta-aikaa müllüᴅ õlivaᴅ kõik rikottu sõja ajal olid veskid kõik purustatud; Lu tšen paĺĺo vettä juuʙ, jutõllaa: vesi müllüd rikoʙ kes joob palju vett, (sellele) öeldakse: vesi lõhub veskid (ära); J müllü siipi (tuule)veski tiib; J müllü tšivi ~ Lu J müllüü tšivi veskikivi; J müllüü volli veskivõll; (tuule)veski tiivavõll; J tšikorid on javõttu koffi müllüll sigurid on jahvatatud kohviveskiga; ■ Lu mitä siä, tühjä müllü, ain pajataᴅ mis sa, tatraveski (tühi veski), aina räägid! – Vt. ka elektre-, javo-, kohvi-, koto-, paaru-, tšäsi-, tuuli-, vesi-.

müllü² vt. kukkõr-, mükkülä-.

müllükruga J-Must. (tuule)veski pea e. müts шатёр, крыша ветряной мельницы.

müllülee M adv. = müllüü; pannaz rüiz värttsii, viijäz müllülee pannakse rukis kotti, viiakse veskile.

müllünik/ka Lu (Ra), g. -aa veskiline помолец, помольщик; Lu müllünikka tuli kottoo veskiline tuli koju.

müllü/zä I -ᴢ P J Ku adv. veskil на мельнице; J enne tšäütii müllüᴢ ennemalt käidi veskil; I miä õl̆lii müllüzä, javozii rüüssä ma olin veskil, jahvatasin rukist; Ku se meez muvvall eb oo käüᴅ, ko müllüz da pajaᴢ kk. see mees ei ole mujal käinud kui veskil ja sepapajas.

müllüvolli J-Must. (tuule)veski tiivavõll (veski ülaosa läbiv võll, mille külge kinnituvad veskitiivad) вал, к которому прикрепляются крылья ветряной мельницы.

müllüü K R Kõ Li I adv. veskile на мельницу; R menin müllüü, javõn javai läksin veskile, jahvatasin jahu; Li veen müllüü kahs kuĺĺaa ruissa, javan javossi viin veskile kaks kotti rukist, jahvatan jahuks; Kõ sõta-aikaa ep pääznü müllüü sõja ajal ei pääsenud veskile. – Vt. ka müllülee.

müllüüs/ee S -ie P adv. = müllüü; S kõõs piti mennä, mentii müllüüsee i javoᴅ javõttii kui pidi minema, (siis) mindi veskile ja jahvatati jahu(d).

mülä/tä: -täɢ (I), pr. -än, imperf. -zin lobiseda, ladrata, kõnek. mulada, mula ajada; luisata болтать (вздор); тараторить; зав/ираться, -раться; eläg mül̆lääk siinä, meek poiᴢ ära aja siin mula, mine minema! – Vt. ka mölätä, mömmöttää, mörisä.

münt/ti (R-Reg.), g. -ii münt монета; kuluvat ne kulta müntit (Reg. 29) rl. kuluvad need kuldmündid. – Vt. ka kulta-.

müri/nä: -n J-Tsv., g. -nää J mürin гром, грохот.

müri/sä M -ssä (J), pr. -zen M J, imperf. -zin mõmiseda, möriseda; jõriseda урчать, рычать; бурчать, бубнить; J mürizep ku vana karu siäl möriseb seal nagu vana karu; M mitä nüd mürizeᴅ mis sa nüüd jõrised? – Vt. ka murisa, märisä, mömmöttää, mörisä, mürätä.

mürk/kü J, g. -üü J mürk яд, отрава; maβoo mürkkü meneb eteeᴢ maomürk läheb (= kan-dub verega) edasi. – Vt. ka moro, moru, nürkkü.

mürrii-märrii Li 1. kõik tetši mürrii-märrii, kõik tuli tõizippäi kõik tegi pilla-palla, kõik läks vastupidi (teisiti); 2. aźźat tultii mürrii-märrii asjad läksid vussi.

mürrii-müttüü Li 1.; 2. aźźat tultii mürrii-müttüü asjad läksid vussi.

mürräht/ää (Kett.), pr. -ääʙ, imperf. -ii Kett. tilgastada, murastada закис/ать, -нуть; piimä mürrähtii piim tilgastas. – Vt. ka mürtüä, mürähtää¹.

mürräst/ää M, pr. -ääʙ, imperf. -ii = mürrähtää; piimä algab jo mürrästää piim hakkab juba tilgastama.

mürr/ätä: -etä (J-Tsv.), pr. -ään, imperf. -äzin hullata возиться, шалить, баловаться; võta ivus, mitä nämä siäll mürretä (pelata) võta karvusta, mis nad seal hullavad! – Vt. ka müllässä, müllätä, mülläässä.

mürrüü-müttüü Li Ra 1. pilla-palla, läbisegi в беспорядке, в разбросе; Ra kõig meni mürrüü-müttüü, kumb õikippäi, kumb murnippäi kõik läks läbisegi, mis õigetpidi, mis tagurpidi; 2. vussi, untsu шиворот-навыворот, (пойти) насмарку; Li koko tüü meni mürrüü-müttüü, rikkaus se tüü kogu töö läks vussi, läks nurja se töö. – Vt. ka murš-marš, murššii, müllii-mällii, müllin, müllin-mällin, mürrii-märrii, mürrii-müttüü, mürümüttüü.

mür/skü Ra J-Tsv., g. -zgüü J torm, raju буря, ураган; J kuhõõ meeᴅ, kujall mokom mürskü kuhu (sa) lähed, väljas (on) selline torm; Ra mürskü ilma, elä pisä i päätä kujallõ rajuilm, ära pista peadki välja. – Vt. ka mörskü, mörü-ilma.

mür/tüä (K-Ahl. M), pr. -rüʙ K, imperf. -tü = mürrähtää; M ku algab apata piimä, sis sitä kuttsuaz mürtünnü piimä kui piim hakkab hapuks minema (hapnema), siis seda kutsutakse tilgastanud piim.

müräht/ää¹ Ra, pr. -ääʙ: -äʙ Ra, imperf. -ii: -i Ra = mürrähtää; kui jüriseʙ, siis piimä mürähtäʙ kui müristab, siis piim tilgastab.

müräht/ää² Lu, pr. -ään, imperf. -iin: -in Lu käratada прикрикнуть; meez mürähti õpõzõl mees käratas hobusele. – Vt. ka märähtäässä, mörähtää, mörähtäässä.

mürämizi J-Tsv. mürinal, kolinal с грохотом; lehmed mürämizi joosti õvvõss kujalõõ lehmad jooksid mürinal (sise)õuest (välja) külatäna-vale.

mürä/tä M -t J-Tsv., pr. -än J mür̆rään M, imperf. -zin M J 1. J-Tsv. müra teha, kolistada шуметь, громыхать, греметь; 2. mõmiseda, jõriseda бубнить, бурчать; M mitä siεll isud i mür̆rääᴅ mis sa seal istud ja jõrised? – Vt. ka mürisä.

mür/ü J-Tsv., g. -üü J kära, lärm шум. – Vt. ka mörü.

mürümüttüü P vussi, untsu шиворот-навыворот, (пойти) насмарку; tämä meni kõikk mürümüttüü see läks kõik vussi. – Vt. ka mürrii-märrii, mürrii-müttüü, mürrüü-müttüü.

mütin/ä Lu, g. -ää müdin топот.

müti/sä: -ssä Lu, pr. -zeʙ Lu, imperf. -zi Lu müdiseda гудеть от топота; maa mütizeʙ maa müdiseb.

müt/tsü J-Tsv., g. -süü J (paeltega) lapsemüts детская шапочка, чепчик; paa lahzõlõõ müttsü pähää pane lapsele müts pähe; lahzõõ müttsü lapsemüts.

müttšen/essä: -ess J-Tsv., pr. -en J, imperf. -in J (külmast) kangeks jääda v. kangestuda коченеть, о-; nii jäättü, jot kõikkina müttšeni sai nii külma, et jäi täiesti kangeks.

müt/tšä Kett. K-Ahl. P Lu Ra I -tš J-Tsv. I, g. -šää Kett. J I -šεä P -šä J tumm немой; P tämä on niku müttšä, eb mitäit pajata ta on nagu tumm, ei räägi midagi; J mütšäka on raskõz aja juttua tummaga on raske juttu ajada; Lu mütšäd võivat tõin tõizõõkaa pajattaa tšäsie näüttämizeekaa i saavat tõin tõizõssa tolkuu tummad võivad teineteisega rääkida kätega näitamise abil ja saavad teineteisest aru; Ra miä heittüzin nii kõvassi, niku menin mütšässi ma ehmusin nii kõvasti, jäin nagu tummaks.

mütt/ü (Kett.), pl. g. -üjee Kett. komps, nutsakas; tort, tuust узел, сверток; клок, пук, охапка (сена). – Vt. ka einä-.

müttüü vt. mürrii-, mürrüü-, mürü-.

mütükkõi/n M Ra, g. -zõõ dem. tort, tuust пучок, горстка, охапка (сена); Ra pikkarain mütükkõin einää vaa on on vaid väike tort heinu; M einää mütükkõin heinatuustike; M lin̆naa mütükkõin linatordike.

müvv/ä K L P M-Set. Po J (Kett. Kõ Ja-Len.) -äɢ I (vdjI) müü/vvä M Lu Li (Kõ) -vve J-Tsv. -vä Set. J -äɢ I, pr. -n Kett. Set. K L M Ja Lu J möön K müön K müü I, imperf. müin Set. K Kõ J möin L Lu Li J -zii I müüa прода/вать, -ть, распрода/вать, -ть; L ühed müötii, tõizõd õsõttii ühed müüsid, teised ostsid; K herra võisi müvvä vätšiä tõizõlõõ herralõõ (pärisorjuse aja kohta:) mõisnik võis müüa inimesi teisele mõisnikule; K podruška mööb lavvaa tagaa tilaa (pulmakomme:) pruutneitsi müüb kohta laua taha; I ootavassit tuli müüäɢ odavalt tuli müüa; M teill on õhva müütävä sugussi teil on õhv suguloomaks müüa (müüdav); Kett. müütävää vart müügi (~ müümise) jaoks; J tšem puutup baŋkruttii, sene tarpõd müüvvä vasarõlt kes jääb pankrotti, selle varandus (tarbeasjad) müüakse oksjonil (haamri all); M miε i müümässä em müünnü ma ei müünud mingi hinna eest; Lu müümizee em müü (ma) ei müü mingil tingimusel. –Vt. ka müüjäskellä, müüskõlla, müüõskõlla.

müömmä vt. en; möö¹.

müü vt. möö¹, möö².

müüᴅ vt. möötää.

müüetsi vt. müüvetsi.

müüh vt. mööhä.

müühe- vt. müühä-.

müühep, müühepi vt. mööhepii.

müühet/ellä: -ell J-Tsv., pr. -telen: -teen J, imperf. -telin J frekv. ← müühettää; elä müühettee, ed jõvvu pojezdaa ära viivita (minekuga), sa ei jõua (muidu) rongile.

müühet/tää: -tä J-Tsv., pr. -än: -en J, imperf. -in J viivitada медлить.

müühkürpata Ra ahjupott (savipott toitude valmistamiseks ahjus) глиняный горшок (для приготовления еды в печке); piimpaad õlivat kõhallizõᴅ, a se päält meni kokkoo vähäzee. se õli müühkürpata, neis piettii rooppaa ahjoᴢ. savõssa patoit tehtii piimapotid olid sirgeservalised, aga see (= ahjupott) läks pealt natuke koomale (kokku). See oli ahjupott, nendes hoiti putru ahjus. Potte tehti savist. – Vt. ka müürpata.

müühä vt. mööhä, mööhää.

müüh́ä vt. mööhää.

müüh/äin Lu Li Ra -äine Lu -ein J-Tsv., g. -äizee Li -eizee ~ -eize J 1. hiline, hilinenud поздний, запоздалый; Lu se on müühäine marja, müühää valmisuʙ see on hiline mari, valmib hilja; Li varrain lintu nokkaa puhasaʙ, müühäin silmii pühiʙ vs. varane lind puhastab nokka, hiline pühib silmi; Ra müühäin võõraᴢ hiline külaline; Lu tänävä jo on nüt müühäin aika, miä kuhõõkaa em mee täna on nüüd juba hilja (hiline aeg), ma ei lähe kuhugi; Lu miä jäin müühäizessi ma hilinesin (jäin hiljaks); 2. aeglane (aeglase v. pikaldase loomuga), venitaja медленный, медлительный, неторопливый; J tšen om müühein, see kõnsait õmall aika paikõlõ b jovvu kes on aeglane, see ei jõua kunagi õigel ajal kohale; J oi mikä siä õõd müühein meeᴢ oi milline venimus (venitaja mees) sa oled!

müüh/ässüä Lu Ra -essüä (Lu J-Tsv.), pr. -äsün Lu, imperf. -ässüzin Lu Ra hiljaks jääda, hilineda опаздывать, опоздать; Lu parõp elä mene, siä müühässüziᴅ parem ära mine, sa oled hiljaks jäänud; Lu tänävoon tševäᴅ õli müühäin, kõik tšülvöd müühessüziväᴅ tänavu oli kevad hiline, kõik külvid hilinesid. – Vt. ka müühüssüä.

müühässüü/ssä Lu, pr. -n Lu, imperf. -zin Lu = müühässüä; aluz müühässüüʙ purjekas hilineb.

müühää vt. mööhää.

müühüs/süä Lu, pr. -ün Lu, imperf. -süzin Lu = müühässüä; elä mešaita minnua, miä müühüsün ära sega mind, ma jään hiljaks!

müüj/ä Lu -e J-Tsv., g. -ää müüja продав/ец, -щица; Lu müüjä müüb vähittä kõikill müüja müüb vähehaaval kõigile. – Vt. ka sala-, šodga-.

müüjäskel/lä: müüjeskellä (Ra), pr. -en, imperf. -in frekv. = müüskõlla; mitä müüjeskellää mida müüakse?

müükkiä vt. müütšiä.

müükähtä/ässä: -ss J-Tsv., pr. -än J, imperf. -äzin: -zin J mom. ühmata, mühatada буркнуть.

müür/i J, g. -ii J = müürü.

müüri/ä J-Tsv., pr. -n J, imperf. -zin J müüri laduda, müürida выводить, класть каменную стену или ограду, муровать.

müürpata J-Tsv. (suur) savipott (большой) глиняный горшок; müürpaas segata saijõ taitšina suures savipotis segatakse saiatainast. – Vt. ka müühkürpata.

müü/rü: -r J-Tsv., g. -rüü J müür каменная стена или ограда; tšiviim müür ümper kalmoi(t) kivimüür ümber kalmistu. – Vt. ka müüri.

müüskõ/lla Li Ra müüzgõll J-Tsv., pr. -lõn: -õn Li J, imperf. -lin Li J frekv. müüa, müütada продавать, распродавать; Ra mitä siäl müüz-gõllaa, ku vätši õllaa kõik kogoza mida seal müüakse, et rahvas on kõik koos?; Li nämä jo müüskõllaa sitä lehmää, a vaan ep puutu õssaja nad juba müütavad seda lehma, aga ei leidu (satu) ainult ostjat; J müüskõli turull vanoi räpalit, taita oŋ kõikkina saanu köühessi müütas turul vanu räbalaid, on vist päris vaeseks jäänud. – Vt. ka müvvä, müüjäskellä, müüõskõlla.

müüte vt. möötää.

müüte/le ~ -l Lu mööda, piki по; domovikk on lehmää sellez i ajõlõb lehmääkaa õvvõa müütele majahaldjas on lehma seljas ja sõidab lehmaga mööda (sise)õue. – Vt. ka möi, möö², möötää, müütällä.

müüteli Lu-Len. = müütele; faaglinaa müüteli laskõõzin venee nukkaa laskusin mööda kinnitustrossi paadi ninasse.

müü/tšiä (Kett.) -kkiä Lu Li J, pr. -džiʙ Kett. -kiʙ Lu Li J, imperf. -tši: -kki Lu Li J möögida, ammuda мычать; Kett. lehmä müüdžiʙ lehm ammub; J vazikk müükiʙ, taitaa tahob juuvva vasikas möögib, tahab vist juua. – Vt. ka muukkia, mölätä, mörisä, mörnää, mörätä, mülisä.

müüt/tši Lu J-Tsv., g. -šii Lu J -ši J müük продажа; J suurõᴢ lidnõᴢ om mõnõllaizõt tavarõd müüttšiᴢ suures linnas on mitmesugused kaubad müügil; J puudaa kõlmõt kapussa lazzõm müüttšii puuda kolm laseme kapsaid müüki; Lu peremmees pani kalaa müüttšii peremees pani kalad müüki; J peremmeez vei opõizõ müütšile peremees viis hobuse müügile (= laadale müüa). – Vt. ka sala-.

müütä vt. möötää.

müütäll/ä: -ᴀ̈ Ku = müütele; kahs päivää hulkkuzin mettsiitᴀ̈ müütällᴀ̈ kaks päeva hulkusin mööda metsi; siz joonitteli kevväittää kuhjaalavoit müütällᴀ̈ pärevakaakaa korjaamas heiniit siis kevaditi jooksis (peerg)korviga mööda kuhjalavasid heinu korjamas.

müütäpäivää vt. möötäpäivää.

müütää vt. möötää.

müü/vetsi M-Set. -etsi R-Lön., g. -vetsii [?] helmestega kaunistatud riidest rinnaehe нагрудное украшение бисером на матерчатой (суконной) основе (Set. orig.: alempi helminen kaulavaate; Lön. orig.: yttre undre bröstbeklädnad).

müüvve, müüvvä, müüvä vt. müvvä.

müüõskõl/la: -l J-Tsv., pr. -õn J, imperf. -in J frekv. = müüskõlla.

müüäɢ vt. müvvä.

-n vt. -ni.

naa¹ K L P M Kõ Lu J na K P M J Нá Pal.2 1. näh, säh на, вот (тебе); P na sillyõ kopeikka näh, (siin) sulle kopikas!; M naa võta kase kotikko säh, võta see kotike!; Lu naa silla palkka säh sulle palk!; 2. noh ну; Kõ naa, sis pappi juttõõb: vee i min̆nua sinne noh, siis papp ütleb: vii mindki sinna; K na, vet siä juttõlit što mokoma tulilintu noh, sina ju ütlesid, et (on) selline tulilind. – Vt. ka naaka, nah, no¹, noh, noka, noko, nooᴅ, näe, nõh.

naa² Ja-Len. I (K L M Kõ V Lu) na Kõ-Len. (M), g. naizõõ ~ naa naine, abielunaine (kuluvorm sõnast nainõ) жена (сокращённая форма от nainõ); I med́jee generalaa naa meie kindrali naine; Ja pereen naa tšedräp vokilla villoi (Len. 250) perenaine ketrab vokiga villu; Kõ peree na naissueni, tuo sigla suurimoi (Len. 228) rl. perenaine, mu naisuke, too sõel(atäis) tangu. – Vt. ka emätän-, kunikan-, pekarin-, peren-, saun-, saunan-, vellen-. – Vt. ka nain.

naa/berti ~ -berdi M I -perti Li (M) naberti (I) -pirtõ (P), hrl. pl. -bertiᴅ ~ -berdiᴅ M I nabertiᴅ I -pertsit J-Must. -petit M-Ränk -põrtõõᴅ Kõ -pirtyõᴅ P -pirtõᴅ Kõ napirteeᴅ K-Ahl. -pertimeᴅ Ra -põrtimaᴅ ~ -põrtemiᴅ J nabõrtimõᴅ Lu soalaad (raam kangaspuudel) набойка, диал. набердье (рама в ткацком станке, в которую вставляется бёрдо); M naabertiisõõ pannas piirta soalaadi pannakse suga; Lu nabõrtimõᴅ, kuhõõ pirraa panõᴅ soalaad (on see), kuhu paned soa; I siz nabertit paaᴅ, siz algat kut̆toaɢ siis paned soalae, siis hakkad kuduma; M surmukkaakaa viskaaᴅ i naapertiikaa lööᴅ, jalkojõkaa tallaaᴅ i kaŋgaᴢ meeʙ eteeᴢ süstikuga viskad ja soalaega lööd, jalgadega tallad ja kangas kasvab (läheb edasi).

naadala, naadla, naadlõ, naadõlõ vt. naatala.

naagla vt. nagla.

naa/ka S -kai K-Al. näh, säh на, на-ка; S naaka, miä sillõ annan mitäiᴅ näh, ma annan sulle midagi. – Vt. ka naa¹, näe.

naakkapää Kõ kulles, konnapoeg голова-стик.

naakkoviŋk/a Ra, g. -aa = nakavaĺnõi; pajaa naakkoviŋka sepapaja alasi.

naakovaĺnõi vt. nakavaĺnõi.

naalim/a M, g. -aa luts, lutsukala налим.

naaperti vt. naaberti.

naapertikeppi Li soalae raamipuu планка набердья (ткацкого станка).

naapertimeᴅ, naapertsit, naapetit vt. naaberti.

naapik/kõ Kett., g. -õõ väike puukauss деревянная чашечка или мисочка.

naapirtõ, naapirtõᴅ, naapirtyõᴅ vt. naaberti.

naap/pa Ränk K L P M Po Lu Li J I (Kett.) -p J, g. -aa K L P M J napp, (puu)kauss (деревянная) чашка или миска; K kõikii ühess naapassa sööväᴅ kõik söövad ühest kausist; P no, sis tuotii tällie ühs naappa munakakkua i luzikka noh, siis toodi talle üks kauss munarooga ja lusikas; M naappoi kaivõttii tšäznäss i suurõssa aavassa kausse õõnestati (puu)pahast ja suurest (jämedast) haava(puu)st; M tohossa tooš tehtii naappoi, põhja õli puin tohust tehti ka nappu, põhi oli puust; Li puinõ naappa õli kaivõttu kotona, siittä süütii rokkaa, marja- kaaššaa, soukkusuppia puust kauss oli kodus õõnestatud, sellest söödi kapsasuppi, marjaputru, kanepiseemnesuppi; J meez meeb rihepäälee, liha naapp pää päälle. mikä se on? – se oŋ kukko mõist. mees läheb lakka, lihakauss pea peal. Mis see on? – See on kukk; ■ Kett. konnaa naappaa konnakarpi. – Vt. ka liha-, puu-, põlvi-, põlvõõ-, suppi-, tšäznä-.

naappa-luzikka P kulp поварёшка.

naapresk/a M napŕeska (Al.). g. -aa M sõrmkübar напёрсток.

naapura/inõ: -ine K-Salm.1 R-Lön. -dnee K-Ahl., g. -izõõ naaber-, naabri-, naabrus- соседний; соседский; K tšüsüp tšülädne naine, satšip naine naapuraine (Salm.1 772) rl. küsib külanaine, pärib naabrinaine.

naapur/i K M Kõ Lu Li Ra J (Ku), g. -ii M Lu Li Ra J Ku naaber; naabripere, naabertalu сосед; соседи; соседство; Lu üvä naapuri on parõp tõiss ommaa vs. hea naaber on mõnest oma(inimese)st parem; J ize õõd naapuri, a nii arvõstaa tšäüd meill ise oled naaber, aga nii harva käid meil; J peri annõttu riiss naapurilt väĺĺä küsi laenatud (antud) asi (tööriist) naabrilt kätte; Lu ku inemin meeb naapurii vai tõisõõ talloo ilm aźźaa, siis tälle jutõllaa, što siä tulit tuulta ajamaa kui inimene läheb naabriperre või teise tallu ilmaasjata, siis öeldakse talle, et sa tulid tuult (taga) ajama; J mee tšäü naapuriᴢ, tšüzü võlgõssi nagl leipä mine käi naabertalus, küsi võlgu nael leiba; J kase inimin eläb naapuriᴢ see inimene elab naabertalus; Lu naapuriss miε pikkaraizõõ azuukaa tõin süttä ma tõin naabriperest väikese nõuga sütt; Ku se oli naapurii meeᴢ see oli naabrimees; Lu naapuri mehel koto kõikkinõõ laukõõᴢ naabrimehel lagunes maja täiesti ära; J naapuri nainõ ~ naapuri naizikkõ naabrinaine; Lu naapuri tütökkõin naabritüdrukuke; Lu naapuri staruχ naabrieit; Lu naapuri vana tüttö naabri vanatüdruk.

naapurimeeᴢ Lu naabrimees сосед.

naapurinain (Ra) naabrinaine соседка; lahs süntüi, siis naapurinaizõd mentii kattsõlaizilõõ (kui) laps sündis, siis naabrinaised läksid katsikule.

naapurizõᴅ Lu pl. naabrid соседи; menin läpi tšülää, naapurizõt tapõltii, miä puuttuzin nätšijäizessi läksin läbi küla, naabrid taplesid, mina sattusin tunnistajaks.

naapuri-tšülä M naaberküla соседняя деревня; naapuri-tšüläzä kahõsaa päivää lehmä õli hävinnü naaberkülas oli lehm kaheksa päeva kadunud.

naapuška vt. napuška.

naapõrtemiᴅ, naapõrtimaᴅ, naapõrtõõᴅ vt. naaberti.

naar/a Lu (M), hrl. pl. -aᴅ M Lu -õᴅ J-Tsv. nari, narid полати, нары; J viskõzin ene naaroilõ tšüllellää heitsin narile pikali (viskasin enese narile küljeli); Lu butkaz õlivad naaraᴅ kalastusonnis olid narid. – Vt. ka maara.

naar/o (M), hrl. pl. -oᴅ M 1. nari, narid (magamis)lavats нары; M mee naarolõ mine nari peale; 2. tellingud строительные леса; Lu piäp tehä naaroᴅ (~ maaroᴅ) tuleb teha tellingud. – Vt. ka ala-, üli-. – Vt. ka maaro.

naask/ali K M I -õli M J (Li), g. -alii: -õlii M Li J naaskel шило; I ann millõõ naaskali, saappugaa paikataɢ anna mulle naaskel, saabast paigata; J eestää tee naaskõlill aukko, siiz vass pisä dratv läpi esiteks tee naaskliga auk, siis alles pista pigitraat läbi; J naaskõlii pää naaskli pea; ■ M täm kõikkinaa ep tunnõ üv̆viippäi mäntšää, täll on ain naaskõli väliᴢ ta ei oska üldse kenasti mängida, ta norib aina tüli (tal on aina naaskel vahel).

naast/i L M Lu J, g. -ii L Lu J ilus, kaunis, kena, nägus красивый, приглядный, миловидный; M ai ku tämä on naasti tüttö oi kui ilus tüdruk ta on; Lu maailmaa naasti meeᴢ ilmatu (= väga) ilus mees; J irmuz naasti väga ilus (hirmus ilus); Lu naastit sõvat pääl ilusad rõivad seljas; Lu koto on naastill kraazgall kraazgõttu maja on ilusa värviga värvitud; Lu tänävä on naasti ilma täna on ilus ilm; Lu kukkupilliä ahjos põlõtõttii, sis tuli vahva i naasti savipilli põletati ahjus, siis tuli tugev ja ilus; Lu päält kattsoa on naasti, a eʙ mahzõ mittää pealt on kena vaadata, aga ei ole midagi väärt (ei maksa midagi).

naa/tala Ränk Lu J naat-ala J-Must. -tla M -tlõ J -tl J-Tsv. -dala ~ -dõlõ Li -dla Lu -dlõ Lu Li näädälä Ränk, g. -talaa Lu -tlaa M J 1. ahjualune, ahjuesise alune; ahjualuse tagaosa подпечье; задняя половина подпечья; Li arinnalus tehtii esimeizessi, kuhõ alkoa pantii; a takkaa jätettii siäl tühjessi, see õli naadala (~ naadõlõ) kõigepealt tehti ahjualune, kuhu pandi puid; aga tagant jäeti seal tühjaks, see oli ahjualuse tagaosa; Lu naatala onõ, kuza kanad õltii talvõl on ahjualune, kus kanad olid talvel; J ahjo, arin, naatlõ, petšurkaᴅ ahi, (tellistest) ahjuesine, ahjuesise alune, ahjuaugud v. -orvad (ahju seinas); 2. kanakuut закуток для кур; M mak̆kaaznal̆laa õli laadittu kanolõõ naatla, naatla õli niku turpaat tehtü (tares) magamisaseme alla oli tehtud kanadele kuut, kuut oli tehtud (nii) nagu redelid (= oli tehtud pulkadest); J ajaga kanad naatlaa ajage kanad kuuti.

naat/ti Kett. M Lu Li J, hrl. pl. -iᴅ M Lu Li J vars, putk, (juurvilja)pealne, -pealsed, murd. naat, naadid черешок, стебель, ботва; M hoikukkõizõd reevenii naatiᴅ peenikesed rabarbrivarred; M hoikka niku naatti sihvakas nagu putk; M Li luukaa naatti, luukaa naatiᴅ sibulavars (= sibulaputk), sibulapealsed (roheline sibul); M retšää naatiᴅ rõikapealsed; M nagrii naatiᴅ naeripealsed; M lantuu naatiᴅ kaalikapealsed; J lõikkas pää naizõlta niku naatid nagrõõlta rl. lõikas pea naiselt nagu pealsed naerilt. – Vt. ka putki-, putkõ-. – Vt. ka lanttu-, omen-.

naavolotšk/a Lu I navolotška K, g. -aa I padjapüür, -kott наволочка; нижняя наволочка (для пуха, пера); K navolotška õmmõltii kaŋkaass padjapüür õmmeldi linasest riidest; I kõõᴢ nõizõᴅ pesemää õltši poduškaa, õlgõᴅ puisaᴅ poizõɢ, naavolotškaa pezeᴅ kui hakkad õlepatja pesema, (siis) puistad õled välja, padjakoti pesed (puhtaks).

naberti, nabertiᴅ vt. naaberti.

naboik/ka Lu, g. -aa Lu kontsaplekk набойка.

naburikko vt. napurikko.

nabõrtimõᴅ vt. naaberti.

nad́d́a P (K R L Kõ) nai/jja Lu Li (J) najja Lu Ra, pr. -n K P Lu J nad́/d́õn P -jõn K -d́en K, imperf. nai/zin P Kõ J -n Lu J naida, naist võtta жениться, по-; P ühs kõrt piäp pojuo nõisa naimaasyõ i tüttärikuo piäb mennä meheliesie ükskord peab poiss hakkama naist võtma ja tüdruk peab minema mehele; J vass on nainu, sem peräss kukoo viittä i häülüʙ hiljuti on naise võtnud, sellepärast käibki (ringi) nagu kukk (kuke kombel); J kui ni tšeeletti naimizõss, dakižo nai kuidas ka keelati naist võtta (naimast), ikkagi võttis; J päälee naimiss pärast naisevõttu; R naddjasa raha kuluse, kuluvat ne kultamüntit (Eur. 39) rl. naides kulub raha, kuluvad need kuldmündid; K jo siä nad́jõd nagrieni rl. juba sa naid, mu naeris. – Vt. ka naita.

nad́d́u/ssa: -ssaɢ I, pr. -ʙ I, imperf. -zi: -jõ ~ -jõõ I = naisiuta; tämä piğgaa nad́d́uʙ tema abiellub varsti; poika tahoʙ nad́d́ussaɢ poeg tahab naist võtta; veld́i õli nad́d́unuɢ vend oli abiellunud.

nad́eitta/assa Li -ss J-Tsv., pr. -an J, imperf. -azin: -zin J loota надеяться; müü nad́eittazimm, jot siä tood meile murtšina me lootsime, et sa tood meile lõunasöögi; nad́eittaan, siä minnua t petä ma loodan, (et) sa mind ei peta.

nadgahtõl/la (K-Salm.1), pr. -õʙ, imperf. -i K naksatada щёлкнуть, треснуть, хрустнуть; soome silta nadgahteli, aluspalkki paukahteli (Salm.1 775) rl. soome sild naksatas, aluspalk paugatas.

nad́jeit/taa (U), pr. -an, imperf. -in U = nad́eittaassa; miä maamaa pääĺie nad́jeitin ma lootsin ema peale.

nad́/joha: -johõ Lu -oh J-Tsv., g. -johaa: -ohaa J lootus надежда, диал. надёха; Lu mill õli koko nad́johõ sinuu pääl mul oli kogu lootus sinu peal; J bõ miltäisstši nad́ohaa ei ole mingi(sugus)t lootust; J peen nad́oh nõrk (väike, vähene) lootus.

nad́ožno/i (J-Tsv.), g. -i kindel надёжный; kõrja kullõd nad́ožnoisõõ paikkaa peida kul(la)d kindlasse kohta.

nagan/a Ku (Kõ-Len.), g. -aa = nagani.

nagan/i (Lu), g. -ii nagaan наган; tämä senee suõ ampu naganissõ maal ta laskis selle hundi nagaanist maha.

nag/la Kett. K L P M Kõ S Po Lu Li J I -lõ ~ -l ~ naagla J Нагла K-reg.2 На́гла Pal.2 Ii-reg.1, g. -laa P M Kõ Lu Li J I -la J 1. nael гвоздь; K seppä tetši naglaᴅ sepp tegi naelad; K kattilaa puutšerikoll bõllu ühtä naglaa Kattila puukirikul polnud ühtki naela; J laut on lüütü naglaka seinä tšiin laud on löödud naelaga seina (külge) kinni; I pih̆heillä võtaʙ nagloo seinässä i saappugoissa poiᴢ tangidega võtab naelu seinast ja saabastest välja; L naglaasyõ ratkazin sõrmyõ tõmbasin sõrme naela otsa katki; M kahs õtsaa, kahs rõŋgassa, tšehspaikkaz nagla. saksit (Set. 18) mõist. kaks otsa, kaks rõngast, keskpaigas nael? – Käärid; M rautõzõd naglaᴅ raudnaelad; U miä en tää kuss õssaa opõzõõ nagloi ma ei tea, kust osta hobuse(raua)naelu; Kõ opõzõõ ravvaa naglaᴅ hobuserauanaelad; 2. nael, varn, nagi крючок вешалки, вешалка; K meni matti saunaa pani kaatsad naglaa a ize alkõ laulaa läks Mati sauna, pani püksid varna (naela otsa), aga ise hakkas laulma; L jõka naglaa piti panna varnikkõ igasse varna tuli panna käterätik; Kõ vaataʙ, ripup kaĺidoraᴢ naglas χerraa paĺto vaatab: ripub koridoris varnas härra palitu; Lu paa ampaaᴅ naglaa kk. pane hambad varna; 3. kiil клин; J puu naglõ, dalisko klina puukiil ehk kiil; 4. nael (kaaluühik) фунт; K umaloit(a) pantii nagla humalaid pandi (õllesse üks) nael; Kõ õsin kõm naglaa nagloja ostsin kolm naela naelu; M vakka õli nellätšümmett naglaa vakk oli nelikümmend naela; M kopekka õli leivää nagla, boraŋkaa nagla õli kõm kopekkaa leiva nael maksis (oli) kopikas, baranka nael oli kolm kopikat; ■ M kazell ühesättä naglaa bõõ kk. sellel on peas üks kruvi puudu (sel pole üheksandat naela). – Vt. ka puu-, rauta-, sala-, seppä-, õpõzõõ-.

nagl/ata M S (Kett. P), pr. -aan Kett. S, imperf. -azin 1. (kinni) naelutada, naeltega kinni lüüa приби/вать, -ть гвоздями, пригво/ждать, -здить; P tämä seizob niku nagloikaa rissii naglõttu ühie paikaa pääl ta seisab nagu naeltega kinni (risti) naelutatud ühe koha peal; 2. kiiluda, kiiluga kinnitada, kiilu vahele taguda укреп/лять, -ить клиньями, заклини/вать, -ть; M piäb vikastõõ naglata tuleb vikat kiiluga kinnitada. – Vt. ka naglia, naglittaa, nagloa.

naglesk/a I naklesk/a (I), g. -aa (ree)kaust нахлёстка (один из верхних продольных брусьев у дровней, прикреплённых к полозьям копылами); kopõloi päälee pantii nagleskaᴅ (ree) kodarate peale pandi kaustad.

nagli/a J-Tsv., pr. -n J, imperf. -zin J = naglata; 1.; 2. nagli järjüü jalgõᴅ, jot evat häülüstäiᴢ kinnita kiiluga järi jalad, et nad ei lõnguks (logiseks); ■ Ra naizõõ persee naglijaᴅ kihulased.

naglit/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J kiiluda, kiiludega kinnitada заклини/вать, -ть, укреп/лять, -ить клиньями, колышками. – Vt. ka naglata.

naglo/a (K-Ahl.), pr. -n K-Ahl., imperf. -zin naelutada пригво/ждать, -здить. – Vt. ka nag-lata.

naglõi/n J-Tsv., g. -zõõ J adj., subst. (kaalult) naelane фунтовый (по весу); õsa naglõizõõ võrra võit osta nael võid.

nagr/aa Kett. K L P M Kõ S Lu Li Ra J Ku (R-Reg. Kr) -a Kõ-Len. Lu J -aaɢ I, pr. -an Kett. K P M Kõ Lu Kr -õn Lu J nahgran Kr, imperf. -õn Kett. Kõ -õõ I -in R P M Kõ Lu Ra J -azin Kõ -oin Ku 1. naerda смеяться; Lu ühs suu nagrõʙ, ühs suu idgõʙ vs. (üks ja see)sama suu naerab, sama suu nutab; Lu tšen kõig nag-rud nagrõʙ, se kõig idgud idgõʙ vs. kes kõik naerud naerab, see kõik nutud nutab; Lu se on izze nagrõttava, mitä tämä nagrab muita ta on ise naerdav, mis ta teisi naerab; Lu mitä tüü ain nagrõtta, ampaaᴅ irvillä mis te alati naerate, hambad irevil; M vad nüd nagraʙ koko suulla vaat nüüd naerab, suu kõrvuni (täie suuga); M miä nagran vatsaa täünnä ma naeran nii, et kõht lõhki; I a tämä rõhgaa nagraʙ, üv̆vää meeltä nagraʙ aga tema naerab kõvasti, naerab heast meelest; Lu noorõn miä õlin paha nagramaa noorena olin ma kange naerma (= olin väga naeruhimuline); Lu nagramissa nagraʙ naerab kõvasti; P piin, piin tšiin i türzähtin nagramaa pidasin, pidasin (naeru) kinni ja (= kuid lõpuks) purskasin naerma; M täm trüümästi nagramaa ta purskus naerma; M miä ahatan nagraa ma lagistan naerda; J hihitteep starikkojõõ viittää nagraa kihistab vanameeste kombel naerda; Lu kihitäb nagraa kihistab naerda; P tämä meni nurkkaa, mühizeʙ nagraʙ ta läks nurka, naerab endamisi; P mitä siä mühiᴅ nagraᴅ mis sa muheled naerda?; M muhasti nagramaa ~ P mühähti nagramaa hakkas tasakesi naerma; M muhizin nagraa muhelesin naerda; 2. (ära) petta v. narrida обман/ывать, -уть; Lu ne on läpi luijõ tšäüjäᴅ, neid elä uzgo, nagrajaᴅ poigõᴅ, suvataa tüttöi nagraa need on petised, neid ära usu, petjad poisid, armastavad tüdrukuid petta; Lu ai tämä ku veitteʙ tätä nenässä, tahoʙ nagraa oi, kuidas ta veab teda ninapidi, tahab narrida.

nagra-ammaᴢ Ra fig. irvhammas зубоскал; kase on nagra-ammaᴢ (küll) see on alles irvhammas!

nagra/htaa K P (Kett. Ku) -ahtaa (Kett. K Pi), pr. -htaan Kett. K -ahtaan Kett. K Pi, imperf. -htiin Kett. P -ahtiin Kett. K P -htin K -hin Ku naeratada улыб/аться, -нуться; K vaatahtab nuorikõõ päälee i nagrahtaab (Al. 36) vaatab pruudi peale ja naeratab; K nätši i nagrahti nägi ja naeratas.

nagrahta/assa: -ss J-Tsv., pr. -an J imperf. -azin: -zin J = nagrahtaa.

nagraj/a Ra, g. -aa naerulembene, heatujuline; heasüdamlik смешливый, весёлый; добродушный; Ra nagraja inemin, ain nagrasuilla, tämä on üvä inemin heatujuline inimene, aina naerusui, see on hea inimene. – Vt. ka nagrõi.

nagrast/aa M (Kõ S Ja), pr. -aan M, imperf. -iin M Kõ S Ja -in M = nagrahtaa; M pojo nagrastii i mehed tõizõd nagrastiivat (Set. 12) poiss naeratas ja teised mehed (ka) naeratasid; M täm om mokom tšudakka, täm ku juttõõp sõn̆naa, vaikko et tahtoiz nagraa, no ed või terppiä, etti ed nagrastaiᴢ ta on niisugune veidrik, (et) kui ta (vaid) ütleb sõna, (siis) kuigi (sa) ei tahaks naerda, aga (sa) ei suuda vastu pidada, et (sa) ei naera(ta)ks.

nagrastõ/lla M, pr. -lõn: -õn M, imperf. -lin M frekv. ← nagrastaa.

nagrasuilla Ra naerusui, naerul sui, naerul suuga со смешинкой; nagraja inemin, ain nagrasuilla, tämä on üvä inemin heatujuline inimene, aina naerusui, see on hea inimene. – Vt. ka nagrusuillaa, nagrusuukaa, nagrusuulla.

nagr/attaa M-Set. (K-Ahl. R-Reg.) -õttaa Lu, pr. -atan K -õtan Lu, imperf. -atin 1. pers. naerutada, naerma ajada смешить, насмешить, рассмешить; Lu tämä suvvaaʙ nagrõttaa tõisiije inemisije ta armastab teisi inimesi naerutada; Lu se niku nagrõtaʙ see nagu ajab naerma; 2. naeratada усмех/аться, -нуться, улы-

б/аться, -нуться; et eb naine nagrattais, musta kulma muhastais (Reg. 23) rl. et naine ei naerataks, mustakulmuline ei muhataks. – Vt. ka nagruttaa¹.

nagre- vt. ka nagrõ-.

nagrii/n J-Tsv., g. -zõõ J adj. naeri [?] реповый [?], репный [?] (orig.: репяной).

nagriskaaska I naerimuinasjutt, muinasjutt naerist сказка о репе.

nagr/iᴢ Kett. K M Kõ-Len. Lu Li Ra J Ko (R-Eur. P-Al. Ke I) -õᴢ Lu Нагрисъ Tum., g. -ii M Lu J I -ee R Ke Ko -ie K R P -õõ J 1. naeris репа; J õli neil nagriz mettsää tšülvettü oli neil naeris metsa külvatud; J nagriss avvottii naerist hautati; J lõikkas pää naizõlta, niku naatid nagrõõlta rl. lõikas pea naiselt, nagu pealsed naerilt; J lähsi nagriz maalõõ valoa veemä läks naerimaale sõnnikut viima; J suvat-ko nagris piirgaa kas sa armastad naeripirukat?; J nagris kaask naerimuinasjutt, muinasjutt naerist; 2. fig. naeris (poja hellitusnimi rahvalauludes) репа (ласковое обращение к сыну в народных песнях); P nüt siä nad́d́õᴅ, nagrieni rl. nüüd sa naid (= võtad naise), mu naeris; R naimaruunaa nagreelleni (Eur. 36) kosjaruuna mu naerile; 3. voki kabi, voki süda сердцевина прялки (на которой закреплено веретено); Lu nagriz on paksu puu vokii haakii alla voki kabi on paks puu voki lühi all; Li vokii nagriᴢ voki kabi, voki süda; 4. voki kruvi, voki saba (voki reguleerimiseks) завёртка, винт прялки (которым регулируется веретено); Ra mikä nõsõb nappaa ja lazzõʙ, se on nagriᴢ mis tõstab voki südant (kapja) ja laseb (allapoole), see on voki kruvi. – Vt. ka napa, napa-vattsa.

nagrizmo/o Kett. M I nagriz-moo K-Ahl., pl. -oᴅ (I) naerimaa; pl. peenramaa репное поле; грядки, огород; I kase on med́d́ee nagrizmoo see on meie naerimaa; I nagrizmoilõ meet kapussaa isuttamaaɢ, lanttua isuttamaaɢ lähed peenramaale kapsaid istutama, kaalikaid istutama.

nagr/u Kett. K L S Lu J (P Kõ), g. -uu L Lu J -u J 1. naer смех; Lu itku i nagru rinnaa vs. nutt ja naer kõrvuti (= käivad käsikäes); Lu tšen kõig nagrud nagrõʙ, se kõig idgud idgõʙ vs. kes kõik naerud naerab, see kõik nutud nutab; J nooristo tuli lauluikaa i nagruukaa noored tulid laulu(de) ja naeruga; Lu nii kõvassi nagrimma, što nõisi suurõss nagruss vattsaa vaivattamaa nii kõvasti naersime, et suurest naerust hakkas kõht valutama; J suurõõ nag-ruka johsi rihess väĺĺä jooksis suure naeruga toast välja; Lu lahz on nagru suil laps on naerul suuga; 2. nali шутка; Lu nüd nagrua eb õõ nüüd pole nalja (= asi on tõsine); P juttõlin nag-russi, naĺĺassi ütlesin nalja pärast (naljaks); J pajatõŋ kast juttua nagruu peräss räägin seda juttu nalja pärast; 3. naerualune посмешище; J sinuss on tehtü rahva nagru sinust on tehtud rahva naerualune; J mee siä, juumrätte, kottoo, elä õõ rahvaa nagrunn mine, sina, joomakalts, koju, ära ole rahva(le) naerualuseks. – Vt. ka nagrõttši.

nagrul/laa J-Tsv. -l Li naerul со смешком, со смешинкой; Li õnnõlliizõõ inemizee liittsa ain on nagrull õnneliku inimese nägu on aina naerul; J ittšää täll on suu nagrullaa alati on tal suu naerul.

nagrusui/llaa J nagru-suill J-Tsv. -llõ Lu -l Lu J-Must. 1. naerusui, naerul suuga, naerul; со смешком, смешливо; Lu kooli nagrusuillõ suri naerusui; J tämä liittsõ õmaa ittšää õli nagrusuillaa tema nägu oli alati naerul; 2. narrimisi в насмешку; J uhkaat tüttöä nagru-suill kutsuta mamzelissi uhket tüdrukut kutsutakse narrimisi mamsliks. – Vt. ka nagrasuilla.

nagrusuukaa P = nagrasuulla; pajataʙ nagrusuukaa räägib naerusui (naerul suuga).

nagrusuul/la M -l Li = nagrasuilla; M täm pajatab ain nagrusuulla ta räägib aina naerusui; Li tämä on aina nagrusuull ta on alati naerusui.

nagrusuulõõ P: tõmpaab uulõᴅ nagrusuulõõ naeratab (tõmbab huuled naerukile).

nagrut/taa¹ M Lu (P S) -ta J-Tsv. -taaɢ (I), pr. -an P M -õn J, imperf. -in P J pers., impers. naerutada, naerma ajada, naeru peale ajada смешить, рас-; P miä tälle pajatin paĺĺo, nagrutin tätä ma rääkisin talle palju, ajasin ta naerma; M min̆nua nagrutaʙ mul tuleb naer peale; I näilee nagrutaʙ, a meile eb nagrutaɢ neid ajab naerma, aga meid ei aja naerma (= meil pole naerutuju); J nii nagrutõb jot em või enepä terppiä ajab nii naerma, et ma ei suuda enam vastu panna; Lu nagruttaja inemin naljahammas. – Vt. ka nagrattaa.

nagrutt/aa² Lu, pr. -aan Lu, imperf. -iin fig. (tüdrukutega) flirtida, заигрывать, флиртовать (с девушками); pojo nagruttaap tüttäriä poiss flirdib tüdrukutega.

nagrut/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn J, imperf. -tõlin J frekv. ← nagruttaa¹; elka nagrutõlka nii kõvassi ärge ajage nii kõvasti naerma.

nagrõ/i J, g. -i = nagraja.

nagrõskõ/lla: -ll J-Tsv., pr. -lõn: -õn J, imperf. -lin J frekv. (kellegi üle) naerda, (kedagi) pilgata; teravmeelitseda надсмеяться, насмехаться; острить.

nagrõttaa vt. nagrattaa.

nagrõtt/ava Kett. K P Lu -õvõ Lu, g. -avaa adj., subst. naerdav, naerualune; -väärne осмеивае-мый; смешной, смехотворный; K pantava on pajatõttava da naitõttava on nagrõttava vs. mehelepandav (neiu) on tagaräägitav ja naidetav (noormees) on naerdav; P tämä on nag-rõttava, kõikk inehmiized nagravat tätä ta on naerualune, kõik inimesed naeravad teda; Lu se on izze nagrõttava, mitä tämä nagrab muita ta (see) on ise naeruväärne, mis ta teisi naerab; Lu tämä on eess i takkaa nagrõttõva ta on eest ja takka naeruväärne.

nagr/õttši: -ettši (R-Eur.), g. -õtšii subst. naeru-

alune посмешище; et kuttšun naista nagre-tšissi, meessä meele poolikassi (Eur. 37) rl. (sa) ei nimetanud (kutsunud) naist naerualuseks, meest poolearuliseks. – Vt. ka nagru.

nah P J-Tsv. 1. näh, säh на, вот (тебе); J meniŋ kosima de tšeelettii, näd nii tuli paha meeli, jot nah läksin kosja (kosima), kuid sain korvi (keelduti), näe, meel läks nii pahaks, et säh (sulle)!; 2. P aih, oih (ehmatust väljendav interj.) ай, ой, ах, ох (междометие, выражающее испуг). – Vt. ka naa¹, naaka, noh, näe.

nahgalliin vt. kana-.

nahgran vt. nagraa.

nahgõt/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J nahaga katta покры/вать, -ть кожей.

nah/ka Kett. K-Ahl. L P Ke-Set. M Kõ S Po Lu Li Ra J vdjI I Ku (R-Eur.) -kõ Ra J -k Ra J nakka Kr Нагка Tum. Pal.1 На́гка Pal.1 K-reg.2 Ii-reg.1, g. -gaa Kett. L P M Kõ Lu Li Ra J I -ga J R-Eur. -aa Ku nahk кожа, шкура, шкурка; P tšämmälel meni nahka õhuussi, kaugaa en tehnüt tüötä kämblal muutus (läks) nahk õhukeseks, (ma) ei teinud kaua (= polnud kaua teinud) tööd; J päivä põlõtti nahgaa, tšiskauʙ päike põletas naha (ära), kestendab; J nii õõrtozim varpaad jot nahgõtt jääti hõõrusin nii varbad (ära), et jäid nahata; Lu se jäi pahaizõssi, niku haamu, luu da nahka see jäi kõhnaks nagu viirastus, (ainult) luu ja nahk; J ühess ärjess kaht nahka t tšizgo vs. ühelt härjalt kaht nahka (sa) ei kisu; Po šuuba õli nahkoiss kasukas oli nahkadest (tehtud); Po täm õppihuᴢ nahkoi tetšemää ta õppis nahku parkima; P nahkoi dubittaass nahku pargitakse; M lahsi õli lampaa nahgaa süämmee tšäärittü laps oli lambanaha sisse mässitud; M tšennää paglat tehtii opõzõõ nahgassa vai lehmää nahgassa pastlapaelad tehti hobusenahast või lehmanahast; Lu kanaa nahka on krompõlikko kananahk on krobeline; J siit tetši tšeritšennäᴅ, täi nahgass sellest tegi pastlad, täinahast; Lu kanamunaa nahka kanamuna nahk; J magoo nahka maonahk; Lu sirentsi nahka poolpehme nahk; Lu juhtõ nahka juhtnahk; J saappõgõd on õmmõltu juhti nah-gõss saapad on õmmeldud juhtnahast; J põhjõ nahk tallanahk; S Lu nahka muna nahkmuna (kanal); S nahka massina nahkkukkur; Lu Ku nahka rooska nahkpiits; P nahka remeniᴅ nahkrihmad; J nahk peredńikk nahkpõll; M nahka tšennäᴅ pastlad; ■ J tõmpa raŋgid rint nahgõll üvässi tšiin tõmba rangid rinnusega hästi kinni; Li seltšä nahka, se meeʙ üli sed́olkaa, piäʙ aisoita tšiini sedelgarihm, see läheb üle sedelga, hoiab aisu kinni; Lu raŋkipuilla on üllä arjuz nahka rangidel on ülal harjuserihm; Tum. Чирья нагка paber; J nahka tiiru ~ nahka tiiro nahkhiir; J nahgaa kaivojõ nöörija (= liigkasuvõtja); Lu ku on kõvassi umalaᴢ, jutõllaa: se on tuhka nahka umalaᴢ kui (keegi) on kõvasti purjus, öeldakse: see on purupurjus; P tämä on arka, tämäll jänesee nahgaakaa om perze paikattu kk. ta on arg, tal on jänesenahaga tagumik paigatud; Lu katti sei jänesee nahkonaa kass sõi jänese koos naha ja karvadega; M koko lehmä nahkoinaa päivinää mahsõ kahtšümmett viis rubĺaa terve lehm koos naha ja karvadega maksis kakskümmend viis rubla; J tauti on nahgaa nallõ, eb või nõissõ haigus on ihus (naha all), ei või tõusta; Lu täll on paksu nahka, mittää p hooli tal on paks nahk, millestki ei hooli; J nahk on täünö kõht on täis (söödud-joodud); J nõizõt pilla tetšemä ni saad nahgaa täünö (kui) hakkad pahandust tegema, siis saad nahatäie; Lu miä sillõ annan nahgaa täünn ma annan sulle nahatäie; Lu annõttii nahgaa pääl(ä) anti naha peale; Ra miä tältä nahgaa tõmpaan üli pää ma tõmban tal(t) naha üle kõrvade (pea); J nahk lastii mahaa (teda) karistati; Ra ojja õma nahkaa, elä siivolla hoia oma nahka, ela korralikult; Ra se poikõ ku suvaap tüttöä, nii nah-gõss meeb vällää küll see poiss armastab tüdrukut, nii (et) poeb nahast välja; Lu eb või mahtua omaa nahgaa süämee ~ nahgaa süämez ep saa tillaa poeb kas või (oma) nahast välja (= ei saa rahu); M paha inemin, täm ep saa õmiza nahkoiza til̆loi halb inimene, ta ei ole (kunagi) rahul; Lu kõik võtti sei, pani nahkaa kõik võttis sõi (ära), pani nahka; Li kõik mätti nahkaa kõik parkis nahka; J jo kuile kõik toomizit pisid nahkaa kas juba kogu külakosti pistsid nahka? – Vt. ka aŋgõrjaz-, arjuz-, juhti-, kagl-, kana-, kärn-, lampaa-, mako-, marraz-, piki-, põhja-, pähtšenä-, pää-, rinnuz-, rint-, satul-, sed́olk-, seltšä-, sitta-, sool-, tšir-, vatsannaluz-, vattsamako-, vöö-, õhja-.

nahkaiiri M nahka-iiri L P nahkiiri Kett. nahk-iiri P nahkhiir летучая мышь; L nahka-iiri õli aivuo kavala nahkhiir oli väga kaval. – Vt. ka nahkanäärä, nahka-näärü, nahka-siipi, nahkatiiro, nahkatiiru.

nahkakraappi Lu tallanaha kraapraud (king-sepal) скребок для подошвенной кожи (у сапожника).

nahkamuna K Li nahkmuna жировое или мягкое яйцо (яйцо без скорлупы); Li kana teeb nahkamunia, ku ep tappaa izvoskaa kana muneb (teeb) nahkmune, kui ei jätku lupja.

nahka/nõ (M) -n Lu, g. -zõõ Lu nahkne, nahast, nahk- кожаный; Lu rõbakat peetää nahkazõt ḱäguškõᴅ kalurid kannavad nahast kindaid; M nahkazõd õhjaᴅ nahksed ohjad; M soomõõ puukoᴅ, näitä piettii mokomaz nahkazõs tuppõᴢ soome pussid, neid hoiti niisuguses nahktupes. – Vt. ka nahkõin, nahkõn.

nahkanäärä M = nahkaiiri.

nahka-näärü M = nahkaiiri.

nahka-opõn M (nahavõtmiseks müüdav, kõlbmatu) hobusekronu кляча; nahka-opõn mahsõ viis rubĺaa hobusekronu maksis viis rubla.

nahka-perednikka Lu nahk-peredńikk J-Tsv. nahkpõll кожаный передник; Lu enne õltii rõbakkoil nahka-perednikaᴅ ennemalt olid kalureil nahkpõlled.

nahka-pöksüᴅ J nahkpüksid кожаные штаны; tapõit täitä taŋkissa, napid nahka-pöksüissä rl. tapsid täisid kuue seest, noppisid nahkpükstest.

nahka-rooska J nahkpiits кожаный кнут; nahkaroozgaa napsuttaja rl. nahkpiitsa plaksutaja.

nahka-siipi Lu = nahkaiiri.

nahkazavoda Lu nahka-zavoda Li nahavabrik, parkimistöökoda кожевенный завод, мастер-ская по дублению кожи; rüsümäl õli nahkazavoda Rüsümäel oli parkimistöökoda.

nahkatiiro Li Ra nahka-tiiro J nahktiiro Ra = nahkaiiri; Li nahkatiiro on siipijeekaa, tällä on siiveᴅ nahkhiir on tiibadega, tal on tiivad.

nahkatiiru Lu Li nahka-tiiru Li nahktiiru ~ naχktiiru J = nahkaiiri; J nahktiiru lenteeb ohtõgonn nahkhiir lendab õhtul.

nahkatšentšä ~ nahka-tšeŋtšä Lu (kodus valmistatud pehme naiste) nahkjalats; pastel (мягкая) кожаная обувь (домашнего изготовления); постола, поршень; nahkatšeŋtšä ilma varsiijõ kutsutaa paglatšeŋtšä vai uupukkaᴅ ilma säärteta nahkjalatsit kutsutakse (kas) pastel või sussking(ad).

nahka-tšinnaᴢ (Lu) nahkkinnas, -labak кожаная рукавица; nahka-tšintaaᴅ alõtsiõõkaa õltii merel nahklabakud (nende sees olevate) villaste labakutega olid (kaluritel) merel (käes).

nahkauuletti (I) (kodus valmistatud meeste pehme) nahksäärik; (naiste) pastlataoline nahkking (мягкие) сапоги с голенищами (домашнего изготовления для мужчин) или (напоминающие женские постолы) туфли, диал. улеви ~ улеги; nahkauuletiᴅ õlivaᴅ olid (kodus valmistatud) nahksäärikud.

nahk-massi/na: -n J-Tsv. nahkkukkur, -rahakott кожаный кошелёк, диал. кожаная мошна.

nahk-remeni J-Tsv. 1. nahkrihm кожаный ремень; 2. nahariba полоса из кожи; ku siä t hülkä, ni miä silt nahk-remenit tšizgon seĺĺess kui sa ei jäta järele, siis ma kisun sult naharibad seljast.

nahkur/i M S Lu Li J, g. -ii J nahkur, parkal кожевник, кожемяка, дубильщик; Lu ne õltii õppõõnud nahkurissi need olid (end) õppinud nahkuriks; J vee lampaa nahgõd nahkurilõõ tekkoo vii lambanahad parkalile parkida. – Vt. ka lampaa-, lehmää-.

nahkõhj/a J, pl. -aᴅ J nahkohi, nahkohjad кожаная вожжа, кожаные вожжи; i peettii nahkõhjiita kasutati (peeti) ka nahkohje.

nahkõi/n M J -nõ ~ -ne J-Must., g. -zõõ M = nahkanõ; J nahkõim peredńikk eeᴢ nahkne põll ees; J nahkõnõ vöö vöölä (Must. 152) nahkvöö vööl.

nahkõ/n M -nõ I, g. -zõõ M = nahkanõ; M tšütše on rihman, rihmassa vai nahkõn (lehma)kütke on köiest või nahast; I sumka õli kaŋkainõ i nahkõõᴢ sumkaᴅ õlivaᴅ kaelkott oli linane ja (ka) nahksed kaelkotid olid; I nahkõõs sõrmikkaaᴅ nahksõrmikud; M la idgõʙ, lihõn suu, nahkõn perze kk. las nutab: lihast (lihane) suu, nahast (nahkne) perse.

nahwe Kr surm смерть.

nai vt. nain.

naijja vt. nad́d́a.

naimaruuna R-Eur. kosja-, pulmaruun свадебный конь, свадебный мерин; libo tas üvä obose, naimaruunaa nagreelleni (Eur. 35-36) rl. või siis (jälle) hea hobuse, kosjaruuna mu naerile (= pojale).

nai/n Kett. K U P M Kõ S Lu Li Ra J Ku -nõ K L P M Lu Li J I (Kõ Po) -ne K-Sj. R-Eur. Kr (K-Salm.1 R-Lön.) -nee K-Ahl. -nᴀ Ku -na Kr nai Lu На́ине Pal.1, g. -zõõ Kett. K M S Lu Li J I -zõ J -see K-Ahl. 1. naine, naisterahvas женщина; Lu mehet tšävvää ennemäs pessiimäz i tšülpeemäᴢ, perrää mennää naizõd i lahzõᴅ mehed käivad enne(m saunas) pesemas ja vihtlemas, pärast lähevad naised ja lapsed; Lu ühed naizõt pitäväᴅ jürtšiä, mehije eb õõ ainult naised peavad jüripäeva, mehi ei ole (pidutsemas); Li lehmäkarjuššina naisiita bõllu naised lehmakarjuseks ei olnud; Lu naizill on ivuᴢ pittšä, meeli lühüᴅ vs. naistel on juus pikk, (aga) aru lühike; K a pojod õlivad .. naisii sõpõiza (jõulusandiks käimise kohta:) aga poisid olid .. naisterõivais; Li kaglatunniᴅ enne õltii naisiil, se on naisiijõ tunniᴅ kaelakell oli ennemalt naistel, see on naistekell; I naisii kaputta õli pittšä naistesukk oli pikk (= pika säärega); I paksu nainõ ~ J suurõõ vatsaakaa nain rase naine; Lu tätä kutsuttii sauna nain, kumpa sünnütti lahzõõ teda kutsuti nurganaiseks, kes sünnitas lapse; Lu leski nain, meessä eb õõ, piäp tšäüttää talloa lesknaine, meest ei ole, peab (üksi) talu pidama; 2. naine, abikaasa; abielunaine жена, супруга; замужняя женщина; K täll õma pere, nain on i laχs on tal on oma pere, naine on ja laps on; Lu meez ja nain on sika ja sitta kk. mees ja naine on (omavahel nagu) siga ja sitt; L poigat tulõvad naisinaa pojad tulevad (oma) naistega; Lu müü meemmä kosimaa poigal tüttöä naizõssi me läheme pojale tüdrukut naiseks kosima; J veelko siä tullõizid millõõ naizõssi kas sa tuleksid mulle naiseks?; J võtti enelles tõizõõ naizõõ võttis endale teise naise (= abiellus teist korda); I meeᴢ meni poizõɢ naizõlta, meeᴢ jätti naizõõ mees läks naise juurest ära, mees jättis naise maha; Lu däädää naissa kutsutaa täti i däädi onunaist kutsutakse t. ja d.; Ku sapošnikaa nain ain keŋgettᴀ̈ käüʙ vs. kingsepa naine käib alati kingadeta; L kunikkaa nain ~ Lu kunikaa nain kuninganna, kuningaproua; Lu eb õõ tüttö, epko leski, epko nain, mehennain ei ole tüdruk ega lesk ega abielunaine, mehenaine; Lu sapanad õltii, sapanaa peettii naizõt pääᴢ s-d (= linikutaolised peakatted) olid, s-t kandsid abielunaised peas; J naizõ meeᴢ om võttõnnu enelle suvattõja naisemees on võtnud endale armukese; M I meh̆hee nainõ ~ Lu mehen nain abielunaine, mehenaine; ■ M õlin χolostõi i tšäüzin naizõlõõ olin poissmees ja käisin ehal. – Vt. ka aluzmehen-, däädän-, emä-, emän-, emätän-, kńääźän-, kunikaan-, mehen-, naapuri-, nõito-, papin-, pere-, peren-, piimä-, poigan-, polkko-, sauna-, saunan-, taika-, talon-, talopoika-, tšülä-, tšülää-, veĺĺen-, venäi-. – Vt. ka naa², naispooli, naizelokaᴢ, naizeläjä, naizikko, naizikkõ, naizrahvaᴢ.

naina, naine vt. nain.

naisi vt. nõisa.

naisii M Kõ Po adv. abiellu (наречие в форме илл-а от nain); Po pojo i tüttrikko [sic!] ĺubiuzivaᴅ, tahtovad nõisa naisii poiss ja tüdruk armusid, tahavad abielluda; Kõ siz nõõn naisii i õsan lehmää i õpõzõõ siis võtan naise ja ostan lehma ja hobuse; Kõ isä nõis tõisii naisii isa abiellus teist korda; Kõ nen̆nää pühtšiä ep tunnõ, a naisii laatiuʙ alles ninaalune märg (nina pühkida ei oska), aga valmistub naist võtma.

naisikko vt. naizikko.

naisikkõ vt. naizikkõ.

naisi/za: -ᴢ M Li = naiziza; täm on jo naisiᴢ ta on juba abielus.

naisiu/ta Kett. L P S (K) -taɢ (I), pr. -n K L P, imperf. -zin K L P abielluda, naituda жениться, по-; P siε tšiiriess naisiuᴅ sa abiellud varsti; L tämä naisiuzi tõizõlõ naizõlyõ ta abiellus teist korda. – Vt. ka nad́d́ussa, naissa.

naiskamaĺkka Kõ naistejakk, -pluus женская жакетка, кофта; teen i mees- i naiskamaĺkkoja teen nii meeste- kui ka naistepluuse.

naiskuuma K M S Lu naisvader, ristiema кума, крёстная мать; Lu tšen risitäb minuu lahsiije, ne õllaa naiskuuma i meeskuuma kes ristivad (ristib) minu lapsi, need on naisvader ja meesvader (ristiema ja ristiisa); K naiskuumall on lahsi tšäezä naisvaderil on (ristimise ajal) laps kätel.

naisotüttö R-Eur.: isämees issujapoika, emänaine naisotüttö (Eur. 32) rl.

naispohl vt. naispooli.

naispoo/li S I (Kett.) naispool M Kõ naispohl Kr 1. naine, naisterahvas женщина; S järvi-emä ain võtab naispoolia järvehaldjas võtab (= uputab) alati (= ainult) naisi; I kuultaa, tuõp kahsi naispoolta kuulatan: tuleb kaks naisterahvast; I naispoolõõ imeᴅ nais(t)enimed; 2. emane, emasloom самка, матка; Kõ kulli on ühz lintu i kuttsuaz i meespool-sikaa, naispool on emikko k. on üks lind, ja (nii) nimetatakse ka kulti (isast siga), emane (siga) on emis; M naispool katti emane kass. – Vt. ka naiz-eläjä.

nai/ssa: -ss J-Tsv., pr. -n, imperf. -zin = naisiuta; kui siä nii, ilm nõvvoa pitämett vzduumal naiss kuidas sa nii, ilma nõu pidamata, otsustasid naituda?

naisuuᴢ vt. peren-.

naiᴢ Kett. Kõ J: Kett. naiz elokaᴢ naine, naisterahvas; J nais suku naissugu; J marjaakaa on naiz eläjä kala marjaga on emane kala; Kõ nais sika, emikko emane siga, emis; J naiš šlääppi naistekübar.

naizelok/aᴢ P Lu Ra J -õᴢ Lu = naizeläjä; P tõin iniehmiin taaz juttõl, etti naizelokas tulõb vassaa, sis parap elä mene, kuhõ sillyõ õli menemiss teine inimene taas ütles, et (kui) naisterahvas tuleb vastu, siis parem ära mine, kuhu sul oli vaja minna; Lu naizelokkaal on süä paganõpi, meezelokõᴢ kannõtõʙ, a naizelokõz eb ühtää naisterahval on süda kurjem, meesterahvas kannatab (välja), aga naisterahvas ei sugugi.

naiz-elokka L (S) = naizeläjä.

naizeläj/ä K L P M Kõ Po Lu Li Ra J I -e Lu naine, naisterahvas женщина; K .. emä dali mindja dali tšen naizeläjiissä (Al. 38) .. ema või vennanaine või keegi naisterahvastest; L naizõt pestii naizeläjiitä, mehed miezeläjiitä (surnu pesemise kohta:) naised pesid naisterahvaid, mehed meesterahvaid; Li treŋgi õli meezeläjä, naizeläjä õli piika sulane oli meesterahvas, naisterahvas oli teenijatüdruk; M med́d́ee tšüläzä õpõttaja õli naizeläjä, õm̆maa tšül̆lää naizikko meie külas oli õpetaja naisterahvas, oma küla naine. – Vt. ka nain, naispooli, naizelokaᴢ, naizikkõ, naizrahvaᴢ.

naiziiᴢ vt. naiziza.

naizik/ko Kett. K U L P M S V Po Lu Li J I naisikko K-Ahl. R-Reg. На́зико Tum. На́йзикко K-reg.2 Ii-reg.1 На́изикко Pal.1, g. -oo K M S Lu -uo L -o J = nain; 1. P tšäüsiväᴅ naizikod lühsämäᴢ naised käisid (lõuna ajal lehmi) lüpsmas; I naizikolla õlivat tšiutot pitšäᴅ, ih̆́h́ojeekaa nais(t)el olid pikad särgid, varrukatega; Kett. paksu naizikko rase naine; M rinnaa imettäjä naizikko (rinnaga) imetav naine; J ai mikä boltušk naizikko oi milline lobiseja naine!; J nõito naizikko nõiamoor (naisnõid); J lehtši naizikko lesknaine; 2. V naizikko minuu õli ižorkka sõmõrulta minu naine oli isurlanna, Sõmerult; P ku miez bõlõ kotonn, siz naizikoll on markkinaᴅ kk. kui mees(t) pole kodus, siis on naisel laat; Lu ku naizikko idgõʙ, a meez ep suvvaa, juttõõʙ: idgõ, idgõ, vähep kuzõᴅ kui naine nutab, aga mehele see ei meeldi, (siis) ütleb: nuta, nuta, vähem kused; M sõittõlikookaa naizikookaa on kehno el̆lää riiaka naisega on kehv elada; L pojo võtab naizikuo poiss võtab naise; S leeb naizikko saab abielunaiseks; M kunniz bõllu lassa, õli ain noorikkõ, sis tuli jo naizikossi kuni polnud last, oli ikka noorik; siis (= pärast lapse sündi) sai juba naiseks; I meh̆hee naizikko abielunaine, mehenaine. – Vt. ka griba-, kolduna-, obahka-.

naizik/kõ Lu-Must. naisikkõ J-Must., g. -õõ = nain; 1. Lu on seäl vana naizikkõ ähü päälä (Must. 158) on seal (üks) vana naine ahju peal; 2. J no siis naapuri naizikkõ juttõõb no siis naabrinaine ütleb.

naizi/za Kett. K P Kõ -ᴢ Po -iᴢ S adv. abielus женат (наречие в форме ин-а от nain); P poika on naiziza ~ Lu poik on naiziᴢ poeg on abielus; Po täm on jo kahsa vuotta naiziᴢ ta on juba kaheksa aastat abielus; K ko on velli naiziza, siz idgõb vellee naizõlõ virree (Al. 15) kui vend on abielus, siis itkeb vennanaisele (itku).

naiz-laŋko K-Al. naislang свойственница; naiz-laŋko võtab lahjaᴅ, laadib kaššaliisõõ (Al. 21) naislang võtab (pulma)kingid, paneb märssi.

naizrahvaᴢ K P J Ku naiz-rahv/aᴢ Ku -õᴢ J-Tsv. = naizeläjä; P naizrahvaalyõ on paĺĺai päi sünti tšävvä naisterahval on patt käia paljapäi; Ku luzikkᴀ ko tokub maahaa, siz naizrahvas tuap pertt́śii kui lusikas kukub maha, siis tuleb naisterahvas tuppa.

nai/zuᴅ Ra (K-Ahl. M-Bor. Kõ-Len.), g. -suu (K Kõ) -suvõõ (M Ra) naiseke, naisuke жёнушка; K peree-mees, peree-isäntä, peree-nainee, naisueni (Ahl. 104) rl. peremees, pereisand, perenaine, mu naisuke; Ra velloo naisuvõᴅ rl. vennanaisukesed.

naizvätši (K-Al.) naised, naisterahvad, naisvägi женщины; siz miespuoliilõõ kõikkiilõõ kušakaᴅ, a naizväelee mokomad samad rätikkõizõd (Al. 31) siis (kingiti) kõigile meestele vööd, aga naistele samasugused rätikukesed.

naizõlik/aᴢ Lu, g. -kaa naise-, abielus olev (mehe kohta) женатый; naizõlikaz meeᴢ naise-mees.

nai/ta M, pr. -in M, imperf. -n M = nad́d́a; kõõs täm naiʙ, nõõb naisii millal ta naib, võtab naise?; täm tahob naita ta tahab naist võtta.

nai/ttaa L P Ke M Lu Li Ra J (Kett. Ränk K-Ahl. Kõ) -tta J-Tsv. -ttaaɢ I, pr. -tan K M Lu Ra J -tõn J -t̆taa, imperf. -tin M Lu J -ttazin Lu -t̆tii I 1. naita женить, по-; M piäp pojo naittaa, ebõ·õ naiziza tuleb poisile naine võtta, ei ole veel abielus; 2. kohitseda, ruunata кастрировать, оскоп/лять, -ить; M meil ärtšää eb naitõttu meil (= meie kandis) pulli ei kohitsetud; Lu J jaati piäb naittaa täkk tuleb ruunata; M naittajad naitõttii boranoi i sik̆koi kohitsejad kohitsesid jäärasid ja sigu; Li naitõttu sika kohitsetud siga; Lu naitõtud anõᴅ kohitsetud haned; Ra õpõzõõ naittaja hobusekohitseja, täkuruunaja; 3. pookida, vääristada; silmastada приви/вать, -ть, колировать; J sadovnikk naitõb omem puut aednik poogib õunapuud; M naitõttu õunappuu vääristatud õunapuu; J puu naittõmin puu silmastamine.

naittamoit/oo M, g. -tomaa kohitsemata, ruunamata некастрированный, неоскопленный; sukuborana on naittamoitoo sugujäär on kohitsemata.

naittši J-Tsv.: õlid laihukkõin, a nütt jo nät said naittši mehessi olid kõhnuke, aga nüüd juba, näe, said peigmeheks (naimameheks).

naittši-meeᴢ J-Tsv. peigmees (naimamees) жених.

nait/õlla M, pr. -tõlõn, imperf. -tõlin frekv. kohitseda, ruunata кастрировать, оскоплять; opõzia naitõltii, i boranoi i sik̆koi naitõltii hobuseid ruunati ja jäärasid ja sigu kohitseti.

naitõttava K subst., adj. naidetav, naist võtma pandav (страдательное причастие от глагола ‘женить’); K pantava on pajatõttava da naitõttava on nagrõttava vs. mehelepandav (neiu) on tagaräägitav ja naidetav (noormees) on naerdav.

najalla vt. nõjalla.

najattaja vt. nõjattaja.

najja vt. nad́d́a.

naka Ränk K P M S Lu Ra J I (Kett. U Li), g. nagaa P Lu Ra J nağgaa M I naga, tapp, prunt (õllenõul jne.) затычка, пробка, втулка; M lännikolla õli tehtü aukko, a sinne pantii naka, teräsettü õttsa õli; iĺĺakkoizõõ nõsad nağgaa i lazzõt taarii johsõmaa astjale oli tehtud auk, aga sinna pandi (puust) naga, teritatud ots oli; tasakesi tõstad naga ja lased taari jooksma; I botškaza on naka (õlle)vaadil on naga; I astikollõõ tiimmä nağgaa (õlle)astjale teeme naga; Li ku isä keitti olutta, siz nagassa alki nirissä kui isa pruulis õlut, siis nagast hakkas nirisema; Lu nagall pantii vällii katagaa, štoby olut parapii johzõʙ nagale pandi kadakaid vahele, et õlu jookseks (jookseb) paremini; J kase naka ep kõlpa kazee nagaa aukolõõ see naga ei kõlba sellele nagaaugule; J taari astia nagass virtaap taari taariastja nagast voolab taar(i); P lazzõ taaria, tõmpaa pütüü naka vällεä lase taari, tõmba püti naga välja; J teekk poolikoo naka avõ, lazz olutt tee ometi (õlle)ankru naga lahti, lase õlut; M entši naka õlleankru (õhuava sulgev) naga. – Vt. ka entši-.

nakazańń/a (J-Tsv.), g. -aa karistus наказание; vähettega nakazańńaa vähendage karistust.

nakavaĺn/õi Kõ -ei M naakovaĺnõi Li, g. -õi Kõ -ei M alasi наковальня; M sis paaʙ nakavaĺnei pääle, siz vasaral lööʙ siis paneb alasi peale, siis lööb vasaraga. – Vt. ka naakkoviŋka, nakovaĺńa.

nakka vt. nahka.

nakleska vt. nagleska.

ńako vt. näko.

nakolk/a M I, g. -aa (soengusse kinnitatav) tanu наколка (головной убор); nakolkad niku šaapka pantii päh̆hee tanud pandi pähe nagu müts(id).

nakovaĺń/a M nakovalna I-Len., g. -aa = nakavaĺnõi; pajaza on gorna, meh, nakovalna (Len. 285) sepapajas on ääs, lõõts, alasi.

nal/aa P J -a J-Tsv. postp. alla под; J lamahtaa pehgon nala vilusõõ heida põõsa alla vilusse; J toukkaa millõõ järjükkõin jalkoin nalaa tõuka mulle järi jalgade alla; J jutõllaa, jot suvi-viĺĺaa om parõp adrõn nalaa tšülvä öeldakse, et suvivilja on parem külvata adra alla; ■ (noomeniga liitunult в составе композиты:) J võtti viskõš špeili tilannalaa võttis viskas peegli voodi alla; P pani paa lavvaanalaa pani savipoti laua alla; J pääsko tetši garnizõnnalaa pezää pääsuke tegi karniisi alla pesa; J pääzgot pesüstü räüssännalaa pääsukesed (on) asunud pesitsema räästa alla; J meni jäneᴢ, issuus pehgonnalaa de idgõʙ läks jänes, istus põõsa alla ja nutab; J viska bruuss lävennala, kuivõp rihee tull viska plank läve ette, on kuivem tuppa tulla; J räüssännalaa räästa alla; J räkä on kuivõttunnu tšiin nenännala tatt on nina alla (kinni) kuivanud. – Vt. ka katon-, maan-, makauz-, mäen-, räüssän-, tilan-. – Vt. ka alaa, allõ, nallõ.

nališnik/ka Lu (M), g. -aa Lu akna-, uksepiirlaud наличник; Lu nališnikad õllaa süämee poolõᴢ i kujaa poolõz akkunoiᴢ piirlauad on akendel seespool (toa pool) ja väljaspool; M akkunaa nališnikaᴅ akna piirlauad. – Vt. ka sisi-.

nalitšk/a (M) pl. -aᴅ M = nališnikka.

nalja vt. naĺĺa¹.

naljak/aᴢ Li naĺjõkõᴢ J-Tsv., g. -kaa: naĺjõkkaa J subst., adj. = naljakko; aka minu naapuri on naĺjõkõz meeᴢ, šuutk šuudgaa perält küll minu naaber on naljamees (naljataja mees): nali nalja peale (järele).

naljak/ko Lu, g. -oo subst., adj. naljataja, naljahammas шутник, забавник, зубоскал; шутливый; tämä suvvaaʙ nagrõttaa tõisiije inemisije, tämä on naljakko inemin ta armastab teisi inimesi naerma ajada, ta on naljahammas (naljataja inimene).

nalja-meeᴢ Li = naljakko; nalja-meeᴢ, suvvaab lassaa naljaa naljahammas, armastab nalja heita.

naĺjõ vt. naĺĺa¹.

nal/la K Lu I -lõ Lu Li J -l Lu Ra J Ku 1. postp. all под; K koira on lavvaa nalla koer on laua all; J einäruupu on kuhja nallõ heinapebred on kuhja all; Li päällä on kahmõ, a kahmõn nallõ eb nii tšiire jäätü peal on (külma)kahu, aga kahu alt (all) ei külmu nii ruttu; Lu jalgassijõõ nall õllaa tormaaᴅ (ree)jalaste all on rauad; Lu rauta koril õllaa kurkun nallõ niku niglõᴅ raudkiisal on kurgu all nagu nõelad; I potpruga piäb õllaɢ opõzõlla vatsaa nalla sedelgarihm peab hobusel olema kõhu all (= kõhu alt läbi); Lu elä seizo vihmaan nalla, siä kasuᴅ ära seisa vihma käes, sa saad märjaks; I varõz lentääʙ taivaa nalla vares lendab taeva all; J halik-mäen nall om mokom mutazikko, jot hittoatši ep kazvo Halikmäe all (orus) on niisugune turbaraba, et kuraditki ei kasva (seal); 2. postp. eel до, под, перед (во временном значении); Lu pädrää pühänä ja jaanin nallõ õllaa üväᴅ päivüü ilmõᴅ peetripäeval ja jaanipäeva eel on head päikesepaistelised ilmad; ■ (noomeniga liitunult в составе композиты:) Lu nootta on jäännalla noot on jää all; J pehgonnallõ kazvovõt siined i gruzaᴅ põõsa all kasvavad kaseriisikad ja kollariisikad; J kassu vihmõnnall räpälessi sai vihma käes läbimärjaks; J kazelt perennaizõlt mittäit ed noppaa, kõig on lukunnall sellelt perenaiselt ei näppa (sa) midagi, kõik on luku taga; J pahaa mehee parraanallõ rl. halva mehe habeme all; Lu J rattiinalla aida all; J õsõttu maa veel ebõõ lunasõttu, veel on mahzunnall ostetud maa ei ole veel (välja) lunastatud, on veel maksu all. – Vt. ka alõuzõn-, ikkun-, kailan-, kain-, maan-, makauz-, mäen-, nenän-, ohtogon-, tuulõn-. – Vt. ka alla².

naĺ/ĺa¹ Kõ J (P) -jõ J-Tsv. nalja Lu Ku (Li), g. -ĺaa: -jaa J nali шутка; J lehtši lüüb leikisse, nappaab naĺĺassi rl. lesk lööb mängu pärast, napsab nalja pärast (= leskmehe käsi tõuseb kergesti); Ku ikä ellää boo nalja vs. elu (ära) elada pole nali; J ramokõz inimin teep tüüt niku naĺjaa tugev inimene teeb tööd nagu nalja; J ajab juttua naĺjaa ajab juttu naljaks (= naljatab); Kõ naĺĺaa juttõlin tegin nalja; J nämäd ajõtti tõintõizõka naĺja nad naljatasid omavahel (teineteisega); J naĺjaa laskõma ~ naĺjaa pitämä ~ naĺjaa heittemä naljatama, nalja tegema, nalja heitma; J elä han naĺjaa juttua võta nenäsee ära ometi naljajuttu ninasse võta; J naĺjaa mehe juttu paab nagrõma naljamehe (naljahamba) jutt paneb naerma.

naĺĺ/a² M, g. -aa M 1. kõnts; (suurveest jääv) muda осадок; тина, грязь (нанос половодья); ku per̆rää piimää bõ pestü kaugaa asõ, siis siäl nõõʙ mokoma naĺĺa kui piimanõud pole kaua pestud (kui piima järel pole nõud kaua pes-

tud), siis tekib seal (sees) niisugune kõnts; vesi kõiɢ meni vällää i jätti õm̆maa naĺĺaa kõiɢ vesi alanes (jões) ja jättis oma muda (kaldale); 2. lima (näit. kalal) слизь (напр. у рыбы). – Vt. ka jõtši-.

nall/õ Lu Li J -õõ Lu postp. = nalaa; Li tänävä päivä laskõõs pilveen nallõ täna loojus päike pilve taha (alla); Lu inemin meni bolnittsaa kurasõn nallõ inimene läks haiglasse noa alla (operatsioonile); Li meil on pantu järtšü ihan akkunõn nallõ meil on pandud pink päris akna alla; ■ (noomeniga liitunult в составе композиты:) Lu nootta lastii jäännallõ noot lasti jää alla; Li päivä laskõõb rintaa, pilveennallõ päike loojub pilve sisse, pilve taha. – Vt. ka kailan-, katon-, makauz-.

nal/ta Lu J -tõ J -t J-Tsv. postp. alt из-под; Lu dohtõri võtti puukii pää nahgaa nalta poiᴢ arst võttis puugi pea naha seest (alt) välja (ära); ■ (noomeniga liitunult в составе композиты:) Lu talvõll püvvettii kallaa jää-nalta talvel püüti kala jää alt; J noott tõmmõta jäännalt avantoo noot tõmmatakse jää alt jääauku; Lu rattiinalta aida alt; J piäb juttõp kase ärtše näilt nenänna·ltõ veejje väĺĺää tuleb, ütleb (ta), see härg neilt otse nina alt ära viia. – Vt. ka kailan-, kurkuun-, nenän-, tšüllen-. – Vt. ka alta.

naluhsõᴅ vt. parrõõ-.

naluᴢ vt. arin-, jalgan-, kailan-, kainan-, kannan-, katon-, kurkun-, lakan-, maan-, makauz-, pään-, vatsan-.

nalõin vt. maan-.

namastõri vt. manastõri.

namordnik/ka Lu, g. -aa Lu suukorv наморд-ник; sell inemizell piäp panna namordnikka suu ettee, liika paĺĺo pajataʙ sellele inimesele tuleb panna suukorv suu ette, liiga palju räägib.

ńań/a P M (J-Tsv.), g. -aa: -a J 1. (lapse)hoidja няня; M õma ńańa kutsuʙ oma hoidja kutsub; J nõiz ńańakaa kuklaa pelama hakkas (koos) hoidjaga nukkudega mängima; 2. P õde (haiglas) [?], haigetalitaja [?] сестра (в больнице) [?], разг. няня [?].

ńań/ka Lu (M Kõ Li) -k J-Tsv. ńäńk/a K P M -ka (M), g. ńańkaa J (lapse)hoidja няня, нянька; M lahzõõ ńäńka näntšütäʙ lassa (lapse)hoidja hoiab last; J ńańk on tšiintiässi kapaloittõnnu lahzõõ lapsehoidja on lapse kõvasti (kinni) mähkinud; L tämä ahisattii ńańkassi ta pandi vägisi lapsehoidjaks; M siis pantii min̆nua piigassi, ńäńkkoissi [sic!] laχsia vaattamaa siis pandi mind (teenija)tüdrukuks, (lapse)hoidjaks lapsi hoidma; M ńäńkkann niku elin, pieniä lahsai vaatõn elasin nagu lapsehoidja, vaatasin väikeste laste järele; M õlin ńäńkonna [sic!] olin lapsehoidjaks.

naonapukka J pej. naoraasuke, naonäpik, nao-nähvits золовушка-голубушка; ennee ühesää tšüttüä ku ühs naonapukka vs. parem üheksa küdi (= mehevenda) kui üks naonäpik.

nap/a Kett. K-Ahl. M S Ja-Len. Lu Li Ra J vdjI I (R-Reg.) -pa Kr, g. nav/aa Kett. R Lu Ra J nav̆vaa M vdjI I -a Lu-Must. 1. naba; nabanöör, -väät (vastsündinul) пуп; пуповина (у новорождённого); M söökaa vattsa täünnä etti napa ep tšääntüis ühtee bokkaa (sööma sundides öeldakse:) sööge kõht täis, et naba ei vajuks (pöörduks) ühele küljele; Lu napa on liikkunu, siis piäb õõrua (kui) naba on paigast ära, siis on vaja masseerida; Lu pöörib, pöörib nava pääl, pääseb süämee, teeb karnaps? – võtti (Must. 159) mõist. pöörleb, pöörleb naba peal, pääseb sisse, teeb karnaps? – Võti; J tuhm niku naisiijõ napa kk. rumal nagu naiste naba; I võt̆tii kaijee lahsõõ, nav̆vaa lõikkazii võtsin selle lapse (vastu), lõikasin naba(nööri) läbi; Lu navaa varrõõ pani tšiin sidus nabanööri kinni; 2. voki kruvi, voki saba (voki reguleerimiseks) завёртка, винт прялки (которым регулируется веретено); M tšeerä vok̆kii nap̆paa keera voki kruvi; 3. käsikivi värten e. pill (alumist kivi läbiv metallvõll) веретено ручного жёрнова; M javotšivell on napa alla, i vokilla on napa, tšeertääᴢ käsikivil on all naba, ja vokil on kruvi, (sellest) keeratakse; 4. voki kabi, voki naba, voki süda сердцевина (на которой закреплено веретено прялки); Ra se mikä nõsõb nappaa ja lazzõʙ, se on nagriᴢ see, mis tõstab voki kapja ja laseb (allapoole), see on voki kruvi; Ra vokii napa voki kabi; ■ R kui meneb isäni lidnaa, tuob turgu tubliita, navaa karra kauniita (Reg. 47) rl. kui mu isa läheb linna, toob (sealt) hulga tugevaid (jalatseid), n. k. kauneid (jalatseid). – Vt. ka vattsa-, vokii-. – Vt. ka nagriᴢ, napa-mauttši, napavarsi, napa-vattsa, navaa-varsi.

napakakku Li Ra 1. Ra (pirukas, mis küpsetati ja anti teenijatüdrukule töökohalt lahkumise puhul лепёшка, испекаемая по случаю окончания срока работы и ухода работницы); 2. fig. tööpalk выплата за работу; Li karjušillõ annõttii napakakku karjasele anti tööpalk (kätte); 3. fig. lõpuarve расчёт, увольнительная выплата заработанного; Li tšen ajõttii pois tüüssä, siiz nagrõttii: sillõ kuilee annõttii jo napakakku siältä kes aeti töölt minema, siis (seda) naerdi: sulle anti sealt millegipärast juba lõpuarve.

napa-keppi M Kõ nabakepp (lõimepalmikut hoidev kepp v. puu kangastelgedel, millel puudub lõimepakk палка, придерживающая плетеницу ниток основы в ткацком станке без навоя); Kõ pannaz letti napakeppiisee pannakse palmik nabakepi külge.

napa-mauttši P S =napavarsi.

napapata ~ napa-pata M 1. nabapott (pott paigastläinud naba ravimiseks) горшочек, банка (для лечения сошедшего с места пупа); napa-pata; panti pikkarain pata, luu-tükkü pantii nav̆vaa päälee i sen̆nee päälee koontalaa; koontala sütettii põlõmaa, pata lutisõttii päälee; tõmpaab vatsaa paa süämmee nabapott; pandi väike pott, luutükk pandi nabale ja selle peale takku; takk süüdati põlema, pott vajutati peale; tõmbab kõhu poti sisse (= tõmbab kõhunaha kummi); 2. fig. jupats (väikesekasvuline inimene) пупок (малорослый человек).

nap/ata Lu J (Kõ), pr. -paan Lu J, imperf. -pazin Lu -põzin Lu J 1. napsitada, purjutada, (viina) juua выпи/вать, -ть, пить (водку); Lu mõnikkaad i naizõt kõvassi napataa mõned naisedki napsitavad kõvasti; Lu vääräll teell, saottii, ku meez jääb nappaamaa (on) vääral teel, öeldi, kui mees jääb napsitama; Lu näväd on napattu nad on purjus; J nappõzin (juuvvõ) tervenäizee ŕumkaa makkat viinaa jõin terve pitsi(täie) magusat viina (= veini); 2. napsata, haarata цап/ать, -нуть, хватать, схватить; Lu elä nappaa kukkaa ära napsa lille; 3. napsata, (kergelt) lüüa (слегка) ударить, стукнуть; J lehtši lüüb leikisse, nappaab naĺĺassi rl. lesk lööb mängu pärast, napsab nalja pärast. – Vt. ka napsata, nipata, nokata, nopata, näpätä.

napavarsi M Lu napa-varsi J-Tsv. nabanöör, -väät (vastsündinul) пуповина (у новорождённого); Lu baapka siop tšiin napavarrõõ ämmamoor seob nabanööri kinni. – Vt. ka napa, napa-mauttši, navaa-varsi.

napa-vattsa M voki kruvi, voki saba (voki reguleerimiseks) завёртка, винт прялки (которым регулируется веретено); vok̆kii napa-vattsa voki kruvi. – Vt. ka nagriᴢ, napa.

napil/ka P M Lu I -k J-Tsv., g. -kaa P Lu J viil напильник; Lu napilkaakaa hiutõtaa sahoja, tširvejä, saksia viiliga teritatakse saage, kirveid, kääre; I napilkalla ih̆hoas sah̆haa viiliga teritatakse saagi; J napilkaa pää viili pea.

napilnik/ka M, g. -aa = napilka; anna millõõ napilnikka, miä õigõtan sah̆haa anna mulle viil, ma teen sae korda (= teritan sae ära).

napirteeᴅ vt. naaberti.

napjorstik/ka M, g. -aa M sõrmkübar напёр-сток; ävitin napjorstikaa kaotasin sõrmkübara.

naṕork/a M-Set., g. -aa oherdi, puur бурав, сверло.

nappa vt. napa.

nap/paa (J), pr. -an, imperf. -õn: -in J = noppia; tapõit täitä taŋkissa, napid nahka-pöksüissä rl. tapsid täisid kuue seest, noppisid nahkpükstest.

nap/pu Lu Ra J (Ja-Len. Li Ku), g. -uu Lu J Ku 1. nööp пуговица; Li enn õlti polusapoškõᴅ nappujekaa ennemalt olid nööpidega pool-

saapad; Lu miä repäzin napuu tšuutossa poiᴢ, siis piti õmmõlla takaas tõin nappu ma rebisin nööbi särgi eest ära, siis tuli õmmelda tagasi teine nööp; J tšiutoll vasuz on, a nappua bõõ särgil aas on, aga nööpi pole; Lu milt nappu lähs poiᴢ mul tuli nööp (eest) ära; Lu miä avvaan napud avõõ ma teen nööbid lahti; Lu silmät ku napuᴅ silmad nagu nööbid; J paa kaatsõd napulõõ, tšiire äviteᴅ pane püksinööp kinni, (muidu) kaotad (püksid) varsti (jalast); Lu napuu liŋkuᴅ nööbiaasad; Lu napuu vasusõᴅ nööpaugud; J nappu nigl nööpnõel; J nappu nenä nöbinina; 2. löök, hoop удар, толчок; J sai mokomaa napuu, jot ittšä nõizõb mälehtemä sai sellise hoobi, et mäletab eluaja; Lu pagana meez õllõiz antanu napuu kuri mees oleks andnud hoobi; ■ Ku d́i miä hänellᴀ̈ sellᴀ̈ samal sekuntt́śia ko näin, annoin napuu ja selsamal sekundil, kui ma (karu) nägin, andsin laengu. – Vt. ka napsu.

nappula vt. nippu-.

nappunigla Ra nööpnõel булавка.

napŕeska vt. naapreska.

naps/ata J -õt J-Tsv., pr. -aan J, imperf. -azin: -õzin J 1. (viina) juua, purjutada, napsitada пить (водку), выпи/вать, -ть; napsaab juuvvõ viinaa niku vett joob viina nagu vett; 2. napsata, (kergelt) lüüa (слегка) ударить, стукнуть. – Vt. ka napata.

naps/u Lu J-Tsv., g. -uu J 1. naps; viin стопка (водки); водка, выпивка; Lu meijee taatt tämä napsua suvaᴢ meie isa, ta armastas napsi (võtta); J juumm siiz ühe napsuu, saamm vähäize soojaa võtame (joome) siis ühe napsi, saame natuke sooja; Lu tämä napsua võtab üväss ta napsitab kõvasti; Lu isä on vähäizee napsua laajaa isa on veidi napsitaja; 2. löök, hoop удар; J laŋkõz maalõõ de sai lobasõõ mokoma napsuu, jot aha·h kukkus maha ja sai sellise hoobi otsmikule, et oi-oi! – Vt. ka nappu.

napsumeeᴢ Lu napsimees, napsitaja любитель выпить, выпивала; tämä on napsumeeᴢ ta on napsimees.

napsut/taa (J) -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J 1. lüüa, peksta, taguda удар/ять, -ить, бить, по-; сечь, вы-, колотить, по-; napsutti tõizõlõõ kõrvõt täünö andis (lõi) teisele vastu kõrvu; 2. (piitsa) plaksutada щёлк/ать, -нуть, хлест/ать, -нуть (кнутом, хлыстом, плёткой); siä tood naizõõ eneleeᴢ, a meilee vitsaa viŋguttajaa, nahkaroozgaa napsuttajaa rl. (tulevase võõrasema kohta:) sa tood naise endale, aga meile vitsa vingutaja, nahkpiitsa plaksutaja. – Vt. ka naputtaa.

napsut/õlla J -õll J-Tsv., pr. -tõlõn ~ -tõõn J, imperf. -tõlin frekv. ← napsuttaa; napsuttõlimm kõrvõt täünö naruzii poikiilõõ, de tulimm kottoo andsime Narvusi poistele vastu kõrvu ja tulime koju.

napu J-Must., g. navuu = ńapukka.

ńapukka Kett. S Lu Ra (J) napukk/a (J) -õ Li näpuk/ka Lu ńäpukka P (J) -k J-Tsv., g. ńapukaa Lu -aa J vistrik, murd. näpik прыщ; J kül siis tämä on lusti, kõig liitts on näpukkoiᴢ küll ta on siis ilus, (kui) kogu nägu on vistrikke täis; S ńapukaᴅ nõissaa tšihkumaa vistrikud hakkavad sügelema. – Vt. ka mätä-, nao-. – Vt. ka napu, napuška, ńäppu.

napurik/ko M Kõ naburikko Ränk M, g. -oo M (vilja)kuhi, aun, naber скирда, копна; M kuhilad õltii põllol, napurikot tehtii enääp tõukoviĺĺalõ, riigaa tüvenn tehtii, semperäss etti nurmõa nõistii tšüntämää, a viĺĺa õli riigaa tüvenn napurikkoᴢ, siin hot́ kui kaugaa näitä kuivaa i tapa hakid olid põllul, (aga) aunad tehti rohkem tõuviljale, rehe juurde tehti, sellepärast et põldu hakati kündma, aga (kui) vili oli rehe juures aunas, siin kuivata ja peksa seda (neid) kui kaua tahes; M sis ku väittääz riigaa tüv̆vee, siis tehäz napurikko, suur koko. napurikko on ümmärkõin, kuhjaa moodaa, ladvat kõik süäm̆mee poolõõ, i tätä ain sööpäütüttääs, tehäz ahtaapassi, etti saisõis pää kattaa mõnikkaalla vihgolla, niku kuhilallõõ pää, nii i napurikolõõ siis, kui (suvivili) veetakse rehe juurde, siis tehakse aun, suur hunnik. Aun on ümmargune, kuhja moodi, (vihkude) ladvad kõik sissepoole, ja seda aina kahandatakse, tehakse kitsamaks, et saaks pea katta mõne vihuga, nagu hakile (tehakse) pea, nii ka aunale; M vanarahvaz ain juoltii, što sis parapõz läheb viĺĺa vällää, kui saap tämä seisua naburikkoza vanarahvas ütles ikka, et siis tuleb tera (rehepeksul) paremini (viljapeast) välja, kui (vili) saab nabras seista.

napuska vt. ramo-.

napus/saa: -sa J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J kinni nööpida застёгивать, застегнуть; napus millõ tšiutoo kagluᴢ nööbi mu(l) särgikaelus kinni.

napuš/ka M Ra J-Must. -k J-Tsv. ńapuš/ka (Li) -k J-Tsv. naapuška Ra ńäpuška K-Ahl., g. napuškaa ~ -kaa J naapuškaa Ra = ńapukka; M üppääp pikkarain napuška, täm̆mää eezaikaa puhkaad vai rep̆pääᴅ, i senessä pikkaraizõssa tuõp suur tšip̆põa tekib väike vistrik, teed selle enneaegselt katki või rebid puruks, ja sellest väikesest tuleb (siis) suur paise; M nõis napuška kaglaasõõ vistrik tuli (tekkis) kaela peale; J napuškoi liitts täünö vistrikke nägu täis; M vih̆hain napuška vihane (= põletikuline) vistrik. – Vt. ka mätä-, võima-.

naput/taa Li -ta J-Tsv., pr. -an Li -õn J, imperf. -in J 1. nööpe ette õmmelda приши/вать, -ть пуговицы; J va naputõŋ kamaĺikaa de saat päälee pann õmblen ainult jakile nööbid ette ja võid selga panna; 2. lüüa, peksta, taguda, nahutada удар/ять, -ить, бить, по-; J naputti kõrvõt täünö andis (lõi) vastu kõrvu; Li vihma saaʙ, raputaʙ, meez naissa naputaʙ vihma sajab, raputab, mees naist nahutab. – Vt. ka napsuttaa, napsutõlla.

naro·šn/a L -o J meelega, kiusu pärast; naljatades, naljatamisi; teeseldes нарочно; шутя; притворяясь; L naro·šna tšüsüväᴅ kiusu pärast küsivad; J naro·šno pliiškõzin lobasõ, a tämä nõisi itkõma lõin naljatamisi (talle) vastu otsaesist, aga tema hakkas nutma; J võtti se meez naro·šno kooli võttis see mees (kätte ja) teeskles surnut.

narrasõna Lu pilke-, narrimis-, sõimusõna насмешка, ругательство, издевательство (словесное); maho pari, se on niku narrasõna (lastetu abielupaari kohta öeldakse:) aher paar, see on nagu pilkesõna. – Vt. ka narri.

narra/ta P, pr. -an P, imperf. -zin P narrida, narritada дразнить; elä narraa koiraa ära narri koera!

narr/i J-Tsv., g. -ii = narrasõna.

narri/a L P M Po Lu Ra J (S Li Ku) -aɢ (I), pr. -n L M Lu Ra J, imperf. -zin L P M Po Lu J 1. narrida, narritada, pilgata дразнить, насмехаться; L mitä nämä sinua narrivaᴅ mis nad sind narrivad?; Lu tämä minnua narris suut-silmät täünä ta pilkas mul suud-silmad täis; J liivtšülää nõmad narrittii jõgõperää nõmia bombo Liiv-tšülä omad (= Liivtšülä elanikud) kutsusid pilkamisi Jõgõperä omi b-ks; 2. laimata, põhjata, teotada клеветать, оговаривать; поносить, порочить; J ämme ilm süüt narrib mińńaᴢ ämm laimab ilma põhjuseta oma miniat; J naapurid on riijoz de narrita tõin tõiss naabrid on riius ja põhjavad teineteist.

narri-nimi J pilkenimi прозвище.

narskõ/i P, g. -i adj. narva, Narva нарвский; siel narskõil värjil issuvad mehed opõziil selläs kahyõ puolii värjiitä seal Narva väravail istuvad mehed hobuste seljas kahel pool vära-vaid.

narvaznik/ka M, g. -aa narvalane нарвитянин.

nasak/ka M, g. -aa M kratt, диал. носак (сказочный огненный змей, служащий человеку и носящий ему всякое добро); nasakka kantõ dobraa kratt kandis varandust (kokku).

naśekko·omo/i K, g. -i 1. putukas насекомое; 2. elukas, olend тварь, существо; a tšärppä mokom on naśekko·omoi mokoma niku katti on aga kärp on niisugune elukas, on niisugune nagu kass.

nasik/ko Ra J, g. -oo Ra J pärg венок; Ra ruiskukass lahzõt teh́h́ää pähee, ümper pää nasikoᴅ rukkililledest teevad lapsed pähe, pea ümber pärjad; J pulmlaizõd on ehtistü lustissi, kõig linttiiᴢ ja nasikkoiᴢ pulmalised on ilusasti ehitud, kõik lintides ja pärgades; Ra risil on siottu varnikka, i nasikko pantu ristil(e) on seotud mälestusrätt ja pandud pärg.

nasmork/ka P, g. -aa P nohu насморк.

naso/sa: -ᴢ Lu, g. -zaa Lu õhupump насос; rulla meni üli mehessä, sis ku rullassa üppäz mašinista, võtti senee nasozaa i katšatti vozduχaa i meez nõiz üleeᴢ (tsirkusetriki kohta:) (tee)rull läks mehest üle; siis hüppas (tee)rullilt juht (masinist), võttis selle pumba ja pumpas (mehele) õhku (sisse) ning mees tõusis üles.

nastass/e Lu, g. -ee = nastassi; nastasse õli lampaijee praaznikka anastasiapäev oli lammaste püha.

nastasse/i Kõ, g. -i = nastassi; pihlaalaa lähteelee veetii lampaa pääd da jalgad nastasseinn anastasiapäeval viidi lambapead ja -jalad Pihlaala allikale.

nastassej/a I, g. -aa = nastassi; nastasseja õli lampai praaznikka anastasiapäev oli lammaste püha.

nastass/i K L, g. -ii anastasiapäev, nahtsepäev (29. X) Анастасиин день; K nastassi õli lampaa päivä anastasiapäev oli lammaste päev (lamba päev).

nast/assia K L P J -õssia (J-Tsv.), g. -assia L P 1. anastasiapäev, nahtsepäev (29. X) Анастасиин день, Настасьин день; J meemme nastõssian pärnispääle võõrõzii läheme anastasiapäeval Pärspääle võõrusele; L vasuo nastassia anastasiapäeva eelsel päeval (= vastu nahtsepäeva); P nastassia päiväl uomnikko päiväss mennäss sis pihlaalaa tšasovnalõ anastasiapäeva hommikupoolikul minnakse siis Pihlaala kabelisse; L nastasia päivällä, se on sütšüzüllä .. jõka talo lõikkaz boranaa i lihaa sei kotonna, lõunaa piti, nastassia lõunat kutsuttii anastasiapäeval, see on sügisel .. iga talu tappis oina (= igas talus tapeti oinas) ja liha sõi (= söödi) kodus, pidas (= peeti) lõuna, kutsuti anastasia lõuna; L nastassia risiᴅ anastasia ristid (neli kiviristi küla taga, mille juurde viidi oinapealuud); 2. püha Anastasia святая Анастасия; P luvatass sis ko tšell eväd mene etezii žiivatta, iezä nastassiat tševääl vai sütšüzün: miä lupaan vid́d́ä nastassialyõ lampaa pääd da jalgaᴅ tõotatakse siis, kui kellelgi ei edene loomad, enne anastasiapäeva kevadel või sügisel: mina tõotan viia Anastasiale lambapead ja -jalad.

nastassiapäivä J anastasiapäev, nahtsepäev Анастасиин день; pärnäspääll peettii nastassiapäivää Pärspääl peeti nahtsepäeva.

nastav/leńńa: -leńńõ ~ ĺeńń J-Tsv., g. -leńńaa J õpetus(sõnad), juhatus наставление, увещание; kuuntõõ izäz nastavĺeńńaa de elä üvässi kuula oma isa õpetust ja ela hästi; lähtez lugõtti lahsiilõ pittš nastavleńńõ ära minnes loeti lastele pikki õpetussõnu.

nastoik/a Lu, g. -aa nastoika, viinaleotis настойка; toomi-marjaa pannaa viinaa sekkaa, teh́h́ää nastoikaa; ku on süä-tauti, siz juuvvaa, on üvä lekarstva toomingamarju pannakse viina sekka, tehakse nastoikat; kui on kõhulahtisus, siis juuakse, on hea arstim.

nastõssia vt. nastassia.

nasõvõ/i (I), g. -i nina- носовой; herra antõ d́eŋgaᴅ, i sai poj̆juu tšääri nasõvõisõõ rättee i pani kormunaa (muinasjutust:) härra andis raha ja sai poisi, keeras ninarätikusse ja pani tasku.

našatõ/ri: -ŕ J-Tsv., g. -rii J nuuskpiiritus нашатырный спирт; ann našatõria nuuzgõt, võip tuõb meelee anna nuuskpiiritust nuusata, võib-olla tuleb meelemärkusele.

našatõrno/i J-Tsv., g. -i nuusk- нашатырный; našatõrnoi pirttu nuuskpiiritus.

našeinik/ka M, g. -aa kuljused нашейник, ошейник с бубенцами. – Vt. ka pulma-.

našif/ka: -k J-Tsv., g. -kaa J sõjaväelase auastmepael нашивка (на мундире); med́d́ee poik jo on saanu fetfeebeelii našifkõt pihalõõ meie poeg on juba saanud veltveeblipaelad õlale.

nažofk/a M, g. -aa M käsisaag ножовка; miä sah̆haan nažofkaakaa ma saen käsisaega.

nato Kett. K L P Pi Ke M Kõ Lu Li Ra J I, g. naoo Kett. M Lu Li Ra J nahoo Pi Ke 1. nadu, meheõde золовка, сестра мужа; Kõ I meh̆hee sõzar on nato ~ Li mehee sõzar on nato mehe õde on (naisele) nadu; P tšütü on niku velli, nato on niku sõzar küdi on nagu vend, nadu on nagu õde; L nuorikka õssi naolyõ kaunii vüö kiiskoikaa pruut ostis naole punase tupsudega vöö; J vellet sirkutõttii sizossi, vellää naizõd naossi rl. vennad kutsusid hellitamisi õekeseks, vennanaised naoks; 2. käli, naiseõde свояченица; Li mehelle naizõõ sõzar toož on nato mehele on naise õde samuti n. (= käli).

natša/i P, g. -i jootraha чаевые (деньги); päivää väitiᴅ, õhtagon mõizanikka antõ natšai (kogu) päeva vedasid, õhtul mõisnik andis jootraha.

natš/a·ĺnik/ka: -k I, g. -aa ülemus начальник; milleneid natša·ĺnikk õli tapõttus sinneɢ mingi ülemus oli seal tapetud.

natšij/a Ke-Set., g. -aa = nattšia.

nat/ta K P M Lu Ra, g. -aa P nat̆taa M 1. sg., pl. tatt, murd. natt сопли; M natta valub nenässä tatt valgub ninast; M nuuskaa natta vällää nuuska nina puhtaks (nuuska tatt välja); M meez meni teetä möö, viskas tintikkaa tee servää. natta (Set. 16) mõist. mees läks mööda teed, viskas kuljuse tee serva? – Tatt; M pühi nenä, näd lazõd natad niku õhjad uulia möö pühi nina (puhtaks), näe, lased tati nagu ohjad huuli mööda (alla vajuda); M opõzõll natat tultii nenässä hobusel tuli natta ninast; M lahzõll on nenä nattaza lapsel on nina tatine; 2. Lu meremuda, -kõnts морская тина, морской наносный ил; 3. (mere)lemmel [?] ряска (в море) [?]; Lu merezä kazvob natta, on niku villa vee päällä meres kasvab lemmel, on nagu vill vee peal. – Vt. ka meri-.

nattanenä M Kõ Lu Ra 1. subst. tattnina (tatise ninaga laps) сопливец (насморочный ребёнок); M voi siε nattanenä oh sa tattnina!; M nääd miltin nattanenä, natturi, laskõnnu niku õhjad üli uulõõ nataᴅ näe, milline tattnina, lasknud tati nagu ohjad üle huule; 2. fig. tattnina, nolk, plika соплив/ец, -ица, молокосос, простор. сопляк; M näd veel nattanenä, a jo pojojõkaa tšäüʙ näe, alles tattnina, aga juba käib poistega; 3. Kõ fig. tuhnus, lollpea глупец, простор. сопля, дурак. – Vt. ka niisnenä.

natta/nõ ~ -n P, g. -zõõ tatine сопливый; lahzõll on nenä nattan lapsel on nina tatine.

nattši/a M-Set., g. -a takjas репейник, лопух. – Vt. ka natšija.

nattur/i M, g. -ii subst., adj. tattnina сопливец; сопливый; tämä on natturi, nenässä tuõb natta ta on tattnina, ninast tuleb tatt; ai mii natturi pojokkõin, lazzid uulii päälee niku õhjaᴅ oi missugune tattnina-poisike, lasksid tati nagu ohjad huulte peale; natturi inehmin tatine inimene.

nau/ha Lu Li (K-Al.) ńauha M -h Ra J, g. -haa Li J 1. pael шнур, подвязка; Li nauhoiss sait tõmmata senee kotikoo šuppuu paeltest said selle kotikese (suu) kokku tõmmata; M riv̆vaa ńauhaᴅ õltii pletitettü kõlmõlla tšeillä, nii kas̆saa moodaa sääremähise paelad olid punutud kolme keermega, niiviisi patsi moodi; Li takkaa õllaa pollee nauhat siottu tšiin taga on põllepaelad kinni seotud; Lu Ra pollee nauhaᴅ põlle paelad; Lu alõtsõõ nauha labakinda pael; J sukaa nauh sukapael; Lu poštanikkojõõ nauhõᴅ aluspükste paelad; 2. (voki- v. purje)nöör шнур (прялки, паруса); J viska vokii veerolõõ nauhõt päälee viska vokirattale nöörid peale; Li seilill on boomissa nauhaᴅ, neĺĺä vai viiz räätüä purjel on poomi küljes nöörid, neli või viis rida. – Vt. ka kassa-, ripa-, sukk-, sääri-.

ńaukk- vt. ka ńäukk-.

navaa-varsi J-Tsv. = napavarsi.

nav́e·rn/o K Ku -a I tõenäoliselt, arvatavasti, kindlasti наверно; K nav́e·rno lieb uokõab leipä tänävuon tõenäoliselt tuleb leib (leivavili) tänavu odavam; I herra i duumaaʙ: nav́e·rna puuttu se mazurikka i ärdžää vei härra mõtlebki: arvatavasti sattus (siia) see suli ja viis härja (ära).

navolotška vt naavolotška.

ne¹ K-Al. L P M Kõ Lu Li J I (Kett. K) nee Al. K M Kõ Lu Ra J I nie P neᴅ K L P M Lu Li neeᴅ Al. K U M Kõ Po Lu J I nieᴅ K U ned ~ nätt ~ neede Kr, g. ned́d́ee K M I neij/ee Lu Li -jee Li nejjee Ra ninn/ee K M -ie L P need эти; P mikä jäi siglaa päälie, ne õlivad lesemeᴅ mis jäi(d) sõela peale, need olid keed; M ned́d́eek raakoijeekaa tšütettii nende hagudega tehti kütist; J vass neill päiviill piin tširvess tšäeᴢ, de nütt kuhõlõõ on ävinnü alles hiljuti (neil päevil) hoidsin kirvest käes, aga nüüd on kusagile kadunud. – Vt. ka noo¹, nämä.

ne² Kr ei, mitte не; ne üśse bantand keegi (ükski) ei andnud.

ned vt. ne¹.

neddele vt. nätelä.

neddre vt. nõdra.

ńedosta/tka: -tkõ J-Tsv., g. -dgaa J puudus, nappus недостаток; tuli leivess ńedostatkõ tuli leivast nappus (kätte).

nee, neeᴅ vt. ne¹.

neede vt. ne¹.

neeglᴀ vt. nigla.

neeglmato vt. nigla-mato.

neegloi/ssᴀ (Ku), pr. -ʙ, imperf. -zi: -ᴢ Ku nõelata, salvata жалить, у-, укусить; d́i esimäizel päivää koera neegloiz mato ja esimesel päeval nõelas koera madu.

neegr/a ~ negra Lu ńegr J-Tsv., g. -aa Lu ńegraa J neeger негр; Lu kõns on veel jää merel, siis kõikkaa kõvõpõssi inemin päivütüʙ jääl, siiz õllaa niku neegraᴅ kui on veel jää merel, siis kõige rohkem (kõvemini) päevitab inimene jääl, siis ollakse nagu neegrid.

neellä [?] (Kr), partits. nielent Kr (alla) neelata прогл/атывать, -отить (orig.: verschlingen, verschlungen).

neel/u J, g. -uu J (mõrra v. rüsa) neel e. pujus (kalade tagasipääsu takistav, sissepoole ahenev lehter) горло, ушинок (внутренняя воронка у верши и мерёжи); siin on esimein neelu siin on (rüsal) esimene neel; rüzäll ja mõrrõll piäb õll neelu rüsal ja mõrral peab olema neel; neelukaa mõrt neeluga mõrd.

neem/i Kett. K-Ahl. M Kõ Li I niemi (M-Len.), g. -ee M I 1. heinamaa, niit; rannaheinamaa, -niit, luht луг, покос, пойма; заливной луг, луговой покос; M neemi on niittü maa niit on heinamaa; Kõ neemi, tšev̆vääll, ku vesi meeʙ, jääb vee al̆laa kevadel, kui on suurvesi (kui vesi läheb), jääb luht vee alla; I meemmä neemilee, lüümää einää läheme luhtadele, heina niitma; I meilä neemiä lüüti jõğgõõ rannaza meil niideti luhtasid jõe kaldal; 2. K-Ahl. neem, maanina мыс, коса. – Vt. ka tšivi-.

neeminiittü Kõ (I-Len.) neemi-niittü M luhaheinamaa луговой покос, пойма; M neemi- niittü, jõğgõõ rannaᴅ luhaheinamaa, jõekaldad; M neemi-niittü, üvä einämaa luhaheinamaa, hea heinamaa; I neeminiittülöillä kazvavat meilä rohot: osokka, metla .. (Len. 285) luhaheinamaadel kasvavad meil (mitmesugused) rohttaimed (rohud): tarn, kastehein ..

neep/pa Li, g. -aa nep (uus majanduspoliitika) нэп (новая экономическая политика); se õli neepaa aikaa see oli nepi ajal.

neessä vt. rihen-.

ńeešto J kas mitte, ehk может; ńeešto nuuzgõt tubakkaa kas mitte nuusata (nuusk)tubakat?

neezä vt. rihen-.

ńeežno/i J-Tsv., g. -i J õrn, õhuke нежный, тонкий; kats mi ńeežnoi mat́eri, niku silkki vaata, milline õrn riie, nagu siid; elä han ńeežnoiss sitsass õmpõ artšipäiviiss tšiuttoa ära ometi õhukesest sitsist õmble argipäevasärki.

neft/i J-Tsv., g. -ii J nafta нефть; neftiä saavva maass naftat saadakse maa seest (maast).

ńegr, negra vt. neegra.

neijen vt. nähä.

neit/e K-Ahl. R-Reg. -ä R-Reg., g. ned́ee K = neito; K neite on regee sisäzä. mi se on ned́ee parmaila (Ahl. 107) rl. neiu on rees (ree sees). Mis on neiu süles?

nei/ti [< sm?] R-Lön., g. -dii = neito; neiti on tare sisäsä, neiti kuob kultavöötä (Lön. 718) rl. neiu on toas (tare sees), neiu koob kuldvööd.

nei/to Ra J, g. -joo Ra neiu, neid, neitsi девушка, девица; J kui miä kazvolin kanainõ, nõizin neito noorikkõinõ rl. kui ma kasvasin, kanake, sirgusin, neiu nooruke; J neĺĺe neitoa üφtee kuppii kussaa. lehmää nänneᴅ mõist. neli neitsit kusevad ühte koppa? – Lehma nisad.

neit/süᴅ Kett. K L P M J (R-Eur. R-Reg.) neütsüᴅ K Нейджютъ Tum. Неицю́ть Pal.1, g. -tsüü Kett. L P 1. neiu девушка, девица; P meill on uhkõad neittsüüᴅ meil on uhked neiud; 2. (püha) neitsi (cвятая) дева; L tulõ pühässä neittsüüssä maarjassa (loitsust:) tule pühast neitsist Maarjast; 3. mõrsja, pruut невеста; P neittsüeni ainagoni neitsüd ainago anõni rl. mu mõrsja, mu ainus, mõrsja, mu ainus hani; M nõizimma möö neitsüttä kaivolõõ veemää (pulmakomme:) hakkasime (me) mõrsjat kaevule viima; 4. minia невестка; K tere juvva, poikani i neitsüᴅ rl. terviseks, mu poeg ja minia!; M kase on med́d́ee neitsüᴅ see on meie minia; J üφs vana ińiehmiin juttyõb neittsüülyõ, siε ernei ed irmuttannuᴅ, ko panit tšihumaa üks vana inimene ütleb miniale: sa ei hirmutanud herneid, kui panid keema (= ei lisanud keevatele hernestele külma vett).

neitsük/ka K-Ahl., g. -aa = neito.

neits/ükkainõ: -ükkainee K-Ahl. -ükkein (R-Lön.) -ükkäin (Lu-Must.) -ukkõin (P), g. -ükkaizõõ = neito; P tulõvad nellä neitsukkõissa rl. tulevad neli neiut.

neit/tso [?] (J), g. -soo [?] = neito; nellä neitsua [sic!] ühtee kuppii kussaa – lehmää nänneᴅ mõist. neli neitsit kusevad ühte koppa? – Lehma nisad.

neit/tsü: -sü K-Ahl. (K-Al.), g. -süü K-Al. mõrsja, pruut невеста.

neitä vt. neite.

neitü/ne J, g. -zee dem. neiuke девушка; mihee maata neitüzellee rl. milleks maad neiukesele?

nekrut/ti P Ra J ńekrutti M, g. -ii P Ra J ńekrutii M nekrut рекрут; Ra ennee laulottii nekrutillõ, ku õltii saattamaᴢ ennemalt lauldi nekrutile, kui oldi saatmas; J nekruttiijõ võttõmin nekrutiks (nekrutite) võtmine; P nekrutii laulu nekrutilaul.

neku vt. niku.

neldi vt. nellä.

neĺ/d́ikko Lu Li (Ra) -dikko (J) neld́ikko Lu Li neldikko J-Tsv., g. -d́ikoo Lu Li Ra nel/-d́ikoo Lu -dikoo J setverik, veerik (endisaegne mahumõõt 26,2 liitrit) четверик (старинная мера в 26,2 литра); Li neĺd́ikookaa mitattii viĺjaa setverikuga mõõdeti vilja; Li kappa on pool neĺd́ikkoa, nellä neĺd́ikkoa pantii kottii, a neĺd́ikko on kahs kappa kapp on pool setverikku, neli setverikku pandi kotti, aga setverik on kaks kappa; Lu kahõsa neld́ikkoa se on kuĺa kaheksa setverikku, see on kuli; J kottis tait on neldikoo määräiŋ kagraa kotis on vist (veel) veeriku jagu kaera; Lu neĺd́ikko botška, mitattii viĺjoja setverik-tünn, (sellega) mõõdeti vilja.

neld́ä vt. nellä.

nelg, neĺg vt. nellä.

nelges vt. nelläiᴢ.

nelje vt. nellä.

nelik/ko M-Set. (Ränk), g. -oo külimit, (külvi)-vakk севалка, лукошко (Set. orig.: vakka). – Vt. ka tšülvü-.

neljä vt. nellä.

neljätšümmeet vt. nellätšümmettä.

nelke vt. nältšä.

nelle, neĺĺe vt. nellä.

neĺĺe-nurkkõin vt. nellänurkkõin.

neĺĺes-päive, neĺĺes-päivä vt. nelläispäivä.

nelleᴢ, neĺĺeᴢ vt. nelläiᴢ.

nelli vt. nellä.

nellii L M Lu neli; neljakaupa четыре; по четыре; L braatšinoit piettii kõlmii, nellii, viizii päivii külapidu peeti kolm, neli, viis päeva; M tehtii kupoja paĺĺo, saattoi kõlmii, nellii (hao)-kubusid tehti palju, hunnikut (hunnikuid) kolm, neli; Lu õsõttii miskoi kõlmii, nellii ühzii osteti kausse kolme-, nelja-, ühekaupa.

neĺĺik/ko Lu, g. -oo Lu neli (kaardimängus) четвёрка (в карточной игре).

neĺĺi-nurkikko J-Tsv. nelinurk четвероугольник, четырёхугольник.

nellinurkkain (Ku-Len.) = nellänurkkõin; nellinurkaizes tuvas (Len. 292) nelinurkses tares.

nellis/ee Kett. -ie P neli korda четырежды.

nellkümment vt. nellätšümmettä.

nellteischkümm vt. nellätõššõmõtta.

nelltšümmeᴅ vt. nellätšümmettä.

nelltõiššõmat vt. nellätõššõmõtta.

nel/lä vdjL K R L P M S V Po Lu J I -ĺä K-Ahl. V neĺĺä P Ke M Kõ Lu Li J I Ku ńellä M-Set. Ku -d́ä vdjI I Ko Kl -jä vdjI (Lu) -le (J) neĺĺe J -li Kett. J -g ~ neĺg ~ -je ~ -di Kr Не́лле K-reg.2 Не́лïе Ii-reg.1 Нелïя Pal.2 Нелли ~ Не́ли ~ Нели Tum., g. -lää P Lu -ĺää K neĺĺää P M Lu neli четыре; K nellä meessä sõisovad ühee šĺääpii alla, mikä se on. lauta mõist. neli meest seisavad ühe mütsi all, mis see on? – Laud; P lõikkaa õuna nellää lohkoo lõika õun neljaks lõiguks; Lu õpõn nelläl jalkaa kompasuʙ, a inemin jo sõnalta vs. hobune komistab neljal jalal, aga inimene juba sõnalt; Lu tšäüb nellill jalkaa käib neljal jalal; L nuorõd nõisivad nelläll tšättä juomaa (pulmakomme:) noorpaar hakkas neljal käel jooma; K nelĺä tšümmeetä ~ Нелли чюммендъ Tum. nelikümmend; P rihez nelläz nurkkõzõᴢ rl. toas nelinurkses; Lu maaentšäüz ain on nellän pään taevaminemispüha on alati neljapäeval.

nelläaarain M neljaharuline четырёхзубчатый; valoaŋko on kõmaarain i nelläaarain sõnnikuhang on kolmeharuline või (ja) neljaharuline.

neĺĺägantiliin P neljatahuline четырёхгранный; P õzraa õli kahs sorttii, ühz õli kahzgantiliin, tõin õli neĺĺägantiliin otra oli kaks sorti, üks oli kahetahuline, teine oli neljatahuline. – Vt. ka kahzgantiliin.

nelläispäivä M nelläspäivä K L M S Lu Li I neĺĺäspäivä M-Set. Lu Li neĺĺäs-päive ~ neĺĺes-päive J-Tsv. neĺĺes-päivä Ku Неллисъ пейва Tum. neljapäev четверг; K nelläspäivä õli üvä päivä neljapäev oli hea päev; I nellämpäänää i vijjempäänä neljapäeval ja reedel.

neĺĺäistõššõmõᴢ M nellästõ·iššemõᴢ Lu nel-lästõ·ištšümneᴢ J neljateistkümnes четырнадцатый; M neĺĺäistõššõmõs tšisla neljateistkümnes kuupäev; Lu mill õli nellästõ·iššemõz vooᴢ ma käisin neljateistkümnendat (elu)aastat (mul oli neljateistkümnes aasta). – Vt. ka neĺĺätõššõmõᴢ.

nel/läiᴢ Kett. K L M Kõ Lu Ra neĺĺäiᴢ K -läize K-Set. -lääᴢ U M Lu I neĺĺääᴢ M Lu J -läᴢ Kett. P Ke M Lu I (Ja) -ĺäs K-Ahl. -leᴢ Pi J neĺ/ĺäᴢ Li J-Tsv. (M-Set.) -läs M-Set. ĺeᴢ J-Tsv. nelges Kr Неллисъ Tum., g. nellätt/omaa Kett. K I neĺĺättomaa M -ämää K nellett/emää Lu -õmaa ~ neĺĺettemä J neljas четвёртый; M neĺĺättomalla öötä tuli tütterikko akkunaasõõ (muinasjutust:) neljandal ööl tuli tütarlaps aknale; M mill lehmä nellättä vazikkaa leeʙ mul toob lehm neljanda vasika (= mul tuleb lehm neljandat korda lüpsma); M viistõššõmõtt minuttia nellättä tunnia (kell on) veerand neli, (käib) viisteist minutit neljandat tundi; Lu neĺĺääz õsa neljandik; J neĺĺäs (~ neĺĺes) päiv neljapäev.

neĺĺäkaŋkainõ Li adj. neljast kangalaiusest (koosnev) в четыре ширины (о материи, ткани); neĺĺäkaŋkainõ jupka neljast kangalaiusest seelik.

neĺĺäkannikko ~ nelläkannikko Li nelinurk, ristkülik; neljakandiline, ruudukujuline четырёхугольник, прямоугольник; четырёхугольный, квадратный. – Vt. ka nellänurkikko.

neĺĺäkarvõin Li neljavärviline четырёхмаст-ный, -шерстный, -цветный; neĺĺäkarvõin katti, tširjavõ katti neljavärviline kass, kirju kass.

nellälaitõn Lu neljalaidne, nelja laia e. külglauaga (paat) с четырьмя набоями, планками (о лодке).

nellänurkikko Li nelinurk; nelinurkne, nelja-

nurgeline четырёхугольник; четырёхугольный; õltii kõltõizõd laastofkõt kassin, kainnall, mokom nellänurkikoᴅ, i õltii kauniid laastofkõd mõnikkailla olid kollased kaenlakiilud siin, kaenla all, niisugused nelinurksed, ja mõnel olid punased kaenlakiilud. – Vt. ka neĺĺäkannikko.

nellänurkkainõ (I) = nellänurkkõin; puizõᴅ kirstuᴅ, nellänurkkaizõᴅ, pääle katto õli tehtüɢ puust (rõiva)kirstud, neljanurgelised, peale oli tehtud kaas.

nellänurkkinõ Lu = nellänurkkõin; ku tukattii, siis sõpa pantii pääl, nellänurkkinõ sõpa kui (aganahautamistoober) kaeti kinni, siis pandi riie peale, nelinurkne riie.

nellänurkkõin M neĺĺänurkkõin M Li neĺĺe- nurkkõin (J-Tsv.) nelinurkne, neljanurgeline четырёхугольный; M grooχotti õli nellänurkkõin suur mokoma sari oli neljanurgeline, niisugune suur; Li kagla räted õltii šolkkaizõᴅ, neĺĺänurkkõizõᴅ kaelarätid olid siidist (siidised), nelinurksed; M neĺĺänurkkõin tšülvüvakka neljanurgeline külvivakk. – Vt. ka nellinurkkain, nellänurkikko, nellänurkkainõ, nellänurkkinõ, neĺĺänurkkõlin, nellänurkkõn.

neĺĺänurkkõlin Lu = nellänurkkõin; enne tehtii tohoss koššo, tämä on neĺĺänurkkõlin, daaže vettä piti, seneekaa on üvä vettä juuvva ennemalt tehti tohust karp, see on neljanurge-line, isegi vett pidas, sellega on hea vett juua.

nellänurkkõn P = nellänurkkõin.

nelläraittiin M neljarealine, neljas reas olev четырёхрядный, в четыре ряда; riiga õli nelläraittiin rehi oli neljarealine (= pekstav vili oli neljas reas rehealuses maas).

nellärattain M neljarattaline, nelja rattaga четырёхколёсный; vaŋkkuri õli nellärattain vanker oli nelja rattaga.

nelĺäs, neĺĺäs, neĺläs vt. nelläiᴢ.

ńeĺĺäsataa M-Set. nelläsat̆taa M nelisada четыреста.

neĺĺäs-päive, neĺĺäspäivä, nelläspäivä vt. nelläispäivä.

nellästšümmene/iᴢ ~ -izõ K-Set. -s M-Set. nelläštšümmenäᴢ Li = neĺĺätšümmeneᴢ.

nellästõ·iššemõᴢ, nellästõ·ištšümneᴢ vt. neĺĺäistõššõmõᴢ.

nelläᴢ, neĺĺäᴢ vt. nelläiᴢ.

nellätellee M neljakäpukil на четвереньках; umalaza, näd nüᴅ nellätellee meeʙ (on) purjus, näe, nüüd läheb neljakäpukil.

nellätessee M 1. neljaks, nelja ossa на четырёх, на четыре части; lõikkaa leipä nellätessee lõika leib neljaks; 2. neljakäpukil на четвереньках; sis tämä röömikolla·a meni niku lahzõᴅ nellätessee jalgoo i tšäz̆zii siis ta läks roomates nagu lapsed (käivad) neljakäpukil, jalgade ja käte abil.

nelĺätoššamas vt. neĺĺätõššõmõᴢ.

nelĺätoššamatta vt. nellätõššõmõtta.

neĺĺätšezzee Ra = neĺĺäätšezzee; neĺĺätšezzee pelattii karttia neljakesi mängiti kaarte.

neĺĺätšümmeneᴢ (M) nellätšümmeeᴢ Lu nelĺä-tšümmees K-Ahl. neljakümnes сороковой; Lu maaentšäüz on nellätšümmees päivä perrää enipäivää taevaminemispüha on neljakümnes päev pärast lihavõtteid.

nellätšümme/ttä K M I (Lu) neĺĺätšümmettä M Kõ (Lu) -tt M -ᴅ U M neĺĺätšümmeᴅ Lu nell-tšümmeᴅ J neĺtšümme/ttä ~ -tt M -ᴅ Li J nel-tšümme/tt Lu Ra -ᴅ Lu neljätšümmeet J-Must. nellkümment Kr Нелли чюммендъ Tum. nelikümmend сорок; M meestreŋgilõõ mahzõttii nellätšümmettä rubĺaa suvõss sulasele maksti nelikümmend rubla suvest.

nellätõššõmõᴢ: nelĺätoššamas K-Ahl. nel-lätõ·iššümmeneᴢ (Lu) = neĺĺäistõššõmõᴢ; Lu õlin saksaa sõaz nellätõ·iššümmenelle voovvõllõ olin Saksa sõjas (= I maailmasõjas) neljateistkümnendal aastal.

nellätõššõmõtta ~ neĺĺätõssõmõtta M nellätõ·ššõmõtta K nelĺätoššamatta K-Ahl. neĺĺätõištšümmettä ~ nellätõiššümmet ~ neĺĺätõiššumõᴅ ~ neĺtõiššumõᴅ ~ neĺtõ·iš-šumõᴅ ~ neĺtõššõmõᴅ Lu nelltõiššõmat Lu neĺtõiššõmõᴅ Li nellätõišimmatta Kõ-Len. nellteischkümm Kr Нели те чюмендъ Tum. neliteist(kümmend) четырнадцать; K nellätõššõmõtta entšiä õli periezä neliteist hinge (= inimest) oli peres; M mõnikkaal sigal on i neĺĺitõššimii nännii mõnel seal on ka neliteist nisa; Lu neĺĺätõištšümmettä vootta õli ku kooli neliteist aastat oli (vana), kui suri; Lu neĺtõiššumõᴅ tunnia kell neliteist; Kõ tuhatta ühessäsataa nellätõišimmatta vootta (Len. 219) tuhande üheksasaja neljateistkümnendal aastal.

neĺĺää P Lu Li nellää I = neĺĺäätšezzee; Lu tüü neĺĺää tulitta te tulite neljakesi; P vieretettii kanaa munõi, kahõõ, kõlmõõ tšezzie, neĺĺää tšezzie veeretati kanamune, kahekesi, kolmekesi, neljakesi.

nellääᴢ, neĺĺääᴢ vt. nelläiᴢ.

neĺĺäätšezzee M neljakesi четверо, вчетвером; möö meemmä neĺĺäätšezzee meie läheme neljakesi. – Vt. ka neĺĺätšezzee, nellää.

neltšümmeᴅ, neĺtšümmeᴅ, neltšümmett, neĺtšümmett, neĺtšümmettä vt. nellätšümmettä.

neĺtõiššumõᴅ, neĺtõ·iššumõᴅ, neĺtõiššõ-mõᴅ, neĺtõššõmõᴅ vt. nellätõššõmõtta.

ńemo/i K L vdjI, g. -i tumm немой.

ńemt/sa K L P S (Kett. M J-Tsv.) -s M nemtsa Ja-Len. (Kõ-Len. V), g. -saa S nemtsaa V sakslane нем/ец, -ка; K frovva õli ńemtsa proua oli sakslane; M juoltii i ńemtsaᴅ, a enäpää juoltii saksaᴅ (sakslaste kohta) öeldi ka n-d, aga rohkem öeldi s-d; S ńemtsad õltii suuttunuuᴅ, kui neitä lähetettii siit tšüläss vällää sakslased olid vihased, kui neid saadeti siit külast välja; V ku sõta õĺi nemtsaakaa kunikaa aikaa kui oli sõda Saksamaaga (sakslasega) tsaariajal; S ńemtsaa maall Saksamaal; Ja nemtsa meri (Len. 239) Põhjameri.

nena vt. nenä.

nenik/ko Lu, g. -oo ninakas, upsakas заносчивый; se on nenikko inemin see on ninakas inimene.

nenit/tüä J-Must., (sõnatüvi основа слова:) nenittü- J-Must. pahaks panna, vihastada оби/-жаться, -деться, сердиться, рас- (orig.: niipastu-, nokkautu-).

nenna vt. nenä.

nenn/e M, g. -ee lastek. ema мама.

nennii K-Ahl. nõnda, niiviisi так, таким образом.

nen/ä Kett. K L P Ke M Kõ Lu Li Ra J I (vdjI Ku) -a ~ -na ~ niäna ~ näna Kr Нѣ́ на K-reg.2 Нѣнá Pal.1 Ii-reg.1 Нэ́на Ii-reg.1 Нѣна ~ Нэна ~ Няня Pal.1 Нена Tum., g. -ää K Lu J -εä L nen̆nää M Kõ I -ä J 1. (inimese v. looma) nina; koon, kärss нос; морда (у животных), рыло; Lu teill on kõikil nenä kahõõ silmää väliᴢ kk. teil kõigil on nina kahe silma vahel; Kõ nen̆nää pühtšiä ep tunnõ, a naisii laatiuʙ alles nina-alune märg (nina pühkida ei oska), aga valmistub naist võtma; J kahs ratiss razvaa täün. se on nenä mõist. kaks aita rasva täis? – See on nina; Ku niisammaa nenän nall oŋ kahs aukkoa kui muillakkɪ kk. (sul) on niisama nina all kaks auku kui teistelgi; Lu ku siä jäit pahaizõssi, sill jäi nenä terävässi kui sa jäid kõhnaks, sul jäi nina teravaks; P üvä nenä võtab üvässi aizuu hea nina tunneb hästi lõhna; Lu nenä on rägäkaᴢ nina on tatine; Lu ku lahzõl on nenä rägäᴢ, siz juttõõᴅ: nuuskaa nenä kui lapsel on nina tatine (tatis), siis ütled: nuuska nina (puhtaks); M nenäd nattaᴢ ninad tatised; Lu nenä on tšiin nina on kinni (nohust); J nenä vooʙ, nenää voomin nina tilgub, nohu (nina tilkumine); M sulku on nenäᴢ, kõik aivassõõn nina on kinni, aina aevastan; Lu varzaa jalk nenäᴢ nina on tatine (varsa jalg ninas); Lu tämä pajatab nennää ~ Ra nenässä pajataʙ ta räägib läbi nina; M elä pela, laŋkõõd nenälle ära hulla, kukud ninali; M suv̆vaab kõv̆vii luk̆kõa tširjoita, nenä ain on i tširjaza armastab väga raamatuid lugeda, nina aina ongi raamatus; Lu siä ku et kuuntõõ, silla piäb antaa nennää müü kui sa ei kuula, (siis) tuleb sulle anda mööda nina; Lu nenää müütä on peerul troppa vs. nina mööda on peerul rada (= halb lõhn käib inimesega kaasas); K meneväd ženiχallõ nenää alla (Al. 13) (neiud) lähevad peigmehele nina alla (~ ette); M võtti leivää pal̆laa nen̆nää ettee võttis leivatüki enese ette (nina ette); Lu jänez meni nenää alõttsi poiᴢ jänes läks nina alt minema; M õm̆maa nen̆nää eessä eb näe irttä, a tõizõõ nen̆nää eess i niglaa näeʙ vs. oma nina ees ei näe palki, aga teise nina ees näeb nõelagi; Lu nenä õttsaa näeᴅ, a iä õttsaa ed näe vs. ninaotsa näed, aga elu(ea) otsa ei näe; M nenää aukoᴅ ~ Lu Ra nenää hookumõᴅ ninasõõrmed; Lu nenää sõõrmõt kõikk vaivataʙ, ku on pää tauti ninasõõrmed lausa valutavad, kui on nohu; J nenää roo ~ nenää rooto ~ nenää luu ninaluu; M võtti nenä rätii võttis taskuräti (ninaräti); M nen̆nää tubakka ninatubakas; Ra gorbõi nenä, süämikko inimin kongus nina, kuri inimene; Lu se on räkä nenä see on tattnina; J nappu nenä nöbinina; Lu ärjäl õli pantu rõŋgõz nennää pullile oli pandud rõngas ninna; M sis pannaz lehmää nen̆nää et̆tee siis pannakse (vasikas) lehma nina ette; I pantii nenän allaa einä pandi (lehmale) nina alla heina; Lu nenää päälüᴢ ninapealne (loomal); Lu õpõzõl on pilkko nenä hobusel on lauguga nina; M sika tõŋgab nen̆nääkaa siga tõngub kärsaga; K sigaa nenä sea kärss; 2. (paadi jne.) nina; ots (esemete otsmine, teravam osa), teravik; (varba)ots; (vankri)telje otsapulk нос (лодки и т. д.); острый (передний) конец (чего-либо), остриё; кончик (пальца); осевая чека; M venee nenä ~ Lu paatii nenä paadi nina; P saap-pugaa nenä saapa nina; M suk̆kaa nenä iĺi terä suka nina või pöia (ots); M pluugaa nenä adra nina, adra künniraud; M niglaa nenä nõela teravik või ots; Lu tširvee nenä kirve nina (tera esiots); Lu vikahtõõ nenä vikati nina; Lu sakurii nenä tuura teravik; J lissä vähäize lipitsaa nenäll teriit lisa kühvliotsaga natuke teri; J kultaizõõ kukaa nenässä rl. kuldse lille tipust; J nätšemet sulgaa neniize rl. silmad suleotstes; Lu seizob varpaa nenil seisab varbaotstel; P tellie nenä õli puutellie õttsaᴢ, etti ep tulõiss rataz vällεä telless (vankri)telje otsapulk oli puutelje otsas, et ratas ei tuleks telje küljest ära; 3. (linnu) nokk клюв; M tikka kol̆laab nen̆nääkaa rähn toksib nokaga; 4. tila, (valamis)toru (kannul, lüpsikul) носик (у чайника, подойника); M tšainikaᴅ, nen̆nääkaa pitšääkaa teekannud, pika tilaga; 5. idu росток; M iväd eväd lazzõ nen̆niä, nee leeväd itämättömaᴅ seemeneᴅ terad ei aja idusid välja, need on idanemata seemned; M uguritsad alkõvad jo nen̆niä laskõa kurgid hakkavad juba üles tõusma (idusid ajama); K maamunad omad nenällä kartulid on läinud idanema; 6. maanina, neem мыс, коса, нос; Lu soikkolaa nenä Soikkola neem; Lu pärspää nenä Pärspää neem; J kurkolaa nenä Kurgola neem; J pääzemm kolkapää nenältä pääseme (ära) Kolkapää neemelt; Lu maa nenä maanina; ■ J pääsi rikkassi de nenä nõssi sai rikkaks ja ajas nina püsti; Ra nii on uhkaa, što häülüb nenä pissüᴢ on nii uhke, et käib, nina püsti; Lu hulkub ain nenä tšimaraᴢ käib aina ringi, nina kirtsus; J nenä maaᴢ nina (on) norus; J tšippaa nenäkaa meeᴢ kergesti solvuv mees; J elä han naĺjaa juttua võta nenäsee ära ometi naljajuttu ninasse võta; Kõ üppääb millõ nen̆nää päälε hüppab mulle nina peale; Lu ep piä pissä nennää võõraa vällii ei ole tarvis (oma) nina võõra (asja) vahele pista; Lu tämä ain teeb omaa nenää mukkaa ta teeb alati oma tahtmist mööda; Lu kül sel mehellä on üvä haiso nenäᴢ, kõik tämä saap täätä, mitä kuza küll sel mehel on hea nina, kõik ta saab teada, mis kusagil on; Lu tämä kaugõpal ommaa nennää eb näe ta oma ninast kaugemale ei näe; Lu tämä tahto tõissa petellä, ize jäi pitšää nenääkaa ta tahtis teist petta, (aga) jäi ise pika ninaga; Lu poika näütti nennää poiss näitas (pikka) nina; Lu tämä minnua väitti nenässä ta vedas mind ninapidi (= tüssas, pettis mind); M täätävä, etti meep sinne, siεl on nen̆nää alus paraʙ teada(gi), et (ta) läheb sinna: seal on ninaesine parem. – Vt. ka alaz-, gorba-, jõvikka-, kibri-, kikki-, kokka-, krippur-, kulak-, lattsu-, maa-, muta-, natta-, niis-, pilkko-, pittšä-, püssü-, räkä-, sookku-, teräv-, tšippa-, tšäpü-, tuppar-, ülez-.

nenähissä [sic!] Lu läbi nina гнусаво, в нос; se pajatab nenähissä see räägib läbi nina.

nenäk/aᴢ K M I -õᴢ J -äᴢ J-Must., g. -kaa M J 1. ninakas, upsakas; kuri, tige заносчивый; злой; M täm on liika nenäkaz inehmin, täm̆määkaa kuiniid et pääz läpi ta on liiga ninakas inimene, temaga ei saa (sa) kuidagi läbi; M nenäkaz on süämikko; juõllaᴢ: miltin nenäkaᴢ ińeehmiin ninakas on kuri; öeldakse: milline kuri inimene; 2. suure ninaga; suureninaline носатый; J millõ kase nenäkõs holostoi eestiit eb näüttii mulle see suure ninaga noormees üldse ei meeldi; 3. J-Must. nöbininaline, lühikese ninaga курносый, коротконосый; 4. K-Ahl. kangekaelne, jonnakas (hobuse kohta) упрямый, крепкоуздый (о лошади).

nenällää M Kõ J adv. ninali, ninuli ничком, вниз лицом; J nii on juunu ene täünö, jot ležib nenällää on enese nii täis joonud, et on (lesib) ninali (maas).

nenä-luu Lu ninaluu носовая кость.

nenännala vt. nalaa.

nenä-pooli ~ nenäpool Lu ninapool, ninapoolne osa, esiosa (paadil jne.) носовая часть, передняя часть (напр. у лодки); kopula õli puuss tehtü, nenäpooli õli kopulall lad́d́õpi vähäizee, takapooli ahtaapi (saapa)liist oli tehtud puust, ninapool oli liistul veidi laiem, tagapool kitsam; aluz-vene õli, nenä-pooli õli terävä, ahtõri õli tülppä oli purjepaat, (selle) ninapool oli terav, ahter oli nüri.

nenäpool-täkki Lu eestekk, vöörtekk палуба фора (носовая часть палубы).

nenä-puu Ra vaher клён; õli veel ühs nenäpuu, se sahattii vällä (meil) oli veel üks vaher, see saeti maha.

nenä-päällin Lu ninapealne спинка носа; ku õpõzõl kõikk on mussa vai ruskaa, a nenäpäällin ja loba on valkaa, jutõllaa: pilkko pää õpõn kui hobusel kõik (= kui hobune üleni) on must või ruske, aga ninapealne ja laup on valge, (siis) öeldakse: laukpea hobune.

nenärätte P M Lu J (K) nenä-rätte J-Tsv. nina-rätt, -rätik, taskurätt, -rätik носовой платок; Lu ku on päätauti, miä nennää nuuskaan nenärättee kui on nohu, (siis) ma nuuskan nina taskurätti; P staruχa antõ poigalyõ nenärätie eit andis poisile ninaräti(ku); M pühip silmäd i paap puhtaa nenärät̆tee lähteesee võrassi, tšel vaivatap silmiä pühib silmad ja paneb puhta ninaräti allikasse ohvriks, (see,) kel silmad on haiged. – Vt. ka nosavikka.

nenärätti M Lu = nenärätte.

nenästeevi Lu (purjelaeva) vöörtääv форштевень (носовой штевень парусного судна).

nenätammiᴢ Lu = nenästeevi [?]; esipoolõõ pantii nenätammiᴢ, a tõin õli ahtõristeevi takapool ettepoole pandi vöörtääv [?], aga teine oli ahtertääv tagapool.

nenä-tubakka Lu ninatubakas нюхательный табак; nenätubakkaa nuuzgõtaa ninatubakat nuusatakse.

nenää-luu J-Tsv. = nenä-luu.

nep/pu Lu, g. -uu (tormiredeli) pulk балясина (штормтрапа).

nepsiä M Lu 1. rõske, niiske сырой, влажный; Lu tänävä on nepsiä ilma täna on rõske ilm; Lu nepsiätä sõppaa on parõpi ut́ugoittaa niisket pesu (rõivast, riiet) on parem triikida; 2. toores, ebaküps сырой, неспелый, незрелый; M veel on nepsiä nurmi, ep kõlpaa sit̆toa vihgolõ vili (põld) on veel toores, ei kõlba vihku siduda. – Vt. ka niiskõa, niissiä, niissü.

ńer/va: -võ ~ -v J-Tsv., g. -vaa J närv нерв.

ńervat/oo Lu, g. -tomaa närviline нервный; miε en suvvaa sinnua, ku siε õlõd ńervatoo ma ei armasta sind, kui sa oled närviline.

nesa·maᴅ vt. sesa·ma.

ńezabu/tka J (M), g. -tkaa ~ -dgaa lõosilm, meelespea незабудка.

netee P postp. ette перед; rihee netee rehe ette. – Vt. ka rihen-. – Vt. ka eezä.

neteese vt. rihen-.

neuvvoa vt. nõvvoa.

newe vt. nämä.

ńeves/ta: -t J-Tsv., g. -taa J pruut, mõrsja невеста; näᴅ, veli-kult, meill ku on ńevest, ni on näe, kulla veli, kus meil on (alles) mõrsja, nii (et) on!

nevvo vt. nõvvo.

nevvoa vt. nõvvoa.

neüᴢ vt. rihen-, saun-.

neütsüᴅ vt. neitsüᴅ.

-ni¹ K R-Lön. P Kõ J -ńi ~ -n K-Salm.1 (rahva-lauludes esinev sg. ja pl. 1. isiku possessiivsufiks притяжательный суффикс 1-го лица ед. и мн. числа, встречающийся в народных песнях); P tšülä p tunnõ äälessäni rl. küla ei tunne (mind) mu häälest; Kõ la miε maimin velvüttäni rl. las ma meenutan oma vennakest; R enneni elle sünnüttäjäni (Lön. 186) rl. mu ema, mu hell sünnitaja; K meil enneni eloza (Salm.1 773) rl. meil on (meie) ema elus; K meri med́ee õvvezani (Ahl. 47) rl. meri on meie (sise)-

õues.

-ni² K R -nii M-Set. -gi, -ki и, вот и (частица); K kaivo siin onni kaev ongi siin.

ni³ J: viska mitä ni buit koirõlõ jot ep haukkuiᴢ viska midagi koerale, et (ta) ei hauguks; ja kuhõõ ni meeʙ ja läheb kusagile.

ni⁴ vt. nii¹.

ni⁵ vt. nii².

nibuit ~ nibu·it vt. kui-.

nibut́ vt. kuza-, kõnz-, mikä-, tšen-.

nibud́ vt. kuhõ-.

nid́d́eᴅ, nidjeᴅ vt. niisi.

nie, nieᴅ vt. ne.

nielent vt. neellä.

nig/la Kett. K-Ahl. M Kõ S Lu Li J I Kr (Al. P) -lõ Lu J -l J-Tsv. niigla M I (Li) neeglᴀ Ku -wa Kr, g. -laa P M Kõ S Lu Li J 1. (õmblus)nõel; (endisaegne puust) kindanõel e. kudumisnõel; sukavarras (швейная, штопальная) иголка; вязальная спица; M õm̆maa nen̆nää eessä eb näe irttä, a tõizõõ nen̆nää eess i niglaa näeʙ vs. oma nina ees ei näe palki, aga teise nina ees(t) näeb nõelagi; Lu pikkaraine, piibikkaine, kõikõ rahvaa rakõtab? – nigla (Must. 159) mõist. väike ohakake, (aga) paneb kogu rahva riidesse? – Nõel; M tinõn ärtšä, linõn äntä. nigla i niitti (Set. 18) mõist. tinast härg, linane saba? – Nõel ja niit; Lu jalka muurõhtu, niku niglõjõõkaa pisseeʙ jalg suri ära, nagu nõeltega torgib; M puhkazin niglaakaa torkasin nõelaga; M sõvat tehtii niglaakaa rõivad tehti (= õmmeldi) nõelaga; S pool tunnia aikaa, kõõs saan niglaasõõ niitii pool tundi (läheb) aega, kuni (kui) saan niidi nõela taha; M suur nigla suur nõel, sukanõel; M se on paksu nigla see on jäme nõel; Lu on teill keskoliss niglaa kas teil on keskmise suurusega nõela?; J hrupkoid niglõᴅ haprad nõelad; M miä õmpõõn tak̆kaa niglaa, semperäss etti sis tuõb vahvõpi õmpõluᴢ ma õmblen tagantnõela, sellepärast et siis tuleb tugevam õmblus; M õmmõllaz i eez niglaa mit̆täiᴅ kõhalissa õmpõlussa õmmeldakse ka eestnõela mingit sirget õmblust; M kõhalizõõ õmpõluzõ õmpõõn et̆tee niglaa sirge õmbluse õmblen eestnõela; Ku koollee neeglᴀ pannaz lautaa ko ollas pulmaᴅ surnu nõel (= nõel, millega on õmmeldud suririided), pannakse (= torgatakse) lauda, kui on pulmad; Lu seili nigla, tämä onõ, nenä pool on paksupi, kõlminurkkinaa, kahõsaa santimetrii purjenõel, see on, teravik (nina pool) on paksem, kolmnurkne, kaheksa sentimeetrit (pikk); J nappu nigl nööpnõel; M vana rahvaᴢ tehtii niglalla alõttsia vanarahvas tegi (puust) kudumisnõelaga labakindaid; Lu lapikkaad õllaa lõŋkõzõᴅ, on tehtü niglaakaa labakud on villasest lõngast, on tehtud kindanõelaga; J ühel niglal tehtü ühe nõelaga (= kudumisnõelaga) tehtud; M niglaa silmä nõelasilm; I kuza kahsi vähetäᴅ, kuza jykka niiglassa vähetäᴅ kus vähendad kaks (silma), kus vähendad iga (suka)varda pealt; 2. nõel, astel жало; J mao tšeelt rahvõs kutsub niglõssi mao keelt kutsub rahvas nõelaks; J oitii, mato jo pisseeb niglaa suuss hoia end, madu juba pistab nõela suust (välja); 3. okas игла (хвойная); I puu niglaᴅ puuokkad; M kuuzõõ niglõt pisseevät tšäs̆siä kuuseokkad torgivad käsi; M pihguu niglaᴅ ~ Li petäjä niiglaᴅ männiokkad. – Vt. ka alõz-, kaputta-, kukaa-, liikki-, nappu-, pihku-, puu-, seili-, sukk-, štooppa-.

niglaa-sil/mä: -m J-Tsv. nõelasilm игольное ушко.

nigla-mato ~ niglõmato I nigl-mato J-Tsv. neeglmato Ku mürkmadu, kõnek. nõeluss ядовитая змея; I nigla-mato on sõk̆kõa nõeluss (= vaskuss, rahvauskumuse kohaselt mürkmadu) on pime; I nigla-mato niglazi milla jalkaa mürkmadu (= rästik) salvas mind jalga.

nigl/ata K M Kõ Lu Li Ra (Kett.) -õt J-Tsv. niglataɢ I, pr. -aaʙ Kett. M Lu Li Ra J, imperf. -azi Lu I -aᴢ M Lu Li Ra -õᴢ J nõelata, salvata; (sõnadega) salvata, teravusi öelda жалить, у-; язвить, съ-; M tšimo niglaᴢ, paizõttu kõikk iho mesilane nõelas, kogu ihu paistetas (üles); J meill uzgota, jot ku va vaski mato niglaaʙ, siiz on surm tšäeᴢ meil usutakse, et kui ikka vaskuss salvab (nõelab), siis on surm käes; Lu kumpa mato on niglannu, se ep pääze maa süämmee (uskumus:) see madu, kes on hammustanud, see ei pääse maa sisse; M niglaaja mato nõeluss; Lu ettee silmije on üvä, a takkaa silmije ain lõikkaᴢ, ain pani inemissä, mokoma tšeeleekaa õli, takkaa silmije ain niglaz inemissä silme ees on hea, aga tagaselja (silme tagant) aina lõikas, aina laimas inimest, niisuguse keelega oli, tagaselja aina salvas inimest.

nigli/ä J-Tsv., pr. -n J, imperf. -zin J (sõnadega) salvata, teravusi öelda язвить, съ-; mitä siä niglit tõiss, häppemätöi mis sa salvad teist, häbematu!

nigl-karppi J-Tsv. nõelakarp игольница.

niglo/a (J-Must.), pr. -ʙ, imperf. -zi õmmelda шить, с-; takkaa niglob (Must. 177) õmbleb tagantnõela.

niglõskõ/lla: -ll J-Tsv., pr. -lõn: -õn J, imperf. -lin J frekv. nõelata, salvata, torgata; (sõnadega) salvata, teravusi öelda жалить, укалывать, говорить колкости, язвить; elä niglõskõõ tõiss ära salva teist!

nigwa vt. nigla.

nihan: nihän Kõ-Len. nii ju так ведь; nihän möö teimmä jõka õhtagona nii me tegime ju igal õhtul.

nii¹ K R L P M Kõ S Ja Po Lu Li Ra J I Ku ni Kett. K L P Kõ Lu Li J I Ku niiɢ vdjI 1. nii(viisi), nõnda; nii(võrd), nii (väga); nii (kui), nii (nagu) так, таким образом; до того, что; так, как и; M noorikõllõõ pantii kolpotško päh̆hee ja täm̆mää piti nii tšävvä õm̆maa iää noorikule pandi (abielunaise) tanu pähe ja nii pidi ta käima (kogu) oma eluaja; L kui nii kuidas nii?; L i nii tulitši ja nõnda juhtuski; Lu miä tätä nii peltšään, en tõhi suuta avata ma kardan teda nii (väga), (et) ei julge suud(ki) avada; J uguritsaᴅ nii märänessi tänävoonna mennää hoduusõõ kurgid lähevad tänavu nii viletsasti kasvama; P eväd nävä õlõ nii üväᴅ, kui siε tšiitäᴅ ei nad ole nii head, kui sina kiidad; K tõin viskaap kõvii, ni etti naappa rikkauʙ mõni viskab (raha nii) kõvasti, et kauss puruneb; Lu kumpa koira haukuʙ, se nii tšiiree ep purõ vs. koer, kes haugub, see nii ruttu ei pure; Lu utšit́eĺa tšäi süümäᴢ škoĺńikkojõ taloz voorua müü, ni ku karjušši voorolla on kooliõpetaja käis söömas õpilaste taludes kordamööda, nii kui karjus korda käib (on korral); P nii samaa i tüttärikkoi piti tšüsüä mõizanikkaa niisama tuli tüdrukutelgi küsida mõisnikult (luba); J no nii viittä i lõppuvid [= lõppuzivad] med́d́e pulmõᴅ noh, niiviisi lõppesidki meie pulmad; J nii viisii niiviisi; M nii kaugaa ajõltii, kui jo tuli valmiissi niikaua aeti (= äestati hobustega), ku(n)i (põld) sai juba valmis; J nii järestää ~ nii ättšissää otsekohe; J nii mokomõin niisugune; samasugune; Li nii samalain niisamasugune; K nii samotta niisama, niisamuti; J nii ja kanni ~ M nii ja nii nii ja naa; 2. nii, umbes так, около; Lu tämä õli tõisiikaa nii pool tunnia ta oli teistega umbes pool tundi; 3. niisama (ilma milletagi), paljalt просто так, без (чего-либо); M i nii piimää jootii ka niisama (ilma milletagi) joodi piima; 4. niisama (muidu, tasuta) так, даром, бесплатно; M seĺd́inikka nii antõ rosolaa heeringakaupmees andis soolvett niisama (muidu); 5. jaa, jah так, да; M nii on vad́d́aa tšeelell da n. on (= tähendab) vadja keeles jah; J siä tuõt kotto. nii kas sa tuled koju? – Jah; Lu nii, tänävä pühä jah, täna on püha; 6. ja, ning и; L tultii nii kolizõttii tuldi ja kolistati; Kõ hullu siε õõᴅ, nii hullu jääᴅ hull sa oled ja hulluks jääd; J meni naapurii, nii juttõõʙ: tõsi ontši, jotti on domovikka läks naabri juurde ning ütleb: tõsi ongi, et on (olemas) majavaim; 7. siis, nii; nii(pea) kui то; тогда; как только; L ko t tunnõ, nii miä õpõtan kui sa ei oska, siis ma õpetan; M pezit silmäᴅ, nii järkiä piti ilata pää (kui) pesid silmad (puhtaks), siis kohe tuli pea korda seada; Ku kai tahot t́śiitää, ni kiiree vana leeᴅ vs. kui (kõike) tahad teada, siis jääd ruttu vanaks; Lu kana tahob autumaa, ni sis pannaa (kui) kana tahab hauduma (minna), siis pannakse; Lu ku toorõõ algoo paad ahjoo, ni va piśś, pisizeʙ kui toore halu paned ahju, nii vaid viss! visiseb; Lu eläd nii õppõõd ain (kuni) elad, nii aina õpid; J nii ku vähäizee viivähti aika, nii tuli nältšä. õmmaa aikaa piäp süüvvä nii kui (söögi)aeg veidi viibis, nii tuli nälg. Omal (= kindlal) ajal tuleb süüa; 8. sellepärast поэтому; Po eb uzgottu, nii mentii vaattamaa ei usutud, sellepärast mindi vaatama; 9. nii ... kui ka; (kuidas) ... nii (ka) как ... так и; (так) ... как (и); Lu nii lammas karjaᴢ, nii lehmä karjaᴢ, ain vooro õli nii lambakarjas kui ka lehmakarjas, ikka oli (karja)-kord; J süntükoo sinu tahtos nii taivaaza kui maa päälä (Must. 156) sündigu sinu tahtmine nii taevas kui (ka) maa peal; J sulaizõssi vahti kui õmijee, ni i võõrajõõ päälee lahkelt vaatas nii omade kui ka võõraste peale. – Vt. ka niin, niinon, niiviisii, nintaa, näi.

nii² M Lu Ra ni K M Lu J 1. ei ... ega ни ... ни; M evät täätännü nii isä nii emä ei teadnud ei isa ega ema; Lu siä õõd nii herkka, sinnua ep saa kerttää ni sõnal ni muull sa oled nii hell, sind ei saa puutuda ei sõnaga ega muuga; Li tšüläzä eb õõ noorta kansaa, ep hooli pulmii pittää, nii rissäisiit nii pulmiijõ külas ei ole (enam) noori inimesi (noort rahvast), pole vaja pulmi pidada, ei ristseid ega pulmi; Lu vihmal ebõõ õttsaa nii äärt vihmal pole otsa ega äärt; Ra nüd bõõ paraa nii mittää nüüd pole (= ei usuta enam) kratti ega midagi; M kõikkõa on vaj̆jaa, a uhsee nii aitaa bõõ teetä kk. kõike on vaja, aga (ei) ukse ega tara sisse pole teed (= kusagilt pole midagi võtta); 2. (mida) ka ei, (kui v. kuidas) ka ei jne. (что бы) ни, (как бы) ни и т. д.; Lu tälle mitä nii juttõõ, mitä nii tšäzi tehä, ep tämä hooli, epku nõis tetšemää talle mida ka ei ütle(ks), mida ka ei käsi(ks) teha, ei tema kuula (hooli) ega hakka tegema; J talvõll kui soojõssi ni sõppõõ, tšäed aiŋ kohmõttussa kui soojalt talvel ka ei riietu(ks), käed kohmetavad ikka; Lu kase tüü on aigaa veettemin; kui kaugaa nii müü teemme, ain ilma tolkkua see töö on (tühi) ajaviitmine: kui kaua me ka ei tee(ks), ikka tulemuseta; 3. mitte; isegi (mitte) нет ни; даже не; Lu sel eb õõ vertä nii kaplia sel ei ole verd mitte tilkagi; Lu jumala, mokomaa tautia elä anna ni tšelle jumal, niisugust haigust ära anna mitte kellelegi; Lu siä et tää ni paskaa sa ei tea mitte sittagi; M ležib alas sui, ni päätä ep tšääntänü lamab silmili, peadki (isegi pead) ei pööranud.

-nii¹ vt. kuhõ-, kui-, kõns-, mikä-, mikäid-.

-nii² vt. -ni².

-niiᴅ vt. kui-, kõõz-.

niieᴅ vt. niisi.

niigla vt. nigla.

niijeᴅ, niijjeᴅ, niijõᴅ vt. niisi.

niijõtt J nii et так что; sütšüzüll mill õltii suurõd litšnõid d́eelõᴅ, niijõtt eb õllu aikaa i tširjuttaa sügisel olid mul tähtsad (suured) isiklikud asjad, nii et ei olnud aega kirjutadagi.

niikaugaa M Lu niikaua, seni так долго, до тех пор; M niikaugaa ajõli, ku vaatattii etti jo ohto niikaua ajas (hobust viljapahmal), kuni vaadati, et on juba küllalt.

niikavva Lu = niikaugaa; linad maal likkostii, niikavva piettii ku vars (päissere) märkeni linad ligunesid maas, niikaua peeti, kuni vars (linaluu) läks mädanema (mädanes).

niiku vt. niku.

niimoko/ma: -m M Ra niisugune такой; M kahs kõrtaa suurõb võrkkua, vot niimokom on apara kaks korda võrgust suurem, vaat niisugune on abar(võrk); Ra kahõõ sõrmõõ lad́d́ukkõinõ niimokom kaŋkõin tükkü kahe sõrme laiune niisugune linane (= linase riide) tükk.

niimõn/ta: -t P niimitu столько; mõntkõrtaa tšako kukuʙ, niimõnt vuotta siz elän kuimitu korda kägu kukub, niimitu aastat elan (ma) siis (veel).

niin Lu-Len. I 1. nii, nõnda так; I niin ainõ i elettii nii üha elatigi; I niin puhaz mesi kui jenta·ŕ nii puhas mesi nagu merevaik; I ep piäɢ niin kaugaa levätäɢ ei tohi nii kaua pikutada; I ep niin paĺĺo, a pantii mitte nii (= eriti) palju, aga (ikka) pandi (võid karjusele kaasa); 2. niisama (ilma milletagi) просто так, без (чего-либо); I i niin pantii ül̆lee niisamagi (= vaalimata, triikimata) pandi selga; I sõdgoᴅ, sis formaᴅ paaᴅ ili že niin sõtkud (leivataina), siis paned vormid(esse) või siis niisama (= pätsidena ahju põrandale); 3. siis тогда; I ku roojakkaad riheᴅ, niin rihilöizä klopid ovad i tširpud ovaᴅ kui (on) räpased toad, siis on tubades lutikad ja on kirbud. – Vt. ka nii¹, näi.

niin/i K-Ahl. P M Kõ Lu Li Ra J-Tsv. (K-Al. Ja-Len. I) Нини Tum., g. -ee J niinepuu, pärn липа; I mustalainõ meni, võtti tšerveellä lõikkaz niiniä mustlane läks, võttis, raius kirvega niinepuid; J luzikk on teh́tü niiness lusikas on tehtud niinepuust; J niinee koorõss tšizgota vennää niinepuu koorest kistakse niint; J tšeriko ad́d́a süämeᴢ kazvovõd niini ja vaahtõr puuᴅ kirikuaias kasvavad pärna- ja vahtrapuud; 2. niin лыко, луб; Kõ määtala on niinell siottu tšiin luud on niinega kinni seotud; M õmassa niinessä kõiɢ punottii, kuh̆hõõ õli vaj̆jaa mitä oma niinest punuti kõik, kuhu mida oli vaja; M niineᴅ ovaᴅ pitšäᴅ, senessä pun̆noaᴢ paglaa niined on pikad, sellest punutakse nööri. – Vt. ka näsä-.

niinikkõi/n J-Tsv., g. -zõõ J dem. pärnake липка.

niinikukka Ra pärnaõis липовый цвет; ku ahisap kurkkua, siis niinikukkiiss tšaajua joon kui kurk on haige (ahistab kurku), siis joon pärnaõie- (pärnaõitest) teed.

niini-mettsä Li = niinizikko.

niini/ne (M-Set.) -nee K-Ahl. -in J-Tsv., g. -zee niinest, niine- лыковый; J niiniin rihm kaugaa p keste niineköis ei pea kaua vastu.

niinipuu P M Kõ Lu Li Ra Ku niini-puu K-Ahl. P J niinepuu, pärn липа; Ra minuu peremeez isutti pihlai puud i niinipuuᴅ minu peremees istutas pihlakad ja pärnad; P viskoizlapja õli niinipuussa tuulamislabidas oli niinepuust.

niini/zikko Li -sikko K-Ahl., g. -zikoo pärna-mets липовый лес.

niinitšentšä P niinest viisk, niinviisk лыко- вый лапоть; niinitšennät tehtii niini puu kuorõssa, tohotšennät tooš tohossa niinviisud tehti niinepuu koorest, tohtviisud (samuti) tohust.

niinkui J-Must. niikui, nagu как, подобно.

niinon: Нïинонь ~ Нейнонь Pal.2 Нíйнонъ Ii-reg.1 Ны́йнонъ K-reg.2 jaa, jah так, да. – Vt. ka nii¹.

niipaĺĺo K M Lu Li nii-paĺĺo P 1. nii palju так много, столько; K mitä miä sillõ niipaĺĺo paskaa tein että siä minua nõõd lõikkaamaa mis ma sulle nii palju halba olen teinud (tegin), et sa hakkad mind tapma?; Li niipaĺĺo mörni, što ääli nõisi kärizemmää nii palju karjus, et hääl hakkas kähisema; 2. P niipalju, niivõrd настолько.

niippäi M sedapidi, niipidi так, таким образом; paaŋko niippäi, vai en paa niippäi kas panen sedapidi või ei pane sedapidi?

niisa·ma, nii-sam̆maa, niisammaa vt. nisa·ma.

nii-sa·moi vt. nisa·moi.

niisamoo Kett. niisa·moo M niisa·m̆moo M niisa·mmoo Li 1. niisama, (nii)samuti так же, таким же образом; M lin̆naa tšülvettii niisa·m̆moo kui tõizõt tšülvüᴅ lina külvati nii-sama nagu teised(ki) külvid; 2. (lihtsalt) niisama, muidu просто так; M em miä mälestä itkua mittää, idgõn niisa·moo ei mina mäleta mingit itku, itken niisama; 3. Kett. niisama, ilma põhjuseta просто так, беспричинно. – Vt. ka niiže, niitesamoo, nisa·ma, nisa·moi.

niisa·mottaa K nii-samottaa K-Ahl. = niitesamoo; i niisa·mottaa i tõizõõ tappõ ja niisamuti tappis ka teise.

niisi M Kõ Li Ra J I (K P Lu), hrl. pl. niijjeᴅ M Kõ Lu Li J I niijeᴅ M Kõ Li Ra J I niieᴅ Ra I niijõᴅ Lu nijjeᴅ Kett. J nidjeᴅ Kett. nid́d́eᴅ M-Ränk niizõᴅ I niis, niied нитченка, нитченки; M sit̆tuaz niijjeᴅ. niitid aj̆jaas kolodallõõ, sis võttaaz esimeizess niisiläilee, niisiläissä võttaas piirtaasõ seotakse niied. Lõim(ed) aetakse (lõime)pakule, siis võetakse esiteks niide, niitest võetakse piirda; M nelläll niijjell kuottii i kõlmõll niijjell kuottii nelja niiega kooti ja kolme niiega kooti; Kõ siiz niijeᴅ pantii, niitid lütšittii läpi siis pandi niied, niidid pisteti läbi; Kõ niisiiz omat paglaᴅ, sit̆tuas suussõõsõõ niite küljes on paelad, (need) seotakse tallalaudade külge; Lu kaŋgas pantii niisijee kangas pandi niide; Ra miä en tunnõ niitee panna ma ei oska (kangast) niide panna; J eväd nõizõ noorõd nijjeᴅ noorõõ mińńaa nõsõtšilla rl. ei tõuse noored niied noore minia tõstmisel; Kett. kaŋkaa nidjeᴅ kanga niied; M prostõid niijeᴅ ~ Li prostoiᴅ niijeᴅ lihtniied; M petlijeekaa niijeᴅ ~ Li silmä niijeᴅ silm-, silmusniied; R niisi rihmaᴅ ~ I niiee paglaᴅ niiepaelad. – Vt. ka silmä-.

niisikeppi Li (Ra) niievarb ремизка (деталь ткацкого станка).

niisin vt. kahs-.

niisipuu M-Len. = niisikeppi.

nii/ska¹ Kett. P Lu Li Ra J -sk J-Tsv., g. -zgaa Lu Li J niisk молоки; Lu kutukala lazõb mukkuraa i niiskaa kudekala laseb marja ja niiska; J niizgaakaa se on meez eläjä kala niisaga, see on isakala; J seldii niisk heeringa niisk. – Vt. ka kala-.

niiska² vt. niiskõa.

niiskakala Lu Ra isakala рыба-самец.

niiskau/ssa: -ss J-Tsv., pr. -ʙ J, imperf. -zi: -ᴢ J = niissüä; nii om märtš ilm, jot kõig niiskauʙ on nii märg ilm, et kõik läheb niiskeks.

niiska-vattsa P Ra fig. isakala, niisakõht рыба-самец.

niiskia, niiskiä vt. niiskõa.

niiskui/n J-Tsv., g. -zõõ J = niizgakaᴢ.

niisku/uᴢ (P J) -s J-Tsv., g. -u: -sõõ J niiskus сырость; J maa on niiskia, niiskuutta anti maa on niiske, andis niiskust; J vai tüü ett soojõt rih́t, ku teill on jõka poolla niiskus kas te ei küta tuba, et teil on igal pool niiskus?

niisk/õa P Ra -a J-Tsv. -ia J -iä Li, g. -õa niiske сырой, влажный; Li viĺĺa ku on veel niiskiä, et saa javvaa, siiz meeʙ hõmmõõ kui vili on veel niiske, (siis) sa ei saa (seda) jahvatada, (sest) siis (see) läheb (pärast) hallitama; J maa on niiskia maa on niiske; J saappõgõd om vahvõᴅ, a jalgõt saati niiskassi saapad on tugevad, aga jalad said niiskeks; J üli niitüü on niiska menne üle niidu on niiske minna. – Vt. ka nepsiä, niissiä, niissü.

niisnenä Ra fig. tattnina, простор. сопляк, молокосос. – Vt. ka nattanenä.

niissi/ä J-Tsv., g. -ä J = niiskõa; niissiäᴅ algoᴅ niisked halud; sõvad veel on niissiäᴅ, eväd ehtistü kuivass rõivad on veel niisked, ei ole jõudnud kuivada.

niis/sää Ra (J-Must.), pr. -än Ra, imperf. -in Ra nuusata сморкаться, вы-; Ra nii tetši tüüᴅ, što eb õllu aikaa nenätä [sic!] niissää tegi nii (kõvasti) tööd, et ei olnud aega nina(gi) nuusata.

niis/sü J-Tsv., g. -üü = niiskõa.

niis/süä Ra J-Tsv., pr. -ün Ra J, imperf. -süzin J niiskuda, niiskeks minna v. saada сыреть, от-; J mikä vešš niisüp, see tšiirep meep hõmõsõ asi, mis niiskub, (see) läheb kiiremini hallitama; J vihm on heeno, a miä jo läpi niissüzin vihm on peenike, aga mina niiskusin juba läbi. – Vt. ka niiskaussa.

niissü/üssä: -ss J-Tsv., pr. -üʙ J, imperf. -üzi: -üᴢ J = niissüä; siirost́iss oŋ kõik seined niissüstü niiskusest on kõik seinad niiskeks läi-

nud.

niisüt/tää: -tä J-Tsv., pr. -än: -en J, imperf. -in J niisutada, niiskeks teha смачивать, смочить, увлажн/ять, -ить. – Vt. ka niizgata.

niizgak/aᴢ Kett., g. -kaa niisaga, niisa- с молоками (о рыбе); niizgakas kala niisaga kala (= isakala). – Vt. ka niiskuin.

niizg/ata (Ra) -õt J-Tsv., pr. niisk/aan J, imperf. -azin Ra -õzin J 1. niisutada, niiskeks teha смачивать, смочить, увлажн/ять, -ить; J võta vähäize niiskaa šišk de pühi glaziᴅ võta tee kalts natuke niiskeks ja pühi (akna)klaasid (puhtaks); 2. (nina) nuusata сморк/аться, -нуться, высморк/аться, -нуться; Ra eglee koko päivää ain nenää niiskazin, taitaa on päätauti eile kogu päeva aina nuuskasin nina, vist on nohu. – Vt. ka niisüttää, nuuskia, nuuzgata.

niizõᴅ vt. niisi.

niiž/e L Po -õ Po = niitesamoo; L niiže i villoi vadvottii samuti vatkuti ka villu; Po tüttärell niižõ tùožõ mokomat samad vetšerinaᴅ tüdrukul (= mõrsjal) on niisamuti ka samasugune lahkumisõhtu (teiste tüdrukutega isekeskis enne pulmi).

niit/ellä (K-Gro.), pr. -telen K, imperf. -telin frekv. (sirbiga vilja) lõigata жать (серпом); niiteega [= niitelkaa] rutteega (Gro. 733) rl. lõigake, rutake.

niitesamoo: niitesam̆moo M niisama, (nii)samuti, samal viisil так же, таким же образом; tämä niitesam̆moo võtti vaĺĺat, tšäüsi tõizõz riheᴢ ta võttis niisama valjad (kätte), käis teises toas. – Vt. ka niisamoo, niisa·mottaa, niiže, nisa·ma, nisa·moi.

niitš/i K Lu J -iɢ Ma niigi, selletagi и так, и без того; J tuõp tšülme ku näpiseʙ. – õõ, mitä siä millõõ tulid juttõõb millõ niitši on tšülme (muinasjutust:) tuleb külm ja (kui) näpistab. – Oo, miks sa minu juurde tulid, ütleb (tüdruk külmale), mul on niigi külm; Lu em mene lafkaa, niitši ebõ·õ aikaa (ma) ei lähe poodi, niigi pole aega.

niitt vt. niittü¹.

niittejõ vt. niittäjä.

niit/ti K-Ahl. L P M Kõ S Po Lu Li Ra J I (Al. Kett. U) -t Lu, g. -ii P M Kõ S Lu Li J -i J 1. (linane v. puuvillane) niit v. lõng (льняная или хлопчатобумажная) нить, нитка; L lina tšedrätässä niitissi lina kedratakse lõngaks; Li jõka kaaroz on kuuštšümmed niittiä igas pasmas on kuuskümmend lõnga; K pääliskõrtõizõd niitiᴅ puhastatud linadest kedratud lõngad; Lu se õli kotoniitti, a kase on õsõttu niitti see oli koduniit (= kodus kedratud niit), aga see on ostetud niit; Po mõnõllaisijeekaa niittijeekaa õmmõltii kagluhsõᴅ kaeluse(i)d tikiti mitmesuguste lõngadega; Lu niitt om mässüᴢ niit on sassis; Li niitti mässäüʙ niit läheb sassi; J niitid mennää sassii niidid lähevad sassi; Lu niittiä saaʙ jatkoa, sõlmõta niiti saab jätkata, sõlmida; M tee niitilee sõlmu õttsaa tee niidile sõlm otsa; J lükib elmeᴅ niittii lükib helmed niidi peale; J niitill õmmõlla sõpoi(t) niidiga õmmeldakse rõivaid; J niitiss kuota võrkkoa niidist kootakse võrku; J õlki varrõssi valõlõ, niitti siimassi sitele rl. õlg vala (piitsale) varreks, niit seo keeleks; M tinen ärtšä, linõn äntä. nigla i niitti mõist. tinast härg, linane saba? – Nõel ja niit; J õmpõõ niitii õtsall nappu mekolõõ õmble niidijupiga (niidiotsaga) nööp poolpalitule ette; Lu hoikka niitti peenike niit; Lu paksu niitti jäme niit; Lu purjõ niitti purjeniit; Lu katuška niitti rulli-, pooliniit; J valo-niitill õmpõmma traageldama (traagelniidiga õmblema); 2. pl. lõim основа (продольные нити ткани); M niitid aj̆jaas kolodallõõ lõim(ed) aetakse lõimepakule; I vehsittii niittilöjä viipsiti lõime; I loopuulla lootii niittilöjä käärpuu(de)l loodi (kanga)-lõime; ■ M surma rippu niitii päällä surm oli silme ees ~ hing rippus niidi otsas; Lu sitkaa niku niitti liha liha (on) sitke nagu kõõlus. – Vt. ka kaarto-, katokka-, katuška-, koto-, lina-, lõŋk-, pooti-, sukk-, õmpõluz-.

niitti-katuška J niidirull, niidipool катушка (ниток).

niittiletti Li niitti-letti Ra J (kanga) lõimepalmik, murd. kanga- e. lõimelett плетеница ниток (основы); Li sis see niittiletti tõmmõttii läpi pirraa, läpi niisiije siis see lõimelett tõmmati läbi soa, läbi niite.

niitti/ne¹ ~ -n M Lu (Li) -in J-Tsv., g. -zee M Lu -izee J linane, linasest niidist, niidi- льняной, из льняных ниток; M lõimõd õlivad niittizeᴅ, mitä tšääriäᴢ, a kuõ õli lõŋkõinõ lõimed olid linased, mida kääritakse, aga kude oli villane; J tšezäll pietä niittiiziit sukkiit suvel kantakse niidisukki.

niitti/ne²: -nee K-Ahl., g. -zee dem. niidijupp, -ots ниточка.

niittitšerä Lu niidikera клубок ниток.

niitto vt. niittö.

niitto-aik vt. niittöaika.

niitt/äjä K-Ahl. Ra -ejõ J-Tsv., g. -äjää: -ejää J viljalõikaja, -koristaja жнец, жница; Ra tämä õli selvä niittäjä ta oli osav (sirbiga) viljalõikaja; J kuul, ku niittejet tulla lauluikaa kotto kuula, kuidas viljalõikajad tulevad lauldes (lauludega) koju.

niitt/ämine (Al. M Li) -äminee K-Ahl. -ämiine I -emin J-Tsv., g. -ämizee M Li -emizee J = niittö; I lõpõtattii niittämiine lõpetati viljalõikus; J tšiire tuõb niittemizee aik ettee varsti tuleb lõikusaeg (kätte).

niittämistalgoᴅ K pl. lõikustalgud жатвенная толока.

niit/tää Kett. K L P M Kõ S Po Lu Li J (R U Ra) -tεä L -tä J-Tsv. -tääɢ I, pr. -än K P M Kõ S Lu J -en J, imperf. -in Kett. R P M Lu J -täzin J 1. (sirbiga vilja jne.) lõigata жать, с- (серпом); R a jõka suvõõ koton einää leimmä, niitimmä leipää, ilazimma leipää aga igal suvel niitsime kodus heina, lõikasime vilja, koristasime vilja; Lu sirpiikaa niitetää, a vikahtõõkaa lüvvää sirbiga lõigatakse (vilja), aga vikatiga niidetakse (heina); M sirpiikaa niittääᴢ sirbiga lõigatakse (vilja); P tšen mitä tšülväʙ, sitä niitäʙ vs. kes mida külvab, seda (ka) lõikab; L põltua niittäväᴅ lõikavad (sirbiga) vilja (põldu); Lu rookoi niitetää, kattoi teh́h́ää pilliroogu lõigatakse (sirbiga), tehakse katuseid; Lu siz nõizimma sirpiikaa niittämää roht siis hakkasime sirbiga (seale) rohtu lõikama; Lu sütšüzüü poolõõ piäʙ maamunaa ladvõi niittää sügise poole tuleb kartulipealseid (sirbiga ära) lõigata; 2. (lambaid) niita e. pügada; (juukseid) lõigata v. pügada; (habet) ajada стричь, по- (шерсть, волосы, бороду); J rüttšeed on niitettü, piäb lampaad niittää rukis on lõigatud, tuleb lambad niita; M kane võdnaᴅ, kummad tšev̆vääl süntünnü, neitä troitsassi niittääᴢ need talled, kes kevadel on sündinud, need niidetakse nelipühiks; M eezepää niitettii kõlmisõõ vuuvvõᴢ, a nüd niitämmä kahisõõ vuuvvõᴢ, tšev̆vääl i sütšüzül vanasti niideti (lambaid) kolm korda aastas, nüüd niidame kaks korda aastas, kevadel ja sügisel; M lampaad niittääz lampaa-ravvoill lambaid niidetakse lambaraudadega; J villaa niitettii villa niideti (lambalt); M kõõz lammassa niitettii, siottii jalgaᴅ, etti lammaz ei üppiizi kui lammast niideti, seoti (tal) jalad (kinni), et lammas ei hüpleks; L kaazikad niittäväd nuorikalt ivuhsõᴅ kaasitajad lõikavad pruudil juuksed (ära); L ivuuhsõd lõikattii, niitettii vällεä juuksed lõigati, pöeti ära; Lu ivusat piäb ajjaa, niittää juuksed tuleb (maha) ajada, pügada; Kõ niität partaa vällää, etti õlõizid ilozap ajad habeme ära, et oleksid ilusam.

niit/tö J-Tsv. -to K-Ahl., g. -öö J (vilja)lõikus (sirbiga) жатва; J mitä näet põlloll kuhjõlait, see oŋ kõik tänävootiin niittö hakke, mida põllul näed, see on kõik tänavune lõikus; J raskapa eloa bõõ, ku ein- ja niittö aik puuttussa ühtee raskemat elu pole, kui heina- ja lõikusaeg langevad kokku; K ruttoza rütšee niitto (Ahl. 729) rl. kiire rukkilõikus(aeg). – Vt. ka niittämine, niittü².

niittö-ai/ka: -k ~ niitto-aik J-Tsv. = niittü-

aika.

niit/tü¹ Kett. K P M Kõ Lu Li Ra J I -t Kr Ниттъ K-reg.2 Ii-reg.1 Нитть ~ Ниту Pal.2, g. -üü K P M Kõ Lu Li Ra J -ü J niit, aas, heinamaa луг, покос; Lu nurmõd i niitüᴅ nurmed ja niidud; Lu niittü on jagõttu arvottaa heinamaa on jagatud liisuga; P lagotõtti mügrää pezät senie peräss, etti õlõissi parap einää lüvvä i evät kazvaiss mättääd niitüü päälie sellepärast aeti mutimullahunnikud laiali, et oleks parem heina niita ja ei kasvaks mätta(i)d niidule; Li niitüd metsitüstii niidud kasvasid metsa täis. – Vt. ka jušši-, mettsä-, neemi-, põlto-.

niit/tü² J, g. -üü = niittö; ühs on hellä einää aika, tõinõ on rutto rüttšee niittü rl. üks on hell heinaaeg, teine on kiire rukkilõikus.

niittüai/ka M Li -k Li 1. heinaaeg покосное время; M nii koko niittüaika ain arvol vizgattii kogu heinaaeg heideti nii aina liisku (= jagati liisuga heinamaad); I tuli niittü aika tuli heinaaeg; 2. lõikusaeg время жатвы; Li niittüaik on ku niitetää viĺĺaa, se on niittüaika lõikusaeg on, kui lõigatakse (sirbiga) vilja, see on lõikusaeg.

niittümaa M Li (I) = niittü¹; I nüt müü jagamma tšüntümaad i niittümaaᴅ nüüd me jagame (liisuga) künnimaad ja heinamaad; M piäp puhassaa niittümaa heinamaa tuleb (võsast) puhastada.

niittüpaikka I heinamaa(koht) покос, место покоса; mettsäaho, lak̆kõa paikka, niittüpaikka mettsäzä metsalagendik, lage paik, heina-maa(koht) metsas.

niittütöö M heinatöö, heinategu косьба, покос, сенокос; lõpub niittütöö lõpeb heinatöö.

niiviisii P Ra = nintaa; P juoltii niiviisii, ko mentii tšerikkuosyõ niiviisi öeldi, kui mindi kirikusse.

nijjeᴅ vt. niisi.

nikaht/aa (J-Must.), (sõnatüvi основа слова:) nikahta- J-Must. = nikastuttaa.

nika/htua K M J (P Lu Ra) -χtua (P), pr. -htuuʙ M -χtuʙ P, imperf. -htu Lu Ra nikastuda выви-

х/иваться, -нуться; J õpõzõll on jalka nikahtunuᴅ hobusel on jalg nikastunud; M nikahtuup tšäsi, pannaz lõŋka ümpär tšättä (kui) käsi nikastub, pannakse lõng ümber käe; Lu nikahtumizõss on luku nikastumise vastu (= raviks) on nõiasõnad; K nikahtunutta lutši luges nikastunud kohale nõiasõnu peale. – Vt. ka nikahtuussa, nikastua, niukahtua.

nikahtut/taa P, pr. -an P, imperf. -in = nikastuttaa; nikahtutat tšäjie vai jalgaa nikastad käe või jala.

nikahtu/ussa Lu (Ra J) -ussaɢ (Ma), pr. -uʙ Lu Ra J, imperf. -uzi: -ijõõ Ma = nikahtua; Ra ku nikahtuup tšäsi libo jalka, siiz lugõtaa kui nikastub käsi või jalg, siis lausutakse (nikastunud kohale) nõiasõnu.

nikalassi K-Ahl. lõdvalt слабо; miä sukaa pod-veskaa panen nii nikalassi tšinni, što tõkub (Ahl. 117) ma panen sukapaela nii lõdvalt kinni, et (sukk) vajub (alla).

nikast/ua M Kõ (K), pr. -uuʙ ~ -uʙ M, imperf. -u M -ui Kõ-Len. = nikahtua; M kui nikastuup tšäsi vai jalka, siz õltii mokomat hakaᴅ, lugõttii päälee kui nikastub käsi või jalg, siis olid niisugused (posija)eided, (need) lugesid nõiasõnu peale; M ämmä lutši nikastunutta ämm luges nõiasõnu nikastunud kohale.

nikastu/ᴢ Kõ, g. -hsõõ: -sõ Kõ nikastus вывих; lukurid õltii nikastusõss olid posijad nikastuse puhuks. – Vt. ka nikõltuᴢ.

nikastut/taa M, pr. -an M, imperf. -in M nikastada вывих/ивать, -нуть; nikastutin pih̆haa nivelee nikastasin õlaliigese; nät ku tuli kehno tunni, etti piti nikastuttaa tšäsi, nüd en saa mit̆täit tehä näe, kui halb õnn oli, et pidi(n) nikastama käe, nüüd (ma) ei saa midagi teha. – Vt. ka nikahtaa, nikahtuttaa.

nik/ata Ra, pr. -kaan, imperf. -kazin Ra noogutada кив/ать, -нуть; miä tältä tšüsüzin, a tämä vaa nikkas pääkaa; tämä tahto jutõlla, što nii on ma küsisin temalt, aga tema ainult noogutas pead; ta tahtis ütelda, et nii on.

nikauzroho J virn(hein), roomav madar подмаренник.

nikela vt. nikõla.

nikkõr/i J-Tsv., g. -ii J meisterdaja, nikerdaja, meister мастер (на все руки); selve, nikkõri meeᴢ tark (mees), meisterdaja.

nikkõroi/ssa: -ss J-Tsv., pr. -n J, imperf. -zin = nikõrtaa.

nikot/taa (J-Must.), (sõnatüvi основа слова:) nikotta- J-Must. impers. luksuma ajada выз/ы-вать, -вать икоту. – Vt. ka ikottaa.

niku K U L P M Kõ S Po Lu Li Ra J I Ku niiku K P M Lu J neku P Kr 1. (samasugune v. samuti) nagu (так, такой же) как; P õrazroho, tämä on niku rüttšie õraᴢ orashein, see on nagu rukkioras; P miä makazin niku kuolluᴅ ma magasin nagu surnu; M kase pojokkõin ep peznü kaglaa kaugaa, roojakaz niku saappõgaa varsi see poisike ei ole kaua kaela pesnud, (kael on) must nagu saapasäär; Lu suvvaat siä minnua niku koira keppiä kk. sa armastad mind nagu koer keppi; I miä õõ päivizä, niku aaduza tših̆huu mul on palju tööd, nagu põrgus keen; 2. nagu, just nagu, justkui будто (бы), как будто; K niku äpiε neil tuli neil hakkas nagu häbi; Lu miε niku peltšäzin vähäizee ma nagu kartsin veidi; Po niku vihmaa õli satannu just nagu vihma oli sadanud; M niku täm õli just nagu tema oli; 3. kui когда; L stokanaakaa vettä akkunalõ pantii, etti niku nyõb heŋki lähtemεä, nii sis siin virauʙ pandi klaasiga vett aknale, et kui hing hakkab lahkuma, siis seal loputab ennast; 4. nagu, kuivõrd, kuipalju, niipalju kui как, насколько; J niku miä tään nagu mina tean; 5. umbes, ligikaudu около; M varrõõ õttsa on lõhgattu niku vaasaa pituutta varre ots on lõhestatud umbes vaksapikkuselt.

nik/õla Kett. M-Set. -ela K-Ahl., g. -õlaa lõtv слабый.

nikõloit/taa (Kett.), pr. -an Kett., imperf. -in lõdvendada, lõdvemaks teha v. lasta ослаб/-лять, -ить; nikõloitan vöö lõdvendan vöö(d).

nikõltu/ᴢ M Kõ, g. -hsõõ 1. äpardus, õnnetus несчастье, беда; M mussa katti rissii teetä meneʙ, siz leeb mik̆kääd nikõltuss (uskumus:) (kui) must kass läheb risti üle tee, siis juhtub mingi äpardus; 2. Kõ nikastus [?] вывих [?]. – Vt. ka nikastuᴢ.

nikõlu/a [?] M-Set., pl. pr. -vat M-Set., pl. imperf. -zivat M-Set. lõtvuda [?] ослабиться [?].

nikõrt/aa: -a J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J nikerdada, meisterdada резать, вырез/ывать, -ать, мастерить; mitä nikõrtõt tehä? – vesseen luzikkaa mida (sa) nikerdad (teha)? – Vestan (voolin) lusikat. – Vt. ka nikkõroissa.

nikõrtõ/lla J, pr. -lõn: -õn J, imperf. -lin frekv. ← nikõrtaa.

nilgõs/sua (Kett.), pr. -uʙ Kett., imperf. -su limaseks muutuda покры/ваться, -ться слизью.

nil/ko K-Ahl., g. -goo = nirkko¹.

nilkõ/a (Kett.), transl. -assi Kett. limane покрытый слизью, слизистый.

nimel/lin J -iin J-Tsv., g. -lizee ~ -izee J (kellegi v. millegi) nimeline именуемый, по имени; paro nimellin nain Paro-nimeline naine.

nimelt J-Tsv. nimelt именно; tšetä kuttsuzit pulmaa? – kuttsuzin miä nimelt däädää, däädiä, rissizää, rissimää keda (sa) kutsusid pulma? – Ma kutsusin nimelt onu, tädi, ristiisa, ristiema.

nimet/oi ~ -oin Ra -öi Ra J-Tsv. -öin Lu, g. -tomaa: -tömää Ra nimetu безымянный; ■ Ra nimetoi pappi ~ nimetoin pappi ~ J nimetöi matti ~ Lu nimetöin matti nimetamats (neljanda sõrme nimetus). – Vt. ka imetoi.

nimetoi-matti: nimetöi-matti J-Tsv. nimetamats (neljanda sõrme nimetus) безымянный палец (название четвёртого пальца); täi-tappõj(õ), või-lappõj(õ), pittš-hindrikko, nimetöi-matti (sõrmede nimed on:) täitapja, võilappaja, pikkpeeter, nimetamats.

nimet/tää (K-Ahl.) -tä J-Tsv., pr. -än K -en J, imperf. -in J nimetada, nimepidi öelda наз/ы-вать, -вать (по имени); K nimetä minuu nimeni (Ahl. 106) rl. nimeta minu nimi; J kuuntõõ, miä nimeten, tšetä kuttsuzim võõrõzii kuula, ma ütlen nimepidi, keda (ma) külla kutsusin. – Vt. ka nimittää.

nimetü/ᴢ Ra J-Tsv., g. -hsee: -see J nimetus название, обозначение, наименование.

nim/i K L P M Lu Li J I (R-Eur.) Ни́ми Pal.1 K-reg.2 Ii-reg.1, g. -ee K M Lu Li J nimi имя; K pappi risittii, nimee pani preester ristis, pani nime; K nimi annõttii nii, kummall päivää lahs sünnüʙ, senee svätoi nimee annap pappi nimi anti nii: mis päeval laps sünnib, selle pühaku nime annab preester; M miä en taho tämää nim̆meä i mainia ma ei taha tema nimegi mainida; K õli ühs soldatti, kuuźma nimellä oli üks soldat nimega Kuzma; M siεll õli minuu d́ed̆daa, äd́d́ää velli, kutsuttii karpassi. i täm̆mää nimelt kuttsuass sitä mettsää karpaa müllüü metsässi seal oli minu vanaisa vend, kutsuti Karpaks; ja tema nime järgi kutsutakse seda metsa Karpa veski metsaks; Lu enn kutsuttii mińja, a nüd ain nimelt kutsutaa ennemalt kutsuti minia(ks), aga nüüd kutsutakse (miniat) ikka nimepidi; P panõ deŋgat tšeneidni nimele pane raha kellegi nimele (panka); J jumalaa nimelle sinnua palvon: tuõ, võta minnua täält jumala nimel palun sind: tule võta (= vii) mind siit (ära)!; M inehmizee nimi inimese nimi; J nimi päiv nimepäev; ■ M miä kõik en või nimelt võttaa, mihe täm on nii hoolimoito lahs ma ei saa kuidagi aru, miks ta on nii sõnakuulmatu laps. – Vt. ka narri-, rissi, suku-, sõima-. – Vt. ka imi.

nimik/kõ J-Must., g. -õõ (kellegi õnne peale istutatud puu v. ostetud ese jms. дерево, посаженное, или предмет, купленный в память или на счастье кого-либо).

nimi·lt/ä: -e M mitte millegi eest, mitte millestki ни за что, ни про что, легко; nimi·lte ku koppaa paamma rah̆hoo kergesti (mitte millegi eest) saame raha.

nimipäi/vä Lu -v Ra nimepäev именины, день ангела; Ra oudekki on minuu nimipäiv eudo-kiapäev on minu nimepäev.

ńimistr vt. mińistõri.

nimit/tää K-Al., pr. -än, imperf. -in = nimettää; meeb ŕäätoa müö talaisõõ, tšell on tüttäred da pojoᴅ. siäl nimittää: tuõ riht pesemää, madrõõ (Al. 22) (pruut) läheb järgemööda talu- desse, kus (kellel) on tütred ja pojad. Seal kutsub (ütleb) nimepidi: tule tuba pesema, Madrõõ!

nint/aa Lu Ku -a Kl-Set. nii, niiviisi, nõnda так, таким образом; Ku toiŋ kert enepää nintaa elä tee teist korda ära enam niiviisi tee. – Vt. ka nii¹, niin, niiviisii.

nip/ata: -at J-Tsv., pr. -paan J, imperf. -pazin: -põzin J (käest) napsata цап/ать, -нуть (из рук); skuppoilt inimizelt toomuzia ed nippa kitsilt inimeselt sa külakosti ei saa (ei napsa). – Vt. ka napata, nopata, näpätä.

nipert/ää: -ä J-Tsv., pr. -ään: -en J, imperf. -iin: -in J pusida, vaevaliselt teha корпеть; jo kõikkina on sõkka, a veel nipertep sukkii tehä (ta) on juba täiesti pime, aga pusib (ikka) veel sukki kududa (teha).

nip/piä J-Tsv., pr. -in J, imperf. -pizin J sorteerida [?], välja näppida [?] (orig.: последовательно перебирать что-либо).

nip/pu¹ L, g. -uu (lina)nuust, linapeode kimp (ketramiseks valmis olevaid linu) связка пястей льна (готовая к прядению); kahs nippua süämmiit kaks nuusti kõige paremaid linu.

nippu² J: isä issu issumillõ, poigõt pööriit pöörimille, tütteret sükärille, emä nippu nappuloillõ .. se on umal tappu, riuguᴅ mõist. isa istus istmeil, pojad pöörlesid pöörlemiskohtadel, tütred tanudes, ema, nuppude-nööpidega (ehitud)? – .. See on humalatapp, ridvad.

nippunappula J-Must. (Lu-Must.) nippu-nappura J: J .. tüttäret sükärille, emä nippu-nappuroilla mõist. ... tütred tanudes, ema nuppude-nööpidega (ehitud)?; J metsä ukko, metsä akka, metsä kultaine kunikõs, tüttäret tiputtavat, naizet nippunappuloiza. umala taput (Must. 159) mõist. metsataat, metsaeit, metsa kuldne kuningas, tütred tipivad (ülespoole), naised nuppude-nööpidega (ehitud)? – Humalatapud.

niri/nä: -n J-Tsv., g, -nää J nirin (звук течения тонкой струёй); mikä siäll nirin on, niku vot vesi johzõb räüssääss mis nirin seal on, nagu, vaat, vesi jookseb räästast?

niri/ssä Li (J-Must.) -ss Li Ra J-Tsv., pr. -zeʙ Li Ra J, imperf. -zi J 1. niriseda, tilkuda течь тонкой струёй, сочиться, капать; Li ku isä keitti olutta, siz nagassa alki nirissä kui isa pruulis õlut, siis hakkas nagast nirisema; Li sõpa märtšä, alki niriss rõivas (on) märg, (sellest) hakkas (vett) tilkuma; J piim nirizeb jooss nänness piim(a) niriseb joosta nisast; 2. (ära) nõristada, niristada сли/вать, -ть; J piim-vett nirissemä hapupiimavett (ära) nõristama; 3. toriseda ворчать; J ain tämä nirizeʙ. a mitä teet, ku tämä õma ittšä on nirizejä ta aina toriseb. Aga mis (sa) teed, kui ta kogu oma elu(ea) on (olnud) toriseja. – Vt. ka nõrisa.

nirizemizi J-Tsv. nirisemisi, nirisedes, tilkudes струясь (тонкой струёй), сочясь.

nirk/ko¹ M, g. -oo M subst. kärss (свиное) рыло, разг. пятачок; sigall on nirkko seal on kärss; siğgaa nirkko sea kärss. – Vt. ka nilko, nirko.

nir/kko² Ra I, g. -koo adj. närb, isutu не имеющий аппетита, разборчивый в еде; Ra se on nii nirkko süümää see on nii närb sööma. – Vt. ka nirttši.

nir/ko K-Ahl. M-Set., g. -goo = nirkko¹; M sigaa nirko (Set. 73) sea kärss.

nirm vt. nurmi.

nirt/tši Kett., g. -šii = nirkko²; nirttši söömää närb sööma.

nisa·ma K M Ra I niisa·ma P nii-sam̆maa Kõ niisammaa Ku 1. niisama, (nii)samuti так же; P niisa·ma juoltii meiltši niisama öeldi meilgi; M talvõlla pannaᴢ nisa·ma raŋgaᴅ päh̆hää, sed́olka seltšää talvel pannakse samuti rangid pähe, sedelgas selga; I ženiχalla nisa·ma õlivad vettšerinaᴅ peigmehel oli samuti lahkumisõhtu; 2. (lihtsalt) niisama, muidu просто так; K nisa·ma lugõb iĺĺakkoozii, eb anna täätää, mitä lugõʙ niisama loeb tasakesi, ei ütle (ei anna teada), mida loeb; 3. niisama (ilma milletagi), paljalt просто так, без чего-либо; Ra sitä süüvvää, nisa·ma süüvvää seda (= kaera-kilet) süüakse, niisama (ilma milletagi) süüakse. – Vt. ka niisamoo, niisa·mottaa, niiže, niitesamoo.

nisa·moi Kõ nii-sa·moi K-Ahl. = nisa·ma; 1. niisama, (nii)samuti так же; K ženiχa nii-samoi paab deŋgoita (Al. 32) peigmees paneb samuti raha; 2. (lihtsalt) niisama, muidu просто так; Kõ jeka õhtago tüttäret tšäütii isuta-tal̆loo töökaa, a pojod nisa·moi, ilmaa töötä igal õhtul käisid tüdrukud istjatel tööga, aga poisid (käisid) niisama, ilma tööta.

nis/ka K P M Lu Li Ra J (U I) -k J-Tsv., g. niz-

g/aa K M Lu Li Ra J -a J-Tsv. kukal; turi затылок; загривок, холка (у лошади); J tšihgutti niskaa sügas kukalt; Lu kobla niskaa: ku on vari, siis petteeʙ katsu (ta) kukalt: kui on kuum, siis (ta) valetab; M tuuli puhub niskaasõõ tuul puhub kuklasse; Lu miä võtin tätä nizgassa tšiin i lein maall ma võtsin tal turjast kinni ja lõin pikali; M opõzõll on kaglaa pääl arja, nizgaa pääl on arja hobusel on kaela peal lakk, turja peal on tagalakk; K potšitõttii, annõttii viinaata i õlutta, i niskaa müö annõttii, ku tahoᴅ kostitati, anti viina ja õlut, ja mööda kukalt anti, kui tahad; Lu tämä millõ mittaᴢ niskaa müü kepiikaa üvässi ta mõõtis mulle hästi kepiga mööda kukalt; U miä tätä tahõn niskaa panna ma tahtsin talle vastu kukalt panna; J paa niska müü pane mööda kukalt; Li antaa niskaa anda vastu kukalt; ■ J tämä nizgaa pääll on suur pere tema kaela peal on suur pere; P tämεä nizgaz on paĺĺo süöjii tema kaelas on palju sööjaid; Ra eläp tämää nizgaa pääl elab tema kaela peal; K nizgaa takane (Set. 73) seljarätt [?] (orig.: eräs pukulaji). – Vt. ka paksu-.

nisk-talkkuna Ra (J-Tsv.) kuklavõmm, võmm kuklasse подзатыльник; Ra miä ku paan, toop nisk-talkkuna kui ma löön (panen), (siis) tuleb kuklavõmm (saad võmmu kuklasse); J tahot-ko nisk-talkkuna kas tahad vastu kukalt saada?; J mõnikkailõ tšüsüiile saab anta nisk-talkkuna mõnedele küsijatele võib anda vastu kukalt.

nisu K P M Kõ S Lu Li Ra J I (Kett. vdjI Kr) Нису Tum., g. nizuu Kett. K P Lu Li J niz̆zuu M vdjI I, pl. nisud Kr nisu; nisujahu пшеница; пшеничная мука; P nisuu on kaχs sorttaa: ilmaa õkai ja õkaikaa nisu on kahte sorti: ilma oheteta ja ohetega; P pääle miikkulaa nõisass tšülvämää kagraa da õzraa da nisua pärast nigulapäeva hakatakse külvama kaera ja otra ja nisu; J nizut tänävoonn üvässi kazvossa nisu kasvab tänavu hästi; K nisuu pannass, võita, munõita; see õli munavõi nisujahu pannakse, võid, mune; see oli (siis) munavõi; Li talvi nisu talinisu; Li tšesä nisu ~ J suvi nisu suvinisu; J värski nisu kakku sveežaa võika om makuᴢ värske nisujahukook värske võiga on maitsev; I siiz võtaᴅ näitä vaaliᴅ niz̆zuu javoza siis võtad, vaalid neid nisujahus; Li nizuu pää nisupea. – Vt. ka talvi-, tšesä-. – Vt. ka nisu-vild́a.

nisuakan/a (M) -õ Li, hrl. pl. -aᴅ M nisu-agan(ad) пшеничные высевки, мякина; Li rüisakanõ, nisuakanõ, kagrõakanõ, õzrõakanõ, linaakan on toož rukkiagan(ad), nisuagan(ad), kaeraagan(ad), odraagan(ad), linaagan(ad) on samuti.

nisud vt. nisu.

nisui/n J-Tsv., g. -zõõ J nisu- пшеничный.

nisu-ivä Kõ nisutera, -iva пшеничное зерно; tšehspaikkaᴢ ülemizes tšiveᴢ on tehtü aukko, kuhõõ laskõaᴢ rüiz- vai nisu-iväᴅ (käsikivi kohta:) keskpaigas ülemises kivis on tehtud auk, kuhu lastakse rukki- või nisuterad. – Vt. ka nisujüvä.

nisujav/o M Lu Li Ra I, hrl. pl. -oᴅ M nisujahu пшеничная мука; Lu nisujavossa teh́h́ää nisukakkua i nisuleipää i rehtalakakkuja nisujahust tehakse nisukakku ja nisuleiba ja pannkooke; Li nüd vass saatii täätää, ett nisujavo on üvä alles nüüd saadi teada, et (kroovimata) nisu-

jahu on hea (= tervislik).

nisujüvä Ra nisu-jüvä Lu = nisuivä.

nisukakku Lu (Ra) nisukakk колобок из пшеничной муки; Lu nisujavossa teh́h́ää nisukakkua nisujahust tehakse nisukakku; Lu nisu- kakkua teh́h́ää iivaakaa nisukakku tehakse pärmiga.

nisukuhila M nisuhakk копна, скирда пшеницы; rüüskuhilaa pantii nellätšümmettä vihkoa, a nisukuhilaa pantii kahštšümmettä viiᴢ vihkoa rukkihakki pandi nelikümmend vihku, aga nisuhakki pandi kakskümmend viis vihku.

nisukuhilaᴢ Li = nisukuhila.

nisulaiv/o (Kõ), hrl. pl. -oᴅ Kõ nisuoras пшеничные всходы, зеленя; a tšev̆vääll .. kagralaivoᴅ, nisulaivoᴅ aga kevadel .. kaeraoras, nisuoras. – Vt. ka nisuõraᴢ.

nisuleipä Lu nisu-leip J-Tsv. nisuleib пшеничный хлеб; Lu nisujavossa teh́h́ää nisukakkua i nisuleipää i rehtalakakkuja nisujahust tehakse nisukakku ja nisuleiba ja pannkooke.

nisu/nõ (K-Al.), g. -zõõ = nisuleipä; kõõz miä sõdgon iivakod i nisuzõd (Al. 27) millal ma sõtkun pärmikakud ja nisuleivad?

nisupõlto M Ra nisupõld пшеничное поле.

nisu-pää Lu Ra nisupea пшеничный колос.

nisuriig/a ~ -õ Li nisuahe (rehetäis parsil kuivatatavat nisu) рей пшеницы (количество пшеницы, которое в овине сушится зараз).

nisurooppa I nisujahupuder каша из пшеничной муки; nisurooppõjõ bõllum meillä nisujahuputru(sid) meil ei tehtud (ei olnud).

nisusalvo Li nisusalv (nisu hoiukoht aidas) закром для пшеницы.

nisusarka (M) (ühele perele kuuluv, liisuga määratud) nisusarg (nisupõlluriba) участок пшеничного поля (приходившийся на долю одной семьи); rüissarka, õzrasargaᴅ, i nisu-sarkõi õli rukkipõld, odrapõllud, ja (ka) nisupõlde oli.

nisusuurima M nisutang(ud) пшеничная крупа.

nisusäŋki Lu nisukõrrepõld пшеничное жнивьё.

nisuvild́a I-Len. nisu (kasvava viljana) пшеница (как злак в поле); nurmõlla meilä kazvap .. nisuvild́a (Len. 285) nurmel kasvab meil .. nisu. – Vt. ka nisu.

nisuõraᴢ Li = nisulaivo.

nisä K-Ahl. (I), g. nizää nisa сосок; I tällä i lehmä nizäᴅ laŋkõõvaᴅ maalõ tal (= tüdrukukesel) libisevad lehma nisadki (lüpstes käest) lahti.

nizgaa-takõin: nizgaa-takein Salm.2 (vadja rahvarõivaste juurde kuuluv) seljarätt наплечный платок (принадлежность водской народной одежды).

nit/aussa Lu (Ra) -taussa Lu, pr. -auʙ: -tauʙ Lu, imperf. -auzi 1. pulstuda, vanuda, tokerduda сби/ваться, -ться, свал/иваться, -яться, спут/ываться, -аться (о волосах); Lu ivusõd on nitaustu juuksed on pulstunud; 2. (end) kinni mässida, takerduda запут/ываться, -аться, застр/евать, -ять; Lu ku pannaa elämä lõõkaa, siis tämä võiʙ nittaussa kui loom pannakse lõõga, siis ta võib end kinni mässida.

nit/oa: -toa Ra (J) nit̆toaɢ I, pr. nion, imperf. -ozin Ra niduda, tihedalt siduda v. mässida обвяз/ывать, -ать, наса/ждать, -дить; Ra vikahtõtt niottii, pantii lüttee vikatit seoti, pandi lütte (löe otsa); J kõik on kaneil päät siottu, kui on mõõkkõil pääd niottu rl. kõigil neil on pead seotud, nagu mõõkadel on pead (= käe-pidemed) neotud.

niukaht/ua (J-Must.), (sõnatüvi основа слова:) niukahtu- J-Must. = nikahtua.

nive/le M -l K-Ahl. M (Kett.), g. -lee M liiges сустав; M nikastutin pih̆haa nivelee nikastasin õlaliigese; M põlvõõ niveleᴅ põlveliigesed; M sõrmõõ niveleᴅ sõrmeliigesed.

nivel/i M, g. -ii = nivele; lav̆vaa niveli labajalaliiges; sõrmõõ niveli sõrmeliiges; tšäee niveli käeliiges; rus̆soo niveli randmeliiges; tšünnarpää niveli küünarpealiiges.

niveli/ä M-Set., g. -ä = nivele.

nivel/ä M, g. -ää = nivele; peigoo nivelä pöidlaliiges.

niv/u J-Tsv., hrl. pl. -uᴅ L M J (Ra) -ut J-Must. -vuᴅ M Lu niv̆vuuᴅ M -vuuᴅ Li niue, pl. niuded, ristluud поясница; L nivuiss vaivattaaʙ niuded valutavad (niuetest valutab); M baŋkka pantii nivulailõõ kupp pandi niuetele; M õli mokoma inehmiin, tšen tääsi praavittaa nivvuita oli niisugune inimene, kes oskas niudeid ravida.

nivuzõᴅ Kett. pl. kube, kubemekoht пах.

niõ J-Must., g. nitõõ side (viljavihul) перевясло (для снопов).

niäna vt. nenä.

-nne K-Ahl. = -no ~ -nö.

-no ~ -nö Ar. K-Ahl. (rahvalauludes esinev pl. 2. isiku possessiivsufiks притяжательный суффикс 2-го лица мн. числа, встречающийся в народных песнях); nõiskaa tšäüt [sic!] tšülleltänö tõuske, kälid, oma külje(aluse)lt.

no¹ K U L P M Kõ Lu Ra J I Ku noo M nu Kr noh, no ну; K no mentii nävät tõin kõrt võõrazii noh, läksid nad teine kord võõrusele; P no laa miε issuun noh, las ma võtan istet; I no kõittši noh, (ongi) kõik; M no vot sis siunattii noorõᴅ no vaat siis õnnistati noorpaar(i); L no ka vaatamma tšell juttyõb on enäp voimaa no vaatame õige, kellel, ütleb, on rohkem jõudu; Lu no nii, õsõttii, õsõttii nojah, osteti, osteti; ■ (liitunult järgneva adverbiaalse sidesõnaga в составе композиты:) J noku müü kiittsõzimm lõõkull nii ah-hah no kui meie kiikusime kiigel, siis – ahhaa! (= siis alles oli kiigutud). – Vt. ka naa¹, noh, noka, noko, nooᴅ, nõh.

no² M Kõ Lu Li J kuid, aga но, а; Li kase on üvä, no tõin on veel parõpi see on hea, kuid teine on veel parem; J miä tätä kutsun rihe, no tämä ep taho tullõ ma kutsun teda tuppa, kuid tema ei taha tulla; J no ko sillõõ puu tokup pähee aga kui sulle kukub puu pähe?

nodgoᴢ vt. nõdgoza.

noh K-Ahl. L P M J 1. noh, no ну; M noh, se õli täätävä noh, see oli teada; L noh, paĺĺo sill on deŋgoit noh, kui palju sul raha on?; 2. K-Ahl. P ah, oi (imestust või ehmatust väljendav interj.) ах, ой (междометие, выражающее удивление или испуг). – Vt. ka no¹.

nohre vt. noori.

noi- vt. nõi-.

noisuk/kɪ Ku, g. -ii Ku päikesetõus восход (солнца); lintu ko makkaap perässᴀ̈ päivää noisukii, sis päivä petäʙ kui lind magab pärast päikesetõusu, siis päike petab.

noja·abri-kuu Lu = nojabri.

nojabŕ/a (Kõ Ja-Len.), g. -aa = nojabri; Kõ esimeizell nojabŕaa esimesel novembril.

noj/abri M -aabri P -äbri Lu, g. -abrii M -äbrii Lu november ноябрь; P esimeizell nojaabrii õli kuuźma esimesel novembril oli kusmapäev.

nojal vt. nõjalla.

nok/a P M noh ну, ну-ка; M noka siε ivana, too kursia noh, sina, Ivan, too pulmaleib! – Vt. ka naa¹, no¹, noh, noka, noko, nooᴅ nõh.

nok/ata M Lu J (P Ku) -at J-Tsv., pr. -kaan P M Lu J, imperf. -kazin M Lu -kõzin J Ku 1. nokkida клевать, по-, с-, клюнуть; J kukko nokkaap kagraa kukk nokib kaera; P a tšenie kogoss eb nokkaa, sitä juoltii: sinua millineit pojo eb võta mehelie (uusaastaennustusest:) aga kelle (tera)hunnikust (kukk) ei noki, selle kohta öeldi: sind ei võta ükski poiss naiseks (mehele); M varõz varõssõlta silmää eb nokkaa vs. vares vareselt silma (välja) ei noki (= hunt hunti ei murra); 2. fig. napsitada, (viina) juua выпи/вать, -ть (водку); P meemä kattilalle, nokkaamma pikkaraize (Len. 272) lähme Kattilale, võtame väheke (napsitame natuke); J nokkaab juuvvõ viinaa joob viina. – Vt. ka napata, napsata, nokiskõlla, nokitõlla, nokkia.

noki vt. nõtši.

nokiskõ/lla: -ll J-Tsv., pr. -lõn: -õn J, imperf. -lin J = nokitõlla.

nokit/õlla (P), pr. -tõlõn P, imperf. -tõlin frekv. nokkida клевать; nii miä niitän niku kurtši nokiʙ, nokittõlõʙ ma niidan nii, nagu kurg nokib.

nok/ka K L P M S Lu Li Ra J (Kett.) -kõ Ku -k J-Tsv., g. -aa Lu Ra J Ku 1. nokk клюв; Lu kõikill lintuill on nokaᴅ kõigil lindudel on nokad; P vihmakulli piikaʙ, ep saa lehoo päält nokkaa kassaa vihmakass vingub, ei saa lehe pealt nokka kasta; Ku jäi nokkõ kiinni, nois nokkaa reppäämä, sai nokaa vällää nokk jäi kinni, hakkas nokka (lahti) tõmbama, sai noka lahti; Lu kana nokassa muniʙ, lehmä suussa lühzäʙ vs. kana muneb nokast, lehm lüpsab suust; M nii puhtaass lõppu või, etti iirele nokkaa eb jäännü või sai nii viimseni (puhtanisti) otsa, et hiirele(gi) ei jäänud noka otsa (nokka); Lu linnuu nokka linnu nokk; Lu kukoo nokka kuke nokk; 2. nokk, nina, ots, teravik, konks (esemetel jne.) клюв, нос, кончик, остриё, крючок (у предметов и т. д.); L vizgattii jalkoiss uuĺegaᴅ lumyõ; kumpaa puolyõ õli nokka, sinneppolõ mehelie meni visati poolsaapad jalast lumme; kummale poole oli (saapa) nina, sinnapoole läks (viskaja) mehele; Li kurasõõkaa piirettii aukko koivuusõõ, vähäzee tohta nõsõttii, ülepäz vähäizee törkittii aukoᴅ, siäld aukoissa tuli mahla; se tohoo nokka õli kõlminurkikko, terävä õttsa pantii putelii noaga lõigati (piirati) auk kasesse, pisut tohtu kergitati (üles), veidi ülespoole torgiti augud, sealt aukudest tuli mahl; see tohu(st) nokk oli kolmenurgeline, terav ots pandi pudelisse. – Vt. ka kulta-.

nokka-taali Lu piikvall (tali e. vall suurpurje ülestõmbamiseks) деррик-фал; nokka-taali, mikä nõsaʙ gaaffalia üleeᴢ piikvall, mis tõstab kahvelpurje üles.

nok/kia P M Lu Li J (K Kõ), pr. -in P M Li J, imperf. -kizin P M Li J nokkida; (nokaga) toksida клевать, по-, с-, клюнуть; долбить, вы-; P tšenie kogoss kõikkõa iezepii nõizõb nokkimaasyõ kukkõ, sis se tüttärikko menep tšiiriess mehelie (uusaastaennustusest:) kelle (tera)hun-nikust hakkab kukk kõige ennem nokkima, siis see tüdruk läheb varsti mehele; J viskaa kanoilõõ kagra, la nokita viska kanadele kaeru, las nokivad; M täm on maailmaa rikaᴢ, täll on niipaĺĺo rah̆haa, etti kanad eväd noki kk. ta on ilmatu rikas, tal on nii palju raha, et kanad(ki) ei noki (= kanadki ei jõuaks ära nokkida); M kori nokip puuta rähn toksib puud. – Vt. ka nokata.

nokkõi/n J-Tsv., g. -zõõ J adj. nokaga, nokk- с клювом.

noko I = noka; noko siä pääsäd miä vaatan noh, sina päästad (sideme) lahti, ma vaatan (haava).

noks Lu interj. põssa, kotsu (meelitussõna sigade kutsumiseks) хрюшка (ласкательная позывная кличка свиней).

noĺ J-Tsv. null нуль.

noma vt. nõma.

noo¹ (Ku) nood те; a noil naisiil olt́śii suuret pojaᴅ aga noil naistel olid suured pojad. – Vt. ka ne¹, nämä.

noo² vt. no¹.

ńoo Lu Ku interj. nõõ (hüüe hobuse kehutamiseks) но-о (понукание лошади).

nooᴅ P I 1. no vaat ну вот; P juttyõb nooᴅ tšetä kutsuᴅ, tšetä jätäd maalyõ (isa) ütleb: no vaat, keda kutsud (pulma), kelle jätad kutsumata (jätad kõrvale); 2. noh .. ju но ведь; I miä juttõõ: nooᴅ sillõõ on aikaa enäpik ku millõõ ma ütlen: noh, sul on ju aega rohkem kui mul. – Vt. ka naa¹, no¹, noh, noka, noko, nõh.

ńookaht/assa: -ass J-Tsv., pr. -an J, imperf. -in J = ńookkia.

ńook/kia J-Tsv., pr. -in J, imperf. -kizin J nõõtada понукать; kuttsõri ńookib ovõiss kutsar nõõtab hobust.

noolla [?] (J-Must.), (sõnatüvi основа слова:) noolõ- J-Must. noolida, limpsida, lakkuda лиз/ать, -нуть, лакать.

noomõri vt. nuumõri.

noor/a Lu J, g. -aa Lu J köis; nöör канат; верёвка; J koorma pannaa tšiin nooraakaa koorem pannakse kinni köiega; J enne tehtii kammitsad noorassa ennemalt tehti kammitsad köiest. – Vt. ka einä-.

nooraa Lu adv. köide на привязь (наречие в форме илл-а от noora); õpõn pannaa nooraa hobune pannakse köide.

noo/ri Kett. K R-Eur. M Kõ S Lu Li J I Kl (Pi Ke Ra Ku) nuori R-Reg. L P Po (K V) nùori (Po) -r K L M Kõ S Lu Ra J nuor K L P V nohre Kr Нуо́ри Pal.2 K-reg.2 Ну́ри Pal.2 Ii-reg.1 Нооры Tum., g. -rõõ Lu Li J nuoryõ P 1. noor молодой, юный; Lu miε õlin kõikkinaa noori veel ma olin veel üsna noor; Lu noorõn miä õlin paha nagramaa noorena olin ma kange naerma (= olin väga naeruhimuline); Lu tämä nõisi elämää omaa noorõõ naizõõkaa ta hakkas elama oma noore naisega; P nuorõpalõ vellelie õli jo seitsetõ·ššõmõd vuotta noorem vend oli juba seitsmeteistkümneaastane; Li raŋkka noori aika raske noorus(aeg); Lu nooril voosil miä õlin karjuššin noorpõlves olin ma karjaseks; J jo nooriiss päiviiss on õppõnnu põlõttõma juba noorusest peale on õppinud suitsetama; J noor itšä noorus, noorusaeg; J noor suku noorus, noorsugu, noored; P pajattivad nuor vätši jo venäissi noored rääkisid juba vene keeli; S J noor kuu noor kuu; Lu laivaz õllaa vanõpad matrossid i noorõpad matrossiᴅ laevas on vanemmadrused ja nooremmadrused; 2. värske свежий; J noort kapussa hapotõta värsket kapsast hapendatakse; M se on murtšina piimä, on veel noor piimä see on hommikune piim, on veel värske piim; 3. subst. noor, noor inimene; pl. noored молодой человек; молодые; Lu mõnikõᴢ noori on uhkaa, kehtaʙ vanõpaa ent õpõttaa mõni noor on ülbe, tavatseb endast vanemat õpetada; L üφsi nuoriissa, esimein vuosi õli sõtamehennä üks noormeestest, esimest aastat oli sõduriks; M noorill on itšävä ležiä ilmaa töötä noortel on igav olla (lesida) ilma tööta; M kasõ tšeeli jo meill on hülgättü, kõikk noorõt pajattavad ven̆näässi (Mäg. 40) see (= vadja) keel on meil juba hüljatud, kõik noored räägivad vene keeli; 4. pruut, mõrsja невеста; J noori ehitettii pruut ehiti; 5. peigmees, peig жених; R terve nuori tšülpeüttä [= tšülpeünüttä], kalani kasionutta (Reg. 23) rl. tere, (mu) vihelnud peig, mu pesnud kala; 6. pl. noorpaar молодожёны, молодые, новобрачные; S noorõt tullaz ventsassa noorpaar tuleb laulatuselt; Po vìetii nùorõd makkaamaa tõisõõ riχ́ χ́ ee iĺi saunaa viidi noorpaar magama teise tuppa või sauna; M noorii piti kummartaa jalkaasõõ noorpaar pidi maani kummardama.

noorik/ka Lu Ra J I nuorikka L -k J Но́рика Tum., g. -aa Lu J pruut, mõrsja невеста; L vasuo pulmõi õli nuorikka saunaᴢ enne (vastu) pulmi oli pruut saunas (= pesti pruuti saunas); Lu eestää mentii noorikkaa võttamaa kõigepealt mindi pruudi järele (pruuti võtma); Lu miä hülkäzin õmaa noorikaa ma hülgasin oma pruudi; J tütöss jo tuli täüz noorikk tüdrukust on tulnud (tuli) juba valmis (täis) pruut; J suku daritõb noorikkaa, ku isuta karikkõᴢ (pulmakomme:) suguvõsa jagab pruudile pulmakinke, kui istutakse ringis pulmaõlut või -viina juues.

noorik/ki Ku, g. -ii Ku = noorikka; noorikid mänt́śii makkaamaa ilmõ ženiχaa pruudid läksid magama ilma peigmeesteta (peigmeheta); noorikii suku pruudi suguvõsa.

noorik/ko K Kõ J (M Lu) nuorikko Por. (P) nùorikko Po, g. -oo J = noorikkõ; 1. K noorikod veetii herraa tüvee pruudid viidi (esimeseks ööks) mõisniku juurde; Po mentii kosimaa nùorikkua mindi pruuti kosima; Kõ isub niku noorikko, juõllas ku laiska ain isuʙ istub nagu pruut, öeldakse, kui laisk aina istub; 2. J süntü noorikollõ tüter noorikule sündis tütar.

noorik/kõ Kett. K P M S Lu Ra J I nuorikkõ K R-Reg. L P nùorikkõ Po -k M Lu nuorikä ~ norik Kr, g. -õõ K M S I nuorikõõ K nuorikyõ L P 1. pruut, mõrsja невеста; M sõtamehed mentii niku lumi suli, noorikõd jätettii itkõmaa sõjamehed läksid, nagu lumi sulas, jätsid pruudid nutma; K luvattii tulla tätä tšäümää nuorikõssi (Al. 9) lubati tulla teda pruudiks kosima; S kui tullas kosimaa, noorikkõ annab räteᴅ kui tullakse kosima, kingib (annab) pruut (kaela)rätid; Lu pulmijõõ aikana noorikõl õllaa kõrvõllizõᴅ, a poigall õllaa druuškaᴅ pulmade ajal on pruudil pruutneitsid, aga peigmehel on peiupoisid; P iestää meneväd družgaᴅ, viskaavat siel d́eŋgoi nuorikõlõ kõigepealt lähevad peiupoisid, viskavad seal pruudile raha; P noorikkõa kaivolõõ väittääᴢ (pulmakomme:) mõrsja(t) viiakse kaevule; 2. noorik новобрачная, молодая, молодица; M nooriilõõ noorikkõilõõ pantii kolpotško päh̆hee noortele noorikutele pandi (abielunaise)tanu pähe.

noorikkõi/nõ J -n J-Tsv., g. -zõõ J -zõ J-Tsv. nooruke молоденький; kui miä kazvolin kanainõ, nõizin neito noorikkõinõ rl. kui ma kasvasin, kanake, sirgusin, neiu nooruke; J vana hülkü, vet suvatti ku suvatti noorikkõizõ tütöö vana liiderdaja, võrgutas ja võrgutaski noorukese tüdruku (ära). – Vt. ka noorukkainõ, noorukkõinõ.

nooris/saa: -sa J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J = noorittaa.

nooris/sua J-Tsv., pr. -un J, imperf. -suzin J nooreneda молодеть, по-.

nooris/sussa: -suss J-Tsv., pr. -un J, imperf. -suzin J = noorissua.

noorist/o Lu Li Ra J, g. -oo Lu Ra = noorizo; Lu nooristo tanssi ja lauli noorsugu tantsis ja laulis.

noori/zo Kett. K M Kõ nuorizo K L -so M Lu nuoriso (K-Al.), g. -zoo noorsugu, noored молодёжь, молодые; M uuvvõssa joulussa veeresseessaa noorizo ain tölmättii uusaastast kolmekuningapäevani noorsugu aina hullas; K nuorizo kõikk tõin tõizõlõõ vettä valõltii paŋgõõkaa tšen kui paĺĺo sai (pulmakomme:) noored valasid kõik üksteisele pangega vett, kes kui palju sai; Kõ noorizo korjaup õhtagona (Len. 217) noorsugu koguneb õhtul (kokku). – Vt. ka noorsuku, noorrahvaᴢ.

noorit/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J noorendada молодить, о-; lõikkamm uzat-parra vällä, nooritõmm nii, jot tšennit eb nõis tuntõma lõikame vurrud-habeme ära, noorendame nii, et keegi ei tunne (ära). – Vt. ka nooris-

saa.

nooriärtšä J-Must. härjavärss, härgmullikas бычок.

noor-meeᴢ [< e?] J-Tsv. noormees юноша.

noorpaari Ra pruutpaar; noorpaar пара (жених с невестой); молодожёны, молодые, новобрачные; noorpaari mennää tšerikkoo vihtii pruutpaar läheb kirikusse laulatusele.

noorrahvaᴢ M noorrahvas, noorsugu, noored молодёжь, молодые; noorrahvaz neitä menoja evät tää (kangakudumise kohta:) noored neid asju ei tea.

noorsuku J = noorizo; jõgõperää noorsuku ei tunnõ pajattaa vaissi Jõgõpera noorsugu ei oska vadja keeli rääkida.

noorukkai/nõ Ra, g. -zõõ Ra = noorikkõinõ.

noorukkõi/nõ M, g. -zõõ M = noorikkõinõ; näd noorukkõinõ üppi mehelee näe nooruke läks (hüppas) mehele.

nooru/ᴢ P J-Tsv. -s K-Ahl. -uᴢ Ku (Kett.) nuoruᴢ ~ nuoruuᴢ P, g. -u J -sõõ ~ -sõ J 1. noorus молодость, юность; J nii minu harma nooruz vajoz nätšemett nii minu hall noorus kadus märkamatult (vajus nägemata); J noorutta pitäis pittää innõᴢ, noorutta pitäiz oitaa noorust tuleks hinnata (pidada hinnas), noorust tuleks hoida; J nooruu intaa pitäiz oitaa nooruse hinda tuleks hoida; J armõz aik om med́d́e noorusõ aik armas aeg on meie noorusaeg; 2. noorsugu молодёжь; Ku koko nooruuz vennäiss läätää kogu noorsugu räägib vene keelt.

noor/õlla (Kett. J-Must.), pr. -tõlõʙ J -tõõʙ Kett., imperf. -tõli pilve minna, pilviseks muutuda покрываться облаками, тучами; хмуриться; Kett. taivaz noortõõʙ taevas läheb pilve.

noorõpik/ko Ra, g. -oo subst. noorem (inimene, laps jt.) младший (человек, ребёнок и др.); bora on vanapikko, nad́a on noorõpikko Borja on vanem, Nadja on noorem.

noorõpu/ᴢ (Kett.) nuorõpuᴢ P, g. -u nooremus, noorem-olek (имя существительное от сравнительной степени слова noori).

noo/ska J-Must., g. -zgaa sula(ilm) оттепель.

nootaakurkku Lu noodasuu жерло (входная часть) невода.

nootaa-köüsi Li = noottarihma.

nootaalülü Lu uidukook (kõverast lülipuust kook, millega tõmmatakse nooda veoköie otsas olevat ritva (uitu) jäässe raiutud augu kohale) норильный крюк (из плотной древесины для притягивания норила к проруби при подлёдном лове неводом).

nootaaperä Lu nootaperä J-Must. noodapära мотня невода.

nootaareisi: nootareisi (J-Must.), pl. nootaa-red́d́et: nootared́jet J-Must. noodareis, -tiib крыло невода.

noota/lla: -l Lu adv. nooda(püügi)l на лове (неводом) (наречие в форме ад-а от nootta); müü tšäümmä nootal me käime noodal. – Vt. ka mari-.

noot/alõõ: -õlõ J-Tsv. adv. nooda(püügi)le на лов (неводом) (наречие в форме алл-а от nootta); õikõ paraz ilm lähtä nootõlõ õige paras ilm minna noodale (= just noodapüügiks sobiv ilm).

noo/ti J-Tsv. nuoti P, g. -ii J 1. noot (muusikaline toon) нота; J võtat ko äänekaa kazee kõrka nooii kas (sa) laulad välja (võtad häälega) selle kõrge noodi?; 2. noot (noodikiri, -raamat) ноты; J nooti tširjõ, nooiᴅ noot, noodid; 3. viis мотив, мелодия; P laulull on iloza nuoti laulul on ilus viis. – Vt. ka nootti.

noot/ta Kett. K M Lu Li Ra J Ku (Ja) -tõ Lu -t J-Tsv., g. -aa Lu Li J Ku noot (püügivahend) невод; Lu apajaz püüvvetää nootaakaa abajas püütakse noodaga (kalu); Lu jõka nootal õli õma loomuᴢ igal noodal oli oma loomusekoht; Lu mainõ on suur jääaukko vai jääavanto, kuᴢ lassaa noottaa ja võtõtaa üleeᴢ m. on suur jääauk või jääavandus, kus(t) lastakse noota (vette) ja tõmmatakse (võetakse) üles; Li mainass suisõtaa nootta suistmeaugust tõmmatakse (tõstetakse) noot üles; J nootta vizgõt noota (vette) lasta (visata); Kett. ahan noottaa panen noota kuivama; J nootta on puutoza noot on sassis; J sakka noott tihe noot; J arv noott harv noot; Lu aili noottõ räimenoot; J nootaa perä nooda pära; J nootaa tšiveᴢ nooda kivi; J nootaa tšövveᴅ nooda (veo)köied; J noott meeᴢ noodaline. – Vt. ka haili-, jalk-, jõki-, jää-, meri-, talvi-, tšesä-.

noottaapaja (Li) nootta-apaja ~ noott-apaja Lu noodapüügikoht тоня (рыболовное место в море для ловли неводом); Lu kuza püüvvetää noottieekaa jutõlla noott-apaja kus püütakse nootadega, (selle kohta) öeldakse: noodapüügikoht.

noottaartteli Lu noodaartell, -brigaad, -meeskond рыбацкая (неводная) артель, бригада; tšümmee entšiε õli artteli, se õli nootta-artteli kümme meest oli artell, see oli noodameeskond.

noottahaili M noodaräim (noodaga püütud räim) выловленная неводом салака; noottahaili on heenop, a võrkkohaili on sor̆rõa kala noodaräim on väiksem, aga võrguräim on suur kala.

noottakala Lu Li nootta-kala Li noodakala (noodaga püütud kala) выловленная неводом рыба; Lu noottakallaa kõõz eb mitattu noodakala ei mõõdetud kunagi; Li nootta-kala müütii optom noodakala müüdi hulgi.

nootta-masteri Lu noodameister неводный мастер.

noott/anikka: -õnikka ~ -nikka (J-Tsv.), g. -anikaa: -õnikaa noodaline, noodakalur неводчик, участник лова неводом; menin noott(õ)nikkojõ selttsii läksin noodaliste hulka (seltsi).

noott-aŋko Lu (jääalusel kalapüügil kasutatav) uiduhark норильная вилка (применяемая при подлёдном лове неводом).

noottarihma M noodaköis неводная верёвка (прикреплённая к кольям крыльев невода); mõnikkaaᴅ püüvvettii kal̆loi jarvõᴢ, siiᴢ noottarihma tehtii konatissa mõned püüdsid järves(t) kalu, siis tehti trossist noodaköis. – Vt. ka nootaa-köüsi.

noottariuku Lu = norila.

nootta-vene J noodapaat (noodameeskonna ühine paat) лодка неводной артели.

noot/ti Ra J, g. -ii Ra viis мелодия, мотив; J milläized virred i milläized nootiᴅ missugused laulud ja missugused viisid. – Vt. ka nooti.

noovos/ti K -t́i J-Tsv., g. -tii: -t́ii J uudis новость; K noovostia kuulõᴅ kuuled uudist.

nop/ata L -at J-Tsv., pr. -paan J, imperf. -pazin: -põzin J napsata, haarata; näpata, varastada цап/ать, -нуть, хватать, схватить; красть, у-, простор. стащить, стянуть; L panõm puu pihlagaa, etti nõita eb noppaissi (loitsust:) panen (= istutan) pihlakapuu, et nõid ei napsaks; J kazelt perennaizõlt mittäit ed noppaa, kõig on lukunnall sellelt perenaiselt ei näppa (sa) midagi, kõik on luku taga. – Vt. ka napata, nipata, näpätä.

nop/pia K J-Tsv., pr. -in J, imperf. -pizin J noppida наб/ирать, -рать; K nuoria i noppiassa, a vanoid ep tahtoa noori nopitakse küll, aga vanu ei taheta. – Vt. ka nappaa.

nor/a K-Set. Ra J-Tsv., g. -aa J auk, urg, koobas нора; J näit ku iiri johsi norasõõ nägid, kuidas hiir jooksis urgu?; K iiree nora hiireauk, -urg. – Vt. ka nori¹.

norahta/assa: -ss J-Tsv., pr. -an J, imperf. -azin: -zin J mom. norsatada храпнуть; ehtizim va norahtass de jo karkotõtti üleᴢ jõudsin vaid norsatada ja juba aeti üles.

norah/tuᴢ ~ -uᴢ J-Tsv., g. -tusõõ ~ -usõõ J norsatus храпок.

nor/i¹ (I), g. -ii = nora; mettsäsika, tällä on norit suurõᴅ mäger, tal on suured koopad.

nor/i² K-Set. P, g. -ii = nuri; P tšäjezä on nori nari on käes; K nori õli, siz lugõttii (kui) oli kidi, siis lausuti (loeti nõiasõnu); K nori roho (Set. 73) narirohi (nari ravimiseks kasutatav taim).

norik vt. noorikkõ.

noril/a Lu, g. -aa uit e. hudi (võrgu v. nooda veoköie külge kinnitatud ritv, millega võrku v. noota jää all juhitakse) норило (шест для провода под лёд верёвки с сетью или неводом при подлёдном лове); norila, se on kalastajaa riissa. norila tehtii koivuu ŕuugussa, ja õikaassa. ühs laski võrkkoa, a tõin toukkaz norilaa uit, see on kaluri tööriist. Uit tehti kaseridvast, ja sirgest. Üks (kalur) laskis võrku (jääauku), aga teine lükkas uitu. – Vt. ka noottariuku.

norm/a (Lu), g. -aa norm норма; peenvesi, väheizee all normaa madal vesi, natuke alla normi (laeva- või paadisõiduks).

norovit/taa K, pr. -an K, imperf. -in püüda, katsuda (midagi teha) норовить; norovitab lüvvä einää püüab heina niita.

norovoit/taa J, pr. -an, imperf. -in sihtida нацели/ваться, -ться, прицели/ваться, -ться; tämä norovoitti norovoitti ja ampu ta sihtis, sihtis ja laskis.

nor/skia J-Tsv., pr. -zgin J, imperf. -skizin J (nina) luristada; nohiseda сопеть; nuuska han siä nenä, elä norzgi sa nuuska ometi nina (puhtaks), ära lurista!

nosattaa vt. nõsattaa.

nosavik/ka Lu, g. -aa = nenärätte.

nosav/õ M, g. -õõ M adj. nina- носовой; võtti nosavõõ rätii võttis ninaräti.

nosilk/aᴅ I (K P) -õᴅ J-Tsv. pl. kanderaam носилки; I nosilkojee päällä kannõttii kanderaamil kanti; J tookaa veel ühed nosilkõt tšiviä tooge veel üks kanderaam(itäis) kive.

nosilšik/ka: -k J-Tsv., g. -aa: -a J kandja (ehitustööl jne.) носильщик; nosilšikat kannõta nosilkoill liiva kandjad kannavad kanderaamiga liiva.

nos/ka M Lu J -k J-Tsv., g. nozgaa M J -kaa Lu 1. sokk носок; J tänävä oŋ kahu, pää nozgõd jalka, a too leep tšülm täna on kahu (maas), pane sokid jalga, muidu hakkab külm; J noskad ja jalka-räteᴅ sokid ja jalarätid; M lõŋkõzõd noskaᴅ villased sokid; Lu noskaa kanta soki kand; 2. (suka)pöid носок (чулка); J sukaa terä dalisko nosk on ühellain suka laba ehk pöid on üks ja (see)sama. – Vt. ka lõŋka-.

nossaa vt. nõssaa.

nožnitsaᴅ I pl. t. käärid ножницы; sis kuraᴢ sis viil nožnitsaᴅ i niigla siis nuga, siis veel käärid ja nõel.

nožofk/a: -õ J-Tsv., g. -aa J vukssaag ножовка; nožofkakaa va hoikkaa puut sahat vukssaega (saab) vaid peenikest puud saagida.

notk- vt. nõtk-.

novoseli Ränk M uue maja sisseõnnistamis- pidu, soolaleivapidu новоселье.

-nsa ~ -nsä K-Ahl. (rahvalauludes esinev sg. ja pl. 3. isiku possessiivsufiks притяжательный суффикс 3-го лица ед. и мн. числа, встре- чающийся в народных песнях).

nu vt. no¹.

nudret/tsi P, g. -sii P subst. impotent(ne) inimene импотент; tämä on nudrettsi ta on impotent. – Vt. ka nutrittsa.

ńuχaĺnõi vt. ńuuχaĺnõi.

ńuhateĺny/i V, g. -i = ńuuχaĺnõi; tuuvvaz mahorkkaa i ńuhateĺnyi tubakka tuuakse mahorkat ja nuusktubakat.

nuka¹ P interj. oot, oota sa (ähvardus) ну-ка, ну (погоди).

nuka² [< e] J-Tsv., g. nugaa J noake [?] (orig.: ножичек).

nukah/taa Ra (Ku), pr. -taan: -tan Ra, imperf. -tiin: -t́śiin Ku = nukastaa; Ra miä vähäizee nukahtan, siz on kerkääpi ma tukastan natuke, siis on (pärast) kergem.

nukaht/aassa: -aassaɢ I, pr. -aan: -aa I, imperf. -iin: -ii I = nukastaa; vähäine nukahtiid de meniᴅ tukastasid veidike ja läksid (jälle).

nukast/aa M, pr. -aan: -an M, imperf. -iin: -in M tukastada вздремнуть; miä meen tilalõõ, vähäkkõ·izõ nukastan ma lähen asemele, tukastan veidi.

nuk/ka Lu Li Ra J Ku -kõ J -k Ra J, g. -aa Lu J 1. nina, ots, nukk нос, конец, выступ; J issu-zim venee nukkõᴢ istusime paadi ninas; J vened on siottu nukkiiss pehkoisõ tšiin paadid on seotud ninadest põõsastesse kinni; J jõgõperäll õli kahs valtaa, kahs nukkaa; se nukk õli herravalt Jõgõperäl oli kaks valda, kaks otsa; see ots oli mõisavald; J metsä nukk metsanukk; J jõgõ nukall seissa veneᴅ jõekäänus (jõenukas) seisavad paadid; Ra esi nukka (paadi) nina; Ra taka nukka (paadi) ahter; 2. neem, maanina, murd. nukk мыс, коса; Lu soikkolaa nukka, se on kõikkaa kaugõpassi ajab enee meree, sitä kutsutaa nukka. a vassaa täll onõ pärspää nukka Soikkola maanina, see läheb (ajab enese) kõige kaugemale merre, seda kutsutakse neem. Aga tema vastas on Pärspää neem; Lu kolgaapää nukka Kolkapää neem; J meree nukkõ, metsää kukkõ .. meree nukkõ on alus, metsää kukk on einää kuhjõ .. mõist. mere nukk (= laid [?]), metsa kukk [?] .. – Mere nukk (= laid [?]) on purjelaev, metsa kukk [?] on heinakuhi ..; 3. mäenukk, küngas; nõlv выступ горы, холм; склон (горы); Li makauttši on muusaa nukkaᴢ m. (= karja puhke- ja mäletsemiskoht karjamaal) on Muussa künkal; J meemme mäee nukalt laskõma suksiikaa läheme mäe nõlvalt suuskadega alla laskma. – Vt. ka esi-, taka-.

nukklau/ta: -ᴅ Ra paadipink e. -piit (paadi ninas) поперечная банка (в носовой части лодки); kuza sie issuzid on venee nukk, nukklauᴅ kus sina istusid, (see) on paadi nina, paadipink.

nuk/kua K L P M S Lu Ra J Ku (Kõ Li), pr. -un K P M S Lu Li J Ku nuk̆kuu I, imperf. -kuzin L Lu J -kujõ I 1. uinuda, magama jääda зас/ыпать, -нуть; Lu miä kaugaa ležizin, a en nukkunuᴅ ma lamasin kaua, aga ei uinunud; M nukud niku vetteesee jääd kõvasti magama (uinud nagu vette); P tämä issu da nukkutši makaamaasyõ ta istus ja uinuski magama; 2. magada, tukkuda спать, дремать; Ku nukup seellä magab seal; P makajaa linad matalaᴅ, nukkujalõõ läpi luizõᴅ rl. magaja linad (kasvavad) madalad, tukkujale läbi(nisti) luised; Lu jürü aikana püüvvät kallaa, kala nukuʙ (sa) püüad äikese ajal kala, kala (ju) magab; 3. surra (inimese kohta), lõppeda (kala kohta) умирать, умереть (о человеке), уснуть (о рыбе); K miä va uottõõn, što nukkua, kuolla poiᴢ mina ainult ootan, et surra, ära surra; J ahvõnõd on sadgõz nukkunnuᴅ ahvenad on sumbas lõppenud. – Vt. ka nukuskõlla.

nukuskõ/lla Li, pr. -lõn: -õn Li, imperf. -lin Li frekv. tukkuda дремать; elä nukuskõõ ära tuku!

nuk/uta [?] (K L M), pr. -kuun K L M, imperf. -kuzin uinuda зас/ыпать, -нуть; L nukkuu, nukkuu, pieni lahsi rl. uinu, uinu, väike laps; K tšen nukkuuʙ, veittääs mettsää (õitsinali:) kes uinub, (see) veetakse metsa.

nukut/taa Set. K-Al. M Lu Ra (Kett. Li J) -taaɢ I, pr. -an Kett. Set. M Lu -õn Lu Li, imperf. -in Lu 1. uinutada усып/лять, -ить; Lu mill piäb lassa nukuttaa ma pean last uinutama; Lu miε nukutan lahzõõ makkaamaa ma uinutan lapse magama; 2. impers. und peale ajada наводить сон; Lu minuu naizikko on unuri, ain tätä nukutaʙ minu naine on unimüts, talle tuleb aina uni peale; Lu ohtogossa kaugaa eb nukuta õhtul ei tule kaua und.

numeroit/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J nummerdada, numereerida нумеровать, занумеров/ывать, -ать; numeroit räätoa müü nummerda järjekorras.

nupi/sa Ra, pr. -zõn, imperf. -zin (omaette) nohiseda, tusatseda хмуриться; elä nurkkõza nupizõ rl. ära nurgas nohise.

nup/pu J-Must. J-Tsv., g. -uu J 1. J-Must. (õie)nupp, -pung бутон (цветка); 2. J-Tsv. nutt, pähik; nupp v. pea (esemetel); nööp головка; пуговка, пуговица.

nupušk/a P, g. -aa P trääs кукиш, простор. фига; näütän nupuškaa näitan trääsa.

nur/i M Po Ra J I (Li), g. -ii M J I, part. -jaa M Po Li Ra J nari, kidi (liigese kidisemine kõõluse- v. kõõlusetupepõletikust хруст в суставе запястья); Po kõõz naizikko paĺĺo nurmõll niitti, täll tuli tšätteesee nuri kui naine lõikas (sirbiga) põllul palju (vilja), (siis) tuli talle kätte nari; Li tšäsi nurizõʙ, sis tšävvää nurjaa [sic!] nõssõmaᴢ (kui) käsi kidiseb, siis käiakse nari tõstmas (= rahvameditsiiniline menetlus). – Vt. ka nori², nüri².

nuri/sa M Ra -ssa Lu (Li J), pr. -zõʙ M Lu Li Ra J, imperf. -zi nariseda, kidiseda (kõõluse- v. kõõlusetupepõletikust) болеть, хрустеть, неметь (в суставе запястья); M taitaa on nuri, nurizõp tšäsi vist on nari, käsi nariseb; Li tšäsi nurizõʙ, sis tšävvää nurjaa [sic!] nõssõmaᴢ; kumpa talo on kõlmõttõmas paikkaa, sitä nõsõtaa, siz eb nõizõ nurizõmmaa (kui) käsi kidiseb, siis käiakse nari tõstmas (= rahva-

meditsiiniline menetlus); (palk)maja, mis on kolmandas kohas (= kolmandat korda üles laotud), seda tõstetakse (nurgast), siis ei hakka (käsi) enam kidisema.

nurkik/ko Li J, g. -oo J nurgeline, nurklik угловатый, -угольный; Li eez on kliiveri, kliiveri on nurkikko, a takan on seiliᴅ (purjepaadil) on ees kliiver, kliiver on (kolme)nurgeline, aga taga on purjed; J mõni nurkikko hulknurk(ne). – Vt. ka kõhti-, kõlmi-, neĺĺi-, nellä-.

nurk/ka Kett. K L P M Kõ Po Lu Li J I (R-Reg.) -k J-Tsv., g. -aa K L P Kõ Lu J 1. nurk угол; Lu rätil on nellä nurkkaa rätil on neli nurka; L täm jäi sõisomaa ahjuo tüvie nurkkaa ta jäi ahju juurde nurka seisma; M kõikk kõrjuzivad nurkkõõ möö kõik peitsid end nurki mööda (= nurkadesse); Kõ pöllüzell värtsill nurkaa takaa löötü kk. (teda on) tolmuse kotiga nurga tagant (pähe) löödud (= ta on loll); P salvõttii rihi ümmärkõizyõkaa nurkaakaa i salvõttii koiraa kaglaa i puhaz nurkka ehitati (raiuti) maja (üles) ümmarguse nurgaga ja ehitati koerakaela (= koerakaelanurgaga, õnarusega palgi ülapoolel) ja puhasnurk (= puhas- e. tappnurgaga); M täm rissiz jumalaa nurkkaza ta palvetas (toa) ikooninurgas; I božnitsaa nurkka ikooninurk; Lu paganikko seiso uhzõõ nurkkaᴢ solgipang seisis uksenurgas (= toanurgas ukse kõrval); Lu ahjoo nurkka (toa) ahjupoolne nurk; Lu säńńüü nurkka ~ säntšü nurkka sänginurk (= toanurk, kus on säng); Lu kolo nurkkas piettii obrazoja ikooninurgas hoiti (peeti) pühapilte; Lu boomi nurkka, gaaffalii nurkka, kanta nurkka (kahvelpurjel on) soodinurk, piiginurk, halsinurk; I rätte nurkka rätinurk; 2. (maa)tükk, -nurk; (metsa)tukk уголок (земли, леса); J anna, vello, millõõ maata, anna nurkka nurmi-maata rl. anna, veli, mulle maad, anna nurk nurmemaad; K meill on meelnitsa tšüläzä omaa nurmõõ nurkaa päällä meil on veski külas, oma nurmetüki peal; Lu metsää nurkass meed müütä, siz meet šosseinõill teell metsatukast lähed mööda, siis lähed maanteele; 3. (maa)nina, neem, poolsaare tipp мыс, коса, нос; Lu soikkolaa nurkka Soikkola (poolsaare) nina; Lu pärspää nurkk onõ, kuza maa lopuʙ, jo meri tulõʙ Pärspää nina on (seal), kus maa lõpeb (ja) juba tuleb meri; 4. (maa)nurk, -koht, kant местность, сторона, край; J koko nurkkaa kutsutaa soikkolaa pooli kogu (seda maa)nurka kutsutakse Soikkola kant; Lu soikkola onõ suur nurkka Soikkola on suur maanurk. – Vt. ka ahjo-, ala-, boomi-, einä-, esi-, gaaffali-, jumal-, kaapii-, kaappi-, kanta-, kolo-, kõhti-, kõlmi-, lautoo-, loota-, makauz-, meri-, obraaz-, suu-, suudnikaa-, säntšü-, taka-, taku-, teräv-, uhvatka-, vass-, ülä-.

nurkkain vt. kõm-, nelli-.

nurkkainõ vt. nellä-.

nurkkii/n J, g. -zõõ J = nurkkõin.

nurkkinõ vt. kõlmi-, nellä-.

nurkkõi/n J, g. -zõõ J nurgeline, nurklik угло-

ватый, -угольный. – Vt. ka kõlmi-, nellä-, paĺĺo-.

nurkk/õlikko ~ -likko J-Tsv., g. -õlikoo ~ -likoo J = nurkkõin.

nurkkõlin vt. neĺĺä-.

nurkkõn vt. nellä-.

nur/mi K R-Reg. P M Kõ Lu J I (U L) -m ~ nirm Kr Нурми Tum. Pal.2 Ну́рми Pal.2 K-reg.2 Ii-reg.1, g. -mõõ M Lu J I põllumaa, põld, nurm, väli полевая земля, поле, нива; Lu nurmi õli jagõttu sarkoissi, väliz õltii rajaᴅ (küla ühine) põllumaa oli jagatud sargadeks (= põllutükkideks), piirid olid vahel; M nurmõza põlloᴅ on jagõttu arvottaa põllumaal on põllu(tüki)d liisuga jagatud; P maad on kõlmõza nurmõza maad on kolmes põllus; M omenoit isuttaaz ain nurmõõsõõ per̆rää rüissä kartuleid pannakse põllule maha ikka pärast rukist; M lehmä sööttäüb i nurmõa val̆loaʙ lehm sööb ja väetab nurme sõnnikuga; M alla jarvi, päällä nurmi, päällä nurmõõ pähtšizikko rl. all järv, peal nurm, nurme peal sarapik; M kui kuhilas pantii nurmõlõõ, senell õhtogua võtõttii tuli riχ́ χ́ ee kui (esimene) hakk tehti nurmele, sellel õhtul võeti tuli toas üles; M tasõn nurmi tasane väli. – Vt. ka aho-, kagra-, kalma-, rüiz-, tõuko-, õzra-, õuna-.

nurmik/aᴢ: -õᴢ J-Tsv., g. -kaa J nurmede-, põlduderohke богатый пашнями, полями.

nurmikkõi/n J-Tsv., g. -zõõ J dem. (põllu)lapp, -tükk пашенка, полюшко; mettsiijõ väliz om pikkõrain nurmikkõim põltoa metsade vahel on väike põllulapp.

nurmikurtši (P) fig. nurmekurg (фигуративное название птицы в народной песне); emä tuusi äälessä evät kuku nurmikurgõᴅ eväd laula lidnaa linnuᴅ rl. ema tundis häälest, (et) ei kuku nurmekured ega laula linnalinnud.

nurmilännikko Lu nurmik, lännik, pütt кадушка, бочонок; nurmilännikoᴅ, puizõd õltii, piti pessä porokaa i tuutikokaa nurmikud, olid puust, (neid) tuli pesta leelise ja küürimisnuustikuga.

nurmimaa (R-Reg.) nurmi-maa J nurme-, põllumaa поле, пашня; J anna nurkka nurmi- maata rl. anna nurk nurmemaad.

nurmitee M Lu põllu(vahe)tee полевая дорога; M nurmitee meeʙ nurmõlõ põllutee läheb põllule.

nurmitöö M põllutöö полевая работа; nurmitööd lõppuvaᴅ põllutööd lõpevad.

nurmu Kr = nurmi.

nurmõlai/n K, g. -zõõ nurme-, põlluhaldjas полевик, полевой дух; nurmõz on nurmõlain nurmel on nurmehaldjas; nurmõlain õli nur-mõõ peremmeeᴢ nurmehaldjas oli nurme peremees.

nurmõõtükkü: nurmõtükkü Lu põllutükk участок пашни или поля.

nur/skõa (Ra), pr. -zgõn, imperf. -zgin nuuksuda всхлип/ывать, -нуть; issuzin mahhaa itkõmaa, nurmõlõõ nurskõmaa rl. istusin maha nutma, nurmele nuuksuma.

nus/si Li, g. -ii suguakt половой акт.

nus/sia L S Lu Li, pr. -in S Lu Li J, imperf. -sizin Lu Li J suguühtes olla, fig. karata совокуп/-ляться, -иться, случ/аться, -иться; L borana ajab lammassa takaa, tahob nussia jäär ajab utte taga, tahab karata.

nussu J-Tsv.: tšäim bardõkkõz nussu tüüt pitämeᴢ käisin lõbumajas hooratööl.

nussur/i J-Tsv., g. -ii J subst. kiimaline, tiirane (inimene), hooraja, liiderdaja похотливый, сладострастный (человек), прелюбодей.

nussu-töö: nussu-tüü J-Tsv. hooratöö распут-ство, прелюбодеяние; taas, siä hülkü, õõd nussu-tüüs tšäziᴢ jälle sa, liiderdaja, oled hooratööl!

nus/õlla L, pr. -sõlõn L, imperf. -sõlin frekv. sugulist vahekorda harrastada увлекаться половыми сношениями.

nusõt/taa Li, pr. -aʙ Li, imperf. -ti Li impers. suguiha tekkida возбу/ждаться, -диться (о половой страсти); poikaa nusõtti nii kõvassi, što meni naapurii naizõõ tüvvee poisil tek-

kis nii suur suguiha, et läks naabrinaise juur-de.

nužnikka vt. nuužnikka.

nutrit/tsa S, g. -saa = nudrettsi.

nut/taa [< e?] Li J, pr. -an Li, imperf. -in nutta плакать; J lähzin nurmõõ nuttamaa rl. läksin nurmele nutma; ■ Li nät ku taimõ nutaʙ, taimõõd nuttavaᴅ näe, kuidas taim nutab, taimed nutavad (= kiratsevad).

ńuu/χaĺnõi K -halnõi (P) ńuχaĺnõi L nuusk- нюхательный; P i tšen tulõb võtab näpiikaa lavvalt ńuuhalnõit tabakkaa ja kes tuleb, võtab näppudega laualt nuusktubakat.

ńuu/hata Kett. K P M -χata L -hhata Al. L Нюхата Tum., pr. -haan K -χaan L, imperf. -hazin: -χazin L 1. nuusutada нюхать, по-; K kase on mokoma roho, ku tulõb itšävä, sitä tolki ńuuhaa, siz leed vesola (Set. 3) (muinasjutust:) see on niisugune rohi: kui jääd kurvaks, nuusuta ainult seda, siis muutud rõõmsaks; 2. (nuusktubakat) nuusata нюхать, по- (табак); K siäll on kahõllaist tabakkaa(ta) tuotu, ńuuhattavaa i põlõtõttavaa (Al. 18) seal on kahesugust tubakat toodud: nuuskamiseks ja suitsetamiseks (nuusatavat ja suitsetatavat); L naizõd ńuuχazivat tubakkaa naised nuuskasid tubakat. – Vt. ka ńuuhia, nuuzgata, nuuzgõlla.

ńuuhi/a (K), pr. -n, imperf. -zin nuusutada, нюхать, по-; põlõtõttii taikarohta i läpi tšiutoo ńuuhattii, mehet kaatsad eitettii ja siz ńuuhittii kasta savvua põletati nõiarohtu ja nuusutati läbi särgi, mehed võtsid püksid jalast ja siis nuusutasid seda suitsu.

nuum/õri M J -õr V -eri (Ku) noomõri M, g. -õrii J 1. number номер; J mõnõz nuumõri on strańitsaa pääll mitmes number on leheküljel?; V siiz annõtti nuumõr võttaa i lazzõtti kotuo siis lasti number võtta ja lasti koju; 2. numbrimäng игра в номера; J pelattii tütöd i poigad nuumõria tüdrukud ja poisid mängisid numbri-mängu; 3. numbrituba номер (в гостинице); Ku mänt́śii t́śütööḱää nuumerii läksid tüdrukuga numbrituppa. – Vt. ka koto-.

nuu/ra: -r J-Tsv., g. -raa J adj. nuuskur, nuuskija пронырливый; nuur lahs nuuskur laps; nuur inimin nuuskur inimene.

nuur/ata: -õt J, pr. -aan J, imperf. -azin: -õzin J (loata kuhugi) ronida; nuuskida, nuhkida (тайком) залез/ать, -ть, шарить, об-; katti on nuurõnnu piim-pattaa kass on roninud piimapotti; tšenni ep tuntõnnu parõp tätä .. nuurõt kammõriᴢ, dalisko vargõssaa talopoigõlt kanaa keegi ei osanud temast paremini .. nuuskida sahvris või varastada talupojalt kana.

nuuri/a J, pr. -n J, imperf. -zin J nuuskida, nuhkida, (ringi) kolada v. ronida шарить, об-; вызна/вать, -ть; высле/живать, -дить; nuurip ku katti, ikkä [sic!] poolla nuusib nagu kass, igal pool; tämä nuurip kõikkaa, mitä teemmä ta nuhib kõike, mida teeme; katti nuurib lautoll kass kolab riiulil. – Vt. ka nuuskia.

nuurij/a: -õ J-Tsv., g. -aa J nuuskur проныра; jõka poolõ, nuurijõ, siä kõig jõvvuᴅ igale poole sa, nuuskur, ka jõuad.

nuur-katti J-Tsv. nuuskur kass кот-проныра.

nuuskata vt. nuuzgata.

nuu/skia M J (Kett.), pr. -zgin J, imperf. -skizin J 1. (ringi v. üles) nuuskida шарить, об-, пронюх/ивать, -ать; высле/живать, -дить; J nuuzgib niku katti jõka nurkkõᴢ nuusib nagu kass igas nurgas; M karu nuuski jälleᴅ karu nuuskis jäljed (üles); 2. nuusutada, nuhutada нюхать, по-, обнюх/ивать, -ать; J katti nuuzgib lihaa kass nuusutab liha; 3. (nina) nuusata сморкать(ся), вы-, сморкнуть(ся); J nuuzgi nenä nuuska nina (puhtaks). – Vt. ka niizgata, nuurata, nuuria, nuuzgata.

nuu/sku J-Tsv., g. -zguu J 1. haistmine нюх; 2. nuuskamine сморкание.

nuusku-tubak/ka: -k J-Tsv. nuusktubakas нюхательный табак.

nuuzg/ata M Lu Li (K) nuuskata M-Set. -õtõ Lu -õt Ra J-Tsv. -ataɢ I, pr. nuusk/aan K M Lu Li J -an Ra J -aa I, imperf. -azin K M Lu -õzin Lu J 1. (nina) nuusata сморкать(ся), вы-, сморкнуть(ся); Lu miä egle nii kõvassi nuuskazin, nõiᴢ tulõmaa nenässä veri ma nuuskasin eile nii kõvasti, (et) ninast hakkas verd tulema; Lu ku lahzõl on nenä rägäᴢ, siz juttõõᴅ: nuuskaa nenä kui lapsel on nina tatine, siis ütled: nuuska nina (puhtaks); J veel ep tunn nenä nuuzgõt, a jo paperosk ampaiᴢ ei oska veel nina nuusata, aga juba on pabeross hambus; 2. (nuusktubakat) nuusata нюхать, по- (табак); M tubašnikka-marfa, tämä ain nuuskaᴢ tubaka-Marfa, tema üha nuuskas (tubakat); Lu vanad mehed nuuzgattii tubakkaa vanad mehed nuuskasid tubakat; Lu nenätubakkaa nuuzgõ-taa ninatubakat nuusatakse; 3. (peeru otsast sütt) nuusata e. niistata снимать, снять нагар; Lu piäb nuuzgõtõ pärreelt süsi tuleb nuusata peerult süsi (ära); 4. nuusutada, nuhutada нюхать, по-; обнюх/ивать, -ать; M nuuskaa, vaat ku svedgaᴅ ais̆saaz üv̆vii nuusuta, vaat kuidas lilled lõhnavad hästi; J nuuska, mikä haisu riheᴢ nuusuta, mis hais toas on; Lu tämä nuuskaaʙ, vassumõissii inemisii nuuskaaʙ tema (= koer) nuhutab, võõraid inimesi nuhutab. – Vt. ka niizgata, ńuuhata, ńuuhia, nuuskia.

nuu/zgõlla ~ -zgõll J, pr. -skõlõn ~ -skõõn J, imperf. -skõlin J frekv. 1. nuusutada, nuhutada нюхать, обнюхивать; nuuzgõlla tõin-tõiss niku koirõᴅ nuusutavad teineteist nagu koerad; sitt haizõp sitalõõ, i nuuskõõmin eb avit vs. sitt haiseb (ikka) sita järele, nuusutaminegi ei aita; 2. (nuusktubakat) nuusata нюхать (табак). – Vt. ka ńuuhata, ńuuhia.

nuuž/da: -dõ ~ -ᴅ J-Tsv., g. -daa J puudus, kitsikus, nappus, vajadus нужда; J mitä ni tagot, kõikõss on nuuždõ mida ka ei tahaks (püüaks) saada, kõigest on puudus; miätši õõn nooriis päiviis paĺĺo nuuždaa nähnü minagi olen noorpõlves palju puudust näinud.

nuužnik/ka Lu Ra (Li) -k J nužnikka M, g. -aa J nužnikaa M käimla, kõnek. kemmerg, peldik уборная, простор. нужник; Lu nuužnikka om märännü sõna, nüd jo kutsumm kõik ubõrnõi peldik on halb sõna, nüüd juba kutsume kõik käimlaks; J joos tšiirep nuužnikkaa, tšiire lazzõt kaattsoisõõ jookse kiiremini kemmergusse, varsti lased püksi; Lu nuužnikkaa meen veittämää (~ meen kultaa veittämää) lähen peldikut (tühjaks) vedama (~ lähen kulda vedama); J nuužnikaa puhassõja sibi. – Vt. ka sitta-.

nõd́d́u/ᴢ (M), hrl. pl. -hsõᴅ: -ssõᴅ M nõia-kunst(id), -teadmised колдовское искусство, колдовские знания; äd́d́ä tällee jätti nõd́d́us-sõᴅ äi jättis talle (oma) nõiakunsti(d). – Vt. ka nõitomuᴢ, nõituᴢ.

nõdgahta/assa: -ss J-Tsv., pr. -aʙ J, imperf. -azi: -aᴢ J nõtkuda, nõtkatada, õõtsuda кач/аться, -нуться, колыхаться; soo nõdgahtaaʙ soo õõtsub. – Vt. ka nõtkaa, nõtkoa.

nõdg/ahtõ/lla: -õhtõll J-Tsv., pr. -ahtõlõʙ: -õhtõlõʙ J, imperf. -ahtõli: -õhtõli J nõtkuda, kiikuda качаться, колебаться.

nõdgast/aa (M-Set.), pr. -aaʙ, imperf. -ii M mom. nõtkatada всколыхнуться; ühs(i) kuus(i) kummartii, kõikki nõmmi nõdgastii (Set. 16) rl. üks kuusk kummardas, kogu nõmm nõtkatas.

nõdgoza: nodgoᴢ J-Must. adv. nõgus, aukus (maa kohta) в ямах, в ухабах, в рытвинах; maa on nodgoᴢ maa on nõgus.

nõdgut/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in nõtkutada, kiigutada, kõigutada качать, колебать.

nõd/ra Kett. K L P M S Lu J (R-Lön.) -rõ L -raa [sic!] ~ -r J-Tsv. neddre Kr, g. -raa Lu J 1. nõder, nõrk; vilets, kehv слабый, хрупкий, бессильный; скудный, убогий; L õlõn nuori, aivuo nõdra olen noor, üsna nõder; J nõdraa meelekaa nõdrameelne, nõrgamõistuslik; J ai kui sill on nõdr elämin oi kui vilets elu sul on!; M nõdrat leivät (Set. 73) kehvad viljad; 2. nõtke, painduv; peenike гибкий; тоненький; J nõikku tehtii koivupuussa, se õli nõdra koivupuu kätkivibu tehti kasepuust, see oli nõtke kasepuu; M noorõll on nivvud nõdraᴅ noorel on niuded painduvad; J šikut nõdrall vitsall ovõiss sapsa peenikese vitsaga hobust; 3. vedel(avõitu) жидкий, жидковатый; M nõdra rooppa vedel puder; M tänän tuli jämmiä rooppa, a tahõn tšihuttaa nõdrõpaa täna tuli paks puder, aga tahtsin keeta vedelamat; 4. M-Set. kuulekas, alandlik послушный, покорный; ■ J nõdraa tšäekaa helde, lahtise käega. – Vt. ka nõtka², nõtku.

nõdr-meeliin J-Tsv. nõdrameelne, nõrgamõistuslik слабоумный.

nõdrukkõi/n M J (P), g. -zõõ J nõdruke, nõrgake; peenike; nõtke слабенький, худенький; гибкий; J veel on nõdrukkõin lahs (ta) on alles nõdruke laps; M nõdrukkõin niku vittsa peenike nagu vits; M täm on mokom nõdrukkõin niku noor kahtši ta on niisugune nõtke nagu noor kask. – Vt. ka nõtka².

nõdrus/sussa: -suss J-Tsv., pr. -un J, imperf. -suzin J nõrgaks v. viletsaks jääda слабеть, о-; kase oŋ kumm: mi rohkap kazvop, see rohkap nõdrusuʙ see on ime(lik): mida rohkem kasvab, seda nõrgemaks jääb.

nõdru/ᴢ J-Tsv., g. -u [?]: -sõõ J nõrkus, nõtrus слабость, бессилие; med́d́ee poikaa nõdrusõõ peräss eväd võtõttu sõtamehessi meie poega ei võetud nõrkuse pärast sõduriks (sõjameheks).

nõdrõ/ma ~ -m Lu, hrl. pl. -maᴅ Lu -mõᴅ Kett. L J-Must. kätki vibunöör, murd. nõderm верёвка подвешенной к вогнутому шесту колыбели; Lu nõdrõmõd õltii mokomad rihmaᴅ, õltii tšättšüü aukkoiss läpi vibunöörid olid niisugused nöörid, olid kätki aukudest läbi (pistetud); L sizaz nõizõb laulamaa, nõdrõmõd nõdrassi, tšättšüü tšebjässi lyõkutaʙ rl. ööbik hakkab laulma, nõdermad nõtkeks, kätki kergeks kiigutab; tšättšüü nõdrõmõᴅ kätki vibunöörid.

nõgõk/aᴢ K P M J I -õᴢ J, g. -kaa P M J I nõgine, tahmane закоптелый; I nõgõkkaat tšäeᴅ nõgised käed; M nõgõkaš tšainikka nõgine teekann; J nõgõkõz niku tontti nõgine nagu tont. – Vt. ka nõkiin.

nõgõs/sua J-Tsv., pr. -un J, imperf. -suzin J end nõega (ära) määrida испачкаться сажей.

nõgõs/sussa: -suss J-Tsv., pr. -un, imperf. -suzin = nõgõssua.

nõgõt/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J nõega määrida пачкать, за- сажей; kuza siä tšäed nõgõtiᴅ kus sa käed nõega määrisid?

nõh J noh ну. – Vt. ka naa¹, no¹, noh, noka, noko, nooᴅ.

nõi/jjõ Li, g. -tõõ Li nõid колду/н, -нья. – Vt. ka nõita, nõito, nõitoja, nõitonain.

nõijutu/ᴢ J-Tsv., g. -hsõõ: -sõõ J nõidus, ära-nõidumine колдовство. – Vt. ka nõituᴢ.

nõik/ko Ränk M-Set., g. -oo kätkivibu луко- образный шест, на котором висит колыбель.

nõik/ku Kett. L M Po J (R-Lön.) noikku Lu, g. -uu L M J noikuu Lu 1. kätkivibu лукообразный шест, на котором висит колыбель; M nõikku, tšätšüd on nõikkuza kätkivibu, kätki on vibu otsas; M oh ku nõdra nõikku, üv̆vii lõõkup tšätšüᴅ oh kui painduv vibu, kätki kiigub hästi; J nõikku tehtii koivupuussa, se õli nõdra koivupuu kätkivibu tehti kasepuust, see oli nõtke kasepuu; Po antaas stokana raχχaakaa nùorikolõõ i juõllaᴢ: vot, sillõ nõikuss antakse klaas rahaga pruudile ja öeldakse: vaat, (see on) sulle kätkivibu jaoks (kätkivibuks); Lu tšättšüü noikku õli riuku kätkivibu oli ritv; 2. kaevuvinn журавль колодца; M siiz on kaivoo nõikku, nõikuukaa nõssaaᴢ siis on (veel) kaevuvinn, vinnaga tõstetakse (kaevust vett).

nõikkutšätšüᴅ Li vibukätki подвесная колыбель; peenepäd lahzõd õltii jalkatšättšüüzä, a suurõpad nõikkutšättšüüzä väiksemad lapsed olid jalgkätkis, aga suuremad vibukätkis.

nõi/sa Kett. K L P M Kõ S Po Lu Li Ra J (R U Kr) -s U -ᴢ M -saɢ I -ssa P Lu Li J (K Ra) -ssõ J -ss Lu J -ssaa K L P Lu -ssaɢ I noissa R-Eur. Ku (R-Lön.) noissᴀ ~ noiss Ku, pr. -zõn Kett. K R L P Pi M Kõ Po Lu Li J nõzõn P -sen K-Ahl. -sõn J-Must. nõõn Kett. L K R U P M Kõ S nyõn L -zõõ I noizen Ku, imperf. -zin R U P M Lu J -zii I noizin Ku, 3. p. naisi Kr 1. hakata, alata нач/инать, -ать, ста/новиться, -ть; Lu ku nõistii tetšemää uutta kottoa, nurkan allõ pantii õppain raha kui hakati tegema uut maja, siis pandi (maja) nurga alla hõberaha; R kõõs kuiviivad vihgod siis nõizimma tappamaa kui vihud kuivasid (= said kuivaks), siis hakkasime (vilja) peksma; U paan iivaa, nõõp tšäümää panen pärmi, (siis õlu) hakkab käima; M millõõ piäb nõisa pesemää sõp̆põi ma pean hakkama pesu pesema; P tahtozin nõissa naimaa tahtsin hakata naist võtma; Ra kui puiput kazvõtaa suurõpass, siz nõissaa tuntumaa arjaᴅ kui kanapojad kasvavad suuremaks, siis hakkavad paistma harjad; L rahvaz nõistii nagramaa jumalaa sõnaa rahvas hakkas jumalasõna naerma; Lu ku kaugaa õõt painozillaa, kagla soonia nõizõb vaivattõmaa kui oled kaua küürakil, hakkavad kaelasooned valutama; Ku ep t́śühje kott́śɪ seisomaa noize vs. tühi kott ei seisa püsti (ei hakka seisma); J treŋgi nõisi tüüle sulane hakkas tööle; Li nõizõmma ohto-goizõllõõ hakkame õhtust sööma; K siz lõunaalõõ nõisassa (Al. 19) siis hakatakse lõunat sööma; 2. hakata v. saada (tulevikku väljendava abiverbina) быть или стать (в функции вспомогательного глагола, выражающего будущее действие); U nõõn miä uomniiz i õχtõgonna ain sinua uottõõmaa kotoosõõ ma hakkan hommikul ja õhtul alati sind koju ootama; Po koko vuos nõizõt tšäümää uusiis sõppõiᴢ kogu aasta hakkad käima uute rõivastega; Lu tšettää en nõis kuuntõõmaa ma ei hakka kedagi kuulama; K siz miä kõikk nõõn täätämää siis tean ma kõike (saan ma kõike teadma); I miä tul̆lõõ sillõ juttõmaa, kui siä nõizõd elämää ma tulen sulle ennustama (ütlema), kuidas sa (edaspidi) elad (hakkad elama); K nõizõt siä tulõmaa (Al. 11) kas sa tuled (sellele poisile naiseks)?; 3. tõusta; kerkida; kasvada, sirguda; tärgata; puhkeda вста/вать, -ть, подн/иматься, -яться; выраст/ать, -и; прорас/тать, -ти, пус/-кать, -тить ростки; распус/каться, -титься; M nüd jo on aika nõisa üleᴢ nüüd on juba aeg (üles) tõusta; I nõizii oomiiz var̆rai, viil päivüd eb õõɢ nõiznuɢ tõusin hommikul vara, veel päike(gi) ei ole tõusnud; M nõizõmissa nõizõb vai eb nõiᴢ kas ta ikka tõuseb või ei tõuse?; J üleᴢ nõisõmõᴢ inimized haikottassa üles tõustes inimesed haigutavad; P süömäss nõistua süöᴅ söömast tõusnult sööd (= sööd ka veel pärast söömist, täis kõhuga); L ženiχa nõizõp sõisomaa peigmees tõuseb püsti (seisma); Lu üle võiʙ õlla veen alla viistõššümmeᴅ minuttia, siis piäʙ nõissa vee pääle eŋtšümää hüljes võib olla vee all viisteistkümmend minutit, siis peab tõusma vee peale hingama; J mätši suuri nõistava rl. suurest mäest tuleb tõusta (= üles ronida); L tähti nõizõp taivaasyõ täht tõuseb taevasse; L i tuli nõisi suur pilvi i jürü ja tuli tõusis suur pilv ja pikne; P paaru nõizõʙ aur tõuseb (allikast talvel); Lu suurõd vihmaᴅ, jõkiloiz vesi nõizõʙ suured vihmad, jõgedes vesi tõuseb; I rossola nõizõp kapussaa pääle soolvesi tõuseb kapsa(ste) peale; Lu piäb antaa leipiil nõissa peab laskma leibadel kerkida; Lu ku leipä eb õõ üvässi nõiznu, sis tuõp kohokoorin kui leib ei ole hästi kerkinud, siis tuleb lahtise koorikuga; J kui miä kazvolin kanainõ, nõizin neito noorikkõinõ rl. kui ma kasvasin, kanake, sirgusin, neiu nooruke; J nüt on nõissu noori mettsä, kazvonnu kommiat koivuᴅ rl. nüüd on sirgunud noor mets, kasvanud toredad kased; M omenad nõisaz maa päälee kartuli(pealse)d tõusevad maapinnale (maa peale); I roho nõisi rohi tärkas; Lu jo õraz nõizõʙ juba oras tärkab; I nämäᴅ nõisõvaᴅ niku õr̆railõõ kane malt̆taaᴅ nad lähevad nagu idanema, need linnased; Lu pupuška jo algõb nõissa pung hakkab juba puhkema; 4. aset võtta, asuda, ronida, tulla, minna, laskuda, heita jne. (asendi muutust väljendavate verbidena) ста/новиться, -ть, зан/и-мать, -ять место, лезть, приходить, уходить, спус/каться, -титься, ложиться, лечь и др. (в функции глаголов, выражающих изменение расположения); K kõikk lahzõd nõissass ümpär tulta kõik lapsed asuvad tule ümber; Ku sis koer ettääll eb lassuᴅ, meni noisɪ rissimittää ettee vassaa siis koer kauge(ma)le ei lasknud, läks asus risti ette vastu; K surma nõis soldatillõõ pihaa päälee surm ronis sõdurile turja peale; Pi nõizõb rattsailõõ ronib ratsa hobuse selga; Lu laiva nõisi aŋkkurii päällee laev jäi ankrusse (~ heitis ankru); K karu nõis vällää karu läks minema; L nõiskaa iess minge eest!; L starikka nõisi kuormaa pεält vällεä taat tuli koormalt maha; L nõisivat karjušid i kerεäjät põlvinaa karjused ja kerjajad laskusid põlvili; Lu lahzõd evät taho nõissa (mennä) makkamaa lapsed ei taha magama minna; Lu vanal inemizel näro põlõʙ, ku tämä enne makkamizõõ nõistua süüp soolõssa vai hapota vanal inimesel ajab (maost) kõrvetisi üles, kui ta enne magamaminekut sööb soolast või haput; 5. minna, muutuda ста/новиться, -ть; Kõ siε nõizõd ruttavap sa muutud kiiremaks; 6. tekkida, sugeneda, sigineda возник/ать, -нуть; рождаться, родиться; Li taitaa nõizõb ruuzu, ku jännisäb millõ jalkaa vist tekib roos, et mul jalg pakitseb; Lu kui suur tuska on, siis täi nõizõp päh́h́ää kui on suur mure, siis tekivad täid (tekib täi) pähe; ■ M täm̆mää taitaa eb õõ nõisa kazessa tavvissa ta vist ei toibu sellest haigusest; Li õli niku koollu, a elpü, nõisi elloo oli nagu surnu, aga elustus, ärkas ellu; Lu tšen saaʙ salamii, tšen ep saa, a vargõssuz nõizõb ilmii kes saab salaja, kes ei saa, aga vargus tuleb (ikka) ilmsiks; Lu inemin ku tšülmettü, nõiz läsimää, siz lämmitettii sauna, tšülvetettii kui inimene külmetas, jäi haigeks, siis köeti saun, viheldi; I näitä piäb nõsõttaaɢ üleeᴢ; ku et nõsõtaɢ, nõisõvaᴅ mak̆kaamaa neid (= lapsi) tuleb (kooliminekuks) üles äratada; kui (sa) ei ärata, (siis) jäävad(ki) magama (= magavad ikka edasi); M lõõri lõõri vańa nõõb naisii lõõri, lõõri, Vanja võtab naise; Po pojo i tüttrikko [sic!] ĺubiuzivaᴅ, tahtovad nõisa naisii poiss ja tüdruk armusid, tahavad abielluda; S ühs ahjo nõis sõisomaa tuhatt kahs sat̆taa rubĺaa üks ahi läks maksma tuhat kakssada rubla.

nõiso vt. vesi-.

nõi/su K L P Po Lu J (Ra) noisu (Ku), g. -zuu Lu J (päikese-, vee)tõus восход (солнца); прилив; Lu ku päivä nõisu punõtiʙ, meri mehell eb õõ üvä kui päikesetõus punetab, (see) ei ole meremehele hea (enne); Lu oomnikossa päivä nõizull utu nõizõb üleᴢ, piäb ootõlla vihmaa (kui) hommikul päikesetõusu ajal udu tõuseb üles, (siis) on vihma oodata; L iezä päivεä nõisua enne päikesetõusu; Lu päivää nõizuss laskuussaa päikesetõusust loojanguni; Lu vesi nõisu veetõus; ■ P päivää nõisu idakaar. – Vt. ka päivä-, päivää-, vesi-. – Vt. ka nõisõma, nõizuttši.

nõisumaina: nõisuumainõ Ränk suistmeauk (jääauk, kust noot välja tõmmatakse) майна (прорубь, из которой при подлёдном лове вынимают невод).

nõisõm/a (Kett. P): Kett. tuul on päivää nõisõmassa tuul on idast (päikesetõusu poolt); P päi on päivää nõisõmaa rl. peaga on päevatõusu poole.

nõizut/tši J: päi päivää nõizuttšii rl. peaga päevatõusu poole.

nõi/ta Kett. K L P M Kõ Po Lu J I (Li) -tõ Lu -t J-Tsv. noita (Li J) Найта Tum., g. nõd́d́aa K M Lu J nõjjaa ~ nõijaa Lu 1. nõid колду/н, -нья; ведьма, ворожея; M eelmuinaa õlivad nõd́d́aᴅ ennevanasti olid nõiad; K nõita, tämä võisi sillõ tehä üvää i paskaa nõid, ta võis sulle teha head ja halba; K nõitoi peettii nõidu usuti; L nõitoi ep saannu suututtaa nõidu ei tohtinud vihastada; M pilattii nõitalailla sõnuti nõidade poolt ära; Po nõd́d́all õli kandaška nõial oli kratt; J meni nõd́d́alõ läks nõia juurde; M õli nõita starikka oli nõiataat; 2. nõidus, nõidumine колдовство, ворожба; I pulmat kuz õltii, siεl tehtii nõitaa kus olid pulmad, seal nõiuti (tehti nõidust); ■ Li õma silm on nõita vs. oma silm on nõid (= oma silm on kuningas). – Vt. ka nõijjõ, nõijutuᴢ, nõito, nõitoja, nõituᴢ.

nõitaa M Kõ, pr. nõd́d́/an M, imperf. -in M nõiduda колдовать, о-, ворожить, по-; Kõ täm tunnõb nõitaa ta oskab nõiduda; M nõita nõd́d́ap kehnoo aźźoo nõid nõiub halbu asju. – Vt. ka nõitoa, nõitua.

nõitau/ᴢ L, g. -hsõõ = nõituᴢ; saunaa löülüüsie laskõassa nõitauᴢ nõidus lastakse saunaleili (= haiget viheldakse saunas, et nõidus välja läheks).

nõi/to L Li Ra J, g. nõd́d́oo ~ -joo J -jjoo Ra = nõita; 1. J med́d́ee tšüläz on nõito inimin meie külas on nõid (nõiduja inimene); J nõito naizikko naisnõid; J nõito meeᴢ meesnõid; 2. L lehmä i opõnõ taukõzivad nõitoosyõ lehm ja hobune kärvasid nõiduse kätte; J kazelee läzülee nõd́d́ottši eväd avit selle haiguse vastu ei aita nõidu(mi)sedki; J nõd́d́oo sõnaᴅ nõidus-, nõiasõnad. – Vt. ka nõita, nõituᴢ.

nõi/toa P Lu Li J, pr. nõd́d́on P nõjjon Lu Li -jon Lu J -jjon Li, imperf. -tozin P Lu Li J nõiduda, moondada колдовать, о-, превра/щать, -тить, ворожить, по-; K kas õli ińeehmiin nõd́d́ottu suõssi see oli hundiks moondatud inimene; M taitaa mitä leep siεl nõito vist midagi seal nõidus; Lu tšäi ommaa nõitomizõõkaa praavittõmõᴢ käis oma nõidumisega (haigeid) arstimas. – Vt. ka nõitaa, nõitua.

nõitoj/a: -õ Lu, g. -aa = nõijjõ.

nõito-keppi Lu nõiakepp волшебная палочка.

nõitomu/ᴢ K J noitumuᴢ Ku, g. -hsõõ: -sõõ J = nõituᴢ; J tütöd nõitomusii tetšiväᴅ tüdrukud nõidusid (tegid nõidusi); K eb võinnu antaa vällää õmii nõitomuhsii ei võinud välja rääkida (anda) oma nõiakunste.

nõitonain Ra nõiamoor, -eit колдунья, ведь-ма, ворожея. – Vt. ka nõijjõ.

nõito-sõnaᴅ J-Tsv., pl. nõia-, nõidumissõnad заклинательные слова.

nõit/ua K L M Lu noitua (Ku), pr. nõd́d́un: nõd́un K-Ahl., imperf. -uzin = nõitaa; L nõitaa piεb nenεä müö lüvvä, verilie nenä, siz ep saa nõitua nõida peab vastu nina lööma, nina verele, siis (ta) ei saa nõiduda.

nõitu/uᴢ M Kõ -ᴢ M Lu, g. -u Kõ -sõõ M nõidus, nõidumine, nõiatemp; nõiakunst колдовство; умение колдовать; M nõitusia tehtii kupoĺoo öön jaaniööl nõiuti (tehti nõidusi); Lu nõitussii uzgottii nõidusi usuti; Lu jõka paikkaz õltii õmad nõitusõᴅ igas kohas olid omad nõidumised; M nõita ep saa koolla, kunnis täm eb anna nõituus̆sia vällää nõid ei saa surra, kuni ta ei anna (oma) nõiakunsti edasi. – Vt. ka nõd́d́uᴢ, nõijutuᴢ, nõita, nõitauᴢ, nõito, nõitomuᴢ.

nõja/htaa Lu (Kett.) -χtaa P, pr. -htaan, imperf. -htiin: -χtiin P -htin Lu nõjatuda, najatuda, toetuda прислон/яться, -иться (к чему-либо), опираться, опереться (на что-либо); P nõjaχtiin seinääsie nõjatusin vastu seina. – Vt. ka nõjahtuussa, nõjattaassa, nõjauttaa.

nõjahta/assa: -ss J-Tsv., pr. -an J, imperf. -azin: -zin J = nõjahtaa; taita nõjahtazit kuuzõõ päälee, ku kõik seltš om pihgõᴢ vist nõjatusid kuuse vastu, et kogu selg on vaigune; nõjahtaa vähäize, hookaa nõjatu (= istu) natuke, puhka.

nõjahtu/ussa: -ussaɢ (Ma), pr. -uʙ, imperf. -uzi: -jjõõ Ma = nõjahtaa.

nõja/lla Kett. P M Li -llõ J -ll L P M Lu Ra J -l Lu nojal (J-Must.) najalla R-Eur. 1. postp. nõjal, najal, toel; abil, varal прислоняясь (к чему-либо), опираясь (на что-либо); при помощи, с помощью (чего-либо); P retši on ad́d́aa nõjall regi on aia nõjal; M õlõt seinää nõjalla, elä tõukkaa seinää maalõõ (sa) seisad (oled) seina najal, ära lükka seina maha; R enne põlvyen najalla, tšääriän tšäsien pääle (Eur. 38) rl. ema põlvede najal, mähkija käte peal; J tõin-tõizõõ nõjall krappuzimm kõrkaa, ätšii mäee päälee teineteise nõjal ronisime kõrge järsu mäe otsa; L kazyõ ruozgaa nõjall kazvatin tütärtä selle piitsa varal kasvatasin tütart; 2. postp. kõrval, ääres, lähedal, ümber около, вблизи, вокруг; M bruudaa nõjall tiigi ääres; P lenteli lintu kaugaa senie puu nõjalla lind lendles kaua selle puu ümber; ■ Lu see teep tüüt koiruu nõjal see teeb tööd laisalt (laiskuse najal); Lu miä teen tüütä laiskuu nõjal, teen, en tee ma töötan laisalt: teen, ei tee. – Vt. ka seĺĺää-.

nõjall/aa ~ -a P viltu косо, криво; seinä on nõjallaa sein on viltu.

nõja/lõõ P M Ra J -lyõ P -l ~ -ll Lu 1. postp. nõjale, najale, toele прислоняясь (к чему-либо), опираясь (на что-либо); P nõjaχtii seinää nõjalyõ nõjatus seina nõjale; Lu paa aro seinää nõjal pane reha seina nõjale; J maamaa nõssaizin noorije nõjalõõ rl. ema tõstaksin noorte najale; 2. postp. kõrvale, äärde сбоку, около, подле; M pihguu nõjalõõ tetši maj̆jaa männi kõrvale tegi (karjus) onni.

nõjatta/assa (J-Tsv.), pr. -an J, imperf. -azin: -zin = nõjahtaa; ku ed või seiss, ni nõjattaa minu tšäee pääle kui (sa) ei suuda seista, siis nõjatu minu käe peale.

nõjattaj/a: najattaja (R-Reg.), g. -aa toetaja, kasvataja (ema hellitusnimi rahvalauludes) кормилица-поилица, наставница (ласковое обращение к матери в народных песнях); najattajani (Reg. 35) rl. mu kasvataja.

nõjaut/taa: -ta J-Tsv., pr. -an J, imperf. -in J nõjatada, najatada, nõjale v. najale panna прислон/ять, -ить; nõjaut ripil nurkkaa pane (nõjata) ahjuroop nurka.

nõk/ata M, pr. -kaan, imperf. -kazin M noogutada кив/ать, -нуть (головой); miä tälle nõkkazin ma noogutasin talle; nõkata päätä pead noogutada. – Vt. ka nõkuttaa.

nõki vt. nõtši.

nõkii/n J-Tsv., g. -zõõ J = nõgõkaᴢ; entiized rihed õlti druboitt, ittšä nõkiizõᴅ endisaegsed tared olid korstnateta, alati nõgised.

nõkipää vt. nõtšipää.

nõkut/taa (Kõ), pr. -an Kõ, imperf. -in = nõkata; miä nõkutan pääkaa (~ pääᴅ) ma noogutan peaga (~ pead).

nõkõ/n M Kõ -nõ M Kõ (Kett. P S) -nee K-Ahl., g. -zõõ nõges(ed) крапива; M taraz ad́d́aa tüvenn nõkõn kazvaʙ aias tara juures kasvavad nõgesed; M paĺĺo nõkõzia, enäp ku markofkaa (peenral on) palju nõgeseid, enam kui porgandeid; P ku nõkõzõt põlõttavaᴅ, sis tulõvad muhgoᴅ kui nõgesed kõrvetavad, siis tulevad kublad; M nõkõzõd on tšöhässi maai·lmaa üväᴅ nõgesed on köha vastu ilmatu head; M nõkõzõõ põõzaᴢ nõgesepõõsas. – Vt. ka rauta-.

nõkõ/ᴢ M Kõ -s M-Set., g. -hsõõ: -zõõ M = nõkõn.

nõlepat, nõlõpaᴅ, nõlõpadõ vt. mõlõpaᴅ.

nõlõpiɢ, nõlõpii vt. mõlõpii.

nõm/a Kett. L P Lu Li Ra J I noma (Lu), g. -aa pron. oma свой, принадлежащий (кому-либо, чему-либо); L nämä jaavolii nõmad ovaᴅ nad on kuradi omad; J tõizõõ nõma võttõma teise oma võtma; P tšenie nõmiilõõ kelle omadele (= kelle perele); Li enne-vannaa meijjee nõmat tšäütii mõizaa tüüsee ennevanasti käisid meie omad (= käis meie küla rahvas) mõisas(se) tööl(e); Lu neit õli paĺĺo viromaaz rüsümää nõmii neid oli palju Eestimaal, Rüsümäe omi (= Rüsümäe küla rahvast); J liivtšülää nõmad narrittii jõgõperää nõmia bombo Liivtšülä omad narrisid Jõgõperä omi ujuriteks (= sitikateks, kes elavad poris); J herrvalla nõmiil õlivad õmat põlloᴅ, õmad niitüt kõik (Jõgõperä) mõisa valla rahval olid omad põllud, omad niidud kõik. – Vt. ka õma.

nõmm/i Kett. L P M Lu Li J I (R-Reg.), g. -õõ L M Lu Li J -yõ L nõmm (kuiv lage v. hajusate puude ja põõsastega liiva-ala песчаная мест-

ность со скудной растительностью, песча-ная пустошь); Lu nõmmi on kuiva paikka, kõrkaapi soota i uittoa nõmm on kuiv koht, kõrgem soost ja soovikust (soovik ‘madal vesine maa’); Lu nõmmõl on arva mettsä, mõnikkaal nõmmõl on valkaa liiva, a mõnikkaal on mussa maa, siin kazvob i mettsä parõpi nõmmel on harv mets, mõnel nõmmel on valge liiv, aga mõnel on must maa, seal kasvab metski paremini; Lu poolõᴢ kazvoʙ nõmmiloil pohl kasvab nõmmedel; J tšeŋ kõig nõmmõd nõdguʙ, se kõig marjõd maissõõʙ vs. kes kõik nõmmed (läbi) tallab, see kõik marjad maitseb; M põlõnnu nõmmi põlenud nõmm; J nõmmõõ katag om pittš, tämäss rohkap teh́h́ä kalmolõ rissiit nõmmekadakas on kõrge, sellest tehakse enamasti kalmule riste.

nõmmik/ko J-Tsv. (R-Lön.), g. -oo J nõmmik, nõmmemets бор (на песчаной местности); R isüt toi nõigut nõmmikossa (Lön. 714) rl. isake tõi kätkivibud nõmmikust.

nõmmiobahka M sametpuravik [?] моховик [?]; siiz on nõmmiobahkaᴅ, näväd on kõltõzõt pääᴅ siis on (veel) sametpuravikud [?], neil on kollased kübarad (pead).

nõmmu/ᴅ (K-Al. R-Reg.), g. -u dem. 1. nõmm, kõrge kuiv koht metsas сухой песчаный высокий участок в лесу; 2. fig. peig, peiuke (peigmehe hellitusnimi rahvalauludes) жених (ласковое обращение к жениху в народных песнях); K millõõ nõisi nõmmuõni (Al. 44) rl. milleks tõusis (üles) mu peiuke?

nõri/sa (P), pr. -zõʙ P, imperf. -zi niriseda сочиться, струиться; maakkõ vesi johzõp kuzaiᴅ, nii vähäizee nõrizõʙ maakevesi jookseb kusagilt, nii natuke niriseb. – Vt. ka nirissä.

nõrk/ata ~ -õta M, pr. -kaan, imperf. -kazin: -kõzin M nõristada, vähehaaval valada цедить, лить мало-помалу; munad üv̆vii rad́d́oaz luzikaakaa, siiᴢ vähäkkõizõ nõrkataᴢ piimää, i siᴢ vähäkkõizõ kalattsijav̆voa ühtee munad klopitakse hästi (puu)lusikaga (läbi), siis nõristatakse veidi piima, ja siis (lisatakse) püülijahu natuke hulka.

nõrk/ka: -k J-Tsv., g. -aa sünge [?], tusane [?]; nukker [?] (orig.: угрюмый, унылый).

nõr/u Ränk, g. -uu võrgukast, -mold (lame puust kast või mold võrkude ja väiksemate nootpüüniste kandmiseks paadist randa) сетный ящик (плоский деревянный ящик, в котором переносят на берег рыболовные снасти и сети).

nõs/attaa M (K R Kõ-Len.) -õttaa K S Po Lu (Kett. J) -õttaaɢ I nosattaa (R-Lön. Kõ-Len. Ja-Len.), pr. -atan K P M -õtan K Lu -õt̆taa I, imperf. -atin K M -õtin K Lu -õt̆tii I äratada, üles ajada будить, раз-; S oomniᴢ tullaz nooria nõsõttamaa hommikul tullakse noorpaari äratama; M õli laiska naizikko, meez aina nõsatti oomnikossa oli laisk naine, mees aina ajas hommikuti (hommikul) üles; P nõiz üĺeez nõsattamatta (Al. 55) rl. tõuse üles ajamata; Lu kukod nõsõtõttii üleeᴢ kuked äratasid (meid) üles; M siä emä min̆nua nõsata senel tunnia sina, ema, ärata mind sel kellaajal (üles). – Vt. ka nõssaa, nõsõlla, nõsõtõlla.

nõsattaj/a R nõsõttaja (R-Lön.), g. -aa fig. ärataja (ema hellitusnimi rahvalauludes) будительница (ласковое обращение к матери в народных песнях); nõizõ nõsattaja tšääpässä tšäärijä rl. tõuse, (mu) ärataja, kääpast, (mu) mähkija; tšääpässä tšäzii nõsan nõsattaja kääpast kätega tõstan (su välja, mu) ärataja. – Vt. ka nõsõttõlija, nõsõttõlijõinõ.

nõs/saa Kett. K L P M Kõ Po Lu Li Ra (R) -sa Lu J-Tsv. -saaɢ I (vdjI) nossaa (Ku), pr. -an K R P Pi Ke M Lu Li J -õn Lu nõs̆saa I, imperf. -in Kett. K Lu Li J nõs̆sii vdjI I 1. tõsta, kergitada, hiivata; (õlgu) kehitada подн/имать, -ять, приподн/имать, -ять; пож/имать, -ать плечами; K ženiχa nõsab nuorikõõ eestee rattailõõ peigmees tõstab mõrsja kõigepealt vankrile; Lu tšempa harakkaa nõssi aitseipää kui omat siiveᴅ vs. kes (muu) tõstis haraka aiateibasse kui oma(d) tiivad; M pružiŋkka äeᴢ, seneekaa piäb äessää, se nõsap kõig juurõd üleᴢ, õrazrohoo juurõᴅ vedruäke, sellega peab äestama, see kergitab kõik juured üles, orasheina juured; M nõsõttii vettä kahs paŋkõa tõsteti (= võeti kaevust) kaks pange vett; Lu nõssi šaapkaa kergitas mütsi (tervituseks); P tšüsüzin, tämä nõssi pihtoikaa, mitäid eb juol-luᴅ küsisin, (aga) tema kehitas õlgu, ei öelnud midagi; Lu nõsõtaa seilid üleeᴢ tõstetakse purjed üles; J ku nõsõta aŋkkuria, siis kuulup tseppojõ elizemin kui hiivatakse ankrut, siis on kuulda kettide kõlin(at); P tšülääkaa lagottaass mügrää nõsõtut pezäᴅ (kogu) külaga aetakse mutimullahunnikud laiali; M krot̆tii nõsõttu maa mutimullahunnikud; Lu siz jõgõz nõsap suurõõ vee siis tõuseb jões suurvesi (siis tõstab jões suure vee); 2. (ümber v. üles v. läbi) kaevata поднимать или перекапывать землю; Li maata nõsõtaa vai tšünnetää. lappiakaa nõsõtaa, pluugakaa tšünnetää maad kaevatakse või küntakse. Labidaga kaevatakse, adraga küntakse; M maa tšev̆vääl nõssaaᴢ maa kaevatakse kevadel ümber; M nõsamma peenträᴅ val̆lookaa kaevame peenramaa (peenrad) sõnnikuga läbi; I peentaroo kõõᴢ nõsaᴅ, kaneita matoja paĺĺo kui kaevad peenramaad (peenraid), (siis on) neid vihmausse palju; 3. äratada, üles ajada будить, раз-; M eitä mak̆kaamaa, miä sinuu nõsan üleᴢ heida magama, ma äratan su (õigel ajal) üles; ■ J pääsi rikkassi de nenä nõssi sai rikkaks ja ajas nina püsti (= läks upsakaks); M nen̆nää nõsaʙ on upsakas; J riitoa nõssõma riidu norima e. otsima. – Vt. ka nõsattaa, nõsõlla, nõsõtõlla.

nõssaj/a P Lu, g. -aa tõstja подниматель; P eb lee maalta nõssajaata, roojassa ülettäjäätä, ep sõizo velvüd lõõkaa [= lõõkuu] alla rl. (kiigelaulust:) ei ole maast (üles) tõstjat, porist (= pori seest) üles tõstjat, ei seisa vennake kiige all; ■ Lu tühjä jutuu nõssaja tühja jutu tegija.

nõssõmu/ᴢ J-Tsv., g. -hsõõ: -sõõ J kandam ноша; jäi veel ühs nõssõmuz einää sarajaa jäi veel üks kandam(ijagu) heinu küüni.

nõs/õlla M Lu Li (K-Ahl. Ra) -õll J-Tsv., pr. -sõlõn: -sõõn J, imperf. -sõlin Ra J (K-Ahl.) frekv. 1. tõsta; (õlgu) kehitada поднимать; пожимать плечами; J võta nõssõõ kuvod latilõ võta tõsta kood laudile; J elka nõsõlka raŋkka, saatt suurõd munaᴅ ärge tõstke rasket, saate kubemesonga; Li einää piäb aŋgookaa nõsõlla üleᴢ heina tuleb hanguga üles (= kuhja) tõsta; M opõnõ on läsivä, piεb nõsõlla ül̆leeᴢ hobune on haige, peab (ta) üles (= jalule) tõstma; Ra miä tält tšüsüzin, a tämä vaa pihtoi nõssõli, mittä eb jutõlluᴅ ma küsisin temalt, aga tema ainult kehitas õlgu, ei ütelnud midagi; J nõssõõ jalkoi(t) liiguta (tõsta) jalgu (= astu kiiremini); 2. äratada будить; K nõsseli, eb nõise (Ahl. 117) äratas, (kuid ta) ei tõuse. – Vt. ka nõsattaa, nõssaa, nõsõtõlla.

nõsõtta- vt. nõsatta-.

nõsõt/tši J, g. -šii tõstmine поднятие; eväd nõizõ noorõd nijjeᴅ noorõõ mińńaa nõsõtšilla rl. ei tõuse noored niied noore minia tõstmisel.

nõsõt/tu (P): päälie senie siš tšülääkaa lagotõttii mügrää nõsõtuᴅ pärast seda siis aeti (kogu) külaga mutimullahunnikud laiali.

nõsõttõlij/a: nõzõttõlija (L), hrl. pl. -aᴅ (L) ärataja (vanemate hellitusnimi rahvalauludes) будитель (ласковое обращение к родителям в народных песнях); nõzõttõlõn nõdrõ nõzõttõlijõita (itkust:) äratan (ma), nõder, (oma) äratajaid. – Vt. ka nõsattaja.

nõsõttõlijõi/nõ P, g. -zõõ dem. äratajake (ema hellitusnimi rahvalauludes) будительница (ласковое обращение к матери в народных песнях); nõizõ nõsõttõlijõinõ avvass üĺieĺie rl. tõuse, (mu) äratajake, hauast üles.

nõsõt/õlla (R-Lön. Li) nõzõtõlla (L), pr. -tõlõn, imperf. -tõlin frekv. äratada будить; Li tätä nõsõtõltii mõnt kõrtaa üleeᴢ, a tämä eb nõiznu teda äratati mitu korda (üles), aga ta ei tõusnud.

nõtka¹: Но́тка Pal.1 nõgu долина.

nõtka² J-Tsv., g. nõdgaa J nõtke, painduv гибкий; nõtka puu nõtke puu. – Vt. ka nõdra, nõdrukkõin.

nõtk/aa (M) notkaa (K-Ahl.), pr. nõdgaʙ M nodgaʙ K, imperf. -i nõtkuda, õõtsuda (pinnase kohta) качаться, колыхаться (о почве); M maa nõdgaʙ soopaikkaᴢ maa õõtsub soises paigas. – Vt. ka nõdgahtaassa, nõtkoa.

nõtko Lu J-Tsv. notko J-Must. J-Tsv. Но́тко Ii-reg.1, g. nõdgoo J 1. nõgu, lohk, madal koht лог, ложбина, низменность, низкое место; J kuivõll voott roho kazvob nõdgos parõp kuival aastal kasvab rohi nõos paremini; Lu nõdgoz märkeneväd maamunaᴅ, a bugrõz on heenoᴅ maamunaᴅ lohus mädanevad kartulid, aga künkal jäävad kartulid väikeseks; 2. adj. madal, vesine, pehme v. õõtsuv (pinnase kohta) низкий, тряский, мокрый (о почве); Lu rantuli-einä .. meree rantoiz nõtkois paikkois kazvaʙ peenike kõrkjas .. kasvab mererandades madalates kohtades. – Vt. ka nõtku.

nõtko/a (Lu), pr. nõdgoʙ Lu, imperf. -zi = nõtkaa; soo nõdgoʙ soo õõtsub.

nõtkopaikka Li = nõtkupaikka.

nõtkoseltšä Li nõgusselg, nõgusa seljaga во-гнутая спина; с вогнутой спиной; lehmä on nõtkoseltšä lehm on nõgusa seljaga; nõtkosel-tšä lehmä nõgusa seljaga lehm.

nõtku K-Ahl. M (Kett. Lu) notku Ku, g. nõdguu 1. nõgu, lohk, madal paik лог, ложбина, низменность, низкое место; Lu rovnoi sarka, eb õõ nõtkua, eb õõ bugŕaa tasane põlluriba, ei ole lohku, ei ole küngast; 2. adj. madal, vesine, pehme v. õõtsuv (pinnase kohta); subst. lodu, padu низкий, мокрый, мягкий или тряский (о почве); мокрая низина, трясина; M mokom brotku, etti et pääs sinne jalgal, et pääz opõzõl meemää; tuli kõig niku nõtku paikka niisugune padu, et (sa) ei pääse sinna jala(ga), ei pääse hobusega minema; (siia) tekkis puha nagu õõtsuv paik; M soo nõtku soopadu; 3. K-Ahl. nõrk слабый; 4. K-Ahl. lauge, veerjas покатый, отлогий. – Vt. ka nõtko.

nõtku/a P J-Tsv. (Lu), (sõnatüvi основа слова:) nõtku- J-Must., pr. nõdguʙ P Lu J, imperf. -zi: -ᴢ J 1. õõtsuda; nõtkuda; kõikuda колыхаться; ходуном ходить, трястись; качаться, колебаться; Lu ku kaukaald näet ku nõdguʙ, sis ep tõhi mennä, on ilm põhjaa, algõd vajjoossa kui kaugelt näed, et pinnas õõtsub, siis ei tohi minna, (see koht) on ilma põhjata, hakkad vajuma; P silta nõdguʙ põrand nõtkub; J puu nõdgup tuulõss puu kõigub tuules(t); 2. käia, tallata, hulkuda, kolada обх/аживать, -одить, бродить, шататься; J tšeŋ kõig nõmmõd nõdguʙ, se kõig marjõd maissõõʙ vs. kes kõik nõmmed (läbi) tallab, see kõik marjad maitseb; P nõõtta nõtkumaa nõmmõa müö rl. (itkust:) hakkate nõmme mööda hulkuma.

nõtkupaikka M nõtku-paikka Kett. M lodukoht, mädapaik мокрая низина, трясина; M brodu tee, kuza on nõtkupaikaᴅ, ed mee opõzõlla, ed mee jalgolla vajuv tee, kus on lodukohad: ei lähe (sa) hobusega, ei lähe jalgsi (läbi). – Vt. ka nõtkopaikka.

nõtkut/õlla: notkutõlla Ra, pr. -tõlõʙ: notkuttõõʙ Ra, imperf. -tõli frekv. nõtkuda подгибаться, гнуться, ходуном ходить; soomõõ silta notkuttõli rl. Soome sild nõtkus.

nõtk/õa P M vdjI -a J-Must. J-Tsv., g. -õa P nõdgaa J-Tsv. 1. nõtke, painduv гибкий; P nõtkõat katagaᴅ nõtked kadakad; M nõikku on nõtkõa kätkivibu on nõtke; J nõtka puu nõtke puu; 2. J-Must. nõrk; vdjI haiglane слабый; болезненный.

nõtši Kett. K M Po I (vdjI) nõki Lu Li J noki Ku, g. nõgõõ Kett. Po Lu Li J nõğgõõ M nõgi, tahm сажа, копоть; M trubaza on nõtši, a pliittaza on tuhka korstnas on nõgi, aga pliidi all on tuhk; M pihguss tuõp paĺĺo nõk̆kõa männi(puu)st tuleb (põlemisel) palju nõge; I miä võitaujõ nõgõlla ma määrisin end nõega; M tšäsi on nõğgõõkaa käsi on nõgine (nõega); J kuza nii silmet teid nõkkõõ kus (sa) silmad nii tahmaseks tegid?; J perennaizõll on ain tšäed nõgõᴢ perenaisel on aina käed tahmased; ■ M aivoo var̆raa tšiis-

sõli, etti saaʙ, a nätko nenä nõğgõõkaa võd́d́õt-tii väga vara kiitles, et saab, aga näe, kuidas sai pika nina (kuidas nina nõega määriti).

nõtšipää M nõkipää Lu 1. nõgipea (viljas) головня; Lu nõkipääd õllaa tšesänizuᴢ, sitä kuikaa vällää et saa, ku vettee paaᴅ, jääp päälle vii [sic!], sinertävä vähä nõgipead on suvinisus, seda ei saa (sa) kuidagi välja, kui paned vette, jääb vee peale, (on) veidi sinakas; Lu sitä nõkipäätä ilma et saanut poiᴢ, nisu piti panna vettee. nõkipää nõisi vee pääle ja nõkipää võtõttii poiᴢ. nisu piti uutõõ kuivõttaa seda nõgipead ei saanud (sa) muidu välja, (kui) nisu tuli panna vette. Nõgipea tõusis vee peale ja nõgipea võeti välja. Nisu tuli uuesti kuivatada; 2. tungaltera спорынья.

nõu/su J-Tsv., g. -zuu tulu прибыль, доход.

nõvv/o M Lu J-Tsv. nevvo K-Ahl. nõuvvo J, g. -oo Lu J 1. nõu, nõuanne совет, наставление; M õli nõita starikka, antõ nõvvua (~ nõvvoo) karjušilõ oli nõiataat, andis karjusele nõu; J tulin teilt nõvvoa ettsimä (tšüsümä) tulin teilt nõu küsima; J kui siä nii, ilm nõvvoa pitämett vzduumal naiss kuidas sa nii, ilma nõu pidamata, mõtlesid naituda?; Lu nüttä tultii ühtee nõvvoo nüüd lepiti kokku (tuldi ühele nõule); J ühell nõvvoll üksmeelselt, ühel nõul; 2. tööriist, -vahend рабочий инструмент, приспособление; J võtti õmat karjaa nõuvvoᴅ võttis oma karja(se)riistad. – Vt. ka api-, meri-.

nõvv/oa Kett. K Lu Li Ra J -ua Kett. K Lu J nevvoa (K-Ahl. R-Reg. Lu-Must. Ku) neuvvoa (Ra-Len.) -oaɢ (I), pr. -on Lu Li J nevvon K-Ahl. Lu-Must., imperf. -ozin Lu Li J nõu anda, soovitada советовать, по-; K arponikka nõvvo (küla)tark andis nõu; J läsijele nõvvotti menne boĺńittsaa haigel soovitati haiglasse minna; J emä nõvvop poikaa rl. ema annab pojale nõu.

nõvvot/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn, imperf. -in J 1. nõu anda советовать, по-; 2. nõutada, hankida, muretseda приобре/тать, -сти; nõvvot enelles kalaa võrkoᴅ hangi endale kalavõrgud.

näᴅ Al. K L P M Kõ Lu Li J Ku nät P M Lu I nätte Lu nääᴅ K-Al. L Lu näe, vaat вот, вот как, видишь как; Lu ep piä äppiässä, a miä näd äppiän pole vaja häbeneda, aga mina, näe, häbenen; L nääd jo tulõp pimiä näe, juba läheb pimedaks; Lu meil ku näᴅ tuõp pädra, sis se on praaznikka vaat, kui meil tuleb peetripäev, siis see on püha; J näd nütt vas saat kõrvii(t) müü vaat nüüd alles saad vastu kõrvu; K nät kui õlivad aźźad iellä vaat, kuidas olid asjad ennemalt; M nät, ko rahvaz õltii meeleväᴅ vaat, kuidas rahvas oli tark. – Vt. ka näe, näku, nätko, nätkoᴢ, nää.

nädelä vt. nätelä.

nädzälik/kõ J-Must., g. -õõ (orig.: maltsatähtimö). – Vt. ka nätšälikko, nättšiäᴢ.

näe L Ku 1. näe, vaat вот, вот как, видишь как; Ku näe, mitä oli sitkiä herr vaat missugune range mõisahärra oli; 2. L näh, nah на (тебе). – Vt. ka naa¹, naaka, nah, näᴅ.

nägok/aᴢ: -õᴢ J-Tsv., g. -kaa J esinduslik; kehakas, kogukas видный; дородный.

näh́he, näh́h́ä vt. nähä.

nähossa J-Tsv.: kase om vähäize ime, kuhõ võiz äviä nigl silmä nähoss see on vähe imelik, kuhu võis kaduda nõel (lausa) silma alt (~ silma nähes).

nähoᴢ J-Tsv.: silmiijõ nähos suurõnõʙ (kazvoʙ) suureneb (kasvab) silmanähtavalt.

näht/ävä: -eve J-Tsv. nähtavasti, ilmselt (orig.: очевидно). – Vt. ka nätševellä.

näh/ä L P M Kõ S Lu J (Kett. R U Li Ra Ku Kr) -äɢ I näh́/h́ä Lu -he J-Tsv. nät/ä Kett. K M Kõ -äɢ (I), pr. näen K U L P M Lu Ra J Ku nään K L Lu Li J näjen Kett. P Kr nägen K nähen Ke näj̆jee vdjI näjän Kr Нэ́енъ K-reg.2 Нэенъ Pal.1, imperf. näin L P M Kõ Lu Li J Ku näi I neijen Kr 1. näha видеть, у-; Lu tämä kehnossi näeʙ ta näeb halvasti; I või siä et näeɢ, što miä mak̆kaa kas sa ei näe, et ma magan; Lu nenä õttsaa näeᴅ, a iä õttsaa ed näe vs. ninaotsa näed, aga elu(ea) otsa ei näe; K nüd jo miä sinua aikaa en nähnü nüüd pole ma sind juba ammu näinud; Lu pajattamizõõ pajatattii, a nätšemää en trehvanuᴅ räägiti küll, aga nägema (ma) ei sattunud; Lu i nään unõᴢ, minuu taattõ on toožõ siin ja näen unes, (et) minu isa on ka siin; Lu näin märänee unõõ, en tää mitä leeʙ nägin halba und, ei tea, mis tuleb; Lu miä en taho tätä silmii näh́h́ä ma ei taha teda silmaga(gi) näha; P miε sinua en taho nähä silmää õttsaza ma ei taha sind silmaotsas(ki) näha; Kõ miε tätä silmiiz en nähnü ~ M miε tätä i nätšemässä en nähnü ma ei näinud teda sugugi; Lu tämä nätšemissä näeʙ, ebõ·õ tükkünää sõkkõa ta midagi (ikka) näeb, ei ole päris pime; Lu kuulõmissa miε kuulin, a nätšemissä en nähnü ma midagi (ikka) kuulsin, aga ei näinud midagi; Lu nätšemizee en nähnüᴅ (ma) ei näinud sugugi; J miε vaa nätšemizee näin, tšiiree meni müütää ma vaid vilksamisi nägin, läks kiiresti mööda; Lu miε nätšemizel näin, a en tuntõnnu ma nägin küll, aga ei tundnud (ära); Lu se lahs kazvap silmää näheᴢ see laps kasvab silmanähtavalt (silma nähes); 2. näha, tunda, tunda saada видеть, у-, узна/вать, -ть, позна/вать, -ть; M kõikkõa on nättü mentüisiz voosiza, üv̆vää i kehnua kõike on nähtud möödunud aastate jooksul, head ja halba; Kõ emä nätši suurõd vaivaᴅ rl. ema nägi suured vaevad; Lu siä tänävä nältšää nääᴅ sa saad tänavu nälga näha (näed tänavu nälga); Li siiz müö siäl tšülmää näimme paĺĺo siis me saime seal palju külma tunda.

näi J nii, nõnda так; miss on vesi näi kauniᴢ rl. miks on vesi nii punane?; ■ näit siä näi mokomaa kas sa sihukest oled näinud (nägid)? – Vt. ka nii¹, niin.

näjen, näjän vt. nähä.

näk/o K P Lu Ra J -ö M J Ku (Lu) ńäko K-Ahl. P M ńak/o Kett. L P M (K Pi Lu vdjI) Ня́ко Pal.1 K-reg.2 Някъ Pal.1, g. näg/oo Lu J -uo P -o J -öö ~ näğgöö M ńagoo Kett. ńağgoo M vdjI nägu лицо; L ku venttsaa vietii, nuorikõll ńako õli katõttu kui laulatusele viidi, oli pruudil nägu (kinni) kaetud; J näko paizõttunnu nägu (on) paistetanud; P tämä nägoss meni nii bĺednõissi ta läks näost nii kahvatuks; M tämä on muudra nägöltä ta on näolt imelik; M tällä tänänn on näko niku kõltakukka ta on täna näost kollane (= ta näeb täna väga halb välja); J tšen silt on nii nägoo määlinnü kes on sul nii näo üles löönud?; J täll ebõllu enäp õma näkkoa (pääᴢ) tal polnud enam oma nägu (peas) (= ta oli nii endast väljas); P lahs õli emεä ńakua laps oli ema nägu; M ovat kõikk velled i sõsarõd ühtä näk̆köä niku kahs tilkkaa vettä kõik vennad ja õed on ühte nägu nagu kaks tilka vett; Ku linnuumerkid näöᴢ tedretähed näos; M ruikoo rikottu näkö rõugearmiline nägu; J miä sillõõ näkkoo sültšiin, ku siä nii petteeᴅ ma sülitan sulle näkku, kui sa nii petad; J süäntü de vudmõs tõiss näkkoa müü vihastas ja virutas teisele vastu nägu.

näkoinõ J (Ra): Ra sisarusõd õlla ühteizee näkoizõᴅ õed on ühte nägu; J perennain pahatapainõ, ize ilkaa näkoinõ rl. perenaine õel, ise ilgenäoline. – Vt. ka hilkiä-.

näku M J-Tsv. = nätko; J näku uuvvõt saappõ-gõt kopissa näe, kuidas uued saapad kõpsuvad.

näküä vt. nätšüä.

näld́iz/äᴢ I Ko Kl, g. -ää näljane голодный; näld́izäs susi näljane hunt. – Vt. ka näĺĺetöi, nältšä, nältšäine.

nälk- vt. nältš-.

näĺles/süä J-Tsv., pr. -ün J, imperf. -süzin J 1. näljaseks muutuda проголодаться; päiv ohtõgoo tüüt tehtü, maailmõssi näĺlessüzin terve päev (päev õhtusse) tööd tehtud, olen väga näljane (nälginud); 2. nälgida голодать. – Vt. ka nällissüä, nältšiä.

näĺlet/tää: -tä J-Tsv., pr. -än: -en J, imperf. -in J näljutada морить, уморить голодом.

näĺĺetö/i J-Tsv., g. -i J = nältšäine; ■ näĺĺetöit koirõᴅ näljavaresed [?].

nällis/süä (M), pr. -ün, imperf. -süzin näljaseks muutuda проголодаться; nät ku koira lohmiʙ süüvvä, taitaa on kõv̆vii nällissünnü näe, kuidas koer lahmib süüa, on vist väga näljane (näljaseks muutunud). – Vt. ka näĺlessüä.

nälliz/ää Kett. Lu -ä M Lu näĺĺiᴢ J-Tsv. nälizä I-Len. adv. näljas (быть) в голоде, (быть) голодным; Lu taitaa sinuu õpõn on nällizää, siä tätä ed raatsi süüttää su hobune on vist näljas, sa ei raatsi teda sööta; J siä õõd ittšää näĺĺiᴢ, ain tšüzüt süüvve sa oled alatasa näljane (näljas), aina küsid süüa.

nältši/ä (S), pr. näld́in, imperf. -zin nälgida голодать; vargasimma omenoit, štob ei näl-tšeissi varastasime kartuleid, et (me) ei nälgiks. – Vt. ka näĺlessüä.

nältš-koi/ra: -r J-Tsv. fig. näljavares заморыш.

nältš-surma J-Tsv. näljasurm голодная смерть; škoulõttu meeᴢ nältš-surmaa ep kool koolitatud mees näljasurma ei sure.

näl/tšä K P M Kõ S Lu J I Ii Ko Ma Kl -tše Lu Li -tš J-Tsv. nelke Kr, g. -lää P Lu näĺĺää Lu J 1. nälg голод; K õma nältšä eb õõ nältšä, a ku kormua ep tapaa se on pahapi oma nälg ei ole nälg, aga kui (looma)sööta ei jätku, see on halvem; J nältš om meilee surmõssi nälg on meile surm(aks); M nältšä paab i jänessä suv̆vaamaa vs. nälg paneb jänestki armastama; Lu nältšä bõõ täti vs. nälg pole tädi (< vn голод не тётка); J näĺĺess jo nõisi paizõttuma hakkas juba näljast paiste minema; M revoll õli süvvä nältšä rebasel oli nälg (söögi järele); Lu nällässä paĺĺo sein nälja tõttu sõin palju; Lu nältšä tuõp talloo nälg tuleb majja; J siis tuli tälle perältä nältšä tšättee siis tuli talle lõpuks nälg kätte; Li a ku sinnua nältše näppääʙ aga kui sind nälg näpistab?; J tänävoonnõ viĺĺed laihõᴅ, rahvõz nõizõb nältšä nätšemä tänavu on viljad viletsad, rahvas saab nälga näha; Lu elettii kõvassi köühässi i õltii näĺĺäzä elati väga vaeselt ja oldi näljas; J näĺĺes pitämä (kedagi) näljas pidama; J päässi näĺĺess (jumal) päästis näljast; J paĺĺo vättšiä kooli nältšää kazell aika palju inimesi suri nälga sel ajal; Lu nältšä aikana, ku miä sõass tulin kottoo, mil kotonn bõllu tšettää nälja ajal, kui ma tulin sõjast koju, polnud mul kodus kedagi; 2. näljane голодный; J nältš inimin lohmip kõik süüvve näljane inimene lahmib kõik(e) süüa; J nältš koir ahmip süüvve näljane koer ahmib süüa. – Vt. ka näld́izäᴢ, näĺĺetöi, nältšäine, nältšüüᴢ.

nältšäaika M näljaaeg голодное время; nät sõta õli, sis õli nältšäaika vaat (kui) sõda oli, siis oli näljaaeg.

nältš/äine P -äin M Ra J -ein J-Tsv., g. -äizee: -eizee ~ -eize J näljane; nälja- голодный; P siä õõd nältšäine niku susi sa oled näljane nagu hunt; J vass seiᴅ de taaz jo õõd nältšein alles sõid ja juba jälle oled näljane; J nältšäin sei maamuna kooriinõ näljane sõi kartuli (koos) koortega; J õma ittšä õlti nältšeizeᴅ (kogu) oma elu(aja) olid (nad) näljas (näljased); J armõttoma lahzõ itšä tšülme ja nältšein vaeslaps elab külmas ja näljas (vaeslapse elu on külm ja näljane); J nältšeim voosi nälja-aasta. – Vt. ka näld́izäᴢ, näĺĺetöi, nältšä.

nältšäkeppi ~ nältškeppi Lu fig. näljakepp, (jahi)püss охотничье ружьё; ohotnikall on nältškeppi jahimehel on näljakepp; püssüä kutsutaa nältšäkeppi (jahi)püssi kutsutakse näljakepiks.

nältšävattsa (Li) tühi kõht голодный желу-док; meen nältšävatsaakaa lähen tühja kõhuga.

nältšä-voosi K (M) nälkävoosi M nälja-aasta голодный год; K ku iiret tulõvaᴅ, nältšä-voosi tulõʙ kui hiired siginevad (tulevad), (siis) tuleb nälja-aasta; M per̆rää sõt̆taa õltii nälkä-vuuvvõᴅ pärast sõda olid nälja-aastad.

nältšü/üᴢ ~ nälküüᴢ [sic!] M, g. -ü nälg голод; kursileipä õli niku taikaleipä, etti õmaz iäs siä et nätšeiz nältšüüttä (rituaalne pulmaleib oli nagu võluleib (selleks), et sa oma eluajal nälga ei näeks; nälküüz õli kõv̆vii per̆rää sõt̆taa pärast sõda oli kõva(sti) nälg. – Vt. ka nältšä.

näm/ä K L P Lu Li Ra J Ku -äᴅ K R L Lu Li J I näv/ä K P Po Lu I -äᴅ K U P M Kõ S Po Lu Li I newe Kr Нэватъ K-reg.2 Нэвать Pal.2, g. nänn/ee K M Po I -ie L I näd́/d́ee K M J I -d́ie Len. P -d́e P -je J ned́/d́ee M -je J näijjee ~ näjjee Lu nemad они; Ra miä elän ühsinnää, nämä eletää kahõõ tšezzee ma elan üksinda, nemad elavad kahekesi; P mõizanikka avaz riigaa uhzyõ i lahtši näd́d́ed vällää mõisnik avas rehe ukse ja laskis nad välja; J a müü näilee kõikkiilõõ kummõrtimmõ kõlmizõõ jalkaa aga meie kummardasime neile kõigile kolm korda maani; Lu baakanaᴅ, tulõt põlõvad näiᴢ tulepaagid, neis põlevad tuled; Lu kahs naissa tapõltii, miä tulin müütä näijjee kaks naist kaklesid, mina tulin neist mööda. – Vt. ka ne¹, noo¹.

näna vt. nenä.

ńäńka, ńäńkka vt. ńańka.

nänn/i Lu (L), g. -ii nisa (loomal) сосок (у животных); Lu lehmää nänni lehma nisa. – Vt. ka lehmä-. – Vt. ka nännü.

nän/nä P M Kõ Lu Li I (Kett. L Ma) -ne M Lu J (Ra) -n J-Tsv., g. -nää Lu J -nee M Li nän̆nää [sic!] Ma 1. (naise) rind (женская) грудь; P itkuri-laχs enäp nännää imeb mamalt ko vait-tši laχsi nuttur laps imeb emalt rohkem rinda kui vaikne laps; Lu pojokkõizõlõ ain nännää imetettii poisikesele anti aina rinda (imeda); Lu miä annan lahzõl nännää ma annan lapsele rinda; Lu miε jo võõrotin lahzõõ nännässä poiᴢ ma juba võõrutasin lapse rinnast (ära); M on naizikko rihezä, a nännät kujal (Len. 267) mõist. naine on toas, aga rinnad õues? (– Aampalk); L nuorikkõ on ilma nänniittä pruudil on madal rind (pruut on ilma rindadeta); M nännää pää ~ J nännää nuppu rinnanibu; 2. nisa (loomal) сосок (у животных); Li utaraza on nellä nännää udaras on neli nisa; J nänne verte, tõinõ vettä rl. nisa verd, teine vett; M mõnikkaal sigal on neĺĺitõššimii nännii, kahstõššimii i tšümmenii i kummal kui mõnel seal on neliteist nisa, kaksteistkümmend ja kümme ja kuidas kellelgi; M neĺĺä meessä ühtee aukkoo kusõvat. lehmää nännät (Set. 18) mõist. neli meest kusevad ühte auku? – Lehma nisad; 3. lutt соска; Lu nännä laafkass õsõttii lutt osteti poest; ■ P M Lu Ra koiraa nännä ~ Lu koira nänne odraiva; I koiraa nännää kakulla lutisattii i annõttii kas kakku koiralõõ odraiva vajutati kakuga ja (siis) anti see kakk koerale. – Vt. ka koira-, reziŋka-. – Vt. ka nänni, nännü.

nännää-pää (M) rinnanibu сосок (груди), сосочек; siz emäle pesäz nännää-pääᴅ siis pestakse emal rinnanibud (puhtaks).

nänn/ü Lu, g. -üü Lu = nänni; luttu õli tehtü lehmää sarvõss, lehmää nännü võtõttii, lehmää ku tapõttii, pantii õttsaa lutipudel (lutt) oli tehtud lehma sarvest, lehma nisa võeti, kui lehm tapeti, pandi (sarvele) otsa.

näntšit/tää (M), pr. -än, imperf. -in M (last) hoida нянчить; miä talvittaa ain tüttäriill petteriz elin, ńäńkkann niku eĺin, pieniä lahsai vaatõn, näntšitin niku talviti elasin ma alati tütarde juures Peterburis, elasin nagu lapsehoidja, vaatasin väikeste laste järele, nagu hoidsin (neid).

näntšüt/tää M, pr. -än M, imperf. -in = näntšittää; lahzõõ ńäńka näntšütäʙ lassa lapsehoidja hoiab last.

näpert/ää Ra (Li), pr. -ään: -än Li Ra, imperf. -iin (midagi) nobedasti teha проворно делать (что-либо); Li miä näpertän sukkaa tehä ma koon (teen) nobedasti sukka.

näpe/rä: -r J-Tsv., g. -rää J kärme, nobe быстрый, проворный; kuhõ läheteta, õõ näper kuhu (ka) saadetakse, ole kärme; näper tüttö jõka poolõõ kõlpaaʙ nobe tütarlaps kõlbab igale poole. – Vt. ka näppärä.

näper/ässi: -õssi J-Tsv. kiiresti, kärmesti быстро; jooz näperessi jookse kiiresti!

näpis/ellä (J) -ell J-Tsv., pr. -selen: -seen J, imperf. -selin J frekv. näpistada щипать; tahod minukaa pelat, ni pela, muut elä näpissee (kui) tahad minuga mängida, siis mängi, aga ära näpista.

näpis/sää M Li (Kett. K L J) -sä Lu Ra J, pr. -än K M Lu Ra -en Lu Li J, imperf. -in Kett. K M Li Ra J 1. näpistada щип/ать, -нуть; J nii on turr tšäsi, jot eŋ kuul, kui siä näpiseᴅ käsi on nii tuim, et (ma) ei tunne, kui sa näpistad; J tuõp tšülme ku näpiseʙ tuleb külm ja (kui) näpistab; 2. hammustada, salvata, pista кусать, укусить; Lu tšärpäne näpiseʙ kärbes hammustab; Lu sääski pinizeb ja näpisäʙ sääsk piniseb ja hammustab; M sõk̆kõatsõᴅ kõv̆vii näpissäväᴅ kihulased pistavad kõvasti; 3. fig. natuke viina võtta, veidi napsitada немного выпить, хватить рюмочку; K viinaa näpisin, õlutta jõin viina võtsin natuke, õlut jõin. – Vt. ka näppiä, näpätä.

näpisü/ᴢ J-Tsv., g. -hsee: -see ~ -zee J hammustus, piste, torge укус, укол.

näpit/tää M, pr. -äʙ M, imperf. -ti narmendada быть обтрёпанным, в обтрёпанном виде; prokuttomalla naizikolla ain näpittäväᴅ paštoferkad alta lohakal naisel palistused alati narmendavad (rõivaserva) alt; sõp̆põõ üv̆vii, etti alta mit̆täid eb näpittäiᴢ, eb nätšüiᴢ rõivastu hoolikalt (hästi), et alt midagi ei narmendaks, ei paistaks.

näpitö/i J-Tsv., g. -i J lohakas, hooletu; laisk; saamatu небрежный, неряшливый; ленивый; неспособный; siä õõd nii näpitöi, jot inotõp pääle kattsoa sa oled nii lohakas, et on vastik peale vaadata.

näp/pi M Li Ra J (Kett. P), g. -ii P M Ra J näp̆pii M näpp, näpuots; näpu(otsa)täis палец, кончик пальца; щепотка; Kett. mill on näppiis tširppu mul on kirp näppude vahel; Ra lina ved́ on heeno, tšülvettii näpiika lina(seeme) on ju peenike, (seda) külvati näpu(otsa)ga; P tšen tulõb võtab näpiikaa lavvalt ńuuhalnõit tabakkaa kes tuleb, (see) võtab laualt näputäie (näpuotsaga) nuusktubakat; J näpill (~ näpikaa) antõma näpuotsaga andma (= kasinalt v. vähe andma); J rokk on tuim, viskaa näpill soolaa kapsasupp on mage, viska näputäis (näpuotsaga) soola; M võta näppi soola võta näputäis soola; M võtin üh̆hee näp̆pii villaa võtsin ühe näputäie villa; J näppi täünö heenoa raha näputäis peenraha. – Vt. ka näppü.

näppimi/n J-Tsv., g. -zee J iiveldus тошнота.

näppitöö: näppitüü (Ra) näppi-tüü J-Tsv. näpu-töö, (naiste) käsitöö (женское) рукоделие; J veelko tunnõp tüttö näppi-tüüt, õmmõll ja višivoitta kas tütarlaps oskab näputööd, õmmelda ja tikkida? – Vt. ka näppü-töö.

näp/piä M J-Tsv. (Ra), pr. -in M Ra J, imperf. -pizin J frekv. 1. näppida, näperdada дёргать, щипать; Ra elä näpi ära näpi!; 2. impers., fig. näpistada щипать; Ra tänävä on nii paha, nii näpip süäᴅ täna on nii paha (olla), nii näpistab seest (sisemust); 3. J-Tsv. noppida; haarata собирать; захватывать. – Vt. ka näpisellä, näpissää, näpätä.

ńäp/pu K-Ahl., g. -uu = ńapukka.

näppär/ä M, g. -ää nobe, kärme; hakkaja, tragi; terane прыткий, проворный; расторопный; сообразительный; täm on näppärä kõikõlõ töölee ta on hakkaja igale tööle. – Vt. ka näperä.

näp/pü (J-Tsv.), g. -üü = näppi; viska rokkasõõ näpüll soolaa de hämmenöit luzikakaa viska kapsasupi sisse näpuotsaga soola ja sega lusikaga.

näppü-töö: näppü-tüü J-Tsv. = näppitöö.

näpukk, näpukka, ńäpukka vt. ńapukka.

ńäpuška vt. napuška.

näp/ätä Li J -ät J-Tsv., pr. -pään Li J, imperf. -päzin Li -pezin J 1. näpistada щип/ать, -нуть; Li a ku sinnua nältše näppääʙ aga kui sind nälg näpistab?; 2. napsata, haarata; näpata, varastada цап/ать, -нуть, хват/ать, -ить, с-, красть, у-, разг. стащить, стянуть; J näppes kormunõss rahaᴅ näppas taskust raha(d). – Vt. ka napata, nipata, nopata, näpisellä, näpissää, näppiä.

när/e¹ Lu Ra J-Must., g. -ee noor kuusk молодая ель; Ra näred lõikataa noored kuused raiutakse maha; Ra mõnt närettä se lõikkaᴢ mitu noort kuuske ta maha raius?; Lu kuuzõõ näre väike kuusk.

när/e² J-Must. (J-Tsv.), g. -ee = näri; 1. J-Must. J-Tsv.; 2. J-Must.

närezik/ko Ra J-Tsv., g. -oo J noor tihe kuusik частый молодой ельник; Ra heeno kuuzikko on närezikko noor kuusik on (= noort kuusikut nimetatakse) n.; J närezikoss levvet kuusiizõõ aroo varrõõ noorest kuusikust saad (leiad) kuusepuust rehavarre.

när/i K-Ahl. J-Must. (Kett.), g. -ee 1. K-Ahl. J-Must. pasknäär сойка; 2. Kett. J-Must. rähn дятел. – Vt. ka puu-, sitta-. – Vt. ka näre².

närittü vt. tavvii-.

näri/ä P Ra J närriä Li -äɢ (I), pr. -n P Li Ra J, imperf. -zin Li J närida; peeneks närida, mäluda; ära v. katki närida v. hammustada грызть, с-; жевать, с-, разж/ёвывать, -евать; пере-

кус/ывать, -ить; P õrava isup puu ladvaᴢ da närip kuuzyõ kärkkiä orav istub puu ladvas ja närib kuusekäbi; J siä saat korppua näriä, sill on noorõd ampaaᴅ sina võid koorikut närida, sul on noored hambad; I ai ku kase katti kõik̆kõõ lih̆haa näri oi, kuidas see kass (näris) on kogu liha ära närinud; P tämä jäi kĺapsaakaa sinne tšiin i näri eneltäs kattši ännää ta (= kass) jäi näpitsaga sinna kinni ja näris endalt saba ära; J näri niitti kattši hammusta niit katki!

näro Lu: näro põlõʙ, ku inemin süüʙ happaa i soolõssa paĺĺo i perrää süümizee järestää menep tüh́h́ee ja om painuzillaa; a vanõpõl, vanal inemizel näro põlõʙ, ku tämä enne makkamizõõ nõistua süüp soolõssa vai hapota i nõizõʙ hoduz makkaamaa kõrvetisi ajab (maost) üles, kui inimene sööb palju haput ja soolast ja pärast söömist läheb kohe tööle ja on kummargil; aga vanemal, vanal inimesel ajab kõrvetisi üles, kui ta enne magamaminekut sööb soolast või haput ja läheb kohe magama. – Vt. ka närä².

när/ä¹ M-Set. Li J-Tsv. g. -ää J (liiva)pugu (linnul) зоб (птичий желудок); J koblakk ku kanall on närä täünö katsu ometi, kui(das) kanal on pugu täis; J kanaa närä kana pugu; ■ J sein närä täünö sõin kõhu täis. – Vt. ka tšivi-.

när/ä² J-Tsv.: taita seim mitä soolõiss, ku nii närä põlõʙ sõin vist midagi soolast, et nii kõrvetab seest (ajab kõrvetisi üles). – Vt. ka näro.

när/ä³ M-Set. Lu J-Tsv.: Lu ku inemizel on, riiteep tšeneekaa vai mitä itšelää muu on kehno, siiᴢ juttõõʙ: mill on tänävä närä täün kui inimesel on (midagi ebameeldivat), riidleb kellegagi või endal on midagi muud halba, siis (ta) ütleb: mul on täna meel paha; J sai närä täünö (tal) sai hing täis; Lu milla toož tuli jo närä täün (Len. 278) mul sai ka juba hing täis.

närü M: täll õli närü täünää tal oli hing täis. – Vt. ka närä³.

näsatt Kr (orig.: verordnet).

näsäniini J-Must. näsiniin волчеягодник, волчье лыко.

näsäniinipuu M-Set. = näsäniini.

nät vt. näᴅ.

nät/eli K L P M Kõ Po Lu Li Ra J I (R V) -eĺi J -äli (P I) -ili I На́дели ~ Надиль Tum., g. -elii K R P M Lu I -eĺii J nädal неделя; L pulmõi piεttii koko näteli (Len. 213) pulmi peeti kogu nädal; M nätelizä seitsee päivää nädalas on seitse päeva; Li kõlmõt päivää nätelis tehtii herrallõõ, a kõlmõd enellee kolm päeva nädalas tehti mõisnikule (tööd), aga kolm enesele; Ra ilattii hõmõ päältä vällä jõka näteli iga nädal korjati hallitus (kapsaste) pealt ära; Kõ naizõt meil jo algõttii niittää senel näteliä (Len. 213) naised hakkasid meil sel nädalal juba (sirbiga) vilja lõikama; Lu perrää kõlmõõ nätelii mentii vihtii, siis piettii pulmõᴅ kolme nädala pärast mindi laulatama, siis peeti pulmad; Lu näväd meeväd üli nätelii nad lähevad nädala pärast; J üli menevää nätelii ülemöödunud nädalal; P tšihlagoo nätälillä võinädalal (vastlanädalal); L enipäivεä näteli lihavõtte-eelne nädal; P urpaduo näteli on üχs näteli iezä enipäivεä suur nädal on üks nädal enne lihavõtteid. – Vt. ka kuus-, lõppu-, rissi-, tšehs-. – Vt. ka nädelä.

näteĺii/n J-Tsv., g. -zee J nädalane недельный; võlgaa mahzulõõ annõtti näteĺiin srookk võla maksmiseks anti nädalane tähtaeg.

nätelipäivä vt. nätilpäivä.

näteli-päiväᴅ J pl. nädalapäevad, nädalajagu (aega); неделя, недельный срок; braagaa teh́h́ää sukurissa, sukuria i hiivaa pannaa, näteli-päivät tšäüʙ b-t (= õlletaolist jooki) tehakse suhkrust, suhkrut ja pärmi pannakse, nädalapäevad käib.

nätelizeᴅ vt. kuus-.

nätel-päivä vt. nätilpäivä.

nätel/ä: nädelä J-Must. neddele ~ nätäl Kr, g. -ää = näteli; J tuõb nädelä kahzi aikaa tuleb (= on teel) nädalat kaks.

nätili vt. näteli.

nätilpäivii M = nätilpäivittää.

nätilpäivine I pühapäevane, pühapäeva- воскресный, праздничный; kehno sõpa on buudnikkasõpa, a üvä sõpa on nätilpäivine sõpa vilets rõivas on argipäevarõivas, aga hea rõivas on pühapäevarõivas; se õli nätilpäivine süümine eellä see oli ennemalt pühapäevatoit.

nätilpäivittä/ä P -äɢ I pühapäeviti по воскресеньям; P nätilpäivittää tõisiiss tšüliiss tultii apii väittämää irsii i kõikkõa tüötä apii tetšemääsie pühapäeviti tuldi teistest küladest appi palke vedama ja appi kõiki töid tegema. – Vt. ka nätilpäivii.

nätilpäivä K L P M S I (Kett.) nätelipäivä Kõ Li (R-Eur.) nätelpäivä (Len. R) nätel-päivä K-Ahl. nätälpä Kr Надиль пейва Tum. pühapäev воскресенье; K nätilpäivänn tšerikkoo tšäütii pühapäeval käidi kirikus; I tänänä buudnikka, piäp tüütä tehäɢ, a egle õli nätilpäivä täna on argipäev, tuleb tööd teha; aga eile oli pühapäev; I nämäᴅ niin pitiväᴅ nätilpäivää nad pidasid nii(viisi) pühapäeva; K zbornõi nätilpäivä õli tšerikko-päivä poornapäev oli kirikupüha; L urpaduo nätilpäivä palmipuudepüha. – Vt. ka tubakka-, urpado-, urpo-.

nät-kase J-Tsv. vaat see вот это. – Vt. ka nät-see.

nätki vt. nättši.

nätki/ä J-Tsv., g. -ä = nättši; nätkiä leip nätske leib.

nätko M Kõ S näe kui, vaat kui, näe kuidas, vaat kuidas видишь как; M aivoo var̆raa tšiisseli, etti saaʙ, a nätko nenä nõğgõõkaa võd́d́õttii väga (= liiga) vara kiitles, et saab, aga näe, kuidas sai pika nina (kuidas nina nõega määriti). – Vt. ka näᴅ, näku, nää.

nätkoᴢ Lu = nätko; nätkoz õli tšülmä vaat kui külm oli.

nät-see J-Tsv. = nät-kase.

nät-siä J-Tsv. näed sa (nüüd) видишь (ты), вот видишь.

nätšemeᴅ J pl. t., fig. silmad (poeetiline meta-

foor rahvalauludes) очи (метафорическое обозначение глаз в народных песнях); silmäd õltii siiveenallõ, nätšemet sulgaa neniize rl. silmad olid tiiva all, silmad suleotstes.

nätšemi/in P -n J, g. -izee: -izie P -zee J nägemine зрение; J silmed vanad de nätšemin kaas kehno silmad (on) vanad ja nägemine ka kehv; P siε õlõt pitšää nätšemiiziekaa, näjed üvässi sa oled terase nägemisega, näed hästi.

nätševel/lä: -l J-Tsv. adv. silmanähtavalt, nähtavasti, ilmselt (orig.: на виду, очевидно). – Vt. ka nähtävä.

nätše/vä: -v J-Tsv., g. -vää J ilmne, selge, silmanähtav явный, очевидный; d́eel tuli nätševessi, tämäss mittäit tolkkua eb lee asi sai selgeks: temast asja ei saa.

nätšijäi/ᴢ (Lu), g. -zee tunnistaja свидетель; menin läpi tšülää, naapurizõt tapõltii, miä puuttuzin nätšijäizessi läksin läbi küla, naabrid taplesid, mina sattusin tunnistajaks.

nätšijäizmeeᴢ Lu = nätšijäiᴢ; miä puuttuzin nätšijäizmehessi ma sattusin tunnistajaks.

nätšijä/ᴢ K-Ahl. (Lu), g. -zee = nätšijäiᴢ; Lu ühs tuli tšüsümää, elä nõiz nätšijäzessi, i tõin tuli tšüsümää, elä nõiz nätšijäzessi üks tuli paluma: ära hakka tunnistajaks, ja teine tuli paluma: ära hakka tunnistajaks.

nätšijäzmeeᴢ Kett. M nätšijäzmieᴢ P nättšiäzmeeᴢ Li = nätšijäiᴢ.

nätšilik/aᴢ I, g. -kaa = nättšiäᴢ.

nät/šiᴢ Kõ, g. -tšii takjanupp головка репейника; šuppuleh̆hoo nättšiiᴅ takjanupud. – Vt. ka nättšiäᴢ.

nätšälikko ~ nättš/älikko ~ -elikko P, g. nätšälik/oo: -uo P = nättšiäᴢ.

nätšümä (Lu): eb õõ kuulumaa, eb õõ nätšümää ei ole kuulda, ei ole näha.

nätšüm/öitöö Lu -ätü J, g. -öittömää nähtamatu; märkamatu незримый, невидный; незаметный; Lu nätšümöitöö on murhe, suur murhe on milla mure on nähtamatu, suur mure on mul; J kase perenaizõõ tüü on nii nätšümätü tüü: teeᴅ, teeᴅ väsümässaa, a tüüᴅ eb näü see perenaisetöö on nii märkamatu töö: teed-teed väsimiseni, aga tööd ei ole näha.

nätšüvällee M adv. nähtavale, ilmsiks (становиться) явным, очевидным; mentii mõnt päivää, sis tuli nätšüvällee, etti lahzõll õli ruikko läks mõni päev (mööda), siis tuli ilmsiks, et lapsel olid rõuged.

nätšüväll/ää ~ -ä M adv. nähtaval, (on, saab) näha на виду, очевидно, (будет) видно; need on niku salakubalikoᴅ, näväd eväd õõ nätšüvällä, näd́d́ee päällä algaʙ ŕääto need on nagu salakood (rookimbud katuse servas), nad ei ole nähtaval, nende peal(t) algab (esimene õlgede) rida; on nätšüvällää täm̆mää päiväᴅ, etti tällee leep kehno elo on (ette) näha ta (elu)päevad, et tal tuleb vilets elu; kui elämmä kazee vuvvõõ, siz leeb nätšüvällää, kui leeb õttsaassaa voosi elettü kui elame selle aasta, siis saab näha, kuidas saab aasta lõpuni elatud.

nätšü/ä L M S Lu J (Kett. K U P Kõ V Ra) nät-tšüä Lu J-Tsv. (Li) -äɢ I (vdjI) näküä Lu Ku, pr. näüʙ Kett. K P M Kõ Lu Ra J I Ku, imperf. nätšü V Lu J I näha olla, paista виднеться, быть видным, показ/ываться, -аться; J lidn jo alki nättšüä linn hakkas juba paistma; Lu tänä on tomakk ilma, mittää eb näü täna on udune ilm, midagi ei ole näha; M tarkka näüb i tabuniᴢ vs. tark paistab (silma) ka hobusekarjas; M kulta näüb i roojassa vs. kuld paistab poristki; Lu sõtaaikõnõ tuli ep nättšüiᴢ rihessä, siis piäp tukatõ akkunõᴅ (et) sõja ajal tuli ei paistaks toast, siis peab aknad kinni katma; M kui va päivä tširkasti, nii nõis kõiɢ nätšümizele nii kui päev koitis, nii hakkas kõik paistma; J õli nätšümättä oli nähtamatu; M mikä leeb on niku päältä nätšüvä, etti pojo tuõb läsimää midagi on nagu pealt näha, et poiss hakkab haigeks jääma; Kõ se leeb nätšüväss, kui leeb mill aikaa, vai eb lee seda saab näha, kas (kuidas) mul aega on või ei ole; J nii näüb jot tämä oŋ köüh paistab nii, et ta on vaene.

nätt vt. ne¹.

nätte vt. näᴅ.

nättšelikko vt. nätšälikko.

nät/tši M Li -ki Lu, g. -šii Li nätske (leiva kohta) сырой, недопечёный (о хлебе); Li nättši leipä, eb õõ üvässi tšühsenü, jäi nätšissi nätske leib, ei ole hästi küpsenud, jäi nätskeks; Lu tänävä on leiväll sizuz nätki täna on leival nätske sisu. – Vt. ka nätkiä.

nättši/äᴢ M Kõ -jäᴢ M, g. -ää takjas; takjanupp лопух, репейник; головка репейника; M tartub niku nättšiäᴢ (pealetükkiva inimese kohta öeldakse:) kleepub külge nagu takjas; Kõ ku miä tulin löömäss, tunnõn niku pisäp pisäʙ, õltii nättšiäᴅ kui ma tulin (heina) niitmast, tunnen, nagu torgib, torgib, olid takja(nupu)d. – Vt. ka nätšilikaᴢ, nätšiᴢ, nätšälikko.

nättšälikko vt. nätšälikko.

nättšüä vt. nätšüä.

nät/tü K M Lu J-Must. vdjI I Ko, g. -üü: nät̆tüü M vdjI I (riide)lapp, kalts, narts тряп(оч)ка, лоскут; I kapus̆saa päälee paat puhtaa nät̆tüü, päälitse nättüä paaᴅ lavvad mokomaᴅ (kapsa hapendamisel:) kapsa peale paned puhta lapi, lapi peale paned niisugused lauad; I puhtaalla nätüllä pühtšizii tšäeᴅ puhta nartsuga pühkisin käed (puhtaks); M kase vana sõpa piäb vizgata nättüläisee see vana rõivas tuleb visata kaltsude hulka; ■ Lu iiree nättü kazvoʙ niittüil i viĺĺäᴢ hiirehernes kasvab niitudel ja viljas; Lu iiree nätül on sininõ kukka; iiree nättüᴢ kazvob iiree erne hiirehernel on sinine õis; hiireherne(taime) küljes kasvab hiirehernes. – Vt. ka iiree-.

nättüni/kka M, g. -kaa ~ -k̆kaa M 1. kaltsukaupmees тряпичник; nättünikat tšäüsivät tšüliä möö, nättüjä korjattii kaltsukaupmehed käisid mööda külasid, korjasid kaltse; 2. fig. kaltsupundar, räbalapunt, kaltsakas оборванец, оборвыш; sõvõnnu niku nättünikka riides (riietunud) nagu räbalapunt; kuhõ meile mokomaa nättünikkaa on vaj̆jaa milleks meile sellist kaltsakat vaja on!

nätä, nätäɢ vt. nähä.

nätäl vt. nätelä.

nätäli vt. näteli.

nätälittää Lu adv. nädalate kaupa неделями; siz möö tšäimmä nätälittää kõrralla siis me käisime nädalate kaupa (mõisas) korral.

nätälpä vt. nätilpäivä.

ńäuk/kaa ~ ńaukkaa Lu, pr. -aʙ ~ -õʙ Lu, imperf. -ki Lu = ńäukkua; katti ńäukaʙ kass näub.

ńäuk/kia Lu ńaukkia Li, pr. -iʙ Lu ńaukiʙ Li, imperf. -ki Lu = ńäukkua; Li mitä siä ain ńau-kid ühtä päätä mis sa aina näud ühtesoodu?

ńäuk/kua Lu ńaukkua J-Tsv., pr. -uʙ: ńaukuʙ J, imperf. -ki: ńaukki J näuguda мяукать; J tšen siäll ńaukup katii viittä kes seal näub kassi viisi?

nävä, näväᴅ vt. nämä.

nää K-Ahl. K-Al. M-Set. Ku = näᴅ; K nää, mitä on tühjää tilaata veelä (Ahl. 111) näe, kui palju on veel vaba ruumi.

nääᴅ vt. näᴅ.

näädälä vt. naatala.

nää/lä K M Lu I -l J-Tsv., g. -lää J nääl (naisevend) шурин; M näälä on naizõõ velli nääl on naise vend.

näälämeeᴢ M Li = näälä; M naizõõ velli on näälämeeᴢ naisevend on nääl; Li minuu velli tuõb minuu mehelee näälämeeᴢ minu vend on minu mehele nääl.

näär/i¹: Няри Tum., g. -ii harksaba-kull коршун.

nääri² Po: koiraa nääri odraiva (silmas); koeranael (furunkul).

näär/ä¹ J-Must. (Kett.), g. -ää odraiva (silmalau rasunäärme põletik) ячмень (воспаление века). – Vt. ka koiraa-.

näärä² M: nahka näärä nahkhiir. – Vt. ka nahka-.

nääräs/sää ~ ńäärässää (Kett.), pr. -äʙ ~ ńääräsäʙ Kett., imperf. -si impers. näljatunnet tekitada, näljaseks teha (букв.: возбу/ждать, -дить чувство голода).

näärü vt. nahka-.

näüte vt. tuli-.

näütek/ki Lu, g. -ii Lu pilak, peerujalg светец; peremeeᴢ, äijä vai isä õli tehnü näütekii; rau-tõin, kahsaarõin, kahõõ aaraa vällii pisettii päre peremees, äi või isa, oli teinud pilaku; (see oli) rauast, kaheharuline, kahe haru vahele pisteti peerg.

näüt/ellä K Li (P) -ell J-Tsv., pr. -telen: -teen Li J, imperf. -telin Li J frekv. näidata, osutada показывать; указывать; Li põrsait ep piε kõikkiilõõ näütellä (uskumus:) põrsaid ei tohi igaühele (kõigile) näidata; J mitä se levo dääde näütteeb metsä poolõ miks see Levo-onu näitab metsa poole?; ■ P tämä on üvä ampai näüttelijä ta on hea hambamees. – Vt. ka näüttää¹, näüttäässä.

näütii vt. tuli-.

näütik/ki J-Must., g. -ii = näütekki. – Vt. ka tulõõ-.

näütte vt. tuli-.

näütti vt. tuli-.

näütti/issä Lu Li J -iss Lu J -ss Lu (J-Tsv.), pr. -iʙ Lu Li J -ʙ J, imperf. -izi ~ -iᴢ ~ -ᴢ Lu Li J 1. end näidata, nähtavale ilmuda показ/ы-ваться, -аться, являться, явиться; Lu laivadomovikka, tämä tšellee eb näüttii kotermann, ta ei näita end kellelegi; J eb näüttinü lahzõlõ (ema) ei näidanud end lapsele (rinnast võõrutamise ajal); Lu miä makazin, milla näüttiiᴢ uni ma magasin, ma nägin und; J kui va ńemtsõd näüttisti okopoiss, nii minu rooti alki paukutõll kui aga sakslased ilmusid kaevikuist nähtavale, nii minu rood hakkas paugutama; 2. näida, paista, tunduda казаться, по-; чувствоваться, ощущаться; Lu naizõl näüttiiz virhissi naisele näis (see) imelikuna; J jõga tüü alku näüttib raŋkõssi iga töö algus tundub raske(na); 3. meeldida нравиться, по-; Li millõ näüttiiʙ, on minuu meelee mukainõ, minuu meeltä müütä mulle meeldib, on minu meele järele, mulle meelt mööda; Lu meijjee poigal näüttiis se tüttö meie pojale meeldis see tüdruk; Lu kui näüttiib õlla perenaisõn kuidas meeldib perenaine (perenaiseks) olla?; Lu meijee märänü tšeel teissä näüttiiʙ meie vilets keel (= vadja keel) meeldib teile.

näüttijä vt. tuli-.

näütti/ä: näüttiε L, pr. -iʙ L, imperf. -i L = näüttää²; 1. ko pahaa liep, siz altia näüttiiʙ kui tuleb (= on tulemas midagi) halba, siis haldjas näitab ennast; lemmüz näüttii nuorõnn mehenn kratt ilmutas end noore mehena; 2. näüttii näilie tšäpija ińiehmine neile meeldis ilus inimene; eb näüttinnü üφsiiᴅ ükski ei meeldinud.

näüt/tää¹ K L P M Kõ Po Lu Li Ra J Ku (R-Eur. R-Reg. Ja-Len.) -tεä L P -tä J-Tsv. -tääɢ (I), pr. -än L P M Kõ Lu Li Ra -en Lu J -ää I, imperf. -in Ja Lu Ra J -täzin P 1. näidata, osutada показ/ывать, -ать, указ/ывать, -ать; L tahod viel, näütäm mitäiᴅ (kas) tahad veel, (et) näitan midagi?; Lu tšell on paha loonto, selle lassa eb näütettü (uskumus:) kellel on halb iseloom, sellele last ei näidatud; P tuli sütšüzü, meni mettsävahti näüttämää kuss lõikata puit tuli sügis, läks metsavaht näitama, kust puid raiuda; Kõ kupoĺo-päivä, se näütäʙ alkaa einää lüvvä jaanipäev, see näitab, (et tuleb) hakata heina niitma; Lu oma veri näütäb unija (uskumus:) oma veri näitab unesid; Lu miä tällee näütin fit́kaa ma näitasin talle trääsa; Ra viratoi poika, näütäp tšeelt paha poiss, näitab keelt; I fokusnikka näütäp kõikõllais̆sia fokusso mustkunstnik näitab igasuguseid trikke; Li graadusnikka pillauzi, eb näütä üvässi kraadiklaas läks rikki, ei näita hästi; J paĺĺo ted́d́ee tunnid näütteveᴅ (kui) palju teie kell näitab?; J näütekk kammõrii tult näita ometi sahvrisse tuld; J ku bõlõ ilmalla izüttä, tšen nõizõb laχsiilõõ teetä näüttämää, tšen nõizõb õhjoi oikaamaa, tšen nõizõb laχsii laatimaa rl. (itkust:) kui pole (enam) ilmas (= elus) isakest, kes hakkab (siis) lastele teed näitama, kes hakkab ohje hoidma (sirgeks seadma), kes hakkab lapsi kasvatama (korraldama); 2. paista (päikese v. kuu kohta); valgustada, valgust näidata светить; осве/щать, -тить; Lu nüd näütäb üvvii, on polnõi kuu nüüd paistab (kuu) hästi, on täiskuu; Lu suuri lamppi, se näütti õikõ kõvass suur lamp, see valgustas õige hästi (tugevasti); ■ L sis ku ümpär kuut on ikoluokka, se näütäp säisie siis, kui kuu ümber on rõngas, see ennustab torme; J petosõssi näüttemä valet tunnistama; M näüttävä sõrmi nimetissõrm; P täl silmiiz näütäʙ, etti siel risid liikkuvaᴅ talle viirastub (näib), et seal ristid liiguvad; J miä sillõ näütem pöllüü ma sulle (alles) näitan, nii et tolmab!

näütt/ää² (L), pr. -ääʙ: -εäʙ L, imperf. -ii L 1. end näidata v. ilmutada показ/ываться, -аться, являться, явиться; nõita välissä i näüttεäʙ nõid vahel ka näitab ennast; miε juttyõn, kui millõ altiaᴢ näüttii ma räägin, kuidas haldjas end mulle ilmutas; 2. meeldida нравиться, по-; kumpa sinuu näüttεäp parõp kõikkiä kes sulle kõige rohkem (paremini) meeldib?

näüttää/ssä (Lu) -ssäɢ (I), pr. -ʙ Lu I, imperf. -zi 1. end näidata; nähtav olla показ/ываться, -аться; быть на виду; Lu ku ov vana kuu, siz oomnikoss näüttääʙ kui on vana kuu, siis on (ta) hommikul nähtav; 2. meeldida нравиться, по-; I nii tämmää müü tiiᴅ, žiivattaa piäᴅ, sis tälle näüttääʙ kui tema (meele) järgi teed, pead loomi, siis talle meeldib; 3. osutada, näidata указ/ы-вать, -ать; Lu kumpasõõ strelkka, ühs strelkka onõ vaa, näüttääʙ pohjaasõõ ja lounaa kompassi nõel, üks vaid ongi, näitab põhja ja lõunasse.

näüttäü/ssä P -ssäɢ I, pr. -ʙ P I, imperf. -zi: -jee ~ -je I = näüttäütä; 1. P lähtie altyõᴅ, nävät tagottavad näüttäüssä lättehaldjad, neil on kombeks end näidata; 2. I millõõ näüttäüʙ, što tälle parapiɢ mulle näib, et tal (on juba) parem; 3. I min̆nuu poigalõõ näüttäüjee kase tütrikko minu pojale meeldis see tüdruk.

näüttäü/tä K P M Kõ Po, pr. -ʙ M, imperf. -zi: -ᴢ M Po 1. end näidata v. ilmutada показ/ы-ваться, -аться, являться, явиться; K domovikka eb näüttäünnü majahaldjas ei näidanud end; P dvorovikka näüttäüb niku katti majahaldjas ilmutab end kassina; M soo-emä näüttäüz ińeehmisenn soohaldjas ilmutas end inimesena; 2. näida, paista, tunduda казаться, по-; чувст-воваться, ощущаться; M millee näüttäüʙ kase ińeehmiin millisena see inimene näib?; M millõõ näüttäüs silmiiᴢ mulle viirastus (näis); 3. meeldida нравиться, по-; M tšelleep kui näüttäüʙ, nii süvväss kuidas kellelegi meeldib, nii süüakse; M vaata izze, kui sillõ parapõssi näüttäüʙ vaata ise, kuidas sulle paremini meeldib.

-nö vt. -no.

nöör/i: nüöri P, g. -ii: nüörii P = nüürü; tšedräᴅ, vokilyõ nüörii päälie elä jätä (kui) ketrad, (siis) ära jäta vokile nööri peale; vokii nüöri voki nöör.

nöür/ä [< sm] Lu, g. -ää Lu alandlik покорный; kotovävün piäb õlla kõvassi nöürä kodu-väi(na) peab olema väga alandlik.

nüᴅ ~ nüd ~ nüt Kett. K R-Reg. U L P M Kõ V Po Lu Li Ra J I Ku nüde K-Ahl. nüt/e Lu -t K R Lu Li J Ku -te Lu Li J -tä Lu Li J -tᴀ̈ Ku nüüᴅ K Lu I Ню́дэ Pal.2 K-reg.2 Ныть Pal.2 Нютъ Ii-reg.1 nüüd; nüüdsel ajal теперь; в нынешнее время, в наше время; Kõ mitä nüt tehä mida nüüd teha?; J nütt on viimin õtts näppiᴢ nüüd on lõpp (viimane ots) käes; Lu eestää õli rikaz i uhkaa, a nüd on pää maaᴢ enne oli rikas ja uhke, aga nüüd on pea norus; Ra no nüd on kumma, noor tüttö ja nõisi päät vaivattamaa no nüüd on (küll) ime: noor tüdruk, ja pea hakkas valutama; Lu nütte sitä enäpi eb õõ nüüd seda (= lehmade päevast puhkepaika karjamaal) enam ei ole; Lu jaani-ohtogonn poigat tetševät pillaa i nüttši jaaniõhtul teevad poisid nüüdki tempe. – Vt. ka nüttenää.

nügätä (Kett. K-Ahl.), pr. nükä/än Kett. K, imperf. -zin 1. K-Ahl. toetada; toetuda под-держ/ивать, -ать; опираться, опереться; 2. Kett. tirida, sikutada тянуть, по-, дёргать, по-, тормошить, по-.

nühnä/tä (J-Must.), (sõnatüvi основа слова:) nühnää- J-Must. kohmitseda, kohmerdada копаться, копошиться (над чем-нибудь).

nüh/tiä J-Tsv., pr. -in J, imperf. -tizin J 1. nühkida; kaapida тереть; скоблить, соскабливать, соскоблить; nühi roojõ maass loovvaa tüŋgell nühi pori luuakontsuga põrandalt ära; 2. (välja) rebida v. kiskuda тащить, вы-; сдирать, содрать; выдирать, выдрать; ivusõd nühim pääss juuksed rebin peast.

nüh/tää: -tääɢ I, pr. -än: nüh̆hää I, imperf. -in rebida, kiskuda драть (лыко), дёргать, рвать; paj̆joa piäb nühtääɢ paju(koort) tuleb rebida; parkkia nühettii, kuivatattii pajukoort kisti, kuivatati.

nüh/ätä: -ät J-Tsv., pr. -tään J, imperf. -täzin: -tezin J = nühtää.

nültš/iä Kett. K-Ahl. M J -iε P -eä M-Set., pr. nüllen K P nüllin M nüĺlin ~ nüĺĺin J, imperf. nüllin: nültšizin P M J nülgida сдирать, содрать; M sis piäb üheltä võttaa nahka, sellässä nültšiä nahka siis tuleb ühelt nahk (maha) võtta, seljast nahk nülgida; J aŋgõrialt nüĺĺitä nahkaa päält angerjalt nülitakse nahk pealt (ära).

nül/tšü K-Ahl., g. -lüü nülgimine сдирание или снятие кожи (с убитого животного).

nür/i¹ Kett. J-Must. J-Tsv., g. -ii nüri тупой; J nüri tširveᴢ (Tsv.) nüri kirves.

nür/i² K, g. -ii = nuri; kui nüri õli, ämmäd meniväd nurkkaa, rattii nurkkaa nõssivaᴅ kui oli nari, (siis) vanaeided läksid tõstsid nurka, aida nurka (= rahvameditsiiniline menetlus).

nürit/tää: -tä J-Tsv., pr. -än, imperf. -in = nüriä; nüritettü tširves hitolõ-tši p kõlpa nüri(tud) kirves ei kõlba kuradilegi.

nürittünnü M: nürittünnü parta nüri (= kahe- või kolmepäevane) habe двух-, трёхдневная борода.

nüri/ä M (J) nür̆riä M, pr. -n M, imperf. -zin nürida, nüriks teha тупить, за-, ис-, притуп/-лять, -ить; J ihottu kuraz lõikkap parõp nürittüä ihutud nuga lõikab nüri(tu)st paremini; J nürittü tširveᴢ nüri(tud) kirves; ■ M nürip partaa ajab habet. – Vt. ka nürittää.

nüriü/ssä: -ss J-Tsv., pr. -ʙ J, imperf. -zi: -ᴢ J nürineda, nüriks minna притуп/ляться, -иться, затуп/ляться, -иться; peh́miä tširves tšiire nüriüʙ pehme kirves läheb ruttu nüriks.

nürk/kü Li, g. -üü = mürkkü.

nürkük/aᴢ: -õᴢ Li, g. -kaa mürgine ядовитый.

nüzv/ä Kett. M, g. -ää 1. Kett. pahk, mügar (puul) кап, наплыв (на дереве); 2. prei (naha-

põletik hobuse sõrgatsil) мокрец (конская болезнь); 3. (käe)könt культя; M õli jäätüttännü nõlõpat tšäeᴅ, nüd vaa jäätii kane nüzväᴅ (joobnu) oli külmetanud mõlemad käed (ära), nüüd jäid vaid need köndid. – Vt. ka tšäsi-.

nüt, nüte vt. nüᴅ.

nütšüi/n Kõ J-Tsv., g. -zee J = nütšün; J nütšüiss aika vanat kuile evät taho vassaa võtta nüüdisaega ei taha vanad (inimesed) millegipärast tunnistada (vastu võtta).

nütšü/n Lu Li (Kett. K J) -ne Ja-Len., g. -zee Lu J nüüdne, nüüdisaegne нынешний; Li od́ela, migäka kattõõssa, se on nütšün va, a enne kuotti koton d́eruga tekk, millega end kaetakse, see on aga nüüdne (ese), aga enne kooti kodus kaltsuvaip; Ja nütšüne noorizo evät tää mitää entiziä (Len. 255) nüüdne noorsugu ei tea midagi endistest (asjadest); J nütšüzell aikaa ~ Lu nütšüzell aikoil nüüdsel ajal; J nütšüziill päiviill meie päevil, nüüdsel ajal.

nütt, nütte, nüttä, nüttᴀ̈ vt. nüᴅ.

nüttenää Ra = nüᴅ; susia miä en õõ nüttenää nähnüᴅ hunte ma pole nüüd (enam) näinud.

nüüᴅ vt. nüᴅ.

nüür/ü Li, g. -üü (voki)nöör шнур(ок прялки); vokkiz õllaa nüürüᴅ vokil on nöörid. – Vt. ka nööri, šnööri, šnüürü¹.

o vt. oo.

o- vt. ka ho-.

oba/hka Len. K L P M Kõ S -χka P -kka Lu J -kk Ra J-Tsv., g. -hkaa M -kaa J 1. (kasvav v. värske) seen гриб; M täm sei aimaa obahkaa, aimoo obahkoo, ep tahtonu omenaakaa ta sõi paljaid seeni, ei tahtnud kartuli(te)ga (süüa); J kase obakk om maottunnu see seen on ussitanud; M va ku nüᴅ avvoʙ, taitaa tšülväʙ obahkoo vaat kuidas nüüd (ilm) hautab, vist kasvatab (külvab) seeni; J sõrajašk on üvä obakk pilvik on hea seen; Ra kanto obakk, sitä obakkaa evät süü, se on karkaa kännuseen, seda seent ei sööda, see on kibe; J tšärpeizee obakk ol lusti, muut ebõõ üvä kärbseseen on ilus, ainult (et) ei ole hea; M obahkoi soussoita tehäss tehakse seenesouste; J sakka vihm, obakk vihm tihe (udu)vihm, seenevihm; 2. puravik(uline); tati-

kas боровик; моховик; M siined õllaᴢ mokomaᴅ, näiltä ku lõikkaat kannaa vällä, siis tuõp piimä. a tõizõd on obahkaᴅ riisikad on niisugused, (et) kui neilt lõikad varre ära, siis tuleb piima; aga teised (seened) on puravikud; M valkõad obahkaᴅ, borovikaᴅ kivipuravikud, puravikud; M kaunispää obahka punapuravik; M nõmmi obahkaᴅ sametpuravikud [?]; M mätäjalka persee alla isup. obahka (Set. 18) mõist. istub, mädajalg perse all? – Tatikas; M tämä meni konnaa obahkaa alaa (Set. 4) (muinasjutust:) ta läks tatika alla; 3. J-Tsv. kuuseriisikas [?] рыжик [?]; 4. päkk, murd. seen, kühm (hobuse kabjal) коленный гриб, нарост (на копыте лошади); P grebat kazvavat kabjaa pääle vai obahka kazvaʙ päkad kasvavad (hobusel) kabja peale või o. kasvab. – Vt. ka aapa-, kahtši-, nõmmi-, pagan-, rüiz-, sini-, sitt-, tammi-.

oba/hkaa L M Kõ -kkaa J-Tsv. adv. seenele, seeni korjama по грибы (наречие в форме илл-а от obahka); L staruχa meni obahkaa vanaeit läks seenele; J kõrt tulid obakkaa, siis katso mahaa, obakõt puiz evät kazvo (kui) kord tulid seenele, siis vaata maha, seened puude otsas (puudes) ei kasva; J menin obakkaa, de öhsüzin tšastõzikkoᴢ läksin seenele ja eksisin tihnikus (ära). – Vt. ka obahkaasõõ.

obahkaaika M seeneaeg грибное время, грибная пора; nüd on paraz obahkaaika nüüd on parim (paras) seeneaeg.

obahkaasõõ: obaχkaasyõ P obakkasõ J-Tsv. adv. = obahkaa; meni tämä suvõll obaχkaasyõ dai öχsü ta läks suvel seenele ja eksis (metsas ära).

obahka-naizikko P seeneline, seenenaine грибница-баба.

obahkaza P obahgaza L adv. seenel (наречие в форме ин-а от obahka); P lahzõd õlivad obahkaza lapsed olid seenel; L õlimma mettsäzä obahgaza olime metsas seenel.

obakk, obakka vt. obahka.

obakka- vt. ka obahka-.

obakkavakka J seenekorv корзина для грибов.

obakk-piir/ga: -ɢ J-Tsv. seenepirukas пирог с грибами.

obakk-vih/ma: -m J-Tsv. uduvihm, seenevihm мелкий дождь, изморось.

obben vt. opõnõ.

obed/ńa Kõ I -ń J-Tsv., g. -ńaa J I päevane jumalateenistus обедня; J jok obedńõlõ tšelloa lüüti kas päevasele jumalateenistusele löödi kella?

obed/ńoi Lu -noi (Kõ) -nõi I, g. -ńoi Lu -nõi I = obedńa; Lu naizõt tullaa obedńoilt naised tulevad päevaselt jumalateenistuselt.

obiᴅ, obida vt. abida.

obišikk vt. objošikka.

obižoi/ttaa K L P M Kõ Lu (J) -ttaaɢ I, pr. -tan M Kõ, imperf. -tin: -t̆tii I solvata; ülekohut teha оби/жать, -деть; быть несправедливым; Kõ täm obižoitab em̆mää, ep kõlpaiss obižoittaa ta solvab (oma) ema, ei tohiks solvata; P bõlõ üvä, kõikii minua obižoittaassa (elu) pole hea, kõik teevad mulle ülekohut.

objavleń/ńa: -ń J-Tsv., g. -ńaa J teadaanne, kuulutus объявление; vai ed lukõnnu kontturii seinell objavleńńaa, jot toort [sic!] vett ep saa juuvvõ kas (sa) ei lugenud kontori seinal(t) teadaannet, et keetmata (toorest) vett ei tohi juua?

objošik/ka M-Set. opišikka (J) obišikk J-Tsv., g. -aa: obišikaa J 1. (ratsa)ranna- v. piirivalvur (береговой) объездчик или пограничник; J opišikat tulivad appii piirivalvurid tulid appi; 2. (ratsa)teeröövel (конный) разбойник с большой дороги; M tultii objošikad veetii tämää nain, i vargasattii meernikka viinaa (Set. 19) tulid teeröövlid, viisid (kaasa) tema naise ja varastasid mõõdu viina.

oblezjana, obliźjana vt. abiźjana.

oblõt/ka: -k J-Tsv., g. -kaa J kapsel, oblaat облатка; kane oblõtkõt ferššõli anti vatsass neid kapsleid andis velsker kõhuvalu vastu.

obmot/ka: -k J-Tsv., g. -kaa J sääremähis (солдатская) обмотка; sõja [= sõaa] aikõnn ebõllu saappõgoit, siis sõtamehet pietti obmotkoi sõja ajal ei olnud saapaid, siis kandsid sõdurid sääremähiseid.

obod/a ~ ooboᴅ Lu, g. -aa (ratta)pöid обод (колеса); veeroo ooboᴅ ratta pöid.

obork/ka Kõ, g. -aa volang, rüüš, kroogitud ääris волан, оборка.

oboro/dńa K Pi -tńa Pi, g. -dńaa pirukas пирог.

oborvant/tsa: -ts J-Tsv., g. -saa J kaltsakas, pätt оборванец; häülütti rääpeliiᴢ niku oborvantsõᴅ (nad) käisid räbalais nagu kaltsakad.

oboz/a M (Kõ), g. -aa voor обоз; M näitä meni paĺĺo, koko suur oboza neid läks palju, kogu suur voor; Kõ kaporjoᴢ möö tapazimma kõikõ fronta oboza tšiin (Len. 213) Koporjes jõudsime me kogu rindevoorile järele.

obo/zi ~ -ᴢ J-Tsv., g. -zii J = oboza.

obraaskolo Kõ obrazkolo Set. obraskolo J ikoonikapp, -riiul киот, божница.

obr/aaza K L P M Po I -aza M Kõ S Lu Li (U P J I) -õza ~ -õzõ J, g. -aazaa L P -azaa Lu I -õzaa J ikoon, pühakuju, pühapilt, murd. pühane икона, образ; Lu jumalkolkkaz õllaa obrazaᴅ ikooninurgas on pühakujud; L lampadgat sütettii obraazaa etie õlilambikesed süüdati pühapildi ette; M obraazalõõ suuta antaaᴢ pühapilti suudeldakse; I obrazaa päälee pani palat́entsaᴅ ikooni peale pani ikoonirätid; M tällee tšäzzettii miikkulaa obraazallõõ risitä teda kästi Nikolaus Imetegija pühakuju ees palvetada (risti ette lüüa); I jürjii obraaza ~ Lu jürjee obraza püha Jüri ikoon; ■ (postpositsiooniga liitunult в составе композиты:) I vätši obraazanalõttsõõ ain meni rahvas käis alati pühapildi alt läbi; Po pää õli obraazoinall pea oli (magades) ikooninurga pool (pühapiltide all). – Vt. ka jürtšü-, venttsa-.

obraazlauta L M pühase-, ikooniriiul божница.

obraazlautoo Al. M (L) obrazlautoo M-Set. = obraazlauta; L svätoi vettä pantii obraazlautoilyõ pühitsetud vett pandi ikooniriiulitele.

obra/aznikka (Al.) -znikka M Kõ, g. -aznikaa Al. -znikaa M 1. ikoonimaalija; ikoonikaupmees иконописец; иконщик; M eestee tšäütii obraznikat tšül̆liä möö vanasti käisid ikoonikaupmehed mööda külasid; 2. Kõ ikoonikapp, -riiul киот, божница; 3. Al. ikoonirätt иконный плат; obraaznikka varnikkõata ahtaapi on (Al. 25) ikoonirätt on (tavalisest) käterätist kitsam.

obraaznurkka M obraznurkka M Kõ ikooninurk образной, святой (красный) угол; M võõras pantii issumaa obraznurkkaa võõras pandi istuma ikooninurka.

obrakka vt. obrokka.

obraš/tšikka ~ -šikka M, g. -tšikaa M muster, kiri рисунок, узор.

obr/okka P M -akka J, g. -okaa M obrok, krunt-rent (teatav maamaks) оброк; P tšülä staarosta tulõʙ nätilpään, uomniiᴢ, kopitti deŋgoi obrokkaa; obrokka maassa mahzõttii, kui paĺĺo sill õli maata, ühs võro vai puol võroa vai kahs võroa külavanem tuli (tuleb) pühapäeval, hommikul, kogus raha obrokiks; obrokit maksti maa eest, kui palju sul oli maad, üks hingemaa või pool hingemaad või kaks hingemaad; M rendimeheᴅ, nävät pit̆tääs herraa maata rendillä; senessä maassa mahzõttii suurõd obrokaᴅ rentnikud, nemad pidasid (peavad) mõisniku maad rendil; selle maa eest maksti suurt obrokit; M itšäpäivää mõizaa piti tšävvä obrokaa päivää tetšemää Itšäpäivä mõisa(s) tuli käia teopäevi (obrokipäevi) tegemas.

obrõza, obrõzõ vt. obraaza.

obž/a M-Set., hrl. pl. -at M-Set. obšat J-Must. obsad ~ obzad Ränk (adra, saha) ais обжа; M adraa obžat (Set. 74) adra aisad. – Vt. ka adra-.

obu vt. opo.

obõnõ vt. opõnõ.

od́d́õl/la: -l J-Tsv., pr. oitõ/lõn: -õn J, imperf. -lin J frekv. hoida, kaitsta беречь, защищать, хранить; jumal od́d́õlko ja varjõlko jumal hoidku ja kaitsku (sind). – Vt. ka oitaa.

od́ejala vt. ad́ejala.

od́ekoloo/ni: -n J-Tsv., g. -nii J odekolonn, Kölni vesi одеколон; od́ekoloonii haisu odekolonni lõhn.

od́ela, od́ijala, od́jala, od́jela vt. ad́ejala.

od́jel/o I, g. -oo = ad́ejala; od́jelo nüt tehäss mašinalla tekk õmmeldakse (tehakse) nüüd masinaga.

odn/ako K-Ahl. -a·ako J-Tsv. siiski, ikka однако; ну и ну; J kuini süänteli med́d́ee pääle, odna·ako, tuli tšäümä kuidas ka vihastas meie peale, ikka tuli (meile) külla.

odra vt. õzra.

oeiumi Kr ujumine плавание.

oelgad vt. õltši.

oeupi vt. õpõa.

offotta vt. ohvotta.

offvotnikka, offõtnikka vt. ohvotnikka.

ofitse/ra Ra J-Tsv. -r J-Tsv., g. -raa J ohvitser офицер; J kase ofitsera on leit́enantii tšinaᴢ see ohvitser on leitnandi auastmes. – Vt. ka unt́er-.

ofitser/i M, g. -ii = ofitsera.

ogru-päivä Lu agrafenapäev (23. VI) день Аграфены-купальницы; tänävä ontši ogru- päivä täna ongi agrafenapäev.

ogruttsa, ogurittsa, ogurttsa vt. ugurittsa.

oh Kett. M Po Lu ohh Lu oχ J interj. oh, oi ой; M oh, miltin ahnasperze, et täm̆mää tšäessä võta mit̆täiᴅ oi milline ahnepäits, tema käest ei saa (ei võta sa) midagi! – Vt. ka oh-oh, oh-ohoo, oi, oipa, oo.

oχfotta vt. ohvotta.

ohg/ata: -õt J-Tsv., pr. ohk/aan J, imperf. -azin: -õzin J ohata; ohkida вздыхать, вздохнуть; охать, охнуть; J vai on raŋkk, ku nii ohkõziᴅ kas on raske, et nii ohkasid? – Vt. ka ohkaa, ohkia, ookua.

ohgiskõ/lla: -ll J-Tsv., pr. -lõn: -õn J, imperf. -lin J frekv. oiata, ägada стонать; läsijõ ohgiskõõʙ haige oigab. – Vt. ka ohkaa, ohkia, oigata, oikkia.

ohja vt. õhja.

ohju/ᴢ (K-Al.), hrl. pl. -hsõᴅ ohi, ohjad вожжа, вожжи; elkaa tüö, suku, magatkaa, enne elteed ookaalõgaa. õigõttagaa ohjuzia [= ohjuhsia], vahvissagaa vaĺĺuzia [= vaĺĺuhsia] (Al. 49) rl. (kui peigmees hakkab minema pruuti võtma, siis lauldakse:) ärge te, (meie) sugu, magage, ema hellad, puhake! Kohendage ohje, tugevdage valjaid!

ohjõᴢ vt. õhjõᴢ.

ohk/aa M Kõ J, pr. ohgan M Kõ J, imperf. ohgin: -azin M 1. ohata вздыхать, вздохнуть; J elä tuskaa tullõᴢ, siz ed ohgõ õllõᴢ rl. ära tusatse tulles, siis (sa) ei ohka olles; 2. oiata, ägada, soiguda стонать; J inemiss ku kõvassi vaivattaaʙ, siz ohgaʙ kui inimesel on suur valu, siis (ta) oigab; Kõ läsivä alkõ ohkaa haige hakkas oigama. – Vt. ka ohgata, ohgiskõlla, ohkia, oigata, oikkia, ookua.

ohki/a J-Tsv., pr. ohgin J, imperf. -zin J 1. ohkida вздыхать, охать; hülkä, ved em või enäp kuunõll sinu ohkimisiit jäta järele, ma (ju) ei või enam kuulata su ohkimisi; 2. oiata, ägada, soiguda стонать, охать; ohgib läzüss oigab haiguse pärast; vaile tuli lässüü, ku nii nõisi ohkimaa jäi vist haigeks, et hakkas nii ägama. – Vt. ka ohkaa.

ohku J-Tsv., g. ohguu J ohe вздох.

ohl/a K-Ahl., g. -aa kalts, narts, räbal тряпка, лоскут.

ohlat/taa (J-Must.), (sõnatüvi основа слова:) ohlatta- J-Must. räbaldunud olla, narmendada изорваться, обтрепаться.

oh-oh Lu interj. oh-oh, oi-oi ой-ой, ох; oh-oh, ku on gromkoi ääni oi-oi, küll on kõva hääl! – Vt. ka oi-ai.

oh-ohoo Lu interj. ohoh, ohhoo ого; oh-ohoo, ku lenti maallõ ohhoo, kuidas (alles) lendas (= kukkus) maha!

oholi/n Kõ Lu -in J-Tsv., g. -zõõ Lu -izõõ J avar, lahe; mahukas, suur просторный, обширный, вместительный; Lu sõpa on õmmõltu oholin on õmmeldud avar rõivas; J kase on õikõ oholiin ruumi see on õige avar trümm (laevaruum); Kõ miä annan sillõ oholizõpaa lännikoo ma annan sulle suurema (mahukama) länniku.

ohossi Kett. Kõ küllalt довольно (много), достаточно; Kõ tänävoon õli ohossi marjoi ja õunõi tänavu oli küllaldaselt marju ja õunu; Kett. seimmä ohossi sõime kõhu täis. – Vt. ka ohto.

ohotnikk, ohotnikka, ohotnikkõ vt. ohvotnikka.

ohot/ta¹: -t J-Tsv., g. -aa himu, tahtmine, lust охота, желание; ohott on sill ḿaukutõll kattia on sul (ka) tahtmist kassi kräunutada!

ohotta² vt. ohvotta.

ohot/taa Li (M-Set.), pr. -aʙ M Li, imperf. -ti ohutada, tasa hirnatada тихо ржать (о лошади); opõn ohotab (Set. 74) hobune ohutab; ■ Li taivaa voho ohotaʙ taevasikk mökitab.

ohsa vt. õhsa.

ohtag- vt. ka õhtag-.

ohtai/n Li, g. -zõõ = ohtajain; ohtain roho ohakas.

ohtajai/n L J -nõ J, g. -zõõ J ohakas; piimohakas бодяк, чертополох; осот; J ohtajain, se on ni pisselikko ohakas, see on nii torkiv. – Vt. ka ohtain, ohtiain.

ohti (M): ohtia tšihutattii piimääkaa o-t keedeti piimaga.

ohtiai/n Ra ohtijäin J, g. -zõõ = ohtajain; J pisselikko ohtijäin torkiv ohakas; Ra ohtiain roho kazvop seinää ääreᴢ ohakas kasvab seina ääres.

ohto K R-Eur. R-Lön. L P M Kõ S Lu Li J oχto P oht L P J küllalt довольно, достаточно; M lavvall kõikkõa õli ohto laual oli kõike küllalt; J oht on verte sõsarõᴢ, oht on punaa põzgõᴢ rl. küllalt on verd sõsaras, küllalt on puna põses; J ohto magat, nõiska tüülee küllalt magamisest, hakake (tõuske) tööle!; S mill poold́uužina ohto mulle on poolest tosinast küllalt; K ohto leeʙ kas on küllalt?; P lieb ohto (on) küllalt; J ohto, em või kannõtta sinu kaĺĺumisiit küllalt (= aitab)! Ma ei või su karjumist (enam) kannatada; J õsatt ko veel maat. – ohto, meill on niitši küllält kas ostate veel maad? – Aitab, meil on niigi küllalt. – Vt. ka ohossi.

ohtog- vt. ka õhtog-.

ohtogoittaa/ssa Li, pr. -n, imperf. -zin õhtustada, õhtust süüa ужинать, по-; ohtogoittaassaa süüakse õhtust. – Vt. ka ohtugoittaassa, ohtõgoittaassa, õhtagoittaa, õhtogoittaa¹, õhtugoittaa¹.

ohtogolounaᴅ Li õhtuoode (heinaajal) пол-дник (во время сенокоса); suuruᴢ, murtšina, lounaᴅ, ohtogolounaᴅ, ohtogoinõ (heinaaegsed söögikorrad on:) (varane) hommikueine, hommikusöök, lõunasöök, õhtuoode, õhtusöök.

ohtogolounattaa/ssa Li, pr. -n, imperf. -zin õhtuoodet võtta полдничать, по-; ohtogolounattaassaa võetakse õhtuoodet.

ohtogonal/la ~ -l Ra vastu õhtut, õhtu eel под вечер.

ohtogonnalla J = ohtogonalla.

ohtogopäivä Ra pealelõuna, õhtupoolik после-обеденное время, вечернее время. – Vt. ka ohtõgo-pooli.

ohtokpoolla J pealelõunal, õhtupoolikul после обеда, под вечер.

ohtug- vt. ka õhtug-.

ohtugoittaa/ssa Lu, pr. -n Lu, imperf. -zin Lu = ohtogoittaassa.

ohtugo-lauta Lu õhtusöök ужин.

ohtõg- vt. ka õhtõg-.

ohtõgoitt/aassa: -ass J-Tsv., pr. -aan J, imperf. -aazin: -õzin J = ohtogoittaassa.

ohtõgo-pooli J-Tsv. = ohtogopäivä; ohtõgo- pooli päivä (päeva) õhtupoolik.

ohtõgo-valkõa: ohtõgo-valka J-Tsv. eha вечерняя заря.

ohvatta vt. ohvotta.

ohvotnikka P off/votnikka ~ -õtnikka (P) ohvõtnikk J-Tsv. ohotnik/ka ~ -kõ Lu -k J-Tsv., g. ohv/otnikaa: -õtnikaa J ohotnikaa Lu J 1. jahimees, kütt охотник; Lu ohotnikal on nältškeppi jahimehel on näljakepp (= jahipüss); P tšülmäd offvotnikaᴅ kehvad jahimehed; 2. fig. (millegi kirglik v. innukas) harrastaja охотник (до чего-либо), любитель; J ohvõtnikk karttia pelama kirglik kaardimängija; J ohvõtnikk tanttsima innukas tantsija.

ohvot/ta (K P Ra) oχfotta L offotta (P) oχvõtta (K) ohvatta (K Ku) ohotta Lu, g. -aa: ohotaa Lu jaht (küttimine) охота; K tuli ühs noor kunikaz ohvotalõ õmii jiegariikaa tuli üks noor kuningas jahile oma jäägritega; L õlõn koiraakaa oχfotallõ tšäünnü olen koeraga jahil käinud.

ohvõtnikk vt. ohvotnikka.

oχvõtta vt. ohvotta.

ohõrti vt. uhõrti.

oi K R-Eur. R-Reg. P M Lu J ooi K M interj. oi, oh ой, ох, ах; R oi emüd lunasa minua (Reg. 18) rl. oi, emake, lunasta mind (välja)!; Lu oi ko on tihtä paĺĺo oi, kui palju on sääski!; Lu oi kui kaukaa [= kaugaa] makazin (Must. 146) oi kui kaua (ma) magasin!; J oi ku vass tširoʙ oi kuidas alles kirub. – Vt. ka oh, oipa, oo.

oi-ai L interj. oi-oi (imestust väljendav hüüatus) ой-ой, ого (междометие, выражающее удивление). – Vt. ka oh-oh, oh-ohoo.

oigata¹ (J-Must.), (sõnatüvi основа слова:) oikaa- J-Must. oiata; kurta стонать; сетовать, по-. – Vt. ka oikkia.

oigata² (J), pr. oik/aan, imperf. -azin: -õzin sirgeks seada v. kohendada выпрям/лять, -ить; ku bõlõ ilmalla izüttä, tšen nõizõb lahsiilõõ teetä näüttämää, tšen nõizõb õhjoi oikaamaa rl. (itkust:) kui pole ilmas (= elus enam) isakest, kes hakkab (siis) lastele teed näitama, kes hakkab ohje hoidma (sirgeks seadma)?

oih P oihh I interj. oeh (väsimust väljendav hüüatus) ох, ух (междометие, выражающее усталость).

oija vt. õja.

oik- vt. ka õik-.

oik/kia J-Tsv., pr. -in J, imperf. -kizin J oiata стонать; ku boojuz raanita sõtameess, tämä algõb oikkia kui lahingus haavatakse sõdurit (sõjameest), (siis) ta hakkab oigama. – Vt. ka ohgiskõlla, ohkaa, ohkia, oigata¹.

oiku vt. aika.

oipa R-Reg. interj. = oi; oipa elli eläjäni, oipa kallis kaasojani (Reg. 26) rl. oh, mu hell inimene, oh, mu kallis kaasake.

oiraht/aa Lu, pr. -aan, imperf. -iin vankuda, kõikuda шататься.

oit/aa Kett. K P M Kõ Po Lu Li Ra J (Tum.) -a Lu J -aaɢ I õitaa K-Ahl. K-Al. hoita/a Lu J -aɢ I, pr. od́d́/an K P M J -õn J od́jan Kett. K J od́an K-Ahl. ojj/an Lu -õn Li Ra oij/an Lu Li Ra -jan Li -jõn ~ -õn Lu, imperf. od́d́in J ojjin Li oijjin Lu oitazin M Lu Li Ra J hod́d́ii I 1. hoida, kaitsta; varjata беречь, хранить, защи/-щать, -тить; скры/вать, -ть; Lu izze entä ku oijõᴅ, siz i jumal oijõʙ vs. kui ise ennast hoiad, siis hoiab (sind) ka jumal; Ra se oijaʙ sitä niku omaa silmää see hoiab seda nagu oma silmatera (silma); J noorutta pitäiz oitaa noorust tuleks hoida; J oitõga õma tervüss hoidke oma tervist; K siz juttõõb linõlõõ: od́ja siä meitä (muinasjutust:) siis ütleb (ahetud) linadele: varjake teie (varja sina) meid; 2. hoida, armastada, hellitada беречь, любить, баловать; P äd́iä nõõp sinua oitamaa äi hakkab sind hoidma (= hellitama); M tämä od́d́ab žiivattaa tema armastab loomi; I inemissä hot́ kui süütäɢ üv̆vii, hot́ kui hod́d́aɢ, tämä ainõ vaatab mettsää ku susi vs. inimest kui hästi ka ei sööda, kuidas ka ei hoia, tema vaatab aina metsa poole (metsa) nagu hunt; M meillä juõllaᴢ: oitaaᴢ, oitaaᴢ, a kahta tämässä ep tuõ meil öeldakse: (last) hellitatakse, hellitatakse, aga kaht temast ei tule; 3. (karja) hoida, (loomi) karjatada; hoida, valvata стеречь (стадо), пасти; нянчить, пригля-

д/ывать, -еть, охран/ять, -ить; Li miä tänävä ojjõn karjaa, õõn karjaa oitõja ma hoian täna karja, olen karjane; M karjušši lehmiä oiti karjane karjatas lehmi; J ep pannu lassa kattsomaa, χullukkõissa hoitamaa rl. ei pannud last vaatama, rumalakest hoidma; M od́d́ap tulta valvab tuld; J lähetti starikk oitõmaa nissua vanõpaa poigaa (muinasjutust:) saatis taat vanema poja nisu valvama; J sadovnika tütär od́d́õp tara aedniku tütar valvab aeda; M õlin petterizä lahzõõ oitaja olin Peterburis lapsehoidja; J koo oitõjõ koduhoidja; 4. hoida, pidada; säilitada, (alles) hoida держать; хранить, сохран/ять, -ить; K ku nõõvat süömää, äd́d́ä nii od́d́aptši õmaaᴢ luzikkaata, pihoza piäʙ (Al. 20) kui hakkavad sööma, (siis) äi nii hoiabki oma lusikat, hoiab peos; J od́d́õ rahat pihoᴢ, elä ävit hoia raha(d) peos, ära kaota!; Li näväd oitavaᴅ lavvaa servii nad hoiavad lauda serviti; Lu rannas kuza oijõtaa elävää kallaa kutsutaa satkaᴅ (alt lahtisi kaste) ranna(vee)s, kus hoitakse eluskala, kutsutakse sumbad; J od́d́õttii od́d́õttii kotonnõ, piäb veejje maha pidasid, pidasid (surnut) kodus, (nüüd) tuleb maha matta; Ra miä ojjõn õmii sõpoi kirstuᴢ ma hoian oma rõivaid kirstus; M omenat pannas kooppaasõõ, nii oitaaz meill omenoita kartulid pannakse koopasse, nii hoitakse meil kartuleid; J od́d́õp škatulkõz vana raha hoiab laekas vana raha; Po naizõd ain od́d́õttii venttsasõvaᴅ naised hoidsid alati laulatusrõivaid alles; Ra elä oija tüütä oomõnõssi, a oija pala leipää vs. ära hoia homseks tööd, vaid hoia tükk leiba; 5. (kokku) hoida, säästa беречь, сбер/егать, -ечь, соб/и-рать, -рать; M od́d́an musassi päivässi hoian musta(de)ks päeva(de)ks; M täm tunnõb oitaa rah̆hoo, täm̆mää tšäessä turhaa kop̆peekka eb üppää tema oskab raha hoida, tema käest asjata (ükski) kopikas ei kuku; Li miä oijjan sõppaa i tšentšää ma hoian rõivaid ja jalanõusid; J elkaa oitagaa üvüttä rl. ärge hoidke varandust; J od́d́õttõf vara kokkuhoitud vara; Kett. oitaja inehmiin (kokku)hoidlik inimene; 6. J-Tsv. hoiatada, manitseda предостере/гать, -чь, увещевать; ■ J od́jab tõisõ poolõ ja piäb alvass tõissa (Must. 156) hoiab teise (= ühe) poole ja peab teist halvaks; J ühtee oitõma ühte hoidma. – Vt. ka od́d́õlla.

oiti/issa Lu -ss J-Tsv., pr. -in Lu J, imperf. -izin Lu -zin J refl. end hoida, hoiduda, ettevaatlik olla беречься, остере/гаться, -чься; Lu tšülmässä piäb oitiissa külma eest tuleb hoiduda; J oiti, puu laŋkõp pääle hoia end, puu kukub peale!; Lu mee, vaan oitii mine, kuid ole ettevaatlik!; J oitiiska alt hoidke alt!

oitu/a M Kõ Lu (Ja-Len. Ra) õitua (Lu-Len.), pr. od́d́uʙ Kõ Ra oijjuʙ Lu, imperf. -zi: -ᴢ Lu 1. hoiul olla храниться; Ja latti päällä oituvat einät žiivottaa varte (Len. 249) laudil hoitakse heinu (on hoiul heinad) loomade jaoks; Lu koi javvoa pannaa, kuza oijjuuʙ lõŋka sõpa naftaliini (koipulbrit) pannakse (sinna), kus hoitakse villaseid rõivaid; 2. säilida, alles olla v. püsida сохран/яться, -иться, сбере/гаться, -чься; Kõ omõna od́d́uʙ tšev̆väässi kooppaza kartul säilib koopas kevadeni; Ra mill on vapovana jupka ja ain veel od́d́uʙ mul on igivana seelik ja ikka veel püsib alles.

oituu L M Li J-Tsv. adv. hoiule, hoidu на хранение; J ann rahad millõõ, miä paan oituu anna raha minu kätte (minule), ma panen hoiule; L sõvad antõ oituu rõivad andis hoiule; Li rahgaa ku paad oituu, sis tämä happanõb veel, sis tuõptši hapo-piimä kui paned kohupiima säilima (hoidu), siis ta hapneb veel, siis tulebki hapendatud kohupiim.

oitu/ussa Lu (Ra) -ss (J-Tsv.), pr. -uʙ Ra, imperf. -uzi = oitua; 1. J tšülää birkõd oitussa staarõstõll küla teopulgad on külavanema käes hoiul; 2. Ra mill se rätte ain oituuʙ mul on see rätik ikka (veel) alles.

oitu-vene Lu päästepaat спасательная лодка; tuli oitu-vene, meijet võtti parahodaa (Len. 281) tuli päästepaat, viis (võttis) meid aurikule.

oja vt. õja.

ojavesi vt. õjavesi.

okeaan/i Lu, g. -ii Lu = okeana.

okea/na: -n J-Tsv., g. -naa ookean океан; meriijõ ja okeanojõ nimed med́d́ee tšeeles kõig on rohkaap venäjessi merede ja ookeanide nimed on meie keeles kõik enamasti vene keeles.

okolnits/a J-Must., g. -aa (orig.: vatsanahka).

okop/a (J-Tsv.), g. -aa kaevik окоп; kui va ńemtsõd näüttisti okopoiss, nii minu rooti alki paukutõll kui aga sakslased ilmusid kaevikuist nähtavale, nii minu rood hakkas paugutama.

okottaj/a M-Set.: orgos okottaja. raato (Set. 17) mõist. orus o.? – Raibe.

okro·šk/a M, g. -aa okroška окрошка; okro·ška on tooš tšülmää suppia okroška on samuti külm supp.

okt́/abri ~ -aabri ~ -aaberi P -a·bri (M) -abŕ (Ja-Len. J-Tsv.), g. -abrii P -a·brii M oktoober октябрь; P pokrova õli esimeizell okt́abrii sügisene maarjapäev oli esimesel oktoobril; M okt́a·brii kuu oktoobrikuu.

okt́abŕ-kuu J-Tsv. = okt́abri.

okun/i Lu, g. -ii Lu ahven окунь.

okutšnikka vt. akutšnikka.

oĺen/i L, g. -ii (põhja)põder; hirv северный олень; олень; kultakarvad oĺenit tulivaᴅ (muinasjutust:) tulid kullakarvalised (põhja)põdrad.

olkt́śilkku vt. õlka-tilkku.

olla vt. õlla.

oĺĺemilõõ (L): perεä pulmaa lastii nuorikkõ oĺĺemilyõ linoi tšedrεämεä vanõpiilõ, meni seittsemäss näteliss pärast pulmi lasti noorik o-le linu ketrama vanemate juurde, läks seitsmeks nädalaks.

olu- vt. ka õlu-.

olui/n J-Tsv., g. -zõõ õlle-, õllene пивной, из пива.

olut-poolikko J-Tsv. õllevaat бочёнок для пива. – Vt. ka õlutpoolikkõ.

oma vt. õma.

omaᴅ¹ vt. vain-.

omaᴅ² vt. õlla.

omaherra: Омагерро Tum. mõisnik помещик.

ome/na K M Kõ S Po Lu Li Ra J (Ku) -n M J-Tsv. Ku omõna K M S Li J omõn Li J, g. -naa M S Lu Ra J omõnaa Li 1. kartul картофель; M puuza kazvavad õunaᴅ, a maaza on omenaᴅ puus kasvavad õunad, aga maas on kartulid; M meillä isuttaaz omenoita meil pannakse kartuleid maha; M omenat pannaz mah̆haa kartulid pannakse maha; M avitattii omõnat kaivaa aidati kartulid üles võtta; M nõiska söömää, lahzõᴅ, tah̆hõad omenaᴅ hakake sööma, lapsed, muredad kartulid; M tšihvad omenaᴅ kuumad kartulid; K maa omõna kartul; M omenaa koorõᴅ kartulikoored; M omenaa varrõᴅ kartulivarred; M omena mummukkaat (Set. 74) kartuli viljanupud; 2. õun яблоко; Lu aragat süüväd omenoja, a drostat süüväᴅ marjoja harakad söövad õunu, aga rästad söövad marju; Li i omenaza on mutukkõin ka õunas on uss(ike); J siäll on marjat kõikõllaizõᴅ, omenad ühessämelaizõᴅ rl. seal on marjad igasugused, õunad üheksasugused; Lu maokõz omena ussitanud õun; J i meni omenoikaa torguittõmaa ja läks õunu müüma (õuntega kauplema); Li kahzii omenoo annõttii õunu anti kahekaupa; Ku omen omenass ettääll eb laŋkii vs. õun õunast kaugele ei kuku (= käbi ei kuku kännust kaugele); Lu omenaa sokk õunamahl; Lu omenaa seemene õunaseeme; Lu omena puut tšülmä pani külm võttis õunapuud ära; J naitõttu omem puu poogitud õunapuu; J šliimõz omem mehelt kõlmõd omena näppas õunamüüjalt kolm õuna. – Vt. ka maa-, puu-, talvi-.

omenajav/o M omenjavo M Kõ Po, hrl. pl. -oᴅ M kartulitärklis, kartulijahu картофельный крахмал; M ku omenjav̆voa kotona teeᴅ, siz omenjavo toož asõnõp põhjalõ kui kodus teed kartulijahu, siis kartulijahu setib samuti põhja; M sis ku tšihuʙ, lazzõd omenajavoᴅ siis kui (kissell) keeb, lased kartulitärklise (sisse). – Vt. ka omõnaajavo.

omenakooppa ~ omenkooppa M kartuli-koobas, -kelder картофельная яма, картофельный погреб.

omenamoo M omenmoo M Kõ kartulimaa, -põld картофельное поле; Kõ mill omenmoo jäi tšüntämättä talvõssi mul jäi kartulimaa talveks (= sügisel) kündmata.

omenapaasto Ra õunapaast (õunasöömiskeeld sügissuvel kuni 1. VIII) яблочный пост; omenapaasto ku õli, siis pappi tšerikkos siunaz omenaᴅ, i siis süütii kui oli õunapaast, siis (pärast paastu) preester õnnistas kirikus õunu ja siis (= pärast seda) söödi (õunu).

omenapala M kartulitükk, -lõik кусочек картофеля, картофельная долька.

omenapuu Lu Li omenpuu Lu Ku omem-puu ~ omõna-puu ~ omõnpuu J õunapuu яблоня; Ku omenpuita mettsäz ebõ õunapuid metsas ei ole; J õttsa-sein on omõna-puissa rl. otsasein on õunapuudest.

omenavesi Li õunamahl яблочный сок.

omendrotšona M kartulimunaroog дрочёна (картофельная запеканка, об. с яйцом).

omenik/aᴢ J-Tsv., g. -kaa õunarohke, õunarikas богатый яблоками.

omenkokka M kartulikonks, -kook картофельная мотыга; võta kase omenkokka i mee kaiva omenoo võta see kartulikonks ja mine koogi kartuleid.

omennaat/ti (M), hrl. pl. -iᴅ M kartulipealne, pl. -pealsed, -varred картофельная ботва; alla väliss pil̆laaʙ omennaatiᴅ, mussõnõvaᴅ mõnikord hall rikub kartulipealsed, (need) lähevad mustaks.

omennoi/ᴢ: -s Ränk kartulivorm картофельная запеканка.

omentara M (majalähedane) kartulimaa картофельный участок (вблизи дома); kapussmoo, omentara, jõka maal on õma põlto (on) kapsamaa, kartulimaa, igal maa(tüki)l on oma põld.

omenu/ᴅ (Ku-Len.), g. -u fig. õunake (mõrsja v. naise hellitusnimi rahvalauludes) яблочко (ласковое обращение к невесте или к жене в народных песнях).

ommõn vt. oomõnna.

omõh vt. õmõ.

omõn, omõna vt. omena.

omõnaajavo (M) = omenajavo; eellä sõputõttii omõnaajavookaa, etti lahz eb autuizi ennemalt siputati kartulitärklist (-tärklisega), et laps ei hauduks.

omõnaizõᴅ J pl. t. (teat. ikoonirätikirja nimetus название опр. узора на иконном плате).

omõna-puu, omõnpuu vt. omenapuu.

omõnsuppi Kõ kartulisupp картофельный суп; lih̆haa eʙ süvvä i piimää eʙ süvvä, omõnsuppia i erneesuppia süvväᴢ (paastu ajal) liha ei sööda ja piima ei sööda, süüakse kartulisuppi ja hernesuppi.

on¹ vt. õlla.

on²: Онь Pal.2 jah да.

oŋk/se Lu -s J kas see on; kas on, on’s есть ли это; (есть) ли (вопр. форма 3-го л. наст. вр. от глагола olla + se); Lu oŋkse tõtta kas see on tõsi?; J oŋks nain kotonn kas naine on kodus?; J piäp kattsua perilee oŋks ahjo vahva peab järele vaatama, kas ahi on terve (kõva).

onne- vt. õnnõ-.

onni vt. õnni.

ono Kett. K P M Lu (R-Lön. R-Reg. J-Tsv.), g. onoo P J onu дядя; P minuu mamaa velli või izää velli, nõlõpad õlivaᴅ, ühell viisii juoltii ono minu ema vend või isa vend, mõlemad olid (onud), ühtviisi öeldi onu; J onoo poik onupoeg. – Vt. ka eno, onu, onõ.

ontj/a L, g. -aa märter Antoniuse nimepäev (9. VIII) день мученика Антония; ontja, siz ampaikaa tšäütii tšerikkoza (kui oli) märter Antoniuse nimepäev, siis käidi (haigete) hammaste pärast kirikus.

onu J-Tsv., g. onuu J = ono; onu, noorõt kast sõna jo eväd mäleht onu, noored seda sõna juba enam ei mäleta.

onõ P, g. onõõ = ono.

oo K Li J o R-Reg. interj. oo, oh, oi о, ой, ох; K oo, mitä siä millõõ tulid juttõõb millõõ niitši on tšülmä oi, miks sa (= pakane) minu juurde tulid, ütleb, mul on niigi külm!; Li oo, siä niku haiska oh, sa oled nagu raisk; R o izüd lunasa minua (Reg. 18) oi, isake, lunasta mind (välja)! – Vt. ka oh, oi, oipa.

ooboᴅ vt. oboda.

oodoke/i: uodokei L, g. -i = oudekki; uodokei on talvõll. ku uodokeinna on tuiska, üli tie vieretäb lunta, siz lieb üvä leipävuosi eudokiapäev on talvel. Kui eudokiapäeval on tuisk, veeretab lund üle tee, siis tuleb hea vilja-aasta.

oogaht/aa (Kett.), pr. -aan Kett., imperf. -iin Kett. mom. ohatada, (korraks) ohata вздохнуть, охнуть.

oog/ata Kett. K M Lu J (P Ja-Al.) uogata (L P) -at Kõ-Len. Lu -õt Lu hoog/ata Li Ra Ku (J) -at Ku -õt J-Tsv., pr. ook/aan K M Lu J uokaan P hookaan Li J Ku, imperf. -azin K Lu M J uokazin L P -õzin Lu hook/azin Li J -õzin J, II inf. Окама Tum. puhata, hinge (tagasi) tõmmata отд/ыхать, -охнуть; передохнуть; Lu tulkaa riχ́ χ́ ee issumaa, oogatkaa tulge tuppa istuma, puhake; J miä väsüzin i issahtaazin, hookazin vähäizee ma väsisin ja istusin (korraks), puhkasin natuke; Lu durakka pää jalgol oogat eb anna vs. rumal pea ei anna jalgadele asu (ei lase jalgadel puhata); L χlaarinn tüöt ep tehtü, opõzõd uokazivaᴅ floorusepäeval tööd ei tehtud, hobused puhkasid; Lu kamissõ laski kuuvvõssi kuussi kottoo ookaamaa komisjon laskis kuueks kuuks koju puhkama; Lu mõnikõz ühez luikkamusõz juup puul litraa viinaa ookamatta mõni joob ühe sõõmuga pool liitrit viina hinge tõmbamata; M aho, ahonurmi on se, mikä maa ookaaʙ kesa, kesapõld on see maa, mis puhkab (aasta); M oogattu maa söötis olnud (puhanud) maa. – Vt. ka ookaalla, ookailla, ookaulla, ookaõlla, ookua.

ooi vt. oi.

ooka, ookaa vt. ookõa.

ookaal/la (K-Al.), pr. -õn, imperf. -in = ookaõlla; elkaa tüö, suku, magatkaa, enne elteed ookaalõgaa (Al. 49) rl. ärge te, sugulased, magage, ema helded, puhake.

ookaap/assi: -õssi Lu odavamalt дешевле, по-; meed lidnaa, ni katso õssaa ookaapõssi, sõppaa vai tšentšämüssä (kui) lähed linna, siis katsu osta odavamalt, rõivaid või jalatseid. – Vt. ka ootavapassi.

ooka/assi Lu -ssi Lu J hookaassi Li odavalt, odavasti дёшево; Lu maklõkka meez on se inemin, tšen ookaassi õsab i kalliissi müüʙ hangeldaja(mees) on see inimene, kes odavalt ostab ja kallilt müüb; Li hookaassi saiᴅ said odavalt. – Vt. ka ootavassi.

ookail/la (Kõ-Len.), pr. -õn, imperf. -in = ookaõlla; makaa, makaa, marjueni, ookaile lehti-lintueni (Len. 225) rl. maga, maga, mu marjuke, puhka, mu lehelinnuke [?].

ookaul/la (K-Kett.), pr. -õn, imperf. -in = ookaõlla; K bõlõ nurmõlla sitä tšiveätä, kuza emäz eb issunnu, bõlõ orgoza sitä mätässä, kuza emäz eb ookaullu rl. pole nurmel seda kivi, kus su ema ei (oleks) istunud, pole orus seda mätast, kus su ema ei (oleks) puhanud.

ookaut/taa: uokauttaa (L), pr. -an, imperf. -in puhata lasta давать, дать отд/ыхать ~ -охнуть; issuumma uokauttamaa jalkoi istume jalgu puhkama.

ookaõl/la (K-Ahl. K-Al.), pr. -õn, imperf. -in frekv. puhata отдыхать; niitüll eb sitä mätässä, kuza enn eb ookaõllu (Al. 47) rl. niidul ei (ole) seda mätast, kus ema pole(ks) puhanud.

ooku/a K Kõ (Kett. J-Must.) uokua L (P) hookua Lu Li J-Tsv., pr. oogun K-Ahl. uogun L -un K Kõ hoogun Li J, imperf. -zin Kõ hookuzin Li J 1. hingata дышать, дохнуть; L läsivä uogub rautrohuo paarua haige hingab raudrohu(tee) auru (sisse); Lu ülle tuõb aukollõõ hookumaa hüljes tuleb (jää)augule hingama; Li tämä ühe kõrra vaa hookuzi i anti õtsaᴅ ta hingas (veel) ainult ühe korra ja suri (andis otsad); 2. ohata, ohkida взд/ыхать, -охнуть; охать, охнуть; K tšenniid ookuuʙ keegi ohib; 3. puhata отд/ы-хать, -охнуть; Kõ ookuu vähäizee puhka väheke; Kõ maa ookuuʙ maa on söötis (maa puhkab). – Vt. ka ohgata, ohkaa, ohkia, oogata.

ookumii/n K uokumiin P, g. -zõõ 1. hingetõmme вздох; K inehmiin koolõʙ, tulõb viimein ookumiin inimene sureb, tuleb viimne hingetõmme; 2. hingeaur пар при дыхании; P tšülmä rihi, uokumiin tunnuʙ külm tuba, hingeaur on näha.

ook/õa Kett. M uokõa (K) -aa Lu Li -a J-Tsv. hookaa Li, g. -õa: -aa Lu Li J -a J hookaa Li odav дешёвый; M õli ookõa elo oli odav elada (odav elu); Lu ku miikkula praaznikka õli, tšävimmä õssamaz ookaaᴅ viinaa kui oli nigula-

päev, (siis) käisime odavat viina ostmas; Li vana bulkka õli kopekka ookaapi vana sai oli kopikas odavam; M ookõapaa bõõ kas odavamat pole?; Li õssi hookaata sittsaa ostis odavat sitsi; M ookõa tavara odav kaup. – Vt. ka ootava.

ool/ama Kett. K-Ahl. yõlama P -õma J-Must. -õm J-Tsv., g. -amaa: -õmaa J (puu)õõs, -õõnsus (osaliselt kinni kasvanud) tüvevigastus дупло; повреждённое место в древесном стволе; P puuz on suur yõlama puus on suur õõs.

ooleva vt. oolõva.

ool/i K M J uoli P (K U) ùoli Po hooli Lu Ra, g. -õõ J uolyõ P hoolõõ Lu mure, hool горе, забота; J suurõss oolõss jäi nii pahaizõssi niku irmutuᴢ suurest murest jäi nii kõhnaks nagu hirmutis; Lu tšell on paĺĺo hoolta, leep halli pää kellel on palju muret, (sellel) läheb pea halliks; P bõlõ med́d́ee uoli nõisa uomniiz ülieᴢ pole meie mure hommikul üles tõusta; K a kalat-tsiilla kazvatitta, uolõtta minua makautitta, a nüd menen suurõõ uolõõsõõ võõraa taluosõõ rl. (pulmaitkust:) aga saiadega kasvatasite (mind), lasksite mul muretult (mureta) magada, aga nüüd lähen suure mure sisse võõrasse tallu; Lu kõikk ne hoolõd viskaa mettsää kõik need mured viska metsa; M ep saa tõizõlõ inehmizele nii paĺĺo antaa oolta ei tohi teisele inimesele nii palju muret valmistada; Ra ebõõ tšiirettä tšivelle, epko hoolta ummarõllõ sel võõnoizõl ei ole kiiret (käsi)kivile ega hoolt uhmrile sel venimusel; J emä on taloz oolõ ja murhõ kantõjõ ema on talus hoolitseja ja muretseja (hoole ja mure kandja); J kann oolt õmass peress hoolitse (kanna hoolt) oma pere eest; J piä oolt enes kõhtaa hoolitse (pea hoolt) enese eest; P siz grižaa t́at́a võtti tämää õmaa uolyõ alaa siis võttis Griša isa ta oma hoole alla; P miä õlõn poigaa uolyõ all ma olen poja hoole all; ■ Po piε õmmaa ùolta ole hool(ik)as; M täältä meni poika vällää, nõisi elämää üv̆vii, õmall oolõll siit läks poeg ära, hakkas hästi elama, iseseisvalt.

oolia K-Ahl., pr. ooli/n K-Ahl., imperf. -zin muretseda кручиниться, горевать; elä ooli velvüeni, karta kannus-jalgoeni, et mene ühsii velvüeni, et kahee üvä kalani; meneb sarka saajuõhta, riuku rinnaa-issujeita, meneb kuu izä-mehenä, meneb päivä pää-mehenä (Ahl. 93) rl. ära muretse, mu vennake (~ peiuke), (ära) karda, mu kannusjalake, (sa) ei lähe üksi, mu vennake (~ peiuke), ei kahekesi, mu hea kala (= peig); (sinuga) läheb põllutäis (= salk) saatjaskonda, ridvatäis (= rida) kõrvasemehi (= käemehi), läheb kuu isamehena, läheb päike peamehena.

oolu/ha: -h J-Tsv., g. -haa J puupea, tolvan, togu болван, олух; sünnitti-po sinutši jumal, mokomaa ooluhaa lõi (sünnitas) jumal sinugi, sellise tolvani.

oolõi/n J-Tsv., g. -zõõ J = oolõva.

oolõk/aᴢ: uolõkaᴢ P -õᴢ J-Tsv., g. -kaa J = oolõva; P tämä on uolõkaᴢ ta on hoolikas.

oolõkka/assi: -ssi J-Tsv. hoolikalt, hoolsasti заботливо, усердно; nii oolõkkassi piäp tõizõss vaaria nii hästi (hoolikalt) hoolitseb teise eest.

oolõm, oolõma vt. oolama.

oolõt/oi¹ J-Tsv., g. -tomaa J = oolõtoo; oolõttomaa inimizee elo oŋ ḱerḱä muretu inimese elu on kerge.

oolõto/i² J-Tsv., g. -i J = oolõtoo; ehan oolõtoill kõnsait lee kultõiziit palattoi(t) ega laisal (hooletul) saa kunagi olema kuldseid losse.

oolõtoin ~ hoolõt/oin ~ -on Lu, g. oolõttomaa: -tomaa Lu = oolõtoo; kase on hoolõtoin inemin, eb illaa riissoja see on hooletu inimene, ei korista (oma) asju; mill on hoolõton elo, ep piä mittä hoolittsa mul on muretu elu, ei pea millegi pärast muretsema.

oolõt/oo J (K-Al.) uolõtuo L hoolõtoo Lu, g. -tomaa K J hoolõttomaa Lu hooletu, muretu беззаботный, беспечный; L viimeizii uomnikuo uolõtuota unta makaziᴅ rl. (pulmaitkust:) viimast korda magasid hommiku(l) muretut und; J on tämäss oolõtoo selle poolest on hooletu (= selle pärast ei tarvitse muretseda).

oolõttomu/ᴢ J-Tsv., g. -hsõõ: -sõõ J hooletus, muretus беззаботность, беспечность.

ool/õva Kett. M -eva K-Ahl. hoolõvõ Lu, g. -õvaa hoolas, hoolikas заботливый, старательный; M õõ oolõva perennaa, paa talvõssi ole hoolas perenaine, pane talveks (tagavaraks); Lu nät se inemin on hoolõvõ, kõik tämä hoolitsõʙ, kõik tämäl on näe, see on hoolikas inimene: kõik ta muretseb, kõik tal on. – Vt. ka oolõin, oolõkaᴢ.

oome- vt. ka oomõ-.

oomist vt. oomnist.

oomisti Kr = oomniiᴢ.

oomiiᴢ, oomiᴢ, oommiiᴢ, oommiᴢ vt. oomniiᴢ.

oommõn, oommõnõ vt. oomõnna.

oomni/in J-Tsv. -inõ (J) -nõ J-Must., g. -izõõ J 1. homne завтрашний; oomniim päiv́ tait leeb lusti, päiv́ nii sirkassi laskõõz loojaa homne päev tuleb vist ilus, päike loojus nii selgelt; 2. järgmine следующий; oomniizõll üüll lähetti starikk noorõpaa poigaa (muinas-

jutust:) järgmisel ööl saatis vanamees noorema poja (nisupõldu valvama). – Vt. ka oomõniin.

oomni/iᴢ K M Kõ S I -iza M I -za M -ᴢ Kõ-Len. Ja-Len. I uomni/iᴢ K U L P Kõ -izä [sic!] K-Al. oom/miiᴢ ~ -miᴢ ~ -iiᴢ ~ -iᴢ I hommikul утром; P minua algab janottaa jo, sein uomniis suo-lakass mul hakkab juba janu, sõin hommikul soolast; M meni oomniza var̆raa, veel õli pimetikko läks hommikul vara, oli veel pimedik; I viis tunnia oommiiᴢ kell viis hommikul; I tänänä oomniz õli halla maaza täna hommikul oli hall maas; P enipää uomniiᴢ lihavõttehommikul. – Vt. ka oomisti, oomniizõõ, oomnikko, oomnikkoa, oomnikkonna, oomnikkoza, oomnikolla, oomnikossa, oomnikoza, oomnizõlla, oomnizõza, oomõnikossa.

oomni/izõõ Kett. M -zõõ K -zõ Li -ze Lu-Must. -see K-Ahl. uõmniizõ [sic!] K-Al. uomizõõ U = oomniiᴢ; K makazivad öötä, oomnizõõ nõistii ülez mentii taaz etezi (nad) magasid öö, hommikul tõusid üles, läksid jälle edasi; M miä oomniizõõ kehnossi sein ma sõin hommikul kehvasti; U sis tulimma uomizõõ süöttämää opõzia siis tulime hommikul hobuseid söötma.

oomnik/ko Kett. K M S Lu Ra J I uomnikko K L P (I) ùomnikko Po uomikko U hoomnikko ~ hoomikko (Ku) uomenik Kr Омнико Tum. Умьникь Pal.1 Умъниккъ K-reg.2 У́мъни́ккъ Ii-reg.1, g. -oo Lu J 1. hommik утро; S jo viis tunnia, on jo oomnikko kell (on) juba viis, on juba hommik; J jo on päivä päälee pud́d́ee, oomnikko hoŋkii tazall rl. juba on päike (päev) puude kohal, hommik hongade kõrgusel; L viimeizii uomnikuo uolõtuota unta makaziᴅ rl. (pulmaitkust:) viimast korda magasid hommiku(l) muretut und; L peremmies kõlmõll uomnikkua antõ opõzõlõ leipää peremees andis kolmel hommikul hobusele leiba; K siz tuli nätilpäivää oomnikko (Al. 27) siis tuli pühapäevahommik; Ku no siz maatt́śii koko üü hoomnikkoossaa noh, siis (nad) magasid (magati) kogu öö hommikuni (välja); Ra oomnikoss pimmiässaa hommikust õhtuni (pimedani); Lu oomnikko poolõõ on vana kuu hommiku poole (ööd) on (= paistab) vana kuu; J oomnikko üü hommikupoolne öö; P üvää uomnikkoa ~ Lu üvvää oomnikkoa ~ Ra ter(e) oomnikkoa tere hommikust!; 2. hommikul утром; U siis lüötii uomikko einää siis niideti hommikul heina. – Vt. ka oomniiᴢ, oomnikkõ, oomnist, oomõnikko, oomõnikkõ.

oomnikk/oa: -ua K = oomniiᴢ; oomnikkua eezä karjušii trubaa tultii kotoo hommikul enne karjuse pasuna(puhumis)t tuldi koju.

oomnikkoaika M hommikune aeg, hommik утреннее время, утро.

oomnikkoi/n J-Tsv., g. -zõõ J hommikune утренний.

oomnikkoit/taa: -ta J-Tsv. hommikuti по утрам; väliss oomnikkoitta tševä(j)ell on tšülm kevadel on hommikuti vahel külm. – Vt. ka oomnikoittaa.

oomnikko/nna Ra -nn Ra J uomnikkonn L = oomniiᴢ; L mentii tšerikkoo uomnikkonn ja õhtagonn guĺattii hommikul mindi kirikusse ja õhtul pidutseti; J oomnikkonn nõizin üleᴢ tõusin hommikul üles; Ra kalaa püüvven oomnikkonna kala püüan hommikul.

oomnikkopäivä Ra oomnikko-päivä Lu (J) hommikupoolik первая, утренняя половина дня; J oomnikko-päiväs ku on iko-lookk, siis tääb üviit ilmoit kui hommikupoolikul on vikerkaar (taevas), siis (see) ennustab häid ilmu.

oomnikkoza: ùomnikkoᴢ Po = oomniiᴢ; ùomnikkoz varrai nõizõp suku üleᴢ hommikul vara tõusevad sugulased üles.

oomnikkotšülm/ä: -e ~ oomnikko-tšülm J-Tsv. hall, öökülm изморозь, утренние заморозки; oomnikkotšülme on hallõttõnnu kapusa taimõᴅ öökülm on kapsataimed ära võtnud (hallaga katnud).

oomnikko-töö: oomnikko-tüü Lu hommikune töö v. talitus утренняя работа, утренние дела; siε jäät tetšemää oomnikko-töitä sa jääd hommikusi talitusi tegema.

oomnikko-uni J-Tsv. hommikune uni, koidu-uni утренний сон.

oomnikko-valk/õa: -a J-Tsv. koit утренняя заря.

oomnik/kõ J-Must., g. -õõ = oomõnikko.

oomnikoittaa Kett. = oomnikkoittaa.

oomniko/lla: -llõ J -ll Lu Ra J -l Ra J-Must. hoomnikolla Ku = oomniiᴢ; Ra oomnikol harottõlin einii, ohtogon paan kokkoo hommikul kaarutasin heinu, õhtul panen kokku; Lu tuõp tšülää vätši oomnikoll vette võttõmaa tuleb külarahvas hommikul (kaevust) vett võtma: J oomnikollõ annõtaa pala leipää hommikul antakse tükk leiba.

oomnikos/sa Lu -s Lu J-Tsv. = oomniiᴢ; Lu kukko oomnikossa nõizõb ühell aikaa laulamaa kukk hakkab hommikul ühel (ja samal) ajal laulma; Lu milla oomnikossa piäʙ nõissa varraa ülleele ma pean hommikul vara (üles) tõusma; J oomnikoss järestää lähzimme tüüle hommikul läksime kohe tööle.

oomniko/za: -ᴢ J = oomniiᴢ; ku oomnikoz meed väĺĺää, sis häkä laskõõʙ, tšezäll on kui hommikul lähed välja, siis udu langeb (maha), suvel on (nii).

oom/nist ~ -ist ~ uom/nest ~ -est Kr = oomõnikko.

oomni/zõlla: -sel K-Ahl. = oomniiᴢ; nõisi oomnisel varai (Ahl. 96) tõusis hommikul vara.

oomnizõ/za: -ᴢ M = oomniiᴢ; oomnizõs siεl on tšerikkos sluužba hommikul on seal kirikus jumalateenistus.

oomõni/in J-Tsv. -nõ J-Must., g. -izõõ J = oomniin; inimin ain duumaʙ, jot oomõniim päiv toop tšaastia inimene mõtleb (= loodab) alati, et homne päev toob õnne; küll oomõninõ päivä ene eessä oolta kannab (Must. 157) vs. küll homne päev kannab enese eest (ise) hoolt.

oomõnik/ko Kett. Lu Li, g. -oo hommik утро; Li tänävä ko on siitiä oomõnikko küll täna on mahe hommik! – Vt. ka oomnikko, oomnikkõ, oomnist.

oomõnik/kõ J-Must., g. -õõ = oomõnikko.

oomõnikoss/a: -õ Lu = oomniiᴢ; vot tämä i läχsi oomõnikossõ süüttemää. eestää meni õvõssõ süüttemää (muinasjutust:) vaat tema läkski hommikul (hobust ja karu) söötma. Esmalt läks hobust söötma.

oom/õnna Kett. M Lu Li -enna Len. uomõnna K-Al. K-Must. -õnnõ J -õnn K S Lu Li J -õna Lu Ra J-Must. -õn M Kõ Lu Li J I -en K-Ahl. R-Lön. uomõn K-Must. L P -mõnõ I -mõn M Li J ommõn I uoman Kr Омена Tum. homme завтра; Lu oomõn leeʙ ilmaa muutoᴢ homme tuleb ilmamuutus; Ra tänävä õltii ühes paikkaa, a oomõna tõizõs paikkaa, i kõlmõttõmal päivää veel tõizõs paikkaa täna oldi ühes kohas, aga homme teises kohas ja kolmandal päeval veel teises (= kolmandas) kohas; M mitä tänänn on tehtü, sitä oomõn ep piä vs. mis täna on tehtud, seda homme pole vaja (teha) (= mis täna tehtud, see homme hooleta); P miä tulõn uomõn vai üliuomõn ma tulen homme või ülehomme; J üli oomõn leeb enipäive ülehomme on lihavõtted. – Vt. ka tänänn-, üli-.

oomõnpää/nä: -n V uomõnpεän L = oomõnna; V oomõnpään on kupoĺo homme on jaanipäev; L tiemmä pulmad uomõnpεän teeme homme pulmad.

oomõnõssi M homseks на завтра; elä oomõnõssi töötä jätä, a jätä pala leipää vs. ära jäta homseks tööd, vaid jäta tükk leiba.

oomõnüüssi Lu homseks ööks; järgmiseks ööks на завтрашнюю ночь; на следующую ночь; vee minuu tüttö oomõnüüssi mettsää (muinasjutust:) vii minu tütar järgmiseks ööks metsa.

oomõt (K-Ahl.): oomet perää (Ahl. 74) üle-homme.

oomõtperää: uomõtperεä P oomõpperää K-Set. oomõtper̆rää M oomõtperä M-Set. ülehomme послезавтра; M ku eb oomõn, nii oomõtper̆rää kui mitte homme, siis ülehomme; P siε tulõ meilie vassa uomõtperεä sa tule meile alles ülehomme; M üli oomõtper̆rää üleülehomme.

oonokka/inõ: -dnõ (K-Ahl.), g. -izõõ kõhn, lahja худой; surma se morisi, jäi oonokkadzehsi, što b enäpi või tšävvä (Ahl. 112) (muinas- jutust:) surm, see jäi viletsaks, jäi kõhnaks, (nii) et enam ei suutnud (suuda) käia. – Vt. ka hoonokkõinõ.

oon/õ Kett. K M Lu Li Ra J (Len.) uonõ L P (K) -õh Kett. (J-Must.) -õᴢ (M Kõ S Ja) hoone Ku

Г̧ уоне Pal.2, g. -õõ Kett. M Lu Li Ra J uonõõ K uonyõ K L P 1. maja, elumaja; hoone, ehitis дом, жильё; здание; J kase med́d́ee oonõ i ratiᴢ mitottii i risavoitõttii see meie elumaja ja ait mõõdeti (üle) ja joonistati (üles); Lu se on tämä koto, oonõ see on tema maja, elumaja; Lu oonõõᴢ, jõka taloz onõ domovikka majas, igas talus on majahaldjas; J katsõõb, epko näü kuza oonõht(a), kuhõ nõissa ookaamaa (Must. 144) vaatab (ringi), kas ei paista kusagil maja, kuhu heita puhkama; L meni kõm kõrtaa ümpär uonõtta käis kolm korda ümber maja; Lu petäzikko on oonõõ takan männik on maja taga; L vassõn uonõ uus (elu)maja; M oonõõ panõmiin väike pidu esimeste palgiridade paneku puhul; P õli ühz rikaz mieᴢ, tämä tetši suurõd uonyõᴅ oli üks rikas mees, ta ehitas (tegi) suured hooned; J laob enellez oonõit paasi tšivess laob endale hooneid paekivist; Li oonõõt tšiiree märkenestii, .. a siis kallisõttii oonõõᴅ hooned pehkisid kiiresti, .. aga siis pandi hoonetele uued aluspalgid; 2. tuba, ruum комната, помещение; Len. pojo meep ooneesee (Len. 209) poiss läheb tuppa; M sitä oonõtta kutsuttii kammari seda ruumi nimetati kambriks (= küttekoldeta toaks); ■ (liitunult järgneva adverbiga в составе композиты:) J elka häülüga oontakann ärge kolage maja taga! – Vt. ka sammal-.

oonõõpanõmin Ränk (väike pidu, mida peeti, kui uuele majale olid pandud esimesed palgi(rea)d небольшое празднество по случаю укладки первого венца брёвен в жильё).

oope/ri ~ -r J-Tsv., g. -rii J ooper опера.

oopiu/ma: -m J-Tsv., g. -maa J oopium опиум; oopiumaa juuvva vatsass niku ĺekarstvoa oopiumi juuakse kõhuhaiguse puhul nagu arstimit; dohtõri tšähsi jõka süümizee päälee juvvõ viis kaplia oopiuma arst käskis iga söögi(kor-ra) järele võtta (juua) viis tilka oopiumi.

oop/pi J-Tsv., g. -ii J hoop, löök удар; sai oopii seltšää sai hoobi selga; anti oopii andis hoobi (= lõi); ooppia panema hoopi andma (= lööma).

oop/pia J-Tsv., pr. -in, imperf. -pizin frekv. lüüa, hoope anda бить, наносить удары.

ooppiᴢ J-Tsv. (ühe) korraga, kõige täiega, ühe hoobiga гуртом; möiŋ kõik tavara ooppiᴢ müüsin kogu kauba korraga ära.

oot/ava Kett. K M Lu I Ku uotava P (K L) -õvõ Li J -õv J, g. -avaa M -õvaa J = ookõa; J potklatkõssi saab õssa ootõvapa mat́eria voodriks võib osta odavamat riiet; K emä tšäüp tüöleesee rahvaalõõ, uotavaa intaa, seitsee kopeikkaa päiväᴢ ema käib inimeste juures tööl, odava tasu eest, seitse kopikat päevas; M raha õli kalliᴢ, a nüd on ootava raha raha oli (varemalt) kallis, aga nüüd on odav raha; Ku ootava nii vootava vs. (kui) odav, siis voolav (= mis odav, see mäda).

oot/avapassi: -õvõpassi J-Tsv. = ookaapassi.

ootavass/i: -iɢ I = ookaassi; ootavassit tuli müüäɢ, safse·m ootavassiɢ odavalt tuli (ära) müüa, sootuks odavalt.

oot/avuᴢ: -õvuᴢ J-Tsv., g. -avuu: -õvusõõ J odavus дешевизна.

oot/taa K R-Lön. (R-Eur. R-Reg. M Lu Ra) uottaa K (R-Reg. P) -ta J-Tsv. -taaɢ I, pr. -an M uotan (R-Reg.) -õn Lu J oot̆taa I, imperf. -in K J uotin P -ii ~ oot̆tii I oodata ждать, ожидать; I kaugaa tuuʙ millõ oottaaɢ, no sin̆nua eb õõɢ mul tuleb kaua oodata, kuid sind ei ole; Lu miä jo tuskõnin oottõjõᴢ mul tuli oodates juba tusk peale; J oot, kuhõ siä nii rutaᴅ oota, kuhu sa nii ruttad!

oott/amatta: -õmõtt ~ -õõmõtt J-Tsv. 1. adv. ootamatult неожиданно, вдруг; J sain oottõmõtt paĺĺo raha sain ootamatult palju raha; 2. adj. ootamatu неожиданный, внезапный; J oottõmõtt opõizõõ müümin tuli kaihossi ootamatu hobusemüük tuli kahjuks.

ootõl/la Kett. K M Kõ Lu Li J (R-Eur. Ja-Len. Ra) uotõlla K L P (U Lu) ùotõlla Po -lõ J -l J-Tsv. ootell/a Ku (K-Ahl.) -ᴀ Ku, pr. oott/õlõn ~ uottõlõn L P -õõn U M Kõ Lu Li Ra J uottõõn K uottyõn L -õn J-Tsv. -een ~ -elen K-Ahl. Ku, imperf. -õlin M Lu Li J uottõlin K P -elin K-Ahl. Ku frekv. ← oottaa; M oottõõn kantõõmaa lehmää ootan lehma poegima; L velled ain kotuo uottyõvat tätä vennad üha ootavad teda koju; M mee tšiireʙ, sin̆nua siäl ootõllaᴢ mine kiiremini, sind oodatakse seal; Lu miä jo tuskõnin oottõjõᴢ, miä enepää en või ootõlla mul tuli oodates juba tusk (peale), enam ma ei või oodata; M oottõlin, väzütin silmäd oottõõza ootasin, väsitasin silmad oodates; J oottõõmin on nii itšäv tüü ootamine on nii tüütu (igav töö); J eb vält ootõll ei kärsi oodata; J oottõõ, meemme parvõᴢ oota, lähme koos!; Po elä ùottõõ, kõõz ämmä nõsõtaʙ (mõrsjat manitseti:) ära oota, millal ämm üles ajab!; Ku ono vihmaa ootella on vihma oodata; L uottõlõt tütärtä, a sünnüp sill poika ootad tütart, aga sünnib sul poeg; J kõvalt süält elä oottõ alõsuss kalgilt (kõvalt) südamelt ära oota halastust; ■ M naizikko oottõõb mennä moskovaasõõ, kultatubaretkalõõ isuta naine ootab mahasaamist.

ootõtt/ava M -õv J-Tsv., g. -avaa: -õvaa J fig. viimaseid aegu tiine (lehma kohta), lüpsma tulev стельная (о корове); M lehmä on jo ootõttava lehm on juba lüpsma tulemas; J veelko teill leh́met tšiire poikissa? – ühs on ootõttõv kas teil lehmad varsti poegivad? – Üks on lüpsma tulemas.

ootõt/tu (R-Eur. R-Lön. R-Reg.), g. -uu fig. oodatu (mõrsja kohta kasutatav metafoor rahvalauludes) ожидаемая, суженая-ряженая (метафорическое название невесты в народных песнях); lienee orja mile ootetussani (Lön. 186) rl. saab mulle ori mu oodatust (= mõrsjast).

oovoššiᴅ Lu Li pl. t. juurviljad, köögiviljad овощи; Lu tševväässä tšülvetää viĺjä ja isutõtaa oovoššiᴅ kevadel külvatakse vili ja istutatakse (~ külvatakse) juurviljad; Li kõig oovoššit saap panna isutaizõssi: i borkkõnõ i kapussa, lanttu kõiki köögivilju saab panna ruudiks: nii porgand(it) kui kapsas(t), kaalikat.

opan vt. opõnõ.

opea vt. õpõa.

opekun/a J-Tsv., g. -aa J eestkostja опекун.

operaatts/i Lu, g. -ii (kirurgiline) operatsioon операция; inemin meni bolnittsaa kurasõn nallõ, operaattsil inimene läks haiglasse noa alla, operatsioonile.

opettaa vt. õpõttaa.

opil/ka: -k J-Tsv., hrl. pl. -kaᴅ: -kõᴅ J saepuru опилок, опилки; opilk meni silmää sahajõᴢ saepuru läks saagides silma; viskoga opilkõd uhamoisõ visake saepuru teeaukudesse.

opišikka vt. objošikka.

opo ~ õpo K-Ahl. hepo (Lu Ku) obu Kr, g. ovoo: õvoo K hevoo Lu Ku 1. hobune, hobu лошадь, конь; K õpo kommab koominaza, mi se on õvoo peräzä? – retši on õvoo peräzä (Ahl. 107) rl. hobune tallab pahmast rehealuses, mis (see) on hobuse(l) taga? – Regi on hobuse(l) taga; Ku suurus suuhoo, meeli päähää, paha inimäin hevoo persiiᴢ kk. suurus (= hommikusöök) suhu, meel (= mõistus) pähe, halb inimene hobuse perse(s); 2. Kr mära кобыла. – Vt. ka opõnõ.

opokala Lu Li Ku linask линь; Ku opokala, peen kala, naglaa oma linask, väike kala, umbes naelane.

opoltšeń/ńa: -ń J-Tsv., g. -ńaa J maakaitsevägi (народное) ополчение.

oponee, oponõ vt. opõnõ.

opor/ka P J (M I) -k J-Tsv., hrl. pl. -kaᴅ P M I -kõᴅ J kott, pl. kotad опорок, опорки; J võtti jalgassa oporkaa ja viskaz üli kura piha võttis jalast kota ja viskas üle vasaku õla; M oporkaᴅ, need on van̆noilta lõikattu varrõd vällä, a need vanad mid jäätii saappagaa teräᴅ, neit kutsuttii oporkaᴅ kotad (koos pealsetega), need on: vanadelt (saabastelt on) lõigatud sääred ära, aga need vanad, mis jäid, saapapöiad, neid kutsuti kottadeks; J õli rikaᴢ, jäi köühessi, häülüb oporkoiᴢ oli rikas, (aga) jäi vaeseks, käib kottades; M tuli kot̆too niku jaamaa pasatskõi, oporkad jalgaᴢ tuli koju nagu Jamburgi pätt, kotad jalas; M tämä tuli tšepo-tšennättä, eb õõ i oporkoi jalgaza ta tuli lausa paljajalu, ei olnud (ei ole) kottasidki jalas.

oppiissa vt. õppiissa.

oppi-lahsi Ku õpilane ученик.

opravdań/ńa: -ń J-Tsv., g. -ńaa J õigustus оправдание; siä hoz migäss enelleez opravdańńaa levveᴅ sina leiad ikka enesele millestki õigus-tuse.

opreĺi vt. apreli.

opševkka vt. opšifka.

opševoittaa vt. opšivoittaa.

opšif/ka: -k J-Tsv. opševkka Lu, g. -kaa J (hoone) vooderdis обшивка; Lu opševkka; lavvall piäp koto lüüvvä vooderdis; laudadega tuleb maja (üle) lüüa.

opšifk-lau/ta: -t J-Tsv. voodrilaud обшивочная доска.

opšivoit/taa: -ta J-Tsv. opševoittaa (Lu), pr. -an: -õn J, imperf. -in J (hoonet) vooderdada обши/-вать, -ть; J oŋ ko ted́d́e oonõd opšivoitõttu kas teie hooned on vooderdatud?

optom Li J hulgi оптом; Li nootta-kala müütii optom noodakala müüdi hulgi.

optše/i (K), g. -i ühine; üldine общий, все- общий; a pühäpäiväd õlivad optšeiᴅ i pühäpäiviä piettii kõikkõa aga pühad olid ühised ja kõiki pühi peeti.

optši K üheskoos сообща, все вместе; praaznikat peettii optši pühad peeti üheskoos.

opõa vt. õpõa.

opõ/nõ K L M J I obõnõ ~ -ne J-Must. -n Kett. K L P Ke M Kõ Po Li J I (R U Ja-Len.) -in P S J opo/nõ K M (R Kõ-Len. V) -nee K-Ahl. õpõ/nõ Lu Li J -n Len. Lu Li J (Kett. Kõ Ra I) -inõ J õponõ ~ õbone J-Must. õponee K-Ahl. hepo/ine ~ -inᴀ ~ -in Ku -ne (Ku) obben ~ opan ~ uopan Kr О́пынъ K-reg.2 Li-reg.1 Оппана Tum. Г̧ евойнень Pal.2, g. opõ/zõõ K R U P M Kõ Ja I -zyõ L P -izõõ S J opozõõ K õpõzõõ Kett. Kõ Lu Li Ra J õpozõõ J õbose J-Must., pl. op̆põõᴢ ~ oppõõᴢ I 1. hobune лошадь, конь; K χlaarinn opõzii svätitattii floorusepäeval pühitseti hobuseid; I a oppõõᴢ nee tabunaa üüseissiɢ aga hobused, need (aetakse) ööseks hobusekarja; Lu õpõn nelläl jalkaa kompasuʙ, a inemin jo sõnalta vs. hobune komistab neljal jalal, aga inimene juba sõnalt; J kagrakaa saat tšiirep ovõiss etes ku dubinakaa vs. kaeraga saad hobust kiiremini edasi kui malakaga; J õli mitä opõzõll tuuvvõ rl. oli, mida hobusega tuua (= pruudil oli suur veimevakk); Lu siä nagraᴅ niku õpõn hirnuʙ sa naerad nagu hobune hirnub; Lu õpõn johzõp travalt i hüpältä hobune jookseb traavi ja galoppi; Lu õpõn aivassõõʙ hobune puristab; J opõin hörkisseep kõrviit hobune lingutab kõrvu; I rakõta opõnõ rakenda hobune; I kabjojõõ lüüäss potkovaᴅ, i opõnõ ravvotattuɢ kapjade alla (kapjadesse) lüüakse rauad ja hobune on rautatud; L opõziikaa ja jalkaizii hobus(t)ega ja jalgsi; K ajõli ovõssa juhtis hobust; K naiskuuma i meeskuuma issuvad opõzõlla naisvader ja meesvader istuvad vankril ~ reel (hobusel); Li kĺättšä opõn kronu hobune; Lu pilkko ~ pilkkonenä ~ pilkkopää õpõnõ lauk ~ laukpea hobune; I peegana, mussa, gneeda, valkõa, aahka ~ halli, harma opõnõ kirju, must, kõrb, valge, hall (vanadusest), hall (värvilt) hobune; J pero õbone (Must. 178) peru hobune; J lustia luuta obõnõ (Must. 175) head konti hobune; K tamm opõn märahobune; Lu neiz mettsiiz õli paĺĺo metts õpõzijõ neis metsades oli palju metshobuseid; P siällä bõlõ opõzõõ tie, siäll on jalkazii tšäütü seal pole hobusetee, seal on jalgsi käidud; J liivpõlto suvab opõizõõ sitta liivane põld vajab hobusesõnnikut; J opõizõõ kraappi hobusesuga, -hari; J opõizõõ nagl hobuse(raua)nael; J opõizõõ raut ~ M opõzõõ jalkarauta hobuseraud; J opõizõõ vargõᴢ hobusevaras; 2. pl. (teat. käterätikukirja nimetus название опр. узора полотенца); ■ Lu opõzõõ pää suur pikergune pea (inimesel); I opõzõ putka (Len. 285) naat; J opõizõõ mato hobukaan; J metts opõizõll om pitšät kõrvõᴅ eeslil on pikad kõrvad; Kr metsa uopan kaamel. – Vt. ka jaati-, kazvo-, metts-, nahka-, pero-, ratts-, ruun-, tamma-. – Vt. ka opo.

opõzõõ-rauta M õpõzõõ-rauta Lu õboserauta J-Must. hobuseraud подкова; Lu õpõzõõ-rautoiz lüvvää naglaᴅ, õpõzõõ-naglaᴅ hobuseraudadesse lüüakse naelad, hobuse(raua)naelad.

opõzõõ-ublikaᴢ M hobuoblikas конский щавель; opõzõõ-ublikkaa varsi on aivoo üvä süätavvissa hobuoblika vars on väga hea kõhulahtisuse vastu.

opõzõõvargaᴢ M opõzvargaᴢ Kõ opõizõvargõᴢ (J-Tsv.) hobusevaras конокрад; M opõzõõvargaᴢ, enäp mustalaizõd vargassivad opõzii hobusevaras, enamasti mustlased varastasid hobuseid; J mehed on armõttomassi lüütü opõizõvargõss mehed on armutult peksnud hobusevarast.

oranževõ/i Li, g. -i oranž оранжевый.

oraᴢ vt. õraᴢ.

orava vt. õrava.

orel/i J-Tsv., g. -ii orel орга́н; õõtko kuullu, ku soomõõ tšerikkoz orelia pillitetä kas oled kuulnud, kuidas soome kirikus mängitakse orelit.

orgoza I adv. all, maas внизу, на земле (наречие в форме ин-а от orko); a orgoza siinä pittääᴢ rihmaa štop tämä eb laŋkõisiɢ maalõ, a too tappauʙ kuhjaa päält aga all, siin hoitakse köit, et ta (kuhjategija) ei kukuks maha, aga muidu saab surma kuhja otsast (kukkudes).

ori Ränk I, g. orii: or̆r/ii ~ -ee I täkk жеребец; I niin i veteli ori näitä nii täkk vedaski neid; I końuhad umalaza mak̆kaavad or̆ria bõõ tallipoisid (on) purjus, magavad, täkku pole; I peremeez müüsi or̆ree peremees müüs täku. – Vt. ka oro, oroi, oroin.

ori-marja Lu kibuvitsamari; kibuvits шиповник (ягода и кустарник). – Vt. ka orjamarja.

orj/a K-Ahl. R-Eur. R-Lön. Lu J (K-Al. K-Salm.1 P) -õ J, g. -aa K-Al. K-Salm.1 R-Eur. Lu J ori раб, рабыня; Lu piti õlla tõizõõ mehee orjana tuli olla teise mehe ori (orjaks); J õlin orjõ vellelee, karjušši kalõrvolõõ rl. olin ori vennale, karjus Kalervole; J orjaa suukko suuruzõttõ, leipä tšäümättä tšättee rl. orja suuke suuruseta (= hommikueineta), leib kätte tulemata. – Vt. ka orjo.

orjamarja K Lu Ra 1. Lu Ra kibuvitsamari; kibuvits шиповник (ягода и кустарник); 2. K põldmurakas ежевика. – Vt. ka ori-marja.

orjamarjappuu Kett. L Ra kibuvitsapõõsas шиповник (кустарник).

orja/ta Lu, pr. -an Lu, imperf. -zin Lu orjata быть рабом, делать рабскую работу; orjaa orjata piti ori pidi orjama.

orj/o Ra, g. -oo Ra dem. ori, orjake раб; õssi orjolt õpõzõõ rl. ostis orja(kese)lt hobuse. – Vt. ka orja.

orju/õ J (Kõ-Len.), g. -õõ J -võõ (Kõ) orjus, orjapõli рабство, неволя; miä õppizin orjuõõᴢ rl. ma õppisin orjapõlves.

orjõ vt. orja.

orkest/ra: -r J-Tsv., g. -raa J orkester оркестр.

orko Kett. K L P M Kõ J I Kl õrko (K-Ahl.), g. orgoo K L J I 1. org долина; P õli enne vanall aikaa med́d́ie tšüläzä pienez orgoza ühs mokomain paikka, kuhõ ain iezepii lehmäd da lampaad vajozivad da uppozivaᴅ enne, vanal ajal, oli meie külas väikeses orus üks selline koht, kuhu varem lehmad ja lambad ikka vajusid ja uppusid; K bõlõ nurmõlla sitä tšiveätä, kuza emäz eb issunnu rl. pole nurmel seda kivi, kus su ema ei (= poleks) istunud; P johsi orkua müö, nävä takaa jooksis piki orgu, nemad taga; 2. madalal alal paiknevad vadja külad ja nende ümbruskond, eeskätt Mati küla kant окрестности водских деревень на низких землях, главным образом деревни Маттия; K sinne orgoo poolõõ sinna Mati küla kanti; M räättäläss algab orko Räätäläst algab o. (= vadja ala, kuhu kuuluvad Mati, Kõrvõttula, Savvokkala, Velikkä jne. külad); 3. mäeveer, nõlvak, nõlv склон горы, косогор; J pojod mennää alaz orkua poisid lähevad nõlvakust alla. – Vt. ka alaz-. – Vt. ka orku.

orkolai/n P M, g. -zõõ 1. (madalal alal paiknevate vadja külade elanik, eeskätt Mati ja selle lähikülade vadjalane житель водских деревень, расположенных на низких землях, главным образом деревни Маттия и её окрестностей); P matitšüläzä, jarvigotšüläzä, siεllä õlivad orkolaizõᴅ Mati külas, Jarvikoiš-tšüläs, seal olid (= elasid) o-d; M orkolaizõd on kõhtšiloištšül̆läässaa mennä. siz jo soikkolaizõᴅ o-d on Koskise külani; siis on juba soikkolased (= algab Soikkola isurite ala); 2. P (Jõgõperä kandi vadjalane житель деревни Краколье и её окрестностей).

orkomätši J-Must. mäeveer, nõlvak, nõlv склон горы, косогор (orig.: jyrkänne, poukama).

orkoo Kett. M Kõ I alla, maha вниз, наземь (наречие в форме илл-а от orko); I juutti ovõssa müllüü plotinassa, kussa vesi laskõub orkoo jootis hobust veskipaisust, kust vesi langeb alla; Kett. eb mee kurkuss orkoo ei lähe kurgust alla; I kase sotina nõizõb üleeᴢ ku umala, a kase mesi jääb orkoo see kärg tõuseb üles (= pinnale) nagu humal, aga see mesi jääb alla; ■ M voos vuuvvõlta nõõp painamaa orkoo aasta-aastalt läheb tervis viletsamaks. – Vt. ka alaz-.

orku Kr: kalla orku mäejalam. – Vt. ka orko.

orl/a K-Ahl. oŕola M, g. -aa kotkas орёл.

oro J (Ra), g. oroo Ra = ori; J süütin izää orojõ rl. söötsin isa täkke; Ra ohto on väärii vakoi noorõõ oroo tšünnükill vs. küllalt on kõveraid vagusid noore täku künnis.

oro/i Ra, g. -i dem. täkuke жеребчик; oroi joχsi, matka joutu rl. täkuke jooksis, tee edenes.

oroi/n J, g. -zõõ J = oroi; isä sõimõlta oroizõõ rl. isa (annab) sõimelt täkukese.

oŕola vt. orla.

ortošši-vene J kaluripaat, kalastusvene рыбацкая лодка.

osato vt. õsatoo.

osered Kr järv озеро.

osl/a Ränk I, g. -aa I luisk, kõvasi оселок; I kõõs einää mennäs lüümää too võõttii [= võtõttii] osla vikahtõta luizgataɢ kui minnakse heina niitma, siis võetakse (võeti) luisk (kaasa, et) vikatit luisata; I luiskaaʙ vikahtõõ oslalla, sis paaʙ osla tuppii luiskab vikati luisuga (teravaks), siis paneb (luisu) luisutaskusse.

oslatuppi I luisutasku футляр, кармашек для оселка; oslatupiᴅ tohossa tehtü, pletitüᴅ luisutaskud (on) tohust tehtud, punutud.

osmalainõ vt. ozmalainõ.

osmaloinõ vt. ozmaloinõ.

osmuška I ośmuš/k J-Tsv. vośmuška L, g. -kaa J kaheksandik (naela) одна восьмая (фунта), восьмушка, диал. осьмушка; L mittaak millõõ ühsi vośmuškaa vareńńaa kaalu mulle üks kaheksandik (naela) keedist; J mee õsa ühs ośmušk tubakkaa mine osta üks kaheksandik (naela) tubakat; I kahõsaa osmuškaa kaheksa kaheksandikku (= nael).

osmuškatubakka I (kaheksandiku naela kaupa müüdav) kaalutubakas весовой табак, осьмушковый (продаваемый по осьмушкам) табак; annaɢ millõõ osmuškatubakkaa, mahorkaa. osmuškatubakka on mahorka anna mulle kaalutubakat, mahorkat. Kaalutubakas on mahorka.

osmut vt. ozmuᴅ.

osok/ka Lu I-Len., g. -aa tarn осока; Lu osokka roho on soos, pittšä roho tarn on (= kasvab) soos, pikk rohi.

ośolka vt. luiska-.

ossaa vt. õssaa.

ost/afka Kett. (K-Ahl.) -ofka M-Set. -ohfka J, g. -afkaa: -avgaa (K) eru отставка; K lassettii siis ostavgale (Ahl. 110) lasti siis erru; J meil tahotaa vanalõ jažgalõ, õvõss kutsuttii jaška, ostohfka antaa meil tahetakse vana Jaška – hobust kutsuti Jaška – erru lasta.

osta/fko J-Must., g. -fkoo = ostafka; i tuli tälle ostafko ja väĺĺää lastii (Must. 144) ja tuli talle (kätte) errulaskmisaeg ja (ta) lasti (sõjaväest) lahti.

ostatk/a: -õ J-Tsv., g. -aa J (üle)jääk остаток; paĺĺo-ko jäi ostatka rahoiss kui palju jäi raha järele?

ostofka, ostohfka vt. ostafka.

ostoš/ši¹ (M), hrl. pl. -iᴅ M vene saapad, kõnek. kalavinskid, murd. astaskid (heledast juhtnahast pika säärega meestesaapad), диал. осташи (высокие юфтевые мужские сапоги, делали их сапожники Осташкова Тверской губернии); ostošiᴅ, kõig õlti nahkõzõᴅ saappagaᴅ, a miheleep kutsuttii ostošiᴅ. toĺki mehiläillä õltii ostošiᴅ vene saapad, kõik olid nahksaapad, aga millegipärast kutsuti (neid) kalavinskid (astaskid). Ainult meestel olid vene saapad.

ostoš/ši² (J), g. -ii ülesostja скупщик; ostošit tahtovad vihtoi tooᴢ̌, mineekaa tšülpiiväᴅ üles-ostjad tahavad ka vihtu, millega vihtlevad.

ostrog/a: Острога Tum. vangla острог, тюрьма.

osud/a M Kõ, g. -aa sõnumine; kaetamine, kaetus; kaetis заговаривание; порча; осуд; M osudaa pellättii sõnumist kardeti; M lahs tuli läsimää osudassa laps jäi sõnumisest haigeks; M nõita lugõp soolaasõõ osudaa nõid loeb soola peale kaetise vastu; Kõ lugõttii soolõi, kui õli osuda; soolad jõi, kump õli läsivä loeti soola peale (nõiasõnu), kui oli kaetis; soola (= soolvett) jõi (see), kes oli haige (= kaetatud).

ošip/ka M Lu (Ku) -kõ ~ -k J-Tsv., g. -kaa J viga, eksimus; eksitus ошибка, проступок; ошибочность; J tšen mittäit ep tee, selle kõnsait ep tuõ ošipkoit kes midagi ei tee, see ei eksi kunagi (sel ei tule kunagi eksimusi); Ku ošipkallᴀ ko olliisit saad loohee külḱee, vot sill olliiz ollut smeela kui oleksid eksikombel (eksituse läbi) saanud kuuli külge, vaat (see) oleks olnud sul julgus.

ošš/ofka Ra (Salm.2) -ofk Ra -afka J-Must., g. -ofkaa (vadja naise peakatte tikitud) otsik (расшитый) передок (водского женского голов-ного убора); Ra a loball se õli oššofka aga otsmikul, see oli otsik; Ra oššofka se õli kõik kukkoikaa pilutõttu što se õli loball otsik, see oli kõik kukemustriga tikitud, (sellepärast) et see oli otsmikul.

ozmalai/nõ (R-Reg.) osmalainõ (R-Eur.), g. -zõõ = ozmulainõ.

ozmaloi/nõ: osmaloinõ (R-Lön.), g. -zõõ = ozmulainõ; onot osmaloisellani (Lön. 708) rl. onud mu kallikesel.

ozmu/ᴅ: -t K-Ahl. (K-Salm.1 R-Reg.) osmut R-Lön. (R-Eur.), g. -u 1. kullake, kallike (peigmehe või pruudi hellitusnimi rahvalauludes) мил/ый, -ая, желанн/ый, -ая, сужен/ый-ряжен/ый, -ая (ласковое обращение к жениху или невесте в народных песнях); R elä noiza maalle marjuoni, satulalta saaruoni, opezelta ozmuoni (Reg. 27) rl. ära tule maha, mu marjuke, sadulast (alla), mu kallike, hobuse seljast, mu kullake; K einä-müttü on elteepi, kagra-kappa on kalĺiipi, minä ozmut ootavapi (Ahl. 102) rl. heinatuust on armsam, kaerakapp on kallim, mina, kullake (= mõrsja), odavam; 2. hea добротный; K ohto meillä tšüssä mettä, ohto ozmutta õlutta (Salm.1 773) rl. meil on rohkesti valmit mett, rohkesti head õlut.

ozmulai/nõ P-Al., g. -zõõ kullake, kallike (peigmehe või pruudi hellitusnimi rahvalauludes) мил/ый, -ая, желанн/ый, -ая, сужен/ый- ряжен/ый, -ая (ласковое обращение к жениху или невесте в народных песнях); aika marjani makaamaa, ozmulainõ ookaamaa (Al. 47) rl. aeg, mu mari, magama (minna), kullake, puhkama (minna). – Vt. ka ozmalainõ, ozmaloinõ, ozmuᴅ.

ozopaikka vt. asopaikka.

ozra vt. õzra.

ozrik/kõ J-Must., g. -õõ odrakarask лепёшка из ячменной муки (orig.: rieska). – Vt. ka õzrikko.

ožža vt. õźźa.

otav/a¹ Kett. K-Ahl. õtava Lu J, g. -aa Suur Vanker (tähtkuju) Большая Медведица (созвездие); J ep hooli kuunõlla kukkoa, vahtia päivää valõtikkoa, võttaa merkkiä õtavõss rl. pole vaja kuulata kukke (= hommikust kukelaulu), vahtida päeva koidikut, võtta märki Suurest Vankrist (= määrata aega Suure Vankri järgi).

otav/a² M, g. -aa nälkjas слизень; otava on obahkoiza nälkjas on seentel.

otistava J: lad́d́a tšiutto, sõrmii õttsiissaa ihanaᴅ; sitä kutsuttii otistava tšiutto; kui ženiχ tuli võttamaa, se tšiutto pantii noorikalõõ päälee lai särk, varrukad sõrmeotsteni, seda kutsuti o. särk; kui peigmees tuli pruuti ära viima (pruuti võtma), (siis) pandi see särk pruudile selga.

oto·ot J-Tsv. interj. oot-oot (hoiatuse v. ähvardusena) ну-ка (погоди)!; oto·ot, kül siä veel saat parguu oot-oot, küll sa veel saad keretäie!

otpusk/a Lu, g. -aa Lu (ameti)puhkus отпуск; felšeri õli mennü otpuskaa velsker oli läinud puhkusele.

otrub/i J-Tsv., hrl. pl. -iᴅ J klii, pl. kliid отруби; siglo javod de otrubid vee sigalõõ sõelu jahu ja vii kliid seale.

otsakiiro vt. õttsakiiro.

otsimus vt. õttsimuᴢ.

otsittajainõ vt. õtsittajainõ.

otsuuᴢ vt. õtsuᴢ.

ot́še vt. ottše.

otšestv/a Po, g. -aa isanimi отчество; ženiχa tšüzüb imeltä i otšestvalta, anna millõ minnuu tila peigmees palub (küsib) ees- ja isanime järgi: anna mulle minu koht (= koht laua taga).

otši-našõ L = ottši; otši-našõ lukõassa loetakse meieisapalvet.

ottaa vt. võttaa.

ottoilla: päivä on ottoilla päike on loojumas.

ottsa vt. õttsa.

ottše Ra J-Tsv. ot́še Ku, g. otšee Ra = ottši; J lugõ ottše naš de issuu süümä loe issameie ja istu sööma.

ottši J (Ra), g. otšii meieisapalve, issameie отче наш (молитва); Ra lugõttii ottšia loeti meie-isapalvet; J ühesää kõrtaa ottši lugõb baabuška üheksa korda loeb vanaema issameiet. – Vt. ka otši-našõ, ottše.

otu/ᴢ P J õtus J-Must. О́тусъ K-reg.2 Отуксъ Ii-reg.1 Оту́сь ~ Отуксь Pal.2 Отусъ Tum., g. -hsõõ 1. metsloom (hrl. hunt) зверь (об. волк); P ja mettsä otuhsõllõõ kaluta õmaz luud nuorõd nõdrukkõizõᴅ ja metsloomale (viid) närida oma noored painduvad luud; 2. J metsaline, metslane дикарь (о человеке).

ot́vortk/a: -õ J-Tsv., g. -aa kruvikeeraja отвёрт-ка.

oudek/ki Li Ra oudokki (Li) ovdokki M, g. -ii Ra ovdokii M eudokiapäev (1. III) Евдокиин день; Ra oudekki on minuu nimipäiv eudokia-päev on minu nimepäev; Li oudokkin lassaa kuuma tšivi merree eudokiapäeval lastakse kuum kivi merre; M ovdokii päivänn tööt ep tehtü eudokiapäeval tööd ei tehtud. – Vt. ka evdakkeja, jevdokki, oodokei.

ovos-tabuni (K-Ahl.) hobusekari табун лошадей; se noorikko tetši ihse enesä ovos-tabunihsi i omasa mehee tabušnikahsi (Ahl. 119) see noorik moondas (tegi ise)enese hobusekarjaks ja oma mehe hobusekarjuseks.

ovõzmeeᴢ J õvõzmiiᴢ Lu 1. hobusekarjus табунщик; J ved́ ette pannõ karjušillõ, heittäne ovõzmehelee, ettäko laatinõ lampurillõ rl. teie ju vist ei pane (mind) karjusele (mehele), vist ei heida hobusekarjusele ega vist valmista lamburile; 2. ratsaväelane кавалерист; Lu tämä õli sõtamehenn õvõzmiiᴢ ta oli sõjamehena ratsaväelane.

p- vt. ka b-.

paadakka vt. paatakka.

paadatš/i K-Ahl., g. -ii langenud naine падшая (женщина).

paad/ra P M Kõ -ara M, g. -raa M raju, torm буря, шторм; диал. па́дера; M paadra on suuri tuuli, kumpa metsää puut tšäänäb juurina·a raju on suur tuul, mis kisub metsapuud juurtega (maast); P ku tuuli nii kõvassi nõizõʙ, siz juõllass paadra kui tuul paisub väga tugevaks, siis öeldakse torm; ■ M minuu naapuri on aivoo sõittõlikko, suv̆vaap tarttua kõikkiisõõ niku nättšiäᴢ, semperäss pantii tällee sõima paadra minu naaber on väga riiakas, armastab kõigisse kinni hakata nagu takjas, seepärast pandi talle sõimunimi p.

paadžgõt vt. patškata.

pa·agana·a vt. pagana.

paagõlk/a: -õ J-Tsv., g. -aa nöörike, paelake шнурок. – Vt. ka pagla.

paaha vt. paha.

paah/tua M Li, pr. -uʙ Li -tuʙ M, imperf. -tu Li 1. kõrbeda пригор/ать, -еть; Li ühtäpäätä piäp pliitaa päällä segottaa rookaa, a too paa-

hup põhjaa kogu aeg (ühtesoodu) peab pliidi peal toitu segama, muidu kõrbeb põhja; Li suppi, see ep paahu, a vot rooppa vai siäl mitä on jämmiäᴅ, tarttuvat tšiin põhjaa, paahtuvaᴅ supp, see ei kõrbe (põhja), aga vaat puder või mis seal on paksud (toidud), (need) jäävad põhja kinni, kõrbevad (põhja); 2. hüübida (vere kohta) запе/каться, -чься (о крови); M veri on paahtunnu veri on hüübinud. – Vt. ka paattussa, pallõhtua, palõhtua.

paaht/uussa: -uss J-Tsv., pr. -uuʙ J, imperf. -uuzi: -u J = paahtua; 1. kuss le tuõp paahtunnuu haisu kuskilt tuleb kõrbehaisu (kõrbenu hais); 2. veri paahtuuʙ veri hüübib; paahtunnu veri hüübinud veri.

paahval/õ M, g. -õõ M hoopleja, kiidukukk бахвал, хвастун; meill õli üφs hukko mokom paahvalõ meil oli üks taat niisugune kiidukukk.

paak/ka: -kõ J-Tsv., g. -aa paak бак (большой сосуд); paakkõ ratta rummu võd́d́õttõ paak (= paagitäis) rattarummu määret (= vankrimääret).

paal/atška P -õtška (J) palatška Al. P, g. -atškaa: -õtškaa J 1. sulepea ручка (для письма); J vańkkõ võtti peremmehee kaapissõ tšernilaa, paalõtškaa, roossõunnõõ perokaa Vanka võttis peremehe kapist tindi, sulepea roostetanud sulega; 2. Al. kartong, paber картон, бумага.

paalik/ka K P M Kõ Lu Li Ra J-Must. I (Kett.) -k J-Tsv., g. -aa Kõ Lu Li J 1. (pesu)kurikas; (vaali)kurikas пральный валёк, колотушка, диал. палица; катальный валёк; M kaŋkaizia sõp̆põita vartõ õli paalikka linase pesu (pesemise) jaoks oli kurikas; P sõpõja uhotaa rannalla, jõgõlla paalikaakaa pesu pestakse (jõe)-rannal, jões kurikaga; J plaizgip paalikõll uh-

toa kolgib kurikaga pesu pesta; Ra rullõttii pesu rullõ paalikaakaa rulliti pesu vaalikurikaga; Lu rullu paalikal õlivad ampaaᴅ vaalikurikal olid hambad; M uhtoma paalikka pesukurikas; 2. (tamp)nui, tamp, tambits трамбовка, чекмарь; Li meemmä tänävä räimimää riigaamaata iĺi koominaa-maata, teh́h́ää paalikad i paalikkojeekaa räimitää läheme täna rehe(toa) põrandat või rehealuse põrandat (siledaks) tampima, tehakse nuiad ja nuiadega tambitakse. – Vt. ka padja-, rulla-, sõpa-, uhtoma-, veto-, vätši-.

paalko vt. palko.

paalu/ba Lu -ʙ J-Tsv. baalba Lu, g. -baa J baal-baa Lu (laeva)tekk, -lagi палуба; J alusõ roomi jo on täünö alkoa, nüt lastõta jo paalubõllõ laeva trümm on juba puid täis, nüüd lastitakse juba tekile.

paam/etnikka Ku -etnikk J-Tsv. -ätnikka J, g. -etnikaa ~ -ätnikaa J mälestusmärk, -sammas памятник; Ku kreepost́śiz olt́śii ent́śizet paametnikaᴅ kindluses olid endised mälestusmärgid.

paameto/i J-Tsv., g. -i J adj. mälutu (ilma mäluta) беспамятный; niku paametoi: mittäit eb mäleht nagu mälutu: midagi ei mäleta.

paamet/ti K-Ahl. J-Tsv. paaḿatti I, g. -ii J paaḿatii I 1. mälu память; J piä paamettiᴢ, mitä sillõõ kõrt on jutõltu pea meeles, mida sulle kord on öeldud; 2. mõistus разум; J pikkõrain lahs de nii suur paametti pääᴢ väike laps ja nii suur mõistus peas.

paap/a: -õ J-Tsv., g. -aa paavst папа; rimski paapõ Rooma paavst.

paap/pa J-Must., g. -aa puder каша.

paari vt. pari.

paari/a J-Tsv., pr. -n J, imperf. -zin J (midagi) paari (paarina kokku) panna соедин/ять, -ить попарно; paari va kahzii ühtee pane aga kahekaupa kokku paari.

paarii/n J-Tsv., g. -zõõ J (millegi) paariline парный (один из двух); ehaŋ kase saappõg õõ kazelõõ paariin ei see saabas ole sellele (teisele) paariline.

paariinnaa J-Tsv. paariti в паре (рядом друг с другом); pulmõnikat tulla tšerikoss paariinnaa pulmalised tulevad kirikust paariti.

paariittaa J-Tsv. = parittaa; lugõ paariittaa, tšiirep jovvuʙ loe paarikaupa, jõuab kiiremini.

paarinnaa J = paariinnaa.

paariskunta vt. pariskunta.

paarit/taa¹ (J), pr. -an, imperf. -in peksta пороть, вы-; jõka näteli paaritõttii surmaassaa, no tämä ain tuli eloosõõ iga nädal peksti (pool)surnuks, aga tema ärkas ikka ellu.

paarittaa² vt. parittaa.

paar/ma K-Ahl. J Ku -õm J-Tsv., g. -maa ~ -ma ~ -õma J = paarmaᴢ; J kui tšezäll va vari päiv, nii ilmussa paarmaᴅ niipea kui suvel on palav päev, nii ilmuvad parmud; J varill päivää on nii paĺĺo paarmait kuumal päeval on nii palju parme.

paarm/aᴢ K P M Kõ Lu Li Ra -as K-Ahl. M-Set. -õᴢ Lu, g. -aa M parm слепень, овод; M paar-maad opõzia süüvväᴢ, õllas sor̆rõaᴅ parmud söövad (= hammustavad) hobuseid, on suured; M täm pani menemää niku paarmaat süvväᴢ ta pani minema, nagu parmud oleksid söönud (parmud söövad); Lu paarmas pinizeʙ parm piniseb. – Vt. ka harmaa-, kokka-, sõkkaa-.

paar/ńa Lu Li J -ńja Li -nja Ränk parna (I-Len.), g. -ńaa ~ -ńa J kesa, kesamaa; sööt пар, земля под паром; пустошь; L meil eb õõ mokomaa sarkaa kumpaa sais jättää paarńassi meil ei ole sellist põldu, mida saaks jätta kesaks; Li paarńalõ veitetää valloa kesale veetakse sõnnikut; I esimeine nurmi on parnas (Len. 285) esimene põld on söötis.

paar/ńaᴢ: -ńas K-Ahl. -nas Ränk -njaᴢ Li, g. -ńaa: -njaa Li = paarńa.

paarń/o P M, g. -oo: -uo P = paarńa; P paarńuolõ tehtii sütšüzün rüiᴢ kesale tehti sügisel rukis (maha); P üφs põlto õli paarńuo all üks põld oli kesas (kesa all); M paarńoosõõ väittääz valo kesale veetakse sõnnik. – Vt. ka rüis-.

paar/ńu (M) -nju Ränk, g. -ńuu = paarńa.

paarńumaa M = paarńunurmi; paarńumaa, se on jätettü maa ookamaa, täm ookaaʙ, siis sinne tšülvääz rüiᴢ kesamaa, see (tähendab, et) maa on jäetud puhkama. Ta puhkab, siis sinna külvatakse rukis.

paarńunurmi M kesapõld поле под паром; paarńunurmi üh̆hee vuuvvõõ ookaaʙ, siis taas tšüntääᴢ kesapõld puhkab ühe aasta, siis taas küntakse.

paarńupõlto M = paarńunurmi.

paa/ru K-Ahl. L P Ja-Len. Lu J-Tsv. -r ~ baar J-Tsv., g. -ruu Lu J 1. aur пар; Lu muna tšugunikka tšihuʙ, tuõp paaru kartulipada keeb, tuleb auru; J paaruss menti akkunõd märjessi aurust läksid aknad higiseks (märjaks); P mašina tšäüp paaruukaa masin töötab (käib) auruga; J laut zavodasõ tooti uus paaru kattil lauavabrikusse toodi uus aurukatel; Lu paaru baakk aurupaak; 2. leil пар (в бане); Lu tänävä om makkõa paaru täna on (saunas) magus leil; Lu karkõa paaru vingune leil; J paar bań ~ baar bań (sauna astudes öeldakse:) hüva leili!

paar/ua J-Tsv., pr. -uʙ J, imperf. -u aurata испа-

р/яться, -иться; vesi kattilõz jo paaruʙ, para·iko nõizõp tšihuma vesi katlas juba aurab, kohe hakkab keema. – Vt. ka paaruta, paaruussa.

paarukattila ~ paaru-kattila Lu aurukatel паровой котёл; laivaz on paarukattila, sitä lämmittävät katšegaaraᴅ laevas on aurukatel, seda kütavad kütjad; paaru-kattilaa lämmitettii enne algookaa i süeekaa aurukatelt köeti varem puudega ja söega.

paaru-laiva Lu = parahoda.

paaru-müllü J auruveski паровая мельница.

paarusno/i Lu, g. -i purje- парусный; paarusnoi soimaᴅ purjesumplaevad.

paaru/ta (K-Ahl.), pr. -aʙ, 1. p. -an K-Ahl., imperf. -zi = paarua.

paarut/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J aurutada парить, пропаривать.

paarut/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn J, imperf. -tõlin J frekv. ← paaruttaa.

paaru/ussa: -ss J-Tsv., pr. -uʙ J, imperf. -uzi = paarua.

paarõm vt. paarma.

paa/sa¹ M, g. -zaa hapupiima põhi (ilma koorekihita hapupiim) простокваша (без верхнего слоя сметаны); tuõp kõva i see jäm̆miä läntü piimä, siᴢ võttaaᴢ üle vällää, a sis see paasa, se läntü lõhgatas kanni nellätessee i sis pannaᴢ ahjoo tuleb kõva ja paks hapupiim, siis võetakse hapukoor (pealt) ära, aga siis see (hapu-piima) põhi, see (järelejäänud) hapupiim lõigatakse niimoodi neljaks (osaks) ja siis pannakse ahju.

paasa² Ränk = paasi².

paasauli Kr ilmlik [?] светский [?].

paash, paasha vt. pasha.

paa/si¹ K P Pi Ke Lu J vdjI Ku (Kett. R-Lön. M) -zi M-Set., g. -õõ K-Al. J -yõ P J -jan ~ -jen R-Lön. -hõõ Pi Ke -nõõ Ke paas, pae-

kivi плитняк; J fundamenttii panna paasia, kirpittsa ja tšiviä vundamenti pannakse paekive, telliskive ja (maa)kive; P õli lad́d́a suur paasi oli lai suur paekivi; P põhjaz on paasi põhjas on paas; J esimeiss kõrta näim paasi autoi litši narvaa esimest korda nägin paemurde (paeauke) Narva lähedal. – Vt. ka paasitšivi.

paa/si² Li, g. -zii vara (seinapalgi alumisse poolde tehtav õnar, süvend) паз; siis tehtii sinne paasi erätsille, sinneppoolõ, kuhõ panti raama, akkuna raama siis tehti sinna vara (= süvend) väljapoole, sinnapoole, kuhu pandi raam, aknaraam. – Vt. ka paasa², paasu.

paasi-au/ta: -t J-Tsv. paemurd плитоломня.

paasikko vt. paazikko.

paasimätši J paasi-mätši P paene mägi плитняковая гора; J kabrioz õli paasimätši Koporjes oli paene mägi.

paasi/nõ Ra I, g. -zõõ paene, pae(kivi)st плитняковый, из плитняка; Ra paasinõ maa pae-kivist põrand; I paasinõ rissi paekivist rist. – Vt. ka paasizikko, paazikaᴢ, paazikko.

paasipala M pae(kivi)tükk кусок плитняка.

paasipõrmanta Kõ-Ränk = paasipõrmato.

paasipõrmata M 1. paekivipõrand плитняковый пол; 2. paene pinnas плитняковая почва.

paasipõrmato Kõ paekivipõrand плитняковый пол.

paasiseinä Ku paekivist sein плитняковая стена; kreepost́śis paasiseiniiz olt́śii reŋkaaᴅ kindluses paekiviseintes olid rõngad.

paasizik/ko M, g. -oo paene плитняковый; kattiloistšüläz on maa paasizikko, siällä on paĺĺo paasia Kattila külas on maa paene, seal on palju paasi. – Vt. ka paasinõ, paazikaᴢ, paazikko.

paasitšivi Lu paasi-tšivi P J-Tsv. paekivi плитняк; P tehtii iestää fundamentti paasi-tšivessä tehti kõigepealt vundament paekivist; J narvaa kreepost́i on tehtü paasi-tšivess Narva kindlus on ehitatud (tehtud) paekivist; Lu veitimmä paasitšiviä petterii vedasime paekive Peterburi. – Vt. ka paasi¹.

paaska vt. paska².

paasku vt. pasku.

paass vt. spaassa.

paas/sa: -sõ J -s J-Tsv., g. -aa J 1. lihavõtted пасха; paass tuõp pääle, a meill i liha haisua-tši bõõ taloᴢ lihavõtted tulevad peale, aga meil pole liha haisugi majas; 2. suvisted, nelipühad троица; piäb olutt keittää, paassõ tuõʙ peab õlut pruulima, nelipühad tulevad.

paassu/assa [sic!] P, pr. -an P, imperf. -zin P paastuda поститься; miä paassuan, miä artši- süömiziä en süö ma paastun, ma paastuväliseid toite ei söö; miä algan paassuassa ma hakkan paastuma. – Vt. ka paastoossa.

paast/a Lu, g. -aa Lu paaspäev (1. VIII) спасов день, спас.

paastari, paasteri vt. paastõri.

paast/o K Lu Li Ra, g. -oo Li 1. paast пост; Lu pühäpanekissa algap paasto, eb võinu süüvvä arkia p-st algab paast, (enam) ei võinud süüa paastuvälist toitu; K lazarii päivä õli tšerikkopäivä, siz õli paasto, pühä laatsarusepäev oli kirikupüha, siis oli paast; 2. paaspäev (1. VIII) спасов день, спас; Ra omenaa esimein kõrt algõttii süüve paastonn õuna hakati esimest korda sööma paaspäeval; Li paastonn mentii parraat pääzgoᴅ paaspäeval lahkusid (läksid) kõige paremad pääsukesed; Lu paastonn mennää parraad maod mahhaa paaspäeval lähevad kõige paremad maod maa sisse. – Vt. ka omena-. – Vt. ka spaassa.

paastoo/ssa Lu, pr. -n Lu, imperf. -zin Lu = paassuassa; miä meen ripil, millõ piäp paastoossa ma lähen armulauale, ma pean paastuma.

paast/õri M Lu Li J -eri Li -ori Ra -ari J pastõri Lu-Len., g. -õrii M Lu (karjase) abiline, abikarjus подпасок (в помощь пастуху); Lu ku on suur karja, karjuššil on paastõri kui on suur kari, (siis) on karjasel abiline; J liika om peem pojukkõin, taita ep kelpaa karjušii paastõrissi on liiga väike poisike, vist ei kõlba karjase abiliseks; Lu paastõri õli końušnikaa apinikka abikarjus oli hobusekarjuse abiline; Li ku meil końušnikka palkõttii i paastõri tooš palkõttii, siz maarjaassaa tšäütii końušnikka i paastõri üüttää i päivittää, a maarjassa nõisi tšäümää üüttää końušnikka i eittsenikka talossa, tšell õli õpõn, päivittää tšäi paastõri kui meil hobusekarjus palgati ja abikarjus ka palgati, siis maarjapäevani käisid hobusekarjus ja abikarjus öösiti ja päeviti, aga maarjapäevast hakkas käima öösiti hobusekarjus ja õitsiline talust, kus (kel) oli hobune, päeviti käis abikarjus.

paa/su Lu (J-Tsv.), g. -zuu 1. vara (seinapalgi alumisse poolde tehtav õnar) паз; Lu paasu teh́h́ää tširveekaa vara tehakse kirvega; J sammõlõd rippuvõt seinää paazuiss samblad ripuvad seina varadest; 2. saum, saamas (vahe kahe paadi- v. laevalaia serva vahel) развод (между обшивными досками лодки или судна); Lu paasu onõ laitojõõ väli saum on laidade vahe. – Vt. ka paasa², paasi².

paasugõ, paasuha vt. paazuha.

paasõm vt. paazma.

paazi vt. paasi¹.

paazik/aᴢ: -õᴢ J-Tsv., g. -kaa = paasizikko.

paa/zikko Kett. M -sikko K-Ahl. = paasizikko; M paazikko maa paene maa.

paaz/ma M (U J) -m ~ -õm ~ paasõm J-Tsv., g. -maa ~ paasõmaa J 1. pasmas пасмо, пасма; M kõõz looᴅ loomapuilla kaŋgassa, siis piäp täätää mito paazmaa nõizõᴅ loomaa kui lood käärpuudel kangast, siis peab teadma, mitu pasmast hakkad looma; 2. J-Tsv. linakimp (ropsitud linapeode kimp) связка пястей трёпаного льна; 3. J-Tsv. ahe (partele kuivama pandud vili) посад (снопы, насаженные на колосники для одноразовой сушки). – Vt. ka ṕastka, päsk, pääsemä.

paazu/ha Ränk M paasuha (I) -ga Ränk M Lu paasugõ Li -ka M, g. -haa: -gaa Lu rehe(toa) katusealune пазуха, пазушина (под крышей риги); M need kuhõ pannaz vihkaa, need on riigaa paazugaᴅ, kat̆too alussõᴅ mokomaᴅ need, kuhu pannakse vihke, need on rehe p-d, niisugused katusealused; Li kahs paasugaa õli, õttsõz i tšülleᴢ (rehetoal) oli kaks katusealust, otsas ja külje peal.

paazõm vt. paazma.

paat/aga: -õɢ J-Tsv., g. -agaa: -õgaa J = paatakka; kunigõs taita üht paatõgaa va i süüp-tši kuningas vist paljast siirupit vaid sööbki.

paat/akka M I (Li) paadakka Li, g. -akaa: paadakaa Li siirup патока; M tšihutõttii koton saaχari svjoklassa paatakkaa kodus keedeti suhkrupeedist siirupit; I mussa paatakka õli, paatakka lid́entsaᴅ tume siirup oli, siirupikompvekid; I zbiidńjaa tšihutattii paatakassa, sitä õsammaɢ stokanoittaa siirupijooki keedeti siirupist, seda ostsime (ostame) klaaside kaupa.

paatikkõi/n J-Tsv., g. -zõõ J paadike лодочка.

paatškata, paatškataɢ vt. patškata.

paatškauss vt. patškaussa.

paatškur/i Lu J-Tsv., g. -ii Lu J räpane inimene, kõnek. räpakai, trööpaja пачкун, разг. грязнуля; Lu kumb roojakkaas sõvas tšäüʙ, sitä kutsutaa paatškuri kes käib räpas(t)es riietes (riides), seda kutsutakse p.; J sillõõ eb mahz eestiit anta uutt tšiuttoa päälee, siä õõd mokom paatškuri sulle ei maksa üldse uut särki selga anda, sa oled niisugune trööpaja.

paatškõtaɢ vt. patškata.

paat/ti Lu J, g. -ii Lu J paat лодка; Lu paatill on taka-pooli tülppä paadil on tagapool tömp; Lu seilii-kaa paatti purjepaat; Lu paatii keula, paatii nenä paadi käil, paadi nina.

paat/tussa: -tuss J-Tsv., pr. -uʙ J, imperf. -tu J = palõhtua; paattunnu veri hüübinud veri.

paavosk/a ~ -õ Lu, g. -aa Lu pargas (laadimistöödel kasutatav suurem lameda põhjaga paat) баржа, диал. павозка (большая разгрузная лодка); Lu õltii suurõd venneeᴅ, kutsuttii paavoskaᴅ, neil lastattii alussa olid suured paadid, kutsuti pargased, nendega lastiti purjelaeva; Lu paavoskal rannassa alussõõ väitettii alkoa pargasega veeti rannast purjelaeva (kütte)puid (halge); Lu paavoskaa ajõttii eteš šestojõõkaa pargast aeti edasi teivastega; Lu paavoskõ õli suurõpi tõisiissa venneiss pargas oli teistest paatidest suurem.

pada·gr/a M, g. -aa podagra подагра; siiz veel on pada·gra, toože vaivattaab jalkoi i tšäs̆siä siis on veel podagra, (siis) samuti valutavad jalad ja käed.

padget vt. pad́ja.

padispaan/i Lu, g. -ii padespann (tantsu nimetus) падеспань (название танца).

pad́/ja P -d́a I pad/d́a ~ -a K-Ahl. -dja R-Eur. Ja-Len. -ja R-Lön. R-Reg., g. pad́jaa, pl. padget Kr 1. tihe частый (о ячеях сети); Ja saamõi padja – peräverkko, tšestšl-verkko arvapi (Len. 254) kõige tihedam (on) päravõrk, keskvõrk on harvem; 2. paks, jäme толстый; P pad́ja paasi on tšiikuu alla rl. paks paas on kiige all; Kr padget paksud; 3. õhuke, peen тонкий, мелкий; K pühää maarjaa padd́a vaippa (Ahl. 92) rl. püha Maarja õhuke vaip; ■ I vesi pad́d́a tätä vei orkoo veejuga [?] viis ta alla.

padjapaalikka K-Al. pesukurikas пральный валёк, колотушка, диал. палица.

padžgata vt. patškata.

padudd vt. pattu.

paeattaaɢ vt. pajattaa.

pagaĺäšk/a I, g. -aa (suka)säär паголенок; pagaĺäška tehtii, siis kanta (sukal) tehti säär, siis kand.

paga/na L M Lu Li Ra -nõ Pi Ke Li J -n M-Set. Lu Ra J pa·agana·a K pakana K-Ahl. Lu Li (J) -nᴀ Ku, g. -naa L Lu J 1. kurat, vanakuri, pagan (ka sõimus.) дьявол, чёрт, бес (также руг.); Lu tulko(o) siis pakana appii, kui jumala minnua b avita tulgu siis kurat appi, kui jumal mind ei aita; L tätä duumaittii, što pagana on temast arvati, et (ta) on vanakuri; L iĺja· proro·k paganaa voimaa ajap takaa prohvet Elias ajab taga kuradi väge; K tämä kopitti tõizõt paganad ühtee ta kogus teised kuradid kokku; K juttõõp koiralõõ: aah siä pa·agana·a ütleb koerale: ah sina pagan!; 2. pagan, mittekristlane язычник, нехристь; J ku töö jumalaa palvõtta ep piä ted́je mittäit paĺĺo lapisõma, nii kui pakanat (Must. 155–156) kui te jumalat palute, (siis) ei pea te (midagi) palju lobisema, nii nagu paganad (teevad); J .. kassela poolõl jordana jõkkõa ja galilea pakanai maata (Must. 154) .. siinpool Jordani jõge ja Galilea paganate maad; 3. tige, kuri; äge(da loomuga) злой, осатанелый, сердитый; вспыльчивый; Lu inemin on pagana, jot kraapip tõizõlt silmäᴅ inimene on (nii) tige, et kraabib teisel(t) silmad (peast); Lu õpõn om pagan, ain purõskõõʙ hobune on tige, aina hammustab; Lu ärtšä on pagana, tuõp puskaamaa härg on tige, tuleb puskima; J pulkissõp silmiit niku pagan ärtš pungitab silmi nagu tige härg; J elähan siä õõ õmiiz lahsiijõ kõhtaa nii pagan sa ära ometi ole oma laste vastu nii kuri; Lu paganaa koiraa piäb aina pittää ahiloiᴢ kurja koera peab alati ketis pidama; Lu se om pagan niku kipuna see on äge nagu tulesäde; 4. räpane, kasimatu; solgi- грязный, помойный; Lu kui emä on pagan, nii tütär onõ pagan kui ema on räpane, siis on tütargi räpane; M paganaa paŋkõõ pannass kõik jätüseᴅ solgipange pannakse kõik jäägid. – Vt. ka paha, pahain, pahalain, pahan, pahapooli, paholain, pahõlainõ, paska¹, paskapooli, perkele, perko, pertt-

sama, piru.

paganasiini I-Vilb. sälkjas kollanutt (seen) серо-жёлтый ложноопёнок (гриб).

pag/anassi Lu Ra kurjalt, tigedalt злобно, сердито; Lu oi ku siä paganassi pajataᴅ oi kui kurjalt sa räägid!

paganik/ko P M Lu Li Ra, g. -oo Li 1. solgipang, -nõu помойное ведро ; Lu sitä kutsuttii paganikko, kuhõõ pantii rooja vesi seda kutsuti solgipang(eks), kuhu valati (pandi) solgivesi; 2. paharet (sõimus.) чертёнок (руг.), бесёнок; M ai siä paganikko ah sina, paharet; 3. mittesöödav, kõlbmatu несъедобный, негодный; Li paganikko griba, mitä ep süütü mittesöödav seen, (seen) mida ei söödud; 4. vastik, roojane противный, поганый; Li iiri on paganikko hiir on vastik. – Vt. ka paha, pahain, pahamutka, pahan, pahapoika, paharätte, paska¹, paskapooli.

paganobahka M mittesöödav seen несъедобный гриб, поганый гриб, поганка.

paganu/ᴢ M Lu Li, g. -hsõõ: -sõõ Lu 1. tigedus, kurjus зло, злость, злоба; Lu täll on üvä süä, tämä on üvä inemin, täll paganutta eb õõ tal on hea süda, ta on hea inimene, tal tigedust ei ole; Li tämä on kõikkii pääle süämizä, ep tää, tšene pääle sitä õmmaa paganussõ pannõ ta on kõigi peale vihane, (ta) ei tea, kelle peale seda oma tigedust (välja) valada (panna); 2. sõimus. reo, kurinahk, kurivaim, mait, руг. поганец; M ai siä paganuᴢ, inotuzõõ paganuᴢ ah sa reo, igavene reo! – Vt. ka pahuuᴢ, paskuuᴢ.

pag/la Kett. Ränk K R P M Kõ Lu Li J Ra I -l J-Tsv. I, g. -laa P M Lu I -la J 1. pael, nöör шнур, шнурок, (тонкая) верёвка; подвязка; леска; J paglõtšennäd õltii jalgaᴢ, paglad õltii avõõ pastlad olid jalas, paelad olid lahti; J upõkkaal õltii paglaᴅ, tooš pantii paglaakaa tšiini susskingal olid paelad, pandi ka paelaga kinni; P sukat piti pagloikaa tšiini (ta) hoidis sukki paeltega ülal (kinni); M mussa pagla õli rivall sääremähisel oli must pael; P kui kaugaa paglaa elä puno, a ühskõrt pagla menep kattši vs. kui kaua (sa) nööri (ka) ei punu, aga ükskord läheb nöör (ikkagi) katki; J kahõss tšeiss (säikeess) hanse paglaa punota, kahõss inimizess pereä sünnütetä vs. kahest keermest (säigmest) ju nööri punutakse, kahest inimesest peret luuakse (sünnitatakse); I kazgõssa õhsaᴅ võõttuuᴅ [sic!] i siot paglalla, tiiᴅ (looaa) vih̆haa kasest (on) oksad võetud, ja seod (need) nööriga (kokku), teed viha (luua); M laafkas sit̆toaᴢ hoikaakaa paglaakaa poes seotakse (pakk) peene nööriga (kinni); J tšääri jaššikk nät kaze punotuu paglaka tšiin seo kast näe selle punutud nööriga kinni; J õhjad on paglassa tehtü ohjad on nöörist punutud (tehtud); I sis paglat pan̆nii tšättšüü aukkojõõ siis panin nöörid kätki aukudesse; P pannass niisiisee paglat tšiin niitesse pannakse (tallalaudade) nöörid kinni; M õntšivitsal on kokka, siz on pagla, siz on propka õngeridval on (õnge)konks, siis on (õnge)nöör, siis on (õnge)kork; M tšennää paglad õlivad risikkoo pastlapaelad olid (= seoti) risti; J aili võrkoo paglõd om mätänestü räimevõrgu nöörid on mäda(nenu)d; J vokii paglõᴅ voki nöörid; I roozgaa pagla piitsa keel; J kõikkaz vahvõp õŋki pagl tuõb opõizõõ ivusõss kõige tugevam õngenöör tuleb hobusejõhvist; Lu võrkko pagla võrgunöör; M niitizet paglaᴅ (jämedad korrutatud) linased lõngad; Lu pag-la tšentšä pastel; 2. köis (толстая) верёвка, канат; I koormõõ sit̆toaɢ paglalla koormat köiega siduda; I sinneɢ autaa pagloil lazzõttii groba sinna hauda lasti kirst köitega; 3. traat проволока; M mokomat paglassa tehtü bukvaᴅ niisugused traadist tehtud tähed. – Vt. ka alu-, alus-, jõvi-, pääle-, pääli-, rihma-, rivaa-, saappõk-, sääri-, tšeerto-, õŋki-, üli-. – Vt. ka paagõlka.

paglatšentšä P Lu Li J pagl-tšentš J 1. pastel постол, поршень; Li paglatšennät teh́h́ää nahgassõ pastlad tehakse nahast; Lu nahka-tšentšä ilma varsiijõ kutsutaa paglatšentšä vai uupukkaaᴅ (kodus valmistatud pehmeid) ilma säärteta nahkjalatseid (nahkjalatsit) kutsutakse pastlad (pastel) või susskingad; Lu paglatšentšä on ühezä tükküzä tehtü, a uupukkail päälüsed on erizee õmmõltu pastel on ühes tükis tehtud, aga susskingadel on pealsed eraldi õmmeldud; P paglatšentšiil õlivaᴅ päärmied või morškoᴅ, siz õli lütšittü pagla läpi pastlail olid tärkmed, siis (nendest) oli pael läbi lükitud; Lu karjušit peettii paglatšentšiä karjused kandsid pastlaid; Lu paglatšennää moršku pastlatärge; 2. paeltega king туфля на шнурках; J paglatšennäd õlivad jalgaᴢ paeltega kingad olid jalas.

paglaukko J-Tsv. tärge, horm, paelaauk (pastlal, kingal) нарезка, дыра для шнурка (у постолов и туфель).

paglõi/n J-Tsv., g. -zõõ J adj. paeltega, nööridega; nöörist со шнурками, на шнурках (о туфлях); шнуровой, из верёвок, из шнуров; paglõizõt tšenneᴅ paeltega kingad; paglõim mõrššu nöörist märss.

paglõkkõi/n J-Tsv., g. -zõõ J paelake, nöörike шнурок, верёвочка; sio kazell paglõkkõizõll kotii suu tšiin seo selle paelakesega kotisuu kinni.

pagossa Kett. Li adv. paost, redust, peidust из бегства (наречие в форме эл-а от pako); Li tämä tuli pois kargussa, pagossa ta tuli paost (välja).

pago/za Kett. K M -ᴢ Lu Li J-Tsv. paos, redus, peidus в бегстве, в бегах; в укрытии, скрываясь (наречие в форме ин-а от pako); Lu tšen on pagõnnuᴅ, se on pagoᴢ, se on pakolain kes on põgenenud, see on paos, see on põgenik; M a vot kanni kanni miä õlin pagoza riigaa ahjoza (Set. 6) aga vaat nii – nii olin ma peidus reheahjus; J kõig d́ezert́iirõd õlla mettses pagoᴢ kõik desertöörid on metsas paos. – Vt. ka pakoizillaa.

pagõnn/a: -õ Lu, pr. pakõn/õn Lu, imperf. -in Lu = pagõta.

pagõt/a K L P M Kõ Lu Li (Ja-Len.) -aɢ I Ma, pr. pakõ/nõn P M Kõ Lu pakkõõn Lu pak̆kõõ I Ma, 3. p. Пакенепъ Tum., imperf. -nin P M Kõ Ja Lu -zin [sic!] P -ni ~ -nii I põgeneda, pageda; peitu minna сбежать, убежать; спрятаться, укрыться; Lu suõssa pakõni, a karruu puuttu vs. hundi eest põgenes, aga karule sattus; Lu ellää piäʙ, et kunnõ pakkõõ, päiviissä et pakkõõ kuhhõitkaa elada tuleb, (sa) ei page (= pääse) kusagile, (oma) päevade eest ei page (= pääse sa) kusagile; I lehmä pakõni poisõg õvvõssa lehm pages siseõuest (ära); P tämä õli sõass pagõnnu ta oli sõjast põgenenud; Lu päivä pakkõõʙ päike läheb peitu (pilve taha). – Vt. ka pakõnõssa.

pagõttõm/a Li, g. -aa paastu lõpp конец поста; ku pühää lõppu on, se on pühää pagõttõma kui paastu lõpp on, see on p.; miikkulaa pagõttõma nigulapaastu lõpp.

pah/a K R L P M Kõ S Ja Po Lu Li Ra J I Ku (Kett.) -ha I paaha Kett. Паха Pal.1 Пага Pal.2 Па́га Pal.2 Ii-reg.1 Пага́ Ii-reg.1, g. -aa P Po Lu Li Ra J Ku pah̆haa M Kõ 1. subst., adj. paha, halb(us), ebameeldivus, kehv, vilets плохой, бедный, скудный, убогий; плохое, неприятность; P vokki on paha vokk on vilets; Lu koko elo õli paha kogu elu oli paha; Ja meit tapas paha ilma (Len. 238) meid tabas halb ilm; I pappi tuli vassaa, paha päivä papp tuli vastu, halb õnn (päev); L täll on paha mie-li tal on halb tuju; J pajat kõvõpõssi – tämä om paha kuulõmizõka räägi kõvemini, ta on halva kuulmisega; J em miä kazelõ poigõlõ mee mehele – tämä on nii paha arvoka, täüz durakk ei mina sellele poisile lähe mehele, ta on nii kehva aruga, päris loll; M paha on elää vanalõõ paha on elada vanana (vanas eas); L haizõp pahalõõ haiseb pahasti; L elkaa paŋkaa pahassi ärge pange pahaks; Ra ku kura silmä t́ihguʙ, siiᴢ üväätä, a õika silmä, siis pahaata kui vasak silm sügeleb, siis (ennustab) head, aga (kui) parem silm, siis halba; Lu üvvää ett-si, a pahõpaa joutu vs. otsis head, aga sattus (veel) halvemasse (= sattus vihma käest räästa alla); 2. halb, tige, kuri; halb(us), kurjus плохой, дурной, недобрый, злой; плохое, зло; S paha se õli herra see mõisnik oli halb; M tämä vaatab naizõõ päälee niku paha ärtšä ta vaatab naise peale nagu tige pull; Kõ mill on üvä paha koira mul on hea kuri koer; M tširos pahall sõnalla vandus halva sõnaga; M karu mär̆rääʙ pahalla äälellä karu möirgab hirmsa (kurja) häälega; L paha heŋki kolizõʙ paha vaim kolistab; M nõisi ööllä paha voima tšäümää kot̆too öösi hakkas paharet kodus käima; M kase õltii mokomad rahvaaᴅ, etti täättii tehä paĺĺo pah̆haa need olid niisugused inimesed, et oskasid teha palju halba; M mõnikkaall õli paha silmä mõnel oli kuri silm; J paha põlõp tämä süämeᴢ kurjus põleb tema südames; 3. (vana)-

kurat, vanakuri, vanapagan; paharet; haldjas, vaim дьявол, чёрт, бес; чертёнок, бесёнок; сверхъестественное существо, дух; L näimmä suurt pahaata, silmät suurõᴅ, vilisäb aivuo kõvii nägime vanakuradit: silmad suured, vilistab õige kõvasti; Ra pahal on äntä takana kuradil on saba taga; Lu paha tuli, tšäi lutissõli minnua vanakuri tuli, oli mul luupainajaks; M ińehmin meni pah̆haa jällelee, öhsü mettsääsee inimene sattus (läks) kuradi jäljele, eksis metsa; L paha vei ženiχaa vanakuri viis peigmehe ära; Lu pahaa poika tuli järvessä vanakuradi poeg tuli järvest; Lu ku vihmaa saab ja päivä paisaʙ, siz jutõltii: jumal pahaakaa tappõõʙ kui vihma sajab ja päike paistab, siis öeldi: jumal tapleb kuradiga; Lu pahaa pulmõᴅ, päivüᴅ paisab i vihmaa saaʙ, paha piäp pulmia vanapagana pulmad, päike paistab ja vihma sajab, vanapagan peab pulmi; Ra pahat tultii saunaa paharetid tulid sauna; Lu pahaa d́uužina kuraditosin, kolmteist; P metsää paha metshaldjas; 4. fig. kõva, kange (midagi tegema) мастак (до чего-либо); M kase meez on paha tširroamaa see mees on kõva kiruma; Lu noorõn miä õlin paha nagramaa noorena olin ma kange naerma (= olin väga naeruhimuline); Lu miä õõn paha itšävöittämää ma nukrutsen alatasa; ■ Lu pahad reŋgiᴅ suured rohutirtsud. – Vt. ka meri-. – Vt. ka pagana, paganikko, pahain, pahalain, pahamutka, pahan, pahapooli, pahapäivine, paharätte, paholain, pahuuᴢ, pahõlainõ, pappi, paska¹, paskapooli, perkele, piru.

pahagoit/õlla (R-Lön.), pr. -tõlõn, imperf. -tõlin frekv. pahandada, vihastada возму/щаться, -титься, сердиться, рас-.

pah/ain Lu Li Ra J Ku -a·in Kett. -ainõ Lu Li J pah̆hain M pah̆ha·in Kett. pah̆hainõ M I -hain Lu, g. -aizõõ Lu -aizõ J-Tsv. 1. kõhn худой, тощий; Lu tšen on pahain, jutõllaa: luukõz inemin kes on kõhn, (selle kohta) öeldakse: kondine inimene; Lu se jäi pahaizõssi niku haamo, niku luu da nahka see jäi kõhnaks nagu viirastus, nagu luu ja nahk; J siä taita läzit ku nii jäät pahaizõssi sa oled vist haige, et jääd nii kõhnaks; Lu kĺaattša õpõn, ku on vana ja pahain kronu hobune (on siis), kui (ta) on vana ja kõhn; Ra pahaizõt põzgõᴅ, aukod õllaa põskiᴢ kõhnad põsed, põsed on aukus; 2. vilets, armetu, kehv убогий, плохой, дрянной, скверный; Lu täll on pahaizõt sõvat päällä tal on viletsad rõivad seljas; M pah̆hain, kehnokkõin koto armetu, vilets(ake) maja; J pantu ku paja pahainõ rl. ehitatud kui vilets (sepa)paja; 3. halb, kuri; pahane дурной, злой, сердитый; досадливый; J pahain ilma halb ilm; Ra pahain juttu halb jutt; J pahaizõ emintimäka lahzõd näh́h́ä gooŕa kurja võõrasemaga näevad lapsed viletsust; Lu pahhain tauti süüfilis, fig. paha haigus; J mitä õõttõ suruillõ suillõ, mitä meelille pahaizillõ rl. miks olete murelike suudega, miks paha(se) meelega? – Vt. ka pagana, paganikko, paha, pahan, pahapäivine, paska¹.

pahaintap/ain: -pain Lu = pahatapainõ; emä õli pahaintappain, isä ilkiännäköin rl. ema oli õel (halva iseloomuga), isa ilgenäoline.

pahalai/n P M J Пагалана Tum., g. -zõõ M paharet, kurat (ka sõimus.) дьявол, бес, чёрт, чертёнок (также руг.); L mõnikkaat peltšääväd riigaa mennä, siäll on pahalaizõᴅ mõned kardavad rehte minna, seal on paharetid; M tämä tak̆kaa juttõõʙ: pahalain ta ütleb tagantjärele: kurat!; J ai siε parõp pahalaissa ah sa kurat (parem kuradist)! – Vt. ka pagana, paha, pahapooli, paholain, pahõlainõ, paska¹, paskapooli, perkele, perko, perttsama, piru.

paha-meeli J-Tsv. pahameel, tigedus, tusk досада, злость.

pahameeliin J-Tsv. pahane, tusane досадливый, хмурый.

pahameelüttää Lu = pahottaa.

pahamutka M paharet (sõimus.) чертёнок, бесёнок (руг.); ai siä pahamutka ah sa paharet! – Vt. ka paganikko, paha, paharätte, paska¹, paskapooli.

pahamutkõin J-Tsv. adj., subst. 1. sõnakuulmatu, trotslik непослушный, упрямый; 2. kurat, paharet чёрт, чертёнок.

paha/n Kõ Lu -ne J-Must., g. -zõõ = pahain; 1. J pahane kuras (Must. 177) kehv nuga; 2. Kõ paranna pahan teko (Len. 229) paranda pahategu (halb tegu).

pahanoit/taa Ra, pr. -an, imperf. -in = pahot-

taa; üvälee üvütetää meeltä, a pahalõõ pahanoitõtaa heal(e) tehakse meel heaks, aga pahal(e) tehakse pahaks.

pahapoi/ka ~ paha-poika ~ -k Lu paharet, kuradipoeg чертёнок, бесёнок; pahapoik tuli rannalõ paharet tuli kaldale.

pahapoo/li M -l M Kõ S pahappool Po = pahalain; M täm eb uzgo jumalaa, ep pahapoolta ta ei usu jumalat ega kuradit; M täm makaᴢ, a näeb unõz etti pahapool lutissõõʙ ta magas, aga näeb unes, et vanakuri pitsitab teda; M ai siä pahapoolõõ emä ah sa vanakurja ema!

pahapõ/ssi: -ss M halvemini, hullemini хуже; emä juttõõʙ, etti tütär on nii paskatavolliin, etti sööp süätä pahapõss ku mato ema ütleb, et tütar on nii õel, et sööb südant hullemini kui uss.

pahapäivine I vilets убогий, жалкий; pahapäivine opõnõ vilets hobune. – Vt. ka paha, pahain.

paharaiskain (K-Al.) = paharaiskuin; motšalkaᴅ paharaiskaizissa rogoškoissa tehäs(sä) matšalkad tehakse viletsatest roguskitest.

paharai/skuin ~ -škuin J-Tsv., g. -skuizõõ vilets, kehv, lagunenud, katkine плохой, убогий, скверный, драный; liiv-maall kazvop paharaiškuin nisu liivamaal kasvab vilets nisu; täll muut imeńńa bõõ ku paharaiskuin koto da tara tal pole muud varandust kui lagunenud maja ja aed.

paharuiškui/n Li -nõ I paharuuškuin Li, g. -zõõ I 1. vilets, kehv, lagunenud, katkine плохой, убогий, скверный, драный; I müüsiväᴅ koo kaijee paharuiškuizõõ müüsid maja, selle viletsa; I paharuiškuizõᴅ kane paĺtoᴅ opõzõõ päälee viskoaᴢ need katkised palitud visatakse hobuse(le) peale; 2. luukõhn, väga kõhn очень худой; Li paharuiškuin, see on kõikkinaa pahain luukõhn, see on (= tähendab) väga kõhn; Li paharuiškuin inemin luukõhn inimene.

paharätte J-Tsv. = pahamutka; tämä, paharätte, ep kuuntõõ minu sõna tema, paharet, ei kuula minu sõna.

pahas/si K-Ahl. -s Ku halvasti; kurjalt плохо; скверно, сердито; Ku katso kui pahass vahib mejjee päällᴀ̈ vaata, kui kurjalt vahib meie peale. – Vt. ka pahoi, pahõizõssi.

pahas/sua J-Tsv., pr. -un J, imperf. -suzin J = pahassussa.

pahas/sussa: -suss J-Tsv., pr. -un J, imperf. -suzin J kurjaks saada v. muutuda делаться злым; nältšäizet suõt kõvassi pahassussa näljased hundid muutuvad väga kurjaks.

pahasut/taa: -ta J-Tsv., pr. -an J, imperf. -in J vihastada, kurjaks teha, vihale ajada сердить, рас-, злить, обо-.

pahasut/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn J, imperf. -tõlin J frekv. ← pahasuttaa; kehtaat ssiä [sic!] koiriit pahasutõll (et) sa (ka) tahad (viitsid) koeri õrritada (vihale ajada)!

paha/ta (R-Lön.), pr. -nõʙ: -nep R-Lön., imperf. -ni vihastada, kurjaks saada сердиться, рас-; злиться, обо-.

pahatapainõ L J õel, kuri, halva iseloomuga; halbade kommetega злой, с плохим характером; с плохими манерами, невоспитанный; J perennain pahatapainõ, ize ilkaa näkoinõ rl. perenaine õel, ise ilgenäoline; L a siε paavo pahatapainõ rl. ah sa, Paavo, halbade kommetega. – Vt. ka pahaintapain, pahatapõn, paskatavolliin.

pahatapan L = pahatapainõ; vait en puuttuizi pahatapazõllõ rl. kui (ma) ainult ei satuks õelale (mehele naiseks).

pahatapõn Lu = pahatapainõ.

paheksi/a (Ku), pr. -n, imperf. -zin (pahaks) laita, maha teha порицать, простор. расхулить; a iilää dääd nois paheksimmaa zemskoo päällᴀ̈ aga onu Ilja hakkas Zemskot laitma.

pahha vt. paha.

pahhain vt. pahain.

pah/ka P M Lu Li Ra J-Must. -kõ Lu -k Ra J-Tsv., g. -gaa P Lu 1. pahk, käsn (puul, ka inimese nahal) кап, наплыв (на дереве), нарост; J jutõlla, jot pahk om puu tšippa öeldakse, et pahk on puu paise; 2. muhk шишка; J laŋkõz lavõzõlt maalõ de sai pahgaa lobasõõ kukkus (seina)pingilt maha ja sai muhu otsaette. – Vt. ka koivu-.

pahkakuppi (M-Len.) kasekäsnast jooginõu чашка из берёзовой свили; eelä õlivat kah-tšizet pahka-kupit, näissä joima piimää (Len. 263) ennemalt olid kasekäsnast jooginõud, neist jõime piima.

pahk-luu J luupaksend костный нарост; kuss jalk meni kattši, siäll oŋ kazvonnu pahk-luu kust jalg (= jalaluu) läks katki, sinna (seal) on kasvanud luupaksend.

pahkõ/nõ Lu, g. -zõõ pahkne, pahkjas шишковатый, мозолистый; pahkõnõ tšämmälä pahkne peopesa; pahkõnõ tšäzi pahkjas käsi.

pahkõn/õssa: -õss J-Tsv., pr. -õʙ, imperf. -i tursuda, kõvaks tõmbuda опух/ать, -нуть, затверде/вать, -ть.

pahlis Kr vai, teivas свая, кол, шест.

pahm/aᴢ M Lu Li J -as Ränk J-Must. -õᴢ J-Tsv., g. -aa M Lu J -a J 1. pekstud, kuid tuulamata vili (rehepõrandal v. hunnikus) обмолоченное, но не обвеенное зерно (на полу гумны или в куче); Lu perrää tappamizõõ akana ja viĺja se pantii kokkoo. sitä kutsuttii pahmaᴢ pärast peksmist agan(ad) ja see vili pandi hunnikusse. Seda kutsuti p.; Lu pahmaz ajõttii ühtee nurkkaa pekstud vili aeti ühte nurka (hunnikusse); M möö ajamma kaz̆zee viĺĺaa pahmaasõõ me ajame selle (pekstud) vilja hunnikusse; M miä panin lipitsaa pahmaa päälee ma panin viskelabida viljahunniku peale; J isä lõpõtti pahma viskamizõ isa lõpetas (pekstud) vilja tuulamise; M rüis pahmaᴢ pekstud tuulamata rukis; M õzra pahmaᴢ pekstud tuulamata oder; 2. pahmas (peksmiseks mahalaotatud viljalade сложенные для молотьбы рядами снопы на гумне); J pahmõss tappõma pahmast peksma; J paĺĺo ko veel jäi parsiilõõ vihkoit, veelko mahtuvõd ühtee pahmasõõ kas parsile jäi veel palju vihke, kas mahuvad ühte pahmasse?; J ühsi maa pahmassa üks rehepõrandatäis pahmast. – Vt. ka põlgõtus-, rüis-, vizgõ-.

pah/na: -n J-Tsv., g. -naa J pahn (спутанная солома для подстилки домашним животным); eletä, niku sigat pahnaᴢ elavad nagu sead pahnas.

pahnamizi J-Tsv. adv. pahnamisi, pahnamisel при разбрасывании (соломы); pahnamizi õlgõss sünnüb ruupo pahnamisel saab õlest (õle)puru.

pahn/ata: -õt J-Tsv., pr. -aan J, imperf. -azin: -õzin J pahnata разбр/асывать, -осать солому; viska kupo õlkia sigaa karsinaa, la pahnaaʙ viska kubu õlgi seaaedikusse, las pahnab.

pahnoppäi K M = pahnuppäi; K laadittii pahnoppäi šuuba ülee pandi kasukas pahupidi selga.

pahnuppooli M pahupool обратная, левая сторона, изнанка; üläpooli on ühtä laajua, a pahnuppooli on tõissa laajua, sorttua pealmine pool on üht sorti (= ühest materjalist), aga pahupool on teist sorti (= teisest materjalist).

pahnuppäi K M Kõ I pahnu-päi K-Ahl. pahnuuppäi M Kõ pahupidi, pahempidi наизнанку, на левую сторону; I tšiutto on pahnuppäi särk on pahupidi; M kahs silmää teeᴅ õikõõppäi, a ühs silmä pahnuuppäi kaks silma teed parempidi, aga ühe silma (üks silm) pahempidi. – Vt. ka pahnoppäi, pahnõppäi, pahõnõippäi, pahõnõppäi.

pahnõippäi L = pahnuppäi.

pahnõppäi M-Set. Po = pahnuppäi; Po naizõt pantii šuubõt pahnõppäi naised panid kasukad pahupidi (selga).

pahoi K-Ahl. = pahõizõssi.

paholai/n J, g. -zõõ = pahalain; paholain tuli, tšüzüʙ: mitä siä mees teeᴅ vanapagan tuli, küsib: mida sa, mees, teed?

pahomillaa Lu = pahumillaa; lahs on pahomillaa laps on pahuras tujus.

pahot/taa Lu, pr. -an: -õn Lu, imperf. -in Lu pahandada, pahameelt teha доса/ждать, -дить, возму/щать, -тить; ep piä tõizõlt inemizeltä pahottaa meelt ei tohi teist inimest pahandada ~ teisele inimesele meelepaha teha. – Vt. ka pahameelüttää, pahanoittaa.

pahsu vt. paksu.

pahsuᴢ vt. paksuuᴢ.

pahtši/a M, pr. -n, imperf. -zin M 1. tormata мчаться, по-, нестись, по-; kuhõõ nüt pah-tšizid mennä kuhu nüüd tormasid minna?; 2. soristada пус/кать, -тить (воду); pahtši laskõa vettä soristas vett lasta.

pahumillaa M adv. pahuras tujus не в духе; täm mitä leeb on pahumillaa ta on millegi- pärast pahuras tujus.

pahu/uᴢ K M Kõ pah̆huuᴢ M -ᴢ M Li J -s J-Must. Пагу́сь Pal.2, g. -u: -sõõ Li 1. subst. paha, halb(us) плохое, зло; M õltii arpuliᴅ, kummat täättii tehä pah̆huutta oli nõidu, kes oskasid halba teha; M rissiä piettii kaglaza, siz miltin pah̆huuz ep tarttunnu risti kanti (peeti) kaelas, siis ei hakanud midagi paha (miski paha) külge; M pir̆ruu paska õli pahuutta vassaa juudavaik (kõnek. juudasitt) oli (kõige) paha vastu; 2. kurat дьявол, чёрт, бес; Kõ vaikka milläin töö tehtii, ain tehtii rissi päälee, etti pahuuz ep kerttäiᴢ ükskõik, millist tööd tehti, ikka tehti rist (= ristimärk) peale, et kurat ei puutuks. – Vt. ka pagana, paganuᴢ, paha, pahalain, pahapoika, pahapooli, paholain, pahõlainõ, paska¹, paskapooli, paskuuᴢ, perkele, piru.

pahõizõssi Lu halvasti плохо, неудачно; tšesä meni pahõizõssi suvi möödus (läks) halvasti. – Vt. ka pahassi, pahoi.

pahõlai/nõ: -ne J-Must., g. -zõõ = pahalain.

pahõnõippäi L = pahnuppäi; pahõnõippäi šuuba pahupidi kasukas.

pahõnõppäi L = pahnuppäi; vizgatass šuuba pahõnõppäi sillalyõ visatakse kasukas pahu-pidi põrandale.

pahõ/pi: -p J-Tsv., g. -paa J vasak левый; tšeer pahõpaa poolõõ keera vasakule poole.

pahõtsu/ᴢ J-Tsv., g. -hsõõ: -sõ J kahetsus сожаление, раскаяние.

pahõt/tsia Lu J, pr. -sin J, imperf. -sizin: -sin J 1. pahaks panna сердиться, рас-; Lu ep piä pahõttsia, ku mitä eʙ näütti ei tohi pahaks panna, kui miski ei meeldi; 2. kahetseda жалеть, по-, со-, раска/иваться, -яться; J ed mennü rikkalõ mehele, nütt pahõtsiᴅ (sa) ei läinud rikkale mehele, nüüd kahetsed.

pai Lu J, g. pai adj. pai (hea, kuulekas) пай, паинька (хороший, послушный); Lu pai poika pai poiss. – Vt. ka paipai.

paigas vt. paikaᴢ.

paika vt. paikka.

paikalai/nõ (Lu), g. -zõõ kohalik, paikne мест-ный; kullia naitõttii paikalaizõd inemizeᴅ, paikalaizõt konovalaᴅ kulti kohitsesid kohalikud inimesed, kohalikud kohitsejad. – Vt. ka paikallin.

paik/alla¹ U M Lu -all P M Lu J -al Kõ Lu -õll Lu J -kal [sic!] Li adv. paigal, liikumatult на (своём) месте, неподвижно, стойко; J seis paikõll, elä liikahtaa seisa paigal, ära liiguta!; Lu tämä eb õõ tilall paikall, ain kõikõlla viisii väänteeb entä ta ei püsi (ole) asemel paigal, aina igapidi keerab end; Kõ alumõin tšivi on paikal, eb veere alumine kivi on paigal, ei veere; Lu eb meri õõ kõnsa paikalla, tämä ain virtaab etees-takaaᴢ ei meri ole kunagi paigal, ta aina voogab edasi-tagasi; Lu miä kahtõõ talloo pääzen siitümää, paikal tuskaa tukõhtuun ma pääsen kahte tallu meelt lahutama, (ühel) kohal (= ainult kodus) lämbun tuska; ■ U siiz minuu süä liep paikalla siis jääb minu süda rahule; M muna paikalla rikottu, valku i kõltõin ühezä muna on tervikuna (toidu valmistamiseks) katki löödud, valge ja kollane koos.

paikalla² Lu-Len. otsekohe сразу, немедленно; paikalla piäp panna avissi tõin faaglina, a venee tšennii eb tõhi mennä (Len. 277) otse-kohe peab panema abiks teise kinnitusköie, aga keegi ei julge paati minna.

paikalli/n Lu Li, g. -zõõ Lu Li 1. paigalolev v. -seisev v. -püsiv; kinnis- стоящий на месте; прикрепленный, за-; Li aarto õli paikallin, harkkia veiteltii kärbis oli paigal(seisev), redelit veeti (ühest kohast teise); Lu paikallin snaasti on vantaᴅ, fartoniᴅ, štaakiᴅ kinnistaglas on vandid, tengparduunid, taagid; 2. paikne, kohalik местный; Li paikallin inemin on see, tšen aina eläp siin ühezä paikkaa paikne inimene on see, kes elab üha siin ühes (ja samas) kohas. – Vt. ka paikalainõ.

paik/alta M -alt M -õlt J-Tsv. adv. paigalt со (своего) места; J opõin jo liikutti koorõma paikõlt hobune juba liigutas koorma paigalt; M ep tõhi jalkaa liikuttaa paikalta ei tohi jalga kohalt liigutada.

paik/alõõ K P J I -alõ Lu -ala Lu -õlõõ J-Tsv. -õllõ Li -õl Lu adv. paigale, kohale на (своё) место; J elä liikut lautaa, la jääp paikõlõõ ära liiguta lauda, las jääb paigale; Lu snaasti pannaa paikalõ taglas pannakse kohale; Li nõsa nii, što menneizi paikõllõ tõsta nii, et läheks paigale; Lu tšäsi om murrõttu, piäp panna paikõl käsi on välja väänatud, tuleb panna paika.

pai/kaᴢ Salm.2 (R-Reg.) -kas Ränk Salm.2 M-Set. -gas R-Lön., g. -kkaa (sapana sarnane vadja naise peakate – rätik, mille üks ots seoti ümber pea, teine ots rippus vabalt selja taga водский женский головной убор вроде sapana – платок, один конец которого обвязывался вокруг головы, а другой свободно свисал на спину).

paik/ata P M Kõ S Lu (Ku) -õtõ Lu Li -õt J-Tsv. -ataɢ I, pr. -kaan P M S Lu J -kaa I, imperf. -kazin P Lu -kõzin Lu J -kazii I paigata, lappida, nõeluda, parandada чинить, по-, латать, за-; Li uutta on parõp õmmõlla ku vannaa paikõtõ uut on parem õmmelda kui vana paigata; Lu mill piäp sõppaa paikõtõ ma pean rõivaid paikama; J ohto millõ om perelee paikkamiss ja õmpõmiss küllalt on mul perele paikamist ja õmblemist; I ann millõõ naaskali, saappugaa paikataɢ anna mulle naaskel, (et) saabast paigata; J etsi tšättee suur nigl, nõizõmm sukkaa paikkama otsi kätte suur nõel, hakkame sukka nõeluma; I seppämeeᴢ vaŋkkuriit paikkaaʙ i kõitšii tiiʙ pajaza sepp parandab vankreid ja teeb kõike sepapajas; ■ Kõ senell on jänessee nahgaakaa perze paikattu sel on jänesenahaga perse paigatud (= see on argpüks); S pappi enipään tulõʙ, a kõrvaa lõikkaaʙ, a persee paikkaaʙ, juõltii, ku lahš tšüsü piimää suurõs pühäᴢ papp tuleb lihavõtte ajal, aga kõrva lõikab, aga perse paikab, öeldi, kui laps küsis piima suure paastu ajal. – Vt. ka parsia.

paik/ka Kett. K L P M Kõ S Po Lu Li Ra J I (R U Ja-Len. V) -kõ J Pi Ke -k Lu J-Tsv. -kᴀ Ku -a Kr, g. -aa P M Kõ S Lu Li Ra J Ku -a Lu-Must. J-Must. 1. koht, paik место; P mitä paikkaa sill vaivattaaʙ mis koht sul valutab?; K nüd on kõlmais paikka tšerikoll nüüd on kirikul kolmas (asu)koht; M paikalt paikalõõ üpiʙ hüpleb paigalt paigale; Kõ menimmä lõõkuu tüv̆vee guĺanjaa paikalõõ läksime kiige juurde peopaigale; Lu aina eläp siin ühezä paikkaa elab üha siin ühes (ja samas) kohas; Lu rohkõpass müütii ailia paikal enamasti müüdi räimi koha(pea)l; R a pietäris piti mennä paikalõõ služi·t́ś aga Peterburis pidi minema (töö)-

kohale teenima; Li vajova paikka vajuv (= soine) koht; P porotšellät kazvavat kuza on mär-tšä paikka kullerkupud kasvavad (seal), kus on märg koht; I lentävät taivaaza annõõᴅ, soojaa paikkaa taevas lendavad haned, soojale maale (sooja paika); Lu kutu paikka kudemiskoht; Lu tšeero paikka veekeeris, keerisekoht; J keppi präks tšehs paikõss kattši kepp, praks, keskpaigast katki; Li jõka paikkaᴢ igal pool; 2. paik, lapp (millegi paikamiseks) заплата, латка; M paa koftalõ paikka, kofta on rikki pane jakile paik, jakk on katki; L seittsemie paikaakaa tšiutto üllä, kahõssõmaa paikaakaa kaatsad jalgaza seitsme paigaga särk seljas, kaheksa paigaga püksid jalas; J saappõgaa paikk saapa paik. – Vt. ka aŋkkuri-, aso-, asõ-, elo-, entši-, kazvo-, kõrju-, laho-, liivikko-, läkeni-, maa-, makauttši-, marja-, mettsä-, murazikk-, mätši-, niittü-, nõtko-, nõtku-, painuma-, pako-, sala-, seisoma-, siha-, silmä-, soo-, sünnüttši-, süä-, tšeero-, tšehsi-, uitõlmo-, varjo-, võro-, õja-.

paikkaa¹ vt. kassep-, kassim-.

paikkaa² vt. täst-.

paikkasäär/i (R-Lön.), pl. -eᴅ: -et R-Lön. abielunaise (pea)linik (головное) покрывало замужней женщины.

paikk/azikko M -õzikko Lu J-Tsv. -zikko J-Tsv., g. -azikoo: -õzikoo J 1. dem. paigake, kohake местечко; J mill on saaduz üvä paikkõzikko – tšenni eb mešait tširjaa lukka mul on aias hea kohake – keegi ei sega raamatut lugeda; 2. marjapaik ягодник; M kassem paikkazikkoz on üväd marjaᴅ selles paigas on head marjad; M näil taitaa on õma paikkazikko neil on vist oma marjapaik. – Vt. ka musikka-, poolõs-. – Vt. ka paikoᴅ.

paik/komii Li paiguti, kohati местами, там и сям; Li mettsäsikamarjaa on meill paikkomii paĺĺo leesikaid on meil kohati palju; Li perrää vihmaa õltii paikkomii lätikäᴅ pärast vihma olid paiguti loigud. – Vt. ka paikkõmii, paikomii, paikomittaa, paikoti, paikottaa¹, paikottõõ, paikumittaa.

paikkõi/n J-Tsv., g. -zõõ J paigatud, paikadega залатанный, с заплатками.

paikkõmii J-Must. = paikkomii.

paiko/ᴅ (P-Kett.), g. -oo dem. paigake, kohake местечко; laka tšiitämmä tšüläätä, tšülättäni lidnottani, maa-parassa paikottani rl. kiitkem küla, meie külakest, meie linnakest, maa parimat paigakest. – Vt. ka paikkazikko.

paikomii Li = paikkomii.

paik/omittaa Lu Li = paikkomii; Lu paikomittaa jää jäätüʙ, a paikomittaa on sula paiguti jää jäätub, aga paiguti on sula; Li aita on rikki, sis paikomittaa piäb õigõttaa (kui) aed on katki, siis peab kohati parandama.

paikoti J-Tsv. = paikkomii; ruumõz om paikoti halvahtunnu keha on paiguti halvatud.

paikott/aa¹ Lu J-Tsv. -a Lu -aaɢ I = paikkomii; Lu afrikaa rantois kahtšümmed jalkaa vesi nõizõb i laskõõp paikottaa Aafrika randades vesi tõuseb ja mõõnab paiguti 20 jalga; Lu männävoon õli kuiva tšesä, paikotta maa lõhkõõᴢ mullu oli kuiv suvi, paiguti maa lõhenes.

paikot/taa² (Li), pr. -an, imperf. -in vigurda-

da, edvistada кривляться; elä paikota ära edvista!

paikottõõ M = paikkomii; paikottõõ meil on ümpäri tšülää märjät paikaᴅ paiguti on meil ümber küla märjad kohad.

paikot/õlla (Li), pr. -tõlõn: -tõõn Li, imperf. -tõlin püsimatu olla, paigast paika v. ühest kohast teise joosta быть подвижным, непо-стоянным; mitä siä paikottõõᴅ mis sa jooksed ühest kohast teise!

paikumittaa Lu = paikkomii; saarniitüll on kõva einä, paikumittaa on rantuli Saarniidul on kõva hein, paiguti on kõrkjas.

paimpää-kuraᴢ vt. painopää-kuraᴢ.

paim/õn (Lu) -õõ ~ -õ I, g. -õnõõ karjane пастух; I paimõnõlla ripuʙ sumka bokkaza, a rooska pihalla karjasel ripub kott küljel, aga piits õlal; I paimõõ meeb ümpäri karjaa karjane käib ümber karja. – Vt. ka lammas-.

pain/aa Kett. L P M Kõ Lu Li Ra (K-Ahl. J-Must.) -a J-Tsv., pr. -an K L P M -õn Lu J, imperf. -õn: -in Lu Li J 1. painutada, suruda; (pead alla) painutada гнуть, сгибать; клонить, с- (голову); раз/гибать, -огнуть; P miä painan luokkaa, jalgass ma painutan looka, (ree)jalast; P õli painõttu katagass varo oli painutatud kadakast võru; J võitko paina opõizõõ ravva õikassi kas võid painutada hobuseraua sirgeks?; J pain sõrmõt kulakkaa painuta sõrmed rusikasse; P karjušši painap pää i kassaass pää (jüripäeva komme:) karjane painutab pea (alla) ja pea kastetakse märjaks; M gorba jo painab mah̆haa juba on küüru vajunud (küür juba surub maha); 2. kallutada; (kivi) kaaluda (kangi v. poomi v. kaliga maa seest välja kangutada) наклон/ять, -ить; вывёртывать, вывернуть (при помощи рычага); M paina, paina paŋkõa, etti lahs saisõiss juuvva kalluta, kalluta pange, et laps saaks juua; Lu tahop painaa ommaa poolõõ tahab kallutada oma poole (= oma nõusse); Li võtõtaa paksu mokomain pittšä poluirsi dali mikä toukataa sinne tšiven alla i sis painataa võetakse niisugune jäme pikk poom või mis, tõugatakse sinna kivi alla ja siis kaalutakse; 3. kaaluda (kaalu omada) весить; J javo-kotti painõb viis puudaa jahukott kaalub viis puuda; Kõ et siä paĺĺo painaa ei sina palju kaalu; 4. värvida окра/шивать, -сить, красить, по-; Li kaatsad õli painõttu musassi püksid oli(d) värvitud mustaks; Lu sõpa õli sinetettü, õli painõttu sinizel rõivas oli siniseks värvitud, oli värvitud sinise värviga (sinisega); ■ L lahzõlõõ unta kõvii painaʙ lapsele kipub väga uni peale (last painab väga uni); M voos vuuvvõlta nõõp painamaa orkoo aasta-aastalt läheb tervis viletsamaks. – Vt. ka painuttaa², painutõlla, painõlla, painõskõlla.

painaj/a Ra, g. -aa Ra luupainaja кошмар. – Vt. ka luu-.

painak/ki J, g. -ii painutamine, painutus сгибание, перегибание; evät painu paksut suksiᴅ paksuu mińńaa painakillõ rl. ei paindu (kangaspuude) paksud tallalauad paksu minia painutusel. – Vt. ka painõtuᴢ.

painapuu J-Must. painepuu, murd. painapuu (töövahend painutustöödel, näit. reejalaste painutamisel приспособление для сгибания полозьев саней и т. д.). – Vt. ka painu.

pain/ata: -õta (Lu), pr. -aan Lu, imperf. -azin painduda сгибаться, согнуться; tämä on muitõstši painõnnud lookkaa, a ku nõizõt sahhamaa, tämä kõikkinaa painaab i ahisõʙ ta (= lülipuu) on niigi paindunud looka, aga kui hakkad saagima, (siis) ta paindub täiesti (alla) ja surub (sae) kinni. – Vt. ka painua, painuussa.

pain/o M Lu Li J, g. -oo Lu J raskus, vajutis; kaal тяжесть, гнёт; вес; Lu kapusaa pääl pannaa paino vai lihaa astjaasõõ, liha ku soolõtaa, siis pannaa tšiveᴅ, se jutõllaa paino vajutis pannakse kapsaste peale või lihaastjasse; kui liha soolatakse, siis pannakse kivid, seda nimetatakse vajutis(eks); Lu miε võin nõssaa senee painoo ma võin selle raskuse üles tõsta; Lu kui paĺĺo sinuz on painua kui palju sa kaalud?; Lu nütte miä praaviuzin i painua lissäüᴢ nüüd ma paranesin ja kaalu tuli juurde. – Vt. ka painu, painõ.

painopää M Lu käänispeaga, liigend- складной; M painopää kuraᴢ liigendnuga. – Vt. ka painõpää.

painopää-kuraᴢ M paimpääkuraᴢ ~ paimpää-kuraᴢ J liigendnuga складной нож; M painopää-kuraᴢ, kase kuraz on mehii asu liigendnuga, see nuga on meeste tööriist.

pain/ozillaa ~ -ozilla·a Lu küürakil, kummargil согнувшись, наклонясь, в наклонку; Lu niitetää sirpiikaa painozillaa sirbiga lõigatakse küürakil; Lu maata pessää tooš painozillaa põrandat pestakse ka küürakil; Lu ku kaugaa õõt painozilla·a, kagla soonia nõizõb vaivattõmaa kui oled kaua kummargil, (siis) hakkavad kaelasooned valutama. – Vt. ka painullaa, painuzillaa, painuullaa.

pain/u M Lu J-Tsv., g. -uu Lu J 1. raskus, vajutis; kaal; paine, vaev, äng тяжесть, вес; труд(ность), горесть, гнёт; J kats ku gorbissuuᴢ painuss vaata, kuidas vajus raskuse all (raskusest) küüru; J onhan kassen sigas painua on sel seal alles kaalu; J kül haŋ kasseŋ kotikkoz om puudaa painu küllap selles kotikeses on puuda jagu; M häiläb räühtünnü, tälle mitäleeb on pantu painu (haige kohta:) käib koltunu(na) ringi, talle on (nagu) mingi paine (peale) pandud; 2. paine, paindekoht, kõverus изгиб, сгиб; J kokk lähsi painuu kõhass kattši konks läks paindekohast katki; J sahaga irsi painuu kõhass kattši saagige palk kõveruse kohalt katki; 3. Lu painepuu (töövahend painutustöödel, näit. reejalaste painutamisel приспособление для сгибания полозьев дровней и т. д.). – Vt. ka painapuu, paino, painuma, painõ.

painu/a L M J (K-Ahl. P Lu Li), pr. -n L M Lu Li J, imperf. -zin J painduda; lamanduda; (painutamisel) muljutud saada сгибаться, согнуться; полегать; мяться, с-; M õzraa pää jo painuʙ odrapea juba paindub (= tera on küps); K paju abras painumaase [= painumaasõõ] (Ahl. 101) rl. paju (on) nõtke (habras) painduma; L rohuo pεälie kartõttii tallata, etteb roho painuiss rohu peal hoiduti tallamast, et rohi ei lamanduks; Lu ku tämä nõsaʙ katoo, siis paaʙ linaa vällii, siiᴢ lina siälä painuʙ i päisärä tokup poiᴢ kui ta tõstab (lõuguti) kaane, siis paneb lina (lõuguti) vahele, siis lina seal muljutakse ja linaluu kukub ära. – Vt. ka painata, painuussa.

painuk/aᴢ: -õᴢ J-Tsv., g. -kaa = painuva.

painullaa M Li = painozillaa; Li miä teen tüütä painullaa ma töötan kummargil.

painum/a K M Lu, g. -aa 1. paine, paindekoht; keskkoht, vöökoht изгиб, сгиб; пояс; Lu painuma kõhta painde- v. vöökoht; 2. K liiges сустав. – Vt. ka painu.

painumapaikka M 1. paindekoht изгиб, сгиб; 2. põlveõnnal коленный сгиб, коленная чашка; alla põlvia painumapaikka allpool põlvi (on) põlveõnnal.

painus/saa: -saaɢ I, pr. -aa, imperf. -ii = painuttaassa; uhsi õli matala, piti painussaaɢ uks oli madal, pidi kummardama.

painuz/illaa Lu -i·llaa Li kühmus, küürus; kummargil, küürakil сгорбившись; наклонясь; Lu tšäüp painuzillaa käib kühmus; Li miä painuzi·llaa kaivan munnaa ma võtan (kougin) küürakil kartuleid. – Vt. ka painozillaa.

painut/taa¹: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J värvida скра/шивать, -сить, красить, по-; painutõŋ kaŋgõss kaunõssi värvin kangast punaseks. – Vt. ka painaa.

painutt/aa² M, pr. -aan M, imperf. -iin = painuttaassa; tämä eb või painuttaa, täl on kaŋkõa seltšä ta ei või kummardada, tal on selg kange; painuttaan mah̆haassaa kummardan maani.

painutta/assa (Li J), pr. -an, imperf. -azin: -zin J kummardada, kummarduda накло-

н/яться, -иться; Li painuttaaska, meil on uhzõᴅ matalaᴅ kummardage, meil on uksed mada-

lad; J painuttazin võttamaa rl. kummardusin võtma. – Vt. ka painussaa, painuttaa², painuussa.

painutt/uussa: -uussaɢ I, pr. -ʙ, imperf. -uj̆jõõ kummardada, küürutada наклон/яться, -иться, сгибаться, согнуться; ku silta pesäs siis piäp painuttuussaɢ kui põrandat pestakse, siis tuleb küürutada.

painut/õlla M (K) -õllaɢ I, pr. -tõlõn, imperf. -tõlin frekv. = painõskõlla; K paju-puussa painutõltu pajupuust painutatud.

painuulla I = painozillaa.

painu/ussa: -ss J-Tsv., pr. -un J, imperf. -uzin: -zin J 1. painduda сгибаться, согнуться; raut vitts üvässi painuuʙ traat paindub hästi; 2. kummardada, kummarduda наклон/яться, -иться; поклон/яться, -иться; rissii jumalõllõ, painuu mahassaa löö risti ette, kummarda maani. – Vt. ka painua, painuttaassa, painussaa.

painuv/a Lu, g. -aa (kaalult) raske тяжёлый (на вес); koivu ŕuuku koorittii, vesettii, tehtii lakkiassi, õttsijee tehtii painuvõd õtsaᴅ kaseritv kooriti, vesteti, tehti siledaks, otstesse pandi raskused (tehti rasked otsad). – Vt. ka painukaᴢ.

pain/õ Ra, g. -õõ raskus, vajutis тяжесть, гнёт; rahgõt pantii astjaasõõ i vettä pantii päälee i painõt päälee, tšivet päälee kohupiim pandi astjasse ja vett valati (pandi) peale ja vajutis peale, kivid peale. – Vt. ka paino, painu.

pain/õlla L, pr. -õlõn: -yõn, imperf. -õlin (pead alla) painutada клонить, с- (голову); mitä nii pεä painyõd matalassi miks sa pea nii madalale painutad (= miks sa nõnda muretsed)? – Vt. ka painaa.

painõmizi J-Tsv. adv. painutades, painutamisi сгибая; painõmizi nõsa tšäsi üleᴢ tõsta painutades käsi üles.

painõpää Li = painopää.

painõskõl/la (vdjL), pr. -õn, imperf. -in frekv. painutada сгибать; epko lee lepässä tehtü, pajupuissa painõskõltu rl. ega ole (saa olema) lepast tehtud, pajupuudest painutatud. – Vt. ka painaa, painutõlla, painõlla.

painõtu/ᴢ J-Tsv., g. -hsõõ: -sõõ J painutus сгиб, изгиб. – Vt. ka painakki.

paipai Lu lastek. pai-pai пай-пай; siä õõd üvä poika, tee paipai sa oled hea poiss, tee pai-pai!

paise vt. paizõ.

paisetus vt. paizõtuᴢ.

pais/saa L P M Lu Ra J (Kett. K Li) -sa Lu J -saaɢ I, pr. -aʙ Kett. K L P M Lu J -õʙ Lu J -saʙ Lu-Must., imperf. -si K L M Lu Ra J I -sõ I 1. paista, näha olla виднеться; Lu matti ku maistaʙ, põhja paisaʙ kk. kui Matti maitseb, (siis) põhi paistab; K soldatti meni puuχõõ nätši paisap tuli soldat ronis (läks) puu otsa, nägi, (et) tuli paistab; 2. paista, särada, helendada, läikida светить(ся), сиять, блес/теть, -нуть; P tševäll tširkaass päivä paisaʙ kevadel paistab päike kirkalt; Lu jaani matokkõizõl paissõvaᴅ silmäᴅ niku tulõᴅ jaaniussil säravad silmad [sic!] nagu tuled; P nie on vanat kannod i nie pimiäs paissavaᴅ need on vanad kännud ja need helendavad pimedas; I piäp puhassaaɢ, üvä luzikka leeʙ, nõizõp paissamaa tuleb puhastada, (siis) tuleb hea lusikas, hakkab läikima; Lu ku nõizõb jürizemää, siiz mikä on paissava, katõtaa kui hakkab müristama, siis mis on läikiv, (see) kaetakse (kinni); 3. küpsetada печь, с-; J drotšonaa paisõttii ahjoᴢ kartulimunarooga küpsetati ahjus; I naizõt paissivat kakuu naised küpsetasid koogi. – Vt. ka paissua¹.

paissavai/nõ: -ne K-Al., g. -zõõ paistev видн-еющийся; ühs õli õuna õhzaza, päivää poolee paissava(ine) (Al. 52) rl. üks oli õun oksas, päikese poole paistev.

pais/su J-Tsv., g. -uu J = paisõ¹; riput pesu päivää paissuu kuivama riputa pesu päikesepaistesse kuivama.

pais/sua¹ L, pr. -uʙ, imperf. -su paista, näha olla виднеться; nõisivat fonarit paissumaa laternad hakkasid paistma. – Vt. ka paissaa.

pais/sua² M (K-Ahl. Ra-Len.), pr. -un K M, imperf. -suzin M 1. paistetada, tursuda распу-

х/ать, -нуть, взду/ваться, -ться; Ra utarat õltii kõvassi paistunut [= paissunnu] (Len. 303) udar oli kõvasti paistetanud; 2. (nutma) puhkeda e. pursata разра/жаться, -зиться (плачем), зали/ваться, -ться (слезами); M tälle mit̆täiᴅ et saa juõlla, täm kõrraᴢ paisuʙ itkõmaa talle ei või (saa sa) midagi öelda, ta puhkeb kohe nutma; M juttõlin miä tälle al̆lõa sõn̆naa i tämä nii paissu itkõmaa ma ütlesin talle haletseva sõna ja tema puhkes nii nutma.

paisu/ᴢ J-Tsv., g. -hsõõ: -sõõ = paisõ¹; päivää paisuᴢ päikesepaiste.

pais/õ¹ J (Kett. M) -õɢ I, g. -sõõ J I (päikese)-paiste (солнечный) свет; J paraallõ paissõõllõ rl. parajal (päikese)paistel; J pesu kuivaap päivää paissõõll pesu kuivab päikesepaistel. – Vt. ka paissu, paisuᴢ.

pais/õ² J-Tsv. (Ra) -sõ Lu Ra, g. -sõõ Lu Ra J = paizõ; J tšülmess viskõs koko seltšä müü paissõõᴅ külmast lõi (viskas) kogu selja paiseid täis; Ra vanad inemized lugõttii, tšen tunsi lukkaa, ruuzulla i paissõõlla vanad inimesed posisid, kes oskas(id) nõiasõnu peale lugeda, roosile ja paisele.

paisõ- vt. ka paizõ-.

paišik/ko M, g. -oo M kaasosanik пайщик, компаньон; riigaa paišikko rehe kaasosanik.

paizut/tua M Lu, pr. -uʙ M Lu, imperf. -tu M = paizõttua; Lu jalka paizutuʙ jalg paistetab.

pai/zõ vdjL K P M-Set. Lu J (Kl) -se K-Ahl. -zõh vdjI I -zõɢ vdjI, g. -sõõ J -syõ P J -sõ J paise нарыв, опухоль; P tielehto pannass paisyõlyõ, tämä pehmetäʙ, tõmpaab dräänii vällää teeleht pannakse paisele, see pehmendab, tõmbab mäda välja; P tällie viskas kaχstõ·ššõmõtt paizõtta talle lõi kaksteist paiset (ihule); J kui paisõõd õltii, pestii obrazaᴅ kui (kellelgi peres) olid paised, (siis) pesti ikoonid (puhtaks). – Vt. ka veri-. – Vt. ka paisõ².

paizõgoit/taa M (Kett.), pr. -aʙ Kett., imperf. -ti M paiste(sse) ajada взду/вать, -ть; M paizõgoitti kõikõõ vatsaa ajas kogu kõhu paiste.

pai/zõhtua M -sõhtuaɢ I, pr. -zõhtuuʙ, imperf. -zõhtu M = paizõttua; M jalka paizõhtu kahõs poolõõka tunnia, mato niglaᴢ jalg paistetas (üles) kahe ja poole tunniga, madu hammustas; I silmäd õlivat paisõhtunnuuᴅ silmad olid paistes (paistetanud).

paizõt/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J paiste(sse minna) lasta, paistetada lasta давать, дать распух/ать, -нуть; kats-han kui om paizõttõnnu enelleᴢ jalgaa vaata ometi, kuidas on enesel jala paiste lasknud (minna).

pai/zõttua M Lu Li Ra J (P Kõ-Len.) -sõttua (K-Ahl. Lu) -sõttuaɢ I, pr. -zõtuʙ M Lu Li Ra J -sõtuʙ Lu, imperf. -zõttu P M Lu Li J -sõttu Lu -sõttujõ I paiste(sse) minna, (üles) paistetada, tursuda распух/ать, -нуть, взду/ваться, -ться; M tšimo niglaᴢ, paizõttu kõikk iho mesilane nõelas, kogu ihu läks paiste; M vod́aŋka, siiz inehmin paizõtuʙ (kui on) vesitõbi, siis inimene läheb paiste; Lu kuza õli puukki, se kõhta paizõttu kus oli puuk (end nahasse imenud), see koht paistetas (üles); Lu milla jo mõnnõz vooᴢ jalgaᴅ paizõttuvaᴅ, mikkä eb avita mul juba mitmendat aastat (mitmes aasta) jalad paistetavad, miski ei aita; I jalka paisõttujõ, nigla-mato niglazi milla jalkaa jalg paistetas (üles), madu hammustas mind jalast (jalga); M sigall kõrvatagussõt paizõttuvaᴅ seal kõrvatagused paistetavad; ■ M lehmä sis paizõtuʙ lehm läheb siis täis (= lehma magu läheb gaase täis). – Vt. ka paizuttua, paizõhtua, paizõttuussa.

paizõt/tussa (Ra) -tuss J-Tsv., pr. -uʙ J, imperf. -tu J = paizõttua; Ra se nii itki, što kõik silmät paizõttusti pääᴢ see nuttis nii (kõvasti), et silmad läksid peas puha paiste; J näĺĺess jo nõisi paizõttuma hakkas näljast juba tursuma.

paizõttu/ussa (Lu Li) paisõttuussaɢ (I), pr. -uʙ Lu paisõttuuʙ I, imperf. -uzi: -ujõ I = paizõttua; Lu vaapsalain ku ammuʙ, sis kõik paizõttuuʙ kui vaablane nõelab, siis paistetab kõik (üles); Li sis täll tehtii pääle kampressi i perrää senee paizõttuumin laskõõᴢ siis tehti talle kompress (peale) ja pärast seda paistetus (paistetamine) alanes.

paizõtu/ᴢ J paisetus K-Ahl., g. -hsõõ: -sõõ J paistetus, turse вздутие, опухоль; J võd́d́õ kamfõrõll, võib õll paizõtuz alõnõʙ määri kampriga, võib-olla paistetus alaneb; koko jalk meni paizõtussõõ kogu jalg läks paiste.

paiva vt. päivä.

paj/a Kett. Ränk K-Ahl. P M Lu Li J I (Kõ Ma Ku), g. -aa K Li J paj̆jaa M vdjI Ma paijaa M -a J-Tsv. sepapaja, sepikoda кузница; I paja on se, kuza ravvottaass opõzia sepikoda on see, kus rautatakse hobuseid; M pajas tak̆koaz mit̆täiᴅ sepapajas taotakse midagi; J ain õltii terveet kui pajaa pakoᴅ aina olime (oldi) terved kui sepapaja pakud.

pajalõõttsu Lu sepa(paja)lõõts кузнечный мех; lõõttsu on, mikä tulta ajaʙ, pajalõõttsu lõõts on (see), mis tuld õhutab (ajab), sepalõõts.

pajatšivi M alasi наковальня.

pajat/taa K R L P M Kõ Po Lu Li Ra J (Kett. U V) -ta J-Tsv. -taaɢ I (vdjI Ma Kl) paeattaaɢ (I) pajeta Kr, pr. -an K R P M Kõ Po Lu Li Ra J -õn Lu J, imperf. -in P M Po Lu J, II inf. Баятама Tum. rääkida, pajatada, jutustada; (peast) lugeda говорить, рассказ/ывать, -ать; читать (наизусть); M sültši präizgüp suuss, nii paĺĺo pajataʙ sülg pritsib suust, nii palju räägib; Li siä õõ vaiᴅ, elä pajata turhaa sa ole vait, ära räägi tühja (= ära asjata lobise); K kunn õli barššina siin aikaa pajatõttii vaissi kui oli pärisorjus, siis räägiti (= sel ajal räägiti veel) vadja keelt; Lu tämä pajataʙ tõtta ta räägib tõtt; P tämä pajataʙ niku tširviekaa lõikkaaʙ ta räägib nagu kirvega raiub; P pajatab niku rooppaa suu täünä räägib, nagu (oleks) suu putru täis; P pajatab gromkõissi, niku bodžgaa põhjass räägib valjusti, nagu tõrre põhjast; P tällie pajata niku tuulyõsyõ talle räägi nagu tuulde; P menen pajattamaa silmäss silmääsie lähen rääkima silmast silma; J miä pajatõn õmaa eloo ma pajatan oma elu(loo); P dabušnikka pajatti meilie kaaskoi hobusekarjus jutustas meile muinasjutte; J pajatammõ senee virree ku ženiχ tuõb võttamaa loeme selle regivärsi, kui peigmees tuleb (pruuti) võtma.

pajatu/ᴢ Kett. J-Tsv. (M vdjI) -s K-Ahl., g. -hsõõ: -sõõ J jutt, kõnelus разговор, рассказ.

pajat/õlla Ra J -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn J, imperf. -tõlin J frekv. (kellestki) rääkida, taga rääkida, keelt peksta говорить (о ком-нибудь), сплетничать; J tämäss jo om mõnõll viittä pajatõltu temast on juba mitmel viisil räägitud; Ra jottei tšülä pajatõltaiᴢ rl. et küla ei räägiks taga. – Vt. ka panõttaa, panõtõlla.

pajatõttava K tagaräägitav тот, о ком сплетни-чают; K pantava on pajatõttava da naitõttava on nagrõttava vs. mehelepandav (neiu) on tagaräägitav ja naidetav (noormees) on naerdav.

paja-töö: paja-tüü (Ra) sepa(paja)töö кузнечная работа; sepp tetši paja-tüüt sepp tegi sepatööd.

pajeta vt. pajattaa.

paj/o I (Ko), g. -oo = paju; I paj̆joa piäʙ nühtääɢ paju(koort) tuleb rebida (pargiks).

pajok/ka (J I), g. -aa J I (kuiv) toidunorm, normitoit, pajuk паёк.

paj/u K R-Eur. P M Kõ S Po Lu Li J I Ko, g. -uu P Lu J -u Lu J-Tsv. 1. paju ива, верба; Po paju kazvap põõsaal paju kasvab põõsana; P paju on abraz painumaa rl. paju on nõtke (habras) painduma; M pajulla on urpa pajul on urb; I parkkia revimmäk pajussa koort (pargiks) rebime pajust; J raut paju raudpaju; J saksaa paju ~ ulkomaa paju hõbepaju, saksa paju; P sisava laulap pajuu põõsaaᴢ jõgõõ rannaᴢ ööbik laulab pajupõõsas jõe kaldal; Lu kuza paĺĺo pajuu võssaa kazvaʙ, se on vittsizikko kus palju pajuvõsa kasvab, see on (paju)võsastik; Lu pajuu õhziss tehtii vakkõi pajuokstest tehti korve; J pajuu koori paju koor; Lu pajuu urvaᴅ paju urvad; P siŕkka õli teχ́ tü paju puussa kalasi oli tehtud pajupuust; Lu nahkurilõõ veetii paju parkkia parkalile viidi pajukoort (pargiks); J paju pilli pajupill; 2. painard, painardipuu (ree kodarapaare ühendav painutatud ristpuu) вяз (согнутая поперечина, соединяющая копылья дровней); J ahjoz avvotõlla pajuit lait́oa vart ahjus hautatakse painardeid ree jaoks; Li pajut pantii varrii vettee i painõttii painardid pandi kuuma vette ja (seejärel) painutati; Lu pajud on rissii pantu painardid on pandud risti (rege); J kül ham pajuzikoss levved lait́oo pajui küllap leiad pajustikust painardipuid. – Vt. ka leppä-, pehko-, päides-, raita-, saksa-. – Vt. ka pajo, pajupuu.

pajugriba I-Len. teat. valge seen; valge riisikas [?]; šampinjon [?] вид белого гриба; белый груздь [?]; шампиньон [?], диал. подорешник; valkia griba ili pajugriba (Len. 286) valge seen ehk valge riisikas [?], šampinjon [?].

pajui/n J-Tsv., g. -zõõ J pajust, pajune ивовый. – Vt. ka anõõ-.

pajuk/ko (Kett.), g. -oo = pajuzikko.

pajunõ vt. anõ-.

pajuparkki Lu pajukoor (pargiks); paju(koore)-park (pajukoorest saadav toornaha parkimis- aine) ивовая кора; дубитель из ивовой коры.

pajupilli L P M Lu Ra paju-pilli Kett. J pajupill ивовая дудочка, свирель; L pojot puhuvat pajupilliε poisid puhuvad pajupilli; Lu pajupilli õli tehtü paju koorõss pajupill oli tehtud pajukoorest.

pajupuu K P M paju-puu J-Tsv. (K-Ahl.) paju, pajupuu ива; K pajupuissa painõskõltu rl. pajupuudest painutatud; M pajupuussa tehäs pilli pajupuust tehakse vilepilli. – Vt. ka pajo, paju.

pajupõõzaᴢ M pajupõõsas ивовый куст; pajupõõsaalla on urvaᴅ pajupõõsal on urvad.

paju/zikko M Lu Li Ra J-Tsv. (I) -sikko K-Ahl., g. -zikoo J pajustik, pajupõõsastik ивняк; J kül ham pajuzikoss levved lait́oo pajui küllap leiad pajustikust ree painardipuid. – Vt. ka pajukko.

pajutruba L pajukoorest pasun труба из ивовой коры.

pajuu P adv. (pajukoort pargiks korjama наречие в форме илл-а от paju); a siä nõõt parkkiä [sic!] repimää, pajuu tšäümää ja taakkoi suuriit kantamaa rl. (itkust:) aga sina hakkad parki (= pajukoort pargiks) rebima, p. käima ja suuri kandameid kandma.

paju-urpa (S) pajuurb; (urbadega) pajuoks v. -vits вербный барашек; верба; urpado-nätil-

päivänn pojokkõizõt tšäütii urvottamaa paju- urvoll (rituaalne komme:) palmipuudepühal käisid poisikesed pajuokstega urvitamas (= magajaid urvavitstega äratamas).

pajuvittsa Lu J pajuvits, urvavits; (urbadega) pajuoks ивовая лоза; верба; Lu võtõtaa vittsa, koivu vai pajuvittsa, väänetää, neissä teh́h́ää koliᴅ võetakse vits, kase- või pajuvits, väänatakse, neist tehakse vitssidemed; J koko tšülää urpovittsoikaa, pajuvittsoikaa urvotõttii (palmipuudepüha tavadest:) kogu küla(rahvast) urvitati urvavitstega, pajuvitstega.

pajuvõso (M) pajuvõsu ивовый побег, ивовый отросток; pajuvõsoᴅ i kahtšivõsoᴅ pajuvõsud ja kasevõsud.

pajuõhsa (Lu) pajuvits, -oks ивовая лоза; vittsavakkoja teh́h́ää pajuõhsiissa vitskorve tehakse pajuvitstest.

pakaamist K-Al. seekord, seniks пока(мест); nüd enäpää ep piä mitäidä pakaamist (Al. 17) nüüd enam ei pea midagi seekord (ostma).

pakah/taa J-Must., pr. -taaʙ: -aʙ J, imperf. -tii pakatada, lõhki minna лоп/аться, -нуть, трес/-каться, -нуться, рас-; pakahab lõhtši (Must. 174) pakatab lõhki.

pakahtua (J-Must.), (sõnatüvi основа слова:) pakahtu- J-Must. = pakahtaa.

pakana vt. pagana.

paka/ra M J-Must. (P Lu Li Ra) -r J-Tsv., g. -raa J 1. tuhar ягодица; J kaatsõd menti pakaroi päält lõhtši püksid läksid tuharate pealt lõhki; P johzõʙ, jalgaa kannat pakaroisyõ tapaavaᴅ jookseb (nii, et) jalakannad puutuvad tuharaisse; Ra õpõzõõ pakaraᴅ hobuse tuharad; J pers pakarõᴅ tuharad; 2. Li J-Tsv. kints ляжка. – Vt. ka perze-, perä-.

pakasi/a (K-Sj.), g. -a jooksik [?] беглец[?]; emmä pannu pakasialle, emmä vienüd vöhkasuolle, panimma poisilo üvälle (Sj. 675) rl. ei (me) pannud jooksikule (mehele), ei (me) viinud Võhasoole, panime heale poisile. – Vt. ka pakolain, pakõlain.

paket/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J pakkida упаков/ывать, -ать.

paket/ti J-Tsv., g. -ii J pakk пакет; vee kase paketti poštii vii see pakk posti.

pakikkõi/n J-Tsv., g. -zõõ J pakike пакетик; raskõz eb lee: see va om pikkõraim pakikkõin raskeks ei lähe: see on vaid väike pakike.

paki/n J-Tsv., g. -naa J pragin, praksumine треск, трещание; kuulõtt, mikä jää pakin laukaall kuulete, missugune jää praksumine on Laugal?

paki/sa: -ss J-Tsv., pr. -zõʙ J, imperf. -zi J pragiseda, praksuda трещать.

pakkai/n Lu Li J -nõ Lu Li -ne J-Must., g. -zõõ Lu Li J 1. pakane мороз; Lu pakkain kõvisuʙ pakane kõveneb; Li talvõll õltii suurõt pakkazõᴅ talvel olid kõvad pakased; Li pakkaizõlla lumi krutizõʙ, soojalla eʙ pakasega lumi krudiseb, soojaga ei (krudise); J kõvall pakkaizõll puud on hallõᴢ kõva pakasega on puud härmas; Lu kuiva pakkain, siiz on sirka ilma; kõnsa on pilvezä i lunta saaʙ, siiz on mussa pakkain kuiv pakane, siis on selge ilm; kui on pilves ja sajab lund, siis on must pakane; Lu kippsu pakkain ~ kärmiä pakkain käre pakane; J pakkaine tšülmä (Must. 178) kõva pakane; 2. (kerge) külm, öökülm заморозки; Li maa kahmaup pakkaizõlla maa kahutab külmaga; Li võip tulla kahu vai pikkarainõ pakkainõ. ühs kahz graadussia, se on pakkainõ jo võib tulla kahu või kerge (öö)-külm. Üks-kaks kraadi, see on juba öökülm. – Vt. ka pakkõin.

pakka/n Lu Li -nõ Lu Li Ra Па́кканэ Ii-reg.1, g. -zõõ Lu Li = pakkain; 1. Lu ku õltii taivas täheᴢ, nii pakkanõ tuõʙ kui taevas oli tähine, siis tuli (tuleb) pakane; Li pakkanõ paukkaaʙ pakane paugub; Lu nüt tuli kõva pakkan nüüd tuli kõva pakane; Li talvõll õltii suurõt pakkazõᴅ talvel olid kõvad (suured) pakased; Lu kõva pakkan kõva pakane; Lu ku päivä punõtiʙ, siiz on pakkaziissi kui päike (loojudes) punetab, siis tuleb pakane; 2. Ra ku on pakkanõ, sis kõik kukad võtaʙ kui on öökülm, siis võtab kõik õied (ära); Ra maazikaa kukaa pakkanõ on pannuᴅ külm on maasikaõie(d) ära võtnud.

pak/ko¹ K L M Kõ Lu Ra J I (R-Eur. P), g. -oo K L Lu Ra J pak̆koo M I 1. (puu-, raie)-pakk колода, чурбан; Lu pakod õltii paksuss puuss pakud olid jämedast puust; Ra pakoo pääl lõhgõtaa alkoi paku peal lõhutakse halge; Lu takõmõ ol lüütü pakoo pääl pinnialasi oli löödud paku peale; J ain õltii terveet kui pajaa pakoᴅ aina olime (oldi) terved kui sepapaja pakud; 2. plokk, palgipakk (palgikelgul v. reel) особое приспособление (блок) на подсанках или дровнях; Lu ku irsii nõizõd veittämää, siz on ühs pakko lait́jool, tõin takatšelkoll kui palke hakkad vedama, siis on üks plokk reel, teine palgikelgul; M pakko, etti kestäziväᴅ üv̆vii irret päällä (palgikelgul on) plokk, et palgid püsiksid hästi peal; 3. pakktaru, mesipuu колода, колодный улей; I sotinaᴅ, siinä sotinoiza on mesi. taas panõt pakkoo kärjed, seal kärgedes on mesi. Taas paned (tühjad raamid kärgedega) pakktarusse; I lunta viskuas ümper pakkoa (talvel) visatakse lund mesipuu ümber; 4. Kett. sark, kirst гроб.

pakko² vt. sauna-.

pak/ko³ Lu, g. -oo sundus, vajadus необходимость; sinne on pakko mennä sinna on vaja minna.

pakkoinikka vt. pokoinikka.

pakkotšimo K-Set. emamesilane пчелиная матка.

pak/ku I, g. -uu pakktaru колода (улей); tšimoo pakku mesipuu, pakktaru.

pakkõi/n J-Tsv. -nõ J, g. -zõõ J pakane мороз; taivõs sirka, taita leep pakkõin taevas on selge, vist tuleb pakane; taita om pakkõiŋ, ku lait́oot kritissä vist on pakane, et ree(jalase)d krigisevad; mokom pakkõiŋ kujall, kõik seinet präkissä niisugune pakane (on) õues, (et) kõik seinad praksuvad; J tahtozin jalkõzii tšülääsee joossõ da tšentšiit ebõõ, pakkõissõ peltšään tahtsin jalgsi külasse joosta, kuid ei ole jalatseid, pelgan pakast. – Vt. ka pakkain, pakkan.

pak/li M-Set. Lu J-Tsv. -ĺi M, g. -lii Lu J takk пакля; J tukkaa kõig akkunaa ragod paklikaa topi kõik aknapraod takuga kinni; Lu alusõõ laijaa välid ja laijaa õtsat tõrvaa paklikaa konopoitataa purjelaeva külglau(d)a(de) vahed ja külglau(d)a(de) otsad tihitakse tõrvase takuga.

pakĺii/n J-Tsv., g. -zõõ J takune, takust из пакли.

pako K-Ahl. L M-Set. S Lu Li J-Tsv., g. pagoo S Lu J pagu, redupaik, varjupaik убежище; Li karku, pako, tämä on melke·ttä ühtä k. (või) p., see on (= tähendab) peaaegu sama; ■ Lu vesi pako mõõn. – Vt. ka vesi-.

pakoizillaa J-Tsv. = pagoza.

pakolai/n ~ -nõ Lu -nee K-Ahl., g. -zõõ Lu 1. põgenik, pagulane; jooksik, väe- беглец; дезертир; Lu tšen on pagõnnuᴅ, se on pakolain kes on (ära) pagenud, see on põgenik; Lu pakolain on türmässä tullu, on tehnüt pillaa, tämä kõrjauʙ jooksik on vanglast tulnud (= põgenenud), on teinud kurja, ta varjab ennast; Lu tämä on joossuᴅ sõtamehentä pakkoo i on pakolaisõn ta on jooksnud sõjaväeteenistusest (= sõdurist) pakku ja on väejooksik; 2. piletita sõitja, kõnek. jänes пассажир без билета, заяц; Lu pakolainõ meni laivaa salamittaa piletita sõitja läks salaja laeva; Lu pakolain, tšen meni salamittaa. ko menti esimeizee porttuu, lasti maal ja ajõltii oma maχχaa takaᴢ, a või jääb elämää võõral maal jänes (on see), kes läks salaja (laeva). Kui jõuti (mindi) esimesse sadamasse, (siis) lasti (ta) maale ja aeti oma maale tagasi, või jäi (jääb) elama võõrale maale. – Vt. ka pakasia, pakõlain.

pakoli/in J-Tsv., g. -izõõ: -zõõ J kiire, pakiline срочный, спешный; niitši om pakoliin aik, a tämä veel tuõb mešaittõma niigi on kiire aeg, aga tema tuleb veel segama; pakoliin tüü pakiline töö.

pak/oo M-Set. -uo K L P pak̆koo M S I -koo Lu Li Ra J Ku -ko Kõ-Len. adv. pakku, redusse e. rettu, peitu в бегство (наречие в форме илл-а от pako); J vätši johzõp sõass pakkoo rahvas jookseb sõja eest pakku; Lu lehmä johzõp pakkoo kokkapaarmaassa lehm jookseb pakku kiini(de) eest; L siε mened ahjonalaa pakuo sa lähed ahju alla (= ahjualusesse) peitu; M noo-

rõp tšälü meni lautap päälee pakoo õlkajõõ alaa (Set. 1) (muinasjutust:) noorem käli läks peitu lauda peale (= laudalakka) õlgede alla; Ku šveeda voisk meni pakkoo Rootsi sõja-

vägi läks pakku; S kui pappi tuli rih̆́h́ee, lahzõt pak̆koo kui papp tuli tuppa, (siis) lapsed (läksid) peitu; Lu ku pagana ärtšä tuõp päälle, sis piäb joossa pakkoo kui tige härg tuleb kallale, siis tuleb pakku joosta; L suõt pakuo johsõvaᴅ hundid jooksevad redusse; M mentii klopiᴅ pak̆koo, häviziväᴅ lutikad läksid pakku, kadusid; J vihmõss pakkoo pääsemä vihma eest varju (pakku) pääsema.

pakoomin: pakkoomi/n J-Tsv., g. pakoomizõõ: -zõõ J pagemine, põgenemine бегство; pakkoomin eb avit: kül tšättee levvetä põgenemine ei aita: küll leitakse kätte.

pak/oosõõ Kõ -uosõõ K adv. = pakoo; Kõ minuu piti mennä pakoosõõ mul tuli pakku minna; K vot siis hät̆tää müö johzõmma pakuosõõ vaat siis kiiruga jookseme peitu (majahaldja eest).

pakopaikka Lu redu-, peidupaik убежище; mill on pakopaikka, mokom paikka, kuza saab õlla pagoᴢ, tšennii eb levvä mul on peidupaik, niisugune koht, kus saab olla peidus, keegi ei leia.

pakossa Lu tingimata обязательно; pakossa piäb mennä sinne tingimata tuleb sinna minna.

pakozin/a Lu Li J, g. -aa Lu peitus(emäng) прятки; lahzõt tultii škoulussa, nõistii pellaamaa pakozinaa lapsed tulid koolist, hakkasid peitust mängima. – Vt. ka petto, pettä.

pakot/taa M (Li) -ta J-Tsv. (sõnatüvi основа слова:) pakotta- J-Must., pr. -aʙ M -õʙ Li J, imperf. -ti J valutada, pakitseda (ka impers.) болеть, за-, ныть, за- (также безл.); J lõim põlvõõ uhzõõ piinaa, nütt nii pakotõʙ lõin põlve vastu uksepiita, nüüd nii valutab; Li pakotõb jalkaa, niku reviʙ, ko on jalka paizõttunnu jalg valutab, nagu rebib (seest), kui jalg on paistes (paistetanud); J süät nõisi pakottõma süda hakkas valutama; M ai ko pakotaʙ, taita nõõp puhkõmaa (paise kohta:) ai, kuidas pakitseb, vist hakkab puhkema.

paksaht/aa (Lu), pr. -aaʙ, imperf. -ii: -i Lu potsatada шлёпнуться; ku mikä-leep tokub maallõ, siz jutõllaa: kolahti, paksahti kui miski kukub maha, siis öeldakse: kolksatas, potsatas. – Vt. ka puksahtaa.

paksahtaa/ssa Lu, pr. -ʙ Lu, imperf. -zi = paksahtaa.

pak/su Kett. L M Po Lu Li Ra J I (K-Al. P) -s Ra pahsu K-Ahl. Па́ксу Pal.2 K-reg.2 Ii-reg.1, g. -suu K-Al. M Lu J 1. paks, lihav, jäme (inimese keha v. kehaosade kohta); paks, jäme (puude, esemete jne. kohta); paks (tiheduselt) толстый, тучный, дородный; густой; J pariskunt niku tõin tõizõss lõikõttu: mõlõpi lühükkõizõd ja paksuᴅ (abielu)paar (on) nagu teineteisest lõigatud: mõlemad lühikesed ja paksud; M kazõll mehellä kagla paksu niku üväll ärjäll sel mehel on kael jäme nagu heal härjal; L paksud uulõᴅ lihavad huuled; J paksuu magoka suure kõhuga; M paksu jää jo päällä paks jää (on) juba peal; M emäpuu on mokoma paksu puu põlispuu on niisugune jäme puu; I paksu kahtši õli jäme kask oli; Lu ušatii puu õtsad õltii paksupaᴅ, ettep tullõiᴢ ušatii kõrvissa poiᴢ toobripuu otsad olid jämedamad, et (toobripuu) ei tuleks toobri kõrvadest ära; M se on paksu nigla see on jäme nõel; Lu pantii paksu vahva niitti pandi jäme tugev niit; Ra suurõd i paksud ivusõᴅ suured ja paksud juuksed; Lu ku pannaa gribat happõnõmaa siz vesi meep paksussi kui pannakse seened hapnema, siis vesi läheb paksuks; 2. rase, murd. paks беременная; M naizikko paksuss meni naine jäi rasedaks; M tüttärikko on senelt pojolt paksu tüdruk on sellest poisist rase; J eivät painu paksut suksiᴅ paksuu mińńaa painakillõ rl. ei paindu paksud tallalauad paksu (= raseda) minia painutusel; Kett. M paksu naizikko rase naine; ■ J paksu sool pärasool.

paksukkõi/n Lu, g. -zõõ = paksun; tämä taitšin on sõrmõõ paksukkõin see tainas on sõrmepaksune.

paksu-ĺaš/ka: -k J-Tsv. subst. (paksude kintsudega inimene человек с толстыми ляжками).

paksulehtoinõ Li paksuleheline (sae kohta) с толстой полосой (о пиле); paksulehtoinõ saha märänüssi saχχaaʙ paksuleheline saag saeb halvasti.

paksul/ta: -ᴅ Lu adv. paksult, tihedalt густо, толстым слоем; prusakad litši lakkõa õltii, paksuld õli prussakad olid lae lähedal, (neid) oli paksult. – Vt. ka paksussi.

paksu-mako J-Tsv. subst., kõnek. paksmagu (kõhukas inimene), простор. пузан (толстопузый человек).

paksu/n (Lu), g. -zõõ -paksune толщиной, по толщине; taitšina piäb vaalia sõrmõõ paksuzõssi taigen tuleb rullida (vaalida) sõrmepaksuseks. – Vt. ka paksukkõin.

paksu-nis/ka: -k J-Tsv. subst. (jämeda kaelaga inimene толстошеий человек).

paksun/õssa: -õss J-Tsv., pr. -õn J, imperf. -in J pakseneda, paksemaks minna толстеть, по-; taita üvässi süütetä, ku päiv-päivelt paksunõʙ vist söödetakse hästi, et läheb päev-päevalt paksemaks.

paksussi J-Tsv. = paksulta; paksussi pani võit leivää päälee pani paksult võid leiva peale.

paksu-sääri J-Tsv. subst. (jämedate säärtega inimene человек с толстыми голенями).

paksut/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J paksuks teha утол/щать, -стить.

paks/uuᴢ K (M) -uᴢ Li J-Tsv. (Kõ-Len. Po) pahsuᴢ (K-Ahl.), g. -uu Li -usõõ J paksus, jämedus толщина; Kõ nõize, kursi, tšühze, paa paksutta (Len. 225) kerki, pulmaleib, küpse, paksene; K bibgad õlivad viis santimetriä paksuutta kurnipulgad olid viie sentimeetri jämedused; Li paĺĺo tämäz on paksutta kui jäme see (= palk) on?; Li paksuu perässä miä en võinu nõssaa tätä ma ei suutnud jämeduse tõttu seda (= jämedat puud) tõsta.

paksuvatt/sa: -s Lu adj. kõhukas, kõnek. vatsa-kas, простор. толстопузый, толстобрюхий; paksuvatts inemin vatsakas inimene.

pakõlai/n Kett., g. -zõõ põgenik, pagulane беглец. – Vt. ka pakasia, pakolain.

pakõn/õssa: -õss J-Tsv., pr. -õn J, imperf. -in J = pagõta; arestantti pakõni türmess vang põgenes vanglast; ■ vesi pakõnõb mereᴢ, taita leeb itä tuuli vesi taandub meres, vist tuleb idatuul.

pal/a Kett. Ränk K R L P M Kõ Lu Li Ra J I (Ja-Len.) Па́ллае Ii-reg.1, g. -aa P Kõ Lu Li Ra J pal̆laa M Kõ I -a J-Tsv. tükk, pala кусок, отрезок; M laa miä aukkaan pal̆laa õunaa las ma hammustan tüki õuna; J jää murtus peeneissi paloissi jää murdus väikesteks tükkideks; M a nüt niittü jagõttii suuriise palolaisee (Len. 256) aga nüüd jagati heinamaa suurteks tükkideks; J talopoiga maad on kõlmõs palaᴢ talupoja maad on kolmes (põllu)tükis; Li meni kahtõõ pallaa läks pooleks (läks kaheks tükiks); M suuri pala suu revitäp, peeni külläizen piäʙ vs. suur pala rebib suu (= suur tükk ajab suu lõhki), väike peab küllasena; Kõ viili viŋkujaa palaata ja tõizõõ palaa piiragaa rl. lõika pala sealiha (vinguja pala) ja teine pala pirukat; Li minuza on muru meessä, no pala on poikaa (väikesekasvuline, kuid tubli ja julge mees enese kohta:) minus on raas meest, kuid pala (= suur jagu) on poissi; I kaŋkaa pala tükk lõuendit; Lu lumõõ palaᴅ lumepallid; J köühes taloz liika suut verrõta jõka suu palass vaeses talus näägutatakse liigset suud iga suutäie pärast; J suu pala maiuspala; ■ Kõ eittään vähäkkõizõ, palat panõn räätua möö heidan vähekese(ks) pikali, lasen leiba luusse (panen palad ritta). – Vt. ka esi-, jää-, klazi-, leivää-, melto-, omena-, paasi-, puu-, šižgaa-.

pal/aa J (Ku) -aaɢ (vdjI), pr. -an: pal̆laa vdjI, imperf. -õn põleda гореть, с-; J sizoo kirstu palagoo parraalõõ ilo-aigallõ rl. õe (rõiva)-kirst põlegu kõige paremal rõõmuajal. – Vt. ka põlõa, põlõssa.

palai/n Lu, g. -zõõ Lu = palokkõin; miä parõp koolõizin, ku tämää tšäessä palaizõõ leipää ma parem sureksin, kui (võtaksin) tema käest palukese leiba.

palakkõi/n Po J-Tsv., g. -zõõ J = palokkõin; J pisä palakkõin leipää kaas pista palake leiba kaasa.

pala/n (J), g. -zõõ = palokkõin; leipä lõikotaa palazissi leib lõigatakse tükikesteks. – Vt. ka suu-.

palast/aa M, pr. -aan M, imperf. -iin M haugata, (millegi küljest tükki) hammustada, kõnek. hamba alla panna прикус/ывать, -ить, заморить червячка; piäʙ mittäiᴅ vähäkkõizõ palastaa peab midagi natuke haukama.

palaš/ši J-Tsv., g. -ii J palašš (sirge teraga mõõk) палаш; iski palašill mitä vaa voima lõi palašiga kõigest jõust.

palat́entsakaŋgaᴢ M käteräti(ku)kangas полотенечная ткань; süämmizissä linoissa kuot-tu heeno kaŋgaᴢ on mokoma ahtikkõin pala-t́entsakaŋgaᴢ kõige parematest linadest kootud õhuke kangas on niisugune kitsas käterätikukangas.

pala/tenttsa M Po Lu I -t́enttsa M (J) polotenttsa (Lu) polot́entts J-Tsv. -tentsa Salm.2 M S -t́entsa K-Set. I (M) -tintsa K-Al., g. -tentsaa ~ -t́entsaa M (käte)rätik; (välja-

õmmeldud) ilu(käte)rätik; ikoonirätik поло-тенце; расшитое полотенце; иконный плат; S kaŋkaass tehtii tšäsipalatentsaᴅ i liitsaa püüh-tšiäs palatentsaᴅ lõuendist tehti käterätikud ja rätikud näo pühkimiseks; S obrazoil toožõ õltii palatentsaᴅ ka pühakujudel olid (ikooni)-rätikud; Po ženiχaa opõzõlõõ palatenttsa pannaz lùokkaasõõ peigmehe hobusele pannakse ilu(käte)rätik looga külge; M palat́entsaa uzoraᴅ käterätiku mustrid. – Vt. ka tšäsi-.

palatk/a M -õ J-Tsv., g. -aa M J telk палатка; J kõrjuttaamm vihmõss palatkaa lähme vihma eest telki varju; M mustalaizõd õltii suvõlla palatkoiza mustlased olid (= elasid) suvel telkides.

palatška vt. paalatška.

palat/ta (J-Tsv.), g. -aa loss дворец, палаты; ehan oolõtoill kõnsait lee kultõiziit palattoi(t) ega laisal (hooletul) saa kunagi olema kuldseid losse.

palattaa/ssa (Li), pr. -ʙ, imperf. -zi impers. = pallõttaa; neet tšennät piettii jalgõᴢ, neijekaa eb nii palattaanu jalkoit. enne ved́ vaaliŋgõit ep piettü, eb õlluᴅ neid (kodutehtud) saapaid kanti (peeti) jalas, nendega jalad nii ei külmetanud. Ennemalt ju vilte ei kantud, (neid) ei olnud.

palaut/taa Lu, pr. -aʙ, imperf. -ti Lu refl. = paluttaa; tšäsi palautti käsi külmetas.

pala/va Kett. K-Ahl. U L P M Kõ I Kr -võ Pi Ke J -v Kr Палава Tum., g. -vaa M Kõ palav, kuum горячий, жаркий; M on palava sää, kõikk kõllisuʙ on palav ilm, kõik (= kogu taimestik) kolletub; M nii õli kõv̆vii palava, što täit põlivat pääᴢ oli nii hirmus palav, et täid põlesid peas; M tuli palava, itši nõis tilkkumaa läks palavaks, higi hakkas tilkuma; ■ L piεp tüötä tehä palaviss päivii peab palehigis tööd tegema.

palavai/nõ J, g. -zõõ kuumus, palavus жара; hiki tilkub ivuusissõ, palavainõ tšiutoss rl. higi tilgub juustest, kuumus (aurab) särgist.

palavaza M I adv. higis (наречие в форме ин-а от palava); I opõnõ on palavaza hobune on märg (higis); M ai ku toorõd akkunaᴅ, palavaz akkunaᴅ oi kui märjad aknad, higis(ed) aknad.

palavattu/ussa: -ussaɢ (vdjI Ma), pr. -un, imperf. -uzin: -j̆jõõ vdjI palavaks v. higiseks minna вспотеть, разжареть.

palentu/ssa (Ku), pass. imperf. -st́śii Ku = pallottuussa.

palet/ti Po J-Tsv., g. -ii J pagun; õlak погон; эполет; J ofitserall kultõizõt paletit pihall ohvitseril (on) kuldsed pagunid õlal; Po meχ́ χ́ iilee õmmõltii tšiutoᴅ, laadittii pihtojee päälee valkõat paletiᴅ, kauniilõõ tšiutolõõ meestele õmmeldi särgid, tehti õlgade peale valged õlakud, punasele särgile.

palgoit/taa (Lu), pr. -an Lu, imperf. -in 1. (endal) ära külmetada, (endal) ära külmuda lasta замерзать, замёрзнуть; отморозить; tšen palgoitap tšäed vai jalgaᴅ kes külmetab (endal) käed või jalad ära; 2. refl. külmetuda, (end) külmetada просту/жаться, -диться; sigaa sappi on üvä palgoittamizõl sea sapp on hea külmetumise puhul (külmetumisel). – Vt. ka palentussa, pallottuussa, pallõgoittaa, pallõttua.

palgok/aᴢ: -õᴢ J-Tsv., g. -kaa J kaunarikas полный стручков; tänävoonn erned om palgokkaaᴅ tänavu on herned kaunarikkad.

palgokkõi/n J-Tsv., g. -zõõ J kaunake стручочек; ann han ernett maista, hoz ühs palgokkõin anna ometi herneid (hernest) maitsta, kas või üks kaunake. – Vt. ka palko.

pal/gõ P Lu, g. -kõõ rangipale, -padi подхомутник; P palgõ tšäüʙ vassaa kaglaa rangipale käib vastu (hobuse) kaela; Lu palgõ, ümper on nahka, õlki on süämmeᴢ rangipale, ümber on nahk, õled on sees. – Vt. ka palsta.

palik/ka M, g. -aa kepp, pulk палка, палочка; перекладина; murtu ühs palikka kastralta lambasõimel murdus üks pulk; turpaa palikka, turpaa palikaᴅ redeli pulk, redeli pulgad.

palikko vt. perze-, rinta-.

paĺikmaχχõ/ri: -r M, g. -rii M juuksur парикмахер.

paljaaltaa vt. paĺĺaaltaa.

paljaᴢ, paĺjaᴢ vt. paĺĺaᴢ.

paljo, paĺjo vt. paĺĺo.

palkalli/n M, g. -zõõ M adj. palgaline наёмный, платный; meil õltii kõikk palkallizõt karjušiᴅ, palkaa eessä tehtii töötä meil olid kõik palgalised karjused, palga eest tegid tööd. – Vt. ka palkolin.

palk/ata K P Kõ Lu Li Ra J (M Ku) -õt J-Tsv. -ataɢ I, pr. -kaan Kõ Lu Li Ra J, imperf. -kazin Lu Li Ra J -kõzin Lu J -kazii I 1. palgata подря/-жать, -дить, нан/имать, -ять (рабочих); Lu vätši jo koppihup kokkoo karjuššia palkkaamaa (küla)rahvas koguneb juba kokku karjust palkama; Lu palkataa kamenda palgatakse (lae-va)meeskond; Lu mill on palkattu välitšäüttäjä õssaa taloa mul on palgatud vahendaja talu ostma; 2. üürida нан/имать, -ять; P palkattii opõzõᴅ üüriti hobused. – Vt. ka palkkoa.

palk/ka¹ Kett. K L P M Kõ-Len. Lu Li J I (R-Eur. Ja-Len. Ra Ku) -k J-Tsv., g. -aa Kett. R-Eur. L P M Lu J I -a J-Tsv. 1. palk; töötasu жалованье, оплата; M sain töössä üv̆vää palkkaa sain töö eest head palka; K rubĺä koko suvõss annõttii palkkaa rubla anti kogu suve eest palka; K palkka õli leivääkaa palk oli (= maksti) viljas; J treŋgi aivo suurt palkka ep saa sulane väga suurt palka ei saa; M karjušii palkka karjase palk; 2. tasu, hind, плата, цена; M herra antõ lehmää ilma palkatta härra andis lehma tasuta. – Vt. ka kuu-, tšesä-, tüü-.

palk/ka² P (Lu), g. -aa kurnikaigas, -kepp; kurn, kurnimäng бита (при игре в рюхи), игра в рюхи (в городки); P ühᴢ lidna õli i tõizõll puol õli tõin lidna; kumpa partti iezepii lüöb lidnaa lad́d́alyõ, viskaap palkkoikaa üks linn (kujund) oli (ühel pool) ja teisel pool oli teine linn; kumb (kurnimängu)rühm lööb enne linna laiali, viskab (kurni)kaigastega; P suvõll män-tšäss palkkaa suvel mängitakse kurni.

palkkapuu (M) = palkka²; kiilaa mäntšääᴢ palkkapuul kurni mängitakse kurnikaigastega (kurnikaikaga).

palkkau/ssa Lu, pr. -n, imperf. -zin refl. = palkkauta; treŋgid õmaa tšülää mehelee i võõraalõ palkkaustii laevamehed läksid tööle oma küla mehele või (ja) võõrale.

palkkau/ta M (Ja-Len.), pr. -n M, imperf. -zin Ja refl. end (tööle) palgata v. pakkuda нан/и-маться, -яться; M miä palkkaun teilee piigassi, i teemmä strookuu pokrovaassaa ma tulen (palkan end) teile teenijaks ja teeme tähtaja (= lepingu) Maarja kaitsmise päevani; M menin petterii palkkaumaa läksin Peterburi end tööle pakkuma.

palk/ki M Ku (Lu) balkki Ku, g. -ii (puu)palk, tala, tahutud palk бревно, балка; Lu sampoo pääl on pantu palkkia sammaste peale on pandud talad; M paksu palkki jäme palk. – Vt. ka alus-.

palk/koa (Kett.), pass. imperf. -ottii Kett. palgata; värvata подря/жать, -дить, нан/имать, -ять (рабочих); вербовать, за-. – Vt. ka palkata.

pal/ko K P M Lu Li J (Kett.) paalko I Kl, g. -goo Lu J -guo P 1. kaun стручок; J üväd erneᴅ, suurõt palgoᴅ head herned, suured kaunad; J uvall on palko oal on kaun; Lu ernee palko, uvaa palko herne kaun, oa kaun; J ernee palgod veel on rohoizõᴅ hernekaunad on veel rohelised; M ernee palgoᴅ ~ I ernee paalgoᴅ herne kaunad; M uvall on upapalgoᴅ oal on oakaunad; 2. vorp, vill, verme; (liiglihaga) arm рубец, волдырь; шрам; P lein miä ovõss ruoz-

gaakaa, tälle tuli bokkaasõõ palko ma lõin hobust roosaga, talle tuli küljele vorp; J tšäed menti palgolõõ variss veess käed läksid kuumast veest villi; 3. (vikati) selg ребро (косы); Lu vikahtõõ palko vikati selg. – Vt. ka erne-, papu-, pertts-, rantši-, upa-, uvaa-. – Vt. ka palgokkõin.

palkol/in ~ -lin Lu, g. -izõõ ~ -lizõõ Lu subst., adj. palgaline наёмный; meill palkolizõt tšünnetää maata meil palgalised künnavad maad; se om palkolin päiväläin see on palgaline päeviline. – Vt. ka palkallin.

pall/a¹: Палла Pal.1 = pallo¹.

pall/a² K-Ahl. Па́лла Ii-reg.1, g. -aa = paltalintu.

paĺ/ĺa: -ĺ J-Tsv., g. -ĺaa = paĺĺaᴢ; paĺĺ pää paljas pea.

paĺĺaaltaa J-Must. paljaaltaa Ku 1. paljalt, katmatult без прикрытия; Ku kevväällᴀ̈ lumi suli tee päältᴀ̈, sis heinä kai oli paljaaltaa tee päällᴀ̈ kevadel sulas lumi tee pealt, siis oli hein kõik paljalt tee peal; 2. J-Must. paljajalu босиком.

paĺĺaassi vt. puussi-.

paĺĺaspää Lu paĺĺõs-pää J-Tsv. 1. paljaspea, nudipea (pöetud peaga inimene); стрижка (стриженый человек); Lu ku tšellä ivusõd evät kazvõ, se on pleeššipää, a ku on leikõttu, se on paĺĺaspää kui kellelgi juuksed ei kasva, see on kiilaspea, aga kui on lõigatud (= paljaks pöetud), see on nudipea; 2. J-Tsv. kiilaspea (kiilaspäine inimene) плешивый или лысый (человек).

paĺĺ/assaa: -õssa J-Tsv., pr. -asan: -õsõn J, imperf. -asin: -õsin J 1. paljastada огол/ять, -ить; paĺĺõs pää paljasta pea! 2. paljaks röövida расхи/щать, -тить; paĺĺõssi naapurii rattii röövis paljaks naabri aida.

pal/laᴢ: -las J-Must., g. -taa J-Must. = paltalintu; iivan nätši jumala enne nii kui paltaa maalõ lankõava (Must. 153) Iivan nägi Jumalaema nii kui tuvi maa peale (maale) langeva(na).

paĺ/ĺaᴢ vdjL K L P M Kõ Po Lu Ra J I paĺĺas K-Ahl. pallaᴢ M-Set. -ĺõᴢ J-Tsv. -jaᴢ vdjI Ma Ku paljaᴢ (Ku), g. -ĺaa M Lu J -ĺa J 1. paljas, katmata v. katteta голый, непокрытый; Lu elä isu päivüüᴢ kaugaa paĺĺaa hibijookaa ära istu palja ihuga kaua päikese käes; Lu rauta koril õllaa kurkun nallõ niku niglõᴅ, tätä paĺĺaal tšäel et saa võttaa raudkiisal on kurgu all nagu nõelad, teda (sa) ei saa palja käega (kätte) võtta; P naizikko paĺĺai päi ep tšäünnü (abielu)-naine palja peaga ei käinud; J alassi ja paĺĺaᴢ alasti ja paljas; M paĺĺas karvõzõõ meep. tšäsi i alõtsõ (Set. 18) mõist. paljas läheb karvasesse? – Käsi ja labakinnas; J pää paĺĺõz niku perz-marjõ kk. pea paljas nagu tuhar; 2. paljas, ilma milletagi голый, без чего-либо; Ra se on paĺĺaz maa, siin ep kazva mittä see on paljas maa, siin ei kasva midagi; J sei va paĺĺõss leipää sõi ainult paljast leiba; J perält vahiŋgoo jäimme kõikkõõss paĺĺassi pärast õnnetust jäime kõigest ilma (paljaks); J uguritsaa lehod on paĺĺassi süütü kurgilehed on paljaks söödud; ■ Ra isä lei poikaa tühjäss paĺĺaass isa lõi poega tühipalja (asja) pärast. – Vt. ka tüh́jä-.

paĺĺaz-maa: paĺĺõz-maa J-Tsv. paljas maa, viljatu pinnas голая земля, бесплодная почва; paĺĺal-maall mittäit-tši ep kazva viljatul maal ei kasva midagi.

pallettua vt. pallõttua.

palli¹ vt. pilli².

palli² vt. kukõr-.

pallii vt. pillii-.

pall/o¹ J-Tsv. Па́лло Pal.1 K-reg.2, g. -oo pall, kera мяч, шар; клубок; J lumi palloll viskõs tõizõlõ haaŕaa viskas lumepalliga teisele vastu nägu. – Vt. ka kukõr-, lumi-, savi-, veree-, veri-. – Vt. ka palla¹.

pall/o² K-Ahl. K-Set. L P, g. -oo = paltalintu; L jõka uomnikko pallod lentεäväd akkunnalaa igal hommikul lendavad tuvid õue.

paĺĺ/o Len. vdjL K U L P M S Po Lu Li Ra J vdjI I palĺo K-Ahl. pallo Kett. K-Set. R-Lön. M-Set. Kõ-Len. Lu-Len. -u Lu Ku paĺjo vdjI pal/jo R-Reg. Ja-Len. Lu Ra J (R-Eur.) polge Kr 1. palju, pl. paljud много, многие; Lu õssuleiväz on paĺĺo soolaa, kõvassi soolakaᴢ ostuleivas on palju soola, (on) väga soolane; M sültši präizgüp suuss, nii paĺĺo pajataʙ sülg pritsib suust, nii palju räägib; Lu luijjee väliz on krupsu, tämä on paĺĺo pehmeäpi ku luu luude vahel on krõmpsluu, see on palju pehmem kui luu; J tämä tääp paĺĺo rohkaap kui siä duumaaᴅ ta teab palju rohkem, kui sa arvad; P paĺĺoill ineehmiizill praaviuzivat silmäᴅ paljudel inimestel paranesid silmad; Lu miä õlin paĺĺoiz linnoiᴢ ma olin paljudes linnades; P ep saa võttaa sirpii päälie paĺĺua ei tohi võtta sirbi peale palju (viljakõrsi); 2. kui palju (... nii palju) сколько (... столько); M paĺĺoss võtõttii tehä, nii i mahzõttii kui kallilt (kui palju eest) võeti teha, nii (palju) ka maksti; 3. kui palju? сколько?; Li paĺĺo mahzõʙ kui palju maksab?; J paĺĺo sait palkkaa kui palju (sa) said palka?; J paĺĺo aika mis kell on? – Vt. ka nii-.

palloa vt. kukõr-.

paĺĺoa-ko J-Tsv. = paĺĺo-ko; paĺĺoa-ko p tappa (raha) kui palju (raha) jääb puudu?

paĺĺokkõi/n J palju много; saatõn tervüüssi paĺĺokkõin saadan palju tervisi.

paĺĺo-ko J-Tsv. kui palju? сколько?; paĺĺo-ko said võittoa kui palju võitsid?

paĺĺonurkkõin J-Tsv. hulknurkne многоугольный.

paĺĺopäivine (P) vaeseke [?] горемычный [?]; raskaz lahgota äd́ää eńńee talossa i süntümä sihassa, sirkkulainõ, ko võõragoitan võõraa taluo, paĺĺopäivissä rl. (itkust:) raske on lahkuda isa-ema majast (talust) ja sünnikohast, sirguke, kuidas saadan (võõrutan) võõrasse tallu (sind), vaesekest.

paĺĺozii M palju (korraga) (сразу) по многу; tšihutõttii kõlmõllõ talollõ, tšihutõttii paĺĺozii (õlut) pruuliti kolmele talule, pruuliti palju (korraga); ■ siiz vot jagat siäl nellii viizii tük̆küü, paĺĺozii tuõʙ, paĺĺo neitä on siis, vaat, jagad seal (maiustusi) nelja, viie tüki kaupa, kui palju (parajasti) tuleb, (kui) palju neid (= lapsi) on.

pallottaa/ssa (Lu), pr. -ʙ Lu, imperf. -zi impers. = pallõttaa; ain jalkoja pallottaaʙ aina jalad külmetavad.

pallottu/ussa: -ussaɢ I, pr. -un, imperf. -uzin: -jõ I refl. külmetuda, (end) külmetada просту/-жаться, -диться; pallottujõ kujalla (ma) külmetasin (end) väljas. – Vt. ka palentussa, palgoittaa, pallõttua.

pallot/õlla: -õllaɢ I, pr. -tõlõn, imperf. -tõlin refl. = paluttaa; jalgad alkivaᴅ pallottõõmaa jalad hakkasid külmetama.

paĺĺu vt. paĺĺo.

palluttaa/ssa Lu, pr. -ʙ Lu, imperf. -zi impers. = pallõttaa; alki milla palluttaassa jalkojõ mul hakkasid jalad külmetama.

paĺĺõ- vt. ka paĺĺa-.

pallõgoit/taa (Kett.), pr. -an Kett., imperf. -tin (endal) ära külmetada, (endal) ära külmuda lasta застудить, про-, отморозить. – Vt. ka palgoittaa.

pallõht/ua (J-Tsv.), pr. -uuʙ, imperf. -u = palõhtua; pallõhtunnu veri hüübinud veri.

pallõt/taa Kett. M K-Ahl. (sõnatüvi основа слова:) pallõtta- J-Must. -aa [sic!] M-Set. -taaɢ (I), pr. -aʙ M palletab K-Ahl. -aaʙ [sic!] Kett. M-Set. -taaʙ I, imperf. -ti: -ii [sic!] M-Set. impers. külmetada просту/жать, -дить; M ai ku mill pallõtap tšäs̆siä ai, kuidas mul käed külmetavad. – Vt. ka palattaassa, pallottaassa, palluttaassa, palõttaa, palõttaassa.

pall/õttua (Kett.) -ettua (K-Ahl.), pr. -õtun: -etun K-Ahl., pr. pl. 3. p. -õttuuvaᴅ Kett., imperf. -õttuzin (ära) külmuda замерз/ать, -нуть, зябнуть, о-. – Vt. ka palentussa, palgoittaa, pallottuussa.

paĺ/ma: -m J-Tsv., g. -maa J palm пальма; jerusaĺimõss tõi paĺmaa õhzaa mälehtüsessi Jeruusalemmast tõi palmioksa mälestuseks.

palm/o Kett., g. -oo = palmu.

pal/mu Pi-Kett. (Pi-Len.) -vu Len., g. -muu kerjus нищий; tšen lampaa jalkoit, tšen päätä, tšen villoi annap, .. antaas palmuile (Len. 274) kes lambajalgu, kes (lamba)pea, kes villu annab, .. antakse kerjustele.

pal/o Lu Li, g. -oo: -o Lu = põlo; Li lüüp tulta ja ammuʙ i siz võip tulla palo lööb välku ja lööb sisse, ja siis võib tulla tulekahju; Lu požarnikat sammuttavat palloa tuletõrjujad kustutavad tulekahju. – Vt. ka tuli-.

paloi/n J-Tsv., g. -zõõ tükiline кусковой (orig.: в кусках).

paloit/taa¹: -ta J-Tsv., pr. -an, imperf. -in tükeldada дробить, раздроб/лять, -ить.

paloittaa² M J-Tsv. = palottaa.

palokkõi/n M Po -nõ K-Ahl., g. -zõõ M tükike, paluke кусочек; M võtõttii palokkõin tuimaa lih̆haa võeti tükike magedat liha; M võtan puhtaa palokkõizõõ siittsaa võtan puhta tükikese sitsi. – Vt. ka palain, palakkõin, palan.

palolautoo/ᴅ: -t M-Set. pl. (seina)riiul (настенная) полка.

palolensi Li tulekahjukuma зарево пожара.

palomašina Lu tuletõrjeauto пожарная машина.

palomašina-saraja Lu-Len. tuletõrjeautokuur, pritsikuur сарай для пожарной машины.

palopäiv/ä: -e Ku (üks kolmest augustikuisest Kristusele pühendatud pühast õigeusu kirikus) спасов день, спас.

palo/ttaa M -taa L -ttaaɢ I tükkidena, tükkideks кусками, на куски; L õli kaloi žaaritõttu palotaa oli kalu praetud tükkidena; M mih̆hee obahkaa katkozit palottaa miks sa seene tükkideks murdsid?; M piiraga lõikatas palottaa pirukas lõigatakse tükkideks. – Vt. ka paloittaa².

palottai K = palottaa; kannikka lõikottii palottai kannikas lõigati tükkideks.

pal/pu Lu, g. -vuu [?] = pilpu; palpu pääᴢ kõõm (on) peas.

palst/a M Lu -õ Lu, g. -aa 1. (ratta)pöid обод (колеса); M puizõᴅ palstaᴅ on värttinöid́e päällä puust pöiad on kodarate peal; 2. Lu rangipale, -padi подхомутник. – Vt. ka palgõ, paltuᴢ.

pal/ta M-Set. Палда K-reg.2 Палта Tum., g. -laa = paltalintu.

paltalintu M tuvi голубь; näväd ammuttii paltalinnuu nad lasksid tuvi maha. – Vt. ka palla², pallaᴢ, pallo², paltiń.

paltaryšnik/ka M poltarišnikka Po poltaryš-nikka I, g. -aa (endisaegne) viiekopikaline (vaskmünt) полторышник (старинная медная монета в пять копеек); M vahtširah̆haa vizgattii, paltaryšnikaᴅ (pulmakomme:) (põrandale) visati vaskraha, viiekopikalisi; Po mednõi poltarišnikka vaskne viiekopikaline.

paltiń Kr = paltalintu.

paĺtiš/ka: -k J-Tsv., g. -kaa J vilets(avõitu õhuke) palitu пальтишко. – Vt. ka polu-.

paĺt/oo Kõ (M) -uo P, g. -oo M Kõ = paĺtto; Kõ vaataʙ, ripup kaĺidoraz naglas χerraa paĺtoo vaatab: ripub koridoris varnas härra palitu; P siᴢ, sütšüzün õsõttii millyõ saappu-gaᴅ, kauniš tšiutto, vüö, paĺtuo i saappugaᴅ siis sügisel osteti mulle saapad, punane särk, vöö, palitu ja saapad; Kõ leeb naizõlõõ üvä kaglus paĺtoolõõ (sellest rebasest) saab nai-se(le) palitule hea krae; M miä pantii makaamaa, katõttii spako·ina paĺtool mind pandi magama, kaeti rahulikult palituga; M miä paraikaa purgan van̆naa paĺtoota ma harutan parajasti vana palitut.

palt/ta J-Must., g. -aa põllupeenar межа.

palt/taa Kett., pr. -an, imperf. -õn kokku õmmelda сши/вать, -ть; palttaa tšiuttoa särki kokku õmmelda.

paltti vt. kukõl-.

paĺt/to L Lu Li J I (Kõ) -o M Li I, g. -oo M Li J I -uo L palitu пальто; I miä pan̆nii pääle paĺtoo ma panin palitu selga; Li hoikassa mat́erissa tehtü paĺtto õhukesest riidest tehtud palitu; J elä vaĺaittõõ paĺttoa maat müü ära lohista palitut mööda põrandat; M paĺtollõõ pannaz vatu palitule pannakse vatt (= vateering) alla; J paĺtol on emo palitul on hõlm; M miä õsin satinaa paĺtoo alussõssi ma ostsin satääni palitu voodriks; M paĺtoo rüpüᴅ palitu hõlmad. – Vt. ka paĺtiška, paĺtoo.

paltu/ᴢ Lu, g. -hsõõ: -sõõ Lu (ratta)pöid обод (колеса). – Vt. ka palsta.

palt/õ (Li), g. -tõõ Li vokiratta äär(ekõrgendus) (высокий) край колеса прялки; veeroo palttõõᴅ ovaᴅ ühezä kaivõttu vokiratta äär(ekõr-gendus)ed on (rattaga) ühes (tükis) treitud.

palut/taa Lu, pr. -aʙ Lu, imperf. -ti refl. külmetada мёрзнуть; tšäsi palutaʙ käsi külmetab. – Vt. ka palauttaa, pallotõlla.

palv/aa (K-Ahl. R-Reg.), pr. -an K-Ahl., imperf. -õn = palvoa.

palva/ta Lu, pr. -an Lu, imperf. -zin Lu = palvauttaa; aili soolõtaa talvõl vai tševvääl, i siš tševvääl päivüüs palvataa räim(i) soolatakse talvel või kevadel ja siis kevadel päikese käes kuivatatakse; Lu kõik kalat saap palvata kõiki kalu saab vinnutada.

palvat/taa M (sõnatüvi основа слова:) palvatta- J-Must., pr. -an M, imperf. -in M = palvauttaa; M miä palvatan kal̆loita päivüzä ma kuivatan kalu päikese käes; M siğgaa jalgat palvatattii, siz ripusattii rih̆́h́ee päälee, siz ep pillaunnu seajalad (soolati ja) vinnutati, siis riputati (toa)-lakka, siis ei läinud halvaks; J palvatõttu kala kuivatatud kala.

palvau/ssa (Lu Li J), pr. -ʙ Lu, imperf. -zi refl. (soolatult) kuivada (kala v. liha kohta) вялиться, за- (о рыбе или мясе в солёном виде); Lu kala palvaup päivüüᴢ kala kuivab päikese käes; Li kahs päivää õli kala soolaᴢ, siis pantii palvaumaa kaks päeva oli kala soolas, siis pandi kuivama; J tševvääl näteĺiä kahs palvaussaa kevadel kuivavad (kalad) nädalat kaks.

palvau/ᴢ (Kõ-Len.), g. -hsõõ, pl. -hsõᴅ: -sset Kõ-Len. (ohverdamisega kaasnev) palve молитва (при жертвовании).

palvau/ta (M), pr. -ʙ, imperf. -zi = palvaussa; palvaunnu liha (soolatult päikese käes) kuivanud liha.

palvaut/taa M Lu Li, pr. -an M Lu Li -õn Li, imperf. -in Lu Li (soolatud kala v. liha päikese käes) kuivatada, vinnutada сушить, за-, вялить, за- (рыбу или мясо в солёном виде); M tootii paĺĺo kal̆loi jarvõssa, nüt piäb nävät kõik palvauttaa toodi järvest palju kalu, nüüd tuleb need kõik vinnutada; M lõhkaat kalaᴅ i päivüüs palvautaᴅ lõikad kalad lõhki ja kuivatad päikese käes; Li soolataa i palvautõtaa (kalad) soolatakse ja vinnutatakse; ■ Li vaan palvautab lampai rannaᴢ, ebõ·õ mittäid lampaill süüvvä (karjane) ainult vaevab lambaid rannas (päikese käes), ei ole midagi lammastel süüa.

palv/o J-Tsv., g. -oo J = palvomin.

palv/oa J (K-Ahl. R-Reg. Lu-Len. Ku) -ua (Kr), pr. -on J Ku, 3. p. palwub Kr, imperf. -ozin J paluda; (kellegi eest) jumalat paluda просить, по-; молиться (богу за кого-нибудь); J palvo izältez raha palu oma isalt raha; J puuttu kulta kuulõmaa, vaski vaĺĺu palvomaa rl. sattus kuld kuulma, vask vali paluma; J nõizõn jumalaa palvomaa sinuu eesse hakkan sinu eest jumalat paluma. – Vt. ka palvaa.

palvomi/n J-Tsv. -nõ (Lu-Len. J), g. -zõõ ~ -zõ J palve просьба, молитва; J see on nii kõva süäka, jot i palvomizõd eväd avit see on nii kõva südamega, et palvedki ei aita; Lu taitaa miikkula kuuli minu palvomizet (Len. 277) vist püha Nikolaus kuulis minu palveid.

palvu vt. palmu.

palvua (Kr), pr. 3. p. palwub Kr = palvoa.

palv/õ M (Kõ-Len.), g. -õõ M 1. nõiasõna(d), lausumine заклинание, заговор; M palvõõd õlivaᴅ. tuli ap̆pia olid nõiasõnad, (nendest) tuli abi; 2. ohvriand жертва; M õli suur kahtši, sinne ain palvõõt kannõttii oli suur kask, sinna viidi üha ohvriande; 3. Kõ-Len. (ohverdamisega kaasnev) palve молитва (при жертвовании).

palv/õa Kõ J-Must. (M), pr. -õn, imperf. -õzin 1. (haldjaid) paluda молить (духов-хранителей); Kõ altiaata tšäütii palvõmaa tšivi-rõukkoo haldjat käidi (ohvri)kivivare juures palumas; Kõ kõrvõttuiz on kupoĺokaivo, siεl palvõttii Kõrvõttulas on jaanikaev, seal paluti (haldjaid); 2. kummardada, teenida служить, прислужи/-вать, -ть; J töö että või ühtä jumalaa ja üvüttä palvõa (Must. 157) te ei või üht(eaegu) jumalat ja (maist) vara kummardada.

palvõlij/a L, g. -aa teener, teenija слуга, прислужник; kunikaalõõ tuli juttõõmaa palvõlija teener tuli kuningale ütlema.

palvõl/la: palvella (R-Lön.), pr. -õn, imperf. -in frekv. palvetada молиться; vet sä palvelit (Lön. 186) rl. sa ju palvetasid.

palvõõrõukku M ohvrikivivare (kivihunnik, kus ohverdati груда камней, где приносили жертвы); palvõõrõukku on tšasovnaa tüvenn ohvrikivivare on kabeli juures.

palõht/ua Lu Li, pr. -uuʙ Lu -uʙ Li, imperf. -u Li hüübida (vere kohta), запе/каться, -чься (о крови); Lu veri ku palõhtuuʙ, inemin koolõʙ kui veri hüübib, (siis) inimene sureb; ■ Lu palõhtunu veri „halb veri”, mis kupu abil kehast eemaldatud. – Vt. ka paahtua, paahtuussa, paattussa, pallõhtua.

palõt/taa (Lu), pr. -aʙ Lu, imperf. -ti impers. = pallõttaa; tšülmä ilma, jalkoi palõtaʙ külm ilm, jalad külmetavad.

palõttaa/ssa (Ra), pr. -ʙ Ra, imperf. -zi impers. = pallõttaa.

pamahtaa/ssa (J), pr. -ʙ, imperf. -zi: -ᴢ J paugatada, kärgatada хлопнуться, трахнуться; litši meit pamahtaas snaŕaᴅ meie lähedal paugatas mürsk.

pamast/aa M, pr. -aaʙ: -aʙ M, imperf. -ii paugatada, laksatada, platsatada хлопнуться, трахнуться; tšivi, ku viskaad vet̆tee, pamastap kõv̆vii kui kivi viskad vette, (siis) laksatab kõvasti.

pamastut/taa M, pr. -an, imperf. -in lüüa, laksata ударить, шлёпнуть; nii pamastutti kõrvõlõõ, kõik kõrvalehod mentii tulizõssi nii (kõvasti) laksas vastu kõrvu (kõrva), (et) kõrvalestad läksid (päris) tuliseks.

pamesk/a (Li), g. -aa pahtellabidas шпатель для замазки или шпаклёвки; siz naglakaa lüütii tšiini, sis pameskaka panti sitä zamaskaa pääle, što eb menneisi soojõ poiᴢ, siittä akkunõssõ siis naelaga löödi kinni, siis pahtellabidaga pandi seda pahtelkitti peale, et soe ei pääseks (läheks) välja, siit aknast.

pami/sa Lu (M-Len.) bamisa (J) -ssa Lu, pr. -zõʙ Lu, imperf. -zi mühiseda, kõmiseda шуметь, гудеть; Lu ranta pamizõʙ, tääp tormia (mere)-rand mühiseb, ennustab tormi; M pumisoop-pamisoop [= pumizõʙ-pamizõʙ] kultazõõ luku takan mõist. (Len. 267) kumiseb-kõmiseb kuldse luku taga? (– Keel); ■ J näd nämät siεll niku bamizõvaᴅ, kahõtšezzee näe, nemad seal nagu patravad, kahekesi.

panafida, panaχida vt. ponafida.

pane- vt. ka panõ-.

panel/i (J-Tsv.), g. -ii kõnnitee панель; lidnoiz om paikoti asfaĺtiss paneliᴅ linnades on paiguti asfaldist kõnniteed.

panelj/a (Ja-Len.), g. -aa = paneli.

pangkõ, pangkõi, pangõ vt. paŋkõ.

panidora vt. pomidora.

panikki vt. pühä-.

panima vt. puna-.

panimo vt. puna-.

panim/õ J-Must., g. -õõ (kitsas ümar villasest lõngast punutud) vöö e. nöör (vadja rahvarõivaste elemendina) (узкий шерстяной плетёный) пояс или шнур (деталь водской народной одежды). – Vt. ka puna-.

paŋ/ka: panka M-Set., g. -gaa: pangaa M-Set. sang дужка, ручка.

paŋ/ki Lu Li Ra J (S-Len.), g. -gii Lu Li Ra J -gi Lu-Must. J-Tsv. = paŋkõ; Lu piti võttaa paŋki ja avittaa sammuttaa palo tuli võtta pang ja aidata tulekahju kustutada; Lu puu asu võib õlla kõik, mitä on puussa tehtü: lännikoᴅ, paŋgiᴅ, ušatiᴅ puunõu võib olla kõik, mis on puust tehtud: lännikud, panged, toobrid; Ra mee tuu vettä paŋgiikaa mine too pangega vett; Lu nõsõttii kahs paŋkia vettä võeti (kaevust) kaks pange vett; J ku tahod ni võib i paŋgiz upposs kui tahad, siis võib ka panges (ära) uppuda; Lu vihmaa niku paŋgissa valaʙ vihma valab nagu pangest; Lu puu paŋkija tehtii puupangi tehti; Lu kaivo paŋki kaevupang. – Vt. ka karta-, puu-, tõrva-.

paŋkipää Li = paŋkõpää.

paŋkisaŋka Li pangesang, ämbrisang дужка ведра.

paŋ/ko: panko Ränk, g. -goo = paŋkõ.

paŋ/kõ Kett. K U L P M Kõ S Po I -ki M Lu Li pangõ M-Set. pangkõ ~ pangkõi K-Ahl., g. -gõõ K M S Po Lu Li I -gyõ L P (puu)pang, -ämber (деревянное) ведро; K tulõvat pojoᴅ, paŋgõd veekaa tšäezä tulevad poisid, panged veega käes; Po paŋgõõ lahsi kaivoo laskis pange kaevu; P panõ solkki paŋkõõsõõ pane solk pange; M paŋkõ on pantu alassui, põhja päälee pang on pandud kummuli, põhi ülespoole; I paŋgõt kõrõntaa päälee pantii panged pandi kaelkookude otsa; P katkõõb varo paŋgõlta pangel katkeb vits; M paŋgõll on saŋka pangel on sang; P kõikõõ pienepi paŋkõ on ühesaa kruškaa kõige väiksem pang on üheksa toopi; P õssaass puol paŋkõa viinaa ostetakse pool pange viina; I paŋkõloissa milla tšäs̆siä vaivataʙ pangedest (= pangede kandmisest) valutavad mul käed; I jalkoloilla annõtti paŋkõjõõ müü i vesi valaujõ maalõ (pulmakomme:) anti (= löödi) jalgadega vastu pangesid ja vesi valgus maha; Po nävä lüvväs paŋkõja mǜö, kumpa tšiireep valgõʙ, se lìep päälikko (pulmakomme:) nad löövad (jalaga) vastu pangesid, kes kiiremini (pange) ümber lööb, see saab (pulma)vanemaks; M paganaa paŋkõõ pannass kõik jätüzeᴅ solgipange pannakse kõik jäägid; M meni meeli pääss vällää, pää niku paŋɢ mõistus läks peast välja, pea nagu pang. – Vt. ka puu-, tõrva-. – Vt. ka paŋki, paŋko.

paŋkõpää M tohman, lollpea болван. – Vt. ka paŋkipää.

pan/na Kett. K R U L P M Kõ S Po Lu Li Ra J Ku (Ja V Kr) -nõ J -n J-Tsv. -nᴀ Ku -naɢ I, pr. -õn Kett. K R U L P Po Lu J -en K-Ahl. Kr paan Kett. K U M Kõ S Po Lu Ra J Ku paa I, imperf. -in K R L P M Kõ Lu Li J Ku pan̆nii I 1. panna (kusagile asetada v. pista v. lasta jne.); (selga, jalga jne.) panna класть, положить, ставить, по-, поме/щать, -стить; наде/вать, -ть и т. д.; Lu paa aro seinää nõjal pane reha seina najale; P pantii vettä tšugunikkaa, pantii lihaa süämie pandi vett (malm)potti, pandi liha sisse; Lu paa ravvaᴅ suhhõõ pane (hobusele) rauad suhu; K miä sinuu paan türmää ma panen su vangi; Lu saappugaa-põhja ku meeb rikkii, sis pannaa polu-põhja kui saapatald läheb katki, siis pannakse pooltald (alla); K la paap paŋgõlõõ varoo las paneb pangele vitsa (peale); Li klazikrintsoit tehtii, pantii klazit kõikk (klaas)akendega tuulekodasid tehti, pandi puha klaasid (ette); Lu miä leikkazin irreᴅ, mettsävahti tuli, pani kleimad õttsaa ma lõikasin palgid, metsavaht tuli, pani (= lõi) templid otsa (= palgiotstele); J ühsi lammaz rammitsõʙ, piäp panna maazi päälee üks lammas lonkab, tuleb panna (jalale) salvi peale; Lu merell on jää krompõlikko, kehno on panna võrkkoa vettee merel on jää konarlik, halb on lasta (panna) võrku vette; M omenat pannaz mah̆haa kartulid pannakse maha; I ehtiüʙ, busat paap kaglaa ehib end, paneb pärlid kaela; K pani üvät sõvad ülie pani ilusad (head) rõivad selga; Lu paan penžikaa päällee panen pintsaku selga; Lu paa hattu päχ́ χ́ ää pane müts pähe; K pani ne saappugad jalkaa pani need saapad jalga; P t́at́a võtti, tšintaat tšätee pani isa võttis, pani kindad kätte; 2. nime panna давать, дать имя; M risittääz lahsi, nimi kui tahoᴅ nii pannaᴢ ristitakse laps, nimi pannakse nii, nagu tahad; 3. (mingisse seisundisse v. asendisse v. olukorda jne.) panna (ka impers.) привести в какое-либо состояние, вид или положение; R siis panin opõzõõ rakkõisõõ siis panin hobuse rakkesse; Lu paat kaŋkaa niitee paned kanga niide; Lu paan kalat soolaa panen kalad soola; Li vihgot pantii roukkuu vihud pandi rõuku; Li rüiz on pantu kuhilallõ rukis on pandud hakki; Lu karzitud õhzat piäp kokkoo panna i põlõttaa laasitud oksad tuleb panna hunnikusse ja põletada; M paa tšäsi kulakkaa pane käsi rusikasse; Lu paa sõlmõõ pane sõlme; Lu paan lukkuu panen lukku; Ku kahz boranaa pant́śii sarvõd vast́śikkoo kaks oinast panid sarved vastamisi; Lu talo piäp panna kuntaa talu tuleb korda seada; J mitä va õli enez ümper, kõik pani panttii mida ainult oli (= leidus) enese ümber, kõik pani panti; Lu panna rihvii rehvida (purjed); Lu pannaa snaasti ~ pannaa taglassɪ taglastada; L pannass minnua vätšizie mehelie pannakse mind vägisi mehele; K pokoinikka pantii mahaa surnu maeti maha; L piεp panna akkuna tšiin peab panema akna kinni; J koorma pannaa tšiin nooraakaa koorem seotakse (pannakse) köiega kinni; L tšεäppä pantii tšiini haud aeti kinni; Li eb ällüü panna suuta tšiin ei taipa suud kinni panna; Lu minnua alki tukõhuttaa, paab end́ee tšiin mind hakkas lämmatama, pani (paneb) hinge kinni; L pantii kazvamaa kapussaa pandi kapsast kasvama; L läsivä pannass issumaa haige pannakse istuma; Li toĺa pantii makkaamaa Tolja pandi magama; P raagat pantii põlõmaa haod pandi põlema; P panin erniet tšihumaa panin herned keema; Lu piäb olut panna tšäümää, hiivaakaa pannaa tšäümää peab panema õlle käima, pärmiga pannakse käima; Li kahs päivää õli kala soolaᴢ, siis pantii palvaumaa kaks päeva oli kala soolas, siis pandi (päikese kätte) kuivama; Lu piimä pannaa jamoomaa piim pannakse hapnema; L panõd ahjuo lämpiämää paned ahju küdema; 4. (midagi) tegema panna v. sundida; (mingit) funktsiooni kandma; (mingisse) ametisse panna застав/лять, -ить делать; постав/-лять, -ить носить (какую-нибудь) функцию, назна/чать, -ить на службу; P miε panõn tämää pajattamaa ma panen ta rääkima; Lu se paap peltšäämää see paneb kartma; S noorikkõ i ženiχa pannas suut antamaa peigmees ja pruut pannakse suud andma; M nältšä paab i jänessä suv̆vaamaa kk. nälg paneb jänestki armastama; M tahop tõissa panna omaa pillii mukkaa tanssimaa tahab teist panna oma pilli järgi tantsima; L tahob näit panna tšedrεämεä tappurass šolkkaa tahab neid panna takust siidi ketrama; Lu tämä pani milta tšüüneled johsõmaa ta pani mul pisarad jooksma; Lu saunas tšülpessää põldikaakaa, se paab veree liikkumaa saunas viheldakse nõgesega, see paneb vere käima (liikuma); Li kõig oovoššit saap panna isutaizõssi kõiki köögivilju saab panna ruudiks; P pani minua lammas karjaasõõ popasterissi pani mu lambakarja abikarjaseks; M siis pantii min̆nua piigassi, ńäńkkoissii laχsia vaattamaa siis pandi mind (teenija)tüdrukuks, (lapse)-hoidjaks, lapsi hoidma (vaatama); 5. (trahvi jne.) määrata назнач/ать, -ить, накладывать, наложить (штраф и т. д.); M tällee pantii nellä sat̆taa rubĺaa štraffia talle määrati nelisada rubla trahvi; J tänä voonn karjõmaass panti armõtoi suur mahsu sel aastal määrati karjamaa eest armutu(lt) suur maks; Lu piäp panna hinta pääle tuleb hind määrata; 6. teha, valmistada, ehitada, asutada делать, с-, готовить, из-, ставить, по-, строить, по-; основать; J naizõt pantii lahjaa naised tegid pulmakingi; K pannass kuhilaad nurmõõsõõ tehakse hakid põllule; J laki lahnaa soomussiissa, silta on pantu sipulissa rl. lagi latika soomustest, põrand on tehtud sibula(te)st; Li oommõn millõ toob apinikka kattoa panõmaa homme tuleb mulle abiline katust panema; S poigaᴅ nõisas panõmaa üv̆vää kot̆tua pojad hakkavad head maja ehitama; J pantu ku paja pahainõ rl. ehitatud kui vilets (sepa)paja; M miε tään, kõõz on pantu mativõõ tšülä ma tean, millal Mati küla on asutatud; 7. (mõjustada või kahjustada äkilise või energilise tegevusega, näit. lüüa, nõelata, tulistada jne. оказать влияние или повредить что-либо в результате внезапного или энергичного воздействия, напр. ударить, укусить, выстрелить и т. д.); M primozloill pannaᴢ vooroa kootidega lüüakse järgemööda; U miä tätä tahõn niskaa panna ma tahtsin talle vastu kukalt panna; M pani kõrvilõõ, šokalta šokalõõ andis vastu kõrvu, põselt põsele; L kui viippazi kultamyõkaakaa, nii tuhattõmalt virstalt mettsεä maalyõ pani kui äigas kuldmõõgaga, nii lõi tuhandelt verstalt metsa maha; M tuli paab i metsää puud maalõõ välk lööb ka metsapuud maha; J ajad rattaad uhamaa – paat koorõma ümper lased vankri auku – ajad koorma ümber; M põtkuri lehmä paab maalõõ piimää põtkur lehm lööb piima(nõu) ümber; M pantii maalõõ püssüssä lasti püssiga maha; Kõ valkõat algõtti panna pulemötoissa (Len. 212) valged hakkasid tulistama kuulipildujatest; J kui mato pani, sis tarvis sooss võttaa muttaa, muakaa üväss õõrua kui madu salvas, siis (on) tarvis võtta soost muda, mudaga hästi hõõruda (salvatud kohta); Lu omena puut tšülmä pani külm võttis õunapuud (ära); 8. laimata; sõimata поносить; ругать(ся); Lu meijjee isä on takasilmällin miiᴢ, niku takabaaba: ettee silmije on üvä, a takkaa silmije ain lõikkaᴢ, ain pani inemissä meie isa on silmakirjalik mees nagu keelekandja külaeit: silme ees on hea, aga tagaselja (silme tagant) aina lõikas, aina laimas inimest; Li ku pani minnua emikkaal küll sõimas mind ropult; Lu see paap proijjua see sõimab; 9. (mingil viisil häält teha, näit. laulda, rääkida подавать голос, напр. петь, говорить); J sisavõ pani pajuᴢ rl. ööbik laulis paju(põõsa)s; Ra ain laulua tämä pani tema ainult laulis; Lu tämä alki panna virroa ta hakkas kõnelema eesti keelt; ■ Ra siis pantii jo tuli rihee siis pandi toas juba tuli põlema; I tarõssa tulõmmaɢ, paammaɢ samovaraa tuleme saunast, paneme samovari üles; Lu tšümmee seinää panin kaŋgassa kümme seina lõin kangast (käärpuudele); P ruikkua panõmaa rõugeid panema; M baŋkkoo pantii pandi kuppe; Lu ku lehmäl vai inemizel kõvõni vattsa, sis pantii kliizma kui lehmal või inimesel jäi kõht kinni, siis tehti klistiiri; K nellätšümmettä poklonaa piεp panna peab tegema nelikümmend kummardust; Kõ varis pani munaᴅ vares munes munad; M ai ku pani aisamaa, kõv̆vii aizaʙ oi, kuidas hakkas haisema, kõvasti haiseb; Ku panin johsuu panin jooksu; Ra tämä pani putkõõ, johsi mettsää pakkoo ta pani putku, jooksis metsa pakku; M pani menemää, nii etti jalgat persee tap̆paavaᴅ pani minema, nii et jalad puutusid (puutuvad) tagumikku; J paap kõrvaasõõ paneb kõrva taha; Lu miä panin merkil(e) senee kõhaa, kuza tämä on ma jätsin meelde selle koha, kus ta on; J kõiɢ, mitä näet, paa panõlõ, siiz leet selv meeᴢ kõik, mida näed, pane tähele, siis saad targaks meheks; Kõ õlõn ize pannu tähelee sitä, etti suvi meep talvõa möö olen ise pannud tähele seda, et suvi läheb talve järgi; Lu kõik võtti sõi, pani nahkaa kõik võttis sõi (ära), pani nahka; Lu kõik pani päχ́ χ́ ää kõik õppis pähe; J miä õppizin orjuõõᴢ, panin pähee piikuõõᴢ rl. ma õppisin orjapõlves, panin pähe piigapõlves; J paŋkaa pää täünn jooge end täis (= purju); Ku nüt tarvis pannᴀ viimized voimaᴅ nüüd on tarvis viimane (viimased) jõud välja panna; Lu meeltä paaᴅ õpetad; Kõ nõize, kursi, tšühze, paa paksutta (Len. 225) kerki, pulmaleib, küpse, paksene; M lumipilvi tuli, voᴅ i lunta paaʙ lumepilv tuli – vaat ja sajabki lund; M möö vaa paamma tanttsua meie aga lõhume tantsida; M näᴅ ku jalgaᴅ koppaa paavaᴅ näe, kuidas jalad löövad tantsu!; L älä panõ pahassi ära pane pahaks!; Lu tämä ep paa millää ta ei pane mikski; J vassaa panõma vastu panema.

pann/i J-Tsv., g. -ii J (sütega) soojenduspann жаровня.

pan/nu Lu Li J -n J-Tsv., g. -nuu J pann сковорода, противень; Li pannu on ümmärkäin, rutškakaa pann on ümmargune, varrega; J pani pannulõõ sigaa liha žaariuma pani sealiha pannile praadima; Lu ku teχ́ χ́ ää leipiä, siz võtõtaa taitšinaa tükkü i lüüvvää hoikassi tšämmeleekaa i pannaa ahjoo pannull tšühsemää kui tehakse leiba (leibu), siis võetakse tainatükk ja surutakse (lüüakse) kämblaga õhukeseks ja pannakse panniga ahju küpsema.

pan/o M, g. -oo: pan̆noo M rent аренда; mahzõttii pano herralõõ mõisnikule maksti renti; täm̆mää maassa nõistii panõmaa pano tema maa eest hakati renti nõudma (panema).

pantav/a Kett. K M vdjI, g. -aa subst. täis-

ealine, abiellumisealine, mehelepandav (neiu) взрослая девушка, девушка на выданье; M täm jo polnõi pantava, saab antaa mehelee ta on juba päris täisealine (neiu), võib mehele panna; K pantava on pajatõttava da naitõttava on nagrõttava vs. mehelepandav (neiu) on tagaräägitav ja naidetav (noormees) on naerdav.

pantavik/ko P, g. -oo = pantava.

pant/ti¹ M-Set. J, g. -ii J pant заклад.

pantti² (M): piu pau panttia, tšivitšellää löötii rl. piu-pau p., kivikella löödi.

pantt/ia P, pr. -iin P, imperf. -izin P pantida, panti panna, pandiks anda закладывать, зало-жить; miä menen panttiin õmat saappugaᴅ ma lähen panen oma saapad panti; mene lunasa vällä, ko panttiziᴅ mine lunasta välja, kui pantisid.

panttii¹ J-Tsv. adv. panti в залог; mitä va õli enez ümper, kõik pani panttii mida ainult oli (= leidus) enese ümber, kõik pani panti; kõik trullõz menemä, viimite izetši pääzep panttii kõik lõi läbi (raiskas ära), lõpuks satub (veel) isegi panti.

panttii² vt. kuker-.

panttiza M-Set. pandis заложен; paĺĺo milla on panttiza sõpõõ (Set. 75) mul on palju rõivaid pandis.

pan/õkki Li -ekki (Lu Li): Li ennee miikkulaa õli pühää panõkki enne nigulapäeva oli paastu algus. – Vt. ka pühä-.

panõlõ J-Tsv.: kõiɢ, mitä näet, paa panõlõ, siiz leet selv meeᴢ kõik, mida näed, pane tähele, siis saad targaks meheks.

panõmiin M: M oonõõ panõmiin väike pidu, mida peeti, kui uuele majale olid pandud esimesed palgiread. – Vt. ka oonõõ-.

panõt/taa L -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J taga rääkida, keelt peksta; laimata, põhjata сплетничать; клеветать, поносить, злословить; L jõka lõugaa lyõkutõttavassi, jõka jalgaa alaa panõtõttavassi rl. (itkust:) iga lõua lõksutatavaks, iga jala alla tagaräägitavaks. – Vt. ka pajatõlla, panõtõlla.

panõt/tši J-Tsv., g. -šii J panus (kaardimängus) ставка.

panõt/õlla P M Lu J (Li) -õll J-Tsv., pr. -tõlõn P Lu J -tõõn M Lu J, imperf. -tõlin M Lu J frekv. 1. taga rääkida, keelt peksta; laimata, põhjata сплетничать; клеветать, поносить, злословить; M täm suv̆vaap tõissa panõtõlla, a parap ku vaattaiz eniem päälee tema armastab teist taga rääkida, aga (oleks) parem, kui (ta) vaataks enese peale; J vanad naizõt panõttõlõvat tõintõissa vanad naised räägivad teineteist taga; M tämä silmiisee eb juttõõ, a takaa silmii panõttõõp kõikõll viisiä tema näkku (silmi) ei ütle, aga tagaselja laimab igaviisi; Li mõnikaz inemin sinukaa pajataʙ niku sulaʙ, a ku meeb uhzõõ takkaa, siis sinnua panõttõõp kõikõll viittä mõni inimene räägib sinuga mesikeeli (räägib, nagu sulab), aga kui läheb ukse taha, siis põhjab sind igati; J ted́d́e tüttöä tšüläs panõtõlla hailovõssi teie tütart laimatakse külas lolliks; 2. (kedagi) laita, halvustada порицать, хулить; Lu ku õika kõrva helizeʙ, tšiitetää minnua, kura kõrva helizeʙ, panõtõllaa, laitõtaa kui parem kõrv ajab pilli (kumiseb), (siis) kiidetakse mind, (kui) vasak kõrv ajab pilli, (siis) laidetakse; Lu kummaa suukaa panõttõõᴅ, senee suukaa tšiitä vs. missuguse suuga laidad, selle suuga (ka) kiida.

pan/õuta: -eutaɢ (I-Len.), pr. -õuʙ: -eup I-Len., imperf. -õuzi refl. saada pandud складываться; puu sahaup i paneup riittasee (Len. 286) puu saab saetud ja riita laotud (pandud).

papa/lo M J-Tsv. -l J-Tsv., g. -loo J (lamba, jänese jne.) pabul помёт (овечий, заячий и т. д.); J kats mi lusti muss upa, lampaa papalo vaata, mis(sugune) ilus must uba, lamba pabul; M jänessee papaloᴅ jänese pabulad. – Vt. ka päpälä.

paper/i K L M Lu Ra J (Li) Па́ппери Tum., g. -ii M Lu Li J -i J 1. paber бумага; Lu paperi on hoikka paber on õhuke; J siniss paperii tarviᴢ sinist paberit (on) tarvis; K siäll ielmuinaa õli faabrikka, paperi faabrikka seal oli ennevanasti vabrik, paberivabrik; J siä ann tällee se paperii tükkü tšättee sa anna talle see paberitükk kätte; J paperii lehto paberileht; 2. dokument документ, бумага; J paperi ep tširjotõttu dokumenti ei kirjutatud; Lu meile tultii jaamõssa üvät paperiᴅ meile tulid (= meile saadeti) Jamburgist head dokumendid; 3. paberraha ассигнация, бумажные деньги; J paa kultaa piholõõ, hoppiata kahmalolõõ, paperia paa sülelee rl. (pulmalaulust:) pane kulda peo peale (peole), hõbedat kamalusse, paberraha pane sülle; J rubĺõim paperi rublane paberraha. – Vt. ka katto-, klazi-, pošti-, tina-, tšernil-, tširjutus-. – Vt. ka paperi-raha.

paperi-faabrik/ka: -k J-Tsv. paberivabrik бумажная фабрика.

paperii-lehto J-Tsv. paberileht лист бумаги.

paperii/n J, g. -zõõ J paberine, paberist бумажный; paperiin tširjaa kaani paberist raamatukaas.

paperiittaa K-Al. paberrahana, paberrahas в бумажных деньгах, ассигнациями; rissimä da rissintsä tožo rubĺaa paperiittaa panõvaᴅ (Al. 26) ristiema ja ristiisa panevad ka (kumbki) paberrubla (rubla paberrahas).

paperi-lehto J-Tsv. = paperii-lehto.

paperi-raha J paberraha бумажные деньги. – Vt. ka paperi.

paperos/ka P -kõ Lu -k J-Tsv. papiroska (Kõ-Len. I), g. -kaa P Lu J pabeross папи-рос(к)а; I mitä tahot põlõttaaɢ: piippua vai papiroskaa mida tahad suitsetada: piipu või paberossi?; P miε tõmpazin ühiee paperoskaa ma tõmbasin (= suitsetasin) ühe paberossi; P tšiertivät paperoskaa sammaliissa (nad) keerasid samblast paberossi (= pläru); Lu se on paperoskõ tubakka see on paberossitubakas.

papinnain Kõ Li preestriemand, papi naine жена священника, разг. попадья; Kõ täm võtti senee papinnaizõõ i nõisi papinnaizõõg elämää ta võttis selle preestriemanda ja hakkas preestriemandaga elama.

papiroska vt. paperoska.

papit/oo (R-Lön.), g. -tomaa adj. (ilma) preestrita e. papita без священника, без попа; paigale papittomalle (Lön. 187) ilma papita paigale.

papk/a: -õ J-Tsv., g. pabgaa J (paberi)papp папка (о толстой бумаге), картон; tširjaa kaanõd on tehtü pabgõss raamatu kaaned on tehtud papist.

pap/pi Kett. K U L P M Kõ S Ja-Len. Po Lu Li Ra J I (R-Eur. Ku) Паппи Tum., g. -ii K Kõ Lu Li J Ku pap̆pii M 1. preester, apostliku õigeusu vaimulik, kõnek. papp священник православной церкви, разг. поп; S pappi siš tšäüp tšasovnas, sluužiʙ preester käib siis kabelis, peab jumalateenistust; Lu kõikkaa vanõpi on pappi, siiz on d́jaakoni, siiz on jaatškõ kõige vanem on preester, siis on diakon, siis on salmilaulja; Lu papillõõ veet sünniᴅ preestrile pihid (viid) patud; K piti ööllä võttaa pappia öösel tuli kutsuda preester (jumalaarmu andma); P pappi venttsaᴢ preester laulatas; Lu veekaa priskutti pappi preester piserdas (pühitsetud) veega; J pappi znaameńoikaa siunaab lehmäᴅ preester õnnistab lehmi kirikulippudega; Kõ papii χattu paikkoi täünä. saunaa ahjo mõist. papi müts, paiku täis? – Sauna ahi; 2. haldjas сверхъестественное существо, дух-хранитель; K lahsai peloitõttii, jooltii: riigaz on riigaa pappi lapsi hirmutati, öeldi: rehes on rehehaldjas; P mussa niku riigaa pappi must nagu rehehaldjas; Po saunaza õli saunaa pappi, siglall vettä kannaʙ saunas oli saunahaldjas, kannab sõelaga vett; P kaivoz on kaivuo pappi kaevus on kaevuhaldjas; 3. J pl. ikoonirätikirja nimetus название определённого узора иконного плата; ■ Ra nimetoi pappi nimetamats (neljanda sõrme nimi). – Vt. ka jarvi-, riig-, riigaa-, sõima-. – Vt. ka paha.

papu K P Li, g. pavuu uba боб; K papuita keitettii ube keedeti.

papupalko J oakaun бобовый стручок.

par/a L P M Lu Ra J Ku (R-Lön.), g. -aa Lu Ra -a J-Tsv. kratt, pisuhänd, tulihänd дух-обогатитель (с огненным хвостом, похищающий чужое добро в пользу своего хозяина); Ra para kantõ dobraa kratt kandis vara (kokku); Lu para kanti, ühess taloss võtti, a tõisõõ talloo vei kratt kandis (vara), ühest talust võttis, aga teise tallu viis; M näile niku para kannaʙ, tuõb uhsiissa ja akkunoissa neile nagu kratt kannaks (kannab), tuleb (rikkust) ustest ja akendest; Lu para õli pittšä i tulinõ kratt oli pikk ja tulekarva; Lu para .. lenti, tuli lekko takanõ kratt .. lendas, tuleleek taga; Ra sitä paraa piti üvässi süüttää seda kratti pidi hästi toitma; Ra sis tehtii üväd rooppa laatkoᴅ, sis pantii riigaa pääle et para tullis süümää siis tehti kausi(täie)d head putru, siis pandi rehelakka, et kratt tuleks sööma; P para lüχsi lehmεä kratt lüpsis lehma; L vaiss on lemmüᴢ, a suomõss para vadja keeles on l., aga soome keeles p. – Vt. ka para-tähti.

para/di: -ᴅ J-Tsv., g. -dii J paraad парад; meemme paradia kattsoma lähme paraadi vaatama.

parahilla Lu adv. küpses eas, keskealine среднего, зрелого возраста; parahilla inemin keskealine inimene.

parahod/a Lu Ra J-Tsv., g. -aa Lu J -a J aurik, aurulaev пароход; Lu parahoda meeb mašinaakaa aurik liigub (auru)masina abil; Lu alussia ennää eb õõ, kõiɢ on parahodaᴅ i teplohodaᴅ purjelaevu enam ei ole, kõik on aurikud ja mootorlaevad; Lu sõta parahoda sõjalaev (sõjaaurik); Lu possažiiri parahoda reisiaurik; Lu parahodaa vile auriku vile; Lu parahodaa süvüᴢ auriku süvis. – Vt. ka paaru-laiva.

parahoda-dookki Lu (laeva-, auriku)dokk док (парохода); piεp panna alus parahoda-dookkii laev tuleb panna dokki.

parahodi vt. sõta-.

parahod/u Lu, g. -uu = parahoda.

parahta/assa: -ss J-Tsv., pr. -an J, imperf. -azin: -zin J pahvatada (naerma), puhkeda (nutma) разра/жаться, -зиться (смехом); зали/ваться, -ться (слезами); parahtaaz nagrõma pahvatas naerma; kui ni krepissi ent, a parahtaaz viimitee itkõma kuidas ka hoidis end tagasi, kuid lõpuks puhkes nutma.

paraht/ua J-Tsv., pr. -uuʙ: -uʙ J, imperf. -u: -uᴢ J prantsatada грохнуть(ся); mikä siäll parahtuz maalõõ mis seal prantsatas maha?

parahtu/ussa: -ss J-Tsv., pr. -uʙ J, imperf. -uzi: -ᴢ J = parahtua.

par/aikaa P M Lu Ra J-Must. I -a·ikaa M Lu I Ku -aika Kõ Lu Ra I -a·ika L P M Lu Ku praegu, nüüd; (otse)kohe; parajasti, just praegu теперь; сейчас, немедленно; только что; по сей день; Lu sõmõro tšüläs tehtii i teχ́ χ́ ää paraikaa savõssa laatkoja i patoja Sõmõro külas tehti ja tehakse (veel) praegu(gi) savist kausse ja potte; L i para·ika on jänessell uuli lõhtši (muinasjutust:) praegugi on jänesel huul lõhki; Lu paraikaa veel on näitä äänee itkõjita praegu(gi) on veel neid itkejaid; I paraika joos̆sõõ, kaipaa sin̆nuu päälee kohe jooksen, kaeban sinu peale; Ra miä paraikaa loon kaŋgõss ma loon parajasti kangast.

par/aikoo M -a·ikoo M Lu J -aiko Kõ -a·iko M Kõ Lu Li J-Tsv. Ku -iko M = paraikaa; Ku para·iko ei ole nelläs küläz nii paĺĺo väkkee kui oli meil praegu ei ole neljas külas (kokku) nii palju rahvast, kui oli meil (= kui oli meie külas varem); M pariko veel pihlagaa puu siεllä praegu(gi on) veel pihlakapuu seal; J vesi kattilõz jo paaruʙ, para·iko nõizõp tšihuma vesi katlas juba aurab, kohe hakkab keema.

paraikoza J -a·ikoᴢ Li = paraikaa; J paraikoza elän vanaza tšüläzä praegu elan Vanakülas; Li ehtši tämä toop para·ikoᴢ ehk ta tuleb para- jasti.

par/aiku ~ -a·iku J-Tsv. = paraikaa; tunnid vass para·iku lüüti kahs kell just praegu lõi kaks; oottõ, paraiku annõn sillõ süüvve oota, annan sulle kohe süüa.

para·ikui/n J-Tsv., g. -zõõ J praegune теперешний, нынешний; para·ikuin aik. hittoa tši eb mahᴢ praegune aeg. (See) ei maksa kuraditki.

para·ikus/sa: -s M = paraikaa; mälestän niku para·ikuss õl̆lõis õllu mäletan (seda), nagu praegu oleks olnud.

para·iku/za: -ᴢ M Li J-Tsv. = paraikaa; M kõnnuz õli i on para·ikuᴢ bondariᴅ, tehäz lännikkoita i tehäz vokkiita Kõnnu(küla)s olid ja on praegu(gi) püttsepad, teevad (tehakse) lännikuid ja teevad vokke; J para·ikus tuõn tulen kohe!

para·issi J 1. parajasti, parasjagu как раз; raha nii paĺĺo, jot para·issi va saim võlgõd mahsa raha (on) niipalju, et parajasti sain ainult võlad (ära) maksta; kassen tükküz om para·issi viis arššina sittsa siin tükis on parajasti viis arssi-

nat sitsi; 2. õigeaegselt, õigel e. parajal ajal во-время; para·issi joutuzitt murtšinõlõ õigel ajal jõudsite hommikueinele.

para·issii/n J-Tsv., g. -zee = paralikka; kase veššõ kõlpaʙ, tämä on õikõ para·issiin see asi kõlbab, see (ta) on päris paras.

parai/za: -ᴢ M otse, täpselt прямо, точно; akkuna on paraiᴢ vassaa aken on otse vastas (vastu).

parali/in J-Tsv., g. -izõõ: -zõ J = paralikka; õikõ paraliin aik issuss süümä päris paras aeg istuda sööma.

paralik/ka: -k J-Tsv., g. -aa paras, sobiv подходящий; kase hattu on õikõ paralikk see kübar on täiesti paras. – Vt. ka paraᴢ.

parallaa J-Tsv. parajasti, just sel ajal как раз в это время; tämä uhzõss kujalõ, i miä parallaa vassaa tema uksest tänavale ja mina parajasti vastu.

paran/na: -nõɢ I, pr. -õn, imperf. -in: -ii I paraneda, terveneda поправ/ляться, -иться, выздор/авливать, -оветь; tämä õli läsivä, algap parannõɢ ta oli haige, hakkab paranema; i vot siältä millõ jalka i parani ja vaat sealt (alates) mul jalg paraneski. – Vt. ka paranõssa, parata.

parant/aa (Kõ-Len. Ra-Len.) parentaa Ku, pr. -aan, imperf. -iin parandada, (terveks) ravida поправ/лять, -ить, лечить, вы-; Ra tšel mitä vaivatti, jalkoja, tšäsijä i tõizija tautija paranti (Len. 303) kel mis valutas, jalgu, käsi ja teisi hädasid (haigusi) parandas. – Vt. ka parattaa, parõttaa.

paran/õssa: -õss J-Tsv., pr. -õn, imperf. -in = paranna.

parap vt. parõpi.

parapass vt. parõpassi.

parapi, parapiɢ vt. parõpi.

parapii vt. parõpii.

parapik/ko K-Ahl. (M), g. -oo 1. K-Ahl. ehe, ehteasi украшение; 2. subst. parem (toit) вкусное (о еде); M miä tahtoizin mittäit parapikkoa süvvä ma tahaksin midagi paremat süüa.

parapu/ᴢ M Kõ, g. -u M subst. hea (hea uudis v. asi jne.); parem (toit) хорошее, доброе (о новостях, о вещах и т. д.), вкусное (о еде); M mitä teilee kuulup paraputta mida teil head kuulda on?; Kõ zakuskoiss õli tšell kal̆laa, tšell mitä õli paraputta suupisteks oli kellel kala, kellel mida oli paremat; M saunnaizõllõ tšen mitä paraputta vei sünnitanule (nurganaisele) kes (katsikulistest) mida paremat (toitu) viis.

parapõis, parapõissi, parapõss, parapõssi, parapõõs, parapõõssi, parapõõᴢ vt. parõpassi.

paraskeva I: päätnittsa paraskeva püha Paraskeva.

paraskovja Lu J: J päätnittsa paraskovja, anna millõ tervüttä püha Paraskeva, anna mulle tervist.

parašk/o M, g. -oo pulber порошок; vanelii paraško vanillipulber.

para/ᴢ M Lu Li J (K-Ahl. K-Al. K-Salm.1 R-Eur. R-Lön. P Po) -s R-Lön. M-Set. Lu J-Tsv., g. -a M parraa Lu Li 1. paras, sobiv подходящий; J noh, kui furašk, suur? – eeb [sic!], õikõ paraᴢ noh, kuidas (nokk)müts (on), (kas) suur? – Ei ole, päris paras; J paraᴢ aik võtta leipii ahjoss väĺĺä paras aeg võtta leibu ahjust välja; J õikõ paraz ilm lähtä nootõlõ õige paras ilm noodale minna; M samõi paraz õzraa tšülvü kõige parem odrakülv(iaeg); 2. parem, parim (по)-

лучше, лучший, наилучший; Po tehtii parapat sõvaᴅ, kummat panna pääle parraassa paikkaa tehti paremad rõivad, mida selga panna paremas kohas; Lu akana, se jäi litši viskajaa, tõin ŕääto jäi perä rüiᴢ, kõlmõttomaa ŕäätoo jäi paraᴢ rüiᴢ, päärüiᴢ agan, see jäi tuulaja ligi, teise ritta (teine rida) jäi pärarukis, kolmandasse ritta jäi parim rukis, pearukis; Li paastonn mentii parraat pääzgoᴅ paaspäeval lahkusid (läksid) kõige paremad pääsukesed; M täm on paras töönikka ta on parim töömees; J panittõ paraalõõ poigalõõ rl. panite (mehele) parimale poisile; ■ J se õli izälee paraᴢ see oli isale paras (= see kulus isale karistuseks ära); J paraz elämin keskiga, küps iga. – Vt. ka para·issiin, paraliin, paralikka.

parat [< e?] J-Tsv.: em või selle ettee mittäi(t) parat ma ei või sinna (selle vastu) midagi parata.

para/ta M (Kett. K-Ahl. P Ja-Len. J-Must.) -taɢ I, pr. -nõn P M, (sõnatüvi основа слова:) paranõ- J-Must. -nen K-Ahl. M-Set., imperf. -nin M, 3. p. -ni P M Ja-Len. I -nii Kett. 1. paraneda, terveneda поправ/ляться, -иться, выздор/авливать, -оветь; M tämä õli läsivä; nüd jo kõikkinaa parani ta oli haige, nüüd paranes juba täiesti; Ja i mille tuli kerkiäpi i tšäsi parani (Len. 251) ja mul läks kergemaks ja käsi paranes; 2. paraneda, paremaks muutuda улучш/аться, -иться; P elo paranõʙ elu paraneb. – Vt. ka paranna, paranõssa.

paratko J-Tsv.: paratko jumal halastagu jumal!

paratkoi/ssa: -ss J-Tsv., pr. -n, imperf. -zin halastada помиловать.

parat/taa Kett. K P M Kõ Lu Li J -ta J-Tsv. -taaɢ I (Ma), pr. -an Kett. K P M Kõ Lu -õn J-Tsv. parat̆taa I, imperf. -in P M Kõ Lu J 1. parandada (katkist eset jne.), terveks teha исправ/-лять, -ить, чинить, по-; P miä paratan tšiuttoa ma parandan särki; J menti artteliz nootta parattõma mindi hulgakesi noota parandama; M issuu i parata tšentšämüsseᴅ istu ja paranda jalanõud ära; M piäp parattaa katto tuleb katus ära parandada; 2. parandada, (terveks) ravida поправ/лять, -ить, лечить, вы-; Lu mill vaivattii tšättä, boĺnittsas paratõttii mul valutas käsi, haiglas parandati (terveks); I a mikä on što jalkaa et saak kuiniiᴅ parattaaɢ aga mis on (viga), et (sa) ei saa jalga kuidagi terveks ravida?; I i niin liitsaa paratimmaɢ ja nii ravisime (lapse) näo terveks; ■ M täll on pohmelo, piäp pää parattaa tal on pohmelus, peab pead parandama; M miä tällee paratan kepill seltšää ma äigan talle kepiga selga. – Vt. ka parantaa, parõttaa.

para-tähti Lu = para.

pareepi vt. parõpi.

parentaa vt. parantaa.

parep, parepi vt. parõpi.

par/i K-Al. L P M Kõ-Len. Lu Li J I Ku (Ra) paari M Po J, g. -ii L Lu J paarii J 1. paar пара; I pari opõzia õli rakkõiza paar hobuseid oli rakkes; L kahõt parit toholaptõita kaks paari tohust viiske; J lissä kasse kotikkosõõ veel paari tükküä omenoi(t) lisa sellesse kotti veel paar õuna (paar tükki õunu); M takumõin paari läheb johsõmaa (tagumist paari mängides:) tagumine paar hakkab jooksma; M linavihgot pannas pissüä viizii parii, kuttsuaᴢ neitä tšümmenikoᴅ, linakuhilaᴅ linakood pannakse viie paari kaupa püsti, neid kutsutakse tš-d (= kümnekoolised hakid), linahakid; M pari tšintaita paar (nahk)-

kindaid; Lu a villaa kraapitaa. kraapiᴅ. nämä õllaa pariᴢ aga villa kraasitakse. (On) kraasid. Need on paaris; 2. (abielu)paar (супружеская) пара, супружеская чета, супруги; P kunni pari saap kokuosyõ, sinni tontti tšümmee paria tšentšii kulutaʙ vs. kuni paar ühte saab (saab kokku), seni kulutab vanakurat kümme paari kingi; Lu ne on pariᴅ, ku on meez ja nain need on (abielu)paarid, kui on mees ja naine; Lu se on maho pari see on lastetu (abielu)paar; J meez ja nain üvvii eletää, pari parkkulaizõᴅ mees ja naine elavad (= sobivad) hästi, (on) paras (= sobiv) paar; Lu mennä parriisõõ paari minna, abielluda; J paarii panõma (abieluks) paari panema; 3. paariline, paarimees напарник; L el liene sillõ pari (ma) ei hakka sulle paariliseks; J alõtsõll ebõõ paaria (laba)kindal ei ole paarilist; 4. (abi)kaasa супруг, супруга; L tšεäppεä tšεärin õmaa parii parkkulaizyõ rl. (itkust:) hauda matan (kääpasse käärin) oma kaasa, kullakese; P kasõ õlõiss minuu pari see (mees) oleks mulle (sobiv abi)kaasa; 5. tagumise paari mäng горелки; Kõ paria mäntšäs nii: tüttäret i pojot seisas parittaa (Len. 216) tagumist paari mängitakse nii: tüdrukud ja poisid seisavad paarikaupa. – Vt. ka noor-. – Vt. ka pariskunta, paristikko, parja.

parik/ka: -kõ Lu -k J-Tsv., g. -aa J parukas парик; Lu täll on parikkõ, võõraad ivusõᴅ tal on parukas, võltsjuuksed.

pariko vt. paraikoo.

pariskun/ta: -t J-Tsv. paariskunta M (abielu)-paar (супружеская) пара, супружеская чета, супруги; J pariskunt niku tõin tõizõss lõikõttu: mõlõpi lühükkõizõd ja paksuᴅ abielupaar (on) nagu teineteisest lõigatud (= nagu kaks tilka vett): mõlemad lühikesed ja paksud; M kase paariskunta eläväd aivoo üvvii see (abielu)-paar elab (= sobib omavahel) väga hästi.

paristik/ko J-Tsv., g. -oo J = pariskunta.

parittaa Kõ-Len. Lu paarittaa M J paari-

kaupa, paariti попарно, парами; Kõ tüttäret i pojot seisas parittaa (Len. 216) tüdrukud ja poisid seisavad paarikaupa; Lu parittaa tantsittii paarikaupa tantsiti; Lu võrkod õltii parittaa võrgud olid paarikaupa. – Vt. ka paariittaa.

parittai P = parittaa; kõikk õlivat parittai kõik olid paarikaupa; nõistii kõikk parittai kõik võtsid paaridesse.

parj/a P paŕja L, g. -aa 1. (abi)kaasa супруг, супруга; L isä emä juttyõvat poigalyõ: jumal üvä siunatkuo sillõ paŕjaa isa ja ema ütlevad pojale: andku hea jumal sulle õige abikaasa (õnnistagu sulle abikaasat); 2. tagumise paari mäng горелки; P parjaa mäntšiäss mängitakse tagumist paari.

parj/aᴅ Lu-Len. Ku -õᴅ Li J pl. (laudadest kaariku v. vankri) küljed e. küljelauad; (kaariku v. vankri) kast e. kere боковые стенки (одноколки, телеги); кузов (повозки); Li parjõd õli ... aisaa tehtü kõlmõd aukkoa, sinne pantii kõlmõt puutõ pissüü. sis sihe õli lüütü lavvõᴅ, kui kõrkaa teiᴅ. vot i parjõᴅ kõrkaaᴅ. sis pääl õli pantu veel ... taas kõlmõd aukkoa, puu päällä. õltii parjõᴅ (kaariku) küljed oli(d) ... aisa sisse oli tehtud kolm auku, sinna pandi kolm puud püsti. Siis nende külge (sellesse) oli(d) löödud lauad (vastavalt sellele), kui kõrge (sa) tegid. Vaat ja (ongi) kõrged küljed. Siis peale oli pandud veel ... taas kolm auku (puusse tehtud), (ja) puu peale. (Niisugused) olid (kaariku) küljed; Lu rattail õltii koikad iĺi parjõᴅ, lavvassa tehtü kaarikul oli kast ehk kere, laudadest tehtud; Lu vaŋkkurii parjõᴅ vankri küljelauad, vankri kere. – Vt. ka rattaa-.

parja-lauta: parjõ-laut J-Tsv. (kaariku v. vankri) küljelaud доска боковой стенки (одноколки, телеги).

parjo R-Lön.: parjo parmaikkoseni (Lön. 186).

par/ka P Kõ Lu Ra, g. -gaa vaeseke, viletsake бедненький, плохонький; Kõ kuhõ meet, iiri parka rl. kuhu lähed, hiir vaeseke?; Lu mees pargal õli suur vaiva mehel vaesel oli suur valu; Ra kukko parka kukk vaeseke. – Vt. ka poik-, tüttö-.

parkettii/n J-Tsv., g. -zõõ adj. parkett-, tahvlitest laotud паркетный.

parkittsaa (J-Must.), (sõnatüvi основа слова:) parkitse- J-Must. (nahka) parkida дубить, вы- (кожу).

park/ka (P), g. -aa P fig. keretäis, nahatäis побой, порка; mama kuuli, ett tämä koinattyõʙ i võtti antõ tällee üvää parkaa ema kuulis, et ta ropendab, ja võttis andis talle hea keretäie. – Vt. ka parku¹.

park/ki Kett. K R M Lu J I (U P), g. -ii M J pajukoor; (pajukoore)park (pajukoorest saadav toornaha parkimisaine) ивовая кора; дубитель из ивовой коры; K mind́ad repizivät parkkia mettsäzä miniad kiskusid metsas pajukoort; U miä menin petterii esimein kõrta parkiikaa ma läksin Peterburi esimest korda pajukoore(koorma)ga; Lu vitsat siottii parkil (~ pajuparkil) tšiin vitsad seoti pajukoorega kinni; I parkkia määliäᴢ tapõppuila pajukoort pehmitatakse kolgitsatega; M pajussa saap parkkia paju(koore)st saab parki; Lu nahkurilõõ veetii paju parkkia parkalile viidi pajuparki; J nahgat pantii parkkii (Must. 178) nahad pandi parki; J parkki vesi parkimisvesi; ■ J parkki vatts paksmagu. – Vt. ka javo-, paju-.

park/kia M Lu -kiaɢ I, pr. -in M, imperf. -kizin M -kizii I 1. (toornahka) parkida дубить, вы- (кожу); M parkittii opõzõõ nahkaa pargiti hobusenahka; 2. fig. peksta, kõnek. parkida, naha peale anda, nahatäit, keretäit anda бить, по-, простор. пороть, вы-, зада/вать, -ть взбучку; I miä sinnua parkkizii ma andsin sulle naha peale (parkisin sind).

parkkivesi Li (P) parkki-vesi J parkimisvesi дубильная вода; P baabuška parkkiviekaa kraasitti vanaema värvis parkimisveega.

parkkulai/nõ L M (J) -n M, g. -zõõ: -zyõ L kullake, kallike (abikaasa hellitusnimi itkudes) золотце, дорог/ой, -ая (ласковое обращение к супруге в плачах); L tšεäppεä tšεärin õmaa parii parkkulaizyõ rl. hauda matan (kääpasse käärin) oma kaasa, kullakese; M oi siä paŕo parkkulainõ oh sa, Paro, kullake; ■ J meez ja nain üvvii eletää, pari parkkulaizõᴅ mees ja naine elavad (= sobivad) hästi, (on) paras (= sobiv) paar.

par/ku¹ J-Tsv., g. -guu J = parkka; otoot, kül siä veel saat parguu oot-oot, küll sa veel saad keretäie; parkua antõma nahatäit andma.

parku²: Парку Pal.1 hüüe, karje клик, крик.

parlament/ti J-Tsv., -ii J parlament парламент.

parm/a L, g. -aa hõlm пола; parmat pannass tšiin hõlmad pannakse kinni. – Vt. ka parmaᴢ.

parmaa/ᴅ P Li I (Kett. K-Al. R-Lön. M Po) -t K-Ahl. M-Set. pl. süli, rüpp лоно; Po nùorikõlõõ i ženiχalõõ isutõltii lahs parmailõõ kõm kõrtaa pruudile ja peigmehele pandi laps kolm korda sülle istuma; M panõ lahs parmailõõ pane (mulle) laps sülle; Li kannõlta piettii parmailla kannelt hoiti süles.

parmaastooj/a (R-Lön. R-Reg.), g. -aa fig. rüpeskandja, sünnitaja (ema hellitusnimi rahvalauludes) родительница (ласковое обращение к матери в народных песнях); enneni elle sünnüttäjä – la vet pannu parmastoojani (Lön. 185) rl.

parma/ᴢ (L P), g. -a L = parma; L kopitti tšiväi parmaa täünää korjas hõlma kive täis; P paŋkaa parmaat tšiin pange hõlmad kinni.

parna vt. paarńa.

parnik/ka P M Lu J -k Lu J, g. -aa Lu 1. taimelava, kasvuhoone парник, оранжерея; M parnikaᴅ, päältä raamid glazijeekaa taime-

lavad, peal(t on) klaasidega raamid; J parnikkaza kane uguritsaᴅ kõvassi rohottustii need kurgid kasvasid lavas väga umbrohtu täis; Lu talvõl mattujõkaa tukõtaa parnikkoja talvel kaetakse kasvuhooneid mattidega; 2. (laudade) aurutuskast ящик для пропаривания (досок); Lu parnikka, kuza avvotatti lautaa, jott parapõssi painuiᴢ aurutuskast, kus hautati laudu, et paremini painduks(id).

parovik/ka L, g. -aa (auru)vedur паровоз, паровик; tuli vaitõs kahs vagonaa ja kõlmais parovikka tuli ainult kaks vagunit ja kolmas (oli) vedur.

parraanallõ vt. nalla.

parr/akaᴢ Lu -õkõᴢ J-Tsv., g. -akkaa: -õkkaa J adj. habemega, habemik бородатый; Lu se on parrakaᴢ inemin see on habemik mees (inimene). – Vt. ka partõin.

parraspuu Lu parras-puu (Li) pardapuu, murd. parraspuu (paadi parda siseküljele kinnitatud äärepuu внутренний привальный брус судна или лодки); Lu parraspuud õllaa borttiõõ pääl pardapuud on parraste peal; Li parras-puiz õllaa tšiin tulli-poduškaᴅ pardapuudes on kinni tullipadjad.

par/raᴢ Lu Li J -rõᴢ J-Tsv., g. -taa Lu Li 1. äär, veer, kallas, murd. parras край, берег; Lu sarajaniittü on kõikkõa suurõpi metsää partaal Sarajaniit on kõige suurem (niit) metsa ääres; Lu kazikkoniittü on meree partaal Kazikkoniit on mere ääres; Lu jõgõõ partaal miä elin ma elasin jõe kaldal; J issuuz järvee partaalõõ istus järve kaldale; Lu võsa kazvap kanavaa partail võsa kasvab kraavikaldail; Lu rannaa parraᴢ ranna äär; 2. (laeva v. paadi) parras, külg v. ülemine äär борт, край (судна или лодки); Lu parras puu pardapuu.

parrazvit/tsa: parrasvittsa (J-Must.), pl. -saᴅ: parrasvitsat J-Must. pardavits (paadi servalaudade peenike kinnituspuu ümber välimist parrast) буртик (наружный привальный брус лодки). – Vt. ka pertuzõᴅ.

parrat/tua Lu, pr. -un Lu, imperf. -tuzin Lu habetuda, habemesse kasvada обрас/тать, -ти бородой; miä kauga en ajanuᴅ partaa, kõvassi parrattuzin ma ei ajanud kaua habet, habetusin kõvasti; noor inemin on laznuᴅ enee parrattumaa noor mees (inimene) on lasknud enese habemesse kasvada.

parrit/tua (M), pr. -un, imperf. -tuzin = parrattua; ai ku on parrittunnu oi, kuidas on habemesse kasvanud!

parrõõnaluhsõᴅ M parrõnaluhzõt Ränk pl. partealused palgid (rehetoa talad, millele toetuvad parred) накатины (в риге, поддерживающие колосники).

par/si Ränk K P M Lu J I (Kõ Ja-Len.), hrl. pl. -rõᴅ M Kõ Lu J I -ret Ja-Len. Lu-Len. -ziᴅ J-Tsv. -sõᴅ [sic!] I pars, parred (rehetoa taladel asetsevad latid) жердь колосника, колосники, диал. парзилы (настил из жердей под потолком в риге); Lu viĺĺa ahõtaa parsiil vili ahetakse parsile; M parrõᴅ, näid on neĺĺä partta rääöᴢ parred, neid on neli part reas; P parsi parrõᴢ pars parre küljes; P jõka parryõ päälie pannass vihko iga parre peale pannakse vihk; P ku ahtaass üφs isup parsiill, tõin annab vihkoi kui (rehte) ahetakse, (siis) üks istub parsil, teine annab vihke (kätte); M riiga on ahõttu, vihgoᴅ on parzilla. parrõᴅ. näit on kahstõ·ššõmõtta rehi on ahetud, vihud on parsil. Parred, neid on kaksteist; J linat pantii parsiilõõ kuivama linad pandi parsile kuivama; J riigaa parrõᴅ rehe parred; J ala parrõᴅ i ülä parrõᴅ alaparred ja ülaparred; ■ J koorõma parsi koormapuu. – Vt. ka rikka-.

par/sia Lu, pr. -zin Lu, imperf. -sizin Lu nõeluda штопать, за-; sukkaa parzittii sukka nõeluti. – Vt. ka paikata.

parsipuu Ränk M pars, parrelatt жердь колосника, колосник (в риге).

par/skia J-Tsv., pr. -zgin, imperf. -skizin = parskua¹.

par/skua¹ J-Tsv., pr. -zgun J, imperf. -skuzin J 1. nuuksuda всхлип/ывать, -нуть, хныкать; parzgub itka nuuksub nutta; 2. nohiseda сопеть.

par/skua² Lu, pr. -zguʙ Lu, imperf. -sku Lu maha loksuda плескаться, рас-; vesi parzgup paŋgiss vesi loksub ämbrist maha.

paršši·ivõ/i J-Tsv., g. -i J kärnane; fig. vilets, närune паршивый; paršši·ivõid meheᴅ viletsad mehed.

par/zgata: -zgõt J-Tsv., pr. -skaan J, imperf. -skazin: -skõzin J loopida, visata, paisata швы-р/ять, -нуть; разбр/асывать, -осать; parskõs tšäess (nizgõss) kujalõ viskas käest (turjalt) tänavale.

parzik/ko J, g. -oo rägastik, padrik чаща, заросль; põlõnutta parzikkoa, kulunutta kuuzikkoa rl. põlenud padrikut, kulunud kuusikut.

par/ta Kett. K L P M Kõ Po Lu Ra J I -tõ J -t Lu Ra J -ᴅ Ra partha Kr Парда ~ Парта Pal.1 Па́рда K-reg.2 Ii-reg.1, g. -raa L P M Lu J I -ra J-Tsv. 1. habe борода; Lu parta piäb ajjaa poiz ja ivusõᴅ habe tuleb maha ajada ja juuksed (samuti); M tämä nürip partaa ta ajab habet; M parta kazvap tšiireepää ku meeli pääᴢ kk. habe kasvab kiiremini kui mõistus peas; Lu paĺĺo tääᴅ ennaikaa, siis kazvop suur parta vs. (kui) enneaegu palju tead, siis kasvab suur habe; Lu parta on kikkillää habe on kikkis; M pitšää parraakaa pika habemega; Ra arvaa partaa meeᴢ harva habemega mees; L tuli narvass halli parta rl. tuli Narvast hallhabe; Lu kitsii parta kitse habe; M mill on jäännü niittämissä niku vohoo parta mul on jäänud (rukist) lõigata vaid nagu kitse habe (= kitsas riba); J parra tüŋgeᴅ habemetüükad; J parraa ivuᴢ habemekarv; M no ko siä kehnoss pajataᴅ, enellees partaasõõ no kuidas sa (nii) halvasti (= pobinal) kõneled, endale habemesse; 2. kuke v. kana lokuti бородка (петуха или курицы); M kanalla on parta kanal on lokuti; Lu suurõõ parraakaa kukko suure lokutiga kukk; 3. habesamblik (puul) род лишайника (на дереве); Ra siin kuuzõs ku on paĺĺo partaa selles kuuses on õige palju habesamblikku; 4. (võtme) keel бородка (ключа); M murti võttimõlta parraa murdis võtmelt keele; ■ R vuvvõõ parta (teatava kombe kohaselt viljalõikamisel kasvama jäetavad kaks viimast kõrt, mille ladvad seoti kokku ja mille alla pandi leivakannikas või pudrukauss). – Vt. ka halli-, kikki-, kokka-, kukoo-, sidoi-, võtii-.

partakarva M habemekarv волосок бороды.

partalehmä M fig. habemega lehm (kitse humoristlik nimetus) бородатая корова (шуточное прозвище козы).

partasuu K-Al. K-Salm.1 fig. habesuu (mehe metafoorne nimetus rahvalauludes) бородач (метафорическое название мужчины в народных песнях); võta nüd mehissä meeli, paraissa partasuissa (Al. 47) rl. võta nüüd meestelt meel (= mõistus), parimatelt habesuudelt.

partfeĺ/i M portfeli (Li), g. -ii M portfelii Li portfell портфель; M miε menin partfeĺiikaa tšäeᴢ ma läksin, portfell käes.

partha vt. parta.

partizana vt. parttizana.

partitta·a M parvekaupa, parviti стаями, партиями; tuŋkukala kuttsuaᴢ, nävät partittaa häiläväᴅ, sis ku on kutuaika kudekala(ks) kutsutakse, nad liiguvad parviti siis, kui on kudemisaeg.

partma/net M -ńe·t (U) = partmańo·o.

partmań/o·o (U), g. -o·o rahatasku портмоне; minuu d́aad́alta i saatii partmańo·ota, rahad jo jootu minu onult saadigi rahatasku (kätte), rahad juba (maha) joodud. – Vt. ka port-mońe·e.

part-meeᴢ J-Tsv. habemik (mees) бородач.

part/ti¹ K-Ahl. L P M Lu Li J I (Ja-Len.), g. -ii L Lu Li J hulk, salk, rühm, grupp; (linnu)-parv, kari; partii толпа, группа; стая; партия; I suuri partti on vät̆tšiä suur hulk on rahvast; J partti holostoit tuõb laulukaa salk noormehi tuleb lauluga; I õm̆maa partii lühsää sis ii kaije tõizõõ partii lühsää (enne) lüpsan oma grupi (lehmi), siis lüpsan ka selle teise grupi; Lu gajagõd lentävät parttiᴢ, suurõt partid õllaa kajakad lendavad parves, suured parved on; M kahᴢ lintua lahkozivat partissa vällää kaks lindu eraldusid parvest; Lu täll on suur partti kanoi tal on suur kari kanu; J möi suurõõ partii ailia müüs suure partii räimi; Ja mõnikkail õli veri esimeissä parttia (Len. 258) mõnedel oli esimese grupi veri. – Vt. ka parvi¹, polkka.

part/ti² L J, g. -ii L part; fig. (mõrsja hellitusnimi rahvalauludes) утка (ласкательное название невесты в народных песнях); J õsa sihaa sirkullõõ, paras paikka partillõõ rl. osta koht sirgule, paras paik pardile (= mõrsjale).

parttii/n J-Tsv., g. -zõõ J parteiline партийный.

parttizan/a Lu (R) partizana S, g. -aa: -a Lu partisan партизан; S meil i järvell õltii partizanaᴅ meil ja Jarvikoištšüläs olid partisanid; Lu rüsümä tšülää põlõtõttii parttizanaᴅ Rüsümäe küla põletasid partisanid (maha).

parttizan/i M, g. -ii M = parttizana.

part/tsa Lu -ts J-Tsv., g. -saa J (võrgu v. mõrra) ankrukivi, murd. parts, hila; raskuseks kasutatav kivi vms. грузило; тяжесть (камень и пр.); J niku koiraa penikõllõõ, partts kaglaa de vettee nagu koerakutsikale, kivi (= parts) kaela ja vette.

partõi/n J-Tsv., g. -zõõ J = parrakaᴢ.

parus/ina K-Ahl. J-Tsv. -sina (Ku), g. -inaa: -ina J -sinaa Ku purjeriie парусина; J pöör-

remeni on tehtü nahgõss, dalisko parusinass teritamisrihm on tehtud nahast või purjeriidest; J parusinass õmpõli enelleeᴢ pinžikaa õmbles endale purjeriidest pintsaku; Ku vee minnua parussinaa faabrikkaa vii mind purjeriidevabrikusse.

parv/i¹ K-Ahl. M Po Lu J, g. -õõ M Lu J hulk, salk, rühm большое количество, множество; J lüü süüsse tšümmenesse, ku rikop parvõõ patojõ rl. löö (alles) kümne süü pärast, kui lõhub hulga potte.

parv/i² J (Ra), g. -õõ põrand пол; Ra õrrõl on sinuu õsa, parvõl on sinuu pala rl. õrrel on sinu osa, põrandal on sinu pala; J parvõd on pantu kottšenassa rl. (pulmalaulust:) põrandad on tehtud kapsajuurikast.

parv/i³ (J Ku), g. -õõ riiul полка; parvõlõõ paan tandrikoo riiulile panen taldriku; Ku pani perennain munaa parvell patazenalle pere-

naine pani muna riiulile potikese alla. – Vt. ka muna-.

parv/õza M Lu J -õᴢ M Po Lu Li Ra J -es Ja-Len. (ühes)koos, ühes вместе (наречие в форме ин-а от parvi¹); Lu meijjee tšüläᴢ vätši pühänä suvvaaʙ koppiussa ühtee i tšävvä parvõᴢ meie külas armastab rahvas pühapäeval koguneda (ühte)kokku ja käia (ühes)koos; Lu peremeez ja treŋki tšäütii parvõs saunas peremees ja sulane käisid koos saunas; Lu näväd nõissa parvõs tüütä tetšemää nad hakkavad koos tööd tegema; Lu tšälüsed elettii parvõz ommaa ittšää käliksed elasid koos (kogu) oma elu-

(ea); Lu pannaa tšihutõttu kanamunaa ruuskulain i siiz võtõtaa võita i parvõs sekotõtaa pannakse (kaussi) keedetud (kana)munakollane ja siis võetakse võid ja segatakse kokku (koos); Lu liivtšülä onõ parvõz luutsaakaa Liivtšülä on Luuditsaga ühes (= ühte kasvanud).

parv/õõ M Lu J -õ J-Tsv. kokku, hulka вместе, воедино (наречие в форме илл-а от parvi¹); Lu vätši õli koppiunut parvõõ, taitaa siäl leeväᴅ pulmõᴅ vai koollõõ autaajõᴅ rahvas oli kogunenud kokku, vist tulevad seal pulmad või matused; J piäb ent suurõssi, ep taho tull med́d́ekaa parvõõ peab end suureks (= tähtsaks), ei taha tulla meie hulka; Lu tšäükaa parvõõ tulge (meie) hulka (= tulge seltsi)!; Lu siä siso sitšäli, miä täti tätšäli, ühtee parvõõ jovvumma. pollee nauhaᴅ mõist. sina, õde, sealtkaudu, mina, tädi, siitkaudu, ühtekokku jõuame? – Põlle paelad; Lu kahs sissoa lähettii ühs sinne tõin tänne, ühtee parvõõ jovvuttii. vüü mõist. kaks õde läksid, üks sinna, teine tänna, ühtekokku jõudsid? – Vöö.

parõp/assi Lu Li J-Must. -ass J -õssi J-Tsv. parap/ass P J -õssi ~ -õss M -õõssi M Kõ -õõss ~ -õõᴢ M -õissi K-Al. M Kõ -õis K-Al. paremini лучше; Lu mutamaas kõik viĺĺa kazvop parõ-

passi kui tõizõᴢ maaᴢ mustmulla(maa)s kasvavad kõik viljad paremini kui teises mullas (maas); Kõ rokkaa suvaan parapõissi ku suppii hapukapsasuppi armastan rohkem (paremini) kui (muud) suppi; M ženiχa opõzõlõ valõttii viinaa, etti la parapõõᴢ tanttsiiᴢ peigmehe hobusele valati viina, et (ta) paremini tantsiks; J kuivõt koivu algot kõikkas parõpõssi põlõvõd ahjoᴢ kuivad kasehalud põlevad ahjus kõige paremini.

par/õpi K P M Lu Li J (L) -õp P M Lu Li Ra I -õõpi M-Set. -epi K-Ahl. M-Set. Kõ -ep Kõ-Len. Ku -eepi R-Eur. parapi Kett. K R L P M Kõ Li J (Po) parap P M Kõ Lu parõpiɢ ~ parapiɢ I, g. parõpaa P M parapa Kõ-Len. 1. adj. parem лучше; Li kase on üvä, no tõin on veel parõpi see on hea, aga teine on veel parem; Lu terässin on parõpi ku rauta tormaᴢ terasest reejalase raud on parem kui rauast; L et siε tεätännü tšüsüä parapaata kas sa ei osanud paremat küsida?; J siä nüt õõt parõpi isä meile kui õma (Must. 150) sa oled nüüd meile parem isa kui oma (isa); K parapat söömät tehtii paremad toidud tehti; Lu läsivä meni parõpaa poolõõ haige hakkas paranema; M karjušši võtap kõikkõa parõpaa siglaa karjus võtab kõige parema sõela; I kõittšia parõpiɢ kõigist parem; Li parapõssa parapi paremast parem; 2. parem(poolne) правый; J parõp pooli parem pool; 3. adv. paremini; parem, pigemini лучше; скорее, вернее; Ra siε tunnõt parõp tširjaa sa tunned paremini kirja; Li venutti kaglaa, että parõp nättšüissi sirutas kaela, et parem oleks näha (paremini paistaks); I millõõ parapit tuli mul hakkas parem; K tääᴅ, ešto enäpi, nii parapi (Al. 30) tead, et (mida) rohkem, seda parem; Lu mokomaa inemissä parõp maa pääl i eb õllõiᴢ parem, kui niisugust inimest maa peal ei olekski; M elä sõittõõ, parap proššattaa ära sõitle, parem anna andeks.

par/õpii P Lu -apii Lu paremini лучше; Lu müü õlimma suimal i kattsozimma, kui parõpii tehä tšülää aźźojõ me olime (küla)koosolekul ja vaatasime (= arutasime), kuidas paremini korraldada (teha) küla asju.

parõt/taa (J-Must.): parõttakaa meeltä (Must. 152) parandage meelt. – Vt. ka parattaa.

pasatskoi, pasatskõi vt. posatskoi.

pas/ha P -χa P M paasha ~ paash (J-Tsv.), g. -haa: -χaa M pasha (kohupiimast magustoit lihavõttepühiks) пасха (кушанье из творога к празднику пасхи); P enipεän üöl tuotii tšerikkuosyõõ pasha vai kulittši lihavõtteööl toodi kirikusse pasha või kulitš; J paa paashasõ korittsa da iźuma pane pashasse kaneeli ja rosinaid. – Vt. ka paska², pasku.

pasisa vt. pašisa.

pas/ka¹ Kett. K L P M Lu Li (Ränk U Ra) -k Kett. J-Tsv., g. pazgaa P J 1. pask, kõnek. sitt кал, испражнение, простор. дерьмо; J mitäle kõig lehmed ajõ pazgõlõõ miski ajas kõik lehmad pasale; Lu siä et tää ni paskaa sa ei tea (mitte) sittagi; 2. adj., subst. halb, paha, vilets; kuri плохой; злой; плохое, зло; J meet siä kazell pazgõll ilmõll mettsä lähed sa selle halva ilmaga metsa?; K õlivad üväd i pazgad altiaaᴅ olid head ja halvad haldjad; J arga opõizõka om pask tšüntä kartliku hobusega on halb künda; P mill on elämine paska mul on elu vilets; P täll on paska silmä tal on kuri silm; K mitä miä sillõ nii paĺĺo paskaa tein että siä minua nõõd lõikkaamaa mida ma sulle nii palju halba tegin, et sa hakkad mind tapma?; K nõita võisi tehä üvää i paskaa nõid võis teha head ja halba; P sein obaχkoi, nõisi millõõ paskaa tetšemää sõin seeni, mul hakkas halb; 3. pl. räbu, (raua- jne.) puru шлак, лом; M siεll on süed i rav̆vaa pazgaᴅ, paj̆jaa siha on siεll seal on söed ja rauaräbu, (sepa)paja koht on seal; 4. kurat, paharet дьявол, чёрт, чертёнок, бес; M kukkõ laulastii, mentii nee pazgad väĺĺää (kui) kukk laulis, (siis) läksid need paharetid välja; ■ M pir̆ruu paska õli pahuutta vassaa juudavaik (kõnek. juudasitt) oli (kõige) paha vastu; M pir̆ruu paska õsõttii tšerikossa juudavaiku osteti kirikust; Ku piruu paska juudavaik. – Vt. ka ravvaa-. – Vt. ka pagana, paganikko, paha, pahain, pahalain, pahamutka, pahan, pahapoika, pahapooli, paharätte, paholain, pahõlainõ, paskapooli, perkele, piru.

pask/a² M paaska (J-Tsv.), g. -aa M = pasha; M tehtii mokoma paska vorogassa tehti niisugune pasha kohupiimast; J enipäännõ paaska panna ańissa lihavõttepühal pannakse pashasse aniisi.

paskapoo/li ~ -l M paskapuoli (M) kurat, paharet дьявол, чёрт, чертёнок, бес; juttõõp paskapool mehelee: siε anna millõõ töötä ütleb kurat mehele: sa anna mulle tööd; kane paskapuolõt kaχtyõtõššõmyõ tunniissaa tšäüväᴅ need paharetid käivad kella kaheteistkümneni; i kõrraza kukkõ laulastii, i ne pojot paskapuolõd i häviziväᴅ ja äkki kukk laulis (korra) ning need paharetipoisid kadusidki; ännät pitšät paskapuolilla paharettidel on pikad sabad. – Vt. ka paska¹.

paskatavolliin M õel, kuri, halva iseloomuga злой, с плохим характером; emä juttõõʙ, etti tütär on nii paskatavolliin, etti sööp süätä pahapõss ku mato ema ütleb, et tütar on nii õel, et sööb südant hullemini kui uss. – Vt. ka pahatapainõ.

pask/u M paasku J, g. -uu M paaskuu J = pasha.

paskuu/ᴢ (Kett.), ess. -nna Kett. (orig.: ess. huonoutena). – Vt. ka paganuᴢ, pahuuᴢ.

paskõn/õssa: -õss J-Tsv., pr. -õn J, imperf. -in J pasandada, vedelat roojata испражн/яться, -иться; paskõni papii aholõõ pasandas preestri kesapõllule. – Vt. ka pazgatõlla, pazgõta.

pasp/ortti Lu -õrtti ~ pašpõrtti J-Tsv., g. -portii Lu = passi; ■ Lu ajõttii laivassa poiᴢ, sai suõõ pasportii aeti laevast ära, sai hundipassi.

pass/i M J, g. -ii M J pass паспорт; M biletti on passii süämmeᴢ pilet on passi vahel.

pas/sia J, pr. -iʙ J, imperf. -si J sobida, kohane olla подходить, подойти, годиться, при-; tšennäd evät pasi millõ kingad ei sobi mulle.

pas/sibo K-Al. L P M Lu J I -ibo K-Ahl. K-Al. -siibo Ra -si·bo J-Tsv. -siboo I -sivo R-Reg. Па́сябу Tum., g. -siboo M J aitäh; tänu спасибо; благодарность; J passibo leivelt-soolõlt aitäh soola-leiva eest!; J annõttii passiboi tänati; J suur passibo teile suur tänu teile!; M vassa nüt sain miε passiboo, el̆lääzä en saannu passibua alles nüüd sain ma tänu (osaliseks), elades(ki) pole mind tänatud (pole ma saanud tänu). – Vt. ka poomasibo.

pastel/i (J-Salm.2), pl. -iᴅ: -it J-Salm.2 pastel постол, поршень.

ṕastk/a: -õ J-Tsv., g. -aa = pääsemä.

pastõri vt. paastõri.

paši/sa~ -ssa ~ pasisa Li, pr. -zõʙ ~ pasizõʙ Li, imperf. -zi: pasizi Li kohiseda, mühiseda шуметь, за- (о море); meri pašizõp tormin alla meri kohiseb tormi eel.

pašpõrtti vt. pasportti.

pašti·i vt. patšti·i.

paštoferk/a M poštaverka Li, g. -aa (rõiva alumise serva) palistus подгиб (подола); prokuttomalla naizikolla ain näpittäväᴅ paštoferkad alta lohakal naisel aina palistused narmendavad (rõivaserva) alt; Li siittä samassa on väänettü poštaverka siitsamast (riideservast) on keeratud palistus.

pazg/assi Kett. P -õssi J-Tsv. halvasti, viletsasti, kehvasti скудно, убого; P miä elän pazgassi ma elan viletsasti; J ebõõ mittäit tuloa, kõik kuile nii pazgõssi meeb üli tšäe ei ole mingit tulu, kõik läheb kuidagi käest ära.

pazgat/õlla: -õllaɢ (vdjI), pr. -õlõʙ, imperf. -tõli frekv. pasandada, vedelat roojata; kõhulahtisuses olla испражняться; иметь понос; lahz pazgatõli [= pazgattõli] lapsel oli kõht lahti.

pazgõt/a (M) -aɢ I, pr. paskõn/õn M, imperf. -in pasandada, vedelat roojata; kõhulahtisuses olla, kõhulahtisust põdeda; kõnek. pasal olla (looma kohta) испражн/яться, -иться; иметь понос; I silla vattsa vaivattaaʙ, siä paskõnõd vatsassa sul valutab kõht, sul on kõht lahti; M vazikka paskõnõʙ vasikas pasandab. – Vt. ka paskõnõssa.

pata Kett. Ränk K P M Kõ S Po Lu Ra J I Ku (V Li Ma) Пата Tum., g. paa P M S Po Lu Ra J 1. (savi- v. malm)pott (глиняный или чугунный) горшок; Lu pata on asu savipott on anum; Lu sõmõro tšüläs tehtii i teχ́ χ́ ää paraikaa savõssa laatkoja i patoja Sõmõro külas tehti ja tehakse praegu(gi) savist kausse ja potte; Lu pata on kõrkaa ja laatko on matala (savi)pott on kõrge ja kauss on madal; P lühsi lehmää, valaʙ piimää pataasyõ, panõb ahjuosyõ lüpsis lehma, valab piima potti, paneb ahju; Po nõistii viskomaa seinääsee pattoja, rikottii paaᴅ, mõnt pattaa rikottii (pulmakomme:) hakati loopima potte vastu seina, lõhuti potid, mitu potti lõhuti; J vass meilee kaazna kaivõttii, paa põhja alotõttii rl. alles meile aare kaevati, poti põhi alustati; J elä katso võõraasõõ pattaa ära vaata võõrasse potti (= ära topi oma nina võõrastesse asjadesse); Lu pata kattilaa soimaab a mõlõpad on musaᴅ vs. pott sõimab katelt, aga mõlemad on mustad (= pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad); K roopaa pata veetii kaasa pudrupott viidi kaasa; K tühjät piimää paaᴅ tühjad piimapotid; J raut pata malmpott; 2. poti, pada (kaardimast) пики (карточная масть); Ku veel kert pattaa veel kord potit; J pata äss poti-, padaäss; J pata tšümmenikko potikümme. – Vt. ka koorõ-, kukka-, kusi-, mesi-, muhku-, mähker-, müühkür-, müür-, napa-, piimä-, piip-, rauta-, rooppa-, sarvi-, savvi-, sitt-, või-.

pata-aŋko J-Must. patahanko Ränk potihark ухват.

pataluhku Lu Li J potikild черепок горшка; Lu ku savipata meeb rikkii, jutõllaa: pataluhguᴅ, tüküd õllaa pataluhguᴅ kui savipott läheb katki, öeldakse: potikillud, tükid on poti-

killud; Li paa sinne pataluhkuu vähäizee katilõ süüvvä pane sinna potikillule natuke kassile süüa.

pataluzikka M Kõ I pata-luzikka I pata- luzikkõ Lu J pata-luzikk J-Tsv. patalusikkõ J-Must. kulp поварёшка; I pata-luzikalla suppia val̆laass tarelkoilõõ kulbiga tõstetakse (valatakse) suppi taldrikuile; I lemmuz õli tak̆kaa niku pataluzikka kratt oli tagant nagu kulp.

pata-meeᴢ J-Tsv. pottsepp горшечник, гончар. – Vt. ka patonikka, paturi.

pata/nõ: -ne Ku, g. -zõõ: -zee potike горшочек; pani perennain munaa parvell patazen allõ perenaine pani muna riiulile potikese alla.

pata-savi J-Tsv. (ahjupottide valmistamiseks kasutatav savi глина для изготовления горш-ков).

pataš/ši J-Tsv., g. -ii J potas поташ.

pata-ässä J poti-, padaäss пиковый туз.

pat́ent/ti J-Tsv., g. -ii J = pat́intta.

pat́int/ta (Li), g. -aa patent патент; võtti portfelii i läχsi kattilõllõ pat́inttaa maχsõmaa võttis portfelli ja läks Kattilale patendimaksu (patenti) maksma.

patlifk/a I, g. -aa I kaste, soust подливка, соус; sinne õunõõ paavaᴅ, siis valap kaijjee patlifkaa panevad sinna kartuleid, siis valavad (valab) selle kastme (peale).

patok/ka Ra, g. -aa = patukka; patokka, rookozikkos kazvaʙ hundinui, (see) kasvab roostikus.

patonik/ka M, g. -aa = paturi; sõmõrulla õltii patonikaᴅ Sõmõrol olid pottsepad; patonikad väittivät pat̆too tšül̆liε möö potikaupmehed vedasid (savi)potte küladesse (külasid mööda).

patret/ti P M J-Tsv., g. -ii M J portree, näopilt; pilt, foto; kuju портрет; фотография, фотокарточка; изображение; M kase on täm̆mää patretti see on tema portree; J tšüläsee tuli patretii võttõjõ külasse tuli fotograaf; P vot siz valavaᴅ, tšellie millin patretti tulõʙ vaat siis valavad (uusaastaööl tina), kellele missugune kuju tuleb; M patretii ramka pildiraam.

patron/i J-Tsv., g. -ii J padrun патрон; vala patronii gruudia süämee, toukkaa piža päälee de pisä pistoni õttsaa vala padrunisse püssirohtu sisse, pane tropp peale ja pista pistong otsa. – Vt. ka hauli-.

patr/uli P J -u·ĺ K, g. -ulii J patrull патруль; K tšüläz õli vananaikaa patru·ĺ külas oli vanasti patrull; P patruli tšäüsi tšülεä müö patrull käis mööda küla; J õllõizit haŋ kaĺĺahtannu pat-rulii appii oleksid (sa) ometi hüüdnud patrulli appi!

patru·ĺn/y M, g. -yy valvur сторож, патрульный; patru·ĺny õli meil räätua möö valvur oli (= valves oldi) meil kordamööda.

patsaht/aa K, imperf. sg. 3. p. -i K patsatada, platsatada шлёпнуться.

pat/saᴢ¹ M, g. -tsaa M sammas столб. – Vt. ka mesi-.

pat/saᴢ² M, g. -tsaa pimesikumäng игра в жмурки; lahzõd mänd́ettii patsassa lapsed mängisid pimesikku.

patš/ka K-Al. I (P) -kõ ~ -k J-Tsv., g. padžgaa P J -kaa J 1. pakk пачка; J patšk tubakkaa pakk tubakat; J jeka mahork patškõll om band́ero·ĺ pääll igal mahorkapakil on panderoll peal; P padžgaa pεäll on band́eroĺi (tubaka)paki peal on panderoll; 2. kimp пучок; I urpovitsat siβottii ühtee patškaa urvaoksad seoti ühte kimpu.

patškata ~ padžgata Lu paatšk/ata (Ra) -ataɢ ~ -õtaɢ I paadžgõt J-Tsv., pr. patškaan Lu -aan ~ -an J, imperf. patškazin Lu -azin Ra -õzin J (ära v. kokku) määrida, räpaseks teha пачкать, за-; Lu miä patškazin platjaa, tätä on kehno pessä vai puhassaa ma määrisin kleidi (ära), seda on halb pesta või puhastada; J tšäed om paadžgõttu tõrvaa käed on määritud tõrvaga; Lu elä patška minnua rägääka ära määri mind tatiga; Ra ku miä sõin musikkai, paatškazin tšeelee sinizessi kui ma sõin mustikaid, määrisin keele siniseks.

patškaussa Lu paatškau/ss J-Tsv., pr. patškaun Lu -n J, imperf. patškauzin Lu -zin J (end ära) määrida, määrduda пачкаться, за-; Lu lahs patškauz enee mussaa multaa laps määris enese musta poriga; J valka mat́eri tšiire paatškauʙ valge riie määdub kiiresti; Lu peen pläkki on patškaunuᴅ väike plekk on tulnud (rõivale).

patšti·i Lu I pat́šti·i ~ pat́š́ti· I pašti·i Lu potš/-ti·i I -ti ~ -t́i ~ pošti·i J-Tsv. peaaegu почти; Lu kõik pašti·i ühellaizõd need astiad õltii kõik need astjad olid peaaegu ühesugused; J goluboi kraask päivüᴢ veerep potšt́i valkassi helesinine värv pleegib päikese käes peaaegu valgeks; I pulmia pat́š́ti· kahs näteliä piettii pulmi peeti peaaegu kaks nädalat.

pattšerit/tsa: -ts J-Tsv., g. -saa võõrastütar падчерица.

pattu (Kr), pl. patutt ~ padudd Kr patt грех.

patuk/aᴢ ~ -õᴢ Lu, g. -kaa Lu = patukka; patukkaakaa mätetää päänaluspoduškaa, patukõz on parõpi ku sorraa sulka hundinuia(de)ga täidetakse peapatja (peaaluse patja), hundinui on parem (= pehmem) kui suured suled.

patukka ~ batuk/ka ~ -kõ Li -k J, g. patukaa Li -aa Li J hundinui рогоз; Li patukka kazvop soizõ i vanoiz jõkiizõ hundinui kasvab soodes ja vanades (= kinnikasvavates) jõgedes; Li ennemuiss patukkõissõ tehtii päänalus poduškõiᴅ ennevanasti tehti hundinuiadest peapatju (peaaluse patju). – Vt. ka patokka.

patur/i L M Lu Li (Kõ) Патури Tum., g. -ii M Lu pottsepp, potitegija; potikaupmees горшечник, гончар; Lu paturi teep patoja, laatkoja i kukkupilliä pottsepp teeb potte, kausse ja (piilupardikujulisi) savipille; L paturi ain palaviis päiviiᴢ pottsepp on alati palehigis (töös); Lu paturi õli, tuli õpõzõõkaa patoi müümää sõmõrolt oli potikaupmees, tuli Sõmõrolt hobusega potte müüma. – Vt. ka pata-meeᴢ, patonikka.

patutt vt. pattu.

pau¹ M J-Tsv. interj. pauh бух; J pau, kõrva ääreᴢ, kõik kõrv lumpahtu pauh! kõrva ääres, kõrv jäi päris lukku.

pau² vt. piu².

paukahtaa/ssa (J-Tsv.), pr. -ʙ, imperf. -zi: -ᴢ J = paukastaa; kui va puĺeḿotti paukahtaaᴢ, nii õlti kõik pitkillää maaᴢ nii kui kuulipilduja paugatas, nii olid kõik pikali maas.

paukaht/õlla Ra (K-Salm.1), pr. -õlõʙ: -õõʙ Ra, imperf. -õli Ra mom. paugatada треснуть; K soome silta nadgahteli, aluspalkki paukahteli (Salm.1 775) rl. soome sild naksatas, aluspalk paugatas.

paukast/aa M Kõ, pr. -aaʙ M Kõ, imperf. -ii Kõ paugatada хлопнуться, трахнуться; M kal̆laa rakko, antaaz jalgaakaa, muuta ku paukastaaʙ kalapõis, (kui sellele) antakse (= lüüakse) jalaga, (siis) muudkui paugatab; Kõ ämmäl pata paukastaap (Len. 224) ämmal pott paugatab (lõhki); Kõ pataluzikka paukastii rl. kulp paugatas.

pauk/ata Li (J-Must.) -õt J-Tsv., pr. -kaaʙ Li, (sõnatüvi основа слова:) paukkaa- J-Must., imperf. -kazi Li -kõᴢ J 1. paukuda (pakase kohta) трещать (о морозе); Li pakkanõ paukkaaʙ pakane paugub; 2. (püssist) paugutada стре-

л/ять, -ьнуть, трах/ать, -нуть; J kui va paukkõs püsüss, nii puuttu kui vaid paugutas püssist, nii tabas.

pauk/kaa M J (Lu), pr. -aʙ M, imperf. -kõ paukuda, raksuda трещать, хрустеть; J kõva pakkain, paukkavat seinäᴅ kõva pakane, seina(palgi)d pauguvad; Lu tšivet paukkavat ku vizgataa vettä (kerise)kivid pauguvad, kui (kerisele) vett visatakse; M alko paukaʙ puuhalg paugub (tules); M kui inehmin sirkottõõʙ, siis kõik luut paukkavaᴅ kui inimene ringutab, siis kõik luud raksuvad.

pauk/kia J-Tsv., pr. -iʙ J, imperf. -ki J paukuda трахать, греметь; kül siä näit sõas straast́ia, kül siäl püsüt paukitti küll sa tundsid (nägid) sõjas hirmu, küll seal püssid paukusid!

pauk/ko J, g. -oo J (püssi)pauk выстрел; sis karjušši võtti püsü ja laski kõlmõt paukkoa siis karjus võttis püssi ja laskis kolm pauku.

pauk/ku M J Ku, g. -uu J 1. (püssi)pauk выстрел; J esimeim paukku jo tšäi esimene (püssi)pauk juba käis; J opõin heittü püsüü paukuss hobune ehmus püssipaugust; 2. laks шлепок; J annim paukuu kõrvõlõ andsin laksu vastu kõrva (= andsin kõrvakiilu).

paukkumizi J-Tsv. adv. kõmatades бухая; metts paukkumizi vassaab ampumizõlõõ mets vastab kõmatades (= kajab vastu) tulistamisele.

paukut/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J paugutada стрел/ять, -ьнуть, трах/ать, -нуть; siäkse parai·ko paukutit püsükaa kas sina paugutasid praegu püssiga?; paukuttaizin revoĺveriss, da en tunn paugutaksin revolvrist, aga ei oska.

paukut/õlla J -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn J, imperf. -tõlin J, frekv. ← paukuttaa; see taita fed́aa fiĺo paukuttõõb jahiᴢ see vist Fedja Filo paugutab jahil; minu rooti alki paukutõll minu rood hakkas paugutama.

pavĺi/na: -n J-Tsv., g. -naa J paabulind павлин.

pedr/o¹ K Ra J põdro P peedro I, g. -oo Ra J = pädrä; J pedro õli, ikä taloz õli olutt tšeitettü (kui) peetripäev oli, (siis) oli igas talus õlut pruulitud.

pedr/o² J, g. -oo dem. põdrake лосёнок; peräsein on pedroo luissa rl. pärasein (= tagasein) on põdrakese luudest. – Vt. ka põdra.

pedroli/n (J), g. -zõõ peetripäevane петровский (связанный с днём Петра и Павла); lüüka jalkaa mahaa, niku pedroliss jäätä müü (tantsi-jate innustuseks öeldi:) lööge jalga vastu maad, nagu peetripäevast jääd mööda.

pedro-päivä K = pädrä.

peedro vt. pedro.

peegana vt. pegana.

peehkroi/ssa: -ss J-Tsv., pr. -n J, imperf. -zin J = peehkõroittaassa.

peehkõroitta/assa (J) peehkroittass J-Tsv., pr. -an J, imperf. -azin: -zin J püherdada, väher-

da валяться, переваливаться с боку на бок; opõim peehkõroittaap üli seĺĺää hobune püherdab üle selja; koirõ ku süüb rohtõ ja peehkõroittaaʙ, siis tääp sääte kui koer sööb rohtu ja püherdab, siis ennustab halba ilma. – Vt. ka pehortaassa, pekertellä, pekertöissä, pekortaassa, piihkaroittaassa.

peehkõroit/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn J, imperf. -tõlin J = peehkõroittaassa.

peeksää vt. peksää.

peel vt. päällä².

peeĺĺiukupäivä Lu peelliukpäi/vä Ra J -ve Ra -v J väike vastlapäev (nädal enne suurt vastlapäeva) малая масленица (за неделю до широкой масленицы); J peelliukpäiv, sis tütöd laulõttii (kui oli) väike vastlapäev, siis tüdrukud laulsid; Lu esimein pominoispäivä on peeĺĺiukupäivää laukopään esimene surnute mälestuspäev on väikese vastlapäeva laupäeval.

peen/a (R-Eur.), g. -aa R-Eur. = piina¹; läpi peenaa pihlappuise, läpi rautase sakara (Eur. 33) rl. läbi piida pihlapuise, läbi raudse sagara.

peene vt. peeni.

peene/essaa: -ssaa J-Tsv. väikesest saadik, lapsest saadik, lapsepõlvest peale с малых лет, с детства; tämä jo peenessaa om vaivõin ta on juba lapsest saadik vigane. – Vt. ka peenüess- saa, peenües-tee, peenüssete·e, peenüstää, peenüüssä, peenüüs-tetä.

peenen/essä: -ess J-Tsv., pr. -eʙ J, imperf. -i J = peenissüssä.

peenes/süä J-Tsv., pr. -ün J, imperf. -süzin J = peenissüssä.

peenet/tää M-Set. Li -tä J-Tsv., pr. -än M -en J, imperf. -in J vähendada, väiksemaks teha уменьш/ать, -ить; Li peenettää, sis piäp kõikkiippäi tehä peenessi, i lühhüüpi i ahassaa i kõiɢ (kui) vähendada, siis tuleb igapidi teha väikeseks, nii lühemaks kui ka kitsamaks (teha) ja kõik; Li akkunõt saap tehä suurõpõssi, lad́d́õpõssi, ili vai siäl peenettää mikä piäʙ aknaid saab teha suuremaks, laiemaks või seal vähendada, mida peab.

pee/ni K R-Eur. M Kõ Lu Li J I Kr (Kett. U P Ja-Len.) -n M Kõ-Len. Lu Li Ra J Ku pie/ni L P (R U M) pìeni Po -n K L P pìen Po piini Kl-Set. peene Kr Пïени Pal.2 Пе́ни Ii-reg.1, g. peen/ee K R P M Kõ Lu Li J pienee R U pienie P -e Lu-Len. J-Tsv. 1. väike, peen; vaikne, tasane маленький, малый, мелкий; тихий; M nii õli peen niku tšärpäne oli nii väike nagu kärbes; J om vähäize ahasuᴢ: pere suur, rihi peen on veidi kitsas (väheke kitsikus): pere suur, tare väike; K miε õlin peeni, viis vootta ma olin väike, viis aastat (vana); Li peen meez õli oli väike(st kasvu) mees; M ai ku on peentä kazvoa küll on väikest kasvu; M peen katti väike kass(ipoeg); J suurt tšugunikka peene ahjo suhõ et toukka suurt malmpotti (sa) väikese ahju suhu ei lükka; Kõ kraaskaa tšihutattii peenellä tulõlla värvi keedeti tasasel (väikesel) tulel; J peenee liukpäivää laukopäännä väikese vastlapäeva laupäeval; Lu siä nii pajatõᴅ peenel äänel sa räägid nii vaikse häälega; L mill bõllu pienii deŋgoi antaa tagaaᴢ mul polnud peenraha tagasi anda; J peen škoulu algkool; P pieni sõrmi väike sõrm; Lu peenissä om peen ta on väiksemast väiksem (väike); 2. vastsündinu(d laps või loom) новорождённый, только что появившийся на свет; Lu kump toi peenee, se õli saunnai kes sünnitas lapse, see oli nurganaine; M katti tetši peeniä, i kõik sukaᴅ kass poegis (tegi pojad), ja kõik emased; ■ J ženihõll on noorikk vähäize peent tšätt peigmehel on mõrsja pisut (liiga) väikest kasvu; Ra kurkkuz on peen tšeeli kurgus on kurgunibu; Lu peen jaani väikeats (väikese sõrme nimi). – Vt. ka peen-. – Vt. ka pikkarainõ, piški.

peenis/süssä: -süss J-Tsv., pr. -ün J, imperf. -süzin J kahaneda, väiksemaks muutuda, kokku kuivada уменьш/аться, -иться, иссыхать, иссохнуть; vanad inimizet peenissüssä vanad inimesed kuivavad kokku (kahanevad). – Vt. ka peenenessä, peenessüä.

peenis/süä J-Tsv., pr. -ün J, imperf. -süzin J = peenissüssä.

peeŋkõ/ra: -r J-Tsv., g. -raa: -ra J = peentärä; kõlmõt peeŋkõra on isutõttu ugurittsoi(t) kolm peenart on külvatud (istutatud) kurke.

peeŋkõroit/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J peenraid e. peenramaad teha делать грядки; maa jo om peeŋkõroitõttu, saab nõiss kapussa isuttõma peenramaa on juba tehtud, saab hakata kapsaid istutama.

peen-peeni Lu õige väike, üliväike крохотный, махонький; peen-peeni koto õige väike maja.

peensika Ränk = põrzaᴢ.

peen-sõrmi J-Tsv. väikesõrm мизинец.

peenškoulu M algkool начальная школа.

peentar/a (Kõ-Len. Ra I) -õ Lu, g. -aa Lu = peentärä; Lu peentaroita valõllaa, miä meen valamaa peentaroja peenraid kastetakse, ma lähen peenraid kastma; I peentaroo kõõᴢ nõsaᴅ, kaneita matoja paĺĺo kui kaevad peenramaad (peenraid), (siis on) neid (vihma)usse palju; Kõ linat põltuusõõ, riimat põlloo peentaraasõõ (Len. 216) rl. linad põllule, umbrohud põllupeenrale.

peentar/õ, g. -õõ I = peentärä; tšidgõõ peentarõõ, valõlii peentarõõ kitkusin peenra (umb-rohust puhtaks), kastsin peenra (ära); ogurtsaᴅ võtaᴅ kaelt peentarõlta võtad sellelt peenralt kurgid; I peentarõt pitšäᴅ pikad peenrad.

peenter/e (Pi), pl. -eᴅ Pi = peentärä.

peent/erä ~ -rä M, g. -erää = peentärä; siäl õltii tüttereᴅ, kummaᴅ tšidgottii peenteriä seal olid tüdrukud, kes kitkusid peenraid; piäʙ mennä kaivamaa peentriä peab minema peenramaad (peenraid) kaevama; nõsamma peenträᴅ kaevame peenramaa (peenrad) läbi; tehtii peenträᴅ tehti peenrad; peenträ on valmiᴢ peenar on valmis; paamma panidorat peent(e)rillee, peenterillä alkaas kazvaa istutame tomatid peenraile, peenrail hakkavad kasvama.

peent/õra Li J pientõra Po -õr J-Tsv. -ra (Ra J-Tsv.) pentra [sic!] Ra, g. -õraa Li J pentraa [sic!] Ra = peentärä; Po sõzar tetši pientõraᴅ õde tegi peenrad; J võtakk isuttõõ uguritsa seemenet kasse peentraa võta külva kurgiseemned sellele peenrale; J uguritsad äviüsti peentõroill kurgid hävisid peenrail; Li ugrittsaa tehtii kahzii peentõroi kurki tehti (= külvati) kaks peenart; J valõllaa peentõroit kastetakse peenraid; J kihit kanat peentõroilt väĺĺä aja kanad peenardelt ära; J ahas peentõr kitsas peenar; Ra kapusaa pentra kapsapeenar; J uguritsaa peentõr, uguritts peentõrõᴅ kurgipeenar, kurgipeenrad; J isutti kõvaasõõ maasõõ, kõvaa põlloo peentõraa rl. istutas kõvasse maasse, kõvasse põllupeenrasse; J peentõr kepiᴅ peenrakepid (peenra tarastamiseks). – Vt. ka kapus-.

peentä/re I -r M, g. -ree = peentärä; I se on väärä peentäre, piäp tehäg õikõa peentäre see on kõver peenar, tuleb teha sirge peenar; M peentreᴅ, paĺĺo peentreit peenrad, palju peenraid; M pittšä peentär pikk peenar.

peentär/ä K-Ahl. M I (Kett. Lu) pientärä P (L), g. -ää M peenar грядка; L isuttivad nämä kapussaa kõm pientärεä nad istutasid kapsaid kolm peenart; M võta uguritsat peentärältä võta kurgid peenralt; M markofkat kazvaas peentärää päällä porgandid kasvavad peenra peal; M paamma täm̆mää kanojõõ eitütüssessi peentärää päälee paneme ta kanade hirmutamiseks peenra peale; L lapiiᴅ võtõttii i pientärii tehtii võeti labidad ja tehti peenraid; I nüt kaivõõ peentäräᴅ, nõizõõ isuttam̆maa nüüd tegin (kaevasin) peenrad (valmis), hakkan istutama; M nõssaas peentärä peenar kaevatakse läbi; Lu peentärät piäb vallaa, ku vihmaa eb õõ peenraid tuleb kasta, kui vihma ei ole; I suurõᴅ peentäräᴅ pikad (suured) peenrad. – Vt. ka rässädo-. – Vt. ka peenkõra, peentara, peentarõ, peentere, peenterä, peentõra.

peenvesi Lu madalvesi мелководье; peenvesi väheizee all normaa madalvesi on väheke alla normi.

peenü/ᴅ Ra J, g. -ü Ra dem. väikseke маленький, малыш; J elä peeksä peenütte rl. ära peksa väiksekest.

peenüess-saa J-Must. = peeneessaa.

peenües-tee J-Must. = peeneessaa.

peenüssete·e M = peeneessaa; tämä jo peenüs-sete·e eläʙ linnaᴢ ta elab juba väikesest saadik linnas.

peenüstee M väikesena, väikesest peast, lapsena малышом, в детском возрасте; miε peenüstee õlin mennü petterii ma olin (juba) väikesena läinud Peterburi; meil vet́ piti izze ... vot menimmä möö, peenüstee menimm elämää meil tuli ju ise (endale elatist hankida), vaat läksime me, väikesest peast (juba) läksime (omaette) elama (= ise teenima); bõllu tšellee laulaa vad́d́aa lauluit peenüstee polnud, kellele väikesest peast vadja laule laulda.

peenüstää J = peeneessaa; peenüstää miä veel mälehtin sitä ma mäletasin seda veel lapsest saadik.

peenü/ᴢ: pienüᴢ P, g. -ü väiksus малость.

peenüüssä Kett. = peeneessaa.

peenüüs-tetä Kett. = peeneessaa.

peeremi/n J-Tsv., g. -zee J = peeru.

peereskõ/lla: -ll J-Tsv., pr. -lõn: -õn J, imperf. -lin J frekv. (üha) peeretada пердеть; peereskõõb niku üvä opõin peeretab nagu hea (= rammus) hobune; oŋko sill paĺĺo tüüt? – paĺĺo: ležiskõõn ja peereskõõn kas sul on palju tööd? – Palju: lesin ja peeretan.

peer/rõ [sic!] Lu, pr. -õn [sic!] Lu, imperf. -in = peerrä; tämä alki peerrõ ta hakkas peeretama; ajatab vattsaa, siiz vaa peerõᴅ (kui) ajab kõh(t)u puhitusse, siis ainult peeretad.

peer/rä Kett. M Lu (K-Ahl. Li Ku) -re J-Tsv., pr. -en Kett. K M Lu J, imperf. -in M Lu J peere-

tada пердеть, пёрнуть; M ahad mağgoo täün, siz nõõt peeremää vitsutad kõhu täis, siis hakkad peeretama; Lu ep piä peerrä ei tohi peeretada; Li võib ajattaa vatsaa, sis peerimmä kõvassi, sis .. enepää eb ajattannu võib ajada kõhu puhitusse, siis peeretasime kõvasti, siis .. enam ei ajanud (puhitusse).

peer/tä¹ Kett., pr. -en Kett., imperf. -in = peerrä.

peer/tä² I, g. -ää I = piirta; piäb rihmat peertääk pannaɢ tuleb niidid panna piirda.

peer/u Lu J-Tsv. pieru P, g. -uu Lu J peer, peeretus пердотня; Lu nenää müütä on peerul troppa vs. nina mööda on peerul rada (= halb lõhn käib inimesega kaasas); J siäkse lazzõt peeruu haisua kas sina lased peeruhaisu? – Vt. ka peeremin, peremä.

peerut/taa: -ta J-Tsv., pr. -aʙ: -õʙ J, imperf. -ti J, impers. peeretama ajada пучить (кого-либо); kõrt nõisi tšerikkos hitossi peeruttõma (üks)-kord ajas kirikus hirmsasti peeretama.

peezaᴢ vt. põõzaᴢ.

peft/sa Lu J -ts J-Tsv. -ša P, g. -saa Lu J laulja; kirikulaulja певец; певчий (в церкви); J õlin škoulus kuuntõlõmõᴢ, ko tšerikoo peftsoi õpõtõttii olin (= käisin) koolis kuulamas, kuidas kirikulauljaid õpetati.

pegan/a ~ begana M peegana I, g. -aa kirju (hobuse kohta) пегий (о лошади); M kahta karvaa, valkõata i ruskõata, se on pegana kaht värvi (hobune) – valget ja pruuni – see on kirju; I peegana opõnõ kirju hobune.

pehessüä vt. pehjessüä.

pehgonnalaa vt. nalaa.

pehgonnallõ vt. nalla.

pehgot/tua J-Tsv., pr. -uʙ, imperf. -tu võsastuda, võssa kasvada зараст/ать, -и кустарником; niitüt pehgottussa heinamaad võsastuvad. – Vt. ka põhottua.

pehjes/süä M pehessüä (Lu), (sõnatüvi основа слова:) pehessü- J-Must., pr. -üʙ, imperf. -sü pehastuda, mädaneda гнить, с-; истле/вать, -ть; M mikä toorõõlt on ilattu (õltši, einä), se võip tšiireess pehjessüä mis on toorelt (= märjalt) koristatud (põhk, hein), see võib kiiresti mädaneda.

peh/ko K M-Set. S Lu Li Ra J I Ku põhko Kõ J, g. -goo Lu Li J I -go Lu põhgoo Kõ J -oo Ku põõsas куст; J niitüt põllot kõikk õllaa pehkoja täünä niidud, põllud, kõik on põõsaid täis; J lamahtaa pehgon nala vilusõõ heida põõsa alla vilusse; Li miä erotin pehgoo ma juurisin põõsa (üles); Lu heitütettü varõz i pehkoa peltšääʙ vs. hirmutatud vares kardab põõsastki; Li kuusimpuu, tämä kazvop pehkona kuslapuu, tema kasvab põõsana; J paju pehko jo alki urposs pajupõõsas hakkas juba urbi ajama; Ra puu eb õõ, katagaa pehko (kadakas) ei ole puu, (on) kadakapõõsas; Lu marjõ pehgoᴅ marjapõõsad; J mikäle süüjõ pilas kõik sõssõr pehgoᴅ mingi söödik rikkus kõik sõstrapõõsad; J põhgoo ääreᴅ põõsaääred. – Vt. ka kataga-, kataja-, marja-, mettsä-, mussamarja-, pähtšänä-.

pehkoi/n J-Tsv., g. -zõõ J võsane кустистый, заросший (кустарником).

pehkoittaa J-Tsv. adv. = põhgottaa.

pehkomarja Li sõstar смородина; kaunis pehkomarja punane sõstar; mussa pehkomarja must sõstar.

pehkopaju Lu põõsaspaju кустарниковая ива, ивовый куст.

pehkozik/ko Lu Li J-Tsv., g. -oo Li J võsa, põõsastik поросль, кустарник; J uuvvõll lõikõtšill ülitse oŋ kazvonnu pehkozikko uuel(e) raiesmikul(e) on peale kasvanud võsa; J saaut lammõs-karjõ pehkozikoss lakkalõõ aja lambakari võsast lagedale.

pehli vt. pääli.

peh́men/essä: -ess J-Tsv., pr. -eʙ, imperf. -i = pehmetä.

pehmert/ää M, pr. -ään: -än M, imperf. -iin: -in pehmitada (leotades jne.); pehmeks tampida размягч/ать, -ить; смягч/ать, -ить; lin̆naa seemenet pehmertättii tšihvaakaa veekaa (tambitud) linaseemned pehmitati keeva veega; kapussaa pehmertääs suurõõkaa pettšeleekaa kapsast tambitakse suure nuiaga.

peh́met/ellä: -ell J-Tsv., pr. -telen, imperf. -telin frekv. ← pehmettää.

pehmet/tää P peh́mettä J-Tsv., pr. -än P, imperf. -in P = pehmittää; P teelehto pannass paisyõlyõ, tämä pehmetäʙ, tõmpaab dräänii vällää teeleht pannakse paisele, see pehmendab, tõmbab mäda välja.

pehme/tä M Kõ Lu J (K-Ahl.), pr. -neʙ M J, 1. p. -nen K-Ahl., imperf. -ni M Kõ Lu pehmeneda, pehmeks minna размягч/аться, -иться, смягч/аться, -иться; Lu ilma pehmeni ilm pehmenes; J umpi-ahjoza tšugunikkaza liha üvii pehmeneʙ kinnises ahjus malmpotis läheb liha hästi pehmeks; M lina on kõm näteliä maala, sis pehmeneʙ lina on kolm nädalat maas (= laotatakse kolmeks nädalaks maha), siis läheb (linaluu) pehmeks; Lu vanad luut alkavat pehmetä vanad luud hakkavad pehmenema; M meh̆hee süä pehmeni mehe süda pehmenes. – Vt. ka peh́menessä, pehmiissä, peh́missüä, pehmitä, peh́miüssä.

pehmeä vt. pehmiä.

pehmii/ssä Lu, pr. -ʙ Lu, imperf. -zi = pehmetä.

peh́mikkõi/n J-Tsv., g. -zõõ J dem. pehme мягонький; ep taho kotokaŋkass kaattsoi jalkaa, etsip peh́mikkõiss ei taha kodulõuendist pükse jalga, otsib pehmet; peh́mikkõizõd linaᴅ pehmed linad. – Vt. ka pehmiä.

peh́mis/sää: -sä J-Tsv., pr. -än: -en J, imperf. -in J = pehmittää; maat peh́misetä mõnõl viittä: adraka, ättšeka, kokaka maad kobestatakse mitmel viisil: adraga, äkkega, kõplaga.

peh́mis/süä J-Tsv., pr. -ün J, imperf. -süzin J = pehmetä.

peh́mit/ellä: -ell J-Tsv., pr. -telen: -teen J, imperf. -telin J frekv. ← pehmittää; ■ miä silt, röövelilt, kõrvõt peh́mitteen ma sul röövlil teen kõrvad pehmeks (= kõrvad kuumaks)!

pehmit/tää M Lu Li (K-Ahl.) peh́mittä J-Tsv., pr. -än K Lu Li peh́miten J, imperf. -in: peh́mitin J pehmitada, pehmeks v. kobedaks teha, kobestada смягч/ать, -ить, взрыхл/ять, -ить; M uharta piäb üv̆vii ihmata ja pehmittää, siz lehmä lazzõp piimää udarat peab hästi hõõruma ja pehmitama, siis lehm annab piima kätte (laseb piima); M tällee piti tila pehmittää talle tuli ase pehmeks teha (= kohendada); Li vesi pehmitäp kõva savõõ vesi teeb kõva savi pehmeks; Li adra pehmitti maata üvässi (hark)-

ader kobestas hästi maad; ■ M kasta pehmitättii sellele anti naha peale. – Vt. ka pehmertää, peh́metellä, pehmettää, peh́missää, peh́mitellä.

pehmi/tä Lu, pr. -neʙ Lu, imperf. -ni = pehmetä; ilma algap pehmitä, ilma pehmineʙ ilm hakkab pehmenema, ilm pehmeneb.

peh́mitü/ᴢ J-Tsv., g. -hsee: -see ~ -zee J pehmitamine смягчение; ■ noh, said imossi tappõlus peh́mitüss noh, (kas) said kakluses naha peale, nagu tahtsid?

pehm/iä Kett. P M Lu Li J I Ku (K U Pi Ra Kl) peh́miä J-Tsv. -iε Lu (P) -eä K-Ahl. M Lu J (Kett.), g. -iä ~ peh́miä J -eä M pehme; leebe мягкий; нежный; J peh́miäss villõss tulla soojõd alõtsõᴅ pehmest villast tulevad soojad labakindad; M rooppa üv̆vii autuuᴢ, tuli pehmiässi puder haudus hästi, läks pehmeks; J tširveᴢ om peh́miä, piäb vähäize karassa kirves on pehme, peab natuke karastama; Lu pehmiä maa vajotaʙ pehme maa vajub; M kusuri kadri tetši kõik pehmeässi kusur Kadri tegi kõik pehmeks (= kadripäev sulatas maa üles); J pehmiä luu krõmpsluu; Lu pehmiä ilma pehme ilm; J tämä õli irmus pehmiä tavaakaa ta oli väga pehme iseloomuga; Lu pehmiä inemin, pehmiässi pajatõʙ pehme loomuga inimene, leebelt räägib; Lu pehmiä sõna lahke sõna; ■ Lu lahzõl on pehmiä tšeeli lapsel on (veel) pudikeel. – Vt. ka apoo-. – Vt. ka peh́mikkõin.

peh́miä-luu J-Tsv. krõmpsluu хрящ.

peh́miässi J-Tsv. pehmelt, leebelt, lahkelt мягко, нежно, ласково; kase inimin peh́miässi pajatõʙ see inimene räägib leebelt.

peh́miü/ssä: -ss J-Tsv., pr. -ʙ J, imperf. -zi: -ᴢ J = pehmetä; leivää korput peh́miüssä kipetkõᴢ leivakuivikud lähevad keevas vees pehmeks.

pehortaa/ssa (Li), pr. -n Li, imperf. -zin = peehkõroittaassa; õpõn ku pehortaaʙ, siis perrää puissaaʙ kui hobune püherdab, siis pärast raputab (end).

pehot/ti J-Tsv., g. -ii J jalavägi пехота; med́d́ee poik sluužib jalkväeᴢ, pehottiiᴢ meie poeg teenib jalaväes.

pehrse vt. perze.

pehrwe vt. päärme.

pei/ko Kett. K-Ahl. M Kõ I, g. -goo M Kõ = peukolo; M suur sõrmi on peiko suur sõrm on pöial; Kõ lap̆paiss teen, teen peigoo, per̆rää peikkua algan tšämmeltä tehä teen labakinnast, teen (kõigepealt) pöidla, pärast pöialt hakkan (kinda)laba tegema; M peigoo nivelä pöidla lüli; M peigoo tšüüsi pöidla küüs; M issuu peigoo päälee (kui keegi hädaldab, et pole kuskile istuda, siis öeldakse talle:) istu pöidla peale; ■ M peiko meeᴢ perekonnapea.

peisi Kr = pesä².

peittoo Lu J-Tsv. adv. peitu, varju в укрытие, в убежище; Lu vargas peittoo eb mee varas peitu ei jää (= ei suuda ennast varjata); J peittoo panõma ära peitma (peitu panema).

peit/tää (K-Al. Ku) Пе́йття Pal.2 Пейтте Ii-reg.1, pr. -än, imperf. -in peita прятать, с-; Ku ott́śi putelii d́i peitt́śi taarippuisee võttis pudeli ja peitis kaljavaati; K tšüläänaizõd peitäb paŋgad [= paŋgõᴅ], koira kõrjaab kõrõtaa (Al. 56) rl. külanaised peidavad (peidab) panged, koer peidab kaelkoogud. – Vt. ka piillä.

peittäü/ssä: -ssäɢ vdjI, pr. -n, imperf. -zin: -jee vdjI = peittäütä.

peittäü/tä P, pr. -n, imperf. -zin refl. end peita прятаться, с-. – Vt. ka peittiissä, pettää², piillä.

peive vt. päivä.

peivitt, peivüd vt. päivüᴅ.

pekan/a J-Tsv., g. -aa = piku.

pekar/i M Lu, g. -ii pagar пекарь; Lu pekari vai leivää tšühzettäjä pagar ehk leivaküpsetaja.

pekarinnaa M pagarinaine жена пекаря, пекарша.

pekarnõ/i M, g. -i pagaritöökoda пекарня; oĺalla mees tetši kattilalla töötä pekarnõiᴢ Oljal tegi mees Kattilal pagaritöökojas tööd.

pekerte/llä Lu Li, pr. -len: -en Lu Li, imperf. -lin Li = peehkõroittaassa; Lu koirad i katit pekerteeväᴅ, net soovivat kehnoa ilmaa (kui) koerad ja kassid püherdavad, (siis) need ennustavad halba ilma; Lu enne vihmaa koira pekerteeʙ enne vihma koer püherdab; Lu õpõn pekerteeʙ hobune püherdab.

pekertöi/ssä: -ss J-Tsv., pr. -n J, imperf. -zin J = peehkõroittaassa; pekertöib niku sika roojõᴢ püherdab nagu siga poris.

pek/ki K M Lu Li J I, g. -ii K Lu J pek̆kii M pekk, rasv шпик, жир; M tšihutattii pekkiä kauniikaa lih̆haakaa keedeti pekki (koos) tailihaga; Lu leipä-lihaa žaaritõtaa pekikaa maksa praetakse pekiga; J žaarit sigaa pekkiä prae seapekki; Lu kaptšonõi pekki suitsutatud pekk; Lu ültšee pekki hülgerasv.

pekkiäi/ne J-Must., g. -zee (kabja)padjand (hobuse kabja pehme tagaosa ühes kidaga), murd. pägim пальцевой мякиш (у лошади).

pek/ko I, g. -oo: pek̆koo I rehehaldjas (дух, живущий в овине); riigaa pekko ain lutissi lassa rehehaldjas aina painas last.

peklivoittaa (J-Must.), (sõnatüvi основа слова:) peklivoitta- J-Must. sõeluda [?] просе/и-вать [?], -ять [?].

pekortaa/ssa (Li), pr. -n Li, imperf. -zin = peehkõroittaassa; õpõnõ pekortaaʙ hobune püherdab.

peksi/ä J-Tsv., pr. pegzin J, imperf. -zin J peksta бить, по-; nii om pegzittü, kui vaa elosõõ jäi on nii (läbi) pekstud, kuidas (ta) küll ellu jäi!

peks/ää (V) -ä J-Tsv. peeksää J (Ku), pr. peg-

z/än: -en J-Tsv., imperf. -in J-Tsv. taguda, kolkida; lüüa, peksta колотить; бить, по-; kurikalla löötii savvõa, peksettii (saviahju tegemisest:) nuiaga taoti savi, kolgiti; J elä peeksä peenütte rl. ära peksa väiksekest; J peksemiss han tämä hooliʙ või tema peksmisest hoolib!

peku J-Must., g. peguu = piku.

pel vt. päällä².

pelaamii/n: pellaamiin Li, g. -zõõ = pelu; meillä bõllu mehii pellaamiisii meil polnud meestemänge.

pel/ata P M Kõ Po Lu Li Ra J (Ku) -at Ra J-Tsv., pr. -aan P Lu pel̆laan M -laan Lu Li Ra J -an Ra J, imperf. -azin M Lu Li Ra J mängida; hullata, mürada играть, по-; шалить, по-; Lu lahzõt pellavõᴅ lapsed mängivad; J ku lõpõtõt pelamizõõ – elä jätä lelloit harrillaa, a kopit kokkoo kui lõpetad mängimise, (siis) ära jäta mänguasju laiali, vaid korja kokku; Lu lahzõt tultii škoulussa, nõistii pellaamaa pakozinaa lapsed tulid koolist, hakkasid peitust mängima; J pelattii tütöd i poigad nuumõria tüdrukud ja poisid mängisid numbrimängu; Lu karttaa pelattii rahaa pääle kaarte mängiti raha peale; Lu mitä siä pellaat tulõõkaa mis sa mängid tulega!; Li kala pellaaʙ kala mängib; M elä pel̆laa, emä sillõ annab vittsaa ära hulla, ema annab sulle vitsa!; Kõ ümpär tult pelattii i üpittii üli tul̆lõõ (lõkke)tule ümber mürati ja hüpati üle tule; Lu elä nii kõvassi pellaa, siä murrõd milta jalgaa vai tšäe ära nii kõvasti hulla, sa väänad mul(t) jala või käe (välja).

peldik/ko J-Tsv., g. -oo kehik (poolevakane puust jahunõu) полпуры (деревянная посуда для муки); võta ühs peldikko javoa võlgõssi võta üks kehik(utäis) jahu võlgu; nõizõmm mittama, mõnt kahmõloa javoa peldikkoz on hakkame mõõtma, mitu kamalutäit jahu kehikus on.

peldžätäɢ vt. pellätä.

pelduš/ka K-Ahl. Lu Li (M) -k Ra J-Tsv. pel-

tu/ška R-Reg. -ska (R-Eur.), hrl. pl. peldu/škaᴅ M J -škõᴅ J -skat Ränk peltuška/ᴅ M -t Salm.2 kõrvarõngas серьга; Lu pelduška on ehitüᴢ kõrvarõngas on ehe; J kultõzõt pelduškõd rippuvõt kõrviiᴢ kuldsed kõrvarõngad ripuvad kõrvades; J lukkuikaa pelduškõd õltii kõrvõs, õppõizõᴅ lukkudega kõrvarõngad olid kõrva-(de)s, hõbedased.

peld́ätäɢ, peĺd́ätäɢ vt. pellätä.

pelehte/llä Lu -ll J-Tsv., pr. -len Lu J -en Lu J, imperf. -lin Lu J 1. tembutada, hullata дурачиться, шалить, по-; J tšuudõt pelehtellä mardisandid tembutavad; J nagramm ja pelehtelemm naerame ja hullame; 2. kummitada чудиться (о привидениях); Lu riigas pelehteeʙ i kalmoil kõikkaa rohkaap pelehteli rehes kummitab ja kalmistul kummitas kõige rohkem; Lu laivas pelehteeʙ laevas kummitab.

pele/hüᴢ Lu J -üᴢ J-Tsv., g. -hühsee: -hüsee Lu J -hüssee ~ -hüzee Lu tont, kummitus, viirastus злой дух, призрак, привидение; Lu kui peltšäät siiz i näet pelehüssä kui kardad, siis näedki tonti; Lu riigas, saunaz i kalmooll õlivat pelehüsseᴅ rehes, saunas ja kalmistul olid tondid; Lu hüüpiäss pelehüzess jutõllaa öökulli kutsutakse kummituseks. – Vt. ka peletüᴢ, pello, pelüᴢ.

pelenoit/taa Lu, pr. -an Lu, imperf. -in Lu (last) mähkida пеленать, с-; pikkaraiss lassa piäp pelenoittaa väikest last peab mähkima.

peletü/ᴢ J-Tsv., g. -hsee: -see J = pelehüᴢ.

pelgollaa J-Tsv. aralt, kartlikult робко, боязливо; mitä nii pelgollaa katsod izäs pääle, vai peltšät, süüʙ mis sa nii kartlikult vaatad oma isa peale, või kardad, (et) sööb (ära)?

pelgos/sua J-Tsv., pr. -un J, imperf. -suzin J araks lüüa, kartma hakata робеть, о-, с-.

pelgot/taa Lu (sõnatüvi основа слова:)

pelgotta- J-Must., pr. -an, imperf. -in = peloittaa; Lu mikälee pelgotti, lahzõt peltšääväᴅ miski hirmutas, lapsed kardavad.

pelgätäɢ, pelgõt vt. pellätä.

pel/i Lu J, g. -ii = pelu; J vot se õli mokomain .. peli, mäŋko meille vaat see oli niisugune .. mäng meil; ■ Lu tänävä õllaa kõiɢ meheᴅ juukki peliᴢ täna on kõik mehed jooma peal (purjutamas).

peljunka vt. peĺoŋka.

peljätä vt. pellätä.

pel/ko M Lu Li J põlko K, g. -goo ~ -go J 1. hirm страх, боязнь; J emäll om pelko, jot lahs jäätüʙ emal on hirm, et laps külmetab enese ära; J kül sõaz näet pelkoa küll sõjas tunned (näed) hirmu; J tšem värizep tšülmess, a tšem pelgoss kes väriseb külmast, aga kes hirmust; J õõm pelgoz jot taas tuõb umalõs kotto olen hirmul, et jälle tuleb joobnult koju; 2. kartlik, pelglik; hell, tundlik боязливый; чувствительный; K võtti põlgoss võttis kartlikuks (= hakkas kartma); Lu paha teep pelgossi halb teeb hellaks; Lu pelko paikka hell koht.

pelkoi/n J-Tsv., g. -zõõ ~ -zõ J kartlik боязливый; õõ jurmõp, elä õõ nii pelkoin ole julgem, ära ole nii kartlik!

pelko/ossa: -ss J-Tsv., pr. -on J, imperf. -ozin: -zin J = pellätä; pelkoska jumala kartke jumalat!

pellaamiin vt. pelaamiin.

pellava/ᴢ Lu J (Ra Ku) pellõvõᴢ J, g. -a lina лён; Ra pellavass ku kolkitaa, jäävät päissäreᴅ kui lina kolgitakse, siis jäävad linaluud; J pivo idgõp tšitkõmissa, pellõvõs puhassamissa rl. (lina)peo nutab (= ootab) kitkumist, lina puhastamist (= ropsimist).

pelletik/ko J-Tsv., g. -oo: -o J peletis, hirmutis чучело, пугало; väliss i inimin on rahva segas pelletikonn mõnikord on inimenegi rahva seas hirmutiseks. – Vt. ka peltšäüᴢ.

pell/o J-Tsv., g. -oo J = pelehüᴢ; vai siä et peltšä häülüä üüll litši kalmoi(t)? a no ku pello tuõb vassaa kas sina ei karda hulkuda öösel surnuaia ligidal? – no aga kui tont tuleb vastu?

pellovai/n Ku, g. -zõõ linane льняной; kedrään pellovaiss rihmaa ketran linast lõnga.

pellova/ᴢ Lu, g. -a Lu = pellavaᴢ; pellovas kazvop kõrkaassi lina kasvab kõrgeks; soikkolassi on pellovaᴢ, vaissi on lina isuri keeles on p., vadja keeles on l.

pelluu/ssa Li, pr. -n, imperf. -zin Li vaeva näha; pusida, jantida, jännata трудиться, по-; возиться, по-; no vot sitä viittä tämä meijekaa sai pelluussa, kuniᴢ sai meijet panna reilaa no vaat sedaviisi sai ta (= õpetaja) meiega vaeva näha, kuni sai (panna) meid järje peale (= sai meid vene keelt rääkima panna); kui kaugaa ni pelluuzi, a ainatši tetši kui kaua (ta) ka ei pusinud, aga tegi ikkagi (ära).

pel/lätä K L M Kõ S Lu J (Kett. P Li Ra) peĺĺätä M Lu Li (J) peĺĺet J-Tsv. -jätä (Lu) -gõt [sic!] J-Tsv. -d́ätäɢ I Ko Kl peĺd́ätäɢ ~ -gätäɢ I -džätäɢ Ii Ma pöllätä (Ku), pr. -tšään K P M S Lu Li J -tšεän L -tšän Lu J -tšää I, imperf. -tšäzin K L M S Lu Li -tšezin Lu J karta, peljata бояться; Lu sutta ku peltšäät, siz mettsää elä mee vs. kui hunti kardad, siis metsa ära mine; K ööllä pellättii, etti varkaat tullass öösi kardeti, et vargad tulevad; P tšäüb ümperkautta, a litši peltšääb mennä käib ümberringi, aga ligidale kardab minna; Li tämä ep peĺĺännü mittää, tämä õli mokoma jurma meeᴢ ta ei kartnud midagi, ta oli niisugune julge mees; Ku märk ep pölḱää märḱää vs. märg ei pelga märga; Lu miä peltšään killimissä ma kardan kõdi; M minuu uulõt peltšävät tuulta, kui tšut́, nii lõhgob verelessaa minu huuled kardavad tuult: kui ainult natuke (tuult saavad), nii lõhestab verele; K tämä peltšäz viinaa sünnissi ta pidas (pelgas) viina patuks. – Vt. ka pelkoossa.

peloit/taa K, pr. -an, imperf. -in hirmutada пугать, на-; lahsai peloitõttii lapsi hirmutati. – Vt. ka pelgottaa, peläütellä, peläüttää.

peĺoŋk/a P Po peljunka R-Lön., g. -aa P (lapse) mähe пелёнка; P lahsi pantii peĺoŋkoi süämmie laps pandi mähkmeisse; enne pesi peljunkoita (Lön. 714) rl. ema pesi mähkmeid.

pelsempuu P, hrl. pl. peĺssemepuuᴅ M perssenpuuᴅ K pelsimpuuᴅ J-Must. = pelssemeᴅ.

pels/semeᴅ U M Kõ V -semet K-Ahl. peĺssemeᴅ M Kõ -simeᴅ I -simet M-Set. J-Must. -emeᴅ P -imeᴅ (M-Len.) -imet Ränk perssimet J-Must. (vanaaegsed lõimepakuta) kangaspuud (старинный) ткацкий станок; Kõ tuvvas pelssemeᴅ rih̆́h́ee i pannaᴢ välipuu pelssemiisee kangaspuud tuuakse tuppa ja pannakse vahepuu kangaspuudele; M peĺssemilla on suussõᴅ kangaspuudel on tallalauad; M rivad õltii pelssemiikaa kuottu sääremähised olid kangaspuudel kootud.

peltik/ko M, g. -oo M (kuiv)käimla, kõnek. peldik уборная, простор. нужник; isä meni peltikkoosõõ, isup siällä isa läks peldikusse, istub seal.

pelto vt. põlto.

peltokana K-Set. põldpüü серая куропатка.

peltšäü/ᴢ (J-Tsv.), g. -hsee peletis пугало; mitä tüü, peltšäüzet, heitütteett üüll tšülää rahvõss mis te, peletised, hirmutate öösel külarahvast! – Vt. ka pelletikko.

pelt/ta (P M-Set.), hrl. pl. -aᴅ P = peltto; P sis ko n vihgot kõik, sis tappaass viimizessi peltaᴅ siis kui vihud on kõik (pekstud), siis pekstakse viimaseks (vilja)sasi. – Vt. ka rüis-.

pelt/ti¹ J-Must., g. -ii agan, aganad мякина, высевки.

pelt/ti² Li, g. -ii Li (ahju)pelt вьюшка; paa peltti tšiin pane pelt kinni.

pelt/to Lu Li, hrl. pl. -oᴅ M Lu Li põltoᴅ M põhk; sasi, lühike õlg соломенная подстилка; тонкая короткая солома; Li ku riigas tapõtaa viĺĺaa, .. ku maassa võtõtaa õlgõt poiᴢ, pitšäd õlgõt poiᴢ, siz jääväd ne lüχ́ χ́ üüd õlgõᴅ, neitä kutsutaa peltoᴅ dali saziᴅ kui rehes pekstakse vilja, .. kui maast võetakse õled ära, pikad õled ära, siis jäävad need lühikesed õled, neid kutsutakse põhuks ehk sasiks; Lu peltot pantii kuppoo tooᴢ̌ lühikesed õled pandi samuti kubusse; Lu kagraa peltto õli kõikkaa parõpi, se mahsi üvää einää kaerapõhk oli kõige parem, see oli hea heinaga võrdne; M rüttšee peltoᴅ rukkipõhk; Lu perrää tappamizõõ mikä jäi heeno õlki, tämäzä jäi einä sekkaa, sitä kutsuttii peltto õlki; sitä peltto õlkia süütettii talvõl lehmiil pärast rehepeksu jäid peenikesed õled, sellesse jäi heina sekka, seda kutsuti sasiks; seda sasi söödeti talvel lehmadele; Li sazid dali peltoᴅ sasi ehk põhk. – Vt. ka rüis-.

peltuska, peltuška vt. pelduška.

pel/u Lu Li, g. -uu: -u Li mäng игра; Lu lahzõt pellavõᴅ, lahsijõ pellua pellavõᴅ lapsed mängivad, lastemänge (-mängu) mängivad; Li miä en suvannu neit pelui ma ei armastanud neid (poisikeste) mänge; Li sokko õli lahsiijee pelu pimesikk oli lastemäng; Li enipäivää peluᴅ lihavõttemängud. – Vt. ka pelaamiin, peli.

pelur/i J-Tsv., g. -ii J vallatu шаловливый.

peläüt/ellä: -ell J-Tsv., pr. -telen: -teen J, imperf. -telin J frekv. ← peläüttää.

peläüt/tää: -tä J-Tsv., pr. -än J, imperf. -in J = peloittaa; peläüt harakk katolt hirmuta harakas katuselt (minema).

pelü/ᴢ Lu, g. -hsee: -see Lu = pelehüᴢ; alusõz nähtii pelüssä purjelaevas nähti kummitust.

pem/za: -zõ ~ -ᴢ J-Tsv., g. -zaa J pimsskivi пемза.

peŋg/eri ~ -er ~ -õri J-Tsv. penger J-Must., g. -erii ~ -õrii J põllupeenar; (rohu)mätas, (maa)-kühm межа; кочка, бугор; tšünn i peŋgeri läpi, kump om põlloo õttsõᴢ künna ka põllupeenar läbi, mis on põllu otsas; proovva pluugakaa peŋgeri tšeertä ümper proovi (raud)adraga mätas ümber pöörata.

peŋgerik/ko J-Tsv., g. -oo J mätlik, künklik кочковатый, бугристый; kõvassi peŋgerikko maa, ep tuõ lusti põlto (on) väga künklik maa, ei tule ilus põld. – Vt. ka peŋkkiin, peŋkkizikko.

pen/i¹ J-Tsv., g. -ii = peni-koira.

pen/i² Lu, g. -ii (poolekopikaline münt монета в полкопейки).

penik/ka Kett. K-Ahl. Kõ Lu I -k J-Tsv., g. -aa Kõ Lu J -a J kutsikas щенок; Kõ penikka ulvoʙ kutsikas ulub; J koira penika purõmiss bõõ mitä peĺĺet koerakutsika puremist pole vaja karta; ■ M pikkarainõ penikka (igasugune) väike olend.

penik/ko M Lu, g. -oo Lu = penikka; Lu koira poikaa jutõllaa penikko koera poega nimetatakse kutsikaks; ■ M viimin lahs, noorõp kõikkõa, se on samõi penikko viimane laps, kõige noorem, see on kõige tillem.

penik/kõ M, g. -õõ = penikka; koiraa penikõᴅ koerakutsikad.

peni-koi/ra: -r J-Tsv. emane koer сука. – Vt. ka peni¹.

peŋker/e Lu, g. -ee Lu = peŋkerä; jürkkü peŋkere järsk penger.

peŋker/ä Lu, g. -ää (ranna)astang, -nõlv (meres), murd. penger береговой уступ (в море); noottaa tõmmataa vassaa peŋkerää noota tõmmatakse vastu pengrit.

peŋk/ki J, g. -ii J 1. pink скамья; issuu peŋkile istu pingile; 2. küngas бугор. – Vt. ka päntši.

peŋkkii/n J-Tsv., g. -zee J künklik бугристый.

peŋkkizik/ko J-Tsv., g. -oo J künklik koht; künklik бугристое место; бугристый; peŋkkizikko maa künklik maa. – Vt. ka peŋgerikko.

pen/si J-Tsv. -zi J-Tsv. (J-Must.) -ši J-Must., g. -zii J pension пенсия; saab viis rubĺaa kuus penziä saab viis rubla kuus pensioni.

pensioner/a Li, g, -aa pensionär пенсионер; ilmassi pannaa ampaaᴅ pensioneroilõõ pensionäridele pannakse hamba(proteesi)d tasuta.

penši, penzi vt. pensi.

penžikka vt. pinžakka.

pentra vt. peentõra.

perakosa vt. perekosa.

perdu/na M -nõ Lu -n J-Tsv., g. -naa J peere-taja пердун; M elä peere, perduna ära peereta, peeretaja!

per/e K U L M Kõ S V Po Lu Li Ra J I Kr (R-Reg. P Ja) -eh vdj I I -re Kr, g. -ee M-Set. J I per̆ree M -ree Lu Li -e Ra 1. pere, perekond семья; K nellätõššõmõtta entšiä õli pereezä neliteist hinge oli peres; J kahõss tšeiss (säikeess) hanse paglaa punota, kahõss inimizess pereä sünnütetä vs. kahest keermest (säigmest) ju paela punutakse, kahest inimesest peret luuakse (sünnitatakse); Lu koko pere süütii ühess laadgoss kogu pere sõi ühest kausist; Lu kõikkõa võib ühes perreez õlla, üvvää i kehnoa kõike võib ühes peres olla, head ja halba; K kõikk tõizõt pereinää tullass kõik teised tulevad peredena; J pereenee i poikiikaa pere ja poegadega (= kogu perega); Lu tere, vana pere, se on meijee sõna tere, vana pere (= tere, vana kere), see on meie väljend (sõna); 2. mesilaspere (пчелиный) рой; Li mont tšimolaisijõõ perettä on mitu mesilasperet on?; M rahnopakkoz on õma pere, a õmassa peressä täm lazzõb lahzõᴅ mesipuus on oma pere, aga omast pere(puu)st ta (= mesilane) heidab peret; 3. pesakond выводок; J karuu pere karu pesakond; J sorzaa pere pardi pesakond; J püü pere püü pesakond. – Vt. ka linnuu-.

pered/nikka Ränk P M Kõ Lu (J Ku) -ńikka (J-Tsv.), g. -nikaa P M Kõ Lu Ku -ńikaa ~ -ńika J-Tsv. põll передник; J kuza paatškõzit peredńikaa kus (sa) määrisid põlle?; Lu perednikka tehää tooš prezentiss (töö)põll tehakse ka presendist; ■ Ku perednikaa tokut́śid eessᴀ̈, t́śüttönnᴀ̈ lahzee teeᴅ (uskumus:) pillasid põlle eest, teed tüdrukuna lapse. – Vt. ka nahka-.

perednis/sa J-Must., g. -aa sinine seelik синяя юбка.

peree-isäntä K-Ahl. pereeizäntä Kõ-Len. peremees, pereisand, perekonnapea хозяин, глава семьи.

pereeizätä Kõ-Set. = peree-isäntä; peremeez pereeizätä (Set. 749) rl. peremees, pereisand.

peree-mees, pereemees, pereemes vt. peremmeeᴢ.

peree-nainee vt. perennain.

peregorot/ka: -k J-Tsv. perigarotka I, g. -kaa J perigarodgaa I vahesein перегородка; I tei perigarodgaa tegin vaheseina; J peregorotkaa takann vaheseina taga.

perek/aᴢ: -õᴢ J-Tsv., g. -kaa J perekas, suure-

pereline имеющий большую семью, многодетный, -людный; perekõs talo perekas talu.

per/ekosa P Lu -ekoza J -äkosa Lu Li J -äkoza J -akosa Li, g. -ekozaa P J (heina)kaar прокос; Lu einää ku lüüvvää, sis tullaa peräkosaᴅ kui heina niidetakse, siis tulevad (heina)kaared; P miä võtan lad́d́aa perekozaa ma võtan (= niidan) laia kaare; P lagota perekosa lad́d́alõõ laota heinakaar laiali; J ein om peräkozall hein on kaares; J perää vikahtõõ einä on peräkozil pärast niitmist (pärast vikatit) on hein kaartes.

pereliika Lu üleliigne излишний; miä õlõn liika i pereliika mina olen liigne ja üleliigne.

pere/meeᴢ M Kõ Lu Li Ra J (I) pere-meeᴢ J -mieᴢ P -meᴢ Lu -mies ~ perremees ~ perremess Kr = peremmeeᴢ; 1. J pere-mees taloz on esi-eläjä peremees on talus pea(mees); Lu peremeez ja treŋki tšäütii parvõs saunaᴢ peremees ja sulane käisid koos saunas; M meil sik̆koo ep kaitsõttu, jõka peremeeᴢ piti kotonn meil sigu ei karjatatud, iga peremees pidas (neid) kodus; P peremiez võtab jürtšüobraazaa tšätie i valab naappaasyõ svätoit vettä peremees võtab püha Jüri ikooni kätte ja valab nappa pühitsetud (püha) vett; M peremeeᴢ nõis tšehspaikalõõ peremees jäi keskele (keskpaika); J ühsitši eb või kahta peremeessä kuunõlla (Must. 156) üksiti ei saa (ei või) kahte peremeest kuulata (= teenida); Lu kabatšikka õli ize peremeeᴢ i torguitti kõrtsmik oli ise peremees ja kauples; 2. Li mettsänikka õli metsää peremeeᴢ m. oli metshaldjas (metsa haldjas); Li õvvõõ peremeeᴢ (sise)õuehaldjas.

perem/etta Lu Ra (J-Tsv.) -ett Ra -itta (Ku), g. -etaa Lu põhjaõnged перемёт; Ra peremetta on veeᴢ i kuuštšümmet kokkaa on veeᴢ põhjaõnged on vees ja kuuskümmend konksu on vees; Ku äŋgeriä oŋget pannaa peremittaa, sata, pool sattaa, neijekaa saaʙ angerjaõnged pannakse põhjaõngedena, sada, poolsada, nendega saab (angerjaid).

perem/meeᴢ K P M Kõ Lu Li J I Ku (Kett.) -mees M-Set. -mieᴢ K L P -miis Kl-Set. -meᴢ M Lu I peree-mees K-Ahl. pereemees Kõ-Len. pereemes Lu-Len. Переммесъ Tum. 1. peremees; omanik, haldaja хозяин; собственник, владелец; Lu üväl peremmehele talo om vaarisõttu heal peremehel on talu korras (hoitud); Lu miä ku õlin peremmehen, miä kõikissa hoolitsin kui mina olin peremees, (siis) ma hoolitsesin kõige (kõigi) eest; Lu peremmeez võtti ühee treŋgii kuulizõssi peremees võttis ühe sulase kuu(palga)liseks (= palkas üheks kuuks); M peremmeeᴢ issu jumalnurkkaᴢ, lavvaa õttsaᴢ peremees istus (= peremehe koht oli) ikooninurga-poolses lauaotsas; K jõka peremmeez õmaa õlutta tšihutti iga peremees pruulis oma õlut; Ku nain ko om peremmeeᴢ, ni tolkkua eb oo kui naine on peremeheks (peremees), siis korda ei ole; Lu perevoššikka on niku lautii pääl peremmeeᴢ parvemees (ülevedaja) on parve peal nagu peremees; J semperäss on inimin hullu, juumõri, jot kõikõss ize enellee on tämä peremmeeᴢ seepärast on inimene hull, joomar, et ta on kõiges iseenese(le) peremees; Lu alusõš tšen tširrooᴢ, peremmees sitä sõitti kes (purje)laevas kirus, seda (laeva)omanik sõitles; Lu talo peremmees tšäütäp talloa taluperemees juhib talu(majapidamist); Lu alusõõ peremmeeᴢ (purje)laeva omanik; Lu laivaa peremmeeᴢ laevaomanik; K se õli karuu peremmies see oli karu omanik; 2. haldjas дух-хранитель, сверхъестественное существо (домовой и т. д.); L jõka paikkaza on altiaz iĺi peremmieᴢ igas paigas on (oma) haldjas; M jõka kooz on peremmeeᴢ igas majas on (maja)haldjas; I koto peremmes tõinõ raᴢ näüttäüʙ majahaldjas näitab end mõnikord (teinekord); M jõka taloza on tal̆loo peremmeeᴢ igas talus on taluhaldjas; Li saunaa peremmeeᴢ saunahaldjas; Li riigaa peremmeeᴢ rehehaldjas. – Vt. ka koto-, mato-. – Vt. ka peremeeᴢ.

peremies vt. peremeeᴢ.

perem/ä M, g. -ää = peeru.

perenain Lu J perenaine хозяйка; Lu perenain võtti tapipuuᴅ i meni litši mettsää, kuza tšäi karja perenaine võttis lõuguti ja läks metsa lähedale, kus käis kari; Lu kui näüttiib õlla perenaisõn kuidas meeldib perenaiseks olla?; J kase perenaizõõ tüü on nii nätšümätü tüü see perenaisetöö on nii märkamatu (nähtamatu) töö.

peren/naa Set. K L M Kõ V Lu -na M = perennain; 1. Kõ perennaa on alumõizõz lavvaa õttsaᴢ perenaine on (= perenaise koht on) alumises (= ikooninurga vastas olevas) lauaotsas; M täm on mokom perennaa, etti täm̆mää tšäessä siivullissa leipää kõrtaiᴅ et söö ta on niisugune perenaine, et tema käest (sa) korralikku leiba kunagi ei söö (= ei saa); M a perennaa issu ain järjüü õtsalla, õl̆lõis va pere söönnü aga perenaine istus alati pingiotsal, oleks vaid pere söönud; M perennaa pani paad lavvalõõ perenaine pani potid lauale; L perennaa pani kõlmõt taitšinaa ühtie leipää perenaine segas (pani) kolme(sugust) tainast ühte leiba; Kõ leivää pani ahjoo perennaa leiva pani ahju perenaine; L jordanii vettä perennaa viskaz lehmiile (kolmekuningapäeva tavadest:) perenaine piserdas (viskas) lehmadele jordani vett (= pühitsetud vett).

pere/nnain Al. Set. K P M Lu Li J Ku (L) -nainõ Li peree-nainee K-Ahl. 1. perenaine хозяйка; L tulit senie taluo itšizessi perennaizõssi said (tulid) selle talu alatiseks perenaiseks; J ilm perennaiss talo on ävinnü ilma perenaiseta on talu kadunud; Lu lehmä kaalip perennaissa lehm lakub (oma) perenaist; L etsi emätännaizõss i peri perennaizõss rl. (loitsust:) otsi emandast ja päri perenaisest; J perennain pahatapainõ, ize ilkaa näkoinõ rl. perenaine õel, ise ilgenäoline; 2. haldjas дух-хранитель, сверхъестественное существо; M tal̆loo perennain on õvvõza taluhaldjas on (sise)õues.

perennaisu/uᴢ M, g. -u M perenaiseosa, -ohjad хозяйничание; ot́u võtti perennaisuu tšät̆teesee Otju võttis perenaiseohjad (enda) kätte.

pereṕjolk/a Lu, g. -aa põldvutt перепёлка.

perepĺoit/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J (raamatut) köita перепле/тать, -сти; tšem perepĺoitti tširjaa kes köitis raamatu?

peŕepĺot/ka: -k Lu, g. -kaa Lu = perepĺotta; tširjaa peŕepĺotk raamatu kaas.

perepĺot/ta L, g. -aa (raamatu-, köite-) kaas переплёт; õli suur tširja, perepĺotad musaᴅ oli suur raamat, kaaned mustad.

perepĺottšik/ka: -k J-Tsv., g. -aa J raamatu-köitja переплётчик.

perepoŋk/a M Lu, g. -aa Lu 1. kuulmekile барабанная перепонка; Lu perepoŋka kui meeb rikki, se inemin ep kuulõ kui kuulmekile läheb katki, (siis) see inimene ei kuule; M kõrvaa perepoŋka (kõrva) kuulmekile; 2. ujulest (veelindudel) перепонка (у водяных птиц); M an̆nõõl on jalkoᴢ perepoŋkaᴅ hanel on jalgadel ujulestad.

pereseĺent/tsa: -ts J-Tsv., g. -saa J ümberasuja переселенец.

pereul/ka: -k J-Tsv., g. -kaa J põiktänav переулок.

perevedin/a K-Ahl., g. -aa purre перекладина, переводина.

perev/oššikka ~ -ošikka ~ -o·šikka Lu -oššikk J-Tsv., g. -oššikaa J ülevedaja, paadi-, parvemees перевозчик (на пароме или на лодке); Lu perevoššikka veeb vättšiä venneekaa üli jõgõõ ülevedaja viib rahvast paadiga üle jõe; Lu perevoššikka veeb lautiikaa üli õpõzia ülevedaja viib parvega hobuseid üle (jõe); Lu perevošikka on niku lautii pääl peremmeeᴢ parvemees on parve peal nagu peremees.

perevot/šikka Lu -tšikka (Lu) -tšikk J-Tsv., g. -šikaa Lu -tšikaa J tõlk переводчик; J ühs pajatti õmall tšeelell, a tõin õli perevottšikkõnn üks rääkis oma keeles, aga teine oli tõlgiks; Lu perrää senee voovvõõ laitõttii minnua soomõõ perevottšikõssi, tšen tääp soomõõ tšeelte pajattaa selle aasta järel saadeti mind Soome tõlgiks, kes oskab soome keelt rääkida.

pere-vähe/tä (Lu), pr. -neʙ, imperf. -ni Lu ülemäära väheneda слишком уменьш/аться, -иться, убав/ляться, -иться.

perhat/ti Lu, g. -ii = pilpu.

perigarotka vt. peregorotka.

perii vt. taka-, taku-.

perii/n J-Tsv., g. -zee J viimane, päramine, pära- последний, остаточный; periin viĺĺ seemenessi ep kõlpa päramine (= kõlkane) vili seemneks ei kõlba.

peril/a P (J), g. -aa J (silla) käsipuu, (redeli) külgpuu jne. перила (моста, лестницы и т. д.); J buĺksahtaaᴢ üli perilaa vettee sulpsatas üle (silla) käsipuu vette; J turpaal ovaᴅ perilad i stupenkaᴅ redelil on külgpuud ja pulgad; J sillaa perilõᴅ silla käsipuud.

peril/ee Li J -e J-Tsv. -le Li Ra -l Lu: J katso lehmii perilee vaata lehmade järele; J piäp kattsua perilee, oŋks ahjo vahva peab järele vaatama, kas ahi on terve; Li etsitää perille, pietää vaariza otsivad (ta) üles, hoolitsevad (ta eest); Lu pajattamissõ pajataʙ, a jutuss perill ep pääᴢ räägib (oma) rääkimist, aga jutuga pärale (= juttu ära räägitud) ei saa; Li miä siivolla em pääznü sinussa perille ma ei saanud sinust päris(elt) aru.

perimus/sa I süsimust чёрный как смоль, чёрный-пречёрный; lähsi pojukkõinõ, mussa, perimussa läks poisikene, must, süsimust.

peri/na: -n J-Tsv., g. -naa J sulgkott перина; makkaab niku herr perinoi pääll magab nagu härra sulgkottide peal.

peri/ne (R-Reg. Lu): R .. ezrat egast periset (Reg. 33) rl... odrad ohtelised. – Vt. ka savi-.

peripi/s L rahvaloendus перепись населения; tuli peripis tuli rahvaloendus.

peripohjii J põhjalikult основательно; laa miä tšüzün kannattõõn, peripohjii poimittõõn rl. (pulmalaulust:) las ma küsin, olen kannatlik, põhjalikult pärin järele.

perirooj/akaᴢ: -õkaᴢ I, g. -akkaa väga räpane очень грязный, грязный-прегрязный; roojõkas, periroojõkas rihi õli räpane, väga räpane tuba oli.

periᴢ Li J-Tsv. päriᴢ J-Tsv. täiesti, päris совсем; J tämä om meilee päriz võõrõᴢ tema on meile täiesti võõras; J päriz juumõri päris joodik; J päris tõsi, jott žeńa õli egle meill päris tõsi, et Ženja oli eile meil; Li periz üvä meeᴢ päris hea mees.

perittse J tagant (kaudu) из-за; tulittõko maitt-sõ vai merittse, vai tulittõ põltojee perittse rl. kas tulite maitsi või meritsi, või tulite põldude tagant?

peritö/i ~ päritöi J-Tsv., g. -i teadmata pärit-oluga неизвестного происхождения.

peri/ä L J-Tsv., pr. -n J, imperf. -zin J küsida, pärida, nõuda справ/ляться, -иться, осве-

дом/ляться, -иться, вытребовать; J peri annõttu riiss naapurilt väĺĺä nõua (laenuks) antud asi naabrilt tagasi (välja); L etsi emätännaizõss i peri perennaizõss rl. (loitsust:) otsi emandast ja päri perenaisest.

perkel/e Kett. L P M Kõ J Ku (S Ja) perḱeĺe vdjL -eh I pertšele J, g. -ee P -ie P pertšelee J kurat (hrl. sõimus.) дьявол, чёрт (об. руг.); L õli jumala i õli perkele oli jumal ja oli kurat; P vaat mikä perkele, võtti sõrmõss tšiini da eb lazzõ vällää vaat kus kurat, võttis sõrmest kinni ja ei lase lahti; J perkele, vet tüü kõig minu tüü pilazitt kurat, te rikkusite ju kogu minu töö (ära); J perkele tätä võttõgo kurat teda võtku!; J ai siε pertšelee kukkõ, eb anna kanolõõ rauhaa ah sa kuradi kukk, ei anna kanadele rahu; P ku on kõlmtõššõmõᴅ, siz juõllass perkelee d́uužina kui on kolmteist, siis öeldakse kuraditosin. – Vt. ka pagana, paha, pahalain, pahapooli, paholain, pahõlainõ, paska¹, paskapooli, perko, perttsama, piru.

perkeĺoo·nok J-Tsv. kuradike, paharet чертёнок; sai süä täünö de nütt vahib niku perkeĺoo·nok sai süda täis ja nüüd vahib nagu kuradike.

per/ko Ra, g. -goo sõimus. kurat, руг. чёрт; ai siε perko, ai siε saatana ah sa kurat, ah sa saatan! – Vt. ka põrku.

perku vt. põrku.

perlofk-suuri/ma: -m J-Tsv. odrakruubid, pärlkruubid перловая крупа; perlofk-suurimõss roopp om makuᴢ odrakruupidest puder on magus.

permata, permatta vt. põrmata.

perna vt. põrna.

pernene vt. pärnäne.

per/o¹ P M Lu J I (K-Al.), g. -oo M -uo P 1. adj., subst. peru (hobuse kohta); peru (hobune), perutis прил., сущ., близкие по значению к глаголу ‘понести’ (о лошади); P pero ko nõizõb menemää, siz lõhgop kõik, miniesie on tämä pantu rakkõõsõõ peru (hobune) kui hakkab minema, siis lõhub kõik, mille ette ta on rakendatud (rakkesse pandud); 2. adj. tõrges, riukaline (hobuse kohta) артачливый, простор. норовистый (о лошади, коне); P pero opõn on mokoma, ku tahob ni meneʙ, ku ep taho, eb mene; sitä juoltii perossi tõrges hobune on niisugune, (et) kui tahab, siis läheb, kui ei taha, ei lähe; seda kutsuti p-ks; I opõnõ pero, ep tahog viiak koormaa hobune (on) tõrges, ei taha koormat vedada (viia); P lurjuz ep kehta tehä mitäiᴅ, vaatab üli aizaa niku pero opõnõ looder ei viitsi midagi teha, vaatab üle aisa nagu riuklik hobune.

per/o² P J, g. -oo J -uo P (kirjutus)sulg (писчее) перо; J kassõ peroo tšernilaa i nõisi tširjuttõma kastis sule tinti ja hakkas kirjutama; J peroka hanse om parõp tširjutta ku grandõšika sulega on ju parem kirjutada kui pliiatsiga.

pero-opõin J-Tsv. tõrges, riukaline hobune артачливая, простор. норовистая лошадь.

peroott/aa: per̆roottaa (M) perrottaa M, pr. -aaʙ: per̆roottaaʙ M, imperf. -ii = perottaassa; elä perrottaa ära peruta!

peros/sua J-Tsv., pr. -uʙ J, imperf. -su J peruks minna понести (о лошади); õli vaka opõin, a nütt perossu oli vagur hobune, aga nüüd läks peruks.

peros/sussa: -suss J-Tsv., pr. -uʙ J, imperf. -su J = perossua.

perotta/assa (Lu), pr. -aʙ Lu, imperf. -azi: -ᴢ Lu perutada упрямиться, за- (о лошади); pero õpõn perottaab i riissoi rikoʙ peru hobune perutab ja lõhub riistu (= rakmeid).

perrah vt. perää.

perre¹ vt. pere.

perre² vt. perää.

perremees, perremess vt. peremeeᴢ.

per̆roottaa, perrottaa vt. peroottaa.

perrä, per̆rää, perrää vt. perää.

perräpäi/zä: -ᴢ Lu pärastpoole, hiljem позже, потом; ehin miä tšävvä perräpäiᴢ jõuan ma käia pärastpoole(gi).

perssenpuuᴅ vt. pelsempuu.

perssik/ko (Ja-Len.), g. -oo persik, virsik персик; kahs paikkaa õli perssikko (Len. 235) (mõisa kasvuhoone kirjeldusest:) kahes kohas oli virsikuid.

perssimet vt. pelssemeᴅ.

persvittsa vt. perzevittsa.

pers/üᴢ Lu (J-Tsv.), hrl. pl. -ühseᴅ: -üseᴅ Lu J-Tsv. -süseᴅ Li püksitagumik зад у брюк; J kaattsojõ persüset paikka täünö püksitagumik (on) paiku täis; Lu kaattsojõõ persüsed rippuvaᴅ püksitagumik ripub.

perzaukko Lu Li pärak задний проход. – Vt. ka perz-rako.

per/ze K P M Kõ S Lu J (Kett. Ra) -ᴢ Lu Li J Ku -zeɢ vdjI I -zeh vdjI (Kl) pehrse Kr, g. -see Kett. K P M Kõ S Lu Li J -sie P -s̆see M -se J tagumik, istmik, kõnek. perse зад, простор. задница (человека); задняя часть (у животных); M lahzõlõ antaaz remeniä perzettä möö, ku ep kuultaa lapsele antakse rihma(ga) mööda tagumikku, kui ei kuula (sõna); I perzeɢ paĺĺaᴢ pöĺĺällääɢ paljas tagumik uppis; M nii johzõʙ, etti jalgat persee tap̆paavaᴅ jookseb nii (kiiresti), et jalad puutuvad tagumikku; Lu tokku perseellää kukkus tagumiku peale (perseli); J siä elä sittainõ sirize, märtšä perze nii märize rl. ära sa, sitane, sirise, märg perse, nii mörise; M mitä saavva, suussa persee saattaaᴢ, semperäss näväd i köühäᴅ mis saavad, (selle) saadavad suust perse (= pistavad nahka), sellepärast nad ongi vaesed; Lu üvä lahs suuss, a pahain perseessä kk. (lapse kohta, kes aplalt sööb, aga visalt kosub, öeldakse:) hea laps suu poolest (suust), aga kõhn persest; M laa idgõʙ: lihõn suu, nahkõn perze kk. las nutab: lihast suu, nahast (nahkne) perse; Lu nii näd üvvii eletää niku tšiutto ja perᴢ nii, näed, elavad (= sobivad omavahel) hästi nagu särk ja perse; Ra nii õllaa nüd üväd niku perz da tšärpein kk. on nüüd (teineteisele) nii head nagu perse ja kärbes; Ra se paĺĺo pajataʙ: sata suuss, tuhat perseess kk. see räägib palju: sada suust, tuhat persest; M ai, tällee parap elä pajata, tällä vesi perseez ep kestä kk. oi, ära temale parem räägi – tal vesi perses ei püsi (= ta ei pea midagi saladuses); Kõ senell on jänessee nahgaakaa perze paikattu kk. sel on jänesenahaga perse paigatud (= see on argpüks); S pappi enipään tulõʙ, a kõrvaa lõikkaaʙ, a persee paikkaaʙ, juõltii, ku lahš tšüsü piimää suurõs pühäᴢ papp tuleb lihavõtte ajal, aga kõrva lõikab, aga perse paikab, öeldi, kui laps küsis piima suure paastu ajal; Ku suurus suuho, meeli päähää, paha inimäin hevoo persiiᴢ kk. hommikueine suhu, meel (= mõistus) pähe, paha inimene hobuse perse(s); Lu sitä ed aja ühell kepill hevoo persee (väga laisa inimese kohta öeldakse:) seda ei aja (sa) ühe(gi) kepiga hobuse perse; M mee kat̆tii persee mine kassi perse!; M mettsä on pers̆see alla mets on perse all (= mets on külje all, mets on väga lähedal); Lu kaazgõl ol lõppu ja χavull om pers pühittü (muinasjuttu lõpetades öeldakse:) muinasjutul on lõpp ja luuaga on perse pühitud; Li peräl on pers pittšä kk. (inimese kohta, kes kõike pärastpoole lubab teha, öeldakse:) päral on perse pikk; ■ M mad́d́as perze, tahop paraputta maiasmokk, tahab paremat; J kerittü perze, se on põlloo säŋki pöetud perse, see on kõrrepõld; Lu pärekatoᴅ teχ́ χ́ ää karuu perseekaa pilpakatused tehakse unkaga (murd. karupersega). – Vt. ka ahnas-, karu-, karuu-, kokka-, laiska-, mad́d́as-, makõa-, toppa-.

perzemmauttši vdjI = perä-sooli.

perzepakar/a M tuhar ягодица. – Vt. ka perz- marja, peräpakara.

perzepalikko Ränk (harkadral adrapuu all olev pulk, mis toetab kündmisel vannast стойка сохи, прикреплённая к дышлу, поддерживающая подошву сохи).

perzevit/tsa: -sa M-Set., hrl. pl. -saᴅ: -sat Ränk persvitsat J-Must. harkadra väät (väädid) e. päravits(ad) подвои, подтяжки (особое крепление задней части сохи). – Vt. ka adra-.

perz-marj/a: -õ J-Tsv. = perzepakara; pää paĺĺõz niku perz-marjõ pea paljas nagu tuhar.

perz-rako J-Tsv. = perzaukko; mee siä, kõlvõtoi, perz-rakkoo mine sa, kõlvatu, p-sse.

pertsut/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J pipart lisada, pipardada приправлять перцем, перчить, при-.

pertšele vt. perkele.

pertšõt/ka: -k J-Tsv., g. -kaa J sõrmkinnas перчатка.

pert/ti: -t́śi (Ku), g. -ii tare; elutuba talumajas изба; жилая комната в деревенской избе; luzikkᴀ ko tokub maahaa, siz naizrahvas tuap pertt́śii kui lusikas kukub maha, siis naisterahvas tuleb tarre.

pert/tsa M -ts J-Tsv., g. -saa J pipar перец; J siput vähäize rokkasõõ perttsa puista kapsasupi sisse väheke pipart.

perttsama ~ pärttsama Lu sõimus. kurat, руг. чёрт; no, perttsama, perttsama no, kuradi kurat! – Vt. ka pagana, pahalain, pahapooli, perkele, perko.

pertts-palko J-Tsv. piprakaun стручок перца; pertts-palko viin om vätševe pipraviin (piprakaunaviin) on kange.

pert/tsu M (Kõ-Len. Lu), g. -suu M = perttsa; M mussa perttsu must pipar; Lu ku on süätauti, tehhää perttsu tšaajua kui on kõhulahtisus, (siis) tehakse piprateed. – Vt. ka koto-.

perttsuviina Lu pipraviin перцовка; perttsuviina on ookapi karkaata viinaa pipraviin on valgest (kibedast) viinast odavam.

pertts-vii/na: -n J-Tsv. = perttsuviina.

pertuzõᴅ Li pl. pardavitsad (paadi servalaudade peenikesed kinnituspuud ümber välimist parrast) буртики (наружные привальные брусы лодки); pertuzõᴅ enne pantii kuusi-juurõssa pardavitsad tehti (pandi) ennemalt kuusejuurest. – Vt. ka parrazvittsa.

peruskauttaa Lu adv. pärit родом (из); tämä peruskauttaa on soikkolass ta on pärit Soikkolast.

perus-koto J-Tsv. kodukoht, päriskodu родной край, родной дом.

peruskõlta Li = peruskauttaa; en tää, kuss tämä õli peruskõlta ma ei tea, kust ta oli pärit.

perusu/ᴢ J-Tsv., g. -hsõõ: -zõ J suguvõsa; pärit-

olu родня, род; происходение; izää poolta tämä on ešlii perususs isa poolt on ta e. (= hüüdnimi) suguvõsast; tšenee perususs mis päritolu (kelle suguvõsast) ta on?; saksa perususõss saksa päritolu.

per/ä Ränk K M Lu Li J Ra (I Kr), g. -ää Lu Li J 1. pära, tagumine osa (ahter, noodapära jne.) задняя часть (корма, мотня и т. д.); Li peräl on pers pittšä kk. (inimese kohta, kes kõike pärastpoole lubab teha, öeldakse:) päral on perse pikk; Lu vätši õitu perää päällä, kajutti takan (Len. 281) rahvas hoidus ahtris(se), kajuti taha (taga); Lu perä õli täün kallaa (nooda)pära oli kalu täis; Li nootaa perä noodapära; M tšüüne perät nõisaš tšiskaumaa küünepärad hakkavad narmendama; Lu püsüü perä püssipära, -laad; Lu laiva perä laeva ahter; J peen poika perää pitäjä rl. väike poiss pärapidaja (= tüürimees); Lu perä sooli pärasool; 2. pära, jääk остаток, гуща; J olutta keitettii, perää oluu jäi taari, taaria juuti, perä lehmille süütetti õlut pruuliti, pärast õlut jäi taar, taari joodi, pära söödeti lehmadele; J perä oluᴅ päraõlu; Lu inemin ku viskõᴢ, kerkiäpi mikä õli, akana, se jäi litši viskajaa, tõin ŕääto jäi perä rüiᴢ, kõlmõttomaa ŕäätoo jäi paraᴢ rüiᴢ, päärüiᴢ kui inimene tuulas (vilja), (siis) mis oli kergem, agan, see jäi tuulaja ligi, teise ritta (teine rida) jäi halvem rukis, kolmandasse ritta jäi parim rukis, puhas rukis; 3. hrl. pl. päramised, emakook послед; Lu perät ku ilaᴢ kui koristas päramised. – Vt. ka iha-, ihaa-, nootaa-, suku-, tšünnee-, venee-. – Vt. ka peräpooli.

perä-airo Lu päraaer (aer paadi päras, hrl. tüürimiseks) кормовое весло.

peräaukko Ränk lasiauk, murd. päriauk (auk jääs nooda vettelaskmiseks) диал. корыто (прорубь для опускания невода при подлёдном лове).

peräk/ko Kett. U M, g. -oo M päraõlu, õllepära последнее, выдохнувшееся пиво; M peräkko on viimin õluᴅ päraõlu on viimane õlu; U siz leep peräkko jo, tuõp kehnopi, siiz leep peräkko õluᴅ siis tuleb juba õllepära, tuleb halvem, siis tuleb päraõlu; M kummad võõraaᴅ evät tää kaugaa vällä mennä, siz nõisas potšitam̆maa peräkookaa külalised, kes ei taipa kaua ära minna (= jäävad liiga kauaks), siis (neid) hakatakse päraõllega kostitama; Kett. õluu peräkko õlle pära. – Vt. ka peräkkoõluᴅ, peräkkõ, perä-pooli.

peräkkoõluᴅ M = peräkko; peräkkoõluᴅ õli jo kõlmais sorttu päraõlu oli juba kolmas sort.

peräk/kõ Ränk, g. -õõ = peräkko.

peräkosa, peräkoza vt. perekosa.

peräl/ee K-Al. M J I -e R-Eur. vdjI I -l Lu adv. 1. adv. järel, taga; järele, taha; tagantjärele вслед за, за; позади; задним числом; K eezä einelle menijä, perälee põllolõõ jääjä (Al. 55) rl. ees einele mineja, järel põllule jääja; J jäi tõisiiss perälee jäi teistest maha (teiste taha); J perälee kattsoma järele vaatama; Lu aŋkkuri tšünnäb maata ja annap peräll ankur künnab maad (= merepõhja) ja annab järele (tormi ajal); J kõrt juttõõ de veel tšiinis perälee ütle kord ja kinnita veel tagantjärele; 2. järele, alles в остатке; J jäi perälee va ühs-ainõgo leip jäi järele vaid üksainus leib; J jäi va ühs piho suurima perälee jäi ainult üks peotäis tangu järele; 3. tagasi обратно; I pätnittsa taas perälee tootii tšerikkoo püha Paraskeva ikoon toodi taas tagasi kirikusse; I a tšen vassaa puutub znatšit tšääntüü perälee, kot̆too tuõɢ aga (kui) keegi juhtub vastu (tulema, siis), tähendab, pöördu tagasi, tule koju; 4. postp. taha, kaugusele за, на расстояние; M siz vot menimmä maĺiŋgov̆vaa mettsää viijjee virstaa peräĺee siis vaat läksime Malinkovo metsa viie versta taha. – Vt. ka perällä, perässä, peräzä, perää.

peräl/line (P) -liine P -in Lu -iin J-Tsv., g. -lizee: -izee Lu J -iizee J adj., subst. päri-; pärituul попутный (о ветре); попутный ветер; Lu aluz meep perälissä tuulta laev läheb pärituult; Lu siis kui õli perälin, siis petterii seilattii siis, kui oli pärituul, siis purjetati Peterburi; ■ P mill eb õlõ mielee perälliine ei ole mulle meele järele. – Vt. ka perätuuli.

perällä K Lu adv. järel, taga позади; K eezä eineellee menijä, perällä põllolõõ jääjä rl. ees einele mineja, järel põllule jääja; tunnid õlla perällä kell on taga. – Vt. ka perälee, perässä, peräzä, perää.

peräl/tä M J-Must. -te J -t M Lu-Must. J -ᴅ J 1. adv. pärast, pärastpoole, hiljem; потом, позже; J eestää mehed mentii saunaa, perält mentii tütöd i naizõᴅ enne läksid mehed sauna, pärast läksid tüdrukud ja naised; M rüiz on niitettü, perält jääp säntšü (kui) rukis on lõigatud, (siis) pärast jääb kõrrepõld; J tuõ perält meilee tšäümä tule pärastpoole meile käima (= meilt läbi, meid külastama); 2. viimaks, lõpuks наконец; J siis tuli tälle perältä nältšä tšättee siis tuli talle viimaks nälg kätte; 3. postp. pärast, järel, jooksul после, за, в течение; J suurõõ juumizõõ perält oŋ kõva pohmelo pärast suurt joomist on kõva pohmelus; J pitšää aigaa perält joutuzin kotomailõ pika aja järel jõudsin kodumaile; J voosi voovvõõ perält maam oottõli poikaa aasta aasta järel ootas ema poega; J aigaa perält kõig meeb raiskuu aja jooksul läheb kõik raisku; 4. prep. pärast после, за; J perält läsimize jäi kõikkina bĺednoissi pärast haigust jäi (ta) päris kahvatuks. – Vt. ka perässä, peräzä, perää, peräätši.

perämaut/tši: -ši J-Must. = perä-sooli.

perämee/ᴢ Lu -s J-Must. tüüri- e. roolimees кормовой, рулевой.

peräne vt. savi-.

peräpakar/a (Ra), hrl. pl. -aᴅ Ra = perzepa- kara.

peräpoo/li Li Ra -l Lu 1. päraõlu последнее, выдохнувшееся пиво; Ra naizõd annõttii mehilee olutta, poolikkoikaa pääpoolt i peräpoolt naised andsid meestele õlut, ankrutega esimest õlut ja päraõlut; 2. Lu ahter корма. – Vt. ka perä, peräkko, peräkkoõluᴅ, peräkkõ.

peräsei/nä R-Reg. Ra J perä-seinä K-Ahl. -n J tagasein, kõnek. pärasein (toa ukse vastas olev sein) задняя стена; J peräsein on pedroo luissa rl. pärasein on põdrakese luudest.

perä-sooli Lu pärasool прямая кишка. – Vt. ka perzemmauttši, perämauttši.

perässi L P M postp. pärast, tõttu из-за, по; P nuor vätši senie perässi pajatti enäpii venäissi, etti tšäüsi škouluza venäi tšieleᴢ noorsugu rääkis sellepärast rohkem vene keeles, et käis venekeelses koolis; L minie perässi mispärast?; ■ P tšüsü kopõikkaa: antagaa millõõ jumalaa armuo perässi (kerjus) palus kopikat: andke mulle jumala nimel (jumala armu pärast); M tšiiree perässi pantii rah̆haa kormunaa i mentii laafkaasõõ pandi kiiruga raha taskusse ja mindi poodi. – Vt. ka sem-.

perä/ssä K L P M Lu Li J I -sse Lu J I -ss K L M Kõ Lu Ra J I -äss P -ssᴀ̈ Ku 1. adv. pärast, hiljem потом, позже; M peräss saimma täätää pärast saime teada; 2. adv. järele, järel вслед за, позади; J siä üppää karettii, a miä perässä üppään (Must. 148) sa hüppa tõlda, aga mina hüppan (tagant) järele; J siis lähetää lautass rihee, sõtamees eez, a noorõt peräss (Must. 147) siis lähevad laudast tuppa, sõdur ees, aga noorpaar järel; 3. postp. pärast, tõttu, poolest из-за, по; L õli nältšä senie perässä, etti õli suur sõta oli nälg, sellepärast et oli suur sõda; M menti er̆rii. kõiɢ naisii perässä. naizõᴅ eväᴅ sopinnu mindi lahku. Kõik naiste pärast. Naised ei sobinud (omavahel); J laiskuu peräss ajõttii tüüss vällää laiskuse pärast aeti töölt minema; Lu minee perässä sinnua lüütii mille pärast sind löödi?; Li migää perässä ~ minee perässä mispärast?; J tämä teep kõikkaa raha peräss ta teeb kõike raha pärast; M tämä on kuultava lahs, täm̆mää perässä ep hooli vanapilla ävetä ta on sõnakuulelik laps, tema pärast pole vaja vanematel häbeneda; Lu kehno on tervüü perässä halb on tervise poolest; 4. postp. jaoks для; Lu koššo tehtii mahlaa perässä, kuhõõ johsi mahla tohtkarp tehti mahla jaoks, kuhu jooksis mahl; Lu müü kazvatamma ommaa poikaa tüü perässä me kasvatame oma poega töö jaoks; 5. postp. pärast, järel; jooksul после, за; в течение; I vähän aigaa perässä tämä i kooli vähe aja pärast ta surigi; Lu mõnõõ vuvvõõ peräss mitme aasta pärast; Lu miä teen senee tüü aigaa perässä ma teen selle töö aja jooksul (ära); 6. prep. pärast после; Ku lintu ko makkaap perässᴀ̈ päivää noisukii, sis päivä petäʙ kui lind magab pärast päikesetõusu, siis päike petab; ■ K nuorikkõ tšiiree perässä õtsib õmpõluhzõd i annab õmmõlla (Al. 17) pruut otsib kiiruga õmblustööd (välja) ja annab (tüdrukutele) õmmelda. – Vt. ka sem-. – Vt. ka perälee, perällä, peräzä, perää.

peräštši P siiski всё-таки; peräštši tuli vällεä siiski tuli välja (= ilmsiks).

perä/zä K Kõ-Len. Lu Li -ᴢ P Lu Li J -äᴢ Lu J 1. adv. järele, järel вслед за, позади; Lu talopoigaa lehmä lähs ommaa kottoo ja papii lehmäd mentii peräᴢ talupoja lehm läks oma koju ja papi lehmad läksid järele; J iiri raukka meeb mettsää, peen kelkka peräᴢ hiir vaeseke läheb metsa, väike kelk järel; J miε õlin eeltlaulaja, a tütöd laulottii peräᴢ mina olin eeslaulja, aga tüdrukud laulsid järele; Lu tšäüb jalkoja peräz veitäʙ käib, veab jalgu järele; Lu lähs menemää i tämä perääᴢ viippi tšäel läks minema ja tema lehvitas käega (takka) järele; Lu tuli suur tuuli, aŋkkuri anti perääᴢ tuli suur tuul, ankur andis järele; 2. adv. pärast, hiljem потом, позже; Lu tšünnetää sarkaa, mennää peräz äessämää küntakse põlluriba, minnakse pärast äestama; 3. postp. järel, järele, taha вслед за, за; Lu kajagat ku lennätää laivaa peräᴢ, siz on litši ranta kui kajakad lendavad laeva järel, siis on rand ligi; Lu õpõn tallaab ain tämä peräᴢ hobune astub aina tema järel; J elä mee ettee muissa, elä jää mud́d́ee perääᴢ rl. ära mine teistest ette, ära jää teiste taha. – Vt. ka perälee, perällä, perässä, perää.

perät/ikkoo M Lu Li -i·kkoo J-Tsv. -ikko J järjestikku, üksteise järel, pärastikku последовательно, поочерёдно, подряд, один за другим; Lu sitäviisii pantii tšümmee ja kahtšümmeᴅ võrkkoa perätikkoo i jutõltii: se on arvaa võrkoo raitti niiviisi pandi kümme ja kakskümmend võrku järjestikku ja öeldi: see on harvade võrkude rida; J meŋka turpait müü tõin-tõizõõ peräs perätikko minge redelit mööda üksteise järel, järjestikku; J kahs rihma on siottu perätikko kaks köit on seotud pärastikku; M eväd mee päiväd päälestik̆koo, a meeväd päiväd perätik̆koo vs. ei lähe päevad pealistikku, vaid lähevad päevad pärastikku.

perätuuli Lu J-Tsv. perä-tuuli Lu pärituul попутный ветер; Lu ku takkaa tuulõb on perätuuli kui (tuul) puhub tagant, (siis) on pärituul; Lu laiva meni üväl perätuulõl laev läks hea pärituulega. – Vt. ka perälline.

perä/tüssää: -t́śüssää Ku üksteise järel поочерёдно, подряд, один за другим; a siz välissᴀ̈ lähett́śii menemää poiz niku juuressᴀ hiĺĺakkoottaa, perät́śüssää aga siis vahel (nad) läksid minema nagu juurest (ära) tasa, üksteise järel.

peräverkko Ja-Len. päravõrk кормовая сеть; saamyi padja – peräverkko, tšestšl-verkko arvapi (Len. 254) kõige tihedam (on) päravõrk, keskvõrk on harvem.

peräviĺĺ/a M -õ J perä-viĺĺ J-Tsv. päravili (halvemat sorti vili; peened, pooltühjad viljaterad) высевки (зерна); M kui vizgatas, siz peräviĺĺa jääb mašinaa al̆laa kui tuulatakse (vilja), siis päravili jääb masina alla; M peräviĺĺa on kan̆noi vartõõ päravili on kanade jaoks.

perävirta Lu pärivool попутное течение.

perävirtaa Lu adv. pärivoolu по течению; aluz meep perävirtaa laev läheb pärivoolu.

perä-õrsi (K-Al.) tagaõrs v. tagumine õrs задний шест; silta sigaa-tinassa, perä-õrrõᴅ õunappuizõᴅ (Al. 53) rl. põrand (on) seatinast, tagaõrred õunapuised.

per/ää K L P M Kõ-Len. Ja-Len. Lu Li Ra J I -εä L P per̆rää M Kõ S I -rää Po Lu Li Ku -rä Lu -ä Kõ-Len. Lu Ra J-Tsv. -rah ~ -re Kr Пэ́ра K-reg.2 Пера Pal.2 1. adv. pärast, hiljem потом, позже; Lu mehet tšävvää ennemäs pessiimäz i tšülpeemäᴢ, perrää mennää naizõd i lahzõᴅ mehed käivad enne (saunas) pesemas ja vihtlemas, pärast lähevad naised ja lapsed; Ra esimeizess tehtii upa mahaa, perää siis tehtii kagra kõigepealt tehti (= külvati) uba maha, pärast siis tehti kaer; M piti tehä nii, etti per̆rää millõõ bõl̆lõisi pah̆haa meeltä tuli teha nii, et pärast poleks mul paha meel(t); 2. adv. järele, taha вслед за, за; L mene üφsnεä, a miε tulõn perεää mine üksinda (ees), aga mina tulen järele; Lu ühs lauloʙ, tõizõt kõik perrää mennää üks laulab (ees), teised kõik laulavad (lähevad) järele; P tehtii metla, pantii varsi perää tehti luud, pandi vars taha; 3. postp. järele, taha вслед за, за; Lu jo isä õpõzõõkaa tuli tütöö perrää juba tuli isa hobusega tütre(le) järele; J taaz meep sinne, kaukaa matkaa, tširjõi perää läheb jälle sinna pikale teele, kirjade järele (= kirju tooma); Li taka-kelkka pannaa laitjoo perrää palgikelk pannakse ree taha; 4. prep. pärast, järel(e) после, за; I per̆rää groomua ilma tuli tšülmä pärast äikest läks ilm külmaks; M per̆rää vihmaa näᴅ miltized luužaᴅ jäätii tee päälee pärast vihma jäid näe missugused lombid tee peale; Lu perrää tappamizõõ akana ja viĺja se pantii kokkoo pärast peksmist agan(ad) ja vili, see pandi hunnikusse; Lu se õli perrää poolõõ üü see oli pärast keskööd; M täm õli siällä õhtagoo alla, per̆rää lõunatta ta oli seal õhtupoolikul, pärast lõunat; I mee pigõpaa, a too jäät perää kõittšia mine kiiremini, muidu jääd kõigist maha; Lu menimmä perää tuult läksime pärituult; Lu aluz meep perä virtaa laev läheb pärivoolu; ■ J sinu piti perää anta, a siä nõizid riitõõma sina oleksid pidanud järele andma, aga sina hakkasid riidlema; Lu poigaa pää perrää miä elän poja eest saadavast pensionist ma elan; Lu vennäässi märänessi pajatan, hättää perrää pajatan vene keelt räägin viletsalt, hädapärast räägin; K oomet perää (Ahl. 74) ülehomme; Kõ üht per̆rää suv̆vaamma süvvä meile meeldib üha süüa; K siz jõin üht perää siis jõin ühtesoodu; M nüt tšiiree per̆rää mennäz mehelee nüüd minnakse kiiresti (= vara) mehele. – Vt. ka oomõt-, üht-. – Vt. ka perälee, perällä, perässä, peräzä.

peräätši Lu-Len. viimaks, lõpuks наконец; peräätši minua riuhtaap laineekaa pois (Len. 277) lõpuks rebib laine mind minema. – Vt. ka perältä.

pesa vt. pesä².

pesej/ä: -õ J-Tsv., g. -ää J = pesijä.

pes/eüssä: pes̆seüssäɢ I (Ma) -seüssäɢ I, pr. -eün, imperf. -eüzin = pessiissä; I miä nõizõõ pesseümää, milla liittsa roojakaᴢ ma hakkan end pesema, mul (on) nägu must; I pes̆seüg mõilalla pese end seebiga; I müü jo pesseü-jeemmäɢ me juba pesime end.

pes/eütä K L P M (Kett.) pes̆seütä M Kõ -seütä Po, pr. -eün K M-Set. pes̆seün M -seün Po, imperf. -eüzin M-Set. pes̆seüzin M = pessiissä; M saunas piäb üv̆vii pes̆seütä i tšülvetä saunas tuleb end hästi pesta ja vihelda; Kõ kõik pere õli pes̆seünnü saunaᴢ kogu pere oli end saunas pesnud; L vesi on mutitõttu, peseütä ep saa vesi on sogane (sogaseks aetud), ei saa end pesta.

pesii/tä: pes̆siitä M, pr. -n, imperf. -zin = pessiissä.

pesij/ä (K-Al.), g. -ää pesija моющийся. – Vt. ka pesejä.

pesit/ellä M -õlla (J-Must.), pr. pezitte/len: -en M, imperf. -lin M mullata окучи/вать, -ть; M piäp tšiireep pesitellä omenaᴅ, too kõvii rohotuʙ peab kiiremini kartulid (ära) muldama, muidu rohtuvad (rohtub) väga (ära). – Vt. ka pesütellä, pezittää.

peso¹ M Po, g. pezoo = pesu; Po sõpa menep kokkoo pezoza riie läheb pesus kokku; M pes̆soa pesäᴢ pesu pestakse.

peso² M, g. pezoo mesilaspere, -sülem пчелиный рой; tšim̆moo peso mentii lentoo mesilaspere läks lendu.

pesokunta M pere; pesakond семья; выводок; kõm veĺĺeä i viis sõsarta, suur pesokunta õli kolm venda ja viis õde, suur pere oli; kõikk lahzõt sopivad niku õma pesokunta kõik lapsed sobivad omavahel nagu oma pere.

pesolohana M = pesu-lohaŋka; pesolohana, pit̆tuutta õli enäp ku lad́d́uutta, i nellä jalkaa õli alla pesupali, (sellel) oli pikkust rohkem kui laiust ja neli jalga oli all.

pesošotka M pesuhari стиральная щётка; pesošotka on, pes̆soa pesäᴢ on pesuhari, (sellega) pestakse pesu.

pess vt. pesä¹.

pes̆seü-, pesseü- vt. peseü-.

pessi/issä Lu Li J (Kõ) -iss Li J -issᴀ̈ Ku, pr. -in Li J Ku, imperf. -izin ~ -zin J end pesta мыться, по-, умы/ваться, -ться; Lu tšülpüüskaa, pessiiskaa, tuõtta kottoo, saatta tšaajua juuvva vihelge, peske end, tulete koju, saate teed juua; Lu sooja veekaa pessiissää sooja veega pestakse end; Lu pessiistii muilaakaa i matšalkaakaa pesti end seebiga ja nuustikuga; Lu tšäin kaivoll pessiimäzä käisin kaevul end pesemas; J haltialain tšäüp pessimää lähteeᴢ haldjas käib end allikas pesemas; J katti ku pessiiʙ, siz leeb võõrai kui kass end peseb, siis tuleb külalisi. – Vt. ka peseüssä, peseütä, pesiitä.

pessä, pessäɢ, pessää vt. pesä¹.

pes/u K Lu Li Ra J (M), g. pezuu K Lu Ra J pesupesemine, pesu; pesu (pestavad riideesemed) стирка; бельё (что стирают); Lu perrää pezuu sõppaa virutõtaa puhtaaz veeᴢ pärast pesemist loputatakse pesu puhtas vees; Li kõik sõvat saavad õlla pezuza kõiki rõivaid saab pesta (kõik rõivad saavad olla pesus); Lu pesu vesi on paganikkoᴢ (must) pesuvesi on solgipanges; J pesu pessä variz veeᴢ pesu pestakse kuumas vees; Lu pessua lüüvvää paalikaakaa pesu kolgitakse (pesu)kurikaga; J pesu kuivaap päivää paissõõll pesu kuivab päikesepaistel; K talvõll õli pesu lumõll talvel oli (= hoiti) pesu lume peal (lumel). – Vt. ka peso¹.

pesukaukolo ~ pesu-kaukolo J-Tsv. pesu- küna стиральное корыто.

pesukõrõta M kaelkoogud pesu kandmiseks коромысло для носки белья.

pesu-lauta M pesulaud доска для стирки; pesäs sõp̆põi, siz on pesu-lauta (kui) pestakse rõivaid, siis on pesulaud (= kasutatakse pesulauda).

pesu-lohaŋ/ka M Ra -k J-Tsv. pesupali лохань, тренога для стирки; M pesu-lohaŋkas pesäᴢ, se on kõlmõɢ jalgaaɢ pestakse pesupalis, see on kolme jalaga. – Vt. ka pesolohana.

pesupäivä Lu Li pesu(pesemis)päev день стирки; Li mil tänävä on pesupäivä mul on täna pesupäev.

pesusõvaᴅ Li pl. pesurõivad (pesemiseks määratud rõivad) бельё (что стирается); võta neet pesusõvat poiᴢ võta need pesurõivad ära.

pesuvesi J pesu-vesi J-Tsv. pesu(pesemis)vesi вода для стирки; meillä bõõ pesuvesiä, epko kalavesiä rl. meil pole pesuvesi ega kalavesi.

pes/ä¹ Kett. K R L P M Kõ S Po Lu Ra J (U Ku) -sää K -sä Kett. Lu Li Ra -s J-Tsv. -äɢ I -säɢ vdjI, pr. pezen Kett. K L P M Kõ S Lu Ra J Ku -en K-Ahl. pez̆zee I, imperf. pezin M Kõ Po Lu Ra J pez̆zii I pesta мыть, по-; стирать, по-; M nii on kase laiska inehmin, õmmia kõrvia ev või pesä see on nii laisk inimene, (et) oma kõrvu(gi) ei viitsi (või) pesta; Lu piäb õlla tšesä vesi, ku nõistii lassa pesemää pidi (peab) olema leige vesi, kui hakati last pesema; Ku siz ühs kertᴀ kezällᴀ̈ pest́śii lampaaᴅ siis üks kord suvel (= suve jooksul) pesti lambaid; K noorikõll i ženiχall rihet pessääss pruudil ja peigmehel pestakse toad (puhtaks); Li maa roojauʙ, piäp pesä põrand läheb mustaks, tuleb pesta; M tüttäret pestii siltoja tüdrukud pesid põrandaid; M miä pezen sõp̆põi ma pesen rõivaid; L aźźõi pezeʙ peseb anumaid; Lu tšäsi tšättä pezeʙ, mõlõpad om valkaaᴅ vs. käsi peseb kätt, mõlemad on valged.

pes/ä² Kett. Ränk K L P M Kõ Lu Li Ra J vdjI I (Ma Ku) -a K-Ahl., g. pez/ää Kett. K P M Lu Li J I -εä L pez̆zää Kett. M Kõ vdjI Ma pesa, koobas, urg; lohk, süvend гнездо, нора, логово, берлога; углубление; M pääsko teeʙ enelee pezää kat̆too allõ pääsuke teeb endale pesa katuse (= räästa) alla; I kana kaagataʙ, tahop pezäle mennä munõmaa kana kaagutab, tahab minna pesale munema; Lu vaapsalaizõõ pesä on harmaa, ümmärkain, se ripuʙ kattoᴢ ehtši seinäᴢ herilasepesa on hall, ümmargune, see ripub katuse või seina küljes; M sippelikaa ~ sippelikkaa pesä sipelgapesa; Lu revol on maa süämeᴢ pesä rebasel on maa sees koobas; M õlud astiaasõõ tehäs pesä, sinne pannas keppi mitä nõõb johsõmaa õluᴅ õllenõusse (linnaste vahele) tehakse lohk, sinna pannakse kepp, mida (mööda) hakkab jooksma õlu; ■ P näd́d́ee kõikk suku on varkaaᴅ, niku varkaa pesä terve nende sugu(võsa) on vargad, nagu vargapesa; J õlin orjanna viroza, piikana piruu pezäzä rl. olin orjaks (orjana) Virus, (teenija)-piigaks (-piigana) kuradi pesas; P tšüläkaa lagottaass mügrää nõsõtut pezäᴅ (kogu) külaga aetakse mutimullahunnikud laiali; M krot̆tii pesä mutimullahunnik; M suur pesä maazikkaita suur puhmas maasikaid; M ühes pezäš tšivet kazvavaᴅ vs. ühes hunnikus (pesas) kivid kasvavad. – Vt. ka iiretsii-, itikkoi-, kana-, karu-, mašti-, sipplikkaa-, tšihermo-, tuli-, tuuli-, varõhsõõ-. – Vt. ka peisi.

pesäi/n J, g. -zee J pesake(ne) гнёздышко; valõ vaskizõõ pesäizee, muni kultaizõd munaizõᴅ rl. valas vaskse pesakese, munes kuldsed munakesed. – Vt. ka pezikkõin, pezükkõinõ.

pesämeᴅ Ra: pääzgon pesämeᴅ pl. tedretähed веснушки.

pes/üssä: -üss J-Tsv., pr. pezüʙ J, imperf. -ü J pesitseda гнездиться; pääzgot pesüstü räüssännalaa pääsukesed (on) asunud pesitsema räästa alla.

pesütellä (Kett.), pr. pezütte/len: -en Kett., imperf. -lin = pesitellä; pezütteeb maamunõita muldab kartuleid.

peššer/a: -õ J-Tsv., g. -aa J = peššeri.

pešš/eri ~ -õri J-Tsv., g. -erii ~ -õrii J koobas пещера; svättoid eletti peššeriiᴢ pühakud elasid koobastes.

pešt/i Lu J-Must., g. -ii (põhjaõngede kinnitus)-vai свая, кол (для крепления перемёта); Lu peremetaa õttsaz õli vad́d́a iĺi pešti põhjaõngede (rea) otsas oli vai.

pezikkõi/n J, g. -zõõ = pesäin; tiiril liiril linnukkõin, kuza sinu pezikkõin rl. liiri, lõõri, linnuke, kus (on) sinu pesake?

pezit/tää M (J-Tsv.), pr. -än, imperf. -in maad kobestada; mullata взрыхл/ять, -ить; окучи/-вать, -ть; M pezitämmä luukkõita kobestame sibulapeenart. – Vt. ka pesitellä, pesütellä.

pezitü/ᴢ J-Tsv., g. -hsee: -see J pesategemine; pesakond гнездование; выводок. – Vt. ka pezütüᴢ.

pezükkõi/nõ K L, g. -zõõ = pesäin; L i katuap sinuu pezükkõinõ rl. ja kaob sinu pesakene.

pezütü/ᴢ J-Tsv., g. -hsee: -see J = pezitüᴢ.

pet́agriba Lu kukeseen лисичка, диал. петушок (гриб). – Vt. ka petruška.

petatšk/a (I), g. -aa viiekopikaline münt пятачок (монета в пять копеек); mokomaᴅ õlivaᴅ entiiss petatškaᴅ olid niisugused endisaegsed viiekopikalised (mündid).

pet/ellä Kett. K L P M Lu Li Ra (Ke J) -elle Lu J-Tsv. -ell J-Tsv. -elläɢ I -ellᴀ̈ Ku, pr. -telen K-Ahl. L P M-Set. Lu -teen Kett. K M Lu Li J -tien K, imperf. -telin Kett. K-Ahl. P M Lu J 1. valetada, luisata лгать, со-, врать, со-; Lu sõna juttõõʙ tõtta, a kahõõ võrra petteeʙ ütleb sõna tõtt, aga kahe võrra valetab; Lu tämä paĺĺo on petellüᴅ, i tätä tšennii eb uzgo ta on palju vale-

tanud ja teda keegi ei usu; P miε näin silmii müö, etti tämä petteleʙ ma nägin silmist, et ta valetab; Li juttõõ kõhtii, elä pettee ütle ausalt (otse), ära luiska!; M tämä petteli minuu pääle ta valetas minu peale; Lu tämä petteep silmäd i kõrvõt täünn ta valetab silmad ja kõrvad täis; 2. petta обман/ывать, -уть; Lu nät ko sinnua peteltii, niku nõgõl võijjõttii nenä näed, kuidas sind peteti, nagu nõega määriti nina (kokku); Lu tämä tahto tõissa petellä, ize jäi pitšää nenääkaa ta tahtis teist petta, (aga) jäi ise pika ninaga; J kukko petteep kana – poik tüttöä kukk petab kana – poiss tüdrukut; L piεp süönnü õlla, ato tšako petteleʙ (uskumus:) peab olema (hommikueinet) söönud, muidu kägu petab (ära). – Vt. ka pettää¹.

petkele vt. petšele.

petl/a Li, g. -aa silmus, aas петля; gaaffeli on kokall i petlall tšiin kahvelpuri on konksu ja aasaga kinni.

pet/li M Li J (Kõ Lu) -ĺi M Li, g. -lii M Kõ J -ĺii Li 1. silmus, aas петля; J hoz viska petli kaglaa, nii tuli raŋkk eläm viska või silmus kaela, nii raske elu tuli; Lu tämä sai senee suõ petliikaa tšii ta sai (= püüdis) selle hundi silmusega kinni; M petlijeekaa niijeᴅ aasadega niied; Li maštiz on kokka, a boomiz on petli mastis on konks, aga poomis on rõngas (aas); 2. nööpauk петля, петлица; M puugovittsa i petli nööp ja nööpauk; M koftaa petlid piäb eitellä jaki nööpaugud peab nööpaugupistes õmblema; 3. hrl. pl. (ukse v. akna) hinged петли (дверные или оконные); Li akkunaa petĺiᴅ aknahinged; Li uhzõõ petĺiᴅ uksehinged. – Vt. ka arkana-, rihma-.

petliᴅ Lu pl. (rooli)aas (metallaas rooli kinnitamiseks ahtri külge) рулевая петля; ruĺa on pantu petlieekaa ahtõrii tšiini rool on pandud (rooli)aasaga ahtri külge kinni. – Vt. ka ruĺa-.

petn/a P, g. -aa kullimäng, kula пятнашки (игра); suvõll mändžittii petnaa suvel mängiti kula.

petnašk/a P M, g. -aa kullimäng, kula; fig. kull (tagaajaja kullimängus) пятнашки (игра); пятнашка (в игре того же названия); M lahzõᴅ mänd́ettii petnaškaa lapsed mängisid kula; P lahzõd joχsõvat kujaa müö, a petnaška johzõp takaa (kullimängu kohta:) lapsed jooksevad mööda (küla)tänavat, aga kull jookseb taga.

peto¹: Пе́то Pal.2 metsloom, uluk зверь.

peto² J-Tsv., g. peoo J pettus, vale; adj. petis, valelik обман, ложь; лживый, обманчивый; en uzgo, kõig om peto (ma) ei usu, kõik on pettus; puhas peto puhas vale; peto meeᴢ petis mees. – Vt. ka petoᴢ, pettelikko.

petok/aᴢ: -õᴢ J-Tsv., g. -kaa J petlik, muutlik (orig.: обманчивый, непостоянный). – Vt. ka petoᴢ, pettelikko.

petospäivä L pettusepäev, naljatamispäev (1. aprill) день обмана, день шуток (1-ое апреля); esimein päivä apreĺia, se on petospäivä esimene aprill, see on pettusepäev.

petos/sua J-Tsv., pr. -un J, imperf. -suzin J = petossussa.

petos/sussa: -suss J-Tsv., pr. -un J, imperf. -suzin J eksida, vääratada ошиб/аться, -иться, обман/ываться, -уться; petossuzin de izgin tširvell jalkasõõ vmesto alkoa vääratasin ja lõin kirvega halu asemel jalga.

petosõl/la ~ -l J kogemata нечаянно; petosõll rikkozin lampii kogemata lõhkusin lambi; tämä petosõll buĺksahtaaz üli perilaa vettee ta sulpsatas kogemata üle (silla) käsipuu vette; petosõll ahissi tõizõõ uhzõõ väli kogemata pigistas teise ukse vahele.

peto/ᴢ K-Ahl. P M Kõ Lu Li J (Kett.) -s J-Tsv., g. -hsõõ: -hsyõ P -ssõõ Lu -sõõ Lu J -sõ J 1. vale, pettus неправда, ложь, обман; M kase kõiɢ om petoᴢ, mitä täm pajataʙ see kõik on vale, mida ta räägib; Lu petossõl on lüh́h́eed jalgaᴅ vs. valel on lühikesed jalad; J petosõõ pääll eläʙ pettusest elab; Lu tämä piti petossa ta pettis; J petosõssi näüttemä (Tsv.) valet tunnistama; 2. subst., adj. petis; petlik, petu-, vale- враль, лгун, обманщик; лживый, обманчивый; ложный; M täm on maailma petoᴢ, elä siä tälle uzgo ühtäit sõnna ta on ilmatu suur petis, ära sa usu ühtegi tema sõna; Lu se on petoz inemin see on petis inimene; Lu tämä pajatap petozõssi, tämä on petoz meeᴢ ta räägib valet, ta on petis mees; Li petoz juttu petujutt; Lu petoz mäntšü valemäng. – Vt. ka peto², petokaᴢ, pettelikko.

petoz-iiri L fig. valehiir (nahkhiire metafoorne nimetus rahvalauludes) ложная мышь (метафорическое название летучей мыши); nahka-iiri üökakku, petoz-iiri plätakakku kk. (nahkhiirt nähes öeldakse:) nahkhiir – öökakk, valehiir – pl-kakk.

petozjuttu Lu Li vale-, petu-, luiskejutt враньё, неправда; Li se on petozjuttu see on petujutt.

petozõssi Lu valelikult лживо; tämä pajatap petozõssi, tämä on petoz meeᴢ ta räägib valet (räägib valelikult), ta on petis mees.

petra vt. põdra.

petruš/ka M S Lu -k J-Tsv., g. -kaa J 1. M S J-Tsv. petersell петрушка; 2. Lu kukeseen лисичка, диал. петушок (гриб). – Vt. ka pet́a-griba.

petsat/ti L petšatti Lu J, g. -ii L petšatii Lu J pitsat, templijäljend печать, отпечаток; J tširjõlõõ pantu petšatti päälee kirjale (on) pandud pitsat peale.

petšatoit/taa: -ta J-Tsv., pr. -an, imperf. -in trükkida печатать, на-.

petše/le: -l Kett. K-Al. M Kõ Lu (P S) pettše/l Ränk K-Ahl. J-Tsv. -le Lu petkele Ku, g. -lee Kett. M Kõ Lu (Ränk P S) petkel, (uhmri-, pudru- jne.)nui пест, толкач; M suurimat survottii uhmaraᴢ, pettšeleek survottii kruupe tambiti uhmris, (uhmri)nuiaga tambiti; Lu seemenet survottii hummuras pettšeleekaa (kanepi)seemned tambiti uhmris (uhmri)nuiaga (puruks); Lu koorittu maamuna tšihutõtaa, survotaa, pet-tšeleekaa survotaa kooritud kartul(id) keedetakse, tambitakse, pudrunuiaga tambitakse; M kapussaa pehmertääs suurõõkaa pettšeleekaa kapsast tambitakse suure nuiaga; K vajõlta tšivi tšäessä, petšel peenessä pihossa (Al. 52) rl. vaheta kivi käest, petkel väikesest peost; P pani peenee pettšelelee, oikaa uhmarõõ nõjalõõ rl. pani väikese (= lapse) petkeli juurde, nõrgukese uhmri nõjale; ■ M tšağgoo pettšeleeᴅ põldosjad. – Vt. ka tšagoo-, tšäko-. – Vt. ka pettšelä.

petše/li P (Li) -l P Lu, g. pettšelii P Lu Li = petšele; P uhmarõs survõttii kańivaa siemenii pet-tšeliikaa uhmris tambiti kanepiseemneid (uhmri)nuiaga; P võta petšeli ahjuo päält, nõizõ survomaa maamunii võta pudrunui ahju pealt, hakka tampima kartuleid; Lu puussa on tehtü petšel, senneekaa survotaa maamunad matškassi pudrunui on puust tehtud, sellega tambitakse kartulid pudruks.

petšenj/a (K-Al.), g. -aa präänik, küpsis пряник, печенье; kahs naglaa petšenjoita (Al. 14) kaks naela präänikuid.

petš/ka ~ -kä ~ -k Lu, g. -kaa ~ pedžgää Lu raudahi чугунная печка; krugloi petšk õli butkaᴢ ümmargune raudahi oli (kalastus)onnis; tšugunnõin petška raudahi (malmahi).

petšni/kka M Lu Li -k J-Tsv., g. -kaa M Lu pott-sepp, ahjumeister печник; Li petšnikka teeʙ ahjoja pottsepp teeb ahjusid; J üvä petšnik teep tšiire tüüt, vaa klopiʙ hea pottsepp teeb kiiresti tööd, ainult laob (ahju)müüri.

petšoŋ/ka P M J I (K) -k J-Tsv., g. -kaa J maks (inimese v. looma siseelundina); (tapetud looma) maks (toorena) печень; печёнка; M inehmizel on petšoŋka inimesel on maks; M lampaall on petšoŋkas klopiᴅ, kuivõõʙ, võip taugõta lambal on maksas lutikad, kidub, võib lõppeda; M kui on uusi, siz on petšoŋka, a kui tšihuttaaᴢ, sis kuttsuaz leipäliha kui (maks) on toores, siis on p., aga kui keedetakse, siis kutsutakse l.; K a h́erralõõ võtti i tõi senee koiraa petšoŋkaᴅ (muinasjutust:) aga võttis ja tõi härrale selle koera maksa; J sigaa petšoŋka žaaritõttii seamaks(a) praeti; P petšoŋkaz on sappi, sitä ep süvvä maksa küljes on sapp (= sapipõis), seda ei sööda.

petšur/ka M Lu -kka J -k J-Tsv., g. -kaa J ahju-orv, -auk (ahjuseinas) печурка; Li ležaŋka on tšüllezä, petšurkad on ležaŋkan alla ahjupink on külje peal, ahjuorvad on ahjupingi all; M paa petšurkaa kuivõõmaa sukaᴅ i alõtsõᴅ pane sukad ja labakindad ahjuorva kuivama.

petteli/kko K R P M Lu Li Ra J (Kett. vdjI Ku), g. -koo Lu J -k̆koo vdjI 1. subst. valetaja, luiskaja, petis, petja враль, лжец, обманщик; Lu argippa kuuma on pettelikko, ühs sõna täll vaa on verna, se on dorova vader Arhip on valetaja, üks sõna on tal vaid õige, see on tere; M maailmaa pettelikko, sõn̆naa juttõõp tõt̆tuutta, kõm petteleʙ maailmatu suur luiskaja, sõna ütleb tõtt, kolm valetab; M tüttärikko tattarikko, noorõõ poj̆joo pettelikko rl. tüdruk t., noore poisi petja; 2. adj. valelik, petlik лживый, обманчивый; Li pettelikko inemin valelik inimene; J murua-tši en uzgo – liikaa õõt pettelikko ma ei usu kübetki (su jutust) – oled liiga valelik; Lu reppoa kutsutaa tarkka ja pettelikko rebast peetakse (kutsutakse) targaks ja petlikuks (= kavalaks). – Vt. ka peto², petokaᴢ, petoᴢ.

petternik/ka M, g. -aa M peterburglane петербуржец; petternikkoo on paĺĺo peterburglasi on (meil) palju; meez on petternikka mees on peterburglane.

pet/to (Li), g. -oo = pakozina; pettoa pelattii mängiti peitust.

pettšel, pettšele vt. petšele.

pettše/lä: -l J-Tsv., g. -lää ~ -lä J = petšele; pet-tšeläka survota keitettüit maamunii(t) pudrunuiaga tambitakse keedetud kartuleid.

pettu-piim, pettupiimä vt. pettüpiimä.

pet/tä (Li), g. -ää = pakozina; meill pelattii pettää, lahzõt pelattii meil mängiti peitust, lapsed mängisid.

pettäjäi/zeᴅ: -set J-Must. pl. (võitegemisel maitsta antav tükk võid пробный кусочек при взбивании масла).

pet/tää¹ M Lu Li J (K R Ku) -tεä P -tä Lu J-Tsv. -tääɢ I, pr. -än J, imperf. -in J petta; ära osta; meelitada, võrgutada обман/ывать, -уть; подкуп/ать, -ить; соблазн/ять, -ить; Li laattoil vajõltõttii õpõsia, petettii tõin-tõissa laatadel vahetati hobuseid, peteti üksteist; J näd om meeᴢ, daaže mustõlaizõõ petti näed (kus) on mees, isegi mustlase pettis (ära); Lu ku kuulõt suurusõtta tšakkoa, sis tšako petäʙ, siz elä mee tšülvämää kui kuuled enne hommikueinet (ilma hommikueineta) kägu, siis kägu petab (ära), siis ära mine külvama; J tätä et saa pettä rahaakaa teda (sa) ei saa rahaga ära osta; J se jo tšäi õmaz lippa tšeeleka petteemeᴢ see juba käis oma libeda keelega meelitamas; J petti mokoma tütöö, potštii lahzikkõizõõ võrgutas sellise tüdruku, peaaegu lapsukese; 2. valetada, luisata лгать, со-, врать, со-; J petti ku petti tõizõõ puhtassi valetas, kuni valetas(ki) teise (süüst) puhtaks; Lu tämä petäb silmäd i kõrvõt täünn ta luiskab silmad ja kõrvad täis. – Vt. ka petellä.

pet/tää² Li, pr. -än, imperf. -in refl. end peita (peitusemängus) прятаться, с- (в игре в прятки); tõizõt tulõvat pettämää teised tulevad end peitma. – Vt. ka peittiissä, peittäüssä, peittäütä.

pet/tü P Lu J-Must., g. -üü Lu = pettüpiimä; J või jäi pettüü (Must. 179) või jäi petti (= peti sisse); Lu pettü piimä petipiim.

pettüpiimä K P M Lu Ra J-Must. pettü-piimä Kett. K-Ahl. Li pettupiimä Lu Li pettu-piim J-Tsv. pett, petipiim пахта; M pettüpiimä on per̆rää võita petipiim on (= jääb) pärast võid (= võitegemist); M segottaaᴢ männääkaa, sis tulõp pettüpiimä (kui koort) segatakse männaga (= kui tehakse võid), siis tuleb petipiim.

petäi vt. petäjä.

petäii/n J-Tsv., g. -zee: -ze J männi-, pedaja- сосновый; petäiized metsät kazvossa halikkõᴢ männimetsad kasvavad Halikkõs. – Vt. ka petäjäin, pihkun.

petäi-metts vt. petäjämettsä.

petäj/e J, g. -ee J = petäjä; petäjell emä-juuri kazvop kõhti mahaa männil kasvab peajuur otse maasse; haukkaan miä aavaa koortõ, pehmiätä petäjee koortõ rl. haukan ma haavakoort, pehmet pedajakoort.

petäjik/ko Ra, g. -oo = petäzikko.

petä/jä M Lu Li Ra J I Ku -je J Ku -jõ J-Tsv. -i Ra J-Tsv., g. -jää Lu Li Ra J I Ku -jä Lu J mänd, männipuu, pedajas сосна; J petäi on õhzikõs, a kuusi on õhzikkaap mänd on okslik, aga kuusk on okslikum; Lu petäjä kazvob ja tämäss võtõtaa pihkaa mänd kasvab ja temast võetakse vaiku; J nooriis petäiiz om makuz mähä noortes mändides on magus mähk; Lu mašti tehtii petäjässä mast tehti männipuust; Li petäjää kannossa tehhää tõrvaa pedajakännust aetakse tõrva; J päre tšizgottii petäjä metsäss, petäjä puuss peerg(u) kisti männimetsast, männipuust; J kuivõt petäjä koorõd üvässi põlõssa kuivad männikoored põlevad hästi; Ra petäjää kärkkü männikäbi; Li petäjää taimi männitaim. – Vt. ka hako-, hoŋka-, laho-, lülü-, mäntü-. – Vt. ka petäje, petäjäpuu, pihe-puu, pihku, pihkupuu.

petäj/äin J -ein Li J-Tsv., g. -äizee J männi-(puu)st, pedajane сосновый; J tammiin groba kaugõp kestep kui petäjein tammine kirst kestab kauem kui männipuust (kirst). – Vt. ka petäiin, pihkun.

petäjämettsä Lu Li petäi-metts J-Tsv. = petäzikko; Lu kuza õli leikõttu petäjämettsä, siiᴢ neet petäjä kannod maassõ kaivõttii ja puhasõttii kus oli lõigatud männimets(a), siis need männikännud kaevati (tõrvaajamiseks) maast (välja) ja puhastati.

petäjämähä J-Must. männimähk сосновая мезга. – Vt. ka pihguumähä.

petäjäpihka J-Must. männivaik сосновая смола. – Vt. ka pihkutõrva.

petäjäpuu Lu = petäjä; tõrva on, mikä tõrvapuussa, tõrvõnõ petäjäpuu, ajõtaa tõrv on (see), mida tõrvapuust, tõrvasest männipuust aetakse.

petäjäpäre Ra männipeerg, -laast сосновая лучина, сосновая дранка.

petäjätšäpä J-Must. männikoor, -kosk сосновая кора.

petäjätõrva Lu männitõrv сосновая смола.

petäs/süä M (Kett. K-Ahl.), pr. -ün K-Ahl., imperf. -süzin Kett. eksida ошиб/аться, -иться.

petäzik/ko Set. P Lu Li J (K Ku-Len.), g. -oo Lu Li J männik, männimets, pedastik сосняк, сосновый лес; Lu petäzikko, kuza on paĺĺo petäjää männik (on see), kus on palju mände (mändi); J mettsä-sigaa-marja on niku poollaᴢ, kazvop petäzikkoᴢ leesikas on nagu pohl, kasvab pedastikus. – Vt. ka petäjikko, petäjämettsä, pihk-mettsä, pihkumettsä, pihkuzikko, pihuzikko.

peukal/o Lu Ra J, g. -oo = peukolo; Lu tšell on tšehš tšämmenes peukalo (ta on selline,) kellel on pöial keset kämmalt (= ta on saamatu); J terve, sõrmikkaat tšäess, peenet tširjat peukaloᴢ rl. tere, sõrmikud käes(t), väikesed kirjad (kinda)pöidlas.

peuk/ko P, g. -oo: -uo P = peukolo; suukaa tämä tiep paĺĺo, a tšäeᴢ, tšämmälez on suur peukko kk. suuga ta teeb palju, aga käes, kämblas on (ainult) suur pöial (= suuga teeb suure linna, käega ei käopesagi).

peukol/o Lu Ra J-Must. J-Tsv. Ku, g. -oo Lu J-Tsv. pöial большой палец (руки); Lu a sõr-mõd on: kase on peukolo (se on täi tappaja), se on või lappaja .. aga sõrmed on (niisugused): see on pöial (see on täitapja), see on võilappaja (= nimetissõrm) ..; J tšen ep tunn mittä tehä, jutõlla: täll peukolo tšehs tšämmeless kazvoʙ kes ei oska midagi teha, (selle kohta) öeldakse: temal kasvab pöial keset kämmalt (kämbla keskelt); J vai siä õõt peukolokaa tehtü, ku mittäit ed älü või oled sa pöidlaga tehtud, et (sa) midagi ei taipa; J miä sinu peukolokaa tapan (suure jõuga hooplemine:) ma tapan su pöidlaga! – Vt. ka peiko, peukalo, peukko.

peukomeeᴢ Lu peigmees жених.

peukopoika Lu pöialpoiss; päkapikk мальчик с пальчик; гном.

peä vt. pää.

peäsko vt. pääsko.

peässe vt. pääse.

piblitširj/a: -õ Lu piibel библия. – Vt. ka bibli, bibĺia.

pibušk/a vt. pipuška.

pidgi J-Must. = pitkumii.

pidja vt. pittšä¹.

pidžakka vt. pinžakka.

pie- vt. ka pee-.

piellä J, pr. pitel/en, imperf. -in J (käes) hoida, (käes) pidada держать в руках; üüd miä vaĺĺaita pitelin rl. ööd (läbi) hoidsin ma valjaid; sepää pihtije on piellü, vasaroit on vaŋkutõllu rl. sepapihte on (käes) pidanud, vasaraid on vangutanud.

piešń/a M, g. -aa tuur (jääraiumisriist) пешня. – Vt. ka piikki¹.

piet- vt. ka piät-.

pig/aa P piğgaa Kett. vdjI I Ma -gaa Kett. -ga ~ -ge Kr Пи́га Pal.2 Ii-reg.2 varsti, pea(tselt), ruttu скоро; вскоре; I piğgaa leeʙ sooja varsti läheb soojaks; I riheneüzä õlivad õlgõᴅ, što nii piğgaa b roojatas silta esikus olid õled, et nii ruttu ei läheks põrand mustaks.

pigga, pigge vt. pigaa.

pigõpaa I kiiremini скорее; mee pigõpaa mine kiiremini!

pihaapäälüᴢ: pihapäälüᴢ M Ra pih̆haapäälüᴢ M (särgi, jaki jne.) õlapealne, õlaõmblus плечевой шов (рубашки, кофты и т. д.); M lazzõn pihapäälüssee tšiin lasen õlaõmbluse (masinal) kinni.

pihak/aᴢ Li -õᴢ J-Tsv., g. -kaa J õlakas, laia- õlgne, turjakas плечистый; J mokom varm, pihakõz meeᴢ niisugune turd, õlakas mees. – Vt. ka pihtõkaᴢ.

pihe/ᴅ Kett. M Lu Li J I (Lu) -d K-Set. -t K-Ahl. I-Len. pl. t. tangid, pihid щипцы, клещи, тиски; J tõmpaa pihtiikaa nagl seiness tõmba tangidega nael seinast (välja); M pihijeekaa võtõttii rauta tulõssa pihtidega võeti raud tulest (välja); J roho sirkõll uulõd niku piheᴅ rohutirtsul (on) lõuad (huuled) nagu pihid; J sepää pihtije on piellü rl. sepapihte on (käes) pidanud; J pähtšem piheᴅ pähklitangid. – Vt. ka kruuvi-.

pihg/ata: -õt J-Tsv., pr. pihk/aan J, imperf. -azin: -õzin J vaiguseks määrida засм/аливать, -олить; kuza pihkõzit kauhtõnaa kus (sa) määrisid kaftani vaiguseks?

pihguumähä Ränk = petäjämähä.

pihgõk/aᴢ: -õᴢ Li, g. -kaa vaigune смолистый, смоляной; petäjä on kõvassi pihgõkõs puu mänd on väga vaigune puu. – Vt. ka pihkõin.

pih/ka Lu Li Ra J-Must. -k Ra J-Tsv., g. -gaa Li Ra J (okaspuude) vaik смола (хвойных деревьев); Lu kuuzõz i petäjäz on pihka kuuses ja männis on vaik; Lu petäjä kazvob ja tämäss võtõtaa pihkaa, pihka meneb zavodaa, pihgõssa teh́h́ää lekarstvoja mänd kasvab ja temast võetakse vaiku, vaik läheb tehasesse, vaigust tehakse ravimeid; J taita nõjahtazit kuuzõõ päälee, ku kõik seltš om pihgõᴢ vist toetusid kuuse vastu (peale), et kogu selg on vaigune; Lu kuuzõõ pihka on üvä lekarstva kuusevaik on hea ravim. – Vt. ka kuusi-, kuuzõõ-, petäjä-.

pihk-metts/ä: -õ J-Tsv. = petäzikko.

pih/ko J-Tsv., g. -goo linapeo горсть льна. – Vt. ka lina-. – Vt. ka piho, pivo.

pih/ku Kett. K-Ahl. P M Kõ Ja-Len. (Ra) Пихку Tum., g. -guu Kett. P M Kõ = petäjä; Kõ pihku kazvap kalmoill mänd kasvab kalmistul; M pihgull on mähä, sitä süvväᴢ, aivo makuza männil on mähk, seda süüakse, (on) väga maitsev; M miä issuzin pihguu alla ma istusin männi all; P mettsäz õli puuz merkki; õlivat pihguu ladvat kuivannu, talvõll, se õli merkki, etti lieb raskaz vuosi (~ vuoᴢ) metsas oli puus märk: olid männiladvad kuivanud, talvel, see oli märk, et tuleb raske aasta; M avu tehäᴢ pihguu õhsõissa ahjuluud tehakse männiokstest; M pihguu tõrva i kuuzõõ tõrva männivaik ja kuusevaik; M pihguu niglaᴅ männiokkad; M pihguu kärkki männikäbi. – Vt. ka kalmo-.

pihkukärkki M männikäbi сосновая шишка.

pihkumettsä M = petäzikko.

pihku/n Kett. M-Set. (P Kõ Ja-Len.), g. -zõõ adj. männi-; männi(puu)st сосновый; Kett. pihkun irsi männipalk; Kõ lõõkull õlivat pihkuzõt sampaaᴅ kiigel olid männist sambad; Ja .. kannot kaivaas pihkuzet (Len. 252) .. männikännud juuritakse (kaevatakse välja). – Vt. ka petäiin, petäjäin.

pihkuniigl/a (M), hrl. pl. -aᴅ M männiokas сосновая игла, хвоинка.

pihkupuu P M = petäjä; P kuusi ja pihkupuu on ĺüĺükkaaᴅ kuusk ja mänd on (tihti) lülikad (= tihenenud ja kõvenenud süüga); P süäjuuri on pihkupuul, niku rettšä meeb maa süämmel männipuul on peajuur, nagu rõigas läheb maa sisse.

pihku-siini P männiseen горькуша; pihku-siini, kuiva kõllahtava siini männiseen, kuiv kollakas seen.

pihku/zikko Kett. K P M -sikko K-Ahl., g. -zikoo = petäzikko.

pihkutõrva Kõ = petäjäpihka.

pihkõi/n J-Tsv., g. -zõõ J = pihgõkaᴢ; pihkõim petäjää koori vaigune männikoor.

pih/la: -l J-Tsv., g. -laa = pihlaja; mee karkottõ värpöi(t) pihl puuss mine peleta varblasi pihlapuult.

pihlag/a K-Ahl. L M Kõ (Kett. Ja-Len.), g. -aa L 1. pihlakas, pihlakapuu рябина (дерево); L panõm puu pihlagaa, etti nõita eb noppaissi rl. (loitsust:) panen (= istutan) pihlakapuu, et nõid ei napsaks; 2. pihlakamari рябина (ягода); Ja joutuvat metsääz marjat: võvvõrõt, .. pihlagat (Len. 240) valmivad metsas marjad: vaarikad, .. pihlakamarjad. – Vt. ka pihlaja, pihlajamarja.

pihlagalintu Kett. siidisaba (lind) свиристель. – Vt. ka pihlajalintu.

pihlagamarja M pihlakamari рябина (ягода). – Vt. ka pihlaga, pihlajamarja, pihlõimarja.

pihlagapuu L M = pihlaja.

pihlag/o M, g. -oo M = pihlaja; suurõõ pihlagoo alla suure pihlaka all.

pihla/ja Kõ J-Must. -i Ra, g. -jaa pihlakas, pihlakapuu рябина (дерево); Ra minu peremeez isutti pihlai puuᴅ minu peremees (= mees) istutas pihlakapuud. – Vt. ka pihla, pihlaga, pihlagapuu, pihlago, pihlajapuu, pihlappuu, pihl-puu, pihlõ, pihlõgu, pihlõjõ, pihlõjõpuu.

pihlajai/nõ J, g. -zõõ J pihlakane; pihlaka- рябиновый, рябинный; ku lähed läpi uhsii, läpi saarnõizõõ sakaraa, läpi piinaa pihlajaizõõ rl. kui lähed läbi uste, läbi saare(puu)st sagara, läbi piida pihlakase; lentäizin üli lepikoo, pitšää metsää pihlajaizõõ rl. lendaksin üle lepiku, pika pihlakametsa. – Vt. ka pihlapuinõ, pihlõin, pihlõkkõin.

pihlajalintu Ra = pihlagalintu.

pihlajamarja Lu = pihlagamarja.

pihlajapuu ~ pihlaja-puu Lu = pihlaja; primuzla tehtii neltšümmettä santimetraa pittšä, raŋkassa puussa, pihlajapuussa vai tammipuussa (rehepeksu)koot tehti nelikümmend sentimeetrit pikk, raskest puust, pihlakast või tammepuust.

pihlappuu M = pihlaja; pihlappuu alla täm seisõ. pi·kuru·iškuin tšasovna pihlapuu all ta seisis. Väike kabel.

pihlapuinõ (K-Al. R-Reg.) pihla-puine (K-Ahl.) pihlappuine (R-Eur.) pihlakane, pihlapuine, pihlaka(puu)st рябиновый, рябинный; K piinat omat pihla-puiset (Ahl. 97) rl. piidad on pihlakased; K ala piinaa pihlapuisõõ (Al. 50) rl. pihlapuise piida alla. – Vt. ka pihlajainõ, pihlõin, pihlõkkõin.

pihle vt. piila.

pihl-puu J-Tsv. = pihlaja; varnõt tehä pihl-puuss (koorma) tugipuud tehakse pihlapuust.

pihl/õ (J), g. -õõ J = pihlaja; panõisid minuu pihlõõ puhõõ (sa) paneksid minu pihlapuusse (= pihlaka otsa kõlkuma).

pihlõg/u [?] (M), g. -uu: -u M = pihlaja; suurõõ pihlõgu alla suure pihlaka all.

pihlõimarja J = pihlagamarja; pihlõimarjaa lintu leevike (pihlamarjalind).

pihlõi/n J-Tsv., g. -zõõ J = pihlapuinõ; pihlõizõd rattaa varnõᴅ pihlakased kaariku püstpuud (= koorma tugipuud).

pihlõi-puu vt. pihlõjõpuu.

pihlõj/õ J, g. -õõ = pihlaja; enne ratta teĺĺed õlti tehtü pihlõjõss ennemalt olid vankriteljed tehtud pihlakast.

pihlõjõpuu J pihlõi-puu Lu = pihlaja.

pihlõkkõi/n J-Tsv., g. -zõõ J = pihlapuinõ; pihlõkkõin lait́oo reteli pihlakane reekresla.

pihme vt. piimä.

pihn/a Lu, hrl. pl. -aᴅ Lu = piina¹; uhzõõ pihnaᴅ uksepiidad; akkunaa pihnaᴅ aknapiidad.

pih/o Ränk L P M S Lu Li Ra J I Kl-Set. (K-Al. R-Reg.) piχo M-Set. pio J-Must., g. -oo Lu Li J -uo P pih̆hoo M I -o Ra J-Tsv. 1. pihk ладонь; P ep saa võttaa sirpii päälie paĺĺua, pihuo süämie i sõrmii väliisie ei tohi võtta sirbi peale paljut (= liiga palju viljakõrsi), pihku (peo sisse) ja sõrmede vahele; J uutõõ kaivoo pantii pihookaa soolaa uude kaevu puistati (pandi) peoga soola; M pihoo mahup meree b mahu. villat (Set. 17) mõist. pihku mahub, (aga) merre ei mahu? – Villad; M miä paan tšäee pih̆hoo ma surun (panen) käe rusikasse; 2. peotäis, kamalutäis горсть, пригоршня; J jäi va ühs piho suurima perälee jäi vaid üks peotäis tangu järele; Li niitän pihoo õlkia lõikan (sirbiga) peotäie (rukki)kõrsi; M vihgot tehäss viizii pih̆haa (rukki)-

vihud tehakse viiest peotäiest; 3. (lina)peo горсть (льна); M siz on piho, kõõz jo lin̆noo tappaaᴢ siis on (lina)peo (= lina peodes), kui juba linu kolgitakse; J linaa pihoo pituuttõ rl. linapeo pikkune; ■ Lu se meez on naizõõ pihoᴢ see mees on naise peos (= naise tuhvli all); Lu emäl on süä pihoᴢ, ku lahzõᴅ on läsiväᴅ emal on süda peos (= süda valutab), kui lapsed on haiged. – Vt. ka lina-. – Vt. ka pihko, pivo.

piholi/in P -n (Li), g. -izõõ: -izyõ P -zõõ Li peotäis горсть, пригоршня; P niitän ühie piholiizyõ õlkai lõikan (sirbiga) ühe peotäie (rukki)-kõrsi.

piholli/in (U) -n M, g. -izõõ (särgi esi- ja tagaosa ühendav kahekordne õlapealne) vahelapp, õlalapp наплечная вшивка; U sis se võtti tšiutoo piholliizõssa rahad siis ta võttis särgi õlalapi vahelt raha; M tšiutoo pihollin särgi õlalapp.

pihpe vt. piippu.

pih/ta K L P M Kõ S Po Lu Ra I (Kett. vdjI) -t Ra J-Tsv. püchta Kr Пи́хта Pal.1 K-reg.2, g. -aa L P M S Lu J pih̆haa M vdjI I -haa Kõ piχχaa I piha K-Ahl. J, pl. Пи́готъ Pal.1 Пи́готь Ii-reg.1 õlg, õlad; turi, piht плечо; заплечье; L viskaz üli kurõa pihaa viskas üle vasaku õla; Kõ meeb meez rih́eppäälee, pittšä riuku pihalla. katti mõist. mees läheb (toa)lakka, pikk ritv õlal? – Kass; Po nùorikõlõõ annõttii kõrõta paŋkõjõõkaa pihtaasõõ noorikule anti kaelkoogud pangedega õlale; Lu tšülvövakka õli remeniikaa; ku mentii tšülvömää, pantii üli pihaa külvivakk oli rihmaga; kui mindi külvama, (siis) pandi üle õla; I pinžakka pihtojõ päällä pintsak (on) õlgadel; Po iuhsõt pitšäᴅ, lastu pihtojee möö juuksed (on) pikad, lastud õlgadele; Ra sõtamehed mennää pihad üheᴢ sõdurid lähevad õlg õla kõrval (rivis); P tšüsüzin, tämä nõssi pihtoikaa, mitäid eb juol-luᴅ küsisin, ta kehitas (vaid) õlgu, ei öelnud midagi; M opõzõl on õõrõttu pihad raŋkolaissa rangid on hobusel turja (ära) hõõrunud; Ra laakka piht längus õlg (õlad); Ra kõrkaa piht on naastipi kõrged õlad on kenamad; M tšiutoo pihad õltii pilutõttu särgi õla(pealse)d olid välja õmmeldud; M nikastutin pih̆haa nivelee nikastasin õlaliigese; Lu pihta luu abaluu.

pihtaluu M Lu piht-luu J-Tsv. abaluu лопатка.

pihtoi/n J-Tsv., g. -zõõ = pihtõin.

pihtõi/n J-Tsv., g. -zõõ J adj. -õlgne, -õlaline -плечий; lad́d́ pihtõim meeᴢ, niku bohattõri laiaõlgne mees, nagu vägilane.

pihtõk/aᴢ: -õᴢ Ra, g. -kaa = pihakaᴢ; se ko on nii pihtõkõz meeᴢ see alles on õlakas mees.

pihuzik/ko M, g. -oo = petäzikko; ah ku ilozassi nõizõʙ noor pihuzikko ah kui ilusasti sirgub noor männik.

pii K P M Lu Li Ra J I, g. pii M Li J pii, pulk, hammas зуб, зубец; M puizõl ätšeellä om piiᴅ i rautazõlla ätšeellä piiᴅ puuäkkel on piid ja raudäkkel (on) piid; M astragall on terävät piiᴅ västral on teravad piid; M arvat piiᴅ i tšastõit piiᴅ harvad piid ja tihedad piid; Lu arol pannaa ühstõiššõmõd i kõlmõttõiššõmõt piita rehale pannakse üksteist või (ja) kolmteist pulka; M piäb ih̆hoa saha, mentii kõik piit tülpässi peab sae (ära) teritama, kõik hambad läksid nüriks; P ätšie piid õlivat tammizõᴅ äkke piid olid tamme(puu)st; P aroa kyõzniid elä panõ sellällee, etti aroo piid on püssüü reha ära kunagi pane selili, (nii) et reha pulgad on püsti; Lu kraapii piiᴅ kraasi piid; J pirraa pii soa pii; Lu sugaa piiᴅ kammi piid; M sah̆haa piiᴅ sae hambad; J lina hägl on tehtü raut piiss linahari on tehtud raudpiidest; ■ M üheltä piiltä äesättii äestati üks kord; M eeš tšülvüä maa kahõlta piiltä äesättii enne külvi äestati maa kaks korda; Ra ku on mättälikko põlto sis kõlmõlt piilt äessetää kui on mätlik põld, siis äestatakse kolm korda; M viĺĺaa üφs kõrt vizgottii, siz ajõttii kok̆koo, sis tõizõlt piiltä taaz vizgottii vilja tuulati üks kord, siis aeti kokku, siis teine kord taas tuulati. – Vt. ka aro-, rauta-, saha-, seltšä-. – Vt. ka piikko.

piibikaᴢ vt. piipikaᴢ.

piibikkaine vt. piipikkain.

piihkaroittaassa (J-Must.), (sõnatüvi основа слова:) piihkaroittaa- J-Must. = peehkõroittaassa.

pii/ka K P M Kõ Ja-Len. Po Lu Li J Ku (Kett. Ra) -k J-Tsv. -kᴀ Ku, g. -gaa P J pijjaa Ku teenija, (teenija)tüdruk, -piiga; (karja)tüdruk, -piiga; служанка, девушка(-служанка), де-вушка(-работница); девушка(-коровница); Li meessä palgattii treŋgissi, a naissa piigassi mees palgati sulaseks, aga naine (teenija)tüdrukuks; M miä palkkaun teilee piigassi, i teemmä strookuu pokrovaassaa ma tulen (palkan end) teile teenijaks ja teeme tähtaja (= lepingu) maarjapäevani; J õlin orjanna viroza, piikana piruu pezäzä rl. olin orjaks (orjana) Virus, (teenija)piigaks (-piigana) kuradi pesas; J pani piigaa javamaa rl. pani (teenija)piiga (käsikivil) jahvatama; M siz miä menin piigõssõ [= piigassi] lahsaa vaattamaa siis ma läksin teenijatüdrukuks, last hoidma; J piik meni karja ajama (karja)tüdruk läks karja ajama; Kõ kahs talvõa õlin karjaa piikann kaks talve olin karjatüdrukuks; Lu tšesä piika suviline.

piikahta/assa: -ss J-Tsv., pr. -an J, imperf. -azin: -zin J piiksatada пикнуть; tämä ep tõhi piikahtasstši ta ei tohi piiksatadagi. – Vt. ka piiskaa.

piikalahsi Li (J-Must.) tüdruklaps девочка; J laula lassa tšättšüee, pikkarassa piikalassa (Must. 161) laula last kätkisse, pisikest tüdruklast.

piikissää (J-Must.), (sõnatüvi основа слова:) piikissä- J-Must. = pikissää.

piik/ka: -k J-Tsv., g. -aa J piik, oda пика, копьё; kazakk törkkes piikaa läpi seĺĺess kasakas torkas piigi seljast läbi. – Vt. ka piikki¹.

piik/kaa P, pr. -aʙ P, imperf. -ki P vinguda, piiksuda пищать; vihmakulli algap piikkaa, vihma tulõʙ vihmakass hakkab vinguma, tuleb vihma; vihmakulli piikap pii-pii, ep saa lehoo päält nokkaa kassaa, tšüzüb vihmaa vihmakass vingub pii-pii, ei saa lehe pealt nokka kasta, palub vihma. – Vt. ka piiskaa.

piik/ki¹ Lu J, g. -ii Lu J 1. piik, oda пика, копьё; J kazakkoill piikit tšäeᴢ kasakatel (on) piigid käes; 2. tuur (jääraiumisriist) пешня; Lu lüüvvää piikil. kokka on õttsaz niku õŋgõ kokka lüüakse tuuraga. Konks on otsas, nagu õngekonks; 3. (raud)latt, -varb (железная) жердь; J raut piikki on lastu kuuritsõss ja balkõss läpi raudlatt on pandud (lastud) sarikast ja talast läbi. – Vt. ka ahter-. – Vt. ka piešńa, piikka.

piik/ki² Li, g. -ii ühe munandiga täkk жеребец с одной семенной железой; piikki on ühsmunõin jaati, eb õlõ naitõttu p. on ühe munandiga täkk, ei ole ruunatud.

piik/ko Kõ Lu J-Must., g. -oo Kõ 1. Kõ (soa)-

pii зубец (бёрда); 2. Lu J-Must. kangas, mille kudumisel on iga soapii vahes üks lõng ткань по одной нити основы между зубьями бёрда. – Vt. ka ühsi-, üli-. – Vt. ka pii.

piik/kua J-Tsv., pr. -un J, imperf. -kuzin J = piiskaa; piikub niku iiri piiksub nagu hiir.

piiku/õ J, g. -õõ teenijatüdrukupõli положение служанки; pani peenenn piikuõõsõõ, lahsõnn lassa kattsomaa rl. (ema) pani (mind) väiksena teenijatüdrukuks, lapsena last hoidma; miä õppizin orjuõõᴢ, panin pähee piikuõõᴢ rl. ma õppisin orjapõlves, panin pähe piigapõlves.

piikvalli Lu piikvall (vall e. tõsteköis suurpurje ülestõmbamiseks) деррик-фал (вид фала); vot ku topseli tšäüb üleᴢ, siiz gaaffeliss on blokki, siis se ku sitä topselia tõmpaaʙ gaaffelii õttsaa, se onõ piikvalli vaat, kui topp-puri tõmmatakse (läheb) üles, siis kahvelpurjes(t) on plokk, siis see, (mis) tõmbab seda topp-purje kahvelpurje otsa, see on piikvall.

piil/a M pihle Kr, g. -aa saag пила; M rautõzõlla piilalla raudse saega.

piil/lä (K-Ahl. K-Sj. M-Set.), pr. -än M-Set. -en K-Ahl., imperf. -in peita; refl. end peita прятать, с-; прятаться, с-; K meneb päätä piilemääse (Ahl. 723) rl. läheb pead peitma; K et piilä piirakalda, et kaara leipä kannikalda (Sj. 674) rl. ei (sa) peida end piruka eest, ei (sa) pööra end ära (ei lähe kaarega mööda) leivakannikast. – Vt. ka peittiissä, peittää, peittäüssä, peittäütä, pettää².

piim vt. piimä.

piim- vt. ka piimä-.

piima vt. piimä.

piim/i Ra, g. -ii (taime)piim (taimede piimjas mahl) млечный сок (растений); ku katkaᴅ, nii piimi tuõb varrõss kui murrad (taime), siis tuleb varrest piim(a). – Vt. ka piimä.

piim-püttü J-Tsv. piimapütt деревянная посуда для молока.

piimuuli Lu fig., pej. piimahabe молокосос; siä õõd veel piimuuli sa oled veel piimahabe.

piim-õõhkõl M-Set. piimä-õõχgal K-Set. = piimäroho.

pii/mä K L P Ke M Po Lu Li Ra J I (Kett. Kõ S Ja-Len.) -m Lu Li J -ma ~ pihme Kr Пïи́мэ Pal.1 Пḯимэ K-reg.2 Пḯймэ Ii-reg.1 Пиме Tum., g. -mää Kett. K P Lu J I 1. piim молоко; L piimεä lehmäd vähä antavaᴅ lehmad annavad vähe piima; Lu minnua maama piimällä juutti, välillä anti vettä rl. ema jootis mind piimaga, vahel andis vett; M piimä võib mennä päh̆hee, sis tulõp hullussi naizikko (rinna)piim võib minna pähe, siis läheb naine hulluks; Lu meil enne kutsuttii esimein piimä, ku lehm on poikinnu ennemalt kutsuti meil esimene piim (= ternespiim), kui lehm oli (on) poeginud; P miε jõiŋ kõik rõõzgaa piimää ma jõin kogu rõõsa piima (ära); M tuimassa piimässä saap tehä vorogaa kooritud piimast saab teha kohupiima; Li sńättoi piim kooritud piim; M apo piimä on vorogassa hapu kohupiimajook on (tehtud hapendatud) kohupiimast; Lu pettü piimä petipiim; I annag millõ läntüä piimää anna mulle hapupiima; M veel em̆mää piimä on uuli päällä, a jo tütterii algab aj̆jaa tak̆kaa veel on emapiim huulte peal, aga juba hakkab tüdrukuid taga ajama; J pulmiiz va linnuu piimä ep tavannu pulmades ei pakutud (ei olnud) ainult linnupiima; J piim aik piimaaeg, lüpsiperiood; Lu lahzõl ku lähettii poiᴢ piimä ampaaᴅ, siiᴢ ammaᴢ vizgattii üli pää ahjoo pääl kui lapsel tulid piimahambad ära, siis hammas visati üle pea ahju peale; Lu siä õõᴅ piimä uulõõkaa sa oled piimahabe; 2. piimmahl (taime piimasoonte vedelik) млечный сок (растений); Li piimäsiini; .. ku leikkaat varrõõ poiᴢ, siält tulõp piimä võiseen; .. kui lõikad varre ära, (siis) sealt tuleb piim(a); Lu piimroho; ku katkaaᴅ, sis tämäss tuõp piim piimohakas; kui murrad, siis temast tuleb piim(a); I piimä roho hämmeltäʙ, i se tõmmõttii poizõgõ piimohakas segab (= on umbrohi) ja see tõmmati välja; ■ J piimä taut, kõik suu on valkaa suuvalge, soor (imiku suuhaigus), kogu suu on valge. – Vt. ka apas-, apoo-, emä-, emää-, kagra-, kaniva-, kasõ-, kirnu-, läntü-, pettü-, pikuu-, rahka-, rõeska-, terne-, törnü-, voho-, või-, örsü-. – Vt. ka piimi.

piimäaika ~ piimaika M piimaaeg, lüpsiperiood молочное время, дойный период; kui porotšellä algab elkottsaa, siz lehmällä on samõi paras piimäaika kui kullerkupp hakkab õitsema, siis on lehmal kõige parem piimaaeg.

piimäammaᴢ (M) piimammaᴢ (Ra J-Tsv.), hrl. pl. piimäampaaᴅ M piimampa/aᴅ Ra -ᴅ J-Tsv. piimahammas молочный зуб; M esimeizeᴅ ovaᴅ piimäampaaᴅ esimesed (= kõige varasemad hambad) on piimahambad; J piimampat tšiire mätänessä piimahambad lagunevad (mädanevad) kiiresti.

piimäbaŋkka M piimapurk молочная банка.

piimäbitona M piimamannerg молочный бидон.

piimä-jõki Lu piimajõgi молочная река; siεlt tuõʙ vassaa piimä-jõki i kiisseli parraᴢ (muinasjutust:) sealt tuleb vastu piimajõgi ja kiislikallas.

piimäkaappi M piimakapp (kapp piima hoidmiseks) молочный шкаф (шкаф для хранения молока); tšülää rihez on lauta, järtšü, piimäkaappi talutares on laud, pink, piimakapp.

piim/äkaᴢ Kett. P -akaᴢ vdjI, g. -äkkaa 1. Kett. P vdjI piimane молочный; 2. P piimakas, piimarikas богатый молоком.

piimäketto K-Set. piimanahk (kile, mis tekib jahtumisel keedetud piimale) пенка (на кипячёном молоке).

piimäkettu J-Must. = piimäketto.

piimälelo I-Len. (orig.: курослеп).

piimämuru Lu Li piim-muru (J-Tsv.) leivapudi piimaga крошево из хлеба с молоком; Lu miä suvvaan piimämurrua ma armastan leivapudi piimaga; J kroši leipää piim-murusõ murenda leiba pudiks piima sisse.

piimänain Lu piimanaine молочница (торговка молоком); piimänaizõt kannõttii piimää lidnaa piimanaised viisid (kandsid) piima linna (müügiks).

piimäpata M S Li Ra (V) piimpata Lu Ra piim-pata J-Tsv. (savist) piimapott (piima hoidmiseks või hapendamiseks) (глиняный) горшок для молока; Li piimäpata piäp siivõtõ piimapott tuleb puhtaks pesta; Ra piimpaat õlivat kõhallizõᴅ piimapotid olid sirgeservalised; J vee piim-pata kahõll tšäell, elä pilla hoia (vii) piimapotti kahe käega, ära (maha) pilla; S piimäpata rikkauᴢ piimapott läks katki; Lu repo pani piimpaa koortõõkaa enee päälee (muinasjutust:) rebane pani piimapoti koorega enesele pähe.

piimäpilkku K = pimopilkko; peened lahzõd mäntšizivät piimäpilkkua väikesed lapsed mängisid pimesikku.

piimäroho Kõ Lu I piimroho Lu J 1. piim-

ohakas осот; Lu piimroho; ku katkaaᴅ, sis tämäss tuõp piim piimohakas; kui murrad, siis temast tuleb piim(a); 2. emanõges e. iminõges глухая крапива, белая яснотка; M on rautanõkõzõᴅ, i piimäroho on raudnõgesed ja emanõges. – Vt. ka piim-õõhkõl, piimä-õõhkõv.

piimärook/a Li -õ Lu piim-rook J-Tsv. piimatoit молочное блюдо, молочное кушанье, молочная еда; Li siz lihhaa p süütü, muuta bõllu ku se piimärooka siis (= paastu ajal) liha ei söödud, muud ei olnud kui see piimatoit; Lu tänävä on ahjo täün rookaa, on liharookaa, i piimärookaa on täna on ahi toitu täis, on lihatoitu, ja piimatoitu on.

piimäsiini Li võiseen, kuld- e. kollariisikas жёлтый груздь; piimäsiini; päält on kõltain, ku leikkaat varrõõ poiᴢ, siält tulõp piimä või-seen; pealt on kollane, kui lõikad varre ära, (siis) sealt tuleb piim(a).

piimäsuppi M Ra piimasupp молочный суп; M meil tehäs piimäsuppi i lihasuppi kĺotskii-jeekaa meil tehakse piimasupp(i) ja lihasupp(i) klimpidega; M piimäsuppi meeb üli piimasupp keeb üle.

piimävesi M J-Must. piim-vesi J-Tsv. 1. kohupiimavesi (творожная) сыворотка; J piim- vett nirissemä kohupiimavett niristama; 2. M kaerajahuvesi, kaerapiim овсяная сыворотка, овсяный настой.

piimä-õõχgal vt. piim-õõhkõl.

piimä-õõhkõv M = piimäroho; piimä-õõhkõv on kukka, niku biibikaᴢ, tämä on pehmiä, ep pissee piimohakas on lill, nagu ohakas, (aga) ta on pehme, ei torgi.

piimääs/ee: -ie P adv. lüpsma e. piima (tulla) (наречие в форме илл-а от piimä); lehmä tulõp piimääsie ko kantaaʙ, päälie kantamizyõ lehm tuleb lüpsma (tuleb piima), kui poegib, peale poegimist.

pii/na¹ K-Ahl. L P M Lu Li Ra J (K-Al. R-Reg. V vdjI I) -n J-Tsv., hrl. pl. -naᴅ P M Lu Ra vdjI I -neᴅ V -nõᴅ M Lu Li J-Tsv. (ukse v. akna) piit косяк (двери или окна); I uhzõlla on lävi i piinaᴅ uksel on lävi ja piidad; J ku lähed läpi uhsii, läpi saarnõizõõ sakaraa, läpi piinaa pihlajaizõõ rl. kui lähed läbi uste, läbi saare-

(puu)st sagara, läbi piida pihlakase; L ruoz-

gaakaa tieb risii uhsyõsyõ i uhzyõ piinaa (pulmakomme:) teeb piitsaga risti(märgi) uksele ja uksepiidale; Li jo nõisti panõma uhzõõ piinoja juba hakati panema uksepiitu; J kaneiss plahkoiss teemm akkunaa piinõᴅ neist pakkudest teeme aknapiidad. – Vt. ka akkunaa-, uhzõõ-. – Vt. ka peena, pihna.

pii/na²: -n J-Tsv., g. -naa piin мучение, му́ка.

piin/ata L M -õt J-Tsv., pr. -aan J, imperf. -azin: -õzin J piinata мучить, по-; J elä piinaa tõiss, jätä rauhõlõõ ära piina teist, jäta rahule; J daaže tšärpeiss ep piä piinõt kärbestki ei tohi piinata; L tätä piinatass elävältää teda piinatakse elavalt. – Vt. ka piivata.

piini vt. peeni.

pii-pii P pii-pii (vihmakassi häälitsuse jäljen-

dus) пи(ть)-пи(ть) (подражание голосу иволги); vihmakulli piikap pii-pii, ep saa lehoo päält nokkaa kassaa, tšüzüb vihmaa vihmakass vingub pii-pii, ei saa lehe pealt nokka kasta, palub vihma.

piipik/aᴢ P M S Ra -as M-Set. piibikaᴢ M Ra J biibikaᴢ M Li J -õᴢ ~ biibikõᴢ J, g. -kaa P J biibikkaa M 1. (karu)ohakas чертополох; J piibikaz on mokoma kõrkaa roho, paksu putki ohakas on niisugune kõrge (umb)rohi, jäme vars; M biibikkaad om põlloᴢ ohakad on põllul; Ra piibikaz on pisselikko, võtat siis pisseeʙ ohakas on torkiv, (kui kätte) võtad, siis torgib; 2. kõrvik (umbrohi) пикульник; J biibikas, tämä on kukka, eestää on valkaa, sis kõltain, pisäp tšässii, kui tšitkõmaa nõizõᴅ kõrvik, see on lill, algul on valge, siis kollane, torgib käsi, kui kitkuma hakkad; J biibikõz on roho mokoma kõrvik on niisugune (umb)rohi; 3. valge iminõges [?] белая яснотка [?]; Ra piipikaz on matalikkõinõ iminõges [?] on madal(uke); 4. J maikelluke, piibeleht ландыш.

piipik/ka K P Ra, g. -aa P 1. K Ra (valge) iminõges (белая) яснотка; 2. P (vana karu)ohakas (старый) чертополох.

piipikkai/n K Kõ piibikkaine Lu-Must., g. -zõõ 1. dem. (karu)ohakas, ohakake чертополох; Lu pikkaraine, piibikkaine, kõikõ rahvaa rakõtab? – nigla (Must. 159) mõist. väike ohakake, (aga) paneb kogu rahva riidesse? – Nõel; 2. K Kõ (valge) iminõges (белая) яснотка.

piip-pata Li tilapott (seina v. posti külge kinnitatud rippuv kätepesunõu) (висящий) рукомойник; piip-paall õli kärsä tilapotil oli tila.

piip/po Ra, g. -oo Ra (viie kivi kogu kivimängus кучка из пяти камней в игре в камушки).

piip/pu K-Ahl. L P M Kõ Lu Li J I Ko (Kett. Ke) pihpe Kr ПипъTum., g. -uu Kett. L P M Lu J -u J piip трубка; P tämä tõmpaap piippua ta tõmbab piipu; Kett. sütäm piipuu panen piibu põlema; L esimeizess pani piippuata nuorikyõ isä esimesena pani piibu põlema pruudi isa; J piippua šammõt piipu suitsetada; L onttonall õli pittšä piippu ampaiza Onttonal oli pikk piip hambus; I piipuu varsi piibu vars; I piipuu põhjõ piibu põhi; M ku vaivatti ampaita, sis pantii piipuu ik̆kõa ampaalõõ kui hambad valutasid, siis pandi piibupigi hambale; I piipuu maastõri piibumeister. – Vt. ka savi-, vaski-.

piippu-meeᴢ J-Tsv. piibu-, suitsumees табакур, курильщик.

piipuu-varsi J-Tsv. piibuvars чубук.

piir/a ~ -õ Lu, g. -aa Lu pidu, pidutsemine праздник, празднество, пир, пирование; paĺĺo vättšiε õli piiraza palju rahvast oli peol; kõns leep se päive, kummõllõ leeb piirõ kunas tuleb see päev, mil pidu tuleb?; nävä lähettii koko sviitaakaa, tšed vaa õli siin piirõs i võtõtti kaaz viinõd i zakuskõᴅ nad läksid kogu kambaga, kes aga olid sellel peol, ja võtsid kaasa viinad ja suupisted (kõnek. sakuskad). – Vt. ka piiru, piruška, pito¹.

piir/aga Kett. K P M Kõ -agõ J -õgõ Li J -ga M Kõ S Po Lu J I (Ränk) -gõ J-Tsv. -ɢ J, g. -agaa P M -gaa M S Lu J -ga J pirukas пирог; Lu saijjaa teχ́ χ́ ää i piirgoja tšühzetää umpi-ahjoᴢ saia tehakse ja pirukaid küpsetatakse kinnises ahjus; I isuttaaᴢ lav̆vaa tağgaa i kase piirga lõikatas palottaaɢ istutakse laua taha ja see pirukas lõigatakse tükkideks; J tehää piiragõ kalassõ tehakse kalast pirukas; J heenoa kapussa panna piirgaa peeneks hakitud kapsast pannakse pirukasse; J piirgoi tehtii lampaa sääriss (~ säärisse) ja päiss pirukaid tehti lamba kootidest ja peadest; I meemmä nüt süümää piirgaa luukkaroh̆hookaa i munõjikaa lähme nüüd sööma pirukat sibulapealsete ja munadega (= sibulapealse- ja munapirukat); I kase naizikko tetši lahsa, piäʙ mennäk piirgaakaa tätä vaattamaa see naine sünnitas lapse, peab minema (katsiku)pirukaga teda vaatama; I piirgaa viitii tšasovnaa pirukat viidi kabelisse; M nii õli maailmaa piiraga, kõik suh̆hõõ sulaʙ oli nii ilmatu (maitsev) pirukas, lausa sulas (sulab) suus; M valkõat piirgaᴅ saiatainast pirukad; J suvat-ko nagris piirgaa kas (sa) armastad naeripirukat?; Lu kapussa piirga kapsapirukas; J maamum piirg kartulipirukas; J tehtii kala piirgaa tehti kalapirukat; J maakõss meil muut evät tee ku maakkõ piirga mooni(de)st meil muud ei tehta kui moonipirukat; P piiragaa sizuᴢ piruka täidis. – Vt. ka haili-, mahsa-, marja-, nagris-, obakk-, rahka-, rüis-, saija-, silmu-, tšiima-, vatruška-, vimpa-, voroga-, õzra-, õuna-. – Vt. ka piirakka, piirgo, piirgu.

piiragai/nõ: -ne (K-Ahl.), g. -zõõ = piroška; piiragaiset tšääpää pääle (Ahl. 106) pirukakesed kääpa peale.

piirak/ka (K-Sj.), g. -aa = piiraga; et piilä piirakalda, et kaara leipä kannikalda (Sj. 674) rl. ei (sa) peida end piruka eest, ei (sa) pööra end ära (ei lähe kaarega mööda) leivakannikast.

piir/e J, g. -ee (juukse)lahk, -piire пробор; ühtä tšültšää piire küljelahk (juukselahk ühel küljel); kõhalla piire otselahk (juukselahk keskel). – Vt. ka piiri.

piirɢ, piirga vt. piiraga.

piirgakaasi M pirukategemise laud e. alus стол, на котором делают пироги.

piirgalehto M saia- v. piruka(küpsetus)plaat, ahjuplaat противень для булок или пирогов; tšihvat piirgalehoᴅ kuumad saiaplaadid.

piirg/o I, g. -oo = piiraga; naizikot tšühzüttivät piirgua naised küpsetasid pirukat.

piirgolai/nõ (M), g. -zõõ = piroška; tehtii piirgolaisia tehti pirukakesi.

piirg/u M, g. -uu = piiraga. – Vt. ka lanttu-.

piirgõ vt. piiraga.

piir/i Kett. Lu Li Ra J, g. -ii Lu J -ee [sic!] J-Tsv. 1. joon, kriips, jutt черта; J tee leho pääle tšüüneka piiri tõmba (tee) (paberi)lehe peale küünega joon; 2. piir предел, граница; J on raja ravvõtattu, piiri on pilvõõ allõ pantu pittšä rl. on raja rautatud, piir on pilve alla pandud pikk; Lu vesi piiri, vesi etepäz eb mene veepiir, vesi kaugemale ei lähe; 3. (juukse)lahk, -piire пробор; Li pääz om piiri peas on juukselahk; Ra piiri on ühel silmäl, kuraa silmää pääl vai õikaa silmää pääl juukselahk on küljel (ühe silma kohal), vasaku silma kohal (peal) või parema silma kohal (peal); J pää piiri juukselahk; 4. liitekoht место соединения; J piiri näüb üvässi (Must. 179) liitekoht paistab hästi (kätte); J piiri tunnub (Must. 189) liitekoht on tunda, on silmaga näha. – Vt. ka piire.

piir/ko K-Set. P M-Set. (Kett.), g. -goo: -guo P pind (terav puukild) заноза; P tõmpazin piirguo vällεä tõmbasin pinnu välja; P sil meni nenääsie piirko (sellele, kes kergesti vihastab, öeldakse:) sul läks pind ninna.

piir/ta Kett. K-Ahl. P M I (Kõ) -t Ra pirta Lu Li J (M-Len.) pirt J-Tsv., g. -aa P M pirraa Lu Li J (kanga)suga, piird бёрдо; M niitid niisiläissä võttaas piirtaasõõ lõim võetakse niitest piirda; I kasseeɢ naabertii pannaᴢ piirta. ühsi on päällä, tõinõ alla, kase piirta tšehsi paikkaza sellesse soalaadi pannakse piird. Üks (soalaepool) on peal, teine all, (see) piird on keskpaigas; Kõ ühtee piirtaasõ võtõttii kahᴢ niittiä, a tõisõsõ ühᴢ niitti ühte piirda võeti kaks niiti, aga teise üks niit; Li sis see niittiletti tõmmõttii läpi pirraa, läpi niisiije siis see lõimelett tõmmati läbi soa, läbi niite; Lu kaŋgas pantii pirtaa kangas pandi piirda; J sakkaa pirrakaa kuota heenoa kaŋgõss tiheda soaga kootakse peent kangast; M se kuttoaᴢ ahtaas piiraᴢ see kootakse tiheda soaga; J pirraa pii soa pii. – Vt. ka peertä².

piirtamõᴅ V pl. t. = piirta.

piir/tää M-Len. (Lu Li J-Tsv.), pr. -än, imperf. -in (piir)joont ümber tõmmata v. lõigata v. kriipida, (ümbertringi joonega) piirata очер/чи-

вать, -тить, окруж/ать, -ить (чертой); Li kurasõõkaa piirettii aukko koivuusõõ, vähäzee tohta nõsõttii noaga lõigati (piirati) auk kasesse, tohtu kergitati pisut (üles); M kurassee kaa piirtää ümpär paisetta (Len. 260) tõmmata noaga joon (nahale) ümber paise.

piir/u K L P M (Kõ), g. -uu 1. pidu; peokraam праздник, пир; праздничные кушанья; L räštoganna piettii piirua jõulu ajal peeti pidu; P naizõd menivät piiruusyõ naised läksid peole; K sinne menivät kokoo piiruukaa (nad) läksid sinna kogu peokraamiga; 2. peoraha (peo korraldamiseks kogutav raha) складчина (деньги для проведения праздника); Kõ korjattii piirua, piiruᴅ õlivaᴅ, siz õsõttii viinaa korjati peoraha, (kui) raha oli (koos), siis osteti viina. – Vt. ka piira, piruška, pito¹.

piirullaa Lu J-Must. pilukil, vidukil, kissis зажмурившись, прищурившись; Lu katsop silmät piirullaa vaatab, silmad pilukil.

piirusilmä Lu subst., adj. pilusilm, pilusilmne узкоглазый tämä on piirusilmä ta on pilusilm; piirusilmä inemin pilusilmne inimene.

piiruška Li: katii piiruška võhumõõk; võhumõõga kupar. – Vt. ka katii-.

piirõ vt. piira.

piirõgõ vt. piiraga.

piis-piis-piis Lu kiiss-kiiss-kiiss (häälitsus kassi kutsumiseks) кис-кис-кис (позывная кличка кошки).

piis/ari Lu -õri J-Tsv., g. -arii: -õrii J (valla)kirjutaja; sekretär писарь; секретарь; Lu staršina i piisari õltii volostii vanõpikoᴅ vallavanem ja kirjutaja olid valla peamehed; J kül see on selv meeᴢ, ku om pääznü piisõrissi küll see on tark mees, kui on saanud (valla)kirjutajaks; J la piisõri tširjutõp koopija kazett [sic!] protokolass las sekretär kirjutab koopia sellest protokollist.

piisau/ssa: -ss J-Tsv., pr. -ʙ J, imperf. -zi: -ᴢ J = piizata.

pii/skaa (J-Tsv.), pr. -zgan: -zgõn J, imperf. -zgin J piiksuda пищать; mitä siä piizgõd niku iiri mis sa piiksud nagu hiir; mõnikõs kala piizgõʙ mõni kala piiksub. – Vt. ka piikahtaassa, piikkaa, piikkua, piiskua, piizgata, piukata, piukkaa, piukkia, piukkua.

pii/skua J-Tsv., pr. -zgun J, imperf. -skuzin J = piiskaa.

piiskuna vt. piškuna.

piiskun/i J-Tsv. piskuni J-Must., g. -ii J = piškuna; 1. J-Tsv. üht kala kutsuta piiskunissi semperäss, jot tämä piizgõʙ üht kala (= rünti) nimetatakse (kutsutakse) piiksujaks, sest (et) ta piiksub; 2. J-Must.

pii/zata: -zõt J-Tsv., pr. -saaʙ J, imperf. -sazi: -sõᴢ J piisata, jätkuda хват/ать, -ить, быть достаточным; kül, piisaaʙ küll(alt), piisab. – Vt. ka piisaussa.

piizg/ata: -õt J-Tsv., pr. piisk/aan J, imperf. -azin: -õzin J = piiskaa.

piita/ᴢ P -s J-Must., g. -hsõõ: -χsyõ P põõn, põikliist v. -puu планка, поперечина; P kaanõll on piitaᴢ (paja-, ukse- jms.) kaanel on põõn; P uhzyõ piitaᴢ ukse põõn.

piit/sata Lu, pr. -tsaan, imperf. -tsazin eemaldada, eraldada (umbrohuseemet teraviljast), puhastada (teravilja umbrohuseemneist), murd. piitsata ‘(välja) kiskuda’ очи/щать, -стить (зерно от семян сорняков); sitä kostraa muitõs poiz et saanuᴅ, ku müllüs piti rüis puhassa i piitsata seda lustet ei saanud muidu välja, kui veskis tuli rukis puhastada ja (luste) eemaldada.

piitšivi Ränk M J pii-tšivi Lu Li tulekivi кремень, искорник; ■ M tämä on ahnaz niku piitšivi ta on usin (tööle) nagu tulekivi.

piit/ta Lu -t J-Tsv., g. -aa Lu J 1. tala, ristpuu балка, переводина; Lu pantii piitaᴅ, piittojee päälee pantii täkki (laeva ehitamisest:) pandi talad, talade peale pandi tekk; 2. J ratta pöid косяк в колесе.

piiv/ata (Li), pr. -aan, imperf. -azin = piinata; tätä ku kõvassi piivattii küll teda piinati kõvasti.

piivis/sää [?] (Kr), pr. -än [?]: pihwissen Kr, imperf. -in [?] suruda давить, жать.

pijafk/a Lu (P) -õ J-Tsv., g. -aa J (apteegi)- kaan пиявка; Lu apteekissa õsõtaa pijafkoi apteegist ostetakse kaane.

pika/ri K-Ahl. Po Lu Ra J-Tsv. (R-Lön. M Li I) -r Ja-Len., g. -rii Lu Ra J I viinaklaas, -pits peeker рюмка, чарка; Po antaas pikari viinaa antakse pits viina; Li ennee pikarissa juutii vanasti joodi (viina) peekrist; Ra kunis kazvomm kaazikõssi, pikarii pitäjessi rl. kuni kasvame kaasitajaks, peekri hoidjaks.

pikariittaa J peekrite viisi по чаркам; juuvvaa pikariittaa juuakse peekrite viisi.

piki Kett. K P M J, g. pigii P J piğgii M pigi чёрная смола, вар; J mees sulatap pikkiä kattilall tee ääreᴢ mees sulatab katlaga pigi tee ääres; M nii tarttuub ain tõisõõ inehmisee niku piki hakkab aga nii teise inimese külge kinni nagu pigi; J rihes pigii haisu toas on pigi hais.

pikilookka: pikiluokka P kada, ragulka рогатка, рогулька; kas on pikiluokka, kasyõ pantii tšivikkõinõ i pikiluokass hammuttii see on kada, siia pandi kivike ja kadast lasti.

piki-nahka: piki-nahk J-Tsv. pigilapp (nahatükk pigiga kingsepal õmblusniidi pigitamiseks кусок кожи с сапожным варом для приготовления дратвы).

pikis/ellä: -ell ~ piḱisell J-Tsv., pr. -selen: -seen ~ piḱisseen J, imperf. -selin ~ piḱisselin J frekv. ← pikissää; va tširoob ja pikisseep kulakkaa kirub vaid ja pigistab rusikat; poigõᴅ, tüttöi pikisseemä poisid, tüdrukuid pigistama!

pikis/sää (Li J) -sä ~ piḱissä J-Tsv., pr. -än: -en ~ piḱisen J, imperf. -in ~ piḱisin J pigistada, suruda, muljuda мять, давить, сжимать, сжать, пожимать, разг. тискать; Li pikissi kõvassi pigistas kõvasti; J piḱis silmet tšiin pigista silmad kinni; J pikisen tšätt surun kätt; J piḱissi uhzõka tšäee jättis käe ukse vahele (muljus uksega käe). – Vt. ka piikissää.

piki/sä: -ss J-Tsv., pr. -zen J, imperf. -zin J vigiseda, viriseda визжать, хныкать; lahs pikizep tšättšüᴢ laps vigiseb kätkis. – Vt. ka pilisä.

pikivaara Lu pigi вар; pikivaaraakaa võijõta dratvaa pigiga pigitatakse (määritakse) pigi-traati.

pikka: Ме́чи пикка K-reg.2 küngas холм.

pikkanõ I -ne I-Ränk, g. -zõõ I = pikkõnõ; ■ pikkane uhsi (Ränk 55) (korstnata majades ja rehetubades kasutatud pool- e. altuks, mis sulges vaid ukseava alumise osa).

pikkarai/nõ Kett. K L M Lu J I -ne Lu-Must. -nee K-Ahl. -n K R P M Kõ S V Lu Li Ra J I pikkõrain Lu J-Tsv. pikkrain J, g. -zõõ Kett. K M Kõ S Lu J -zyõ L P pikkõraiz/õõ Lu J -õ J-Tsv. väike маленький; Lu lännikko on pikkarainõ, a astia on suur lännik on väike, aga astja on suur; Li jäi vähäkkõizõõ taitšinaa, tein pikkaraizõõ kaaliaizõõ jäi natuke tainast (järele), tegin väikese pätsikese; J ed õõ pikkõrain, jot ain riput helmoiᴢ (sa) ei ole (enam) väike, et aina ripud hõlma(de)s (kinni); J jo pikkõrai-sõnn piim pluugaa rudžgõss tšiin juba väikesest peast (väikesena) hoidsin adra käsipuust kinni; P õlimma müö pikkaraizõt pojokkõizõᴅ me olime väikesed poisikesed; P tuo pikkarain jalkajärtšü too väike jalapink; P siäl on pikkarain jarvikkõin seal on väike järveke; I pikkarain sõrmi väike sõrm; Lu on ühs pikkarain kaaska on üks väike muinasjutt; Li see on mussa i see on mussa, a pikkarain ero on see on must ja see on must, aga väike erinevus on (olemas); J pikkõrain ääni nõrk (väike) hääl; J maa on kahunnu ku on pikkarainõ tšülmä maa on kahutanud, kui on kerge (väike) külm; M näd jo tullaᴢ pikkaraizõt kahuᴅ näe juba tulevad väikesed kahud (= hakkab juba kergelt kahutama); ■ J pikkarain tšeeli kurgunibu. – Vt. ka peeni, pikku², pikkura·iškuin, pikkuruiškuin, pikkuruiškun, pikkõnõ, pikkõra·iškuin, pi·kuru·iškuin, pikõnõ¹, pisukkõnõ, piški.

pik/ko Lu Li, g. -oo Lu = piku; Lu varsa on pikko varss on suksu.

pikkrain vt. pikkarainõ.

pikkraiškuin vt. pikkõra·iškuin.

pik/ku¹ Ku, g. -uu mära кобыла.

pik/ku² J, g. -uu = pikkarainõ; lahsi ep saa rauhaa, pikku ńapukaᴅ nõissaa tšihkumaa laps ei saa rahu, väikesed vistrikud hakkavad sügelema.

pikkulai/n Ku, g. -zõõ mära- кобылий; pikkulain varsa märavarss.

pikkura·iškuin M = pikkarainõ; pikkura·iškuin koto väike maja.

pikku/ruiškuin M = pikkarainõ; pikkuruiškuin tšasovna väike kabel.

pikku/ruiškun M -ruiškunõ Kõ = pikkarainõ; Kõ õlin pikkuruiškunõ olin (veel) väike; M pikkuruiškuzõd laitjooᴅ väikesed reed.

pikkõ/nõ I piknõ I-Len., g. -zõõ I, pl. -õᴢ I = pikkarainõ; I no kõõz miä õl̆lii pikkõnõ, siiz õlimmar rõhgaa kööhäᴅ no kui ma olin väike, siis olime väga vaesed; poika on pikkõnõ poiss on väike; kõõz lühsimmäk kan̆neita lehmiä, pikkõõz lahsõt tšüsüzivät piimää kui lüpsime neid lehmi, (siis) väikesed lapsed küsisid piima; pikkõnõ koira väike koer; I kase pikkõnõ sõrmi see (on) väike sõrm.

pikkõrain vt. pikkarainõ.

pikkõra·iškui/n J pikkraiškuin J-Tsv. = pikkarainõ; kase õli pikkõra·iškuin, laihukkõin no maailmaa teräv i hodukõs starikkõ see oli väike kuivetu, aga ilmatu terane ja vilgas taat; en süünü mittäit ku va pikkraiškuizõ pala leipää (ma) ei söönud midagi (muud) kui ainult väikese pala leiba.

piknõ vt. pikkõnõ.

pikot [?]: Пи́котъ K-reg.2 Ii-reg.1 Пи́коть Pal.2 vähe мало.

pikš/a M, g. -aa piksa, kilttursk пикша.

piku Lu Ra J-Must., g. piguu varss, suksu (meelitussõna varsa kutsumiseks) жеребёнок (ласкательная кличка жеребёнка); Ra piku on peen õpõnõ, õpõzõõ vars suksu on väike hobune, hobusevarss; Lu peenii õpõzii kutsuttii: piku, piku varssu (väikseid hobuseid) kutsuti: suksu, suksu!; Ra peen piku väike varss. – Vt. ka pekana, peku, pikko.

piku-piimä Ra = pikuu-piimä.

pi·kuru·iškui/n M, g. -zõõ = pikkõrain; pihlappuu alla täm seisõ. pi·kuru·iškuin tšasovna pihlapuu all ta seisis. Väike kabel.

pikuu-piimä Ra fig. (kaerajahust valmistatud hapu jook кислый напиток из овсяной муки); pantii kagrajavo likkoomaa. päivää likkooᴢ, siiz läpi siglaa lastii, i se jäi valkaa vesi. sitä kutsuttii pikuu-piimä pandi kaerajahu ligunema. Päeva ligunes, siis lasti läbi sõela, ja jäi see valge vesi. Seda kutsuti p-p.

pikõ/nõ¹ (Kõ-Set. Ja-Al.), g. -zõõ = pikkarainõ; Kõ elkaa paŋkaa pahassi, võttagaa vähä üvässi, med́d́ee pikõssa pitoa (Set. 750) rl. ärge pange pahaks, võtke väheke heaks meie väikest pidu.

pikõnõ² vt. ättš-.

pikõssu/a (P), pr. -un P, imperf. -zin vihastada, vihaseks saada сердиться, рас-; ättšpikõnõ pikõssuup tšiiriessi äkiline (inimene) vihastab ruttu.

pil/a M Kõ Lu (P) -la M-Set. Lu Li -l J-Tsv., g. -aa: -laa J vallatus, koerus; pahandus шалость, проделка, проказа; вред, неприятность; Lu jaani-ohtogonn poigat tetševät pillaa jaaniõhtul poisid teevad vallatust; Lu pilluri poika teeb aina pillaa vallatu poiss teeb aina koerust; P ühs katti tetši pilloi, sei ülettä da piimää med́d́e tõizõz riheᴢ üks kass tegi pahandust, sõi koort ja piima meie teises toas; M lehmäd õllaz nurmõza, tehäs pil̆loi, aja vällää lehmad on põllul, teevad pahandust, aja (nad) ära; Li miä süütin õzraa lampaill, tein pillaa ma söötsin odra lammastele (= lasksin lambad odrapõllule), tegin pahandust; Lu tämä mitä nii pillaa teeʙ, tätä ep sõitõtaa tema teeb mis tahes pahandust, temaga ei riielda; Li pilla tüü koerustükk, pahategu.

pilahh/a Ränk, g. -aa = pilahka.

pilahk/a Ränk M, g. -aa peerulõmm (puupakk, millest kistakse peerge) щепанец; pilahka puussa tšiskoas pär̆reitä lõmmupuust (= lõmmust) kistakse peerge.

pilahussa vt. pilaussa.

pila/ta K L M Kõ (Lu Li Ra) -t J-Tsv. -taɢ I, pr. -an K pil̆laan M pillaan Lu -n Ra J, imperf. -zin M J 1. rikkuda, raisata, kahjustada, hukutada портить, ис-, вредить, по-, губить, по-; J vet tüü kõig minu tüü pilazitt te ju rikkusite kogu minu töö; Li poikanõ pilazi tunniᴅ poiss rikkus kella (ära); M emä ize pil̆laab lassa, eb anna mit̆täit tehä ema ise rikub last, ei lase midagi teha; Lu parõpi rookaa jääkoo, kui vattsaa pilata parem jäägu rooga (järele), kui vatsa rikkuda; M vara vakkaa ep pil̆laa vs. vara vakka ei riku; M neillä seemenillä eb mahza pilata maata nende seemnetega (= nende seemnete alla) ei maksa maad raisata; M ku ed vala, siä võiᴅ pilata taimõõᴅ kui (sa) ei kasta, võivad taimed hukkuda (võid taimed hukutada); 2. ära nõiduda v. sõnuda колдовать, за-; L tšetä õli nõita pilannu, sitä vietii iĺĺošaa pεätnitsallyõ keda oli nõid ära sõnunud, see viidi Illoša(sse) püha Paraskeva ikooni juurde; J se vanamoor, mikä karjaa pilas, tšävi ai progonall itkõmaᴢ see vanamoor, kes karja ära nõidus, käis aina karjatanumal nutmas. – Vt. ka pilauttaa.

pil/aussa (J) -auss J-Tsv. -ahussa (Ra J) -laussa Lu Li -laussaɢ I, pr. -auʙ J -lauʙ Lu Li, imperf. -auzi: -auᴢ J -lauzi ~ -lauᴢ Lu Li -laujõ I = pilauta; J kõik pilauʙ, mitä va inimin ep hari kõik rikneb, mida vaid inimene ei hari; Lu liha algap pillaussa, lima on ümpäri liha hakkab riknema, lima on ümber; Lu suppi pillauᴢ, happani supp riknes, läks hapuks; Li maa muna jäättü i pillauᴢ kartul külmus ja riknes; Ra mennä vootta kõig borkkanat pilahustii möödunud aastal läksid kõik porgandid raisku; J keitän kõrrõᴢ kiisseliä, kunniz eväd õõ pilahunut kane marjaᴅ keedan kohe kisselli, kuni need marjad on värsked (ei ole riknenud); Lu silmä pillauʙ, silmää kazvoʙ kaõ silm läheb hukka, silma kasvab kae; Lu tšülmässä on veri pillaunu külmast on veri halvaks läinud; Li graadusnikka pil-lauzi, eb näütä üvässi kraadiklaas läks rikki, ei näita hästi.

pilauᴢ vt. veri-.

pilau/ta P (Kett.) pil̆lauta M, pr. -ʙ: pil̆lauʙ M, imperf. -zi: pil̆lauzi ~ pil̆lauᴢ M rikneda, raisku v. halvaks v. hukka v. rikki minna портиться, ис-, повредиться, тухнуть, про-; M on sooja, kala pil̆lauʙ on soe, kala rikneb; M siğgaa jalgat palvatattii, siz ripusattii rih̆́h́ee päälee, siz ep pil̆launnu seajalad soolati ja kuivatati, siis riputati lakka, siis ei läinud halvaks; M lehmält utara pil̆lauʙ lehmal läheb udar (põletikkudest) hukka; M taitaa lukku pil̆lauᴢ, uhz izze av̆võuʙ lukk läks vist rikki, uks avaneb ise(enesest). – Vt. ka pilaussa, pilautua.

pilaut/taa: -ta J-Tsv., pr. -an J, imperf. -in J rikkuda портить, ис-; siäkse pilautit sein-tunniᴅ kas sina rikkusid seinakella (ära)? – Vt. ka pilata.

pilautu/a: pil̆lautua M, pr. -ʙ, imperf. -zi = pilauta; nüt piäb nävät kõik palvauttaa, a too võivaᴅ pil̆lautua nüüd peab need (kalad) kõik ära kuivatama, muidu võivad halvaks minna.

pilik-soorsa M (mingi pardiliik порода уток).

pili/sä (Li), pr. -zen Li, imperf. -zin piriseda хныкать, плакать; laχs pilizeʙ, se ku idgõʙ laps piriseb, see (on), kui nutab. – Vt. ka pikisä.

piĺj/u I, g. -uu häbe, диал. пилька (женский половой орган).

pilkaht/aassa Lu, pr. -aaʙ Lu, imperf. -aazi: -ii Lu vilgatada мелькнуть; päivä katsop takkaa, se tääp kehnoa ilmaa, välilt eb näe, a välilt pilkahtaaʙ päike vaatab tagasi, see ennustab halba ilma, vahepeal ei näe (päikest), aga vahepeal vilgatab (pilvede vahelt).

pilk/ata Lu Li (K-Ahl.) -õtõ Lu -õt J-Tsv., pr. -kaan Lu Li J -kan J, imperf. -kazin Lu -kõzin Lu J pilgata, halvustada, häbistada осме/ивать, -ять, опорочи/вать, -ть; Lu koira inemin tahop tõissa ain narria i pilkõta häbematu inimene tahab teist aina narrida ja pilgata; Lu vohma on kazell maalla pilkattava loll on selles maailmas pilkealune (pilgatav); J pilkkamiss ühstši inimin ep suva pilkamist ei armasta ükski inimene; J ämme pilkkaab õmaz mińńa ämm halvustab oma miniat; J pilkkõz rahvaa aikõna häbistas rahva ees.

pilk/ka: -k J-Tsv., g. -aa pilk взгляд, взор; ohto üht pilkka, jot kõig nähä (on) küllalt ühest pilgust, et kõik(e) näha.

pilkkaj/a: -õ J-Tsv., g. -aa pilkaja, teotaja насмешник, хулитель; uzgoo pilkkajõ usuteotaja.

pilkkamizi J-Tsv. adv. pilkamisi, halvustavalt насмешливо, пренебрежительно; tšülä rahvõs suvap pajatta tõisiiss pilkkamizi külarahvas armastab rääkida teistest pilkamisi.

pilkkatöö: pilkkatüü (J-Tsv.) narritegu, naljatemp дурачество, проделка, шутка; õli sill meeĺt pääᴢ, menne mokoma pilkkatüüt tetšemä oli sul mõistust peas, (et) minna niisugust narritegu tegema.

pilk/ko¹ Lu, g. -oo adj., subst. lauk(pea), lauguga (hobuse v. lehma kohta, kel valge vööt laubal ja ninal) с лысиной (о лошади или корове с белой полосой на лбу и на носу), разг. лыско (о лошади), лысанка (о лошади, корове); Lu ku õpõzõl kõikk on mussa vai ruskaa, a nenäpäällin ja loba on valkaa, jutõllaa: pilkko pää õpõn kui hobusel kõik on must või ruske, aga ninapealne ja laup on valge, (siis) öeldakse: lauk(pea) hobune; Lu õpõzõl on pilkko nenä hobusel on lauguga nina; Lu pilkko lehmä lauguga lehm. – Vt. ka pilkkonenä, pilkkopää, pilkku¹.

pilk/ko² M Li, g. -oo pilkane (pimeduse kohta) непроглядный, очень тёмный; Li sütšüzü üü on pilkko pimmiä sügisöö on pilkane pime; M pilkko pimmiä, hot́ silmää puhkaa, mittäiᴅ ed näe pilkane pime(dus), torka või silm peast (välja), midagi (sa) ei näe. – Vt. ka pilkkoinõ, pilkkõin.

pilkko³ vt. pimo-.

pilk/koa Ra (P), pr. -on Ra, imperf. -kozin Ra = pilkottaa; P kuorittii maamunaᴅ, pilkottii lohgossi kooriti kartulid, lõiguti tükkideks; Ra kunis kazvomm kaazikõssi, saijapiirgaa pilkkojõssi rl. kuni kasvame kaasitajaks, saiatainast (küpsetatud) piruka tükeldajaks.

pilkkoi/nõ Lu, g. -zõõ = pilkko²; ai-voi ku on pilkkoinõ pimmiä oi-oi, küll on pilkane pime(dus)!

pilkkoizõõpimeä: pilkkoisepimeä J-Must. = pilkko-pimiä.

pilkkonenä Lu adj. lauknina(ga) (hobuse v. lehma kohta) с лысиной на носу (о лошади или корове); pilkkonenä õpõn lauknina hobune. – Vt. ka pilkko¹.

pilkko-pim/iä: -miä J-Tsv. pilkane pime-

(dus) непроглядная темнота, темным-темно; sütšüzüü üül kujall om pilkko-pimmiä sügisööl on väljas pilkane pime. – Vt. ka pilkkoizõõ- pimeä.

pilkkopää Lu adj. laukpea, laukpäine (hobuse v. lehma kohta) с лысиной на льбу (о лошади или корове); pilkkopää õpõnõ laukpea hobune; pilkkopää lehmä laukpea lehm. – Vt. ka pilkko¹.

pilk/ku¹ J-Must., g. -uu = pilkko¹. – Vt. ka tšämmäl-.

pilkku² vt. piimä-, pime-.

pilk/kua J, pr. -un, imperf. -kuzin kuhjata складывать (в кучу); pilkup piirgoi kuhjab pirukaid (lauale).

pilkkõi/n J-Tsv., g. -zõõ = pilkko²; pilkkõim pimmiä pilkane pime.

pilkot/taa Ra (Li) -ta J-Tsv., pr. -an Li -õn J, imperf. -in J tükeldada, peenestada, tükkideks v. peeneks lõikuda v. hakkida раз/реза́ть, -ре́зать, раздроб/лять, -ить, крошить, рас-; Ra kanamuna on pilkottu paloissi kanamuna on hakitud peeneks (tükkideks); Li mitä nii pilkotaᴅ suukkuria miks sa suhkru nii (ära) peenestad?; Li pilkotti heenossi rohoo hakkis rohu peeneks. – Vt. ka pilkkoa.

pilkut/taa (R-Reg.), pr. -an R, imperf. -in vilksata, vilksamisi vaadata, pilke heita глянуть, взгля/дывать, -нуть; vaata vaata velvüeni, neite pilkuta pilussa, vaata vatše renkasta (Reg. 15) rl. vaata, vaata, mu velleke (= peiuke), neidu vilksa pilust, vaata vasksest rõngast.

pill, pilla vt. pila.

pil̆la-, pilla- vt. ka pila-.

pill/ata L J -õt J-Tsv., pr. -aan J, imperf. -azin: -õzin J maha loksutada, maha ajada, maha pillata; (pange vms.) ümber ajada проли/вать, -ть, рас/плёскивать, -плескать, урон/ять, -ить; опроки/дывать, -нуть; J elä pillaa luzikõss rokkaa ära loksuta lusikast kapsasuppi maha; J ei piä pillata vettä maalõõ ei tohi loksutada vett maha; J vee piim-pata kahõll tšäell, elä pilla hoia (vii) piimapotti kahe käega, ära pilla maha; L net paŋgõt pillaavaᴅ ajavad need panged ümber.

pilla/õlla (K-Al.) -ella (K-Ahl.), pr. -õlõn: -elen K-Ahl., imperf. -õlin pillata, raisata растра/-чивать, -тить; eväd hukkaalõ üvüttä, pillaõlõ piiragoita (Al. 53) rl. ei (nad) raiska varandust, (ei nad) pilla pirukaid; K elkaa ukatka üvüttä, pillaelka piiragoita (Ahl. 723) rl. ärge raisake varandust, (ärge) pillake pirukaid.

pill/i¹ K L P M Lu Li Ra J I Ko (Kett.) Пилли Tum., g. -ii P Ra J Ko pill (muusikariist); vilepill (pajupill jne.), savipill (piilupardikujuline savist vilepill) музыкальный инструмент; свирель, дудка, свистулька; Lu pilliᴅ: garmońi, skripka, balalaika, kantõlõ, mandalina, gitaari, nüᴅ lähetti jo bajaniᴅ, truba pillid: lõõtspill, viiul, balalaika, kannel, mandoliin, kitarr, nüüd tulid juba bajaanid, pasun; Li kannõl õli enne pilli kannel oli endisaegne pill; J nõissa pilliä puhuma hakatakse pilli puhuma; J parõp on pillii kuunõlla ko nagriss vargassaa kk. parem on pilli(mängu) kuulata kui naerist varastada; M pajupuussa tehäs pilli pajupuust tehakse vilepilli; M tehtii i roogoss pilliä tehti ka roost vilepille; I pat̆too tehäss, laadgaᴅ, pilliᴅ (savist) tehakse potte, kausse, savipille; ■ M tämä võõrass pilliä müü tantsiʙ, izzee p tää mittää ta tantsib võõra pilli järele, ise ei tea midagi. – Vt. ka kukku-, paju-, püü-, rakko-, rooko-, savvi-, suu-, toro-.

pilli² M Li: Li kõik riisaᴅ on vizgattu pilli palli kõik asjad on visatud pilla-palla.

pillii-pallii ~ pilli-palli M pilla-palla, segamini в беспорядке; kartotškaᴅ pantii kõikk pillii-pallii fotod pandi kõik pilla-palla; kõik veššaᴅ ovat pilli-palli kõik asjad on pilla-palla; kase töö meni pillii-pallii see töö läks pilla-palla.

pillikukko Li piilupart (piilupardikujuline savist vilepill) глиняная свистулька в виде уточки; pillikukko se on tehtü savõss, lahsia vartõ piilupart, see on tehtud savist, laste jaoks.

pillikukkõ M = pillikukko.

pillimeeᴢ Li Ra J pillimees музыкант; Li pillimees pillitäp skripkaakaa pillimees mängib viiulit; J sinuss tuõp pillimeeᴢ sinust tuleb pillimees. – Vt. ka pillittäjä.

pillinikka vt. rakko-.

pilli/rooko ~ -ruoko P pilliroog тростник.

pillitt/äjä P Lu J -ejä J, g. -äjää (pilli)mängija, pillimees музыкант; Lu minuu velli õli kannõlõõ pillittäjä minu vend oli kandlemängija; P pillittäjä kerääjä kerjuspillimees.

pillit/tää K M S Po Lu Li J (Kett. Ja-Len. V Ra) -tεä L P -tääɢ vdjI, pr. -än P M Lu J, imperf. -in M Lu pilli mängida; vilepilli puhuda играть на музыкальном инструменте; дудеть; M pillitäb noorizolõõ garmonia mängib noortele lõõtspilli; Lu velli tunsi pillittää kannõlta vend oskas kannelt mängida; J alkõ pillittää rakkopilliä hakkas mängima torupilli; L pajupilliε pillittεäss pajupilli puhutakse.

pillomuskatti P pahandusetegija kass кот-проказник.

pillur/i M Lu J-Tsv., g. -ii adj., subst. vallatu; võrukael, sänikael; (looma kohta:) pahur, tõrges шаловливый; шалун, плут; непокорный, упрямый (о животном); Lu pilluri poika teeb aina pillaa vallatu poiss teeb aina koerust; J elä va kuuntõõ sõna ni kazvod izäs kalttõim pilluri katsu sa ainult mitte sõna kuulata, siis kasvad oma isa taoliseks sänikaelaks; M pilluri lehmä pahur lehm.

pilo/lla: -l Lu adv. riknenud, halvaks läinud испортившийся, протухший; suppi on pilol supp on halvaks läinud.

pilollõ Lu adv. riknenuks, halvaks (наречие в форме алл-а, связанное с глаголом pilauta); miä sein kõik supii, jott eb menneis pilollõ ma sõin kogu supi ära, et ei läheks halvaks.

pilp/a J-Must., g. -aa (orig.: villaväive). – Vt. ka villa-.

pilp/ata: -õt J-Tsv., pr. -paan J, imperf. -pazin: -põzin tõrelda, noomida бранить, по-, упре-

к/ать, -нуть, проб/ирать, -рать; elä pilppaa ilm süüt ära tõrele ilma põhjuseta.

pil/po Ra J-Tsv., g. -voo [?] = pilpu; Ra pilpo on pääzä kõõm on peas.

pilp/pa Ra J (Lu) -p Ra J-Tsv., g. -aa J = pilpu; J kats mitä hitossi om pilppa pääᴢ vaata, kui (mis) hirmsasti on kõõma peas.

pilp/pu Li, g. -uu = pilpu; mill om pääs paĺĺo pilppua mul on peas palju kõõma.

pil/pu Lu, g. -vuu [?] kõõm перхоть; pilpua on pääᴢ, piäp pää sukkaa i pessä, siz ep lee pilpua kõõma on peas, tuleb pead kammida ja pesta, siis ei tule kõõma. – Vt. ka palpu, perhatti, pilpo, pilppa.

pil/u M Li Ra J (R-Reg. Lu-Salm.2), g. -uu: pil̆luu M 1. pilu, pragu щель, скважина; R vaata vaata velvüeni, neite pilkuta pilussa, vaata vatše renkasta (Reg. 15) rl. vaata, vaata, mu velleke (= peiuke), neidu vilksa pilust, vaata vasksest rõngast; 2. tikand вышивка; Ra siz oŋ ku on läpi rissi, risikko, se on pilu siis, kui on läbi risti (= kahepoolne) ristpiste(muster), see on tikand; J kahõt pilut kaglussõss rl. kahed tikandid kaelusest. – Vt. ka rint-.

piĺuĺ/i J-Tsv., g. -ii J pill (ravimkuulike) пилюля; kane piĺuĺid avitõta vatsass need pillid aitavad kõhu(haiguse) puhul.

pilut/taa M Lu (Ra J Ku) -ta J-Tsv., pr. -an M J -õn J, imperf. -in M J 1. välja õmmelda, tikkida, kirjata выши/вать, -ть; M tšiutoo pihad õltii pilutõttu kauniilla, i sinisiillä, i rohois̆siilla, kukad õltii tehtü särgi õla(peal-

se)d olid välja õmmeldud punas(t)ega ja sinis-

(t)ega ja rohelis(t)ega (= punaste, siniste ja roheliste lõngadega), lilled olid tehtud (= tikitud); Lu vaarnikõt pilutõttii kõikk ikoonirätid kõik tikiti; Lu kumakkarihma on mineekaa pilutõtaa punane puuvill-lõng on (see), millega tikitakse; J jõka tüttö piäp tunta pilutta iga tüdruk peab oskama tikkida; 2. nikerdada, (nikerdustega) kirjata вырез/ывать, -а́ть, вы́резать; J või-liitti om pilutõttu võikarp on (nikerdustega) kirjatud.

pilutu/ᴢ J-Tsv., g. -hsõõ: -sõõ J väljaõmblus, tikand вышивка; näüttissää ko sillõõ kane pilutusõᴅ kas sulle meeldivad need tikandid?

pilut/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn J, imperf. -tõlin frekv. ← piluttaa; 1.; 2.; karjušši piluttõõb roozgaa vartt karjus nikerdab piitsavart.

pilvee Lu adv. pilve (наречие в форме илл-а от pilvi); päivä meep pilvee päike läheb pilve taha (pilve). – Vt. ka pilvelee.

pilveelontti: pilvelontti J-Must. pilvelahmakas, -rünk тучевая громада, кучевое облако.

pilvei/n J-Tsv., g. -zee J = pilvõkaᴢ.

pilvekkõi/n J-Tsv., g. -zõõ J pilveke облачко, тучка.

pilvekõᴢ vt. pilvõkaᴢ.

pilvelee J adv. pilve (наречие в форме алл-а от pilvi); pilvelee menemä pilve minema. – Vt. ka pilvee.

pilves/süä J-Tsv., pr. -üʙ J, imperf. -sü pilvitada, pilvistuda, pilve minna затучи/ваться, -ться, покры/ваться, -ться облаками, хмуриться; taivõs pilvesüʙ taevas läheb pilve. – Vt. ka pilvettüssä, pilvettüä, pilvisellä, pilvissää, pilvissüä, pilvitellä, pilvittüssä, pilvittüä.

pilv/ezä ~ -eᴢ Lu -õõᴢ Li adv. pilves (наречие в форме ин-а от pilvi); Li päivä õli pilvõõᴢ, a üüssi sirkõnõʙ päev(al) oli (taevas) pilves, aga ööseks selgineb; Lu kuiva pakkain, siiz on sirka ilma, kõnsa on pilvezä i lunta saaʙ, siiz on mussa pakkain kuiv pakane, siis on selge ilm, kui (ilm) on pilves ja sajab lund, siis on must pakane.

pilvet/tüssä: -tüss J-Tsv., pr. -üʙ J, imperf. -tü J = pilvessüä.

pilvet/tüä J-Tsv. (Li), pr. -üʙ Li J, imperf. -tü = pilvessüä; Li taivas pilvetüʙ, nõizõp pilvettümmää taevas läheb pilve, hakkab pilvitama.

pilv/i K L P M Kõ Lu Li J I Ku (Kett. Ja-Len.), g. -ee Kett. K Kõ Lu Li J -õõ Lu J pilv облако, туча; L tuli nõisi suur pilvi tuli, tõusis suur pilv; M pilvi toob ragõsta pilv toob rahet; J pilvet haronõvaᴅ, pilved lahkonõvaᴅ pilved hajuvad, pilved lahknevad; Li on vilu ilma tänävä, päivä on pilvee takana täna on vilu ilm, päike on pilve taga; Li tuli viileä, pilvi meni päivüü ettee läks jahedaks, pilv tuli päikese ette; L niku sampaad mokomad valkõat pilvet tulõvaᴅ nagu sambad, niisugused valged pilved tulevad; Lu mill tuli nii tuska, niku pimmiä pilvi pää päälle mulle tuli nii (suur) mure, nagu tume pilv pea kohale; Lu vihma pilvõd nõistii vihmapilved tõusid; Lu jürü pilvõᴅ äikesepilved. – Vt. ka groomu-, häkä-, iili-, jürü-, lumi-, umpi-.

pilvii/n J-Tsv., g. -zee = pilvõkaᴢ.

pilvis/ellä Kett., pr. -seleʙ: -seeʙ Kett., imperf. -seli frekv. = pilvitellä.

pilvis/sää: -sääɢ I, pr. -äʙ, imperf. -si = pilvessüä; altši [sic!] pilvissääɢ hakkas pilvitama.

pilvis/süä: -süäɢ (I), pr. -üʙ, imperf. -sü: -süjee I = pilvessüä; tuõp sää, pilvissüüje, leeʙ vihmaa tuleb halb ilm, läks pilve, tuleb vihma.

pilviz/ä M, g. -ää = pilvõkaᴢ; õli pilvizä päivä oli pilvine päev.

pilvit/ellä: -ell J-Tsv., pr. -teleʙ: -teeʙ J, imperf. -teli J frekv. pilvitada покрываться тучами, облаками,; kui siä lahgotõd eined maalõõ, ku nii pilvitteeʙ kuidas sa laotad heina(d) maha, kui nii pilvitab. – Vt. ka pilvisellä.

pilvit/tüssä: -tüss J-Tsv., pr. -üʙ J, imperf. -tü J = pilvessüä.

pilvit/tüä J-Tsv., pr. -üʙ J, imperf. -tü = pilvessüä; taivõz jo taas pilvitüʙ taevas läheb juba jälle pilve.

pilv/õkaᴢ: -õkõᴢ Li -ekõᴢ J-Tsv., g. -õkkaa pilvine, pilves облачный, покрытый тучами; J taita leep sato: taiv nii pilvekõᴢ vist hakkab sadama, taevas (on) nii pilvine; Li pilvõkõs päivä pilvine ilm (päev). – Vt. ka pilvein, pilviin, pilvizä.

pilvõõᴢ vt. pilvezä.

pime [< e] J: bõõ kuullu, ett noorill ińemisiill on pime soolikoᴅ pole kuulnud, et noortel inimestel on pimesooled.

pimea vt. pimiä.

pimehüs vt. pimeüᴢ.

pimen/essä: -ess J-Tsv., pr. -eʙ J, imperf. -i J = pimetä; jo pimenep, piäb menne ohtõgo tüilee juba pimeneb, tuleb minna õhtusi toimetusi tegema (õhtustele töödele).

pimepilkku L = pimopilkko; nyõmma pimepilkkua mäntšimεä hakkame pimesikku mängima.

pimetik/ko K-Ahl. M Li Ra (Kett.), g. -oo Kett. (hommiku- v. õhtu)hämarus, videvik (предрассветный или вечерний) сумрак, сумерки; M meni oomniza var̆raa, veel õli pimetikko läks hommikul vara, veel oli hämarus; Li algõʙ tulla pimetikko hakkab hämarduma; Kett. pimetikoo aika videvikuaeg.

pimetik/ku (J-Tsv.), g. -uu = pimetikko; tuõ pimetikull tšäümä astu videviku ajal (videvikul) läbi.

pimet/tia Li, pr. -iʙ, imperf. -ti = pimetä; jo algõp pimettia juba hakkab pimenema.

pimet/tüä J-Tsv., pr. -üʙ J, imperf. -tü J = pimetä.

pime/tä Kett. P (K-Ahl.), pr. -neʙ Kett. P, 1. p. -nen K-Ahl., imperf. -nii P pimeneda смеркаться, темнеть, по-; Kett. algap pimetä hakkab pimenema; ■ P pimeneb i minuu süä, muttiuvad i minuu mieleᴅ rl. pimeneb (= muutub süngeks) ka minu süda, tusaneb (tusanevad) ka minu meel (mõtted). – Vt. ka pimenessä, pimettia, pimettüä.

pimetü/ᴢ Lu J-Tsv., g. -hsee: -see Lu J = pimeüᴢ; Lu tänävä leeb neĺĺä tunnia ohtõgoo poolõl päivää pimetüᴢ täna tuleb kell neli õhtupoolikul päikesevarjutus.

pimeä vt. pimiä.

pime/üᴢ Lu -hüs J-Must., g. -üü päikese- v. kuuvarjutus; J-Must. pimedus затмение (солнца, луны); темнота; Lu enn jutõltii, nüt tuõb maailmaa õttsa, ku õli pimeüᴢ vanasti öeldi, (et) nüüd tuleb maailma lõpp, kui oli päikesevarjutus; Lu ohtagoo poolta leep päivää pimeüᴢ õhtu poole tuleb päikesevarjutus; Lu kuu pimeüᴢ kuuvarjutus; J kuu nütte valkõhus sinu süämel pimehüs on, kui suuri on siis se pimehüs (Must. 156) kui nüüd valgus on sinu südamele pimedus, kui suur on siis see pimedus?

pimi/sä P (M) bimisä P (Kett. M Kõ), pr. -zeʙ P M bimizeʙ M Kõ, imperf. -zi piniseda, piriseda, sumiseda жужжать; пищать (о комарах); P tihi pimizeʙ sääsk piniseb; M tšärpäzed bimizeväᴅ kärbsed pirisevad; M bimizeb niku tšimo kõrvaa tüvenn sumiseb nagu mesilane kõrva juures. – Vt. ka pinisä.

pim/iä Kett. K L P M S Ja-Len. Lu Li I (U Pi) -iε P M pim̆miä M Kõ vdjI Ma (Kl) pim̆miε M pim̆mee Ko -miä M Kõ-Len. Po Lu Li J I Ku -miε Lu Li Ra -mää Li -eä M-Set. (J-Must.) -ea K-Ahl. pimmü ~ pimmäh Kr, g. -iä Kett. -miä J 1. adj., subst. pime (valguse poolest), pimedus тёмный (без света), темно, темнота; M per̆rää iiĺää õlivat pim̆miät ööt, siz opõzii eittsee eb lazzõttu pärast eliapäeva olid pimedad ööd, siis hobuseid (enam) õitsi ei lastud; Kõ sütšüzü öö mokom pimmiä, silmä puhka, eb näü mittäit (Len. 212) sügisöö (on) nii(sugune) pime, (et) torka (või) silm peast, midagi pole näha; M nii on kõv̆vii pimie, en näe sõrmõa suh̆hõõ pissää on nii (väga) pime, (et ma) ei näe sõrme(gi) suhu pista; J sütüttega tuli, rihes pimmiä süüdake tuli, toas (on) pime; Lu ai-voi ku on pilkkoinõ pimmiä oi-oi, küll on pilkane pime(dus)!; L näd jo tulõp pimiä näe, juba läheb pimedaks (tuleb pimedus); K leeb aivoo pimiä läheb päris pimedaks; J pimmiässi menemä pimenema (pimedaks minema); Li mihee sillõ lukkaa pimmiäᴢ miks sa pead pimedas lugema?; I tar̆rõõ eb mentü pimiällä sauna ei mindud pimedas; M tämä nõisi pim̆miätä ta tõusis pimedas (magamast üles); M möö jäimmä pimiääsee me jäime pimeda kätte (pimedasse); 2. tume, must тёмный, чёрный; Lu mill tuli nii tuska, niku pimmiä pilvi pää päälle mulle tuli nii (suur) mure, nagu tume pilv pea kohale; Lu miä ku heittüzin, nii maailma meni pimmiässi küll ma kohkusin, nii (et) maailm läks (silme ees) mustaks; J pimmiä sauna õli must saun (= tahmunud seintega suitsusaun) oli; 3. pime (nägemise poolest) слепой; Lu pimmiä teeʙ tšäzzimeelii pime teeb (kõike) käsikaudu; ■ J pimmiä inimin (Tsv.) piiratud mõistusega, harimatu inimene; J bõõ kuullu, ett noorill ińemisiill on pime soolikoᴅ pole kuulnud, et noortel inimestel on pimesooled. – Vt. ka pilkko-, pilkkoizõõ-.

pimmäh, pimmü vt. pimiä.

pimopilkko K pimesikk, pimesikumäng жмурки; pimopilkko se õli mokoma mäŋko pimesikk, see oli niisugune mäng. – Vt. ka piimäpilkku, pimepilkku.

pindžakka vt. pinžakka.

pini/sä: -ssä Lu Li -ss J-Tsv. binisä Lu J binissä Li J (Lu), pr. -zeʙ Lu Li J binizeʙ Lu Li J, imperf. -zi Lu J 1. piniseda, piriseda пищать, жужжать; Lu sääski pinizeb ja näpisäʙ sääsk piniseb ja hammustab; Lu paarmas pinizeʙ parm piriseb; J tšärpein pinizep hämövõrkkoᴢ kärbes piriseb ämblikuvõrgus; Lu tšen märänessi lauloʙ, tšell oŋ kehno matala ja viŋka ääni, siz jutõllaa: pinizet ku sääski kes halvasti laulab, kel on vilets madal ja vinguv hääl, siis öeldakse: pinised nagu sääsk; 2. viriseda пищать, хныкать; J lahs pinizep tšättšüᴢ laps viriseb kätkis; J pinizeb itka viriseb nutta. – Vt. ka pimisä.

pinn/akaᴢ: -õkõᴢ Li J-Tsv., g. -akkaa: -õkkaa J adj. paksu pinnasekihi v. rohumättaga с толстым верхним дерновым слоем (о земле); J pinnõkõz maa paksu rohumättaga maa.

pinnallaa Lu Li: Li piim-pata on valõttu piri pinnallaa piimapott on ääreni täis valatud. – Vt. ka piri-.

pin/o Lu (Kõ-Set.), g. -oo Lu pinu, riit поленница, штабель; Lu sinne pinoo päälee sinna pinu peale; Kõ pikarit pinonna veeriivät (Set. 749) rl. peekrid pinuna veeresid.

pinoorako (J) pinupragu щель поленницы; pissis pinoorakkoo pistis pinuprakku.

pin/žakka M I (P) -džakka M Lu pidžakka M -žakk Ku -žõkka I -žikk J-Tsv. penžikka Lu, g. -žakaa M -džakaa M Lu pidžakaa M -žak̆kaa I -žikaa J penžikaa Lu pintsak, kuub пиджак; J pinžikk on õmmõltu õikõ ruumõõ mukka pintsak on õmmeldud hästi keha järgi; Lu mill on õmmõltu penžikka musõrtavassa harmaa mat́erissa mul on pintsak õmmeldud tumehallist riidest; Lu paan penžikaa päällee i meen tšüllää panen pintsaku selga ja lähen küla peale; I pinžakka pihtojõ päällä pintsak (on) õlgadel; M miä eitin pinžakaa ma võtsin (heitsin) kuue seljast; Lu tämä pani pindžakaa naglaa ta pani kuue varna; M võta minuu pindžakaa kormunassa rubĺa võta minu kuue taskust rubla.

pin/ta Lu J-Must. -t J-Tsv., g. -naa Lu J pind, pindmine osa v. kiht, pinnas(ekiht) поверхность, верхний слой, верхняя часть, почва; Lu puul on pinta i süä puul on pindmine osa ja süda; J laihoill maill hoikk maa pint lahjadel maadel (on) õhuke pinnas(ekiht); Lu vee pinta veepind; J pää pint meni kärnää peanahk läks kärna; J pinnaa pooli pindmine pool (pinnapool); ■ Lu kumpa inemin lihasuʙ, siiᴢ jutõllaa: nät se inemin võtap tšiiree pintaa inimene, kes läheb lihavaks, siis (selle kohta) öeldakse: näe, see inimene võtab kiiresti (kaalus) juurde. – Vt. ka maa-, vee-.

pintau/ssa: -ss J-Tsv., pr. -ʙ, imperf. -zi rohtuda, rohtu e. kinni kasvada зараст/ать, -и травой; jõgõõ rannõt jo pintaussa jõekaldad kasvavad juba rohtu. – Vt. ka pintuussa.

pint-lau/ta: -t J-Tsv. pindlaud горбыль.

pintu/ussa: -ss J-Tsv., pr. -uʙ J, imperf. -uzi: -ᴢ J 1. rohtuda, rohtu e. kinni kasvada зара-

ст/ать, -и травой; liivzikko jo algõp pintuss liivik hakkab juba rohtuma; 2. kõvaks tõmbuda, ära kuivada отверде/вать, -ть, затвердеть, ссыхаться, ссохнуться. – Vt. ka pintaussa.

pintõi/n J-Tsv., g. -zõõ J pindmine поверхно-стный, верхний.

pio vt. piho.

pion/i J-Tsv., g. pion/ii J pojeng пион; meni kaunessi niku pioni läks punaseks (= punastas) nagu pojeng.

pipele Kr peenis мужской половой член.

piṕi J-Tsv. pippi J-Must. lastek. ai-ai, paa (hoiatushüüd) бо-бо (в детском языке); ku lahs laŋkõb maalõ, tšüzütä: näüt, kuza om piṕi kui laps maha kukub, küsitakse: näita, kus on paa (= valus); piṕi, elä kert tult (tuli on) ai-ai, ära puutu tuld! – Vt. ka poppa.

pipperiviina Lu pipraviin перцовка.

pippur/a M, g. -aa pipar перец; mesimarja võttaaza, a pippura pit̆tääzä vs. (naise kohta öeldakse:) kirsimari võttes, aga pipar pidades.

pipuš/ka ~ pibuška Ra -k J-Tsv., g. -kaa Ra J pibuškaa Ra, kõnek. trääs кукиш, простор. фига; J pissi tõizõlõ pipuškaa nenännala pistis teisele trääsa nina alla; Ra näütä tälle pipuškaa näita talle trääsa; Ra kui arvaaᴅ, inemin sõnaaʙ, siis piε pibuškaa, siiz ep tuõ mittää kui arvad, (et) inimene sõnub (ära), siis hoia trääsa, siis ei tule midagi (halba).

piraht/aassa ~ -assa Lu, pr. -aaʙ Lu, imperf. -aazi: -i Lu praguneda трескаться, рас-, треснуть(ся); kase tarelkka oli pirahtanuᴅ i meni rikki see taldrik oli pragunenud ja läks katki; Lu elä nii kõvassi paa lavvalõ, tarelkka võip pirahtassa ära nii kõvasti pane lauale, taldrik võib praguneda.

piraška vt. piroška.

piri Lu Li: Li piim-pata on valõttu piri pinnallaa piimapott on ääreni täis valatud.

piripinnallaa J-Must. ääreni, pilgeni (täis) доверху, до краев.

pirkkel/i Lu Li, g. -ii Li 1. priit e. pirkel (ritv nurgeti üle priitpurje selle lahtihoidmiseks) шпринтов, шпринт; 2. priit- e. pirkelpuri шпринтовый парус; Lu kahs-maštinõ vene, mõlõpad õltii pirkkeliikaa kahemastiline (purje)paat, mõlemad (mastid) olid pirkelpurjega.

pirkki Lu: pirkki vallil nõsõtaa boomid üleᴢ; ahteriboomil on kahs pirkki vallia, a vöörboomiz on ühs pirkvalliga tõstetakse poome üles; ahtripoomil on kaks pirkvalli, aga vöörpoomil on üks.

pirkki-valli ~ pirkvalli Lu pirkkvalli (Lu) pirkvall (purjelaeval) (вид фала на парусном судне).

pirošk/a M Lu piraška K, g. -aa M Lu pirukake пирожок; Lu piroška om peen, piirga on suur pirukake on väike, pirukas on suur; Lu teχ́ χ́ ää peenet piroškaᴅ i pannaa ahjoo tehakse väikesed pirukakesed ja pannakse ahju. – Vt. ka piiragainõ, piirgolainõ.

pirožno/i M, g. -i (kondiitri)kook пирожное.

pirt, pirta vt. piirta.

pirtal/õ M-Set., g. -õõ = päre.

pirt-puuᴅ J-Tsv. pl. soapuud, soalaad, murd. piirdpuud (raam kangaspuudel, mille sisse pannakse suga), диал. набилки (рама в ткацком станке, в которую вставляется бёрдо).

pirt/tu Lu Li Ra J-Tsv. (Kõ-Len.) spirttu I, g. -uu Lu Ra J piiritus спирт; J õssi praaznikõssi tšetvernoi pirttua ostis püha(de)ks setveriku (= veerand pange) piiritust; Ra tehtii purššua pirtuss tehti piiritusest punši; I spirttu on kõva piiritus on kange; J lakib juuvvõ pirttua niku katti vett lakub piiritust juua nagu kass vett; J kamfõrnoi pirttu kampripiiritus. – Vt. ka spirtto.

pirttuputeli (J-Tsv.) piiritusepudel бутылка со спиртом; jõka pirttuputelill on surguttši pääll igal piiritusepudelil on (kirja)lakk peal.

pir/u P M J Ku, g. -uu J Ku pir̆ruu M kurat; tont, haldjas чёрт; бес; дух, сверхъестественное существо; M vat ku piru võtti kurkussa tšiin, tahtõ kurissaa vaat kui kurat võttis kõrist kinni, tahtis (ära) kägistada; J õlin orjanna viroza, piikana piruu pezäzä rl. olin orjaks (orjana) Virus, (teenija)piigaks (-piigana) kuradi pesas; P metsää piru (halb) metshaldjas; ■ M pir̆ruu paska õli pahuutta vassaa juudavaik (kõnek. juudasitt) oli (kõige) paha vastu. – Vt. ka pagana, paha, pahalain, pahapooli, paholain, pahõlainõ, paska¹, paskapooli, perkele.

piruit/taa (Lu), pr. -an, imperf. -in pidutseda пировать; pantii lavvõᴅ pujjõn nallõ i nõistii piruittõmaa pandi lauad puude alla ja hakati pidutsema; tämä lupas kuttsua kõikk suurõt χerrõᴅ piruittõmaa ta lubas kutsuda kõik suured härrad pidutsema.

piruš/ka: -k J-Tsv., g. -aa J dem. (väike) pidu пирушка; jürtšinne naizõt pietä piruška jüripäeval peavad naised pidu. – Vt. ka piira, piiru, pito¹.

pisamikko vt. pisämikko.

pisa/ra: -r K-Ahl. J-Tsv., g. -raa J tilk, piisk; pisar капля, капелька; слеза; J pisarõᴅ johsõvõᴅ pisarad jooksevad. – Vt. ka mesi-.

pis/e J-Tsv., g. -see J piste, torge стежок; укол. – Vt. ka pissemüᴢ.

piselikko Li: pääzgoo piselikko tedretähn(id) веснушки. – Vt. ka pisemikko, pisämikko.

pis/ellä L M Lu J, pr. -selen M -seen M Lu J, imperf. -selin M Lu frekv. 1. torkida, pista колоть, укалывать; M katagapõõzaᴢ, tämä kõvassi pisseeʙ kadakapõõsas, see torgib kõvasti; M tšennättä on kehno tšävvä tšäntšüä möö, pisseeb jalkoi paljajalu on halb käia mööda kõrrepõldu, torgib jalgu; M kuuzõõ niglõt pisseevät tšässiä kuuseokkad torgivad käsi; Lu jalka muurõhtu, niku niglõjõõkaa pisseeʙ jalg suri ära, nagu nõeltega torgib; M elä pissee tõissa inehmissa ära torgi (sõnadega) teist inimest; 2. sisse pista, torgata всовывать; J peenet panit kormunaasõõ, a suurõpõt suhõõ pisseliᴅ rl. väikesed (täid) panid tasku, aga suuremad pistsid suhu; ■ M piseltii menemää (nad) lasksid jalga (pistsid minema).

pisemik/ko J, g. -oo J 1. torkekoht место укола; ku õhzaa päälle tallaaᴅ, jalgaa pisäᴅ, se kõhta on pisemikko kui astud oksa peale, torkad jalga, (siis) see koht on torkekoht; 2. täpp, tähn пятно, крапинка; ühs pisemikko üks täpp; ■ pääzgoo pisemikko tedretähn(id); täll on liittsa pääzgoo pisemikko tal on nägu tedretähniline. – Vt. ka piselikko, pisämikko.

piset/ti Lu, g. -ii meeskond, komando экипаж, команда (на судне); laivaa pisetti laeva meeskond.

pisikko-ai/ta: -t J-Tsv. = pisoaita.

pisi/n Kett., g. -mee (putuka) nõel, astel жало (насекомого).

pisi/sä: -ssä (Lu), pr. -zeʙ Lu, imperf. -zi visiseda шипеть; ku toorõõ algoo paad ahjoo, ni va piśś, pisizeʙ kui paned toore halu ahju, siis ainult viss, visiseb; elät pisizeᴅ elad, visised (= vireled). – Vt. ka piššisa.

pisi/ä (J-Tsv.), pr. pizin, imperf. -zin = püsüä; tämä ep pisi [= pizi] oottõõma ta ei kärsi oodata.

pisk/ari ~ -õri Lu, g. -arii (kivi)maidel, rünt пескарь. – Vt. ka piiskuni, piškuna, pokša, pokša-kala.

piskuna vt. piškuna.

piskuni vt. piiskuni.

piso M, g. pizoo: piz̆zoo M pistandaia varb прут плетня частокола; piso aita pistandaed.

pisoaita M piso-aita M Kõ pistand- e. varbaed плетень, тын, частокол; M pisoaita õli tehtü keppiläissä pistandaed oli tehtud varbadest; M sampaassa sampaasõõ on löötü riuguᴅ, kõlmõlta riugulta, a sis kanneita riukuita möö vod i lütšiᴅ kanneita keppiitä, ühs keppi ühessä poolõssa riukua, tõin keppi tõizõssa poolõssa riukua, i sis nii tuõb iloza aita, pisoaita postist postini on löödud latid, kolm latti kõrvu, aga siis piki neid latte vaat pistadki neid varbu, üks varb ühelt poolt latti, teine varb teiselt poolt latti, ja siis nii tulebki ilus aed, pistandaed. – Vt. ka pisikko-aita, pisozaita, pissü-aita, pisuaita.

pisoroho M mets-kurereha лесной журавельник. – Vt. ka pisozroho.

piso/ᴢ P Li (M) -s M-Set., g. -hsõõ: -χsyõ P -ssõõ M pisted (rinnus v. küljes) колики, колотьё; P täll õli pisoᴢ tal olid pisted; M pisossõõ luku lausumine pistete vastu. – Vt. ka pisüᴢ.

pisozait/a: -õ Lu Li pisosaita J-Must. = piso- aita; Lu pisozaitõ on tehtü keppiissä pistandaed on tehtud varbadest.

pisozroho J = pisoroho.

piśś Lu viss (visinat jäljendav häälitsus) ш-ш-ш (звукоподражание шипения); ku toorõõ algoo paad ahjoo, ni va piśś, pisizeʙ kui paned toore halu ahju, siis ainult viss, visiseb.

pisselik/aᴢ M, g. -kaa torkiv колючий; pisselikkaad lehoᴅ torkivad lehed.

pis/selikko Kett. P M Lu Li Ra J I -likko Lu, g. -selikoo Lu Li J -selikuo P -likoo Lu 1. torkiv, terav, okkaline колючий, острый, иглистый, тернистый; Lu kolgušši on pisselikko, niku niglaᴅ õllaa kahõs poolla ogalik on torkiv, nagu nõelad on kahel pool; M kataga on kõv̆vii pisselikko kadakas on väga torkiv; J õzra õkkad om pitšäd ja pisselikoᴅ odra okkad on pikad ja torkivad; J pisselikko ohtijäin torkiv ohakas; M pisselikod lehoᴅ torkivad lehed; Lu pisselikod ravvaᴅ teravad rauad; 2. okas игла, шип, колючка; Li kuuzõõ õhzill on rohkaap pisselikkoa kuuse okstel on rohkem okkaid (okast); J pisselikko meni varpaa õttsaa okas läks varbasse (varba otsa); M kuuzõõ i pihguu pisselikoᴅ kuuse ja männi okkad; J raut-korkušši om pikkõraiŋ kala, peenep kilkkiä, de pisselikot seĺĺeᴢ ogalik on pisike kala, kilust väiksem ja okkad on seljas; 3. P (karu)ohakas чертополох; 4. J raudkiisk, ogalik колюшка; ■ M pisselikko roho takjas; M tämä on aivo pisselikko ińehmiin, täm ep saa õmiza nahkoiza til̆loita, etti tõissa ep tõŋga ta on väga terava keelega inimene, ta ei saa oma nahas (enne) rahu, kui teist (inimest) ei torgi. – Vt. ka pistrikko.

pissemü/ᴢ J-Tsv., g. -hsee: -see piste стежок; see jo on sata-vootiin niitti, jõkall pissemüsell katkõõʙ see on juba saja-aastane niit, iga (nõela)pistega (igal pistel) katkeb. – Vt. ka pise.

pissähtäss vt. pisähtäässä.

pis/sää Kett. K L M Kõ Lu Ra J (Li Ku) -sεä L P -sä Lu J -sääɢ I, pr. -än K M Lu Li J, imperf. -in L Lu J -sii I 1. pista, panna совать, сунуть, класть, положить; M siiz leipä kasettii i piset-tii ahjoo siis leib kasteti ja pisteti ahju; M nii on kõv̆vii pimie, en näe sõrmõa suh̆hõõ pissää on nii (väga) pime, (et ma) ei näe sõrme(gi) suhu pista; Lu sinuu piti pissää pää vällii ja kuunõlla, mitä näväd lukõvaᴅ sa oleksid pidanud pea vahele pistma ja kuulama, mida nad loevad; M pisät tul̆lõõ ahjo pistad tule ahju; J pisä lahzõlõõ tšiutokkõim päälee pane (pista) lapsele särgike selga; Ra mürskü ilma, elä pisä i päätä kujallõ rajuilm, ära pista peadki välja; M pisän tšättä annan kätt (pistan käe pihku); J tuhmõlõ tarkuss pähä(se) et pisä rumalale tarkust pähe (sa) ei pista; 2. pista, torgata (ka impers.) колоть, укалывать, уколоть (также безл.); Lu paikka paika pääl ilma nigla pissämättä? – luukka (Must. 159) mõist. lapp lapi peal ilma nõela pistmata? – Sibul; Lu pisät kalaa roovvookaa tšäee torkad kalaroo kätte; J rauᴅ naglaa päälle tallaaᴅ, jalgaa pisäᴅ astud raudnaela otsa, torkad jala katki; J pissi puikokaa jalgaa astus orgi otsa (torkas orgi jalga); P lihanikka pisap kurahsyõkaa lihunik torkab noaga; P bokkaasyõ pissi naizikkua naisel olid küljes pisted; M pisäp kõrvaa(sõõ) kõv̆vii kõrvas pistab kõvasti; 3. (kodulooma) tappa резать, за- (о животных); M pissääs sikaa tapetakse siga; Li ku kazvi jo sütšüzüssaa, sis tämä jo pisettii kui (siga) kasvas juba sügiseni, siis ta juba tapeti; ■ J jo kuile kõik toomizit pisid nahkaa kas juba kogu külakosti pistsid nahka?; M en miä täm̆mää täh̆hee pisä õm̆maa päät tul̆lõõsõõ ei mina tema pärast pista oma pead tulle; Lu elä pisä tõizõõ aźźaasõõ ommaa nennää ära pista teise asjasse oma nina; J emmiä enepä ted́d́ee talosõõ jalka pisä ei ma enam teie tallu jalga pista; Lu eb õõ kuhõ jalkaa pissää ei ole, kuhu jalga pista (= ei ole kusagil elada); J johsuu pissemä jooksu pistma.

pissü-aita L = pisoaita; võtõttii üφs sültä pissü-aitaa võeti üks süld pistandaeda.

pissükõrva Lu adj. kikk-kõrv, kikkis kõrvadega остроухий; pissükõrva koira kikk-kõrv koer.

pissü/zä: -ᴢ Lu Ra J-Tsv. -ss [sic!] Lu püsti (püstiasendis) (быть) стоймя; кверху; дыбом (о волосах); Lu vana aita mokomais paikkoiz on pissüᴢ vana aed on niisugustes kohtades püsti; J võd́d́ ivusõt pomadikaa, siis kestevet pissüᴢ määri juuksed pumatiga, siis seisavad püsti; Lu se inemin meep korjassi pää pissüᴢ see inimene läheb uhkelt, pea püsti; Lu kõrvõt pissüᴢ niku jänesel kõrvad püsti nagu jänesel; Ra nii on uhkaa, što häülüb nenä pissüᴢ on nii uhke, et käib, nina püsti.

pissüä¹ Kett. M püsti (püstiasendisse v. -asendis) (стать или быть) стоймя; кверху; дыбом (о волосах); M kupo pantii tee päälee pissüä kubu pandi tee peale püsti; M opõn nõizõp pissüä esijalkolõõ hobune tõuseb esijalgadele püsti; M ai ku miä kõv̆vii peltšään, mil kõik ivussõᴅ nõõvat pissüä oi kui väga ma kardan, mul tõusevad lausa juuksed püsti; M ivussõt kõikk kasta viittä pissüä juuksed (on) kõik seda-

viisi püsti; M meeʙ, pää pissüä läheb, pea püsti; Kett. makaap parta pissüä magab, habe püsti; M tšävin kõikkinaa õli nenä pissüä käisin, nina oli päris püsti.

pis/süä² M, pr. -ün, imperf. -süzin impers. (silma) torgata v. hakata брос/аться, -иться (в глаза); pärvakka on vargasõttu, tšellee leep pissü silmääsee korv on varastatud, kellelegi torkas silma.

pissüü M Lu Li J pissü J-Must. püsti (püsti-

asendisse) (стать) стоймя; дыбом (о волосах); Lu vihgot pantii pissüü vihud pandi püsti; M tämä nii kõvassi heittü, ivusõd nõistii pissüü ta ehmatas nii kõvasti, (et) juuksed tõusid püsti.

pistolet/ti J-Tsv., g. -ii J püstol пистолет; pistoletid jo tšäeᴢ, para·iko nõissa ampuma püstolid (on) juba käes, kohe hakkavad laskma.

piston/i J-Tsv., g. -ii J pistong пистон; vala patronii gruudia süämee, toukka piža päälee de pisä pistoni õttsaa vala padrunisse püssirohtu sisse, lükka tropp peale ja pista pistong otsa; pistoni eb laukõnnu pistong ei lõhkenud.

pistrik/ko Lu, g. -oo Lu (puu)okas игла (дерева); petäjäll on pistrikoᴅ männil on okkad. – Vt. ka pisselikko.

piś/u Lu J Ku, g. -uu kiisu (kassi hellitusnimi) киса, киска (ласкательное название кошки); Ku piśu, piśu kutsuttii kissaa kiisu-kiisu, (nii) kutsuti kassi.

pisuaita M = pisoaita; on pisuaita i on riukuaita, riukulaissa; pisuaita on keppiläissä on pistandaed ja on lattaed, lattidest; pistandaed on varbadest; semperäss tehäs pisuaita, etti kanaᴅ eväᴅ men̆neiᴢ läpi sellepärast tehakse pistandaed, et kanad ei läheks läbi (aia).

pisukkõ/nõ Lu, g. -zõõ pisike(ne), pisuke(ne), väike(ne) малюсенький, крохотный; a sõr-mõd on .. imetoi matti, pisukkõnõ jaani aga sõrmed on (niisugused): .. nimetamats, väikeats. – Vt. ka peeni, pikkarainõ, piški.

pisähtä/ässä: -äss Lu -ss J pissähtäss (J-Tsv.), pr. -än Lu J pissähtään J, imperf. -äzin: -zin J (korraks) sisse v. välja astuda v. lipsata ступить, вбежать, выбежать, шмыгнуть; J pissähtäämm äärimeisee talosõõ soojettõõma astume viimasesse majja sisse (end) soojendama; J va pisähtääz rihee de järestää väĺĺä vaid lipsas (korraks) tuppa ja (jälle) kohe välja; J pisähtään miä juurõnalaa rl. lipsan ma juure alla; J lumõn nalt jo pisähtääz rohokkõin lume alt lipsas juba rohuke välja. – Vt. ka pisättää.

pisämikko ~ pisamikko Lu: pääzgoo pisämikko ~ pääzgoo pisamikko tedretähn(id). – Vt. ka piselikko, pisemikko.

pisätt/ää (M), pr. -ään M, imperf. -iin (sisse) lipsata шмыгнуть; kõikkõa võip tek̆kauta, kehnoa tunnia et tää, kussa tämä pisättääʙ kõike võib juhtuda, õnnetust (sa) ei tea, kust ta (sisse) lipsab. – Vt. ka pisähtäässä.

pisü/ᴢ Lu, g. -hsee: -see Lu = pisoᴢ; tšüĺĺez õli pisüᴢ küljes olid pisted.

pišk/i Kl-Set., g. -ii = pikkarainõ.

piškuna Lu Li (Ja-Len.) piskuna Lu piisku/na Li -n J-Tsv. Ku, g. piškunaa Lu Li -naa J 1. (kivi)maidel, rünt, fig. piiksuja пескарь, разг. пискарь, пискун; Ku siz on mokomaa kallaa, piiskun siis on niisugust kala, rünt; 2. vingerjas вьюн; Li piškuna on tõrv-jõgõᴢ vingerjas on (elab) Tõrvajões; Li piškuna mõrta vingerjamõrd; ■ Lu liivtšülää piškunaᴅ Liivtšülä vingerjad (Liivtšülä elanike pilkenimi). – Vt. ka piiskuni, piskari, pokša, pokša-kala.

piškunamõrta ~ piškunmõrta Li vingerjamõrd (riidest, tohust või niinest) мерёжа для ловли вьюна.

pišši/sa (M), pr. -zõn M, imperf. -zin = pisisä; algoᴅ eväd lämpijä, a piššizõvad ahjoza puud ei põle, vaid visisevad ahjus.

piž/a J-Tsv., g. -aa J tropp пыж; gruuti pannaa püssüü i droba, piža pannaa päälee püssirohi pannakse püssi ja haavel, tropp pannakse peale.

pitel/lä Li (K P), pr. -en Li, imperf. -in K P Li 1. (süles, põlvedel jne.) hoida v. pidada дер-жать (на коленях и т. д.); P põlvii pääl pitelit pienennä minua põlvede peal hoidsid mind väiksena; 2. (pidu) pidada пировать, праздновать; K kutsut kutsuttu, piot pitelit pitäjäni (Al. 43) rl. kutsu(mise)d kutsutud, peod pidasid, mu hoidja (= ema).

pitel/äin ~ -iäijen ~ pitäliäin (R-Reg.), g. -äizee 1. (süles, põlvedel) hoidja v. pidaja держательница (на коленях); pienenä pitä-jä(ni) piteliäiseni (oitajani) rl. väiksena mu hoidja; 2. (peo)pidaja, (peo)peremees хозяин (праздника); että uotat minnu kotojani, vierazi vottajaiseni, pitoo pitäliäiseni rl. et ootad mind oma koju, mu võõrustaja (võõrusele võtja), mu peopidaja. – Vt. ka pitäjä.

pitiissä: pittiiss/ä Li -e Lu, pr. pitii/n, imperf. -zin püsida, end kinni hoida удерж/иваться, -аться; Lu kaptõni ep tahtonnu jäävve, no eb võinu kuikaa viisii pittiisse kapten ei tahtnud (maha) jääda, kuid ei suutnud kuidagiviisi (hobuse seljas) püsida.

pitka, pitke vt. pittšä¹.

pitk/ii J-Tsv. -i M Li J-Must. 1. pikali (pikali-asendisse), siruli в лежачее положение; в растяжку; J tait õõd väsünnü, eittii pitkii, hookaa oled vist väsinud, heida pikali, puhka; 2. adv. piki, pikuti вдоль, продольно; võta tšerttaa kase laut pitkii de tšertta müü saha võta, jooni see laud pikuti (= tõmba joon piki seda lauda) ja sae joont mööda; 3. prep. piki вдоль; Li tšülä on pitki teetä küla on piki teed; M miä sillõõ opõzõõ roozgaakaa risitän pitki seltšää ma annan sulle hobusepiitsaga piki selga. – Vt. ka pidgi, pitkillää, pitkumii, pitšälee, pitšällää, pitšässi, pittšii, pittšälii, pitumii, pitumittaa.

pitki-keeli (Ku-Len.) keelepeksja, lobiseja сплетница, болтунья; tämä külä naaisit [= naizõt], täppär hännät, pitki-keelet, pettelikot (Len. 292) rl. siitküla (selle küla) naised, takusabad, keelepeksjad, valelikud. – Vt. ka pittšätšeeline.

pitkillää Lu J-Tsv. pikali (pikaliasendis v. -asendisse), siruli лёжа, в лежачем положении или в лежачее положение; в растяжку; Lu tämä onõ nii laiska, aina pitkillää ležiʙ ta on nii laisk, aina lesib pikali; J venuttaaz lavõzõllõõ pitkillää sirutas (end) pingile siruli. – Vt. ka pitkii, pitšälee, pitšällää, pitšässi, pittšälii.

pitkui/n J-Tsv., g. -zõõ (kellegi v. millegi) pikkune одинаковый в длину (с кем-либо или чем-либо), в рост; tämä om minu pitkuin ta on minu pikkune; kane kahs grandõššia on ühee pitkuizõᴅ need kaks pliiatsit on ühepikkused. – Vt. ka pitukkõin, pituunõ.

pitkul/i Lu, g. -ii = pitšelko; pitkuli tarõlkka pikergune taldrik.

pitkulik/ko Lu, g. -oo 1. piklik, pikergune продолговатый; lauta on pitkulikko laud on piklik; 2. triibuline, joonik полосатый; pitkulikko pollõ triibuline põll. – Vt. ka pitšelikko, pitšelko, pitšelkõin.

pitkul/la: -l J-Tsv. postp. jooksul в течение, в продолжение; päivää pitkull võip kõik süntüä päeva jooksul võib kõik(e) juhtuda.

pitkum/ii: -i J-Must. adv. [?] piki, pikuti вдоль, продольно. – Vt. ka pidgi, pittšii, pitumii, pitumittaa.

pitku/uᴢ (J-Must.) -ᴢ J-Tsv., g. -u: -sõõ J-Tsv. -usõ J-Must. = pituuᴢ; pitkusõõ poolta kase irsi kõlpaap sillaa balkõssi pikkuse poolest kõlbab see palk põranda talaks; irsi oŋ kõlmaa arššinaa pitkutta palk on kolm arssinat pikk.

pitkä vt. pittšä.

pito¹ Kõ-Set. Li J (K-Al. R-Reg.), g. pioo ~ pio J pidu, pidutsemine пир, пирование; J mokoma pittoa veel tšüläz ebõllu ku däädä pulmiiᴢ sellist pidu pole veel külas olnud kui (olid) onu pulmad(es); J soikkulõz on jõka praaznikk üvä pito Soikkolas on iga püha hea pidu; Kõ elkaa paŋkaa pahassi, võttagaa vähä üvässi, med́d́ee pikõssa pitoa (Set. 750) rl. ärge pange pahaks, võtke väheke heaks meie väikest pidu; K kutsut kutsuttu, piot pitelit pitäjäni (Al. 43) rl. kutsu(mise)d kutsutud, peod pidasid, mu hoidja (= ema); J hos suurt pittoa b lee, tuõ han siistši võõrõzii kuigi suurt pidu ei tule, tule ometi siiski külla; J en nähnüt kasta pittoa rl. ma ei näinud seda pidu; Li peeni pito väike pidu. – Vt. ka piira, piiru, piruška.

pito² (M): leeväᴅ aivoo pehmiäᴅ, vähä pit̆toa leeʙ (liiga kaua ligunenud niinte kohta:) muutuvad väga pehmeks, peavad vähe vastu (jääb vähe vastupidavust).

pitoin J: se on pittšä pitoin inemin see on pikatoimeline inimene.

pitoz/a M, g. -aa vastupidav прочный, устойчивый; pitozat tšentšimühseᴅ vastupidavad jalatsid.

pitsat/a Lu Li (J) -õ Lu, pr. pitts/aan Lu Li, imperf. -azin Lu Li -õzin Li 1. pleissida надстав/лять, -ить, удлин/ять, -ить (канат); Lu kahs rossia pannaa ühtee tšiin, se jutõllaa, piεp pitsata kaks trossi jätkatakse kokku (pannakse ühtekokku kinni), selle kohta öeldakse: peab pleissima; Lu rihmaa õtsad õli pitsattu ühtee köie otsad olid pleisitud kokku; Lu rihmaa jatkotaa pittsamizeekaa köit jätkatakse pleissimisega; 2. püüliks jahvatada молоть крупчатку; J pitsattu jauhõᴅ, kahs kõrtaa lastu tšivess läpi, müllüs pitsataa püülijahu(d), kaks korda lastud veskikivi(de)st läbi, veskis jahvatatakse.

pitsuk/ki Lu, g. -ii Lu pleiss (kahe köie- v. trossiotsa ühendus) место надставки (каната или троса); lõŋka pitsukki on, ku ühs säije võtõtaa poiᴢ, tõin pannaa pääle, prosto pitsukki on, ku pannaa säikeeᴅ vastikkoo pikk pleiss (lõngapleiss) on, kui üks keere võetakse ära, teine pannakse peale, lühike pleiss (lihtpleiss) on, kui pannakse keermed vastastikku; prostoi pitsukii kõhta tuõp paksupi lühikese pleisi (lihtpleisi) koht tuleb jämedam. – Vt. ka lõŋka-.

pitšakassa vt. pittšäkassa.

pitš/elikko ~ -likko Lu, g. -elikoo: -likoo Lu = pitšelko; taitš-kahja on puussa tehtü, se on pitšlikko leivaastja on puust tehtud, see on pikergune.

pitše/lko Kett. M J-Tsv. -rko Lu, g. -lkoo J -rkoo Lu piklik, pikergune продолговатый; J valka paju lehod om pitšelkoᴅ hõbepaju lehed on piklikud; Lu sõpa-kirstu õli pitšerko rõivakirst oli piklik; J pitšelkoo liitsakaa inimin pikliku näoga inimene. – Vt. ka pitkuli, pitkulikko.

pitšelkõi/n M, g. -zõõ = pitšelko; izze õli mokom niku pitšelkõin (ristimisvaagen) ise oli niisugune nagu pikergune.

pitšen/essä (J-Tsv.), pr. -en, imperf. -in pikeneda удлин/яться, -иться; päivet pitšeneväᴅ päevad pikenevad.

pitšepä/lle Li -l Lu adv. pikemalt, pikemaks увеличив в длину; Lu ku õpõn lõõgaz lühheeltä, jutõltii, piäb louzata pitšepäl kui hobune (on) lühikeselt köies (= köis on lühike), (siis) öeldi, (et) peab laskma pikemaks (= peab köit järele laskma); Li paa boomi pitšepälle pane poom pikemalt.

pitšerko vt. pitšelko.

pitšet/tää ~ -tä J-Tsv., pr. -än: -en J, imperf. -in J pikendada, pikemaks teha удлин/ять, -ить; kaatsat pitšetettii püksid tehti pikemaks.

pitška vt. spitška.

pitškakarppi Li pitšk-karppi J-Tsv. = pitšk-jaššikka.

pitšk-jaššikka J-Tsv. tikutoos, -karp коробка спичек, спичечница; meill jõkas talos pie-tä pitšk-jaššikka lampii katoll meil hoitakse (peetakse) igas majas tikutoosi lambivarju peal.

pitšlikko vt. pitšelikko.

pitšä vt. pittšä.

pitšäl/lee M Lu -le Li -e Li J-Tsv. 1. kaugele далеко; Lu võõnoin ranta, pitšällee on matalikko lausk rand, kaugele on madal(ik); 2. kaua, ammu; kauaks, pikale долго, давно; надолго; Lu povvõd õllaa pitšällee põud on (olnud) kaua; Li aika meni kõvassi pitšälle aeg venis (läks) väga pikale; J pitšäle jäämä kauaks (pikale) jääma; 3. pikali (pikaliasendisse), siruli в лежачее положение, в растяжку; M viskaamma pitšällee viskame pikali. – Vt. ka pitkii, pitkillää, pitšällää, pitšässi, pittšälii.

pitšäl/lin M Lu -in Lu (M), g. -lizee M Lu pikaajaline, pikk, kestev; veniv долговременный, продолжительный, затяжной; протяжный; Lu alusõõ vantõt ku viŋkuvaᴅ, siz jutõltii: tääp pitšälissä tormia kui purjelaeva vandid vinguvad, siis öeldi: ennustab pikaajalist tormi; Lu ku vihmaa saab nii tullaa heenoᴅ rakoᴅ vee pääl, siiz jutõllaa: pitšällin vihma kui vihma sajab, siis (kui) tulevad väikesed mullid vee peale, siis öeldakse: (tuleb) pikaajaline vihm; Lu pitšälin pouta pikk põud; Lu pitšällin aika (pikale) veniv aeg; M kurgõt pitšälissä laulua laulaaᴢ kured laulavad venivat laulu.

pitšällää M = pitkillää.

pitšäl/tä Ra -t P J-Tsv. -ᴅ P 1. pikalt в длину, длинно; J kui pitšält sillõõ lõikõt rihmaa õtts kui pikalt sulle lõigata nööriots?; P pitšält takan ripup pittšä äntä pikalt ripub taga pikk saba; 2. kaua, pikalt долго; P pitšäld on põvvaᴅ, ep tulõ vihmaa pikalt on (olnud) kuivad ilmad, ei tule vihma; Ra kora kui korizõp pitšältä, siis tääp pittšää tševättä, a kui lühelt, siis tuõp tšiiree tšesä kui rähn täristab pikalt, siis ennustab pikka kevadet, aga kui lühidalt, siis tuleb varsti suvi.

pitšänt vt. pittšä-äntä.

pitšässi P = pittšälii; viskaa pitšässi heida pikali.

pittsazjavo Lu kroovjahu обдирная мука; meill õli õzrajavo pittsazjavo, eestee tehtii suurimassi, siis tehtii javossi meil oli odrajahu kroov-

jahu, enne tehti tanguks, siis tehti jahuks.

pittsel/i Li, g. -ii Li pintsett пинцет.

pit/tsi Kõ, g. -sii pits кружево; teen pittsii kokall i koto-niitissä i pooti-niitissä teen pitsi heegelnõelaga nii koduniidist kui ka poeniidist.

pittš, pittša, pittše vt. pittšä¹.

pittš-hindrikko J-Tsv. pikkpeeter (keskmise sõrme nimi название cреднего пальца).

pittš/ii P -i J prep. piki вдоль, по; P a tuuli õli pittšii tšülää aga tuul oli (= puhus) piki küla; J pittši teeᴅ piki teed. – Vt. ka pidgi, pitkii, pitkumii, pitumii, pitumittaa.

pittšijalka M adj. pikajalgne, pikkjalg длинноногий; pittšijalka lehmä pikajalgne lehm.

pittšiliha Ra tailiha постное (нежирное) мясо.

pittšisilmä ~ pittši-silmä Lu = pittšäsilmä.

pittši-varsi (J-Tsv.) pikk (saapa)säär длинное голенище; pittši-varsiikaa saappõgõᴅ pika säärega saapad.

pittš-viiruin J-Tsv. pikiviiruline в продольную полосу.

pit/tšä¹ Kett. K R L P M Kõ Po Lu Li Ra J (Ja-Len. I Ma) -tše J -tš J-Tsv. -tša R-Eur. R-Reg. -šä Por. -kä Ku -ke Ku Kr -ka ~ pidja Kr Пи́тчя Pal.1 K-reg.2 Пи́тця Ii-reg.1, g. -šää Kett. K M Lu Li Ra J -ää Ku pikk длинный; M kazel mehel pittšä kagla niku kurgõl sellel mehel (on) pikk kael nagu kurel; M buĺbukaz on pitšää varrõõkaa vesikupp on pika varrega; Lu kaŋgaz väliss on pitšep, väliss on lüh́h́epi kangas on vahel pikem, vahel lühem; Po iuhsõt pitšäᴅ, lastu pihtojee möö juuksed (on)pikad, lastud õlgadele; P puol virstaa õli üφs sarka pittšä pool versta oli üks sarg pikk; J pitšep pittšii puitõ, matalõb maa rohtõ, se on .. tee mõist. pikem pikist puist, madalam maarohust, see on .. tee; J tänä vootta leep pittšä sütšüᴢ tänavu tuleb pikk sügis; Lu ikilookka tääp pit-tšii vihmoi vikerkaar ennustab pikki vihmu; K itšä pittšä, ilma lad́ja vs. (elu)iga pikk, (maa)-ilm lai; K juttu pittšä, aika mennü i aźźa mennü kk. jutt pikk, aeg läinud ja asi läinud; Lu kui pittšä nii lad́d́a nii pikk kui lai; J pittš hindrikko pikkpeeter (keskmise sõrme nimi); J se on pittšä pitoin inemin see on pikatoimeline inimene; ■ P täll on silmä pittšä, näep kaukaalyõ tal on silm terav, näeb kaugele; Lu tämä tahto tõissa petellä, ize jäi pitšää nenääkaa ta tahtis teist petta, (aga) jäi ise pika ninaga; Li sill on kõvassi pittšä tšeeli sa valetad palju (sul on väga pikk keel); Lu varkaal õllaa pitšät tšäeᴅ vargal on pikad näpud; Li peräl on pers pittšä (inimesele või inimese kohta, kes kõike hiljem lubab teha, öeldakse:) päral on perse pikk; J pittš liha tailiha.

pittšä² Lu adv. pikka, pikkamööda, aeglaselt медленно, медлительно.

pittšäkassa: pitšakassa R-Reg. subst. pikapatsiline, pikkpats с длинной косой, длиннокосая; idgeb tüüni tüttörikko kallutelob [= kaĺĺut-tõlõʙ] pitšakassa rl. (Reg. 44) nutab malbe tütarlaps, karjub pikapatsiline.

pittšälii P pikali (pikaliasendisse), siruli в лежачее положение, в растяжку; viska pittšälii heida (end) pikali. – Vt. ka pitkii, pitkillää, pitšälee, pitšällää, pitšässi.

pittšänenä L fig. pikknina (hundi kohta) длинноносый (о волке); tulõvat suõt suurisuud ja pittšänenäᴅ tulevad hundid suursuud ja pikkninad.

pittšäsilmä Lu pikksilm, kiiker, binokkel подзорная труба, бинокль; kiikeri on kahõ glazikaa, a pittšäsilmä on ühell silmäll kattsoa kiiker on kahe klaasiga (= silmaga), aga pikksilm on ühe silmaga. – Vt. ka pittšisilmä.

pittšätšeeli/ne Lu -n Li subst. lobamokk, latatara; valetaja болту/н, -нья, пустомеля; лгу/н, -нья; nii paĺĺo pajataʙ, a tolkkua ebõõ, pittšä-tšeeline nii palju räägib, aga aru (peas) ei ole, (on) lobamokk; Li pittšätšeelin, petteep tõissa inemissä (on) valetaja, petab teist inimest. – Vt. ka pitki-keeli.

pittšätšäsin Lu fig. pikanäpuline, pikkade näppudega (varga kohta) длиннорукий (о воре); se on pittšätšäsin inemin see on pikanäpumees (pikanäpuline inimene).

pittšä-äntä J pitšänt P-Len. fig. pikksaba длиннохвостый; J tuli susi pittšä-äntä tuli hunt pikksaba; J tuli iiri pittšä-äntä tuli hiir pikksaba.

pitukkõi/n Li (Ra), g. -zõõ = pitkuin; Li irrest sahata metrii pitukkõin tükkü palgist saetakse meetripikkune tükk.

pit/umii M -umi Li J-Must. -uumi Li 1. adv. piki, pikuti вдоль, продольно; M ühs kõrt meeᴅ pitumii, a tõin kõrta meeᴅ rissii üks kord lähed piki, aga teine kord lähed risti; M pitumii viirakoᴅ pikitriibud; 2. prep. piki вдоль, по; M med́d́e tšülä meep pitumii suurta teetä meie küla on (läheb) piki suurt teed. – Vt. ka pidgi, pitkii, pitkumii, pittšii.

pitumitt/aa ~ -ää Lu 1. adv. piki, pikuti вдоль, продольно; lautopuud on pitumittää lait́jool veerepuud on reel pikuti; 2. postp. piki вдоль, по; tšäed õltii tšültšii pitumittaa käed olid piki külgi.

pituumi vt. pitumii.

pituu/nõ: pit̆tuunõ M, g. -zõõ = pitkuin; raŋgoᴅ on jo sahattu sah̆haakaa algoo pit̆tuuzõᴅ, a bõõ lõhgottu rahnud on juba saetud saega halupikkus(t)eks, aga ei ole lõhutud.

pit/uuᴢ K P M Lu J (Ja-Len.) pit̆tuuᴢ M pit̆tuus Ma -tuuᴢ Lu -uᴢ Li Питуусь Pal.1, g. pituu Li pikkus длина; K tehtii kaukalo, aršina õli pituutta tehti küna, arssinapikkune (arssin oli pikkust); M pesolohana, pit̆tuutta õli enäp ku lad́d́uutta, i nellä jalkaa õli alla pesupali, pikkust oli rohkem kui laiust, ja neli jalga oli all; M jarvigoizjarvi on seitsee kilometria pit̆tuutt Järvikoišjärv on seitse kilomeetrit pikk; Lu butka õli lavvassa tehtü, pittuutta bõllu pit-tšä (talvine) kalastusonn oli lau(d)a(de)st tehtud, pikkuselt ei olnud pikk; M varrõõ õttsa on lõhgattu niku vaasaa pituutta varre ots on lõhestatud umbes vaksapikkuselt; Lu gili on koko laivaa pituutta kiil on kogu laeva pikkune; J linaa pihoo pituuttõ rl. linapeopikkune; Li eväd õõ ühtä pituttõ (nad) ei ole ühepikkused. – Vt. ka pitkuuᴢ.

pitäj/ä (K-Al. R-Lön.) -e J -õ J-Tsv., g. -ää J 1. (süles jne.) hoidja v. pidaja держатель- ница (на коленях и т. д.); R enneni elteesä pöuesa pitäjäni (Lön. 183) rl. mu emake, heldes põues mu pidaja; 2. pidaja (peitusemän-

gus) тот, кто водит (в прятках); J üφs õli pitäje üks oli pidaja (= see, kes peitusemängus silmi kinni hoidis). – Vt. ka talo-. – Vt. ka piteläin.

pitäliäin vt. piteläin.

pitävi vt. pool-.

pitäväin vt. ene-.

pit/ää K L P M Kõ S Lu Li J I (Kett. R U Ja-Len. Ra Ku) -εä L P pit̆tää M Kõ -tää Kõ Po Lu Li J -tä J-Tsv. pit̆tääɢ I Ma (vdjI), pr. piän K P M Kõ Lu Li J piεn P M Kõ J, imperf. piin K P M Kõ Ja Lu Li J Ku piizii vdjI 1. pidada, sunnitud v. kohustatud v. nõutud olla быть должным, неминуемым, обязательным; Li hot́ lumi vühhessaa õli, a piti mennä škouluu oli lumi kas või vööni, aga kooli tuli minna (pidi minema); Lu mõizas piti tšävvä tegoll mõisas tuli käia (pidi käima) teol; P tšähsiäss, sis piεp tehä (kui) kästakse, siis peab tegema; M näd́d́ee piti siälä tehä töötä koko suv̆võõ nad pidid seal kogu suve tööd tegema; Kõ minuu piti mennä pakoosõõ ma pidin pakku minema; K naiskuumall piεb õmmõlla lahzõlõõ tšiutto naisvader peab õmblema lapsele särgi; Lu jõka noorikõl õli kirstu, i täün piti õlla igal noorikul oli (rõiva)kirst, ja (see) pidi täis olema; Lu kõrvõllin piäb õlla tüttö pruutneitsi peab olema tüdruk; Lu piäb õlla tšesä vesi, ku nõistii lassa pesemää pidi (peab) olema leige vesi, kui hakati last pesema; Lu miä panin koikaa omalõ paikalõ, kuza tälle piäb õlla ma panin voodi oma kohale, kus ta peab olema; Li mill piäp se kerkiissä tehä ma pean jõudma selle (ära) teha; Lu minul piäb vasata tämässä mul tuleb tema eest vastutada; M kui paĺĺo teilee piεʙ kui palju tuleb teile maksta?; Lu roopaa pääl piäb võttaa vettä, ku eb õõ piimää pudru peale tuleb võtta vett, kui piima ei ole; P piäp tšiirepii süvvä, suppi jahuʙ tuleb kiiremini süüa, supp jahtub (ära); J ep pitäiz unohtaa, a miä ain unohtõn ei tohiks unustada (ei peaks unustama), aga mina aina unustan; J siä elä häppee, ep pitäis häp-peessä sa ära häbene, poleks tarvis häbeneda (ei peaks häbenema); Li täll piäb ikossaa teda ajab luksuma; 2. vaja(lik) olla быть нужным, надобным; Lu mihee sillõ piεb rihmaa milleks sul köit vaja on?; I siltaa vassõ kane lavvaᴅ pitiväᴅ põranda jaoks oli neid laudu vaja; Lu minnua ep piä õpõttaa, miä muitõštši tarkka mind pole vaja õpetada, ma (olen) niigi tark; Lu boltuška pajatab mitä ep piä lobamokk räägib, mida pole vaja; Li mill ep piä atškoi, miä veel näen üvässi mul(le) pole prille vaja, ma näen veel hästi; M ep piä nii itkõa ei ole vaja nii nutta; 3. (kedagi v. midagi, kellestki v. millestki) kinni pidada v. hoida (ka impers.); hoida v. tagasi suruda держаться (за что-либо или кого-либо; также безл.), держать (не пропускать), сдерживать(ся); L varmad mehet pitäväd ovõss tšiini tugevad mehed hoiavad hobust kinni; Lu kahs ammõssa on tehtü, kummõt pitävät tšiini varroa kaks sälku on tehtud, mis hoiavad (kapa)vitsa kinni; Li nii õli raŋkka irsi, što en võinu pittää, lousauzi tšäsi oli nii raske palk, et (ma) ei jaksanud kinni hoida, käsi läks lahti; P piin tšäsiikaa vattsaa tšiin hoidsin (suurest naerust) kätega kõhtu kinni; S tšäjess pit̆tääš tšiin käest hoitakse kinni; J piä koonoas tšiin pea oma suu kinni!; Lu enne tehtii tohoss koššo, tämä on neĺĺänurkkõlin, daaže vettä piti ennemalt tehti tohust karp, see oli (on) neljanurgeline, isegi vett pidas; Ra välissä pelazimma kõrjua, ühs oli pitämäᴢ, a tõizõd menivät kõrjuu vahel mängisime peitust, üks oli (silmi kinni) pidamas, teised läksid peitu; J nüd jo kaugaa piäb üvää ilmaa nüüd peab juba kaua ilusat ilma; J pia tšiin pea kinni (= peatu)!; P miä piin tšiin aikuttõlõmiss ma hoidsin haigutust tagasi; P piin, piin tšiin i türzähtin nagramaa pidasin, pidasin (naeru) kinni ja purskasin (ikkagi) naerma; 4. pidada, hoida, säilitada (kuskil, mingis olukorras v. seisundis) хранить или держать (где-либо, в каком-либо положении или состоянии); Lu astiais peettii kapussaa astjais hoiti (peeti) (hapu)kapsast; Lu akkunaa pääl peettää [sic!] kukkoja akna(laua) peal hoitakse (peetakse) lilli; M suvõlla peettii sõparattiiza talvisõppõi suvel hoiti rõivaaidas talverõivaid; P opõzõt piettii kammitsaᴢ hobu-se(i)d peeti kammitsas; M lahs suv̆vaap pit̆tää sõrmõa suuza laps armastab hoida sõrme suus; I tšäellä piäp pit̆tääk keppiä keppi tuleb käes hoida (kepiga käies); Lu müü piimme linnaa maaᴢ, kunniiᴢ päisere märtšeni me pidasime lina (seni) maas, kuni linaluu (ära) mädanes; P kuhilaas pitääss kahtšümmett viiz vihkua hakis hoitakse (= hakki pannakse) kakskümmend viis (vilja)vihku; P piti pitää tšäsii pääll pidi hoidma käte peal; Kõ tõin meeᴢ piäʙ tširvessä teine mees hoiab (peab) kirvest (käes); Lu rootali meeᴢ piεb ruĺĺaa tüürimees hoiab rooli; Li miä piän taloo ülleel ma pean talu(majapida-mist) üleval; Lu miä tätä piin üütä ma pidasin teda öömajal; Lu tämä piti maata rendill tema pidas maad rendil; Lu sadovnikka piäp saatua vaariᴢ aednik peab aeda korras; Lu piä kõrvad avõõ hoia kõrvad lahti!; M pittääs päätä maaᴢ hoitakse pead norus; M miä piän meeleᴢ ma pean meeles; 5. (midagi) pidada, tähistada, pühitseda, korraldada, teha, (millegagi) tegelda справлять, праздновать, устраивать, заниматься; L pulmõi piεttii koko näteli pulmi peeti kogu nädal; Lu müü veĺĺee autazimma i piimme pomitkoᴅ me matsime venna ja pidasime peied; K kotonn peettii risseeᴅ ristsed peeti kodus; P pappi piti moĺevenjaa preester pidas palvust; L räštoganna piettii piirua jõulu ajal peeti pidu; Lu õlut praaznikkaa piettii jürtšinn õllepüha peeti jüripäeval; I urppäivää üφs päivä piettii palmipuudepüha peeti üks päev; J ebõõ· aika pühää pittä pole aega püha pidada; M mama piti talkoi ema korraldas (pidas) talgud; J mentii tütöt i poigad jaanii tulta pitämää läksid tüdrukud ja poisid jaanituld tegema; M koko öötä piettii eittses tulta kogu öö tehti õitsil tuld; J mitä ammõttia nütt piäᴅ mis ametit (sa) nüüd pead?; Lu tüttö piti stirkkaa tüdruk pesi pesu; K lõunatt peettii eestää lõunat söödi kõigepealt; Lu piime [= piimmä] peenee remontii tegime väikese remondi; Lu tämä ain ommaa konstia piäʙ tema teeb aina oma tempe; P pittääš šutkaa tehakse nalja; Lu naizõt peetää juttua naised ajavad juttu; Lu tämä piäb ain läkinää ta aina lobiseb; M piettii illoa lõbutseti; Lu tämä piti petossa ta pettis; Kõ möö nüt võizimma pittää matkaa etes (Len. 213) me võisime nüüd matka jätkata; J kopeekaa peräss eb mahs spooraa pittä kopika pärast ei maksa tülitseda; J nõvvoa pitämä nõu pidama; 6. (midagi seljas, peas, jalas jne.) pidada e. kanda; (midagi) kasutada; (koduloomi) pidada; (palgalist) pidada носить, надевать; применять; держать (животных); держать (наёмника); Lu tämä piäp kaunissa platjaa ta kannab punast kleiti; M eezepää piettii mehed vöitä vööllä ennemalt kandsid mehed vöid vööl; Li kaglatunniᴅ, se on naisiijõ tunniᴅ, mehed evät peettü kaglatunnija kaelakell, see on naistekell, mehed ei kandnud kaelakelli; P talvõl pitääss hattua, suvõl furaškaa talvel kantakse talvemütsi, suvel nokkmütsi; Lu sapanaa peettii naizõt pääᴢ s-t (= linikutaolist peakatet) kandsid naised peas; Li rohkaapi karjušši piti jalgaᴢ paglatšentšiä enamasti kandis karjus jalas pastlaid; J piettü ~ pietüt sõvaᴅ kantud riided; Lu saunas piettii kolkkiije saunas kasutati kappasid; Ra pietää i puisii tullii kasutatakse ka puust tulle; J opõiziit, leh́mii, lampait pittä hobuseid, lehmi, lambaid pidada; Lu enne vähe kassin koiria peettii enne peeti siin vähe koeri; Lu soikkolas piettii paĺĺo mesi sampaita Soikkolas peeti palju mesipuid (= mesilasi); M õli rikaz meez i treŋkiä piti oli rikas mees ja pidas sulast; 7. pidada (millekski v. mingisuguseks), (kellestki v. millestki v. iseendast mingisugusel) arvamusel olla считать (кого-нибудь или чего-нибудь кем-нибудь или чем-нибудь); Po pìettii äppiäss peeti häbiks; J piäb ent suurõssi, ep taho tull med́d́ekaa parvõõ peab end tähtsaks (suureks), ei taha tulla meie hulka; J jõka tšülä poigõt pietä ent voimõkkann iga küla poisid peavad end tugevaks; P kahtši puu on jäkärikko, tätä pitääs kõikkõa kõvõpassi puussi kasepuu on sitke, seda peetakse kõige kõvemaks puuks; 8. (kedagi) ülal pidada, (kedagi) hooldada v. toita; (midagi) hooldada e. korras hoida содержать или опекать или кормить (кого-нибудь); содержать в порядке; Li poika piäb emmää i issää poeg peab ülal ema ja isa; J tänävoonnõ om med́d́e vooro pittä tšülä ärtšä tänavu on meie kord hooldada küla härga; J karjuššia tarviz üväss pittää karjust peab hästi toitma; Lu piεmmä võill da munõill toidame või ja munadega; J siεll vana baaba piäp kottoa seal hoiab vanaeit maja(pidamist korras); 9. (peaaegu) pidada (äärepealt midagi tegemast hoiduda) едва удерж/иваться, -аться; P tämä piti türzähtää nagramaa ta pidi (äärepealt) naerma purskama; 10. (mitte) tohtida (midagi teha) (не) сметь, по- (делать что-либо); L enäpεä ep piε lyõkkua troitsass suvistepühast (peale) ei tohi enam kiikuda; Lu ep piä nii paĺĺo hulkkua, piäp tehä tüütä ei tohi nii palju hulkuda, peab tööd tegema; Lu ep pitäiz õlla nii uhkaa ei tohiks nii uhke olla; 11. (jumalat; üleloomulikke jõude) uskuda веровать, у- (в бога; в сверхъестественные силы); J baabuškat pitiväd jumalaa vanaeided uskusid jumalat; K nõitoi peettii usuti nõidu; ■ Po tultii kottoo, pìettii lauta tuldi koju, söödi; J naapuris ku pietä üvä meelt küll naabrid rõõmustavad; J ep piä vaaria ei pea hoolt; Po piε õmmaa ùolta ole hoolas (pea oma hoolt); J piäp tõizõ päälee vihaa peab teise peale viha; Lu mill ku on üvä kana, ep piä välliä küll mul on hea kana, ei pea (munemises) vahet; M kuh̆hõõ siε teetä piäᴅ kuhu sa lähed (teel oled)?; Lu drolli piti ääntä (plekist) krapp tegi häält (= kõrises lehma kaelas); J vanass izäss müü piämm uvažeńńa vanast isast me peame lugu; K miä kurraa külḱee lopatkaa piin ma sihtisin vasemasse abaluusse; Po talopoigad pìettii ned́d́ee puolõss talu-

pojad olid nende poolt; Kõ tšävvä eʙ või, jalgad evät piε (ta) ei saa käia, jalad ei kanna; J enne talopoik piti karjõmaat pomešikalt vanasti sai talupoeg karjamaad mõisnikult; M siä entää nii kehnossi piäᴅ sa pead end nii halvasti ülal; J vassaa pitämä vastu pidama; J vagoll pitämä (kedagi) vaos hoidma, talitsema; J vahõt pitämett vahetpidamata.

pitäüssä: pit̆t/äüssäɢ I, pr. -äü, imperf. -äüjee (millestki) kinni hoida, (millelegi) toetuda дер-жаться (за что-либо), опираться, опереться (на что-либо); kepissä pit̆täüt tšiin hoiad kepist kinni; sampaassa pit̆täüp tšiin hoiab postist kinni.

pitäü/tä M-Set., pr. -ʙ, imperf. -zi meeles püsida v. olla запом/инать, -нить, держать в памяти; miä tääzin, etti sluužbaza õõn, milla eb muu pitäünnü meelezä (Set. 76) ma teadsin, et olen teenistuses, mul ei olnud muud meeles.

piu¹ L interj. piiks (linnu v. looma häälitsus) писк (звукоподражание); johzõb iiri üli tie i juttyõb näilie: piu, piu jookseb hiir üle tee ja ütleb neile: piiks, piiks!

piu² M: piu pau panttia, tšivitšellää löötii rl. piu pau p., kivikella löödi.

piuk/ata Kõ, pr. -kaaʙ, imperf. -kazi = piukkia; põipõt piukkaavaᴅ kanapojad piuksuvad.

piuk/kaa M, pr. -aʙ, imperf. -ki siutsuda чирикать, чивикать; piukab lintu lind siutsub. – Vt. ka piiskaa.

piuk/kia J-Tsv., pr. -iʙ, imperf. -ki piuksuda, siutsuda пищать; piukib niku linnuu poik pezäᴢ piuksub nagu linnupoeg pesas.

piuk/kua J-Tsv., pr. -uʙ J, imperf. -ku J = piukkia.

piurullaa M Lu J-Must. adv. kissis, vidukil; kissi, vidukile зажмурив, прищурив (о глазах); Lu tšäüp silmät piurullaa käib, silmad kissis; Lu päivä häikeäʙ, paap silmät piurullaa päike pimestab, kisub silmad vidukile.

piuruš/ka ~ -k J, g. -kaa võhumõõk касатик; katii piuruška on kõrkõa, kõltain kukka õttsaᴢ võhumõõk on kõrge (taim), kollane õis otsas; sooz kazvob katii piurušk soos kasvab võhumõõk.

pivno/i L, g. -i õlle- пивной; pivnoi praaznikk õli nii juotii viinaa da õlutta (kui jüripäeval) oli õllepüha, siis joodi viina ja õlut.

piv/o K-Ahl., g. -oo 1. pihk; peotäis ладонь; горсть; 2. (lina)peo горсть льна; J pivo idgõp tšitkõmissa, pellõvõs puhassamissa rl. (lina)-peo nutab (= ootab) kitkumist, lina puhastamist. – Vt. ka piho.

piät/ellä: -ell J-Tsv. pietellä (K-Salm.1), pr. -telen: -teen J, imperf. -telin J frekv. hoida, pidada держать; K issu izä [= izää?] rattiila, veĺĺee vehnäsalvoo päälä, piettele punapanimia (Salm.1 772) rl. (neiu) istus isa aidas, venna nisusalve peal, hoidis (hoiab) käes punavöid; J elähan jõka kabakaa eell piättee tšiin ära ometi iga kõrtsi ees pea (hobust) kinni (= peatu).

piät/tää (Lu) -tä J-Tsv. piettää Lu Li, pr. -än: -en J pietän Lu Li, imperf. -in Lu J pietin Lu Li peatada придерж/ивать, -ать, остан/авливать, -овить; Li tahtozin piettää õpõzõõ tšiin tahtsin hobust peatada (kinni pidada); Lu pietä mašina tšiin peata auto (pea auto kinni)!; Lu oonõ nõisi laukõõmaa, piime [= piimmä] peenee remontii, laukõmizõõ piätimme tšiini hoone hakkas lagunema, tegime väikese remondi, peatasime lagunemise.

piät/tüä Lu piεttüä (Lu) piettüä Li, pr. -ün Lu, imperf. -tüzin peatuda остан/авливаться, -овиться; Lu miä piätün siäl vähässi aigassi ma peatun seal väheks ajaks; Lu priistani on, kuhõõ parahodat piεttüväᴅ sadam on (see), kus aurikud peatuvad; Li õpõnõ piettü ~ õpõnõ piettü tšiini hobune peatus; Lu veri piättüü tšiini veri jäi kinni (= verejooks peatus).

piätü/ᴢ J-Tsv. pietüᴢ Li J-Tsv., g. -hsee: -see ~ -se ~ pietüsee J peatus; viivitus, takistus остановка; задержка; J tetši koko tüülee piätüse pani kogu töö seisma (peatas kogu töö); J teell tuli pietüᴢ, teltš meni kattši teel tuli viivitus, (vankri)telg läks katki; ■ J lahzõll ebõõ piätüss lapsel on kõht lahti.

ṕjaańit/tsa: -ts J-Tsv., g. -saa J joodik пьяни-ца; ṕjaańitts maannalt-da [sic!] etsib enellez viina joodik otsib maa altki endale viina.

pjaa/tka U -tkõ J, g. -dgaa = päätka; U tapamma need linaᴅ, siz leeväd linapihoᴅ. See leep pjaatka linoi lõugutame need linad, siis tulevad linapeod. See (= sellest) tuleb kimp linu.

plaah/a Lu, g. -aa lahmakas громада, большой кусок; suur niku plaaha suur nagu lahmakas. – Vt. ka planttsu.

plaan/a M, g. -aa M plaan, kavatsus план, намерение; miε enelee võtin plaanaa .. mennä petterii ma võtsin endale plaani .. minna Peterburi; M mikä plaana teillä õli mis kavatsus (plaan) teil oli?

plaan/i Lu J, g. -ii J 1. plaan, kavatsus план, намерение; J koto on tehtü plaania müü maja on ehitatud (tehtud) plaani järgi; J plaanii mukkaa näd raja pitäis kassen õll plaani järgi, näe, peaks piir siin olema; Lu mill on mokoma plaani mul on niisugune kavatsus (plaan); J tetši koo plaanii tegi maja plaani; 2. komme, harjumus обычай, привычка; Lu mõnikkaal umalikkaal on mokoma plaani, što kritautõb ampaita mõnel joodikul on selline komme, et krigistab hambaid; Lu se on kehno plaani, tšen tšäüʙ võõrai akkunojõ müü see (= sel) on halb komme, kes käib võõraste akende taga (mööda võõraid aknaid); ■ J kazell tütöll bõ miltäisstši plaania sellel tüdrukul pole mingit figuuri.

plaani/a (J), pr. -n, imperf. -zin plaanitseda, kavatseda (teha) намереваться, вознамери/-ваться, -ться, задум/ывать, -ать; a tämä skripka laulap kõik, mitä laivas tehtii, mitä tälle plaanittii (muinasjutust:) aga see viiul laulab kõik (sellest), mida laevas tehti, mida talle plaanitseti (teha).

plaastõr/i J (Li Ra), g. -ii J plaaster; salv пластырь; мазь; Li piäʙ mitä-nibut́ panna pääle, plaastõria mitä-nibut́ saavva dali lehto mitä-nibut́, što see paizõttumin menneiz alaᴢ tuleb midagi peale panna, saada (= muretseda) mingit plaastrit või mingit lehte, et see paistetus alaneks; J seitša·s tšippaa päälee plaastõrii kohe haava peale plaastrit!; J kui lahs kärneᴢ, õssaizit han siä .. hoz miltäiss nibuit plaastõria kui laps (on) kärnas, ostaksid siis ometi .. kas või mingit salvi; Ra miä võd́d́an napukkaa plaastõriikaa ma määrin (võian) vistrikku salviga.

plaaš/ši M, g. -ii M mantel плащ. – Vt. ka prizentti-.

plaattoillaa Lu = plaatuza.

plaatu/za: -ᴢ Lu tihedalt (umbrohu kohta) плотно, густо (о сорняке); vesiroho on plaatuz maamuniz i kapussoiᴢ vesihein on tihedalt kartulite ja kapsaste vahel.

plaavõń/ńa: -ń J-Tsv., g. -ńaa J purjetus, laeva-

reis плавание; kõlmi-maštiin aluz lähsi plaavõńńaa kolmemastiline (purje)laev läks reisile.

plaf/ka: -k J-Tav., g. -kaa J (nooda- v. võrgu)-käba e. pull e. ujuk поплавок (невода или сети); nootaa plafkõd om puizõd dalisko tohoizõᴅ noodakäbad on puust või tohust. – Vt. ka ploška, poplafka, pullo, pullu.

plah/ka: -k J-Tsv., g. -gaa J (puu)pakk плаха; kaneiss plahkoiss teemm akkunaa piinõᴅ neist pakkudest teeme akna piidad; tämä õli niku plahk maaᴢ ta oli nagu puupakk maas.

plais J-Tsv. interj. laks, lops хлоп, щёлк, простор. хлысть; en i ootõllu, ku tämä minnua – plais kõrvõlõ (ma) ei oodanudki, kui tema mulle – laks vastu kõrvu (kõrva). – Vt. ka plaisku.

plai/skaa Lu J, pr. -zgan J, imperf. -zgin: -skazin J 1. paugutada хлопать; J mitä siä plaizgad uhzõõkaa mis sa paugutad uksega; 2. refl. paukuda, plaksuda хлопаться; Lu uhs plaizgaʙ uks paugub (tuule käes); Lu kuulõn, mitä plaizgaʙ kuulen, (et) midagi plaksub. – Vt. ka plaksua.

plai/skia J-Tsv. -skiaɢ (I), pr. -zgin J -zgii I, imperf. -skizin J kolkida, taguda колотить, бить; J plaizgip paalikõll uhtoa kolgib kurikaga pesu pesta; I siis perzettä müü ku plaizgii, plaizgii siis vastu tagumikku kui löön, löön.

plai/sku J-Tsv., g. -zguu J laks, plaks, lops шлепок, удар; sait plaizguu šokkasõ said laksu vastu põske; lahs laŋkõz järjült maalõ, de sai mokoma plaizguu laps kukkus pingilt maha ja sai niisuguse lopsu; roozga plaisku piitsa plaks. – Vt. ka kõrv-. – Vt. ka plais, plaizgatuᴢ, pla-jauᴢ, plaksu, plaksutuᴢ, plimpu.

plai/skua Lu, pr. -zguʙ Lu, imperf. -sku pladiseda, plaksuda плес/каться, -нуться; хлопать, щёлкать; vihma plaizgub ümper kõrvii vihm pladiseb ümber kõrvade.

plaizgahta/assa: -ss J-Tsv., pr. -an J, imperf. -azin J kopsatada грохнуться (упасть с шумом); kattsahtaa, mikä siäll rihennees plaizgahtaaz mahaa vaata, mis seal eeskojas maha kopsatas.

plaizgahtu/ᴢ: -s J-Tsv., g. -hsõõ: -sõõ J kopsatus, mürtsatus грохот (шум от падения); mokoma plaizgahtuss iäz enõõ kuullu, ku siä kõrt ahjo-päält maalõ laŋkõziᴅ niisugust mürtsatust ei ole (ma) eales kuulnud, kui sa kord ahju pealt maha kukkusid.

plai/zgata (P) -zgõt J -zgataɢ (I), pr. -skaan ~ -skan J, imperf. -skazin: -skõzin J -skazii I (paugatades v. laksatades) lüüa e. virutada, laksata хлопнуть, простор. хватить; P susi üppi vällää johsõmaa, a peremmiez uhzõõ plaiskaš tšiini (muinasjutust:) susi hüppas (üles) välja jooksma (= et välja joosta), aga peremees virutas ukse kinni; J a ku miä plaiskõzin tätä kõrvõlõõ aga ma alles virutasin talle vastu kõrva; I miä sis ku tšümmee kõrtaa perzettä müü plaiskazii, sis toĺko tämä äänee antõ kui ma siis lõin (vastsündinule) kümme korda vastu tagumikku, alles siis ta tegi häält; J noh, pot́o, plaiskaakk däädellees tšätt noh, Potjo, löö ometi onule patsi!

plaizg/atuᴢ: -õtus J-Tsv., g. -atuhsõõ: -õtusõ J plaksatus, laks; kõrvakiil шлепок; пощёчина. – Vt. ka plaisku, plajauᴢ, plaksutuᴢ.

plaizgut/taa (K-Ahl.) -ta J-Tsv., pr. -an K -õn J, imperf. -in J plaksutada, laksutada, (laksuga) lüüa щёлк/ать, -нуть, хлоп/ать, -нуть. – Vt. ka plaksuttaa, plakuttaa.

plaizgut/õlla (J) -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn J, imperf. -tõlin J frekv. plaksutada, laksutada, laksuga (korduvalt) lüüa v. visata щёлкать, хлопать, шлёпать; ize plaizguttõõp tšässiikaa, hümmissääp tšülmesse ise plaksutab (taob plaksuga) käsi kokku, lõdiseb külmast; karjušši plaizguttõõb roozgaka karjus laksutab roosaga; plaizguttõõmm luhkui(t) vettee viskame laksutades kilde vette. – Vt. ka plaksutõlla, plakutõlla.

plajahtaa/ssa (J-Tsv.), pr. -ʙ, imperf. -zi: -ᴢ J plahvatada взрываться, взорваться; bombõ plajahtaaᴢ lõhtši pomm plahvatas (lõhki).

plajahtut/taa (Kett.), pr. -an Kett., imperf. -in = plajauttaa.

plajau/ᴢ J-Tsv., g. -hsõõ: -sõ J plaksatus, lajatus звук от удара, треск, щёлк; roozgaa plajauᴢ piitsa plaksatus. – Vt. ka plaisku, plaizgatuᴢ, plaksutuᴢ.

plajaut/taa: -ta J-Tsv., pr. -an J, imperf. -in laksata, lajatada хлоп/ать, -нуть, простор. треснуть; plajaut roozgaka laksa piitsaga. – Vt. ka plajahtuttaa, plaksata.

plak/ata J -at J-Tsv., pr. -kaan J, imperf. -kazin ~ -kõzin J plagada, (minema) liduda удирать, удрать, убе/гать, -жать; pani plakama pani plagama; plakkaab jooss lidub joosta.

plaki/na: -n J-Tsv., g. -naa J 1. plagin, kolin хлопанье, стукотня, стук; 2. pladin пле-ск(анье), шум (дождя).

plaki/sa M -ss J, pr. -zõʙ J, imperf. -zi: -ᴢ J 1. naksuda, plaksuda щёлкать; M saivõrõt tapaᴅ, nät ku plakizõvaᴅ tapad saerdeid, näe, kuidas naksuvad; 2. pladiseda, pahiseda плескаться (о дожде); шуметь (о воде); J vihma plakizõʙ vihm pladiseb; J parahodaa vintt va plakizõb veeᴢ auriku kruvi aina pahiseb vees.

plak/kaa Lu, pr. -aʙ Lu, imperf. -ki = plakkia; seilit plakkavaᴅ purjed plagisevad.

plak/ki Lu, g. -ii Lu lomp лужа; se on roojaa plakki see on porilomp. – Vt. ka pläkki.

plak/kia Lu, pr. -iʙ Lu, imperf. -ki Lu plagiseda, plaksuda; sapsuda плес/кать, -нуть, хло-

п/ать, -нуть; шлёп/аться, -нуться; seilit plakitaa purjed plagisevad; vihta alki plakkia viht hakkas sapsuma.

plak/ksaa (J), pr. -saʙ, imperf. -ksi plaksuda сту/чать, -кнуть (ногами); lei tanttsua, nii ett jalgat plakksivaᴅ lõi tantsu, nii et jalad plaksusid.

plak/kua Lu, pr. -uʙ Lu, imperf. -ku Lu plagiseda плескаться, полоскаться (о парусах); seilit plakkuvaᴅ purjed plagisevad.

plaks/a Lu, g. -aa subst., adj. viripill, nuttur плакса; siä plaksa, ain idgõᴅ (oh) sa viripill, aina nutad; siä õõᴅ plaksa inemin: kui vähän, nii idgõʙ sa oled nuttur inimene: kui vähe (midagi on), nii nutab (= nutad).

plaksaht/aa Lu Ra, pr. -aaʙ Lu -aʙ Ra, imperf. -ii: -i Lu plaksatada, plõksatada хлоп/ать, -нуть, щёлк/ать, -нуть; Lu toho plaksahti koivuss poiᴢ toht plaksatas kase küljest lahti; Ra võti plaksahtab lukkoᴢ võti plõksatab luku-(augu)s.

plaks/ata: -õt J-Tsv., pr. -aan J, imperf. -azin: õzin J = plajauttaa.

plaks/u J-Tsv., g. -uu J plaks, laks шлепок, удар; no, sait perzett müü plaksuu noh, said laksu vastu perset; plaksua lüümä laksu lööma; roozgaa plaksu piitsaplaks. – Vt. ka plaisku.

plaks/ua J-Tsv., pr. -uʙ J, imperf. -u: -uᴢ J paukuda, plaksuda хлопать(ся), трескать(ся); uhzõd va plaksuvõᴅ vassaa uksed vaid pauguvad vastu; kattsahtaa, mikä siäll koko aika plaksuʙ vaata, mis seal kogu aeg plaksub. – Vt. ka plaiskaa.

plaksut/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J plaksutada, laksutada хлопать, щёлкать. – Vt. ka plaizguttaa, plakuttaa.

plaksutu/ᴢ J-Tsv., g. -hsõõ: -sõõ J plaksatus, laksatus хлопок, щелчок. – Vt. ka plaisku, plaizgatuᴢ, plajauᴢ.

plaksut/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn J, imperf. -tõlin J frekv. ← plaksuttaa; plaksu-

tõlka tšässiika plaksutage käsi; tšeelekaa plaksuttõõma keelega laksutama. – Vt. ka plaizgutõlla, plakutõlla.

plakut/taa L P M Lu Ra J (Kõ) -ta J-Tsv., pr. -an M Lu J -õn J, imperf. -in M Kõ Ra J 1. plaksutada, laksutada хлопать, рукоплескать; щёлкать; Ra tämä laulo üvässi i miä plakutin tšässii ta laulis hästi ja mina plaksutasin käsi; Lu roozgaakaa plakutan plaksutan piitsaga; Kõ alkõmma kut̆toa, plakutin, plakutin hakkasime kuduma, laksutasin, laksutasin (soalaega); L kukkõ hüppi i siipiikaa plakutti kukk hüppas ja laksutas tiibu; M elä nüt plakuta tšeeleekaa ära nüüd keelega laksuta; 2. (lina) lõugutada трепать (лён); L tapõppuila plakuttaassa linaa lõugutiga lõugutatakse lina; 3. koputada стучать, стукнуть; J plakut tšäeka päät müü koputa käega vastu pead. – Vt. ka plaizguttaa, plaksuttaa.

plakut/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn J, imperf. -tõlin J frekv. plaksutada хлопать, щёлкать; om plakutõltu tšässiikaa ja hailahtõltu nagraa on plaksutatud käsi ja lagistatud naerda. – Vt. ka plaizgutõlla, plaksutõlla.

plamahta/assa: -ss J-Tsv., pr. -an J, imperf. -azin: -zin J prahvatada ввалиться (внезапно); oottõmõtt plamahtaaz ättšissää rihee ootamatult prahvatas äkki tuppa.

planet/ti J-Tsv., g. -ii J planeet планета; mokom tait sinu planetti, ku siä õõd õnnõtoi küllap niisugune (on) sinu täht (planeet), et sa õnnetu oled.

plaŋkikkõi/n J-Tsv., g. -zõõ J planguke, lauake планочка; lauta laki on tehtü plaŋkikkõisiiss lauda lagi on tehtud plangukestest.

plaŋk/ka [?] (I-Len.), g. -aa plank, laud планка, доска; miä vei irret niežnova pilnisii, sahata taho plaŋkkoo (Len. 285) ma viisin palgid Nežnovo saeveskisse, tahtsin planke saagida.

plaŋk/ki J, g. -ii J 1. plank, laud планка, доска; üviiss plaŋkkiiss tehtü rihee silt headest laudadest tehtud toapõrand; 2. planktara дощатый забор.

plant/tsu J-Tsv., g. -suu J = plaaha.

plati/sa J, pr. -zõn J, imperf. -zin lobiseda болтать; mitä latikat platizõvaᴅ mis latikad (= Laukaasuu küla elanike pilkenimi) lobisevad? – Vt. ka plärisä.

pla/t́ja Lu (Kõ) -tja Lu I -ttja Lu, g. -t́jaa Lu -tjaa Lu I = plat́t́i; Lu plattja on õmmõltu fambõrkojõõkaa kleit on õmmeldud äärispaeltega; Lu tälle meni tšiiree platja rikki tal kulus kleit kiiresti (katki); I paĺĺo tämä nõizõb mahsamaa, kase platja (kui) palju see kleit maksab (läheb maksma)?; I üvää platjaa pääle paa panen ilusa (hea) kleidi selga; Lu tämä piäp kaunissa platjaa ta kannab punast kleiti; Lu tütöl süntüvät plat́jat šolkkõzõᴅ tüdrukul(e) tekivad siidist kleidid. – Vt. ka lõŋka-.

plat́j/e Lu (I), g. -ee Lu = plat́t́i; Lu naiz-elokkaall õsõttii plat́je naisele (naisterahvale) osteti kleit; I i meilee õmmõltii kaŋkaizõᴅ kane plat́jeᴅ meilegi õmmeldi need linased kleidid.

platmas/sa Lu, g. -aa Lu plastikaat, plast- (mass) пластикат, пластмасса.

platsikkõi/n J-Tsv., g. -zõõ J kohake, platsike местечко, площадочка.

plat́/t́i M, hrl. pl. -iᴅ M kleit платье; M võta puisa üv̆vii pöllüᴅ vällä plat́issa võta puista tolm kleidist hästi välja; M plat́iᴅ tultii lad́d́assi, piäʙ vähäkkõizõ ahagoittaa kleit jäi laiaks, tuleb veidi kitsamaks teha; M praaznikkana piäb üv̆vii sõvõta, panna üvät plat́id ül̆lee pühade ajal tuleb hästi riietuda, panna ilus (hea) kleit selga; M miä tahon saavva enele vassõzõᴅ plat́iᴅ ma tahan endale uut kleiti saada.

plat/tsaa (Lu-Must. J-Must.), pr. -saʙ Lu, imperf. -tsazi tatsuda притоп/ывать, -нуть; Lu jalga kui platsab, nii suu matsab (Must. 160) vs. kui jalg tatsub, siis suu matsub.

plat/tsi Lu J, g. -sii Lu J väljak, plats; maatükk площадь, плац; участок; J rahvõs koppiup platsilõõ rahvas koguneb (küla)väljakule; Lu suur plattsi maata suur tükk maad; ■ J tämä on nii herkk: kui sõna juttõliᴅ, nii itku platsill ta on nii hell: kui sõna ütled (ütlesid), nii (on) nutt lahti (platsis); J para·iko itku leep plattsiᴢ, uulõd jo om brillillää kohe on nutt lahti (platsis), huuled on juba torus.

plau J-Tsv. interj. pläu шлёп; plau tõiss šokkiit müü pläu teisele vastu nägu (põski).

ple/ešši Lu Ra J-Tsv. -šši Lu, g. -ešii Lu kiilaspäine плешивый; Lu pleešši inemin, tšenell bõõ iussii kiilaspäine inimene (on see), kellel pole juukseid; Lu pleešši meeᴢ kiilaspäine mees; Lu pleešši pää, a meeltä ebõõ kiilas pea (= pea juba kiilas), aga mõistust pole (peas). – Vt. ka pĺešivoi.

pleeššipää Lu J pleešipää ~ bleešipää J blešipää M 1. kiilaspea плешивый (человек); Lu ku tšellä ivusõd evät kazvõ, se on pleeššipää kui kellel(gi) juuksed ei kasva, see on kiilaspea; J bleešipää, ebõ·õ iussii kiilaspea, pole juukseid; 2. J nudipea (sarvitu oina kohta) безрогий (баран).

pleetti vt. pletti.

plehkuu J adv. plehku, jooksu наутёк; pani plehkuu, muut krapatti tšiin pani plehku, kuid nabiti kinni; lahzõt heittüsti de panti menemä plehkuu lapsed kohkusid ja panid (minema) plehku; varkait õli kahõ tšezze, muut mõlõpi panti plehkuu vargad olid kahekesi (vargaid oli kaks), aga mõlemad panid plehku. – Vt. ka pudgõlõõ², putkii.

pĺem/ä (K), g. -ää hõim, sugu; päritolu племя; происхождение; med́d́ee d́iedad pajatõttii, što müö õlimma švietaa pĺemääta meie vanaisad rääkisid, et me olime rootsi päritolu.

plemänik/ka M Li (P I) pĺemänikka M -kõ Lu -k J-Tsv. plemenikka J-Must., g. -aa J pĺemänikaa M venna- v. õepoeg племянник; P vana d́ad́a tuli vaattamaa pient plemänikkaa vana lell tuli vaatama väikest vennapoega; M siz võtti tšääritti ühtee pĺemänikaa i mińd́aa siis võttis sobitas kokku (= abiellu) vennapoja ja (tema tulevase) naise; Li plemänikkoi naizõᴅ kõig õllaa millõ mińńaᴅ venna- ja õepoegade naised on kõik mulle m-d.

plemä/nittsa M Li -ńitts J-Tsv. plemä·nnitsa I, g. -nitsaa: -ńitsaa J venna- v. õetütar племянница; Li plemänittsoi meheᴅ kõiɢ millõ õllaa vävüᴅ õetütarde mehed on kõik mulle v-d.

plenaza M adv. vangis в плену.

plenus/sa: -s J-Tsv. adv. vangist из плена; johsi plenuss õmalõõ maalõõ põgenes vangist omale maale.

plen/uusõõ: -nuusõõ Lu adv. vangi в плен; tämä puuttu plennuusõõ ta sattus vangi.

pĺešivo/i J-Tsv., g. -ii J = pleešši.

plešši vt. pleešši.

pletit/tää L M S (K-Al. P Kõ Ra) -tεä P -tä Lu J-Tsv. -ta J-Tsv. -tääɢ I, pr. -än M S -en J, imperf. -in P M J põimida, palmitseda, plettida, punuda плести, запле/тать, -сти; J pletit ivusõt kassaa põimi juuksed patsi; M tüttärikko pletitäp kassaa tüdruk palmitseb patsi; M vööt pletitättii lõŋgassa kauniissa vööd punuti punasest lõngast; M riv̆vaa ńauhaᴅ õltii pletitettü kõlmõlla tšeillä, nii kas̆saa moodaa sääre-

mähise paelad olid punutud kolme keermega, nii patsi moodi; Ra tšülvvakaᴅ õltii tohoss pletitettü külvivakad olid tohust punutud; M pletitettü pagla punutud nöör; J pletiteb vitsass aita punub vitstest (vitsast) aeda; J pletittega kukkiiss nasikko punuge lilledest pärg; ■ K ženiχa süöʙ, vatsa täünä pletitäʙ (Al. 37) peigmees sööb, vitsutab kõhu täis. – Vt. ka plettiä.

plet́jošk/a I, g. -aa I (lõime)palmik плетёнка; sis võtammaɢ mokomaa plet́joškaa tiimmeɢ ku kas̆saa pletitämmäɢ .. kolodallõ paammaɢ siis võtame teeme (lõngast) niisuguse palmiku, nagu patsi palmitsetakse .. Paneme lõimepakule; plet́joškaa pletiᴅ palmitsed (lõime)palmikut.

ple/tka: -tk J-Tsv., g. -dgaa dem. (punutud) piits(ake) плётка, плёточка; katso, tšiire roivon taga poolõõ pledgakaa vaata, nähvan kohe piitsaga vastu tagumikku. – Vt. ka pĺotka.

plet́oŋ/ka: -k J-Tsv., g. -kaa J punutis, punutud ese плетёная работа, плетёнка.

ple/tti ~ -etti J-Tsv., g. -tii ~ -etii J piits, (piitsa)keel плеть, кнут, бич; kats, ku veiten pleetill seltšää, siiz ed nõiz irnuma vaat kui annan piitsaga (mööda) selga, siis (sa) enam ei hakka hirnuma (= naerma); lohmaa pletikaa gorbaa äiga piitsaga (mööda) küüru; plettiä saama piitsa saama; roozgaa pletti piitsa keel. – Vt. ka roozgaa-.

plet/tiä J-Tsv. (M) -tiäɢ I, pr. -in J, imperf. -tizin J = pletittää; I ivuhsõd õlivat pletittüɢ juuksed olid palmitsetud; I kõikõõ arjaa opõzõllõ kasolla pletti põimis hobusel kogu laka palmikutesse; J pletip kassaa põimib patsi; I osla-tupiᴅ tohossa tehtü, pletitüᴅ luisutaskud (on) tohust tehtud, punutud; I tämä pletti pärvokko kal̆loo püütääɢ ta punus korve, (et) kalu püüda; ■ J pletip süüvve vihub süüa; J süüʙ, niku rihma pletiʙ sööb, nagu nööri punub.

plettiütä (J-Must.), (sõnatüvi основа слова:) plettiü- J-Must. vanuda, pulstuda свал/иваться, -яться; õbose arja on plettiünü (Must. 179) hobuse lakk on vanunud.

pleuh/a: -õ J-Tsv., g. -aa J kõrvakiil пощёчина; noh, sait pleuhaa. nii piäptši noh, said kõrvakiilu? Nii peabki (= paras sulle).

pliis/sa: -s J-Tsv., g. -aa J -zaa (J) plüüs плюш; pĺiizõss-kse on õmmõltu on see plüüsist õmmeldud?

plii/ška J, g. -žgaa = pliiški; närizimmä niittiä; tšellee leeb musõpi, sellee tšümmee pliiškaa (võrgukudumisest:) närisime niiti; kel jäi mustem(aks), sellele (anti) kümme nipsu (sõrmede pihta).

plii/ški K -ski M-Set., g. -žgii nips (sõrmedega) шлепок, щелчок (пальцами); K pliiškiä sõrmiikaa löötii nipsu löödi sõrmedega.

pliitka vt. plitka.

pliit/ta L P M Kõ Lu I (K Li J) -t ~ pĺiitt J-Tsv., g. -aa L P M Lu Li J I pĺiitaa J pliit плита; M eellä pliittoo bõllu, eellä õli ahjo ilma pliittaa vanasti pliite polnud, vanasti oli ahi ilma pliidita; M õli tagana, ühezäit taloza bõllu pliittaa oli keeduraud (= rauast kolmjalg ahjuesisel), üheski talus ei olnud (varem) pliiti; Li nüt meil on pliitõᴅ, pliitõl keittääᴢ nüüd on meil pliidid, pliidil keedetakse; J paan pliitaa lämpimää panen pliidi küdema; M teemmä tulõõ pliita-lõõ, tšihutamma suppia teeme tule pliidi alla, keedame suppi; I pliittaza tuli põlõʙ tuli põleb pliidi all; I miä kotona soojõttõõ pliitaa tüvenä ma soojendan end kodus pliidi juures; Lu piäp panna pliitaa uhs tšiini, alki viskaa kipunoi tuleb panna pliidi uks kinni, hakkas sädemeid pilduma; M pliitaa juška pliidi siiber; M pliitaa rešotka, kussa tuhgad mennäz läpi pliidi rest, kust tuhk läheb läbi; Lu pliitaa kamfõrkaᴅ pliidi rõngad; M pliitaa utjukaᴅ pliidi peal kuumendatavad triikrauad. – Vt. ka plitka.

plik/ata P Lu Ra -at ~ pĺikat J-Tsv., pr. -kaan P J pĺikkaan J, imperf. -kazin: -kõzin ~ pĺikkõzin J 1. pilgutada, silma teha миг/ать, -нуть, мор-

г/ать, -нуть; J eb ehtinnü silmell pĺikat, ku tätä šaurõtti kõrvõlõ (ta) ei jõudnud silma(gi) pilgutada, kui talle lajatati vastu kõrva; J petteeb i silmell ep plikka petab ja ei pilguta silma(gi); J plikkaa va millõõ silmell, kül saan arvoo pilguta vaid mulle silma, küll saan aru; Ra poika alki silmäll plikata, tüttöä kuttsua litšepess poiss hakkas silma tegema, tüdrukut lähemale kutsuma; 2. vilkuda, plinkida мигать, мерцать; Lu majakkõz on plikkaava tuli majakas on plinkiv tuli; Lu bujus toož on plikkaava tuli pois on samuti vilkuv tuli. – Vt. ka plikkahtaa, plikkaa, plikkiä, pliksata, plikuttaa, plikutõlla.

plik/ka Lu, g. -aa = plikkava; plikka tuli plinkiv tuli.

plik/kaa Lu, pr. -aʙ Lu, imperf. -ki Lu 1. pilkuda миг/ать, -нуть; täll on mokoma läsü, jott silmät plikkavaᴅ tal on niisugune haigus, et silmad pilguvad; 2. vilkuda, plinkida мигать, мерцать, мельк/ать, -нуть; tuli plikaʙ tuli vilgub. – Vt. ka plikata.

plikkaht/aa (J-Tsv.), pr. -aaʙ, imperf. -ii pilkuda миг/ать, -нуть; halvõttu silme ep plikkahta halvatud silm ei pilgu.

plikka-tul/i (Lu), pl. -õᴅ Lu plinktuli мигаю-щий, сигнальный огонь.

plikkav/a Lu, g. -aa plinkiv, plink- мигающий, сигнальный; plikkava tuli, majakkois plikkavaa tult ebõ·õ, plikkavat tulõd õllaa bujuiz ja baakanoiᴢ plinktuli, majakates plinktuld pole, plinktuled on poides ja (tule)paakides. – Vt. ka plikka.

plikkiv/ä Lu, g. -ää = plikkava; i baakanas põlõvat plikkivät tulõᴅ ka (tule)paakides põlevad plinkivad tuled.

plik/kiä Lu, pr. -iʙ Lu, imperf. -ki vilkuda, plinkida мигать, мерцать, мельк/ать, -нуть; tuli alki plikkiä tuli hakkas vilkuma. – Vt. ka plikata.

pliks J-Tsv. 1. interj. pliks, plõks щёлк; pliks püsüü kurokakaa plõks püssikukega; 2. vilks(ti) шмыг (межд. в функции предик.); pliks millõõ silmäkaa vilks silmaga minu poole.

pliks/ata: -õt J-Tsv., pr. -aan J, imperf. -azin: -õzin J = plikuttaa; pliksaa silmäkaa pilguta silma(ga).

pliks-plaks J-Tsv. interj. pliks-plaks шлёп, простор. хлысть.

plikut/taa P Lu Ra -ta J-Tsv., pr. -an Lu -õn J, imperf. -in J pilgutada миг/ать, -нуть, мор-

г/ать, -нуть; Lu täll on mokom läsü, jott ain plikutap silmii tal on niisugune haigus, et aina pilgutab silmi; P plikutap silmääkaa pilgutab silma(ga); Ra jurma meeᴢ, näep karrua mettsäz i silmää ep plikut julge mees, näeb metsas karu ja ei pilguta silma(gi). – Vt. ka plikata.

plikut/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn J, imperf. -tõlin J frekv. ← plikuttaa; täll ebõõ ühtäit häppiä, va plikuttõõp silmikaa tal pole üldse häbi, pilgutab vaid silmi.

plimp/u (Li Ra), g. -uu Li laks, lops; kõrvakiil шлепок; пощёчина; Li miä ku sill annam plimpuu (vaat) kui ma annan sulle laksu! – Vt. ka plais, plaisku, plaksu.

pli/ŋkki ~ -nttši P, g. -ŋkii nätske, murd. plintske, plinkis сырой, недопечёный (о хлебе); pliŋkki leipä nätske leib.

pli/tka ~ -itka (I), g. -tkaa I = pliitta; astikkoza pantii tätä plitkaa tüv̆vee soojõnõm̆maa pütis pandi see (= meekärjed) pliidi kõrvale soojenema; bumagaa põlttaas siinä pliitkaza siin pliidi all põletatakse paberit.

plitńõk/ka: -k J-Tsv., g. -aa J paekivi плитняк; fund(õ)mentti on laottu plitńõkõss alusmüür on laotud paekivist.

plok/ata P, pr. -kaan, imperf. -kazin koksida (mune lihavõttepühade ajal) кокать (яйца на пасху); plokkazivad munõi i ühes seiväᴅ koksisid mune ja üheskoos sõid; siz mennäss lyõkulõõ lyõkkumaa, kanaa munõi plokkaamaa siis minnakse kiigele kiikuma, kanamune koksima; sis plokattii munõi, tüttäret pojoikaa siis koksiti mune, tüdrukud poistega.

plok/kia (P), pr. -in, imperf. -kizin P = plokata; plokkizin paĺĺo munõi koksisin palju mune.

pĺokš/a (Lu), pl. -aᴅ Lu klimp клёцка.

pĺokša-suppi Lu klimbisupp суп с клёцками; pĺokša-suppi teχ́ χ́ ää lihaakaa, teχ́ χ́ ää pikkaraizõd murut taitšinassa i pannaa tšihuvaa suppii klimbisupp tehakse lihaga, tehakse taignast väikesed tükikesed (= klimbid) ja pannakse keeva suppi (= supi sisse).

plood/a M, g. -aa puuvili плод, фрукт.

ploodu: Пло́ду Pal.2 K-reg.2 = plooda.

plootnikka vt. plotnikka.

plootno- vt. plotno-.

plosko/i J-Tsv., g. -i J lame плоский; ploskoi tarelk lame taldrik.

plo/ška: -šk J-Tsv., g. -žgaa J = plafka; propkõim plošk oŋ kerkäp ku puin korgist (võrgu)-käba on kergem kui puust.

plo/tina M Lu I -tin ~ -t́in J-Tsv., g. -tinaa ~ -t́inaa J tamm, pais плотина; Lu müllül on plotina veskil on tamm; J vesi johzõb üli plotinaa vesi jookseb üle paisu; I juutti ovõssa müllüü plotinassa, kussa vesi laskõub orkoo jootis hobust veskipaisust, kust vesi langeb alla.

pĺo/tka M Lu I -tk J-Tsv., g. -dgaa J I -kaa Lu 1. nuut, (punutud) piits, kantsik плётка, плеть, кошка (ременная плеть с несколькими концами); I õm̆mia veld́iä lei viil pĺodgala oma vendi lõi veel piitsaga; Lu pĺotkal õli paksu õttsa i hoikka õttsa, lüütii matrossia nuudil oli jäme ots ja peen ots, (nuudiga) peksti madruseid; Lu laiva pĺotka laeva nuut; 2. suka alustus (kudumisel) почин чулка, плетёнка; M esimeizess tehäs suk̆kaa silmäᴅ, sitä kuttsuas pĺotka esmalt luuakse (tehakse) sukasilmad, seda kutsutakse p. – Vt. ka laiva-. – Vt. ka pletka.

plotnik/ka L P Lu Li -k Lu J plootnikka K-Ahl. M Lu Плотника Tum., g. -aa P Lu J puusepp плотник; Lu eb õõ lofkoi plotnikk, uhz on kossallaa ei ole osav puusepp, uks on kiivas; Lu se on tšülmä plotnikka see on vilets puusepp; Lu laivaa plotnikka, tämä praavitaʙ laeva puusepp, tema parandab (laeva); Lu õlõn tehnüd i plotnikaa tüütä olen teinud ka puusepatööd.

plotnikkoi/ssa: -ss J-Tsv., pr. -n J, imperf. -zin J puusepatööd teha плотничать; vevve meni liivtšüläsee plotnikkoima vennas läks Liivtšü-lässe puusepatööle.

plotno¹ Li J plootno M tihedalt плотно; Li siiz õltii elmed ümper kaglaa, plotno kaglõz õlti siis olid helmed ümber kaela, tihedalt olid kaelas (= kaela ümber); M šiška menep plootno lapp läheb tihedalt (vastu). – Vt. ka plotnossi.

plotn/o² Lu, g. -oo [?] tihe густой, плотный; plotno mettsä tihe mets.

plotnoit/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J tihendada уплотн/ять, -ить.

plo/tnopassi L -otnopõssi M 1. tihedamini плотнее, чаще; L lahzõt kalttõzivat plotnopassi issumaa lapsed tõmbusid tihedamini istuma; 2. kõvemini, tugevamini крепче; M tõmpaa rintšeüs plootnopõssi tõmba rinnus kõvemini (kinni).

plo/tnossi Lu Li -otnossi M Kõ 1. tihedalt плотно, часто; Li latti on se ŕuugussa tehtü laki. nämä võissa õlla plotnossi, a võissa õll i arvaa laudi on see ritvadest tehtud lagi. Need (ridvad) võivad olla tihedalt, aga võivad olla ka harvalt; 2. tugevasti, kõvasti крепко; M siot plootnossi pää tšiin seod (viljahaki) pea(vihu) tugevasti kinni; Lu praaznikkann viinaa juutii plotnossi pühade ajal joodi kõvasti viina. – Vt. ka plotno¹.

plotnõs/sua J-Tsv., pr. -uʙ J, imperf. -suzi: -suᴢ J tiheneda уплотн/яться, -иться.

plotnõs/sussa: -suss J-Tsv., pr. -uʙ J, imperf. -suzi = plotnõssua.

plot/ta (Lu), hrl. pl. -aᴅ Lu palgiparv (ühendatud palgid parvetamisel) плот, сплав леса; tehtii peenet plotad ja parahodakaa alla virraa, virraa mukkaa tootii zavodõl tehti väikesed palgiparved ja laevaga (= laeva järel) allavoolu, pärivoolu toodi tehasesse; plotad vahvisõttii ŕuukojõkaa i kolijekaa tšiini palgiparved kinnitati ritvade ja vitssidemetega; siiz neet plotaᴅ kõik pantii perätikkoo tõin tõisõõ tšiini, pantii neĺtšümmet-viistšümmet plottaa perätikkoo siis need palgiparved pandi kõik järjestikku üksteise (külge) kinni, pandi nelikümmend-viiskümmend (palgi)parve järjestikku.

plotv/a I, g. -aa särg плотва.

pluug/a Ränk M Lu Li Ra I (K P Kõ) -õ J-Tsv., g. -aa M Lu Li J I (raud-, hõlm)ader плуг; J pluugakaa tšünnetä maat (raud)adraga küntakse maad; J adraka tšüntemin võtab rohkap aika ku pluugaka puuadraga kündmine võtab rohkem aega kui raudadraga; Lu pluugall on dyyšla, kuhõõ pannaa aizaᴅ (raud)adral on tiisel, kuhu pannakse aisad; J jo pikkõraisõnn piim pluugaa rudžgõss tšiin juba väiksena hoidsin adrakurgi (adrakurgedest kinni); M pluugaz on pluugaa nenä adral on adranina; Li pluugaa kuraᴢ, se leikkaap ku nõsõtaa uutta maata adranuga, see lõikab (pinnast), kui küntakse uudismaad; Li pluugaa lehto adrahõlm; Li pluugaa terä adratera.

pluugõi/n J-Tsv., g. -zõõ J adj. (orig.: с плугом).

pluut/ta: -tõ ~ -t J-Tsv., g. -aa ~ -a J 1. adj. kelm, petis плут; siä õõt pluutt meeᴢ, sillõ p saa uskoa sa oled petis mees, sind ei saa uskuda; 2. kelmus плутовство; pluuttaa tetšemä, pluutta pitämä kelmust tegema. – Vt. ka pää-.

pläkik/aᴢ: -õᴢ J-Tsv., g. -kaa J plekiline пятни-стый, в пятнах, с пятнами.

pläkik/ko J, g. -oo J 1. täpiline крапчатый, с крапинками, в крапинку; pläkikko tšiutto täpiline särk; 2. plekiline пятнистый, в пятнах, с пятнами. – Vt. ka pläkkiin, prikukko, prikukkõin.

pläkikkõi/n J-Tsv., g. -zõõ J plekike пятнышко.

pläkis/süä J-Tsv., pr. -ün J, imperf. -süzin J täpiliseks v. plekiliseks minna покры/ваться, -ться крапинками или пятнами.

pläki/sä: -ss J-Tsv., pr. -zen J, imperf. -zin J sulistada, pladistada плескать(ся).

pläkit/tää: -tä J-Tsv., pr. -än: -en J, imperf. -in J ära määrida, (ära) plekitada замарать; запятнать; maa vass pestü, a siä jo ehtizit pläkittä põrand (sai) vast pestud, aga sa jõudsid juba ära määrida; siä kse õõt pläkittennü õmas peredńikaa kas sina oled oma põlle ära plekitanud?

pläk/ki P M Lu Li Ra J, g. -ii M Ra J 1. plekk пятно; P tein pinžakkaasõõ pläkiᴅ, tätä on raskaᴢ puhassaa tegin pintsakule plekid, seda on raske puhastada; J veree pläkiᴅ vereplekid; 2. laik, täpp; (maa)lapp отметина, пятно; клочок (земли); M katill on mussa pläkki pääᴢ, valkõa katti kassil on must laik peas, (ise on) valge kass; Ra lehmää tšeelee pääll õli kaunis pläkki lehma keele peal oli punane laik; J tšünnez on valkaa pläkki küünel on valge täpp; J õras kazvop pläkkiinnaa oras kasvab laikudena; Lu peen pläkki on tšülvettü väike (põllu)lapp on külvatud; 3. lomp лужа; J siäll bõlõ enäpää järveä, on pikkarain pläkki seal pole enam järve, on tilluke lomp. – Vt. ka rooja-. – Vt. ka plakki, pläkikkõin, pläkku, prikku, pädna.

pläkkii/n J, g. -zee J 1. plekiline пятнистый, в пятнах, с пятнами; 2. täpiline крапчатый, с крапинками, в крапинку; 3. Tsv. laiguti v. kohati kasvav растущий пятнами или местами. – Vt. ka pläkikaᴢ, pläkikko, prikukko, prikukkõin.

pläk/ku M, g. -uu täpp отметина, пятно; kanalla on musat pläkuᴅ kanal on (sulgedel) mustad täpid. – Vt. ka pläkki.

pläk-pläk Li interj. plaks-plaks шлёп-шлёп, щёлк-щёлк.

pĺäkät/tää M, pr. -än, imperf. -in tatsata шлёпать (ногами); paĺĺai jalkojõõkaa pĺäkätäʙ tatsab paljajalu.

plämp/pä ~ blämppä M, g. -ää M = pälppä; bluutka lehmälee piäp panna plämppä kaglaasõõ hulkuvale lehmale peab panema krapi kaela; kartõn plämppä plekist krapp.

plämpät/tää P, pr. -äʙ P, imperf. -ti kõlksuda звяк/ать, -нуть, бренчать; plämpättäjä tšellä panõ tällyõ kaglaa kõlksuv kell (= krapp) pane talle (= lehmale) kaela.

pläri/sä (J) -ss J-Tsv., pr. -zen J, imperf. -zin J plärada, pläriseda, lobiseda болтать, простор. молоть (языком); mitä siε plärizeᴅ mis sa plärad!; plärizep pajatta pläriseb rääkida. – Vt. ka platisa.

plätakakku L: nahka-iiri üökakku, petoz-iiri plätakakku kk. (nahkhiirt nähes öeldakse:) nahkhiir – öökakk, valehiir – pl-kakk.

plääd/i Li, g. -ii Li (kingsepa)alasi лапа (сапожный инструмент).

-po J-Tsv. ometi, alles (rõhutav liide) бы (усилительная частица); õllõis-po rikaᴢ, dalisko tarkk oleks(in) ometi rikas või tark; anti-po jumal risii kaglaa andis alles jumal risti kaela.

podajań/ńa: -ń J-Tsv., g. -ńaa J armuand подаяние, милостыня; keräi tšüzüp poda-jańńaa kerjus palub armuandi.

podari/ttaa L P M Po (K Ja-Len.) -ttaaɢ I, pr. -tan K P -t̆taa I, imperf. -tin P 1. kinkida, annetada; (pulma)kinke e. -ande jagada дарить, по-; одари/вать, -ть подарками на свадьбе; M podaritti tälle lehmää kinkis talle lehma; Po pulmaza nùorikkõ podaritti ženiχaa sugulõõ pulmas jagas pruut peigmehe sugulastele kinke; L ženiχa tulõp podarittamaa peigmees tuleb (pulma)ande jagama; 2. ohverdada жертвовать, по-; P menen tällie podaritan lähen ohverdan talle.

podar/kka K L S I (P M Kõ) -kkõ Lu -ka P Lu -k J-Tsv., g. -kaa P Kõ J I -ka J -k̆kaa I 1. kingitus подарок; K lahzõõ isä i emä antavat kuumõlõõ podarkaᴅ lapse isa ja ema annavad vaderitele kingitusi; I kajjõõ podark̆kaa miä sai sõbralta selle kingituse sain ma sõbra(tari)lt; J näd millõ naiŋ ku tetši podarka ni tetši: sünnütti kaktšikoo vaat kus naine tegi mulle alles kingi: sünnitas kaksikud; 2. ohvriand жертва, дар; P tämä vei lähtiesie podarkaa ta viis allikasse ohvrianni.

podaroit/taa Lu -ta J-Tsv., pr. -an: -õn Lu J, imperf. in Lu J kinkida дарить, по-; J podaroit ham millõ ühs komfetti kingi mulle ometi üks kompvek; J podaroitti millõõ kallee brasletii kinkis mulle kalli käevõru.

pod́enšikk vt. pod́jonšikka.

podjob/a P, g. -aa eelviimane (munaveeretamisel lihavõtete ajal, liisuheitmisel jne.) предпоследний (при катании яиц на пасху, при бросании жребия и т. д.); i podjoba i joba laskõvad viimizessi ja eelviimane ja viimane lasevad (= veeretavad muna munamängus) viimasena.

pod́jok/ka J pot́okka (J), g. -aa = pojokkõin; eglee tetši mokomaa kihuu: ävis pod́jokka eile juhtus niisugune häda: poisike kadus ära.

pod́jonšik/ka M pod́enšikk J-Tsv., g. -aa M pod́enšikaa J päevatööline, päeviline подёнщик; M mõizad võtõttii pod́jonšikkoi mõisatesse võeti (mõisad võtsid) päevilisi (tööle); J tuõt-ko meilee oomõm pod́enšikassi kas tuled homme meile päeviliseks?

podlatka vt. potklatka.

podĺetsko/i J-Tsv., g. -i = podlettsa; petti, podĺetskoi, tõizõlt rahaᴅ pettis, lurjus, teiselt raha (välja).

podlet/tsa I, g. -saa lurjus подлец; siä õõt ku viimene podlettsa sa oled nagu viimane lurjus.

podm/jotka Li -etka I, g. -jotkaa ~ jodgaa = polu-põhja.

podmog/a K-Al., g. -aa kingitus (pruudile pulmaeelsel lahkumisõhtul) подарок (невесте в последний предсвадебный вечер), разг. подмога vetšerina-õhtagona i uomniiz pannas podmogaata; tšen paab kaŋkaa õtsaa, tšen paab sitsaa(ta), tšen niittiä vehukkõizõõ, lõŋkaa, sukkõita, povoinikkoita, tšiuttoi (Al. 58) pruudi lahkumisõhtul ja (järgmisel) hommikul pannakse (pruudile) kingitusi; kes paneb (linase) kangatüki (-otsa), kes paneb sitsi, kes vihikese niiti, lõnga, sukki, tanusid, särke.

podnos/si J-Tsv., g. -ii J kandik поднос.

podnoves/sa Kl-Set., g. -aa kuur, sara поднавес, сарай.

podošm/a K-Ahl. M-Set., g. -aa = podošva.

podošv/a M, g. -aa tald подошва; seness samass saatii podošvat paksupassa paikassa tallad saadi sellestsamast (nahast), paksemast kohast; saappaga podošvaᴅ saapatallad.

podred/a ~ poodreda (M), g. -aa voor обоз; mentii podredaa ~ mentii poodredaasõõ mindi voori.

podretšik/ka M -k J-Tsv., g. -aa J ettevõtja, töölevõtja подрядчик; M podretšikka tuli palkkamaa vättšiä ettevõtja tuli rahvast (tööle) palkama.

podrug/a (Li), g. -aa sõbratar подруга; ku enell eb õõ, siis podrugaka vajõltõᴅ kui endal ei ole (uut vööd), siis vahetad sõbratariga.

podrušk/a K S Po I (M), g. -aa pruutneitsi подружка (на cвадьбе); I noorikõll õlivat podruškaᴅ pruudil olid pruutneitsid; Po veno-

kat pääz nùorikoll i podruškoill pruudil ja pruutneitsitel (olid) peas pärjad.

podrušk/o M, g. -oo = podruška; kane podruškod laulõttii pulmalauluja need pruutneitsid laulsid pulmalaule.

podrutški J adv. käe alt kinni (hoides) под ручку (держа); nämäd mentii podrutški nad läksid käe alt kinni (hoides).

podšivoitta- vt. pottšivoittaa.

podžg/alla: -õll J adv. pungas (наречие в форме ад-а от potška); tšiire ilmussa lehoᴅ, puud jo om podžgõll varsti ilmuvad lehed, puud on juba pungas. – Vt. ka pupuškalla.

podžg/alõõ: -õlõõ J adv. punga (наречие в форме алл-а от potška); puud nõisti podžgõlõõ ajama puud hakkasid punga minema. – Vt. ka pupuškallõ.

podu/ška K L P M Po Lu Li J I (Ra Ku) -ska R-Reg. (R-Eur.) -šk J-Tsv. Ku -škᴀ Ku Подушка Tum., g. -škaa K P M Po Lu J -žgaa Li 1. (pea)-padi подушка; L poduška pantii pεänalaa padi pandi pea alla; M lahzillõ juõltii ain nii, että meŋkaa korjamaa neitä vatupäitä, sis teemmä pehmeä poduškaa päänalaa lastele öeldi ikka nii, et minge korjama neid hundinuiasid, siis teeme pehme padja pea alla; Po mõnõllaizõt svedgat pantii poduškaa alla igasuguseid lilli pandi padja alla (jaaniööl); Li ennemuiss patukõissõ tehtii päänalus poduškõiᴅ vanasti tehti hundinuiadest peaaluse patju; I puχavoi poduška udusulepadi; 2. aluskott тюфяк; Ra poduškad õltii, katõttii d́erugoikaa aluskotid olid, kaeti kaltsuvaipadega; L pannass poduška õlkaikaa tupattu (asemele) pannakse aluskott, õlgi (õlgedega) täis topitud; Li ebõ·llu prostinoitõ, eestäi bõllu prostinoi, ni magatti poduškoije pääl ei olnud voodilinu, vanasti polnud voodilinu, nii(sama) magati aluskottide peal; J poduškõssi rohkap kutsuta matrõssia aluskotiks kutsutakse enamasti madratsit; I kanneilla lavvõla poduška tilaᴅ õlivaᴅ, poduškoi tilolla makazimmaɢ neil (aseme)laudadel olid aluskottidest asemed, aluskottidest asemetel magasime; J alus poduška aluskott; 3. aknalaud подоконник; Li piinõᴅ eestää pannaa, a alumõin piinõ, sitä kutsuttii poduška, akkuna poduška esmalt pannakse piidad, aga alumine piit, seda kutsuti p., akna p. (= aknalaud); M Lu akkunaa poduška ~ Lu akkuna poduška aknalaud; I akkunaa poduškaᴅ aknalauad; 4. rõukpakk (vankrikorvi aluspakk) подушка (деталь телеги); M puizõᴅ poduškaᴅ, teĺĺeᴅ pannas poduškoid́e al̆laa puust rõukpakud, teljed pannakse rõukpakkude alla; M rattajee poduška vankri rõukpakk. – Vt. ka akkuna-, ala-, alus-, päänaluhsõõ-, päänalus-, päännalus-, sulka-, tila-, tulli-, õltši-.

podvesk/a (K-Ahl.), g. -aa K sukapael под-

вязка; miä sukaa podveskaa panen nii nikalassi tšinni, što tõkub (Ahl. 117) ma panen sukapaela nii lõdvalt kinni, et (sukk) vajub (alla).

podvod/a K (Kõ-Len.) -dõ J-Tsv., g. -aa J 1. küüt, vedu гужевая (подводная) повинность, диал. подвода; K ajõ podvodaza veimaroiz i narvaᴢ sõitis küüdiga (küüdis) Veimarni ja Narva; Kõ miä sõizõn podvodas kaunilail järvigois tšüläs (Len. 212) ma olin punaste juures küüdis Jarvikoištšüläs; 2. küüdi-, voorimees подводчик; возчик, извозчик; K a meid õli kaχstõ·ššõmõt podvodaa aga meid oli kaksteist voorimeest.

podvodnik/ka Lu, g. -aa allveelaev подводная лодка.

podvodno/i P, g. -i veealune, allvee- подводный; alatsyõ vettä menemmä podvodnoi lodgaakaa vee alt läheme allveelaevaga.

podvo·od/u J, g. -uu küüdimees, veovoorimees подводчик; возчик; palkõttii podvo·odu pal-gati küüdimees.

podvotšik/ka (Kõ-Len.) -k J-Tsv., g. -aa küüdi-

mees подводчик; Kõ möö, podvodtšikat makazimma kõik sarais einoi pääl (Len. 212) meie, küüdimehed, magasime kõik küünis heinte peal.

poezda vt. pojezda.

pogost/a M, g. -aa pogost, kihelkond (endisaegne administratiivne üksus) погост, приход (старинная административная единица); möö õlimma kattilois pogostaa me olime Kattila kihelkonnast.

pogovork/ka Kõ-Len. (Ja-Len.), g. -aa kõnekäänd поговорка; Ja eellä miä tääzin pogovorkkoi ja arvotussii pallo (Len. 255) enne ma teadsin kõnekäände ja mõistatusi palju.

pogrõba K pogre/ba (U) -ʙ J poogreba I, g. pogrõbaa: -baa J kelder погреб; J vee stüüde-

ni pogrebaa tšülmeümä vii sült keldrisse jahtuma.

pohja¹ vt. põhja¹.

pohja² vt. põhja².

pohjaline (Li) põhjapoolne majaderida (Luuditsa ja Liivtšülä külas) северный ряд или северная линия домов (в деревнях Лужицы и Пески); meije koto on pohjalinneel meie maja on põhjapoolses majadereas.

pohja/nõ: -n Lu, g. -zõõ Lu = põhja²; aluz meep pohjazõl laev läheb põhja suunas; alus tuõp pohjazõlt laev tuleb põhjast.

pohja-pooli Li = põhja².

pohja-pooĺusi Lu põhjapoolus северный полюс.

pohjatuuli Lu pohja-tuuli Li põhjatuul северный ветер; Lu merituuli on pohjatuuli meretuul on põhjatuul. – Vt. ka pohjotuuli, põhituuli.

pohjatähti Lu Põhjanael Полярная звезда; karutäh̆hee mukaa lev̆vetä pohjatähti Suure (ja Väikese) Vankri järgi leitakse Põhjanael.

pohjaveha vt. põhjaveha.

pohjii vt. peri-.

pohjotuuli Lu = pohjatuuli.

pohju/ᴅ (J), g. -u = põhja²; porota tuuli pohjuõssa, anna airolõõ appia rl. põruta, tuul, põhjast, anna aerule abi.

pohm/elo M Lu J-Tsv. -õlo (P), g. -eloo J pohmelus похмелье; J suurõõ juumizõõ perält oŋ kõva pohmelo pärast suurt joomist on kõva pohmelus; M täll on pohmelo, taitaa päätä vaivattaaʙ, piäp pää parattaa tal on pohmelus, vist pea valutab, tuleb pead parandada.

pohm/eloittaa P Lu -õloittaa P J -oloittaa Lu J, pr. -eloitan: -oloitan J, imperf. -eloitin: -oloitin J pead parandada похмел/яться, -иться; P pεät vaivataʙ, meneb lõhtši, piäp pohmeloittaa pea valutab, läheb (valust) lõhki, peab pead parandama; P antagaa millõ deŋgoi pohmõloittaa andke mulle raha pea parandamiseks; J tarviz oomnikoll takaz mennä pohmoloittamaa tarvis hommikul tagasi minna pead parandama.

pohmelu/ᴢ J-Tsv., g. -hsõõ: -sõõ J = pohmelo.

pohmõloitta/assa (J) -ss Ra, pr. -an Ra, imperf. -azin: -zin Ra = pohmeloittaa; Ra tänävä jõin viinaa, oomõn hod́ vähäzee piäp pohmõloittass, a too päätä vaivõtaʙ täna jõin viina, homme peab kas või natuke pead parandama, muidu pea valutab; J miä eglee pohmõloittazin i taas tulin umalaa ma eile parandasin pead ja jälle jäin purju.

poho/a (M), pr. -n, imperf. -zin (tuulates) puhastada (tangu v. purustatud viljateri) чистить крупу (способом обвеивания); pohokaukolo, pohottii suurimaa, etti lesemed lähtesiväᴅ vällää pohemold, (sellega) puhastati (tuulates) tangu, et kliid läheksid välja.

poho/da: -ᴅ J-Tsv., g. -daa J rännak поход; voisk lähsi pohodaa sõjavägi läks rännakule.

pohokaukalo Ränk = poholohana.

pohokauko/lo ~ -l M = poholohana; pohokaukolo, pohottii suurimaa pohemold, (sellega) puhastati (tuulates) tangu.

poholohana M J-Must. pohemold (madal küna v. liud tangude v. purustatud viljaterade puhastamiseks tuulamise teel) ночва, ночёвка (особая посуда для очистки крупы и зерна способом обвеивания); M poholohana, täm on mokoma pikkarain matalikkõin kaukolo, kaukoloo õttsaz õllas pikkaraizõd rutškaᴅ, mizessä võttaas tšäzii tšiin, siis rapsiaᴢ; ku rapsit, tuuli siis puhuʙ lesemeᴅ vällää suurimoissa pohemold, see on niisugune väike madaluke küna, küna otsas on väikesed käepidemed, millest võetakse kätega kinni, siis raputatakse; kui raputad, siis puhub tuul kliid tangudest välja; M rüiᴢ kuivõttii i javõttii tšäsitšiveläillä i javõttii nii sor̆rõassi, siis senellä poholohanalla puhasõttii lesemed vällää rukis kuivatati ja jahvatati käsikivi(de)l ja jahvatati nii jämedaks, siis selle pohemolliga puhastati sõklad välja. – Vt. ka poohikaukolo.

pohotk/a: -õ J-Tsv., g. -aa J kõnnak походка; mokoma kerkä pohotkaka inimin niisugune kerge kõnnakuga inimene.

poh/taa (Kett. M Kõ), pr. -an M Kõ, imperf. -in = poškoroittaa; Kõ minuu mama pohti tuulõõ lentoa minu ema posis lendva vastu.

pohtaj/a Kõ, g. -aa posija, sõnuja знахарь, заклинатель; pohtaja võtap süs̆siä tulõkkait posija võtab tuliseid süsi; pohtaja teeb üv̆vää posija teeb head.

pohtia (J-Must.), (sõnatüvi основа слова:) pohti- ~ pohi- J-Must. = poškoroitaa [?] (orig.: puohte-).

poiga vt. poika.

poigannain L minia, pojanaine невестка, сноха; tšehsimäizie poigannaizyõ podarkka õli varnikkõ keskmise poja naise kink oli käte-

rätik.

poigu/ᴢ: -s Ränk, g. -hsõõ mõrraneel [?] горло верши [?].

poi/ka Kett. K R U L P Ke M S V Lu Li Ra J I Ku Kr (Kõ vdjI) -kõ Pi Ke Lu Li J -k Lu Ra J-Tsv. -ga ~ -ke Kr Поига ~ Пойга Pal.1 Пойка Tum., g. -gaa L Pi Ke M Lu Li Ra J 1. poeg сын; U milla kõm poikaa mul (on) kolm poega; P miä ved́ õlõn vanõp, vanap poika sill mina ju olen sul vanem, vanem poeg; Lu tšell õli paĺĺo poikia, mentii erii, maata eb õllu missä antaa kellel oli palju poegi, mindi (= läksid pojad perest) lahku, maad ei olnud, millest (kõigile poegadele) anda; M kahõl emäl viizii poigõõ. tšäet (Set. 18) mõist. kahel emal (kummalgi) viis poega? – Käed; P eb miltineid riikii kunikaa poika p taho tätä (muinasjutust:) ei mingi riigi kuningapoeg ei taha teda (naiseks); J jumalaa poika meni taivaasõõ jumalapoeg (= Jeesus Kristus) läks taevasse; Lu poigaa pää perrää miä elän ma elan (sõjas langenud) poja pensionist; 2. poiss, noormees мальчик, молодой человек, парень; J tütöd i poigat sekomii pelattii tüdrukud ja poisid mängisid koos (segamini); Li minuza on muru meessä, no pala on poikaa (väikesekasvuline, kuid tubli mees enese kohta:) minus on raas meest, kuid pala (= suurem jagu) on poissi; I vanapik poika õli suuri poika, kõõz mees kooli vanem poeg oli (juba) suur poiss, kui mees suri; J enne vanad mehed noorii tüttöi ja noorii poikii koirittii enne vanad mehed narrisid noori tüdrukuid ja noori poisse; Lu pilluri poika teeb aina pillaa vallatu poiss teeb aina koerust; Lu ennee tšäütii beśedaᴢ, siäl õli tappõlikkoi poikia ennemalt käidi simmanil, seal oli kaklejaid poisse; J mokoma uuhertts poika niisugune väle noormees; J em miä kazelõ poigõlõ mee mehele, tämä on nii paha arvoka, täüz durakk ei mina sellele poisile lähe mehele, ta on nii kehva aruga, päris loll; M kazvannu poika vanapoiss; Lu vana poik õli (ta) oli vanapoiss; J eham buĺjoni õõ taloo poigaa rook ega puljong ole talupoja toit; 3. peiupoiss дружка; Lu poigad õltii kahõs poola, a ženiχ tšehspaikkaᴢ peiupoisid olid kahel pool, aga peigmees keskel; 4. looma, linnu poeg детёныш (у животных), птенец ; Lu katti teep tšiiree poigaᴅ, a sõkkaaᴅ (inimese kohta, kes töötab kiiresti, kuid lohakalt, öeldakse:) kass toob (teeb) kiiresti pojad, aga pimedad; Lu katii poika sünnügiss järestää tunnõb ujjuu kassipoeg oskab sündimisest peale ujuda; M kat̆tii poika kassipoeg; M koiraa poika koerakutsikas; K suu alaa suõõ poigaᴅ rl. suu alla soepojad (= hundikutsikad); Lu se õli niku karuu poik see oli nagu karupoeg; M voh̆hoo poika kitsetall; M sigaa poigaᴅ põrsad; M iiree poigaᴅ hiirepojad; M linnuu poigaᴅ linnupojad; M pääzgoo poigaᴅ pääsukese pojad; M aragaa poigaᴅ harakapojad; Ra sorzaa poigaᴅ pardipojad; M an̆nõõ poika hanepoeg; Ra anõõ poigaᴅ hanepojad; M konnaa poika konnapoeg; Lu konnaa poigaᴅ konnapojad; Lu kala poigaᴅ kalamaimud; ■ M tšimo lahtši poigaᴅ mesilane heitis peret; Ra õzral on paĺĺo poikaa odral on palju kasvusid; I juõltii, viženiänä tuli poikaa lazzõʙ öeldi, (et) ristiülendamispäeval saab tuli poja. – Vt. ka issuja-, kanaa-, karjušši-, karu-, katti-, kissa-, koiraa-, konna-, koo-, koto-, laiva-, paha-, peuko-, polo-, pööveli-, rissi-, sigaa-, talo-, treŋgi-, tšüntei-, vana-, õppi-. – Vt. ka poissi, poja, pojo, pojo-druška, poju.

poikai/n Li Ku -nõ J -nᴀ Ku, g. -zõõ Li 1. poisike мальчишка; Li kahõsaa vootta pantii jo poikaizõt karjušissi juba kaheksa-aastaselt pandi poisikesed karjuseks; Ku hän veel oli peen poikanᴀ ta oli veel väike poisike; 2. pojake сынок; J mitä idgõt poikaizõni rl. mis sa nutad, mu pojake? – Vt. ka poikanõ, pojokkõin.

poikalah/si Lu Li I (J-Must.) poika-lahsi Lu Ku -s M Ra -ᴢ Lu poik-lahs J-Tsv. poeglaps, poiss, poisike ребёнок мужского пола, мальчик, мальчуган; Lu lassa ku risitettii, kõ õli poikalahsi, siz annõttii rissõzalõ tšättee kui last ristiti, kui oli poisslaps, siis anti (ta) ristiisa kätte; I tütrikkõizõd i poikalahzõd ühezä tšäüsiväd eittsee tüdrukukesed ja poisikesed käisid koos õitsil; Lu poikalahzõd vaa tšävvää urpopäivää oomnikossa urvottõmaᴢ ainult poisslapsed käivad palmipuudepüha hommikul urvitamas (= magajaid pajuurvavitstega üles äratamas); Ra märännüt poikalahs, narri minnua, sõrmiikaa tetši pitšää nenää paha poiss, narris mind, tegi sõrmedega pika nina. – Vt. ka pojokkõin, pojoklahsi, pojolahsi.

poika/nõ Lu Li -n J, g. -zõõ Lu J = poikain; 1. Lu miä õlin pikkarain poikanõ ~ miä õlin peenen poikazõn ma olin väike poisike; 2. Lu mehel ja naizõl õli .. tütökkõin i poikanõ mehel ja naisel oli .. tütreke ja pojake. – Vt. ka pojokkõin.

poikasuku Lu poisslapsesugu, meessugu мужской пол; lahsi õli poikasukkua laps oli poisslaps.

poike vt. poika.

poik/i ~ -in J-Must. = poikumi.

poiki/issa Lu Li (J) -ss J-Tsv., pr. -iʙ Lu Li J, imperf. -izi Li -iᴢ Lu Li J -ᴢ J poegida котиться, телиться, ягниться и т. д.; J katti poikiiᴢ – de kõig on emikkõizõᴅ kass poegis, ja kõik on emased (pojad); J lehmä poikiz ennaikaa lehm poegis enneaegselt; Lu lähtemä jätetää suguss, talvõl piäp poikiissa õhv jäetakse suguloomaks, talvel peab poegima; Li lampaat poikivaᴅ lambad poegivad.

poikiu/ssa: -ss J-Tsv., pr. -ʙ J, imperf. -zi: -ᴢ J poegida (sea kohta) пороситься, о-; jok ted́d́ee sika om poikiunnu kas teie siga on poeginud?

poiko vt. kasa-.

poik-par/ka: -k J-Tsv. poiss vaeseke бедный мальчик, бедняжка.

poikumi J-Must. põigiti поперёк. – Vt. ka poiki.

poikvarraᴢ M põikvarras поперечный стержень; ümpär kuhjaa põhjaa õltii poikvartaaᴅ ümber kuhja põhja olid põikvardad.

poikõi/n J, g. -zõõ J = pojokkõin; elettii isä, emä, äijä i poikõin elasid isa, ema, vanaisa ja poisike; poikõizõd ja tütökkõizõd ühes pelata poisikesed ja tüdrukukesed mängivad koos; poikõizõt pelajõz veeretellä ratass poisid veeretavad mängides ratast; poikõizõll om pöksüd jalgõᴢ poisikesel on püksid jalas; tšümmenee vootiin poikõin kümneaastane poisike.

poikõ/nõ¹ (Li) -n J, g. -zõõ Li J = pojokkõin; Li poikõzõt tootii õpõzõt kottoo, ajõttii tšiizaa välissä siält poisikesed tõid hobused (õitsilt) koju, kihutasid vahel sealt võidu; J poikõzõt tšäütii taloss taloosõõ poisikesed käisid talust tallu (palmipuudepüha hommikul).

poikõ/nõ² Ra, g. -zõõ adj. poiss-, poisi moodi напоминающий мальчика, мальчик по виду; poikõzõt kuklaᴅ poissnukud.

poim/i Li J-Must. Ku, g. -õõ: -ee Ku volt, kurd плойка, складка, сборка; Li sarafanal õlti [sic!] poimi sarafanil oli volt.

poimia vt. põimia.

poimit/õlla (J), pr. -tõlõn: -tõõn J, imperf. -tõlin (korduvalt) küsida e. (järele) pärida выспрашивать, дознаваться; laa miä tšüzün kannattõõn, peripohjii poimittõõn rl. las ma küsin, olen kannatlik, põhjalikult pärin järele.

pointima vt. pojintima.

poisi vt. poissi.

poi/ssi J Kr (R-Eur. P) -si K-Ahl. R-Reg. Kr -s R-Reg. Пойисъ Pal.1 K-reg.2, g. -sii J = poja; J jok sill on suur poik. jo om poisii iälin kas sul on suur poeg? – On juba noormehe-ealine; P tšülää poisiᴅ, poolõd velleᴅ rl. küla poisid, poolvelled; K panimma poisilo üvälle (Sj. 675) rl. panime (mehele) poisile hüvale.

poi/ᴢ K U Lu Li I Ku -s ~ -za ~ -zõ Lu -zõɢ ~ -zõgõ ~ -sõɢ ~ -ssõɢ ~ -zaɢ ~ -ssiɢ I -zõk Kl adv. ära, välja, maha, eemale прочь, долой, вон, наземь; Lu ranta jäätüʙ, luikoᴅ lentävät poiᴢ rand külmub kinni, luiged lendavad ära; I meeᴢ meni poizõɢ naizõlta mees läks naise juurest ära; Lu silmiijee väliss võtti poiᴢ nina eest (silmade vahelt) võttis ära; Lu miä võtin lekarstvaa ja se võtti kivuu poiᴢ ma võtsin rohtu ja see võttis valu ära; Lu maamunijõõ päält piäb vallaa vesi poiᴢ kartulite pealt tuleb vesi ära valada; Li tuli piäp sammuttaa poiᴢ tuli tuleb ära kustutada; I miä hülkää sõvaᴅ poiᴢ i lahtšii makkaamaa ma võtan riided seljast (ära) ja heidan magama; Lu parta piäb ajjaa poiᴢ habe tuleb ära ajada; Li kõrjazi poiᴢ peitis ära; Li rikkaus se tüü poiᴢ see töö sai ära rikutud; I no tämä juttõli, õsap poiᴢ no tema ütles: osta ära!; Lu sain tšäessä poiᴢ sain kaelast (käest) ära; Lu terveüz meep poiᴢ tervis läheb käest (ära); Lu siz nõizimma šiblimää võrkoss neit hailiit poiᴢ siis hakkasime noppima võrgust neid räimi välja; Lu ep saa savvua rihessä poiᴢ ei saa suitsu toast välja; Lu ühess kõrvass kuulõᴅ, tõizõss lazzõt poiᴢ ühe kõrvaga (ühest kõrvast) kuuled, teisest lased välja; I aapa sahattii poiᴢ haab saeti maha; Li soomus kraapitaa poiᴢ soomus kraabitakse maha; Li mees põlõtti kõvassi, a perrää viskas pois põlõttõmizee mees suitsetas kõvasti, aga pärast jättis suitsetamise maha; Lu antagaa õtsat poiᴢ, jutõltii ku laiva lähs seinältä poiᴢ andke otsad (lahti), öeldi, kui laev eemaldus sadamakaist.

poj/a L (K P M), g. -aa poiss, noormees мальчик, молодой человек, парень; L antaass viinaa mehiilie i pojailyõ antakse viina meestele ja poistele; M tüttäred i pojad mennäz guĺättamaa tüdrukud ja poisid lähevad pidu pidama; L jõka tüttärikko antõ pojalyõ munaᴅ, õmiilyõ pojiilyõ annõttii munõita iga tüdruk andis poisile mune, oma poistele anti mune (lihavõttepühade ajal); L mill on pojai niku põdrai rl. mul on poisse nagu põtru. – Vt. ka poika, poissi, pojo, poju.

pojezd/a P Lu J pojõzda (Lu) poojezᴅ J-Tsv. poezda I (M), g. -aa Lu poojezdaa J rong поезд; J jedvaa ku va ehtizimme poojezdasõõ vaevu jõudsime rongile; M piäb mennä vassamaa poezdaa (raudteevahil) tuleb minna rongi vastu võtma; Lu narvaa pojezda Narva rong. – Vt. ka üü-.

pojintim/a Kett. K-Ahl. M-Set. -ä Li J pointima J-Must., g. -aa: -ää J võõraspoeg пасынок.

poj/o K L P M Kõ S Po Lu J I (R Li), g. -oo R J -uo K poj̆joo M Kõ-Len. I poiss, noormees; poissmees, vanapoiss мальчик, молодой чело-

век, парень; холостяк; P miä õlin nuor pojo viel, vuotta kuutyõtõ·ššõmyõ mina olin veel noor poiss, aastat kuusteist; P pojod ain tšäüsiväd meil taraz õunõi varkail poisid aina käisid meil aias õunavargil; K pojod issuzivaᴅ, garmonia pillittiväᴅ poisid istusid, mängisid lõõtspilli; I pojot tetšiväd lõõkuu tšehštšül̆lää poisid tegid kiige keset küla; P sis plokattii munõi, tüttäret pojoikaa siis koksiti mune, tüdrukud poistega; M võib ihassua hullussi pojo noormees võib hullusti armuda; M miez õlitši kaźee tšül̆lää pojo mees oligi selle küla noormees; M kõrkõa pojo pikakasvuline noormees; M kooli pojonn, bõllu naiziza suri poissmehena, polnud abielus. – Vt. ka poika, poissi, poja, poju.

pojo-druška (K-Al.) peiupoiss дружка; pojo- družgalõõ kušakaa, a tüttärikolõõ antas pikkarain rätikkõinõ (Al. 31) peiupoisile (kingitakse) vöö, aga pruutneitsile antakse väike (pea)-rätikuke. – Vt. ka poika.

pojokkai/n Al. (Len.), g. -zõõ = pojokkõin.

pojokkõi/n K L P M Kõ S Ja-Len. Lu -nõ L P M I, g. -zõõ M S Lu -zyõ P poisike мальчишка, мальчуган; L lahzõt koppiuttii ühtie, tüttärikkõizõd i pojokkõizõᴅ lapsed kogunesid kokku, tüdrukukesed ja poisikesed; P õlim miä pikkarain pojokkõin olin ma väike poisike; L nuorikõllõ isutõttii pojokkõin põlvii pεälie pruudile pandi poisike põlvede peale istuma. – Vt. ka pod́jokka, poikain, poikalahsi, poikanõ, poikõin, poikõnõ¹, pojukkõin, poko, pośo.

pojokla/hsi K pojok-lahsi K-Al. -χs P poisslaps ребёнок мужского пола, мальчик; K siz nuorikõllõõ isuttaas pojok-lahsi parmailõõ siis pannakse noorikule poisslaps sülle istuma; P naizikoll õli pojoklaχs naisel oli (= sündis) poisslaps. – Vt. ka poikalahsi.

pojolah/si ~ -s M = pojoklahsi; ku õli pojolahs, siis pantii goluboi lintti, a ku õli tütterikkolahs, siis pantii rozõvõi lintti kui oli poeglaps, siis pandi (kaelaristile) helesinine pael, aga kui oli tütarlaps, siis pandi roosa pael.

poj/u I, g. -uu: poj̆juu I = poja; herra antõ d́eŋgaᴅ, i sai poj̆juu härra andis raha(d) ja sai poisi.

pojukkõi/n J -nõ I, g. -zõõ J I -zõ J = pojokkõin; J pojukkõin jo on ni suur, jot karjõᴢ jo saab aiko poisike on juba nii suur, et saab juba karjas hakkama; I pojukkõizõt suvavaᴅ jõgõlla õnttšiaɢ poisikesed armastavad jõe ääres õngitseda; I pikkaraissa pojukkõissa veĺĺiä lõõkutii tšättšüzä väikest poisikest, venda, kiigutasin kätkis.

pojõzda vt. pojezda.

pokaa J-Tsv. kuni пока, до тех пор; oottõõ, pokaa miä tüü lõpõtõn oota, kuni ma töö lõpetan.

pok/koi M Lu J -oi (K), g. -koi J rahu покой; J eb üüll epko päivell õõ pokkoit, ain tüüᴢ ei ole ööl ega päeval rahu, aina töös; K ei anna pokoita meheliesie ei anna mehele rahu; Lu sinuu rahad millõ eväd anna pokkoita sinu raha(d) ei anna mulle rahu; J jätä tõim pokkoisõõ jäta teine rahule; Lu miä tahon õlla pokkoiᴢ ma tahan olla rahus.

poklon/a K J, g. -aa kummardus поклон; K noorikõõ piεp poklona panna pruut peab kummardama; K karjušši rissees kõm poklonaa karjus lõi kolm korda kummardades risti ette.

poko Li, g. pogoo = pojokkõin.

pok/oinikka K L P S Po Lu I (V) -koinikka Lu Li Ra I -koińikka J-Tsv. pok̆koonikka M -konikka Lu pakkoinikka J-Must., g. -oinikaa S Lu -koinikaa ~ -konikaa Lu -koińika J pok̆koonik̆kaa M surnu, kadunuke покойник; Lu kunniz rohipuu tehtii, senniz õli pokkoinikka lavõzõll kuni kirst tehti, seni oli surnu lavatsil; J pokkoińikall on hursti silmiill surnul on linik näo (silmade) peal; K lugõtõllass i laulaass pokoinikallõõ itketakse ja lauldakse surnule; P pokoinikka lastii autaa surnu lasti hauda; S kalmoilõõ tšäütii pominoittamaa pokoinikkoo surnuaial käidi surnuid mälestamas; I kõõs kronni lentelep, siis pokkoinikka leeʙ kui ronk lendab, siis keegi sureb; Lu pokkonikat tšülpeessää: päivüᴅ paisab i vihmaa saaʙ surnud kümblevad: päike paistab ja vihma sajab; Lu nii on valkaa niku pokoinikka on nii valge (= kahvatu) nagu surnu; M tämä on niku pool pok̆koonikka ta on nagu poolsurnud; I isä pokoinikka isa kadunuke.

pok/oinikkõ Ku pokkoinikkõ Po -konikkõ Lu, g. -oinikõõ = pokoinikka; Lu soikkolaz ühes talos tšäi kottoo pokkonikkõ Soikkolas käis ühes talus surnu kummitamas.

pokro/va¹: -v J-Tsv., g. -vaa surnukirstu kate покров, покрывало (гроба).

pok/rova² L P Lu Li I -orova Lu, g. -rovaa Li -orovaa Lu Maarja kaitsmise päev (1. okt.) покров (церковный праздник); L pokrovaa meil pitεäss Maarja kaitsmise päeva meil peetakse; L pokrovanna tšihutõttii õlutta Maarja kaitsmise päeval pruuliti õlut; Lu sütšüzüss pokrovass algattii tšävvä iltaa issumõzõ sügisest, Maarja kaitsmise päevast (alates) hakati käima istjatel.

pokrovaraj/u (M), hrl. pl. -uᴅ M Maarja kaitsmise päeva raju покровская непогодь; pokrovarajuᴅ iĺi maaŕjarajuᴅ, puhup suuria tuulia Maarja kaitsmise päeva torm ehk maarjaraju, (siis) puhuvad suured tuuled.

pokš/a M, g. -aa = piskari.

pokša-kala M = piskari.

pokš/o Lu, g. -oo Lu söödakala (elavsöödaks olev kala) живая нажива; pokšookaa püvvetää aŋgõrjaa söödakalaga püütakse angerjat.

pokš/u Li, g. -uu = pokšo.

poĺak/ka (V) -k J-Tsv., g. -aa J poolakas поляк.

poleb vt. põlõa.

polge vt. paĺĺo.

polirof/ka: -k J-Tsv., g. -kaa J poleer полировка.

poĺiroit/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J poleerida полировать.

politseisko/i J-Tsv., g. -i J politseinik полицейский.

polit/tsa (Ku) -ts J-Tsv., g. -saa J politsei(jaos-kond) полиция; J umalõs päi joutu polittsaa joobnud peaga sattus politseisse.

polka vt. tširja-.

poĺ/kka: -k J-Tsv., g. -kaa J polka полька (танец); nõizõmm tanttsima poĺkka hakkame polkat tantsima.

pol/kka K L M Ra-Len. (P Kõ-Len.) -kk J-Tsv. -k K, g. -kaa L M J 1. polk, rügement полк; Ra meitä veetii soomee, koko meddje irkutskii polkka (Len. 304) meid viidi Soome, kogu meie Irkutski polk; Kõ polkkaa [= polkaa] kammissaarat evät kuulta divizionna kammissara (Len. 213) polgukomissarid ei kuula diviisikomissari; J polkaa tšerikko polgu kirik; 2. (putuka)parv; (looma)kari стая; M näitä tuõp koko polkka, issuvat silmäd i kõrvat kõik täünnä neid (= kihulasi) tuleb terve parv, laskuvad (peale), (siis on) silmad ja kõrvad kõik täis; P kunikaz vaattõ: aivuo irmukkaat polkaᴅ (muinasjutust:) kuningas vaatas: (tulevad) väga hirmsad (hiire- ja roti)karjad. – Vt. ka partti¹.

polkka-soldatti L polgusõdur солдат в полку; tämä võtti polkka-soldatii opõzyõ ta võttis polgusõduri hobuse.

polkkonaine Kr teenijatüdruk прислуга.

polkkopuisis Kr sulane батрак, слуга, работник.

polkom/a Li J, g. -aa Li J (koorealune) õhukamber e. tühemik munal пустота под яичной скорлупой; J munal on õttsas polkoma munal on otsas (koorealune) tühemik.

polkovnik/ka L J polkovńikk J-Tsv., g. -aa ~ polkovńikaa J polkovnik полковник; J tšülää polkovnikka tarviz üväss pittää küla „polkovnikut” (= küla karjast) on vaja hästi (ülal) pidada.

polkovot/tsa: -ts J-Tsv., g. -saa: -sa J väepealik полководец.

poll/e Lu Li Ra J-Tsv. -õ Lu J (R-Eur.), g. -ee Lu Ra J -õõ R Lu põll (vadja naise piduliku rõiva-esemena) (праздничный) передник (водской женщины); (lapse)põll (детский) передник; Lu naizill on pollõ naistel on põll; Li polle ettee siottii seoti põll ette; Ra kassõ takanõ i lintti kassõᴢ, polle üvä eeᴢ pats taga ja lint patsis, ilus põll ees; Lu pollõ on sitsassa põll on sitsist; Lu pollõl õltii alla kruužavaᴅ põllel olid pitsid all; J pollõ pilutõttu põll (on) tikitud; J tantsib ja va viskaap pollekaa tantsib ja hõljutab põlle; J miä põimizin pollõõsõõ rl. ma korjasin põlle sisse (põlle); Lu kaŋkain pollõ linane põll; J tämä on lahzõõ pollõ see on lapse põll; Li pollee kagluᴢ, a takkaa õllaa pollee nauhat siottu tšiin põlle kaelusepael, aga (selja) taga on põlle paelad kinni seotud; J pollee nauhaᴅ põllepaelad; Lu pollee kagluᴢ põlle kaelusepael.

poln/oi Lu Ra J-Tsv. -õi Lu, g. -oi J täis-; täiskasvanud полный; взрослый; Lu nüd näütäb üvvii, on polnõi kuu nüüd näitab (= valgustab) hästi, on täiskuu; Lu polnoi seiliᴢ meneʙ läheb täies purjes; J polnoi raazumaka täie aruga; J ehan kase rätekkõiŋ kõlpa polnoilõõ inimizelee ei see rätikuke kõlba täiskasvanud inimesele.

pol/o¹ I, g. -oo (sauna)lava (банный) полок; pololõõ õli tehtü tila (sauna)lavale oli tehtud ase. – Vt. ka polu¹.

pol/o² M Lu Li, g. -oo Lu 1. vaene, õnnetu бедный, несчастный; Lu ai polo poik, elo eb mee mukkaa oh, vaene poiss, elu ei lähe hästi; 2. adj. kelm(ikas), vigurivänt шаловливый, плутоватый; Li kül siin on polo poika küll siin on vigurivänt poiss!

polog Ränk voodi eesriie полог.

poloi/nõ Lu pol̆loin Kõ, g. -zõõ: pol̆loizõõ Kõ vaene, õnnetu бедный, несчастный; Kõ ai miä pol̆loin poika oh ma vaene poiss!

polomo [?]: Поломо Tum. vilets, vaene нищий.

polon/i J-Tsv., g. -ii J (sõja)vangistus плен, полон; polonii võttõma vangi võtma.

polopoika L M polo-poika Lu-Len. subst. vaene, vilets (inimene) бедный, несчастный, горемычный (человек), разг. горемыка; L apiat ebõ·lõ armottomiilõ, kussait puolyõ polopoikailõ rl. (itkust:) abi pole armetuile, kuskilt poolt viletsaile.

polosaatõ/i ~ polosaa·tõi J-Tsv., g. -i = polosaatõin.

polosaatõi/n J-Tsv., g. -zõõ J vöödiline, triibuline полосатый; tälle näüttiip kase polosaatõin mat́eri talle meeldib see triibuline riie.

polosk/a M (Lu), hrl. pl. -aᴅ M triip, vööt полоска; M alusjubgall õltii poloskaᴅ, sinine jupka i musat poloskaᴅ alusseelikul olid triibud, sinine seelik ja mustad triibud; Lu valkaa tšuutto i sininõ valkaajõ poloskõjeekaa vorotnikka valge särk ja sinine, valgete triipudega krae.

polos/sa (I), hrl. pl. -aᴅ I = poloska; kat̆too päälee musalla kraazgalla polosaᴅ tehtii (rõivakirstu) kaane peale tehti musta värviga vöödid.

polotenttsa, polot́entts vt. palatenttsa.

polot/taa (Li), pr. -an, imperf. -in (ära v. maha) tallata вы-, затоптать; lehmät polotõttii rohoo lehmad tallasid rohu (ära).

polovik/ka M I (Lu), g. -aa M põrandariie половик; M tehtii polovikaᴅ, neilee pantii piirtaasõõ ühzii niitii jõka pii vällii tehti (= kooti telgedel) põrandariided, neile pandi soasse üks lõng iga pii vahele; M möö nõõmma kutomaa polovikkoja, piäʙ nõisa ratkomaa šiškoi me hakkame põrandariideid kuduma, tuleb hakata kaltse (ribadeks) rebima; Lu rogoškat piettii polovikkona rogusk(e)id peeti (= kasutati) põrandariide(i)na.

polsapoška vt. polusapoška.

poĺskaa Lu adj. indekl. poola польский; poĺskaa viisii pää poola moodi pea (= lahuga juuksed).

polsupoška vt. polusapoška.

polz/i ~ poĺzi J-Tsv., g. -ii J kasu польза; J vähä polzia treŋgiss, kump tüüt ep tunn tehä (on) vähe kasu sulasest, kes tööd ei tunne (ei oska teha); sinuss om poĺzia nii paĺĺo, niku vanass hagoss sinust on kasu nii palju nagu vanast pehkinud kännust; gluhoika pajat, dalisko elä, ühellaim poĺzi kurdiga räägi või ära (räägi), ühesugune kasu; vargõsõtud rahad eväd mee polzii varastatud raha(d) ei too õnne (ei lähe kasuks).

poltarišnikka, poltaryšnik/ka vt. paltaryšnikka.

poltikaᴢ vt. põltikaᴢ.

pol/u¹ I, g. -uu = polo¹; polulla tšülvetäᴢ (sauna)-laval viheldakse.

pol/u² (I), g. -uu I põrand пол; a se soldatti polunn alta nõisi aga see sõdur tuli (tõusis) põranda alt.

poluirsi Li puust kang деревянный рычаг; võtõtaa paksu mokomain pittšä poluirsi dali mikä toukataa sinne tšiven alla i sis painataa võetakse niisugune jäme pikk puust kang või mis, tõugatakse sinna kivi alla ja siis kaalutakse (= kangutatakse kivi maast lahti).

polu-lõŋkõi/n J-Tsv. = pool-villõin.

polumõiza Li Ra (M-Len.) poolmõis, väike mõis, abimõis небольшая мыза, полумыза.

polunošno/i J-Tsv., g. -i ööhulgus полуночник; kuza siä, polunošnoi, nii müühässaa häülüziᴅ kus sina, ööhulgus, nii hiljani (ringi) kolasid?

polupaĺt́iš/ka: -k J-Tsv., g. -kaa poolpalitu полупальтишко; talvõll on tšülm häülüä polu-paĺt́iškõᴢ talvel on külm käia poolpalitus.

polu-põhja Lu pooltald подмётка; saappugaa- põhja ku meeb rikkii, sis pannaa polu-põhja kui saapatald läheb katki, siis pannakse pooltald. – Vt. ka podmjotka.

polusapoš/ka (Li) -k J-Tsv. polušapoška Li polsapoška I polsupoška ~ poosapoška ~ poossopoška (I), g. -kaa J poolsaabas полусапожек; I nätilpään piizimmäɢ [= piimmäɢ] polsapoškad jalgaza pühapäeval kandsime poolsaapaid jalas; Li õltii nappujeka polušapoškaᴅ (nais-tel) olid nööpidega poolsaapad. – Vt. ka poolsaappuga.

poluš/ka: -k J-Tsv., g. -kaa J (endisaegne) veerandkopikane (münt) полушка (старинная монета в четверть копейки).

polutšk/a (J-Tsv.), g. -aa: -a J palk, töötasu получка; kui va saap polutška, nii algõb juuvvõ kui aga saab palka, nii hakkab jooma.

poluvert/tsa: -ts J-Tsv., g. -saa J poolvenelane, pajuvenelane, kõnek. poluvernik, murd. poluvertsik (segapäritolu v. segakeelne inimene) полуверец (член смешанной семьи, об. русско-эстонского пограничья).

polvi vt. põlvi.

polvillin vt. põlvilliin.

pomad/i J-Tsv., g. -ii J pumat помада; võd́d́ ivusõt pomadikaa, siis kestevet pissüᴢ määri juukse(i)d pumatiga, siis hoiavad (püsivad) püsti.

pomala/tka (I), hrl. pl. -dgaᴅ I rehepeksu lõpu-

pidu праздник окончания молотьбы; kui lõpõtattii riigaa tappaminõ, sis pomalatkii [= pomalatkoi] piettii kui lõpetati rehepeks, siis peeti lõpupidu; rehtelkakkua aina tehtii pomaladgassiɢ rehepeksu lõpupeoks tehti alati pannkooki.

pomeŋkaᴅ vt. pomiŋka.

pomerant/tsi: -ts J-Tsv., g. -sii J pomerants померанец.

pomeš/ikka Lu -šikka Ra -šikk J-Tsv., g. -ikaa Lu -šika J mõisnik помещик; J pomeššikkoill õlti kõikkas parõpõᴅ maaᴅ mõisnikel olid kõige paremad maad; Lu kuuz naissa tšävvää pomešikal tüüᴢ kuus naist käivad mõisas (mõisnikul) tööl; Lu päält-kattsoja õli, pomešikaa treŋki oli (töö) ülevaataja (= kubjas), mõisniku sulane.

pomidor/a M Lu panidora M, g. -aa Lu tomat помидор; M kazvatamma pomidorõita kasvatame tomateid; Lu kauniit pomidoraᴅ, valmiid ja sorraaᴅ punased tomatid, valmi(nu)d ja suured.

pomilkaᴅ vt. pomiŋka.

pomiluspäivä Lu = pominapäivä; pomilus- päivä, neitä on mõnt päivää vuvvõᴢ surnute mälestamispäev, neid on mitu päeva aastas.

pominaa M: pominaa päiväll ep paratattu mit̆tääᴅ surnute mälestamispäeval ei parandatud midagi.

pominait/taa: -taaɢ I, pr. -aa, imperf. -ii = pominoittaa; rissije i pominaitti lõi risti ette ja mälestas surnuid.

pominapäivä M pomimpäiv J-Tsv. surnute mälestamispäev, surnutepüha день поминовения усопших; J pomimpäänn tšävvä kalmoill pominoittõmõᴢ surnutepühal käiakse kalmistul surnuid mälestamas; J pomimpäivell keitetä kagr-kiisseliä de piimäka süüvvä surnutepühal keedetakse kaerakiislit ja süüakse piimaga. – Vt. ka pomilus-, pominois-, pominus-.

pomi/ŋka: -ŋkõ J-Tsv., hrl. pl. -ŋkaᴅ K L P M Ra I -nkat J-Must. poomiŋkaᴅ M -lkaᴅ Kõ -ŋkõᴅ ~ -tkõᴅ J-Tsv. pomeŋkaᴅ ~ -tkaᴅ I peied; surnute mälestamine поминки; K pokoinikka pantii mahaa, siz õlivat pomiŋkaᴅ surnu maeti maha, siis (seejärel) olid peied; P miε piεn izäle pomiŋkaᴅ ma pean isale peied; J piäp hanse menne pomiŋkoilõ, kõrt kutsutti peab ometi minema peietele, (kui) kord kutsuti; I sis pomeŋkaᴅ, lavvaa tağgaa isuttii siis (olid) peied, istuti laua taga; I suurõt pomitkaᴅ suured peied; K vovvõõ pomiŋkaᴅ ~ I voovõõ pomiŋkaᴅ surnu mälestamine aasta pärast surma. – Vt. ka pomiŋkoᴅ, pomitkoiᴅ.

pominkakku J surnute mälestamispäevaks küpsetatav kakk; mälestuskakk поминальная лепёшка; võikaa võd́d́õtaa pominkakku p. määritakse võiga.

pomiŋkapäivä M matusepäev день поминок, день погребения; pomiŋkapäivä, senel päivää pantii mahhaa matusepäev, sel päeval maeti (surnu).

pomi/ŋkoᴅ ~ -tkoᴅ Lu pl. = pomiŋka; Lu siinä taloz on koolluᴅ, tänävä avvõtaa i leeväᴅ pomitkoᴅ seal talus on surnu, täna maetakse ja tulevad peied; Lu perrää autamizõõ piεttii pomitkoᴅ pärast matmist peeti peied; Lu pomitkoil õli kutsuttu koko suku ja naapuriᴅ peietele oli kutsutud kogu suguvõsa ja naabrid; Lu siis ko n pomitkoᴅ, ep piε laulaa lavvaa takann kui on peied, siis ei tohi laulda laua taga; Lu kalmoll vätši kutsutaa pomitkoill kalmistul kutsutakse rahvas peietele.

pomiŋk-tširj/a: -õ J-Tsv. eestpalve- v. hingepalveraamat поминальник (поминальная книжка).

pominlauta M J = pominoizlauta; J laaditaa pominlauta kaetakse peielaud.

pominoispäivä Lu Ra = pominapäivä; Lu esimein pominoispäivä on peeĺĺiukupäivää laukopään, tõin on raadnitsan perrää enipäivää tõizõn pään, kõlmaas troitsaa laukopään, nellääz on sütšüzün esimene surnute mälestamispäev on väikese vastlapäeva laupäeval, teine on raaduvitsapäeval, teisipäeval pärast lihavõtteid, kolmas nelipühade laupäeval, neljas on sügisel.

pominoizlauta Ra peielaud угощение при поминках; pominoizlavvall piεb õlla kiisseli peielaual peab olema (kaera)kiisel.

pominoit/taa K L M S Po Lu Ra J -taaɢ (I), pr. -an J, imperf. -in J surnut v. surnuid mälestada (surnute mälestamispäevadel kalmistul) пом/и-нать, -януть покойника; J nellä kõrta vuuvvõs pominoitõttii õmiita vanõpiita neli korda aastas mälestati oma (surnud) vanemaid; K naizõd mentii kalmoilõõ pominoittamaa naised läksid kalmistule surnuid mälestama; Po kõikk suku kutsuttii pominoittamaa kogu suguselts kutsuti surnut mälestama; Po sis pominoitimmõ, erneitä võtimmõ, mun̆naatõ siis mälestasime surnut, herneid võtsime, muna (kalmule panekuks); Lu on aikaa pominoittaa ohtogoossaa on õhtuni aega surnuid mälestada; J kunis pappi pominoitaʙ, siniš tšüünteliäz ain põlõʙ kuni preester mälestab surnut, seni küünal üha põleb. – Vt. ka pominaittaa, pominõittaa.

pominospäivä Lu = pominapäivä.

pominuŋk/a M anum surnumälestamistoitu- de jaoks особая посуда для поминальной еды.

pominuspäivä Lu = pominapäivä; pominuspään tšävvää koollõil autojee pääl surnute mälestamispäeval käiakse surnute haudadel.

pominõit/taa: -taaɢ I, pr. -aa, imperf. -ii = pominoittaa; i lahsõᴅ seiväᴅ pominõittõvõᴅ ka lapsed sõid (kalmu juures mälestamispäeval), mälestasid (mälestavad) surnut.

pomitkaᴅ vt. pomiŋka.

pomitkoᴅ vt. pomiŋkoᴅ.

pomitkoiᴅ J-Tsv. pl. = pomiŋka.

pomitkõᴅ vt. pomiŋka.

pomoik/ka J, g. -aa solgiauk помойка; paganikoo vee valaᴅ pomoikkaa solgivee valad solgiauku.

pomošnik/ka Lu, g. -aa Lu abi, abiline помощник; kaptenii pomošnikad õltii šturmaniᴅ kapteni abid olid tüürimehed.

pomp/ata (L Li), pr. -paan L, imperf. -pazin (hooga) visata v. heita швыр/ять, -нуть; L tämä võtti suuryõ tšivie ja ku pomppaap tõizõlõ lobaasõ ta võttis suure kivi ja kus viskas (viskab) teisele vastu otsaesist.

ponafed/a L, g. -aa peieroog панихидное (диал. панафидное) кушанье; ponafeda on riisu, tšihuttaass, pannass laatkuosyõ, tšεäpεä pεälie pannass i süvväss p. on riis, keedetakse, pannakse kaussi, pannakse kääpa peale ja süüakse.

ponafe/i J, g. -i = ponafida; laulottii ponafei peeti (lauldi) hingepalve.

pon/afida S Po panafida ~ panaχida M -ifida (P), g. -afidaa Po -ifidaa P hingepalve панихида; Po pappi sluuži ponafidaa preester pidas hingepalve; P ponifidaa tširja hingepalve-

raamat.

pońat/ta (Ku), g. -aa = pońatti; katsop kai hepoized ollas tarhoiz i külää staarost i pońatad ollas kai dabunaᴢ vaatab: hobused on kõik tarades ja külavanem ja manukad on kõik hobusekarjas (kahju üle vaatamas).

pońat/ti Li, g. -ii tunnistaja, manukas понятой; miä võtan pońatit kattsomaa i paan sinu mahsama ma kutsun (võtan) tunnistajad vaatama ja panen sinu maksma.

ponifida vt. ponafida.

poodreda vt. podreda.

poogreba vt. pogrõba.

poohikaukolo J-Must. = poholohana.

poohtoa [?] (J-Must.), (sõnatüvi основа слова:) poohto- J-Must. = poškoroitaa [?] (orig.: puohte-).

poojezᴅ vt. pojezda.

pook/ka K-Ahl. (P) puokka R-Reg. puukka (K-Bor.), g. -aa 1. K-Ahl. K-Bor. R-Reg. pook, seeliku äärispael, kantpael тканец; 2. P vöö пояс. – Vt. ka lõŋka-, tširja-, vahtši-.

pook/ki Lu, g. -ii Lu tulepaak (merel) бакан, бакен; pookii pääl põlõp tuli, tämä näütäb laivoil teetä, tämä on merez aŋkkuriᴢ paagi peal põleb tuli, see näitab laevadele teed, see on merel ankrus.

poo/la¹ M Kõ-Len. Lu -l L Lu puola U P puol P -laa ~ -lõa M-Set. -lla Lu Ra J 1. (kusagil) pool на (какой-то) стороне, по (какую-то) сторону; Ra hämöläin ripub akkunaza, kujaa poolla ämblik ripub akna küljes, õue pool (= väljaspool); Lu kõrvallizõd õltii kahs tüttöä, isuttii üφs ühell poola, tõin tõizõll poola, a kihlolliin õli väliᴢ pruutneitsid olid kaks tüdrukut, istusid üks ühel pool, teine teisel pool, aga kihlatud pruut oli nende vahel; Lu poigad õltii kahõs poola, a ženiχ tšehspaikkaᴢ peiupoisid olid kahel pool, aga peigmees keskel; M siäl poolaa ~ poolõa mertä salvoas, tänne poolõõ lasud lentävät. tširja (Set. 17) mõist. sealpool merd raiutakse, siiapoole laastud lendavad? – Kiri; tääl pool jõkkõõ siinpool jõge; U emmä tää kuza puola on me ei tea, kuspool (ta) on; J väliss i med́d́ee poolla tšülvetä greettsina vahel külvatakse ka meie pool tatart; J võõras poolla jõka inimin itšävöiteʙ võõras kohas (võõral pool) iga inimene nukrutseb; 2. (millegi) poole (ajalises suunas) к (в сторону чего-то по времени); L sütšüzüü pool sügise poole; Kõ õhtog poola (Len. 214) õhtu poole; 3. (kusagilt) poolt со стороны, с (какой-то) стороны; Lu ku siä kuulõt tšakkoa õikõss poolla, sis pääzet pulmaa kui sa kuuled kägu paremalt poolt, siis satud pulma (= siis on pulmakutset oodata); M kuultaavaᴅ, kummassa poola nõõp koira aukkumaa, siis siältä poola leevät kosijaᴅ kuulavad, kummalt poolt hakkab koer haukuma, siis sealt poolt tulevad kosilased. – Vt. ka kuza-, ohtok-, siäl-, tääl-. – Vt. ka poolta, poolõa, poolõlta, poolõssa, poolõza, poolõõ.

pool/a² K M J Ku (R-Eur. Kõ Ja-Len.) puola P, g. -aa = poolaᴢ; Ja joutuvat metsääᴢ marjat: .. poolat (Len. 240) valmivad metsas marjad: .. pohlad; M kõikõllaaisiissa marjoissa, poolalaisiissa i kõikõllaisiiss (korpe tehti) kõiksugustest marjadest, pohladest ja igasugustest; M sinne lizättii poolaita mak̆kua möö i vähäkkõizõõ saaχχarjav̆voa sinna (= mämmile) lisati pohli maitse järgi ja veidi peensuhkrut; M tehtii pool̆lajeekaa vadruškoita tehti pohlamarjadega korpe. – Vt. ka sigaa-.

pool/aᴢ K M Lu I (Ra) -as K-Ahl. -õᴢ Lu Li J I -laᴢ P J (Kett.) puollaᴢ P poollõᴢ M, g. -aa Lu puollaa P pohl, pohlamari, palukas брусника; Lu poolõᴢ kazvoʙ nõmmiloil pohl kasvab nõmmedel; P miε sein puollai ma sõin pohli; I oomõn piäb mennä mettsää marjaa, poolassa korjamaa, siäl ühezä paikkaa paĺĺo poolassa, piğgaa korjaaᴅ poolaaᴅ homme tuleb minna metsa marjule, pohli korjama, seal ühes kohas (on) palju pohli, korjad kiiresti pohlad (= saad pohlad kiiresti korjatud); Lu poolaat kopitin vakkaa pohlad korjasin korvi; Lu poolass piettii lännikkoᴢ pohli hoiti lännikus; P talvõss tuvvass kahyõ raamii väliisie puollaa varsii i katii-käpälii talveks tuuakse kahe (akna)raami vahele pohlavarsi ja karukoldi. – Vt. ka sigaa-. – Vt. ka poollazmarja, poolõkaᴢ.

poold́uužina S pùold́uužina Po pool tosinat полдюжины; S mill poold́uužina ohto mulle (on) poolest tosinast küllalt.

poole, poolee vt. poolõõ.

pooleᴢ vt. poolõza.

poolgarnittsa: puolgarnittsa P poolkarnits, pool karnitsat полгарнца; puolgarnittsa õli, vakkaz õli näiᴅ neĺĺä oli poolkarnits, vakas oli neid neli.

poo/li Len. K M Lu Li Ra J (Kett. R-Eur. I) -l K M Kõ S Lu J I Ku puo/li R-Reg. (K U L V) pùoli Po -l K P Kr puul Lu -le Kr, g. pool/õõ Lu Li J I -õ J-Must. -ee M-Set. -e J-Must. puol/yõ L -e R-Reg. 1. pool, pool- половина; пол-; Li tämä võtti kalaa i sei poolõᴅ, i tõizõõ poolõõ viskas takazõõ ta võttis kala ja sõi poole ja teise poole viskas tagasi; J pool ammõss mätäni, juurõd jääti itšemese pool hammast mädanes (ära), juur jäi (juured jäid) igemesse; P õssaass puol paŋkõa viinaa ostetakse pool pange viina; M pool maailmaa mentü ümperikkoa pool maailma (on) läbi (ümber) käidud; V nellä vuotta puolyõkaa sluužizin turḱestaniza neli ja pool aastat teenisin Turkestanis; K puol tõiss vuotta õli millõ poolteist aastat olin vana; K pooli kõlmatta (Ahl. 43) kaks ja pool; M pooled neĺĺättä (Set. 77) (kell on) pool neli; L pεälie puolyõ saa virstaa üle poolesaja versta; Li miä menin kõhalliizõõ tee poolõs tunniᴢ ma läksin otseteed (mööda) poole tunniga; J poolõõ päälee poole peale; S pool kuu poolkuu; I nämäᴅ ovaᴅ atpeettõiᴅ tšerikkoza, niku pool pokkoinikkaa neile on kirikus matusetalitus ära peetud, (nad on) nagu pooleldi surnud (= surnuks peetud); P tšülää poisiᴅ, poolõd velleᴅ rl. külapoisid, poolvelled; M anna poolõd millõ anna pool(ed) mulle; M vähäp poolta vähem kui pool; M poolõd õli karu, a poolõd õli ińehmiin pool(eldi) oli karu, aga pool(eldi) oli inimene; Lu siä kuuntõõt poolie kõrviõkaa sa kuulad pool(t)e kõrva(de)ga; J poolõll sõnall luppama poole sõnaga lubama; 2. kesk- пол- (в значении ‘в середине’); Lu kukko nõisi laulomaa poolõll üüllä kukk hakkas laulma keskööl; Lu se jo õli litši poolt päivää see oli juba keskpäeva paiku; M täm tuli poolõza päiväzä ta tuli keskpäeval; J pool itšiin keskealine; 3. pool, külg сторона, половина; M ühtä poolta nii vaivattaaʙ, etti eb anna tšäekaa kerttaa üks pool (peast) nii valutab, et ei või käega puutuda; P tšääntääss ümpär tõizõt puolõᴅ i taas tappaass (rehepeksu kohta:) käänatakse ümber teised pooled (= käänatakse vili ümber, alumine pool peale) ja jälle pekstakse (kootidega); J jõka mat́erill päälüs pooli on lustip ku murna pooli igal riidel on pealmine pool ilusam kui pahem pool; Lu kase on õikaa pool, a tõin on murna pool see on parem pool, aga teine on pahem pool; J pinnaa pooli pindmine pool; J tämä on tšülmä pooli see on külm pool (= vilupoolne nõlvak); Lu taka pool on püllillää tagapool on uppis; 4. pool, kant, maanurk сторона, сторонка, край; J med́d́e poolõ rahvõz oŋ kala püütšill meie kandi rahvas on kalapüügil; M se on võõras pooli see on võõras kant; Lu maa poolõõ vätši (sise)maa poole (= Kattila ja selle lähikülade) rahvas; J vad́d́aa pooli fig. vadja pool (= Luuditsa ja Liivtšülä koos lähiküladega); Lu vennää pool fig. Vene pool (= Kattilalt lõuna poole jääv vene külade ala); ■ M teilee mehiilee, mehee poolõlõõ ain leeb aikaa teil(e), meestel(e), meessool(e) jääb alati aega; Lu vanaa poolõõ meeᴢ vanapoolne mees; Lu nii kõiɢ räimittii, jott lakkia pooli on pääl lõhuti (löödi) kõik nii (puruks), et häda on käes (= midagi ei jäänud alles); M tõizõd poolõd (Set. 12) paharetid. – Vt. ka ahtõri-, ala-, alu-, erätsi-, esi-, etel-, hoono-, itä-, kakko-, kura-, liha-, lounat-, länsi-, mees-, nais-, nenä-, ohtõgo-, paha-, pahnup-, paska-, perä-, pohja-, pää-, pääle-, pääli-, rinta-, sisi-, sisä-, süämmee-, taka-, taku-, varjo-, ülä-, üvä-. – Vt. ka poolikko².

pooli/in J-Tsv. -n (Li), g. -izõõ J -poolne находящийся на той или иной стороне; J ted́d́e pooliim vätši om vähäize rumal teie kandi (teiepoolne) rahvas on natuke toorevõitu; J ala pooliin allpoolne. – Vt. ka kahs-, ulko-, ühs-.

poolik/ka¹ (R-Eur.), g. -aa subst. poolearuline, poolemeelne дуралей; R et kuttšun naista nagretšissi, meessä meele poolikassi (Eur. 37) rl. (sa) ei nimetanud (kutsunud) naist naerualuseks, meest poolearuliseks.

poolikka² vt. savi-.

poolik/ko¹ Ränk K-Ahl. Ra J (Ku), g. -oo Ra J (pooletündrine õlle)vaat, -ankur, poolik; (või)-pütt (пивная) бочка; кадка (масла); J olut ku bõõ tšäünü, siiz on tätä parõp vala iivõizõsõõ poolikkoo kui õlu ei ole käinud, siis on seda parem valada pärmisesse vaati; J paa poolikolt pruntii-aukko tšiin pane (õlle)ankru prundiauk kinni; J uus poolikko, kahõllaiss oluttõ süämes. kanaa muna mõist. uus vaat, kahesugust õlut sees? – Kanamuna; J poolikk aukko (õlle)ankru (prundi)ava. – Vt. ka olut-, või-.

poolik/ko² M, g. -oo pool половина. – Vt. ka mees-, ühs-. – Vt. ka pooli.

poolik/kõ¹ M (Kett.), g. -õõ poolik половинчатый, неполный, неоконченный; Kett. jätti poolikõssi jättis poolikuks; ■ M vot se kahs võr̆roa tuli poolittaa, siz ühessä tuli kahs, voᴅ nii, se on poolikkõ vaat need kaks hingemaad läksid (= tehti) pooleks, siis tuli ühest (talust) kaks, vaat nii, see on p. – Vt. ka poolõnain.

poolikkõ² vt. õlut-.

pooli-kõlmatta P kaks ja pool два с половиной.

poolillaa Li adv. = poolõllõõ; jätti tüü poolillaa jättis töö pooleli.

poolimeelin ~ poolmeeli/n ~ -ne Lu poolearuline, poolemeelne тупой, бестолковый; tämä on päässä vähäizee kerttäünüᴅ, poolmeeline ta on peast natuke põrunud, poolearuline. – Vt. ka poolikka¹, poolmeelelin.

poolis/saa (J-Must.) -sa J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J kaitsta защи/щать, -тить, засту-

п/аться, -иться; ku inimin om väär, siis tätä bõõ mitä poolissa kui inimene on süüdi, siis teda pole vaja kaitsta. – Vt. ka poolõssaa.

poolitta/a M Lu Li J-Tsv. puolitaa L -aɢ I adv. pooleks пополам, надвое; L isä lõikkaz bulkaa puolittaa isa lõikas saia pooleks; Lu saha meni poolittaa saag läks pooleks; Li viĺĺa jagõttii poolittaa vili jagati pooleks; L vanõpallõ poigalyõ ja tšehsimäizelie koto puolitaa vanemale pojale ja keskmisele (sai) maja pooleks; I kahsi peremmeessä nõisõvat tüütä tetšemää, paavat poolittaaɢ kaks peremeest hakkavad tööd tegema, jagavad (töö) pooleks (= teevad töö kahasse). – Vt. ka poolõssi.

poolitõõ M Ra = poolittaa; Ra nii tunnub emääsee niku alko lõhgõttu poolitõõ on nii emasse läinud, nagu (oleks) halg pooleks löödud (= nagu ühest halust löödud); M pääzgoo äntä on lõhgattu poolitõõ pääsukese saba on pooleks lõhestatud (= on kaheharuline).

pooli/vid́d́että: puoli-vid́d́että P neli ja pool четыре с половиной.

pool-kappa Li pool kappa, poolekapane (mõõduna) полковша, в пол ковша (мера).

poolkuivain M poolkuiv, vinnutatud полусухой; eb õõ kuiva, eb õõ toorõ, se on mokoma poolkuivain, väälannu, sitä kui saaʙ süüvvä, sis teeʙ vattsatav̆vii ei ole kuiv, ei ole toores, see on niisugune poolkuiv, vinnutatud, seda kui saab söödud (süüa), siis teeb kõhu haigeks.

poolla vt. poola¹.

poollaᴢ vt. poolaᴢ.

poollazmarja Kett. = poolaᴢ.

poollazvesi M pohlajook, pohla(mahla)vesi брусничная вода.

poollau/ta [?] (K-Kett.), pr. -n, imperf. -zin naiseks võtta взять в жёны; jo siä nad́jõd nagrieni, poollauzit poollaani rl. juba sa naisid mu naeri, võtsid naiseks mu pohla.

poollõᴢ vt. poolaᴢ.

poolmeelelin Lu = poolimeelin; kerkeämeelelin vai poolmeelelin inemin kerge aruga või poolearuline inimene.

poolpitävi Lu: poolpitävi rossi on ku paĺĺo säikeit on kattši poolpidav (pooleldi rebenemas) tross on (siis), kui (trossil) on palju säigmeid (= keermeid) katki.

poolpäivä Lu Полпейва Tum. keskpäev полдень; poolpäivä on lounaᴅ, siis vätši mennää lounal keskpäev on lõunaaeg, siis rahvas läheb lõunale.

poolsaappuga: puolsaappuga (P) = polusapoška; talvõl tšülmä. nuorikkõ panõp puolsaappugad jalkaa, tšülmetäb jalgaᴅ talvel on külm (pulmi pidada). Pruut paneb poolsaapad jalga, külmetab jalad (ära).

poolstoffa: puolstoffa (K-Al.) = pooltooppi.

pool/ta¹ Lu -taa ~ -t J 1. (kellegi) poolt от (кого-то), со стороны (кого-то); J tüttöilee ženiχaa poolt laulotaa vassaa pulmaza tüdrukuile lauldakse pulmas peigmehe poolt vastu; 2. (kusagilt) poolt со стороны, с какой-то стороны; J üχs tuõb ühess pooltaa, tõin tõizõss pooltaa üks tuleb ühelt poolt, teine teiselt poolt; J samass pooltaa samalt poolt; J ala pooltaa altpoolt; 3. (millegi) poolest по части, по (чему-то), со стороны (чего-либо); J pitkusõõ poolt paĺtto saab aikoo pikkuse poolest palitu sobib. – Vt. ka kuss-, süäm-, süämmessä-. – Vt. ka poola¹, poolõa, poolõlta, poolõssa, poolõõ.

poolta² (Lu): Lu neĺĺä tunnia ohtõgoo poolta kell neli õhtupoolikul.

pooltooppi Lu pool toopi, pooletoobine (mõõduna) полштофа, в пол штофа (мера); putõli õli pooltooppia pudel oli pooletoobine. – Vt. ka poolstoffa.

pool-tšüllellää J-Tsv. poolküljeli полубоком; veel seizoʙ, vähäize pool-tšüllellää veel seisab, natuke poolküljeli.

pooltõis/sa M Lu I -s K M Kõ Lu Li J pool-tõiss J-Tsv. puolitõissa ~ puoltõis/sa P -s K V poolteist полтора; Lu tšen kuto pooltõiss sült võrkkoa, tšen vähäp kes kudus poolteist sülda võrku, kes vähem; K vakka da pooltõiss linnahsii vakk või poolteist linnaseid; Kõ velli õli jo pooltõiss vootta vend oli juba poolteist aastat (vana); M pooltõiss rubĺaa mahzõttii poolteist rubla maksti; I pooltõissa sataa poolteist sada.

pooĺus/si J-Tsv. -i (Lu), g. -ii J poolus полюс. – Vt. ka lounat-, pohja-.

poolvakka M pool vakka, poolevakane (mõõduna) полпуры, в пол пуры (мера); esimeizess on vakka, siz on poolvakka, siz on tšetvjorka, siz on vass garttsa, samõi peen mitta esimeseks on vakk, siis on pool vakka, siis on setverik, siis on alles karnits, kõige väiksem mõõt.

pool-villõin J-Tsv. poolvillane полушерстяной. – Vt. ka polu-lõŋkõin.

poolväliä: poolväl̆liä ~ -l̆́ĺiä M pool-, pooleldi, peaaegu полу-, наполовину, почти что; tämä õli poolväl̆́ĺiä koollu, vet́ koko kumma etti saatii el̆loo ta oli (juba) poolsurnud, päris ime, et saadi (veel) ellu; poolväl̆liä hullu poolhull. – Vt. ka poolõlõõssaa, poolõõssaa.

poolõa Kett. K M Kõ puolõa P (kusagilt) poolt со стороны, с какой-то стороны; M võta tõizõss poolõa vassaa võta teiselt poolt vastu; K lennä lennä leppätiiro, kuss poolõa sõta tuõʙ, sinne poolõõ lennä lenda, lenda, lepatriinu, kustpoolt sõda tuleb, sinnapoole lenda; P tänεän on tšülmäss puolõa tuuli täna on tuul põhjast (külmalt poolt); P suojass puolõa lõunast (soojalt poolt). – Vt. ka poola¹, poolta, poolõlta, poolõssa, poolõõ.

poolõᴅ vt. ilmaa-.

poolõi/n J-Tsv., g. -zõõ J poolene половинный.

poolõk/aᴢ: -õᴢ J-Tsv., g. -kaa J = poolaᴢ; poolõkkaat paamm talvõssi kassee astiasõõ pohlad paneme talveks sellesse astjasse.

poolõkka/asõõ: -sõ J-Tsv. adv. pohlale, pohli korjama по бруснику (наречие в форме илл-а от poolõkaᴢ); tütöd lähetti poolõkkasõ tüdrukud läksid pohlale.

poolõl/la¹: -l J-Tsv. adv. pooleli (olla) (быть) на половине, неоконченным; tüü om poolõll töö on pooleli.

poolõlla² (Lu): Lu neĺĺä tunnia ohtõgoo poolõl kel neli õhtupoolikul.

poolõllõõ Lu adv. pooleli (jätta v. jääda) (остаться) на половине, не до конца; miä jätän tüü poolõllõõ ma jätan töö pooleli. – Vt. ka poolillaa, poolõssi.

poolõl/ta M -t M J = poolõa; M peze lännikko üv̆vii vällält poolõlta pese lännik hästi (puhtaks ka) väljastpoolt; J ala poolõlt altpoolt.

poolõlõõssaa M puolõlyõssaa L pooleldi, poolenisti, poolest saadik наполовину; M mak̆kaaʙ silmäᴅ avõõ, poolõlõõssaa silmät pantu tšiin magab, silmad lahti, silmad pooleldi suletud (kinni pandud); L õhtagonna, kui päivä nõis laskõumaa puolõlyõssaa metsεä tagaa õhtul, kui päike hakkas poolenisti metsa taha laskuma; L kassa õli pletitettü puolõlyõssaa pats oli palmitsetud poolest saadik. – Vt. ka poolväliä, poolõõssaa.

poolõnai/n Lu, g. -zõõ = poolikkõ¹; niku poolõnain inemin nagu poolik inimene.

poolõspaikkõzikko Lu pohlakoht (koht, kus kasvab palju pohli) брусничник, брусничная полянка; siäl on üvä poolõspaikkõzikko seal on hea pohlakoht.

poolõ/ssa M S Li I (Kõ-Len.) -ss K M Lu Li J puolõss L P Po 1. (kellegi) poolt, poolel от (кого-то), на стороне, со стороны (кого-то); K tullass laŋgod ženiχaa poolõss tulevad peigmehepoolsed langud; S noorikõõ poolõssa kõik pannaz lavvalõõ söömäᴅ nooriku poolt pannakse kõik toidud lauale; Li tämä mill on sukkua emää poolõssa ta on mulle ema poolt sugulane; Li vellessiijõ i sõzariijõ lahzõd õllaa seukoᴅ izää poolõss i emää poolõssa vendade ja õdede lapsed on (omavahel) nõod isa poolt ja ema poolt; P õlin sõaza kaunii puolõss olin sõjas punaste poolel (poolt); 2. (millegi v. kusagilt) poolt со стороны, с (какой-то) стороны; K ühsi õuna õhsuõza, päivää puolõssa punanõ (Al. 54) rl. üks õun oksakesel, päikese poolt punane; Lu karja on maasellää poolõss tootu kari on sisemaa poolt (= Kattila ja selle lähi-külade kandist) toodud; M laukaa poolõss Lauga poolt; I siεl tšäüsi jõka poolõssa vättšiä seal käis rahvast igalt poolt; Li põhjaa poolõssa põhja poolt; M soojassa poolõssa on tuuli tuul on lõunast (soojalt poolt); 3. (millegi) poolest по (чему-то), в отношении (чего-то); J ühee suuruizõᴅ kazvoo poolõss kasvult (kasvu poolest) ühesuurused; Li lad́d́uu poolõssa meil on suuri rihi laiuse poolest on meil suur tuba. – Vt. ka poola¹, poolta, poolõa, poolõlta, poolõõ.

poolõs/saa (J-Tsv.), pr. -an: -õn J-Tsv., imperf. -in = poolissaa; prokuroor vääriseb a advokatti poolõsõʙ prokurör süüdistab, aga advokaat kaitseb.

poolõssi J-Tsv. adv. 1. pooleks пополам, на-двое; veĺĺesed menti eri de kõig jagõtti poolõssi vennad läksid lahku ja jagasid kõik pooleks; lõikkaa pala poolõssi lõika tükk pooleks; 2. pooleli (jääda v. jätta) на половине, не до конца; tüü jäi poolõssi töö jäi pooleli. – Vt. ka poolillaa, poolõllõõ, poolittaa, poolitõõ.

poolõᴢ vt. poolaᴢ.

pool/õza: -õᴢ Kõ M Lu -eᴢ K-Ahl. puulõᴢ Lu (kusagil) pool на (какой-то) стороне, в (какую-то) сторону, с (какой-то) стороны; Kõ pokoinikall lavõzõll õli pää obraazoid́d́ee poolõᴢ surnul oli lavatsil pea ikoonide pool(e); Lu nališnikad õllaa süämee poolõᴢ i kujaa poolõz akkunoiᴢ pealisliistud on (aknail) seespool ja väljaspool (tänava pool); Lu kahõs poolõz on soo kahel pool on soo; Lu valkoizõt prikud on pääl puulõᴢ valged täpid on (kärbseseenel) pealpool; Lu riigaa koominõz õltii jõka poolõz uhzõᴅ rehealuses olid igas küljes (igal pool) uksed; Lu silmäsoo on rütšümäe poolõᴢ Silmäsoo on Rüsümäe kandis (pool). – Vt. ka kuza-, tšäsi-. – Vt. ka poola¹.

poolõt/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J poolitada раздел/ять, -ить пополам.

pool/õõ K M Kõ Lu Li J I puolõõ K P puolyõ L P pùolõõ Po -õ Lu J-Must. -ee K-Ahl. K-Al. Ku -e R-Eur. 1. (millegi v. kellegi v. kusagile) poole в сторону (кого-то или чего-то), (по направлению) к; P tšieräp sellää saunaa puo-

lõõ keerab selja sauna poole; M tšetä näeʙ, sen̆nee poolõõ viskaap sütšälpää keda näeb, selle poole viskab tuletuki; Lu jõka poolõõ jovvuʙ igale poole jõuab; J kumpaa poolõõ meeᴅ kuhupoole (sa) lähed?; L taivas kummittyõb üöl, tulizõt sampaad meneväd mõnyõ puolyõ taevas on öösi virmalised, tulised sambad lähe-

vad mitmele poole; I inehmine viskazi ivijä: akana meeb ühtee poolõõ ja ivä tõisõõ poolõõ inimene tuulas (viskas vilja)teri: agan läheb ühele poole ja tera teisele poole; Li akkun on kahspoolin, avvaub avõõ kahtõõ poolõõ aken on kahe poolega, avaneb kahele poole; P tšen meni sõtamehessi, tšülä õttsas kummartõli kõlmõa puolyõ kes läks soldatiks, (see) kummardas küla otsas kolmele poole; Lu servät painuvad ala poolõ servad käänduvad (seenel) allapoole; Lu kuras poolõõ vasakule; Lu õikõas poolõõ paremale; 2. (millegi) poole (ajaliselt) к (чему-то), в сторону (чего-то по времени); P se õli sütšüzüü puolyõ suvõa see oli sügisepoole suve; Lu ohtogo poolõõ päivää päivüᴅ meni matalõl õhtupoole päeva päike vajus (läks) madalale; Lu vanõpaa poolõõ näväd minnua nõissa süüttämää vanuigi (= kui vanemaks saan) hakkavad nad mind toitma (söötma); 3. (kusagil) pool на (какой-то) стороне; P kahs velliä kahõs puolõõ tietä i tõin tõiss eväd näe, se on silmäᴅ mõist. kaks venda kahel pool teed ja teineteist ei näe? – See (= need) on silmad; I paja õli tõizõll poolõõ teetä (sepa)paja oli teisel pool teed; 4. (kusagilt) poolt со стороны, с (какой-то) стороны; L pilvõt tulõvad ühess puolyõ i tõizõss puolyõ pilved tulevad ühelt poolt ja teiselt poolt; L apiat ebõ·lõ armottomiilõ, kussait puolyõ polopoikailõ rl. (itkust:) abi pole armetuile, kuskilt poolt viletsaile; ■ J said blina taka poolõõ (kas) said laksu vastu tagumikku (tagapoolt)?; Lu kukkuzi toožõ onõ vad́d́aa, a mõnikas sõna on laukaa poolõõ Kukkusi on ka vadja (keele ala), aga mõni sõna on Lauga poole (= isurikeelne); Lu lintujee poolõõ miε õlõn vohma lindude osas olen ma rumal (= lindudest ei tea ma midagi). – Vt. ka kahtõõp-, kahõp-, koto-, kuhõõ-, kunnõ-, kurõap-, sinnep-, sisä-, tševät-, tõisõõp-, tõizõs-, tännep-, tääl-, ühteep-. – Vt. ka poola¹, poolta, poolõa, poolõlta, poolõssa, poolõza.

poolõõssaa K M puolyõssaa P = poolõlõõssaa; P on täünnεä puolyõssaa on poolenisti täis; K gaada õli jo poolõõssaa suhõõ mennü madu oli juba poolest saadik suhu läinud; M eell õltii ahjoᴅ puizõᴅ kane, all õli poolõõssaa puinõ ennemalt olid (need) ahjud puust, alt (all) oli (ahi) poolest saadik puust.

poomasibo K-Ahl. R-Lön. puumasibo R-Lön. 1. aitäh спасибо; R poomasibo langolleni sööttämässä, joottamassa (Lön. 693) rl. aitäh mu langule söötmast, jootmast; 2. jumal appi!, jõudu! бог на помощь! – Vt. ka passibo.

poomiŋkaᴅ vt. pomiŋka.

poorit/taa M, pr. -an, imperf. -in nägelda, näägelda спорить, по-, вздорить, по-, грызться; nävät poorittivaᴅ, riiteliväᴅ nad nääklesid, riidlesid.

poosapoška ~ poossopoška vt. polusapoška.

pooškoroittaa vt. poškoroittaa.

poozno vt. pozna.

pooti vt. õlut-.

pooti/niitti Kõ poeniit купленная (не домашняя) нитка; teen pittsii kokal i koto-niitissä i pooti-niitissä teen pitsi heegelnõelaga nii koduniidist kui ka poeniidist.

poo/tkia J-Tsv., pr. -dgin J, imperf. -tkizin J 1. põtkida лягать, брыкать; 2. hingitseda, virelda (еле) дышать, дышать на ладан; veel poodgib elä veel hingitseb elada; nii om vaivõin, jeeĺe poodgiʙ on nii haige, (et) vaevu hingitseb. – Vt. ka priŋkkiä, põdgata, põdgota, põdgõlla, põtkia, põtkua, põtkõa.

popast/õri M I -eri I (P) -ari M, g. -õrii M karjase abiline, abikarjus подпасок; M karjušil õltii popastariᴅ karjasel olid abilised; M popastõri õli pojokkõin karjase abiline oli poisike; I popasteri palkattuɢ õli karjase abiline oli palgatud; Lu popastõri õli ilma trubbaa karjase abiline oli ilma pasunata; P pani minua lammas karjaasõõ popasterissi pani mind lambakarja karjase abiliseks; M lehmii popastõri abikarjus lehmakarjas.

poplaf/ka: -k J-Tsv., g. -kaa J = plafka; noota poplafkõd om puizõᴅ nooda ujukid on puust.

popo Li J-Tsv., g. povoo lastek. hirmutis, koll бука; J elä idg – popo võtaʙ ära nuta, koll viib (võtab su) ära!

popot/taa P M Lu bobottaa (M), pr. -an M Lu bobotan M, imperf. -in pobiseda, pomiseda бормотать, бубнить; P staruχa popotti mitä lieʙ vanaeit pobises midagi; Lu izz enel ain popotaʙ aina pomiseb omaette; M ain bobotab niku soolõi lugõʙ aina pobiseb, nagu soola peale loeb (nõiasõnu).

pop/pa P, g. -aa = piṕi; elä kertä pliitaa ussa, uχs tiep poppaa (last hoiatatakse:) ära puutu pliidiust, uks teeb paa!

por/aška: -ašk Lu -ošk ~ barašk J-Tsv., g. -aškaa: -oškaa J pulber порошок; Lu se porašk on üvä pää vaivattaamizõssa see pulber on hea peavalu vastu; J võta poroška, avo·ś hülkääb vattsa vaivõttamass võta pulbrit, ehk läheb kõhuvalu üle.

pora/ta Li (M) -t J-Tsv., pr. -an: -n J, imperf. -zin Li J 1. (katki) lüüa разби/вать, -ть, пора/-жать, -зить; Li porazin jää vasaral, tširvee hamaralla lõin jää vasaraga, kirvesilmaga (katki); 2. kangestuda, halvatuks jääda деревенеть, о-, окостене/вать, -ть; M torokkanaᴅ porazivaᴅ tšülmässä tarakanid kangestusid külmast.

poŕatk vt. poŕätka.

poratuᴢ vt. porotuᴢ.

por/aussa: -raussa (Li), pr. -auʙ: -rauʙ Li, imperf. -auzi puruneda, murduda ломаться, с-, разби/ваться, -ться; paksu jää ep porrau, porraup hoikka jää paks jää ei murdu, murdub õhuke jää.

porjatka vt. poŕätka.

poŕk/ka J, g. -aa J orikas боров.

por/o¹ Lu Li Ra J-Must., g. -oo Li lehelis, leelisvesi, tuhavesi щёлок; Lu tuhgass tehtii poro kui muilaa eb õllu tuhast tehti lehelis(t), kui seepi ei olnud; Lu tuhka laskõõb allaa, pääl jääb niku sirkaa ja lippaa vesi. sitä vettä kutsuttii poro tuhk sadestub põhja (vajub alla), peale jääb nagu selge ja libe vesi, seda vett kutsuti lehelis(eks); Lu laki ja seinät tooš porokaa pestii, ikkunat tooš sitä viisii, eestii porokaa, siiz veekaa virutõttii lagi ja seinad pesti ka lehelisega, aknad ka sedaviisi, algul lehelisega, siis loputati veega; Lu valkaat kaŋkaad eestii porokaa pestii, siiz jõgõl virutõttii valged kangad pesti esiti lehelisega, siis loputati jões; Lu ai kui on tänävä kõva poro oi, küll on täna kange lehelis!

poro² Ku: (kui vihma sadas, siis ütlesid lapsed:) poro poro poutaa, annᴀ jumal päivukkäissᴀ̈ p., p. põuda, anna, jumal, päikest!

poroammaᴢ ~ poro-ammaᴢ M purihammas; kihv коренной зуб; клык; ampaaᴅ, takumõizõd ovat poroampaaᴅ hambad, tagumised on purihambad; poroampaaᴅ, silmäampaad ińehmiizel purihambad, silmahambad (on) inimesel; poro-ampaad on suurõd ampaaᴅ kihvad on suured hambad.

poropka vt. propka.

porošk vt. poraška.

porotšelli M = porotšellä.

porotšello P M J-Tsv. = porotšellä; P kraazgattii kõltõzõssi luukaa kuoriikaa i porotšelloikaa värviti kollaseks sibulakoorte ja kullerkuppudega; M paras piimää aika ku porotšello õlkotsaʙ (lehmal on) parim piimaaeg, kui kullerkupp õitseb.

porotšell/ä K-Set. P M I (S) kullerkupp купальница; M porotšellä on kõltaiŋ kukka kullerkupp on kollane lill; M porotšellä elkotsõb ümpär troittsaa kullerkupp õitseb nelipühade paiku; P porotšellä kukitsõb jo varai iezä kupoĺuo kullerkupp õitseb juba vara enne jaanipäeva; P porotšellät kazvavat kuza on märtšä paikka kullerkupud kasvavad (seal), kus on märg koht; M kui porotšellä algab elkottsaa, siz lehmällä on samõi paras piimäaika kui kullerkupp hakkab õitsema, siis on lehmal kõige parem piimaaeg.

porot/taa M Lu Li J (K-Ahl.) -ta J-Tsv. -taaɢ I, pr. -aʙ K M Lu Li -õʙ J, imperf. -ti J 1. hrl. impers. valutada болеть (об. безл.); J elä sio nii tuugoissi tšiin, nõizõp porottõma ära seo (haava) nii kõvasti kinni, hakkab valutama; Li tšättä vaivataʙ, jalkaa porotaʙ käsi valutab, jalg valutab; M alkõ porottaa päätä pea hakkas valutama; Li porotaʙ ammassa hammas valutab; 2. paisata, põrutada брос/ать, -ить, трахнуть; J viskõz minu mahaa, porotti mahaa viskas mu maha, paiskas maha; J porota tuuli pohjuõssa rl. põruta, tuul, põhjast!; 3. ära võtta (külma kohta), külmutada, jäätada замор/аживать, -озить, уничто/жать, -жить (о морозе); M tšülmä talvi porotti kõikk õunappuu juurõᴅ, viižempuita niku ep porottannu külm talv võttis ära kõik õunapuu juured, kirsipuid nagu ei võtnud; M tšülmä porotaʙ vee külm jäätab vee.

porottaj/a M, g. -aa külmutaja замораживающий, морозящий; martti kuu ärjää sarvõõ porottaja kk. märtsikuu (on) härja sarve külmutaja (= märtsikuu külm võtab härja sarve ära).

por/otuᴢ ~ -atuᴢ J-Tsv., g. -otuhsõõ: -otusõõ ~ -atusõõ J löök, põrutus удар, потрясение.

porovesi (Ra) = poro¹; kaŋkõzii sõpoi, mehhii kaattsoit, tšiuttoit avvottii poroveeᴢ linaseid riideid, meestepükse, särke hautati lehelises (tuhavees).

porput/taa Ra, pr. -an Ra, imperf. -in sörkida, sibada, vudida плестись, по-, семенить, за-; sika meeb i põrzas porputap peräᴢ siga läheb ja põrsas sörgib järel.

porraussa vt. poraussa.

porzaz vt. põrzaᴢ.

portaᴅ (Lu) pl. (vankri v. kaariku) külglauad боковые стенки (телеги, одноколки); vaŋkkurii, rattaa portaᴅ vankri, kaariku külglauad.

port́e/ra: -r J-Tsv., g. -raa J porter (kange tume õlu) портер; kazell viinõll port́eraa maku sel viinal on porteri maitse.

port́e/ri: -r J-Tsv., g. -rii J = port́era.

portfeli vt. partfeĺi.

portmoń/e·e J, g. -e·e J = partmańo·o.

portno/i L M Lu Ra J, g. -i Ra J rätsep портной; J ann pinžikk portnoilõõ õmmõll anna pintsak rätsepale õmmelda; Lu portnoi tuli õmpõõmaa, tšell mitä õli tarviᴢ rätsep tuli õmblema, kel mida oli tarvis; M portnoiᴅ, õmpõlijat tšäütii tšül̆liä möö rätsepad, õmblejad käisid mööda külasid (õmblemas).

portret/ti M, g. -ii portree портрет; seinällä ripuʙ vaŕjo, i veel ühsi portretti seinal ripub peegel ja veel üks portree.

port/ta Ja-Len., g. -aa = porttu.

portti vt. lauta-.

port/tia J-Tsv., pr. -in J, imperf. -tizin J rikkuda; katki teha портить, ис-; разби/вать, -ть; elä lugõ ṕimmiäᴢ, portit silmeᴅ ära loe pimedas, rikud silmad (ära); tšen om porttinnu minu atškiᴅ kes on mu prillid katki teinud?

port/tsa (Ku) -ts J-Tsv., g. -saa J Ku portsjon порция; Ku zakazal ühee portsaa rokkaa tellis ühe portsjoni kapsasuppi; J sigaa portts sea portsjon.

port/tsi J-Tsv., g. -sii J = porttsa; kahs porttsia žarkoit kaks portsjonit praadi.

porttsij/a I, g. -aa = porttsa; se õli viimeine porttsija see oli viimane portsjon.

port/tu Lu, g. -uu Lu sadam порт, пристань, гавань; porttu on paikka, kuza laivat purkavad ja lastavaᴅ sadam on koht, kus (töölised) laevu lossivad ja lastivad; Lu laiva seizop porttuᴢ laev seisab sadamas; Lu kuiva porttu, kuza vesi-nõisu i lasku. siin aluz ajõttii praavittamissa vartaa kuiv sadam (on see), kus (on) veetõus ja mõõn. Sinna aeti (mõõna ajal) purjelaev remontimiseks; Lu narvaa porttu Narva sadam; Lu porttu tuleᴅ sadamatuled; Lu porttu mahsu sadamamaks; Lu portuu kapteni sadamakapten. – Vt. ka portta, pristani.

porttu-mah/su (Lu), hrl. pl. -zuᴅ Lu sadamamaks, -maksud портовый сбор, портовые сборы; porttu-mahzuᴅ, se mahzõttii lastissa, lastii mukkaa sadamamaksud, see (need) maksti lasti eest, lasti järgi.

porttu-tul/i (Lu), hrl. pl. -õᴅ Lu sadamatuli, -tuled портовый огонь, портовые огни.

port/u (Kr), pl. kom. -uiaka Kr prostituut, hoor проститутка.

poru·ttsi/kka: -k J-Tsv., g. -kaa J porutšik (ohvitseriauaste) поручик.

poŕ/ätka K porjatka Lu -atk J-Tsv., g. -ätkaa: -atkaa J kord порядок; Lu jõka poolõõ jovvuʙ, a enel porjatkaa eb õõ igale poole jõuab, aga endal (kodus) korda ei ole; J tšem vanõp talos, see i poŕatkaa piäʙ kes talus vanem, see ka korda peab.

pos/ažiiri ~ -sažiiri Lu, g. -ažiirii ~ -sažiirii Lu reisija пассажир.

posažiiri-laiva Lu reisilaev пассажирское судно.

posatsk/oi Lu J pasatskoi Li -õi I pasatskõi M, g. -oi Lu pätt, (linna)hulgus, kõnek. pasatski босяк, бродяга; Lu posatskoit paĺĺo vargasattii pätid varastasid palju; M tuli kot̆too niku jaamaa pasatskõi, oporkad jalgaᴢ tuli koju nagu Jamburgi pätt, kotad jalas; Li tämä õli narvaa pasatskoi ta oli Narva pätt; J petrii posatskoi Peterburi pätt.

pośeĺent/tsa Lu, g. -saa asunik поселенец.

poslańńi/kka: -k J-Tsv., g. -kaa J saadik по-сланник.

poslovit/tsa Lu, g. -saa vanasõna пословица; teko õli vohma ja poslovittsa tarkka tegu oli rumal ja vanasõna tark.

pos/noi ~ -loi J-Tsv., g. -noi paastu- постный; posnoi (~ posloi) maslõ paastuõli (= päeva- lilleõli).

pośo J-Tsv., g. poź/oo: -o J dem. 1. põssa, notsu, põrsas поросёнок; J elä han siä nii tšafkamizi süü, ved et siä õõ pośo ära sa ometi nii matsutades söö, sa ei ole ju põssa; J tšihgut- tõõb entez niku pośo sügab end nagu põrsas; 2. poju, poisike, jõmpsikas мальчишка, мальчуган; J ann poźolõ tširjõ anna jõmpsikale kiri. – Vt. ka pojokkõin, poko, pośu, pot́o, põrzaᴢ.

pos/ta: -t J-Tsv., g. -taa J paast пост; nütt jo kuile i tšüliiz jo hülgetä postaa pitämess nüüd juba nagu küladeski loobutakse paastupidamisest; post aik paastuaeg.

post/afka P (K-Al.) -afk J-Tsv. -ofka M, g. -afkaa P J (särgi) jätk надставка (рубашки); M postofka se õli koontala-kaŋkaassa (särgi) jätk, see oli takusest lõuendist; P tšiutuo postafka särgi jätk.

postanikaᴅ vt. poštanikaᴅ.

post/i U M I (Kett. K Ja-Len.) subst., adj. pošti Lu J, g. -ii: poštii Lu J 1. post, postisaadetised; postiteenindus, postkontor почта, почтамт, почтовый; Lu poštia väitin õpõzõõkaa vedasin hobusega posti; U posti tuop pienie tširjaa i suurõõ tširjaa post toob väikese kirja ja suure kirja; M postia möö lähetän saadan postiga; J mee tšäü poštiᴢ, võib-õll on tširjõ tullu mine käi postkontoris (ära), võib-olla on kiri tulnud; Lu zavodalla on pošti vabriku juures on postkontor; Lu pošti venneeᴅ seilattii lidnassa lidnaa postipaadid purjetasid linnast linna; Lu pošti markka postmark; J tširjoitõ lassaa poštii jaššikkoisõõ kirju lastakse postkastidesse; 2. (valve)post (сторожевой) пост; I gordovõi postilla sõisi petterizä kardavoi seisis Peterburis (vahi)postil. – Vt. ka pošti-kontturi, potštu.

postoli vt. apostoli.

post-päiv/ä: -e J-Tsv. = puust-päivä.

postromk/a M, g. -aa treng (niinest veonöör hobuse rakendamiseks saha ette) постромок; matšalõizõt postromkaᴅ niinest trengid.

pośu J poźu Li, g. -źuu: -źu J = pośo; 1.; 2.

posu/da J -ᴅ J-Tsv., g. -daa: -da J (toidu)nõu, -nõud посуда; sevvert taloz i posuda ku laatko da pata niipalju nõusid majas ongi kui kauss ja pott; posud on ilattu lavvõlt lautolõ nõud on koristatud laualt riiulile.

posudameeᴢ Ra posud-meeᴢ J-Tsv. püttsepp, tündersepp бондарь; J tuli posud-mees tšüläsee, saap hoz liha-astia õssa püttsepp tuli külasse (puunõusid müüma), saab kas või liha-

astja osta; Ra taitškahjoja tetši posudameeᴢ leivaastjaid tegi tündersepp; J õsimm posud- mehelt uuvvõõ taitšinikoo ostsime tündersepalt uue leivaastja.

pošalui vt. poža·alui.

poškoroi/ta J, pr. -n J, imperf. -zin: -n J = poškoroittaa; baabuškaᴅ ain poškoroivaᴅ laχsii vanaemad aina tohterdavad posimise teel lapsi.

pošk/oroittaa M -aroittaa (Li) pooškoroittaa M, pr. -oroitan M -aroitan Li, imperf. -oroitin M posida, posimise e. lausumise abil ravida загов/аривать, -орить (от болезни); M siiᴢ arpuli siäl mitä pooškoroitti, kõiɢ lutši, i vot senessä tuli saati ap̆pia rahvaᴢ siis nõid seal mida(gi) posis, aina luges nõiasõnu, ja vaat sellest tuli (abi), sai rahvas abi. – Vt. ka pohtaa, pohtia, poohtoa.

pošli/na: -n J-Tsv., g. -naa J tollimaks таможенная пошлина; võõra maa tavaroiss mahzõta suurõt pošlinõᴅ välismaa kaupadelt makstakse suuri tollimakse; uus pošlin om paĺĺo suurõp entiiss uus tollimaks on endisest palju suurem.

pošt/aĺjoni: -aĺjon ~ -õĺjon J-Tsv., g. -aĺjonii J = pošti-meeᴢ.

poštanikaᴅ Lu postanikaᴅ J pl. aluspüksid подштанники; Lu poštanikkojõõ nauhõᴅ aluspükste paelad.

poštaverka vt. paštoferka.

pošti vt. posti.

pošti·i vt. patšti·i.

pošti-kontturi J postkontor почтовая контора, почтамт. – Vt. ka posti.

poštimarkka J pošti-markk J-Tsv. postmark почтовая марка; zakaznoi-tširjõlõ panna rohkap pošti-markkoi päälee tähitud kirjale pannakse rohkem postmarke peale.

pošti-markki J = poštimarkka.

pošti-meeᴢ J-Tsv. kirjakandja, postimees почтальон. – Vt. ka poštaĺjoni.

pošti-paperi J-Tsv. kirjapaber почтовая бумага.

poštitroikka (J) postitroika (kolme hobuse rakend postvankri v. postitõlla ees) почтовая тройка; jaššikkoiss näite saatõtaa koko maailmaa müü poštitroikkiillõ (post)kastidest saadetakse neid (= kirju) postitroikadega mööda kogu maailma (laiali).

pošti-vene Lu postipaat почтовая лодка; pošti-venneeᴅ enn õltii, lidnassa lidnaa vanasti olid postipaadid linnast linna (posti viimiseks).

pozatõlnik/ka M-Len., g. -aa (endisaegse vadja abielunaise tanu kuklatagune) подзатыльник; takan õli elmissä tehtü pozatõlnikka (Len. 264) taga oli helmestest tehtud kuklatagune. – Vt. ka šlõkka.

pozda vt. pozna.

pozdravleń/ńa: -ń J-Tsv., g. -ńaa J tervitus поздравление.

poźgot/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J põrsaid kutsuda звать, по- поросят; poźgot põrsait kaukololõõ kutsu põrsad küna juurde.

poz/na ~ pozda K poozno J hilja; hiljem поздно; позднее K tämä nõisi itkõmaa ääleltä, a pozna ta hakkas häälekalt nutma, aga (oli juba) hilja; K tšülvää tulõp pozda külvata tuleb (kevadel) hiljem.

poźu vt. pośu.

pozument/ta (M-Len.), g. -aa posament (narmaste v. tuttidega äärispael) позумент; pozumentassa õli lintti (Len. 264) lint oli posamendist.

pož/a·alui ~ -a·lui J pošalui K-Ahl. vist, võib-olla пожалуй; J makuzapa kala, poža·alui, bõõ ku faĺerk maitsvamat kala vist ei ole kui forell; J miä, poža·lui, lõpõtõn tüü ma vist lõpetan töö.

požarnik/ka Lu, g. -aa tuletõrjuja пожарник; požarnikat sammuttavat palloa tuletõrjujad kustutavad tulekahju.

požarnoi-maši/na: -n J-Tsv. tuletõrjeauto пожарная машина.

požarn/õi P -oi J-Tsv., g. -õi P -oi J 1. adj. tuletõrje-, tulekahju- пожарный; P nied võttivat požarnõi mašinaa i veiväd bruudaasyõ need võtsid tuletõrjepritsi ja viisid tiiki; 2. subst. tuletõrjuja пожарник; J med́d́e segaz ep tappa üht požarnoit meil (meie hulgas) jääb puudu ühest tuletõrjujast.

požilo/i I, g. -i eakas пожилой; χolostoid i požiloit kõittši õlivaᴅ noormehed ja eakad (mehed), kõik olid.

potaš/ši J-Tsv., g. -ii J potas поташ.

potata vt. põdgata.

potikkõi/n J-Tsv., g. -zõõ J potike горшочек; on hanse pikkõraim potikkõim võtõttu kaas on ju see väike potike võetud kaasa.

potjo vt. pot́o.

potkidno/i Lu, g. -i turakas (teat. kaardimäng) подкидной (игра в карты).

potklat/ka Li (Lu-Len.) -k J-Tsv. podlatka P, g. -kaa Li J vooder подкладка; J potklatkõssi saab õssa ootõvapa mat́eria voodriks võib osta odavamat riiet; P χatuu podlatka (talve)-mütsi vooder.

potkov/a I, g. -aa hobuseraud подкова; kapjojõõ lüüäss potkovaᴅ kapjade alla (kapjadesse) lüüakse rauad.

potku-kelkka Lu tõukekelk финские санки; tämä tõi potku-kelkaakaa minnua läpi tšülää ta tõi mind tõukekelguga läbi küla; potku-kelkal on terässezeᴅ jalgasõᴅ tõukekelgul on terasest jalased.

pot́/o Li J-Tsv. potjo Por., g. -oo J = pośo; 1. J pot́oo viittä süüᴅ põrsa moodi sööd; J pot́o, pot́o notsu, notsu!; 2. J noh, pot́o, plaiskaakk däädellees tšätt noh, poju, löö (oma) onule patsi!

pot́okka vt. pod́jokka.

potprug/a I, g. -aa sedelgarihm, -vöö подпруга; potpruga piäb õllaɢ opõzõlla vatsaa nalla sedelgarihm peab hobusel olema kõhu all (= kõhu alt läbi).

potsolnušk/a J pottsõlnuška (J-Tsv.), g. -aa päevalill; päevalilleseeme подсолнечник, подсолнух (растение; семя); anti pihoo täünö pottsõlnuškiit andis peotäie päevalilleseemneid. – Vt. ka päiväkakkara.

potšit/taa K L M Kõ Po (J), pr. -an Po, imperf. -in M kostitada, võõrustada потчевать, по-, уго/щать, -стить; J taas tootii piirɢ, tootii viinaa, potšitõttii taas toodi pirukas, toodi viina, kostitati; K nõisõvat potšittamaa noorikõõ sukua hakkavad kostitama pruudi sugulasi; P nùorikoo emä potšitab viinaakaa pruudi ema kostitab viinaga; M kummad võõraaᴅ evät tää kaugaa vällä mennä, siz nõisas potšittam̆maa peräkookaa külalised, kes ei taipa kaua ära minna (= jäävad liiga kauaks), siis (neid) hakatakse kostitama päraõllega. – Vt. ka pottšivoittaa.

potš/ka M Lu -k ~ -kõ J-Tsv., g. -kaa Lu podž-

gaa ~ podžga J 1. pung, kasv, idu почка, росток (у растения); M tševvääl jo pihkulõ nõisivat potškaᴅ kevadel tekkisid juba mändidele kasvud; 2. Lu neer почка (у человека или животного). – Vt. ka pupuška, pupuruška.

potšot/ta: -t J-Tsv., g. -aa: -a J = potšotti; utšiteĺa om meille suurõs potšottõᴢ õpetaja on meil suures lugupidamises.

potšot/ti J-Tsv., g. -ii: -i J austus, lugupidamine почёт; minu däädõ on selve meeᴢ, semperäss miä piän tämäss suurt potšottia minu onu on tark mees, sellepärast ma pean temast väga lugu.

potšti, pot́šti, potšti·i vt. patšti·i.

potšt/u I, g. -uu I post, postisaadetised почта, почтовые отправления; se tuõʙ, potštuu tooʙ, gazettie da tširjija see tuleb, toob posti, ajalehti ja kirju. – Vt. ka posti.

pot/ti J, g. -ii J nõu, anum, pott посуда, сосуд, горшок; oŋ ko miltain nibuit potti kaas võtõttu, kuhõõ sillõ pann seldiit kas (sul) on mingi nõu kaasa võetud, kuhu sulle (saab) heeringaid panna?; õli aik jot kõig roogõt seimme puu pottiiss oli aeg, kus kõiki toite sõime puunõudest; sulattõmizõõ potti sulatusnõu.

pottsõlnuška vt. potsolnuška.

pottšiv/a (K-Al.), g. -aa võõrustamine, kostitamine угощение; pojod tulõvad .. pottšivallõõ (Al. 22) poisid tulevad .. võõrustamisele.

pottšivoit/taa: -ta J-Tsv. (sõnatüvi основа слова:) podšivoitta- J-Must., pr. -an: -õn J, imperf. -in J = potšittaa; mees võtti puteli tšättee i nõizi podšivoittamaa (Must. 147) mees võttis pudeli kätte ja hakkas kostitama.

pot́t́õšk/aᴅ: -õᴅ J-Tsv. pl. t. traksid подтяжки.

potvešnik/ka J-Must., g. -aa küünlajalg подсвечник.

poukku vt. põukku.

pouta vt. põuta.

poutõi/n J-Tsv., g. -zõõ J põuane засушливый.

povarn/a Ra, g. -aa Ra = povarno; saunaa povarna sauna eesruum.

povarn/o J, g. -oo sauna eesruum, saunaesik предбанник; povarnoz vizgatti sõvad vällää sauna eesruumis võeti riided seljast; sõvad povarnoz laadiuttii riided pandi sauna eesruumis selga.

povarno/i (J), g. -i J = povarno; povarnoi uhsi saunaesiku uks.

pov́as/ka: -k J-Tsv., g. -kaa J side повязка; pov́ask silmiill side silmadel.

povat/ka: -k J, g. -kaa J komme повадка, обычай; kuss õõd mokoma povatkaa leütennü, võõras kormunõs tšäümä kust (sa) oled niisuguse kombe saanud, võõra tasku kallal käia?

poves/ka: -k J-Tsv., g. -kaa kutse, teade повестка; kontturiss tuli povesk kontorist tuli kutse.

povo/inikka K P M I (Ra) -onikka K-Al. -nikka M Po J (Lu-Len.) -ńikk J-Tsv., g. -inikaa: -nikaa M Po J -ńikaa ~ -ńika J tanu (abielu- naise peakate) повойник, чепец (замужней женщины); M ku tuli noorikkõ ventsassa, nii rissimä pani tällee povonikaa päh̆hee kui pruut tuli laulatuselt, siis ristiema pani talle tanu pähe; M povoinikka õli šolkassa i sat́inassa tanu oli siidist ja satäänist.

povo/inikkõ Po -ńikkõ J, g. -inikõõ = povoinikka; Po naisiilõõ pantii pähhee povoinikkõ (abielu)naistele pandi tanu pähe; J ventsõttii, pantii povońikkõ pähää (kui) laulatati, (siis) pandi (noorikule) tanu pähe.

povos/ka: -k J-Tsv., g. -kaa J veok повозка; viskaa riisõt povoskaa, kerkääp tallõt viska (töö)riistad veokisse, kergem astuda.

povvi vt. põvvi.

povvõt/taa: -ta J-Tsv., pr. -aʙ: -õʙ J, imperf. -ti J põuane olla быть засушливым; a ved ilm kuile povvõtõʙ aga ilm on ju kuidagi põuane.

praalit/tši (I), g. -šii I halvatus паралич; lei praalitšilla sin̆nua sa said halvatuse.

praaznik/ka K U L P M Kõ S Po Lu I (Li J) praažnikka K-Must. -kõ Lu -k Li J-Tsv. praźńik L, g. -aa M S Lu J püha, tähtpäev, pidupäev праздник, памятный день, праздничный день, празднество; P piettii praaznikkaa mäleehtühsessi, etti senel päiväl tšülä põli peeti püha (selle) mälestuseks, et sel päeval küla põles; Lu perrää peremmees kõikkijõ kuttsu riχ́ χ́ ee lavvaa takkaa pitämää praaznikkaa pärast kutsus peremees kõiki tuppa laua taha pidupäeva pidama; Lu toop praaznikk, meemmä guĺäitamma (kui) tuleb püha, (siis) läheme pidutsema; K siiz on koko näteli praaznikka, se õli enipäivä siis oli kogu nädal püha, need olid (see oli) lihavõtted; M tšihlago õli viimin praaznikka ees suurta püh̆hää vastlapäev oli viimane püha enne suurt paastu; L pienez rud́d́az õli õlut praaznikka pädrä Väike-Rudjas oli õllepüha(ks) peetripäev; K jürtši on karjaa praaznikka jüripäev on karja püha; K χlaari õli opõzii praaznikka floorusepäev oli hobuste püha; S lampaa praaznikka lammaste püha (anastasiapäev); Lu ku miikkula praaznikka õli, tšävimmä õssamaᴢ ookaaᴅ viinaa kui oli nigulapäev, (siis) käisime ostmas odavat viina; L kuza õli prestoĺnõi praźńik, siεllä õlutta tšihutõttii kus oli patroonipüha (= mingi pühaku päev), seal pruuliti õlut; Lu tševäd-miikkula, kalapüütäjii praaznikka kevadine nigulapäev, kalurite püha; S med́d́ee tšüläzä õli miikkula praaznikka meie külas oli nigulapäev (küla) püha. – Vt. ka jõulu-, veerissiä-, õlut-. – Vt. ka pühä.

praaznikkad́eruga Li püha-, pidupäevane kaltsuvaip воскресный, праздничный ковёр из дерюги.

praaznikkapäivä M pidupäev, pidulik päev праздничный день; tälle tänän on praaznikkapäivä, täm õli pritšastilla tal on täna pidulik päev, ta oli armulaual.

praaznik/ko M, g. -oo 1. subst. püha, pidupäev праздник, празднество; tšiireess leeb meilä jürtšipäivä, med́d́ee praaznikko varsti tuleb meil jüripäev, meie (küla) püha; 2. adj. pühapäevane, pidulik воскресный, праздничный; õltii ärtšipäiväkoᴅ ummikoᴅ i siiz õltii praaznikka ummikoᴅ; praaznikod õltii aivo ilozaᴅ olid argipäevased pihikseelikud ja siis olid pidulikud pihikseelikud; pidulikud (pihikseelikud) olid väga ilusad.

praaznik/kõ Lu (Li), g. -õõ püha, pidupäev праздник, празднество; Li praaznikõn aikõnõ viinaa õli, oluttõ kotonõ tšihutõttii, i guĺäitõttii püha(de) ajal oli viina, õlut pruuliti kodus ja pidutseti.

praaznuit/taa M-Set., pr. -an M, imperf. -in pidutseda, (midagi) tähistada e. pühitseda праздновать; a soldatissa tuli siittä svätoo kuuźma, kumpaa pitääs praaznuittaas praaznikkan voinassalas (Set. 30) aga sellest sõdurist tuli püha Kuzma, keda peetakse (küla pühakuks ja kelle päeva) pühitsetakse Voinassalas. – Vt. ka prazdnuita.

praavehuta vt. praaviuta.

praavihtua (J-Must.), (sõnatüvi основа слова:) praavihtu- J-Must. = praaviuta.

praavihu- vt. ka praaviu-.

praavihut/taa (J-Must.), pr. -an, imperf. -in = praavittaa; 1. jeesus .. praavihutti kõikõ kalttaset tavvit ja tšippeät rahvaaza (Must. 155) Jeesus .. ravis igasugused tõved ja hädad rahval; 2. .. veneezä praavihuttamaza võrkkõi (Must. 155) .. paadis võrke parandamas.

praavi/la: -l J-Tsv., g. -laa J reegel правило; tää ühs praavil: elä tee muilõ sitä, mitä enelleᴢ et taho tea üht reeglit: ära tee teistele seda, mida (sa) endale ei taha.

praavilnõ/i (Lu), g. -i õige правильный; tunnid õllaa praavilnõiᴅ kell on õige.

praavi/ta Lu (M), pr. -in ~ -n M, imperf. -zin = praaviuta; M läsivä praaviiʙ haige paraneb; M silla praavib nuri sul paraneb nari.

praavit/taa L P M Po Lu Li Ra J -ta J-Tsv., pr. -an P M Lu Ra -õn J, imperf. -in P Lu J 1. ravida, parandada лечить, по-, вылечи/вать, -ить; Lu enne tämä rammittsi, dohtorit praavitõttii, nüd on terve enne ta lonkas, arstid ravisid, nüüd on terve; L nõd́d́at praavittivad läsivεä nõiad ravisid haige (terveks); P koiraa nännää praavitõttii suojaa leivääkaa odraiva raviti sooja leivaga; Lu vanalt on kehno praavittaa kaaõtta vanalt (= vanal inimesel) on halb kaed ravida; Lu ku inemin tšäe vai jalgaa lõikkaᴢ, sis pupuškaa viinall praavitõttii kui inimene lõikas kätte või jalga, siis raviti pungaviinaga (= viinaga, milles on leotatud kasepungi); Lu ampaajõ i sivujõ praavitattii lukõmizõõkaa hambaid ja ristluid parandati lausumisega; Lu umalikaᴢ piäp pää praavittaa joobnu peab pea(d) parandama; J gorbõizõõ aut praavitõʙ kk. küüraka parandab haud; M elä millõõ ampaita praavita, mill eväd vaivata kk. ära mul hambaid paranda, mul ei valuta (= ära mind tüssama tule); 2. (midagi) parandada, terveks teha, korda seada поправ/лять, -ить, чинить, по-; P t́at́a meni pajaasyõ praavittamaa lait́juot isa läks sepikotta rege parandama; Li katto on rikki, piäp praavittaa katus on katki, tuleb parandada; J perält püüvvöö võrkot piäp praavitta pärast püüki tuleb võrgud parandada; P menep sitä aźźaat praavittamaa, ize on äizä läheb seda asja parandama, ise on ärritatud; M teet praavittaa teed parandada; Lu praavittaa paperiᴅ paber(e)id (= dokumente) korda seada. – Vt. ka praavihuttaa.

praavittaja vt. tee-.

praavitu/ᴢ M Kõ Lu J-Tsv., g. -hsõõ: -sõõ Lu J 1. ravi; paranemine, tervenemine лечение; выздоровление; M esimein praavituz õli, etti saunaza tšülvetättii esimene ravi oli, et saunas viheldi; J veetii boĺńittsaa praavitussõõ viidi haiglasse ravile; Kõ ku lähe virtaab vassaa päivää, sinne tšävväš tšüsümää praavitussa tervüülee kui allikas voolab vastupäeva, (siis) seal (sinna) käiakse tervisele paranemist palumas; 2. parandus, remont починка, поправка, ремонт; Lu ku on suur haavari, siz jo piεp panna alus praavitussõõ kui on suur avarii, siis peab juba (purje)laeva remonti andma (panema).

praavi/ussa Lu Li Ra (J) -hussa (Lu) -ussõ Ra -uss Ra J-Tsv., pr. -un Lu Li J, imperf. -uzin Lu Li J = praaviuta; Lu lahs alki praaviussa laps hakkas paranema; Li en õõ läsivä, miä jo praaviuzin (ma) ei ole (enam) haige, ma juba paranesin; J tämä praavius tšihotkassa ta paranes tiisikusest; Lu vikoitus praaviuᴢ, hülkäzin rammittsõmõssa vigastus paranes, lakkasin lonkamast; Lu koiraa jältši on kehno, kaugaa ep praaviu koera hammustus on halb, paraneb visalt (kaua ei parane); Ra mennä vootta millõ sõrmi mätäni, a tänä voott praaviuᴢ möödunud aastal mul sõrm mädanes, aga tänavu paranes; Lu tehtii pikkarain kakku, pantii koiranännää päälee i annõttii koirall süüvvä, siz jutõltii, što koiranännä praaviuʙ tehti väike kakk, pandi odraiva peale ja anti (seejärel) koerale süüa, siis, öeldi, et odraiva paraneb; Lu nütte miä praaviuzin i painua lissäüᴢ nüüd ma kosusin ja kaalu tuli juurde; Lu ku lehmä praaviuʙ, varmisuʙ, võtab voimaa, takku tokub izzee poiᴢ kui lehm (kevadel karjamaal) kosub, tugevneb, kogub jõudu, (siis) vana karv kukub ise ära.

praav/iuta K L P M Po Lu (R U S) -ehuta (Ja-Len.) -ihuta (Ku) -iutaɢ I, pr. -iun L P S Lu, imperf. -iuzin R U Lu paraneda, terveneda, terveks saada, kosuda поправ/ляться, -иться, выздор/авливать, -оветь; L läsivä praaviuʙ haige paraneb; R i millõõ tuli parapi, praaviu-zin ja mul hakkas parem, paranesin; P jalka nõisi praaviumaa jalg hakkas paranema; Lu tšäsi on nikahtannu, tšen lugõp, sis praaviuʙ käsi on nikastanud, (kui) keegi lausub (loeb nõia-

sõnu), siis paraneb; P karssaš tšäjet praaviuzivaᴅ kärnas käed paranesid; Po nuri praaviuᴢ nari paranes; L paĺĺo vätšie praaviuᴢ palju rahvast sai terveks; M alkõ opõn praaviuta, praaviuᴢ, sis ku võtti voimaa, nüᴅ kõiɢ tšiiltääʙ hobune hakkas tervenema, kosus, siis kui kogus jõudu, nüüd läigib üleni. – Vt. ka praavihtua, praaviussa, praavita.

praav/o Lu, g. -oo õigus право; mill on annõttu praavo oogõta mulle on antud õigus puhata.

prai/skaa (K-Ahl.), pr. -zgan K, imperf. -zgin pritsida брыз/гать, -нуть.

prai/skia J-Tsv., pr. -zgin J, imperf. -skizin J pilduda, loopida разбр/асывать, -осать, раски-

д/ывать, -ать; kuhõ ni kattsahtaa [= katsahtaa] jõka poollaa om praizgittu kuhu ka ei vaata, igale poole on pillutud.

prai/skua J-Tsv. (Lu) braiskua J, pr. -zguʙ Lu J braizguʙ J, imperf. -sku: -skuᴢ J pritsida, pritsuda брыз/гать, -нуть; Lu se suv̆vaap paĺĺo pajattaa, što sültši suussa praizguʙ see armastab (nii) palju rääkida, et sülg pritsib suust; J vesi braizgub venneesee vesi pritsib paati; ■ J ku linoit viota, siis päisser praizguʙ kui linu kolgitakse, siis kuprad purunevad (kupar puruneb, pritsub laiali). – Vt. ka priiskaa, präis-küä.

praizaah/taa (Ku), pr. -taaʙ, imperf. -tii: -t́śɪ Ku raksatada треснуть; d́i sell aikaa kolmais kivi praizaaht́śɪ ko jürääht́śɪ ja sel ajal kolmas kivi raksatas, kui müristas.

prai/zgata L (Kett.) -zgõt J-Tsv., pr. -skaan L J, imperf. -skazin: -skõzin J 1. pritsida, piserdada брыз/гать, -нуть, кропить; L vesi võttaass i kõikyõ suguu pεälee praizgatass (pulmakomme:) võetakse vett ja pritsitakse kogu suguseltsi peale; 2. paisata, virutada швыр/ять, -нуть, бросать, бросить; J võtti rinnõss tšii de praiskõz maalõ võttis rinnust kinni ja paiskas maha; J süäntü de praiskõz leivää nurkkaa vihastas ja virutas leiva nurka.

praizgut/taa K Lu -ta J-Tsv., pr. -an Lu -õn Lu J -en J, imperf. -in J pritsida, piserdada брыз/-гать, -нуть, кропить; K võtõttii vettä suhõõ i praizgutõttii võeti vett suhu ja pritsiti; Lu ai-ai, nii ajap kõvassi, ni että praizgutõp silmäd roojaakaa tõisiilᴅ oi-oi, kihutab nii kõvasti, et pritsib teistel silmad pori täis (poriga); J praizgut rukamoińikõss vett silmiile pritsi kätepesunõust vett silmile. – Vt. ka brizguttaa, bruuzguttaa, brõizguttaa, praizgutõlla, priiskaa, priizgata, pruizgata, pruuskia, pruuzgata, prõzgata, puĺttšia.

praizgut/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn J, imperf. -tõlin J frekv. (laiali) pritsida брызгать, плескать; elka praizgutõlka ärge pritsige (laiali)! – Vt. ka brizgutõlla, pruuzgiskõlla, präizgütellä.

praki/sa P M (Kett. K-Ahl. L), pr. -zõʙ Kett. P M, 1. p. pragisen K-Ahl., imperf. -zi pragiseda, praksuda; ragiseda трещать, потрескивать; Kett. alko prakizõb ahjoza halg pragiseb ahjus; L prakizivaᴅ, krõpizivat kõik siltapuuᴅ ragisesid, nagisesid kõik põrandalauad. – Vt. ka präkisä, präkkiä.

prakĺatoi vt. prokĺatoi.

praks/aa (Lu), pr. -aʙ ~ -õʙ Lu, imperf. -i praksuda трещать, потрескивать; kuiva alko ep se pisise, praksab vaa kuiv halg, see ei visise (tules), praksub vaid; koivu-alko ep praksa, kuusi-alko praksaʙ kasehalg ei praksu, kuusehalg praksub. – Vt. ka präkkiä, präksiä, präksää, präksüä.

pras/sia: -siaɢ (I), pr. -in, imperf. -sizin riielda, kärkida бранить, браниться; herra oomniiᴢ meni da prasip końuhoi da vaatap końuhad umalaza härra läks hommikul ja kärgib tallipoistega ja vaatab, (et) tallipoisid (on) purjus.

pŕašk vt. prjaška.

praššai K I proššai L proš́š́ai M hüvasti, jumalaga прощай.

praššoittaassa [?] (J-Must.), (sõnatüvi основа слова:) praššoittaa- J-Must. tegutseda, toimetada действовать, заниматься.

prazdnui/ta (K-Ahl.), pr. -n, imperf. -zin = praaznuittaa; a sõtamehessä siitä tuli svätoi, svätoi kuisma, kumpaa prasdnuivat voinissalaza aga sellest sõdurist tuli pühak, püha Kuzma, keda (= kelle päeva) pühitsetakse (pühitsevad) Voinassalas.

praźńik vt. praaznikka.

pŕažgoit/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J pandlaga kinnitada заст/ёгивать, -егнуть пряжкой.

pratakol/a ~ protokola J-Tsv., g. -aa ~ protokolaa J protokoll протокол; kõikkiijõ päälee om pratakola tširjutõttu, tšem va õli tappõluuᴢ kõigi kohta on protokoll kirjutatud, kes aga oli tapluses.

pra/tka M, g. -tkaa ~ -dgaa keere, tutt, salk, kimp прядка, прядь, связка, пук; siiz ühessä vihgossa võtaᴅ, mokomia kahs pratkaa õlkõita i siot plootnossi pää tšiin siis ühest vihust võtad niisugused kaks kimpu õlgi ja seod (viljahaki) pea(vihu) tugevasti kinni.

pra/tška: -tškõ J-Tsv., g. -džgaa pesunaine прачка; meni lidnaa pradžgõssi läks linna pesunaiseks.

praunuk/ka M, g. -aa lapselapselaps (poiss) правнук.

praunutšk/a M, g. -aa lapselapselaps (tüdruk) правнучка.

pravdõt/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in õigustada оправд/ывать, -ать.

pravĺaš/šoo Ku, g. -šoo ~ -oo kubjas над- смотрщик, приказчик (при барщине); prav-ĺaššoo katsoʙ, kai lampaad on roojõᴢ kubjas vaatab, (et) kõik lambad on mustad (= määrdunud). – Vt. ka prikašikka.

preem/i J-Tsv., g. -ii ~ -i J preemia, autasu премия, вознаграждение; suurõss kapusa pääss sai võõstafkõll preemi suure kapsapea eest sai näitusel preemia.

prees/sa M, g. -aa M press пресс, прижим; preessa lutisaʙ, senessä tulõp seemeevõi press pressib (linaseemneid), sellest tuleb (lina)õli. – Vt. ka pressi.

presentti vt. prezentti.

pres/saa Lu, pr. -an, imperf. -in (kokku) pressida прессовать; ku einä on presattu, on einä kiippa kui hein on (kokku) pressitud, (siis see) on heinapall.

pres/si Li J, g. -ii J = preessa.

pres/siä J, pr. -in J, imperf. -sizin J 1. pressida, vajutada, suruda прессовать, выж/имать, -ать, давить; paamma rahgaa marlii süämme kahõõ kaanõõ väliisee, suur tšivi päälle, se presib vee vällää paneme kohupiima marli sisse kahe kaane vahele, suur kivi peale, see pressib vee välja; presi kõik kokkoo pressi kõik kokku; 2. pingutada, ponnistada напря/гаться, -чься; pressi toovvõ mokomaa bärämää alkoa ponnistas tuua niisuguse sületäie halge. – Vt. ka pressaa.

prestol/i J-Tsv., g. -ii J 1. altarilaud престол (в церкви); jevaŋgeli ležip prestolill evangeelium on altarilaual; 2. troon престол, трон; prestolilõõ issuuma troonile istuma (= valitsema asuma).

prestoĺnõi Li: kuza õli prestoĺnõi praźńik, siεllä õlutta tšihutõttii kus oli patroonipüha (= kiriku nimepühaku päev), seal pruuliti õlut.

prezent/ti Lu (M) brezentti Lu presentti ~ bresentti (Lu) prizentti M, g. -ii ~ brezentii Lu prizentii M present брезент; Lu a pääs piettii tormi-hattu, se õli õmmõltu bresentissä i öljül võjjõttu aga peas kanti tormimütsi, see oli õmmeldud presendist ja õliga immutatud; Lu tšintaad õmmõllaa nahgõssa vai presentissa (kaluri)kindad õmmeldakse nahast või presendist; Lu perednikka tehää tooš prezentiss (töö)põll tehakse ka presendist; Lu seilit piti kuivattaa ja brezenttii pittää pääl purjesid (purjed) pidi kuivatama ja presenti peal hoidma; M suurõlla prizentilla katõttii koorma koorem kaeti suure presendiga. – Vt. ka vihma-.

prida/na P M Lu (K J) -n J-Tsv. priidana L, g. -naa Lu J kaasavara, veimevakk приданое; P täll on kirstu suur, pridanaa on paĺĺo tal on suur kirst, kaasavara on palju; J rikka mehe tütöll om paĺĺo pridana rikka mehe tütrel on palju kaasavara; J tüttö jo tuõb voosiisõõ, a veel miltäiss-tši pridanaa bõõ kopitõttu tüdruk saab juba täisealiseks, aga pole veel midagi kaasavaraks (mingit kaasavara) kogutud; J kõik tütöd menti appii noorikõllõõ pridana piluttõma kõik tüdrukud läksid pruudile appi veimevakka (kuuluvaid esemeid) välja õmblema; M herra antõ pridanoissi lehmää mõisahärra andis kaasavaraks lehma.

priho/da: priχoda ~ -dõ ~ -ᴅ J-Tsv. -ota J-Must., g. -daa J kogudus приход; kuza tšerikko, siäll prihoᴅ kus kirik, seal kogudus; paĺĺoko pappi saab dohoda prihodõss kui palju preester saab kogudusest tulu?

priibõĺ/i J-Tsv., g. -ii J tulu, kasu прибыль; hari va parõp maat, kül siis priibõĺi kazvoʙ hari aga parem maad, küll siis tulu kasvab.

priidana vt. pridana.

priijut/ti M, g. -ii lastekodu детский приют; priijutii lahzõᴅ lastekodulapsed.

priimozla, priimuzla vt. primozla.

prii/skaa (K-Ahl.), pr. -zgaʙ, imperf. -ski, 1. p. -zgan K-Ahl. = praiskua; priiskavat mesi-pisaret kuššakalta kullatulta, tšüpäreltä melletültä (Ahl. 93) rl. pritsuvad meepisarad vöölt kullatult, (kriidiga) valgendatud kübaralt.

priistani vt. pristani.

prii/zgata: -zgõt J-Tsv., pr. -skaan J, imperf. -skazin: -skõzin J = praizguttaa.

prijat́eĺ/a (J-Tsv.), g. -aa sõber приятель; nõiz üleᴢ, prijat́eĺas tuli kattsoma tõuse üles, su sõber tuli (sind) vaatama.

prikašik/ka (J-Tsv.), g. -aa = pravĺaššoo; miä hrista-raad́i nõizõn tšüsümää prikašikkaa ma hakkan Kristuse nimel kubjast paluma.

pri/ka·ᴢ J-Tsv. -k̆ka·as Kõ, g. -ka·zaa J käsk, korraldus приказ, распоряжение; Kõ nüd antõ prik̆kaas õmilõ sootskyilõõ, štoby näväd leütäziväd varkaa tšättee nüüd andis käsu oma sadakonnale (korravalvureile), et nad leiaksid varga kätte; J tuli prika·ᴢ: teet praavittõma tuli käsk: teed parandama.

prik/ku P Lu J-Tsv., g. -uu Lu J 1. täpike, tähn крапинка, пятнышко; Lu tšärpäzee griba on kaunis päält, valkoizõt prikud on pääl puulõᴢ kärbseseen on pealt punane, valged täpid on pealpool; 2. tähnik, (otsmiku)tähniga lehm корова с пятном (на лбу); P kui õli kauniz lehmä, vähäizie pεä valkõa, siz juoltii prikku kui oli punane lehm, pea väheke valge, siis öeldi (tema kohta) tähnik. – Vt. ka pläkki, pläkku, pädna.

prikuk/ko Ra, g. -oo 1. täpiline крапчатый, с крапинками, в крапинку; sõpa saab õlla prikukko riie võib olla täpiline; 2. adj. tähnik, (otsmiku)tähniga (lehma kohta) с пятном на лбу (о корове); prikukko lehmä tähnik lehm.

prikukkõi/n Lu J-Tsv., g. -zõõ täpiline крапчатый, с крапинками, в крапинку; Lu prikukkõin rätte täpiline rätt; Lu prikukkõin kaŋgaᴢ täpiline kangas. – Vt. ka pläkikko, pläkkiin.

primet/ta M (P) -a Kõ, g. -aa enne, tunnusmärk предзнаменование, предвестие, примета; M se on üvä primetta marjalõõ i õunalõõ see on hea marja- ja õunasaagi enne; Kõ se õli mokom primeta vihal see oli niisugune tunnusmärk (jaani)vihaga (ennustamisel); ■ P miε õlõn pannu tähele vai primettaa ma olen tähele pannud.

primetit/taa (K-Ahl.), pr. -an K, imperf. -in P tähele panna, märgata, silmas pidada заме/-чать, -тить, подме/чать, -тить, приме/чать, -тить.

primetšit/tää: -tεä P, pr. -än P, imperf. -in P = primetittaa.

primet/tiä J-Tsv., pr. -in, imperf. -tizin = primetittaa.

prim/ozla K-Ahl. L M (R U P I) -uzla M Lu Li (Kõ) -uzlõ Lu J-Tsv. -usla J-Must. I-Len. priimozla Lu priimuzla Ränk I (Ra), g. -ozlaa: -uzlaa Lu J -uzla J koot, vart; (koodi)kolk цеп; молотило; Li koominas tapõtaa primuzlõjeekaa vihkoja rehealuses pekstakse kootidega (vilja)vihke; M tappaaz riigaa, tappaas primuzloilla pekstakse rehte, pekstakse kootidega; Lu primuzla õli tehtü: võtõttu lakkia keppi, kahta metraa pittšä, siis sihee keppii pantii primuzla õttsaa, primuzlaa ja kepii väli ep pitännüd õlla rohkapaa ku kahtšümmet santimetraa, seneekaa tapõttii kõiɢ viĺĺaᴅ koot oli tehtud (nii): (oli) võetud sile kepp, kaks meetrit pikk, siis sellele kepile pandi koodikolk otsa, kolgi ja kepi vahe ei tohtinud olla enam kui kakskümmend sentimeetrit, (siis) sellega peksti kõik viljad; Lu aŋgõrjaa nahka pantii primuzlaa kantamõssi angerjanahk pandi koodi kandmeks (= pidemerihmaks); Lu primuzlaa vars koodi vars. – Vt. ka tšäsi-.

priŋk/kiä (Li), pr. -in, imperf. -kizin = põtkua; siiz lampaalt sitozin jalgõt tšiini, siz om parõpi niittää, što tämä siz ep priŋki siis sidusin lambal jalad kinni, siis on parem niita, sest siis ta ei põtki.

printses/si: -s J-Tsv., g. -sii J printsess прин-цесса.

print/tsi Lu J-Tsv. -ts J-Tsv., g. -sii Lu J fig. prints, pirtsutaja принц, разборчивый человек; Lu miä õlin printtsi, en tahtonut kõikkõa süüvvä ma olin prints, ei tahtnud kõike süüa.

pripas/sa (Ja-Len. I-Len.), g. -aa tarberiist, seadis припас, принадлежность, приспособление; I meillä on talopoiga pripasat, tšerves, saha .. (Len. 285) meil on talupoja tarberiistad, kirves, saag ..

pripa/tka Lu, g. -tkaa ~ -dgaa haigushoog, atakk припадок, атака; pripatka tuõʙ haigushoog tuleb (peale).

prir/ooda: -uoda (L), g. -oodaa: -uodaa L loodus природа; tüö õlõtta lahzõt priruodaa te olete looduslapsed.

priśag/a: -õ J-Tsv., g. -aa J vanne присяга; priśagaa võttõma vannet võtma; priśagõllõõ veemä panna vannet andma.

priśagoit/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J vannet anda, vanduda присяг/ать, -нуть.

prisk/i Li Ra J, g. -ii Li J priske, tüse, rammus полный, упитанный; Ra nänneᴅ suurõd õltii, miä õlin priski rinnad olid suured, ma olin priske; J süüt va žiivõtta ärüll, nii leep priski sööda aga looma ristikheinaga, (küll) siis läheb rammusaks; Li tämä on priski meeᴢ ta on tüse mees; J priski lahs priske laps; J priski opõin rammus hobune.

prislug/a M, g. -aa teenijatüdruk прислуга, служанка; petteris prisluganna õlimma olime Peterburis teenijatüdruku(te)ks.

prist/ani K-Ahl. Lu -õni J-Tsv. priistani Lu Li, g. -anii Lu -õnii J 1. laeva-, paadisadam порт, пристань, гавань; Lu priistani on kuhõ parahodat piεttüväᴅ, purkavaᴅ, lastavaᴅ sadam on (koht), kus (kuhu) aurulaevad peatuvad, lossivad, lastivad; Lu kõhtsõõ rannaz õli pristani Koskise rannas oli sadam; Lu parahoduu pristani on meree ääreᴢ laevasadam on mere ääres; J vene pristõni paadisadam; 2. (sadama)kai, randumissild (sadamas) (портовый) причал; Lu satamaᴢ on priistaniᴅ, kuhõõ pannaa laivad rossijeekaa tšiini sadamas on kaid, kuhu pannakse laevad trossidega kinni; Lu plavutšii pristanii tšültšee piättüväd i parahodaᴅ ujuvkai juures peatuvad ka aurikud. – Vt. ka portta, porttu.

pristani-seinä Lu sadamakai, randumissild (портовый) причал; alus seizoʙ pristani-seinäl (purje)laev seisab sadamakai ääres.

prizentti vt. prezentti.

prizenttiplaašši M presentmantel брезентовый плащ.

prit́eśńoit/taa: -a J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J rõhuda, survet avaldada притеснять, давить, сдавливать.

pritša/la: -l J-Tsv. (Lu), g. -laa J randumissild причал; Lu venneed õllaa pantu tšiini pritšalaa paadid on kinnitatud (pandud kinni) randumissilla külge.

pritšast/i K L P M Po J-Tsv., g. -ii L P armulaud (церковное) причастие; P ühskõrt vuvvõš tšäütii ispovedall i pritšastill üks kord aastas käidi pihil ja armulaual; L kõikk kõm ruotia õltii tšerikkoz i pritšastia võttivaᴅ kõik kolm roodu olid kirikus ja käisid armulaual; P pritšastilyõ mennez ep süötü enne armulauale minemist ei söödud.

pritšastit/taa L P, pr. -an P, imperf. -in P armulauale võtta прича/щать, -стить; L ku õli raskaassi läsivä, tuotii pappi, pritšastitõttii kui (inimene) oli raskesti haige, toodi preester, anti jumalaarmu (võeti armulauale); L kumpa koinittõlõʙ, sõittõlõʙ, sis sitä ep pritšastita pappi kes ropult vannub, sõimab, siis seda preester ei võta armulauale.

prit/tša: -tš J-Tsv., g. -šaa tähendamissõna, mõistujutt притча; kuulid miltäiss prittša pajatti pappi viinaa juumizõss kuulsid, millist mõistujuttu rääkis preester viinajoomisest?

prit/tši J-Tsv., g. -šii = prittša; mikä tähetüs kazell prittšill õli mis tähendus sel mõistujutul oli?

privid́e·ńe Po nägemus привидение; ìes sõttaa näüttäüz mokoma privid́e·ńe enne sõda ilmus niisugune nägemus.

privjas/ka ~ -k Lu, g. -kaa purjenöör парусный шнур, шнуровка; privjaskall pannaa seilit tšiini purjenööriga seotakse (pannakse) purjed kinni.

prja/ška J pŕašk J-Tsv. prääška M-Set. prεäška P präškä J-Must., g. -žgaa: pŕažgaa J-Tsv. prεäžgaa P pannal; sõlg пряжка; tõmpaa remenii õtts pŕažgõss läpi tõmba rihma ots pandlast läbi; pŕažgõlt on ävinnü tšeeli pandlal(t) on keel kadunud.

probg/ata: -õt J-Tsv., pr. propk/aan J, imperf. -azin: -õzin J (kinni) korkida, korgiga sulgeda закупор/ивать, -ить (пробкой); probgõtka putelit tšiin, a too viin vältšähtüüʙ korkige pudelid kinni, muidu viin lahtub.

probo/i Lu J-Tsv. I, g. -i J obadus, metallist aas пробой, скоба; Lu piinõz on proboi, uhzõz on kokka (ukse)piidas on aas, uksel (ukses) on haak; J kirstull om proboi eeᴢ kirstul on obadus ees; I rautõõs proboiᴅ raudsed obadused.

probošnik/ka M, g. -aa torn (sepa tööriist) пробойник (инструмент кузнеца).

prodi/a Li (M J), pr. -n, imperf. -zin Li J sumbata, kahlata бродить, брести; J soo vajoᴢ, mie ku siel prodizin, prodizin soo vajus, küll ma seal sumpasin, sumpasin; J prodizin lumi haŋgõᴢ, raŋkk õli tšävvä kahlasin lumehanges, raske oli käia.

prodoĺnoi M: naizikko ain vurtsib meh̆hee päälee, a siz mehed juõllaz: niku prodoĺnoi saha sah̆haap kaglaa naine aina toriseb mehega, aga siis mehed ütlevad: nagu lauasaag saeb kaela.

professor/i J-Tsv., g. -ii J professor профессор; õppõõp professorissi õpib professoriks.

progon J-Must. küüdiraha прогонные деньги.

progon/a Len. M S Lu Li J I (U P), g. -aa P Lu J (karja)tanum, (tarastatud) karjatee v. karjamaa прогон (скотопрогонная дорога), выгон, пастбище; J naizõd õltii lastu lehmät progonalõ naised olid lasknud lehmad (karja)tanumale; Li ajjõtõttu tee, progona tarastatud tee, karjatee; P sis pappi piti moĺevenjad i tšäüsi progonal, svätitti opõzõᴅ, lehmäd i lampaaᴅ siis pidas preester palvust ja käis (karja)tanumal, pühitses hobuseid, lehmi ja lambaid; S jürtšinn tšävväz rissijekaa progonall jüripäeval käiakse ristidega karjatanumal; I progonalla paimõõ meeb ümpäri karjaa jürjii obrazaakaa (karjalaskmisest jüripäeval:) karjatanumal käib karjus ümber karja püha Jüri ikooniga; M naizikko progonala lüφsi naine lüpsis karjamaal; P tšäüzimmä müö mõizas herralyõ tüölie progonaa iess me käisime mõisas härrale tööd tegemas karjamaa eest; S progonassa piti mahsaa karjamaa eest pidi maksma; J progonaa aijaᴅ tara karjatee ääres. – Vt. ka karja-.

proh/va: -v J-Tsv., g. -vaa J = prohvosta; tämä prohv kõik petteli tema, kelm, pettis kõik (ära).

proh/vosta: -fost ~ -võst J-Tsv., g. -vostaa J lurjus, närukael; kelm негодяй; прохвост; miä tämä prohvostakaa i pajattõma en nõiᴢ mina selle närukaelaga ei hakka rääkimagi; ei, kuul, siä prohvost, tuõ tšiirep kotto hei, kuule, sina kelm, tule kiiremini koju!

proijju (Lu): panna proijjua sõimata; tširrooʙ, se paap proijjua (see) kirub, see sõimab.

proim/a M J I (Li), g. -aa (sarafani) õlapael пройма; I sarafanad õlivat proimõijeekaa sarafanid olid õlapaeltega; M sarafanol bõltu lad́d́at proimaᴅ, õli niku kah̆hõõ sõrmõõ lad́d́utta. a sis kase proima õli ... kanni täältä poola i täältä poola t́iśjomkaakaa kõik piti ilozassi strotšittaa sarafanidel polnud laiu õlapaelu, (see) oli nagu kahe sõrme laiune. Aga siis see õlapael oli ... niiviisi siitpoolt ja sealtpoolt tuli kitsa paelaga kõik ilusasti (läbi) teppida; Li sis ku õmmõlti proimõᴅ, proimill ümperikkoa panti toož mussõ gaarõstõ siis kui (sarafanile) õmmeldi õlapaelad, (siis) õlapaeltele pandi ümberringi samuti must kant; M sarafan̆naa proimaᴅ sarafani õlapaelad.

prokaz/a: -õ J-Tsv., g. -aa J pidalitõbi проказа.

prokĺato/i K prakĺa·toi J, g. -i neetud проклятый; K tämä taaz: naa, prokĺatoi, süü kakkua tema (ütles) taas: säh, (sa) neetud (koer), söö kakku!

prok/lenittää (M-Set.) -ĺenittää M-Set., pr. -lenitän, imperf. -lenitin = prokĺänittaa.

proklinit/taa Kõ, pr. -an, imperf. -in = prokĺä-nittaa; isä õli täm̆mää proklinittannu isa oli ta ära neednud.

prok/linoittaa: -linoitta ~ -ĺinoitta J-Tsv., pr. -linoitan: -linoitõn ~ -ĺinoitõn J, imperf. -linoitin ~ -ĺinoitin J = prokĺänittaa.

prokĺänit/taa M, pr. -an, imperf. -in ära needa прокл/инать, -януть; emä prokĺänitti täm̆mää ema needis ta ära.

prokost/i (I), g. -ii heinakaar прокос (при косьбе); prokostilla ležiʙ einä hein lamab kaares. – Vt. ka einä-.

prokuroo/ra: -r J-Tsv., g. -raa prokurör прокурор; prokuroor vääriseʙ, a advokatti poolõsõʙ prokurör süüdistab, aga advokaat kaitseb.

prokuto/i J-Tsv., g. -i J ablas прожорливый, жадный; prokutoi lahs, mitäni paa ettee, kõig glodvip süüvve ablas laps, mis ka ette ei pane, kõik lahmib (ära) süüa; prokutoi inimin niku pośo ablas inimene, nagu põssa.

prokutoi/n (J-Tsv.), g. -zõõ J = prokutoi; evät kõik prokutoizõd õõ nältšäizeᴅ kõik aplad ei ole näljased.

prokutoissi Li J-Tsv. aplalt, ahnelt; agaralt жадно; прожорливо; J süüp prokutoissi niku susi sööb aplalt nagu hunt; Li prokutoissi teep tööᴅ teeb agaralt tööd.

prokut/oo M Lu Li (J-Tsv.), g. -tomaa M J 1. lohakas, kasimatu, räpane небрежный, неопрятный, неряшливый; M näd miltin prokutoo, pani päh̆hää pääremättömää rät̆tee näe, milline lohakas, pani palistamata räti pähe; M prokuttomalla naizikolla ain näpittäväᴅ paš-toferkad alta lohakal naisel palistused aina narmendavad (rõivaserva) alt; M täm mokoma ontši prokutoo, eb vaata izeen̆nee tak̆kaa, oŋko tällä jõka paikka paikalla ta ongi niisugune lohakas, ei vaata iseenese järele, kas tal on iga paik paigal (= kas tal on kõik korras); M nii on prokutoo, ep suv̆vaa pesä sõp̆põi, piäb nii kaugaa, χot́ tširveekaa lõikkaa on nii kasimatu, ei armasta riideid pesta, peab nii kaua (seljas), (et) kas või kirvega raiu (mustust maha); Lu eb õõ siivoa mittä, siivutta, prokutoo nain ei ole midagi puhast, puhtust, räpane naine; 2. rumal, totter глупый, тупой; M nii prokutoo, eb mälestä ipo ilmoja (on) nii totter, ei mäleta ilmast ega maast; 3. ablas (sööma) прожорливый, жадный; Li se on nii prokutoo süümää, kõik ajab alaᴢ see on nii ablas sööma, kõik ajab (kurgust) alla.

prokuttomassi M J-Tsv. 1. lohakalt, räpakalt небрежно, неопрятно, неряшливо; M tämä niitäp prokuttomassi ta lõikab (sirbiga) vilja lohakalt; 2. aplalt, ahnelt жадно, прожорливо; J prokuttomassi süüʙ sööb aplalt.

proliv/a Lu, g. -aa Lu väin пролив.

proloba K-Ahl. L P proolob/a I, g. prolobaa: -aa I jääauk прорубь; L jarvõz on proloba järves on jääauk; I prooloba õli ovõssa juuttaaɢ jääauk oli (selleks), (et) hobust joota.

proĺo/tka (K-Al.), g. -tkaa ~ -dgaa kaless пролётка.

proo/ba: -ʙ J-Tsv., g. -baa ~ -ba J proov, katse проба; teemme siis prooba, katsomm kui vikahtõ lõikkaaʙ teeme siis proovi, vaatame, kuidas vikat niidab (lõikab); took kattsoa, miltäizee proobaa siä teiᴅ too näha, missuguse proovi(töö) sa tegid. – Vt. ka proobu, proovvi.

prooba/ta M Kõ Lu (Kett. U Ja-Len.) pruobata P, pr. -an U Kõ Lu pruobaan P -n Lu, imperf. -zin Lu pruobazin P 1. (järele) proovida пробовать, по-, испыт/ывать, -ать, отвед/ывать, -ать; M nõis püssüä proobaamaa hakkas püssi proovima; Lu proobaa minuu omenaa proovi minu õuna; P pruobazin süvvä, oŋko üvä proovisin süüa, kas on hea; 2. proovida, püüda, katsuda, üritada пытаться, по-; Kõ proobaak siä vargassaa ad́d́aa süämessä sitä koiraa püüa sa varastada aia seest seda koera; Lu proobaa joossa katsu joosta. – Vt. ka proovata, proovvia.

proobošnik/ka ~ propošnik Lu, g. -aa korgits, korgitõmbaja пробочник.

proob/u J-Tsv. (Lu), g. -uu J = prooba; Lu mill õli tšülvettü proobussi šonaa, tämä üvässi kazvi mul oli külvatud prooviks hirssi, see kasvas hästi.

prooloba vt. proloba.

proopove/d́i: -t́ [sic!] J-Tsv., g. -d́ii: -d́i J jutlus проповедь; meemme kuuntõma, kui pappi lugõp proopoved́ia lähme kuulama, kui preester peab (loeb) jutlust.

proopõst/i J-Tsv., g. -ii J kuristik, sügavik пропасть; laŋkõõs proopõstii, nõsõttii va luud maa päälee langes kuristikku, tõsteti vaid luud maa peale.

proos/sa M -s J-Tsv., g. -aa = pšona; proosassa tehäs pšonasuurimaa hirsist tehakse hirsitangu.

proos/so I, g. -oo = pšona.

proos/su (M), g. -uu = pšona; kukuruzaa eellä bõllu, i proossua bõllu maisi vanasti ei olnud, ja (ka) hirssi polnud.

proožma vt. prošma.

proov/ata (Ku) pruovata P -vata (Lu Li) -võt J-Tsv., pr. -aan Ku pruovaan P -vaan ~ -van J, pr. -azin: pruovazin P -võzin J = proobata; 1. J proovvaa sveežaa virrett proovi värsket (õlle)-

virret; J proovva uutiss (leipä) proovi uudse-leiba; J elä alg süüvve ilm proovvamiss ära hakka sööma ilma proovimata; J ku mitä tšeelekaa proovvõta, siis tšmokutõta uuliikaa kui midagi keelega proovitakse, siis matsutatakse huuli; P miε pruovazin ramua ma katsusin rammu; 2. Li proovvaɢ vassõ virtaa mennä proovi vastuvoolu minna (= sõuda); J kaŋgõs tšätt, a miä proovvaam paina tee käsi (küünarnukist) kangeks, aga mina proovin painutada; J proovvaa sõutoa, moožet bõt́ tunnõᴅ proovi sõuda, võib-olla oskad; J proovva siä lass magatta püüa sina last uinutada.

proovolokka vt. provolokka.

proov/vi J, g. -ii ~ -vii J = prooba; teemme ham proovii, katsomm teeme ometi proovi, vaatame.

proovvi/a J, pr. -n J, imperf. -zin J (järele) proovida пробовать, по-, отвед/ывать, -ать; nii kauga proovvid liḱöria, kunis saad umalaa nii kaua proovid likööri, kuni jääd purju. – Vt. ka proobata, proovata.

pro/pka P M Lu I (Ku) poropka (U) -pkõ ~ -pk J-Tsv., g. -bgaa P Lu J -pkaa Ku 1. kork пробка; J putelill taita bõllu propka pääll, ku viin om vältšähtünnü pudelil polnud vist korki peal, et viin on lahtunud; J täüt puteli piimäkaa propkassaa täida pudel piimaga korgist saadik; M õntšivitsal on kokka, siz on pagla, siz on propka õngeridval on konks, siis on nöör, siis on kork; Lu propka ziĺetkat pannaa päälee korkvestid pannakse peale (= endale ümber); Lu propka vänteri korkvender; 2. prunt, naga затычка, втулка; Lu tšäünnü olud on võimakaᴢ, ajap probgad vällää käimaläinud õlu on kange, ajab prundid (vaatidel) pealt ära; ■ I seid i menit ku propka (sa) sõid ja läksid (kergelt) nagu kork.

propkõi/n J-Tsv., g. -zõõ adj. korgist, kork- пробковый, из пробки; propkõim plošk oŋ kerkäp ku puin korgist (võrgu)käba on kergem kui puust.

propošnikk vt. proobošnikka.

propsi vt. ropsi.

propusk/a K, g. -aa läbipääsuluba пропуск; tõisõõ tšülää piäb õlla propuska kaasa (sõjaaegse korra kohta:) teise külla (minnes) peab olema läbipääsuluba kaasas.

pror/okka M Lu-Must. J-Must. -okk P -o·ka K -o·k L Kõ J-Tsv., g. -okaa: -oka J-Must. prohvet пророк; J proro·k iĺia elokkaltaa õli võtõttu taivasõ prohvet Elias oli elavana võetud taevasse; Kõ iilijä proro·k avitti jürätä jumalalõõ prohvet Elias aitas jumalal müristada (= äikesemürinat teha) L iĺja· proro·k, täll on opõzõᴅ i tulivaŋkkuri prohvet Elias, temal on hobused ja tulevanker.

prose/ga: -ɢ J-Tsv., g. -gaa ~ -ga J (metsa)siht просека; med́d́e ja gerttsoga metsä välill om proseɢ meie ja hertsogi metsa vahel on siht.

prosek/ka M, g. -aa M = prosega; ■ taivaa prosekka Linnutee.

prosfor vt. prosvera.

prossiń/a I, g. -aa andestus, andeksandmine прощение; sis kolduna tuõp prossińaa tšüs̆süümää siis tuleb nõid andestust paluma.

prosta M adj., indekl. labane, labasekoeline (kanga kohta) полотняного переплетения (о ткани); kahõll niijell kuõttii, se õli prosta kaŋgaᴢ (kui) kahe niiega kooti, (siis) see oli labane kangas. – Vt. ka prosto, prostoi.

prosti/a M-Set. prost́ia (J-Tsv.) -aɢ I, pr. -n, imperf. -zin andestada, andeks anda про/щать, -стить; J prost́iga, miä vähäize viipiüzin andke andeks, ma hilinesin veidi; I prostiɢ minnua, što miä hämmeltää teilee andesta mulle, et ma segan teid; I tämä ep tahog millõõ prostiaɢ ta ei taha mulle andestada; M sillõ kõikk leep prostittu sulle saab kõik andeks antud.

prost/ina K-Ahl. Lu Li -õńja Lu J -õńa (M), g. -inaa (voodi)lina простыня; Li ebõ·llu prostinoitõ, eestäi bõllu prostinoi, ni magatti poduškoije pääl (vanasti) ei olnud voodilinu, üldse ei olnud linu, nii(sama) magati aluskottide peal; Li prostinõn allõ tein prošmaa (voodi)lina serva tegin (= heegeldasin) pitsi; Lu gruuževõ pannaa silmärätteill, prostinoill pits pannakse käterättidele, (voodi)linadele (serva). – Vt. ka prostõni.

prosto K-Al. Lu J 1. adv. lihtsalt просто; J prosto jutõlla lihtsalt öelda; 2. adj., indekl. lihtne, liht-; labane, labasekoeline (kanga kohta) простой; полотняного переплетения (о ткани); Lu prosto pitsukki on, ku pannaa säikeeᴅ vastikkoo lühike pleiss (lihtpleiss) on, kui pannakse (köie)keermed vastastikku; Lu kahõlt tortilt lootii prosto kaŋgaᴢ kahelt (käärimis)-kehalt loodi labane kangas. – Vt. ka prosta.

prost/oi Kõ Lu Ra J-Tsv. -õi M (I), g. -oi J 1. lihtne, igapäevane, tavaline; labane, labasekoeline (kanga kohta) простой, обыденный, обыкновенный; полотняного переплетения (о ткани); J kõvassi prostoi inimin, hot́ ize on herr väga lihtne inimene, kuigi ise on (mõisa)-härra; I kane brännikaᴅ entiiᴢ õlivaᴅ mokomaᴅ prostõiᴅ need endisaegsed präänikud olid niisugused lihtsad; Lu prostoi vätši lihtrahvas; J koto-kaŋkass õmmõlla prostoit sõppa kodukootud kangast õmmeldakse igapäevaseid rõivaid; J piimme prostoit juttua ajasime tavalist juttu; Ra ku toimikkoin, siz on nellä suksia, a ku prostoi kaŋgõᴢ, siz on kahs suksia kui (kangaspuudel) on toimne (kangas), siis on neli tallalauda, aga kui (on) labane kangas, siis on kaks tallalauda; Lu prostoi pitsukii kõhta tuõp paksupi lühikese pleisi (lihtpleisi) koht tuleb jämedam; Lu prostoi kartta mängukaart, millel pole pilti; 2. sõbralik, seltsiv товарищеский, дружественный, приветливый; Lu mill on prostoi tapa mul on sõbralik loomus; Lu enepitäväin valitsõb inemissä, ep taho pajattaa; tšen on prostoi inemin, se pajatap kõikkijõõkaa upsakas valib inimest, ei taha (igaühega) rääkida, (aga) kes on seltsiv inimene, see räägib kõigiga. – Vt. ka prosta.

prostoip/assi: -õssi J-Tsv. lihtsamalt проще, попроще; päittseed on samad mokomõd niku i vaĺĺaaᴅ, va om prostoipõssi tehtü päitsed on samasugused nagu valjad, on vaid lihtsamalt tehtud.

prostopassi Lu = prostoipassi; süüp prostopassi sööb lihtsamalt (= lihtsamat toitu).

prostõi vt. prostoi.

prostõńa vt. prostina.

prostõ/ni Ra J-Tsv. -ń J-Tsv., g. -nii Ra J = prostina; J lahgot tilalõõ puhas prostõni laota voodile puhas lina.

prostõńja vt. prostina.

pro/su (K-Al.), g. -zuu 1. kink, kingitus дар, подарок; tüttärikko nõõb ženiχalt tšüsü-mää(see): mõnt paria sukua teill on dali lieneb pulmalla. siz senee varaa miä i teän prosua võttaa (Al. 16) (pulmakommetest:) tüdruk (= pruut) küsib peigmehelt: mitu paari sugulasi teil on või tuleb pulma? Siis selle jao ma tean ka kinke (kaasa) võtta; 2. vara, kraam товар.

pros/vera L M -vira M -vora L J -for J-Tsv., g. -veraa: -voraa L J -foraa J prosforaa, armulaualeib (õigeusu kirikus) просфора; J pominoit prosforakaa pokoińikka mälesta kadunut armulaualeivaga; L kurssi on niku prosvera, alla on suur leipä, a pεällä on pienepi pulmaleib on nagu armulaualeib, all on suur leib, aga peal on väiksem.

prosveroi-kantaja P akoliit (armulaualeibade kandja õigeusu kirikus) аколит.

proš/ata: -ataɢ (I), pr. -šaa, imperf. -šazi hüvasti jätta про/щаться, -ститься; tšäekaa proššaamaa nõizõʙ hakkab käega hüvasti jätma. – Vt. ka proššaittaa.

pro/šma (Li Ra) -šuma Lu -žma Li -ožma Kõ, g. -šmaa Li (heegeldatud ääre- või vahe)pits прошивка, диал. прошва; Ra prošmaa teh́h́ää kokakaa pitsi tehakse (= heegeldatakse) heegelnõelaga; Lu tõin sarafana õli linttiijekaa, kõlmaz õli prošmõjekaa teine sarafan oli lintidega, kolmas oli pitsidega; Li prostinõn allõ tein prošmaa (voodi)lina serva tegin pitsi; Li prožma kokka heegelnõel.

proššai, proš́š́ai vt. praššai.

proššait́e K-Ahl. hüvasti прощайте; proššait́e i pasibo (Al. 21) hüvasti! Ja suur tänu.

proš/šaittaa M Kõ Ra J (K-Al. K-Must. R P) -aittaa (Lu), pr. -šaitan Ra, imperf. -šaitin Ra 1. hüvasti jätta, jumalaga jätta про/щаться, -ститься; Kõ kotonn akkunall pojod i tüttäret proššaittivaᴅ koduõues jätsid poisid ja tüdrukud hüvasti; Lu annamma kõvass tšättä i prošaitamma surume (anname) kõvasti kätt ja jätame hüvasti; M hukko jo proššaittii taat jättis juba jumalaga; Ra pokkoinikkaa tšäütii proššaittamaᴢ surnuga käidi jumalaga jätmas; 2. andeks saada, andeks anda получить прощение, простить; R meńe sinne tagaaᴢ i proššaittaa vie kopeikka iĺi leipää pikkarain pala mine sinna tagasi ja andekssaamiseks (et andeks saada) vii (allikasse ohvriks) kopikas või väike tükk leiba. – Vt. ka prošata, proššattaa.

proš/šattaa M (Lu) -attaa Lu -šattaaɢ I, pr. -šatan M -atan Lu, imperf. -šatin: -atin Lu = proššaittaa; 1. Lu tämä siz millõõ anti suuta, proššatimma siis ta andis mulle suud, jätsime hüvasti; Lu tšülävätši prošatti pokkonikaakaa külarahvas jättis surnuga hüvasti; 2. Lu ĺuukupäivänn prošatattii, suut annõttii i tšättä vastlapäeval anti (üksteisele) andeks, anti suud ja kätt.

proššeńń J-Tsv. andeksandmine прощение; jok proššeńń on tširjutõttu kas andeksandmiskiri on kirjutatud?

prošum/a vt. prošma.

prozviš/ša: -š J-Tsv., g. -aa J hüüdnimi прозвище.

prozvõń/ńa: -ńõ ~ -ń J-Tsv., g. -ńaa J perekonnanimi фамилия, диал. прозвание; entim med́d́ee prozvõńń õli gärätšova meie endine perekonnanimi oli g.

prožma vt. prošma.

prožmakokka Lu Li heegelnõel вязальный крючок.

prot́ivon/a J-Tsv., g. -aa J praepann противень.

protokola vt. pratakola.

protop/o·ppa: -o·p J-Tsv., g. -o·paa ülem- preester, praost протопоп, пробст.

protsent/ti J-Tsv., g. -ii J protsent процент; kane rahad om võtõttu võlgõssi protsenttiijõ pääle need rahad on võetud võlgu protsentide peale; rahad om baŋkõᴢ, eläp protsenttiika raha on pangas, elab protsentidest.

proviant/ti J-Tsv., g. -ii proviant (toidumoon, -varu) провиант; saautõta voizgõlõõ provianttia hangitakse sõjaväele provianti.

provo/dittaa K P M -itittaa L -doittaa P, pr. -ditan, imperf. -ditin (kiriklikku) matusetalitust pidada прово/жать, -дить покойника; L pokoinikka vijjäss tšerikkuo i provoitittaass surnu viiakse kirikusse ja talle peetakse matusetalitus; M pappi ev võta kurisuttua provodittaa preester ei pea poonule kiriklikku matusetalitust; P mustalain tõi õma izεä papilyõ provodoittaa mustlane tõi oma isa preestri juurde, et preester peaks matusetalituse.

provolok/ka M I -a M proovolokka (Li), g. -aa M proovolokaa Li traat проволока; I sis mokoma provolokka tehtii lak̆kõõ ii ripusattii siis tehti niisugune traat lakke ja riputati (lamp üles); Li ii proovolokaa päällä ii aitajõ päällä, kõiɢ laŋkõõʙ härmä ja traadi peal(e) ja aedade peal(e), kõik(jale) langeb härm.

provorno/i J-Tsv., g. -i J nobe, käbe, kärme проворный; med́d́ee taloz jõka entši om provornoi meie talus on iga hing (= inimene) kärme.

provornoissi J-Tsv. nobedalt, käbedalt, kärmelt проворно, шустро; uus piik meile kõvassi näüttiiʙ: nii provornoissi teep tüüt, va eh́i pääle kattsoa uus (teenija)tüdruk meeldib meile väga: nii nobedalt teeb tööd, ei jõua peale vaadatagi (jõua vaid peale vaadata).

pruht/i ~ bruhti ~ fruhti Li fruχti J, g. -ii Li juurvili, aedvili овощи; Li pruhtid õllaa taraᴢ juurviljad on aias; Li pruhtill õllaa naatiᴅ juurvilja(de)l on pealsed; Li võtõttii maassa lanttua vai mitä bruhtiᴅ võeti maast kaalikat või mistahes juurvilja (juurvilju); J uppaa, i ernette, i lanttua, kõikkõa fruχtia uba ja hernest ja kaalikat, igasugust aedvilja. – Vt. ka tara-.

prui/zgata M, pr. -skaan, imperf. -skazin = praizguttaa; pruiskaa veekaa sõvaᴅ, on kuivaᴅ pritsi pesu(esemeid) veega, on (liiga) kuivad (triikimiseks).

prukat-prukat M vissi-vissi (häälitsus vasika kutsumiseks) теля-теля (призывная кличка телят).

pruntii-aukko J-Tsv. prundiauk, -ava дыра, отверстие для втулки; paa poolikolt pruntii-aukko tšiin pane õlleankrul prundiauk kinni.

pruntit/taa J -ta J-Tsv., pr. -an J -õn J-Tsv., imperf. -in J prundiga sulgeda заты/кать, -кнуть втулкой.

prunt/ti K-Ahl. M Lu Li J, g. -ii Lu J (õlle- ankru v. -vaadi v. -astja) prunt втулка, затычка (пивной бочки); Lu oludbotškall õli pruntti õllevaadil oli prunt; J tõmpaa botškõlt pruntti tõmba (õlle)vaadilt prunt (eest); Li vätševä oluᴅ, lei pruntit poiᴢ vägev õlu, lõi (astjal) prundid (eest); J pruntii aukko prundiauk; ■ M mokoma õli varma meeᴢ, sis tällee pantii sõima pruntti oli niisugune tugev mees, siis talle pandi hüüdnimeks p.

pru/sakka¹ Lu J -sakk Lu J-Tsv. -zakka Lu brusakka J brusakk Ra J-Tsv., g. -sakaa ~ brusakaa J prussakas прусак; Lu prusakad litši lakkõa õltii, paksuld õli prussakad olid lae lähedal, (neid) oli paksult; Lu võtan rokkaa, ättšiissää prusakka luzikkaa tuli i tõin tuli, kõlmõs tuli, nii mil ilkaa tuli võtan kapsasuppi, äkki tuli prussakas lusikasse, ja teine tuli, kolmas tuli, siis tuli mulle tülgastus (peale); Lu meil piti ävittää prusakkoja meil tuli hävitada prussakaid; J brusakkoi jäätütemme külmetame prussakaid.

prusak/ka²: -k J-Tsv., g. -aa preislane пруссак; mõnt kõrta õõmm prusakkoikaa sõtinnu oleme mitu korda preislastega sõdinud.

prusakkaizõᴅ Li J pl. fig. prussakad (prussakaid meenutav ikooniräti tikand) прусаки (особый узор, напоминающий по очертанию прусаков).

pruži/na: -n J-Tsv., g. -naa J vedru пружина.

pružiŋ/kka M -kk ~ -k Lu bružin/kka Lu -k Li, g. pružiŋkaa M vedruäke пружинная борона; Li a sis taaz õltii bružiŋkõᴅ, taaz rautsõᴅ, perrää bružinoitõtti, mokomõᴅ ättšeed õltii aga siis olid veel vedruäkked, samuti raudsed, pärast vedrutati (= äestati vedruäkkega), niisugused äkked olid; Lu sis pružiŋkk on mikä kõvassi pehmitäʙ siis on vedruäke, mis kõvasti (maad) kobestab; M pružiŋkka äeᴢ, seneekaa piäb äessää, se nõsap kõig juurõd ülieᴢ, õrazrohoo juurõᴅ vedruäke, sellega peab äestama, see tõstab kõik juured üles, orasrohu juured; M pružiŋkaa piiᴅ vedruäkke piid.

pruud/o I, g. -oo tiik пруд; räästoilla on pruudo taimelavade juures on tiik. – Vt. ka vesi-. – Vt. ka bruuda.

pruuk/ki J-Tsv., g. -ii J pruuk(imine), kasutamine, tarvitamine употребление, использование, применение.

pruuk/kia J-Tsv., pr. -in J, imperf. -kizin 1. pruukida, kasutada, tarvitada употреб/лять, -ить, пользоваться, по-, примен/ять, -ить; piippua pruukkima piipu pruukida (= tõmmata, suitsetada); tubakka pruukkia tubakat pruukida (= suitsetada); pruukitko viinaa kas sa viina pruugid (= jood)?; verelaskõja ammõttia med́d́e tšüläz evät pruuki aadrilaskjaametit meie külas ei peeta; 2. tavatseda (midagi teha) иметь обыкновение (делать что-либо); pajat, mitä isänt pruukip tehä räägi, mis peremees tavatseb teha.

pruu/skia K J-Tsv., pr. -zgin J, imperf. -skizin J (suuga) pritsida, puristada опрыск/ивать, -ать (изо рта); прыс/кать, -нуть; фырк/ать, -нуть; K pruuzgittii vettä pritsiti (suuga) vett. – Vt. ka praizguttaa.

pruu/zgata Lu Ra (Li) -zgõt J-Tsv., pr. -skaan Lu Li J, imperf. -skazin: -skõzin J pritsida, piserdada; (suuga) pritsida, puristada; nina nuusata брыз/гать, -нуть; опрыск/ивать, -ать; прыс/кать, -нуть; фырк/ать, -нуть; смор-

к/ать(ся), -нуть(ся); J tämä kuile laihuʙ – pruuska vett silmiise ta vist minestab, pritsi (talle) vett näkku; Li võtan suhhõõ, pruuskaan sinuu päällee vettä võtan (vett) suhu, pritsin sinu peale vett; Lu pruuskaa nenä nuuska nina! – Vt. ka praizguttaa.

pruuzgiskõ/lla: -ll J-Tsv., pr. -lõn: -õn J, imperf. -lin frekv. (suust) pritsida, piserdada брыз/гать (изо рта), опрыск/ивать (ртом); pruuzgiskõõp sültšiä suuss pritsib sülge suust. – Vt. ka praizgutõlla.

pruuzit Ja-Len. proosit, terviseks на здоровье; joo, pruuzit joo, proosit!

prõgu/na: -n J-Tsv., g. -naa J hüpleja попрыгун.

prõ/zgata: -zgataɢ I, pr. -skaa, imperf. -skazii = praizguttaa; mustalainõ tšähsi lävet prõzgataɢ veellä mustlane käskis läved veega (üle) pritsida.

prõõgaht/aa (J-Tsv.), pr. -aan, imperf. -iin mom. hüpata прыгнуть; prõõgahti üli kanavaa hüppas üle kraavi.

prõõgahta/assa: -ss J-Tsv., pr. -an, imperf. -azin: -zin J = prõõgahtaa.

prõõg/ata: -õt J-Tsv., pr. -aan J, imperf. -azin: -õzin J hüpata, hüpelda прыг/ать, -нуть; prõõgab jooss hüpleb joosta.

prõõzgut/taa: pryyzguttaaɢ (I), pr. -aʙ, imperf. -ti lehte minna, lehtida покры/ваться, -ться листьями, зазеленеть; viil tämä, mettsä bõõgõ pryyzguttannuɢ veel ta, mets, pole lehte läinud.

präd́iĺno/i J-Tsv., g. -i J ketrustöökoda прядильня.

präi/sküä (M), pr. -zgüʙ M, imperf. -skü = praiskua; sültši präizgüp suuss, nii paĺĺo pajataʙ sülg pritsib suust, nii palju räägib.

präizgüt/ellä (Kõ), pr. -telen, imperf. -telin frekv. (püha veega) piserdada кропить, окроп/лять, -ить (освящённой водой); siis pappi tuli, svätitti vee i siiz rissijeekaa, sv́ättoi veekaa, meni nurmõa möö i viskazi, präizgütteli nurmõa möö siis tuli preester, pühitses vee ja siis ristidega, pühitsetud veega läks mööda nurme ja viskas, pritsis (pühitsetud vett) nurmele (mööda nurme). – Vt. ka praizgutõlla.

präki/nä: -n J-Tsv., g. -nää J krägin, krigin треск, скрип; präkinakaa avahtaaz uhs kräginaga avanes uks.

präkis/sellä: -ell J-Tsv., pr. -selen: -seen J, imperf. -selin J frekv. ← präkissää.

präkis/sää: -sä J-Tsv., pr. -än: -en J, imperf. -in J pragistada, praksutada ломать с треском; para·iko präkiseŋ kana muna tšäeᴢ pragistan praegu kanamuna käes. – Vt. ka präksütellä, präksüttää, präkäüttää.

präki/sä M J (Kett.) -ssä Lu -sse J -ss J-Tsv. bräkisä (M) bräkissä Lu, pr. -zeʙ Kett. M Lu J bräkizeʙ M Lu, imperf. -zi Lu J 1. pragiseda (ka fig.), praksuda потрескивать, трещать; Lu puu bräkizep tulõᴢ puu pragiseb tules; J mokom pakkõiŋ kujall, kõik seinet präkissä niisugune pakane (on) õues, (et) kõik seinad praksuvad; Lu siä präkized niku kataja, ku põlõʙ sa pragised (= tõreled, pragad) nagu kadakas, kui põleb; 2. rääksuda; fig. kädistada (inimese kohta) скрипеть (о коростеле); стрекотать (о человеке); M bŕakko bräkizeʙ rukkirääk rääksub; Lu inemin ku paĺĺo ja tšiiree pajataʙ, siz jutõllaa: elä präkize kui inimene palju ja kiiresti räägib, siis öeldakse: ära kädista!; 3. toriseda ворчать, брюзжать; J isä präkizeʙ, mihe paĺĺo raha hukkõzimm isa toriseb, (et) miks (nii) palju raha raiskasime. – Vt. ka prakisa, praksaa.

präkki/llää Li J -illää Li bräkkillää J adv. ägisemiseni täis сыт по горло; Li jõi vatsaa täün vettä, jäi präkkillää jõi kõhu vett täis, jäi ägisema (ägisemiseni täis).

präkkil/ä J-Must., g. -ää J rahakott кошелёк.

präk/kiä Lu J, pr. -iʙ J, imperf. -ki praksuda потрескивать, трещать; Lu algot präkkiväᴅ halud praksuvad (tules); J kõva tuuli on, jõka paikka vaa präkiʙ on kõva tuul, iga koht (paik) aina praksub. – Vt. ka praksaa, präksää, präksüä, präkästää.

präks/iä J-Tsv., pr. -iʙ J, imperf. -i J = präk-

kiä.

präksähtä/ässä: -ss J-Tsv., pr. -äʙ J, imperf. -äzi: -äᴢ J praksatada треснуть; keppi jo präksähtääs painumizõss, taita meni kattši kepp juba praksatas painutamisest, vist läks katki. – Vt. ka präkästää.

präks/ää: -ä J-Tsv., pr. -äʙ: -eʙ J, imperf. -i J = präkkiä.

präk/sü ~ -s J-Tsv., g. -süü J 1. praksumine треск; va präksü ku algot põlõvõd ahjoᴢ (on) vaid praksumine, kui halud põlevad ahjus; 2. praks трах, бряк; paini, paini keppiä de präks, keppi katkõᴢ painutas, painutas keppi ja, praks, kepp läks katki.

präksüt/ellä: -ell J-Tsv., pr. -telen: -teen J, imperf. -telin J frekv. ← präksüttää.

präksüt/tää: -tä J-Tsv., pr. -än: -en J, imperf. -in J pragistada, praksutada; raksata ломать с треском; präksüt päre kattši raksa peerg katki. – Vt. ka präkissää, präkäüttää.

präks/üä J-Tsv., pr. -üʙ J, imperf. -ü J = präkkiä.

präkäst/ää M, pr. -ääʙ M, imperf. -ii = präksähtäässä; keppi präkästääʙ kepp praksatab.

präkäüt/tää: -ä J-Tsv., pr. -än J, imperf. -in J = präksüttää.

pränikka vt. brännikka.

präni/sä (Ra), pr. -zeʙ Ra, imperf. -zi turtsuda фыркать (о котёнке); pikkarain katti ku suuttuup tõizõõ päälee, nõsõb enee gorbaasõõ, pränizeʙ kui kassipoeg vihastab teise peale, (siis) tõmbab end küüru, turtsub.

präškä, prääška, prεäška vt. prjaška.

prääž/a J, g. -aa kedrus, kedratud lõng пряжа.

prökis/ellä (J-Tsv.), pr. -selen: -seen J, imperf. -selin J frekv. ← prökisä; prökisseep tšöhiä rögiseb köhida.

pröki/sä: -ss J-Tsv., pr. -zen J, imperf. -zin rögiseda сильно кашлять; prökizep tšöhiä, niku lammõᴢ rögiseb köhida nagu lammas.

prök/kö Lu Li (J) brökkö Lu, g. -öö põldosi полевой хвощ; Lu ublikõz i prökkö kazvovõd ühel aikaa, perrää prökkö meep kõvassi i ublikõz meep kõvassi, ennää ep kõlpaa oblikas ja põldosi kasvavad samal ajal, pärast läheb põld-osi kõvaks ja oblikas läheb kõvaks, enam ei kõlba (süüa); Lu tševväässä kazvop prökkö, kanavaa ääriz rohkaap kazvoʙ, tämä kazvoʙ niku kuusi puu, viistõiss santimetrii, enäpi tämä ep kazvo kevadel kasvab põldosi, kasvab rohkem kraaviäärtel, ta kasvab nagu kuusepuu, viisteist sentimeetrit, rohkem ta ei kasva; Lu prökkö õli lahsije rooka, sitä süütii toorõltaa, sitä ep tšihutõttu (noor) põldosi oli laste toit, seda söödi toorelt, seda ei keedetud. – Vt. ka pupuška, pökkö, pökköroho, pötkö.

prökkömi/n J-Tsv., g. -zee läkastamine, tugev köha сильный кашель; hülkät siä tšöhimess, miä m või sinu prökkömiss kuunõll kas sa jätad köhimise (järele), ma ei või sinu läkastamist kuulata.

pröküt/ellä: -ell J-Tsv., pr. -telen: -teen J, imperf. -telin J frekv. läkastada (сильно) кашлять; taita jäättüzit, ku prökütteet tšöhiä vist külmetasid, et läkastad köhida.

prüllillää J-Must. punnis, pungis (kõhu kohta) выпячен (о животе).

psal/mi ~ -m J-Tsv., g. -mii J psalm псалом; tunnõt-ko kazee psalmi päässi kas oskad seda psalmi peast?

psalomšik/ka: -k ~ psalo·mšikk P, g. -kaa kös-

ter, psalmilaulja (õigeusu kirikus) псаломщик.

pšon/a M šona Lu Li Ra sona Ra J žona P, g. -aa: sonaa Ra J žonaa P hirss просо, пшено; Lu mill õli tšülvettü proobussi šonaa, tämä üvässi kazvi mul oli külvatud prooviks hirssi, see kasvas hästi; P žonaa suurimad on kõl-tõizõᴅ hirsitangud on kollased. – Vt. ka proossa, proosso, proossu.

pšonarooppa M šona-rooppa Lu Li hirsi-(tangu)puder пшённая каша; Lu šona-rooppaa i suurmikkoa keitetää šonass hirsiputru ja -suppi keedetakse hirsi(tangude)st.

pšonasuurim/a M šona-suurima Lu (Li), hrl. pl. -aᴅ M šona-suurimaᴅ Lu Li hirsitang(ud) пшено; M proosassa tehäs pšonasuurimaa hirsist tehakse hirsitangu.

pubuška vt. pupuška.

pudgõk/aᴢ: -õᴢ J-Tsv., g. -kaa putkjas, jämeda varrega с толстым стебелем.

pudgõlla J-Must.: õzra on pudgõla (Must. 180) oder on putkel (= oder kõrsub).

pudgõlõõ¹ J-Tsv.: pudgõlõõ menemä putke minema (vart e. kõrt looma).

pudgõlõõ² J-Tsv. adv. = putkii; pudgõlõõ menemä putku panema, putku pistma.

pudgõs/sua J-Tsv., pr. -uʙ J, imperf. -su put- kuda, kõrsuda стеб(е)литься, о-.

pudka vt. butka.

pud/ra: -r J-Tsv., g. -raa J puuder пудра.

pudrit/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J puuderdada пудрить, по-.

pudr/u Kr, g. -uu puder каша.

puh vt. puhh.

puhaloit/taa Li, pr. -an: -õn Li, imperf. -in (heinu) kaarutada ворошить (сено); miä vähezee puhaloitõn einiitä, siis paan kokkoo ma kaarutan veidi heinu, siis panen kokku.

puhalt/aa (M), pr. -aaʙ, imperf. -ii: -i M puhuda (tuule kohta) дуть, по- (о ветре); tuuli puhalti tuul puhus. – Vt. ka puhua.

puhas/saa Kett. K R L P M Kõ Lu Li Ra J (S Ja V) -sa Lu J -saaɢ ~ -saɢ I, pr. -an Kett. K L P M Kõ Lu Li Ra J -õn Lu J, imperf. -in Kett. P M V Lu Li Ra J puhastada чистить, по-; P tein pinžakkaasõõ pläkiᴅ, tätä on raskaᴢ puhassaa tegin pintsakule plekid, seda on raske puhastada; I tšül̆lää kaivua üφs kõrta vovvõza puhasattii, mehet puhassivaᴅ küla kaevu puhastati üks kord aastas, mehed puhastasid; V siis pantii opozii puhassamaa, juottamaa, süöttämää siis pandi (meid) hobuseid puhastama, jootma, söötma; Lu ku miä puhasan kallaa, sis tulõp totkoa kui ma puhastan kala, siis tuleb rappeid; Lu joožikka koton on ku katti, puhasap talloa iirissä siil on kodus nagu kass, puhastab talu hiirtest; I põltoloja puhasõttii tšivilöissä poiᴢ põlde puhastati kividest; Lu apajat puhasattii mereᴢ kalapüügikohad puhastati meres; M eellä puhasattii viĺĺaa tšäz̆zii enne puhastati vilja käsitsi; Lu rüis ku puhasõttii akanoiss erii, siis sai i neet suurõd jüvät poiᴢ kui rukis puhastati aganatest (lahku), siis sai ka need suured terad välja (eraldatud); J pivo idgõp tšitkõmissa, pellõvõs puhassamissa rl. (lina)peo nutab (= ootab) kitkumist, lina puhastamist (= ropsimist); Lu puhasõtaa vannaa kraaskaa kraabitakse (puhastatakse) vana värvi (maha); ■ J miä silt pää lagõõ puhasõn ma rebin sul(t) juuksed peast. – Vt. ka puhasõlla.

puhass/aja M Li (J) -õja Lu, g. -ajaa puhastaja чистильщик (трубочист), очиститель; M trubaa puhassaja korstnapühkija; J kõvaa põlloo kookkijassi, puu juurõõ puhassajassi rl. kõva põllu kookijaks, puujuure puhastajaks. – Vt. ka drubaa-, truba-.

puhassinin P helesinine голубой.

puhas/sua M Lu J -ssuaɢ I, pr. -uʙ M Lu J, imperf. -su J 1. puhtaks muutuda v. saada, selgineda очи/щаться, -ститься; проясн/яться, -иться; J uutõõ kaivoo pantii pihookaa soolaa, a siz vesi puhasuʙ uude kaevu visati (pandi) pihuga soola, et (aga) siis vesi muutub puhtaks; J nägolt puhassunnu nägu on puhtaks saanud; Lu taivas puhasup pilviissä taevas selgineb pilvedest; 2. (päramistest) puhastuda (pärast poegimist) очи/щаться, -ститься (от последа); M a sis kui lehmä puhasuʙ üli kõlmõõ tunnii, siz lühsääz esimein kõrt per̆rää puhassumissa aga siis, kui lehm puhastub (kui lehmal tulevad päramised ära), siis kolme tunni pärast lüpstakse esimest korda pärast puhastumist.

puhassu/ussa: -ssaɢ I, pr. -uʙ, imperf. -jõõ I (päramistest) puhastuda очи/щаться, -ститься (от последа); jältši puhassujõõ lehmässä poizõgõ päramised tulid lehmal ära.

puhasu/ᴢ Lu Li J-Tsv., g. -hsõõ: -sõõ Lu J puhtus, kord чистота, порядок; Lu piäp siivotõ, siiz on puhasuᴢ tuleb koristada, siis on puhtus (majas); Lu siin taloz eb õõ puhasussa seal talus ei ole korda; Lu kõvassi puhasussa pittää (tuleb) kõvasti puhtust pidada. – Vt. ka puhisuᴢ, puhtuᴢ.

puhas/õlla: -õll J-Tsv., pr. -sõlõn: -sõõn, imperf. -sõlin frekv. ← puhassaa.

puh/aᴢ Kett. K R L P M Kõ Po Lu Ra J I (Ku) -as K-Ahl. M-Set. J-Must. -das [< sm] J-Must., g. -taa P M Lu J I 1. puhas чистый; L pani puhtaat sõvad ülie pani puhtad riided selga; Po akkunalus pühittii puhtaass õu pühiti puhtaks; Lu ku silmijekaa eb vaata väärii, süä on puhaᴢ kk. kui silmadega ei vaata kõõrdi, (siis) süda on puhas; P tšäsi tšättä pezeʙ i nõlõpad om puhtaaᴅ vs. käsi peseb kätt ja mõlemad on puhtad; Lu se on puhtaiss puhaz inemin, puhtaa-

jõõ päält veel puhaᴢ see on puhtamast puhtam inimene, puhastest veel puhtam; J puri puhdas (Must. 180) purupuhas, ülipuhas; 2. lage, tühi, paljas голый, пустой; L puhtaass on joonu, mittää bõõ jättännü on tühjaks joonud, midagi pole (alles) jätnud; M õli suur põlo, põli kõik puhtaassi oli suur tulekahju, põles kõik lagedaks; J petti ku petti tõizõõ puhtassi pettis kuni pettis(ki) teise paljaks; 3. puhas (täiuslik, õige), päris, sula чистый (совершенный, правильный), настоящий, сущий; M se on puhaz vad́d́aa tšeeli see on puhas vadja keel; M min̆nuu koo takan on puhas tammizikko, siäl on aimat tammõᴅ minu maja taga on puhas tammik, seal on pelgad tammed; K puhass õpõata pantii jumalnurkkaa salvoo alaa puhast hõbedat pandi ikooninurka palgikordade alla; Ku kakstoissᴀ puudaa oli puhassa lihhaa kaksteist puuda oli puhast (= kontideta) liha; Lu siε õõt puhaz vohma sa oled päris loll; I puhas kuratii akka päris kuradi eit (= tige eit); J kõig mitä tämä pajatõb om puhaz valõ kõik, mis ta räägib, on puhas vale; J tavar müütü, puhtaad rahat tšäeᴢ kaup müüdud, sularaha (puhas raha) käes; M suukkuna on puhtaass lõŋgass kalev on täisvillasest lõngast; ■ P lõppu lõpussi tetši puhtaa tüö lõppude lõpuks tegi puhta töö; M lähteesee viijjäss võraᴅ i juõllass: sillõõ puhtaad võraᴅ, a millõõ puhas tervüüᴢ allikasse viiakse ohvrid ja öeldakse: sulle puhtad (= laitmatud) ohvrid, aga mulle puhas (= tugev) tervis; P puhaz nurk majanurk, kus palgiotsad on tahutud tasaseks; J ühs puhas, tšeel dali elä tšeel, vai tämä kuuntõõʙ ükspuha, (kas) keela või ära keela, või tema kuulab!

puhazik/ko Li J-Tsv., g. -oo (võsast) puhastatud heinamaa очищенный (от кустарника) сенокос.

puhaz-raha J-Tsv. sularaha наличные день-ги.

puχavo/i I, g. -i udusule-, udusulgedega täidetud пуховой (из пуха); puχavoi poduška udusulepadi.

puh/gata¹ Kett. M Li (P Kõ-Len. J), pr. -kaan M Kõ Li, imperf. -kazin M katki v. läbi torgata, katki teha v. lüüa прок/алывать, -олоть, раз-би/вать, -ть; M mill on puhgattu jalka naglaakaa mul on jalg naela otsa (naelaga) katki torgatud; M võiᴅ siäl puhgata kõrvaa parabanaa võid seal kõrva trummikile katki torgata; M miä puhkazin, niglaakaa nii miä puhkazin ma torkasin, torkasin nii(moodi) nõelaga (mädavilli katki); M hot́ silmää puhkaa, mittäiᴅ ed näe torka (kas) või silm (peast) välja, midagi (sa) ei näe; M puhkaa muna löö muna katki. – Vt. ka puhkoa.

puh/gata²: -gõt J, pr. -kaan J, imperf. -kazin: -kõzin J puhata, põõnata, lesida отд/ыхать, -охнуть, лежать, по-; laisk-perᴢ, va puhkaab magat laiskvorst, ainult põõnab magada.

puh/gõta (M), pr. -kõõʙ M -kyõp ~ -kyõb M-Set., imperf. -kõzi: -kõs M-Set. puhkeda (avaneda, pakatada, vallanduda) раскрываться, вскрываться, лопаться, разражаться ливнем; puh-

kõõvaᴅ vesipääᴅ puhkevad vesikupud; ai ko pakotaʙ, taita nõõp puhkõmaa (paise kohta:) ai kuidas pakitseb, vist hakkab puhkema; välissä nii puhkõõʙ vihma, etti kahs näteliä valab i valaʙ vahel puhkeb nii(sugune) vihm, et kaks nädalat valab ja valab.

puh/h Lu puh J, g. -aa udusulg пушинка, пушок; Lu heeno sulka, se on puhh õrn sulg, see on udusulg; Lu puhass tehää poduškoja udusulgedest tehakse patju. – Vt. ka puuha.

puhi/na: -n J-Tsv., g. -naa J puhang, iil дуновение, порыв (ветра). – Vt. ka puhumin.

puhisu/ᴢ J-Tsv., g. -hsõõ: -zõõ J 1. puhtus чистота, порядок; kase talo millõ nii näüttiiʙ, siäll on itšiin siivo ja puhisuᴢ see talu meeldib mulle nii (väga), seal on alaline kord ja puhtus; 2. jumekus румяность; nägo puhisuᴢ näo jumekus. – Vt. ka puhasuᴢ, puhtuᴢ.

puh/kaa J-Must., pr. -gan, imperf. -gin = puhkia.

puh/kia J (Li), pr. -gin Li J, imperf. -kizin J puhkida, ähkida пыхтеть; J puhgip toovvõ raŋkka taakkaa puhib tuua rasket koormat; Li tämä ain ähtši, puhki tema aina ähkis, puhkis.

puh/koa Kett. M, pr. -gon Kett. M, imperf. -kozin torgata колоть, кольнуть; M puhgot silmää torkad silma. – Vt. ka puhgata¹.

puh/ku¹ J-Tsv., g. -guu: -gu J puhk, kord, hoog раз, рывок, мах; nõssi raŋkaa kotii ühe puhgukaa tõstis raske koti ühe hingetõmbega (ühe hooga) üles; ajõimm opõizill petterissaa üht puhkua sõitsime hobustega Peterburini ühe hooga.

puhku² Tum.: Пухку пейва esmaspäev [?] (orig.: понедельник).

puhkõjassi J: purõ pala puhkõjassi rl. pure pala pudedaks [?]

puhkõu/ta M, pr. -ʙ, imperf. -zi lõhkeda, lõhki minna лоп/аться, -нуть; jõvikkaat pantii tšihumaa, alkavad jo puhkõuta jõhvikad pandi keema, hakkavad juba lõhki minema.

puhkõõ/ssa Li, pr. -ʙ, imperf. -zi valmida со-зре/вать, -ть; jõvikas puhkõõssa alkaaʙ jõhvikas hakkab valmima.

puh/su J, g. -zuu kalamaim малёк; ahvõna puhsu ahvenamaim. – Vt. ka ahvõnõ-. – Vt. ka puksu.

puhta/assi Kett. P M Lu Li -ass M Lu -ssi J-Tsv. -assiɢ vdjI 1. puhtalt, korralikult чисто, опрятно, аккуратно; Lu tõin kopitti puhtaassi, što mõnikaz lehoo muru õli vaa mõni (teine) korjas (marju) puhtalt, (nii) et ainult mõni lehepuru oli (marjade vahel); Lu d́eruga õli tehtü niku maakaŋgõᴢ, a õli lad́d́õpi, i üvässi i puhtaassi tehtü, kuottu kaltsuvaip oli tehtud nagu põrandariie, aga oli laiem ja hästi ja korralikult tehtud, kootud; 2. täiesti, koguni(sti), puhtanisti, päris(elt) начисто, вполне, совершенно, совсем; Lu kuza on leikattu mettsä puhtaassi poiz, terve mettsä, jutõllaa lõikõttši kus mets on täiesti maha raiutud, terve mets, (selle kohta) öeldakse raiesmik; M susi õli söönnü tütterikkõizõõ puhtaassi hunt oli tüdrukukese puhtanisti ära söönud; Lu meni puhtaassi rikki läks päris katki. – Vt. ka puri-.

puhtikkõi/n M J-Tsv., g. -zõõ M J puhtuke, väga puhas чистенький; J puhtikkõizõt tšäeᴅ puhtukesed käed; M õli puhtikkõin vana hakka oli väga puhas vanaeit.

puhtu/ᴢ [< e] J-Tsv., g. -u: -sõõ J = puhasuᴢ.

puh/ua L M Lu Li J Ku (Kett. K Ra) puh̆hua M -hua Li puh̆huaɢ I (vdjI Ma), pr. -un K L M Lu Li J Ku, imperf. -uzin Li J -zii vdjI 1. puhuda (tuule kohta) дуть, по- (о ветре); M nät ku vih̆hain tuuli puhuʙ näe, kui vinge tuul puhub; J tuuli puhub eteless tuul puhub edelast; M kaivolla uhzõt tehäs semperässä, etti sinne tuuli ep puhuis kõikkõa soruja kaevule tehakse luugid (uksed) seepärast, et tuul ei puhuks sinna kõiksugust prahti; M tuuli puhub akanat tänne tuul puhub aganad siia; Lu seili on buzal jutõllaa ku tuuli puhup seilii puri on pingul, öeldakse, kui tuul puhub purjesse; J eb ittšä suur tuul puhu, kõrt i tämä alõnõʙ vs. ega suur tuul puhu igavesti, kord vaibub temagi; M maaŕjarajuᴅ, puhup suuria tuulia maarjarajud, (siis) puhuvad suured tuuled; M kane rajurak̆kõõd mennäᴢ, siiz ain tšülmää puhuʙ (kui) need rajurahed mööduvad, siis puhuvad üha külmad tuuled (puhub aina külma); 2. (hingeõhku) puhuda дуть, проду/вать, -ть, наду/вать, -ть; L puhu lahzyõ tšäjet suojassi puhu lapse käed soojaks; J võtõttii rakko, puhuttii, tehtii suurõssi, pantii erneet süämee, lahsilõ pelata võeti (äsja tapetud looma) põis, puhuti suureks, pandi herned sisse, (anti) lastele mängida; M mõilarakko, õlgõõkaa puhuaᴢ seebimull, (seda) puhutakse õlekõrrega; Li miä puhuzin tulõõ ma puhusin tule (ära); J .. i puhub suussa tämä silmile tulta (Must. 145) (muinasjutust:) .. ja puhub suust talle näkku (tema silmile) tuld; 3. (pilli jne.) puhuda дудить, дуть (в дудочку и т. д.); L pojot puhuvad pajupilliε poisid puhuvad pajupilli; L rakkopilliε puhuass torupilli puhutakse; M sarvõa puhuttii puhuti sarve; J nõissa pilliä puhuma hakatakse pilli puhuma; 4. tuult tekitada, (sepalõõtsaga tuld lõkkele) puhuda; tuulata выз/ывать, -вать ветер, подду/вать, -ть (кузнечные) мехи; веять; I nahgassa tehtü mokoma, kajõlla puhuttii tuulta niisugune nahast tehtud (sepalõõts), sellega puhuti tuult; M peremmeeᴢ võtti toh̆hoo libloo i sen̆neekaa puhu surut kõik vällää viĺĺassa peremees võttis tohtlehviku ja tuulas sellega kõik aganad (purud) viljast välja; 5. impers. puhitada, (kõhtu) puhitusse ajada наду/вать, -ть (живот); Ra nõizõp puhumaa ajab (kõhu) puhitusse; 6. pursata, pritsida изверг/ать, -нуть, опрыск/ивать, -ать; L tähed laskõuvaᴅ, sis niku puhup tähti tulta (kui) tähed langevad, siis täht nagu purskab tuld; L puhub neilie vettä pεälie pritsib neile vett peale; 7. pursata, purskuda изверг/аться, -нуться, хлынуть; Li tšäee ku leikkaᴢ, elo-soonõssa puhu vertä kui lõikas käe(randme) katki, (siis) purskas tuiksoonest verd. – Vt. ka praizguttaa, puhaltaa.

puhumi/n J-Tsv., g. -zõõ = puhina.

puh/õ: -õɢ vdjI (Ma) Пу́ге Pal.1, g. -õõ: puh̆hõõ Ma kõne, sõna речь, слово.

puihkõassi J-Must. kohe, varsti сейчас, скоро.

puik/aᴢ K, g. -kaa K (suka)varras (вязальная) спица; sukkaa tehtii puikkaakaa sukka tehti (= kooti) varrastega (vardaga).

puik/ko K-Set. P M Kõ Lu Li J Ku, g. -oo M Lu Li J 1. pind, ork; pulk щепочка, заноза; палочка; Lu puikko meni sõrmõõ, ajap sõrmõa pind läks sõrme, ajab sõrme umbe; Lu ajat puikoo tšättee ajad (endale) pinnu kätte; Li puikoo miä tõmpõzin poiz i sõrmõõ panin varrii vettee pinnu ma tõmbasin välja ja sõrme panin kuuma vette; J pissi puikokaa jalgaa astus orgi otsa (torkas orgi jalga); J vai sillõ om puikko pisettü persee, ku siä et saa rauhõll issua kas sulle on ork perse pistetud, et sa ei saa rahus istuda?; Ku pant́śii puikot hampai vällii, eivät saatais süüvvä herneit (teoorjuse ajal mõisas:) pandi (teolistele) pulgad hammaste vahele, (et) nad ei saaks herneid süüa; 2. (suka)varras (вязальная) спица; Kõ sukkaa teen puikoll, sukkapuikod on sukka teen (= koon) varrastega (vardaga), on sukavardad; M suk̆kaa puikoᴅ ~ Lu sukaa puikoᴅ sukavardad. – Vt. ka sukka-.

puikkoi/n J-Tsv., g. -zõõ J 1. pinnuline, pinde täis занозистый, полный заноз; 2. pilbastunud расщеплённый.

puikos/saa: -sa J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J pindu sisse torgata v. ajada занозить; puikossa jalkaa, tšätt jalga, kätte pindu torgata.

pui/n K-Al. P M Kõ Po Lu Li J-Tsv. -nõ K P M Lu Li I (R-Reg. Ja-Len.) -nee K-Ahl. Пуйне Pal.2, g. -zõõ M Lu Li J -zyõ P -sõõ K-Al. puust, puu- деревянный, древесный; M vennee tullid õltii kõikk puizõᴅ paadi tullid olid kõik puust; M tohossa tehtii naappoi, põhja õli puin i puinõ kryyška õli päällä tohust tehti nappasid, põhi oli puust ja puust kaas oli peal; M pesäs puisia as̆sõita pestakse puuanumaid; K puinõ vati puukauss; M vesi on puizõz ušatiᴢ vesi on puust toobris; Lu soolaa piettii puizõs soolvakkaᴢ soola hoiti puust soolavakas; M puinõ luzikka, veel kraazgattu puulusikas, (on) veel värvitud; M õlgõt puissaas puizilla aŋkolailla õlgi puistatakse puust hangudega; P ätšied õlivat puizõᴅ äkked olid puust; Po avvalõõ pantii puin rissi päälee hauale pandi puust rist; M kase on puin süsi, puussa see on puusüsi, puust (saadud). – Vt. ka pihla-, saarni-, tšünnä-, õunap-.

puine vt. taarip-.

puipa Kr = põippõ.

puipe Kr = põippõ.

puip/po M Kõ Lu Ra, g. -oo Lu = põippõ; Ra kana havvop puippoi kana haub tibusid; Ra sis kana munaa õtsaa rikoʙ i puippo tuõb vällä siis lööb kana muna otsa katki ja tibu tuleb välja; Ra puippoill õllaa peenet sulgaᴅ kanapoegadel on väikesed suled; Ra puipot t́iukataa kanapojad siuksuvad; Ra kana kopitap puipot kokkoo, kõik mennää kanan ala kana kogub pojad kokku, kõik lähevad kana alla.

puip/pu Lu Li Ra J (Ku) puĺppu Lu J-Tsv., g. -uu Lu Li J puĺpuu J = põippõ; Lu kana tahop puippui lassõ; paad munad allõ, tämä avvoʙ i lazõp puipuᴅ kana tahab haududa (tibusid välja haududa); paned munad alla, ta haub tibud välja; Lu mõnikkaal õnnisuʙ, jõka munassa saap puipuu mõnel õnnestub, igast munast saab tibu; Lu kana ize rikob munaa i lazõp puipuu kana ise lööb muna katki ja laseb tibu (välja); Lu tämä on muniva kana, üvvää sukkua, tšell õllaa omat puipuᴅ see on muneja kana, head sugu, kel on omad tibud (= kes haub tibud oma munadest); Ra kui puiput kazvõtaa suurõpass, sis nõissaa tuntuma arjaᴅ kui kanapojad kasvavad suuremaks, siis hakkavad harjad paistma; J peenet puiput t́iukataa väikesed kanapojad siuksuvad; J puipud jo sulgõttussa kanapoegadele kasvavad juba suled; J kana haukk vei kahs puĺppua kanakull viis kaks tibu; ■ J pikkaraizõt puipuᴅ (eriline särgiõla tikand).

puisis vt. polkko-.

pui/ssaa Kett. Ränk P M S Lu Li Ra (K-Ahl.) -ssa Li J -staa (K-Ahl.) -ssaaɢ I, pr. -san K P M Lu Li Ra -sõn Lu J -ssõn Li -s̆saa I, imperf. -sin P M Lu Li J -s̆sii I 1. puistata, raputada сы́пать, высыпа́ть, вы́сыпать, вытрях/ивать, -нуть, вытряс/ать, -ти, трясти, по-; Li piäb raha kotissa puissaa lavvall tuleb raha kotist lauale puistata; M võta puisa üv̆vii pöllüd vällä plat́issa võta raputa tolm kleidist hästi välja; I jalgaᴅ puissi lumõssa raputas jalad lumest (puhtaks); M uppoz meeᴢ, tõmmattii jõgõssa, sis puisattii, nõiz el̆loosõõ (kui) mees uppus, (siis) tõmmati jõest (välja), siis raputati, ärkas ellu; 2. (vilja) rabada молотить, с-, об- вручную; M puisattii rüttšije rabati rukist (rukkeid); 3. (heina, sõnnikut jne.) laotada разбр/асывать, -осать (сено, навоз и т. д.); M piti mennä einoi puissamaa tuli minna heinu laotama; S valua puisõttii aŋgolla sõnnikut laotati hanguga; 4. hrl. impers. (palavikust v. külmast) vappuma panna; krampe tekitada трясти, трястись, дрожать (от лихорадки, от холода); выз/ывать, -вать судороги, разг. корчить; P horkka raputab inehmiiss, puisaʙ palavik raputab inimest, paneb vappuma; Ra inimin on nii kõvassi läsivä, nõizõp kõvassi puissamaa inimene on nii raskesti haige, hakkab (palavikust) kõvasti vappuma; I milla on tšülmä, minua puisap tšülmässä mul on külm, ma vappun külmast; M tätä puisaʙ tal on krambid; 5. aborti teha сделать аборт; Lu paĺĺo lahsii puisõtaa, tšen izze teeʙ, mõnikõs sihhe i lopuʙ tehakse palju aborte, kes ise teeb, mõni surebki sellest. – Vt. ka puisõtõlla.

puissaa/ssa Lu (Li), pr. -ʙ, imperf. -zi = puissauta; Lu perää vaaĺaittõmizõ õpõn puissaaʙ pärast püherdamist hobune raputab end.

puiss/amin: -õmin Lu, g. -amizõõ abort аборт.

puissau/ssa Li, pr. -ʙ Li, imperf. -zi = puissauta; perrää pehortamize puissauʙ pärast püherdamist (koer) raputab end.

puissau/ta M, pr. -ʙ, imperf. -zi refl. end raputada v. soputada встряхиваться; kana puissauᴢ kana soputas end.

puisõt/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn J, imperf. -tõlin J (välja v. maha) raputada v. puistata вытрях/ивать, -нуть, вытряс/ать, -ти. – Vt. ka puissaa.

pujut/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J peenendada, hakkida крошить, на-.

pukalik/ko Ra, g. -oo luts, lutsukala налим.

puk/ki¹ M Kõ Ra J I (Kett.) bukki M J-Tsv., g. -ii Kett. bukii J-Tsv. buk̆kii M sokk козёл; Kõ voho i pikkarain pukki on mill mul on kits ja väike sokk. – Vt. ka kili-.

pukki² vt. puukki.

puko Kõ, g. pugoo pugu зоб (у птиц); kanall on puko, kuh̆hõõ menep söömä kanal on pugu, kuhu läheb toit. – Vt. ka kupo², puku.

puksaht/aa (Lu) (sõnatüvi основа слова:) puksahta- J-Must., pr. -aaʙ, imperf. -ii = paksahtaa; Lu omenat puuss puksahtavad maal õunad potsatavad puust maha.

puksahtaa/ssa Lu (Li), pr. -ʙ Lu, imperf. -zi tärgata прораст/ать, -ти, пус/кать, -тить ростки; Lu ku isutõtaa seemened ja tšülvetää, sis ku ne alkõvad nõissaa maa päälee, siz jutõllaa: puksahtaavaᴅ kui pannakse seemned maha või (ja) külvatakse, siis kui need (taimed) hakkavad tõusma maa peale, siis öeldakse: tärkavad; Li tuĺpanaa varrõt jo puksahtaastii maassa tulbid (tulbivarred) juba tärkasid maast.

puks/u J, g. -uu = puhsu; ahvõna puksu ahvenamaim. – Vt. ka ahvõnõ-.

puku M, g. puguu M = puko; kan̆naa puku ja javotšivi kana pugu ja liivapugu; ■ vok̆kii puku voki peapakk e. voki kabi.

puĺ/a M-Set. Kõ Li J-Tsv. I, g. -aa Li pul̆́ĺaa Kõ J (püssi)kuul пуля; Kõ pul̆́ĺaakaa ammuʙ laseb (püssist) kuuliga; I ampu i puĺalla tetši aukoo laskis (püssist) ja tegi kuuliga augu; Li puĺaa siha kuulijälg, kuuliauk. – Vt. ka püsüü-.

puĺbuk/ka J-Must. buĺbukka Ra J-Must. (Lu), g. -aa: buĺbukaa Lu = puĺpukaᴢ; Lu buĺbukaa lehto vesiroosi leht.

puĺeḿjot/ta (V) pulemötta (Kõ-Len.), g. -aa = puĺeḿotti; Kõ valkõat algõtti panna pulemötoissa (Len. 212) valged hakkasid tulistama kuulipildujaist.

puĺeḿot/ti J-Tsv., g. -ii J kuulipilduja пулемёт; sõaz väliss et tää, kumpa poolõ menne sõtamehiika – jõka poolta ammuskõlla puĺeḿottiika sõjas vahel ei tea, kumba poole sõduritega minna – igalt poolt tulistatakse kuulipildujaist (-pildujatega).

pulik/ka P M Lu Li Ra J I (Kett.) -kõ Li -k Ra J-Tsv., g. -aa M Lu Li Ra J 1. pulk; kodar; (paadi) tull палка, палочка; кол; перекладина; спица (в колесе); уключина (лодки); Li kastra on tehtü pulikaissa, lampaat siält pulikkõjõõ välissä süütii sõim on tehtud pulkadest, lambad sõid sealt pulkade vahelt; Lu rissipuut pannaa tšerikannoo päälle, ottsiloiz õllaa pulikaᴅ, neije pulikkojee päälle pannaa viihtü kerilauad pannakse kerijala peale, otstes on pulgad, nende pulkade peale pannakse (lõnga)-viht; J turpaa pulikaᴅ redeli pulgad; Lu veeroz on pulikaᴅ rattas on kodarad; Li veero pulikad õltii tehtü kõvass puuss ratta kodarad olid tehtud kõvast puust; J venee pulikk paadi tull; J pulikk ad́d́a nõjalõ on ripusõttu kuivama maamun lehoᴅ pistandaia najale on kartulivarred kuivama riputatud; 2. (herne)kepp прут или палка (для гороха); Li elä tee nii lühhüitä pulikkõita erneilee ära tee hernestele nii lühikesi keppe; 3. põimipulk (puust pulk, millele lükitakse valmiskootud võrk) сетевой колышек (деревянная спица, на которую нанизывают вывязаную сеть); Lu pulikka on võrkkopitška, ühs õttsa on terävä p. on põimipulk, üks ots on terav; Ra lütšittii pulikoilla ühess ääress ja tõizõss ääress kahõtšezzee (võrgukudumisel) lükiti põimipulkadega ühest äärest ja teisest äärest kahekesi; ■ M autši se kluŋkkaaʙ peenee aud́ii pulikaa haug, see neelab (isegi) väikese havinolgi (alla). – Vt. ka algõtus-, arpa-, augii-, puu-, ramo-, sala-. – Vt. ka pulkka.

pulja/ta J, pr. -an, imperf. -zin J (millegagi) jännata, vaeva näha возиться (с чем-то), трудиться, по- (над чем-то); männä vootta õli märtšä suvi, vihmõkõs suvi, puljazimma einää lüüvvä, einää tehä möödunud aastal oli märg suvi, vihmane suvi, jändasime heinaniitmisega, heinateoga.

pulkastaa/ssa Li, pr. -ʙ, imperf. -zi pungi e. punni minna (hrl. silmade kohta) выск/акивать, -очить, простор. выпучиться (об. о глазах); silmät pulkastaasti poiᴢ silmad läksid pungi.

pulkis/saa (Li Ra) -sa J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J (silmi) pungitada выпяли/вать, -ть, простор. выкат/ывать, -ить, выпучи/-вать, -ть (глаза); pulkissi silmed niku boran pungitas silmi nagu oinas.

pulkis/õlla Lu -õll J-Tsv., pr. -sõlõn: -sõõn J, imperf. -sõlin Lu J frekv. ← pulkissaa; J pulkissõõp silmiit niku pagan ärtš pungitab silmi nagu tige härg.

pulk/ka Li J (P) -k J-Tsv., g. -aa Li J pulk; kodar палка, палочка; спица (в колесе); J et siä õõ nähnü, kuhõ on saanu rattaa taka-lavvaa pulkk ega sa pole näinud, kuhu on saanud vankri tagalaua pulk; J ratta pulkõd on tehtü tammõss ratta kodarad on tehtud tamme(puu)st; ■ P tämä vaikk on pien, a täll om pulkkõi pääzä kuigi ta on väike, aga tal on pulki (= mõistust) peas. – Vt. ka puu-, sala-. – Vt. ka pulikka, pulikkõ.

pulkkasilmä Lu Li pulkk-silm J-Tsv. 1. Lu Li J-Tsv. punnsilm (pungis silmadega inimene) пучеглазый человек; 2. Lu (inimene, kes varjamatult kõike jälgib, silmad pulkas peas) глазастый, очень наблюдательный человек, диал. глазунья.

pulkki/illaa Lu Li J -llaa Lu Li Ra punnis, pungis (silmade kohta) навыкате (о глазах); J katsop silmät pulkkiillaa, silmäd niku soolõvakaᴅ, piäp kõik täll saavva täätää vaatab, silmad pungis, silmad nagu soolavakad, kõike on tal vaja teada saada.

puĺĺata (J-Must.), (sõnatüvi основа слова:) puĺĺa- J-Must. vulksuda, mullitada, kobrutada булькать, пузыриться, пениться. – Vt. ka pullottaa, pullottussa.

pull/i¹ J, g. -ii J (viina)pudel бутылка (водки); ku se pulli juuti, siiz ouduška tõi olutta kui see (viina)pudel (tühjaks) joodi, siis Ouduška tõi õlut. – Vt. ka alku-. – Vt. ka puteli.

pulli² vt. kukkur-, kukkõr-.

pullia vt. kukkur-.

pull/o Ränk Lu Li Ra J (Ja-Len.), g. -oo Lu Li J 1. (nooda v. võrgu) käba e. pull e. kupp e. ujuk поплавок (у невода или сети); Ja noottaa vart veel on tarvis tšivet i pullot (Len. 254) nooda jaoks on veel tarvis kive ja pullusid; J vään kazett [= kazess] toho tüküss pullo vääna sellest tohutükist (nooda)pull; Lu tšenee võrkko, nät pullojõõ tehtitši õma merkki kelle võrk (oli), (siis) vaat pulludesse tehtigi oma (pere)märk; Lu võrkoo pullo võrgu pull; Ra tohoo pulloᴅ tohtpullud; 2. mull пузырь; Lu tšivi ku tokub vettee, vesi tšulpahtaab i pullot tullaa päälle vee kui kivi kukub vette, (siis) vesi mulksatab ja mullid tulevad veepinnale (vee peale); J para·iko nõizõp tšihuma, jo pulloa ajaʙ (vesi) hakkab kohe keema, juba ajab mulle; J vihmaa saaʙ ja veez on suurõt pulloᴅ, siiz on pittšä vihma (kui) vihma sajab ja vees on suured mullid, siis on (= tuleb) pikk vihm; Li miä lazen mõila pulloja ma puhun (lasen) seebimulle; 3. Ra (kala) ujupõis плавательный пузырь (рыбы). – Vt. ka kala-, mõil-, toho-, vesi-. – Vt. ka plafka, pullu, puzõrkka.

pulloi/n J-Tsv., g. -zõõ J mullitav, kobrutav пузыристый, пенистый.

pullot/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J 1. mullitada, kobrutada пузыриться, пениться; 2. (võrku v. noota) pullusid kinnitada привяз/ывать, -ать (к сети или неводу) поплавки; võrkko jo om pullotõttu võrgule on juba pullud kinnitatud. – Vt. ka puĺĺata.

pullot/tussa: -tuss J-Tsv., pr. -uʙ J, imperf. -tu J mullitada, kobrutada пузыриться, пениться; vesi lätikko vihmõss pullottu veelomp kobrutas vihmast. – Vt. ka puĺĺata.

pull/u Lu Li J Ku (S) puĺĺu J-Must., g. -uu Lu Ku = pullo; 1. S Lu Ku; 2. J-Must.; 3. Li kalaa pullu ~ J kala pullu kala ujupõis. – Vt. ka kala-.

pul/ma K P M Kõ Po Lu J vdjI I Ii (R-Reg. S Ku) -m J-Tsv. Пу́льма Pal.1 K-reg.2 Ii-reg.1 Пулма Tum., hrl. pl. -maᴅ Kett. K L P M Kõ S Lu Li Ra J I Ku (U P Po) -mõᴅ Lu J 1. pulm(ad) свадьба; Lu tüttö kozittii ja piεttii pulmaᴅ tüdruk kositi ja peeti pulmad; Po nùorikko menep kuttsumaa õmmaa sukkua pulmõisõõ pruut läheb oma sugulasi pulma kutsuma; M tultii tšerikossa, nõistii pulmaa pitämää tuldi kiri-kust, hakati pulmi pidama; S pulmaa piettii kõm päivää pulmi peeti kolm päeva; J pulmad õllaa, siz annõtaa lahjaᴅ (kui) pulmad on, siis antakse (= jagatakse) kinke; Lu ku siä kuulõt tšakkoa õikõss poolla, sis pääzet pulmaa kui sa kuuled kägu paremalt poolt, siis satud pulma; Lu sell on elo niku pulmaᴢ sel on elu nagu pulmas; Lu õltii vetšernoiᴅ, pulmaa vetšernoiᴅ olid pulmaeelsed poissmehe- ja neiupõlveõhtud; Lu i nüd õllaa laulõjõᴅ, laulõvõᴅ pulmaa lauloja ka nüüd on lauljad, laulavad pulmalaule; J pulmaa virsi pulmalaul; M katill on pulmaᴅ kassil on pulmad; Ra koiraa pulmad ovaᴅ, siiz joonitõllaa mõnt koiraa ühes paikkaa, kuza on emikko (kui) koerapulmad on, siis jooksevad mitu koera ühes kohas, kus on emane koer; Lu pahaa pulmõᴅ, päivüᴅ paisab i vihmaa saaʙ, paha piäp pulmia vanapagana pulmad, päike paistab ja vihma sajab, vanapagan peab pulmi; 2. raskus (raske v. keeruline olukord), häda затруднение, беда; J en duuman, što mokomat pulmõt tullaa lehmääkaa (ma) ei osanud arvata (ei mõelnud), et niisugune häda tuleb lehmaga (udarapõletiku tõttu). – Vt. ka lõppu-. – Vt. ka puńtikka.

pulma-aika (K-Al. J-Must.) pulmaaeg время свадьбы; K ain varnikkõ tšäez on koko pulma-aigaa (Al. 40) (pulmakombestikust:) peiul ja mõrsjal on üha (ühine) pidulik käterätik käte peal (käes) kogu pulmaaja.

pulmaa-päivä M pulmapäev день свадьбы; sis ku tuli se pulmaa-päivä, sis tuli ženiχaa-suku kõik võttamaa noorikkõa siis kui tuli see pulmapäev, siis tulid peigmehe sugulased kõik mõrsjale järele (mõrsjat võtma). – Vt. ka pulm-päivä.

pulmalaulu M (K-Al.) pulmalaul свадебная песня; M podruškod laulõttii pulmalauluja pruutneitsid laulsid pulmalaule. – Vt. ka pulmavirsi.

pulma-našeinikka M pulmakuljused бубенцы, колокольчики на свадьбе; pulma-našei-nikkaa, tätä pulmõi möö kannõttii ain pulmakuljuseid, neid kanti aina pulmast pulma (pulmi mööda). – Vt. ka pulmatšelloᴅ, pulmatšelläᴅ.

pulm/anikka L Lu J (Ra) -õnikk J-Tsv., g. -anikaa Lu -õnikaa J pulmaline свадебник, свадебный гость; J annettii oluttõ pulmõnikkoilõõ, kummõt tultii võttõmaa, noorikkaa tultii võttõmaa anti õlut pulmalistele, kes tulid mõrsjat võtma (= tulid mõrsjale järele); J pulmõnikat tulla tšerikoss paarinnaa pulmalised tulevad kirikust paarikaupa; J pulmõnikad lauluikaa mennä kottoo pulmalised lähevad lauldes koju; Lu šutlivõi pulmanikka pulmatola. – Vt. ka pulmlain.

pulmarahaᴅ: pulmõrahaᴅ Li pl. pulmaraha(d) свадебные деньги; siiz vot ku sai ne .. pulmõrahad noorikkõ, siiš tšäi õssi enell od́elaa siis vaat kui sai need .. pulmarahad noorik, siis käis ostis endale teki.

pulmarääto K-Al. M pulmakorraldus, pulmaolukord, -sagin порядок свадьбы; свадебный обряд; K kõik pajattaas pulmarääto, kui õlla da parapõissi tehä aźźad (Al. 21) räägitakse (arutatakse) kogu pulmakorraldus läbi (= lepitakse pulmakorralduse osas kokku), kuidas olla ja paremini teha (= korraldada) asju; M kummas taloz ovat pulmaᴅ, siiᴢ juõllaz nii: sinne emmä mee, siäl on pulmarääto millises talus on pulmad, siis öeldakse nii: sinna (me) ei lähe (segama), seal on pulmasagin.

pulmatalo Po Li J-Must. pulm-talo (J-Tsv.) pulmamaja (maja, kus parajasti pulmi peetakse) свадебный дом; Po tullas kottoo pulmatalloo tullakse (kirikust) koju pulmamajja; J kuuntõkk mikä pulm-taloz on jätin kuula, mis(sugune) kära on pulmamajas.

pulmatšelloᴅ (M) pulmõtšelloᴅ (Li) pl. pulmakellad (колокольчики, привязываемые к оглобле или дуге свадебной повозки); Li pulmõtšelloᴅ pantii sihe õpõzõõ aisaasõõ ja lookkaa väliᴢ pulmakellad pandi siia hobu-se(le) aisa ja looga vahele.

pulmatšelläᴅ M pl. = pulmatšelloᴅ.

pulmavirsi J pulma-virsi (K-Ahl.) = pulma-laulu.

pulmavätši Lu J-Must. pulmvätši (J) pulmaväki Ku pulmalised, pulmarahvas свадебные гости; Lu pulmavätši valõltii tõintõissa (pulmakombestikust:) pulmalised kastsid üksteist veega; J pulmavätši kõikk issutaa lavva tagan (Must. 148) pulmalised istuvad kõik laua taga; J siis selle ženiχõllõ visko umalaa silmiilee, pulmväelee kõikk siputti siis sellele peigmehele viskas humalaid silmile, kõigile pulmalistele siputas.

pulmlai/n J-Tsv., g. -zõõ = pulmanikka; pulmlaizõd on ehtistü lustissi, kõig linttiiz ja nasikkoiᴢ pulmalised on ehitud toredasti, kõik lintides ja pärgades.

pulm-lei/pä: -p J-Tsv. pulmaleib свадебный хлеб.

pulm-päi/vä: -v J-Tsv. = pulmaa-päivä.

pulmõ- vt. ka pulma-.

pulmõi/n J-Tsv., g. -zõõ pulma- свадебный.

puĺppu vt. puippu.

puĺpuk/aᴢ K-Al. K-Set. -as M-Set. pulpukaᴢ M buĺbuk/aᴢ M Lu Li J (Kett.) -õᴢ Li J, g. puĺpukkaa: -kaa M J vesiroos, vesikupp кувшинка, кубышка; Li meil kassin jõgõz on paĺĺo sitä buĺbukõssõ, valkaa buĺbukõz i kõl-tõin buĺbukõᴢ meil siin jões on palju vesiroose, valge vesiroos ja kollane vesiroos; J buĺbukaᴢ, se kazvab üväᴢ veeᴢ vesiroos, see kasvab puhtas (heas) vees; M buĺbukaz on pitšää varrõõkaa vesiroos on pika varrega. – Vt. ka puĺbukka, pupuška.

pulsk/õa Lu Li -ia Li Ra -a J-Tsv., g. -õa: -aa J 1. ümar, priske, lihav пухлый, полный; J mid lustit pulskat põzgõt kazell tütökkõizõll mis kenad ümarad põsed sel tüdrukukesel (on)!; Ra varmal lahzõl pulskiat põzgõᴅ priskel lapsel on ümarad põsed; J valka ja pulska ĺiitsaka tüttö valge ja priske näoga tüdruk; 2. ümar, küps, terve, mahlane (marja kohta) круглый, зрелый, неиспорченный, сочный (о ягоде); Li pulskõa marja, ebõõ rutisõltu terve mari, ei ole muljutud; 3. kohev, hästi kerkinud (leiva kohta) пышный (о хлебе); Lu pulskõa leipä, ku üvässi appanõʙ kohev leib (tuleb), kui (taigen) hapneb hästi.

pulskõ/ta (J-Tsv.), pr. -nõʙ J, imperf. -ni priskeneda, ümaraks minna округл/яться, -иться, полнеть, по-; ĺiitts pulskõnõʙ nägu priskeneb.

puĺšit/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J segi loksutada, sogastada, sogaseks ajada взб/алтывать, -олтать, мутить, за-; lähteez vesi on puĺšitõttu allikas on vesi sogaseks aetud.

puĺš/šia J-Tsv., pr. -in J, imperf. -šizin J = puĺšittaa.

puĺt/tšia Lu, pr. -šin Lu, imperf. -tšizin Lu pritsida брыз/гать, -нуть; elä puĺtši vettä ära pritsi vett. – Vt. ka praizguttaa.

pumpiń Kr nööp пуговица.

pump/pu K-Set. M Lu Li J-Tsv., g. -uu M Lu Li J 1. pump; pumbakaev помпа, насос; колодец с помпой; J pumpuu kokk pumbakaevu käe-

pide; 2. tomp комок; villad on pehmiäᴅ, bõõ ühtä pumppua villad on pehmed, pole ühtki tompu; 3. nupp пуговка; M hatuu pääll on pumppu mütsi peal on nupp; 4. K-Set. kartuli viljanupp плод или ягода картофеля.

pump/pua J-Tsv., pr. -un, imperf. -puzin J pumbata накач/ивать, -ать, выкач/ивать, -ать (насосом); pumppuga vesi alusõss pumbake vesi (purje)laevast (välja).

pun/a K Lu J, g. -aa 1. puna краснота, румянец; J oht on verte sõsarõᴢ, oht on punaa põzgõᴢ rl. küllalt on verd ões (= mõrsjas), küllalt on puna põses; J puna põski punapõsk(ne); Lu meil ühs lehmä melkein puna tavvissa hukkauᴢ meil üks lehm sai punakusesusest peaaegu hukka; 2. puna (paastumaarjapäeval joodav punane jook, hrl. punane viin выпиваемый в благовещение особый красный напиток, об. красная водка); K punaa jootii blagoveš́t́š́enn paastu-

maarjapäeval joodi puna.

punadnee vt. punanõ.

pun/akaᴢ: -õkõᴢ J-Tsv., g. -akkaa: -õkkaa J punakas красноватый.

punakukka J punaõis красный цветок; sino on sinikukalla, pellavas punakukalla rl. lina on siniõi(t)es, lina punaõi(t)es.

puna-kõltõin Lu oranž, punakaskollane оранжевый, красножёлтый; tšivee päältä võtõttii sammõlta, kraazgattii, tuli puna-kõltõin mokoma kivi pealt võeti sammalt, (sellega) värviti, tuli niisugune oranž.

puna-leh/mä: -m J-Tsv. punane lehm, punik рыжая корова.

punamaarja Kõ Lu Li J puna-maarja K Ra puna-maaŕa Lu 1. paastumaarjapäev (25. III) благовещение; Lu puna-maaŕa õli tševvääss paastumaarjapäev oli kevadel; Lu ühsi on punamaarja, tõin on rukkimaarja üks on paastumaarjapäev, teine on rukkimaarjapäev; Kõ punamaarja on õnnõtoo päivä paastumaarjapäev on õnnetu päev; 2. rukkimaarjapäev (15. VIII) успение; K puna-maarja õli sütšüzünn rukkimaarjapäev oli sügisel.

punamari [?]: Пунамари Tum. kirikuteener, kellalööja пономарь.

puna/nõ K-Al. (V) -dnee K-Ahl. -n ~ punnan ~ puumane Kr Пунань ~ Пунанень Pal.2, g. -zõõ punane красный; K päivää puolõssa punanõ (Al. 54) rl. päikese poolt punane.

punapanima (K-Salm.1) puna-panim/a (K-Ahl.), hrl. pl. punapanimaᴅ: -at K-Ahl. = punapanimõ; päitteli puna-panimat, sata- laikot laaditteli (Ahl. 101) rl. päitas punavööd, tegi sajanarmalised (= tegi punavöödele narmastutid).

punapanim/o (R-Lön.), hrl. pl. -oᴅ: -ot R-Lön. = punapanimõ; päittänüt punapanimot (Lön. 694) rl. (olen) päitanud (= tuttidega lõpetanud) punavööd.

punapanim/õ J, hrl. pl. -õᴅ J punavöö (punasest villasest lõngast punutud kitsas vöö e. nöör vadja rahvarõivaste elemendina) красный пояс (узкий шерстяной плетёный шнур, деталь водской народной одежды); kauniid võrkaᴅ pantii päälee, neet kutsuttii punapanimõᴅ punased vööd pandi peale, neid kutsuti punavööd.

puna-põski J-Tsv. subst., adj. punapõsk(ne) краснощёкий (человек).

punapõskin/õ: -e J-Must. punapõskne, jumekas краснощёкий, румяный. – Vt. ka punaverine.

punapää M Li Ra J puna-, haavapuravik под-осиновик.

punaroho M Kõ ojamõõl речной гравилат; Kõ lehmät ko kusõvat kaunissa, sis piäp tšihuttaa i antaa lehmälee punaroht kui lehmad kusevad punast (= põevad punakusesust), siis peab keetma ja andma lehmale ojamõõla(vett); M kui lehmä on verellä, sis kane kuivattaas punarohoᴅ, tšihuttaaz veezä i antaaz juuvva lehmälee kui lehm kuseb punast, siis neid ojamõõlu kuivatatakse, keedetakse vees ja antakse lehmale juua (seda vett). – Vt. ka punatautikukka.

puna-ruusu Lu punane roos красная роза.

punasiini I pilvik сыроежка.

pun/assua (Ku) -õssua J-Tsv., pr. -asun: -õsun J, imperf. -assuzin: -õssuzin J punastada краснеть, по-; Ku nain niku punassᴜ, siz jällee pölässᴜ̈ naine nagu punastas, siis jälle ehmus (hirmus).

pun/assussa: -õssuss J-Tsv., pr. -asun: -õsun J, imperf. -assuzin: -õssuzin J = punassua.

punatauti Lu Li (M Ra) puna-tauti J-Tsv. punakusesus (veiste parasitaarhaigus) кровомочка (паразитарная болезнь скотины); Lu punatauti on lehmill punakusesus on lehmadel; Lu ku leppälintu lennäʙ lehmää vatsaan alt (vatsaan aluzii), lehmä nõizõb läsimää, jutõllaa punatauti kui lepatriinu lendab lehma kõhu alt läbi, (siis) lehm jääb haigeks, (siis) öeldakse: punakusesus; Li puukki ku tarttuu lehmääsee, võip tulla lehmäle punatauti, kusi tulõp veressi kui puuk hakkab (= imeb end) lehma (külge kinni, siis) võib lehmale tulla punakusesus, kusi muutub vereks; M punatavvii kukka ojamõõl (punakusesuse lill).

punatautikuk/ka M Ra -k Ra 1. M ojamõõl речной гравилат; 2. Ra soopihl болотная лапчатка. – Vt. ka punaroho.

punatautiroho Ra soopihl болотная лапчатка.

punau/ta: pun̆nauta M, pr. -ʙ, imperf. -zi sassi minna запут/ываться, -аться; niitiᴅ alkõvaᴅ pun̆nauta, piäp tšer̆riä näväᴅ vällää lõngad hakkavad (vihis) sassi minema, peab nad (ära) kerima.

punaut/taa: pun̆naut/taa (M), pr. -an, imperf. -in sassi ajada запут/ывать, -ать; katti sai lõŋkatšer̆rää käpälii i pun̆nautti kõiɢ niitiᴅ kass sai lõngakera kätte (käppade vahele) ja ajas kõik lõngad sassi.

punaverine J-Must. = punapõskinõ.

pun/dõri Li J -der M-Set. -teri J-Must.. g. -dõrii J margapuu, päsmer безмен; J mitta pundõrill, mõnt nagla kasseŋ kannikkõz on mõõda margapuuga, mitu naela selles (leiva)kannikas on; J siä õõd raŋkk, niku pundõri sa oled raske nagu margapuu.

puŋkt/a ~ punkta (Lu), g. -aa = puntta; kalat toovvaa puŋktaa kalad tuuakse (kokku-

ostu)punkti.

punnan vt. punanõ.

pun/o J-Tsv., g. -oo: -o J punutis плетение; sait ko puno valmessi kas said punutise valmis?

pun/oa M Lu J (K-Ahl. P Ja-Len. Li) -ua K-Ahl. P Lu pun̆noa M -noa Lu -oaɢ (I), pr. -on K P M Lu J, imperf. -ozin P M Lu J -õn [sic!] M-Set. punuda плести, с-, вить, с-; M linolaiss kehnopiissa punottii kammitsaᴅ viletsamatest linadest punuti kammitsad; P piäb opõziilõ kammittsoi punua peab hobustele kammitsaid punuma; J karjušši punob roozgaa siima karjus punub piitsa keelt; J tšääri jaššikk nät kaze punotuu paglaka tšiin seo kast näe selle punutud nööriga kinni; Lu rossi on punottu päivää mukkaa, kaabeĺi on vassaa päivää punottu tross on punutud päripäeva, kaabel on vastupäeva punutud; M niineᴅ ovaᴅ pitšäᴅ, senessä pun̆noaᴢ pagla, paglassa tehäᴢ mõrttsua niined on pikad, sellest punutakse nöör, nöörist tehakse märss; J tovvi on tehtü, punottu pajuu vittsoiss (silmumõrra) tõu (= köis, tross) on tehtud, punutud pajuvitstest; Lu kui paĺĺo ni rihmaa puno, a õttsa tuõʙ vs. kui palju ka köit ei punu, aga lõpp tuleb (ikka kätte). – Vt. ka punõa.

punot/taa¹ Lu, pr. -an Lu, imperf. -in Lu (võrku) kududa вязать (сети); kotonn punotimma võrkoᴅ kodus kudusime võrgud.

punot/taa² (K-Ahl.), pr. -an K, imperf. -in = punõttia; kuhõ puuttunet puhõse, se puu punottamaase (Ahl. 722) rl. kuhu puutud puusse, see puu punetama. – Vt. ka punõttia.

pun/ša (Ja-Len.), g. -žaa = punšu; perää sauna juuvva punšaa (Len. 200) pärast sauna juuakse punši.

punš/ši J-Tsv., g. -ii J = punšu.

pun/šu M, g. -žuu: -šuu M punš пунш; piäp tehä sillõõ punšua sulle peab punši tegema. – Vt. ka purššu.

puntar/i Lu, g. -ii Lu (kaaluühik, 10 naela мера веса, 10 фунтов); puntari õli tšümmee naglaa p. oli kümme naela.

punteri vt. pundõri.

puńtik/ka M, g. -aa M raskus (raske v. keeruline olukord), häda затруднение, беда; maokaa on õllu mõnõt puńtikaᴅ maoga on olnud mitu (korda) häda.

punt/ta Li, g. -aa Li (kala) kokkuostu- v. vastuvõtupunkt (рыбный) приёмный пункт; suurõll merell õli puntta, siäl võtõttii vassaa kallaa suurel merel oli vastuvõtupunkt, seal võeti kala vastu. – Vt. ka puŋkta.

punõ- vt. ka puna-.

punõ/a (Kett.), pr. -n Kett., imperf. -zin = punoa; punõn tširsua punun piginööri (kingsepatööks).

punõin vt. muss-, tumm-, veri-.

punõn/õssa: -õss J-Tsv., pr. -õʙ J, imperf. -i J = punõttua.

punõsu/ᴢ J-Tsv., g. -hsõõ: -sõõ J puna, punetus краснота, покраснение.

punõt/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J punaseks muuta v. teha делать, с- красным.

punõt/tia Lu J, pr. -iʙ Lu J, imperf. -ti Lu J punetada, õhetada краснеть, алеть, рдеть; J päivää nõisu ku punõtiʙ, sis tääb üväät ilmaa kui päikesetõus punetab, siis tuleb hea ilm (ennustab head ilma); Lu ku päivä laskõõb i punõtiʙ, se tääp kehnoa ilmaa kui päike loojub ja punetab, see ennustab halba ilma; Lu taivas punõtti, se tääp säätä taevas punetas, see ennustab tuisku; Lu liittsa punõtiʙ, tämä eb õõ terve (tal) nägu õhetab, ta ei ole terve. – Vt. ka punottaa².

punõt/tua J-Tsv. (Kõ-Set.), pr. -uʙ J -up Kõ-Set., imperf. -tu J punaseks minna e. muutuda краснеть, по-; становиться, стать красным; J raŋkõss tüüss põzgõt evät punõtu rängast tööst põsed punaseks ei lähe; Kõ kumpaa puhõõ puutuup, se puu punõtup (Set. 749) rl. millisesse puusse puutub, see puu läheb punaseks. – Vt. ka punõnõssa.

puol, puole vt. pooli.

pup/pu Ra, g. -uu Ra lastek. puder каша.

pupuru/ška: -šk J-Tsv., g. -škaa ~ -žgaa J 1. pl. (rõuge)villid (оспенные) пупыри; ruikoo pupuruškõd nii irmussi tšihkuvõᴅ rõugevillid sügelevad nii hirmsasti; 2. pung почка, бутон. – Vt. ka potška.

pupuš/ka M Lu Li I (K-Ahl. P J-Tsv.) -k Lu pubuška J, g. -kaa M Lu Li -ka Li J 1. lehe-, õiepung почка, бутон; Lu kõikill puill on pupuškaᴅ kõigil puudel on pungad; P kahtš eb makaa, pupuškad jo lahtši rl. kask ei maga, pungad juba lahti; Lu pupuška jo algõb nõissa pung hakkab juba puhkema; Lu koivuu pupuškaa kopitõttii, pantii viinaa sekkaa, tuli kauniᴢ, seneekaa võjjõttii kasepungi korjati, pandi viina sisse (sekka), (viin) tuli punane, sellega määriti (haava); Li kukaa pupuška õiepung; Lu pupuškaa viinaa pantii päälle, ku inemin tšäe vai jalgaa lõikkaᴢ, sis pupuškaa viinall praavitõttii (kase)pungaviina pandi (haavale) peale, kui inimene käe või jala (katki) lõikas, siis raviti pungaviinaga; 2. (paju)urb (вербный) барашек; J urpo vitts om pupuškoiᴢ pajuvits (urvavits) on urbades; J paju pupuškõᴅ pajuurvad; 3. vesikupp, jõekupp кубышка; J ebõ·õ tehtü lapuškoi, epko lastu pubuškoi rl. (veimede kiitus pulmalaulus:) pole tehtud takjaid ega lastud vesikuppe; 4. põldosi полевой хвощ; I põltoloila mokomat pupuškat kazvavaᴅ, neitä kadgommaɢ i sigalõõ toommaɢ iĺi lehmälee põldudel kasvavad sellised osjad, neid korjame (katkume) ja toome seale või lehmale. – Vt. ka potška, prökkö, puĺpukaᴢ.

pupušk/alla: -õll Lu adv. pungas (наречие в форме ад-а от pupuška); puu on jo pupuškõll puu on juba pungas. – Vt. ka podžgalla.

pupuška/llõ: -l Lu adv. punga (наречие в форме алл-а от pupuška); koivu meep pupuškal kask läheb punga. – Vt. ka podžgalõõ.

purettaa (Ku), II inf. purettammaa Ku väikest last puretisega sööta разжёвывать, разжевать.

pur/gõta¹ (M) -gõt J-Tsv., pr. -kõõʙ M, imperf. -kõzi: -kõᴢ M (üles v. lahti) hargneda рас-

пус/каться, -титься, рас/парываться, -пороться; M lahs tõmpaᴢ vällää sukkapuikoᴅ i alõtsõ purkõᴢ laps tõmbas vardad välja ja kinnas hargnes (üles). – Vt. ka purkaassa, purkaussa, purkauta, purkõussa, purkõõssa, purskauta.

pur/gõta² M, pr. -kõaʙ M, imperf. -kõzi katki minna, praguneda растреск/иваться, -аться; mill purkõap kanta mul läheb kand katki.

puri J-Must.: puri puhdas (Must. 180) puru- puhas, ülipuhas.

purik/ka Lu, g. -aa (jää)purikas сосулька. – Vt. ka jää-.

puri/puhta/assi: -ssi J-Tsv. adv. täiesti, kogu-ni(sti) päris(elt) начисто, вполне, совершенно, совсем; roojõttu puri-puhtassi on täiesti ära määritud.

purjun/na: -n J-Tsv. = purjuza; om purjunn on purjus.

purjussi J-Tsv. purju (напиться) пьяным; jõi purjussi jõi (end) purju.

purju/za: -ᴢ J-Tsv. adv. purjus, joobnud пьяный, хмельной; hitossi om purjuᴢ on kõvasti purjus.

purj/õ M-Set. Lu Li J-Tsv. -e K-Ahl. R-Lön., g. -õõ Lu -aa J-Tsv. puri парус; Li õliko purjõ nõsõttu päälee vai ilma purjõa tulitta kas puri oli heisatud (peale tõstetud) või tulite ilma purjeta?; J purjõd i kliiverid jo on ülell, para·iko lähemme petterii purjed ja kliivrid on juba ülal (= heisatud), kohe purjetame (läheme) Peterburi; J purjõt tõmmõta rainojõ päälee purjed tõmmatakse raade peale; Lu ku rossi leikataa kattši, õttsa pannaa purjõ niitilä tšiini, et ep purkajausiiᴢ kui tross lõigatakse katki, (siis) ots pannakse purjeniidiga kinni, et ei hargneks; J purjõ kaŋgõz purjeriie; ■ K tueb purje puhtaita, purjeeza puhas emäntä (Ahl. 725) rl.

purjõaluᴢ Lu purjelaev парусное судно.

purjõi/n J-Tsv., g. -zõõ purje- парусный.

purjõlaiva Lu = purjõaluᴢ.

purjõ/za: -ᴢ J adv. purjes в парусах, под парусами; ■ isä ilmõᴢ, poika purjõᴢ. ahjo lämpiiʙ mõist. isa õhus, poeg purjes? – Ahi köeb.

pur/kaa Kett. P M Lu Li Ii Ma (K J) -kaaɢ I, pr. -gan Kett. K M Lu Li -gõn Lu, imperf. gin Lu -d́in Kett. purdžii vdjI Ii Ma 1. (lahti, üles) harutada рас/парывать, -пороть, рас-

пус/кать, -тить; M piäp purkaa kase vana sõpa see vana rõivas tuleb üles harutada; Lu purgõtaa lõŋkatšuuttoa harutatakse kampsunit; 2. (laeva) lossida, (koormat) maha laadida разгру/жать, -зить, распус/кать, -тить (воз); Lu piεp purkaa lasti alusõssa purjelaevast peab lasti (maha) lossima; Lu purkavad laivaa lossivad laeva; Lu piäp koorma purkaa poiᴢ peab koorma maha laadima; Lu valloa purgan pois koko paikkaa, reppään aiŋ kokaakaa sõnnikut tõmban (koormast) maha igale poole (igale kohale), rebin aina konksuga.

purkaa/ssa Lu, pr. -ʙ, imperf. -zi = purgõta¹.

purkau/ssa Lu (J-Tsv.), pr. -ʙ Lu, imperf. -zi: -ᴢ Lu = purgõta¹; Lu rossi purkauᴢ tross hargnes (keerust) lahti; Lu od́elassa niitit purkauvõᴅ tekist hargnevad niidid.

purkau/ta P, pr. -ʙ, imperf. -zi = purgõta¹; kassa on pletittämizess purkaunnu vällεä pats on (juukse)pletist lahti hargnenud.

purkõu/ssa (J-Tsv.), pr. -ʙ, imperf. -zi = purgõta¹; õmpõõ purkõunnu kõht tšiin õmble hargnenud koht (= õmblus) kinni.

purkõõ/ssa: -ss J-Tsv., pr. -ʙ J, imperf. -zi J = purgõta¹; võta päärmää jalk-räteᴅ, a too purkõssa võta palista jalarätid (ära), muidu hargnevad; õmpõlus purkõõs persee päält õmblus hargnes tagumiku pealt (lahti); õmpõlusõõ kõhass purkõõᴢ õmbluse kohalt hargnes.

purmuᴅ [?] (Kr), kom. purmuiaka Kr traavlid, traavihobused рысаки (orig.: Träber).

purpu/ra: -r J-Tsv., g. -raa J purpur пурпур, порфира; niku kunigaa sõvat purpurõss nagu kuninga rõivad, purpurist.

pur/ra Kett. L P M Kõ Po Lu Ra J (K-Ahl. R-Eur. Ja-Al. Ku) -rõ J -r J-Tsv. -raɢ I, pr. -õn Kett. L P M Kõ Po Lu J -en K-Ahl., imperf. -in Kõ Lu J 1. hammustada, pureda, salvata кусать(ся), укусить; Lu kumpa koira haukuʙ, se nii tšiiree ep purõ vs. koer, kes haugub, see nii ruttu ei hammusta; J koira penika purõmiss bõõ mitä peĺĺet koerakutsika hammustamist pole vaja karta; Kõ miε en õõ susi, miε purõmaa sin̆nua en nõiᴢ ma ei ole hunt, ma ei hakka sind purema; P õrava sai tält sõrmõõ suhyõsyõ da puri sõrmõssa orav sai ta (= poisi) sõrme suhu ja hammustas sõrmest; M sis sitä napaa ampaika purõ siis see naba(väät) hammusta hammastega (katki); L sütšüzüll maod evät purõ ińiehmisii sügisel maod ei salva inimesi; M mato tahtõ min̆nua purra madu tahtis mind hammustada; Lu sääzged alla vihmaa survovaᴅ, purõvaᴅ vihaizõssi sääsed suruvad enne vihma, purevad vihaselt; P jeka paarmas purõʙ iga parm pureb; 2. närida, pureda грызть, за-, с-; J miä ku süün siz nii purõn ampaikaa kui ma söön, siis nii närin (puren) hammastega; M puri puuta, sei tšiv̆viä, alta lav̆vaa lehtozia rl. pures puud, sõi kive, (sauna)lava alt lehekesi; J karu puri kagrat puhtaassi karu pures kaerad puhtaks (= sõi kaerapõllu lagedaks); ■ P aivuo kõvii purõb vattsaa kõht valutab väga kõvasti. – Vt. ka purõa.

purskau/ta (M), pr. -ʙ, imperf. -zi = purgõta¹; kaŋkaa õttsaa päärämöi tehtii, etti ep purskaus [= purskauisi] kaŋgaᴢ kanga otsa tehti palistused, et kangas ei hargneks.

purš/šu Ra, g. -uu Ra = punšu; tehtii purššua pirtuss piiritusest tehti punši.

purzgaht/aa (J-Tsv.), pr. -aan, imperf. -iin = purzgahtaassa; purzgahti nagrõma purskas naerma.

purzgahta/assa: -ss J-Tsv., pr. -an J, imperf. -azin: -zin J (naerma) puhkeda v. pursata v. pahvatada разра/жаться, -зиться (смехом); purzgahtaz nagrõma purskas naerma.

pur/zgata: -zgõt J-Tsv., pr. -skaan J, imperf. -skazin noriseda, norsata храпеть (во сне); purskaab magat noriseb magada.

pur/u¹ K-Ahl. P Lu J-Tsv., g. -uu 1. puretis, peeneks mälutud pala (väikeste laste söötmiseks) разжёванный кусок; Lu puru tulõp suuss puretis tehakse suus (tuleb suust); 2. J-Tsv. puru (peenestatud aine) крошки (раздроблённое вещество).

puru² M: meni pata rikkii puru purussi pott läks katki purupuruks. – Vt. ka puruu.

puru³ J: purua närizimmä, niitii õtsaa panimma suhõõ, ain närizimm p. närisime, niidiotsa panime suhu, alati hammustasime katki.

purui/n J-Tsv., g. -zõõ J adj. purustatud раздробленный.

purun/na: -n J-Tsv. päris, lausa, puru- совсем, вполне; purunn umalõz õlõma purupurjus olema.

purus/saa: -sa J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J purustada разби/вать, -ть.

purussi M J-Tsv. puruks, katki вдребезги; J tetši glazii purussi tegi klaasi puruks; J lei griiffeli-doskaa purussi lõi krihvlitahvli puruks; M meni pata rikkii puru purussi pott läks katki purupuruks; M miε lõhkõzin naapaa pur̆ruu purussi ma lõhkusin kausi purupuruks; ■ J iimnikkoill on ene purussi juunnu nimepäeval on end purupurju joonud. – Vt. ka puruu.

puruu: pur̆ruu M: tõkku tšäessä tarelka i rikkaus pur̆ruu purussi taldrik kukkus käest ja läks purupuruks; lei pur̆ruu purussi lõi puru-puruks. – Vt. ka puru².

pur/õ (I), g. -õõ: pur̆rõõ I maohammustus, (mao) salvamiskoht укус змеи; paap konnaa kaj̆jee pur̆rõõ päälee paneb (lõhki lõigatud) konna selle maohammustuse peale.

purõ/a: pur̆rõa M, pr. -n, imperf. -zin pureda, hammustada кусать, укусить; ■ etti algap pur̆rõa vattsaa et hakkab kõht valutama. – Vt. ka purra.

purõl/la L P (Kett.), pr. -õn Kett. P, imperf. -in L frekv. 1. pureda, hammustada кусать; L koira purõli niit, täm tšäsiiss purõlõmaa nõisi koer pures neid, ta hakkas kätest hammustama; P minua tihet tšärpäzet purõlõmaa nõisõvad mind hakkavad sääsed, kärbsed purema; 2. purelda, kakelda драться; L suurõd gaadat purõlivaᴅ rl. suured maod purelesid. – Vt. ka purõskõlla.

purõskõj/a J-Tsv., g. -aa J pureja, hammustaja кусачий.

purõskõ/lla Lu -ll J-Tsv., pr. -lõn: -õn Lu J, imperf. -lin Lu J frekv. = purõlla; Lu õpõn om pagan, ain purõskõõʙ hobune on tige, aina hammustab.

pus/ata (Ku), pr. -kaaʙ Ku, imperf. -kazi: -kaᴢ Ku = puskia; siz jelissellᴀ̈ kaivatt́śii: tejjee borana kaikkiitᴀ puskaaʙ siis kaevati Jelisseile: teie oinas pusib kõiki; hään oli vihainᴀ, ken meni müütää, häŋ kaikkiitᴀ puskaᴢ ta (= oinas) oli tige, kes (aga) mööda läks, ta puskis kõiki.

pus/ella (Ku), pr. -kelen, imperf. -kelin Ku = puzgõlla; miä kaikkii puskelin, sis kaivatt́śii (muinasjutust; jäär enda kohta:) ma puskisin kõiki, siis kaevati.

pusi/sa Li, pr. -zõʙ Li, imperf. -zi Li puhiseda пыхтеть.

puski/a J-Tsv. buskia J, pr. puzgiʙ J, imperf. -zi J puskida бодать(ся); lehmet puzgita lehmad pusivad; borana buzgiʙ oinas pusib. – Vt. ka pusata, puskõa, puzgata.

puskõ/a (J-Must.), (sõnatüvi основа слова:) puskõ- J-Must. = puskia.

puskõlik/ko Li J-Tsv., g. -oo adj. puskija, pusklik бодающий, бодливый; Li voovvõlline ärtš võib õlla jo puskõlikko aastane härg(mullikas) võib olla juba puskija; Li puskõlikko lehmä minnua puskõzi pusklik lehm puskas mind; Li puskõlikko borana puskija oinas.

pus/si Lu pušši (J-Tsv.), g. -ii Lu kott мешок; Lu miä võtin enelee raŋkaa pusii seltšää, piäp kerkittää ma võtsin endale raske koti selga, peab kergendama; J roznošikk harotõp puššia tavaraka rändkaupmees harutab kraamikotti (lahti). – Vt. ka hätä-, tuhka-.

pustiń/a (Ja-Len.), g. -aa Ja kõrb пустыня; kase kaivettu läpi aravi pustińaa (Len. 238) see (= Suessi kanal) on kaevatud läbi Araabia kõrbe.

pustomaa Ränk M-Len. sööt залежь, залог; linat tšülvämme süüttü [= süüttüü] ili pustomaa [= pustomahaa] (Len. 262) linad külvame söödile (sööti). – Vt. ka puustamaa.

pust́õk/ka: -k J-Tsv., g. -aa J tühiasi пустяк.

pustõ/ńi: -ń J-Tsv., g. -ńii J = pustińa; hoz mee ted́d́e süntiiss pustõńii mine teie pattude eest kas või kõrbesse (elama).

pušlat/ti Lu, g. -ii bušlatt (madruse lühike pealiskuub) бушлат; pušlatti se onõ niku penžikka, sitä pietää sütšüzüssä i tševväässä bušlatt, see on nagu pintsak, seda kantakse sügisel ja kevadel; šineli, pušlatti i formenka onõ matrossijee sõpa sinel, bušlatt ja vormipluus on madruste rõivas(tus).

pušši vt. pussi.

puzak/aᴢ: -õs J-Tsv., g. -kaa J kõhukas пузатый.

puzaato/i J-Tsv., g. -i = puzakaᴢ; tookk lautolt puzaatoi puteli tänne, valamm viinaa süämee too riiulilt kõhukas pudel siia, valame viina sisse.

puzaatõ/i J-Tsv., g. -i = puzakaᴢ.

puze- vt. puzõ-.

puzg/ata Lu Li J buzgata J -õtõ Li -õt J-Tsv., pr. pusk/aaʙ Li J buskaaʙ J, imperf. -azi: -õzi Li -õᴢ J 1. pusata, puskida бод/ать, -нуть, бодаться; Lu ärtšä on pagana, tuõp puskaamaa härg on tige, tuleb puskama; J lehmää om puzgõttu vattsaa lehma on pusatud kõhtu; Li sarvikko borana puskaaʙ sarvedega oinas pusib; 2. nõelata жалить, у-; J höröläim puskõs kõhti nenää õttsaa herilane nõelas otse nina otsa; J tšimolain puskaaʙ mesilane nõelab. – Vt. ka pusata, puskia, puskõa.

puzgõl/la (Li) -l J-Tsv., pr. puskõ/lõʙ: -õʙ Li J, imperf. -li J frekv. puskida, puselda бодать, бодаться; J lehm on eritettü tõisiiss, puskõõʙ lehm on teistest eraldatud, pusib; Li borana puskõõʙ oinas pusib; J bäsit puzgõlla oinad pusklevad. – Vt. ka pusella, puzgõskõlla.

puzgõskõl/la: -l J-Tsv., pr. -õʙ, imperf. -i = puzgõlla.

puzõrk/ka: puzerkka J-Must., g. -aa mull пузырь, пузырёк. – Vt. ka pullo, pullu.

puzõr/taa P M Lu Li Ra (Kett.) puzertaa (K-Ahl.) -ta J-Tsv. -taaɢ I, pr. -taan: -tan P M -tõn Lu Ra J puzerran [sic!] K-Ahl. -taa I, imperf. -tiin: -tin P Lu Li Ra J -tii I (välja) pigistada v. suruda v. pressida; (pesu) puser-

dada, (kuivaks) väänata жать, сжимать, сжать, прессовать, с-; выжимать, выжать (бельё); M puzõrtattii marjaa i soolattii pigistati (toorest kalast) marja ja soolati; Li puzõrta rahgassa vesi pigista kohupiimast vesi (välja); P puzõrtõttii siemie võita pressiti (lina)seemneõli; Lu pesu ku pessää, siis piäp puzõrtaa tšäsijee väliᴢ kui pesu pestakse, siis peab käte vahel puserdama; I miä jo puzõrtii, nüᴅ mee ripusaa paglalõõ sõvaᴅ ma juba väänasin (pesu kuivaks), nüüd lähen riputan rõivad nöörile kuivama; J puzõrt jalk-rätet kuivõssi vääna jalarätid kuivaks.

puzõrtõ/lla (Kett.) -ll J-Tsv., pr. -lõn: -õn J, imperf. -lin J frekv. (välja) pigistada выжимать; Kett. läpi tšäsii puzõrtõõvaᴅ mettä käte vahel pigistavad (kärgedest) mett; J puzõrtõõp tšüüneliit pigistab pisaraid (silmist).

put/eli K L P M Kõ Lu Li J I Ku buteli R-Reg. Lu -eĺi P -õli Lu J (M) -õĺi J Путели Tum., g. -elii K P M Lu J -eli J-Must. butelii Lu pudel бутылка; M trat̆tiikaa val̆laas piimää putelii lehtriga valatakse piima pudelisse; J putelill taita bõllu propka pääll pudelil vist polnud korki peal; Lu viina zavodad õltii, tämä siält õssi butelii viisii viinavabrikud olid, ta ostis sealt pudeli(te) viisi; J pitšää kaglaakaa puteli pika kaelaga pudel; J putelii kagla pudeli kael; J putelii suu pudeli suu. – Vt. ka grafina-, klazi-, pirttu-, viina-, õlut-. – Vt. ka pulli¹.

putelikkõi/n J-Tsv., g. -zõõ J pudelike бутылочка.

putelittaa J adv. pudeli(te) viisi, pudeli(te) kaupa бутылками, бутылка за бутылкой.

putelii-kagla Lu pudeli kael горлышко бутылки.

put́evo/i Lu, g. -i teetööline путевой рабочий, путейщик; put́evoin õlin rautteellä olin raudteel teetööliseks.

puti/na ~ -n Lu, g. -naa Lu (vajuv koht meres ranna ligidal тряское место в море вблизи берега); putina on ku litši rantaa on vajova kõhta, sitä jutõllaa putin p. on, kui (meres) ranna ligidal on vajuv koht, seda nimetatakse p.

putin/o M Li, g. -oo (mitmeks otstarbeks kasutatav) puunõu деревянная посуда; M lin̆naa seemened žaaritattii, sis pantii putinoo, õli puinõ putino, sis survottii linaseemned praeti, siis pandi puunõusse, oli puust nõu, siis pressiti (katki); Li putino võiz õlla tšülvövakka vai lännikko puunõu võis olla külvivakk või lännik.

putiut/taa (K-Ahl.), pr. -an K-Ahl., imperf. -in (üles) äratada будить, раз-.

putki vt. rooko-.

putkii J adv. putku, jooksu (пуститься) наутёк; pani putkii pani putku. – Vt. ka pudgõlõ².

putkinaatti Li heinputk дудник.

putk/õ Kett. K-Set. M Kõ Lu J I -i P Lu Li J Ku butki M-Set. Lu, g. pudg/õõ M -yõ P 1. putk (igasugune putkeline, õõnsa varrega taim любое растение с полым стебелем; зонтичное); J väliss pudgõt kazvossa õikõ paksu varsiizõᴅ vahel kasvavad väga jämedavarrelised putked; M lahzõt sööväᴅ putkõi lapsed söövad (magusaid) putki; M on veel aragaa pudgõᴅ, niitä sööttääs žiivotallõ on veel harakputked, neid söödetakse loomadele; M aragaa putkõ (Set. 77) harakputk; M varõsõõ putkõ ~ J varõsõõ putki ~ I varõhsõõ putki varesputk; K koiraa putkõ (Set. 77) koerputk; K karuu putkõ (Set. 77) karuputk; M metsää putkõ heinputk; I opõzõ putka [= putkõ] (Len. 285) ~ suur putkõ naat; 2. putk (taime õõnes vars) трубка (полый стебель зонтичных растений); P ublikkaa pudgõᴅ hapuoblika varred; Li pudgõss saap triizgõt putkest saab (vett) pritsida; 3. putk (rauast toru tööriista osana, kuhu pistetakse näit. tuura, labida jms. vars) ствол (железная трубовидная деталь инструмента, напр. пешни, лопаты и др., куда вставляется рукоять); Lu sakurii putki ~ sakuri putki tuura putk. – Vt. ka karu-, karuu-, koira-, kõlta-, mettsä-, roho-, rooko-, varõhsõõ-. – Vt. ka põtkõᴢ.

putkõnaatti Ra naat снить, сныть.

putšit/taa P, pr. -aʙ P, imperf. -ti impers. (kõhtu) puhitusse ajada взду/вать, -ть; пучить, вс-; vattsa putšitaʙ ajab kõhtu puhitusse.

put/tsi J, g. -sii J häbe (женский половой орган).

put/tsia J, pr. -siʙ J, imperf. -tsi J suguakti sooritada совокуп/ляться, -иться.

putõli, putõĺi vt. puteli.

puu Kett. K L P Ke M Kõ S Ja V Lu Li Ra J vdjI I Ku Kr (R-Reg.) Пу́у Pal.1 K-reg.2 Пуу Ii-reg.1 Пуу Tum., g. puu K L P M Lu Li Ra J 1. puu (taim) дерево (растение); M tuuli häilütäp puita tuul kõigutab puid; L lintu lennäp puuss puhhyõ lind lendab puult puule; M puulla on tüvi i ladva, tüvessä on paksu puu puul on tüvi ja latv, tüvest on puu jäme; M tuli paab i metsää puud maalõõ välk lööb ka metsapuud maha; Lu sünnüd on meizä, eb õõ metsää puiᴢ vs. patud on meis (endis), ei ole metsapuudes; Li hoikka puu saap kadgõta peenike puu võib murduda; Li ladvõkas puu ladvakas puu; Li õhsikas puu okslik puu; Li tšeero puu keerdu kasvanud puu; M tämä ain krikizeb niku krikkoja puu (tõbise inimese kohta:) tema aina krigiseb nagu kriiksuv puu; M lülükkaaᴅ puuᴅ lülikad puud; M jurat puuᴅ jändrikud puud; M vettünü puu vettinud puu; Lu laho puu mäda puu; J tšeriko ad́d́a süämeᴢ kazvovõd niini ja vaahtõrpuuᴅ kirikuaias kasvavad pärnad ja vahtrad; Lu omena puut tšülmä pani külm võttis õunapuud ära; P kahtši puu on jäkärikko kasepuu on vintske; Lu petäjä puu mänd, pedajas; Lu kuusi puu kuusk; J mee karkottõ värpöi(t) pihl puuss mine hirmuta varblasi pihlakalt; M kalina puu (Set. 63) lodjapuu; J pähtšem puu sarapuu (pähklipuu); P koiramarja puu paakspuu; J maaria puu ~ Lu mesimarja puu kirsipuu; P tetši pezää puu õhzaa päälie tegi pesa puuoksa peale; J puu lõimijõ mukka saap täätä, mõnt voott puu oŋ kazvonnu puu lõimede järgi saab teada, mitu aastat puu on kasvanud; J puu aar puu haru; Lu puu juuri puu juur; Ra puu ladva puu latv; J puu süä puu süda(mik); Lu puu kanto puu känd; J puu sammõl puu sammal; Lu puu koi puukoi; J puu itikk mädamailane (puukahjur); J puu naittõmin puu pookimine; 2. puu, puit дерево, древесина; J kappa õli ümmärkõin, puussa tehtü kapp oli ümmargune, puust tehtud; Lu veero värttenät teχ́ χ́ ää tammi puussa i koivu puussa rattakodarad tehakse tammepuust ja kasepuust; P jalaja puussa painaass luokkaa jalakapuust painutatakse looka; Lu kavi õli tehtü leppä puussa kibu oli tehtud lepapuust; J teiŋ ḱepii pähtšem puuss tegin kepi sarapuust (pähklipuust); P siŕk õli tehtü paju puussa nool oli tehtud pajupuust; Lu puu asu võib õlla kõik, mikä on puussa tehtü: lännikoᴅ, paŋgiᴅ, ušatiᴅ puunõu võib olla kõik (= iga nõu), mis on puust tehtud: lännikud, panged, toobrid; Lu puu koikaᴅ puuvoodid; Lu puu kliŋkki puupöör (uksel); Lu puu vänteri puuvender; Kõ puu naglaᴅ puunaelad; J võitoo palkõssi saati puu rissi võidu palgaks saadi puurist; J täll om puu jalk tal on puujalg; J puu või haisu on parõp karassina haisua puuõli (e. poomõli) hais on parem kui petrooleumi hais; Lu meil ajõttii puu tõrvaa meil aeti puutõrva; 3. töödeldud puu обработанное дерево (подпорки, дрова и т. д.); Li seinää õli lüütü puuᴅ, puijee pääll õltii lavvaᴅ (seinast) seina olid löödud (tugi)puud, puude peal olid (lavatsi)lauad; K pesu pantii puulõõ kuivumaa pesu pandi puule (= kõrendile) kuivama; P herra antõ kahs näteliä aikaa väittää kotuosõ puuᴅ (mõisa)härra andis kaks nädalat aega (kütte)puude kojuvedamiseks; Lu mõnikaz õikaa kehnoa elloa eläʙ, niku mär-tšää puuta põlõtaʙ mõni elab väga viletsat elu, nagu märga puud põletab; P tämä sõizoʙ, niku puu pähεä lüötü ta seisab nagu puu(ga) pähe löödud; Lu ušatii puu toobripuu; I katalka puu vaalipuu; J jalgõt koverõd niku raŋki puuᴅ jalad kõverad nagu rangipuud; Lu rullu puuᴅ vaalipuud; Ra laid́d́o puuᴅ ree äärepuud; Lu kresla puuᴅ laamitsa äärepuud e. -lauad; Lu võrkko puu võrguhark; ■ Lu hapopiimä maistap puull hapupiimal on puu maitse (puunõus seismisest); M puussa pää puupea, lollpea; J puu villõss tehä sittsa puuvillast tehakse sitsi. – Vt. ka aapa-, aavaa-, adra-, alus-, ammas-, aro-, avu-, bragattsi-, brägättšimarja-, emä-, giĺi-, griizimarja-, gruuša-, jalaga-, jalakka-, jalk-, jura-, jõulu-, kahtši-, kaivo-, kalina-, kalinamarja-, kaŋgas-, kataga-, katalka-, kattaija-, kaunis-, kausi-, kenzeli-, koiramarja-, koivu-, kolkki-, kolkkis-, koto-, kresla-, krupsa-, kuuritt-

sa-, kuusama-, kuusi-, kuusimõ-, kõtar-, kärn-, laha-, laho-, lakka-, lakko-, latši-, latti-, latõ-, lauto-, lavvaa-, lehto-, leppä-, loo-, looma-, loomi-, loottši-, lõõkku-, lülü-, malkka-, marjap-, martii-, mesi-, mettsä-, mitta-, mähtšä-, mäntü-, mätä-, nenä-, niini-, niisi-, näsäniini-, omena-, orjamarjap-, paina-, paju-, palkka-, parras-, parsi-, pelsem-, petäjä-, pihku-, pihlaga-, pihlaja-, pihlap-, pihl-, pihlõjõ-, pirt-, puuõunap-, põhi-, põhja-, pähtšenä-, pähtšinä-, päre-, rahn-, rahno-, rantši-, retel-, riiss-, rinta-, rissi-, rohi-, rulla-, ŕäpinä-, saagõ-, saarn-, saarna-, saarni-, saarnõ-, salvo-, silta-, sliiva-, smaroda-, sooni-, suksi-, sõssar-, süli-, taari-, taitšim-, taitšinmarjap-, taketti-, tammi-, tapi-, tapõp-, tarip-, tarpo-, tarvis-, toomi-, toomik-, toomikka-, toomikko-, toomikkõ-, toomõ-, toopol-, toovari-, tšedrä-, tšeri-, tšäpü-, tšäsi-, tšäävi-, tšülmä-, tšünnä-, tšütšäl-, tuli-, tõrva-, tõrvas-, tüvi-, urrõs-, ušatti-, uvvii-, vaaga-, vaahtõr-, vaahõr-, vaastõr-, vahra-, vajotõs-, varo-, varõs-, vehsi-, vehzip-, vesi-, viipsi-, viižammarja-, viižen-, višńa-, vohomarja-, võrkko-, väli-, õgas-, õunap-.

puu-adra V puuader, puust ader соха.

puu-aluᴢ Lu puust purjelaev деревянное парусное судно; puu-alussa piεp konopoittaa puust purjelaeva tuleb tihtida.

puuaŋko M Lu (I) puu-aŋko Li puuhang, puust hang деревянные вилы; Lu enne õltii puuaŋgoᴅ enne olid puuhangud; Li meijjee äijjällä õli viijjee aaraakaa aŋko, puu-aŋko meie vanaisal oli viie haruga hang, puuhang.

puuaz/õ (M Li) -õh I puunõu деревянная посуда; M puuas̆sõõᴅ on lännikoᴅ da botškaᴅ puunõud on pütid ja tünnid; I bondari teep puuassõita püttsepp teeb puunõusid. – Vt. ka puumeno.

puubotška (I) puuvaat деревянная бочка; kõõz nõizõʙ tšäümää õluᴅ üv̆vii, sis tämä valad botškõloisõõ, puubotškõloisõõ valaᴅ kui õlu hakkab hästi käima, siis valad selle vaatidesse, puuvaatidesse.

puuᴅ (Lu) pl. t. kirst, puusärk гроб; pokkoinikka pantii puijee surnu pandi kirstu.

puu/da P M Lu I (Ku) -ᴅ Kõ J-Tsv., g. -daa P Lu J puud (endisaegne kaaluühik, 16,38 kg) пуд; Kõ iv̆vää on vähä, tšel pool puudaa, tšel puuᴅ vilja(teri) on vähe, kel pool puuda, kel puud; J müü nootõll tõmpõzimm tšümme puuda kala me tõmbasime noodaga kümme puuda kala (välja); I meil õli kastõ·šmõtta puudaa sika suuri meil kaalus siga kaksteist puuda; M einäsaatto, täm on puudaa tšümmee vai nii heinasaad, see on puuda kümme või nii; Lu kuuštšümmet kahs puudaa, nüüd on tuhatta killoa kuuskümmend kaks puuda, (see) on nüüd tuhat kilo; Lu kõlmõt puudaa rüissä kolm puuda rukist; J on han siin kantõmuss, tait puudaa kahs on siin alles kandam(it), vist puuda kaks; P valua väitimmä puudaa viisii, jõka lehmäss i opõzõss kahssataa puudaa sõnnikut vedasime puuda(de) viisi, iga lehma ja hobuse kohta kakssada puuda; J kül haŋ kasseŋ kotikkoz om puudaa painu küllap selles kotikeses on puuda jagu; ■ (järgneva pronoomeniga liitunult в составе композиты:) Lu garttsa on puudannõma karnits on puudane.

puudavakka M puudane vakk пудовая пура; õli suur vakka, mizell mitattii leipää, õli puudavakka, neĺtšümmettä naglaa oli suur vakk, millega mõõdeti vilja, oli puudane vakk, nelikümmend naela.

puudõi/n J-Tsv., g. -zõõ J puudane пудовый; puudõiŋ kotikko puudane kotike.

puugovit/tsa K L M I -sa K-Ahl. puugvitsa (Al.), g. -saa K nööp пуговица; M puugovittsa i petli nööp ja nööpauk.

puuh/a K, g. -aa = puhh.

puujalga/ᴢ (Li), hrl. pl. -hsõᴅ: -sõᴅ Li puu-

jalas деревянный полоз; enne õltii puujalgasõᴅ, ilma tormai, net tšiiree kulustii enne olid (regedel) puujalased, ilma raudadeta, need kulusid kiiresti.

puu-jaššikka M puukast деревянный ящик.

puu-kavi Ra puukopp, puust joogikopp деревянный ковш, черпак для питья; ennee õltii puu-kaviᴅ, pitšää varrõkaa, seness juuti oluttõ enne olid puust joogikopad, pika varrega, neist (sellest) joodi õlut.

puuk/aᴢ: -õᴢ J-Tsv., g. -kaa J puuderikas богатый деревьями.

puu-keppi M puukepp деревянная палка.

puukiili Lu puukiil деревянный клин; on rautakiili, puukiili on raudkiil, puukiil.

puukirstu I puust rõivakirst деревянный сундук.

puuk/ka¹ M, g. -aa M = puukki.

puukka² vt. pookka.

puuk/ki Lu Li J I (P) pukki J, g. -ii Lu J -yõ P pukii J puuk клещ; Lu puukki meneʙ inemizel ehtši lehmäl nahgaa süämee puuk imeb end (läheb) inimesel(e) või lehmal(e) naha sisse; Li puukki leppäpuuza rohkaap on puuk on rohkem lepapuus; Lu marjas ku tšäimmä, sis tarttu puukki kaglaa kui käisime marjul, siis imes puuk end (hakkas puuk) kaela külge (kinni); Lu maama võtti puukii kaglassa poiᴢ, pää jäi nahgaa nallõ ema võttis puugi kaela küljest ära, pea jäi naha sisse (alla); Lu dohtõri võtti puukii pää nahgaa nalta poiᴢ arst võttis puugi pea naha seest (alt) välja; J elä tartuskõõ tõisõ niku puukki ära hakka teise (inimesse) kinni nagu puuk. – Vt. ka puukka¹, puukko¹, puukkõ.

puuk/ko¹ M, g. -oo = puukki.

puuk/ko² Lu (M J-Tsv. Ku), g. -oo Ku (soome) puss финский нож; J soomõõ kurass meill tooš kutsuta puukossi soome nuga kutsutakse meil ka pussiks; Lu soomõõ puukko ~ soomõ puukko soome puss.

puukkokuraᴢ Lu = puukko².

puukkoveittsi Lu = puukko².

puuk/kõ P M, g. -õõ M -yõ P = puukki; P miä võtin puukyõ enelt tšäsivarrõssa ma võtsin endal(t) puugi käsivarre küljest (käsivarrest ära); P juollaᴢ puukõssi, pää on mussa, senee pääkaa imeb inehmizelle nahgaa süämmee nimetatakse puugiks, pea on must, selle peaga imeb (end) inimesele naha sisse; P mettsä puukkõ metspuuk, võsapuuk.

puukleja M puu-kleja Lu puuliim столярный клей; Lu on puu-kleja ja reziŋka-kleja on puuliim ja kummiliim.

puukoi Lu puukoi древесная моль.

puukokka (J) puukonks, puust konks деревянный крюк; (mingi mängu kohta:) ikä mehell õltii õmat puukokaᴅ ja ikä meez õli õmaz avvõᴢ igal mehel olid omad puukonksud ja iga mees seisis (oli) oma augus.

puukolttši M puukapp, puust õllekapp жбан; nagass lazzõttii õlut puukolttšiisõõ nagast lasti õlut puukappa.

puukäpü Ku puust võrgunõel, piirits, ui, kõnek. käbi деревянная иголка, челночок (для вязания рыболовных сетей).

puul vt. pooli.

puulaatka I puukauss, -pott деревянный горшок, деревянная латка; entiiᴢ laadgad õlivaᴅ puulaadgaᴅ, näitä ahjoo et saaɢ pannaɢ, a too põlõvaᴅ endisaegsed kausid olid puukausid, neid ei saa (sa) ahju panna, muidu põlevad (ära); kane savviiᴢ laadgaᴅ rikottii, a puulaatka, tämä õli ainõ kõva, eʙ rikkaunnuɢ savi-

kausid tehti (= läksid) katki, aga puukauss, see oli ikka kõva (= vastupidav), ei läinud katki.

puu/lapia: -lap̆pia Kõ -lappia J-Tsv. puulabidas деревянная лопата; J puulappiakaa savi-maat or raŋkk kaivoa puulabidaga on savimaad raske kaevata; Kõ puulap̆piaakaa pantii ahjoo põhjalõõ leipä puulabidaga pandi leib ahju põrandale (küpsema).

puulassu M puulaast щепа, стружка; puulassu, tširveellä vesäᴅ, nii lasut tullaᴢ puulaast, kirvega vestad, siis tulevad laastud.

puulava Ränk Li (ahju) puualus деревянное основание печки; Li meije aikan eneppää jo ep tehtü ahjoita puulavakaa, a too enne õltii meie ajal juba enam ei tehtud puualusega ahjusid, aga enne olid (puualusega).

puulohaŋka I puutoober, puust toober деревянный ушат; med́d́ee kooza tetši starikka vana as̆sõita, puuas̆sõita. puulohaŋkaᴅ meie majas tegi vanataat nõusid, puunõusid. Puutoobrid.

puulomppi Lu puitnaagel (puust pulk purjelaeva trosside ja köite kinnitamiseks) деревянный кофель-нагель (закреп для тросов и канатов парусного судна).

puuluzikka (I) puulusikas деревянная ложка; puuluzikkoja tehtii, puuluzikkoilla i süütii puulusikaid tehti, puulusikatega söödigi.

puulõᴢ vt. poolõza.

puu-lühzikko Lu puulüpsik, puust lüpsik деревянный подойник.

puumane vt. punanõ.

puumasibo vt. poomasibo.

puumeno Lu puunõud, puuesemed деревянная посуда, деревянные предметы. – Vt. ka puuazõ.

puu-merta (Ku) peergmõrd (peergudest silmumõrd) верша из лучины (для ловли мино-ги).

puu-naappa Li puunaappa J-Must. puunapp, -kauss деревянная миска; Li kanevo-seemenet pantii puu-naappaa, leipä-lappia varrõõkaa javõttii heenossi kanepiseemned pandi puu-nappa, leivalabida varrega tambiti puruks (jahvatati peeneks).

puu-nagla M puu-nagl J-Tsv. puust nael, puust ora деревянный гвоздь, деревянное шило.

puunigla Lu puust nõel деревянная игла; puunigla on kannii pittšä, tšehspaikkõz on silmä, silmässä lõŋka tšäi läpi puust nõel on niisugune pikk, keskpaigas on silm, silmast käis lõng läbi.

puuńj/a I, g. -aa aganik пуня; koominaza puuńja rehealuses (on) aganik.

puunäri Kett. rähn дятел.

puuomena M Kõ puuomõn M = puuõuna.

puu-pala M puutükk обрубок дерева, деревяшка; puu-palad õlivad lelleᴅ puutükid olid lelud(eks). – Vt. ka puu-tükki, puutükkü.

puu-paĺĺaᴢ (J-Tsv.) puupaljas разорён дотла; гол как сокол; puu-paĺĺassi tetšemä puupaljaks tegema.

puu-paŋk/i Li J-Tsv. = puupaŋkõ; Li kokall õli puu-paŋki (kaevu)koogu otsas (koogul) oli puupang.

puupaŋkõ (I) puupang, puust pang деревянное ведро; astiat tetšiväᴅ i paŋgõt, puupaŋgõt tetši-väᴅ (mehed tegid ise kodus puunõud valmis:) astja(i)d tegid ja pange(si)d, puupange(si)d tegid.

puup/pu (Kr), pl. -ud Kr = põippõ.

puu-pulikka Lu puupulk деревянная палочка.

puupulkka Li = puu-pulikka.

puupää Lu puu-pää J-Tsv. 1. puupea (puidust noa jms. käepide) деревянный черенок (ножа и пр.); J puu-pää kuraᴢ puupeaga nuga; 2. fig. puupea, lollpea дурак. – Vt. ka puustapää.

puur/i Lu J, g. -ii J puur (puurimisvahend) бурав; J sepp lazzõp puurikaa aukkoa sepp laseb (= puurib) puuriga auku.

puuri/a Li J, pr. -n Li J, imperf. -zin J puurida сверлить, бурить; Li puurittii aukoᴅ puuriti augud; J puurib aukkoa puurib auku.

puu-riis/sa (J-Tsv.), hrl. pl. -aᴅ: -õᴅ J-Tsv. puu-ese, puust tööriist v. ese деревянный предмет, инструмент, деревянное орудие.

puusakar/a M (Li), hrl. pl. -aᴅ M Li (ukse v. värava) puuhing e. -sagar деревянная петля (двери или ворот).

puusaluu [sic!] J-Must. = puuskaluu.

puusaza [sic!] J-Must. = puuzgaza; tšäet puusaza (Must. 184) käed puusas.

puu-sil/ta: -t J-Tsv. puusild, puust sild деревянный мост.

puu/ska¹ M-Set. Li Ra -ška M -sk J-Tsv., g. -zgaa Li Ra puus бедро.

puu/ska² (J), g. -zgaa J põõsas куст; tämä meeb eez ärtšää, hüppääp pehgoo (puuzgaa) päälee rippumaa i ripuʙ ta läheb härja ees, hüppab põõsa otsa rippuma ja ripub.

puu/skaa Li Ra -škaa M adv. (käsi v. käed) puusa (руку или руки) на бёдра, на пояс, в боки; Li pani tšäet puuskaa pani käed puusa; Ra tšäsi pannaa puuskaa i tantsitaa käsi pannakse puusa ja tantsitakse.

puuskaluu J-Must. puusaluu тазовая кость. – Vt. ka puusaluu.

puusk/aza: -aᴢ Li -õᴢ J-Tsv. = puuzgaza; Li tšäet puuskaᴢ ~ J tšäet puuskõᴢ käed puusas.

puussi-paĺĺa/assi: -ssi J-Tsv.: puussi-paĺĺassi tetšemä puupaljaks tegema.

puuss-päiv/ä: -e J-Tsv. = puust-päivä.

puus/ta M Lu Li Ra -t J-Tsv., g. -taa Lu Li Ra J 1. tühi, lage; tühine, rumal(avõitu) пустой; пустяшный, пустяковый; J seldi-botšk tuli puustõssi heeringatünn sai tühjaks; M bumizõb niku puusta botška kk. kõmiseb nagu tühi vaat; M kase on puustalla kotilla rad́d́ottu kk. seda on tühja kotiga (pähe) löödud (= see on rumal inimene); M nurmõd õltii puustaᴅ põllud olid lagedad; M lina tšülvettii puustaa maχ̆ χaa lina külvati tühjale maale (= söödile); M mill on puusta pää mul on tühi pea (= olen halva mäluga, rumal); M suv̆vaap paĺĺo pajattaa puustaa juttua armastab palju tühja juttu rääkida; M mokom puusta ińehmin niisugune tühine (= rumalavõitu) inimene; 2. paljas, ilma lisandita голый; I i vesimur̆rua i puustaa õunaa, ep mittäit pantuɢ (paastu ajal söödi) küll veepudi (= vees leotatud pudi), küll paljast kartulit, midagi ei pandud (lisaks); Lu puusta rokka on ilma lihhaa paljas kapsasupp on (keedetud) ilma lihata; Li puusta leipä paljas leib; Lu puusta vesi paljas vesi; 3. paastuaeg, paast пост; Ra liukupäivässe seitsee nät́eliε õli puustaa enipäiväässaa vastlapäevast oli seitse nädalat paastuaega lihavõtteni; J tänävä puust päiv, süü va rettšää ja kapussaa täna (on) paastupäev, söö ainult rõigast ja kapsast; J puustõss roogõss makkoa et kazvot paastutoidust (sa) kõhtu ei kasvata; 4. paastutoit постная пища; Li seitsee näteliä sitä puustaa ku sei, sis ku sei liharokkaa, sis tuli süätauti kui seitse nädalat sõi seda paastutoitu, siis kui (seejärel) sõi lihasuppi, siis tuli kõhulahtisus.

puustamaa M = pustomaa.

puustapää M = pöllüpää; tämä mokom on i akanapää, on puustapää ta ongi niisugune aganapea (= tainapea), on kõlupea.

puustarooka Li puust-rook J-Tsv. paastutoit постная пища; Li puustarooka i arkirooka paastutoit ja paastuväline toit.

puustav/i Lu, g. -ii (kirja)täht, pookstav буква.

puustoš/ši J-Tsv., g. -ii ~ -i J puustus, harimata maa, kõnnumaa пустошь; baabukkad ja maazikkat kazvovõd rohkap puustoššiill vaarikad ja maasikad kasvavad rohkem kõnnumaa(de)l.

puust-päi/vä: -ve ~ -v J-Tsv. paastupäev по-стный день; ivaŋ krest́i·it́eĺaa päiv om puust- päiv, sell päivää evät süü arkia Ristija Johannese päev on paastupäev, sel päeval ei sööda paastuvälist toitu; tänävä puust-päiv, süü griba suppia täna (on) paastupäev, söö seenesuppi. – Vt. ka post-päivä, puuss-päivä.

puusüüjä Lu puukahjur древесный вреди-тель. – Vt. ka puutoukka, puu-touko.

puuška vt. puuska.

puuškaa vt. puuskaa.

puuš/ši Ra, g. -ii kandam, koorem, seljatäis ноша; miä meen puušši selläᴢ ma lähen, koorem seljas.

puu/zgaza M-Set. -zgaᴢ Li -žgaᴢ M adv. (käsi v. käed) puusas (рука или руки) в боки, подбоченившись; Li tšäed õllaa puuzgaᴢ käed on puusas; M tšäed puuzgaza (Set. 77) käed puusas. – Vt. ka puusaza, puuskaza.

puu/ta R-Lön., g. -daa = puutõᴅ.

puuteltši Lu I puutelg деревянная ось; puu-teltši, puinõ teltši puutelg, puust telg.

puu-tiiro P toonesepp домовый точильщик (насекомое).

puutilin vt. puutõlin.

puutoit/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J sassi v. segi ajada запут/ывать, -ать.

puutos/õlla: -õll J-Tsv., pr. -sõlõn: -sõõn J, imperf. -sõlin J frekv. sassi v. segi ajada запутывать; sillõ annõ vehsi tšättee, ni siä kõik kaarot puutossõõᴅ anna sulle lõngaviht kätte, siis sa ajad kõik pasmad sassi.

puuto/ᴢ¹: -s J-Tsv., g. -hsõõ: -sõ J = puutuᴢ¹; raha puutos rahapuudus.

puuto/ᴢ²: -s J-Tsv., g. -hsõõ: -sõ J segadus, segiolek путаница, неразбериха; tšülä vooroika tuli suur puutos külakordadega tuli suur segadus. – Vt. ka puutuᴢ².

puutoza vt. puuttoza.

puutoukka Lu = puu-touko.

puu-touko J-Tsv. puukahjur, -röövik древесный вредитель (гусеница); õõŋ ku puu-touko puu koorõõnnall olen kui puuröövik puu koore all. – Vt. ka puusüüjä.

puutruba Lu puutoru деревянная труба.

puutšerikko K puukirik деревянная церковь; kattila puutšerikoll bõllu ühtä naglaa Kattila puukirikul polnud ühtki (raud)naela.

puuttau/ssa: -ss J, pr. -n J, imperf. -zin J takerduda, end sisse mässida запут/ываться, -аться; suur aŋgeriaz om puuttaunnu võrkkoisõ suur angerjas on takerdunud võrku (võrkudesse); katsoʙ, on lintu rohosõ puuttaunnu vaatab, lind on rohtu takerdunud.

puuttau/ᴢ J-Tsv., g. -hsõõ: -sõõ J takerdumine v. kinnijäämine зацепление (orig.: запутание); hitto tääp kui opõim pääsi puuttaussõõ pagan teab, kuidas hobune (köide) takerdus.

puut/ti M Kõ (I), g. -ii M Kõ tee, teekond путь, дорога; Kõ kui katti meeb üli tee, puutti eb lee kui kass läheb üle tee, (siis) ei ole teel õnne; M puuttia eb lee ei ole teel õnne (ei tule õnnelik teekond); M kui ebõ·õ jumalaa puuttia, i öhsüd mettsää kui pole jumala(st juhitud) tee, eksidki metsa.

puut/to J-Must. (Li), g. -oo sasipundar, sasimik путаница.

puuttoi/n J-Tsv., g. -zõõ: -zõ J sassis, sasitud; segane запутанный.

puut/toza Li -oza J-Must. adv. sassis, puntras запутано; Li nootta tarttu tšiini, nootta on puuttoza noot takerdus kinni, noot on sassis. – Vt. ka puutussõõza.

puut/tua L M Kõ Po Lu Li J Ku (Kett. K R-Reg. P Ja-Len. Ra Kr) -tuaɢ I, pr. -un Kõ Lu J -uu I, imperf. -tuzin P M Kõ Lu J -tujõ ~ -tuji I 1. puutuda, puudutada касаться, коснуться, тро/гать, -нуть, притр/агиваться, -онуться; Kõ johzõʙ nii, etti jalgaᴅ maalõõ evät puutu jookseb nii (kiiresti), et jalad maha ei puutu; Lu elä puutu minnua omijõ sõnojõkaa ära puutu mind oma sõnadega; M elä puutu kehnoosõõ ińehmiisee, ku võit terppiä, parab mee möötä ära puutu halba inimesesse, kui võid (välja) kannatada, (siis) parem mine mööda; M on mokom etti õm̆maa va perennaissa laz̆zõʙ tüv̆vee, a tõin elä puutu on niisugune (lehm), et ainult oma perenaist laseb ligi (= laseb lüpsma), aga teised ärgu puudutagu (teine ära puuduta); 2. sattuda попа/дать(ся), -сть(ся); Lu kahs dovariššaa puuttuzivat parvõõ kaks sõpra sattusid kokku; Lu tšippaasõõ ku puutup kalaa vesi, se eb õõ üvä (kui) haava satub kala(pesu)vesi, see ei ole hea; Kõ ikilookaa al̆laa ep piä puuttua vikerkaare alla ei tohi sattuda; M bolpataʙ, mitä puutuʙ lobiseb, mis (keelele) satub; J meni varkailõõ de puuttuᴢ tšiin läks vargile ja sattus (= võeti) kinni; M peltšäz vihmaa, a puuttu rässää tilkkõõsõõ vs. kartis vihma, aga sattus räästa tilkesse (= sattus vihma käest räästa alla); Lu suõssa pakõni, a karruu puuttu vs. hundi eest põgenes, aga karule sattus; ■ J kui va paukkõs püsüss, nii puuttu kui vaid paugutas püssist, nii tabas (märki); M kui tağgaas puuttua kuidas tagasi saada (sinna, kust tuldud)?; J silmiise puuttuma silma hakkama e. torkama e. puutuma.

puut/tussa: -tuss J-Tsv., pr. -un J, imperf. -tuzin J = puuttuussa; karu puuttu jeegõrillõ vassa karu sattus kütile vastu.

puuttu/ussa (Li J) -ssa Lu, pr. -un Li, imperf. -uzin sattuda попа/дать(ся), -сть(ся); J puuttuustii vastikko kanavaa tüvenne (sikud) sattusid kraavi ääres vastamisi; Li a ku sillõ puuttuup päχ ́ χ ́ ää aga kui (puu) satub (= kukub) sul-le pähe?; Lu miä menin talloo, puuttustii silmie ettee tunniᴅ ma läksin majja, (seal) jäi silme ette kell.

puutulli (Ra) puutull, puust tull деревянная уключина; teh́h́ää vene tšültšee kahs aukkoa i pannaa kahs pulikkaa, ne õllaa puutulliᴅ tehakse paadi pardasse kaks auku ja pannakse (neisse) kaks pulka, need on puutullid.

puutuskõl/la (J-Tsv.), pr. -õn, imperf. -in frekv. puutuda, sekkuda трогать, касаться, вмешиваться; siä elä puutuskõõ, laa nämä ize tšehsinää tapõlla sina ära (neisse) puutu, las nad isekeskis kaklevad.

puutussõõ/za: -ᴢ J-Tsv. adv. = puuttoza; niitid om puutussõõᴢ niidid on sassis.

puutus/õlla: -õll J-Tsv., pr. -sõlõn: -sõõn J, imperf. -sõlin J frekv. puudutada трогать, притрагиваться.

puutu/ᴢ¹ J-Tsv., g. -hsõõ: -sõõ J puudus, nappus, kitsikus недостаток, нехватка, нужда; leivess om puutuᴢ leivast on puudus; para·iko õõmm puutussõõᴢ (leivess) praegu oleme (leiva)puuduses. – Vt. ka puutoᴢ¹.

puutu/ᴢ² J-Tsv., g. -hsõõ: -sõõ J = puutoᴢ².

puutut/taa (Kett. P M), pr. -an M, imperf. -in Kett. puudutada касаться, коснуться; тро/-гать, -нуть, притр/агиваться, -онуться; M ellä paikka on tšäezä, kui puututaᴅ, vaivattaaʙ hell koht on käes, kui puudutad, on valus.

puutut/õlla: -õll J, pr. -tõlõn: -tõõn J, imperf. -tõlin J frekv. ← puututtaa.

puut/õ Salm.2 J-Must., g. -tõõ 1. Salm.2 tinakaunistustega nahkvöö кожаный пояс с оловянными украшениями; 2. J-Must. vööhaak, -kinnis крючок, зацепа пояса. – Vt. ka vöö-. – Vt. ka puuta.

puut/õᴅ [?]: -et R-Reg., g. -tõõ nahkvöö кожаный пояс; nahkana puutet (Reg. 32) nahkvöö. – Vt. ka puuta.

puut/õlin Lu -ilin Li, g. -õlizee Lu korralik порядочный, путный, путёвый; Lu ep tämäss puutõlissa inemissä tuõ ei temast korralikku inimest tule.

puutõrva (Lu) puutõrv древесная смола; sitäviisii meil ajõttii puutõrvaa sedaviisi aeti meil puutõrva.

puu-tükki (M) = puu-pala; puu-tükillee tehtii merkki puutükile tehti märk.

puutükkü Lu = puu-pala; rosii õttsaa pannaa puutükkü, sitä kutsutaa buju trossi otsa pannakse puutükk, seda kutsutakse (ankru)poiks.

puu-uŋka M puutaldrik, -vaagen деревянная тарелка, деревянное блюдо.

puuvaro Lu puuvits, puust vits (puuanumal) деревянный обруч (на деревянной посуде); rautavaro, puuvaro (puunõudel on) raudvits või puuvits.

puuvar/si ~ -ᴢ Lu puuvars, puust vars древко; sakuril on puuvarᴢ, ize on ravvass tuural on puuvars, ise on rauast.

puuvasa/ra: -r Lu puuvasar, puust vasar деревянный молот; puuvasar, seneekaa lüütii i jäätä i konopoitattii alussia puuvasar, sellega purustati (löödi) jääd ja tihiti purjelaevu.

puuvilla Li puu-vil/la Lu J -l J-Tsv. 1. puu- villane lõng хлопчатобумажная пряжа; Lu alõtsõd õllaa villazõd i puu-villassa tehtii labakindad on villased ja (ka) puuvillasest lõngast tehti; Li seilikaŋgaz on ruskaa kaŋgaᴢ, puuvillassa tehtü purjeriie on punakaspruun kangas, puuvillasest lõngast tehtud; 2. puuvill; vatt хлопок; вата; J puu-vill t́uukid leživet pristõnill puuvillapallid lebavad sadamas; J tee koloo lampilõõ puu-villõss viteli tee ikoonilambile vatist taht; J paĺtto õmmõltu puu-villakaa palitu on õmmeldud vateeringuga (vatiga); J puu-villakaa tetšemä vateerima.

puu-viĺ/ĺa: -ĺ J-Tsv. puuvili фрукты (orig.: плоды).

puu-villan Li puuvillane хлопчатобумаж- ный; puu-villan sõpa puuvillane rõivas.

puuvill-faabrik/ka: -k J-Tsv. puuvilla(ketrus)-vabrik хлопкопрядильная фабрика.

puuvillõin J puu-villõin J-Tsv. 1. puuvillane хлопчатобумажный; J puuvillõin bluuza puuvillane pluus; 2. vatist, vatt- ватный, из ваты; puu-villõin od́ejala vatitekk.

puuvillõnõ Lu = puu-villan.

puuvõi M Lu I puu-või Lu Ra J-Tsv. 1. puuõli e. poomõli (madalat sorti oliiviõli) деревянное масло (оливковое масло низшего сорта); M vokkia võitaas puuvõilla vokki määritakse puuõliga; Lu puuvõita pietää koloᴢ, lampatkõs põlõʙ puuõli hoitakse ikoonikapis, ikoonilambis põleb; 2. mürr мирра; Ra kui lahs õli risitettü i võtõttii kupeĺass, siis pappi tetši risit puuvõikaa tšämmeliisee, kõrviisõõ i jalgannalusiisõõ kui laps oli ristitud ja võeti ristimisvaagnalt, siis papp tegi mürriga risti(märgi)d peopesadesse (kämblaisse), kõrvadele ja jalataldadele.

puuvõso M Lu puuvõsu отросток, побег дерева.

puu-vänteri Lu puuvender, puust vender (ümmargune puu kai ääres seisva laeva väliskülje kaitseks) деревянный кранец.

puuõhsa Li puuoks ветвь, ветка (дерева).

puuõuna I õun яблоко; mahlakaᴢ puuõuna eb õõɢ üvä mahlakas õun ei ole hea; puuõunaza on mato, maokaᴢ puuõuna õunas on uss, ussitanud õun. – Vt. ka puuomena.

puuõunappuu I õunapuu яблоня; puuõunappuu ĺeĺoᴅ õunapuu õied.

puuäe/ᴢ P Lu -s Ränk puu-, karuäke деревянная борона, суковатка; Lu maamunaa vart õli puuäeᴢ kartuli(maa) jaoks oli puuäke.

puuõt/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J läbi pista, läbi tõmmata проде/вать, -ть (о нитке); puuõt niitti niglaa pane niit nõela taha.

põdgata P M Lu (Kett. K-Ahl. J-Must. J-Tsv.) potata Ku, pr. põtka/aʙ Kett. P M Lu (sõnatüvi основа слова:) põtka- J-Must. potkaaʙ Ku, 1. p. -an K-Ahl. M-Set., imperf. -zi Kett. P -ᴢ Lu -s M-Set. jalaga lüüa, põtkata, põtkida ляг/ать, -нуть, брык/ать, -нуть; пинать(ся); M elkaa meŋkaa litši, opõn põtkaaʙ ärge minge ligi, hobune lööb jalaga; J meŋkaa opõizii ümpert väĺĺä, vet põdgõta minge hobuste juurest (ümbert) ära, löövad ju jalaga; P miε lühzin i lehmä põtkazi ma lüpsin ja lehm lõi jalaga; J nõisi põtkamaa (Must. 180) hakkas põtkima. – Vt. ka pootkia, priŋkkiä, põtkia, põtkua, põtkõa.

põdgota M, pr. põtko/aʙ M, imperf. -zi = põd-gata; M põtkuri lehmä põtkoaʙ, paab maalõõ piimää põtkija lehm lööb jalaga, ajab piima maha (= lüpsiku ümber).

põdgõlla Kett. P M (K-Ahl.) põtk/õlla M-Set., pr. -õlõʙ: -õõʙ P M -yõʙ P, imperf. -õli frekv. ← põdgata; P kas lehmä põtkõõʙ see lehm põtkib; M kase opõn suv̆vaap põdgõlla see hobune armastab põtkida.

põdr/a Kett. L P M I (Kõ) põtra ~ petra J-Must. По͡едра Tum., g. -aa P M Kõ põder лось; L mettsäzä näin põdraa metsas nägin põtra; L mill on pojai niku põdrai rl. mul on poisse nagu põtru; M põdraa sarvõᴅ levvimmä mettsäᴢ leidsime metsas põdrasarved; P põdraa täi, tämä on kõva, lennäb niku tšärpän põdrakärbes, ta on kõva, lendab nagu kärbes. – Vt. ka pedro².

põdraa-luin/õ: -ee K-Ahl. põdraluune, põdraluust из лосиной кости; perä-seinä on põdraa-luinee, tšültši-seinä tšünnä-puinee rl. tagasein on põdraluust, külgsein on künnapuust.

põdraatäi M põdrakärbes лосиная кровососка; põdraatäiᴅ, niitä paĺĺo põdrakärbsed, neid (on) palju.

põdro vt. pedro¹.

põdro-pühä P = pädrä.

põesaᴢ vt. põõzaᴢ.

põhgottaa Lu adv. põõsati, põõsastena кустами, в кустах; tikoppi kazvop põhgottaa sookail kasvab põõsastena. – Vt. ka pehkoittaa.

põhilauta Ra = põhjalauta; venez õllaa veel põhilavvad i isuzlavvaᴅ paadis on veel põhjalauad (= paadi põrand) ja istelauad.

põhipuu J = põhjapuu; laivaa põhipuu laeva emapuu, kiil.

põhituu/li ~ -l J = pohjatuuli.

põhj/a¹ Kett. K L P M Lu Li J I (R Kõ) -õ Li J-Tsv. pohja Ränk Lu Li Ku (R M), g. -aa Kett. K P M Lu Li J 1. (anuma v. õõnsa eseme) põhi днище, дно; Lu mańjerkka on, kummal on katto i põhja ühellaizõᴅ mannerg on (anum), millel on kaas ja põhi ühesugused (= ühesuurused); M astikoz on põhja aukokaᴢ pütil on põhi auklik; K perennain pani piimää paad lavvaalõõ põhjat päälee perenaine pani piimapotid lauale, põhjad pealepoole; P bodžgall on põhjaz uurtyõᴅ vaadil on põhjas uurded; M iivaᴅ asõnivaᴅ põhjalõ pärm sadestub (õlleastja) põhja(le); M botškaa lavvaᴅ, varoᴅ, põhja, kaasi tünni lauad, vitsad, põhi, kaas; Ra taitšinkakkuja jätettii taitškahjaa põhjaa (taina)juuretist jäeti leivaastja põhja; M siäl kissai põhjaz on vähäkkõizõõ jäänü sinna kotikese põhja (seal kotikese põhjas) on (veel) väheke (jahu) jäänud; Lu siä mörneᴅ niku astjaa põhjassa sa kõmistad (rääkida) nagu astja põhjast; J paa põhja paja põhi; K naapaa põhja kausi põhi; J putelii põhja pudeli põhi; J stokanaa põhja klaasi põhi; Li vennee põhja õli lakkia lootsiku põhi oli lame; K groba põhja puusärgi põhi; 2. põhi, alus низ; M kuhjaa põhja tehäᴢ raakolaissa kuhja põhi tehakse hagudest; 3. (ahju)-

põrand (печной) под; Lu avu lõikataa metsässä ja pühitää ahjoo põhjaa ahjuluud (= ahjuluua oksad) lõigatakse metsast ja pühitakse (sellega) ahju põrandat; Kõ puulap̆piaakaa pantii ahjoo põhjalõõ leipä puulabidaga pandi leib ahjupõrandale (küpsema); M Li ahjoo põhja ahju põrand; 4. (veekogu) põhi дно (водоёма); M jõgõza on matala põhja, pääzeb jalgolla üli jões on madal põhi, pääseb jalgsi üle; P vesimummukaz on jõgõõ põhjaza puruvanake on jõepõhjas; Lu tšezäll meree põhjaz on tšülmä vesi, a talvõll on sooja suvel on merepõhjas külm vesi, aga talvel on soe; Lu tõizõl fevrali päivää vannaa aikaa lassaa kuuma tšivi meree põhjaa teisel veebruari(kuu) päeval vana aja(arvamise) järgi lastakse kuum kivi merepõhja; Li aluz meni ümperi, kummollaa, nii mentii meree põhjaa purjelaev läks ümber, kummuli, nii mindi merepõhja; 5. (jala)tald подошва; Lu tämä on nii lizuna, jalka põhjat kaaliʙ ta on nii(sugune) tallalakkuja, tallaalused(ki) lakub üle; M jalgaa põhjaᴅ jalatallad; 6. (jalatsi) tald подмётка; P saappugal õltii põhjaᴅ, lüötü spilkkoikaa sääriku(i)l olid tallad, (saapa)tikkudega (alla) löödud; J põhjii(t) lüümä (jalatseid) tallutama, taldu alla lööma; J uusii põhjiikaa saappõgõᴅ uute taldadega saapad; P saappugaa põhjad meniväd õhuussi saapatallad kulusid õhukeseks; Lu vazikkaa nahgass sain tšennää põhjaᴅ vasikanahast sain sääriku tallad; Lu pannaa poolõt põhjaᴅ (saabastele) pannakse pooltallad; J põhjõ nahk tallanahk; 7. põhi, jääk остаток; J koontalaa põhjõ koonla põhi (villajääk koonlal); J piipuu põhjõ piibu põhi (poolpõlenud tubaka jääk piibus); J koor(õ)-maa põhjõ koorma põhi (koorma alumised heinad, põhk jne.); J pää viĺĺ seemenessi, põhjõ viĺĺ sikoilõõ parem vili seemneks, (aganane) põhjavili sigadele; ■ M tširvee põhja (Set. 76) kirvesilm; M kurassõõ põhja (Set. 76) noaselg; J kuu põhja kuu loomise aeg. – Vt. ka ahjo-, jõgõõ-, liiva-, lähe-, meri-, polu-, saappugaa-, sõmõr-. – Vt. ka põrmaᴅ, põrmanta, põrma-

ta.

põhj/a² Kett. K-Ahl. Lu Li J -õ Li pohja Lu Li, g. -aa Kett. Li J põhi (ilmakaar) север; Lu esimezet tuulõᴅ: itä, läns, pohja, lounaᴅ põhiilmakaared (on): ida, lääs, põhi, lõuna; Lu kumpasii strelka näütäʙ, kuza on pohja i lounaᴅ kompassi nõel näitab, kus on põhi ja lõuna; Li aluz meneʙ põhjaa poolõõ purjelaev läheb põhja poole; Kett. põhjaa tuuli ~ Lu pohja tuuli põhjatuul; Lu pohja tähti Põhjanael. – Vt. ka itä-, kurtši-. – Vt. ka pohjanõ, pohja-pooli, pohjuᴅ.

põhjaa Kett. K P Lu Li J pohjaa Ku adv. põhja (наречие в форме илл-а от põhja¹); Li ühtäpäätä piäp pliitaa päällä segottaa rookaa, a too paahup põhjaa ühtesoodu peab pliidi peal toitu segama, muidu kõrbeb põhja; K iiva asõõp põhjaa, jääp sirkõa õluᴅ pärm sadestub põhja, jääb selge õlu; P tõukattii sinne kõm sült riuku, põhjaa ep saatu tõugati sinna (allikasilma) kolmesüllane ritv, põhja ei ulatunud (ei saadud); Ku ujumaa ko meet keskɪpäivällᴀ̈, sis halt́śiain veep pohjaa kui lähed keskpäeval ujuma, siis haldjas (= näkk) viib põhja; Lu süväz vees tšivi põhjaa eb mene sügavas vees kivi põhja ei lähe; J meni niku tširves põhjaa kk. läks nagu kirves põhja; Lu laivõl tuli haavõri ja laivõ meni põhjaa laeval tuli avarii ja laev läks põhja; Lu kahs soikkolaa meessä mentii põhjaa kaks Soikkola meest läksid põhja (= uppusid); Lu aluz lastii põhjaa purjelaev lasti põhja.

põhjai/n (Lu), g. -zõõ põhja-, põhjasolev находящийся на дне. – Vt. ka meri-. – Vt. ka põhjõin.

põhja-lauta: põhjõ-laut J-Tsv. (vankri, paadi) põhjalaud донная доска (телеги, лодки); rattaa põhjõ-laut om valoᴢ vankri põhjalaud on sõnnikune. – Vt. ka põhilauta.

põhja-nahka: põhjõ-nahk J-Tsv. tallanahk подошвенная кожа.

põhjapuu Li põhjõ-puu J-Tsv. (laeva, paadi) põhjapuu, emapuu, kiil, andur киль (судна, лодки); Li alussõõ põhjapuuᴅ purjelaeva ema-puu(d). – Vt. ka põhipuu.

põhjat/oo Kett. K-Ahl., g. -tomaa põhjatu бездонный, не имеющий дна.

põhjaveha ~ pohjaveha Lu (põhja)tooder, (madalikust põhjapoolne meremärk) (морская) веха (с северной стороны мели); põhjaveha on läpi kauniᴢ põhja(tooder) on üleni punane.

põhju/ᴢ J-Must., g. -hsõõ (peergudest) reepõhi [?] дно дровней [?] (из лучины) (orig.: liisteet).

põhjõi/n J-Tsv., g. -zõõ J = põhjain.

põhko vt. pehko.

põh/ku M Kõ, g. -guu M 1. põhk солома; Kõ siε niku sika põhkuza mak̆kaaᴅ sa magad nagu siga põhus; 2. (looma) pesa(paik), ase берлога; лежбище; M karu talvõll mak̆kaab õmas põhguᴢ karu magab talvel oma pesas; M siğgaa põhku sea pesa(ase põhus); 3. pesakond; perekond, sugukond выводок; семейство, родня; M nävät sõitõllaᴢ, elä mene näd́d́e väl̆lii, näväd ovad õm̆maa põhkua, a siä välizä leed väärä nemad riidlevad, ära mine nende vahele, nad on oma perekonnast, aga sina jääd vahepeal süüdlaseks; ■ M on varma vaattaa päälee, a ize niku rapatšivi: kui tšut́, nii taaz on pää põhguza, taaz läziʙ on pealtnäha tugev, aga ise nagu rabe kivi: (nii) kui vähe (midagi on), siis on jälle asemel maas (pea põhus), jälle on haige.

põhot/tua (Ra), pr. -uʙ, imperf. -tu = pehgottussa; kõik on põhottunnu niittü heinamaa on kõik võssa kasvanud.

põimi/a J poimia (K-Ahl. R-Eur. Li), pr. -n: poimin K-Ahl., imperf. -zin J poimizin Li korjata, noppida соб/ирать, -рать; Li meemmä poimimaa marjaa läheme marju korjama; J miä põimizin pollõõsõõ rl. ma korjasin põlle sisse.

põip/po K-Ahl. M-Len., g. -oo = põippõ; siis põipot korjattii jõka verossa (Len. 264) siis korjati kanapojad iga hingemaa pealt.

põip/põ Kett. K M (Kõ I) põĺppõ I, g. -õõ M tibu, kanapoeg; pardi-, hanepoeg цыплёнок; утёнок; гусёнок; M piäp panna kana automaa, põippa piäp saavva tuleb panna kana hauduma, peab saama tibusid; I kana isub munõlla, isup kõlmõd nätiliä i leevät põipõᴅ kana istub munadel, istub kolm nädalat ja (siis) tulevad tibud; M kana kudrutaʙ, kutsup põippõita kana kõketab, kutsub poegi; M udgalla toožõ põipõᴅ pardil (on) ka pojad; M utkaa põipõᴅ pardipojad; M an̆nõõ põipõᴅ hanepojad. – Vt. ka kana, kukkõ-. – Vt. ka puipa, puipe, puippo, puippu, puuppu, põippo.

põippõkana M poegadega kana курица с цыплятами; põippõkana on põippõjõkaa kana p. on poegadega kana.

põit/tši Kett. L P M -š Pi-Len. postp. (millestki) peale, alates, saadik (начиная) с, с (этих пор); L siis siitt põittši hülgättii se tulyõ pitämiine vällää siis siitpeale jäeti see (nelipühine) tuletegemine ära; Pi i vot senes põitš meile seizop tšasovńa (Len. 274) ja vaat sellest (ajast) peale on (seisab) meil kabel; P kussa põittši kustpeale?

põittšia Kett. = põittši; siit põittšia siitpeale, sellest (ajast) peale.

põkõrtõlla (J-Must.), (sõnatüvi основа слова:) põkertõlõ- J-Must. frekv. kahlata (lumes) бре-сти (в снегу).

põldikaᴢ, põldikõᴢ vt. põltikaᴢ.

põldik/ko J-Tsv., g. -oo J nõgestik место, заросшее крапивой; lõikõtšill oŋ kazvonnu mokom põldikko jot läpi et pääᴢ raiesmikule on kasvanud niisugune nõgestik, et (sa) ei pääse läbi.

põle- vt. ka põlõ-.

põlgõt/taa Kett. P M, pr. -an, imperf. -in (hobustega) pahmata, pahmast tallata (rehepeksmisel) молотить яровые (особым способом при помощи лошадей); P tõukoi põlgõttaass opõziikaa tõuvilja pahmatakse hobustega; P tappaass tšäzii i põlgõttaass opõziikaa (vilja) pekstakse käsitsi (= kootidega) ja pahmatakse hobustega.

põlgõtuspahmaᴢ M = põlgõtuᴢ.

põlgõtu/ᴢ P M, g. -hsõõ: -hsyõ P (hobustega tallatav) pahmas (rehepeksmisel) настилка яровых (при обмолоте особым способом при помощи лошадей); M kasta riigaa kutsuttii põlgõtuᴢ, nõistii põlgõttõmaa opõziikaa seda rehte (= pekstavat vilja) kutsuti pahmaks, hakati pahmama hobustega; P siz võttaass päält õltšii vähää vähäpäss, siz bõlõ nii suur põlgõtuᴢ siis võetakse pealt õlgi veidi vähemaks, siis pole nii suur pahmas.

põlgõtuzriiga M (hobustega pahmatav) pahmasrehi (обмолот яровых особым спосо-бом); põlgõtussa ümpär kõikk ai põlgõttii [= põlgõtõttii], kannii kutsuttii, kas õli põlgõtuzriiga pahmast ümberringi kõik aina pahmati, nii kutsuti, see oli pahmasrehi.

põlgõtuzrulla M põlgõtusrulla Ränk (pahmasrehel kasutatav) reherull молотильный каток (применяемый при обмолоте яровых при помощи лошадей).

põlko vt. pelko.

põllokkõi/n J-Tsv., g. -zõõ põlluke маленькое поле, полюшко; veel piäb ühs pikkõraim põllokõim valotta veel tuleb üks väike põlluke (ära) väetada.

põlloomeeᴢ: põllomeeᴢ ~ põllo-meeᴢ J-Tsv. põlluharija, põllumees земледелец, землепашец; tahto ent saavvõ põllomehessi tahtis saada põllumeheks.

põlloosarka: põllusarka J-Must. põllutükk, -riba, sarg участок или полоса поля.

põllootöö M põlloo-tüü J-Tsv. põllo-tüü (J-Tsv.) põllutöö полевая работа, земледелие; J mõizõs kõik põllo-tüüt tehhä mašinoikaa mõisas tehakse kõik põllutööd masinatega. – Vt. ka põlto-töö.

põl/o Kett. K L P M Kõ Ra J I palo Lu Li, g. -oo Kett. K M J -uo P põl̆loo Kõ palo Lu tulekahju пожар; M viĺikaa tšülä kõik põli põlossa Velikkä küla põles kõik maha tulekahju läbi; Li lüüp tulta ja ammuʙ i siz võip tulla palo lööb välku ja lööb sisse, ja siis võib tulla tulekahju; J põlo aigõll vättšiä tšelloka kutsuta appi tulekahju ajal kutsutakse kella(löömise)ga rahvast appi (kustutama); Lu požarnikat sammuttavat palloa tuletõrjujad kustutavad tulekahju; K tšako tulõp tšülääsee, sis põlo leeʙ (kui) kägu tuleb külasse, siis tuleb tulekahju; K kana laulaʙ, põlua leeʙ (kui) kana laulab, (siis) tuleb tulekahju; M põloo bagra tuletõrje-pootshaak; ■ M tänän õli mokom põlo päivä täna oli niisugune palav (= kiire, töörohke) päev. – Vt. ka mettsä-, tuli-.

põloakanuᴢ I pritsikuur пожарный сарай.

põĺppõ vt. põippõ.

põl/tikaᴢ Ra J -tikõᴢ J -dikaᴢ Lu -dikõᴢ J-Tsv. poltikaᴢ Lu Li (Kõ), g. -tikkaa ~ -dikkaa J poltikkaa Lu Li nõges, kõrvenõges крапива; Lu poltikkaat kazvovad ikä paikkaᴢ nõgesed kasvavad igal pool (igas kohas); Lu põldikas ku põlõtaʙ, nii teeb rakoᴅ kui nõges kõrvetab, siis tulevad (teeb) rakud; Lu saunas tšülpeessää põldikkaakaa, se paab veree liikkumaa saunas viheldakse nõges(t)ega, see paneb vere käima (liikuma); Lu peen poltikaᴢ raudnõges; Lu suur poltikaᴢ kõrvenõges. – Vt. ka rauta-, tõrva-.

põltikkai/nõ I -ne J-Must., g. -zõõ = põltikaᴢ; I põltikkainõ põlõtap tšäs̆siä nõges kõrvetab käsi. – Vt. ka rauta-.

põltira vt. põltõra.

põl/to Kett. K L P M Kõ Lu Li Ra J I (R) Пыльдо Pal.2 Ii-reg.1 Пелдо Pal.2 По͡елто Tum., g. -loo P M Kõ Lu Ra J I -luo L P põld; põlluriba поле; полоса поля, делянка; L menet põltua lahkõass tetšemεä lähed põldu üles harima; P äjesettii põlloll põllul äestati; I põltoloja puhasõttii tšivilöissä poiᴢ põlde puhastati kividest; J ted́d́ee ja med́d́ee põllod õlla ühes sargõᴢ teie ja meie põllud on ühes saras (= krundis); Lu poutann viĺĺä kuivap põllol põua ajal vili kuivab põllul (ära); J põlto om viĺĺõᴢ põld on seemendatud; J põlto on õrall oras on põllul tärganud; J tšell om vähä põlto maat, see kussnibuit ääress võtab rendile kel on vähe põllumaad, see võtab kuskilt äärest (maad) rendile; P muuta põlluo riissoi bõlluᴅ, ätšie ja adra muid põllu(töö)-riistu polnud, (oli) äke ja ader; J isutti kõvaasõõ maasõõ, kõvaa põlloo peentõraa rl. istutas kõvasse maasse, kõvasse põllupeenrasse; J a kerittü perze se on põlloo säŋki aga pöetud perse, see on kõrrepõld; J põlto iiri on lõikkonnu vihgoo pääᴅ põldhiir on vihu pead ära närinud. – Vt. ka aho-, kagra-, kanõppi-, kleeveri-, liiv-, muna-, nisu-, rüis-, õzra-.

põltoᴅ vt. peltto.

põltoi/n J-Tsv., g. -zõõ J adj. põllu- полевой.

põltokukka L põllulill полевой цветок; veŋkka õli tarakukkaiss vai põltokukkaiss pärg oli aialilledest või põllulilledest.

põltokurikka Ränk põllu-, mullanui (pika varrega nui, mille abil lõhuti suuremaid mullakamakaid pärast kündi) токмарь (колотушка, которой размельчали комья вспаханной земли).

põltoleipä L (põllu-, leiva)vili хлеб, полевые злаки; põltoleipä eb nyõ kazvamaa (leiva)vili ei hakka kasvama.

põlto-maa J-Tsv. põllumaa пахотная земля, пахота.

põlto-marja K-Ahl. põldmari ежевика.

põltoniittü (M-Len.) põllu- e. kultuurheinamaa полевой покос; põltoniittülöis, siäl löötii kõlmattomas i viijettomas saatos (Len. 256) põlluheinamaadel, seal niideti kolmanda ja viienda sao eest (= iga kolmanda või viienda sao sai niitja endale).

põltopüü Li Ra põlto-püü K-Ahl. P Ja põldpüü серая куропатка.

põltopüütö K-Set. = põltopüü.

põltotee K põllu(vahe)tee полевая дорога, межа; menep põltoteetä läheb põlluteed mööda.

põlto-tšimolain J-Tsv. kimalane шмель.

põltotšivi I põllukivi полевой камешек; põlto-tšiveᴅ on pikkõᴢ tšiveᴅ põllukivid on väikesed kivid.

põlto-töö: põlto-tüü Ra J = põllootöö; Ra päivässi ajõttii kottoo õpõzõᴅ põlto-tüitä tetšemää, a ohtagonn taaz mentii tabunaa päevaks aeti hobused koju põllutöid tegema, aga õhtul mindi (= viidi nad) jälle (öisesse hobuse)karja.

põlt/õra ~ -ira J-Tsv., g. -õraa ~ -iraa J põleti, põletusora прожигальник (бурав для прожигания); tee ṕorkaa aukko põltõrakaa suurõ-põssi tee puuriauk põletusoraga suuremaks; aukko piäp tehä põltirakaa suurõpõssi auk tuleb põletusoraga suuremaks teha.

põlv/i Kett. L P M Lu Li J I (K R-Eur. Kõ) põĺvi Kett. polvi R-Lön. Пы́лви Pal.1 K-reg.2 Пы́лвы Ii-reg.1 Полви Pal.1, g. -õõ K M Kõ Lu J -yõ P -õ Lu J 1. põlv (jala osa) колено; J vaivattaap põlvõa põlv valutab; Lu rammitsõb põlvessa (Must. 161) lonkab põlvest; Lu põlvõõssaa vajjozin põlvest saadik vajusin (sisse); I lahsiil õlivat pitšät tšiutot põlviissaaɢ lastel olid pikad särgid põlvini; M tšen teep suk̆kaa üli põlvõõ, a tšen teeb alapõss põlvõa kes teeb (= koob) suka üle põlve, aga kes teeb allapoole põlve; Lu ivusõd õltii alla põlviõõ pitšäᴅ juuksed olid pikad, allapoole põlvi; Li jalkaa vaivattaap pääle põlvõa jalg valutab ülaltpoolt põlve; P jalka õli tõizyõ põlvyõ pεäl jalg oli üle põlve (oli teise põlve peal); L nuorikõllõ isutõttii pojokkõin põlvii pεälie pruudile pandi poisike põlvede peale istuma; Lu põlvõõ katkõmuᴢ ~ põlvõõ kadgõlma põlveõnnal; P põlvyõ silmä põlvesilm; 2. põlvkond, (sugu)põlv поколение, колено; J noor põlvi on unohtõnnu vanad lauluᴅ noor põlvkond on unustanud vanad laulud; J müü kassõn elimm jo mõnõõ põlvõõ taattojõõ taatõᴅ i äjjoi äjjäᴅ siin on elanud (me elasime siin) juba mitme (sugu)põlve isade isad ja vanaisade vanaisad; J med́d́e põlvõ aik meie põlvkonna aeg; J müü õõmm sukulaizõt tõizõs põlvõᴢ me oleme sugulased teises(t) põlves(t); M kõlmais põlvi kolmas (sugu)põlv; Lu tõizõõ põlvõõ velle (mees)nõbu; Lu tõizõõ põlvõõ sõzar (nais)nõbu; J põlvõss põlvõõ põlvest põlve; 3. iga, (ealine) põlv возраст; M noorõss põlvõssa õlin narvaza noorest põlvest (alates) olin Narvas; J lahzõõ põlvi lapsepõlv; 4. põli, elujärg состояние, уклад жизни; J nütt õõd õnnia võttõmõᴢ ja põlvia muuttõmõᴢ rl. nüüd oled õnne(sid) võtmas (= leidmas) ja põlve (põlvi) muutmas; Lu itšä on pittšä, põlviid õlla (elu)-iga on pikk, tuleb mitmesuguseid aegu (põlvi) üle elada (olla); 5. (jõe)käär, -käänak сгиб, колено (реки); J jõki teep põlvõõ jõgi teeb kääru; J mälehtetko, mõnt põlvia roson teeʙ kas mäletad, mitu kääru Rosona (jõgi) teeb? – Vt. ka pääli-, varsa-.

põlviavanto Lu Li põlveauk (nurkmine jääauk talvisel noodapüügil) угловая прорубь (при зимнем лове неводом); Li põlviavanto õli meres talvõlla põlveauk oli meres talvel (noodapüügi ajal).

põlvii Kett. Kõ-Len. adv. = põlvillaa; Kett. eittääp põlvii laskub põlvili; Kõ põlvii kummartattii i pajatattii: maa izäntät, maa emäntät, teile puhas võraa, mille puhas terveüs (Len. 216) põlvili (olles) kummardati ja öeldi (= paluti): maaisandad, maaemandad (= maahaldjad), teile puhas ohver, mulle puhas (= tugev) tervis.

põlviko/ᴅ: pölvikod Salm.2 pl. t. = põlviliina.

põlvi-liina (K-Ahl.) põlviliina ~ põlvilina R-Lön. (vadja naise rahvarõivaste juurde kuuluv) põll передник (деталь водской женской народной одежды); K neite idgeʙ, tšüünel veereb punasilta põskusilta kauniile goittanoile, kauniilta goittanoilta .. pääle põlvee, põlvi-liinaa, pääle vöö võvvarma-tširjaa (Ahl. 105) rl. neiu nutab, pisar veereb punastelt põsekestelt punastele siidpaeltele, punastelt siidpaeltelt .. põlve peale, põlle peale, vabarnakirjalise vöö peale. – Vt. ka suur-, tšellü-. – Vt. ka põlvikoᴅ, põlvilliin.

põlvi/llaa vdjL P M Lu J -lla Ja-Len. -ill J-Tsv. adv. põlvili(asendisse v. -asendis) на колени, на коленях; M škouluz lahsai pantii erneije päälee põlvillaa koolis pandi lapsi herneste peale põlvili; P nõistii kõikki põlvillaa maalyõ i nõistii rissiemää jumalallõ kõik laskusid põlvili maha ja hakkasid risti ette lüües jumalat paluma; J põlvillaa laskõõma, põlvillaa mahaa laŋkõss põlvili laskuma, põlvili maha langeda; Lu inemin on põlvillaa inimene on põlvili; Lu tämä seizop põlvillaa ta on põlvili. – Vt. ka põlvii, põlvinaa.

põlvillii/n M-Set. (Kett.) pölvillin (Salm.2) polvillin R-Reg., g. -zõõ = põlviliina; R suur polvillin (Reg. 32) suur põll (= sinisest kalevist põll); R tšelli polvillin (Reg. 32) ~ tšellä polvillin (Reg. 9) (pärlite ja) kellukestega (kaunistatud sinisest kalevist) põll.

põlviltaa P adv. põlvilt с колен; tämä nõisi põlviltaa vällεä ta tõusis põlvilt püsti.

põlvi-luu Li J-Tsv. = põlvinaappa.

põlvinaa L P adv. põlvili(asendisse) на колени; L nõisivat karjušid i kerεäjät põlvinaa karjased ja kerjused laskusid põlvili. – Vt. ka põlvii, põlvillaa.

põlvinaappa J-Must. põlvekeder, -silm надколенник, надколенная кость, надколенная чашка. – Vt. ka põlvi-luu, põlvõõnaappa, põlvõõsilmä.

põlvõõkadgõlma: põlvõkadgõlma J-Must. põlveõnnal подколенка, подколенная ямка.

põlvõõkatkõõma: põlvõkatkõõma Lu = põlvõõkadgõlma.

põlvõõnaappa: põlvenaappa J-Must. = põlvinaappa.

põlvõõsilmä: põlvesilmä J-Must. = põlvinaappa.

põl/õa L P M S Lu Li J (Kett. K R V Po Kr) põl̆lõa M Kõ -lõ ~ -la Lu põl̆lõaɢ I, pr. -õʙ Kett. R P M Kõ Lu J I poleb Kr, imperf. -i L P M S V Po Lu J I põĺi R -ii P põl̆lii ~ -lii I -õzi Lu 1. põleda, leegitseda гореть, с-; пылать; Lu kuusi ja aapa alko ku põlõvaᴅ, siz antõvat paĺĺo kipunaa kui kuuse- ja haavahalg põlevad, siis annavad palju sädemeid; Lu tuli põlõb üvässi, vuhisõʙ tuli põleb hästi, vuhiseb; R siiz med́d́e tšülä põĺi siis meie küla põles; M koto põli tükkünää maja põles maani maha; 2. (valgustades) põleda, valgust anda; helendada, kiirata осве/щать, -тить, светить(ся); Lu fanari pannaa põlõmaa latern pannakse põlema; P silmät põlõvat pääzä niku katill silmad põlevad peas nagu kassil; 3. kõrbeda, kuivada сгор/ать, -еть, пригор/ать, -еть; M nii õli kõv̆vii palava, što täit põlivat pääᴢ oli nii (väga) palav, et täid kõrbesid peas; M žaarulla kõikk roho põlõʙ kuumaga (= põuaga) kõik rohi kõrbeb; ■ Lu näro põlõʙ, ku inemin süüʙ happaa i soolõssa paĺĺo i perrää süümizee järestää menep tühjee ja om painuzillaa ajab kõrvetisi üles, kui inimene sööb palju haput ja soolast ja pärast sööki (söömist) läheb kohe tööle ja on kummargil; Lu milla nõis nii meeli põlõmaa, sinne piäb mennä mul tuli (hakkas) nii kõva tahtmine, (et) sinna peab minema; Lu ahnaal inemizel tüü tšäes põlõʙ agaral inimesel töö põleb käes; M tällee kõik aivoo tšiireess tek̆kauʙ, täm̆mää tšäzizä kõik niku põlõʙ temal läheb kõik väga kiiresti korda, tema kätes kõik nagu põleb. – Vt. ka palaa, põlõssa.

põlõm/a Kett. M, g. -aa = põlõttši; M põlõma paikka põlendikukoht.

põlõmarakko M põletusvill, -rakk пузырь, волдырь (от ожога).

põlõmik/ko Lu Li Ra põlemikko J-Must., g. -oo Lu Li Ra 1. põlendik (põlenguala metsas) гарь; Lu põlõmikko on, kuza on mettsä põlõnuᴅ põlendik on (seal), kus mets on põlenud; Lu põlõmikoo pääl perrää kazvob noori mettsä põlendiku peale kasvab pärast noor mets; 2. alemaa подсека, огнище, пал; Lu põlõmikko on tehtü nurmõssi alemaa on tehtud põlluks. – Vt. ka põlõttši.

põlõm/o M, g. -oo = põlõma; põlõmo nõmmi nõmmepõlendik (põlenguala nõmmel).

põlõnn/u Ra (P Ja J-Tsv.), g. -uu (P) -õõ Ra (J) (paljaks)põlenu погорелец; P tämä antõ jõkaühelie põlõnnuulyõ viištšümmet puuta ta (= mõisnik) andis igale (paljaks)põlenule viiskümmend puud (metsast); Ra põlõnnõõllõ annõttii ilma mahsoa irreᴅ (paljaks)põlenule anti palgid ilma maksuta.

põlõnnui/nõ (Kett.), pl. all. -siilõõ = põlõn- nu.

põl/õssa Ra (J) -õss J-Tsv., pr. -õʙ J, imperf. -i J põleda, leegitseda гореть, с-; пылать; J põlõssaa kõiɢ, a va hiiled jäävvää veel kõik (halud) põlevad ära, ainult söed jäävad veel; Ra saatii tõrvakkaisii veeroi, nee kaugõpii põlõssaa saadi tõrvaseid rattaid, need põlevad (jaanitulel) kauem; Ra se nii paganassi katsoʙ, kõik silmät põlõssaa pääᴢ, vääntääb vaa valkolaisii see vaatab nii kurjalt, silmad lausa põlevad peas, pööritab vaid (silma)valgeid. – Vt. ka põlõa.

põl/õttaa K L P M Kõ S Po Lu Li Ra J I (Kett. R Ja-Len.) -ettaa K-Ahl. -õtta J-Tsv. -ttaa M -õttaaɢ I -ttaaɢ (I), pr. -õtan K M Lu -etan K-Ahl. -õtõn Lu J -õtaa ~ -õt̆taa I, imperf. -õtin P M Lu J -õt̆tii I 1. põletada жечь, с-; Lu karzitud õhsat piäp kokkoo panna i põlõttaa laasitud oksad tuleb hunnikusse panna ja (ära) põletada; Kõ lemmüs põlõtti koo kratt põletas maja (maha); K talvõll pärettä põlõtõttii talvel põletati peergu (tare valgustamiseks); Li kupeĺa-päiväll pantii tõrvapaŋki põlõmaa, põlõtõttii kupeĺaa jaanipäeval pandi tõrvapang põlema, põletati jaanituld; L ep sinua vesi upota, ebi tuli põlõta kk. ei sind uputa vesi ega põleta tuli; K põlõttaass kalkkia põletatakse lupja; 2. kõrvetada; põletada (päikese kohta) обж/игать, -ечь; обго-

р/ать, -еть; L poigannaizyõ bulkka õli põlõtõttu pojanaise sai oli kõrbenud (ära kõrvetatud); Ra sõin varjaa, põlõtin tšeelee sõin kuuma, kõrvetasin keele (ära); S meńńä voonn bõllu vihmaa, kuiv õli, kõik põlõttii omenaᴅ möödunud aastal polnud vihma, oli kuiv, kõrvetas kõik kartuli(varre)d (ära); I põltikkainõ põlõtap tšäs̆siä nõges kõrvetab käsi; J päivä põlõtti nahgaa, tšiskauʙ päike põletas naha (ära), tuleb maha; 3. suitsetada курить; P põlõtatko tabakkaa kas (sa) suitsetad?; M tuuvvaz mahorkkaa i ńuhat́eĺnyi tubakka, vott siiz nuuzgataz i põlõttaas tuuakse mahorkat ja nuusktubakat, vaat siis nuusutatakse (tubakat) ja suitsetatakse; L starikad rihezä põlõttavaᴅ vanamehed suitsetavad toas; M vätši on koirissunnu, naizõt põlõttavaᴅ rahvas on käest ära läinud, naised(ki) suitsetavad; ■ Lu se inemiss kõvass põlõtaʙ, se inemiss jo lõpõtaʙ see kurnab inimest kõvasti, see teeb inimesele juba lõpu; Lu silmiekaa lipitaʙ, a takkaa nii põlõtaʙ silme ees (silmadega) lipitseb, aga taga(selja), siis manab.

põlõttaj/a Lu, g. -aa suitsetaja курящий; se oŋ kõva põlõttaja see on kõva suitsetaja. – Vt. ka põlõttumeeᴢ.

põlõt/tši J-Tsv., g. -šii J põlendik (põlenguala metsas) гарь; põlõtšill kõik puud on räütüstü põlendikul on kõik puud närbunud (räidinud). – Vt. ka põlõmikko.

põlõttumeeᴢ Li suitsetaja, suitsumees курящий, курильщик; tämä eb õõ põlõttumeeᴢ, tämä ep põlõta ta ei ole suitsumees, tema ei suitseta. – Vt. ka põlõttaja.

põlõtuᴢ vt. süä-.

põlõt/õlla M-Set. (Lu), pr. -tõlõn, imperf. -tõlin Lu frekv. põletada v. kõrvetada (päikese kohta) обж/игать(ся), -ечь(ся); Lu miä õlin päivüzeᴢ, põlõttõlin entä, nüttä läheb marraskettu ma olin päikese käes, kõrvetasin ennast, nüüd tuleb (läheb) marrasnahk (maha); ■ M sis pannaz maalee. sis taas pannas saunaasõõ da põlõtõllas. sis taaz määliäs (Set. 21) (linamuinasjutust:) siis pannakse (= laotatakse) maha. Siis taas pannakse (linad) sauna ja kuivatatakse. Siis taas lõugutatakse.

põr/gata: -gõt J-Tsv., pr. -kaan J, imperf. -kazin: -kõzin J lipata, liduda бежать; удирать, удрать; nää ku hitot põrgõta menne näe, kuidas kuradid liduvad minna!

põr/ku J perku Ku, g. -guu J 1. põrgu ад, пекло; J miä sinuu põrguss tš levven tšättee ma saan (leian) su põrgustki kätte!; 2. sõimus. kurat, руг. чёрт; J tämä, põrku, tõhib minnua kuttsua kräntsissi tema, kurat, julgeb mind nimetada krantsiks!; Ra ai siε perku ah sa kurat!; J põrkua ko tämäkaa võit tehä (mida) kuradit (sa) temaga saad teha!; Ku perkua kurat (võtaks)!; Ku pani suurt perkua vandus kurja. – Vt. ka perko.

põr/kua J-Tsv., pr. -gun J, imperf. -kuzin J sõimata, kurja vanduda ругаться, чертыхаться; mitä taas põrgub opõizõõ päälee mis ta jälle sõimab hobust!

põrma/ᴅ (Kõ), g. -a Kõ = põrmata; ees formaa bõllu, leipä pantii ahjoo põrmaallõ ennemalt (leiva)vormi polnud, leib pandi ahjupõrandale (küpsema).

põrman/ta S (Kõ-Ränk), g. -naa = põrmata; ahjoo põrmanta ahjupõrand. – Vt. ka paasi-.

põrm/ata Kett. M Kõ (K-Salm.1) -õta M -atta K-Ahl. M J-Must. permat/a (R-Eur.) -ta K-Ahl., g. põrmataa M (muld-, savi-, kivi)-põrand; (ahju)põrand пол (земляной, глиняный, каменный); (печной) под; R pani aasat akkunale, tšeele tšehsi permatalle (Eur. 36) rl. (surma kohta:) pani aasad aknale, silmuse keset põrandat; M koominaza on põrmata rehealuses on (muld)põrand; M riigaa ahjoza eb õõ põrmõtaa i saunaa ahjoza toož eb õõ põrmõtaa, eb õõ vaj̆jaa, kotoahjolaiza on ahjoo põrmõta, siäl vet́ tšühzettääᴢ leipää i piirgoo reheahjus ei ole põrandat ja saunaahjus samuti ei ole põrandat, ei ole vaja, elumaja ahjudes on (paest või tellistest ahju)põrand, seal ju küpsetatakse leiba ja pirukaid; M koomina põrmata rehealuse põrand; M kirpittsa põrmata telliskivist (ahju)põrand. – Vt. ka ahjo-, paasi-. – Vt. ka põhja¹, põrmaᴅ, põrõnto.

põrmat/o P M-Set. (Kõ), g. -oo: -uo P = põrmata. – Vt. ka paasi-.

põrm/u M J-Tsv., g. -uu M J 1. põrm, kübe кроха, крупинка; minuu õzassi eb jäänü imeńńõss põrmuatši minu osaks ei jäänud mõisast (mitte) põrmugi; 2. keretäis, nahatäis побой, простор. порка, трёпка; M no senelle mehelle annõttii üvä põrmu no sellele mehele anti hea keretäis; M see sai üv̆vää põrmuu see sai hea nahatäie.

põrn/a Kett. P M Lu Li J-Must. perna Li Ra J-Must. Ku, g. -aa P M Lu põrn селезёнка; M ińeehmizell on põrna inimesel on põrn; Lu põrna om mokoma pittšä, ahtukkõin põrn on niisugune piklik (pikk), kitsukene; M tšen̆nee põrnaa põlõtattii rl. kelle põrna põletati (= kes oli armunud)?

põrn/o Lu, g. -oo Lu = põrna.

põr/zaᴢ Kett. K-Ahl. M Kõ S Lu Li Ra J I -saᴢ K-Ahl. -zõᴢ J-Tsv. porzaᴢ J Ku, g. -saa Kett. M Kõ Lu Li J -zaa Lu J porsaa J põrsas поросёнок; J emikko sika tõi paĺĺo põrsai emis tõi palju põrsaid; Li meillä põrzaz eb etene ühtäiᴅ meil põrsas ei edene (= ei kasva, ei kosu) sugugi; Lu siis põrzaz on terve, ku änt on tšikkaraᴢ siis põrsas on terve, kui saba on rõngas; Li põrsaat tootii laattõilt põrsad toodi (= osteti) laatadelt; J elka viŋkuga niku põrsaaᴅ ärge vinguge nagu põrsad!; J põrsaad rökissää põrsad röhivad; J karjõ on suuriõ sikojõ, a tõin on sigaa põrsait rl. on kari suuri sigu, aga teine on seapõrsaid. – Vt. ka kulli-. – Vt. ka peensika.

põrõn/to J-Tsv., g. -noo = põrmata; väliss jutõlla kaas põrõnto vahel öeldakse (põranda kohta) ka p.

põs/ki¹ Ra J (Ii) -k J Пызгы ~ По́ски Pal.1, g. põzgõõ J, pl. Пы́згытъ Ii-reg.1 põsk щека; Ra varmal lahzõl pulskiat põzgõᴅ priskel lapsel on ümarad põsed; J idgõtin ihanat silmäᴅ, vetütin põzgõd vereväᴅ rl. panin nutma kaunid silmad, tegin märjaks põsed punased; Ra pahaizõt põzgõᴅ, aukod õllaa põskiᴢ kõhnad põsed, põsed on aukus (augud on põskedes); J oht on punaa põzgõᴢ rl. küllalt on puna põses; J raŋkõss tüüss põzgõt evät punõtu rängast tööst põsed punaseks ei lähe; J isub murhiis tšäsi põzgõll istub mures käsipõsakil; J puna põski punapõsk(ne); J põzgõ aukko põselohk. – Vt. ka puna-.

põski² vt. akkuna-.

põski-luu J-Tsv. põse-, sarnaluu скуловая кость.

põskinõ vt. puna-.

põski/pää (Ra), hrl. pl. -pääᴅ Ra põsenukk, -sarn скула.

põsku/nõ (K-Ahl.), g. -zõõ dem. põseke щёчка; neite idgeʙ, tšüünel veereb sinisissä silmüissä punasile põskusile; neite idgeb tšüünel veereb punasilta põskusilta kauniile goittanoile (Ahl. 105) rl. neiu nutab, pisar veereb sinistest silmakestest punastele põsekestele; neiu nutab, pisar veereb punastelt põsekestelt punastele siidpaeltele.

põš J: taitšin appanõp siεl, ain teep põš, põš taigen hapneb seal, aina teeb p., p.

põtkaa J: opõzõt pantii põtkaa hobused kappasid kiiresti.

põtk/ia M-Set. Lu J-Tsv., pr. põdgiʙ M Lu J, imperf. -i J = põtkua; Lu õpõn põdgiʙ hobune põtkib.

põtk/ua (M), pr. põdguʙ M, imperf. -u põtkida лягать, брыкать; eb antannu kui ni lühsää, põdgub ja põdguʙ, eb lass tüv̆vee (lehm) ei lasknud kuidagi lüpsta, põtkib ja põtkib, ei lase ligi. – Vt. ka pootkia, priŋkkiä, põdgata, põdgota, põdgõlla, põtkõa.

põtkur/i M Lu, g. -ii 1. põtkija (hobuse v. lehma kohta) лягающая (о лошади или корове); M elä mee litši, täm on põtkuri opõn ära mine ligi, see on põtkija hobune; M põtkuri lehmä põd-gõʙ, paab maalõõ piimää põtkija lehm lööb jalaga, ajab piima maha (= lüpsiku ümber); 2. fig. vesi piima asendajana (paastu ajal) вода вместо молока (во время поста); Lu juu põtkuria joo vett piima asemel. – Vt. ka põtkõlikko.

põtkurivesi Lu fig. vesi piima asendajana (paastu ajal) вода вместо молока (во время поста); juu põtkurivettä joo vett piima asemel.

põtk/õa M-Set., pr. põdgõʙ, imperf. -ki = põtkua; vizgob põtkõa (Set. 76) põtkib (viskab põtkida).

põtkõlik/ko Kett., g. -oo põtkija (hobuse kohta) лягающая (о лошади), диал. лягач (о жеребёнке, коне). – Vt. ka põtkuri.

põtkõlla vt. põdgõlla.

põtkõ/ᴢ K, g. -õ harakputk купырь; suur põtkõᴢ suur harakputk. – Vt. ka putkõ.

põtra vt. põdra.

põuk/ku Kett. M (P) poukku Lu Li J-Tsv. (R-Lön.), g. -uu: pouk/uu Li J -u R J pestav pesu, murd. põuk; ligunenud pesu; стираемое бельё; смоченное бельё; P nõizõt sõpõi pesemää, põukkua tetšemää hakkad rõivaid pesema, pesu pesema (tegema); Lu suurõt peree poukut pesi pesi suure(d) pere pesu(d); M autoas põukkua hautatakse pesu; J poukkua uhtoma pesu uhtma; J tuli kottoo märtš niku poukku tuli koju, märg nagu ligunenud pesu (= märg nagu kassipoeg).

põuta Kett. P M J pou/ta Lu Ra J Ku -t J-Tsv., g. põvvaa Kett. P povvaa Lu J 1. kuiv päikesepaisteline ilm; päikesepaiste; põud сухая солнечная погода; солнечный свет; засуха; P tulõb üvää ilmaa, põutaa tuleb hea ilm, kuiv ilm (head ilma, kuiva ilma); J vihmaa kaarõ oomnikoll ko on, sis põutaa tääʙ kui hommikul on vikerkaar, siis (see) ennustab kuiva ilma; Lu üvä pouta, siz üvässi kuivatab einää (kui on) hea päikesepaisteline ilm, siis kuivatab hästi heina; Lu tänä tširivä pouta (kui päikesepaiste vaheldub kerge pilvitusega, siis öeldakse:) täna on kirju päikesepaiste; P pitšäld on põvvaᴅ, ep tulõ vihmaa pikalt on põud (põuad), ei tule vihma; P kõvat suurõt põvvaᴅ, maa kuivi, kõik lõhkõõʙ kõvad suured põuad, maa on kuivanud (maa kuivas), lausa praguneb; Lu ku maa on laiha, sis peltšääp poutaa kui maa on kehv (lahja), siis kardab põuda; J poutann viĺĺa kuivap põllol põua ajal kuivab vili põllul (ära); Lu pitšälin pouta pikaldane põud; 2. kuiv, päikesepaisteline; põuane сухой, солнечный; засушливый; Lu aikaa õllaa povvõd ilmõᴅ kaua püsivad kuivad ilmad; M põuta sää päikesepaisteline ilm; J põuta tšesä kuivotti keikk tšülvöö põuane suvi kuivatas kogu külvi; Lu povvõl vootta on süntünü (väikest kasvu inimese kohta öeldakse:) on sündinud põuasel aastal. – Vt. ka põvvakaᴢ.

põuta-sää M kuiv päikesepaisteline ilm сухая солнечная погода.

põvvak/aᴢ P, g. -kaa P kuiv, päikesepaisteline сухой, солнечный; tänän on põvvakas päivä täna on päikesepaisteline päev. – Vt. ka põuta.

põvv/i Kett. K-Ahl. P M Lu Li Ra J (R-Lön. Ra) povvi (R-Lön. R-Reg.) pövvi (R-Eur.), g. -õõ K M Lu J põu пазуха; M baba võtti põvvõss bulkaa vanaema võttis põuest saia; Lu mõnikas pani karvassõ põvvõõ, ko võõrotti lassa nännässe, štoby lahsi peltšäis mõni pani (midagi) karvast põue, kui võõrutas last rinnast, et laps kardaks; K kui jõimma sitä õlutta, maistimma sitä mõtua, meni mesi põvveleni, sima se süämeleni (Ahl. 104) rl. kui jõime seda õlut, maitsesime seda mõdu, (siis) läks mesi mu põue, sima, see mu südamesse.

põvvitootu: pövvitootu (R-Eur.) fig. põuetoodu (lapse hellitusnimi rahvalauludes ласковое обращение к ребёнку в народных песнях); et sie mene süämeltäni sünnütettüni pövvellani pövvitootuni (Eur. 45) rl. ei lähe sa mu südamelt, mu põuega sünnitatu, mu põuetoodu.

põõ/zaᴢ Kett. M Kõ Po Ku (K R P J) -zas Len. M-Set. pyõzaᴢ P põesaᴢ K-Ahl. peezaᴢ Ku, g. -saa Kett. K R P M Kõ Po J põõsas, puhmas куст; K milla marjoi on, põõsai on mul marju on, (marja)põõsaid on; Po paju kazvap põõsaal paju kasvab põõsana; Kõ ni ühs vaa šarizimin meni tara põõsait möö (Len. 213) siis käis vaid üks sahin mööda aiapõõsaid; M smoroda põõsaasõõ tehnü pezää (vaablased on) sõstrapõõsasse teinud pesa; P siell õli gružovnikka pyõzaᴢ seal oli karusmarjapõõsas; P eittää kataga põõsaa alaa, kataga põõzaz armahtaab i avitap sillyõ (hundi soovitus kõhuvalus vaevlevale rebasele muinasjutus:) heida kadakapõõsa alla, kadakapõõsas halastab ja aitab sind; M katagaa põõzaᴢ kadakapõõsas; P sisava laulap pajuu põõsaaᴢ ööbik laulab pajupõõsas; M šuppalehoo põõzaᴢ kobrulehepuhmas; M nättšiäs põõzaᴢ takjapuhmas. – Vt. ka emä-, grõžovnikka-, kataga-, leppä-, paju-, smorot-.

pädn/a (L), g. -aa L märk, täpp пятно; viskaaʙ jalkaa sinizie pädnaa jalale lööb (viskab) sinise täpi. – Vt. ka pläkki, pläkku, prikku.

pädr/ä K L Kõ Lu Li J I (M) pädärä (M) -a Lu -e J-Tsv. päädrä M, g. -ää M Lu J -aa Lu peetripäev (29. VI) Петров день, день Петра и Павла; Lu litši pädrää i jaanii mennää vihtaa peetri- ja jaanipäeva paiku minnakse vihtu tegema; K pädrä õli pühää perää peetripäev oli pärast (peetri)paastu; K pädränn mentii kõltaa peetripäeval mindi kolda (= kollast värvi andvaid taimi korjama); M papilõõ võita korjattii pädäränn peetripäeval koguti preestrile võid; L pienez rud́d́az õli õlut praaznikka pädrä Väike-Rudja külas oli õllepüha(ks) peetripäev; Lu pädrää pühänä ja jaanin nallõ õlla üväᴅ päivüü ilmõᴅ peetripäeval ja enne jaanipäeva on head päikese(paistelised) ilmad; M pädrää päivä peetripäev; Lu tämää izää pädrää jää vei (väljaspool abielu sündinud lapse kohta öeldakse:) peetripäeva jää viis tema isa ära. – Vt. ka pedro¹, pedro-päivä, pädräpühä, põdro-pühä.

pädräpäivä M = pädrä; pontiiz õli pädrä-päivä praaznikkann Pontizõõ külas oli peetripäev (kiriklikuks küla)püha(ks); välipühäpäiväᴅ on maarjapäivä, kupoĺopäivä, pädräpäivä, iiĺa-päivä, hlaaripäivä argipäevale langevad pühad on: maarjapäev, jaanipäev, peetripäev, eliapäev, floorusepäev.

pädräpühä Lu = pädrä; tõin mokoma pühä õli pädräpühä, tožo nellä päivää guĺatattii teine selline püha oli peetripäev, pidutseti samuti neli päeva.

pädrää-öö Kõ peetripäeva öö ночь Петрова дня; siz mennεᴢ pädrää-ööl vaattamaa, tšenee kassa on päässünnü siis minnakse peetri-

päeva ööl vaatama, kelle (rukki)palmik on (lahti) hargnenud.

päh vt. pää.

pählin vt. päälin.

pähtšeni/kko M S Li (Kett. vdjI Ma), g. -koo: -k̆koo vdjI Ma sarapik орешник; Li pähtšenikkos kazvovat pähtšenäpuuᴅ sarapikus kasvavad sarapuud (pähklipuud). – Vt. ka pähtšezikko, pähtšinikko, pähtšinä-mettsä, pähtšizikko.

pähtše/nä Kett. K M S Li Ra -n K M Lu Li Ra J, g. -nää Li J (sarapuu)pähkel (лесной) орех; J anti tervenäize pihoo pähtšenää andis terve peotäie pähkleid; J pähtšenää koori pähklikoor; J pähtšenää toomi pähklituum; J pähtšenää sarjõ pähklikobar; J teiŋ ḱepii pähtšem puuss tegin kepi sarapuust (pähklipuust); J pähtšem piheᴅ pähklitangid. – Vt. ka pähtšinä, pähtšänä.

pähtšenäkoori ~ pähtšenkoori M pähklikoor ореховая скорлупа.

pähtšenänahka M pähklitupp, -lüdi ореховая шелуха.

pähtšenäpuu K Li pähtšenpuu K M Lu Li Ra J pähtšempuu M pähtšem-puu J-Tsv. sarapuu, pähklipuu орешина, ореховое дерево; Li pähtšenikos kazvovat pähtšenäpuuᴅ sarapikus kasvavad sarapuud. – Vt. ka pähtšinäpuu, pähtšänäpuu.

pähtšenätoomi Lu = pähtšenätuumi.

pähtšenätuumi ~ pähtšentuumi M pähklituum ореховое ядро, ореховая сердцевина.

pähtšenää J adv. pähklile, pähkleid korjama по орехи; mentii kaššõliikaa ja kottiika pähtšenää mindi märsside ja kottidega pähklile. – Vt. ka pähtšinää.

pähtšezik/ko P M J-Tsv., g. -oo = pähtšenikko; J nooristo meni aaromäee pähtšezikkoo noored läksid (noorsugu läks) Aaromäe sarapikku.

pähtšinaraga M = pähtšänaraga; minnua ämmä sõittõli: pähtšinaraga ämm sõimas mind: pasknäär!

pähtšinik/ko (I), g. -oo = pähtšenikko; i päh-tšinikossa lähsi starikka, kõrkõa, parraakaa ja sarapikust tuli välja vanamees, pikka kasvu, habemega.

pähtši/nä Len. K-Ahl. L M Ra I -n M, g. -nää 1. (sarapuu)pähkel (лесной) орех; M pähtšinä on puuza pähkel on (= kasvab) (sara)puus; L vakka täünεä pähtšinii valmisõttu (ümmargune) karp lüditud pähkleid täis; 2. sarapuu, pähklipuu орешина, ореховое дерево; Ra kunikvallaz on tšivikaĺĺo aaromäel, siäl kazvap pähtšinä (Jõgõperä) riigi- e. kroonuvallas on Aaromäel kivikuväli, seal kasvavad sarapuud (kasvab sarapuu); 3. (tamme)tõru жёлудь; I tammõõ pähtšinäᴅ tammetõrud. – Vt. ka päh-tšenä, pähtšänä.

pähtšinä-mettsä Li = pähtšenikko.

pähtšinä-pehko I = pähtšänä-pehko.

pähtšinäpuu P pähtšin-puu K-Ahl. = pähtšenäpuu; P koiramarja puuᴅ kazvavat kuza päh-tšinäpuuᴅ, tammipuuᴅ i tuomipuuᴅ paakspuud kasvavad (seal), kus sarapuud, tammepuud ja toomepuud.

pähtšinää I = pähtšenää; meni ühsi naizikko mettsää, pähtšinää läks üks naine metsa, pähklile.

pähtšizik/ko M, g. -oo = pähtšenikko; alla jarvi, päällä nurmi, päällä nurmõõ pähtšizikko rl. all järv, peal nurm, nurme peal sarapik.

pähtšänaraga M fig., pej. pasknäär сойка; M üpib niku pähtšänaraga, jõka paikkaa piäp täm̆mää nenä pissää hüpleb nagu pasknäär, igasse kohta peab ta nina pistma; M tšarataʙ niku pähtšänaraga. juõllaᴢ, kumpa suv̆vaap paĺĺo pajattaa, da puustaa juttua kädistab nagu pasknäär. (Seda) öeldakse (inimese kohta), kes armastab palju rääkida, ja (veel) tühja juttu. – Vt. ka pähtšinaraga.

pähtšäntruuppa M pähklikobar гроздь орехов.

pähtšä/nä M-Set. Lu (Ja-Len.) -n M Kõ-Len. päähkänä Ku, g. -nää Lu = pähtšenä; M päh-tšänpuuza kazvavat pähtšänäᴅ sarapuus kasvavad pähklid; Lu miä pähtšänää lõhkaan ma purustan pähkli; M pähtšänäl on truuppa pähklil on kobar (= pähklid kasvavad kobaras); M pähtšänäl on koori, a süämmez on tuumi pähklil on koor, aga sees on tuum; Kõ pähtšän põõzas (Len. 216) sarapuupõõsas.

pähtšänä-pehko Lu sarapuupõõsas, pähklipõõsas орешник, ореховый куст. – Vt. ka pähtšinä-pehko.

pähtšänäpuu Lu pähtšänpuu ~ pähtšämpuu M = pähtšenäpuu; M pähtšänpuuza kazvavat pähtšänäᴅ sarapuus kasvavad pähklid.

pähäin vt. sõrm-.

pähää: pähεä L päh́h́ää Li adv. pähe на голову; L nuorikõllõ pantii sorokka pähεä noorikule pandi tanu pähe; Li miä paan hatuu päh́h́ää ma panen mütsi pähe.

päi¹ K-Ahl. R-Lön. L P M Kõ Li Ra J Ku päin J-Tsv. 1. prep. (millegi) poole, (millegi) järgi в сторону (чего-либо), по (чему-либо); Lu päi rantaa onõtši niittü (siit) ranna poole ongi heinamaa; Lu aluz mättiiʙ päi tuulõõ alus kaldub tuule järgi; 2. postp. (mingit) pidi, (mingil) viisil (каким-либо) образом; J tänävoonn oŋ kõikkiitt päi tulokõz voosi tänavu on igapidi saagikas aasta; J ettee päi edaspidi, tulevikus; J murnii päi (Must. 176) pahupidi; ■ J umpi päin huupi; M natta vizgataz enttäs päi tatt visatakse endast eemale; M täm õli iloza tüttärikko, se kumpa iezä päi meheĺie meni see oli ilus tüdruk – see, kes esimesena mehele läks; J ep saa kuinit päi kottoa pittää ei saa kuidagiviisi (koduse) majapidamisega tegelda (kodu hoida). – Vt. ka etee-, kahzip-, kanniip-, kuip-, kumpi-, kõikkiip-, murniip-, niip-, pahnop-, pahnup-, pahnõip-, pahnõp-, pahõnõip-, pahõnõp-, rissiip-, sui-, tõiziip-, õikiip-, õikõõp-, õtts-.

päi² P M J adv. peadpidi, peaga, päi головой (к чему-либо, обо что-либо); M räizmään sinu päi seinää löön su peadpidi vastu seina; P sui pantu sulaa meree, päi on päivää nõisõmaa rl. suuga on pandud sula merre, peaga on päevatõusu poole; J veres päi verise peaga; P lahzõd johsõvat paĺĺai päi lapsed jooksevad paljapäi. – Vt. ka higõs-.

päidespaju Lu peapainard (reepeas olev painard) вяз в головяжках (дровней). – Vt. ka päävittsa.

päide/ᴢ Lu päites J-Must., g. -hsee = päätteeᴅ; Lu lait́joo päideᴢ reepea.

päidezlauta Lu pealaud (reepeas olev laud) доска головяжек (дровней).

päi/düᴢ ~ -tüᴢ Li, g. -dühsee = päätteeᴅ; päidüs pannaa pajukaa tšiin reepea pannakse painardiga kinni.

päimeᴅ vt. tšüü-.

päin vt. päi¹.

päi/ne: -n J-Tsv., g. -zee: -zõõ J adj. peaga с головой (orig.: имеющий голову). – Vt. ka tuhma-, ühs-.

päinee Li J-Tsv. täielikult, jäljetult совсем, бесследно; J poigõss bõõ milläisstši kuulua, ävis päinee poisist ei ole midagi kuulda, kadus jäljetult.

päinä vt. tänä-.

päisserik/aᴢ Li, g. -kaa = päisserikko; tappurõ, se õli kõvassi jo mokom päisserikaᴢ takk, see oli juba väga niisugune linaluune.

päisserik/ko M Kõ, g. -oo Kõ takune, linaluune пакляный, костриковый; M pahapat koontalat tšedrättii lõimõlaissi, a tapporossa kuõttii, se on vihoviimine sorttu, päisserikko halvemad koonlad kedrati lõime(de)ks, aga takusest lõngast kooti, see on vihuviimane (= kõige viimane) sort, linaluid täis (linaluune).

päis/sär K-Ahl. Lu J (Kett. Ränk M Kõ Ra) -ser (M-Set. Li Ra) -sere Lu -är ~ -er M -äre Lu, g. -säree M (kanepi-, lina)luu(d) (конопляная, льняная) кострика, костра, (льняное) омялье; Lu kańivall on päissär, i linal päissär kanepil on luu ja linal (on) luu; Lu linad maal likkostii, niikavva piettii ku päissere märkeni linad ligunesid maas, niikaua peeti, kuni luu mädanes ära (= läks pehmeks); J enne õltii tapõ-puuᴅ, linaa tapõttii, linass tapõttii päissär väĺĺää enne olid lõugutid, lina lõugutati, linast lõugutati linaluu(d) välja; M meemmä lin̆noi raputtamaa, päissäred vällää lähme linu ropsima, linaluud (ropsime) välja; Li vitõmõlla viõtaa päisseret poiᴢ ropsimõõgaga ropsitakse linaluud välja.

päiᴢ vt. tännep-.

päizä vt. perräpäizä.

päit/e Lu-Len., g. -tee = päätteeᴅ.

päit/ellä (K-Ahl.), pr. -telen, imperf. -telin (millegagi) lõpetada, murd. päitada заканчивать (чем-то); päitteli puna-panimat, sata-laikot laa-ditteli (Ahl. 101) rl. päitas punavööd, tegi sajanarmalised (= tegi punavöödele narmastutid).

päites vt. päideᴢ.

päiteᴢ P M postp. otse (kellegi v. millegi) poole, (kellegi v. millegi) vastu прямо в сторону (кого-либо или чего-либо), к (кому-либо или чему-либо); M koira johsi min̆nuusõõ päiteᴢ koer jooksis otse minu poole; P meni lait́juo katušii päiteᴢ regi läks otse vastu küüni.

päitse/ᴅ M Lu Li J päitsed узда, уздечка; M opõzõlla on päitset pääzä hobusel on päitsed peas; M päitsed õlivad nahkazõᴅ päitsed olid nahast; Lu päitsed on pääᴢ, vaĺĺaad on kui ajõtaa i ravvat pannaa suhhõõ, a päitsiissä pietää tšiini päitsed on (hobusel) peas (tallis, koplis), valjad on (siis), kui sõidetakse, ja rauad pannakse suhu, aga päitsetest hoitakse (hobust) kinni.

päit/tseeᴅ Lu J = päitseᴅ; Lu kõns lähetää ajjoo, pannaa õpõzõll vaĺĺaaᴅ, ku on lauttaᴢ, siz om päittsiiᴢ kui minnakse sõitu, (siis) pannakse hobusele valjad (pähe), kui on tallis, siis on päitsetes; J päittseed on samad mokomõd niku i vaĺĺaaᴅ, va om prostopõssi tehtü päitsed on samasugused nagu valjadki, ainult on lihtsamalt tehtud; Lu päittsee [sic!] pannaa lõõka vai arkana päitsete külge pannakse köietusköis või ohelik; J pää päittsiil harottii rl. pea päitsetega rehitseti. – Vt. ka vaĺĺaa-.

päit/tsiä J-Tsv., pr. -siʙ J, imperf. -tsi J pead luua (vilja kohta) колоситься, за-; õzr jo päitsiʙ oder loob juba pead.

päitt/ää¹ ~ -ä J-Tsv. adv. pea ees головой вперёд, головой вниз; lenti trappuilt päittää lendas (= kukkus) trepist (alla), pea ees.

päittää² (Li J-Tsv.): tämä jo kussõssaa eläb üht päittä tema elab juba mõnda aega omaette. – Vt. ka umpi-, vooro-.

päit/tää³ (R-Lön. J), pr. -än, imperf. -in 1. fig. (millegagi) kaunistada v. ehtida, murd. päitada укра/шать, -сить (чем-то); J päämees päitettü küpärä rl. peamees (= isamees), päitatud (= ehitud) kübar; 2. (millegagi) lõpetada заканчивать, закончить (чем-то); päittänüt punapanimot (Lön. 694) rl. (olen) lõpetanud punavööd (tuttidega). – Vt. ka päättää.

päitüᴢ vt. päidüᴢ.

päivii vt. jõka-.

päiviin J: artši päiviin argi-, igapäevane; artši päiviizet sõvaᴅ argipäevased rõivad. – Vt. ka jeka-, lauko-, pühä-, tänä-.

päiviiᴢ vt. umaliis-, umalõs-.

päivik/ko Kett. P, g. -oo = päivükkõin. – Vt. ka ärtši-.

päivine vt. nätil-, paha-, paĺĺo-.

päivittää Ja-Len. Lu Li päeviti, päevade kaupa днями, по дням; Li siz maarjaassaa tšäütii końušnikka i paastõri üüttää i päivittää siis maarjapäevani käisid hobusekarjus ja abikarjus öösiti ja päeviti (hobusekarjas); Lu paĺĺo pajatab üüttämii i päivittää räägib palju, ööde ja päevade kaupa. – Vt. ka nätil-, pühä-.

päiv́-lei/pä: -ṕ J-Tsv. igapäevane leib, päeva-leib насущный, подённый хлеб; päiv́-leivessi teenizid de – jumal-kiitoᴢ igapäevase leiva jaoks (päevaleivaks) teenisid ja jumalale tänu.

päiv́-päiv/ält: -elt J-Tsv. päev-päevalt день ото дня.

päiv́-treŋgi J-Tsv. = päiväläin.

päiv-töö: päiv́-tüü J-Tsv. päevatöö подённая работа, подёнщина; kutsutti naapurii päiv́-tühee, da kuile ep tahtau menne kutsuti naabri juurde päevatööle ja kuidagi ei ole tahtmist minna.

päivu- vt. ka päivü-.

päivukkäin vt. päivükkäin.

päi/vä Kett. K L P M Kõ S V Po Lu Li Ra J I Ku (R U Ja-Len. Ko) -ve Lu J-Tsv. -v Lu J Ku -vᴀ̈ Ku peive ~ paiva Kr Пяйва Tum. Пэйва Pal.1 Tum. Пэивэ Pal.1 Пэйвя Pal.2 Пэ́йвэ K-reg.2 Ii-reg.1, g. -vää Kett. K U P M Po Lu Ra J I Ku -vεä L -vä Lu J 1. päev; tähtpäev, mälestuspäev, püha день; знаменательный, поминальный день, праздник; Lu tüütä teeb üüd i päiväᴅ teeb tööd ööd ja päevad; Lu mõnikkaal kana üli päivää muniʙ mõnel muneb kana üle päeva; L braatšinoit piettii kõlmii, nellii, viizii päivii külapidu peeti kolm, neli, viis päeva (järjest); M liha õli jõka päivii lavvalla liha oli iga päev laual; J tämä tetši tüütä päivässä päivää ta tegi tööd päevast päeva; M täm̆mää päiväd on eeᴢ tema (elu)päevad on (veel) ees; I pappi tuli vassaa – paha päivä papp tuli vastu – halb (= õnnetu) päev (ees); Li küll sill on kurjaᴅ päiväᴅ küll sul on viletsad päevad; M tänän õli mokom põlo päivä, palava päivä täna oli niisugune palav päev (= oli palju tegemist); Lu vai kannii piäʙ ellää nooriᴢ päiviᴢ või niiviisi peab elama nooruspäevil; Lu müü õlõmma nütt vanoilla päivillä, tüütä emmä tee meie peame nüüd vanaduspäevi, tööd ei tee; Lu miä süntüzin õnnõlikkaajõõ päiviijee ma sündisin õnnelikesse päevadesse (= õnneliku tähe all); K sünnitid minuu suurilõ päivilee (itkust:) sünnitasid mu suurteks päevadeks (= raskeks eluks); L talvõlla lievät tuizguᴅ i tšülmät päiväᴅ talvel tulevad tuisud ja külmad ilmad (külmad päevad); Kõ üvä tšülvü päivä hea külvipäev (= -ilm); J artši päivenne teh́h́ää tüüt argipäeval tehakse tööd; J tšehs päiv keskpäev; M täm tuli poolõza päiväzä ta tuli keskpäeval; J süntümizee päiv sünnipäev; J nimi päiv ~ iimenikko päivä nimepäev; J süümätöim päivä paastupäev; M pominaa päiväll ep paratattu mit̆tääᴅ surnute mälestamispäeval ei parandatud midagi; M ennee juhanusõõ päivää enne jaanipäeva; L iiĺiä päivällä tšihutõttii õlutta eliapäeval pruuliti õlut; K lazarii päivä õli tšerikkopäivä laat-

sarusepäev oli kirikupüha; J jürtšinn õli naisii päivä jüripäev(al) oli naiste püha; Lu jouluu päiviil vätši ookaᴢ ja üvvää sei jõulupühadel rahvas puhkas ja sõi head (rooga); M kui tultii tõisõõ tal̆loo, nii annõttii üv̆vää päivää kui tuldi teise tallu, siis öeldi tere päevast; L jumala teitä varjõlõp kõikõss pahass päiväss jumal kaitseb teid kõige halva eest (viletsuspäeva(de) eest); M kazee od́d́an musassi päivässi selle hoian musta(de)ks päeva(de)ks; J ain tšäimmä päivää issumaᴢ aina käisime päeval koos istumas (= tööd tegemas); M karjušši tuli millõõ päivilee karjus tuli minu juurde (sööma)-päevadele (= tuli minu kord karjust toita); 2. päike солнце; K meneb kuu izä-mehenä, meneb päivä pää-mehenä (Ahl. 93) rl. läheb kuu isamehena, läheb päike peamehena; P pilvi tuli päivälie etie pilv tuli päikese(le) ette; Lu päivä on matalall, ohtogo tuõʙ päike on madalal, tuleb õhtu; J meevät päivää tšättee makkaama lähevad päikese kätte magama; Lu päivä räkiteb jürüü eeᴢ päike kõrvetab äikese eel; M päivä avvoʙ päike hautab (vihma); Lu päivä häikeäʙ, paap silmät piurullaa päike pimestab, paneb silmi kissitama; L päivä kummittõlõʙ, päivä meneb bĺednõissi i valkõassi, i kauniissi, kyõs kummittyõʙ päike heitleb, päike läheb kahvatuks ja valgeks ja punaseks, kui heitleb; L kahs kõrt vuvvõs päivä vait mändžiʙ, enipεän i kupoĺonn kaks korda aastas vaid päike mängib, lihavõttepühal ja jaanipäeval; Lu päivä pilkahtaaʙ päike vilgatab (pilvede vahelt); M päivä tširkostaaʙ päike helendab (= päev koidab); Lu päivä pakkõõʙ päike läheb pilve varju; P M päivä nõizõʙ päike tõuseb; L päivä issuuʙ päike loojub; M päivä issuz jumalallõ päike läks looja; M päivä on laskuulla päev on loojumas; Lu päivä lazgull on taivas kauniᴢ, se tääb üvvää ilmaa (kui) päikeseloojangul on taevas punane, see ennustab ilusat ilma; P päivää lasku päikeseloojang; lääs, läänekaar; P päivää nõisu päikesetõus; ida, idakaar; ■ I miä õõ päivizä, niku aaduza tših̆huu mul on palju tööd, nagu põrgus keen; L piεp tüötä tehä palaviss päivii peab palehigis tööd tegema; M oi ku häärääʙ, palavas päivinää oi, kuidas askeldab palehigis; K õhsinaa päivinää toomma puu kotoosõõ kõige täiega (okstega koos) toome puu koju; M koko lehmä nahkoinaa päivinää mahsõ kahtšümmett viis rubĺaa (kogu) lehm naha ja karvadega maksis kakskümmend viis rubla. – Vt. ka artši-, blaagovešša-, famin-, emo-, eni-, enim-, esimein-, esimes-, filippa-, heŋkä-, hlaari-, iiĺa-, iimnikka-, ilo-, jaani-, jalka-, joulu-, jovana-, juhanuhsõõ-, juli-, juukki-, jürtši-, kadrina-, kallis-, kasjana-, kato-, koolõ-, kupeĺa-, kupoĺo-, kursi-, kõlmais-, künttil-, lahto-, lauko-, laulu-, liko-, liuku-, lõunat-, maaentšäüs-, maarja-, mallas-, miihkeli-, miihla-, miikkula-, mäleehtüs-, nastassia-, nelläis-, nimi-, nätil-, ogru-, ohtogo-, oomnikko-, palo-, pedro-, peeĺĺiuku-, pesu-, petos-, pomilus-, pomina-, pomiŋka-, pominois-, pominus-, pool-, post-, praaznikka-, pulmaa-, puust-, pädrä-, pöörü-, pühä-, raadonittsa-, rissimä-, samsoni-, sauna-, sikoi-, strookku-, surma-, süntü-, süntümä-, süä-, šabaššu-, talvi-, troitsaa-, trudo-, tšehsi-, tšerikko-, tšesä-, tševät-, tšülmä-, tšülvü-, tuhka-, tuŋko-, tuska-, tõinõ-, tõis-, tõizna-, tõizõn-, töö-, ulaskaa-, ulassa-, urpo-, utu-, veerissee-, vihm-, vijjes-, öö-. – Vt. ka päivikko, päiväᴢ, päivüᴅ, päivükkõin, päivükkäin.

päiväᴅ vt. näteli-.

päiväkakkara J-Must. päevalill подсолнух. – Vt. ka potsolnuška.

päivälasku (Kõ) päikeseloojang; lääs, läänekaar закат (солнца); запад; tuuli õli päivälazgussa poolõa tuul oli läänekaarest. – Vt. ka päivää-lasku.

päivälintu Lu päivä-lintu J päevalind (pääsukese hellitusnimi rahvalauludes ласкательное название ласточки в народных песнях); J pääsko-lintu, päivä-lintu, se ihalõ ilma-lintu rl. pääsulind, päevalind, see ilus õhulind.

päivält vt. päiv-.

päiväl/äin Lu (Li) -läin Li, g. -äizee: -läizee Li päeviline, päevatööline подёнщик; Lu päiväläin võtõttii tüχ́ χ́ ee einää lüümää ja kuivattõ-maa päeviline võeti tööle heina niitma ja kuivatama; Li estää tšäin päiväläisen, omal noottaa eb õllu algul käisin päevilisena (merel), endal noota ei olnud; Li tämä meni päivälläizessi tema läks päeviliseks; Lu se om palkolin päiväläin see on palgaline päevatööline. – Vt. ka päiv-treŋgi.

päivä/ne (R-Reg.): milla armoa armottomalla eik ole elteitä emo päiväselle (Reg. 20) rl. – Vt. ka jõka-.

päivänõisu L (Kõ J-Must.) päivä-nõisu J päikesetõus; ida, idakaar восход (солнца); восток; J päivä-nõisu ku punõtiʙ, sis tääb üvät ilmaa kui päikesetõus punetab, siis ennustab ilusat ilma; L vala vesi päivänõisuu (vee kohta, mis pandi aknalauale surnu hinge pesemiseks:) vala vesi päikesetõusu poole; Kõ tuuli õli päivänõizussa poolõa tuul oli idakaarest. – Vt. ka päivää-nõisu.

päivä/ᴢ I, g. -ää = päivükkõin; kui päiväᴢ paissi, niin i tunniᴅ kuidas päike paistis, nii (näitas) kellgi.

päivätootu R-Lön. (lapse hellitusnimi rahvalauludes ласкательное название ребёнка в народных песнях).

päivättömii Lu päevade kaupa, päevad läbi целыми днями; ühz naizikko üüttömii i päivättömii ain pajataʙ, a tolkkua bõõ üks naisterahvas aina räägib ööd ja päevad läbi, aga tolku pole.

päivättömiä M = päivättömii; täm javab niku tuulimüllü, ööttömiä i päivättömiä ta lobiseb (jahvatab) nagu tatraveski (tuuleveski), ööd ja päevad kokku.

päivävalg/õtikko: -etikko (K-Al.) koit рассвет; sitä aikaa viivüttääs ain päivävalgetikkoos saa (Al. 26) seda aega venitatakse (viivitatakse) aina koiduni.

päivävalg/õtikkõ: -etikkõ J-Must. = päiväval-gõtikko.

päivää vt. möötä-, vasso-.

päivää-lasku K-Ahl. = päivälasku.

päivää-nõisu K-Ahl. = päivänõisu.

päivää-pöö/rä: -r J-Tsv. (ööpäevane) päikesering круговорот солнца.

päivü/ᴅ L P M Kõ Po Lu Li Ra J I (Kett. R-Reg.) -t K-Ahl. J-Must. peivüd ~ peivitt Kr Пяйва Tum., g. -ü L Kõ Lu Li 1. päike солнце; I päivällä päivüt paisaʙ, a üüllä kuu paisaʙ päeval paistab päike, aga öösel paistab kuu; Li pilvi tukkaap päivüü pilv katab päikese; Lu päivüᴅ laskõõᴢ loojaa päike läks (laskus) looja; Lu ümperi päivüttä välissä on varo, a välissä päivüü tšültšiᴢ õllaa sapiᴅ, kahs sappia, ühs on ühel poolõl päivüttä, tõin on tõizõl poolõl päivüttä, se tääʙ vihmaa iĺi tormia päikese ümber on vahel rõngas, aga vahel on päikese külgedel sapid, kaks sappi, üks on ühel pool päikest, teine on teisel pool päikest, see ennustab vihma või tormi; Li päivüüssä mennää villuu päikese käest minnakse villu; M per̆rää päivüttä ku tuõp tšülmä, siz jäättüäz jääkilikaᴅ kui pärast päikes(epaiste)t tuleb külm, siis tekivad (jäätuvad) jääpurikad; M päivüd ilmall on üvä einää kuivõttaa päikesepaistelise ilmaga on hea heina kuivatada; 2. koidik, varahommik рассвет, раннее утро; Lu mentii päivüül kallaa püütämää mindi koidikul kala püüdma. – Vt. ka tševät-. – Vt. ka päivä, päivükkõin.

päivük/aᴢ Li, g. -kaa päikesepaisteline солнечный; päivükaz ilma päikesepaisteline ilm.

päiv/ükkõin P J-Tsv. -ukkõin (J), g. -ükkõizõõ J-Tsv. päike солнце; J päivükkõim va vilkahtaas pilviijõ väliss päike ainult vilgatas pilvede vahelt; J kalaa kuivõtõttii päivukkõizõᴢ kala kuivatati päikese käes; J lahsiilõ jutõltii: meŋkaa issumaa päivukkõisõõ lastele öeldi: minge istuma päikese kätte. – Vt. ka päivikko, päivä, päiväᴢ, päivüᴅ.

päiv/ükkäin J -ukkäin (Ku), g. -ükkäizee J = päivükkõin; J tänäpä on üvä ilma, tuõp päivükkäin täna on hea ilm, päike tuleb (välja); Ku poro, poro poutaa, annᴀ jumal päivukkäissᴀ̈ (kui vihma sadas, siis ütlesid lapsed:) p., p. põuda, anna, jumal, päikest!

päivüt/tüssä: -tüss J-Tsv., pr. -ün J, imperf. -tüzin J = päivüttüä; päivüttüzin niku arappi päevitusin (pruuniks) nagu murjan; nii kõvassi päivüttüᴢ, jot nahk tšiskauʙ päevitus nii kõvasti, et nahk tuleb maha.

päivüt/tüä M Lu Li J-Tsv. (K-Ahl.), pr. -ün K Lu J, imperf. -tüzin päevituda загор/ать, -еть (на солнце); Lu päivüüz issu i päivüttü istus päikese käes ja päevitus (pruuniks); Lu tullaa mereltä tševväässä, kõns on veel jää merel, siis kõikkaa kõvõpõssi inemin päivütüʙ jääl, siiz õllaa niku neegraᴅ, nii on kõvassi päivüttüneeᴅ tulevad (kalurid) merelt kevadel, kui on veel jää merel, siis kõige tugevamini inimene päevitub jääl, siis on (nad) nagu neegrid, nii kõvasti on päevitunud.

päk/ki Kett., g. -ii seapekk, searasv шпик, свиное сало, свиной жир.

pälp/pä Kõ Li, g. -ää (lehma)krapp погремуш-ка (у коровы на шее); Kõ lehmäl kaglaz on tšellä vai pälppä lehmal on kaelas kell või krapp; Kõ tšellä se elizeʙ ilozassi, a pälppä, bõõ ni iloz elläämiine kell heliseb ilusasti, aga krap(il), (sel) ei ole nii ilus heli. – Vt. ka plämppä.

pältšäᴅ M pl. (vankri veo)raam кресла (телеги); vaŋkkurillõõ tehtii einoo vet̆tää pältšäᴅ, sis saab lad́d́ap panna koorma vankrile tehti heina vedamiseks raam, siis saab laiema koorma teha.

pält/tšõ ~ -šõ M, g. -šõõ = pältšäᴅ; kõnz väittääz einäkoormaa vai vihkaa väittääᴢ, sis sittoas pältšõ kui veetakse heinakoormat või veetakse vihke, siis seotakse (vankrile) raam; vaŋkkur pälttšõ ~ pältšõ vankriraam.

pänn/i Li, g. -ii kriit puude märgistamiseks (metsas) мел, которым отмечают деревья (в лесу); tee pänniikaa merkki tee kriidiga märk (puutüvele).

päntš/i Por., g. -ii pink скамейка, лавка. – Vt. ka peŋkki.

päp/pü J-Must., g. -üü lastek. leib хлеб.

päpä/lä (Li) -le M -l J-Tsv., g. -lää J = papalo; Li lampaa päpäläᴅ lamba pabulad; J kuivõnnu koiraa päpäl kuivanud koerajulk.

pär/e Kett. K-Ahl. L M S Lu Li Ra J Ku (P) -eh vdjI I (Ma) päŕeh I Пирĭи Tum., g. -ee Lu Ra J -ie P pär̆ree M -ree Lu Li Ku peerg, pilbas лучина, щеп(к)а, дранка; Ra pärettä põlõtõttii, lamppia eb õlluᴅ peergu põletati, lampi polnud; Lu päre põli taloᴢ, seinää õli tehtü ravvõssa mokoma aarikko peerg põles tares, seina oli tehtud rauast niisugune hark (= peerupiht, pilak); Lu ühee inemizee piti vahtia pärettä i tulta, ain vajõltaa üks inimene pidi valvama peergu ja tuld, aina vahetama (peergu pilakus); J pärette tšizgota petäjess, kuuzõss i aavõss peergu kistakse männist, kuusest ja haavast; J vakad õltii päress tehtü korvid olid peer-

(g)u(de)st tehtud; Ra päress tehtii mõrraᴅ peer(g)u(de)st tehti mõrrad; Lu kattoa katetaa pärreel katust kaetakse pilbastega; J päree butška peerukimp; Lu päre vakaᴅ peergkorvid. – Vt. ka katto-, kuusi-, lasa-, petäjä-, sütütüs-, tuli-, vakka-. – Vt. ka pirtalõ.

päre-butš/ka: -k J-Tsv. peerukimp пучок лучины.

pärekatto M Lu pärehkatto I pilpakatus крыша из дранки, щепы; Lu pärekatoᴅ teχ́ χ́ ää karuu perseekaa pilpakatused tehakse unkaga (karupersega).

päre-koko J-Tsv. pilpahunnik куча, ворох щепок, дранок.

päre-loippu Lu = päre-puu.

päre-puu J-Tsv. peerulõmm колода для лучины; päre-puuss tšizgota pärett peerulõmmust kistakse peergu.

pärestarikka M pilak, peerupiht светец, подставка для лучины.

pärevakka M-Set. S Lu Li (Ku) pärvakka Kett. L P M S (K Kõ I) pär-vakka K-Ahl. pärvokka I (M) peergkorv корзина из щепы; M pärvakka õli tehtü päreläissä peergkorv oli tehtud peergudest; K pärvakkaa pani õunõita pani (peerg)korvi õunu; M meen kah̆hõõ pärvakaaɢ kooppaasõõ lähen kahe (peerg)korviga kartulikoopasse (kartulite järele); I tõimmag gryboo paĺĺo, pärvakat täünnä tõime palju seeni, (peerg)korvid täis; Ku joonitteli kevväittää kuhjaalavoit müütällᴀ̈ pärevakaakaa korjaamas heiniit jooksis kevaditi peergkorviga mööda kuhjalavasid ja korjas heinu; I tämä pletti pärvokko kal̆loo püütääɢ ta punus (peerg)korve, (et) kalu püüda; P marjaa pärvakka, kuhõ panõd marjaᴅ marjakorv, kuhu paned marjad; M vaatap suu avõõ niku pärvakka vaatab, suu ammuli nagu peergkorv. – Vt. ka einä-, maamuna-, toho-, vittsa-.

päri/sä (J), pr. -zeʙ J, imperf. -zi põriseda, täriseda грохотать, за-; дребезжать, за-; vaŋkkurit pärizeväᴅ vankrid põrisevad.

päriᴢ vt. periᴢ.

päritöi vt. peritöi.

päri/ä (J-Tsv.), pr. -n, imperf. -zin 1. pärida, küsida, nõuda расспр/ашивать, -осить, требовать, по-; võlka pärimä võlga (sisse) nõudma; 2. pärida (pärilikkuse teel omandada ja edasi kanda) наследовать, перен/имать, -ять; pärittü koosi päritud komme.

pärni/ne (K-Al. K-Bor.), g. -zee K-Al. K-Bor. = pärnäne.

pärn/äne (K-Al. K-Salm.1) -ene (K-Al. R-Reg. P-Al.) pernene (R-Reg.), g. -äzee K-Al. K-Salm.1 -ezee K-Al. P-Al. -eze ~ perneze R-Reg. pärnane, pärnapuust (esineb vaid rahvalauludes, g. vormis) липовый (встречается только в форме ген-а в народных песнях); K nüüt sie issuzid imuni, päälee pärnäzee lavazee (Salm.1 773) rl. nüüd sa istusid, mu armastatu, pärnase pingi peale.

pärttsama vt. perttsama.

pärvakka, pärvokka vt. pärevakka.

pärä/hmä Kett. K-Ahl. P M Kõ I (Ra) -ähmä (P) -mä P Li -mmä (Kõ Ja) bärämä Lu bäräm J-Tsv. pöröhmä I Пе́регма Pal.2 K-reg.2 Пере́гма K-reg.2, g. -hmää M I -ähmää P -mää P bärämää J 1. sületäis, sülem охапка; P tšed õlivat suurõpaᴅ, nid́d́ie piti tuvva kahs päräähmää puita kes olid suuremad (lapsed), need pidid tooma kaks sületäit puid; Lu mõnd bärämää einää nõssin üleᴢ koormaa pääl mitu sületäit heinu tõstsin üles koorma peale; M miä võtin pärähmää, a siä võta jälleᴅ ma võtsin sületäie, aga sina võta ülejäänud; Ra kana munip kahmalost, a lehmä lühzäp pärähmest vs. kana muneb kamalutäiest, aga lehm lüpsab sületäiest (= kana muneb nokast, aga lehm lüpsab suust); 2. süli, embus лоно, объятие, охапка; I piirgaᴅ pöröhmäzä, a izet tantsip piirgaakaa pirukad süles, aga ise tantsib piruka(te)ga; M võtõttii tõintõissa pärähmää (nad) võtsid teineteise ümbert kinni. – Vt. ka alko-, einä-.

pärähmüttee M sülitsi, teineteise embuses(se) в объятия(х), в охапку; nät ku mentii pärähmüttee näe, kuidas langesid teineteise embusesse.

päsk J-Tsv. = pääsemä.

päskulei/n Kr, g. -zee = pääsko.

päs/si Kõ bässi J-Tsv. Пэсси Pal.2, g. -ii oinas, jäär баран; J bäsit puzgõlla oinad pusklevad. – Vt. ka voohi-.

pätnittsa vt. päätnittsa.

pät/äkka (J) -akk J-Tsv., g. -äkaa viiekopikaline münt разг. пятак (монета в пять копеек); tširkkaa, niku uus pätakk läikiv nagu uus viiekopikaline.

pätär/ä¹ Li, g. -ää äär, serv край; elä sõizõ avvaa pätäräll, võit tokkua sinne ära seisa augu serval, võid sinna (sisse) kukkuda.

pätär/ä² J-Must., g. -ää täbar, raske затруднительный.

pää Kett. K L P M Kõ S Po Lu Li Ra J I Ku (R Ma) pεä L P peä K-Ahl. (R-Reg.) päh Kr Пэя ~ Пя Pal.1 Пэ́а K-reg.2 Ii-reg.1 Пеа Tum., g. pää K L R P M Kõ S Lu Li Ra J I Ku 1. pea (inimesel v. loomal) голова (человека или животного); M bõõ meessä möö pää, varma meeᴢ, a pää peen pea pole mehe järgi, tugev mees, aga pea väike; Lu tämä leikkas kukolt pää poiᴢ ta raius kukel pea maha; Lu mutukal on pää ja äntä vaa, sis tuõp konnassi kullesel on ainult pea ja saba, siis (pärast) muutub konnaks; Lu kala algap pillaussa päässä kala hakkab riknema peast; P nõizõp päätä vaivattamaa pea hakkab valutama; Lu tokku katolt pää eeᴢ kukkus katuselt (alla), pea ees; L tšülmää vettä valõttii pεässä jalkoissaa külma veega valati pealaest jalatallani üle; Ra sisar on päätä kõrkaapi velloss õde on vennast pea jagu pikem; I dohtõri lõõkutti päällä arst vangutas pead; Lu sitä tüütä tehä, nii parõpi oma päätä särttšää seinää parem oma pead vastu seina taguda, kui seda tööd teha; Lu miä ku sill annõn päätä müü ma kui annan sulle vastu pead!; Lu niku varill leiväll päätä müü lüütü (juhmi inimese kohta öeldakse:) nagu kuuma leivaga vastu pead löödud; Lu eestää õli rikaz i uhkaa, a nüd on pää maaᴢ enne oli rikas ja uhke, aga nüüd on pea norus; J pää nizgõᴢ pea kuklas; M ize niku rapatšivi: kui tšut́, nii taaz on pää põhguza, taaz läziʙ ise (on) nagu rabe kivi: (nii) kui vähe (midagi on), siis on taas asemel maas (pea põhus), jälle on haige; M sillõ ain bõõ aikaa, lennäd mennä, pää kõlmõttomann jalganna sul pole eales aega, kiirustad (lendad minna), pea kolmandaks jalaks (= pole aega mõtlemiseks); Ra mil on nii paĺĺo tüüᴅ, kõik üli pää mul on nii palju tööd, kõik üle pea; M tšen̆nee pää eel siä laulaᴅ (kui kana laulab, öeldakse:) kelle pea (mahalöömise) eel sa laulad?; I millõõ piäʙ võttaaɢ lekarstvoo päässä ma pean pea(haiguse) pärast rohtu võtma; I nõizii läs̆simää päälee rõhgaa (mu) pea jäi väga haigeks; M ruskõa pää puna-

pea; Lu opõzõõ pää fig. hobusepea (= suur pikergune pea); L kunikkaa pεä antaass fig. kuningapea (= tsaaripildiga rublane raha) antakse; Lu pää laki pealagi; J pää pint meni kärnää peanahk läks kärna; J oŋ ko sill ajut pää luuᴢ on sul ajud pealuus (= on sul mõistust peas)?; J boranaa pää luu oinapea (oina pealuu), lollpea; Lu pää mozgiᴅ (pea)ajud; Lu nenää sõõrmõt kõikk vaivataʙ, ku on pää tauti ninasõõrmed kõik valutavad, kui on nohu; S pää täi peatäi; Lu ku üüll on kehno pään aluᴢ, nõizõp kagla soonia vaivattamaa kui öösel on halb peaalune, siis hakkavad kaelasooned valutama; Lu tšuutol on pää aukko särgil on peaauk; J tubakk massin õlitši tilal pää vittsõᴢ tubakakott oligi voodipäitsis; 2. pea (mõtlemisorganina), mõistus, mälu голова (как орган мышления), разум, ум; M parta kazvap tšiirepää ku meeli pääᴢ habe kasvab kiiremini kui mõistus peas; Ku suurus suuhoo, meeli päähää kk. hommikueine suhu, mõistus pähe; Lu vätšizee pähhee ep paa vägisi pähe ei pane (= selgeks ei tee); M meni meeli pääss vällää, pää niku paŋɢ [= paŋkõ] mõistus kadus peast, pea (on) nagu (tühi) pang; Lu niku tuuli vei päässä poiᴢ nagu tuul viis peast (= meelest ära); Lu tämä on päässä vähäizee kerttäünüᴅ ta on peast väheke põrunud (= tal on mõistus veidi segi); M õmassa päässä sen̆nee tein tegin selle omast peast (= oma aruga); M täll on tuuli pääzä tal on tuul peas (= tal on pea tuult täis, tal on mõtted laiali); Lu täl tšiittemin meni päh́h́ää tal hakkas (läks) kiitus pähe (= kiitus tegi ta upsakaks); M tämä on üvä lahs, tämässä eb mee sõna päχ́ χ́ ää ta on hea laps, tema pärast ei tule (kuri) sõna keelele (pähe) (= temaga ei tule kurjustada); Li kui näil eb mee see läpi pää kuidas see neid ära ei tüüta; Lu ep piä päätä rikkoa ei maksa pead murda; J miä pää ävitin ma kaotasin pea (= ma ei teadnud, mida teha); Lu tüttö poigal pöörütti pää tüdruk ajas poisil pea segi; M umalik̆kaa piäp pää praavittaa joobnu peab pead parandama; J paŋkaa pää täünn jooge end purju (võtke pea täis); J sai pää soojõssi sai pea soojaks (= jäi vinti); M pää algaʙ höpsiä pea tikub unustama; M milla pää ümperikkua meeʙ mul käib pea ringi; M χullu pää jalgolõõ eb anna sihaa vs. hull (= rumal) pea ei anna jalgadele asu (= kui ei jaga pea, siis jagavad jalad); M kõva pää, kehnossi õppõõʙ kõva pea, halvasti õpib; M nii on puusta pää niku perze on nii tühi (= rumal) pea nagu perse; U unõkkaa pääkaa on kehno tehä tüütä unise peaga on paha tööd teha; J umalõss pääss eb mäleht mitä egle tetši ei mäleta, mida eile purjuspäi tegi; L seltšiä pää selge pea (= selge mõistus); M meelevä pää tark pea; M teräsättü pää terane pea; M puussa pää puupea, lollpea; J rappa pää nõrk pea (= pea, mis hakkab kergesti ringi käima); 3. pea (juuste, soengu tähenduses) голова (в значении волос, причёски); P tüttärikkõin sutši päätä tüdruk kammis (suges) pead; M pää on niku avu haijallaa pea on nagu ahjuluud harali (= juuksed on sassis); M nõistii päätä ettsimää hakati pead (= peast täisid) otsima; M ku on möllättü pää, siz juõllaᴢ: il̆laa avut silmiiltä kui on pea (= juuksed) sassis, siis öeldakse: korista ahjuluud silmilt; Lu sasi pää sasipea; Lu poĺskaa viisii pää poola viisi pea (= lahuga juuksed); M ruskõa pää ~ Li ruskaa pää punapea; Lu pilkko pää õpõn lauk(pea) hobune; J pää piiri juukselahk; 4. pea, kupar, tipp jne. (taime, eseme jne. hrl. eesmine v. ülemine v. pealmine osa) головка (растения; верхняя или передняя часть предмета); Lu kuza on üvä maa, rüttšees kazvap kahs päätä kus on hea maa, (seal) kasvab rukkil kaks pead; Lu õzral on pää i nizul pää odral on pea ja nisul (on) pea; M pää, hot́ miltizee leivää pää (vilja)pea, ükskõik millise vilja pea; M jõka pää võtõttii maassa iga (vilja)pea võeti (= korjati) maast (üles); M tšako kukub nii kaugaa, kunniz õzra ep tšäänü päälee kägu kukub nii kaua, kuni oder hakkab pead looma; M õzraa pää jo painuʙ odrapea juba paindub (= tera on küps); M Li rüttšee pää rukkipea; Li nizuu pää nisupea; J linat kehnossi tapõttu, päät kõik terveeᴅ linad (on) halvasti raatsitud, kuprad kõik terved; M lin̆naa pää linakupar; M pantii päitä koko astia pandi (kapsa)päid kogu astja täis; M kapusaa pää kapsapea; P kõm kahs vihkua õli kuhilaall pää kolm, kaks vihku oli (vilja)hakil pea(ks); M adralla kahs saarnapuuta, siz on loopi, siz on pää, pääsurja, siz on aizaᴅ (puu- e. hark)-

adral (on) kaks sahkpuud (e. haru), siis on (adra)lusikas, siis on (adra)pea, siis pärapuu, siis on aisad; Kõ tšen rahaa tõi, tšen naglaa ilmaa päätä (Len. 216) kes tõi raha, kes ilma peata naela; M kazvaass kauniit pääᴅ kasvavad haava- e. punapuravikud; J õppõizõõ einää päässä rl. hõbedase heina otsast; Lu kopitattii marjaa päät, kuivõtõttii i javõttii korjati hapuoblika õisikuid, kuivatati ja jahvatati; J villaa pää villpea (rohttaim); Ra luukaa pää sibula mugul; M ŕumkaa pää viinaklaasi ülemine osa; J kolkaa pää nurga tipp; J saappõgaa pää saapapealne; Li sõrmõõ pää sõrmkübar; M nännee pää rinnanibu; Lu mulkuu pää peenise pea; J pää kapuss peakapsas; J pää viĺĺ seemenessi, põhjõ viĺĺ sikoilõõ parem vili seemneks, (aganane) põhjavili sigadele; 5. (eseme) pea e. käepide черенок, ручка, рукоять; Lu kurasõõ pää noa pea; J mõõkaa pää mõõga käepide; 6. pea, juht, eestvedaja глава, предводитель; Lu siε õõt taloo pää sina oled talu pea (= peremees); 7. adj. pea-, peamine главный; J pää tappõjõ isutõtti türmää peamõrtsukas pandi vangi; ■ Lu se on pää magjõᴢ see (inimene) on suur maiasmokk; M söötii luinaa päinää kõikk kk. söödi kõik koos luude-peadega (= söödi kõik viimseni ära; söödi kõik koos naha ja karvadega ~ saba ja sarvedega); J kerääjät kaŋkaa kutovaᴅ, matkalaizõt päät pantii rl. kerjajad koovad kanga, teekäijad tegid lõpu. – Vt. ka akana-, avu-, buli-, halli-, hašši-, hölö-, ivus-, kaatteri-, kagra-, kapussa-, kassa-, kaššal-, kepii-, koiramarja-, kretšina-, kukkul-, kähärä-, lanttu-, lidnaa-, lina-, lintti-, mari-, marja-, muli-, mussa-, mätä-, naakka-, nisu-, nõtši-, nännää-, paino-, paĺĺas-, paŋkõ-, pilkko-, pleešši-, puna-, puu-, puusta-, põski-, pöllü-, pöppärä-, püllü-, risikko-, rüis-, rütšee-, saatto-, sapano-, sarvi-, suukkuri-, sürjü-, šaari-, šaši-, šuppu-, toho-, tšaro-, tšikkõra-, tšippur-, tšünnär-, tšütšäl-, tuhka-, tuhla-, tuhma-, tukka-, tuulis-, tüttö-, uzalus-, valkõa-, vatu-, vesi-, villa-, väärä-, õzra-, ähü-. – Vt. ka päähüᴅ.

pää-aju M, hrl. pl. pääajuᴅ M Li pää-ajoᴅ M peaaju головной мозг; Li inemizel on pääajuᴅ, no i elämill õlla, toož on ajut pääzä inimesel on peaaju(d), aga ka loomadel on, samuti on ajud peas; ■ M pää-ajod lähteväd vällää pea huugab otsas. – Vt. ka päämozgiᴅ.

pääalus vt. päänaluᴢ.

pääarj/a: -õ J-Tsv. peahari головная щётка; tšüläs pääarjoi(t) tehä siga šetinõss külas tehakse peaharju seaharjastest.

pääaukko Li pää-aukko ~ pään-aukko (K-Al.) (särgi jm.) pea-, kaelaauk головной вырез (у рубашки и пр.); K tšimolainõ tšiutoo viili, pääzgolainõ pää-aukoo avasi (Al. 45) mesilane viilis särgi, pääsuke avas peaaugu; Li tšuutoo pääaukko särgi kaelaauk.

päädrä vt. pädrä.

päähkänä vt. pähtšänä.

pää-hullu J päris hull, puruhull совсем спятивший; se on muitõs hullu, a tõin on pää-hullu see on muidu hull, aga teine on päris hull.

pää/hüᴅ: -hüt K-Ahl. R-Eur. -vüd K-Al. -üt R-Lön., g. -hüü dem. peake головка; K mit on pääzgoo päähüt maaza, sirkuu silmüet vesizä (Ahl. 92) rl. miks on pääsukese peake norus (maas), sirgu silmakesed vees?

pääkartti M trump(kaart), peakaart (kaardimängus) козырь (главная карта в игре); koozõri, see on niku pääkartti trump, see on nagu peakaart.

pääk/aᴢ: -õs J-Tsv., g. -kaa J peakas, suurepealine (vilja kohta) колосистый (о хлебе); pääkkad rüttšeeᴅ suurepealine rukis.

pää-koi/ra: -r J-Tsv. peasuli главный жулик; siä õõt pää-koir, sill ebõõ ühtäit soovest́ia sina oled peasuli, sul ei ole üldse südametunnistust.

pääkukkula M pealagi; lõge (imiku koljul) темя; родничок; pää-kukkula on avõ lõge on lahti.

päälaiska Lu purulaisk, ülilaisk, разг. полный лентяй; se on verine laiska, päälaiska, laiska koira see on väga laisk, purulaisk, laiskvorst.

pää-laki Lu J pealagi, lagipea темя.

päälauta J pealaud (laud, mille kohal soeti pead, et täisid kätte saada доска, над которой искали и били вшей); šulpahtii suka merree, päälauta lainõõsõõ rl. sulpsatas suga (= kamm) merre, pealaud lainesse.

pää/lee K R P M Kõ S Po Lu Li Ra J I Ku -ĺee K U M -lõõ J-Al. -lie K P pεälee ~ pεälie L P -le K R-Eur. L P M Kõ-Len. Po Lu Ra J I peäle K-Ahl. -l Lu Li -llee Po Lu Li J pεällie L -lle Lu Li J -llä Lu-Len. -ll Lu Li -llᴀ̈ Ku Пе́ле Pal.2 K-reg.2 1. adv. peale, pealepoole; ülapoole, ülespoole (наречие в значении ‘на’); сверху, вверх, кверху; Li leikkaaᴢ suurõõ pütšüü leipää ja pani võita pääl lõikas suure viilu leiba ja määris (pani) võid peale; Po avvalõõ pantii puin rissi päälee hauale pandi puust rist (peale); Lu korppus kõik rooppa ahjoᴢ, unohtin kattoa panna pääl puder võttis ahjus (kõik) kooriku peale, unustasin kaane peale panna; J siis paammõ pruntit päälee siis paneme korgid peale; P se paikka lyõkuʙ ko menet päälie see paik õõtsub, kui astud (lähed) peale; J pani χatuu lavvalõõ, ize päälee itkõmaa rl. pani kübara lauale, ise peale nutma; J ize alla, adraa pääle rl. ise alla, ader peale; Lu vene meni kummoo, gili tuli päällee paat läks ümber, kiil tuli pealepoole; M paŋkõ on pantu alassui, põhja päälee pang on pandud kummuli, põhi ülespoole; 2. postp. peale, otsa, külge, ümber, kohale, selga e. turjale, pinnale на; Lu vihta kasõttii tšülmäz veez i pantii varijee tšivijee pääl viht kasteti külma vette (külmas vees) ja pandi tuliste (kerise)kivide peale (hauduma); Li lait́joo päälee tehtii kori reele (ree peale) tehti kori; Li silmää pääl kazvop kaõ silma peale kasvab kae; J looja isub lookaa päällee, armollinõ aizaa päällee rl. looja istub looga peale, armuline aisa peale; L pani sõvat kazgyõ pεälee pani rõivad kase otsa; I paŋgõt kõrõntaa päälee pantii panged pandi kaelkookude otsa; J rauᴅ naglaa päälle tallaaᴅ, jalgaa pisäᴅ astud raudnaela otsa, torkad jala katki; Lu laiva meni tšiviloo päällee laev jooksis (läks) karile (kivikari peale); L laiva nõisi aŋkkurii päällee laev jäi ankrusse; Ra pulikaa päälee tšäärittii šiška pulga ümber kääriti lapp; Lu mill tuli nii tuska, niku pimmiä pilvi pää päälle mulle tuli nii (suur) mure nagu tume pilv pea kohale; M laska ööll meneb lehmää päälee nirk läheb öösel lehmale selga; M omenad nõisaz maa päälee kartuli(pealse)d tõusevad maapinnale (maa peale); Ko jarvi-emä nõisi vee päälee järvehaldjas tõusis veepinnale (vee peale); 3. prep. peale, pealepoole, ülespoole, pinnale на; I paavat sarafanaa päälee tšiuttoa panevad sarafani särgi peale; Li jalkaa vaivattaap pääle põlvõa jalg valutab ülaltpoolt põlve; J jo on päivä päälee pud́d́ee rl. juba on päike puude kohal; Lu pullot tullaa päälle vee mullid tulevad veepinnale (vee peale); Lu varz nõizõp tšiiree pääl maa vars tõuseb kiiresti maapinnale (maa peale); 4. adv. (riietumisel) selga (panna) (наречие, связянное по значению с глаголом ‘наде/вать, -ть’); Po venttsasõvat pantii päällee laulatusrõivad pandi selga; Lu paan penžikaa päällee i meen tšüllää panen pintsaku selga ja lähen küla peale; Po sarafana pantii pääle sarafan pandi selga; J ahass (ahtaat) tšiuttoa et pisä pääle kitsast särki (sa) ei pista selga; J paa päälee puhassa rl. pane selga puhast (rõivast); 5. adv. peale, kallale (нападать) на; Lu pagana koira tuõb inemizele päälle kuri koer tuleb inimesele kallale; Lu ku pagana ärtšä tuõp päälle, sis piäb joossa pakkoo kui tige härg tuleb kallale, siis tuleb joosta pakku; L domovikka daavisaʙ, üöllä tulõp pεälie majahaldjas painab, öösel tuleb peale; J uni tuõp päälee uni tuleb peale; 6. postp. peale, kallale (нападать) на; L tulõb med́d́ee riikii pεälie sõta meie riigi peale tuleb sõda; 7. peale(kauba), üle, enam, rohkem больше, лишним; Li miä paan vähäzee päälle ma lisan (panen) veidi peale; Li siältä tuli kahs kaartoa ja viiz niittiä pääll sealt tuli kaks pasmast ja viis niiti (jäi) üle; Li õli sata õvõssa, õli päälletši oli sada hobust, oli enamgi; 8. prep. peale, üle, (millestki) enam e. rohkem сверх, больше чем; J pääle sene peale selle; L babuška, täm pεälie saa vuvvyõ õli vanaema, ta oli üle saja aasta (vana); L kaukaa tultii, pεälie puolyõ saa virstaa kaugelt tuldi, üle poolesaja versta; Lu päälee saa sülee meni alussõõsõõ alkoi üle saja sülla läks purjelaeva halgusid; 9. adv. pärast потом; Ra a pääle äessetä kahõlt piilᴅ aga pärast äestatakse kaks korda; 10. prep. peale, pärast после; P päälee süömizee nõistii makaamaa pärast sööki heideti magama; P näteli aikaa päälie põlua nädal aega pärast tulekahju; P lehmä tulõp piimääsie, ko kantaaʙ, päälie kantamizyõ lehm tuleb piima (= hakkab lüpsma), kui poegib, pärast poegimist (= pärast kandmist); 11. postp. peale, pärast после; Ra pühää päälee pärast paastu; 12. postp., temp. vastu на, накануне; P valvotulõd õltii kupoĺoo üö päälee jaanituled olid vastu jaaniööd; I jovanaa päälee vastu jaanipäeva; ■ Li rissi päälle (millegi lõpetuseks öeldi:) rist peale!; J issuzimma õpõzõlõ pääle istusime hobuse(le) peale (= istusime rekke); I siä õõt ku tšebjä jalgaa päälee, joossõd rõhgaa sa oled kerge jalaga, jooksed palju; L kuoli enne, jätti minuu tšülmεä kujaa pεälie jεättümεä rl. (itkust:) suri ema, jättis mu külmale (küla)tänavale (-tänava peale) külmetama; L mentii laulamaa kujaa pεälie mindi (küla)tänavale laulma; I tagosap tee pääle piisab tee peale (= teemoonaks); I pikkõnõ lahsi süntüje maa päälee väike laps sündis maa peale (= tuli ilmale); M kõikõllaissa rooppaa tšihutattii piimää päälee piimaga keedeti igasugust putru; Lu karttaa pelattii rahaa pääle kaarte mängiti raha peale; P mänd́ittii munõi päälie i mänd́ittii deŋgoi päälie (kaarte) mängiti munade peale ja mängiti raha peale; Lu vokid müütii kalaa päälee i rahaakaa vokke (vokid) müüdi kala eest ja raha eest; J siz issuuz nain ja katsoʙ mehee päälee siis istus naine (maha) ja vaatab mehe peale; P miε menen kaipaan sinuu päälie ma lähen kaeban sinu peale; Lu herra anti talopoigaa pääle suutoo härra kaebas talupoja (peale) kohtusse; P suuttuzin i sültšezin tämää päälie vihastasin ja sülgasin tema peale; M mitä siä minuu päälee turhaa pajatiᴅ mida sa minu peale tühja (juttu) rääkisid?; M ammassa ihob minuu päälee ihub hammast minu peale; M täm minuu päälee õõhkaaʙ ta kannab minu peale viha; J kõiki hüpätti minu päälee kõik hüppasid minu peale (= pragasid minuga); Lu izzee teeʙ, a tõizõõ pääle juttõõʙ ise teeb, aga ajab (süü) teise peale; L miε võtan pεälliez leütεä sinuu tüttäreᴅ ma võtan enda peale su tütred (üles) leida; M parap ku vaattaiz enem päälee parem, kui vaataks (ise)enese peale; M ize on varma vaattaa päälee ise on pealtnäha tugev; I tšetä tagossaʙ tšiin, štraaffit paap pääle kelle kätte saab, (sellele) paneb trahvi(d) peale; K vooroo päälee makaaᴅ kordamööda magad; J poolõõ päälee poole peale; Lu nõissa tuulõõ pääle (purjedele) tuult peale võtta. – Vt. ka ahjo-, rihep-, ähjü-, ähö-, ähü-.

pääleesee Kõ-Len. pääliesie P adv. 1. peale (наречие в значении ‘на’); Kõ a ku puu tuup pääleesee (Len. 216) rl. aga kui puu tuleb (= kukub) peale?; 2. (riietumisel) selga (panna) (надевать) на; P pantii sõvat pääliesie pandi riided selga.

pääleikkaja vt. päälõikkaaja.

päälepagla Li pealmine e. ülemine äärenöör, selis (kalavõrgul v. noodal) верхняя тетива (сети или невода); võrkkoil on päälepagla i alupagla, päälepaglaa pannaa pulloᴅ, alus-

paglojõ pannaa tšiveᴅ (kala)võrkudel on pealmine nöör ja alumine nöör, pealmise nööri külge pannakse pullud, alumis(t)e nööri(de) külge pannakse kivid. – Vt. ka päälipagla.

päälepooli Li pealmine e. ülemine pool v. osa v. ots верхняя половина или часть (конец); aŋgittsa leikataa puussa, sis alupooli terässääᴢ, a päälepoolõz on kahs aaraa (õunapuu) tugihark lõigatakse puust, siis alumine ots teritatakse, aga ülemises otsas on kaks haru. – Vt. ka päälipooli.

päälesti/koo: -k̆koo M = päälistikoo; eväd mee päivät päälestik̆koo, a meevät päivät perätik̆koo vs. ei lähe päevad pealistikku, vaid lähevad päevad pärastikku.

pääli Lu pehli Kr pealmine, ülemine верхний; Lu pääli itšeme ülemine ige; Lu pääli tuulõõ bortta pealttuule (tuulepealne) parras; Kr kalla pehli kaldapealne [?].

pääligiĺi Lu kiilson (pikitala laevakiilu kohal) кильсон (продольный брус над килем судна).

pääliin¹ vt. kahõõ-.

pääliin² vt. päälin.

päälikaatsaᴅ Lu pealispüksid (верхние) штаны; enne õli alukaatsad i päälikaatsaᴅ enne olid aluspüksid ja pealispüksid.

päälik/ka (K-Ahl.) -k J-Tsv., g. -aa J = päälikko¹; K all on niitüt atmanad́ee, päälä põllot päälikkad́ee (Ahl. 105) rl. all on atamanide niidud, peal on pealikute põllud.

päälik/ko¹ Kett. K P Po päällikko (M-Set.), g. -oo pealik, vanem, ülem глава, старшина, предводитель; Po nävä lüvväs paŋkõja mǜö, kumpa tšiireep valgõʙ, se lìep päälikko (pulmakomme:) nad löövad (jalaga) vastu pangesid, kes kiiremini (pange) ümber lööb, see saab (pulma)vanemaks; ■ Po nùorikko tahob võttaa päälikkua noorik tahab ülemvõimu enda kätte saada (võtta). – Vt. ka pää.

päälik/ko² M, g. -oo = pää-õluᴅ; päälikko on esimein õluᴅ parem õlu on esimene õlu.

päälik/ko³ J-Tsv., g. -oo J juurde-, pealemaks доплата, (денежная) придача; paat tšümme rubĺa päälikkoa, opõin leep sinu (kui) paned kümme rubla pealekauba, on hobune sinu. – Vt. ka päälin, pääliz-raha, päälüᴢ.

päälikõvain Lu Li (leiva) pealmine koorik верхняя (хлебная) корка; leiväl on kõvainõ päällä, tšühzetettü nii, siz on alakõvain i päälikõvain leival on koorik peal, (on) küpsetatud nii, siis on alumine koorik ja pealmine koorik. – Vt. ka päällüskoori.

päälimei/n Kõ Lu J-Tsv. (K-Al.), g. -zee Lu pealmine, ülemine верхний; K äd́d́ää saravarad paab päälimeizessi, i vieb sinne rihee siglaa lahjoi kaa kainaloza (Al. 21) (pulmakombestikust kinkide jagamisel peigmehe suguvõsale:) (pruudi ema) paneb peiu isa püksid (= peiu isale kingitavad püksid) pealmiseks (= kõige peale) ja viib kaenlas sõela kingitustega sinna tuppa; Lu päälimein uuli ülahuul. – Vt. ka päälimin, päälimäine, päälümein.

päälime/n P, g. -zee: -zie P = päälimein; päälimen sloja õli mussa maa pealmine kiht oli must muld.

pääl/imin: -min J-Tsv., g. -imizee = päälimein; päälmiŋ kõrt pealmine kiht (kord).

päälimäi/ne J-Must. (Lu), g. -zee Lu = päälimein; Lu päälimäized ampaaᴅ ülemised hambad; J päälimäine rihma (Must. 178) (kalavõrgu v. nooda) pealmine nöör v. selis.

pääli/n Lu (Li) -in J-Tsv. -ne J-Must. pählin Kr pääl/lin (K-Ahl.), g. -zee Li -iizee J, pl. -liset K-Ahl. 1. (millegi) pealmine pind e. pealne верх, поверхность; Lu ahjo päälin on tehtü heenossa tšivessä (sauna)ahju pealne (= keris) on tehtud väikestest kividest; Lu maa päälin ~ J maa pääliin maapind; 2. puhas lina (parim puhtaim linakiud) лучший, хорошо очищенный лён; Li vot sitä päälissä miä tšedräzin i tappurkoontõla vaat seda puhast lina ma ketrasin, ja (ka) takukoonalt; 3. juurde-, pealemaks доплата, (денежная) придача; Li ku lüüvvää vettoa, sis tšüsütää: kui paĺĺo paat päälissä kui veetakse kihla, siis küsitakse: kui palju välja paned (= mille peale käed lööme)? – Vt. ka nenä-, tšennää-. – Vt. ka päälikko³, pääliz-

raha, päälüᴢ.

päälintti Lu peapael, juukselint лента для волос; päällä on päälintti (Len. 284) peas on peapael.

päälipagla Lu = päälepagla; päälipagla, tohoo pulloᴅ (kalavõrgu) pealmine e. ülemine nöör (selis), tohupullud (selle küljes).

päälipooli Li = päälepooli.

päälipõlvi Lu reis (jala osa) бедро, ляжка.

pääliripsi Li ülemine (silma)laug верхнее веко.

pääliskannikkõ Li (leiva) alguskannikas первая краюха, краюшка (хлеба); se on pääliskannikkõ, a see on alukannikkõ see on (leiva) alguskannikas, aga see on lõpukannikas.

pääliskoontõla Li puhta parima lina koonal кудель чистого, лучшего льна; vot sitä päälissä miä tšedräzin i tappurkoontõla, pääliskoontõla i tappura vaat seda puhast lina ma ketrasin, ja (ka) takukoonalt, puhta lina koonalt ja takku.

pääliskopula Lu liistupealne (saapaliistu pealmine osa) верхняя часть (сапожной) колодки; pääliskopula õli niku kovera liistupealne oli nagu kumer.

pääliskõrtõin (Kett.): pääliskõrtõizõd niitiᴅ puhtast lina(kiu)st kedratud lõngad.

päälisti/koo: -k̆koo M -goo Al. pealistikku, ülestikku друг на друга; M leivät pannass päälistik̆koo leivad pannakse pealistikku. – Vt. ka päälestikoo, päälittää, päältikkoo.

päälisõ/pa Lu (Li), hrl. pl. -vaᴅ Lu Li päällsõvaᴅ Lu pealisrõivas, ülerõivas верхняя одежда, верхнее платье; Lu härmakko õli valkõa pittšä päälisõpa pikk-kuub oli valge pikk pealisrõivas; Lu päällsõvat kõik õltii kaŋkaizõᴅ pealisrõivad olid kõik lõuendist. – Vt. ka päälivaihto, päälüssõpa.

päälištšiutto M pealissärk верхняя рубашка; päälištšiutto õli satiinovõi pealissärk oli satäänist.

pääliz-raha J-Tsv. = päälikko³.

pääl/itsee Kett. -itse ~ -ittsee ~ -tsee I 1. adv. pealtpoolt, pealt сверху; I võd́d́aa päältsee võian pealt; 2. prep. pealtpoolt, pealt сверху, с, от (чего-либо); I kane sotinaᴅ võõttsõ poiᴢ päälittsee meessä, tõisõõ as̆suu pannass need kärjed võetakse mee pealt ära, pannakse teise nõusse; 3. prep. pealepoole, peale поверх, на (что-либо); I kaijjee kapus̆saa päälee paat puhtaa nät̆tüü, päälitse nättüä paaᴅ lavvad mokomaᴅ (kapsa hapendamisel:) selle kapsa peale paned puhta lapi, lapi peale paned niisugused lauad.

päälittää J-Tsv. = päälistikoo; kotit pantu päälittää kotid on pandud pealistikku.

pääli-tuuli (Lu) pealttuul попутный ветер; pääli-tuulõõ bortta pealttuuleparras.

päälivaih/to (Li), hrl. pl. -oᴅ Li = päälisõpa.

pääll, päälle, päällee, pεällie vt. päälee.

päällikko vt. päälikko¹.

päällin vt. päälin.

päällä¹, päällᴀ̈ vt. päälee.

pää/llä² K R M Kõ-Len. Lu Li I (Kett.) pεällä L peällä R-Reg. -lle Ra J -ll K P M Lu Li Ra J -llᴀ̈ Ku -lä Len. K M Lu J I pεälä L -l Len. K R L P M Kõ S Lu Li Ra J I Ku ṕääl K peel ~ pel Kr Пялля ~ Перла Pal.2 Пе́рла Ii-reg.1 1. adv. peal, pealpool, ülalpool (наречие в значении ‘на’); сверху; L alla on suur leipä, a pεällä on pienepi all on suur leib, aga peal on väiksem; Lu pakod alla i pitšäd lavvat päälä pakud all ja pikad lauad peal; M alla jarvi, päällä nurmi rl. all (on) järv, peal (on) nurm; M kreeposti õli alla, a tšerikko päällä kindlus oli allpool, aga kirik ülalpool; Lu ku lumi on kaugaa pääl, siz avvob õrasõõ kui lumi on kaua peal, siis hautab orase; P räsäz on pääll katus on peal; Lu leiväl on kõvain pääl leival on koorik peal; K vokill on šnoorat päällä vokil on nöörid peal; 2. adv. seljas (rõivaste kohta, looma karvkatte kohta наречие, близкое по значению к словоформе ‘надето’); Lu naastit sõvat pääl ilusad rõivad seljas; I kamalikka õli päällä talvõll avar jakk oli talvel seljas; S karu tuõʙ, karvat pääl karu tuleb, karvad seljas; 3. postp. peal, pealpool, pinnal; kohal, otsas, küljes на; Lu kuhjad õltii vad́d́ojõõ pääl kuhjad olid vaiade peal; Li kiikutab lassa tšäsijee pääl kiigutab last käte peal; P põlvii pääl pitelit pienennä minua rl. põlvede peal hoidsid mind väikesena; M issu ühs jalka tõizõõ päällä istus, üks jalg teise peal; Lu makaz ahjoo pääl magas ahju peal; M eellä peettii mehet tšiutoo päällä vöötä enne kandsid mehed särgi peal vööd; P putška vittsoi on persie pääl kimp vitsu on perse peal; P kazvab rihez akkunaa pääl kasvab toas akna(laua) peal; Lu tämä tšäüp tšäsijee pääl tema käib käte peal; P pienet parrõd on ahjuo pääll väikesed parred on ahju kohal; M tšätšüd lahsõõkaa ripub nõikuu pääl kätki lapsega ripub vibu otsas; I mettsäkatti puu päälä isuʙ ilves istub puu otsas; P üle õli lännüü piimää pääl koor oli hapupiima peal; P täll on nii tsiire, isub niku tulisii süsii pääl tal on nii kiire, istub nagu tuliste süte peal; P tämä seizob niku nagloikaa rissii naglõttu ühie paikaa pääl ta seisab nagu naelutatud (naeltega risti löödud) ühe koha peal; Lu aluz on aŋkkurii pääl purjelaev on ankrus; 4. postp. kaugusel, kõrgusel на расстоянии, на высоте; Lu nii õli pimiä jotti tõin tõissa et nähnü süle päälä oli nii pime, et (sa) ei näinud teineteist sülla kaugusele(gi); Li alla on metrii päällä aukko all on meetri kõrgusel auk; 5. prep. peal, pealpool на, над; M päällä nurmõõ pähtšizikko rl. nurme peal (on) sarapik; Lu kehveli ku onõ päälä vee leetseljak (kui) on pealpool veepinda (= veepinnast kõrgemal); 6. postp. paiku около; под, к (во временном значении); Lu saunaa mentii laukopään i ohtugoo pääll sauna mindi laupäeval ja õhtu paiku; ■ Lu ku müü tulimma soomõss, sis koto õli põlõnnu, laḱḱa pool pääl, piti uvvõssaa alkaa ellää kui me tulime Soomest, siis oli maja (maha) põlenud, midagi polnud alles (lage pool peal), tuli uuesti hakata elama; J õmad menod õllaa pääl on menstruatsioon; K opõzõlla päällä tulõvaᴅ tulevad hobusega (= sõidavad vankril); I päivälä vet́ tüütä tehäᴢ opõzii päällä päeval ju tehakse hobustega tööd; J ammõti pääll õlõmaᴢ ameti peal (ametis) olemas; Lu tuuli õli setskaaroo päälä tuul oli Seiskari peal; J poolõõ pääll poole peal; Ku a koer oli pääl tuulee karussa aga koer oli karust pealtuuleküljel; I taitšinaa leimmäɢ. algammaɢ tšühzettääɢ või pääl vai razvaa pääl kloppisime taina, hakkame küpsetama võiga või rasvaga; J pääl uuli ülahuul. – Vt. ka ahjo-, rihep-, riigap-, ähjü-, ähö-, ähü-, ähüü-.

päällüskoori M (piruka) pealiskoorik верхняя корочка (пирога); vatruška on ilma päällüskoorta kohupiimakook on ilma pealiskoorikuta. – Vt. ka päälikõvain.

päällütseᴅ vt. sigla-.

päältikk/oo Li J-Tsv. -o J-Tsv. = päälistikoo; Li päiväd eväd õlõ päältikkoo vs. päevad ei ole pealistikku.

päält-kattsoj/a Lu -õ J-Tsv. pealtvaataja, jälgi-ja; ülevaataja наблюдатель; надсмотрщик; J ep sinuss tüü-tetšejä tuõ, sinuss va saap päält-kattsojõ ei sinust töötegija(t) tule, sinust saab vaid pealtvaataja; Lu päält-kattsoja õli, pomešikaa treŋki oli (töö) ülevaataja (= kubjas), mõisniku sulane.

päältsee vt. päälitsee.

pääl/tä K R M Lu Li Ra J -t L P Kõ Lu Li J I pεält P -ᴅ Lu -tᴀ̈ Ku 1. adv. pealt, pealtpoolt с, сверху, со стороны; M silmäpaikat kazvattuass päältä roh̆hookaa mülkad kasvavad pealt rohuga (kinni); M päältä on iloza vaattaa, a alta õhsõnõm̆maa tšäänäʙ vs. pealt on ilus vaadata, aga alt ajab (keerab) oksendama; Lu vakka on päält ahtaapi korv on pealt(poolt) kitsam; M süämmessä siirulliin, viirulliin, päältä kullaa karvalliin. luukka (Set. 18) mõist. seest siiruline, viiruline, pealt kullakarvaline? – Sibul; M mikä leeb on niku päältä nätšüvä, etti pojo tuõb läsimää midagi on nagu pealt näha, et poiss hakkab haigeks jääma; 2. postp. pealt от, с; Lu maamunijõõ päält piäb vallaa vesi poiᴢ kartulite pealt tuleb vesi ära valada; P nõisi kuormaa pεält vällεä tuli koorma pealt maha; Kõ emäpiimä bõllu kuivannu uulijõõ päält, a täm õpõtab vanapia emapiim polnud (veel) huulte pealt kuivanud, aga tema õpetab vanemaid; 3. adv. (lahtiriietumisel) seljast (võtta) (наречие, связанное по значению с глаголом ‘разде/ваться, -ться’); Lu juuvat kõik sõvat päält joovad kõik riided seljast; J jätti õmaa tšiutoo päältä jättis oma särgi seljast (= läks ilma särgita); 4. kauguselt с расстояния; Li kahõõ virstaa päältä kahe versta kauguselt; ■ Lu tšümmenikka näütäp tüütä i katsop päältä kümnik näitab tööd (kätte) ja vaatab pealt; J päält tuulõõ viĺĺ parem, puhtam vili (pealttuule vili). – Vt. ka päässä². – Vt. ka rihep-.

pää-luu Lu pealuu, kolp череп.

pää-lõikka/aja M päälõikkaja Ra -jõ J-Tsv. pääleikkaja Lu, kõnek. kõrilõikaja; mõrtsukas; timukas, разг. головорез; убийца; палач; Lu kasta tautia miä en i pääleikkajal en soov seda haigust ei soovi ma mõrtsukalegi. – Vt. ka päätappaja.

päälümei/n M -ne (I), g. -zee = päälimein; M vatruška on ilma päälümeissä koorta, va serväd on vähäkkõizõõ tšäänättü kohupiimakorp on ilma pealmise koorikuta, ainult servad on veidike (peale) keeratud; I štanaᴅ ovaᴅ päälümeizeᴅ, a kaatsaᴅ ovaᴅ alumõizõᴅ štanaᴅ püksid on pealmised, aga aluspüksid on alumised püksid; M päälümein uuli ülemine huul.

päälüssõ/pa (M), pl. -vaᴅ M = päälisõpa.

päälüstee M peatee, suur tee главная, большая дорога.

pääl/üᴢ M Kõ Lu Li Ra J I -üs Ränk J-Tsv. -lüᴢ Lu Ra J, g. -ühsee: -üssee M -üsee Lu Ra J -üse J -üzee Li 1. pealne, pealis; tipp, pea верх; верхушка, макушка; Lu paglatšentšä on ühezä tükküzä tehtü, a uupukkail päälüsed on erizee õmmõltu pastel on ühes tükis tehtud, aga ummiskingadel on pealsed eraldi õmmeldud; Li uulittimõl õli õmmõltu päälüᴢ, kõig õli ümperikkoa niku sandalid õmmõltu takan u-le (= kodutehtud naistejalatsile) oli õmmeldud pealne, kõik oli ümberringi (talla külge kinni) õmmeldud nagu sandaalid taga(nt kinni); J talvi saappõga päälüz õmmõlla kahs kõrtõin talvesaapa pealne õmmeldakse kahekordne; Lu nenää päälüᴢ ninapealne (loomal); Lu tšäe päälüᴢ käeselg, kindaselg; Kõ ahjoo päälüᴢ ahjupealne; Lu akkuna päälüᴢ aknalaud (aknapealne); Lu lagõõ päälüᴢ laepealne, lakk; Lu rihee päälüᴢ toapealne, toalakk; I vainio päälüᴢ vainupealne; J jõka mat́erill päälüs pooli on lustip ku murna pooli igal riidel on pealispool ilusam kui pahupool; I kase koko, ku kuilaᴢ, toĺko päälüssä bõõɢ see (linakubude) hunnik (on) nagu (vilja)hakk, ainult pead pole (otsas); 2. koorekiht (piimal) слой сливок (на молоке); 3. juurde-, pealemaks доплата, (денежная) придача; J nõizõmm opõiziit vajõltõma, paĺĺo annõt päälüss hakkame hobuseid vahetama, kui palju peale maksad (annad)? – Vt. ka ahjo-, pihaa-, rihep-, riigap-, ähö-, ähü-, ähüü-. – Vt. ka päälikko³, päälin, päälizraha.

päämad́d́aᴢ P maiasmokk лакомка, сладкоежка; miä ize enellie valittsõzin päämad́d́aa, kunnii tšihutaʙ, ain maissaaʙ ma ise valisin enesele maiasmoka (naiseks), kuni keedab, aina maitseb.

päämeeᴢ J (R-Lön.) pää-meeᴢ J (K-Ahl.) peamees (pulmas), isamees, saajavanem посаженный отец; сват; K meneb kuu izä-mehenä, meneb päivä pää-mehenä (Ahl. 93) rl. läheb kuu isamehena, läheb päike peamehena; J päämees päitettü küpärä rl. peamees (= isamees), päitatud (= ehitud) kübar.

pää-mińistr ~ -ńimistr J-Tsv. peaminister, kantsler премьер-министр, канцлер.

päämozgiᴅ Lu pl. = pää-aju.

päänahka Lu peanahk кожа головы; päänah-ka õli erraunnu ivusiikaa poiᴢ peanahk oli (koos) juustega lahti tulnud.

päänalaa K M J pεänalaa L pea alla под голову; K panõ rätte lahzõlõõ päänalaa pane lapsele rätik pea alla; M teemmä pehmeä poduškaa päänalaa teeme pehme padja pea alla; J uvvõõ jõuluu ohtogonna nõisivat tütöd makkaamaa ja panivat špeilii päänalaa vana-aasta õhtul heitsid tüdrukud magama ja panid peegli (ennustamiseks) pea alla.

päänallõ Lu = päänalaa; valkaa sõpa pantii päänallõ valge riie pandi pea alla.

päänaluhsõõpoduška: päänalussõõpoduška I = päänaluspoduška.

päänaluspoduška Lu päänalus-poduška Ra pea(aluse)padi (подголовная) подушка; Ra pokkoinikaa päänalus-poduška pantii kuivaa koivulehtoa surnu peapatja pandi kuivi kaselehti.

päänaluᴢ Lu Li pään-aluᴢ Ra pääalus J-Must. peaalus, peapadi подголовье, подушка; Li ennemuiss patukõissõ tehtii päänalus poduškõiᴅ ennemuiste tehti hundinuiadest peapatju (peaaluse patju).

pään-aukko vt. pää-aukko.

päännalla Lu pea all под головой; ležip seĺĺällää, tšäet päännalla lamab selili, käed pea all.

päännaluspoduška M Lu päännalus-poduška Lu = päänaluspoduška; Lu patukkaakaa mätetää päännaluspoduška hundinuia(de)ga täidetakse peapatja.

päännaluᴢ J-Tsv. = päänaluᴢ; veelko sillõ on ohto päännaluss kas sul on küllalt peaalust?

pääoluᴅ, pääolut vt. pää-õluᴅ.

pää-pluut/ta: -t J-Tsv. peakelm архиплут.

pää-pooli Ra esimene, parem õlu первое, лучшее пиво; naizõd annõttii mehilee olutta, poolikkoikaa pääpoolt i peräpoolt naised andsid meestele õlut, ankrutega paremat õlut ja päraõlut.

pääpöörütüᴢ J-Tsv. peapööritus головокружение.

päärm/e K-Ahl. P M Lu Li Ra pehrwe Kr, g. -ee M ie P 1. palistus, õmblus, kant подгиб (подола), шов, обшивка; Ra meehustan all on päärme särgi all(servas) on palistus; 2. hrl. pl. (pastla) tärge, tärkmed петля, прорамка (у постол, поршней, в которую продевается шнурка); P paglatšentšiil õlivaᴅ päärmieᴅ, siz õli lütšittü pagla läpi pastlail olid tärkmed, siis (nendest) oli pael läbi lükitud; P päärmies peettii nahka remeniᴅ, siz remenii õttsaasyõ pantii paglaᴅ tärkme(i)s peeti nahkrihmu, siis rihma otsa pandi paelad; 3. haavaarm рубец; Lu raana on õmmõltu tšiini, on jäänü päärme haav on kinni õmmeldud, on jäänud (ainult) arm. – Vt. ka päärämä.

päärmes/sää K-Al. M (Kett.) -sääɢ (I), pr. -än Kett. M, imperf. -in M palistada обруб/ать, -ить, обши/вать, -ть; I miä nõizõõ päärmessämää rättiä, kumpaa pääzä pit̆tääᴢ ma hakkan palistama rätikut, mida peas kantakse (peetakse). – Vt. ka päärmissää, päärmätä, päärämöittää, päärätä.

päär/mettää ~ -emettää M, pr. -metän, imperf. -metin = päärmessää; iha on päärmetettü (~ pääremetettü) varrukas on palistatud.

päärmis/sää (K-Ahl.), pr, -än K, imperf. -in = päärmessää.

päärm/ätä: -et J-Tsv., pr. -ään J, imperf. -äzin: -ezin J = päärmessää; võta päärmää jalk-räteᴅ, a too purkõssa võta palista jalarätid (ära), muidu hargnevad (= hakkavad hargnema).

päär/mätöö M -emätöö (M), g. -mättömää: -emättömää M palistamata неподрубленный; näd miltin prokutoo, pani päh̆hää pääremättömää rät̆tee näe, milline lohakas, pani palistamata räti pähe.

päär/ämä M Lu Li J -emä (M) -em Ra J-Tsv. -mä K M Lu (J-Must.), g. -ämää M J -emää J -mää Lu 1. palistus, õmblus, kant, rant подгиб (подола), шов, обшивка, рант; M kaŋkaa õtt-saa päärämöi tehtii, etti ep purkaus kaŋgaᴢ kanga otsa tehti palistused, et kangas ei hargneks; J taita et tunn õmmõll, ku teid nii paksuu pääremää (sa) vist ei oska õmmelda, kui tegid nii paksu palistuse; K alta õlivat päärmäd vyšittu alt olid palistused tikitud; Lu saappa-gaa päärmä sääriku rant (= õmmeldud ülaserv); 2. haavaarm рубец; Lu raana on õmmõltu tšiin, jäi päärämä haav on kinni õmmeldud, jäi arm. – Vt. ka päärme.

päärämöit/tää M, pr. -än M, imperf. -in M = päärmessää; päärämöitin rät̆tee palistasin rätiku.

päärätte Kett. M I pearätt головной платок.

päärä/tä Kõ, pr. -än, imperf. -zin = päärmessää; jalkaräteᴅ tehtii tšen kui pitšäᴅ tahtõ, a neᴅ õtsaᴅ ep pääränettü [= päärättü], a eiteltii jalarätid tehti, kes kui pikad tahtis, aga neid otsi ei palistatud, vaid õmmeldi üleääre(pistega).

päärüiᴢ Lu (tuulamisel saadav) parim, puhas rukis лучшая, чистая (от мякины) рожь; akana, se jäi litši viskajaa, tõin ŕääto jäi perä rüiᴢ, kõlmõttomaa ŕäätoo jäi paraᴢ rüiᴢ, päärüiᴢ agan, see jäi tuulaja (viskaja) ligi, teise jakku (teise ritta) jäi halvem rukis (pärarukis), kolmandasse jakku (ritta) jäi parim rukis, puhas rukis.

pää/se M-Set. -sie P-Ränk -sse Salm.2 -ssie Salm.2 (R-Lön.) peässe (R-Reg.) -śśe K-Ränk P-Ränk J-Ränk, hrl. pl. -seeᴅ: -siet P-Ränk -sseet M-Set. -ssiet R-Lön. peässet R-Reg. (endisaegne naiste pidulik peakate старинный женский праздничный головной убор). – Vt. ka pääste, päästäᴢ.

pääs/ellä: -ell J-Tsv., pr. -selen: -seen J, imperf. -selin J lahti päästa развяз/ывать, -ать; tüü-kse päässelitt leh́met tšüttšeiss kas teie päästsite lehmad kütke(i)st lahti? – Vt. ka päässää.

pääse/mä: -m J-Tsv., g. -mää: -mä J linapunt связка пястей (трёпаного) льна; karjušillõ annõta gost́intsõssi kahs-kõlmõd lina pääsemä karjusele antakse (naturaal)tasuks kaks-kolm linapunti. – Vt. ka paazma, ṕastka, päsk.

pääsen/essä: -ess J-Tsv., pr. -en, imperf. -in pääseda, vabaneda спас/аться, -тись, осво-

бо/ждаться, -диться.

pää/si S, g. -zii = pääsko.

pääsie vt. pääse.

pää/ske (K-Ahl.) Пяске Tum., g. -zgee K-Ahl. = pääsko; K jätän parvee pääzgee päitä (Ahl. 98) rl. jätan hulga (parve) pääsupäid.

pää/ski K-Ahl., g. -zgii = pääsko.

pää/sko Kett. K P M Kõ S Lu Li Ra J I (R-Eur.) ṕääsko Kett. pεäsko L peäsko (R-Reg.) -zgo J-Must., g. -zgoo Kett. K M Lu Li Ra J -zguo P pääsuke ласточка; K pääsko õli üvä lintu pääsuke oli hea lind; J pääzgot pesüstü räüssännalaa pääsukesed (on) asunud pesitsema räästa alla; P sis pääzgod lentävät suojiilyõ mailyõ siis pääsukesed lendavad soojadele maadele; Lu ku pääsko lennäʙ maata müü, matalal, siis sooviʙ vihmaa kui pääsuke lendab maad mööda, madalal(t), siis ennustab vihma; M sünti tappaa pääskua (on) patt pääsukest tappa; ■ J täll on liittsa pääzgoo pisemikko tal on nägu tedretähniline. – Vt. ka koto-, lidna-, maa-, meri-, tšülä-. – Vt. ka päskulein, pääsi, pääske, pääski, pääskolintu, pääskõ, pääskü, pääsküne.

pää/skolain P M -zgolainõ K-Ahl., g. -skolaizõõ M = pääsko; K tšimolainõ tšiutoo viili, pääzgolainõ pää-aukoo avasi (Al. 45) rl. mesilane viilis särgi, pääsuke avas peaaugu.

pääskolintu M J pääsko-lintu J = pääsko; J pääsko-lintu, päivä-lintu, se ihalõ ilma-lintu rl. pääsuke, päevalind, see ilus õhulind.

pää/skõ M (K-Ahl.), g. -zgõõ = pääsko.

pää/skü K-Al. Lu, g. -zgüü = pääsko; Lu pääskü tšikertäʙ pääsuke vidistab; K pääskü pään-aukoo lõikkazi, tšimolainõ tšiutoo viili (Al. 45) rl. pääsuke lõikas peaaugu, mesilane viilis särgi; Lu pääskü tšikertäʙ pääsuke vidistab.

pääskü/ne K, g. -zee = pääsko.

päässe, pääśśe vt. pääse.

päässi J-Tsv. 1. adv. peast (mälu järgi) наизусть; selv meeᴢ, kahs tunnia luki päässi tark mees, kaks tundi kõneles peast; tunnõt-ko kazee psalmi päässi kas oskad seda psalmi peast?; 2. adv. pähe (mällu) наизусть; õppõzitko urokaa päässi kas õppisid õppetüki pähe?

päässie vt. pääse.

päässä¹ Li adv. peast (peakatte kohta) (наречие в форме эл-а от pää); miä võtan hatuu päässä ma võtan mütsi peast.

päässä² K-Ahl. M-Set. adv. kauguselt с рас- стояния; M tuli kahõõ tuhattõmõõ virstaa päässä kotoo tuli kahe tuhande versta kauguselt koju. – Vt. ka päältä.

pääs/sää K M Lu J (P Kõ-Len.) pεässεä P -sä J-Tsv. -sääɢ I, pr. -än P Lu I -en M J, imperf. -in Lu J 1. lahti päästa e. lasta, vabaks lasta, vabastada развяз/ывать, -ать, распут/ывать, -ать, освобо/ждать, -дить; M pääsä lehmä ahilassa päästa lehm ketist lahti; K opõn on pääsettü rakkõõssa hobune on rakme(i)st lahti päästetud; Lu piεp päässää võrkoss ailit poiᴢ peab räimed võrgust välja korjama (lahti päästma); Lu mene rossia päässämää mine trossi lahti päästma; J päässega tšäed avõ päästke käed lahti!; J pääsetti türmess lasti vangist vabaks; J jumal päässi juumõriss väĺĺä jumal päästis joodikust lahti; M sõna sioʙ i sõna pääseʙ vs. sõna seob ja sõna päästab valla; 2. (ära) päästa спас/ать, -ти; J jumal teeb meile suurõ armoo, päässi näĺĺess jumal tegi (teeb) meile suure heateo, päästis näljast. – Vt. ka pääsellä.

päässäü/tä (M), pr. -ʙ, imperf. -zi lahti minna, lahti pääseda развяз/ываться, -аться; рас-

пут/ываться, -аться; sio üv̆vii sõlmulõõ, ett ep päässäüz vällää seo (nöör) hästi sõlme, et ei läheks lahti.

päässüü/ssä (J-Tsv.), pr. -ʙ, imperf. -zi: -ᴢ J = päässäütä; rinnus (~ rinnuznahk) päässüüz avõ rinnus (~ rinnuserihm) läks (pääses) lahti.

pääst/e K-Ränk P-Ränk J-Must. J-Ränk, g. -ee = pääse.

päästä/ᴢ: -s K-Ränk R-Lön. P-Ränk J-Ränk, g. -ä = pääse.

pääsuka M Li pää-suka M Lu (pea)kamm, murd. suga гребень, гребёнка; M päätä suk̆kõaᴢ, se on suka, pääsuka pead kammitakse, see on kamm, peakamm.

pääsurj/a K-Ahl. M Kõ I -e M-Ränk 1. (kangastelgede) rindpuu; rindkepp (peenike kepp kangapoomi küljes, mille külge seotakse lõimed) грудница, пришва (деталь ткацкого станка); (шток при навое, к которому привязывают основу); M se on pääsurja, mit̆tää möö johzõʙ kaŋgaᴢ kolodaasõõ see on rindpuu, mida mööda kangas jookseb kangapoomile; Kõ sõlmiaᴢ lõimõt pääsurjaasõõ lõimed sõlmitakse rindkepi külge; 2. (puu- e. hark)adra pärapuu e. käsipuu рукоятка (сохи), поперечный брусок (сохи); M adralla kahs saarnapuuta, siz on loopi, siz on pää, pääsurja, siz on aizaᴅ (hark)-adral on kaks sahkpuud (e. haru), siis on (adra)-

lusikas, siis on (adra)pea, pärapuu, siis on aisad; M miz̆zeesee on pantu rutška tšiin, se on pääsurja mille külge on pandud käepide(med) kinni, see on (adra) pärapuu; 3. (kapsa) südamik, kuule e. kuure (koht, kust noored lehed hakkavad välja keerduma) сердцевина (место завивания в вилки) капусты; M mizessä tšäänüʙ, kazvaʙ kapusaa pää, se on kapusaa süä, pääsurja millest keerdub, kasvab kapsapea, see on kapsa südamik, kuule. – Vt. ka pääsürjä.

pääsurj/u M (I) 1. (kangastelgede) rindpuu грудница, пришва (деталь ткацкого станка); M kaŋgaspuilla on pääsurju kangaspuudel on rindpuu; 2. (kapsa)nui, -tamp, -tambits (puunui kapsaste tampimiseks hapendamisel) деревянный пест, толкач (для утрамбовки капусты при квашении); I kapussaa lutšisõllaɢ pääsurjulla kapsaid (kapsast) tambitakse nuiaga. – Vt. ka pääsürjä.

pääsuukkuri J-Tsv. peasuhkur сахарная голова.

pää/sä Kett. K L M Kõ Lu Li J (U P Ku) pεäsä L P -ss J-Tsv. -säɢ I, pr. -zen K M Kõ Lu Li J Ku pεäzen L -sen K-Ahl., imperf. -zin M Kõ Lu Li J -zii I 1. (kuhugi) pääseda v. saada v. sattuda; (läbi, üle jne.) pääseda; (millestki) lahti saada e. vabaneda; (kellekski) saada деваться, деться; доб/ираться, -раться, проб/ираться, -раться, поп/адать, -асть; избав/ляться, -иться; ста/новиться, -ть, делаться, с-; Kõ kuh̆hõõ täm pääzeʙ, piäp süüvvä leipää kuhu ta pääseb, peab leiba sööma; M jõgõza on matala põhja, pääzeb jalgolla üli jões on madal põhi, pääseb jalgsi üle; Lu nii on sakkaa rätäzikko, et pääs läpi on nii tihe rägastik, et (sa) ei pääse läbi; M miε kaukaanna õlin, en pääznü kot̆too ma olin kaugel, ei pääsenud koju; I milla üvä meeli, miä pääzi soojaasõõ mul on hea meel, ma pääsesin sooja; M pääsiväd vällää (nad) pääsesid ära; M pääzimmä nüᴅ sõk̆kõaᴅ lak̆kõalõ pääsesime, pimedad, nüüd lagedale (= segane asi sai selgeks); Lu ku siä kuulõt tšakkoa õikõss poolla, sis pääzet pulmaa kui sa kuuled kägu paremalt poolt, siis satud pulma; M pääzet türmää satud vangi; M kaivolla uhzõt tehäs semperässä, etti eivät pääseis peened lahzõd uppomaa kaevule tehakse luugid (uksed) sellepärast, et väikesed lapsed ei kukuks kaevu (ei saaks uppuda); J tüttö ep pääz mehele, tämä jääb vanassi tütössi tüdruk ei saa mehele, ta jääb vanatüdrukuks; J ińemin ep pääznü unõss lahti inimene ei saanud unest lahti; Lu tämä kaugaa õppõzi, pääsi õpõttõjõssi ta õppis kaua, sai õpetajaks; M tšüzü kulta-kalalta, štob miε pääseizin rikkaassi (muinasjutust:) palu kuldkalalt, et ma saaksin rikkaks; 2. lahti minna, lahti pääseda развяз/ы-

ваться, -аться, распут/ываться, -аться; L kassa pεäzeʙ juuksepalmik hargneb lahti; ■ M ilma sin̆nua siällä pääsäᴢ läpi seal saadakse ilma sinuta läbi (= saadakse sinutagi hakkama); M täm on liika nenäkaᴢ inehmin, täm̆määkaa kuiniid et pääz läpi ta on liiga ninakas inimene, temaga ei saa (sa) kuidagi läbi; Li miä siivolla em pääznü sinussa perille ma ei saanud sinust päriselt aru; M pojo pääsi jalkaa (~ jalkaasõõ), naizõõ täh̆hee poiss sai naise läbi jalad alla (= sai heale järjele); J miä õõn pääsemett kase lahzõka ma olen selle lapsega hädas.

pääsürjä Lu Li (kangastelgede) rindpuu грудница, пришва (деталь ткацкого станка); Lu pääsürjää ümper kaŋgaz meeʙ üle (ümber) rindpuu läheb kangas (kangapoomile). – Vt. ka pääsurja, pääsurju.

pää-špiĺka: pεä-špiĺka P juuksenõel шпилька (головная).

pääzgo vt. pääsko.

pääzgolainõ vt. pääskolain.

pää/zä M -ᴢ Li adv. peas (juuste ja peakatte kohta) (наречие в форме ин-а от pää); M pääzä ivussõᴅ peas (on) juuksed; L hattu on pääᴢ müts on peas.

päätapp/aja: -õjõ J-Tsv. mõrtsukas убийца; päätappõjõ dakižo viimizi pääsi türmää mõrtsukas sattus(ki) niiviisi viimaks vangi. – Vt. ka pää-lõikkaaja.

päätauti P M Lu Ra J pää-tauti M Lu Li J-Tsv. nohu; nõlg, nõletõbi, murd. peataud (hobustel) насморк; мыт (у лошадей); J inemizel on päätauti, siz aivassaaʙ (kui) inimesel on nohu, siis aevastab; Lu nenä vuuvvaʙ, päätauti nina tilgub, (on) nohu; M opõzõl õli pää-tauti hobusel oli nõlg (peataud).

pää/tikkoo: -t́śikkoo Ku järjestikku, järjekorras подряд, по очереди.

pää/tka I -tkõ Lu, g. -dgaa linakimp (60 puhastatud linapeod) связка 60 пястей очищенного льна; Lu kõns roivõz on kuivõtõttu, tapõttu ja päissere puhasõttu poiᴢ ja häglettü, se on siiz linapiho; meil kuuštšümmed linapihhoa kutsuttii päätkõ kui linakubu on kuivatatud, kolgitud ja luud välja puhastatud ja soetud, see on siis linapeo; kuuskümmend linapeod kutsuti meil linakimbuks. – Vt. ka pjaatka.

pää/tkä Li, g. -dgää = päätka.

päät/nittsa K J (P) pεätnittsa (L) -nitts Lu -ńitts J-Tsv. pätnittsa I (M), g. -nitsaa: pεätnitsaa L -ńitsaa J pätnitsaa M reede пятница; I kõlmõt pätnittsaa kolm reedet; K lähteesee veetii iiĺiä päätnittsann võraa allikasse viidi eliapäeva reedel ohvrit; J strašno päätnittsa suur reede; ■ I matuška pätnittsa ~ pätnittsa paraskeva emake Paraskeva, püha Paraskeva; L pεätnitsaa obraazaa tuotii püha Paraskeva ikoon toodi; M pätnitsaa obraaza, tämää alta väitettii mokomia läsiviä püha Paraskeva ikoon, selle alt veeti igasuguseid (niisuguseid) haigeid (läbi). – Vt. ka iilijä-.

päät/oo Kett. K P -uu Kett. vdjI, g. -tomaa peatu (ilma peata) безголовый.

päätširj/a: -õ Lu logiraamat судовой журнал, логбух; alusõõ päätširjõ, koko päivää tüü tširjotõtta laeva logiraamat, kogu päeva te kirjutate (= peate logiraamatut).

päätšüpärä R-Eur. kübar шляпа; päästä pää-tšüpärä, õtšalta orava nahga (Eur. 37) rl. peast kübara, otsmikult oravanaha.

päätt/eeᴅ: -ieᴅ ~ pεättieᴅ P pl. t. reepea головяжки (дровней); menivät pεättied lait́juolt rikki reepea läks katki. – Vt. ka päideᴢ, päidüᴢ, päite.

päät/tää: -tä J-Tsv., pr. -än: -en J, imperf. -in J (viljahakki) päitada, (viljahakile) pead otsa panna накрывать скирду, бабку (зерновых) последним снопом (головкой); jäi va kahs kuhjõlõss päättä jäi ainult kahele hakile pea otsa panna (kaks hakki päitada). – Vt. ka päittää³.

päätuu vt. päätoo.

pää-tuuli Lu põhiilmakaar главная страна света; neĺĺä tuulta on päätuulia: pohja, itä, lounaᴅ, läns neli ilmakaart on põhiilmakaared: põhi, ida, lõuna, lääs.

päätä Lu: poika meeʙ kottoa erii, nõizõb elämää ommaa päätä poeg läheb kodunt eraldi (elama), hakkab elama omapead; ruikko kuivi izze õmmaa päätä rõuge(vistriku)d kuivasid iseendast (ise omapead); noorõnn tšäin narvaza ühtä päätä noorena käisin ühtelugu Narvas. – Vt. ka ühtä-.

pää-täi M J-Tsv. peatäi головная вошь.

pää-töö: pää-tüü J-Tsv. mõrv убийство.

päävargaᴢ P pää-vargõᴢ J-Tsv. peavaras, suur varas главный вор; P tämä on päävargaᴢ tema on peavaras.

päävarjo M pää-varjo J-Tsv. peavari кров, приют; M täll bõõ õm̆maa pää-varjoa tal pole oma peavarju.

päävihko P M pää-vihko J-Tsv. (viljahaki) peavihk накрывающий сноп, головка (скирды, бабки зерновых); P kuhilaall ühs vihko õli päävihko viljahakil oli üks vihk peavihk; M päävihgossi pantii nellä vihkoa peavihuks pandi neli vihku; M sis pannas kanne päävihgot pää pääle siis pannakse need peavihud (haki) peaks.

pääviĺĺ/a: -õ J pää-viĺĺ J-Tsv. (tuulamisel saadav) parem, puhas vili лучшее, чистое (от мякины) зерно; pääviĺĺõ meni etepäĺĺee, a peräviĺĺõ jäi litšepeĺĺee parem vili läks (tuulamisel) kaugemale, aga halvem vili (päravili) jäi lähemale; seemenessi võtamm pääviĺĺaa seemneks võtame paremat vilja.

päävit/tsa M Ra (I), pl. -saᴅ M 1. (voodi jms.) peats изголовье; I päävittsaza õltšipoduškaᴅ, a alla tilaᴅ peatsis (on) õlepadjad, aga all (on) aluskotid; M pokoinikaa grobaa päävittsõisõõ pantii raχ̆χaa surnu kirstu peatsisse pandi raha; 2. M ree peapainard (reepeas olev painard) вяз в головяжках (дровней). – Vt. ka pää-õttsa, päidespaju.

päävitts/o Kett. P Lu (M) pää-vittso K (voodi jms.) peats изголовье; Lu koikalla on jalkovittso i päävittso voodil on jaluts ja peats; K öö-itku kui õli, tšättšüü pää-vittsoosõõ pannassõ sigaa nenä kui laps nuttis öösiti, siis pandi (pannakse) kätki peatsisse seakärss; M katti makazi lahzõõ päävittsoiᴢ kass magas lapse (voodi)peatsis; Lu meil ku avvõtaa, rissi pannaa avvaa päälee päävittsoo kui meil maetakse (surnut), (siis) pannakse rist haua peale peatsisse. – Vt. ka pää-õttsa.

päävüd vt. päähüᴅ.

pää-õluᴅ M pääoluᴅ Li pääolut Ränk parem õlu лучшее пиво; M esimein, pää-õlud õli kõva esimene, parem õlu oli kange (kõva). – Vt. ka päälikko².

pää-õttsa M = päävittso; tšivi pantii pää-õttsaa kivi pandi (haua) peatsisse.

pääüt vt. päähüᴅ.

pöhtüä (J-Must.), (sõnatüvi основа слова:) pöhtü- J-Must. läppuda становиться затхлым; jüvät pöhtüvät (Must. 180) terad läppuvad.

pök/kö ~ -k Ra, g. -öö Ra 1. põldosi, konnaosi полевой хвощ; 2. põdrakanep иван-чай. – Vt. ka prökkö, pötkö.

pökköroho J = prökkö.

pökkö/össä (J-Tsv.), pr. -ön J, imperf. -özin: -zin J viinasurma surra умирать, умереть от запоя, спи/ваться, -ться; elä juu viinaa üli liikaa, pökkööᴅ ära joo viina üleliia, sured viinasurma.

pöks/ü (Li Ra J), hrl. pl. -üᴅ Lu Ra J-Tsv. püksid штаны; J poikõizõll om pöksüd jalgõᴢ poisikesel on püksid jalas; Ra sapožnikk on tšennättä, a portnoi on pöksüttä vs. kingsepp on kinga-(de)ta, aga rätsep on püksata; Lu pöksüᴅ, se on õsõtuᴅ püksid, need on ostetud (= mitte kodus õmmeldud); J pöksüje kormun pükste tasku. – Vt. ka arka-, nahka-.

pöksü-vasuᴢ J püksi(haagi) vastus, püksiaas петля (у штанов); pöksü-vasuᴢ, tõin on kokka, vassaa mikä tuõʙ püksi(haagi) vastus, teine on haak, mis vastu tuleb.

pölk/kü Kett. J, g. -üü J (puu)pakk колода, чурбан; J võtti vasaraa ja pikkaraizõõ pölküü võttis vasara ja väikese paku.

pöllähtä/ässä: -ss J-Tsv., pr. -än J, imperf. -äzin: -zin J tormata, söösta брос/аться, -иться; pöllähtääz rihess kujalõõ tormas toast õue.

pöĺĺällä/ä: -äɢ I = püllillää; perzeɢ paĺĺaᴢ pöĺĺällääɢ paljas tagumik uppis.

pöllä/tä¹: -täɢ I, pr. -äʙ, imperf. -zi suitseda, suitsu (välja) ajada дымить(ся); siältä savvu niin i pöllääʙ niin i pöllääʙ, no kõittši mussa õli sealt ajab nii (palju) suitsu, nii ajab, no kõik oli must.

pöllätä² vt. pellätä.

pöll/ü K-Ahl. L P M Kõ Lu Li Ra J I Пэлли Pal.1 Пэ́лли K-reg.2, g. -üü P J I 1. tolm пыль; J tüü tait kõnsait ett siivo riht ku teill on jõka paikkõs pöllüä täünö te ei korista vist kunagi tuba, kui teil on kõik kohad tolmu täis; Lu sõvat piäp pöllüssä puissaa riided tuleb tolmust (puhtaks) raputada; Lu müllüzä on paĺĺo pöllüä, paĺĺo javo pöllüä veskis on palju tolmu, palju jahutolmu; Lu rüis kukitsõʙ, pöllü tooʙ rukis õitseb, (õie)tolm(u) toob; M täm̆mää pääz on pöllü, eväd õõ ajuᴅ tema peas on tolm, ei ole ajud (= ta on rumal); M tuli i tõi pöllüä kormunat täünn tuli ja tõi tasku(täie)d tolmu (= tuli ja ei toonud midagi külakostiks); J pöllüä ajama, nõssõma tolmutama (tolmu ajama, tõstma); Kõ nüt tulbas [= tullas] pöllü töö aigat pääle (Len. 214) nüüd algavad (tulevad) tolmuse töö ajad (= rehepeksuajad) peale; 2. peapesu головомойка, диал. взбучка, нагоняй; J oottõõ, oottõõ, kül siä veel saad izältes pöllüü oota, oota, küll sa veel saad isa käest peapesu!; 3. (ämbliku)võrk паутина; Lu hömöläin lakkõõ pöllüi teeʙ ämblik teeb lakke võrke. – Vt. ka javo-, kukka-.

pöllüi/n J-Tsv., g. -zee J = pöllükaᴢ.

pöllük/aᴢ M Ra I -õᴢ J-Tsv., g. -kaa J tolmune пыльный; M ad́ijala on pöllükaᴢ, piäb mennä puissaa pöllüd vällä tekk on tolmune, tuleb minna raputada tolm(ud) välja; J ai kui teill om pöllükõz rihi oi kui tolmune tuba teil on.

pöllü/ne (Kõ), g. -zee = pöllükaᴢ; pöllüzell värtsill nurkaa takaa löötü tolmuse kotiga nurga tagant (pähe) löödud (= loll, rumal).

pöllüpää M Lu fig. kõlupea, puupea, jahupea, tobu садовая голова, дурак, болван; M min̆nua ämmä sõittõli, pöllüpää ämm sõimas mind kõlupeaks. – Vt. ka puupää, puustapää.

pöllüs/ellä: -ell J-Tsv., pr. -selen, imperf. -selin frekv. = pöllütellä.

pöllüt/ellä: -ell J-Tsv., pr. -telen: -teen J, imperf. -telin J frekv. tolmutada, tolmu üles ajada пылить, поднимать пыль; riigõll saad imossi pöllütell rehe(peksu)l saad himu täis tolmutada.

pöllüt/tää M-Set. Lu Li -tä J-Tsv. (sõnatüvi основа слова:) pöllüttä- J-Must., pr. -än Lu -en J, imperf. -in Lu J 1. tolmutada, tolmu üles ajada пылить, за-, поднимать пыль; Lu kase on maailma viihkuri, pöllütäb liivaa see on ilmatu tuulekeeris, tolmutab liiva (üles); J rattaad va vurissa, nii kõvassi pöllüteb aja rattad vaid vurisevad, nii kõvasti tolmutab sõita; 2. (välja) tuulata выве/ивать, -ять; Li löühkimeekaa sai akanõita pöllüttää vällää tuulamislehvikuga sai aganaid välja tuulata; ■ J elka kaĺĺuga, pöllüten rihess väĺĺä ärge karjuge, tolmutan (teid) toast välja!

pöllü/tä P M (Kett. K-Ahl. Li), pr. -äʙ P, imperf. -zi Li 1. tolmata пылить(ся), за-; M kui einä jääʙ tšez̆zee kuivaamoto [sic!], siis täm nõõʙ kõv̆vii pöllüämää kui (kokkupandud) hein jääb poolkuivaks, siis ta hakkab väga tolmama; 2. tuisata мести (о метели); Li eb nätšüᴅ mittäät, se lumi va pöllü ei paistnud midagi, see lumi ainult tuiskas.

pöllü/üssä Li -ssä Lu -ss J-Tsv., pr. -üʙ Lu Li J, imperf. -üzi Li -ᴢ Lu J 1. tolmata (ka fig.) пылить(ся), за-; J kujall nii kõvassi pöllüüʙ õues tolmab nii kõvasti (suure tuulega); Lu nii kõva tormi, vesi meres pöllüüʙ, koko päivää pöllüᴢ (on) nii kõva torm, (et) vesi meres tolmab, kogu päeva tolmas; 2. tolmelda опы-

л/яться, -иться; Li rüiz jo kukittsi, pöllüüzi, enäpi ep pöllüü rukis juba õitses, tolmles, enam ei tolmle.

pölvikod vt. põlvikoᴅ.

pölvillin vt. põlvilliin.

pöläs/süä (Ku), pr. -ün, imperf. -süzin Ku ehmuda, hirmuda пугаться, ис-, устраш/аться, -иться; miä em pölässüt karussᴀ, a pölässüzin siittᴀ̈, ettᴀ̈ tahtozin dovarišaa ampua ma ei ehmunud karu pärast, vaid ehmusin sellepärast, et pidin (kogemata) kaaslase pihta laskma.

pölässüü/ssä (Ku), pr. -n, imperf. -zin = pölässüä; suet ko pölässüüst́śii d́i joost́śii mettsää küll hundid ehmusid ja jooksid metsa.

pöläs/tüssä (Lu) -t́üssä Ku, pr. -tün, imperf. -tüzin Lu = pölässüä; Ku kalat pöläst́śüst́śi kalad ehmusid.

pöläsüt/ellä Ku, pr. -telen, imperf. -telin frekv. ehmatada, hirmutada пугать, устрашать, страшить.

pömi/sä (Ra), pr. -zen Ra, imperf. -zin pomiseda бормотать; mitä ain pömized itse enelle mis sa aina pomised omaette?

pöppärä-pää P sasipea растрёпа.

pörpöt/tää (Li), pr. -äʙ Li, imperf. -ti (keedes) podiseda вариться (о каше); rooppa jo pörpötäʙ, rooppa tšihuʙ puder juba podiseb, puder keeb.

pöröhmä vt. pärähmä.

pötkö Li, g. pödgöö = prökkö.

pövvi vt. põvvi.

pövvis/süä J-Tsv., pr. -üʙ J, imperf. -sü J selgineda, selgeks minna проясн/яться, -иться; ilm pövvisüʙ ilm selgineb.

pövvitootu vt. põvvitootu.

pöölä vt. maito-.

pööret/tää: -tääɢ (I), pr. -äʙ, imperf. -ti = pöörittää; niin pööretät tämä i nii javotat nii ajad ringi seda (käsikivi) ja nii jahvatad.

pöörim/ä J-Must. (Lu-Must. J), g. -ää fig. pöörlemiskoht место завивания; Lu isä issub issumilla, poigat pöörivät pöörimillä, tüttäret tüvez i ladvaz? – umala kerkiät (Must. 160) mõist. isa istub istmeil, pojad pöörlevad pöörlemiskohtadel, tütred tüves ja ladvas? – Humala väädid.

pöörit/ellä: -ell J-Tsv., pr. -telen: -teen J, imperf. -telin J frekv. (midagi) ringi ajada, keerutada вращать, вертеть, крутить; elka pööritelka vokkia ümper ärge keerutage vokki (= voki- ratast) ringi (ümber). – Vt. ka pöörütellä.

pöörit/tää (Kõ-Len.) -tä J-Tsv. -tääɢ I, pr. -än: -en J, imperf. -in J (midagi) ringi ajada, keerutada, vändata; veeretada вращать, вертеть, крутить; катить; I jalgolla piäp pöörittääɢ jalgadega tuleb (vokiratast) ringi ajada; I kepissä pööritämmäɢ kepiga (kepist) ajame (käsikivi) ringi; Kõ estää tšäütii kaarlõmäelle munaa pöörittämää (Len. 221) varem käidi Kaarlõmäel muna veeretamas; ■ J kõik pööriten rihess hitolõõ kupatan kõik toast kuradile (= ajan kõik toast välja). – Vt. ka pöörettää, pöörüttää.

pööri/ä M Ra J (Kõ Lu-Must.) püöriä (P) -äɢ I, pr. -n M Lu Ra J püörin P -i I, imperf. -zin Ra J -zii I 1. pöörelda, keerelda, tiirelda вращаться, вертеться, крутиться, кружиться; Lu pöörib, pöörib nava pääl? – võtti (Must. 159) mõist. pöörleb, pöörleb naba peal? – Võti; J pöörijõz laŋkõõz maalõõ langes keereldes maha; M miε pöörizin ühes paikkaza, en tää kuza õõn ma tiirlesin ühes paigas, ei tea(dnud), kus olen; M tšärpän ümperi sin̆nua pööriʙ kärbes tiirleb sinu ümber; 2. (midagi) ringi ajada, keerutada, vändata вращать, вертеть, крутить; Kõ on rataᴢ, sitä pööriäᴢ, a tõin meeᴢ piäʙ tširvessä, kurassia, ihoʙ on ratas (= käi), seda aetakse ringi, aga teine mees hoiab kirvest, nuga, ihub (= käiab). – Vt. ka pöörettää, pöörittää, pöörtää, pöörüttää, püürtäässä.

pöör/re J, g. -tee (juukse)pööris вихор; завихрение, место завихрения волос; ühs pöörre, siiz leeb ühs nainõ (kui on) üks juuksepööris, siis saab olema üks naine.

pöör-remeni J-Tsv. teritamis-, ihumisrihm точильный ремень; pöör-remeni on tehtü nah-gõss, dalisko parusinass teritamisrihm on tehtud nahast või purjeriidest. – Vt. ka pöörää-remeni.

pöör/rä Ra -r J-Tsv., pr. -än Ra -en J, imperf. -in Ra J 1. (kellegi v. millegi) ümber käia, piirata (kedagi v. midagi uskumusliku tava kohaselt) ходить вокруг (кого-то или чего-то по старинному обряду); Ra tšünteliällä pöörettii ümper ruhipuut kõlmõt kõrtaa vass päivää küünlaga käidi ümber puusärgi kolm korda vastupäeva; 2. J-Tsv. käiata, käial teritada точить на точиле. – Vt. ka pöörtää, pöörätä, pöörüttää.

pöör-tšivi J-Tsv. püürtšivi Li käiakivi, käi точильный камень, точильное колесо, точило; tširves piäb lass pöör-tšivell, siis saat terävessi kirvest peab laskma (= käiama) käia peal, siis saad teravaks. – Vt. ka pöörä.

pöörtämi/ne Kõ, g. -zee (karja) piiramine (karja pühitsemine karjalaskel) освящение стада (хождение вокруг стада с иконой); karjušši võtti siglaa obraazaakaa ja meni kõm kõrtaa ümpär karjaa, se õli karjaa pöörtämine karjus võttis sõela ikooniga ja käis kolm korda ümber karja, see oli karja piiramine.

pöör/tää Ra (K-Ahl. Lu-Must.) püürtää Lu Li -tä J-Tsv. -tääɢ (I), pr. -än K -en J püüren Lu, imperf. -in J püürin Lu 1. pöörata, keerata пов/орачивать(ся), -ернуть(ся); J pöör koorõm ümper pööra koorem ümber; J ani arjalõõ muniᴢ, sisavõ sivuillõõ pööri rl. hani (hobuse)-

lakale munes, ööbik külili pööras; J pöörtä seltšä selga pöörata; 2. käiata, käial teritada точить на точиле; Lu kui õsõtaa uuᴢ vikahtõ, siis püüräl püüretää kui ostetakse uus vikat, siis käiatakse käial; Li miä vein kõlmõt kurass püürtää ma viisin kolm nuga käial teritada; Li nõizõmma püürtämä kurasiiᴅ hakkame nuge käiama; 3. (kellegi v. millegi) ümber käia, piirata (kedagi v. midagi uskumusliku tava kohaselt) ходить вокруг (кого-то или чего-то по старинному обряду); Ra kui pominoitõtaa, siiz võtõtaa tšüünteliä tšättee i pööretää lauta vassoo päivää kõlmõt kõrtaa kui mälestatakse surnut, siis võetakse küünal kätte ja käiakse kolm korda vastupäeva ümber laua; 4. pöörelda вращаться, вертеться, крутиться, по-; Lu kana varpaa päälä pööräb (Must. 158) (muinasjutust:) (onn) pöörleb kanajala (kanavarba) peal. – Vt. ka pööriä, pöörrä, pöörätä, pöörüttää, püürtäässä.

pöörtäü/ssä: -ss J-Tsv., pr. -n J, imperf. -zin J end ümber pöörata e. keerata повор/ачиваться, -отиться, обёртываться, обернуться; pöörtäü kõrt ümper pööra end korraks ümber.

pöör/tüssä: -tüss J-Tsv., pr. -ün J, imperf. -tüzin J = pöörtüüssä; pöörtüzin tšaadiss sain vingumürgistuse.

pöör/tüä Kett. M Li Ra J-Tsv. (K-Ahl. Lu) püürtüä Lu (Li), pr. -rün K-Ahl. -ün M J püürrün Lu püürün Li, imperf. -tüzin M Lu Li J püürtüzin Lu Li pea-, südamepööritust v. vingumürgistust saada закружиться (о голове), тошнить, угореть; J sinnessaa nõizõl lõõkkuma, kuniz em pöörü kiigun seni (sinnani), kuni ei saa peapööritust; Li eestää miä algin põlõttaa, siz miä pöörtüzin, ennää en nõiznu põlõttamaa esiti ma hakkasin suitsetama, siis sain südamepöörituse, enam ei hakanud suitsetama; M kuza neeᴅ on klop̆pii rohoᴅ, aivo kõv̆vii paap päätä vaivattamaa i siä näissä pöörüᴅ kus on need sookailud, (seal) paneb õige kõvasti pea valutama ja sa saad neist peapöörituse; Lu tänävä õli karkõa sauna, kõikii püürtüzimmä täna oli kibe (= vingune) saun, saime kõik peapöörituse; M elä ruta panna trub̆baa tšiin, on veel viŋkkara aimu, võit pöörtüä ära rutta siibrit kinni panema, on veel vingu tunda, võid vingumürgistuse saada.

pöörtü/üssä: -ssäɢ vdjI (I), pr. -üʙ, imperf. -jee vingumürgistust saada угореть; I pöörtüüᴅ sihessaaɢ rõhgaa, jaksad i koollaɢ saad nii tugeva vingumürgistuse, (et) võid surragi.

pöö/rä Kett. K-Ahl. M Kõ Li J I püörä Ränk P püürä Lu Li -r J-Tsv., g. -rää M J I -rä J 1. käi, käiakivi точило, точильный камень, точильное колесо; M tširvez on tülppä, piäb ih̆hoa pöörällä kirves on nüri, peab käial teritama; Lu püürä on rutškaakaa, püürääkaa hiutõtaa tširveita, vikahtõiᴅ, kurassiijõ käi on vändaga, käiaga teritatakse kirveid, vikateid, nuge; J üvä pöör tšivi piäb õll heenoss liivõss hea käiakivi peab olema peenest liiva(kivi)st; 2. ratas, pöör, võll колесо, ворот, вал; I rattaad õlivat kahõõ pöörääkaa kaarik oli kahe rattaga; I koorma kukõrtu i pööred nõisivad üleeᴢ koorem läks ümber ja rattad tõusid üles; I šnuura niku väitäʙ kasta pöörää vokinöör nagu veab seda (voki)-ratast (ringi); I paglaa päällä kaivossa vettä võtaᴅ ili pöörääkaa kaivossa võtaᴅ vee köiega võtad kaevust vett või pööraga võtad kaevust vee; I pöörää rumbu ratta rumm. – Vt. ka päivää-, tšivi-, tšäsi-. – Vt. ka pöör-tšivi.

pööräht/ää: püürähtää Lu, pr. -ään: püürähtän Lu, imperf. -iin: püürähtin Lu = pöörähtäässä; mitä nii tšiiree püürähtiᴅ nüt poiᴢ, elä vee meijjee unija mis sa nii kiiresti minema pöördusid, ära vii meie un(esi)d ära.

pöörähtä/ässä: -ss J-Tsv., pr. -än J, imperf. -äzin: -zin J pöörduda пов/орачивать(ся), -ернуть(ся); ize pöörähtäs kottoo tulõmaa ise pöördus koju (tagasi) tulema; pöörähtääᴢ ümper pöördus ümber.

pöörä-lõõkku: püörä-lyõkku P pöör-lõõkku J-Tsv. võlliga kiik качели на вороте; P lyõkku õli, juoltii püörälyõkku, lazzõttii üli vaalaa kiik oli, kutsuti võlliga kiik, kiiguti (lasti) üle võlli; J pöör-lõõkull nõisi päät huimama võlliga kiigel hakkas pea ringi käima.

pöör/ätä: -et J-Tsv., pr. -ään, imperf. -äzin käiata, käial teritada точить на точиле. – Vt. ka pöörrä, pöörtää.

pöörää-remeni J-Tsv. = pöör-remeni.

pöör/ü¹ Lu, g. -üü pöörel (plokil) вертел (на блоке); pöörü on blokkiil, jott rossi ep purkajaisiiᴢ, epku menneiš tšikkaraa pöörel on plokkidel, et tross ei hargneks (lahti) ega läheks sassi.

pöö/rü² ~ -r J-Tsv., g. -rüü J ving угар; pöörüä rihi täünö tuba (on) vingu täis; J nii kõvassi huimaʙ, tait pöörü meni pähä(se) pea käib nii kõvasti ringi, vist hakkas (läks) ving pähe.

pöörük/aᴢ: -õᴢ J-Tsv., g. -kaa J vingune угарный; näill on üht perä pöörükõz rihi neil on ühtepuhku vingune tuba.

pöörüpäivä: püörüpäivä P püürüpäivä Lu pööripäev солнцеворот (зимнее и летнее солнцестояние, весеннее и осеннее равно-

денствие); P kui kevεäll on tuuli tšülmäss puolyõ püörü-päivän, siz liep tšülmä suvi kui kevadel on pööripäeval tuul külmalt poolelt, siis tuleb külm suvi; Lu tšezää püürüpäivä suvine pööripäev. – Vt. ka tšezää-.

pöörüt/ellä Kett. (J-Tsv.), pr. -telen, imperf. -telin = pööritellä.

pöörüt/tää M J püörüttää Po püürüttää Lu Li -tä J-Tsv. -tääɢ (I), pr. -än ~ -en J, imperf. -in J 1. keerutada, vändata вращать, вертеть, крутить; M kui lahzõlt tõkku ammaᴢ, pöörütättii ümpär päätä, vizgattii ähüppäälee kui lapsel tuli (kukkus piima)hammas (ära), (siis) keerutati (seda) ümber pea, visati ahju peale; M kaivod on kõikõllaizõᴅ meillä, volli on mokoma, seneekaa pöörüttääᴢ kaevud on meil igasugused, on selline võll, sellega vändatakse; Li viihkuri ühes kõhtaa püürütäb liivaa tuulispask keerutab ühes kohas liiva (üles); 2. (kellegi v. millegi) ümber käia, piirata (kedagi v. midagi uskumusliku tava kohaselt) ходить вокруг (кого-то или чего-то по старинному обряду); I pöörütettii lehmäd ümpärikkua õvvõza kõlmõt kõrtaa käidi õues ümber lehmade kolm korda; M pominlauta pöörüttääs kõlmisõõ surnute mälestamiseks kaetud laua ümber käiakse kolm korda; 3. pead pööritama panna, vingumürgistust tekitada закружить (голову), вызвать головокружение; угореть; Lu minnua päässä püürütti mul hakkas pea ringi käima; M elkaa ruttagaa panna trub̆baa tšiin, se võip pöörüttää surmaassaa ärge rutake siibrit kinni panema, see võib tuua surmava vingumürgistuse; M kasta algab jo pöörüttää ta hakkab juba purju jääma (talle hakkab viin juba pähe); Lu tüttö poigal püürütti pää tüdruk ajas poisil pea segi. – Vt. ka pöörettää, pöörittää, pööriä, pöörrä, pöörtää.

pöörütüᴢ vt. pää-.

pööveli vt. püüveli.

pööveli-poi/ka: -k J-Tsv. väänkael, väänik, marakratt (vallatu ja sõnakuulmatu poisikese kohta) шалун, строптивец (о мальчике); aissiä pööveli-poik oh sa väänkael! – Vt. ka püüveli.

pöüh/tšiä M (Kett. Kõ) -kiä Lu Li Ku -kõa K-Ahl., g. -tšiää hästi kerkinud, kohev, ümar пышный; Lu pöühkiä leipä, ku võtad ahjoss poiᴢ, tämä on üvässi kohonnuᴅ kohev leib, kui võtad ahjust välja, ta on hästi kerkinud; M nävät tuõvat pöühtšiässi, pehmiäd lepoškaᴅ need muutuvad kohevaks, pehmed kakukesed.

püchta vt. pihta.

pühii/n J-Tsv., g. -zee J pidulik праздничный.

pühisü/ᴢ J, g. -see J pühadus святость.

pühit/ellä (M), pr. -telen: -teen M, imperf. -telin frekv. ← pühittää; piäb nõissa pühitteemää peab hakkama paastuma.

pühit/tää L P (M), pr. -än P, imperf. -in P paastuda поститься, постничать; M siiz ep söötü arkõa, pühitättii suur pühä seitsee näteliä siis ei söödud paastuvälist toitu, paastuti (= peeti) suurpaast(u), seitse nädalat; P nätelis kahsi päivää pühitettii, kõlmaspäivä i vid́d́espäivä nädalas paastuti (= söödi paastutoitu) kahel päeval, kolmapäeval ja reedel.

pühi/tä M, pr. -in: -n M, imperf. -zin = pühittää; suur pühä kõikk pühittii suur paast, kõik paastusid; söötii pühä-söömää, kannii pühittii söödi paastutoitu, nõnda paastuti; piäp pühitä tuleb paastuda.

pühi/ä M, pr. -n, imperf. -zin = pühittää.

püh/je Al. Kett. P (R-Reg.) püühje (R-Eur.), g. -tšee: -tšie P püühtšee R-Eur. = pühtšee.

pühtše/e K-Ahl., g. -mee K ikoonirätt, murd. pühaserätt иконный плат; ala jalkojee jumalaa, ala pühtšemee pühätüü (Ahl. 723) rl. jumala jalge ette (alla), pühitsetu pühaseräti alla.

püh/tšiä Kett. K P M Kõ S Po Lu J (R Ra) püht́š́iä Ke-Set. püφtšiä P -tšiäɢ ~ -tšeäɢ I -tšeeɢ Ko püühkiä Ku, pr. -in Kett. P Ke M Kõ S J -tšin K-Ahl. püh̆hii I püühin Ku, imperf. -tšizin P Ke M J püht́š́izin Ke -tšizii I pühkida мести, подметать, чистить, выт/ирать, -ереть, обтирать; K oomnikoll pannass noorikkõ rihtä pühtšimää hommikul pannakse noorik tuba pühkima; J havuukaa pühitää ahjoa ahjuluuaga pühitakse ahju; M pühtši õmat silmäᴅ pühkis oma silmad (kuivaks); J pühi jalgõᴅ, elä rooja puhtaat maat pühi jalad (puhtaks), ära määri puhtaid põrandaid; M nõisi milta tšüüneliä pühtšimää hakkas mul(t) pisaraid (silmist) pühkima; Kõ nen̆nää pühtšiä ep tunnõ, a naisii laatiuʙ nina pühkida ei oska, aga kipub naist võtma; M nät ko lõppu, etti kõik pöllüd on pühittü näe, kuidas sai otsa, et lausa tolm(gi) (tolmud) on pühitud (= näpud on põhjas).

pühtšiü/tä (Kett.), II inf. -mää Kett. puhtaks saada очи/щаться, -ститься.

püh/ä Kett. K R L P M Kõ S Ja-Len. Lu Li Ra J I Ku, g. -ää K Kõ Lu Li Ra J 1. paast пост; S ku bõllu pühä, söötii rokkaa lih̆haakaa, a suurõs pühäs, sis seimmä võikaa kui polnud paast(uaeg), (siis) söödi kapsasuppi lihaga, aga suure paastu ajal, siis sõime taimeõliga; M siis tuli suur pühä, seitsee näteliä enipäiväässaa siis tuli suur paast, seitse nädalat lihavõteteni; Lu maarjaa pühäz on paĺĺo tšärpäss maarjapaastu ajal on palju kärbseid; Lu miikkula pühä alki sütšüzüssä pühäpanekissa ja jouluussaa nigulapaast algas sügisest, paastu algusest ja (kestis) jõuludeni; Lu pädrää pühä peetripaast (= peetripäeva-eelne paast); P ŕäštogaa pühä jõulupaast (= jõulueelne paast); Li pühää panõkki õli ennee miikkulaa paastu algus oli enne nigulapäeva; Li ku pühää lõppu on, se on pühää pagõttõma kui on paastu lõpp, see on paastu p.; Kõ mokom pühää söökki niisugune paastutoit; M kõlmaispäivä i vijjespäivä õlivat pühät päiväᴅ, piimää i lih̆haa ep söötü kolmapäev ja reede olid paastupäevad, piima ja liha ei söödud; 2. (rahvapärane v. kiriklik) püha (народный или церковный) праздник; J kadrinapäivä on mokoma pühä sütšüzüllä kadripäev on niisugune püha sügisel; Ra maa entšämüz on ennee troittsaa, siiz on maa pühä, ep tšästü võttaa i ublikass maassa taevaminemispüha on enne nelipühi, siis on maa püha, ei lubatud oblikatki maast võtta; J pärnäspääll õli nastassiapäivä suur pühä Pärspääl oli nahtsepäev suur püha; 3. pühapäev воскресенье, воскресный день; Li kuus päivää on ärtši-päivä, a seittsemäz on pühä kuus päeva on (nädalas) argipäev(ad), aga seitsmes on pühapäev; J ohto artši päänn sai tüüt, pühänn võip oogõt küllalt sai argipäeva(de)l tööd (tehtud), pühapäeval võib puhata; 4. adj. püha святой, священный; M palvõõrõukku on tšasovnaa tüvenn, sinne tšäütii, veetii rah̆haa, pellättii roittaa vällää, sitä pühäss peettii ohvrikivivare on kabeli juures, seal (sinna) käidi, viidi raha, kardeti välja kaevata, seda peeti pühaks (paigaks); K pihlaga õli pühänn puunn pihlakas oli (= pihlakat peeti) pühaks puuks; Lu tšüzüttii pühä miikkulaa paluti püha Nikolaust; L tulõ pühässä neittsüüssä maarjassa rl. (loitsust:) tule pühast neitsi(st) Maarjast; J pühä jürtši püha Jüri. – Vt. ka jõulu-, maarja-, miikkula-, põdro-, pädrä-, suur-, tšerikko-, väli-. – Vt. ka praaznikka, pühäpäivä.

pühäkala Ra pühapäevakala (kala, mida tüdrukud pühapäeviti noodaga püüdsid ja pärast müüsid рыба, которую девушки вылавливали неводом в воскресенье, а затем продавали).

pühä-maarja L paastumaarjapäev благовещение; pühä-maarjann õltii tšerikkoza paastumaarjapäeval käidi (oldi) kirikus.

pühä-meno M = pühäsöömä; kõõz õli suur pühä, kõik pühä-menod õltii kui oli suur paast, (siis) olid kõik paastutoidud.

pühämurtši/na: -n Li pühapäevane hommikueine воскресный завтрак; pühän ain jo tehtii parõʙ herkkua, što se on niku pühämurtšin pühapäeval tehti ikka juba paremat hõrgutist, et see on nagu pühapäevane hommikueine.

pühänõma Li pühapäevane, pidulik воскресный, праздничный; kane sõvad õllaa pühänõmaᴅ need rõivad on pühapäevased; sapano õli pühänõma s. (= vadja naise linikutaoline peakate) oli pidulik.

pühä-panikki Ku = pühäpanõkki.

pühäpan/õkki: -ekki Lu Li paastu algus начало поста; Lu pühäpanekissa algap paasto, eb võinu süüvvä arkia p-st algab paast, (enam) ei võinud süüa paastuvälist toitu; Li pühäpanekki on viimine artšipäivä enne suurta püh́h́ää paastu algus on viimane paastuväline päev enne suurt paastu.

pühä-päiviin J-Tsv. pühapäevane (puhkepäevane; pidulik) воскресный, праздничный; pühä-päiviiss aikaa oŋ kuile itšäv veettä pühapäevast aega on millegipärast igav veeta; pühä-päiviizet sõvaᴅ pühapäevarõivad.

pühäpäivittää Li J pühapäeviti по воскресеньям; pühäpäivittää lõõkuttii pühapäeviti kiiguti.

pühäpäivä L P Ja-Len. Lu Li (K) pühä-päivä Li pühä-päiv́ J-Tsv. 1. pühapäev воскресенье, воскресный день; Lu laizgal eb õõ kõnsa pühäpäivää vs. laisal pole kunagi pühapäeva; Li ärtšipään õlti tšennäᴅ, a pühäpään õlti kamašiᴅ argipäeval olid tš-d (= kodus valmistatud pehmed saapad), aga pühapäeval olid kamassid (jalas); 2. (rahvalik v. kiriklik) püha (народный или церковный) праздник; L χlaari õli opõzii pühäpäivä floorusepäev oli hobuste püha; L naisii pühäpäivä, siš tšihutõttii õlutta (jüripäev oli) naiste püha, siis pruuliti õlut; L treteńńe pühäpäivä õli küünlapäev oli püha; L pokrova õli pummalaza vuvvyõ pühäpäivä Maarja kaitsmise päev oli Pummalas (kiriklik) aastapüha; K illoll pitääs troitsaa pühäpäivää, õlutta tšihuttaas (Al. 11) Illol (Undovas) peetakse nelipühi, pruulitakse õlut; 3. Ja-Len. paastupäev постный день. – Vt. ka tšerikko-, väli-, õlut-. – Vt. ka pühä.

pühä-rokka M paastuaegne (lihata) hapu-

kapsasupp постные щи; söötii pühä-rokkaa, õli kal̆laa tšihutõttu söödi paastuaegset hapukapsasuppi, oli kala keedetud.

pühä-rooppa M paastuaegne (lihata ja rasvata) puder постная каша; suur pühä õli seitsee näteliä, tehtii pühä-rooppaa suur paast oli seitse nädalat, tehti paastuputru.

pühäsapana (Ra) pühade-s., pühapäeva-s. (vadja naise pidulik linikutaoline peakate праздничный женский головной убор типа покрывала); i tšerikoosapanad i pühäsapanad i artšisapanaᴅ ja (olid) kiriku-s-d ja pühade-s-d ja argipäeva-s-d.

pühäsińakka Li pühapäevane (sinine linane) pihikseelik праздничный (синий полотняный) сарафан; õltii sinizet sińakõᴅ. kaŋkaassõ kuottu, sis sinizess õli kraazgõttu. siiz õli kassinõ kannii rinnõss tänne allaallõssaa õli valkaa viiru i kauniz õli, lintit pantu, i allaall õli tooš sińakõl kauniz lintti, i valkaa se lintti. i siiz õli heenokkõissõ nappua kõig õli pantu allaallõssaa, što lusti õllõiᴢ. se õli pühäsińakka, pühäpäivittää, a artšisińakk see õli veel prostoi, sellä nappui bõllu kassin eezä (naistel) olid sinised pihikseelikud. Linasest kangast (olid) õmmeldud (kootud), siis oli (kangas enne) siniseks värvitud. Siis oli siin niiviisi rinnust siia kuni alla (= allääreni) valge viirg ja punane (viirg) oli, (sellised) paelad (olid) pandud, ja all(ääres) oli sinisel pihikseelikul samuti punane pael, ja (see) valge pael. Ja siis oli väikesi nööpe puha pandud (= ette õmmeldud), (ülevalt) kuni alla, et oleks ilus. See oli pühapäevane (sinine) pihikseelik, (seda kanti) pühapäeviti, aga argipäevane (sinine) pihikseelik, see oli veel lihtne, sellel polnud nööpe siin ees.

pühäsöömä ~ pühä-söömä M paastutoit постная пища; pühä-söömä on tehtü seemee võilla, a artšisöömä, siäl i lih̆haa, siäl i piimää, võita, siäl on kõiɢ paastutoit on tehtud taimeõliga, aga paastuväline toit, seal (on) ka liha, seal (on) ka piima, võid, seal on kõik(e). – Vt. ka pühä-meno.

pühäštanaᴅ Lu pl. t. (madruse) pühapäeva-püksid праздничные (матросские) штаны.

pühät/tü (K-Ahl. R-Eur. R-Reg.), g. -üü K pühitsetu, pühak святой, святитель; K ala jalkojee jumalaa, ala pühtšemee pühätüü (Ahl. 723) rl. jumala jalge ette (alla), pühitsetu pühaseräti (= ikooniräti) alla.

pühä/tä K-Al. M (K-Ahl.), pr. -än K-Ahl. püh̆hään M, imperf. -zin 1. K hoida, kaitsta беречь, по-, защи/щать, -тить; 2. (tõtt) vanduda клясться, по-, присяг/ать, -нуть; M miε, juttõõʙ, en võttannu, püh̆hääʙ mina, ütleb, ei võtnud, vannub (tõtt).

pühäväli S Lu paastuvahe, paastuväline e. paastude vaheline aeg (время с конца рождественского до начала великого поста); S pühäväliš tšäütii issumaa paastuvälisel ajal käidi istjatel; Lu talvõll menin mehelee pühäväliᴢ talvel läksin mehele paastuvahe sees.

pülkäht/üä (J), pr. -üʙ, imperf. -ü paisuda, jämeneda взду/ваться, -ться, утолщаться, расширяться; soonõd ovat pülkähtüneeᴅ, õllaa niku makkarõᴅ (vere)sooned on laienenud (jämenenud), on nagu vorstid.

püllillää Lu J upakil, uppis задом вверх; J meez on püllillää, pää on raskas, takapool nõisi üleeᴢ mees on upakil, pea on raske, tagumik tõusis uppi (üles); Lu taka pool on püllillää tagapool on uppis. – Vt. ka pöĺĺällää.

püllüpää Kõ võilill одуванчик.

püllüssi P pruntis надуты, бантиком (о губах); uulõd on püllüssi huuled on pruntis.

pülv/ä Kett. K-Ahl. M J-Must., g. -ää M tugi(puu) подпор/а, -ка; M paŋkaa ad́d́alõõ pülvä, eb laŋkõis maalõõ pange aiale tugi, (et) ei langeks maha; M paa veel kaz̆zee õhzaa al̆laa pülvä pane veel selle oksa alla tugipuu; M ku õunad võttaas puussa vällää, siz i pülväd ilataᴢ kui õunad võetakse puust maha, siis koristatakse ka tugipuud (ära). – Vt. ka külvä.

pül/ä Li, g. -ää = pülvä; paa pülä vassaa pane (aiale) tugi vastu.

pünt/ätä (Li) -et J-Tsv., pr. -tään J, imperf. -täzin: -tezin J lükata, tõugata, hoogu anda толк/ать, -нуть; раскач/ивать, -ать; Li pünttää nüt tõuka nüüd!; J meemme lõõkulõõ pünttämä lähme kiigele hoogu andma.

pür/tšiä M Lu J-Tsv. (sõnatüvi основа слова:) pürtši- J-Must. -kiä (Ku), pr. -in M Lu -rin J, imperf. -tšizin J 1. kippuda, tükkida, pürgida рваться, стремиться, вламываться, ломиться; M täm ain mettsää püriʙ ta kipub ikka metsa; Lu i pürib karu uhzõss (muinasjutust:) ja karu tükib uksest (sisse); 2. paluda, anuda просить, умолять; Ku tult́śii pürkimää üüssɪ meez i nainᴀ, ment́śii ühtee talloo üüssɪ pürkimää tulid öömaja paluma mees ja naine, läksid ühte tallu öömaja paluma; J pürriʙ, jot võttaizin tätä eneska kaas anub, et võtaksin ta endaga kaasa.

pürtšiü/tä (Kett.), pr. -n, imperf. -zin kippuda, tükkida, pürgida рваться, стремиться; pür- tšiümmä vällää kipume välja.

püräht/ää (Kõ-Len.), pr. -ääʙ, imperf. -ii: -i Kõ praksatada, raksatada треснуть(ся); puu pürähti, maa järästi, jeesuksen opõn eittü (Len. 229) rl. puu raksatas, maa müdises, Jeesuse hobune ehmus.

püs/sü Kett. K L M Po Lu Li J I Ko (R-Eur. Kõ-Len. Ku), g. -üü Kett. K L M Po Lu Li J Ku -ü J püs̆süü M vdjI Ko -süü J -sü Kõ-Len. püss ружьё; M pantii maalõõ püsüssä lasti püssiga maha; M jürtši sis täm̆mää ampu, püsüss ampu Jüri laskis ta siis maha, püssist laskis; L pani püsüü ülyõ pihaa pani püssi üle õla; Li ruutia pantii püssüü püssirohtu pandi püssi; J püssüä laukama püssi (osadeks) lahti võtma; J opõin heittü püsüü paukuss hobune heitus püssipaugust; J suurõss laajeŋgiss püsüü raut meni lõhtši suurest laengust läks püssiraud lõhki; Lu püsüü perä ~ püsüü looža püssi pära, püssi laad; J püsüü lukku püssi lukk; Li püsüü looti püssikuul; M püssü mees tappõ soorzaa jahimees (püssimees) tappis (= laskis maha) pardi. – Vt. ka lookka-, sõti-, tšäsi-, vipu-.

püssüllää J-Tsv. püsti(asendis) стоя, стоймя; seizop püssüllää nurkkõᴢ seisab nurgas püsti. – Vt. ka püssüzä.

püssü-maa (J-Tsv.) püssi laskekaugus расстоя-ние выстрела; nütt jäi menemiss eb rohkap ku püssü maat nüüd jäi minna mitte enam kui püssi laskekaugusele.

püssümeeᴢ M J jahimees, püssimees охотник; M püssümeeᴢ ammuʙ jahimees laseb (püssist); J toož om püssümeeᴢ, jäness heittü on ka (= on alles) jahimees, jänesest ehmus.

püssünenä Lu Li püstnina, ülespidi nina вздёрнутый нос; курносый.

püs/süzä: -süᴢ Li Ra J -süs Lu-Len. -tüᴢ J püsti(asendis), turris; ülespidi торчком, дыбом, вверх (ногами), поднята (о голове); J isä makas part püssüᴢ isa magas, habe püsti; Lu meillä kõikilla ivusset õltii püssüs (Len. 277) meil kõigil olid juuksed (hirmust) püsti; Li järtšü on väänettü alaspäi, jalgad õllaa püssüᴢ järi on keeratud kummuli, jalad on ülespidi; J pää püssüᴢ pea püsti. – Vt. ka püssüllää.

püssüä P Kõ-Len. püsti(asendisse); püsti, turris стоя, стоймя; торчком, дыбом; P panõ seiväs püssüä pane teivas püsti; P vihgot pannass püssüä (vilja)vihud pannakse püsti; Kõ mõnikkat mehet parrat püssüä korsazivat nurkkõi möö (Len. 212) mõned mehed, habemed püsti, norskasid nurkades (nurki mööda).

püssüü P Li J-Tsv. Ku püsti(asendisse); ülespidi вверх; (хвост) торчком; на дыбы; P aroa kõõᴢ nii elä panõ sellällee, et aroo piid on püssüü reha ära kunagi pane nii selili, et rehapulgad on püsti; Li lehmä nõssi ännää püssüü lehm tõstis saba püsti; Ku sis hän nois kahellᴀ jalallᴀ püssüü siis ta (= karu) tõusis kahele jalale püsti.

püsüt/ellä (Kett. vdjI), pr. -telen: -teen Kett. imperf. -telin: -tel̆lii ~ -el̆lii vdjI frekv. püssist lasta e. tulistada стрелять из ружья.

püsü/ä (K-Ahl.), pr. püzün, imperf. -zin püsida, kärsida, mallata удерживаться; иметь терпение, терпеть, по-; milla b muu püsünnü meelezä (Ahl. 111) mul ei püsinud muu meeles. – Vt. ka pisiä.

püsüülooti Lu püssikuul ружейная пуля.

püsüüpuĺa Lu = püsüülooti.

pütšäl/ä J-Must., g. -ää (vanust näitav) sarve-pügal (lehmal) бугор (на рогах у коровы). – Vt. ka sarvõõ-.

püt/tšü Kett. M Lu Li J -kü Ku, g. -šüü Kett. M Lu Li J (leiva jm.) viil, käär ломоть (хлеба и пр.); Li leikkas suurõõ pütšüü leipää ja pani võita pääl lõikas suure viilu leiba ja pani võid peale; M paŋkaa pütšüd vasatik̆koo võikaa pange võiga (leiva)käärud vastastikku; Lu ku leikõta leipää süümissä vartõ, siis ne kutsutaa leivää pütšüᴅ kui lõigatakse leiba söömise jaoks, siis neid (tükke) kutsutakse leivakäärudeks; M bulkaa püttšü saiaviil; M lantuu püttšü kaalikaviil. – Vt. ka leipä-, leivää-.

püt/tü K-Al. P Lu Li J, g. -üü Lu J pütt, astja, puunõu кадка, деревянная посуда; Li puussa tehtii püttüi puust tehti pütte; P püttü ülettä pütt hapukoort; J too pütüss luzikõll võit too pütist lusikaga võid; Lu pütüll on uurõ pütil on uure; Lu pütüd on kõiɢ: astiaᴅ, lännikoᴅ, botšoŋkõᴅ puunõud on kõik: astjad, lännikud, tünnikesed; P taari on püttüzä taar on pütis. – Vt. ka liha-, piim-, taari-, taitšin- või-.

püvvellä L M, pr. püüte/len: -en M, imperf. -lin M frekv. püüda ловить; M siε tšäed argotad i püüteeᴅ sa ajad käed laiali ja püüad; L karu püüteli tüttärikkua uomnikkuossaa (muinas-

jutust:) karu püüdis tüdrukut hommikuni. – Vt. ka püütellä.

püü K-Ahl. P Li J-Tsv. (R-Eur. R-Reg.) Пюу Tum, g. püü J põldpüü v. laanepüü серая куропатка, рябчик; J tunnõtko püü viittä lauloa kas oskad püü moodi laulda? – Vt. ka põlto-, talvi-.

püühje vt. pühje.

püühkiä vt. pühtšiä.

püü-pilli J-Tsv. püüpill (vile püüde peibutamiseks jahil дудка для приманивания куропаток на охоте).

püür- vt. ka pöör-.

püürtä/ässä (Lu), pr. -äʙ Lu, imperf. -äzi pöörelda, keerelda кружиться, крутиться; vesi püürtääʙ, veeb i vennee alaᴢ vesi keerleb, viib ka paadi põhja (alla). – Vt. ka pööriä, pöörtää.

püütel/lä (K-Ahl.), pr. -en, imperf. -in = püvvellä; püüteli, püüteli, eb saannu tšinni (Ahl. 120) püüdis, püüdis, ei saanud kinni.

püüt/tši Lu J, g. -šii Lu J = püütö¹; 1. Lu üü püüttši öine (kala)püük; 2. J tänä talvõll laihõt püütšid merell tänavu talvel (on) merel viletsad (kala)saagid. – Vt. ka aili-, üü-.

püüttö vt. aili-.

püütäj/ä Lu (Ja-Len. J-Must.), g. -ää kalur, (kala)püüdja ловец, рыбак, рыболов; Ja emme õlõ küntäjät, emme püütäjät (Len. 254) ei me ole kündjad, ei me (ole kala)püüdjad; Lu miε õlin püütäjänä ma olin kalur(iks). – Vt. ka kala-, linnuu-.

püüt/ämin: -emin (J-Tsv.), g. -ämizee: -emize J (kala)püük, kalastamine лов, рыбная ловля, рыбачество; kala püütemize nõvvot tulti raisku kalapüügiriistad läksid katki. – Vt. ka püüttši, püütö¹, püütü.

püü/tää K P M Kõ Lu Li Ra Ku (R-Eur. R-Reg. Ja-Len. Po) -tεä L -tä J-Tsv. -tääɢ I, pr. püvvän Kett. K L M Po Lu -vvän Lu -vven Lu Ra J -än M-Set., imperf. püvvin K M Kõ -vvin Kõ-Len. J-Tsv. -zin L Lu Ra 1. (kala) püüda ловить (рыбу), рыбачить; K soikkolaa mehet talvõll püüsivät kalaa, a suvõll tšäüsivät karjaᴢ Soikkola mehed püüdsid talvel kala, aga suvel käisid karjas; L starikka tšäüsi kaloi püütämεä taat käis kalu püüdmas; Lu talvõll püüzimme nootaakaa ailia talvel püüdsime noodaga räimi; M hailia püütääᴢ võrkkolailla räimi püütakse võrkudega; Lu iltaa-issumiin loppu siis ko lähettii merell püütämää istjad lõppesid (= istjatel käimine lõppes) siis, kui mindi merele (kala) püüdma; Ku kaik külä püüvvettii rüsijeekää i noottiikaa kogu küla püüdis (kala) mõrdade ja nootadega; Lu püütää bõõ mittää pole midagi püüda (= pole kala); 2. püüda ловить, поймать; Lu talvittaa püvvetää susiloi talvel püütakse hunte; M püüvväp krottia püüab mutte; P meni emä lentuo, püütämää näilie tšärpäzii (pääsu)ema läks lendu, neile (= poegadele) kärbseid püüdma; L piεp püütεä kumpait tšiin peab kedagi kinni püüdma; 3. püüda, katsuda (midagi teha) пытаться, по-, стараться, по-; K nuorikkõ kummartõõʙ, ku deŋgoi(ta) viskoassa, püvväb jõkaizõllõõ kummartaa (Al. 26) (pulmakomme:) mõrsja kummardab, kui raha visatakse, püüab igaühele kummardada; J püüvveb milt rahoi väĺĺää saavvõ püüab mult raha välja pressida (saada).

püütäü/ssä (Li), pr. -ʙ Li, imperf. -ᴢi end püüda lasta (kala kohta) ловиться (о рыбе); kala püütäüʙ kala laseb end (hästi) püüda.

püü/tö¹ Lu J-Tsv., g. -vvöö Lu J -öö J 1. (kala)-püük, kalastamine лов, рыбная ловля, рыбачество; J perält püüvvöö võrkot piäp praavitta pärast püüki tuleb võrgud parandada; 2. (kala)-saak улов (рыбы); Lu eglee õli suur püütö eile oli suur (kala)saak; Lu tševätpoolõõ õli vähä püütöä kevade poole oli vähe (kala)saaki; J noh, kui tänävoonn kalaa püüvvöᴅ noh, kuidas tänavu (on kala)saagid? – Vt. ka kala-, kalaa-, mäletüs-. – Vt. ka püüttši, püütämin, püütü.

püütö² vt. põlto-.

püü/tü Kõ-Len. Lu, g. -vvüü Lu (kala)saak улов (рыбы); Lu ku pantii kala pannulõ tšihumaa i kalalt nõisi tšihumizõõ aikana häntä üleᴢ, siz jutõltii, se tääb üvvää püütüä kui kala pandi pannile keema ja kalal tõusis keemise ajal saba üles, siis öeldi, (et) see ennustab head (kala)-saaki; Kõ kala püütü siäl on üvä, järviä on pallo (Len. 219) kalasaak on seal hea, järvi on palju. – Vt. ka kala-. – Vt. ka püüttši, püütö¹.

püüveli Lu pööve/li ~ -l J-Tsv., g. püüvelii: -lii J 1. põikpea, sänikael упрямец, строптивец; Lu se inemin on nii püüveli, mittä ep kuuntõõ see inimene on nii(sugune) põikpea, midagi ei kuula (= ei võta kuulda); 2. väänkael, väänik, marakratt (poisikese kohta) шалун, озорник, проказник (о мальчишке); Lu ülpiä poika, kõvassi pellaaʙ, se on püüveli vallatu poiss, hullab kõvasti, see on väänkael; Lu mil on mokom püüveli lahᴢ, jot ep saa lassa silmii nähessä poiᴢ, ain piäp pitää silmie näheᴢ mul on niisugune väänkael(ast) laps, et ei saa lasta silmist, aina peab hoidma silma peal. – Vt. ka pööveli-poika.

raadio vt. rad́io.

raad/onittsa M Kõ Ra I -õnitts Ra -nittsa ~ -nitsa Lu, g. -onitsaa M -nitsaa Lu raaduvitsa, raaduvitsapäev (lihavõttejärgne surnute mälestamispäev) радуница (день поминовения усопших в послепасхальную неделю); Ra raadõnitts on pominoispäivä perää enipäivää tõizõnn päänn raaduvitsapäev on surnute mälestamispäev pärast lihavõtteid teisipäeval; Kõ raadonittsann tšäütii kalmoilõõ raadu-

vitsapäeval käidi kalmistul. – Vt. ka raadunittsa, raaduŋkki, radaŋkki.

raadonittsa-päivä M = raadonittsa; M raadonittsa-päivä õli pomina-päivä, õli per̆rää enipäivää tõizõnnpään raaduvitsapäev oli surnute mälestamispäev, oli teisipäeval pärast lihavõtteid.

raadoŋkki vt. raaduŋkki.

raadosno/i J-Tsv., g. -i J rõõmus радостный; pääsi tüttö mehelee, sai raadosnoissi sai tüdruk mehele, muutus rõõmsaks.

raadost/i J-Tsv., g. -ii J rõõm радость; mikä nii raadosti, vai rikkassi saiᴅ millest niisugune rõõm, kas said rikkaks?

raaduit/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J rõõmustada, rõõmu teha радовать, об-; hülkez meez viinaa juumõss, see minnua raaduitõʙ mees jättis viinajoomise maha, see rõõmustab mind.

raaduitta/assa: -ss J-Tsv., pr. -an J, imperf. -azin: -zin J rõõmutseda, rõõmu tunda радоваться, об-.

raaduit/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn J, imperf. -tõlin J frekv. ← raaduittaa.

raadunit/tsa L -sa K, g. -saa = raadonittsa; L raadunittsann pominoitõttii kuolluita raadu-vitsapäeval mälestati surnuid.

raad/uŋkki K -oŋkki M, g. -uŋkii = raadonittsa; K raaduŋkkinn iĺi raadunitsann mentii naizõt kalmoilõõ pominoittamaa raaduvitsapäeval läksid naised surnuaiale surnuid mälestama.

raa/gata: -gõt J-Tsv., pr. -kaan J, imperf. -kazin: -kõzin J raiuda oksi, hagu рубить ветки, хворост.

raaj/u M Lu Li J I, g. -uu J paradiis рай; Li ku siä koolõt siz aŋgelit tullaa võttamaa, viijjää raajuu kui sa sured, siis inglid tulevad (sind) võtma, viivad paradiisi; I tšen rissizi üv̆vii jumalallõõ, see on raajuza kes hästi jumalat palus, see on paradiisis; ■ J pappi tuli raajuu uhsiiss daroikaa amvonõllõõ preester tuli altariväravaist armulaualeiva ja -veiniga altariesisele. – Vt. ka rai.

raak¹ vt. raaka¹.

raak² vt. raakka.

raa/ka¹ Kett. K P M Lu J (L Kr) -k J-Tsv., pl. -gaᴅ K L P M -gõᴅ J -gad Kr 1. oks, raag, vits; sg., pl. hagu ветка, сук, прут; хворост; M kazee puu pääl on paĺĺo raakoi sellel puul on palju oksi; M mii raaka, mii õhsa, see on ühskõik, a vittsa, see on noor kazvava puu kas raag või oks, see on ükskõik, aga vits, see on noor kasvav puu; M kuhjaa põhja tehäz raakolaissa kuhja põhi tehakse okstest; J raak kupoi põlõtõta rassimoill haokubusid põletatakse (taime)lavades; K mene too raagaᴅ mine too hagu; M kuuzõõ raagaᴅ kuuseoksad; L väliisie õli pantu vitsaa raagaᴅ vahele oli pandud vitsaraod; 2. (purje)raa, (masti) rõhtpuu рей, райна; Lu alusõl õli kahs raakaa, üllääl i allaal purjekal oli kaks raad, ülal ja all. – Vt. ka raaku.

raa/ka² [< sm?] J-Must., g. -gaa toores, mitteküps сырой, незрелый, неспелый.

raakakupo M (I-Ränk) oksakimp, haokubu связка, пук хвороста, прутьев; M tehtii raakakupoja, meillä raakakupojõkaa tšütettii kapussatar̆roo tehti haokubusid, meil tehti haokubudega kapsaaedades kütist.

raakalaiva Lu raalaev, raapurjekas (судно с прямой парусной оснасткой).

raakanik/ko Lu, g. -oo Lu = raakalaiva.

raak/azikko M Li -õzikko Lu J-Tsv. -zikko J-Tsv., g. -azikoo Li -õzikoo ~ -zikoo J rägastik заросль, чаща, бурелом, захламлённый лес; Li raakazikko on, ku mettsä on leikattu ja õhzad on illaamatta, vizgattu maata müü poiᴢ rägastik on (see), kui mets on lõigatud ja oksad on koristamata, visatud maad mööda laiali; J läpi raakõzikoo om pask mättiss läbi rägastiku on raske tungida; J tõrvõz-nõmmõ lõikõtšill mokom kantõzikko ja raakõzikko, jot et pääz läpi Tõrvasnõmme raiesmikul (on) niisugune kännustik ja rägastik, et (sa) ei pääse läbi; Lu vanad metsät ku tuul on laŋgõttõnu paĺĺo puita, jutõllaa raakõzikko vanad metsad, kui tuul on langetanud palju puid, (siis) öeldakse rägastik.

raa/kka P -k Lu rakk I rak M J-Tsv., g. -kaa vähk(tõbi) рак (болезнь); J kõvassi läziʙ, rak kazvop rintaa ta on väga haige: vähk kasvab rinnas (rinda); P levvät kahtšipuuss, mikä bõlõ kuiva, a on tuorõᴢ, tšäznää, sitä tšüsüvät kopittaa, tämäss tehäss lekarstvaa i raakkaa letšittääᴢ (kui) leiad kasepuust, mis pole kuiv, aga on toores, käsna, (siis) seda kästakse koguda, sellest tehakse ravimit ja ravitakse vähki; Lu se kooli raakaa see suri vähki; Lu raak laski juurõᴅ vähk ajas siirded (laiali).

raak/ki Lu J-Must., g. -ii Lu 1. vrakk (облом- ки судна); Lu põhjõz on alusõõ vai laivaa raakki (mere)põhjas on purjeka või laeva vrakk; 2. J-Must. kott (suur v. ärakantud jalats) опорок (истоптанный башмак). – Vt. ka laiva-, tšennä-.

raakzikko vt. raakazikko.

raa/ku K M I, g. -guu oks, raag; sg., pl. haod ветка, сук; хворост; K raakua ain vizgottii tulõõsõõ oksi visati aina tulle; I mettsäzä nõizõd raakua põlõttamaa i savvuttamaa hakkad metsas hagu põletama ja tossutama; M tehtii raakulaissa kuvoᴅ hagudest tehti kood. – Vt. ka raaka¹.

raakõi/n J-Tsv., g. -zõõ J okslik, okstega ветвистый.

raakõm/a: -õ Li raaḱe/ma ~ -m Lu, g. raakõmaa: -maa Lu kube пах.

raam/a M rama (I), g. -aa M = raami; M tõizõd raamaᴅ sisemised (teised akna)raamid. – Vt. ka pila-.

raamat/tu [< sm] M, g. -uu piibel священное писание, библия; ku inehmin koolõʙ, tälle pannas tšättee raamattu kui inimene sureb, siis pannakse talle piibel (kirstu) käte vahele (kätte).

raam/i K-Ahl. P Lu Ra J (M), g. -ii P Ra J raam рама; M parnikaᴅ, päältä raamid glazijeekaa taimelavad, peal (on) klaasidega raamid; P talvõss tuvvass kahyõ raamii väliisie puollaa varsii i katii-käpälii talveks tuuakse kahe (akna)-raami vahele pohlavarsi ja karukoldi; J rikottii raamiᴅ (akna)raamid tehti katki; J akkunaa raamid oŋ kahs kõrtõizõᴅ aknaraamid on kahekordsed; K klasii raami (Ahl. 147) aknaraam; J kart́inaa raami pildiraam; P ätšie raami õli kahtšinõ äkkeraam oli kase(puu)st. – Vt. ka akkuna-. – Vt. ka raama, ramka.

raamka vt. ramka.

raa/na K L P M Lu Ra J I -nõ ~ -n J-Tsv., g. -naa Lu J I -na J haav рана; M miä ku lõikkazin tšäe, tuli suur raana mina kui lõikasin kätte, tuli suur haav; J kõlmõd raanaa sai sõaᴢ (ta) sai sõjas kolm haava (= sai kolm korda haavata); J raanõss johzõb veri haavast jookseb veri; Lu raana on õmmõltu tšiini, on jäänü päärme haav on kinni õmmeldud, on jäänud arm; J pestii i võd́d́õttii raanõᴅ pesti ja võiti haavad; I raanalõõ pantii mämmälikoo võrkkua haavale pandi ämblikuvõrku (peale); J veriin raan verine haav; Lu paratõttii minuu jalgaa raanaa parandati minu jala haava.

raani/a L M J (Lu), pr. -n J, imperf. -zin J ka impers. haavata, haavata saada ранить; J sõaz on raanittu paĺĺo vättšiä sõjas on palju inimesi haavatud; Lu esimeizell d́ekabrii kuutõ raanittii sain haavata esimesel detsembril; J perä raanimiss tält lõikõtti jalk pärast haavata saamist lõigati talt jalg (ära); M näin ümper entän tapõttuita i raanittuita nägin enda ümber tapetuid ja haavatuid; J raanitu sõtamehe sõzar tuli kattsoma haavatud sõduri õde tuli (teda) vaatama.

raanit/taa: -taaɢ (I), pr. -an, imperf. -in = raania; sus̆sia õli paĺĺo, sälkoja raanittivaᴅ hunte oli palju, haavasid sälge.

raapo/a (Kõ-Set.), imperf. sg. 3. p. -i Kõ kraapida [?], kriipida [?] царапать [?], по-; rõuta raapoi kõrvõjani (Set. 749) rl. külmunud pori kriipis mu kõrvu.

ŕaapuš/ka Li -k J-Tsv. rääpuška Li, g. -kaa J rääbis ряпушка; J kooŕušk da ŕaapušk kõikkaz makuzõpat kalaᴅ meritint ja rääbis on kõige maitsvamad kalad; J koptšitõttu ŕaapuškõᴅ suitsutatud rääbised.

ŕaapuškakala M = ŕaapuška.

raapuu vt. ruupuu-.

raass/õli Lu (J) -eli ~ rasseli Li, g. -õlii Lu -elii Li kalade ülesostja скупщик рыбы; Lu tšen kallaa õssi ja möi, kutsuttii raassõliᴅ kes kala ostis ja müüs, (neid) kutsuti (kalade) ülesostjateks; J raassõlit kahutõlla ailia kalade üles-ostjad külmutavad räimi; Lu raassõlid õssivat kalad i petterii veetii ülesostjad ostsid kalad ja viisid Peterburi. – Vt. ka kala-.

raazin Li: kõik riisad on vizgattu ruuzin raazin kõik (töö)riistad on visatud pilla-palla.

raazu/m J-Tsv., g. -maa J mõistus, aru разум; žiivõtõll-tši on raazum pääᴢ, a siä ... loomalgi on mõistus peas, aga sina ...; polnoi raazumaka täie aruga.

raat/aa ~ -a J-Tsv., pr. -aan J, imperf. -azin: -õzin J = raatata; higõs-päi raataap tüüt tehä palehigis rügab tööd teha.

raat/ata: -õt J-Tsv., pr. -aan J, imperf. -azin: -õzin J tööd rügada, rühmata, murda трудиться в поте лица, усердно работать; raataap tüüt tehä rühmab tööd teha; hikkõssaa raatõzin tüüt tehä palehigis rügasin tööd teha.

raatav/a M, g. -aa töökas трудолюбивый, усердный; raatava meeᴢ töökas mees.

raatio vt. rad́io.

raa/to Kett. K-Ahl. Pi Ke M Li J, g. -oo Li J raoo J -hoo Pi Ke raibe падаль; J varõsõd nokkivõd raatoa varesed nokivad raibet; J raaoo luud vaĺaittassa tee ääreᴢ raipe luud vedelevad tee ääres. – Vt. ka luu-.

raatsito/i J-Tsv., g. -i J = raattsimatoi.

raattsi/a Kett. K-Set. Lu Ra J Ku (R-Reg. M) -aɢ I, pr. raatsin K Lu J, imperf. -zin K Lu J raatsida иметь охоту, желание; неохотно давать, неохотно позволять; жалеть (что-либо); M emmä raattsinu mittäid õssaa makuzaa pal̆laa me ei raatsinud osta mingit maitsvat pala; Lu rikaz mees tapazomassi müüvvä ep tahtonud i izzee eb raattsinut tappaa rikas mees (vana hobust) tapaloomaks müüa ei tahtnud ja ise ei raatsinud tappa; J vai tämä raatsib mitä nibuit anta tõizõlõõ või tema raatsib midagi teisele anda!; Lu tämä eb raatsi antaa i vettä ta ei raatsi vettki anda; Lu ku ohtago tuõp piäb valamaa mennä ugurittsoi, eb raattsinu jumala vihmaa antaa tänävä kui tuleb õhtu, peab minema kurke kastma, ei raatsinud jumal täna vihma anda; Lu miä en raatsi mennä kottoa ma ei raatsi kodunt (ära) minna.

raattsimato/i J-Tsv., g. -i ihne скупой, жадный; tämä on raattsimatoi tema on ihne (inimene). – Vt. ka raatsitoi.

raatuš/ši J-Tsv., g. -ii J raekoda, raatus ратуша.

raavi: Ра́ви K-reg.2 Ii-reg.1 Pal.1 kraav ров.

raavoᴅ vt. ruuvuᴅ-.

ŕaboi vt. ŕäboi.

rabzõt vt. rapsata.

ŕabtšik vt. ŕaptšikka.

raby·yń/a Po, g. -aa naisori, orjatar рабыня; ìestää nùorikkõ õli raby·yńa vanasti oli noorik orjatar.

radaŋk/ki S, g. -ii = raaduŋkki; sis tšävväs per̆rää enipäivää pokoinikkaa pominoittamaᴢ, kuttsuaz radaŋkki siis käiakse pärast lihavõtteid surnuid (surnut) mälestamas, (seda) kutsutakse raaduvitsaks.

rad́/d́oa Kett. P M Kõ (K L Lu) -oa K-Ahl. -joa Kett. P -d́ua L P M, pr. -d́on K L P M -on ~ -an [?] K-Ahl. -jon Kett. -d́un M-Set., imperf. -d́õn L P M -jõn Kett. -d́ozin P 1. lüüa, taguda, peksta; приби/вать, -ть, бить, за-, по-, колотить, по-; L nagloikaa rad́d́uass tšiini naeltega lüüakse kinni; M rad́d́o vahvõpõssi nagla seinääsee löö nael tugevamini seina; M ahjoo laut se baraban õli, sitä rad́d́ottii kepiikaa i laulõttii, venäässi laulõttii ahjupelt, see oli (nagu) trumm, seda taoti kepiga ja lauldi, vene keeles lauldi; M vasarall piäb rad́d́oa, että tultais heenossi vasaraga peab taguma, et (pipar) läheks peeneks; P sis kyõš tšüzüb urakkaa, ain viel rad́d́o lińeikaakaa tšäsii müö siis, kui küsis (küsib) õppetundi, ikka veel lõi joonlauaga vastu käsi; P nii kõvassi rad́d́oz õmaa pojokkõiss, etti vereliessaa nii kõvasti peksis oma poisikest, et veri tuli välja; M ragõ rad́d́õ elkoᴅ rahe peksis õied (puruks); 2. (üles) raiuda, ehitada рубить, с-, строить, по-; K ratikkata rad́omaase, saunikkata salvamaase (Ahl. 106) rl. (lähen) aidakest (üles) raiuma, saunakest ehitama; 3. (viljavihke) rabada обби/вать, -ть (снопы), молотить, об- (вручную); P rüiss rad́d́uass järtšüüsie rukist rabatakse vastu pinki; M kannii tehäz rüüzviĺĺaa: eestä rad́d́oaᴢ, siiz lahgottaaz maalõõ, siiz lõikkuas sit̆tõõᴅ vällä, siiz vass alkaas tappaa nii saadakse rukkivilja: algul rabatakse, siis laotatakse maha, siis lõigatakse sidemed lahti, siis vast hakatakse (kootidega) peksma; 4. kloppida (mune jm.) взби/вать, -ть (яйца и пр.); M munad üv̆vii rad́d́oaz luzikaakaa munad klopitakse (puu)lusikaga hästi (lahti v. vahule); 5. tampida трамбовать, у-; Kõ võttaas kapusaᴅ kroššias, pannaz botškaa vai lännikkoosõõ, sis täm rad́d́oaᴢ, etti tul̆lõiz vesi päälle võetakse kapsad, hakitakse, pannakse tünni või lännikusse, siis seda tambitakse, et vesi tuleks peale; 6. hakkida, tükeldada, peenestada размельч/ать, -ить, рубить, раз-, крошить, рас-; M rettšä rad́d́uas soolaakaa rõigas hakitakse soolaga (peeneks); M kõik rad́d́ottii, sis pantii tšugunaasõõ tšihumaa kõik tükeldati, siis pandi malmpotti keema; K kül vesi rütšeed javaʙ, rataz-rummo õzrad rad́d́oʙ (Al. 52) rl. küll vesi rukkid jahvatab, rattarumm odrad peenestab; 7. raputada трясти, по-; M poholohanaa rad́d́ottii, siz lesemed üppiväd vällää suurimiss (kui) pohemoldi raputati, siis hüppasid kliid tangude hulgast välja; ■ M kase on puustalla kotilla rad́d́ottu kk. talle on tühja kotiga (vastu pead) löödud (= ta on peast põrunud); P älä vilisä suoza, suo kõrvad rad́d́oʙ ära vilista soos, soo lööb vastu kõrvu.

radgata Kett. K L M, pr. ratka/an Kett. K L M, imperf. -zin K L P M 1. katki rebida, lõhki ajada пор/ывать, -вать; раз/рывать, -орвать; обрывать, оборвать; L naglaasyõ ratkazin sõrmyõ tõmbasin sõrme naela otsa katki; K M suur pala suu ratkaaʙ vs. suur tükk ajab suu lõhki; M ratkaa millõ šiška rebi mulle (üks) narts!; 2. ära v. lahti rebida, kiskuda рва/ть, -нуть; дёр/-гать, -нуть; L ženiχa ratkas tõmpas poduškaa brüŋgilt peigmees rebis, tõmbas padja pruutneitsitelt; M a mõnikkailta piäʙ radgata siᴢ vesipääᴅ kõõs sünnüʙ lahs aga mõnedel tuleb siis vesipead rebida, kui laps sünnib. – Vt. ka ratkaa, ratkoa, ratkõa.

radgõta L M (P), pr. ratkõ/õʙ M, imperf. -zi: -ᴢ L rebeneda, katkeda, katki minna; murduda пор/ываться, -ваться, обрываться, оборваться; P rootsii roomad radgõtkoo rl. rootsi roomad rebenegu; M vana sõpa on abraz ratkõõmaa vana riie on rabe rebenema; L kormunad ratkõzivad i piiragat tõkkuzivaᴅ taskud rebenesid ja pirukad kukkusid (maha); M vot nii aikottaaʙ, ni ratkõvõᴅ suu sakaraᴅ vaat nii haigutab, et lõuapärad katkevad; M kaatsaa reisi on radgõnnu püksi reis on rebenenud; M paa veel kaz̆zee õhzaa al̆laa pülvä, tämä võib rad-gõta pane veel selle oksa alla tugipuu, see (oks) võib murduda; ■ M täm on mokoma itkuri lahs, ain ratkõõb itkõa ta on niisugune nutja laps, aina töinab nutta. – Vt. ka ratkõuta.

rad́i/o M J raadio Kõ Li (Ku) raatio Kõ, g. -oo J raadio радио; Li eglee raadioz luvatti välimittaa niku sattaa vihmaa eile raadios lubati vahetevahel nagu vihma (sadada); Ku miä raadiossᴀ kuuĺin ma kuulsin (seda) raadiost. – Vt. ka rad́jolo.

rad́joa vt. rad́d́oa.

rad́jol/o I, g. -oo = rad́io; eb õllut tšelläiᴅ kan̆neita rad́joloita a meilee toĺko õli rad́jolo kellelgi ei olnud raadioid, aga ainult meil oli raadio.

radńää/ᴅ: -t K pl. sugulased родственники; K siiz radńäät süötii i juotii i mentii nuorikõõ taluo siis sugulased sõid ja jõid ja läksid pruudi koju (tallu). – Vt. ka rodńa.

rad́oa vt. rad́d́oa.

radomaa: Радомаа Pal.2 künd, künnimaa.

rae vt. ragõ.

raggad vt. ragõ.

raggi vt. retši.

ragoil/la: -l J adv. pragunenud, praguline, pragudes в трещинах; jää on merez jo ragoill jää on meres juba pragunenud.

ragollaa L P M Lu Li adv. praokil; praokile в приоткрытом виде; Lu akkuna on ragollaa aken on praokil; L naizikko õli uhzyõ jättännü ragollaa naine oli jätnud ukse praokile; M tee uhz ragollaa lükka (tee) uks praokile! – Vt. ka rakozillaa.

ragollõ Lu adv. praokile в полуоткрытый вид; miä tõmpõzin uhzõõ ragollõ ma tõmbasin ukse praokile.

ragota M, pr. rako/an: rak̆koan, imperf. -zin M praotada (ust, akent) приоткры/вать, -ть (дверь, окно); millõ piäʙ uhᴢ ragota ma pean ukse praotama.

ragot/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn, imperf. -in J praguliseks teha v. muuta растреск/ивать, -ать, произвести трещины.

ragottunnu J-Tsv. pragunenud, praguline растрескавшийся, в трещинах. – Vt. ka rakoin.

ragot/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn J, imperf. -tõlin J frekv. ← ragottaa.

rag/õ K M Lu Ra J (Ja Kr) -e K-Ahl. -õh Lu vdjI I (Kett. K-Ahl.) rae (Ku) Рага Tum.

Рагы ́ ~ Ра́гыгь ~ Ра́э Pal.1 Ра́гы K-reg.2 Ра́гыгъ Ii-reg.1, g. rak/õõ M-Set. -kõõ Lu J, pl. Ракееть Pal.1 raggad Kr 1. rahe; rahe-

tera град; градина; M ragõ rad́d́õ elkoᴅ rahe peksis õied (puruks); M merituuli tõi ragõtta meretuul tõi rahet; Lu saaʙ sorraata ragõhta sajab jämedat rahet; 2. tera(ke), iva(ke), raas(uke) зёрнышко, крупинка, крупица, зародыш; J viskaakk ühs soolaa ragõ rokkaa, kuile on tuim viska üks soolaterake hapukapsa-supisse, on nagu mage. – Vt. ka raju-. – Vt. ka riimu, rõhu.

ragõᴢ M Li (Kõ S Ja), g. rak̆kõõ M Ma = ragõ; M vihmaa sat̆taaʙ rak̆kõõkaa, sor̆rõa ragõᴢ vihma sajab rahega, (on) jäme rahe; M pilvi toob ragõsta pilv toob rahet.

rah/a K R M Kõ S Po Lu Li Ra J Kr (U Ku), hrl. pl. -aᴅ Len. K U M S Po Lu Li J Ku (Kõ Ja) 1. raha деньги; Ku rikkaallᴀ rahhaa a laisal lahsiitᴀ vs. rikkal (on) raha, aga laisal lapsi; Ra rahaa rukk, end́ee hukk vs. raharikkus on hinge hukk; Lu ävitti rahaᴅ kaotas raha (ära); J rahad jo juutu raha on juba (maha) joodud; M raha õli kalliᴢ raha oli kallis (= raha oli raske teenida); Li raha pellaaʙ: ku rahhaa on, siz võtõtaa õssaa kõiɢ raha hellitab (rikub inimese ära): kui raha on, siis ostetakse kõike; Ra kura tšäsi tšihguʙ, rahaa võttaa libo rahaa antaa (kui) vasak käsi sügeleb, (siis tuleb) raha (vastu) võtta või raha (välja) anda; Li raasseli tõinkõrt mahsi rahad eetoo kalade ülesostja maksis mõnikord raha ette; M se on pantu õmilla rahoilla see (maja) on ehitatud oma raha(de)ga; Lu karttaa pelattii rahaa pääle kaarte mängiti raha peale; J tämä teep kõikkaa rahaa peräss ta teeb kõike raha pärast; M täm tunnõb oitaa rah̆hoo ta oskab raha hoida; M täm on aivoo tuurova rahalõõ ta armastab väga raha pillata; M näill rahad mennäz läpi tšäs̆sii neil raha libiseb käest; M raha tuõb rah̆haa päälee raha tuleb raha peale (= raha tuleb raha juurde); J raha uskoma raha laenuks v. hoiule andma; J rahakaa pettemä (kedagi) rahaga ära ostma, altkäemaksu andma; J nütt õõn puhaz rahass i kõikõss nüüd olen rahast ja kõigest ilma (puhas rahast ja kõigest); Lu rahhaa massina rahakott; J ulkk raha hulk raha; J veemää veroo rahojõ, mahsamaa maa rahojõ rl. viima maksuraha, maksma maaraha (= maamaksu); J tavar müütü, puhtaad rahat tšäeᴢ kaup on müüdud, sularaha (puhas raha) on käes; J luppa va küütti-mehele tšaaju rahat, kül siiᴢ ajaʙ luba vaid küüdimehele jootraha, küll siis sõidab; M kahtšümmett rubĺaa lehmässä vanoill rahoill kakskümmend rubla lehma eest vanas rahas; 2. münt, rahatäht монета, деньга, купюра; Li miä löüzin kaaznaa, siäl õltii vanad rahaᴅ ma leidsin (peidetud) aarde, seal olid vanad rahad (= mündid); J levvin tee päält vana ivaŋ groznoi raha leidsin tee pealt vana Ivan Groznõi aegse mündi; Lu kultõnõ raha kuldraha; Ra õppõin raha hõberaha; Lu maštii all pantii raha, õppõin vai kultanõ (purjelaeva) masti alla pandi raha, hõbedane või kuldne; M õltii rahamarkaᴅ, vot kerenskoi rahad õltii, siiz õltii veel dumskie rahaᴅ olid (mitmesugused) rahatähed: vaat oli(d) kerenski raha(d), siis oli(d) veel duuma raha(d). – Vt. ka ammaz-, api-, juuttši-, kult-, kulu-, küütti-, liitka-, paperi-, puhaz-, pulma-, pääliz-, rendi-, süüttši-, tee-, tšaaju-, tšihl-, tšäsi-, vahtši-, vaski-, väli-, õppa-.

rahaa-vajõlt/aja: -õja J-Tsv. rahavahetaja меняла, меновщик.

rahajaššikka (J) = rahakirstu; tüttö issu rahajaššikaa päällä tüdruk istus rahakasti peal.

rahak/aᴢ: -õᴢ Lu J, g. -kaa Lu J rahakas, rikas денежный (человек), богатый; Lu tämä on rahakõz meeᴢ ta on rahakas mees; J helppo oŋ rahakkall inimizell elä kerge on rahakal inimesel elada.

rahakirstu M raha-kirstu (J) rahakirst денежный ларь; J mitä siä luusaad raha-kirstuᴢ mis sa nuhid rahakirstus? – Vt. ka rahajaššikka.

rahakošelka M rahakott кошелёк; miä ävitin rahakošelkaa ma kaotasin rahakoti. – Vt. ka raha-massina.

rahamarkka (M) raha-markka (K-Ahl.) raha; rahatäht деньги; монета; купюра; K nad́eza raha kuluza, raha-markat raukõõvat (Ahl. 93) rl. naisevõtuga kulub raha, rahamargad saavad otsa; M õltii rahamarkaᴅ, vot kerenskoi rahad õltii olid rahatähed, vaat oli(d) kerenski raha(d).

raha-massi/na: -n J-Tsv. = rahakošelka; pisä raha-massiŋ kormunaa pista rahakott tasku.

raha-saattši J-Tsv. rahateenimine, teenistus; sissetulek, töötasu денежный заработок, зар-плата, доход; mehed lähetti tüülee, raha-saa-tšilõõ mehed läksid tööle, raha teenima.

rahatasku J-Must. (endisaegne vöö küljes kantav) rahatasku, -kott мошна.

rah/ka Po Lu Li Ra -k Ränk J, g. -gaa Po Lu Li Ra J kohupiim творог; Lu piimää sellä happanoitõtaa, tahotaa jamakkaa ja rahkaa piima hapendatakse sellepärast, (et) tahetakse (saada) hapupiima ja kohupiima; Li koorõd võtõtaa poiᴢ, siz jääb läntü, a lännüü paad ahjoo, sis saad rahkaa koor võetakse ära, siis jääb hapupiim, aga hapupiima paned ahju, siis saad kohupiima; Ra rahgassa tehtii vatruškõᴅ i hapo piimää kohupiimast tehti korpe ja haput kohupiimajooki; Ra rahgõt pantii astjaasõõ i vettä pantii päälee i painõt päälee kohupiim pandi astjasse ja vett pandi peale ja vajutis(ed) peale; J vee rahk lännikko kuhnisõ vii kohupiimalännik kööki. – Vt. ka hapo-, koor-.

rahka-piimä Lu rahk-piim J-Tsv. kohupiimajook (värskest v. hapendatud kohupiimast ja veest tehtud jook напиток из разбавленного водой свежего или квашеного творога); J sveežaa rahgaa pääle valõta vett, se ontši rahk-piim; haposs rahgõss saap hapo-piim värske kohupiima peale valatakse vett, see ongi värske kohupiimajook; hapust (= hapendatud) kohupiimast saab haput kohupiimajooki; J rahk-piim varill aikaa on üvä janoss värske kohupiimajook on palaval ajal hea janu vastu.

rahkapiirga Lu rahk-piirɢ J kohupiimapirukas, korp ватрушка; J rahk-piirg om makus, ku tätä tunnõta üvässi teh́h́e kohupiimapirukas on maitsev, kui seda osatakse hästi teha; J rahk-piirg maamunakaa ja võikaa om makuᴢ kartuli ja võiga (tehtud) kohupiimapirukas on maitsev.

rahkavatruška Lu Li = rahkapiirga; Li pühän ain jo tehtii parõʙ herkkua, što siiz jo tehtii rüiskõvvain ja rahkavatruškaa siel pühapäeval tehti alati juba paremaid hõrgutisi, (et) siis tehti (seal) juba rukkileivakoorikuga pirukat ja kohupiimakorpe; Lu rahkavatruška i kana muna vatruška kohupiimakorp ja (kana)munakorp.

rah/ko J-Must., g. -goo peerujalg, peerupiht, pilak светец. – Vt. ka tuli-.

rah/na: -nõ J -n J-Tsv., g. -naa J 1. mesipuu, taru улей; lagõõ päälle laulotaa, tarõõ pälle tantsitaa. laki lautain, tari tamminõ. a se arvotuz on. tšimolazõõ rahnõ mõist. lae peal lauldakse, tare peal tantsitakse? Lagi lauast (laudne), tare tammest (tammine)? – Aga see on mõistatus. Mesilastaru; 2. mesilaspere, sülem рой (пчёл); tšimolaisiijõ rahn issuus puu ladvaa mesilaspere laskus puulatva. – Vt. ka rahno, rahnopakko, rahnopuu.

rahnau/ssa: -ss J-Tsv., pr. -ʙ J, imperf. -zi peret heita роиться; tšimolaizõd rahnaussa mesi- lased heidavad peret.

rahnikoita (J-Must.), (sõnatüvi основа сло-ва:) rahnikoi- J-Must. palmitseda, põimida запле/тать, -сти, зави/вать, -ть, плести, с-, перепле/тать, -сти.

rahn/o K-Ahl. M (Ränk) Рагно Tum., g. -oo 1. mesipuu, taru улей; Ränk katsop rahnoa võtab mesipuust mett (vaatab mesipuud); 2. mesilaspere, sülem рой (пчёл); M niku rahno meni lentoo, kõikii javavaᴅ, mitä puutuʙ nagu mesilassülem läks lendu, kõik lobisevad (jahvatavad), mis (keelele) satub; 3. fig. rahvahulk толпа; M vot miltin rahno siin kazvaʙ vaat milline rahvahulk siia koguneb. – Vt. ka tšimo-. – Vt. ka rahna, rahnopakko, rahnopuu.

rahnopakko Ränk M (pakk)mesipuu, taru улей, колода; M rahnopakkoz on õma pere, a õmassa peressä täm lazzõb lahzõᴅ mesipuus on oma pere, aga oma perest ta heidab (uut) peret. – Vt. ka rahna.

rahnopuu M rahn-puu J-Tsv. = rahnopakko.

rahsut/taa (K-Ahl.), pr. -an, imperf. -in raksutada трещать (с чем-то); tšülää poisit, velvüeni, elkaa rehgaa [= rõhgaa] lõekuttaka, raskaassi rahsuttaka, ett en maale langkõisi, rohoo pääle rohsahtaisi (Ahl. 101) rl. külapoisid, mu vennakesed, ärge kõvasti kiigutage, raskelt raksutage, et (ma) ei kukuks maha, (ega) ropsataks rohu peale.

rahu/ᴅ J (M), g. -u rahake монета, денежка; J elä idgõ izää rahutta rl. ära nuta (taga) isa rahakest.

rahv/aᴢ Kett. K R L P M Kõ S Lu J I Ku (Pi) -õᴢ Lu J Ра́гвасъ K-reg.2 Ра́гва Ii-reg.1 Ра́гвасъ ~ Рагва Pal.1, g, -aa K P M Kõ Lu J I 1. rahvas, inimesed народ, люди; M med́d́ee tšüläz ebõ·õ i sat̆taa ent̆tšiä rahvassa meie külas pole sadat hingegi inimesi; J miltäiss va rahvõss maailmõz eb elä millised inimesed kõik maailmas ei ela!; Ku kiitän hod its, ko rahvaz evät kiitᴀ̈ kk. kiidan kas või ise, kui inimesed ei kiida; M kui bõõ äp̆piätä üv̆vää rahvassa kuidas (teil) pole häbi (heade) inimeste ees?; J suur ulkk rahvõss suur hulk rahvast; J äviüs kuhõle rahvaa sekkaa kadus kuhugi rahva sekka; Lu rahvaa parvõõ miε n jõvvu saunaa (teiste) inimestega koos ma ei jõua sauna (minna); K kõrraa piäb tulla rahvaa kalttaisõssi (Al. 10) kord tuleb saada (teiste) inimeste sarnaseks; Lu maailmaa murõ, što jumal eb antanu rahvaa mukkaa, eb antanut tervee, anti vaivazõõ ilmatu mure, et jumal ei andnud teiste inimeste taolist, ei andnud terve(t), andis haige (vigase lapse); P elkaa minua nagragaa rahvaa aikaa ärge naerge mind rahva ees; Lu mitä siä rahvaa aikõn sõitõᴅ miks sa rahva kuuldes sõitled?; J mee siä, juumrätte, kottoo, elä õõ rahvaa nag-runn mine sina, joomakalts, koju, ära ole rahva naerualuseks; M rap̆paamuz on rahvaa tauti rabandus on inimeste haigus; J rahva d́eelõ rahva (= üldsuse) asi; J kuuliŋ kazee jutuu rahvaa suuss kuulsin selle jutu rahvasuust; J rahvaa lauluᴅ ~ rahvaa virreᴅ rahvalaulud; J rahva kaaskoiᴢ kukko ain laulob enne aika rahvamuinasjuttudes laulab kukk ikka enneaegu; P i tšülää rahvas kõikii nõisass sinua tšiittämää ja kogu külarahvas hakkab sind kiitma; J üli laukaa rahvõᴢ üle Lauga rahvas (= Lauga teise kalda elanikud); Kõ kunikaa tüttäree rahvaᴢ kuningatütre saatjaskond; Kõ siäl on suur tammi, no vott sinne entir rahvaz ain mitäleb võroa veetii seal on suur tamm, noh vaat sinna viisid endis(aegs)ed inimesed ikka mingisugust ohvrit; M vana rahvaᴢ tehtii niglalla alõttsia vanarahvas tegi (puust) kudumisnõelaga labakindaid; 2. inimene человек; J tait tõiss mokoma juttuiss rahvõss maailmõz ebõõ, ku vad́d́aa naiz-rahvõᴢ vist teist nii jutukat inimest maa-

ilmas ei ole kui vadja naine; M täm̆mää isä i emä õltii üväd rahvaaᴅ tema isa ja ema olid head inimesed; M esimeizessi mentii vanad rahvaat tšerikkoosõõ kõigepealt läksid vanad inimesed kirikusse. – Vt. ka aika-, koto-, meez-, meri-, naiz-, noor-, ranta-, rissi-, seka-, talo-, tšerikko-, tšülää-, vana-.

rahvukkõi/nõ (Kett.), g. -zõõ inimene чело-век; üväd rahvukkõizõᴅ head inimesed.

rahvu/ᴢ [< e?] J-Tsv., g. -hsõõ: -sõõ J rahvus национальность; народность; rahvusõõ pooltaa om virolain rahvuselt (rahvuse poolest) on (ta) eestlane.

rai (K-Ahl.) Рай Tum., g. rai = raaju; K tahot siä nüd mennä iessäi raita vaattamaase (Ahl. 110) kas sa tahad nüüd kõigepealt minna paradiisi vaatama?; Tum. Юмала рай jumala paradiis.

raikat/taa ~ raigattaa M, pr. -aʙ ~ raigataʙ M, imperf. -ti ~ raigatti kaagutada кудахтать; kana raikataʙ, alkõ raikattaa kana kaagutab, hakkas kaagutama.

rai/na Lu -n J-Tsv., g. -naa Lu J -na J-Tsv. 1. (purje)raa, (masti) rõhtpuu рей, райна; J purjõt tõmmõta rainojõ päälee purjed tõmmatakse raade peale; J vantt siotti raina õttsa tšiin vant seoti raa otsa kinni; 2. hrl. pl. rullid, veerispuud (purjelaeva vette v. veest välja tõmbamiseks) каток (для спуска парусника на воду); Lu aluz lassaa vettee rainojõõkaa; pannaa rainaᴅ, puussa irred õllaa, neĺĺää vai viitee paikkaa; siz rainojõõ pannaa rosiᴅ; siz vätši võtab rossiissa tšiini, paĺĺo vättšiä; i sis toukataa aluz vettee purjekas lastakse vette veerispuudega; pannakse rullid, (need) on puust palgid, nelja või viide kohta; siis kinnitatakse rullide külge trossid; siis rahvas võtab trossidest kinni, palju rahvast; ja siis tõmmatakse purjekas vette.

raisata vt. raizgata.

rai/ska¹ K-Ahl. P J -skõ J -sk J-Tsv., g. -zgaa J raisk, raibe (sõimus.) стерва, мерзавец, прохвост; J oi siä raiskõ oi sina raisk!; J em miä sellee raizgõlõõ mee mehelee ei mina sellele raisale lähe mehele; P iiri raiska hiire raisk.

rai/ska²: -sk J-Tsv., g. -zgaa raiskamine, pillamine расточительность, мотовство; raisk ja hukatuᴢ raiskamine ja pillamine.

raiskain vt. paha-.

rai/sku J-Tsv., g. -zguu J raisk, raiskuminek, tarbetuks v. kõlbmatuks muutumine растрата, порча.

raiskui/n J-Tsv., g. -zõõ J vilets, katkine убогий, бедный, рваный, худой, дурной. – Vt. ka paha-.

raisk/uu ~ -u J-Tsv.: aigaa perält kõig meeb raiskuu aja jooksul kõik rikneb; kala püütemize nõvvot tulti raisku kalapüügiriistad muutusid kasutamiskõlbmatuks; saappõgaa põhjõd mentii kõikkinaa raiskuu saapatallad läksid täiesti katki.

rai/su M J-Must., g. -zuu 1. J-Must. karm; äge, metsik (inimese kohta) суровый; свирепый, злой (о человеке); 2. ebajärjekindel, püsimatu неуравновешенный, взбалмошный; M täm on aivoo raisu inehmin ta on väga püsimatu inimene.

raiškuin vt. paha-, pikkõ-.

rai/zgata P -zgõt J-Tsv. -sata (Ku), pr. -skaan P J, imperf. -skazin P -skõzin J 1. raisata тратить, ис-; J žaadnoi inimin eb raatsi kopekka tüh́jä-paĺĺasõ raizgõt ihne inimene ei raatsi kopikat(ki) tühja-tähja peale raisata; J raiskõz rahat kopekkassaa raiskas raha (viimse) kopikani; 2. rikkuda; katki teha, purustada, lõhkuda портить, ис-, по-; губить, по-; разби/вать, -ть, ломать, по-; Ku sell üütᴀ̈ hepoized raisatt́śii tarhoissᴀ paĺĺu viljaa sel ööl rikkusid hobused põldudel (= taraga piiratud põllutükkidel) palju vilja; J metts-vahti pani pud́d́õõ raiskamizõss tšümme rubĺa štraaffia metsavaht määras puude rikkumise eest kümme rubla trahvi; J tuuli on raizgõnnu kato arja tuul on lõhkunud katuseharja; 3. peksta бить, по-; J siä mihee minnua raiskaaᴅ mispärast sa mind peksad?; J mitä tämä sinnua raiskab – võta vassa mis ta sind peksab, võta löö vastu!

raizussi: raisussi J-Must. karmilt; ägedalt, metsikult сурово; свирепо, зло; raisussi pajatab (Must. 180) räägib karmilt (ägedalt).

rai/ta M-Set. J-Must., g. -daa [?] remmelgas, murd. raid (puutaoline paju) ракита.

raitakoori Li remmelgakoor кора ракиты; raitapajussa on võtõttu raitakoori remmelgalt on kistud (võetud) remmelgakoor.

raitapaju Lu = raita.

raititta·a Li reaviisi, ridamisi, reastikku рядами, по рядам; no ku lootii raitti, ved́ raititta·a lootii ni .. no kui võrgurida lasti (vette), reaviisi ju lasti nii (võrgud vette) ..

rait/ti Ränk P M Lu Li (J), g. -ii P M Lu Li 1. (vilja)lade, pahmas слой снопов (в риге); P vihgod lagottaass kuominaa maalyõ raittiisyõ (vilja)vihud laotatakse rehealuse põrandale lademesse; M kõõs tappaaz viĺĺaa, lahgottaas koominaa möö vihgoᴅ. vihgot pannaz vasati·ko. vot sitä siis kuttsuaz raitti kui pekstakse vilja, laotatakse vihud rehealust mööda (laiali). Vihud pannakse vastamisi. Vaat seda siis kutsutakse pahmas (lade); 2. võrgurida, -rivi, -jada гряда, ряд (рыболовных сетей); Lu sitäviisii pantii tšümmee ja kahtšümmeᴅ võrkkoa perätikkoo i jutõltii: se on arvaa võrkoo raitti niiviisi pandi kümme ja kakskümmend võrku järjestikku ja öeldi: see on harva võrgu jada; Li no ku lootii raitti .., jõka ainogo õmaa raitii jo tääsi no kui võrgurida lasti (vette) .., (siis) igaüks ju teadis oma võrgurida.

raittiin vt. nellä-.

raiv/ata: -õtõ Lu, pr. -aan Lu, imperf. -azin: -õzin Lu piinata, vaevata мучить; ep saa inemissa nii kõvassi raivõtõ ei tohi inimest nii väga vaevata.

raiv/o K-Al. Kõ-Set., g. -oo mõistus, aru ум, разум; K võta mehissä meeli pähä, üvä raivo rahvaassa (Al. 45) rl. võta meeste järgi aru pähe, hea mõistus rahva järgi.

raj/a K-Ahl. P M Lu Ra J (Ja) Ра́я Pal.2 K-reg.2 Ii-reg.1, g. -aa Lu Ra J -a J 1. piir, raja; piirjoon (ka ringikujuline) граница, межа, рубеж; круг; J on raja ravvõtattu, piiri on pilvõõ allõ pantu pittšä rl. on raja rautatud, piir on pilve alla pandud pikk; Lu nurmi õli jagõttu sarkoissi, väliz õltii rajaᴅ nurm oli jagatud sargadeks (= põllutükkideks), piirid olid vahel; M vagod õltii välizä; meil ep piettü rajoja vaod olid (põldude) vahel; meil piire (= piiripeenraid) ei peetud; Lu niittüjee rajad õllaa, i õllaa sarkojõõ rajaᴅ on niitude piirid ja on põldude piirid; Lu maamittori, tämä pani kõik tšülää rajad i tšellä kui paĺĺo maad õli maamõõtja, tema märkis (pani) kõik küla piirid ja kellel kui palju maad oli; Lu vot siiᴢ õli rajat tehtü litši sata sültä rajass rajjaa, kuza lüütii mätšikkaa vaat siis olid (pallimänguks) tehtud piirid, ligi sada sülda (oli) piirist piirini, kus löödi (= mängiti) palli; Lu siis kuli ku meeb üli rajaa siis .. see ono voitto siis, kui kurnipulk läheb üle piirjoone, siis .. see on võit; J esimeizessi johsi rajalõ (start) pittš ondre esimesena jooksis (stardi)joonele Pikk-Ondre; M maalõ tehäz raja, pannas širka raj̆jaasõõ maha tehakse ringjoon, kepp (= mängupulk) pannakse ringi sisse; M tšen sai šar̆raa raj̆jaasõõ, sis taaᴢ tõin lei šarata kes sai palli ringi sisse (lüüa), siis taas teine lõi palli; Lu ihan vee rajalt teeb aukoo lausa vee piirile teeb (hiir laeva sisse) augu; Lu minnua siiz laitõttii rootsii rajallõ siis saadeti mind Rootsi piirile; J kunigaa raja kroonupiir, riiklik piir; Lu rajaa sammõᴢ piiripost; 2. ääremaa, ääreala пограничная полоса; окраина; J tämä sluuži kaukaal rajoila (Must. 144) ta teenis kaugetel ääremaadel; J iroda ... antõ tappaa betlemizä ja kõikõ tämä rajõiza kõikki poikalahset (Must. 152) Herodes ... laskis tappa Petlemmas ja selle ümbruses kõik poisslapsed. – Vt. ka sõta-.

rajaavahti vt. meree-.

rajakruga M ring, ringikujuline piirjoon (lastemängus) круг, кругообразная пограничная линия (в детской игре).

rajal/i M, g. -ii M klaver рояль.

rajamizi J-Tsv. adv. piiristades, piiri ära märkides, piiri tõmmates проводя границы, отмежёвывая, разграничивая.

rajasammaᴢ M Lu piiripost, -tulp, sammas пограничный, межевой столб или камень; M näd on nõiznu i seizob niku rajasammaᴢ näe, on tõusnud (püsti) ja seisab nagu piiripost; ■ Lu miε õlõn jäänü maailmaa rajasampaass, õlõn nii vana ma olen jäänud ilmasambaks (maailma piiripostiks), ma olen nii vana.

rajazii J-Tsv. rajamisi, piirnevalt, kõrvuti по-гранично, смежно, рядом; ted́d́ee ja med́d́ee põllod ni õllatši rajazii teie ja meie põllud ongi nii kõrvuti.

raja/ta: -t J-Tsv., pr. -an: -n J, imperf. -zin J piiri tõmmata, piiristada пров/одить, -ести границы, разграничи/вать, -ть; отмеж/ёвывать, -евать.

rajatšivi M raja-tšivi J piirikivi, kupits межевой камень или знак; ■ M kase on õm̆maa iä rajatšivenn kk. see (asi) on (siin) eluaeg olnud (on oma ea olnud piirikiviks).

rajat/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J piiridega eraldada, ära piirata разграничи/-вать, -ть.

rajavad́d́a: raja-vad́ja I-Len. piirivai меже-

вой кол; tara ili nurmi rannas on lüütü raja-vad́ja (Len. 286) aia- või põlluservas on (maasse) löödud piirivai.

rajon/a M (Lu-Len.), g. -aa rajoon район; M kiŋgissep̆pii rajona Kingissepa rajoon.

raj/u P, g. -uu torm, raju буря, ураган; viiženiää rajut tulõvaᴅ, sis pääzgod lentävät suojiilyõ mailyõ (kui) tulevad viissenjapäeva (= ristiülendamise päeva) tormid, siis pääsukesed lendavad soojadele maadele. – Vt. ka maarja-, pokrova-, viižińa-. – Vt. ka rüiskü.

raju-ilma: Раю-Илма Pal.1 rajuilm, torm буря, ураган.

rajuragõ (M) rajurahe(sadu), rahetorm град, буря с градом; rajurak̆kõõd on ümpär pokrovaa rajurahe(saju)d on Maarja kaitsmise päeva paiku; kane rajurak̆kõõd mennäᴢ, siiz ain tšülmää puhuʙ (kui) need rahetormid mööduvad, siis puhuvad aina külmad tuuled.

rajuvihma L rajuvihm ураган с дождём; kyõ suurõd rajuvihmad õlivaᴅ, meniväd zemĺaŋ-kaasyõ kui olid suured rajuvihmad, (siis) läksid (mehed) muldonni.

rajõi/n J-Tsv., g. -zõõ J piiristatud, piiridega ограниченный, имеющий границы.

rak vt. raakka.

rak/ata Li, pr. -kaan Li, imperf. -kazin Li viibata, lehvitada (käega) махать, по-, махнуть (рукой); miä tälle tšäellä rakkaan ma viipan talle käega.

rakatauti M vähk, vähihaigus рак, раковая болезнь; kahtšitšäznä letšitäb rakatautia kasekäsn ravib vähihaigust.

raken/taa Ku, pr. -nan Ku, imperf. -sin rakendada, rakkesse panna запря/гать, -чь; rakentaa hevoissa hobust rakendada. – Vt. ka rakõttaa, raŋgissaa.

raket/ti J-Tsv., g. -ii J rakett ракета.

rak/ko M Lu Li J I Kl, g. -oo J 1. põis (loomal, inimesel), (uju)põis (kalal) пузырь (человека и животного), плавательный пузырь (рыбы); J enne tapõttii žiivotta, siiz võtõttii rakko, puhuttii, tehtii suurõssi, pantii erneet süämee, lahsiilõ pelata ennemalt tapeti loom, siis võeti põis, puhuti, tehti suureks, pandi herned sisse, (anti) lastele mängida; Lu i inemizel on rakko, kusirakko ka inimesel on põis, kusepõis; M kalall on rakko, suurõll kalall on suur rakko kalal on ujupõis, suurel kalal on suur ujupõis; J sigaa rakko ~ M siğgaa rakko sea põis; Li kalaa rakko ~ M kal̆laa rakko ~ kal̆laa rakku ~ Lu J kala rakko kala ujupõis; Lu kusi rakko kusepõis; 2. (loomapõiest tehtud) torupill волынка (из пузыря животных); M rakolla pillitimmä mängisime torupilli; 3. (õhu)mull пузырь, пузырёк (водяной); Lu ku vihmaa saab nii tullaa heenoᴅ rakoᴅ vee pääl kui vihma sajab, siis tulevad väikesed mullid vee peale; Lu ku vihmaa saab vettee, tullaa vesi rakoᴅ kui vihma sajab vette, tulevad veemullid; 4. kubel, vill, rakk волдырь, пузырь; Lu põldikas ku põlõtaʙ, nii teeb rakoᴅ kui nõges kõrvetab, siis tulevad (teeb) kublad; M rakko on uulõõ päällä vill on huule peal; J tulõ rakko põletusvill; Li mätä rakko mädavill. – Vt. ka kala-, kusi-, mõila-, põlõma-, sika-, särjee-, tulõõ-, vesi-. – Vt. ka rakkopilli, rakku, rakõ³.

rak/koa (M), pr. -oʙ M, imperf. -kõ M rakku v. villi ajada, ohatada обмётывать, обметать (пузырями, болячками); высыпа́ть, вы́сыпать; nät ku tšülmä pani, rakkõ kõig uulõᴅ näe, kuidas külm tõmbas läbi, ajas kõik huuled rakku; M mee, mee veel tšülmääsee, nii tšülmä rakoʙ uulõᴅ, et saa luzikkaa suh̆hõõ panna mine, mine veel külma kätte: külm lööb huuled nii rakku, (et) sa ei saa lusikat(ki) suhu panna.

rakkobörö I = rakkopilli.

rakkoi/n J-Tsv., g. -zõõ rakke v. ville täis обмётанный пузырями, волдырями; в пузырях, в волдырях.

rakkoma P ohatanud, villis, rakkus обмётанный пузырями, волдырями; sill on rakkoma uulõᴅ sul on huuled ohatanud (villis).

rakkopilli L M Ra J (Por.) rakko-pilli J-Tsv. torupill волынка; J enne med́d́ee poolla tooš pillitetti rakko-pilliä ennemalt mängiti ka meie kandis torupilli; L rakkopilliε puhuass torupilli puhutakse. – Vt. ka rakko.

rakkopillinikka M torupillimängija волынщик; meill õli ühs meeᴢ, mokoma, rakkopillinikka, tämä sõassa tuli, siäl õppi mäntšämää rakkopilliikaa meil oli üks mees, niisugune, torupillimängija, ta tuli sõjast, seal õppis torupilli mängima.

rakkou/ssa: -ss J-Tsv., pr. -ʙ J, imperf. -zi: -ᴢ J praguneda, lõheneda трескаться, рас-; uhs on rakkounnu uks on pragunenud.

rak/ku M (Kl), g. -uu: rak̆kuu Kl (uju)põis пузырь; M kal̆laa rakku kala ujupõis. – Vt. ka kusi-. – Vt. ka rakko.

rakkõisi/i M Kõ -ɢ I rakkesse в упряжку; M hlaaripäivällä üvä peremmeeᴢ tagotaʙ ovõssa rakkõisii ep panna, annaʙ opõzõllõ oogata floorusepäeval hea peremees ei pane (ei tavatse panna) hobust rakkesse, laseb hobusel puhata; M välizä on ühsi reisi, jesli pannas pari opõzia rakkõisii (hobuste) vahel on üks ais, kui pannakse paar hobuseid rakkesse. – Vt. ka rakkõjõõ, rakkõõ, rakkõõsii, rakkõõsõõ.

rakkõis/õõ K R -yõ P = rakkõisii; K siis pantii opõn rakkõisõõ siis pandi hobune rakkesse; P ühs kõrt õhtagon d́ad́a pani opõzõõ rakkõisyõ ükskord õhtul pani onu hobuse rakkesse.

rakkõi/za Kett. K M I -ᴢ M Lu rakkes в упряжке; I pari opõzia õli rakkõiza paar hobuseid oli rakkes; M esimeizess pannaz vaĺĺaᴅ päh̆hää, sis pannas sed́olka seltšää, siz viijjäz opõn rattaije tüv̆vee, aj̆jaaz opõn aisoisõõ, sis pannas seltšärihma aisaasõõ, siz eestee pannaz raŋgaᴅ päh̆hää, sis pannazõ lookka, sis tõmmataz rinnus tšiin, sis pannaz õhjaᴅ, siz opõzõlõ suu-ravvaᴅ suhõ i nii on opõn rakkõiᴢ kõigepealt pannakse valjad pähe, siis pannakse sedelgas selga, siis viiakse hobune kaariku juurde, aetakse hobune aisade vahele, siis pannakse sedelgarihm aisa(de) külge, siis pannakse kõigepealt rangid kaela (pähe), siis pannakse look, siis tõmmatakse rinnus kinni, siis pannakse ohjad, siis hobusele suurauad suhu ja nii on hobune rakkes; K rattaaᴅ õlivad rakkõiza i kreslat päällä vankrile oli hobune ette rakendatud ja raam oli peal. – Vt. ka rakkõõza.

rakkõj/õõ: -ee Lu = rakkõisii; õpõn pantii rakkõjee hobune pandi rakkesse.

rakk/õõ Lu J I = rakkõisii; Lu mees pani õpõzõõ rakkõõ mees pani hobuse rakkesse; I sälko peltšääʙ, ep tahoɢ antaaɢ rakkõõ pannaɢ sälg pelgab, ei taha lasta (end) rakkesse panna; Lu rattaat pannaa rakkõõ hobune rakendatakse kaariku ette.

rakkõõsii Kõ-Len. = rakkõisii; ehtizimmä vaa opõzõt panna rakkõõsii (Len. 212) jõudsime ainult hobused rakkesse panna.

rakkõõssa K rakkest (lahti) из упряжки; K opõn on pääsettü rakkõõssa hobune on rak-

kest lahti päästetud (= hobune on lahti rakendatud).

rakk/õõsõõ Po J -yõsyõ L P -õsõ J-Tsv. = rakkõisii; L mehet pantii opõzõd rakkyõsyõ mehed panid hobused rakkesse; P pero ko nõizõb menemää, siz lõhgop kõik, miniesie on tämä pantu rakkyõsyõ, lait́uosyõ vai vaŋkkuriisyõ kui peru (hobune) hakkab minema, siis lõhub kõik, mille ette ta on rakkesse pandud, ree ette või vankri ette.

rakkõõ/za: -ᴢ Lu = rakkõiza; õpõn rakkõõᴢ hobune (on) rakkes.

rako M Lu Li J, g. ragoo Lu J pragu, pilu, lõhe; lahvandus (jäätunud veekogul) щель, трещина; промойна, полынья; Lu ku nõissaa kraaskamaa, siis kuza õllaa ragod i avvõᴅ, špakljofkal pannaa tšiin kui hakatakse värvima, siis kus on praod ja augud, (need) pannakse pahtliga kinni; Li mätä se rako täünä savvia mätsi see pragu savi täis; M piäp tukata akkunaᴅ, siäl on suurõd ragoᴅ tuleb aknad (kinni) toppida, seal on suured praod; J kopekk tokku sillaa rakkoo kopikas kukkus põrandaprakku; Lu seinää rako seinapragu; J tuli pappi veräjä ragoss neit vahtimaa tuli papp väravapraost neid vahtima; J vańkkõ .. tokutti õmaa kallee tširjaa jaššikaa rakkoo Vanka .. laskis oma kalli kirja postkasti pilusse; J meree ragoᴅ lahvandused v. praod merejääs; M järvee rako pragu järvejääs. – Vt. ka perz-, pinoo-, seinä-.

rakoi/n J-Tsv., g. -zõõ J praguline, pragunenud, lõhenenud в трещинах, растрескавшийся. – Vt. ka ragottunnu.

rakolõõ J-Tsv. adv. villi (ajada) (наречие в форме алл-а от rakko); J viskõs kõig ĺiitsaa rakolõõ ajas kogu näo villi.

rakoo: rakkoo J adv. praguliseks, pragudesse в трещины (наречие в форме илл-а от rako); itä-tuuli on lüünü kõig meree jää rakkoo idatuul on löönud kõik merejää praguliseks.

rakozillaa J adv. praokil в приоткрытом виде; uhz on rakozillaa uks on praokil. – Vt. ka ragollaa.

raksi-rihma Lu leegri- e. purjeliuguri tross, taak трос раксы, штаг; raksi-rihmojõõkaa pannaa seiliᴅ maštii ja boomii tšiin leegritrossidega pannakse purjed masti ja poomi (külge) kinni.

rakušk/a M, g. -aa M konnakarp раковина, ракушка.

rak/õ¹ (M J) -õh I, hrl. pl. -kõõᴅ M Kõ Li J I (L) (kaevu)rake, (kaevu)rakked закраина колодца, колодезная клетка, колодезный сруб; Kõ pantii rakõõt [= rakkõõt] sihe kaivoo (Len. 216) sellele kaevule (sellesse kaevu) tehti rakked; M tütärlentemä meni kaivoo rakkõõlõõsõõ tšedräämää võõrastütar läks kaevurakkele ket-rama; Li kaivol õllaa rakkõõᴅ päällä, rakkõiz on katto veelä, kaivoo katto kaevul on rakked peal, raketel (raketes) on veel kaas, kaevu kaas; M kaivoo rakkõõᴅ, kaivoo salvõmõᴅ, kaivoo salvo. kõlmõl viitta saab juõlla kaevu rakked, kaevu salved, kaevu salv. Kolme moodi saab öelda.

rak/õ² J-Tsv., hrl. pl. -kõõᴅ (Kett. K M Kõ) rake, rakmed, hobuseriistad упряжь, упряжка; Kett. õsin opõzõõ rakkõiza ostsin hobuse koos rakmetega; M opõn on pääsettü rakkõissa hobune on rakmeist lahti päästetud (= lahti rakendatud).

rak/õ³ M, g. -kõõ M rakk, vistrik прыщ, волдырь. – Vt. ka rakko.

rakõh vt. rakõ¹.

rak/õttaa Kett. K L P M S Lu Li J (Kõ) -ettaa (K-Ahl.) -õtta J-Tsv. -õttaaɢ I, pr. -õtan Kett. L M Lu Li J -etan K-Ahl. -õtõn J -õt̆taa I, imperf. -õtin Lu Li J 1. rakendada, rakkesse panna (hobust) запря/гать, -чь; J miä rakõttaizin opõizõ, ku siä menneizid liukuma ma rakendaksin hobuse, kui sa läheksid sõitma; M meilä ain ühzii opõzii rakõttaaᴢ meil rakendatakse alati üks hobune (veoki ette); M χlaarinn eb rakõtattu ovõssa floorusepäeval ei pandud hobust rakkesse; M rattaiz õli rakõtattu üφs opõn kaariku ette oli rakendatud üks hobune; L rakõtõttii kaukaloᴅ ja mentii liukumaa rakendati hobused künade ette ja mindi liugu laskma; 2. fig. rõivastada, riietada наря/жать, -дить, оде/вать, -ть; Lu pikkaraine, piibikkaine, kõikõ rahvaa rakõtab. nigla (Must. 159) mõist. väike ohakake, (aga) paneb (riietab) kogu rahva riidesse? – Nõel; 3. J-Tsv. katuse alla viia подв/одить, -ести под крышу (дом); 4. J-Tsv. vooderdada (maja) обши/вать, -ть (дом). – Vt. ka rakentaa, raŋgissaa.

rama vt. raama.

ramaška vt. romaška.

ramk/a Ränk M Lu I (Kõ) -ka K raamka (M), g. -aa Lu 1. (akna, pildi jm.) raam (оконная, портретная и пр.) рама; Lu miä en tunnõ tehä ramkojõ ma ei oska (akna)raame teha; M patretti on ramkaasõõ pantu foto on pandud raami sisse; I tšimopakkoza ovad mokomaᴅ ramkaᴅ, i siheɢ ramkoloisii tšimot tetševäᴅ mettä mesipuus on niisugused raamid, ja sinna raamidesse teevad mesilased mett; Lu akkunaa ramka aknaraam; M patretii ramka pildiraam; Ränk Lu ätšee ramka äkkeraam; 2. võre, võrestik решётка; Kõ aivoo kõrkõall õltii ramkaᴅ päris kõrgel olid võred. – Vt. ka akkuna-, talvi-. – Vt. ka raama, raami.

rammit/sõlla (Lu) -sõll J-Tsv., pr. -tsõlõn: -tsõõn Lu J, imperf. -tsõlin J frekv. ← rammittsaa; J opõin rammittsõõʙ hobune lonkab.

rammit/tsaa Lu (Li Ra J) -tsa J-Tsv., pr. -san Lu -sõn Lu Li Ra J, imperf. -sin Lu J longata, lombata хромать, прихрамывать; Lu enne tämä rammittsi, dohtorit praavitõttii, nüd on terve enne ta lonkas, arstid ravisid, nüüd on terve; J ühsi lammaz rammitsõʙ, piäp panna maazi pääle üks lammas lonkab, tuleb panna salvi (jala) peale; Lu ühelt jalgõlt rammitsõʙ (ta) lonkab ühest jalast; J lammõz nõisi taku-jalgõss rammittsõma lammas hakkas tagajalast lonkama; ■ Lu rammitsab johzuᴢ (ta) pingutab joosta; Lu laa tämä meneb rammittsamizõõ viisii las ta pingutab minna. – Vt. ka ramppia.

ram/o K-Ahl. P M J (I) -mo P M Ра́мо Pal.1 K-reg.2 Ii-reg.1, g. -oo J -uo P 1. ramm, tugevus, jõud сила, мощь, прочность; J oŋ han noorõll mehell ramoa tüüt tehä on alles noorel mehel rammu tööd teha!; M tällee piäp kopittaa ram̆moa, etti kazvaizivad luud i lihaᴅ ta peab koguma rammu, et kasvaksid luud ja liha-

(se)d); M mõnikaᴢ suv̆vaaʙ jättää ampalikkoa. siz ain juõltii, etti jätäᴅ õm̆maa ram̆moo mõni armastab jätta (järele) näritud (leiva)tükki. Siis öeldi alati, et jätad oma jõu; J tšiissõõb õmaa ramokaa (ta) kiitleb oma jõuga; P panõmma rinnat kokuosyõ, nõizõmma ramua pruovamaa paneme rinnad kokku, hakkame rammu katsuma; I no davaiže tšiusaamaa ram̆moa, kummall on enäpiɢ noh, hakkame rammu katsuma, kummal on rohkem; J võta va ramoa, tüüt veel paĺĺo eeᴢ kogu aga jõudu, tööd on veel palju ees; 2. Pal. töö, vaev, raskus труд, тяжесть.

ramok/aᴢ M (Ja-Len.) -õᴢ J, g. -kaa M J 1. tugev, jõuline сильный, крепкий; M täm on ramokaz meeᴢ ta on tugev mees; J ramokõz inimin teep tüüt niku naĺjaa tugev inimene teeb tööd nagu nalja; Ja karu ramokkas [= ramokaz] on eläjä (Len. 242) karu on tugev loom; M miä tahon õlla ramokkaan ma tahan tugev olla; J tämä om maailma ramokõᴢ ta on ilmatu tugev; 2. rammus (maa, pinnase kohta) плодородный; M virttsaroho kazvab ramokkaaz maaᴢ vesihein kasvab rammusal maal.

ramonapuska J-Must. mädavistrik гнойный прыщ.

ramo-pulikka M vägikaigas (особая палка, при помощи которой стараются друг друга перетянуть); mehet tõmmattii ramo-pulikkaa mehed vedasid vägikaigast.

ramos/sua J-Tsv., pr. -un J, imperf. -suzin J tugevaks muutuda делаться сильным, крепнуть, окрепнуть.

ramot/oo K M (Kett.), g. -tomaa K jõuetu, nõrk, rammetu бессильный, слабый; M täm on aivoo ramotoo inehmin ta on väga nõrk inimene.

ram/pa Kett. K Lu Li J Kr -p J-Tsv., g. -maa Lu J 1. subst., adj. lonkur, lombakas хромой, хромающий; Lu rampa rammitsõʙ lonkur lonkab; J rammaka pittšä matka parvõz et talla lonkuriga (sa) pikka teed koos ei käi; J sokkõi õli ja rampoi õli oli pimedaid ja oli lonkureid; J anti suurõ vilpii, õssi rammaa opõizõõ (ta) tegi suure vea, ostis lombaka hobuse; 2. katkine, lõhkine, rebenenud рваный, разбитый, разодранный; J rammat kaatsad jalgõᴢ katkised püksid jalas; Kett. rammat tšennäᴅ katkised kingad; 3. Kr haige; nõrk больной; слабый, хилый. – Vt. ka ramppa.

ramp-jal/ka: -k J-Tsv. adj. lonkur хромой, хромающий; ramp-jalk keräi jo taaz on tšüläᴢ lonkur kerjus on juba jälle külas. – Vt. ka ramppajalka.

ramp/pa M, g. -aa M subst. adj. lonkur хромой, хромающий; vävü on ramppa väimees on lonkur; ramppa pojo lonkur poiss. – Vt. ka rampa.

ramppajalka M subst. lonkur хромой; täm on hra·moi jalgaakaa, täm on ramppajalka ta on jalast lombakas, ta on lonkur. – Vt. ka ramp-jalka.

ramp/pia J-Tsv., pr. -in J, imperf. -pizin longata хромать; miss(i) tämä rampiʙ miks ta lonkab? – Vt. ka rammittsaa.

raŋ/gaᴅ K-Al. M Kõ Po I -gõᴅ Kett. P M I rangget K-Ahl. pl. t. rangid хомут; P raŋgõd on kaglaᴢ rangid on (hobusel) kaelas; P panõ opõzõlyõ raŋgõt pähiesie pane hobusele rangid kaela; M raŋgad ain talvõll toomma riχ̆́ χ́ ee rangid toome talvel ikka tuppa; M elä oottõõ kunniᴢ opõn meeʙ raŋkojõkaa läpi kk. ära oota (parandamisega), kuni hobune läheb (august koos) rangidega läbi; Kõ läpi opõzõõ raŋkojõõ läbi hobuse rangide; I raŋkõloiz õlivad gužaᴅ rangidel olid roomad; M rantšipalgod õltii raŋkõlailla vai raŋgõlla rangipaled olid rangidel; I opõzõõ raŋgõᴅ hobuse rangid.

raŋgata (J-Tsv.), pr. raŋka/an, imperf. -zin karistada наказ/ывать, -ать; õikuliss inimiss jumal eb raŋkaa õiget inimest jumal ei karista.

rangget vt. raŋgaᴅ.

raŋ/giᴅ Lu Li J pl. t. = raŋgaᴅ; J pääs opõir raŋkiiss võta hobusel rangid ära (päästa hobune rangidest lahti); J etsi koivuzikoss kover puu raŋkiit vart otsi kaasikust kõver puu rangide jaoks; J sio raŋkiisõõ uuvvõd nahkõizõd roomõᴅ seo rangidele uued nahksed roomad; J tõmpa raŋgid rint nahgõll üvässi tšiin tõmba rangid rinnusega hästi kinni; Lu raŋkijee volokka rangivilt (rangide vilt); Lu raŋkijee palsta rangipale, -padi. – Vt. ka tšüntü-.

raŋgis/saa: -sa J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J = rakentaa.

raŋk/assi Li (Ku) -õssi Lu J raskelt, raskesti тяжело, тяжко; Li miä raŋkassi entšiizin ma hingasin raskelt; J raŋkõssi läsimä raskesti haige olema; J jõga tüü alku näüttib raŋkõssi iga töö algus näib raske(na).

raŋkii/n J-Tsv., g. -zõõ rangi- хомутной (имеющий отношение к хомуту).

raŋkipuu, raŋkipuuᴅ vt. rantšipuu.

raŋ/kka Lu Li J Ku -kkõ Lu -kk Lu J Ku, g. -kaa Lu J Ku 1. adj. raske, ränk тяжёлый, тяжкий, трудный; Lu ai ku miä õõn väsünü raŋkass tüüss oi kuidas ma olen raskest tööst väsinud; Lu kraanaakaa nõsõtaa raŋkkojõ riissojõ kraanaga tõstetakse raskeid asju; J raŋkk meeli raske meel(eolu); Lu raŋkk ilma raske õhk; Lu vad́d́aa tšeeli on raŋkka ja muudra tšeeli vadja keel on raske ja keeruline keel; 2. adv. raske, ränk тяжело, трудно; J ḱerättüä pala on raŋkk suhõ pissä kerjatud pala on raske suhu pista; Lu mill on süämuna raŋkkõ mul on süda(mel) raske.

raŋ/ko M Li J, g. -goo M J rahn (laasitud puu ladvapoolne osa v. jäme oks v. suur puupakk очищенная от веток верхушка дерева или толстый сук или чурбан); M no raŋko on see, irree ladva võib õlla raŋkonna või paksu õhsa saab juõlla raŋko. kui raŋgoo sah̆haaᴅ heenossi, siis tuõvad algoᴅ no rahn on see: palgi ladvapool (latv) võib olla rahn või jäme oks kohta võib öelda rahn. Kui rahnu saed peeneks, siis tulevad küttepuud; J veiteb raŋkoa koto-puussi veab rahne küttepuudeks.

raŋkokoko M J-Must. rahnuhunnik (hunnik suuri puupakke v. jämedaid oksi) (груда, куча очищенных толстых сучьев и верхушек де-

ревьев); M kokonain koko raŋkoita. suur raŋkokoko terve hunnik rahne. Suur rahnuhunnik.

raŋkõs/saa: -sa J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J rõhuda, raskendada, koormata отяго/щать, -тить, обремен/ять, -ить.

rannaa-eläjä (Lu) randlane, rannaelanik житель побережья; müü kõik õõmma rannaa-eläjäᴅ me kõik oleme randlased.

rannaavahti Lu rannavaht, ranna(piiri)valvur береговая стража, пограничник.

ran/ta Kett. K L P M Kõ Lu Li Ra J I Ku (R-Reg. Ja-Len.) -tõ Lu -t Lu Li J Ра́нда Pal.1 K-reg.2 Ii-reg.1, g. -naa P M Kõ Lu Li J 1. rand, kallas берег; J niku rannala tšivije, rannala tšivekkaallõ rl. nagu rannal kive, rannal kivisel; Lu ku vene ep pääz litši rantaa, siz on tehtü lautti kui paat ei pääse ranna ligi, siis on tehtud lauter (= paadisild); Lu vimpaa püvvettii rantaloiᴢ vimba püüti randade lähedal (randades); I jõtši niku kuivaʙ, rannat kane laŋkõõvaᴅ jõkkõõ jõgi nagu kuivab, kaldad, need varisevad jõkke; Lu tuulennaluz ranta tuulealune rand; Lu vassaa tuulõõ ranta tuuline (= vastutuult) rand; Lu jürkkü ranta ~ ättši ranta ~ ättšinäin ranta järsk kallas; Lu võõnoin ranta ~ võõno ranta ~ laako ranta madal v. lauge kallas; L eliväd nämä merie rannaza nad elasid mere kaldal; M jarvõõ rannaz õli pikkarain koto järve kaldal oli väike maja; L jõgyõ ranta jõe kallas; L õjaa ranta oja kallas; P kanavaa ranta kraavi kallas; J rannaa pääsko meripääsuke, kaldapääsuke; Lu rant aluᴢ rannasõidupurjekas; J rant kaĺĺoisõ on rikkaunnu aluᴢ rannakaljude vastu on purunenud purjelaev; J rant kunnõz (narovaa voolost́iᴢ) pajatõta potšti puhas soomõssi rannaalal (Narva vallas) räägitakse peaaegu puhast soome keelt; 2. äär, serv, veer, jalam край; опушка; откос; подножие; Lu rannaa parraᴢ ~ rannaa ääri kalda äär; M sõzar sõizop tee rannalla õde seisab tee ääres; Lu tütökkõin ain suvas tšävvä metsää rantaa müü ja hulkkua ja pelata tüdrukuke armastas aina käia metsaserval, kõndida ja mängida (seal); Lu tšülä õli mäee rannal küla oli mäe veerul; M lähe on mäjee rannaᴢ allikas on mäejalamil; 3. kant, nurk, ümbruskond округа, участок, уголок, местность; L kase ranta kõikk tεäʙ, tšen tämä on see kant kõik teab, kes ta on; L minuu isä on kazez rannaz rikkaap kõikkõa minu isa on siinkandis kõige rikkam. – Vt. ka jõgõõ-, liiva-, meree-, meri-, soo-, vassa-tuulõõ-.

ranta-aluᴢ: rant-aluᴢ Lu rannasõidupurjekas береговой парусник (парусник прибрежного плавания).

rantakun/ta Lu Li J -t Ra J rantkunt Lu (J-Tsv.) 1. rannarahvas жители побережья; Lu koko rantakunta kõik tšäi püütämäᴢ kogu rannarahvas käis (kala) püüdmas; 2. rannaala прибрежный участок, побережье; J rantkunnõz on soomõõ usko rannaalal on luteri usk.

rant/alain Kett. P M (Lu) -õlain ~ -lain J-Tsv., g. -alaizõõ: -õlaizõõ ~ -laizõõ J randlane, rannaelanik; rannakülade vadjalane житель побережья; обитающая на побережье водь; M rantalaizõd on merirahvaᴅ randlased on mereäärsed inimesed; Lu kattilaa pool näil õli paĺĺo maata i üväd maaᴅ, näitä kutsuttii maameheᴅ, a meitä kutsuttii rantalaizõᴅ neil (seal) Kattila kandis oli palju maad ja head maad, neid kutsuti (sise)maameesteks, aga meid kutsuti randlasteks; P rantalaizõd varõhsõᴅ, pärspää varõhsõt kutsuttii (Pärspää elanikke) kutsuti rannavaresteks, Pärspää varesteks.

rantarahvaᴢ (M) randlased, rannaelanikud жи-

тели, обитатели побережья; rantarahvaad eläväd litši mertä randlased elavad mere lähedal.

rantaroho Lu Li rantroho Lu (mere)ranna-

taim; (mere)rannarohi морское прибрежное растение, морская прибрежная трава; Lu rantroho kõrkaa kazvaʙ rannarohi kasvab kõr-ge(ks).

rantasorsa Lu (mererannas elutsev metspart дикая морская утка).

rantazikko vt. soo-.

ranta-znaakka Lu maamärk прибрежный знак, отметина.

rantatee (J-Must.) rannatee (piki randa v. kallast minev tee) береговая дорога.

ranta-tul/i (Lu), pl. -õᴅ Lu rannatuli береговой огонь.

rantatuuli Lu rannatuul (maa poolt puhuv tuul) береговой ветер (дует с берега).

rantik/ko Lu, g. -oo Lu randmekinnas, randmekaitse напульсник; rantikod õltii kala püütäjil, lõŋgassa õli tehtü randmekindad olid kalapüüdjail, villasest lõngast oli(d) tehtud; merel tšäütii, õltii rantikot tšäeᴢ, sõrmia bõllu merel käidi, randmekindad olid käes, (neil) sõrmi polnud.

rantsa vt. ranttsa.

rantšipalko M Kõ-Ränk rangipadi, -pale хомутина, подхомутник; M rantšipalgod õltii mokomad voilokaᴅ, pantii raŋkõloilõõ rangipaled olid niisugused vildid (= polsterpadjad), pandi rangidele.

rantšipu/u P raŋkipuu Lu J-Tsv., hrl. pl. -uᴅ P raŋkipuuᴅ Lu J raŋkipuuᴅ J-Tsv. rangipuu(d) клешни, клещи (деревянные части хомута); P menep kattši rantšipuu rangipuu läheb katki; P rantšipuud i palkyõᴅ rangipuud ja -paled; Lu raŋkipuilla on üllä arjuz nahka rangipuudel on ülal harjuserihm; J raŋkipuud oŋ koverõᴅ rangipuud on kõverad.

rant/ti Lu, g. -ii Lu rant (jalatsil) рант (обуви); saappagaa rantti saapa rant.

rantt-kamašši J-Tsv. randiga king рантовой башмак.

rant/tsa M -sa K-Ahl. M-Set. -ts J-Tsv., g. -saa J (selja)kott, ranits (igasugune seljas kantav kott) вещмешок, рюкзак, ранец (любой заплечный мешок); K annettii kõikki kaasa, püssü, rantsa .. (Ahl. 110) (sõdurile) anti kõik kaasa: püss, seljakott ..; J üllee nahgõss tuõb üvä rantts hülgenahast tuleb hea seljakott; M paa ranttsa seltšää i võid mennä pane ranits selga ja võid minna. – Vt. ka seltšä-.

rantul/i Lu Li J, g. -ii Lu J (rand)kõrkjas морской клубнекамыш; Li rantuli on hoikõpi i matalõpi ku glaiza (rand)kõrkjas on peenem ja madalam kui kaisel; Lu rantulia piäp kaugaa kuivattaa (rand)kõrkjat peab kaua kuivatama; J ku vähä einää õli, sis lüvvettii [sic!] lehmille rantulia kui oli vähe heina, siis niideti lehmadele (rand)kõrkjat.

rantulieinä Li rantuli-einä Lu = rantuli; Lu rantuli-einä on mokoma niku pellavaᴢ; meree rantoiz nõtkois paikkois kazvaʙ randkõrkjas on nagu lina; kasvab mererandades vesistes kohtades.

rantvene ~ rant-vene Lu rannasõidupaat лодка прибрежного плавания; õli rant-venneit, meri-venneit i jõki-venneit oli rannasõidupaate, merepaate ja jõepaate; rantvenneed õltii peenepäᴅ rannasõidupaadid olid väiksemad.

rapa¹ Kett. M J, hrl. pl. ravaᴅ M Lu J (kalja-, taari-, õlle)raba барда, дробина (от кваса, пива); M tehtii taaria: per̆rää õlutta jäätii ne ravaᴅ, sis pantii taari lännikkoo, valõttii vettä päälee (õllepärast) tehti taari: pärast õlut jäi (järele) see (õlle)raba, siis pandi (see) taariastjasse, valati vett peale; Lu taari jääb lahassi, süütetää ravad lehmäl daĺi sigal (kui) taar jääb lahjaks, (siis) söödetakse raba lehmale või seale; Lu mikä linnasõss jääb jo, siis se kutsutaa ravaᴅ mis linnastest jääb juba (järele), siis seda kutsutakse rabaks; Kett. õluu rapa õlleraba; M taarii rapa taariraba, kaljaraba. – Vt. ka taari-.

rap/a² ~ -pa J-Tsv., g. -õa: -paa J = rapõa; stokanõd om migässle rappaass glaziss tehtü: kui ḱipetkaa süämee, nii lõhtši teeklaasid on mingist haprast klaasist tehtud: kui (valad) keeva vett (sisse), siis (on) lõhki; kuumõtõttu rappa tšivi veeᴢ murõnõʙ kuumutatud rabe kivi mureneb vees; ■ rappa pää nõrk, kergesti ringi käima hakkav pea; rappa süä murest murtud süda.

rap/a³ ~ -pa J-Tsv.: väliss vihma saab rappamizi ja vaĺĺussi, see ontši rapa (~ rappa) vihm vahel sajab vihma rabinal ja kõvasti, see ongi hoovihm.

rap/aama: rap̆paama M -paama (Li) -pama Lu -pam (Ra), g. -aamaa rabandus, lendva (äkiline lühiajaline haigus) удар (внезапное заболевание); M tätä rapas, süä rap̆paama ta sai rabanduse, (tuli) südamerabandus; Lu rappama, ühee päivää läziʙ rabandus, ühe päeva on haige. – Vt. ka süä-. – Vt. ka rapaamustauti, rapaamuᴢ, rapaumin, rapaustauti, rapauᴢ, rapauzläsü.

rap/aamizi: -pamizi J-Tsv. adv. rabinal, hooga ливмя (идёт дождь); vihma saab rappamizi vihma sajab rabinal.

rapaamustauti: rap̆paamustauti M = rapaama.

rap/aamuᴢ: rap̆paamuᴢ M -paamuᴢ Ku, g. -aamuu [?] = rapaama; M rap̆paamuz om mokoma tauti, tämä niku püsüss ammuʙ, inehmin nõizõp kõrrõz läsimää rabandus on niisugune haigus, tuleb nagu püssist lastud, inimene jääb äkki haigeks.

rapaamuzroho: rap̆paamuzroho M kollane ängelhein, murd. rabanduserohi жёлтый василистник; rap̆paamuzroho. kõõz inehmissä rap̆paaʙ, siis tšihuttaas kazessa rohossa tšäitä, sitä tšäitä piäb juuvva, i siis senessä tuõb api. nurmõl kazvaʙ, i niitüllä kazvaʙ, einämaaᴢ kollane ängelhein. Kui inimesel on äkiline külmetushaigus (kui inimest rabab), siis keedetakse sellest rohust teed, seda teed tuleb juua, ja siis sellest tuleb abi. Kasvab põllul ja niidul, heinamaal. – Vt. ka rapauzroho.

rapamaha [< sm] J-Must. fig. rabamagu, paksmagu толстобрюхий (orig.: rapamaha).

raparter/i Ra, g. -ii Ra rabarber ревень.

rapatšivi M Lu rapa-tšivi J-Tsv. 1. (rabe, mure kivi; põletatud v. põlenud kivi рассыпчатый, хрящеватый, выветривающийся камень; жжёный, опалёный камень); J elä han rapa- tšiviä paa fundõmenttii ära ometi rabedat kivi pane vundamenti; M on varma vaattaa päälee, a ize niku rapatšivi: kui tšut́, nii taaz on pää põhguza, taaz läziʙ pealtnäha on tugev, aga ise (on) nagu rabe kivi: (nii) kui vähe (midagi on), siis on jälle asemel maas (pea põhus), jälle on haige; M põlõnut tšivi murõnõʙ, sitä kuttsuaz rapatšivi põlenud kivi mureneb, seda kutsutakse rabe kivi; 2. liivakivi песчаник; Lu rapatšivi on kõvassi rappia liivakivi on väga rabe.

rap/aussa: -pauss J-Tsv., pr. -aun: -paun J, imperf. -auzin: -pauzin J rabedaks muutuda делаться хрупким.

rapaustauti Ränk rap̆paustauti M = rapaama.

rap/auᴢ Ra -pauᴢ J-Tsv. (Li) -pahuᴢ (Lu), g. -auhsõõ: -pausõõ J 1. rabandus, äkiline haigus удар, внезапная болезнь; J vass õlin toor-terve, de järestää tuli rappauᴢ alles olin täiesti terve, ja äkki tuli rabandus; 2. J-Tsv. kramp судорога. – Vt. ka süä-. – Vt. ka rapaama.

rapauzläsü: rappauzläsü Lu = rapaama; rappauzläsü, inemizee rapaᴢ rabandus, inimest tabas rabandus (inimese rabas ära).

rapauzroho (Kett.) rapausroho Ränk rap̆pauz-roho M = rapaamuzroho.

rapaut/taa: -ta J-Tsv., pr. -an J, imperf. -in J raputada трясти, по-.

rappa, rappia, rap̆põa vt. rapõa.

rap̆pa-, rappa- vt. ka rapa-.

rapsaht/aa (R-Eur. Kõ-Set.), pr. -aan: -an, imperf. -iin kapsata, lipsata, rapsatada шмыгнуть; Kõ karahtaiziᴅ kammariisõõ, rapsahtaizid rattiisõõ (Set. 748) rl. kargaksid sahvrisse, lipsaksid aita.

rapsast/aa M, pr. -aan M, imperf. -iin M mom. 1. võpatada вздрогнуть; miε rapsastiin, niku eittüzin ma võpatasin, nagu ehmusin; 2. rapsatada, järsku liigutust teha (käte kohta) опуститься (о руках); väsüväᴅ, rapsastavat tšäeᴅ käed väsivad, rapsatavad (alla).

raps/ata M Li -õt ~ rabzõt [sic!] J-Tsv., pr. -aan M Li J, imperf. -azin M Li -õzin J 1. rapsida; raputada взмах/ивать, -нуть; трясти, по-; M lintu siiveekaa rapsaᴢ lind rapsis tiivaga; M täll on mokom tapa, jõka kõrta rapsaap kõv̆vii tšättä tal on selline komme, (et) iga kord raputab kõvasti kätt; 2. rapsata, krapsata, (järsku) haarata схват/ывать, -ить; M miä sin̆nua kõv̆vii rapsazin tšäessä tšiin ma krapsasin sul kõvasti käest kinni; J rapsaa tšäekaa haara käega. – Vt. ka rapsuttaa, raputtaa, raputõlla, ravata.

rapsi/a L M Lu Li Ra J (Kõ), pr. -n L M Kõ Lu Li Ra J, imperf. -zin Lu Li J 1. rapsida; raputada трясти; L nii kaugaa rapsiʙ, kunni saap tšäjed vällεä (laps) rapsib nii kaua, kuni saab käed (mähkmete seest) välja; J rapsiga tätä, la tuõb enesee raputage teda, las tuleb meelemärkusele; J vaŋkkuri jürizep kõvassi i rapsip tšiviteed möö vanker põriseb kõvasti ja raputab kiviteel; Kõ rapsin javoo-kotiᴅ i tšühzetän kak̆kuu raputan jahukotid (tühjaks) ja küpsetan koogi; 2. sakutada, rebida дёр/гать, -нуть; Lu miä rapsizin lassa ivussiissa ma sakutasin last juustest; 3. (linu) ropsida трепать (лён); J menti lina rapsima mindi lina ropsima. – Vt. ka raputtaa, raputõlla, ropsia.

rapsut/taa Kõ -ta J, pr. -an Kõ -õn J, imperf. -in Kõ J raputada трясти, по-; качать, по- (головой); Kõ rapsuta kõikkiiss värttsilõiss, võib õlla on jav̆vai raputa kõikidest kottidest, võib-olla on jahu; J eb vasannu mittäit, va rapsutti pääkaa ei vastanud midagi, raputas vaid pead. – Vt. ka rapsata, raputtaa, raputõlla.

ŕaptšik/ka (J) -k J-Tsv. ŕäptšikka ~ räptšikk Lu rääptšik/ka M -k Ra, g. -aa J laanepüü, püü рябчик; J a lihalaafkoiᴢ, on i tedreᴅ, i ŕaptšikõᴅ, i jäneseᴅ aga karnides on tedredki, ja püüd, ja jänesed.

rapu Kõ, g. ravuu (tähenduseta riimsõna sõnale krapu): juttõõ millõõ krapu rapu ütle mulle, vähk r.

rapus/sussa: -suss J-Tsv., pr. -un J, imperf. -suzin J rappuda, väriseda, lõdiseda трястись, дрожать, за-.

raput/taa P M Lu Li Ra Ku (Kett. U Kõ J) -ta J-Tsv. taaɢ I, pr. -an Kett. U P M Kõ Lu Li -õn J, imperf. -in M Kõ Lu J 1. raputada вы-

трях/ивать, -нуть, отрях/ивать, -нуть, трясти, по- (головой); P tämä raputti eness vie vällää i johsi kotuosyõ ta (= koer) raputas enesest (= oma karvadest) vee välja ja jooksis koju; J kotid on javokkaaᴅ, võta näit raput kotid on jahused, võta raputa neid; Ra tahto jutõlla, što ebõõ, siiz raputti pääᴅ (kui) tahtis öelda, et ei ole, siis raputas pead; 2. impers. värisema panna меня трясёт (от холода); M min̆nua tšülmäsäʙ, kõikk raputaʙ mul on külm, paneb üleni värisema; 3. sakutada, tutistada, rebida (juustest) теребить, дёргать (за волосы); J raput ivusiiss sakuta juustest; 4. (linu) ropsida трепать (лён); M meemmä lin̆noi raputtamaa läheme linu ropsima; P vitimyõkaa raputtaass linoi ropsimõõgaga ropsitakse linu; I raputimmaɢ sis per̆rää kasta tappamissa siis ropsisime (lina) pärast seda kolkimist; Kõ raputan linaᴅ, häglään i nõõn tšedräämää ropsin linad, soen ja hakkan ketrama; 5. lehvitada мах/ать, -нуть; Li raputti tšäekaa lehvitas käega; Li hatuukaa raputti lehvitas kübaraga; 6. virutada удар/ять, -ить, хват/ать, -ить; Ku miä kulakaakaa raputin kovaass ma virutasin kõvasti rusikaga. – Vt. ka rapsata, rapsia, rapsuttaa, ropsia.

raput/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn J, imperf. -tõlin J frekv. 1. raputada трясти, по-; J üvä meeĺeka raputtõli minu tšätt raputas rõõmuga mu kätt; 2. (linu) ropsida трепать (лён); J koominõz linoi raputõlla rehealuses ropsitakse linu; 3. (viljavihke) rabada обби/вать, -ть (снопы), молотить, об- (вручную); J riigõz raputõlla vihkoi rehealuses rabatakse (vilja)-vihke. – Vt. ka rapsata, rapsia, ropsia.

rap/õa P M rap̆põa M -pia Lu Li, g. -õa: -põa rabe; habras хрупкий; ломкий; P murõa ja rapõa mure ja rabe; Li õzrajavoss tuõb rappia leipä odrajahust tuleb rabe leib. – Vt. ka rapa².

rasaᴢ vt. räsäᴢ².

rasazlintu vt. räsäzlintu.

rasχo·od/a M, g. -aa kulu, väljaminek расход; praaznikkann peettii pulmaᴅ, etti ühed rasχo·odaᴅ püha(de) ajal peeti pulmad, et (oleksid) ühed kulud.

rask, raskaa vt. raskõa.

raskaassi vt. raskõassi.

rask/aᴢ K L P M Kõ Lu J I (Kett.) -õᴢ Lu Li J razgaᴢ L M Kõ Ра́скасъ K-reg.2 rassi ~ rassee Kr, g. -aa Kett. L J 1. raske тяжёлый; тяжело; L puu on raskaass vettünnü puu on raskeks vettinud; Lu piti raskassa töötä teh́h́ä tuli rasket tööd teha; M päälee kahõtšümmenee vuuvvõõ päälee mokomaa raskassa tautia eläʙ (juba) üle kahekümne aasta elab pärast niisugust rasket haigust; Kõ on razgaz aika on raske aeg; J raskõz elo raske elu; J raskaaz unõz õlõma raskes unes olema; P teil on raskaz luhti teil on (toas) raske õhk; P vassaa virtaa on raskas sõutaa vastuvoolu on raske sõuda; I mätšee raskaz mennäɢ mäkke on raske tõusta (minna); M täättävä raskaᴢ muidugi (on) raske; 2. rase; tiine беременная; супоросая, щённая, стельная, жерёбая; L jumala lähetäp sillõ linnuu i seness linnuss siε tulõd raskaassi jumal saadab sulle linnu ja sellest linnust jääd sa rasedaks; Lu se on raskõᴢ see (naine) on rase; M kui paĺĺo naizikko häiläʙ raskaanna kui kaua naine käib rasedana (ringi)?; Kõ opõn jäi raskaassi hobune jäi tiineks; 3. õnnetu несчастливый; злополучный; M tuhkapäivä õli ain razgas päivä esmaspäev oli ikka õnnetu päev; M pittšää matkaa elä ruta mennä tuhkapäivää päivännä, niku tämä on raskas päivä, võip tulla kõikõllaajussa õnnõtussa pikale teele ära rutta minna esmaspäevasel päeval, see on nagu õnnetu päev, võib tulla igasugust õnnetust. – Vt. ka raŋkka.

rask/auᴢ L M -õuᴢ ~ -uᴢ J, g. -auu M -õusõõ ~ -usõõ ~ -usõ J raskus; kaal тяжесть, трудность, бремя; вес; L kõikk tõkku raskauz vällεä kogu raskus langes ära; J ahnõuz võitõp kõig raskõusõᴅ püüdlikkus võidab kõik raskused; J raskuss tuntõma raskust tundma; J oŋ han sinus painoa ja raskuss on sul alles kaalu ja raskust! – Vt. ka süä-.

ras/kõa: -kaa ~ -k J-Tsv., g. -kõa: -kaa J raske тяжёлый; тяжело; raskaa koorõm raske koorem; rask, niku tina raske nagu tina; raskaa tšäsi raske käsi; raskaa pää raske pea; raskaa meeĺi raske meel; sõa voosiill õlti raskõd aigõᴅ sõja-aastatel olid rasked ajad; rask on elä nütšüzell aikaa praegusel ajal on raske elada; ■ J raskaa jalgaa pääll raskejalgne, rase.

rask/õassi: -aassi K-Ahl. L M -aass P -assi J-Tsv. raskelt, raskesti тяжело, тяжко; L ku õli raskaassi läsivä, tuotii pappi kui (keegi) oli raskesti haige, (siis) toodi preester; P i raskaass täm heŋgäähti ja raskelt ta hingatas; J raskassi entšimä raskelt hingama. – Vt. ka raŋkassi.

raspis/ka: -k J-Tsv., g. -kaa J kviitung, tähik расписка, квитанция; ann raspisk, jod rahat saiᴅ anna tähik, et said raha.

ras/sa Kett., g. -aa rästas дрозд. – Vt. ka räsäᴢ².

rassee vt. raskaᴢ.

rasseli vt. raassõli.

rassi vt. raskaᴢ.

rassii Kett. M: M kõig on vizgottu rissii rassii kõik on visatud risti-rästi. – Vt. ka rissii-.

rassik/ko J, g. -oo rägastik, padrik чаща, чащоба, заросль; rissikkoa, rassikkoa rl. padrikut, rägastikku.

rassim/o Li Ra J, g. -oo Ra J (taime)lava парник; J kapusaa ja lantuu taimõt kazvovõd rassimoll kapsa- ja kaalikataimed kasvavad (taime)lavas; J eestä rassimoill põlõtõta raaka, siiz vass isutõta kapuss algul põletatakse (taime)lavades oksi, siis alles külvatakse kapsad; J kuss tõit kapusaa taimõõᴅ? – rassimoo lavalt kust sa tõid kapsataimed? – (Taime)lavast.

rassimo-lava Lu J-Tsv. rassimoo-lava J-Tsv. = rassimo.

rassimomettsä Lu puukool рассадник, питомник (древесный).

raswa vt. razva.

rasõ/a M-Set., g. -a reibas; südi; vapper бодрый; отважный; храбрый; rasõa naizikko rihes tantsip. vokki (Set. 17) mõist. reibas naine tantsib toas? – Vokk.

rašpel/i M, g. -ii M raspel рашпиль, брусовка; rašpeliikaa ihmattii ampaita opõzõlta raspliga viiliti hobusel hambaid.

rašpiĺ/a Lu, g. -aa (ankru)peli, -pill, -vinn брашпиль; aŋkkuri nõsõtaa ülez rašpiĺall ankur tõstetakse üles peliga.

ŕaštoga vt. räštoga.

raz S kuna, sest раз, так как; koko iää õmaa ain ittši, raz ei suvannu tätä kogu oma eluaja (ta) aina nuttis, sest ei armastanud teda.

razgaᴢ vt. raskaᴢ.

razgõt/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in koormata, raskusi tekitada обремен/ять, -ить.

raznošikka M Lu roznoš/ikka Lu -šikka Li -ikk J-Tsv., g. raznošikaa M Lu -šikaa Li rändkaupmees, harjusk разносчик, коробейник; Lu üüssi tultii raznošikaᴅ rändkaupmehed tulid ööseks (= öömajale); Lu roznošikat tšäütii tšülijä müü müümäs kõikkõlaiss tavaraa rändkaupmehed käisid külasid mööda müümas kõiksugust kaupa; J roznošikk harotõp puššia tavaraka rändkaupmees harutab kaubakotti (lahti); Li miä en tahtonud õssaa sitä, eb õllu nii üvä ja eb õllu kõvassi tarviᴢ, a roznoššikka vättšizee pani õssamaa ma ei tahtnud seda osta, ei olnud nii hea ja ei olnud väga tarvis, aga rändkaupmees pani vägisi ostma.

razu·mno/i J-Tsv., g. -i J tark, arukas, mõistlik разумный, толковый.

raz/va Kett. K-Ahl. P M Lu Li Ra I -võ Lu J-Tsv. Ku -v J-Tsv. raswa Kr, g. -vaa Kett. P M Lu J I 1. rasv жир, сало; Lu merez on nii tüüni vesi niku razva meres on nii vaikne (tüün) vesi nagu rasv; Lu razvõ hüüvüʙ rasv hangub; I taitšinaa leimmäɢ; algammaɢ tšühzettääɢ või pääl vai razvaa pääl kloppisime (koogi)taina; hakkame küpsetama võiga või rasvaga; M sulatõttu razva sulatatud rasv; Lu sigaa razval kaglaa võijõtaa searasvaga määritakse kaela; Lu tököttii i ültšee razvaa pantii, võijõttii, sis tšentšä eb jäättünü tökatit ja hülgerasva pandi, määriti, siis saabas ei jäätunud; Lu rauta korissa ajõtaa kalaa razvaa ogalikust aetakse kalarasva; M razvaa inaraᴅ rasvakõrned; 2. küünlarasv, steariin свечное сало, стеарин; Lu razvaa künttil sulatõtti sulatati rasva-küünal(t); J künttelii razv küünlarasv, steariin; 3. jääkirme, jääsulp тонкий слой, налёт льда; Lu meil jutõllaa razva on vee pääl, ku algab jäättüä meil öeldakse, et kirme on vee peal, kui hakkab jäätuma; ■ Lu kala razva kalamaksaõli. – Vt. ka lampaa-, lehmää-, sigaa-.

razva- vt. ka razvõ-.

razvaeinä Li rammus, mahlane hein питательное, сочное сено.

razva/in Lu, g. -zõõ rasvane, rammus, lihav жирный, тучный, мясистый; Lu se on väŋkkel, kõvassi razvain, meep süämmel see on vänge, väga rasvane (toit), hakkab südamele (= ajab iiveldama). – Vt. ka razvakaᴢ, razvanõ.

razvaina/ra M razva-inara Lu, hrl. pl. -raᴅ M Lu rasvakõrne(d) шкварки; M ku razva sulattaaᴢ, senessä jääväd inaraᴅ, razvainaraᴅ kui rasv sulatatakse, (siis) sellest jäävad kõrned, rasvakõrned.

razvakala Ra hink, kivivingerjas щиповка.

razv/akaᴢ M Li I (Kett.) -õkõᴢ Ra, g. -akkaa Kett. 1. rasvane жирный; M ai ku on razvakas suppi oi, küll on rasvane supp; Ra razvõkõᴢ tarelkka rasvane taldrik; Ra kauga eväd õõ pestü ivusõᴅ, kõik õlla razvõkkaaᴅ juukse(i)d ei ole kaua pestud, on puha rasvased; 2. rammus, rasvane, lihav жирный, мясистый, тучный; M sütšüzül ovad razvakkaat kalaᴅ sügisel on rammusad kalad; I razvakas sika rammus siga; 3. rammus, mahlane (heina kohta) жирный, сочный (о сене); M razvakaz einä rammus hein. – Vt. ka razvain, razvanõ, razvikaᴢ, razvokaᴢ.

razvakomka M rasvakamakas кусок жира; razvakomka lavõznalla, tšen tahop se tahd́ip. uhmõr (Set. 17) mõist. rasvakamakas (seina)-pingi all, kes tahab, see tambib? – Uhmer.

razvaliha M pekk сало.

razv/anõ ~ -an ~ -õnõ Lu -õn M J, g. -azõõ Lu = razvain; Lu razvanõ liha rasvane liha; Lu razvõnõ rokka hüüvüʙ rasvane kapsasupp hangub; Lu ku õlid razvazõt soolõᴅ, sis tuõp paksu muila (seebikeetmisest:) kui olid rasvased sooled, siis tuli (tuleb) paks seep; Lu maa on kõikkaa razvazõpi maa on kõige rammusam.

razvasiini M kollariisikas e. võiseen подгруздь, жёлтый груздь; M razvasiineᴅ, näväd on kõltõzõd i päältä lip̆põaᴅ. nävät kazvavat kuusii alla võiseened, need on kollased ja pealt libedad; nad kasvavad kuuskede all.

razv/ata: -õt J-Tsv., pr. -aan J, imperf. -azin: -õzin J rasvata, rasvatada, rasvaga määrida v. katta покры/вать, -ть салом, мазать, по- жиром.

razv/attua P M -õttua J-Tsv., pr. -atun P -õtun J, imperf. -attuzin M -õttuzin J rasva minna, rasvuda жиреть, о-; M tämä on nii razvattunnu, ep saa sõp̆paa päälee ta on nii rasvunud, ei saa (enam) rõivaid selga.

razv/attussa: -õttuss J-Tsv., pr. -atun: -õtun J, imperf. -attuzin: -õttuzin J = razvattua; razvõtub niku põrzõᴢ läheb rasva nagu põrsas.

razve I kas (tõesti), kas siis разве; I mato juttõõʙ: razve siä õõd varmõpim min̆nua madu ütleb: kas siis sina oled minust tugevam?

razvi J-Must. ehk ainult, ehk siis разве только; J miä rahhaa en taho, razvi võtan rubĺa tšümmene toomuzihsi (Must. 147) ma raha ei taha, ehk võtan siis rubla(t) kümme külakostiks.

razvik/aᴢ: -as K-Ahl., g. -kaa = razvokaᴢ.

razv-mõi/la: -l J-Tsv. (pehme kodukeedetud) seep (мягкое домашнее) мыло.

razvod/a M, g. -aa räsa (saehammaste viltu-olek) развод (пилы); piäʙ laskõa sahalõ razvoda, siᴢ nõõʙ kerkiässi sah̆haamaa peab laskma saele räsa, siis hakkab (saag) kergelt saagima.

razvok/aᴢ Lu, g. -kaa Lu = razvõin; razvokkaal, varmal inemizel on zoba lihaval, paksul inimesel on lõualott.

razvõ- vt. ka razva-.

razvõi/n J-Tsv., g. -zõõ rammus, lihav тучный, жирный, упитанный; J üväss kormõss žiivõtt saab razvõizõssi heast toidust läheb loom rammusaks; J varm, razvõin inimin hötizep niku soo paks, rasvunud inimene õõtsub (käies) nagu soo. – Vt. ka razvakaᴢ, razvikaᴢ, razvokaᴢ.

rata/sii ~ -ssii K-Ahl., hrl. pl. -ssimat M-Set. -ssimõᴅ M Kõ -ssõmõᴅ P -zimõᴅ M ratse, pl. ratsmed повод, поводья, недоуздок, узда; Kõ pojokkõizõl tšäjez ratassimõᴅ poisikesel on käes ratsmed; M vaĺĺaa ratassimõᴅ valja(ste) ratsmed; P vaĺĺaad ratassõmiikaa valjad ratsmetega. – Vt. ka ratussima, ratuᴢ.

ratas/saa¹: -sa J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J rattaid alla panna v. külge kinnitada приде-

л/ывать, -ать, прила/живать, -дить колёса.

ratas/saa² (K-Ahl.), pr. -an [sic!] K, imperf. -in ratsutada ехать, ездить верхом, скакать.

ratassii, ratassimat, ratassimõᴅ vt. ratasii.

rataššiina M rattarehv, -vits, -võru шина.

rat/aᴢ Kett. K L P M Kõ Ja J I (Po Lu Li Ra Ku) Ратосъ Tum., hrl. pl. -taaᴅ Ränk Kett. K P M Kõ Lu Li Ra J I Ku (Po) -tad ~ -taad Kr Раттатъ Tum. 1. ratas колесо; M vokill on rataᴢ vokil on ratas; P saunall bõlõ rattai all, senie peräss ebi tšäü saunal pole rattaid all, sellepärast ta ei käi (= ei liigu); Kõ seppä ravvataʙ opõzia i rattai ravvataʙ i koko vaŋkkurii sepp rautab hobuseid ja rautab rattaid ja kogu vankri; J em mene ratass veerettemä, miä jo veerettelin ma ei lähe ratast veeretama, ma juba veeretasin; J rattaa jältši ~ J rattaa jäĺĺeᴅ rattaroobas, -jälg; rattajäljed, teerada; M rattaa šiina rattarehv; M rattaa rummo, a siäl on veel tulkka süämmezä rattarumm, aga seal on veel puks sees; J ratta pulkõd on tehtü tammõss rattakodarad on tehtud tamme(puu)st; J rattaa võti rattavõti, mutrivõti; Ja ratas teltši rattatelg; 2. Kõ käi, käiaratas точило, точильный круг; Kõ tšenee ih̆hoaᴢ, on rataᴢ, sitä pööriäᴢ (see) millega käiatakse, on käi(aratas), seda aetakse ringi; 3. sg., pl. vanker; (kahe rattaga) kaarik телега; двуколка; J issuus rattaalõ istus vankrile; I rataz on kah̆hõõ pöörääkaa i neĺĺää pöörääkaa kaarik on kahe rattaga ja (vanker) nelja rattaga; Lu rattaal i vaŋkkuril on veeroil värttenäᴅ kaarikul ja vankril on ratastel kodarad; Lu rattaaᴅ õllaa kahõõ veerookaa, vaŋkkuril on neĺĺä veeroa kaarik on kahe rattaga, vankril on neli ratast; M rattaad õltii kah̆hõõ rattaakaa kaarik oli kahe rattaga; Lu rattaad durizõvaᴅ kaarik põriseb; I suvõlla müü ajammav vaŋkkurilla, rattailla suvel me sõidame vankriga, kaarikuga; J rattaa takalaut, rattaa esilaut vankri tagalaud, vankri esilaud; M rattaa reisi, rattaa red́d́eᴅ kaariku ais, kaariku aisad; J rattaa aizõᴅ kaariku aisad; Ra rattaa veeroᴅ kaariku rattad; Lu rattaa ~ rattajõõ koikaᴅ kaariku kast; Lu rattaa portaᴅ vankri küljelauad; J rattaa maastõri ratassepp, vankrimeister; J rataz varnõt tehä pihl-puuss vankri (koorma) tugipuud tehakse pihlapuust; 4. ring, ringikujuline pind круг; J sahattu algoo õtsass on rataᴢ saetud küttepuu ots on ringikujuline; ■ M ivanall rataz murtuu Ivani naisel sündis laps; J viijez rataz vaŋkkuriᴢ kk. viies ratas vankri all. – Vt. ka jalk-, tuli-, tšäävi-, vokii-.

ratazmaasteri M ratassepp колёсник.

rataz-rummo K-Al. = rattaa-rummo; kül vesi rütšeed javaʙ, rataz-rummo õzrad rad́d́oʙ (Al. 52) rl. küll vesi rukkid jahvatab, rattarumm odrad peenestab.

ratik/ka K-Ahl. R-Reg., g. -aa aidake маленький амбар, клеть; ratikkata rad́omaase, saunikkata salvamaase (Ahl. 106) rl. (lähen) aidakest (üles) raiuma, saunakest ehitama.

rat/iᴢ K L P M S V Po Lu Li J I (R U Kõ-Len.) -is Ränk K-Ahl. Kl-Set., g. -tii K L P M S V Lu Li J I -ti J ait амбар; M ratiz õli viĺĺaa vartõõ ait oli vilja jaoks; M kotid veetii kot̆too, rattiisõõ pantii (vilja)kotid viidi koju, pandi aita; Li kahs salvoa õli koko rattiiᴢ: ühz õli kag-

rõsalvo, tõizõõ pantii rüiᴢ kaks salve oli(gi) terves aidas: üks oli kaerasalv, teise pandi rukis; P a kunni bõllu rihiitä, sinniz elettii tšen riigaš, tšen rattiiš, tšen saunaᴢ aga kuni polnud elumaju, seni elati kes rehetoas, kes aidas, kes saunas; J kahs ratiss razvaa täün. se on nenä mõist. kaks aita rasva täis? – See on nina; L rattii võttimõd lieväd vüözä rippumaza rl. aida võtmed hakkavad vööl rippuma; J rattii lukko luvata rl. aida lukk lubatakse; J tämä rattii lautool tetši munaa ta munes (tegi) muna aida riiulile; M rattii salvoᴅ aida salved; aida (välis)-nurk; I rattii lävi aida lävi; J ratti eüᴢ aidaesine; J ratti vargõᴢ tšäüb ratiss varkaill aidavaras käib aidas vargil. – Vt. ka sõpa-.

ratkaa M, pr. radg/an M, imperf. -õn (katki) rebida, lõhki ajada раз/рывать, -орвать, раз-би/вать, -ть; suur pala suu radgaʙ vs. suur tükk ajab suu lõhki. – Vt. ka radgata, ratkõa.

ratk/oa L M (Kett. K-Ahl.) -ua L -oaɢ I, pr. radg/on Kett. K L M I, imperf. -õn M -õõ I ratkozin L 1. (katki) rebida v. kiskuda, (ära) lõhkuda раз/рывать, -орвать, разби/вать, -ть; L radgop sõvad enes pεälie rebib rõivad enese seljas (katki); L kõikyõ parraa verelie ratkoziᴅ kogu habeme kiskusid verele; M möö nõõmma kutomaa polovikkoja, piäʙ nõisa ratkomaa šiškoi me hakkame põrandariideid kuduma, tuleb hakata kaltse (ribadeks) rebima; I vana sõpa piäʙ ratkoaɢ polovikkoissiɢ vana rõivas tuleb rebida (kaltsudeks) põrandariiete jaoks; I suurõt tšiviᴅ radgottii suured kivid lõhuti; 2. Kett. K-Ahl. (lahti v. üles) harutada расп/а-рывать, -ороть; ■ M kukkõ ratkõ laulaa kukk lõhkus laulda. – Vt. ka radgata.

ratkõ/a (M) -aɢ (I), pr. radg/õn M -õõ I, imperf. -in (katki) rebida раз/рывать, -орвать; I kuttõõᴅ õlivaᴅ nätüᴅ, nättüloja radgõttii i kuottii koed olid kaltsud, kaltse rebiti (ribadeks) ja kooti (kaltsuvaipu); ■ M lahs radgõp koko kurkussa laps karjub täiest kõrist. – Vt. ka radgata, ratkaa.

ratkõumizõllaa M katkemas, katki minemas, rebenemas продравшийся, прохудившийся; kõikkinaa meni õjõlikkõizõssi, nii onniitši ratkõumizõllaa; siis tehäs šiškoissi, ratkoaᴢ (rõivas) kulus täiesti õhukeseks, nii ongi katkemas; siis tehakse kaltsudeks, rebitakse (ribadeks).

ratkõu/ta (M), pr. -ʙ, imperf. -zi: -ᴢ M = rad-gõta; võrkod mentii õttsaa, kõiɢ ratkõuzivaᴅ võrgud said otsa, kõik rebenesid; mill ratkõus sarafana mul rebenes sarafan; ratkõunnu sõpa rebenenud (katkine) rõivas.

rats/assaja: -õssõja J-Tsv., g. -assajaa: -õssõjaa J = rattsameeᴢ.

ratzo vt. rattso.

rattaad vt. rataᴢ.

rattaa-parjaᴅ: ratta-parjõᴅ J-Tsv. pl. vankri-redelid, kaariku küljed e. küljelauad дробины телеги, боковые стенки двуколки; nii voimõssi ajaʙ, jod rattaa-parjõd va jürissä nii kõvasti kihutab, et ainult vankriredelid kolisevad.

rattaa-rummo (Kõ) rattarumm ступица колеса; kupoĺonn põlõtõttii rattaa-rummoita jaanipäeval põletati rattarummusid. – Vt. ka rataz-rummo.

rattad vt. rataᴢ.

rattain vt. nellä-.

rattiisalvo: rattisalvo J-Ränk (palkaida välisnurk внешний угол бревенчатого амбара).

rattsaa Lu Ra J ratsa верхом; Ra rattsaa ajõimm õpõzõõ selläᴢ sõitsime ratsa hobus(t)e seljas; J lähemme rattsaa sõidame (läheme) ratsa. – Vt. ka rattsaza, rattsõzii.

rattsailõõ Pi: nõizõb rattsailõõ ronib ratsa hobuse selga.

rattsameeᴢ Lu ratsanik, ratsamees всадник, наездник; rattsamehed ajavad rattsaa, ajavad õpõzõõ selläᴢ ratsanikud sõidavad ratsa, sõidavad hobus(t)e seljas. – Vt. ka ratsassaja, rattsazmeeᴢ.

rattsa/za: -ᴢ Lu = rattsaa; õpõzõõ seĺĺäz ajõ; taatto pajatti rattsaᴢ, se õli õikõ entine sõitis hobuse seljas; isa ütles: ratsa, see oli õige vana (sõna).

rattsazmeeᴢ: rattsazmieᴢ (P) rattsõzmeeᴢ J-Tsv. ratsanik; ratsaväelane всадник; кавалерист; P rattsazmehed meneväᴅ ratsaväelased lähevad. – Vt. ka rattsameeᴢ.

rat/tso [?]: ratzo R-Reg., g. -soo rahakott кошелёк; ompa siulla raha ratzo (Reg. 18) sul on ju rahakott. – Vt. ka rahakošelka.

rattsõpõnõ Lu ratsahobune верховая лошадь.

rattsõᴢ J-Tsv.: kazakkoill on üväd rattsõz opõizõᴅ kasakatel on head ratsahobused; ratt-sõz opõizõll ajama ratsahobustel sõitma.

rattsõzii J-Tsv. = rattsaa; siin taloz oŋ hitoo elämizeᴅ: nain ajab rattsõzii mehee seĺĺeᴢ selles talus on kuradi (vilets) elu: naine sõidab ratsa mehe seljas; lähemme rattsõzii sõidame (läheme) ratsa.

ratu/ssima J-Tsv., hrl. pl. -ssimaᴅ J-Tsv. -ssi-mõᴅ ~ -smõᴅ Lu -hsimat J-Ränk = ratasii; J paa opõin ratussimass seipäsee tšiin pane hobune ratsmeidpidi teiba külge kinni; J laz ratussimat tšäess väĺĺä lase ratsmed käest lahti; Lu võta ratussimõissa tšiin võta ratsmeist kinni.

ratu/ᴢ J-Tsv., hrl. pl. -ssõmõᴅ L = ratasii; võta opõin ratusõss tšiin võta hobune ratsmest kinni; L šolkkazõd ratussõmõᴅ siidist ratsmed.

rauda vt. rauta.

rau/gõta (K-Ahl. R-Reg.), pr. -kõõn K, imperf. -kõzin (orig.: blifva slapp, blifva uttömd).

rau/ha L M Lu Li J -h J-Tsv. Ра́уга Ii-reg.1, g. -haa L M Lu Li J 1. rahu мир, покой, спокойствие; J tällä rauhaa bõõ mittä tal pole sugugi rahu; J koira eb anna lampailõ rauhaa koer ei anna lammastele rahu; Lu mitä tüü siäl kihertitte, ep saa rauhaa mis te seal nihelesite, ei saa rahu; 2. rahulik; vaikne (ilma kohta) спокойный, мирный, тихий; Lu mill piäb õlla rauha elo mul peab olema rahulik elu; L elεä on üvä rauhaa eluokaa hea on elada rahuliku eluga (= rahulikku elu); Li nüd on rauha aika nüüd on rahulik aeg (rahuaeg); Li tänävä on rauha ilma täna on vaikne ilm. – Vt. ka rauhalliin, rauho, rauhu, rauhulin, rauhuuᴢ¹, rauhõin.

rauha- vt. ka rauhõ-.

rauhaa J adv. rahule (оставить) в покое (наречие в форме илл-а от rauha); elä ḱert minnua, jätä rauhaa ära puutu mind, jäta rahule! – Vt. ka rauhalõõ, rauhuulõõ, rauhuusõõ .

rauha/ᴅ: -t J-Must. = rauhiamõᴅ.

rauh/alla: -õll J-Tsv. adv. = rauhaza; vai sillõ om puikko pisettü persee, ku siä et saa rauhõll issua kas sulle on pind perse pistetud, et sa ei saa rahulikult istuda?

rauhallii/n Li, g. -zõõ rahulik, vaikne, tasane спокойный; lahsi ebõ·õ rauhalliin laps ei ole rahulik. – Vt. ka rauha, rauhu, rauhulin, rauhõin.

rauh/alõõ: -õlõõ ~ -õlõ J adv. rahule (оставить) в покое (наречие в форме алл-а от rauha); elä piinaa tõiss, jätä rauhõlõõ ära piina teist, jäta rahule! – Vt. ka rauhaa, rauhuulõõ, rauhuusõõ.

rauh/aza J -õᴢ Lu J-Tsv. rahus, rahulikult спокойно; J makazin rauhaza magasin rahus (rahulikult); Lu miä tahon õlla pokkoiᴢ vai rauhõᴢ ma tahan olla rahus; J õõ rauhõᴢ, de jätä minnua kaas rauhaa ole rahus ja jäta ka mind rahule; J üvä elä ku kõig on rauhõᴢ hea on elada, kui kõik on rahulik. – Vt. ka rauhalla, rauhulla, rauhuulla, rauhuuᴢ².

rauh/e Lu, hrl. pl. -eᴅ nääre, rahu железа; rauhed on kurkun alla i kainõn nalla, rauhet tullaa tšülmessä rahud on kurgu all ja kaenla all, rahud tulevad külmast. – Vt. ka rauhaᴅ.

rauhiamõ/ᴅ: -t J-Must. pl. rahud, näärmed железы. – Vt. ka rauhaᴅ.

rauh/o Ra, g. -oo Ra rahu мир. – Vt. ka rauha, rauhu, rauhuuᴢ¹.

rauhoit/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J = rauhuttaa; rauhoitti ko staarõst väe suimõll? kas külavanem rahustas rahva külakoosolekul (maha)?

rauh/u M, g. -uu 1. rahu мир, покой, спокойствие; täm ep saa rauhua ta ei saa rahu; 2. rahulik мирный, спокойный; rauhu elo rahulik elu. – Vt. ka rauha.

rauhuli/n J-Tsv., g. -zõõ J rahuarmastav, leplik миролюбивый, покладистый. – Vt. ka rauhalliin.

rauhull/a M -aa J-Tsv. adv. rahulik, rahulikult, rahus спокойно, мирно; J nii on üvä meeĺi, ku talos kõig on rauhullaa küll on hea meel, kui majas (talus) on kõik rahulik; M mõni eläb niku villavakkaza, rauhulla mõni elab nagu villavakas, rahus. – Vt. ka rauhalla, rauhaza.

rauhut/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J rahustada успок/аивать, -оить; ebõ pikkõrain, jot tätä piäb rauhutta ta ei ole väike, et teda tuleb rahustada; siä grozid a lahs oottõõb rauhuttõmiss sina ähvardad, aga laps ootab rahustamist; rauhut lass rahusta last! – Vt. ka rauhoittaa, rauhõttaa.

rauhut/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn J, imperf. -tõlin J frekv. ← rauhuttaa; jo kussõssaa rauhuttõõn lass, a tämä ain eb uino juba tükk aega rahustan last, aga tema ikka ei uinu.

rauhuulla M adv. rahus, rahulik, vaikne спокойно, тихо; siis kuulõmma, što siin bõõ mit̆täiᴅ, što kõikk on rauhuulla siis kuulsime, et siin pole midagi, et kõik on rahulik. – Vt. ka rauhaza.

rauhuul/õõ: -lõ M adv. = rauhalõõ; jää rauhuulõ jää rahule! (= rahustu!).

rauhuusõõ M adv. = rauhaa; jätät siä min̆nua rauhuusõõ vai eᴅ kas sa jätad mind rahule või ei?

rauhu/uᴢ¹ Kett. L M-Set. (K-Ahl. P) -ᴢ J-Tsv., g. -u 1. rahu, rahusolek покой; K antagoo jumala tervüüttä da rauhuutta (Al. 19–20) andku jumal tervist ja rahu; L rauhuutta kõikõss iässi rahu kogu eluajaks; 2. rahu мир; J perält buntaa tuli rauhuᴢ pärast mässu tuli rahu; J sõa aigõll tusk on ootõll rauhuz aika sõjaajal on piinav oodata rahu(aega); 3. M-Set. tervis здоровье. – Vt. ka rauha, rauho, rauhu.

rauhuuᴢ² M adv. rahus, rahulik (olema) (наречие в форме ин-а от rauha); õõ rauhuuᴢ ole rahus (rahulik)!

rauhõ- vt. ka rauha-.

rauhõi/n J-Tsv. adj., g. -zõõ J = rauhalliin.

rauhõn/õssa: -õss J-Tsv., pr. -õn J, imperf. -in J rahuneda успок/аиваться, -оиться.

rauhõpi J-Tsv. rahulikum более мирный, более спокойный; perält mäsüü tulti rauhõpõd aigõᴅ pärast mässu tulid rahulikumad ajad.

rauhõto/i J-Tsv., g. -i J rahutu беспокойный.

rauhõt/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J = rauhuttaa; rauhõtin lahzõõ, nukku makkama rahustasin lapse, uinus magama.

rauk/ka K P M Lu Li J (S) -kõ Li J -k J-Tsv., g. -aa Li J vaeseke, viletsake; vaene, vilets бедняжка; бедный; J kui tämä raukk puuttu veeronnala, katkõz jalgaa kuidas ta vaeseke sattus ratta alla, murdis jala?; J iiri raukka meeb mett-sää hiir vaeseke läheb metsa; J raukõlõ lahzõlõ eb üvä sõna epko silotuss vaeslapsele ei ole head sõna ega silitust; ■ P kui siä nõõd raukka päivä lahkuamaa, maimi papii sõnoi (mehe saatmisest sõjateele:) kui sa õnnetul päeval hakkad lahkuma (mehest), meenuta preestri sõnu.

rau/nio J-Must. -ńo J-Tsv., g. -nio: -ńoo raun, kivihunnik куча или груда камней. – Vt. ka tšivi-.

rauskõ/a M, g. -a krõmpsuv хрустящий; kapussa on rauskõa. ku sööᴅ, siiz rutizõb ampaa pääl; sitä siiz juõllaz rauskõa kapsas on krõmpsuv. Kui sööd, siis rudiseb hamba all; (selle kohta) siis öeldakse krõmpsuv.

rau/ta Kett. K P M Kõ Lu Ra J I Kr (Ränk Li Ku) -tõ Pi Ke Lu Li J -t J-Tsv. -te ~ -da Kr, g. ravvaa Lu Ra J ravva Ränk M J rawwi Kr 1. raud, malm, plekk железо, чугун, жесть; M paaʙ tul̆lõõsõõ, siäl leeʙ kauniissi rauta (sepp) paneb (raua) tulle, seal läheb raud punaseks; Lu siis piäʙ rautaa takkoa, ku vain rauta on vari vs. siis peab rauda taguma, kuni raud on kuum; Lu sakurill on puuvars, ize on ravvass tuural on puuvars, ise on rauast; J ravva kipunõᴅ rauasädemed; Lu rauta rossi terastross; Lu rauta teltši raudtelg; Lu rauta rõŋgaᴢ raudrõngas; Lu rauta koika raudvoodi e. -koiku; Kõ rauta naglaᴅ raudnaelad; J lina hägl on tehtü raut piiss linahari on tehtud raudpiidest; I sis rauta paŋkõloja meille bõllugõ siis meil plekkämbreid polnud; J raut ampaaᴅ raudhambad; J raut jalgõsõᴅ raudjalased; Lu rauta vittsa traat; Lu rauta lehto raudplaat, plekitahvel; J raut tee raudtee; J raut hattu raudkübar, kiiver; J raut pata malmpott; Ra ravvaa pazgaᴅ vanaraud; M ravva pazgat ~ P ravvaa sitta rauaräbu, murd. rauasitt; 2. raud (mitmesuguste raudesemete või nende osade tähenduses) железо (в значении разных предметов и их частей); Lu utu-ilmall seili-laivoiz lüütii aŋkkuria müü ravvaakaa uduse ilmaga löödi purjelaevadel rauaga vastu ankrut; Ra rauta õli rissimii i kokkaz rippu kattila; ravvaa õtsad õltii pantu kirpitsojee pääle raud(pulk) oli risti (tule kohal) ja konksu otsas rippus katel; rau(dpulg)a otsad olid pandud telliskivide peale; Lu hljuusti-rauta, ümmärkõin, jott eb rikkoiz aluzõlt vööripoolt klüüsiraud (on) ümmargune, et ei rikuks purjelaeva vööripoolt; Lu vokii rauta voki vändaraud, voki vänt; J suurõss laajeŋgiss püsüü raut meni lõhtši suurest laengust läks püssiraud lõhki; Lu meil jalka rauta pantii jalkaa, ku onõ liukaz jää meil pandi jalarauad (jalaraud) jalga (= saabaste alla), kui oli (on) libe jää; J kapuss raut ~ I kapussa rauta kapsaraud; 3. hobuseraud подкова; Lu ku tarviz rautaa teh́h́ä, sis tšävvettii pajaz ravvõttõmaᴢ kui (oli) tarvis hobuserauda (= hobusele rauad alla) teha, siis käidi sepikojas rautamas; M opõzõlõ ravvat teeb alaa (sepp) teeb hobusele rauad alla; J lüü ravvõt parõpõssi kabjasõ tšiin löö rauad paremini kabja külge (kapja) kinni; M opõzõõ rauta hobuseraud; ■ J raut paju raudpaju; I rauta krapiva raudnõges; J raut korkušši ~ Lu rauta kori ogalik, raudkala; J rauta lüümä (hobust) rautama. – Vt. ka arina-, jalka-, kapussa-, lüht-, opõzõõ-, tuli-, tuluz-, tuulaz-, tuuluz-, uhsi-.

rauta- vt. ka rautõ-.

rautaa J-Tsv.: rautaa panõma (hobust) rautama.

rautaahil/a (M) rauta-ahila (K), hrl. pl. -aᴅ M rauta-ahilaᴅ (K M) 1. M (loomade) raudkütke, kett железная привязь, цепь; 2. (vangi) raudahelad, vangirauad кандалы, оковы; K vaŋki õli rauta-ahiloiza vang oli raudahelais; K pantii rauta-ahiloisõõ pandi raudahelaisse.

rautaaŋko ~ raut-aŋko M raudhang, rauast hang железные вилы.

rautaaro M rautaro (Lu) raudreha железные грабли; Lu meil pietää veelä rautarojõ; raut-arojõõkaa tarraa arrossaa meil kasutatakse veel raudrehasid; raudrehadega riisutakse aeda; M taraza teet töötä, siis piäb rautaaro (kui) teed aias tööd, siis on vaja raudreha.

rautaasõõ (J-Tsv.): rautasõõ panõma (hobust) rautama.

rautad/ne (K-Ahl.), g. -zee = rautanõ; läpi rautadzee sakaraa (Ahl. 92) rl. läbi raudse sagara.

rautahäglä (M-Set.) (rauast piidega) linahari мыкалка; siz rautahäglääsee repiäs (Set. 21) (linamuinasjutust:) siis rebitakse (= soetakse) raudpiilise linaharjaga.

rautai/n S Ra, g. -zõõ S = rautanõ; S rautain kokka, a varsi puin rauast konks, aga vars (on) puust; ■ Ra rautain koivu, neiss tehää vihtoi, migääkaa tšülpessää saunaᴢ arukask, sellest (neist) tehakse vihtu, millega viheldakse saunas.

rautakaasi R-Eur. raudkaas, rauast kaas железная крышка; siell on vakka kartakaasi, tõin on vakka rautakaasi (Eur. 40) rl. seal on vakk (= karp) plekk-kaanega, teine on vakk raudkaanega.

rauta-kabja J fig. raudkabi (hobuse metafooriline nimetus rahvalaulukeeles) железное копыто (метафорическое название лошади в народных песнях); õli mitä opõzõll tuuvvõ, lina-arjallõ liikutõllõ, rauta-kabjallõ kapsutõlla rl. oli, mida hobusega tuua, linalakaga liigutada, raudkabjaga kõpsutada.

rautakeŋkä: rautᴀkeŋkä (Ku) raudking, rauast king железный башмак; sell aikaa paha seittsemäd rautᴀkeŋgät kulutap kunis parrii mennäᴢ vs. selle ajaga kulutab vanakuri seitsmed raudkingad, kuni paari minnakse.

rauta-keppi Lu raut-keppi J-Tsv. raudkepp, rauast kepp железная палка, железная трость; Lu antelid õllaa rauta-kepid mineekaa ajõtaa aŋkkuria üĺeeᴢ ankruvinna käe-

pidemed on raudkepid, millega tõstetakse ankrut üles; J tšen oŋ kovertõnnu minu raut-kepii kriŋgelissi kes on painutanud minu raudkepi kringli(kujulise)ks?

rautakiili Lu raudkiil, rauast kiil железный клин; on rautakiili, puukiili on raudkiil, puukiil.

rautakokka M (Ra) raudkonks, rauast konks железный крюк; Ra lõõskas keitettii maamuniᴅ, rautakokka rippu lees keedeti kartuleid, raudkonks rippus (paja jaoks); M kootšittii mättäitä rautakok̆kaakaa kougiti mättaid raudkonksuga.

rautakori Lu ogalik, raudkala; raudkiisk хахалча; колюшка; laugaa jõgõza on paĺĺo tätä rautakorria, sütšüzüssä püüvvetää Lauga jões on palju seda ogalikku, sügisel püütakse; rautakori, täll on kahõl poolõl niglaᴅ ogalik, tal on kahel pool ogad; kase rautakori ku pisäp sõrmõõ, sõrmi vihotuʙ kui ogalik torkab sõrme, läheb sõrmele viha (= mädanik) sisse. – Vt. ka rautkala.

rautakorkušši Li rautkorkušši Ra raut-kor-kušši Li J = rautakori; J raut-korkušši om pikkõraiŋ kala, peenep kilkkiä, de pisselikot seĺĺeᴢ ogalik on väike kala, kilust väiksem ja ogad (on) seljas.

rautakukka Lu rautkukka (K) = rautaroho.

rautalehto M Kõ rautlehto J-Tsv. 1. kare leht (peamiselt arukasel); fig. karedaleheline kask v. selle lehis, noor oks шершавый лист; M kaz-

gõlla õllas kalpõad rautalehoᴅ (aru)kasel on kõvad karedad lehed; M kahtšivihad rauta-

lehossa kasevihad karedalehelise kase okstest; 2. Kõ raudrohi тысячелистник; 3. raudplaat, metallplaat, plekitahvel железный, металлический или жестяной лист (пластина); J rautlehto tšehspaikõss om painõttu niku bĺuudõtšk plekitahvel on keskpaigast painutatud nagu alustass. – Vt. ka rautaroho.

rautalomppi Lu soodilook, leivang (rauast detail laeval trossi kinnitamiseks või paigaldamiseks) железная крепительная утка (на судне).

rautalukku Li raudlukk, rauast lukk железный замо́к; enne kui bõllu rautalukkuja, siz õli lukuu asõmõll salapulikka enne, kui polnud raudlukkusid, siis oli luku asemel salapulk.

rautalühzikko: rautõlühzikko Li plekklüpsik, plekist lüpsik жестяной подойник; a ved́ nüt on nät rautõlühzikoᴅ, ni mitä nüt on kärzäᴅ, a siz õltii pitšäᴅ aga nüüd, näe, on ju plekklüpsikud, mis tilad (neil) nüüd on, aga siis olid (puulüpsikutel) pikad (tilad).

rautameno Lu rauast asjad, tööriistad предметы, инструменты, принадлежности из железа, металла; kassin kirstuz on kõik sõpameno, a kassin kirstuz on kõiɢ rautameno siin kirstus on kõik riidekraam, aga siin kirstus on kõik rauast asjad (tööriistad).

rautammaᴢ I raut-ammaᴢ (L) raudhammas, rauast hammas железный зуб; I iiri, iiri, võtam milta luinõ ammaᴢ, annam millõ rautammaᴢ hiir, hiir, võta mult luuhammas, anna mulle raudhammas; L tulõp haamolainõ raut-ampaat suuza tuleb vanakurat, raudhambad suus.

rautanagla M (Li) raut-nagla J rautᴀnaaglᴀ Ku raudnael, rauast nael железный гвоздь; Li drolli õli tehtü karrassa, tšeeli õli pantu süämee, tšeeli õli tehtü rautanaglassa krapp oli tehtud plekist, kõra oli pandud sisse, kõra oli tehtud raudnaelast; Ku voikaa meeb i rautᴀ- naaglᴀ alaᴢ vs. võiga läheb raudnaelgi alla.

rauta/nõ P Lu Li (R-Eur. R-Reg. M Kõ) -n P Lu Li J, g. -zõõ Lu Li J -zyõ P raudne, rauast, raud-, plekist железный, жестяной; Lu petška õli, ümmärkõin, rautanõ, se ku võtab vähä tillaa (kalameheonnis) oli ahi, ümmargune, rauast, kuna see võtab vähe ruumi; Lu okutšnikka on kõik rautanõ muldamisader on üleni rauast; Li valo-aŋgod jo õltii rautazõᴅ sõnnikuhargid olid juba rauast; Li tormaad õllaa rautazõᴅ reetallad on rauast; Lu ammaz vizgattii üli pää ahjoo pääl i jutõltii: kehnot poiᴢ, rautazõt sihhaa hammas visati üle pea ahju peale ja öeldi: viletsad ära, raudsed asemele; Lu lihane assia, rautanõ vitsa? – sõrmi ja sõrmus (Must. 160) mõist. lihast (lihane) astja, rauast (raudne) vits? – Sõrm ja sõrmus; M puizõl ätšeellä om piiᴅ i rautazõlla ätšeellä piiᴅ puuäkkel on piid ja ka raudäkkel (on) piid; P rautazõd värjäᴅ raudväravad; Kõ rautazõd naglaᴅ raudnaelad; Lu rautazil rattail rl. raudvankritega; J rautan süä raudne (= kõva, kalk) süda. – Vt. ka rautadne, rautain, rautõin, rautõn.

rautanõkõn M (S) rauta-nõkõn ~ raut-nõkõn K rautnõkõn P (Kett.) raudnõges жгучая крапива; M on rautanõkõzõᴅ, i piimäroho on raudnõgesed ja emanõges; M üväz maas kazvab i rautanõkõn kõrkõassi heal maal kasvab raudnõgeski kõrgeks.

rautapa/ta (Ra), pl. -aᴅ Ra metallpada, malmpott железный котёл, чугун.

rautapii Li raudpii железный зубец, зуб; häglällä õltii rautapiiᴅ linaharjal olid raudpiid.

rautapõltikaᴢ [?]: rautapõtikas [sic!] J-Must. raudnõges [?] жгучая крапива [?].

rautapõltikkain/õ: -e J-Must. raudnõges жгучая крапива.

rautarešotka M raudvõre; pl. raudtrellid железная решётка; täm̆mää akkunad ovaᴅ rautarešotkoissa tema aknad on (tehtud) raudvõredest; türmäz on rautarešotkaᴅ vanglas on raudtrellid.

rautarinta M fig. kalk, julm inimene суровый, жестокий, чёрствый человек; täm on rautarinta ta on kalk inimene.

rautaroho M S Ra rautroho L P raut-roho J-Tsv. raudrohi тысячелистник; M rautaroho on kõikõss üvä raudrohi on kõigeks hea; P rautroho kazvap põllol, täll on lehod niku kuuzõll, puzõrtaass, tält tulõb mahla, pannass putelii, seniekaa võd́d́an raanaa ku lõikkaan tšäjee vai jalgaa raudrohi kasvab põllul, tal on lehed nagu kuusel, pigistatakse, temast tuleb mahla, pannakse pudelisse, sellega määrin haava, kui lõikan kätte või jalga. – Vt. ka rautakukka, rautalehto.

rauta-rossi Lu terastross, vaier стальной трос, швартов.

rautarõŋgaᴢ (Lu) rautareŋgaᴢ (Lu-Len.) raudrõngas, rauast rõngas железное кольцо; muškalil õltii mõlõpiz õttsiiz rautarõŋkaaᴅ puu- vasaral olid mõlemas otsas raudrõngad.

rautarömü Li rauarämps, vanaraud железный лом, шлак; rautarömü, vanat kõik rautatüküᴅ rauarämps, kõik vanad rauatükid; siäl ku õli lommua i rautarömmüä küll seal oli koli ja rauarämpsu; nüt rautarömüt kõik kopittaaᴢ nüüd kogutakse kõik vanaraud kokku.

rautasakara M raudsagar, -hing, rauast sagar v. hing железная петля или навеска (двери); uhzõll on rautasakaraᴅ uksel on raudsagarad.

rautaseltšä Lu rauast (reha)selg (raudrehal) железная спинка (граблей); puuvars, aro on rautõnõ, rautaseltšä i rautõzõt piiᴅ (raudrehal on) puust vars, reha on rauast, rauast selg ja rauast pulgad (piid).

rautašiina M raudvits, -rehv (rattal) железный обруч (колеса); rautõn varo rattaal, sitä kutt-suas šiina, rautašiina rauast võru rattal, seda kutsutakse vitsaks, raudvitsaks.

rauta-zaaverkka M rauast aisaputk (железный ствол оглобли, завёртка оглобли); on veel rauta-zaaverkaᴅ, zaaverkkaasõõ on aukko tehtü on veel rauast aisaputked, aisaputkesse on auk (= aisasilmus) tehtud.

rautazavoda M raut-zavodõ J-Tsv. rauatehas, rauavaltsimistehas железопрокатный завод.

rautatee M V Lu I (Kõ Ra) rautõtee Lu (Li) rauttee M Lu J rauttie P raudtee железная дорога; M miä ajan mašinalla, rautteetä möö ma sõidan rongiga, mööda raudteed; M mees teep töötä rautateellä mees töötab raudteel; Lu siäl rikottii rautõtee seal lõhuti raudtee; M rauttee relsaᴅ raudteerööpad.

rautavantta Lu terasvant, -tross стальная ванта, стальной трос; toŋgiss rautavantat tullaa, fartonit kutsutaa tengist tulevad (alla) terasvandid, (neid) kutsutakse parduunideks.

rautavaro M rauta-varo Lu raut-varo Lu J 1. raudvõru, rauast võru железный обруч, железное кольцо; Lu rautvaro pannaa ümpä-ri boomia raudvõru pannakse ümber poomi; J rummuu raut-varo (ratta)rummu raudvõru; 2. rauast ketas, plokk железный диск, блок; Lu rautvarol onõ silmä, silmä pannaa blokkii plokil on avaus (silm), silm tehakse ploki sisse.

rautavenokka Li raudpärg, rauast pärg железный (терновый) венец; tätä piivattii, pantii rautavenokka päh́h́ää i lüütii teda piinati, pandi rauast pärg pähe ja peksti.

rautavittsa M Lu Li J (Kõ) rauta-vittsa Lu rautvittsa Lu Li (Ku) raut-vittsa Lu raut-vitts J-Tsv. 1. traat проволока; M kartaa lõikataz i rautavittsaa kartasaksijeekaa plekki ja traati lõigatakse plekikääridega; M nüt pannaz aitseipääd rautavitsaakaa tšiin nüüd pannakse aiateibad traadiga kinni; Li se roho on kõva niku rautavittsa see rohi on kõva nagu traat; Lu ku rautvitsad viŋkuvaᴅ tüünillä, se tääp tuulta kui (telefoni)traadid undavad vaikse ilmaga, (siis) see ennustab tuult; M Lu telefonaa rautavitsaᴅ telefonitraadid; Lu siŋkki rautvittsa terastraat; 2. raudvits, rauast vits железный обруч; Li kaukololõõ on rautvitsat pantu ülleel künale on raudvitsad peale pandud. – Vt. ka raut-lõŋka.

rautaväräjä M raudvärav железные ворота; borisa lähep sih̆hee rautaväräjee tüv̆vee Boris läheb sinna raudvärava juurde.

rautaäeᴢ Lu rauta-äeᴢ K M rautäeᴢ Lu raut- äeᴢ K L M raudäke, rauast (ka puuraamiga, kuid rauast piidega) äke железная борона; L raut-ätšiellä äessεässä raudäkkega äestatakse.

raut-bruus/sa: -s J-Tsv. raudpruss, rauast pruss железный брус.

raute vt. rauta.

rautiai/nõ: -ne J-Must., g. -zõõ raudsipelgas [?], rautsik [?] бурый лесной муравей [?].

rautkala Kett. J = rautakori.

raut-lõŋ/ka: -k J-Tsv. = rautavittsa.

raut-mato J-Tsv. (vere)kaan пиявка.

rautrisiᴅ J pl. raudristid (teat. käterätikirja nimetus) железные крестики (опр. рисунок вышивки полотенца).

rauttulkka Lu raudpuks, -puss, rauast puks v. puss железная букса, железная втулка; rummuu süämez on rauttulkka (ratta)rummu sees on raudpuks.

rautõ- vt. ka rauta-.

rautõi/n Lu Li Ra J-Tsv. -nõ Li J, g. -zõõ Ra J = rautanõ; Li loma on rautõinõ kang on rauast; J valoaŋko on terässiin, dalisko rautõin sõnnikuhark on terasest või rauast; Ra aroll õltii rautõizõt piiᴅ rehal olid rauast pulgad (piid); J ahjo zvodõisõ om pantu rautõizõd bruskõᴅ ahjuvõlvidesse on pandud raudlatid; Lu rau-tõin kahsaarõin, kahõõ aaraa vällii pisettii päre rauast hark, kahe haru vahele pisteti pird; J tehkaa lahti lautaportti, lahti rautõizõt sakaraᴅ rl. tehke lahti laudvärav, lahti raudsed sagarad; Li mille mennää võttõmaa. – tšivizille tšintaillõ, savizillõ saappõgoillõ, rautõizillõ rattaillõ rl. millega minnakse (pruuti) võtma? – Kivist kinnastega, savist saabastega, rauast vankri-

(te)ga. – Vt. ka kahs-, kõlmi-, ühs-.

rautõ/n Kett. P M Li -nõ L Lu Li I, g. -zõõ M = rautanõ; M lehmää tšütše on rihman, a ahilad on rautõzõᴅ lehma kütke on köiest, aga kett on rauast; M kupoaŋko on rautõn aŋko ahtehang on rauast hang; Li dyyšla kõig on rautõnõ (adra)tiisel on üleni rauast; M täll on niku rautõzõt tšäeᴅ tal on nagu raudsed käed; I savilaatka. on i rautõõᴢ laadgaᴅ savikauss. On ka plekk-kausid; Li värttänäl on rautõn teltši värtnal on rauast telg; M kokaᴅ aisolail on, rautõzõᴅ kokaᴅ aistel on konksud, rauast konksud; M rautõzõlla piilalla rauast saega; I rautõnõ säppe kett; I rautõõs proboiᴅ raudsed obadused; L maa lieneb rautõnõ, a taivaz lieb vahtšinõ (muinasjutust:) maa muutub raudseks, aga taevas muutub vaskseks. – Vt. ka kahs-.

ravaᴢ J, g. rapaa J kõhulahtisus понос; lüüb juttõõb minuu õikõõ kõvassi sitt aukoss rappaasõõ ütleb: lööb mul õige kõvasti kõhu lahti.

rava/ta P M (Lu Ra) -t J-Tsv., pr. rap/aan P rap̆paan M -paan Ra J, imperf. -azin P M J 1. lehvitada, viibata; heita, lüüa (käega) махать, по-; махнуть (рукой); P proššaitti, tšäeekaa rapaᴢ jättis jumalaga, lehvitas käega; Ra miä tein, a tämä kattso päälee i rapas tšäekaa, se tüü eb mahza mittä ma tegin (tööd), aga tema vaatas pealt ja heitis käega: see töö ei ole midagi väärt (ei maksa midagi); 2. raputada трясти, по-; J mõnikõs suvap terettejez ravat tšäeka mõni (inimene) armastab teretades kätt raputada; 3. (linu) ropsida трепать (лён); J linaa ravataa linu ropsitakse; J siiz meit tapõtaa, tšültšiit müü ravataa ja lagotõtaa maalõõ siis meid (= linu) kolgitakse, ropsitakse mööda külgi ja laotatakse maha; 4. (viljavihke) rabada обби/вать, -ть (снопы), молотить, об- (вручную); 5. impers. (ära) rabada (haiguse kohta) пора/жать, -зить (болезнью); M ińeehmiin õli ravattu inimesel oli rabandus; M rap̆paamuzroho. kõõz inehmissä rap̆paaʙ, siis tšihuttaas kazessa rohossa tšäitä rabanduserohi. Kui inimest rabab (= kui inimene saab rabanduse), siis keedetakse sellest rohust teed; J taita rapaᴢ (= tšülmessüzin), ku nii kõvassi õhsõnoitõʙ vist (külm) rabas (= külmetasin), et nii kõvasti ajab oksele. – Vt. ka ravuta.

ravo/ta (Ra), pr. -n Ra, imperf. -zin lehvitada, viibata махать, по-, махнуть; Ra poika läheb vällää, meep kaukaalõõ tühesee, a tüttö ravop tšäekaa, võta jumal appiiᴢ, üvätä teetä poiss läheb ära, läheb kaugele tööle, aga tüdruk lehvitab käega: õnn kaasa (jumal appi), head teed! – Vt. ka ravuta.

rav/u M J-Must. (Kett. Li) -vu Li, hrl. pl. -uᴅ M -vuuᴅ Kett. -vuᴅ M Li 1. nääre, rahu железа; Li kõrvaa takan on ravvuᴅ kõrva taga on näärmed; M tšülmässä ajab ravuᴅ kaglaa soonilaisõõ sihee külmast ajab rahud (üles) siia kaelasoontesse; 2. M neer почка. – Vt. ka kaglasoonõõ-, süä-.

ravu/ta (P), pr. -n P, imperf. -zin = ravota; P ravun tšäsiikaa, elä tulõ, elä tulõ vehin kätega: ära tule, ära tule!

ravvaakarvõin: ravvakarvõin J rauakarva, hall бледный, серый (с лица); tämä on läsivä, ravvakarvõin ta on haige, (näost) rauakarva.

ravvaa-pas/ka: -k J-Tsv. rauaräbu, -tagi окалина, железный шлак.

ravv/aᴅ Kett. M Kõ Lu Li -õᴅ Li J-Tsv. -at Ränk K-Ahl. 1. pl. t. (hobuse suu)rauad удила; Kõ õpõzõll on ravvat suuza hobusel on rauad suus; M elä laz alazorkoo johsõmaa ovõssa, paa ravvaᴅ suhhõõ ära lase hobust allamäge jooksma, pane (hobusele) rauad suhu!; M nainõ veeb ovõssa tšiin rautolaissa naine viib hobust, (hoiab) kinni (suu)raudadest; 2. pl. t. lambarauad ножницы для стрижки овец; M eestää lammas piäp niittää rautolail (Len. 262) kõigepealt tuleb lammas (lamba)raudadega niita; Kett. võtar ravvaᴅ võta (lamba)rauad; 3. sg., pl. käerauad; jalarauad; adrarauad наручники; кандалы; сошники; Lu tšäed on rautoiᴢ käed on raudus; J jalkoi, tšässii rautaa panõma jalgu, käsi raudu panema; Lu adraa ravvaᴅ adra (sahk)rauad. – Vt. ka lammaz-, lampaa-, matikkõ-, suu-, tšäsi-, vaĺĺaz-. – Vt. ka rauta.

ravv/aza: -õᴢ J-Tsv. adv. rautatud подкован-ный; opõin on ravvõᴢ hobune on rautatud.

ravv/attaa M Lu Li (Kõ) -õttaa Lu Li J -õtta J-Tsv., pr. -atan Li -õtan Lu -õtõn J, imperf. -õtin Lu Li J rautada (hobust, vankrit, (riide)-kirstu jm.) подков/ывать, -ать (лошадь), око-

в/ывать, -ать (телегу, сундук и пр.); M opõzia i vaŋkkuria ravvattaaᴢ hobuseid ja vankreid rautatakse; Li õpõzii ravvatõttii pajaᴢ hobuseid rautati (sepa)pajas; Lu veero on ravvattõmatta ratas on rautamata; J vene bortt oŋ karraka ravvõtõttu paadi parras on plekiga üle löödud (rautatud). – Vt. ka ravvottaa.

ravvisut/taa M, pr. -aʙ, imperf. -ti M impers. (tugevasti läbi v. ära) külmetada про/мерзать, -мёрзнуть; oh ku kõv̆vii ravvisutti maa oh kui kõvasti külmetas maa (ära).

ravvot/taa P M (Kett. K-Ahl. Lu) -taaɢ I, pr. -an K P M Lu, imperf. -in 1. rautada (hobust, vankrit jm.) подков/ывать, -ать (лошадь), оков/ы-вать, -ать (телегу и пр.); M seppä ravvotab opõzia i vaŋkkurii sepp rautab hobuseid ja vankreid; I kabjojõõ lüüäss potkovaᴅ, i opõnõ ravvotattuɢ kapjade alla (kapjadesse) lüüakse rauad ja hobune on(gi) rautatud; 2. (käsi, jalgu) raudu panna наде/вать, -ть (наручники), заков/ывать, -ать (в кандалы); M on ravvotattu tšäed i jalgaᴅ käed ja jalad on raudu pandud. – Vt. ka ravvattaa.

ravvõk/aᴢ Li, g. -kaa raudne, rauast, raud- железный.

rebin/a ~ -õ Ku, g. -aa pihlakas рябина.

red́d́izä M adv. aiste vahel в оглоблях (наречие в форме ин-а от reisi¹).

red́d́ü/ᴢ M, g. -hsee (püksi)säär, -reis штанина, солпа (штанов); kaattsoll on kahs red́d́üssä pükstel on kaks säärt. – Vt. ka reisi¹, reiuᴢ.

rediska M red́is/k J-Tsv., g. rediskaa: -kaa J redis редиска.

reehtelä vt. rehtelä.

reehtiläkakku vt. rehteläkakku.

reepo vt. repo.

reeska vt. rõõska.

reeven/i M, g. -ii M rabarber ревень; söötko reeveniä kas sa sööd rabarbrit?; hoikukkõizõd reevenii naatiᴅ peenikesed rabarbrivarred.

registratonna Lu registertonn (laevaruumi mahu mõõt) регистровая тонна; registratonna on sata meree jalkaa registertonn on sada kuupjalga (= 2,83 m³).

rehel/lin Lu -liin Li -in J-Tsv., g. -lizee Lu -izee J 1. aus, õiglane честный, справедливый; Lu se on rehellin inemin see on aus (õiglane) inimene; 2. J-Tsv. paindlik, järeleandlik, leplik покладистый; 3. arusaaja понятливый; Li rehelliin inemin arusaaja inimene.

rehemaa vt. rihemaa.

rehen- vt. rihen-.

rehenn- vt. rihenn-.

rehentü/ᴢ (Ku-Len.), g. -hsee korraldus распоряжение; pońatot proovattii ni ku olaa [= olla] vassaa mokomaizella häne [= hänee] rehentüzellä (Len. 290) tunnistajad proovisid nagu vastu olla tema niisugusele korraldusele.

reheppäält vt. riheeppäältä.

rehgaa vt. rõhgaa.

rehn/ata J -õt J-Tsv., pr. -aan J, imperf. -azin ~ -õzin J arvutada, arvestada, rehkendada, lahendada реш/ать, -ить (задачу), считать, со-; kazee zadatšii rehnamizõss en saa mittäit tolkkua selle ülesande lahendamisest ei saa ma midagi aru; rehnaa, paĺĺo piäb mahsaa arvesta, (kui) palju peab maksma.

rehnet̆tee vt. rihenetee.

rehnüüᴢ vt. rihenneüᴢ.

rehtal/a Lu, g. -aa = rehtelä.

rehtalakakku Lu = rehteläkakku; nisujavossa teh́h́ää rehtalakakkuja nisujahust tehakse pannkooke.

rehtel/a I, g. -aa = rehtelä; süsijee pääl rehtelaa soojõtammaɢ, i siiz algammaɢ tšühzet̆tääɢ rehtelkakkuja süte peal soojendame panni ja siis hakkame küpsetama pannkooke.

reht/ele Lu (Li I), g. -elee = rehtelä; Lu maamuna lohgoᴅ, ahjoo pannaa vai rehtelel žaaritõtaa kartulilõigud, pannakse ahju või praetakse pannil; M tšühzettääz ahjoo eezä rehteled́d́e päällä (paistekakke) küpsetatakse ahju ees pannide peal.

rehtelkakku vt. rehteläkakku.

reht/elä P M Kõ Lu Li (K-Al.) reehtelä (M) riehtelä P -ilä K L Kõ Lu -el Lu J-Tsv., g. -elää K-Al. M Lu Li J -ilää L Lu (varreta) pann противень; жаровня; Kõ rehtelä pannaz ahjoo pann pannakse ahju; Kõ pohtaja võtab rehtilälee süs̆siä tulõkkait posija võtab pannile tuliseid süsi; J rehtel kakku pannkook. – Vt. ka rehtala, rehtõlõ.

rehteläkakku M rehtelkakku K L M Lu Li I (J) rehtel-kakku J reehtiläkakku J-Must. rehtilkakku Lu I pannkook блин; I süsijee pääl rehtelaa soojõtammaɢ, i siiz algammaɢ tšühzet̆tääɢ rehtelkakkuja süte peal soojendame panni ja siis hakkame pannkooke küpsetama; M rehtelkakku on valkõassa javossa pannkook on (tehtud) saiajahust; J varia rehtel-kakkua on üvä süüvve võika kuuma pannkooki on hea süüa võiga; J jok said imo rehtel-kakkuiss kas said pannkookidest isu täis? – Vt. ka rehtalakakku, rehtelää- kakku.

rehtelämunakakku M pannil valmistatud munaroog, pannimunaroog яичница; kõõᴢ tehäᴢ rehtelämunakakkua, siᴢ vähäkkõizõ nõrkõtaᴢ piimää, rikkoaᴢ kõm mun̆naa kui tehakse pannimunarooga, siis nõristatakse veidi piima, lüüakse katki kolm muna.

rehtelää-kakku (Kõ) = rehteläkakku; rehtelää-kakuu paaᴅ säbĺäkaa ahjoo paned pann-koogi(panni) pannikonksuga ahju.

rehtilkakku vt. rehteläkakku.

rehtilä vt. rehtelä.

rehtõl/õ Lu, g. -õõ = rehtelä; rehtõlõ on ilm rutškaa, säblääkaa võtõtaa ahjossa rehtõlõ r. on ilma varreta (pann), näpitsaga võetakse pann ahjust (välja).

rehva/ta Li, pr. -an Li, imperf. -zin Li = rehvissää; tämä rehvaap seilii see (= poom) rehvib purje.

rehv/i Lu Li rihvi (Lu), g. -ii (purje)rehv (purje osaline rehvimine) риф; Lu seili on rehviᴢ puri on rehvis (= sõidu ajal osaliselt kokku rullitud); Lu seiliᴅ piεp panna rihvii purjed tuleb rehvida (panna rehvi); Lu rehvi sõlmi rehvisõlm.

rehvis/sää Li, pr. -än, imperf. -in rehvida взять, брать риф, рифить, зарифливать; seil piεb rehvissää boomii päällä. kokass tõmpaaᴅ poiz boomii, siiz väänäᴅ ümpärikkoa boomii pääle, sis tämä rehvaap seilii puri tuleb rehvida poomi ümber (peale). Konksust (= kannaliigendist) tõmbad poomi välja, siis rullid (purje) poomi ümber, siis see (poom) rehvib purje. – Vt. ka rehvata, rehviä.

rehvi-sõlmu Lu rehvisõlm рифовый узел, прямой узел.

rehvi/ä Lu, pr. -n Lu, imperf. -zin Lu = rehvissää; seilid eväd õõ rehvittü purjed ei ole rehvitud.

reid/i Lu, g. -ii Lu reid рейд; alus seizob reidill purjelaev seisab reidil.

reike: Рейке Pal.2 võit победа.

reiki Kr 1. sirge [?] прямой [?] (orig.: gerade [?]); 2. kõver [?] кривой [?] (orig.: krumm [?]).

reikä: Рейкя Pal.1 auk дыра.

reilaa Li adv. korda, joonde, järje peale (наречие со значением выправки, наставки); no vot sitä viittä tämä meijekaa sai pelluussa, kunis sai meijet panna reilaa no vaat sedaviisi sai ta (= õpetaja) meiega vaeva näha, kuni sai (panna) meid järje peale (= sai meid vene keelt rääkima).

reim/a Lu, g. -aa madalik мель; reima, se onõ matalikko r., see on madalik.

reimar/i Lu, g. -ii Lu tooder (meremärk), murd. reimar, vehkal (шестовая) веха; reimarid näüttäväd matalikkoa reimarid näitavad madalikku.

reisi¹ P M Ja Lu Li J (Kett. Ränk K L Pi), g. red́d́/ee J -ie P -e J reijee ~ rejjee Lu Li 1. reis; (püksi)reis, -säär ляжка; штанина; K suu alaa suõõ poigaᴅ, karupoigat kainaloo, revoo poigad reisii välii rl. suu alla hundipojad, karupojad kaenlasse, rebasepojad reite vahele; M kahs reittä kaks (püksi)säärt; Lu štanojee reisi ~ M kaattsojõ reisi püksisäär; 2. (kaariku)ais; tiisel оглобля двуколки; дышло; P kui kahyõ rattaakaa on rattaaᴅ, siz on red́d́eᴅ, bõõ aizaᴅ kui on kahe rattaga kaarik, siis on r-d, pole aisad; M välizä on ühsi reisi, jesli pannas pari opõzia rakkõizii (hobuste) vahel on üks ais (= tiisel), kui pannakse paar hobuseid rakkesse; 3. noodareis, -tiib, -pool крыло невода; Lu ühell reijell üφs meez uitti ŕuukua, a tõizõll reijell tõin meez uitti, kui õltii talvi-nootall ühel noodatiival ajas üks mees ritva (jää all) edasi, aga teisel noodatiival ajas teine mees (ritva edasi), kui oldi talvenoodal; Lu nootaa perä i reijeᴅ nooda pära ja reied (= tiivad); ■ M näd isup kahzii reizii selläᴢ näe, istub kaksiratsi seljas. – Vt. ka nootaa-. – Vt. ka red́d́üᴢ, reiuᴢ.

rei/si² Lu, g. -zii Lu reis, (laeva)sõit, (laeva)teekond, ülesõit рейс. – Vt. ka reisu.

rei/siä J-Tsv., pr. -zin J, imperf. -sizin J 1. reisida, rännata изъ/ездить, об-; ездить, путешест-вовать; tämä oŋ koko maailmaa reisinnü ta on kogu maailma (läbi) reisinud; 2. fig. kihutada, tormata нестись, по-, мчаться, по-; J kül taitaa siä reisizit tull, ku nii opõim vaahoᴢ küllap sa kihutasid tulla, et hobune on nii vahus. – Vt. ka reizata¹.

reist/ata Lu -õt J-Tsv., pr. -aan Lu J, imperf. -azin Lu -õzin J märatseda, mürgeldada, skandaalitseda дебоширить, скандалить; буянить; Lu kehnotavallin, pagan inemin, se reistaaʙ, ku meeb umalaa; ku on üvä inemin, eb reistaa, eb umalaᴢ, epku siitiän halva iseloomuga, tige inimene, see märatseb, kui jääb purju; kui on hea inimene, (see) ei mürgelda, ei purjus(päi) ega kainena. – Vt. ka reizata², reizgata.

rei/su Kõ Lu Li J, g. -zuu Lu Li J reis, sõit, teekond; (laeva)reis, ülesõit поездка; рейс; Kõ teezä aikaa meni ühezä reizuza näteliä pool-tõiss ili kahs teel läks üheks reisiks aega nädalat poolteist või kaks; Lu meri reisu merereis. – Vt. ka meri-, vooro-. – Vt. ka reisi².

reisu/meeᴢ J-Tsv. -miiᴢ Lu 1. (üheks reisiks purjelaevale palgatud madrus матрос, нанятый на один рейс); Lu reisumiis palkattii tüüle ühessi reizussi seili laivojõõ r. palgati tööle üheks reisiks purjelaevadele; 2. reisija, matkaja, rändur ездок, путешественник; J reisumeeᴢ reisija, matkaja. – Vt. ka reizuttaja.

reisuu [< e?] J adv. reisile, sõitu в поездку, в рейс; J isä meni reisuu isa läks sõitu.

rei/zata¹ J -zõt J-Tsv., pr. -saan J, imperf. -sazin: -sõzin J reisida путешествовать, ехать, ездить; kuhõõ reisaad aja? kuhu sa reisid? – Vt. ka reisiä.

rei/zata²: -zõt J-Tsv., pr. -saan, imperf. -sazin = reistata; õõm pelgoᴢ, jot taas tuõb umalõs kotto, algõb reizõt oleme hirmul, et tuleb taas purjus koju, hakkab mürgeldama.

rei/zgata: -zgõt J, pr. -skaan J, imperf. -skazin: -skõzin J = reistata.

reizii M: näd isup kahzii reizii selläᴢ näe, istub kaksiratsi (hobuse) seljas.

reizuza Kõ adv. reisil, sõidus в поездке; Kõ õlin kahs päivää reizuza olin kaks päeva sõidus.

reizutt/aja: -õja J-Tsv., g. -ajaa: -õjaa J reisija ездок, путешественник. – Vt. ka reisumeeᴢ.

reiu/ᴢ: -s J-Must., g. -hsõõ = red́d́üᴢ.

rels/sa (M), g. -aa = relssi; rauttee relsaᴅ raudteerööpad.

rels/si J-Tsv., g. -ii J relss, rööbas рельс; mašin johzõb relssiit müü rong sõidab mööda rööpaid.

rematizm, remätizm vt. revmatizma.

remen/i K-Ahl. P M Lu Li Ra J, g. -ii P Lu J -i Ra J 1. rihm ремень; Lu tšülvövakka õli remeniikaa; ku mentii tšülvömää, pantii üli pihaa külvivakk oli rihmaga; kui mindi külvama, (siis) pandi (rihmaga) üle õla; M remeni, nahgass i on (vöö)rihm, nahast ongi; Ra tšiutto pääle, sarafana, polle, remeni, kušakka šolkkõinõ (pruudile) särk selga, sarafan, põll, (vöö)rihm, siidvöö; J paa remeni vüüle pane rihm vööle!; J elä tšiinittee remenika vattsaa ära pigista (pinguta) rihmaga kõhtu!; J tõmpaa remenii õtts pŕažgõss läpi tõmba rihma ots pandlast läbi; Li koiral on remeni kaglaᴢ koeral on rihm kaelas; Lu ahtukkõinõ remeni kitsuke rihm; Li kagla remeni kaelarihm (koeral); Lu koiraa kagla remeni koera kaelarihm; Li sed́olka remeni sedelgarihm; 2. pl. suusasidemed лыжные крепления; P suhsõõ remeniᴅ suusasidemed; Lu suksii kepid i remeniᴅ suusakepid ja -sidemed; 3. (naha-, pleki)riba (кожаная, жестяная) полоска; P päärmies peettii nahka remeniᴅ, siz remenii õttsaasyõ pantii paglaᴅ (pastelde) tärkme(i)s olid naharibad, siis nahariba otstesse pandi paelad; M lahzõlõ antaaz remeniä perzettä möö, ku ep kuultaa lapsele antakse rihma(ga) mööda tagumikku, kui ei kuula (sõna). – Vt. ka kaglanaluz-, karta-, nahk-, pöör-, pöörää-, vöö-. – Vt. ka remńja.

remizaa Lu adv. jänni (jääma) впросак, в ремиз; siε jäid remizaa sa jäid jänni.

remiza/za: -ᴢ Lu adv. jännis (olema) в безвыходном положении, в ремизе; tšen eb või võttaa ühtää, kui pelataa, siiz jutõllaa: siε õõd remizaᴢ kui keegi ei saa ühtegi (kaarti) võtta, kui mängitakse, siis öeldakse: sa oled jännis.

remńj/a I, g. -aa I rihm ремень; i sis bokkaza niin i kannaʙ, rihmaa päällä tämä on. i tšellä remńja on ni remńjaa päällä, a too enäpik kõikkõa .. kajee rihmaa päällä ja siis niiviisi külje peal kannabki (luisutaskut), see on (= ripub) nööri küljes. Ja kellel on (vöö)rihm, siis rihma küljes, aga muidu on enamasti .. (selle) nööri küljes. – Vt. ka remeni.

remont/ti Lu, g. -ii Lu remont ремонт; oonõ kaugaa seiso ilma remonttia, nõisi laukõõmaa hoone seisis kaua ilma remondita, hakkas lagunema; piime [= piimmä] peenee remontii, laukõmizõõ piätimme tšiini tegime väikese remondi, peatasime lagunemise; laiva pannaa dookkii, teh́h́ää remontti laev pannakse dokki, tehakse remont.

rend/ašikka Lu Li -õšikka Lu -õšikk J-Tsv. -äšikka ~ rentoš́š́ikka Lu, g. -ašikaa Li -õšikaa Lu J rentnik арендатор; Lu meil kasõn õltii mõizaz rendõšikat herraa maal meil siin olid mõisas rentnikud mõisniku maal; Lu rentoš́š́ikad õltii kõikk virolaizõᴅ rentnikud olid kõik eestlased; J kane maad on annõttu uuvvee rendõšikaa tšättee need maad on antud uue rentniku kätte. – Vt. ka rendimeeᴢ.

rend/i Lu Li J (M), g. -ii J rent аренда, рента; Li maassa mahzõttii rendiä maa eest maksti renti; Li rendi õli suuri rent oli suur; J rendiä lisämä renti lisama.

rendi/lee J -l Lu Li adv. (võtta v. anda) rendile, üürile (брать, давать) в аренду, напрокат (наречие в форме алл-а от rendi); J tšell om vähä põlto maat, see kussnibuit ääress võtab rendilee kellel on vähe põllumaad, see võtab kusagilt kõrvalt (maad) rendile; Lu talo on annõttu rendil talu on antud rendile; Lu ühz rihi võib õlla annõttu rendil üks tuba võib olla välja üüritud (üürile antud).

rendi/llä M -ll Lu adv. (pidada) rendil (наречие в форме ад-а от rendi); M pit̆tääs herraa maata rendillä peavad mõisniku maad rendil; Lu rendašikka, tämä piti maata rendill rentnik, tema pidas maad rendil.

rendi-maa Lu rendimaa (rendile võetud v. antud maa) арендная земля; karja tšäüb rendi- maall kari käib rendimaal. – Vt. ka rendäšikko.

rendimeeᴢ M = rendašikka.

rendi-raha J-Tsv. rendiraha арендная плата, арендные деньги.

rendi/ä J, pr. -n J, imperf. -zin J rentida арендовать; miε rendizin maata ja tšülvin kagraa ma rentisin maad ja külvasin kaera.

rendäšik/ko Lu, g. -oo Lu = rendi-maa.

reŋgaᴢ, renggas vt. rõŋgaᴢ.

rennäs/süä (K-Ahl.), pr. -ün K, imperf. -süzin jääda hingetuks захлёбываться, захлебнуться; задыхаться, задохнуться (orig.: blifva andtruten).

rente/eᴢ Pi, g. -e esik сени, передняя.

rentoš́š́ikka vt. rendašikka.

repeessä: reppe/essä (J), pr. repeeʙ: -eʙ, imperf. repeezi: -eᴢ J rebeneda, katki minna рваться, по-, про/нашиваться, -носиться; ihaa suu reppeᴢ käisesuu rebenes; kaatsa reisi on reppennü püksireis on rebenenud; reppeneet kološiᴅ katkised (rebenenud) kalossid. – Vt. ka repiissä, repüüssä.

repeüssä: reppeü/ssä Lu, pr. repeüʙ: -ʙ Lu, imperf. repeüzi: -ᴢ Lu = repeessä; sõpa reppeüʙ rõivas rebeneb; vana sõpa on herkka reppeü-mää vana rõivas on kerge (habras) rebenema.

repii/ssä (K-Ahl.) reppiissä Ra, pr. -n K, imperf. -zin 1. (ennast) sügada, kratsida чесаться; 2. rebeneda рваться, по-; Ra vattsõ reppiiʙ vats rebeneb. – Vt. ka repüüssä.

repimin Lu: tuulõõ repimin tuuleiil; tuulõõ repimin on lühüᴅ aika tuuleiil kestab (on) lühikest aega.

repimissee Lu adv. rebides разрывая, раздирая, теребя.

repi/ä Kett. K L P M Kõ S Lu J Ku (R Li Ra) ŕepiä (Kett. R) -ε L P rep̆piä M reppi/ä Lu Li J -ε Lu rep̆piäɢ vdjI I Ma -äɢ I, pr. revin K L P M Lu Li J ŕevin Kett. K-Ahl. rev̆vii vdjI Ma, imperf. rep/izin Kett. P M Lu Li J -pizin Lu 1. rebida, kiskuda, kraapida рвать, срывать, сорвать; дёр/гать, -нуть, с-; драть, со-; со-ск/абливать, -облить; L repi sõvad eneltäᴢ, i ivuuhsõt pεässä rebis enesel rõivad (seljast) ja juuksed peast; L se revib ivuuhsiiss entäzä see rebib ennast juustest; L niku pagana reviʙ nagu vanakurat kisub pahateole; P sis pannass vajotuhsõt päälie etti tuuli eb repiissi rässää arjaa siis pannakse harimalgad peale, et tuul ei rebiks katuse harja; S revittii valua valokokall (koormast) kisti sõnnikut (maha) sõnnikukonksuga; Lu ruvõõ ku revit poiᴢ, siz nõizõb veri tulõmaa kui kärna rebid ära, siis hakkab veri tulema; J kala soomuss kurasõõkaa revitää i torkaakaa kalasoomust kraabitakse noaga ja riiviga; J näd nii lugõttõõp mehe(s) kalmoll, jot kõik tšüüneled revip silmiiss näe, nii itkeb oma mehe kalmul, et lausa pisara(i)d kisub silmist; I näväd repizivät tarõza päreitä nad kiskusid saunas peerge; I parkkia revimmäk pajussa pajukoort (pargiks) rebime pajust; 2. katki v. lõhki rebida v. kiskuda раз/рывать, -орвать, раз/дирать, -одрать; P suvõll, ko mened marjaa, karu revip takapuolyõ suvel, kui lähed marjule, rebib karu tagumiku lõhki; L sõmõrõd verelie repiväd jalgaᴅ i valkõat tšäeᴅ kruusaterad kisuvad verele jalad ja valged käed; J tšen silt tšiutoo on repinnü linttiissi kes on sul särgi ribadeks kiskunud?; 3. kitkuda, katkuda, (üles) kiskuda (lina, hernest, juurvilja jne.) выдёргивать, выдер/гать, -нуть; M lin̆naa sütšüzünn rep̆piäᴢ lina kitkutakse sügisel; Lu borkkõnõᴅ, lantuᴅ, svjoklaᴅ, jutõllaa, piäʙ reppiä, a maamunnaa kaivõtaa porgandid, kaalikad, peedid, öeldakse, peab üles kiskuma, aga kartuleid koogitakse; J revimm vällää nagriiᴅ kisume naerid üles; Ku pant́śii heit herneit repimää neid pandi herneid (üles) kiskuma; 4. impers. valutada; pakitada, pakitseda болеть; ныть, за- (зубы, нарывы); Lu nõisi ammõssa repimää hammas hakkas valutama; Li sõrmõa ku ajatõp kõvassi, sis tätä kõvassi pakotõʙ, vaivattaaʙ, reviʙ kui ajab sõrme kõvasti umbe, siis ta valutab väga, pakitseb; ■ P sõimaz minua suut silmät täünεä, siε õlõt senie revittü ja senie revittü (ta) sõimas mul (mind) suud-silmad täis: sina oled selle rebitud ja tolle rebitud. – Vt. ka revitellä, revittää, revätä.

rep/o Kett. K L P M Kõ S Lu Li Ra J I Ku (Len. R-Eur. Kl) ŕepo Kett. reepo P -pa Kr Ребо Tum., g. rev/oo Kett. K L Lu Li J -uo L P -o J rev̆v/oo Kõ vdjI I Ma -uu Kl 1. rebane лиса, лисица; P ko repo üli tie meneʙ, siz mitäid levväᴅ kui rebane läheb üle tee, siis leiad midagi; Lu eb lee üvä elämä, revod nõistii häülümää ei tule hea elu, rebased hakkasid (ringi) liikuma; Kõ viizaz niku repo kaval nagu rebane; J revo äntõ jälleᴅ äviteʙ rebase saba kaotab jäljed (= pühib jäljed ära); K revoo poigaᴅ rebase pojad; J revoo pesä rebase urg; 2. Lu fig. punapäine inimene рыжий (о человеке); ■ Kõ rev̆voo äntä osi.

reppa vt. repo.

reppeessä vt. repeessä.

reppeüssä vt. repeüssä.

reppiissä vt. repiissä.

rep̆piä, reppiä, reppiε, rep̆piäɢ, reppiäɢ vt. repiä.

reppän/ä ~ ŕeppänä P, g. -ää räppen, räpnaauk, leitseauk дымник, дымоволок; saunaza õli reppänä i riigaza õli tuož reppänä saunas oli räppen ja rehes oli ka räppen.

repüüssä: reppüü/ssä (Li), pr. repüüʙ: -ʙ Li, imperf. repüüzi: -zi (Li) = repeessä; parõpi laa vattsa reppüüʙ ku üvä rooka jääʙ parem las vats rebeneb, kui hüva roog jääb (järele).

resmu/ᴢ Lu I, g. -hsõõ I rismus, kriipspakk (riist paralleelsete märkjoonte kandmiseks toorikule) ресмус, рейсмасс.

resoor/a Li, g. -aa 1. vedru рессора; 2. vedruvanker рессорная телега.

resp/ubĺikk ~ -u·bĺikk J-Tsv., g. -ubĺikaa ~ -u·bĺikaa J vabariik республика.

res/sa I-Ränk, g. -aa I = reza.

restorin/a (Ja-Len.), g. -aa Ja restoran ресторан.

resuŋka vt. risuŋka.

rešot/ka M Lu J I -k J-Tsv. rešetka Ränk S, g. -kaa M J -ka J 1. rest решётка, колосник; Lu rešotka õli tehtü pärreess rest (kohupiimapütil) oli tehtud peergudest; J rešotkaa pääl koptšitõttii ahjoᴢ resti peal suitsutati ahjus (liha); M pliitaa rešotka, kussa tuhgad mennäz läpi pliidi (tuha)rest, kust tuhk läheb läbi; 2. võre(aed), (akna)võre; trellid решётка, ограда (в виде решётки); решётка (оконная); J izää kalmoill rešotk laŋkõõz mahaa isa haual langes võreaed maha; J näid miltäized rešotkõd õlti türmää akkunojõ eeᴢ kas nägid, millised trellid olid vangla akende ees?; 3. Ränk (hobuse)sõim ясли, решётка (в конюшне); 4. J-Must. I Sõel (tähtkuju) Стожары (созвездие). – Vt. ka rauta-.

reššot/tu Lu, g. -uu Lu lõpparve (денежный) расчёт; sütšüzül annõttii reššottu sügisel anti lõpparve.

rez/a Lu-Ränk J, g. -aa kõblas, (kartuli)konks мотыга (для копки картофеля). – Vt. ka ressa.

rezak/ka: -k J-Tsv., g. -aa J adranuga, viilsahk резак, (плужный) резец; paa pluugõlõõ rezakk ettee pane adrale adranuga ette.

reziŋ/ka Lu Li -k J-Tsv. riziŋka Kett. M rizinka Kett., g. -kaa Lu J 1. (kustutus)kumm; kummipael резинка; M see on škoĺnikkod́d́e riziŋka see on koolilaste kumm; M riziŋka pannas štanolõ kummipael pannakse pükstele; 2. kummi (materjal) резина; Lu tšintaad õllaa nahkazõd i prezentissa iĺi reziŋkassa kindad on nahksed või presendist või kummist.

reziŋka-kleja Lu riziŋkakleja M kummiliim резиновый клей; M puukleja i riziŋkakleja puuliim ja kummiliim.

reziŋka-nännä Lu kummilutt резиновая соска.

reziŋkõi/n (J-Tsv.), g. -zõõ kummist, kummi- резиновый; kološid on reziŋkõizõᴅ kalossid on kummist.

rezinovõ/i J, g. -i J = reziŋkõin; soskad õlti rezinovõiᴅ lutid olid kummist.

retel/i Ränk M Lu Li J (Kõ), g. -ii Lu Li J 1. (rõugu)redel(id), kärbis (heina v. suvivilja kuivatamiseks) прясло, островье (для сушки сена или яровых); J tšen juttõõb reteli, tšen juttõõp haasia kes ütleb redel(id), kes ütleb kärbis; Lu retelii päälle on pantu kuivamaa kagraᴅ redeli(te) peale on pandud kuivama kaerad; Lu ärüᴅ lüüvvää, pannaa reteliil ristikhein niidetakse, pannakse redelitele; M retelid õltii enäp kleiveriä vartõ redelid olid enamasti ristiku jaoks; M kleeverii, einää, ernei kuivatattii reteläil ristikut, heina, herneid kuivatati kärbistel; Li meilä ep pantu einiitä aartoo vai retelii meil ei pandud heinu sarda ega kärbistele; 2. (hobuse)sõim решётка (в конюшне); J viska retelisee einä (opõizõlõõ) viska sõime heina (hobusele); 3. (igasugune) võre, redel-võre; reekresla; vankriraam, -redel (различные виды решётчатых приспособлений); J kanat pakõnõsti retelii takka kanad pagesid (ahju alla) redelvõre taha; J pihlõkkõin lait́oo reteli pihlakane reekresla; Lu vaŋkkurii reteli vankri raam (heinaveol vankripinna laiendamiseks); 4. J-Must. redel лестница. – Vt. ka einä-.

retelpuu/ᴅ: -t Ränk pl. rõuguredelid, kärbis(ed) вешала, прясло.

retsept/i J-Tsv., g. -ii J retsept рецепт; mee too kazee retseptii mukka aptekiss ĺekarstvaa mine too selle retsepti järgi apteegist rohtu; en saa arvoa retseptiss, latinõssi on tširjutõttu ma ei saa retseptist aru, ladina keeles on kirjutatud.

retši Li J vdjI I raggi Kr Речи Tum., g. redžee I regi розвальни, дровни, сани; Lu talvõll on retši, a tšezäll on vaŋkkuriᴅ talvel on regi, aga suvel on vanker; J pani minuu juumarii rettšee rl. pani mu joomari rekke. – Vt. ka kresla-.

ret/tšä Kett. K L P M S I (Ke) rõttša K -tš́ J-Tsv., g. -šää P M J rõigas редька; K ku vattsaa vaivattii, rettšää söötii kui kõht valutas, söödi rõigast; L miltiss rokkaa teill vajaa, retšεäkaa vai maamunaakaa missugust kapsasuppi te tahate (teile on vaja), kas rõikaga või kartuliga?; P törkättii rettšää riiviti rõigast; M retšää naatiᴅ rõika pealsed; L kõm rettšεä kolm rõigast.

retu: Ре́ту Pal.1 pori, muda грязь.

retu/za: -sa R-Eur., g. -zaa porine, mudane грязный; matka oli pittšä, tee retusa (Eur. 43) rl. teekond oli pikk, tee porine.

reviz/a Lu, g. -zaa Lu revisjonihing ревизионная душа; tšell õli suur pere, õli nellää revizaa maa kellel oli suur pere, (sellel) oli nelja hinge maa (= neli hingemaad).

rev/izi ~ -iᴢ J-Tsv. -ezi (J-Tsv.), g. -izii ~ -ezii J 1. revisjonihing ревизионная душа; müü õma ittšää piimme kahõõ revizii maat me pidasime (kogu) oma eluaja kahte hingemaad; tulokõz rüiz annõb revezii maass kahõsa kuĺa leipä saagikas rukis annab hingemaalt kaheksa kuli vilja; 2. revideerimine, revisjon ревизия; kooperat́ivnois para·ikoo pietä reviziä kooperatiivkaupluses tehakse parajasti revisjoni.

revizoit/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J revideerida ревизовать; menti laafka revizoittõma mindi poodi revideerima.

revizor/a J-Tsv., g. -aa J revident ревизор.

revit/ellä: -ell J-Tsv., pr. -telen: -teen J, imperf. -telin J frekv. (katki) rebida рвать; siäkse õõd revitellü uuvvõõ tširjaa kas sina oled uue raamatu katki rebinud? – Vt. ka repiä, revätä.

revit/tää Lu Li Ra -tä J-Tsv., pr. -än Lu Li Ra -õn J, imperf. -in Lu Li J 1. rebida, kiskuda рвать, по-; Lu vazikal õli kuiva kohu, nahkaa revitti sivujõõ päälᴅ vasikal oli kuiv k. (= mingi nahahaigus), nahk oli krimpsus (nahka rebis) külgede pealt; 2. katki v. lõhki rebida v. kiskuda раз/рывать, -орвать; J revitti paperii kahtõõ tükküü rebis paberi kaheks tükiks; Li šižgaa võin revittää, sittsaa võin revittää nartsu võin (katki) rebida, sitsi võin (katki) rebida; Ra suur pala suu revitäʙ vs. suur tükk rebib suu lõhki; 3. (end) katkestada над/рываться, -орваться; Lu raŋkkaa tüütä tetši, revitti enee tegi ränka tööd, katkestas enese ära. – Vt. ka repiä, revätä.

revit/tü P J, g. -üü J adj., subst. rebitu, närune; närakas, kaltsakas оборванный; оборванец; J tuli revittü tappõluss kottoo tuli rebitu(na) kaklusest koju; J mih́e siä tämäse revittüse puutuᴅ miks sa teda, kaltsakat, puutud?

revma/tizma Kõ -tizm I -t́izm ~ -t́i·zm J rematizm M remätizm Lu, g. -tizmaa: -t́izmaa ~ -t́i·zmaa J reuma, reumatism ревматизм; J taita sain revmat́izmaa ku nii jäseniit vaivõttaaʙ vist olen saanud reuma, et liikmed nii valutavad; M rematizm, vaivattaab jalkoi i tšäs̆siä reuma, valutavad jalad ja käed; J tšäed om mentü revmat́izmõss muhkuisõõ käed on läinud reumast muhklikuks; Kõ revmatizma vei kokkaa tšäjeᴅ reuma kiskus käed konksu.

revoĺutsioneer/i M, g. -ii revolutsionäär революционер; sinne tšäüsiväd revoĺutsioneeriᴅ seal käisid (koos) revolutsionäärid.

revoĺut/tsi (J-Tsv.), g. -sii J = revoĺuutsia.

revoĺu/utsia M -uttsija P revolutsia Kõ-Len. I-Len., g. -utsiaa M revolutsioon революция; Kõ perää ühtä vootta tuli revolutsia aasta pärast tuli revolutsioon.

revoĺveri J (Ja) levorv/eri P -e·er M ĺevoĺver/i (K), g. revoĺverii Ja J -ii K revolver револьвер; Ja täm võtti revoĺverii i ampu ta võttis revolvri ja tulistas; J laski enez revoĺveriss mahaa laskis enese revolvriga maha.

revooäntä M revoo-änt J-Tsv. põldosi (rahvakeeles ka rebasehänd) полевой хвощ.

revä/tä Kett. P M Lu J (K Kõ Po Li) -t J-Tsv. -tᴀ̈ Ku -täɢ I (vdjI), pr. rep/ään: rep̆pään M -pään Lu J Ku -pän J-Tsv., imperf. -äzin M Lu J -äzii I 1. rebida, sakutada, kiskuda, tõmmata; ära v. välja rebida v. kiskuda v. tõmmata рвать, по-, тянуть, по-, вы-; дёрнуть, выдернуть; рвануть; выр/ывать, -вать; отрывать, оторвать; J reppää ivussiiss rebi juustest!; J iĺĺõkkoitta repäz ivussiiss tasakesi sakutas juustest; Lu valloa reppään aiŋ kokaakaa sõnnikut rebin (koormast) ikka konksuga; Lu miä repäzin napuu tšuutossa poiᴢ ma rebisin nööbi särgi eest ära; Lu mill ku ammas revättii, vertä ep tullu kui mul hammas välja tõmmati, (siis) verd ei tulnud; J reppää jušk drubass, savvua ajab rihee tõmba kriska korstnast välja, suitsu ajab tuppa; 2. katki v. lõhki rebida v. kiskuda v. tõmmata, rebestada раз/рывать, -орвать; P nagran nii paĺĺo, tahtozin vatsaa revätä naeran nii palju, pidin (peaaegu) kõhu rebestama; M repäzin tšäjee naglaasõõ rebisin käe naela otsa katki; ■ Lu aiva reppään itkaa üha nutan ja nutan; M siε reppääd niittää sa (aina) rabad (rukist) lõigata. – Vt. ka repiä, revitellä, revittää.

reäkaa vt. rääkaa.

reäkua vt. rääkua.

ribakk, ribakka vt. rõbakka.

rid́d́õlla P (L M) ridjõlla Kett. K rijjõlla Kett. (P) rii/õlla (K-Salm.1) -jjõlla P Li -jõlla Lu Li (J) -jõll J-Tsv. rid́d́ell/ä (K-Ahl. M) -äɢ (I) rii/jjellä (Lu) -jjelläɢ I -jellä J (Lu) -ellä Ra (M-Set.), pr. -tõlõn P Lu Li -tõõn Kett. Lu Li J -tõn J-Tsv. -telen J -teen Lu J, imperf. -tõlin K L P M Lu Li J -telin M Lu J 1. riielda, tülitseda, sõimelda ссориться, браниться; P nävä pazgass eliväᴅ, ai riitõlivaᴅ nad elasid halvasti, aina riidlesid; Lu evät saa immoa riitõõmizõss nad ei saa riidlemisest himu täis; J märännü inimin suvab riijõll halb inimene armastab riielda; I miä en tahoɢ sõitõllaɢ i riijjelläɢ ma ei taha tülitseda ega riielda; 2. vaielda спорить; Li noorõd mehed riijõltii, tšen meeb einää lüümää noored mehed vaidlesid, kes läheb heina niitma; J kõrt õõd väär, siiz elä riitõõ vassaa kui (kord) oled süüdi, siis ära vaidle vastu; J ize on niku kurikõll päh́ä lüütü, a vaĺĺussi riitõõb vassa ise on nagu kurikaga pähe saanud (löödud), aga kõvasti vaidleb vastu. – Vt. ka riitoa.

rigmad vt. rihma.

riheemaa: rihemaa Lu-Must. rehemaa J-Must. 1. rehepõrand ток в риге, пол риги; Lu hoš niitä tšümmene kõrtaa päiväz, a vill ain kasub. rihemaa (Must. 159) mõist. niida kas või kümme korda päevas, aga vili aina kasvab? – Rehepõrand; 2. J-Must. pahmas, viljalade (слой яровых, разложенный для обмолота вытаптыванием). – Vt. ka riigaa-maa, riigamaa.

riheep- vt. ka rihep-.

riheeppäällä M riheppää/l M -ll ~ -llä Lu rihepääll J-Tsv. toapealsel, pööningul, lakas (asendab ad. sõnast riheppäälüᴢ) на чердаке (заменяет собой ад. от riheppäälüᴢ); J rihepääll kuulup kropin, niku tšenle häülüʙ toapealsel(t) kuuldub krabin(at), nagu keegi käib; Lu kutozin riheppääll kaŋgass kudusin pööningul kangast.

riheeppäältä ~ riheppäältä M reheppäält K-Al. toapealselt, pööningult, lakast (asendab abl. sõnast riheppäälüᴢ) с чердака (заменяет собой абл. от riheppäälüᴢ); M mee lazõ riheeppäältä vihaᴅ mine lase lakast vihad (alla).

riheeppäälüᴢ M rihee-päälüᴢ J-Tsv. = riheppäälüᴢ.

rihenee/zä: -ᴢ I reheneezä K = rihenneezä; I äärivätši õli riheneeᴢ lapulised olid esikus.

rihenet/ee: -tee J -te J-Tsv. rehnet̆tee vdjI = rihennetee; J ku om vari, ni mee rihenette, siäl on tšülmep kui on palav, siis mine esikusse, seal on külmem.

rihen/eüᴢ P M Kõ Lu Li J I -eüφs P = rihenneüᴢ; Lu riheneüz õli täünää vättšiε esik oli rahvast täis.

rihenn/eessä Al. M-Set. -iess P rehenn/eessä Kl-Set. -iessä K-Ahl. esikust, eeskojast (asendab el. sõnast rihenneüᴢ) из сеней (заменяет собой эл. от rihenneüᴢ); P tulõb rihenniess rihiesie tuleb eeskojast tuppa.

rihen/neezä M I -neeᴢ M Lu J I -nieᴢ P rehen/neezä Al. Kl-Set. -neeᴢ Lu esikus, eeskojas (asendab in. sõnast rihenneüᴢ) в сенях (заменяет собой ин. от rihenneüᴢ); Lu poigad i tütöd rihennees tantsittii poisid ja tüdrukud tantsisid eeskojas; Ra enne õltii rihennees kapussastiaᴅ, naisii kirstuᴅ, a tšezäll õltii tilat tehtü i uutimod õltii pääl ennemalt olid ees-

kojas kapsaastjad, naiste kirstud, aga suvel olid asemed tehtud ja sääsetõrjekatted olid peal. – Vt. ka riheneezä.

rihen/netee M-Set. -netie P rehen/netee Kett. Kl-Set. -nettee Lu I -net̆tee I esikusse, eeskotta (asendab ill. sõnast rihenneüᴢ) в сени (заменяет собой илл. от rihenneüᴢ); I paaɢ rooppa rihennettee, a too appanõʙ pane puder eeskotta (toidukappi), (aga) muidu läheb hapuks. – Vt. ka rihenetee.

rihenneteese K-Ahl. = rihennetee.

rihen/neüᴢ Ränk P M Lu Li Ra J (Al. K I) -neuᴢ Ja-Len. -nüüᴢ ~ -nüᴢ I rehen/neüᴢ Kett. K-Ahl. V Lu (Al. I) -nüs Kl-Set. esik, eeskoda, eesruum сени; P vanass õli kahs riht, tšehspaikkaz õli rihenneüᴢ vanasti oli (vadja elumajas) kaks tuba, keskel oli esik; P rihenneüsell on akkuna esikul on aken; I miä rihennüüssä pühtšizii ma pühkisin esikut; I miä lähsii rihennüüssessä [sic!] poizõɢ ma läksin esikust välja; P saunaa rihenneüᴢ sauna eesruum. – Vt. ka riheneüᴢ.

rihep- vt. ka riheep-.

rihep/päälee Kett. K I -pääĺee K-Al. rih́eppäälee Kõ -pääle M -päälle Lu rihepäälee J riheeppäälee M toapealsele, pööningule, lakka (asendab all. sõnast riheppäälüᴢ) на чердак (заменяет собой алл. от riheppäälüᴢ); I eläɢ meeɢ sinneɢ riheppäälee turvassa müü, a too laŋkõõᴅ i tappauᴅ ära mine sinna toapealsele redelit mööda, muidu kukud ja saad surma; Kõ meeb meez rih́eppäälee, pittšä riuku pihalla. katti mõist. mees läheb (toa)lakka, pikk ritv õlal? – Kass; K miez mieb riheppäälee, lihanaappa ṕää ṕääl. mi se on. se on kukkõ mõist. mees läheb lakka, lihakauss pea peal. Mis see on? – See on kukk.

riheppäälüᴢ M I toapealne, pööning, lakk чердак.

rih/i Kett. K-Ahl. K-Al. K R L P M Kõ S Po Lu Li J I (Ja-Len. V Ra Ma) ŕihi (K-Al.) rih́i (J) riχ́ i U (K R M Kõ Lu) riihi Kett. Por. (Ku) riih Kr Риги Tum., g. -ee M Lu Li Ra J -ie K L P -e J-Must. riχ́ ee K R rih̆hee vdjI I riihee Ku 1. (elu)maja, tare дом, изба; K vanad mehed rihtä ize panivaᴅ endisaegsed mehed ehitasid elumaju ise; K nõistii salvomaa rihtä hakati maja ehitama; J om vähäize ahasuᴢ, pere suur, rihi peen on vähe kitsas: pere (on) suur, tare väike; Lu all on liiva, pääl on liiva, tšehsipaikkaz elokkaat? – rihi (Must. 159) mõist. all on liiv, peal on liiv, keskpaigas (on) elanikud? – Maja; Lu kase on minuu koto, miä elän kassin riheᴢ see on minu kodu (maja), ma elan selles (siin) majas; M rihi da lautta elumaja ja laut; Lu miä savvu rihhee süntüzin ma sündisin suitsutares; V musad rihed õlivaᴅ olid suitsutared; Lu rihee irreᴅ majapalgid; J sõta sõizop, sõrmõd rissis. a se on salvomõ, rihee salvomõ mõist. sõda (= sõjavägi) seisab, sõrmed ristis? – Aga see on ristnurk, (palk)maja ristnurk; J rihee χaltiain, tätä eʙ nätšünnü majahaldjas, teda ei olnud näha; Ku perennain vei ne hüvät herkud riihee lakkaa perenaine viis need head road toalakka; 2. tuba, eluruum комната, жилое помещение; L rihi täünεä lahsai sirkkoizyõ sisaa silmiikaa rl. tuba täis lapsi ööbik-linnukese silmadega; Lu tüttö isuʙ riheᴢ, kassa on kujal. ahjo i truba mõist. tüdruk istub toas, pats on õues? – Ahi ja korsten; M naizikko riheᴢ, nännät kujalla. soonirsi (Set. 19) mõist. naine toas, rinnad õues? – Aampalk; Lu dušnikka on ahjoll toož, veitäp paarua rihessä tõmbeauk on ahjul ka, veab auru toast välja; P tulõõ emä tulõb ahjossa vällää, püörip, püörip kolpakaa pääl, häärääp, häärääb ümpärikkua rihiä litši ahjua tule-ema (= tulehaldjas) tuleb ahjust välja, pöörleb, pöörleb ahjukummi peal, askeldab, askeldab toas ringi ahju lähedal; K võttaass tuli rihee tuli võetakse toas üles (= peerg, lamp pannakse toas põlema); S rihtä lämmitättii köeti tuba; L rihi lämpizi senes taloza selles talus köeti tuba; L ümpär rihtä mööda tuba; L rihie süämmeᴢ keset tuba; Lu kahs rihtä, a rihenneüs tšehspaikkaᴢ (majas on) kaks tuba, aga esik (on) keskel; K tõi rihi (Set. 63) (vadja elumaja) teine, puhas tuba (harilikult ilma küttekoldeta); P tšülmäz rihes piettii talvõll ugritsaᴅ, kapusaᴅ, maamunaᴅ külmas (maja teises otsas asuvas) toas hoiti talvel (hapu)kurke, kapsaid, kartuleid; Lu rihee silta ~ Ra rihee maa toa põrand; Lu rihee kolkka toa nurk; J rihee päälüᴢ toapealne, pööning, lakk; 3. rehi рига, овин; ■ J viska vana hlaamu rihee päälee viska vana koli toa peale (= pööningule); I kuhõl lee staruh kazell aikaa meni rihenn et̆tee eit läks sel ajal kuhugi esikusse; J kuuliᴅ, rihen neez mikäle kolahtaaᴢ kas kuulsid, esikus kolksatas miski?; J mee too rihenn eess taaria mine too esikust kalja. – Vt. ka elo-, esi-, muss-, savvu-, taku-, truba-, tšehsi-, tõin-, tüü-.

rihii/n J-Tsv., g. -zee J toa- комнатный. – Vt. ka kõlm-.

rihikkõi/n K, g. -zõõ majakene домик; meni tämä sihie rihikkõisõõ ta läks sellesse maja-kesse.

rihi/rääto M Lu -ŕääto Lu -räätö J (vadja talu elumaja osa, vastandatult sama katuse all olevatele majapidamisruumidele жилое помещение в водской крестьянской избе, жилая половина); Lu rihirääto i õvvirääto elumaja osa ja siseõue osa; M rihirääto on se, kuza el̆lääz inehmizeᴅ, õvvirääto on se, kuza el̆lääž žiivotaᴅ elumajaosa on see, kus elavad inimesed, siseõueosa on see, kus elavad loomad.

rih/ma K L P M Kõ S Lu Li Ra J I Ku Kr (Ja) -mä (Ränk) -m J-Tsv., g. -maa K P M Kõ Lu Li J I, pl. rigmad Kr 1. köis канат; верёвка; привязь; P meil puukaa ep pantu kuormaa tšiin, pantii rihmaakaa meil (koorma)puuga ei pandud koormat kinni, pandi köiega; Lu piäb nõssa lehmää rihmojeekaa, nii õltii moritõttu, ebõõ einää tuleb lehma köitega tõsta, (loomad) olid nii otsa jäänud (kurnatud), ei ole heina; Lu rihmaa jadgotaa pittsamizeekaa köit jätkatakse pleissimisega; Lu rihma ja rossi on ühssama, seesama on (jäme) köis ja tross on üks ja seesama; Lu rihmaa tõmpamin köievedu; P opõn on rihmaᴢ hobune on köies; P panõn opõzyõ rihmaa panen hobuse köide; M hoikka rihma peenike köis; M paksu rihma jäme köis; M konatti rihma köis, tross; J einä rihma heina(veo)-

köis; 2. nöör верёвка, бечёвка; Lu vihta siottii rihmaakaa viht seoti nööriga (kinni); Lu tõmpaa rihmal ümpärii tšiini tõmba nööriga ümbert kinni; M ripussuu rihmaasõõ riputas enese nööri otsa (= poos enda üles); I pani rihmaa kaglaa i kurissujõ pani nööri kaela ja poos enda üles; M mõrttsu on tehtü matšaloissa, matšalõizissa rihmossa (heina)märss on tehtud niin(t)est, niinenööridest; M hoikukkõin rihma peenike nöör; M tšeerto rihma keerdus nöör; Ra niisi rihmaᴅ niienöörid; Ra suksõõ rihmaᴅ (kangaspuude) tallalaudade nöörid; 3. (linane) niit v. lõng (льняная) нить, нитка; I tšedrääᴅ, rihmad leeväᴅ ketrad, tulevad (linased) lõngad; J rihma on linassa niit on linast (kedratud); Li painõttii kaŋkaita, rihmoja värviti (linaseid) kangaid, (linaseid) lõngu; Lu jõka kaartoz oŋ kuuštšümmet rihmaa igas pasmas on kuuskümmend lõnga; J eĺmed lütšätää rihmaa, sis tuõb eĺmivirka helmed lükitakse niidile, siis tuleb helmekee; J rihma vüühti niidiviht; J eestää paan valõõ rihmaa, siiz õmpõõn esiteks panen traagelniidi, siis õmblen. – Vt. ka aisa-, arjuᴢ-, einä-, kańivo-, konatti-, koto-, krampii-, kumakka-, liikki-, lina-, nootta-, raksi-, rinnuz-, röüsi-, seili-, seltšä-, sorra-, tšöüsi-, võrkoo-, õmpõluz-.

rihma-arkana Lu köisohelik, köietamisköis (lehmal, hobusel) канатная, верёвочная привязь, повод (для лошадей, коров). – Vt. ka rihmalõõka.

rihmain Ra = rihmõn; meil eb õõ tseppoja, meil on tšütšöᴅ, rihmain meil ei ole kette, meil on kütked, köiest (tehtud).

rihmalõõka Lu = rihma-arkana; rihmalõõka, rihmassa köisohelik, köiest (tehtud).

rihma/n M, g. -zõõ = rihmõn.

rihmapagla I (peenike) nöör (тонкая) верёвка.

rihmapetli: rihmõpetli (Lu) köissilmus верёвочная петля; se ajajõ püüsi näite tšii rihmõ-petliikaa see ratsanik püüdis neid (= metshobuseid) köissilmusega.

rihma-rossi Lu köistross, jäme köis толстая верёвка, (толстый) канат.

rihma-snaasti Lu tõuvärk, taglase köiestik снасти (такелажа).

rihma-škotta Li soot (nöör v. tross purje seadmiseks) фал (трос), шкот; kassen on rihma- škotta boomii õttsaᴢ, miness louzata vai tiukata seiliä siin on soot poomi otsas, millest (saab) purje lõdvendada või pingutada.

rihm-tur/vaᴢ: -võᴢ J-Tsv., hrl. pl. -paaᴅ J-Tsv. köisredel верёвочная лестница, стремянка; rihm-turvõss müü krappusti maštii õttsaa köisredelit mööda roniti masti otsa.

rihmukkõi/nõ Li, g. -zõõ Li (peenike) nöör (тонкая) верёвка; siz läpi plokii pani senee rihmukkõizõõ, što näᴅ niijjeᴅ näᴅ kannii tšäüväᴅ siis üle (läbi) ploki pani selle (peenikese) nööri, et näed, niied käivad vaat nii.

rihmõ/n M, g. -zõõ köiest, köis-; nöörist, nöör- канатный; верёвочный; M lehmää tšütše on rihmõn, rihmassa, vai nahkõn lehma kütke on köiest või nahast (nahkne); M eestee õli rihmõn tšütše lauttaza, a nüᴅ on ahilaᴅ, rautõzõᴅ ennemalt oli laudas köiest kütke, aga nüüd on ketid, rauast. – Vt. ka rihmain, rihman.

rihsi vt. ripsi.

rihvi vt. rehvi.

riiellä vt. rid́d́õlla.

riig/a Len. K P M S Po Lu Li J I (Kett. R U Kõ Ra vdjI) riiɢ Li -õ Li J-Tsv. Рига Tum., g. -aa K R M Kõ S Po Lu Li J -a J-Tsv. 1. rehi; rehetuba рига, овин; жилая часть риги; K mussaa süöʙ, valkõat situʙ. mikä se on. riiga mõist. musta sööb, valget situb. Mis see on? – Rehi; Li riiga on, kuhõõ ahõtaa vihgoᴅ, a koominas tapõtaa primuzlõjeekaa vihkoja rehi (rehetuba) on (see), kuhu ahetakse vihud, aga rehealuses pekstakse kootidega (vilja)vihke; M õzravihgot pantii riigaa koominaasõõ mah̆haa odravihud pandi rehealusesse maha; M linad väittääz riigalõõ, ahtaaz riigaasõõ linad veetakse rehe juurde, ahetakse rehte; P menimmä t́ad́aakaa riigaa lämmittämää läksime isaga reht kütma; M riigaza on alaparrõᴅ i üleparrõᴅ rehetoas on alumised parred ja ülemised parred; J riigaz õli ahjo, ahjo õli ilmaa drubaa, savu meni uhzõss rehetoas oli ahi, ahi oli ilma korstnata, suits läks uksest (välja); M riigaa ahjoza eb õõ põrmõtaa reheahjus ei ole põrandat; J riigaa parrõᴅ rehe parred; J riigaa lakass tšäütii õlkaa varkaill rehe lakast käidi õlgi varastamas; Lu riiga arookaa võtõttii õlki viĺjassa erii, heeno õlki, perrää tappamizõõ reherehaga riisuti (võeti) õled viljast välja, peened õled, pärast rehepeksmist; P J mussa niku riigaa pappi must nagu rehepapp; I riigaa emä rehehaldjas; Kõ õli võtõttu, što siäl om mikäleb eläjä, riigaa pappi oldi arvamusel, et seal on mingi elusolend, rehehaldjas; Po riigaza on riigaa makko rehes on rehehaldjas; Li riigaa peremmeeᴢ rehehaldjas; 2. rehi, rehetäis (parsil kuivatatavat vilja доля хлеб-ных злаков в риге для сушки и обмолота в одну очередь); M riiga on ahõttu, vihgoᴅ on parzilla rehi on ahetud, vihud on parsil; Kett. riig on ahtõõza rehi on ahtes (= on ahetud); Lu riigat tapõttii sütšüzünn rehed peksti sügisel; Lu müü tänävä tapõmma kõlmõᴅ riigaa, rüizriigaa vai kagrõriigaa täna me peksame kolm rehte (= rehetäit), (kas) rukkirehte või kaera-rehte; M mitattii, mõnt vakkaa sai peremeez riigassa õzraa mõõdeti, mitu vakka sai peremees rehe(täie)st otra; 3. rehepeks, rehetöö обмолот злаков, молотьба; Lu enne riigal tšäimmä, riigaa tapimma enne(malt) käisime rehel, peksime reht; Lu siz miä tšäin riigolla siis ma käisin reh(ted)el (= rehte peksmas); J rüiz riigõd jo on tapõttu rukkirehed on juba pekstud; M kan̆nii kutsuttii, kase õli põlgõtuᴢ riiga nii kutsuti, see oli pahmamisrehi (vilja tallati hobustega); J riiga ahtõja sõvad om mentü õikõ musassi reheahtja (= rehepeksja) rõivad on läinud õige mustaks; J valmis va suuruss, vana moor, paraiko tulla riigaa tappõjõt süümä valmista aga hommikueinet, vanamoor, kohe tulevad rehelised sööma; J riigaa tappõmizõõ aika on itšäv ja rask rehepeksuaeg on igav ja raske; J riigaa tappõmizõõ mašin rehepeksumasin. – Vt. ka kagra-, nisu-, põlgõtuz-, rüiz-, õzra-.

riigaahjo M riiga-ahjo Ränk reheahi печь в риге.

riigaaluᴢ (J-Must.) rehealune гумно, гуменник; tämä nõizõb riigaalussa pühtšimää ta hakkab rehealust pühkima.

riigaa-maa Li = riigamaa; meemmä tänävä räimimää riigaa-maata iĺi koominaa-maata, teh́h́ää paalikad i paalikkojeekaa räimitää läheme täna rehe(toa) põrandat või rehealuse põrandat (siledaks) tampima, tehakse nuiad ja nuiadega tambitakse.

riigaa-pappi P rehepapp (tööde järelevaataja rehes teoorjuse ajal) овинщик, рижник (надсмотрщик за работами в риге во время барщины). – Vt. ka riig-pappi.

riigaaro Ränk M Lu rehereha овинные грабли; Lu riigaarod õllaa, arvaaᴅ piid õllaa i pitšät piiᴅ on reherehad, (neil) on harvad pulgad ja pikad pulgad.

riiga-emä I rehehaldjas, reheema дух-покровительница (риги); riiga-emä riigaza isuʙ rehehaldjas istub rehes. – Vt. ka riiga-makko, riiganikka, riigeläi.

riigalii/n P, g. -zõõ reheline молотильщик (в риге); mussa niku riigaliin must nagu reheline. – Vt. ka riiganikka.

riigamaa M Lu rehe(toa) põrand (глиня- ный) пол в риге; M koomimmaa i riigamaa, savvimaa õli rehealuse põrand ja rehe(toa) põrand, savipõrand oli. – Vt. ka riheemaa, riigaa-maa.

riiga-makko M rehehaldjas, rehetont дух-покровитель (риги); riigaz on riiga-makko rehes on rehehaldjas. – Vt. ka riiga-emä, riigeläi.

riiganik/ka Lu Li, g. -aa Li 1. reheline молотильщик (в риге); Lu riiganikad mentii kagroi tappamaa rehelised läksid kaeru peksma; 2. rehehaldjas дух-покровитель (риги); Li riigaz on riiganikka rehes on rehehaldjas. – Vt. ka riiga-emä, riigaliin.

riigapar/si (M), hrl. pl. -rõᴅ M rehepars, -parred (lattidest lagi rehes, millel kuivasid viljavihud) колосники (в риге).

riigappäällä Kett. rehe(toa) lakas, rehepealsel (asendab ad. sõnast riigappäälüᴢ) на чердаке над ригой (заменяет собой ад. от riigappäälüᴢ).

riigappäälüᴢ Li rehe(toa) lakk, rehepealne чердак над ригой.

riigasigla Li rehesõel, sari (suur viljatuulamissõel) грохот (большое решето для просеивания зерна в риге); riigasiglalla heenod õlgõt siglottii poiᴢ rehesõelaga sõeluti peened õled (pekstud viljast) välja.

riigeläi J = riiga-makko; riigeläi eb anna magata, ajab ülez ain rehetont ei lase magada, ajab aina üles.

riig-maši/na: -n J-Tsv. tuulamismasin веялка.

riig-pappi [sic!] J-Tsv. = riigaa-pappi.

riih, riihi vt. rihi.

riijellä, riijjellä, riijjelläɢ, riijjõlla, riijõll, riijõlla vt. rid́d́õlla.

riijo/za: -ᴢ J-Tsv. adv. riius (olla) в ссоре (наречие в форме ин-а от riito); naapurin naizõka õõmm üht perä riijoᴢ naabrinaisega oleme ühtsoodu riius. – Vt. ka riioza.

riik/ki K L M Lu J Ku (P Li), g. -ii L P M Lu Li J Ku 1. riik государство; царство; L kuttsõ kõikyõ väjie, mitä on vait tämεä riikkiz vätšiε kutsus (kokku) kogu rahva, kõik, kes tema riigis vaid on; L kõikõõ riikii õttsi, ep saannu mitäide, vaa palaa tuorõhta leipää (muinasjutust:) kogu riigi otsis (läbi), ei saanud midagi, ainult pala värsket leiba; P sill on nii kaĺĺit sõvaᴅ, ett ep tapaa riikkiä miniekaa mahsaa sul on nii kallid rõivad, et ei jätku (kuning)riigist(ki), millega maksta; Lu eli riikkis kunikaᴢ elas (ühes) riigis kuningas; J taivaa riikki taevariik; Lu Li riikii tšäüttäjä riigijuht; Lu riikii kaaznõ riigikassa; 2. M valitsus правительство.

riim/a (Kõ-Len.), g. -aa umbrohi сорняк, сорная трава; tudrut tulõõsõõ, linat põltuusõõ, riimat põlloo peentaraasõõ (Len. 216) tudrad tulle, linad põllule, umbrohud põllupeenrale.

riim-soo/la: -l J-Tsv. esialgne sool, verisool, murd. riimsool первосол (первоначальный рассол); ailit soolaussa riim-soolõᴢ räimed soolduvad riimsoolas.

riim/u M, g. -uu kübe(ke), raas(uke) крошка, крошечка, крупинка; viskaa riimu soolaa viska kübeke soola (toidusse). – Vt. ka ragõ, rõhu.

riimusilmä J rõõmu-silm J-Tsv. fig. kriimsilm (määrdunud näoga laps) замарашка (о ребёнке); roojakkaad lahzõᴅ, neid jutõllaa riimusilmäᴅ räpased lapsed, nende kohta öeldakse kriimsilmad. – Vt. ka roojasilmä.

riio/za: -ᴢ J-Tsv. adv. = riijoza; tšehsenää jo õõmm kussõssaa riioᴢ oleme omavahel juba ammu riius.

riippiillää vt. rippillää.

riippua vt. rippua.

riisa vt. riiza.

rii/si (Ja-Len.), g. -zii (võrgu)tiib крыло (сети); saamyi arva verkko on riisiä varten (Len. 254) kõige harvem võrk on (võrgu)tiibade jaoks.

riiska vt. rõõska.

riis/sa K P M Lu Li J (Kõ) -s J-Tsv., g. -aa P M Lu J 1. asi, ese вещь, предмет; Lu miä annõn sillõ kazee riisaa kõikkinõõ ma annan selle asja päriselt sulle; Lu se on küll kena riissa see on küll kena asi; J peri väĺĺä õmaz riiss, ehan nii saa jättä nõua oma asi kätte, ega (ju) nii saa jätta; Lu kraanaakaa nõsõtaa raŋkkojõ riissojõ kraanaga tõstetakse raskeid esemeid; Li tarviz riissa tarvilik ese; J vargõsõtud riisõᴅ varastatud asjad; P tšen õli koton, sai vähäizie riissoi vid́d́ä tulõssa vällää kes oli (tulekahju ajal) kodus, sai väheke asju tulest välja viia; 2. tööriist инструмент, орудие (труда); P võta riisat kaasaa võta tööriistad kaasa; M kui tämä nõõb õttsimaa kasta riissaa, sis tämä nõõp kõv̆vii tšir̆roamaa kui ta hakkab seda tööriista otsima, siis ta hakkab kõvasti vanduma; Lu riisõd on vizgõttu riheᴢ murššii ja marššii tööriistad on visatud toas pilla-palla; P riisass juoltii kõik tööriistaks nimetati kõike; P muuta põlluo riissoi bõlluᴅ muid põllutööriistu polnud; J talos piäb õll kõik talopoigaa riisõᴅ talus peavad olema kõik talumehe tööriistad; Lu norila, se onõ kalastajaa riissa uit, see on kaluri tööriist; 3. pl. hobuseriistad упряжь, сбруя, запряжка; Lu pero õpõn perottaab i riissoi rikoʙ peru hobune perutab ja lõhub (hobuse)riistu; Lu õpõzõõ riisõᴅ, raŋgiᴅ, lookka, sed́olkka, šlejaᴅ, seltšänahka, vatsannaluᴢ hobuseriistad (on): rangid, look, sedelgas, leid, sedelgarihm, kõhualuserihm; 4. varandus, vara добро, имущество; Lu mahhaa õli avvattu entized üväd riisaᴅ, entized dobraᴅ maasse olid maetud endised (väärt) varad; Lu piäʙ jakka koto i riisõᴅ, kõiɢ riisõᴅ tuleb jagada maja ja vara, kogu varandus; 5. riist, nõu, anum сосуд, посудина; P millisyõ riissaa panit piimää millisesse nõusse (sa) panid piima?; M miä ümperikkoa tšäün niku katti ümper õm̆mia riissoo ma keerutan (oma jutuga) nagu kass ümber oma (toidu)nõude; M vassõn riissa uus anum. – Vt. ka maja-, puu-, sõta-, süä-, töö-.

riissau/ssa Lu, pr. -ʙ Lu, imperf. -zi ohatada (huulte kohta) высыпа́ть, вы́сыпать (о губах); uulõt siiz riissauvaᴅ, kõns süüt soolassa huuled ohatavad siis, kui sööd soolast; uulõd on riissaustu huuled on ohatanud.

riiss-puu J-Tsv. tarbepuu, -puit деловая древесина.

riis/su M -u L M risu (Kõ), g. -suu ~ -uu M riis рис; M obahkass piirgoi tehäss riissuukaa seenepirukaid tehakse riisiga; L ponafeda on riisu peieroog on riis; M tehäs piirgoi kalassa, riisu piirgaa pirukaid tehakse kalast, (ka) riisipirukat (tehakse); M riisuu suurimat turpoovaᴅ riisitangud paisuvad (turbuvad).

riissuuri/ma ~ -m Ra riis-suurim J-Tsv. riissuurma J, hrl. pl. riissuurimaᴅ Ra (Lu) risu- suurimaᴅ Kõ riis, riisitangud рис, рисовая крупа; Ra kotonn keitettii riissuurimaa kodus keedeti riisi (= riisiputru); Kõ kõõz mitä on, kapussa pannas süämmee, tšihutõttu risu-suurimaᴅ kunas mida on, (kas) kapsas(t) pannakse (piruka) sisse, (või) keedetud riis(i); Lu riissuurimii pääll on sipusõttu sukkurliivaa riisi(pudru) peale on riputatud peensuhkrut; J keitti riissuurmaa keetis riisi(putru); J riis-suurim roopp om makuzõp, ku šona-suurim roopp riisipuder on maitsvam kui hirsipuder.

riisu/a [< sm] J-Tsv. (Ra), pr. -n J imperf. -zin = riisuussa; Ra miä riisun tšennäᴅ vällää jal-gõss ma võtan jalatsid jalast ära.

riisurooppa M riisipuder рисовая каша.

riisu/ussa (J) -ss Ra J-Tsv., pr. -un J -n Ra, imperf. -uzin J -zin Ra J lahti rõivastuda; jalgu lahti võtta, jalast ära võtta разде/ваться, -ться; разу/ваться, -ться; J võõraaᴅ, riisuska, tulka ülepeᴢ võõrad, rõivastuge lahti, tulge taha- poole (ülespoole); J tuli, riisuuᴢ (ta) tuli, rõivastus lahti; Ra jo on ohtogo, piäʙ riisuss vällä on juba õhtu, peab jalad lahti võtma. – Vt. ka riisua.

rii/za Lu -sa P, g. -zaa P Lu 1. P Lu riisa, (preestri)rüü, ornaat риза (священника); 2. Lu lapse ristimismähe (õigeusu kombestikus) ризки (ткань при крещении ребёнка).

riizakaŋgaᴢ: -s J-Must. (preestri)rüü kangas (ткань для ризы священника).

riizńit/tsa: -ts J-Tsv., g. -saa J käärkamber ризница.

riizut/taa: -ta J-Tsv., pr. -an, imperf. -in lahti rõivastada, rõivaist lahti võtta разде/вать, -ть.

riizut/õlla (J-Tsv.), pr. -tõlõn: -tõn J, imperf. -tõlin J frekv. ← riizuttaa; riizutõlka võtke riidest lahti!

riižik/ka Lu Ku, g. -aa kuuseriisikas рыжик (гриб).

rii/ta Li, g. -jaa Li = riito; siεll on aina riita taloza seal on aina riid majas; mõnõd riijjõd õltii mitmed riiud olid (= riieldi palju).

riitelik/aᴢ [sic!] Li, g. -kaa Li riiakas, riiuhimuline сварливый, вздорный; riitelikaᴢ, suvvaab riijjõlla riiakas (inimene), armastab riielda. – Vt. ka riitõja.

rii/to Lu Li J-Tsv., g. -joo Lu J -jjoo Lu -jo ~ -oo ~ -o J riid, tüli ссора, спор, свара; Lu õltii üvät tuttõvõᴅ, a siis tuli riito vällii ja erraustii oldi head tuttavad, aga siis tuli tüli vahele ja mindi lahku; J riijo peräss tuli itšiin viholin riiu pärast tekkis igavene vaenlane; J riito taaz lahti riid taas lahti; J suurõõ riijokaa menti eri suure riiuga mindi lahku; J riitoa nõssõma riidu alustama. – Vt. ka riita.

rii/toa (Ra), pr. -on, imperf. -tozin riielda браниться, по-, ссориться, по-; mitä siäl pajatattii, mitälee mörü õli siäl, riiottii vai mitä mida seal räägiti, mingi kära oli seal, riieldi või mis? – Vt. ka rid́d́õlla.

riitoi/n J-Tsv., g. -zõõ J riiu-, vaidlus-, vaieldav спорный.

riitoo J-Tsv. adv. riidu (наречие в форме илл-а от riito); J menti riitoo mindi riidu.

riit/ta K P M Kõ Lu Li -t J-Tsv., g. -aa K Li J riit, virn штабель, поленница; Lu alkojõ laotaa riittaa, a einää pannaa kokkoo puid laotakse riita, aga heina pannakse hunnikusse; J too riitõss bäräm alkoi(t) too riidast sületäis puid; I riitta jo alkõ lagotaɢ (puu)riit hakkas juba lagunema; M saaʙ panna i lavvaᴅ riittaasõõ, i õlgõt pantii, sirkõaᴅ õlgõᴅ pantii riittaasõõ, kuvoᴅ, õltšikuvoᴅ pantii riittaasõõ võib ka lauad virna panna, ja õled pandi, pikad (sirged) õled pandi virna, kood, õlekood pandi virna. – Vt. ka alko-.

riitõ/ja: -jõ J-Tsv., g. -jaa = riitelikaᴢ; riitõja naizõka om pask elämin riiaka (riidleja) naisega on vilets elu.

rii/va: -v J-Tsv., g. -vaa = riivõtoi.

riivat/tu Ku, g. -uu riivatu, kõlvatu, neetud, vihatud позорный, проклятый; näd vet toožo riivattu om mennüd veessɪ näe, ka (see) kõlvatu (= viin) on muutunud veeks.

riiv-lah/si: -s J-Tsv. kangekaelne, sõnakuulmatu laps непослушный ребёнок, упрямец.

riivõto/i J-Tsv., g. -i J kangekaelne, jonnakas, sõnakuulmatu упрямый, капризный, непо-слушный; J veᴅ, riivõtoi, ep kuuntõõ sõna ta, kangekaelne, ei kuula ju sõna. – Vt. ka riiva.

riiõlla, rijjõlla vt. rid́d́õlla.

rikak/aᴢ: -õᴢ Lu, g. -kaa prügine, prahine сорный, мусорный; ai ko on maa rikakõᴢ oi kui prahine on põrand!

rikas/sua Kett. M Li (K-Ahl.), pr. -un Kett. K M, imperf. -suzin rikastuda, rikkaks saada обога/щаться, -титься; M ku teet paĺĺo töötä, siis siä rikasuᴅ kui teed palju tööd, siis sa saad rikkaks.

rikas/sussa Li, pr. -un, imperf. -suzin = rikassua.

rikasu/ᴢ Lu Li J, g. -u Li -sõõ Lu J rikkus богатство; Lu täll on suur rikasuᴢ, a tämä ain rohkaap tahoʙ ta on väga rikas (tal on suur rikkus), aga tema tahab aina rohkem; Lu em mill piä rikasussa, miä rikasussa en taho mul pole vaja rikkust, ma rikkust ei taha; Lu tämä omaa rikasusõõ ävitti ta kaotas oma rikkuse; Lu lagõz on hämö-võrkko, nät se tääb rikasussa laes on ämblikuvõrk, vaat see ennustab rikkust. – Vt. ka rikkauᴢ.

rikasut/taa (K-Ahl.), pr. -an K, imperf. -in rikastada, rikkaks teha обога/щать, -тить.

rik/aᴢ K L P M Kõ Po Lu J I (R-Reg. Ja-Len. Ku) -as K-Ahl. Риккасъ Tum., g. -kaa L P Po Lu J adj., subst. rikas богатый; Lu ennee õli rikkait i köühii enne oli rikkaid ja vaeseid; Lu rikkaa leip on karkia vs. rikka leib on mõru; Ku rikkaallᴀ rahhaa, a laisal lahsiitᴀ vs. rikkal (on) raha, aga laisal lapsi; M elä võta naissa rikkaassa koossa, a õsa opõn rikkaassa koossa vs. ära võta naist rikkast talust, aga osta hobune rikkast talust; J rikaz varasusõõ poolõss rikas varanduse poolest; P nüt tämä on rikaz mieᴢ, täll on jalgad all nüüd on ta rikas mees, tal on jalad all (= on jõukal järjel); M piäp tehä paĺĺo töötä, ku tahod õlla rikkaanna tuleb teha palju tööd, kui tahad olla rikas; Po koko vuos lied rikaᴢ oled kogu aasta rikas; M täm on maailmaa rikaᴢ, täll on kõikkõa paĺĺo ta on ilmatu rikas, tal on kõike palju.

rikau/ta (M-Set.) rik̆kauta (M) rikkauta Kett., pr. -ʙ ~ rik̆kauʙ M, imperf. -zi ~ -ᴢ ~ rik̆kauᴢ M rikkauzi Kett. sattuda, juhtuda случ/аться, -иться; попа/дать, -сть; M tämä rikaus sinne (Set. 79) ta sattus sinna; M rik̆kaus pere lavvaa takana söömää pere juhtus laua taga sööma; Kett. tämä rikkauzi vassaa tulõmaa ta juhtus vastu tulema.

rikispitška vt. ritši-pitška.

rik/ka Lu Li Ra J-Must. -kõ ~ -k J-Tsv., g. -aa Lu J -a J-Tsv. puru, prügi; praht соринка, сор; мусор, хлам; Lu tõizõõ silmäᴢ näeʙ rikaa, a eneltä i irttä ʙ näe vs. teise silmas näeb puru (= pindu), aga endal(t) ei näe palkigi; J rikk puuttu silmää prügi sattus silma; Lu silmää rikka prügi silmas; J ila rikad maass korista praht (prahid) põrandalt. – Vt. ka roittu.

rikkaapassi Lu rikkamalt зажиточно, более зажиточно, богаче, по-; se talo eläb rikkaapassi muita see talu elab teistest rikkamalt.

rikka/assi M Lu -ass P -ssi J-Tsv. -assiɢ I rikkalt богато; Lu rikkaassi elettii rendõšikaᴅ (mõisa)-rentnikud elasid rikkalt; M tšen tahoʙ rikkaassi el̆lää, siis piäp paĺĺo tehä töötä kes tahab rikkalt elada, peab siis palju tööd tegema.

rikkahussa vt. rikkaussa.

rikkahuᴢ vt. rikkauᴢ.

rikkapar/si P (M), hrl. pl. -rõᴅ P M (lühikesed) lisaparred, sasiparred (короткие добавочные колосники в риге); P ahjuo pääll on pienet parrõᴅ, juollass rikkaparrõᴅ. sinne pannass mitä jääb maalyõ, karissuud rütšieᴅ, peltaᴅ ahju peal on väikesed parred, öeldakse lisaparred. Sinna pannakse (kuivama), mis jääb maha, (maha)varisenud rukki(sasi)d, (vilja)sasi; M rikkaparrõd õltii riigaa süämmezä, ahjoo serväzä, ähüpääl. siäl viĺĺaa kuivattii, nii ku tõizil parsil, nii i rikkaparsil lisaparred olid rehetoa keskel, ahju servas, ahju peal. Seal kuivatati vilja, nii kui teistel partel, nii ka lisapartel.

rikka/ussa ~ -hussa Lu (Li J) -uss J-Tsv. -ussaɢ I, pr. -uʙ Lu J I -huʙ Lu, imperf. -uzi: -uᴢ Lu Li J -huᴢ Lu -ujõ I = rikkauta²; Lu kanamuna tokku, rikkauᴢ kanamuna kukkus maha, läks katki; Lu glazi on herkka rikkaumaa klaas on kerge (õrn) katki minema; I tarelka laŋkõjõ lavvalta maa-lõõ i rikkaujõ taldrik kukkus laualt põrandale ja purunes; I puulaatka, tämä õli ainõ kõva, eʙ rikkaunnuɢ puukauss, see oli ikka kõva, ei purunenud; Lu saappugad rikkausti saapad läksid katki; J rant kaĺĺoisõ on rikkaunnu aluᴢ rannakaljude vastu on purunenud purjelaev; J ved edõõ glaziin, jod rikkauᴅ ega sa klaasist ole, et katki lähed; ■ Li koko tüü meni mürrüü-müttüü, rikkaus se tüü poiᴢ kogu töö läks untsu, see töö sai ära rikutud.

rikka/uᴢ Kett. L M J (Li) -us K-Ahl. Kr -huᴢ Po (J-Must.), g. -uu: -usõõ J -huhsee: -husee J-Must. rikkus; vara, varandus богатство; добро; M rikkauz izze tal̆loosõõ ep tuõ rikkus ise tallu ei tule; L rikkaukaa bõlõ üvä elεä rikkusega pole hea elada; Po lemmüs kantõ mõnikkaalõ rikkahussa kratt kandis mõnele varandust. – Vt. ka rikasuᴢ.

rik̆kauta, rikkauta¹ vt. rikauta.

rikkau/ta² M Kõ S Lu (K-Ahl. K-Al. K R-Reg.), pr. -ʙ K M Kõ Lu, imperf. -zi K Lu -ᴢ M Kõ S katki minna, puruneda разби/ваться, -ться, рваться, по-, ломаться, с-, по-; M tõkku tšäessä tarelka i rikkaus pur̆ruu purussi taldrik kukkus käest ja purunes täiesti; K tõin viskaaʙ kõvii, ni että naappa rikkauʙ (pulmakomme:) mõni viskab (raha) kõvasti, nii et kauss läheb katki; Lu võrkod rikkauvõᴅ, piti parattaa võrgud lähevad katki, pidi parandama; M inehmiizõl rikkauvaᴅ saappogaᴅ inimesel lähevad saapad katki; Kõ muna rikkauʙ muna läheb katki; S piimä-pata rikkauᴢ piimapott läks katki; ■ M aźźa rikkauᴢ asi läks untsu. – Vt. ka rikkaussa, rikkouta.

rikk/i¹ Kett. K L P M Kõ Lu Li Ra J -ɪ Ku -ii Lu Li 1. adv. katki, lõhki (наречие со значе-

нием ломки, поломки); Lu iha suuᴅ õllaa rikki varrukasuud on katki; Li millõ on rikki tšül-

tširoo mul on roie katki; Li katto on rikki, piäp praavittaa katus on katki, tuleb parandada; Ku naized joost́śii .. kai särett́śii sueltᴀ pää rikkɪ naised jooksid .. lõid hundil pea puha lõhki; Li traktor tuli rikkii traktor läks katki; Lu saappugaa-põhja ku meeb rikkii, sis pannaa polu-põhja kui saapatald läheb katki, siis pannakse pooltald; Lu meni puhtaass rikki ~ meni heenossi rikki läks päris katki; 2. adj. katkine разбитый, разорванный, рваный; K maa- munad võtin rikki kaukalossa võtsin kartulid katkisest künast. – Vt. ka rikkiläine, rikkine, rikkinäin.

rikki² vt. rittši.

rikkiläi/ne L (M), g. -zee katkine рваный, порванный; L rikkiläized laaputiᴅ jalgaza katkised viisud jalas. – Vt. ka rikki¹, rikkinäin.

rikki/ne Lu, g. -zee = rikkiläine; rikkine glazi katkine klaas.

rikkinäi/n (P), g. -zee = rikkiläine; vana rahvaz juttõli, etti linaa piεp tšülvää rikkinäisiis kaatt-sois või sõpõiᴢ vanarahvas rääkis, et lina tuleb külvata katkistes pükstes või rõivastes.

rikko vt. lainõ-, tee-.

rik/koa Kett. K L P M Po Lu Li J (Kõ Li Ra Ku) -kua Kett. K L P M Po Lu -koaɢ I (vdjI), pr. -on Kett. K L M Lu Ra J rik̆koo I, imperf. -õn Kett. K L M -kozin L P M Lu J 1. lõhkuda, purustada, katki teha, katki lüüa разби/вать, -ть, ломать, с-; L troittsann lyõkku rikottii suvistepühade ajal lõhuti kiik (ära); Lu lobaakaa seinää ed riko vs. laubaga (sa) seina ei purusta; M miä rikõn klaziruuvvoo, millõ nüᴅ puutuʙ emältä ma tegin aknaruudu katki, nüüd ma ema käest saan; K rihee pühtši, luvvat rikkõ (Ahl. 105) pühkis toa (puhtaks), tegi luuad katki; Lu kanamuna rikotaa ja siis pannul žaaritõtaa kanamuna lüüakse katki ja siis praetakse pannil; M jalgad rikkozin verelee lõin jalad veriseks; 2. rikkuda портить, ис-; Lu inemin rikob nimee, a nimi inemiss eb riko vs. inimene rikub nime, aga nimi inimest ei riku; Lu eb vari luita riko, a tšülmä rikoʙ vs. ega soe konte riku, aga külm rikub; P ruikuo rikottu ńako rõuge(test) rikutud nägu; M täm rikkõ mõnõt pulmaᴅ ta rikkus mitmed pulmad (ära); 3. neitsilikkust röövida обес/чещивать, -честить, лишать невинно-сти (девушку); L nuorikyõ rikomma röövime pruudilt neitsilikkuse; J kazelt tütölt tselk jo on rikottu selle tüdruku neitsilikkus on juba röövitud; 4. nõiduda заколдов/ывать, -ать; J miä rikkozin noorõt, tein tšivehsi ma nõidusin noorpaari (ära), tegin kiviks; ■ Lu ep piä päätä rikkoa pole vaja pead vaevata (murda).

rikkoja Lu Ra: Lu lainõõ rikkoja muul, lainemurdja; Ra nüd jo tšiiree mennää teeᴅ rikki, ko tee rikkojat tultii nüüd juba lagunevad teed kiiresti, kui tee rikkujad (= kuldnokad) saabusid (tulid). – Vt. ka lainõ-, tee-.

rikkou/ta M Lu, pr. -ʙ Lu, imperf. -zi Lu -ᴢ M 1. katki minna, puruneda ломаться, с-; портиться, ис-; M lõõkku rikkouᴢ kiik läks katki; 2. (ära) mädaneda гнить; сгни/вать, -ть; Lu laŋgõp puu jõkkõõ i rikkouʙ langeb puu jõkke ja mädaneb (ära). – Vt. ka rikkaussa, rikkauta².

rikonnusõᴅ vt. ruikoo-.

rikonta Ra J: ruikoo rikonta rõugearmid.

rikontusõᴅ vt. ruikoo-.

rikonuᴢ Ra: tuuli vei jää rikonussa kaukaalõ tuul viis murdunud jäätükke kaugele.

rikoskõ/lla: -ll J-Tsv., pr. -lõn: -õn J, imperf. -lin J = rikotõlla.

rikotu/ᴢ¹ M Lu J-Tsv., g. -hsõõ: -ssõõ M -sõõ Lu J 1. vigastamine, kahjustamine повреждение, вред, расстройство; Lu aluz meni matalaa, sai rikotusõõ purjelaev läks madalikule, sai vigastada; 2. nõiduskahju, äranõidumine порча; M näd on tehtü tällee rikotuᴢ, etti täm kõiɢ hullussi meni näe, ta on ära nõiutud (talle on nõidusega kahju tehtud), (nii) et ta läks päris hulluks; ■ M ruikoo rikotussõᴅ rõugearmid; Li meree rikotuᴢ jäälagunemine merel. – Vt. ka laiva-.

rikotuᴢ² vt. lainõ-.

rikot/õlla M, pr. -tõlõn: -tõõn M, imperf. -tõlin M frekv. lõhkuda, purustada; rikkuda, vigastada ломать, разбивать; портить, ранить. – Vt. ka rikoskõlla.

riŋgattaa (J-Must.), (sõnatüvi основа слова:) riŋgatta- J-Must. (end) välja sirutada, ringutada потя/гиваться, -нуться, вытя/гиваться, -нуться.

riŋgot/taa M Kõ (Ra) ryŋgottaaɢ (I), pr. -taan M Kõ, imperf. -tiin M -tazin Ra 1. ringutada потя/гиваться, -нуться; Kõ katti riŋgottaaʙ kass ringutab; I mitä siä ryŋgottaaᴅ, iĺi läsimää nõizõᴅ miks sa ringutad, või hakkad haigeks jääma?; 2. impers. ringutama ajada поводить кого-нибудь потягиваться; M min̆nua algab riŋgottaa mind ajab ringutama. – Vt. ka riŋgotõlla.

riŋgotut/taa M, pr. -aʙ M, imperf. -ti impers. ringutama ajada поводить кого-нибудь потягиваться; min̆nua mikäleeb riŋgotutaʙ mind ajab millegipärast ringutama.

riŋgot/õlla Kett. M J (K-Ahl.) ringotella R-Lön., pr. -tõlõn: -tõõn K M ringgottelen K-Ahl., imperf. -tõlin frekv. ringutada потягиваться; J eb antannu minjalõõ magata, ripasäärelee riŋgotõlla rl. ei lasknud minial magada, mähissäärel ringutada. – Vt. ka riŋgattaa, riŋgottaa.

riŋkel/i (J), g. -ii kringel крендель; tooka viipurii riŋkelii tooge Viiburi kringleid.

riŋkka vt. ryŋka.

rinn/aa Kett. K L P M Kõ S Po Lu Li J -a Len. K-Al. J I 1. adv. rinnu, kõrvu, kõrvuti рядом, рядышком, один подле другого; Po itku i nagru rinnaa vs. nutt ja naer (käivad) kõrvuti; K a škoul õli üχsi, rinnaa issuzimma soomõõ laχsõikaa aga kool oli üks, soome lastega istu-

sime kõrvu; M siž ženiχa i noorikkõ pantii rinnaa seisomaa siis pandi peigmees ja pruut kõrvu seisma; M rinnaa i leeväᴅ kooᴅ (majad) tulevadki kõrvuti; S pani paŋgõd rinnaa maa-lõõsõõ pani panged kõrvuti maha; I piti tüütä tehäm meh̆hiikaa rinnaa tuli tööd teha meestega kõrvuti; 2. adv. kõrval рядом, недалеко; Kõ täm tširjotaʙ, a miε rinnaa tema kirjutab, aga mina (olen tema) kõrval; I ühsi veĺd́i siinä rinnaa eläʙ, a tõinõ ülleüdnä vainio päällä üks vend elab siin kõrval, aga teine üleval vainu peal; 3. postp. kõrvale бок о бок; Lu noorikka toovvaa ženiχaa rinnaa pruut tuuakse peigmehe kõrvale; J tootii noorikkõ rinnaa tällee toodi pruut talle kõrvale. – Vt. ka rinnalla, rinnaltaa, rinnalõõ, rinnatikko, rinnattaa.

rinnaa-issuja (K-Ahl.) kõrva(se)mees, käemees, isamees (pulmategelane) посажёный отец; et mene ühsii velvüeni, et kahee üvä kalani; meneb sarka saajuõhta, riuku rinnaa-issujeita, meneb kuu izä-mehenä, meneb päivä pää-mehenä (Ahl. 93) rl. (sa) ei lähe üksi, mu vennake (~ peiuke), ei kahekesi, mu hea kala (= peig); (sinuga) läheb põllutäis (= salk) saatjaskonda, ridvatäis (= rida) kõrvasemehi, läheb kuu isamehena, läheb päike peamehena.

rinn/akaᴢ M -õkõᴢ J-Tsv., g. -akkaa: -õkkaa J rinnakas; suurte rindadega грудастый; J rinnõkõz niku bohattõri rinnakas nagu vägilane; M nät ku on rinnakaᴢ, rinnat suurõd niku lehmää uhtõrõᴅ näe kui rinnakas (naine), rinnad suured nagu lehma udar(ad).

rinn/alla K L I -all P M Lu J -ala I -al Lu Ra -õl Lu 1. adv. kõrval рядом; недалеко; K ku bõõ velleä da sõzarta, sis taas sukulaizõd omad rinnalla kui pole venda ja õde, siis on jälle sugulased (noorpaari) kõrval; 2. postp. kõrvale рядом; I rissi pannass i tšivi viil pannass risii rinnalla rist pannakse ja veel kivi pannakse risti kõrvale; Lu kalitka on suurõõ väräjää rinnal jalgvärav on suure värava kõrval; 3. adv. kõrvu, kõrvuti, rinnu рядом, друг возле друга, один подле другого, один возле другого, бок о бок; Lu kahs koikaa õllaa rinnal kaks voodit on kõrvu; Ra ku on ahaᴢ, nii on kahs lauta rinnal, a ku on lad́d́a lauᴅ, nii on ühsi kui on kitsas (laud), siis on kaks lauda kõrvuti, aga kui on lai laud, siis on üks; P miε issuzin sinuukaa rinnall ma istusin sinuga rinnu. – Vt. ka rinnaa, rinnaltaa, rinnatikko, rinnattaa.

rinnal/ta: -t P postp. kõrvalt со стороны, сбоку; tämä nõisi sinuu rinnalt sõisomaa ta tõusis sinu kõrvalt seisma.

rinnaltaa Lu = rinnattaa; issuvad akkunalla rinnaltaa kahs meessä ja pajattavaᴅ istuvad õuel kaks meest kõrvu ja ajavad juttu.

rinnal/õõ: -yõ P -õ K-Al. kõrvale сбоку, рядом; K vahinikka issub jumalnurkkaa lavvaa tagaa, ženiχa issub rinnalõ uhzõlõ vassaa (Al. 13) isamees istub ikooninurka laua taha, peigmees istub kõrvale ukse vastu; P miε issuun sinuukaa rinnalyõ ma istun sinu kõrvale. – Vt. ka rinnaa.

rinn/atikko J-Must. -õtikkoo Lu = rinnattaa.

rinnatt vt. rinta.

rinn/attaa Lu Ra -õttaa J-Tsv. kõrvu, kõrvuti, rinnu рядом, один подле другого; Lu kahs naissa magataa rinnattaa kaks naist magavad kõrvu; Ra nõizõ rinnattaa jää kõrvu (seisma); J jaamaa ja ouduvaa ujezdõd õlla rinnõttaa Jamburgi ja Oudova kubermang on kõrvu; J rinnõttaa tšäümä kõrvuti käima; J rinnõttaa seisoma kõrvuti seisma. – Vt. ka rinnaa, rinnalla, rinnaltaa, rinnatikko.

rinnotussõõ M rinnutsi в рукопашную; men-tii tšiskõõmaa rinnotussõõ mindi rinnutsi kisklema. – Vt. ka rintoizii, rintoizillaa, rintozillaa, rintõziillaa.

rinnus/saa: -sa J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J rangirinnust kinni tõmmata супонить, за-.

rinnu/ᴢ K P Ke M Lu Li J-Tsv. I -s Ränk, g. -hsõõ: -sõõ Lu J (rangi)rinnus, rinnuserihm супонь, супоня; Lu miä paan rinnusõõ tšiin ma panen rinnuse kinni; I rinnuhsõlla tšiinitti raŋgõᴅ rinnusega tõmbas rangid kinni. – Vt. ka rinnuzrihma, rint-nahk.

rinnuz-nah/ka: -k J-Tsv. = rinnuᴢ; rinnuz-nahk päässüüz avõ rinnus(erihm) pääses lahti.

rinnuzrihma M = rinnuᴢ.

rinnõ- vt. rinna-.

rin/ta Kett. K L P M Kõ V Lu Li Ra J (I) -t Ra J, hrl. pl. -naᴅ (P M V Lu J) -natt Kr 1. rind грудь; P tihakall on rinta kõltanõ tihasel on rind kollane; I siğgaa razvaa sulattaaᴢ, juuag anttsõ i rintaa võitaaᴢ searasva sulatatakse, antakse (seda) juua ja (ka) rinda määritakse; Lu gorba on selläᴢ; mõnikkaid on kahõõ gorbaakaa, selläz i rinnaᴢ küür on seljas; mõningaid on kahe küüruga, seljas ja rinnas; P panõmma rinnat kokuosyõ, nõizõmma ramua pruovamaa paneme rinnad kokku, hakkame rammu katsuma; J lüüb va kulakõll rintaa lööb vaid rusikaga (vastu) rinda; J võtti rinnõss tšii de praiskõz maalõ võttis (teisel) rinnust kinni ja virutas maha; P pani millõõ šuubaa üliesie i poduška rintoilyõ pani mulle kasuka peale ja padja rinnale; J süä veel tükib rintoiᴢ süda veel tuksub rinnus; V vaivatab rintoi rinnad valutavad; M mitäleeʙ kohotti rintojõ alussõᴅ, pah̆haa teeʙ süämmele millegipärast ajas rindealuse üles, südamel on halb; 2. naiserind, rinnad женская грудь; Lu lahsi pantii emää rinnall laps pandi ema rinnale; I tšäärizii lahsõõ, rintaa annõõ mähkisin lapse, andsin rinda; J veerüteb lass rinnõss võõrutab last rinnast; J lahs jo võõrtuz rinnõss laps juba võõrdus rinnast; J naizõll on lahs rinnõᴢ naisel on laps rinnal (= naine imetab last); M täll on rinnaa imevä lahsi tal on rinnalaps; M rinnaa imettäjä naizikko rinnaga imetav naine; Lu rinta lahsi rinnalaps; 3. rinnaesine, rind, esiosa, esipool передняя часть, нагрудная часть; L tšiutolt rinta avattii särgil tehti rinnaesine lahti; Lu laivaa rinta on laivaa esipool laeva rind on laeva esiosa; ■ Lu ohoo, se ku johsi, nii tšeeli rintoil õli ohoo, küll see jooksis, nii (et) keel oli vesti peal; J tõmpa raŋgid rint nahgõll üvässi tšiin tõmba rangid rinnusega hästi kinni. – Vt. ka laiva-, rauta-, šolkka-, tina-.

rintaa¹ Li: oommõn leep kehno ilma, päivä laskõõb rintaa, pilveennallõ homme tuleb halb ilm, päike loojub (täna) pilve sisse, pilve taha (alla).

rintaa² J adv. rinda (наречие в форме илл-а от rinta); lusti brošk pantu rintaa ilus pross on pandud rinda.

rintabantta Li J rintõbantta Li rinnalehv (rinnal kantav lehv vadja naisel) нагрудный бант; Li siin õli se rintõbantta, rintoje pääl siin oli see rinnalehv, rinna peal.

rintalahsi (J-Must.) J rinnalaps грудной ребёнок.

rintaluu M Lu rint-luu J-Tsv. rinnaluu, rinnak грудина.

rintapalikko Ränk rindpakk, rindpuu (harkadra aisu ühendav aistealune põikpuu поперечный чурбан сохи (сабана), соединяющий оглобли под ними).

rintapooli Li rinnapool, -esine, esipool, -osa (särgil) перед, передняя, нагрудная часть (рубашки); tšuutto on rikki rintapoolõssa särk on rinnaesiselt katki.

rintapuu Kõ Lu Li rinta-puu J rint-puu J-Tsv. (kangastelgede) rindpuu пришва (ткацкого станка).

rintatauti M rint-tauti J 1. (sünnitusjärgne) rinnapõletik воспаление грудной железы (после родов); M ku rinnaa imettäjä naizikko kump on, vot ku tällä nõõb vaivattamaa rintaa, raanat teeʙ, teeb mokomad aavaᴅ, sitä kuttsuaz rintatauti kes on (rinnaga) imetav naine, vaat kui temal hakkab rind valutama, tulevad haavad, tulevad niisugused haavad, (siis) seda kutsutakse rinnapõletikuks; 2. J-Tsv. rinnahaigus, tuberkuloos туберкулёз.

rintatunniᴅ M taskukell (rinnataskus) карманные часы (в нагрудном кармане); a meh̆hiil õlivad rintatunniᴅ, toož tseepaa päällä, kormunaza mokomaᴅ, kormunatunniᴅ aga meestel olid taskukellad, samuti keti otsas, taskus niisugused, taskukellad.

rint/nah/ka: -k J-Tsv. = rinnuᴢ; rint-nahk päässüz avõ rinnus pääses lahti.

rintoizii P = rinnotussõõ; meniväd rintoizii tappõlõmaa läksid rinnutsi kaklema.

rintoizillaa P = rinnotussõõ; P meniväd rintoizillaa (mehed) läksid rinnutsi (kokku).

rintoluzikka Lu = rintaluu.

rintonalusõᴅ Ra pl. rinnaalune, rindealune подгрудок; õõrtaja nain õõrto rintonalusii masseerija-naine masseeris (hõõrus) rindealust.

rintozillaa P = rinnotussõõ; õlivad rintozillaa (mehed) olid rinnutsi (koos).

rintpil/u (Ra), pl. -uᴅ Ra rinnaesine tikand (särgil) нагрудная вышивка (на рубашке).

rintš/eüᴢ Kett. K-Ahl. M -äüᴢ (Kett.), g. -eühsee 1. Kett. K-Ahl. aas, öös, silmus; nööp-auk ушко; петля; 2. jooksusõlm, lipsusõlm затяжной узел, галстучный узел; M sio rintšeüssellee seo jooksusõlme (s.t. mitte umb-sõlme); 3. M (rangi)rinnus супонь.

rintõi/n J-Tsv., g. -zõõ J rinna- грудной, нагрудный.

rintõziillaa J-Tsv. = rinnotussõõ; nõistii võittõõma rintõziillaa hakati rinnutsi võitlema.

ripa K-Ahl. L P M J (Ränk R-Lön. Lu), hrl. pl. rivaᴅ R L P M Lu (kalevist v. villasest riidest naiste) sääremähis, -mähised (женская суконная или шерстяная) обмотка, обмотки; M säärillõ tšäärittii rivaᴅ (Len. 260) säärtele kääriti sääremähised; M veel minuu baba piti rip̆poita. kauniid rivad õltii, villassa õltii, etti soojõp õl̆lõis sääriläillee veel minu vanaema kandis sääremähiseid; punased sääremähised olid, villased olid, et säärtel oleks soojem; M rivad õltii kahskõrtõzõᴅ; riv̆vaa ńauhaᴅ õltii pletitettü kõlmõlla tšeillä nii kas̆saa moodaa; ńauhaᴅ õltii õmmõltu rip̆poisõõ tšiin sääre-mähised olid kahekordsed; sääremähise paelad olid punutud kolme keermega nii patsi moodi, paelad olid õmmeldud sääremähiste külge (kinni); J viroo risilee rivatta tanssiziᴅ rl. eesti ristile (= luteri usu ristile) tantsisid ilma sääremähis(t)eta; J nejjoll on maa rivassa rl. neiul on maa sääremähisest; ■ Lu ku noorõd nagrõttii kõvassi ja tšihuttii, siz vanad jutõltii: elkaa tüü tšihukaa, tüü kusi rivaᴅ kui noored naersid kõvasti ja kihistasid, siis vanad (inimesed) ütlesid: ärge te kihistage, te kusurid. – Vt. ka koli-, kusi-.

ripa-nauha J sääremähise pael шнурок (для завязывания обмоток); ripa-nauhad õltii musaᴅ, ripa ize õli kauniᴢ sääremähise paelad olid mustad, sääremähis ise oli punane. – Vt. ka ripavöö, rivaapagla.

ripasääri R-Lön. J ripa-sääri (K-Ahl.) fig. mähissäär (naisterahva poeetiline nimi rahvalaulukeeles поэтическое название женщины в народных песнях); J eb antannu minjalõõ magata, ripasäärelee riŋgotõlla rl. ei lasknud minial magada, mähissäärel ringutada.

ripavöö (M-Len.) = ripa-nauha; ripavööt õlivat laŋgassa (Len. 265) sääremähiste paelad olid villasest lõngast.

ripi/la Kett. P M Kõ Po Lu -l J-Tsv. -lä K-Ahl. M Po Lu J (Kõ), g. -laa K P M Lu J -lää J (ahju)roop кочерга; M ripilaakaa tõmmataz leiväd ahjossa roobiga tõmmatakse leivad ahjust (välja); J ripil, ufatk ja säbl seissa nurkkõᴢ ahjuroop, potihark ja panninäpits seisavad nurgas; P ripilad nurkkaz riitõlivaᴅ ahjuroobid nurgas riidlesid; Lu kokaakaa ripilä konksuga roop; P ripilaa nokka roobi konks. – Vt. ka ripälä.

ripilee J-Tsv. adv. armulauale (наречие в форме алл-а от rippi); tuõp strašnoi näteĺi, piäb menn ripilee tuleb lihavõttenädal, tuleb minna armulauale.

ripissaa (J-Must.), (sõnatüvi основа слова:) ripisõ- J-Must. (orig.: viilee-, laahaa-; varise- (?)).

ripit/tää Ra (Lu), pr. -än, imperf. -in armulauale võtta прича/щать, -стить; Lu ripitettii vättšeä rahvast võeti armulauale; Ra pappi ripitti lahzõᴅ preester võttis lapsed armu-

lauale.

ripi/ä Kõ, pr. rivin, imperf. -zin kribida, rebida, kiskuda трепать, по-, дёр/гать, -нуть; täm eitti mak̆kaamaa i tätä nõis pahapool ripimää ta heitis magama ja teda hakkas vanakurat kribima.

rip/pi Lu J-Tsv., g. -ii Lu J 1. armulaud прича-стие, причащение; Lu näteli enne rippiä piti goveittaa nädal enne armulauda tuli paastuda; J soomõlaizõt tšävvä ripill aik inimisenn soomlased käivad armulaual täiskasvanuna; 2. armulauavein причастное вино, при-частие; Lu tämä võtti vähäizee viinaa, se õli niku rippiä ta võttis vähekese veini, see oli nagu armulauavein.

rippi-kuppi (J-Tsv.) armulauapeeker чаша причащения; pappi annõb rippi-kupiss rippiä preester annab armulauapeekrist armulaua- veini.

rippilai/n J-Tsv., g. -zõõ J armulaualine причастник; rippilain saap süüvv vass perält ripii armulaualine saab süüa alles pärast armulauda. – Vt. ka rippinikka.

rippillää ~ riippiillää Lu torus, töllakil (huulte kohta) трубочкой (о губах); täll õllaa uulõᴅ rippillää, suu rippillää, tahob nõissa itkõmaa tal on huuled torus, suu torus, tahab hakata nutma.

rippi-luzik/ka: -k J-Tsv. armulaualusikas (ложечка для раздачи святых даров); rippi-luzikõll pappi võtab rippi-kupiss pritšastia armulaualusikaga võtab preester armulauapeekrist armulauaveini.

rippinik/ka: -k J-Tsv., g. -aa J = rippilain.

rip/pua L P M Kõ Lu Li J (Kett. Ku) -puaɢ (I) riippua (Kett. Ja-Len. Ra), pr. -un P M Kõ Lu J riipun Ja, imperf. -puzin Kett. M Kõ Lu J riippuzin Kett. rippuda, ripneda висеть; болтаться; торчать; L fomkann võtõttii χatuᴅ, pantii seinεä naglaa rippumaa toomapäeval võeti talimütsid, pandi seinale varna rippuma; L rattii võttimõd rippuvad vüözä aidavõtmed ripuvad vööl; Ra leinäkoivuu õhzad riiputaa leinakase oksad ripuvad; J räkä ripub nenäss tatt ripub ninast; J ed õõ pikkõrain, jot ain riput helmoiᴢ (sa) ei ole (enam) väike, et aina ripud hõlma(de)s (kinni); Lu kaattsojõõ persüsed rippuvad püksitagumik ripub; J varkaat pantii kokkaa rippumaa vargad pandi võllasse rippuma; I silla õlmat trepattuᴅ, bohmarad õlmaloiza rippuvaᴅ sul on hõlmad näruseks kulutatud, narmad ripnevad hõlmades; P rippuva lukku ripplukk, tabalukk; ■ Lu ripup tšeelee õttsaᴢ, a em mälehtä pajattaa keele peal on, aga (ma) ei suuda meenutada (ei mäleta rääkida); M surma rippu niitii päällä surm oli silme ees (hing rippus niidi otsas). – Vt. ka rippunõssa, rippussa, rippuussa.

rippullaa J-Tsv. adv. rippu, rippus, ripakil, rippumisi (в висячем положении); alas-päi rippullaa, niku üü-lakko pea alaspidi (alaspäi) rippu, nagu nahkhiir. – Vt. ka rippumizi, rippuza.

rippu-lukku J-Tsv. tabalukk, ripplukk висячий замок.

rippumizi J = rippullaa.

rippunaa M = rippuu; pääd lazzimma rippunaa lasksime pead norgu.

rippun/õssa: -õss J-Tsv., pr. -õᴅ J, imperf. -õziᴅ J = rippua.

rip/pussa: -puss J-Tsv., pr. -un J, imperf. -puzin J = rippua; omenõd rippussa puuᴢ õunad ripuvad puus.

rippu/za: -ᴢ J-Tsv. = rippullaa; tšäed rippuᴢ käed rippus.

rippuu J-Tsv. adv. rippu (в висячее положение); laski tšäed rippuu laskis käed rippu. – Vt. ka rippunaa.

rippuu/ssa (J), pr. -n, imperf. -zin = rippua; lihad rippuustii viiloᴢ liha(tüki)d rippusid (katuse) viilu(aluse)s.

rip/sa: -s J-Tsv., g. -saa J (silma)ripse ресница; pitšät silmää ripsõᴅ pikad silmaripsmed. – Vt. ka ripsu.

rips/i Kett. P M Lu Li J I rihsi ~ rüpsi J-Must. Рыпси Pal.1 Ры́пси Ii-reg.1 (K-reg.2), g. -ii Lu J 1. (silma)ripse ресница; Lu ripsi eli karva silmää meeʙ ripse või karv läheb silma; J pitšäd ripsit tehä silmet süvässi pikad ripsmed teevad silmad sügavaks; P elo-tiiro raputap silmεä ripsiiᴢ „eluhiir” (= närvitõmblus) raputab silmaripsmeid (= silmalaug tõmbleb); Lu ripsi karvaᴅ ripsmekarvad; 2. (kaera)pööris метёлка (овса); Lu suurõd ripsid õllaa kagrall kaeral on suur(ed) pööris(ed); M Li J I kagraa ripsi ~ Lu kagra ripsi kaera pööris; 3. (marja)kobar кисть, гроздь; J poolõkõz nät kõig ripsiinnää kazvoʙ näe, pohl kasvab kõik kobaratena; Li musikkaal ebõ·õ ripsiä mustikal ei ole kobarat; J ripsi marja kobarmari, kobarana kasvav mari; 4. (õie)pööris, pöörisõisik метельчатое соцветие; 5. (käe)laba, kämmal; ranne кисть, пясть; запястье; J tšäe ripsi käelaba; käeranne. – Vt. ka alu-, kagra-, marja-, pääli-, silmä-. – Vt. ka ripsu.

ripsii/n J-Tsv., g. -zee J kobaraline, kobaratena (kasvav) растущий гроздьями.

ripsik/aᴢ M, g. -kaa adj. kahara pöörisega (kaer) изобилующий метёлками (овёс); ku kagra on rüp̆piä, siiz juõllaᴢ, nät ku on ripsikas kagra kui kaer on lopsakas, siis öeldakse: näe kui kahara pöörisega kaer. – Vt. ka ripsukaᴢ, ripsõkaᴢ.

ripsille Li adv. pöörisesse (наречие в форме алл-а от ripsi); kagrõ meni ripsille kaer lõi pöörise.

ripsi/llä: -ll Li adv. pöörises (наречие в форме ад-а от ripsi); kagrõ on ripsill kaer on pöörises.

rips/issä: -iss J-Tsv., pr. -iʙ, imperf. -i = ripsiä.

rips/iä J-Tsv., pr. -iʙ, imperf. -i impers. (silmis) virvendada рябить, за- (перед глазами); en saa enep lukka, nõisi silmiiz ripsimä ma ei saa enam lugeda, silme ees hakkas virvendama.

rips/u P (Lu) -ü J, g. -uu 1. (silma)ripse ресница; Lu silmää ripsuᴅ silma ripsmed; 2. (kaera)-pööris метёлка (овса); P kagral on ripsuᴅ kaeral on pööris(ed); J kagra ripsü kaera pööris. – Vt. ka ripsa, ripsi.

ripsuk/aᴢ P, g. -kaa = ripsikaᴢ; ripsukas kagra kahara pöörisega kaer.

ripsutt/aa K, pr. -aan, imperf. -iin piserdada, ripsutada окроп/лять, -ить; karjušši ain ripsuttii ümpär karjaa karjane aina (käis) ümber karja (ja) piserdas (pühitsetud vett).

ripsõk/aᴢ: -õᴢ J-Tsv., g. -kaa J kahara pöörisega (kaer), (suure)pööriseline (õisik), (suure) kobarana kasvav (mari) изобилующий метёлками (об овсе, о метельчатом соцветии) или большими гроздьями (о ягодах). – Vt. ka ripsikaᴢ, ripsukaᴢ.

ripsü vt. ripsu.

ripus/saa K L P M Kõ S Po Lu Ra (Ja-Len. Li) -sa J-Tsv. -saaɢ I, pr. -an L M Lu -õn J, imperf. -in M Lu J 1. riputada, rippuma panna, (üles) riputada вешать, повесить (о вещах); L mitä siε jolkaa ripusaᴅ mida sa riputad näärikuuse otsa?; P ripusa raŋgõt seinälie riputa rangid seinale; J ripussõga paĺttod nagla riputage palitud varna; I flaagaa ripussi nurk̆kaa päälee (ta) pani lipu (maja) nurga peale rippuma; L elmed ripusõttii kaglaa helmed pandi (riputati) kaela; M mill on jumalaᴅ jo eezä min̆nua ripusõttu meil (mul) on pühapildid juba enne mind (üles) riputatud; 2. (üles) puua вешать, повесить; S löötii i ripusattii, a meitä ei löötü peksti ja poodi, aga meid ei pekstud; J vizgõtti niku katii poigõlõõ arhõŋ kaglaa de ripusõtti puu õhzõlõõ visati nagu kassipojale silmus kaela ja poodi puuoksa. – Vt. ka riputtaa.

ripus/õlla M (J), pr. -sõlõn: -sõõn, imperf. -sõlin (üles) riputada, rippuma panna выве/шивать, -сить; разве/шивать, -сить; M noorikõõ piti ripusõlla kõik sõvaᴅ pruut pidi kõik riided üles riputama; J siäll kõig on tütterikod lõikottu i süütü i kasat kõig riukuisõõ ripusõltu seal on kõik tüdrukud tapetud ja (ära) söödud ja patsid kõik ritvade otsa riputatud.

riput/taa P Kõ Lu -ta J-Tsv. -taaɢ (I), pr. -an Kõ -õn Lu J, imperf. -in J 1. (üles) riputada вешать, повесить (о вещах); Lu miä riputõn sõvat kuivõmaa ma riputan pesu (rõivad) kuivama; J riput hattu naglaa pane (riputa) müts varna; J raŋgid on riputõttu seinele rangid on riputatud seinale; I naglalõõ riputti palat́entsaᴅ (ta) riputas käterätikud varna; 2. (üles) puua вешать, повесить (о человеке); 3. riputada, puistata сыпать, по-; P tüttärikko riputti õzrõi maalyõ tüdruk riputas otri põrandale (maha). – Vt. ka ripussaa.

riput/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn J, imperf. -tõlin J väntsutada, solgutada терзать, таскать туда-сюда; elka riputõlka kattia änness ärge solgutage kassi sabast.

ripäl/ä Ränk, g. -ää = ripila.

risak/ka M-Set., g. -aa traav рысь (бег лошади); risakkaa johzõb (Set. 79) jookseb traavi.

risakk/aa: -a Li = risakkaassi; tõmpaa risakka tõmba (paati vastuvoolu) vedades.

risakk/aassi: -õssi Li (burlaki kombel) vedades по-бурлацки (тянуть); a proovvaɢ vassõ virtaa mennä, sinne piäp soutua vai risakkõssi tõmmõtõ aga proovige (paadiga) vastuvoolu minna, sinna tuleb sõuda või (burlaki kombel paati) vedades tõmmata.

risavoittaa Lu J risovoit/ta J-Tsv., pr. risavoitan: -õn J, imperf. risavoitin: -in J joonistada рисовать, на-; Lu grandašiikaa tširjotõtaa i risavoitõtaa pliiatsiga kirjutatakse ja joonistatakse; J kase med́d́ee oonõ i ratiᴢ mitottii i risavoitõttii see meie (elu)hoone ja ait mõõdeti (üle) ja joonistati (üles). – Vt. ka rissuittaa, risuvoittaa.

riset/ti Lu, g. -ii = rissintsä; meil tšäütii kosi-maz risetti ja risimä meil käisid kosimas ristiisa ja ristiema.

ris/etä K M (P Kõ) riśetä M -etäɢ (Ko) -seetä (K Kõ) -sietä (L P), pr. -seen M -sien L P, imperf. -sezin ~ -seezin K M -iezin L risti ette lüüa; (risti ette lüües) palvetada, (jumalat) paluda креститься; молиться, по- богу (осеняя себя крестным знамением); M tšäsitöö jalgatoo jumalalõõ risseep. tšätšüt (Set. 16) mõist. kätetu, jalutu lööb risti ette (= kummardab pühapildi ees)? – Kätki; K karjušši rissees kõm poklonaa karjus lõi kolm korda kummardades risti ette; Kõ risettii, tehtii rissiε et̆tee löödi risti ette; L rissiettii jumalalyõ paluti jumalat (risti ette lüües); P nõistii kõikki põlvillaa maalyõ i nõistii rissiemää jumalallõ kõik laskusid põlvili maha ja hakkasid (risti ette lüües) jumalat paluma; L rissiettii maa-kummartuhsõᴅ (risti ette lüües) palvetati maani kummardades; M elä mässää millõ, anna risetä ära sega mind, lase mul palvetada. – Vt. ka risitä, rissiissä, rissiä¹.

risii-koozõri M tagumine paar (lastemäng) горелки; kase on lahsõjõ mäŋko, risii-koozõri. ühs on vahiᴢ, a taka paari johzõʙ. ku tap̆paaᴅ näissä kummaa tšiin, siis see leeb vahiᴢ. a ku näväd ehtiäz eezepä puuttua ühtee, siis siä taaz õõd vahiᴢ see on lastemäng, tagumise paari mäng. Üks on valves (= püüdja), aga tagumine paar jookseb. Kui saad neist ühe kätte, siis see jääb valvesse. Aga kui nad jõuavad ennem kokku puutuda, siis oled sina taas valves.

risik/ko Kett. Salm.2 R-Lön. R-Reg. M Lu Ra J rissikko Ränk Salm.2 J, g. -oo Lu 1. Ränk M-Set. (vadja naise ühe v. kaherealine helmestest kaelaehe нашейное из бус украшение водской женщины); 2. rist; ristpiste(muster) крест; вышивка крестиком; Ra õravaa sapa, tehää i risikko, i sis kõlmikantozii pietää (on) oravasaba(muster), tehakse ka ristpistet, ja siis (veel) tikitakse kolmnurki; 3. Lu risti (kaardimast) трефы; 4. (suvivilja vihkude rivi kahekaldeline peavihkudest hari) (из снопов яровых двускатная вершина скирды); J škirdõ teχ́ χ́ ää pittše. pannaa risikko pähää (kaera)-

viirg tehakse pikk. Pannakse (peavihkudest) hari peale; 5. M hrl. pl. (risti seotud pastla-pael(ad) повязанные накрест оборы, шнурки поршней); 6. pl. käejooned линии рук; M tšämmelee risikoᴅ käejooned; 7. Kett. võre, trellid сетка, решётка; 8. rägastik, padrik заросли, чащоба; J rissikkoa, rassikkoa rl. rägastikku, padrikut. – Vt. ka tee-. – Vt. ka risikkopää, rissi.

risikkoo M Lu Li J 1. risti, ristamisi крест-накрест, крестообразно; Li panin tšäed risikkoo panin käed risti; M tšennä paglad õlivad risikkoo pastlapaelad olid (seotud) ristamisi; 2. siksakis, siira-viira зигзагами; J risikkoo johsõma jooksma siksakis (= jänesehaake tegema); 3. sassi (наречие со значением запутанности); M mentii niitid risikkoo, en saa kuinit tšer̆riä, ain piäb laskõa läpi lõngad läksid sassi, ma ei saa kuidagi kerida, aina tuleb (kera) läbi (lõngavihi) tõmmata (lasta). – Vt. ka rissii.

risikkopää R-Lön. (suvivilja viira peavihkudest hari вершина скирды из накрывающих снопов). – Vt. ka risikko.

risikko/za: -ᴢ M Li 1. ristis, ristamisi кресто-образно, крест-накрест; M täm piäp tšäs̆sie risikkoᴢ ta hoiab käsi ristis; M milla ovaᴅ jalgaᴅ risikkoᴢ mul on jalad ristis; 2. sassis (наречие со значением запутанности, ‘в запутанном виде’); M niitid ovad risikkoᴢ, näitä leeb raskaš tšer̆riä lõngad on sassis, neid on raske kerida. – Vt. ka risikkoo, rissii, rissiippäi, rissilöissä, rissimii, rissimittää, rissizä.

risikossa M = rissilöissä; võtti tšäed vällä risi-kossa võttis ristis käed rinnalt (ära).

risimä vt. rissimä.

risintsä vt. rissintsä.

risittäj/ä: rissittäjä (R-Eur.), g. -ää ristija (ristiisa hellitusnimi rahvalaulukeeles) креститель (ласковое обращение к крёстному отцу в народных песнях); rissintsä rissittäjäni, rissiveessa võttajani (Eur. 38) rl. ristiisa, mu ristija, mu ristimisveest võtja.

risittäjäi/n: rissittäjäin (R-Lön.), g. -zee ristijake (ristiema hellitusnimi rahvalaulukeeles) крестительница (ласковое обращение к крёстной матери в народных песнях); rist-emä rissittäjäiseni, ristiveessä vottaja, vottaijaiseni (Lön. 184) rl. ristiema, mu ristijake, ristimisveest võtja, mu võtjake.

risittäm/ä K, g. -ää ristimine крещение; mees-kuuma mahzap papilõõ risittämässä mees- vader maksab preestrile ristimise eest. – Vt. ka risitüᴢ.

risit/tää K M Kõ Lu Li Ra -tεä L P -tä J-Tsv. -tääɢ I rissittää (R-Eur.), pr. -än K Lu J -en J, imperf. -in Lu J 1. ristida крестить, о-; K lahs risittääss ain kõlmõttomall päivää laps ristitakse alati kolmandal päeval; Lu tšen risitäb minuu lahsiije, ne õllaa naiskuuma i meeskuuma kes ristib minu lapsi, need on naisvader ja meesvader; I lahsi bõllur risitettüɢ laps polnud ristitud; Kõ õlõn kuullu, što on pahuuz vajõltannu vass süntünnüü risittämättää lahzõõ olen kuulnud, et vanakurat on vahetanud vastsündinud ristimata lapse; 2. ristimärke teha, riste teha обознач/ать, -ить, поме/чать, -тить крестом; K siz ruozgaakaa risitäb eestee senee uhzõõ (pulmakomme:) siis kõigepealt teeb piitsa(varre)ga sellele uksele ristimärgi; L isä risitäb uhzyõ piinaᴅ isa teeb uksepiitadele ristid; 3. fig. lüüa, äiata, virutada ударить, хватить, треснуть (чем-либо); M miä sillõõ opõzõõ roozgaakaa risitän pitki seltšää ma äigan sulle hobusepiitsaga piki selga; ■ M risitettü päivä ristsete päev. – Vt. ka rissigoittaa, rissiä¹.

ris/itä K M (Po) -itäɢ I, pr. -siin M -sii I, imperf. -sizin: -sizii I = risetä; M tämä tšäüs aina rissiimää ta käis aina (risti ette lüües) palvetamas; I tšasovnaza risittii kabelis palvetati; I obedńaa sõizõmmaɢ tšerikkoza, rissiimmäɢ jutluse (ajal) seisame kirikus, palvetame (risti ette lüües); I rikkaalla õli deŋgoo, tämä antõ keräjällee i keräjä rissiije jumalallõõ rikkal oli raha, ta andis kerjusele (raha) ja kerjus palus (rikka eest) jumalat; M tällee tšäzzettii miikkulaa obraazallõõ risitä teda kästi Nikolaus Imetegija pühakuju ees palvetada.

risitäzvesi M = rissivesi; se on se sama vesi, kui muud veeᴅ. a sitä saap kuttsua risitäzvesi, siinä lassa risitettii, ühsnää senes kupeliz risitettii see on seesama vesi nagu muud veed. Aga seda võib nimetada ristimisveeks, selles ristiti last, üksnes selles ristimisanumas ristiti.

risitü/ᴢ J-Tsv., g. -hsee: -see J = risittämä.

risitüzlauta M = rissiilauta; rinnaa kupelikaa sõisõ risitüzlauta kõrvuti ristimisvaagnaga seisis ristimislaud.

risjäizeᴅ vt. rissiäizeᴅ.

risk/oa Lu, pr. rizgoʙ, imperf. -o loovida, ristelda, lengerdada лавировать, крейсировать; aluz rizgoʙ ku eb mee õikaassi purjelaev loovib, kui ei lähe otse.

risovoitta vt. risavoittaa.

rispoik vt. rissipoika.

rissaluᴅ [?] Lu: tšäsi on rissaluᴅ käsi (= käenahk) on lõhenenud.

rissee vt. vee-.

riss/eeᴅ K M -ieᴅ L P riśśeᴅ M pl. ristsed, varrud крестины; P kui laχs risitettii, sis piettii rissieᴅ kui laps ristiti, siis peeti ristsed; K risseelee kutsuttii kuumaᴅ ristsetele kutsuti vaderid; M õltii lahzõõ risseeᴅ olid lapse ristsed. – Vt. ka rissiäizeᴅ.

risseetlauta Lu = rissiilauta; kuumat pannaa raχχaa risseetlautaa vaderid panevad raha ristimislauale.

risseetä vt. risetä.

risseevesi [?]: rissevesi (R-Eur.) = rissivesi; rihi on täünnä rissevehtä [= risseevettä?] (Eur. 39) rl. tuba on täis ristimisvett.

rissemä vt. rissimä.

ris/si Len. R-Eur. L P M Kõ S Ja-Len. Po Lu Li Ra J I (Kett. K-Al. R-Reg. Ra) -ti K-Ahl. R-Reg. (R-Eur.) Рисси Tum., g. -ii Kett. L S Lu Li Ra J I ris̆sii M vdjI -i J-Tsv. 1. rist; ristimärk; ristpiste(tikand) крест; крестное знамение; вышивка крестиком; P sis pappi piäp sluužbaa i võttaass risit tšätie i mennäss vezile (kolmekuningapäeva komme:) siis peab papp jumalateenistuse ja ristid võetakse kätte ja minnakse veele (= kaevu juurde); Ra koollõõ avvõll on rissi surnu haual on rist; Kõ nüt siäl seisoop [= sõizop] tšivin rissi (Len. 221) nüüd seisab seal kivirist; J elmivirka õli kag-laᴢ ja rissi õli õttsaᴢ virgalla helmekee oli kaelas ja rist oli keel otsas; P tämä seizob niku nagloikaa rissii naglõttu ühie paikaa pääl ta seisab nagu naeltega risti (kinni) naelutatud ühe koha peal; L ku bõlõ leivälie rissiε tehtü, lemmüᴢ võtaʙ kui pole leivale (enne ahju panemist) ristimärki (peale) tehtud, (siis) kratt võtab (ära); M äd́d́ä tuli riheese tetši rissiä etee äi tuli tuppa, lõi risti ette; Ra ku on päällä rissi, all on tõizõllain, sitä kutsuttii višifka kui peal (= riide paremal poolel) on rist, (aga) all (= pahemal poolel) on teistsugune, (siis) seda nimetati ristpiste(tikandi)ks; J risi kantõmõd on õppõizõd i kultõizõᴅ (kaela)risti ketid on hõbedased ja kuldsed; 2. risti (kaardimast) трефы; M kui mäntšääs karttia, kui tuõp se rissi, rissikartti, siz on risiᴅ koozõriᴅ kui mängitakse kaarte (ja) kui tuleb see risti, ristikaart, siis on ristid trumbid; J rissi koozõri ~ Lu rissi koozari risti trump; 3. ristimine крещение; Lu lahs õli rissiᴢ last ristiti (laps oli ristimisel); 4. fig. rist, koorem крест, обуза; Lu gorbain inemin, jumal antannu õmassi iässi rissiä kantaa küürakas inimene, jumal on andnud terveks eluajaks risti kanda; Li tämä on millõ rissi kaglaᴢ ta on mulle rist(iks) kaelas; L vaatan miε rissiε ja pahaat päivεä vaatan ma (nende) risti ja viletsust; ■ M sis tehtii rissi pääle senessi vuuvõssi siis tehti selleks aastaks (tööle) rist peale (= lõpetati töö); Lu tüü loppu, teemmä tüüle risii pääle töö lõppes, teeme tööle risti peale; J rissi sõna ajama tülitsema, riidlema; J rissi inimin risti-inimene, kristlane; R risi rahvas ristirahvas; Lu rissi luu ristluu; Lu rissi lainõ ristlaine; J rissi balkk ristpalk, põiktala; J rissi d́uim ruuttoll (endisaegne pinnamõõt); M rissi lavvaᴅ kerilauad; M meemmä mäntšämää ris̆sii koozõria läheme tagumist paari mängima. – Vt. ka rauta-, sünnüü-, süntü-, tee-, tšivi-, vesi-. – Vt. ka risikko, rissikartti.

rissi-damka M ristiemand (mängukaart) дама треф.

rissigoit/taa Po, pr. -an: -õn Po, imperf. -in ristimärki teha осен/ять, -ить крестным знамением; rissintsä kõm kõrtaa rissigoitõb ruozgaa varrõll uhzõõ ristiisa teeb kolm korda piitsavarrega uksele ristimärgi. – Vt. ka risittää.

riss/ii Kett. K L P M Kõ Po Lu Li J I -i Lu J 1. adv. risti, ristamisi; põiki крест-накрест; крестообразно, поперёк; M paa tšäed rissii pane käed risti; M miä isun jalgaᴅ rissii ma istun, jalad risti; J rissii kuus, pitkii tšümme jalka laiuti (risti) kuus, pikuti kümme jalga; M ühs kõrt meeᴅ pitumii, a tõin kõrta meeᴅ rissii üks kord lähed (äestades) piki (põldu), aga teine kord lähed risti; J rissii ja pitkii risti ja pikuti; M kõig on vizgottu rissii rassii kõik on visatud risti-rästi; 2. prep. risti, põiki поперёк; Lu mussa katti ku meeʙ rissi teessä, siiᴢ üvvää elä oottõõ kui must kass läheb risti üle tee, siis head ära oota; Lu lainõ lüüb rissii laivaa laine käib risti laeva; J irsi lamaab rissii teet palk lamab põiki teed; ■ J tüüt kuile eväd mee mukka, ain rissii tööd millegipärast ei laabu, aina kisuvad viltu; P on nii laiska, ep panõ õlkõa rissii on nii laisk, (et) ei pane kõrt(ki) kõrre peale; J pani tõizõlõõ jalgaa rissii pani teisele jala ette; Lu pikkarain sõna meni tämääkaa rissii temaga oli väike sõnavahetus. – Vt. ka risikkoo, risikossa, risikkoza, rissiippäi, rissilöissä, rissimii, rissimittää, rissizä.

rissiilauta M ristimislaud (laud kirikus ristitava lapse esemete jaoks) крестильный налой; tšerikkoz risitettii meillä lahsaa. i siäl õli rissiilauta, kuhõõ pantii peenee lahzõõ sõvaᴅ kirikus ristiti meil lapsi. Ja seal oli ristimislaud, kuhu pandi väikese lapse rõivad. – Vt. ka risitüzlauta, risseetlauta.

rissii/n J-Tsv., g. -zee 1. ristidega, risti- поперёк, с крестами; 2. põik- поперечный.

rissi-inimin J-Tsv. ristiinimene, kristlane христианин, крещёный человек; ku õõd rissi-inimin, ni elä piä tõizõõ pääle viha kui oled ristiinimene, siis ära pea teise (inimese) peale viha.

rissiippäi Lu = rissii; viijes pantii rissiippäi pääle (kurnimängu kohta:) viies (kurnipulk) pandi ristamisi (teiste) peale.

rissii-rassii M J rissi-rässi Ra risti-rästi, risti-

põiki вкривь и вкось, вдоль и поперёк; J algod om vizgottu rissii-rassii puuhalud on visatud risti-rästi; M hakka mittaᴢ vaasaakaa rissii-rassii eit mõõtis vaksaga risti-põiki.

rissi/issä Lu Ra J -ss J-Tsv. ristiissä (J), pr. -in Lu Ra J, imperf. -izin Lu J -zin J-Tsv. = risetä; Lu piäp terppiä, se terppimin on parõp rissiimiss tuleb kannatada, (see) kannatamine on risti ette löömisest parem; Ra kujall rissiib nellää poolõõ väljas (külatänaval) lööb (ta) nelja (ilmakaare) poole risti ette; Lu rissii hot́ mahhaassaa, pää säre kummarda risti ette lüües kas või maani, (nii et) pea lõhki; J rissiizin jumalõllõõ palusin (risti ette lüües) jumalat.

rissi-jalkõin J-Tsv. kõverjalgne, rangjalgne, kompjalgne косолапый.

rissi-karoĺi M ristikuningas (mängukaart) трефовый король.

rissikartti M ristikaart, risti (kaardimast) трефовая карта, трефы; kui mäntšääs karttia, kui tuõp se rissi, rissikartti, siz on risiᴅ koozõriᴅ kui mängitakse kaarte (ja) kui tuleb see risti, ristikaart, siis on ristid trumbid. – Vt. ka rissi.

rissikko vt. risikko.

rissikoozõri M ristitrump трефовый козырь; rissikoozõri, see on kartiimäŋko ristitrump, see on kaardimäng(us).

rissilah/si: -s M risslahsi ~ risslaχsi J ristilaps крестник, крестница; M kase on min̆nuu rissilahs; a ku näitä on mõnta, siz juõllaᴢ, näväd on minu rissilahzõᴅ see on minu ristilaps; aga kui neid on mitu, siis öeldakse: nemad on minu ristilapsed; J tšen õli risslaχsi, se anti munaa kes oli ristilaps, sellele (see) andis muna.

rissi-lainõ Lu ristlaine, ristlainetus поперечная волна, толчея; se tuõʙ suur meri, a tääl tuõb ranta i lainõ tuõp takaaᴢ i tuõb rissi, jutõlla rissi-lainõ seal (see) tuleb suur meri, aga siin tuleb rand ja laine tuleb tagasi ja tuleb risti, (selle kohta) öeldakse ristlaine(tus).

rissilavvaᴅ M pl. kerilauad (kerijala peale risti pandavad lauad) мотовило, кресты; mizel tšer̆riäᴢ, se on tšerijalgaᴅ, a neeᴅ päälee pannaᴢ, rissilavvaᴅ millel (= mille peal) keritakse, see on kerijalg, aga (selle) peale pannakse need kerilauad.

rissileipä M ristileib (ristiga leib, küpsetati floorusepäeval ja anti hobustele хлебец с выпечённым на нём крестом, пекли в день Флора и Лавра, покровителей лошадей); tšühzetättii leipä. leipä tehtii niku leipä, a päälee tehtii rissi. kutsuttii rissileipä küpsetati leib. Leib tehti nagu (harilik) leib, aga peale tehti rist. Kutsuti ristiga leib. – Vt. ka ristikakko.

rissilintti M ristipael (pael risti kaelaskandmiseks) тесьма, шнур нательного креста; rissilintti. rissi õli lintii päällä, lütšättü lintti rissiisõõ ristipael. Rist oli paela küljes (paela peal), (pael) oli pistetud risti(aasa)st läbi.

rissilu/u (M) rissi-luu J, hrl. pl. -uᴅ M ristluu крестец; M ühs pool rissiluuta vaivattaaʙ ristluud valutavad ühelt poolt.

rissilöissä I ristiasendist v. -olekust (lahti v. ära из крестообразного положения); miä õigõtii pää i jalgaᴅ rissilöissä võt̆tii poizõgõ ma seadsin (sündimata vasika) pea õigeks ja võtsin jalad ristiasendist ära. – Vt. ka risikossa.

rissimerkki Kõ ristimärk, rist крестное зна-мение; tehtii rissimerkki et̆teesee tehti ristimärk ette.

rissim/ii L P -i Ra risti, ristamisi; põiki крест- накрест, крестообразно; поперёк; L pani leiväd rissimii pani leivad ristamisi (üksteise peale); P riuku pantii tie pεälie rissimii tietä ritv pandi tee peale risti (teed); Ra rauta õli rissimi i kokkaz rippu kattila raud(pulk) oli risti (tule kohal) ja konksu otsas rippus katel. – Vt. ka rissii.

rissimittää Ku = rissimii; sis koer ettääll eb lassuᴅ, meni noisɪ rissimittää ettee vassaa siis koer (teda) kauge(ma)le ei lasknud, läks asus risti ette (vastu).

riss/imä K-Al. Kett. K L P M S Po Lu Li J I -ime ~ -imõ J -im Lu Ra J-Tsv. -emä M -õma ~ risimä Lu ristemä R-Lön., g. -imää Lu Ra J I ristiema крёстная мать; Lu miä risitin ühee tütöö kihlollizõn, miä õlin rissimä ma ristisin ühe tüdruku kihlatud pruudina, ma olin ristiema; M rissemä toož on min̆nuu risittäjä ristiema on samuti minu ristija; Lu lassa ku risitettii, pappi veessä võtti, anti rissõmalõ kui last ristiti, võttis preester (lapse) veest, andis ristiemale; Lu meil tšäütii kosimaz risetti ja risimä meil käisid kosimas (peigmehe) ristiisa ja ristiema; J rissim annõb enipäänn kana-munaa ristiema annab lihavõttepühadel kanamuna.

rissimä-päivä M ristimispäev, ristsete päev день крещения, день крестин (ребёнка); juvvaz viinaa i õlutta, kannii saattaas se rissimä- päivä juuakse viina ja õlut, niiviisi saadetakse mööda see ristsete päev.

rissi-nimi J-Tsv. ristinimi (ristimisel pandud nimi) крёстное имя (данное при крещении).

rissints/ä K-Al. K R-Eur. L P M S Po risintsä I, g. -ää M ristiisa крёстный отец; S ženiχaa rissintsä nõõb lautaa õssamaa (pulmakomme:) peigmehe ristiisa hakkab lauda ostma. – Vt. ka risetti, rissisä, ristisä.

rissinäteli M Lu ristinädal, ristikummardamise nädal (suure paastu neljas nädal) крестопоклонная неделя; Lu ko meep pool suurt püh́h́ää, siis seredann on rissinäteli; siiz rissi toovvaa maχχaa tšerikkoza kui pool suurt paastu on läbi, siis (paastu) keskel on ristikummardamise nädal; siis tuuakse rist kirikus (altariruumist) alla.

rissipoika S Li rissi-poik ~ ris-poik J-Tsv. rispoik (J-Tsv.) ristipoeg крестник; J rissim oŋ kutsuttu rispoigõlõ pulma ristiema on kutsutud ristipoja(le) pulma.

rissipuu M Lu J rissi-puu Lu J 1. ristpuu, põikpuu поперечина, перекладина; J tšenee lõõkku. – vellää tehtü, tšäsipuut tšälüü emäizee, a rissipuud rissizää rl. kelle kiik? Venna tehtud, käsipuud emapoolse käli, aga ristpuud ristiisa (tehtud); 2. J lõimepakk, -poom (kangastelgedel) навой (ткацкого станка); 3. pl. keripuud, kerilauad мотовило, кресты; Lu tšerikanto pannaa maalõ, rissipuut pannaa tšerikannoo päälle kerijalg pannakse maha, kerilauad (ristpuud) pannakse kerijala peale; 4. ristipuu (puu, millest tehakse riste дерево для изготовления крестов); M katagapuu, senessä tehäᴢ rissijä, vot sitä kuttsuaᴢ rissipuu kadakas, sellest tehakse riste, vaat seda nimetatakse risti-puuks.

rissirahvaᴢ J risti-rahvas K-Ahl. rissi-rahvõᴢ J-Tsv. ristirahvas христиане, крещёный народ; J nõiskaa eessä rissirahvaᴢ rl. minge eest, ristirahvas.

rissi-roho J-Tsv. ristikhein, ristik трилистник, клевер.

rissisiso Lu = rissisõzar.

rissisõna M rissi-sõna J-Tsv. tüli, riid, sõnavahetus раздор, ссора, перебранка; J vai ted́d́ee väliz on õllu rissi-sõna, ku tüü nii muikissõõtt kas teie vahel on olnud tüli, et te nii mossitate?; M möö täm̆määkaa elimmä õm̆maa iää üv̆vii, meil täm̆määkaa bõllu rissisõn̆naa meie elasime temaga (kogu) oma elu(ea) hästi, meil temaga polnud sõnavahetust.

rissisõzar M ristiema tütar дочь крёстной матери; rissisõzar i rissivelli ristiema tütar ja ristiema poeg. – Vt. ka rissisiso.

rissisõzaru/hsõᴅ: -ssõᴅ M pl. ristiõeksed крестовые сёстры; üh̆hee rissintsää risitettü, näitä kuttsuaᴢ rissisõzarussõd i rissivellesseᴅ ühe ristiisa ristitud, neid kutsutakse ristiõeksed ja ristivennaksed.

riss/isä Lu Li J I -iᴢ Lu Ra J ristisä K-Al. -õsa Lu, g. -izää Lu Ra J -izä J-Tsv. = rissintsä; Lu lassa ku risitettii, kõ õli poikalahsi, siz annõttii rissõzalõ tšättee kui last ristiti, kui oli poisslaps, siis anti (ta) ristiisa(le) kätele (kätte); J tänävä on enipäiv, vee rissizelleᴢ kana muna täna on lihavõttepüha, vii oma ristiisale kana-

muna; J rissiz da rissim ab́aza·at́eĺn tulla pulmaa ristiisa ja ristiema tulevad tingimata (ristilapse) pulma.

rissi-süli J-Tsv. ruutsüld (endisaegne pikkusmõõt) квадратная сажень.

rissizä: -ᴢ M-Set. J 1. ristis крест-накрест; M sõta sõizop, sõrmõd rissis. salvomõt (Set. 18) mõist. sõda (= sõjavägi) seisab, sõrmed ristis? – (Palkmaja) ristnurk; 2. kõveras, rangis криво, косо, изогнуто; J jalgõd rissiz niku karull jalad rangis nagu karul. – Vt. ka risikkoza.

rissit/ee K M -ie Po rissi-tee J-Tsv. risttee, teerist перекрёсток, перекрёстная дорога; K ööllä veetii võraa rissiteelee öösi viidi ristteele ohvrit; Po tšäütii rissitielee kuultamaa käidi ristteel kuula(ta)mas.

rissittäjä vt. risittäjä.

rissittäjäin vt. risittäjäin.

rissitähti Lu Orion, Koot ja Reha (tähtkuju) Орион (созвездие).

rissitütär Li rišt́śütär Ku ristitütar крёстная дочь, крестница. – Vt. ka ristüttö.

rissiublikaᴢ (Ra) rissi-ublikaᴢ J jänesekapsas кислица, заячья капуста; Ra rissiublikkaat kazvõtaa mettseᴢ jänesekapsad kasvavad metsas.

rissi-ublik/ka: -k Ra = rissiublikaᴢ.

rissi-usko J ristiusk христианская вера, христианство.

rissi-uulitt/sa J -s ~ rissi-uuĺitts J-Tsv. põik- tänav поперечная улица, переулок.

rissi-vaĺetti M ristisoldat (mängukaart) трефовый валет.

rissiveha ~ rissi-veha Lu risttooder, murd. vehkel (väike ristikujuline meremärk madalikul) крестовая веха (на мели); rissiveha on matalalla tooder on madalikul; rissi-vehal on rissi kauniᴢ, šesta on kauniz i valkaa, tširjava risttoodril on rist punane, teivas on punane ja valge, kirju (= vöödiline).

rissivelle/hseᴅ: -sseᴅ M pl. ristivennaksed крестовые братья; üh̆hee rissintsää risitettü, näitä kuttsuaᴢ rissisõzarussõd i rissivellesseᴅ ühe ristiisa ristitud, neid kutsutakse ristiõeksed ja ristivennaksed.

rissivelli M rissi-veĺĺ J-Tsv., pl. rissi-veĺĺeᴅ J 1. ristiema poeg сын крёстной матери; M rissisõzar i rissivelli ristiema tütar ja ristiema poeg; 2. J-Tsv. ristivend, kaaskristlane, vend Kristuses брат во Христе.

rissivello Lu J ristiema poeg сын крёстной матери; J rissivello on õikõ kora poik, tämä nii uhkassi ain eh́tiiʙ ristiema poeg on õige toretsev poiss, ta rõivastub alati nii uhkesti.

rissiverii/n Lu, g. -zee ristiverd, tõmmu, tõmmunahaline (inimene) смуглый; rissiveriin inemin, se eb õõ niku valkaa, epku kõvassi kauniᴢ, a tšehsimein ristiverd inimene, see ei ole nagu hele(da nahavärviga) ega (ka) väga jumekas, aga (on) keskmine; rissiveriizõl võivad õlla valkaad ivusõᴅ, i kaunizveriizõl võivad õlla, a mussaveriizõl valkaid ivussiije ed näe ristiverd inimesel võivad olla valged (= heledad) juuksed ja valgetverd inimesel võivad olla, aga mustaverelisel (sa) valgeid juukseid ei näe.

rissivesi M (R) ristivesi (R-Lön.) ristimisvesi крестильная вода; M rissivesi on tšerikkoᴢ ristimisvesi on kirikus; M näväd on ühez rissiveez risitettü nad on ühes ristimisvees ristitud. – Vt. ka risitäzvesi, risseevesi.

rissivir/ka J -k Ra ristiga kaelakee (kee, mille küljes on rist) бусы, ожерелье с крестом.

ris/siä¹ K L P S J (Kett. Set. M Lu) -siε L P -siäɢ I -tiä (K-Ahl. R-Lön.), pr. -in Kett. Set. -tin K-Ahl., imperf. -sizin Kett. K L P M 1. ristida крестить; о-; K õlõtko siε risittü kas sa oled ristitud?; K risittii lassa ristiti last; 2. risti ette lüüa; (risti ette lüües) palvetada, (jumalat) paluda креститься, пере-; молиться, по- богу (осеняя себя крестным знамением); Lu terppimin om parõp ku rissimin vs. kannatamine on parem kui risti ette löömine; risip silmät (Set. 79) lööb risti ette; I risittii tšasovnaza palve-tati kabelis; L vanaᴅ rissiziväᴅ jumalallõ vanad (inimesed) palusid (risti ette lüües) jumalat. – Vt. ka risetä, risittää, risitä, rissiissä.

rissiä² vt. vee-.

riss/iäizeᴅ Ra J-Tsv. -iäiset J-Must. -ijäizeᴅ Lu -äizeᴅ Lu Li Ra -jäizeᴅ Lu risjäizeᴅ Ra -eizeᴅ Lu = risseeᴅ; Ra lahs risitettii tšerikkoᴢ, siis tultii kottoo i piettii rissäizeᴅ laps ristiti kirikus, siis tuldi koju ja peeti ristsed; Ra kutsuttii koko suku rissiäizille kutsuti kogu suguvõsa ristse-tele; Lu lahzõõ risseizeᴅ (lapse) ristsed.

rissi-ässä Ku ristiäss (mängukaart) трефовый туз.

rissiümi/n J-Tsv., g. -zee ühinemine, liitumine; ühekssaamine, (intiim)vahekord соединение; совокупление.

rissuit/taa M, pr. -an M, imperf. -in M = risavoittaa; tämä tunnõb aivoo üv̆vii rissuittaa ta oskab väga hästi joonistada.

ristemä vt. rissimä.

risti vt. rissi.

ristiissä vt. rissiissä.

ristikakko Ränk = rissileipä.

risti-rahvas vt. rissirahvaᴢ.

ristisä vt. rissisä.

ristitettü: Риститету Tum. kristlane христиа-нин.

ristivesi vt. rissivesi.

ristiviikko (Ränk) = rissinäteli.

ristiä vt. rissiä.

ristüttö Lu ris-tüttö J-Tsv. = rissitütär.

risuŋ/ka M rizuŋka M (P) -k J-Tsv. resuŋka L I, g. -kaa J muster, kiri рисунок, узор; M õltii tšiutol risuŋkaᴅ, palatentsal õltii toožõ risuŋkaᴅ särgil olid mustrid, käterätikul olid samuti mustrid; L tetši mõnõllaisii resuŋkoikaa izälie šolkkõzyõ tšiutuo tegi (= õmbles) isale mitmesuguste kirjadega siidsärgi; I resuŋkad õlivat tehtüüd ŕumkaakaa kurrõlõõ kirjad olid pulmaleivale viinaklaasiga (peale) tehtud; P maarja kazgõll on niku kukat puuza, rizuŋkaᴅ maarjakasel on nagu õied puu(süü)s, mustrid.

risu-suurimaᴅ vt. riissuurima.

risuvoit/taa Lu, pr. -an Lu, imperf. -in Lu = risavoittaa; miε risuvoitan, kui õli kannõl ma joonistan, missugune oli kannel.

rišeĺje/e M, g. -e M rišeljöö ришелье.

rišt́śütär vt. rissitütär.

rizinka, riziŋka vt. reziŋka.

riziŋkakleja vt. reziŋka-kleja.

rizuŋka vt. risuŋka.

ritši vt. rittši.

ritšik/aᴢ: -õᴢ J-Tsv., g. -kaa J väävel-, väävli- серный.

ritši-pitšk/a (J-Tsv.) rikispitška Lu, hrl. pl. -õᴅ J-Tsv. rikispitškaᴅ Lu väävlitikk, pl. väävli-

tikud серная спичка, серные спички; Lu karppiz õltii rikispitškaᴅ karbis olid väävli-

tikud.

ritšit/tää: -tä J-Tsv., pr. -än, imperf. -in väävliga katta покры/вать, -ть серой.

rittenat Kr ratas [?] колесо [?] (orig.: Rad).

rit/tši K-Ahl. M-Set. (Kett.) -ši J-Tsv. rikki ~ riki (Lu), g. -šii Kett. M J rikii Lu väävel сера; Lu rikii pitškaᴅ väävlitikud.

riuh/ata (Lu Li) -õt J-Tsv., pr. -taan Lu Li J, imperf. -tazin Lu Li -tõzin Li J rebida, kiskuda, (järsku) tõmmata дёр/гать, -нуть, рва/ть, -нуть; Lu siis ku lainõõkaa ku riuhtaᴢ, esimein faaglina kattši (Len. 277) siis (nii) kui laine(ga) rebis, (läks) esimene (kinnitus)köis katki; J riuhtaa tšäsi tulõss väĺĺä tõmba käsi tulest välja; Li riuhtaz ja ühel aikaa viskaz üleᴢ (torm) rebis ja samal ajal viskas (paadi) üles; ■ Lu sõnaakaa niku tõmpas tõissa, ku riuhtas tätä sõnaga nagu lõikas (tõmbas) teist, nagu rebis teda. – Vt. ka riuhtoa, riuhõlla.

riuhtamizi J-Tsv. rebimisi, tõmmates хватая, дёргая.

riuh/toa (J-Tsv.), pr. -on J, imperf. -tozin J = riuhata.

riuh/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõn, imperf. -tõlin frekv. ← riuhata.

riu/ku Kett. Ränk K-Ahl. K L P M Kõ Ja Lu Li J I Ku (K-Al. Ra) ŕuuku Lu Li (Kett. Pi J Ko) rüuku M-Set., g. -guu K L P M Kõ Lu J I -guo P ŕuuguu Lu Li J rivvuu Ku 1. ritv, latt, õrs жердь, шест; Kõ pannaz riuku i riuguu õttsaz on ripusõttu tšätšüᴅ (lakke) pannakse ritv ja ridva otsa on riputatud kätki; Lu kuza umalat kazvivaᴅ, .. riuguᴅ õlti, riukuja müü kazvivaᴅ kus humalad kasvasid, .. (seal) olid ridvad, ritvu mööda kasvasid; Kõ aita on tehtü riukulaissa aed on tehtud lattidest; K miez meeb riheppääle, pittšä riuku peräzä. mi se on. katti mõist. mees läheb lakka, pikk ritv taga? Mis see on? – Kass; M kahs riukua anõit täün. ampaat (Set. 19) mõist. kaks ritva hanesid täis? – Hambad; I botška nõsõttii riuguu õttsaa (jaanitule tegemisel:) (tõrva)tünn tõsteti ridva otsa; J riukua laskõma (nooda)ritva (jää alla) laskma; Lu kahs mentii ŕuukui ajamaa, ku tšäütii nootall kaks (meest) läksid (nooda)ritvu (jää all edasi) lükkama (ajama), kui käidi (talvel) noodal; Lu norila tehtii koivuu ŕuugussa uit (= hudi, ritv jääalusel kalapüügil) tehti kaseridvast; Lu ḱäguškõja peettii ŕuuguu ajajõᴅ (nahast) kalurikindaid kandsid ridva-ajajad (jääalusel kalapüügil); J talvõl pantii sõvad ŕuuguu pääle talvel pandi rõivad (riide)-õrre peale (kuivama); Lu aita riuguᴅ aialatid; 2. palk бревно; I kahsi riukua piäʙ vajõltaaɢ kaks (majaseina alumist) palki tuleb (välja) vahetada. – Vt. ka aita-, katto-, katõ-, konju-, kuhja-, lippu-, nootta-, rooti-, rootiam-, sala-, sito-, sõpa-, tappu-, uitto-, umala-.

riuku- vt. ka ŕuuku-.

riukuaita M Li riuku-aita M Kõ ŕuuku-ait J lattaed, -tara (жердевая изгородь, изгородь из жердей); M aita on ümper tar̆raa. on pisuaita i on riukuaita, riukulaissa aed (tara) on ümber köögiviljaaia. On pistandaed ja on lattaed, lattidest (tehtud).

riumka vt. ŕumka.

rivaapagla: rivapagl/a (J-Must.), pl. rivaapaglaᴅ: -at J-Must. = ripa-nauha.

riv/i Lu, g. -ii Lu (kivi)rida (meres), kari (каменная) гряда, риф, подводная скала; tšivi rivi onõ mereᴢ kivirida on meres; kurkulaa rivi Kurgola kari. – Vt. ka tšivi-.

roaska vt. rooska.

robj/o M Ra J (Kõ-Set.) robio I-Ränk, g. -oo J 1. hunnik куча, груда; J se on tšivi robjo see on kivihunnik; 2. (mätastega kaetud haokubude hunnik kütismaal покрытая дёрном куча хвороста при выжигании леса под пашню); M tehtii tšütühsiä, tehtii robjoᴅ, vittsakuvot pantii al̆laa, pantii mättäät päälee, need õltii robjoᴅ, alta sütettii i põlivaᴅ, jäi tuhka tehti kütist (kütiseid), tehti r-d, vitsakood pandi alla, pandi mättad peale, need olid r-d, alt süüdati ja põlesid, jäi tuhk. – Vt. ka tšivi-.

rod/a (K), g. -aa sugu, suguvõsa род; müö õlimma švietaa pĺemääta ili rodaata meie olime rootsi soost (= rootsi päritolu).

rod́i ~ rodi Lu 1. nagu вроде как; höütütüz rod́i inemiin tehtii (herne)hirmutis tehti nagu inimene (= inimese sarnane); 2. vist; justkui, just nagu вроде, видимо, будто бы; tämä rod́i on jo koollu ta on vist juba surnud; kannõl õli rodi koivuss kannel oli vist kasest (= kasepuust).

rodimit/tsa (Lu J) rod́imitts J-Tsv., hrl. pl. -saᴅ M Lu J (laste)krambid; (laste)langetõbi родимец, родимчик; M tätä kõv̆vii puissaaz rodimitsaᴅ krambid raputavad teda kõvasti; Lu laŋkõva tauti tuõb rodimitsass langetõbi tuleb krampidest.

rodń/a I, g. -aa suguselts родня, родственники; I õma rodńa oma suguselts. – Vt. ka radńääᴅ.

rodn/õi M -yi (M) -oi Kõ Lu J roodnõi I lihane родной, кровный; J rodnoit emä migällõtši ed vajõlt lihast ema ei vaheta (sa) millegi vastu; M i ne kaχs sõzart tulivat pulmõjõõ, kummad eväd õõ rodnyiᴅ sõsarõᴅ ka need kaks õde tulid pulma, kes ei olnud (ei ole) lihased õed; J tańa om petrõlõõ rodnoi sõsar Tanja on Petrole lihane õde; Lu siä leed niku rodnoi poikõ sina saad (mulle) nagu lihaseks pojaks.

rogat/ka: -kõ ~ -k J-Tsv., g. -kaa takistus, tõke, tõkkepuu рогатка (дорожное заграждение); tpruu, rogatk eeᴢ, etez ep saa aja ptruu! tõke on ees, edasi ei saa sõita.

rogosikko vt. rookozikko.

rogo/ška P M Lu (K-Al. Ra) -škõ J-Tsv. -ska J-Must., g. -škaa J rogusk, niinmatt рогожа, рогожка; J kata hoz rogoškakaa maamuŋ kotid vihmõss kata kas või roguskiga kartulikotid vihma eest (kinni); Lu a vennassa teh́h́ää kulije ja rogoškojõ; rogoškat piettii polovikkona, maakaŋkaana aga niinest tehakse kotte ja roguskeid; roguskeid kasutati (peeti) põrandariide(i)na; P mene võta rogoška da i alga purkaa mine võta niinmatt ja hakka harutama. – Vt. ka rogozina.

rogoško/i Ra, g. -i Ra = rogoška.

rogoškõi/n J-Tsv., g. -zõõ J roguskist, rogus- ki- из рогожи, рогожный; teh́h́ tuulõss hoz rogoškõim varjo teha tuule vastu kas või rogus-kist vari(onn).

rogozin/a (I), g. -aa rogusk; roguskkott рогожа; рогожина; rogozinad õssaass, mokomat kuĺaᴅ roguskid ostetakse, (on) niisugused kotid. – Vt. ka rogoška.

roh, rohi Kr rohi трава.

roh̆hoin, roh̆hoinõ vt. rohoin.

roh̆hon, roh̆hoon vt. rohoon.

rohipuu Kett. M Po Lu Li rohi-puu K-Ahl. Lu Li rohhiipuu [sic!] (Po) rohipu M roippu Pi ruhipuu Kett. S Ra J ruhi-puu J kirst, puusärk гроб; Po idgõttii, kõõz nõistii panõmaa rohhiipuhhõõ itketi, kui hakati (surnut) puusärki panema; Ra ruhipuis katõtaa pokkoinikk valkaa kaliŋgoraakaa puusärgis kaetakse surnu valge kalinguriga; M ko pokoinikka on grobaᴢ, siz obraaza on rohipuu pääll kui surnu on kirstus, siis on pühapilt kirstu peal; J näd oŋ kuza tšudakk, jo õssi enelleez valmessi ruhi-puu vaat kus on veidrik, ostis enesele juba puusärgi valmis.

rohkaapaa Li rohkapaa Lu rohkem, enam больше, свыше; Lu primuzlaa ja kepii väli ep pitännüd õlla rohkapaa ku kahtšümmet santimetraa (koodi)kolgi ja kepi (= koodivarre) vahe ei tohtinud olla rohkem kui kakskümmend sentimeetrit; Li rohkaapaa kahta näteliä elä õõ, a ennepi võit tulla poiᴢ rohkem kui kaks nädalat ära ole (seal), aga ennem võid (küll) ära tulla. – Vt. ka rohkõapi.

rohk/aapassi:¹ -aapõssi Li -apassi ~ -apass ~ -õpass Lu rohkem, enamasti большей частью, по большей части; Lu hüüpüläin lauloʙ niku inemin idgõʙ, üül lauloʙ, i rohkapass tämä lauloʙ kalmoil öökull huikab, nagu inimene nutab, öösel huikab, ja enamasti huikab ta kalmistul; Lu rohkõpass müütii ailia paikal enamasti müüdi räimi kohapeal. – Vt. ka rohkõapi.

rohkaap/assi:² -õssi Li rohkemaks, enamaks, kauemaks на более долгий срок, дольше; rohkaapõssi elä jää kauemaks ära jää!

rohkõ/a K-Ahl. (R-Reg.), g. -a julge, vapper храбрый, отважный, смелый.

rohk/õapi P -õap P J -õaʙ P roχkõaʙ K P -õõp Li -õp Ku -iap Kett. Ku -aapi Lu Li Ra -aap Lu Ra J -aaʙ Lu Li Ra -api Lu -ap Lu Li J 1. rohkem больше; Lu noorõl väel on voimaa rohkaapi ku vanal noorrahval on jõudu rohkem kui vanal; Lu tämä rohkaap suukaa teep tüütä, ep tšäsijeekaa tema teeb tööd rohkem suuga, mitte kätega; Li mill anti vähä, a enel võtti rohkaapi mulle andis vähe, aga endale võttis rohkem; P siz viel pajatõttii vad́d́assi rohkõapi puolta siis kõneldi vadja keelt veel poole rohkem; J aika meni rohkap voott aega läks rohkem kui aasta; 2. rohkem, enamasti большей частью, по большей части; P roχkõab laulõttii venäissi rohkem lauldi vene keeli; P verie kuppijad rohkõab õlivad naizikoᴅ kupulaskjad olid enamasti naised; Lu kavi õli puussa kaivõttu, rohkaapii õli tehtü leppä puussa kopp oli puust õõnestatud, enamasti oli tehtud lepapuust; Li alussii tšezäll rohkap tehtii purjekaid ehitati (tehti) enamasti suvel; J talopoiga akkunõd rohkap on ilm fortotškoit talupoja aknad on enamasti ilma õhuakendeta. – Vt. ka rohkaapaa, rohkaapassi¹.

rohlulla·a M kohevil; kohevile распушив; villa on rohlulla·a vill on kohevil; villa on pantu rohlulla·a vill on pandud kohevile.

rohlõ/i M, g. -i kohev рыхлый; rohlõi lumi kohev lumi.

roh/o Kett. K L P M S Lu Li Ra J I Ku (R-Eur.) rooho (Kõ-Len.) roh ~ rohi ~ roi ~ rou Kr Ро́го K-reg.2 Ii-reg.1 Pal.1 Руо́го Pal.1 Рого Tum., g. -oo P M Lu J -uo L P roh̆hoo M I 1. rohi (taimestik) трава (растительность); L vaataʙ, on lintu, rohuosõ nitaunnu, ep pääze lentämää vaatab: on lind, rohusse takerdunud, ei pääse lendama; S kaŋgaš tšev̆vääl roholõõ pannaᴢ, siz üv̆vii valkõnõʙ (linane) kangas pannakse kevadel rohule, siis pleegib hästi; M sikoo sööttääz rohookaa sigu söödetakse rohuga; Lu ku katti vaaĺaittõõʙ maaz i griziʙ rohta, siis sooviʙ tormia kui kass aeleb maas ja närib rohtu, siis (see) ennustab tormi; Ku kezällᴀ̈ rohollᴀ pääzeʙ, siz johzeʙ (kui) suvel pääseb (lehm) rohule (= rohtu sööma), siis hakkab indlema (paaritub); Lu roho lüüvvää, a ruiss niitetää rohi niidetakse, aga rukist lõigatakse (sirbiga); K rohot tänävuon üväd on rohi (rohud) on tänavu hea; Lu mettsäroho on üvä roho, a se on sooroho, oŋ kehv roho metsarohi on hea rohi, aga see on soorohi, on halb rohi; Li kalhia roho kare, kõva rohi; M matalap maa rohta, pitšep metsää puita. tee (Set. 18) mõist. madalam maarohust, pikem metsapuudest? – Tee; J meri roho mererohi; Tum. Рого карва rohukarva, roheline; J roho tširppu rohukirp; J rohoo sirkk rohutirts; 2. umbrohi сорная трава, сорняк; J durnõi roho umbrohi; K meill roho võtab volii meil võtab umbrohi võimust; K kõlmisõõ tšünnettü da valot pantu, siiz roχta bõlõ, vot siiz i leipää saab uottaa kolm korda küntud ja sõnnik pandud, siis umbrohtu pole, vaat siis võib ka saaki oodata; 3. (roht)taim, rohi трава, растение; M kase on mokoma roho, ku tulõb itšävä, sitä tolki ńuuhaa, siz leed vesola (Set. 3) (muinasjutust:) see on niisugune taim: kui jääd kurvaks, ainult nuusuta seda, siis muutud rõõmsaks; Lu vanall aikaa veel vähepii tävettii neiss roholoiss vanal ajal teati neist taimedest veel vähem; Lu osokka roho on soos, pittšä roho tarn on (= kasvab) soos, pikk rohi; Lu sooz on leikkava roho, ku tõmpaat siz leikkaaʙ, sitä oŋ kehno praavittaa soos on lõikhein, kui tõmbad (seda käega), siis lõikab; seda (haava) on raske ravida; M pisselikko roho takjas; I piimä roho piimohakas; Lu jänesee roho jänesekapsas; Ra maarjaa roho nõmm-liivatee; K on taaz mokomad ampaa rohoᴅ on taas niisugused hambarohud [?]; M klop̆pii rohoᴅ sookailud; K tšimoo roho käbihein; 4. (arsti)rohi, arstim лекарство; J väliss i dohtõrii rohod eväd avit vahel ei aita ka arstirohud; Lu tikoppi on tšülmää roho sookail on külmarohi; ■ P lehmä tuli tõizyõ rohuo kantamaa lehm tuli teist korda poegima; M kõlmõttomaa roh̆hoo ärtšä kolmeaastane härg. – Vt. ka apo-metts-, elizejä-, iiree-, jovana-, jussi-, jušši-, juššo-, jänezee-, kalgana-, kasõ-, klopii-, kloppi-, koi-, kupoĺa-, kupoĺo-, kuppi-, leppä-, lihakatkõ-, luhta-, luukka-, lõikatuz-, meri-, mettsä-, meättü-, muro-, nikauz-, piimä-, piso-, puna-, punatauti-, pökkö-, ranta-, rapaamuz-, rapauz-, rauta-, rissi-, rüiz-, rümä-, satavootis-, savvi-, soo-, sorkka-, süätavvii-, taika-, tšellä-, tširppu-, tšöhä-, tšülmä-, täi-, ublikka-, umpi-, uni-, vaatti-, varsapõlvi-, vehka-, veri-, vesi-, viha-, virttsa-, vääneliäz-, õnni-, õraz-, õõhka-. – Vt. ka rohto.

rohoi/n M Lu Ra J (Li) roh̆hoin ~ roh̆hoinõ M -nõ Lu J -ne J-Must., g. -zõõ Lu J roh̆hoizõõ M -zõ J-Tsv. 1. roheline зелёный; Lu laivas kaunis tuli on kuras poolõõ, rohoin on õikõas poolõõ laevas on punane tuli vasakul pool, roheline on paremal pool; M näväᴅ tehtii mõnõlla lõŋgalla, mõnõõ-karvõzõᴅ, i roh̆hoizõᴅ i kauniiᴅ i sinizeᴅ i kõltõzõᴅ need (= mustrid) tehti mitme lõngaga, mitmevärvilised, küll rohelised ja punased ja sinised ja kollased; Lu tševväällä meri-vesi kukitsõʙ, kukka on rohoiss karvaa kevadel merevesi õitseb, õis on rohelist värvi; Lu mettsä rohotuʙ, meeʙ rohoizõssi, algap tulla peen lehto mets läheb roheliseks, hakkavad tulema väikesed lehed; J kagra niittä p saa, veel on rohoin kaera niita ei saa, on veel roheline (= valmimata); M roh̆hoin vesi on sappiᴢ sapis on roheline vedelik (= sapp on roheline); Lu kimmiä rohoin erkroheline, kiiskavroheline; Lu vaaliad rohoizõᴅ helerohelised; 2. Lu J-Tsv. rohune поросший (травой), заросший, травянистый. – Vt. ka tumm-, valkõa-. – Vt. ka rohokarvainõ, rohokarvõn, rohokaᴢ, roholiin, rohoo-karvainõ, rohoon, rohosinin.

rohoistav/a Li, g. -aa Li rohekas зеленоватый; rohoistava niitti rohekas niit. – Vt. ka rohostava.

rohoizõltaa M roheliselt, toorelt зеленком, сырьём.

rohokarvain/õ: -e J-Must. = rohokarvõn.

rohokarvõn Ja = roholiin; kase lauta on rohokarvõn see laud on roheline.

rohok/aᴢ Lu Li (J) -õᴢ J-Tsv., g. -kaa Lu J rohune, rohtunud, rohtu kasvanud травянистый, заросший, поросший (травой); Lu säŋki, ku õli rohokaᴢ, lüütii, süütettii žiivatal kõrrepõld, kui oli rohtu kasvanud, niideti, (rohi) söödeti kariloomadele; J uguritsaᴅ ovaᴅ rohokkaaᴅ, piäp tšitkõa kurgi(peenra)d on rohtunud, tuleb (puhtaks) kitkuda; J rohokõs tara rohtunud aed. – Vt. ka rohoin.

rohokkõi/n J-Tsv., g. -zõõ rohuke, rohulible травинка; lumõn nalt jo pisähtääz rohokkõin lume alt lipsas juba rohuke (välja).

rohokukka M 1. (rohttaime õisik v. pea соцветие или головка травянистого растения); einältä kõik rohokukad murõnõvaᴅ, sitä kutt-suaz einä ruhka heina küljest (heinalt) pudenevad kõik õisikud, neid (seda) kutsutakse heina-

pepredeks; 2. Ra raudrohi, verihein тысячелистник; tšülmää rohokukka raudrohi.

roholadv/a: -õ Lu rohu-, taimelatv верхушка растения; i puul on ladvõ; roholadvõ; kõikil on ladvõᴅ, mikä vaa kazvaʙ ja puul on latv, (on ka) rohulatv; kõigil on ladvad, mis ainult kasvab.

roholeipä M Lu rohuleib (rohujahust tehtud leib) травяной хлеб; M sõtaaigall söötii roholeipää, rohot kuivõtõttii, siz javõttii heenossi, seness tehtii leipää, tšämmelkakkuja pikkarai-sia, jav̆voa pantii vähäkkõizõõ ühtee sõjaajal söödi rohuleiba, rohud kuivatati, siis jahvatati peeneks, sellest tehti leiba, väikesi kakukesi, jahu pandi natuke hulka.

rohol/iin L -liin P, g. -iizõõ = rohoon; L roholiin konna roheline konn.

roholintu Lu rohutirts кузнечик; roholinnud ääntäveᴅ, tširizeväᴅ rohutirtsud häälitsevad, siristavad. – Vt. ka rohoo-sirkka, roho-sirkka.

rohomaa M rohumaa; heinamaa луг, покос, сенокос; sööttü on aho, kumpa per̆rää tšülvüä jääb rohomaassi sööt on kesa, mis pärast (viimast) külvi jääb rohumaaks; i niittü i rohomaa kuttsuaᴢ (heinamaad) kutsutakse nii niiduks kui ka rohumaaks.

roho/nõ Kõ, g. -zõõ rohune, rohuga määrdunud травяной, испачканный травой; tuli, rohonõ (ta) tuli, rohuga määrdunud.

rohoo-karvainõ: rohoo-karvadnee K-Ahl. = rohokarvõn.

rohoon: roh̆hoon Kõ roh̆ho/n M, g. rohoozõõ: -zõõ M roheline зелёный; M roh̆hozõd lehoᴅ rohelised lehed. – Vt. ka valkõa-. – Vt. ka rohoin, rohokarvõn, roholiin.

rohoo-sirk/ka: -k ~ rohoo-širkk J-Tsv. = roholintu.

rohootšilttši Kett. = roholintu.

rohopukki M = roholintu.

rohoputkõ Kõ heinputk дудник.

rohorossi Lu kanepitross e. -köis (manillakanepist tross v. köis) пеньковый трос или канат; maniĺirossi, meil kutsutaa rohkaap rohorossi manillatross, meil kutsutakse (seda) rohkem kanepitross(iks).

rohosinin P = rohokarvõn.

roho-sirk/ka: -k ~ roho-širkk J-Tsv. rohošiirkka (J-Must.) -serkka Lu = roholintu; J roho-sirkõll uulõd niku piheᴅ rohutirtsul (on) lõuad nagu pihid; J a tämä söömine õli metsätšimolaisõ mesi i rohošiirkat (Must. 152) aga tema söök oli metsmesilase mesi ja rohutirtsud.

rohos/sua J-Tsv., pr. -uʙ J, imperf. -su J = rohossussa; vago põhjõd on rohossunnu vaopõhjad on rohtunud.

rohos/sussa: -suss J-Tsv., pr. -uʙ J, imperf. -su J rohtuda, rohtu täis kasvada, kinni kasvada покры/ваться, -ться травой, зараст/ать, -и, прораст/ать, -и; harimõtt põllot tšiire rohossussa harimata põllud rohtuvad kiiresti; mõnikkaad umpi-järved rohossussa õttsassaa mõned umbjärved kasvavad täiesti kinni. – Vt. ka rohottua, rohottussa.

rohostav/a (Lu), g. -aa = rohoistava; rohostavaᴅ silmäᴅ rohekad silmad.

rohošiirkka, roho-širkk vt. roho-sirkka.

rohozik/ko Ra J-Tsv., g. -oo J (kõrge tiheda rohuga kaetud maa-ala место, поросшее высокой густой травой).

rohotširkka Kõ = roholintu.

rohotširttši Lu = roholintu.

rohot/tua M Lu J (K-Ahl. Po), pr. -uʙ K M Lu J, imperf. -tu Lu J 1. rohtuda, rohtu kasvada, rohtu minna; rohuga kattuda зараст/ать, -и, покры/ваться, -ться травой; M akkunaluz rohotuʙ õu kasvab rohtu; Lu maamunia vakkoossaa, jod eväd rohottuisiiᴢ kartuleid mullatakse (~ vagutakse), et nad ei rohtuks; J kast saadua eestiit evät hari, tämä on nii rohottunnu seda aeda nad sugugi ei hari, see on nii rohtunud; J tšünn va süväpelt, ep siis põlto rohotu künna aga sügavamalt, ei siis põld rohtu; J äessemett põlto rohotuʙ äestamata põld rohtub; M nüd jo alkaaz rohottua, tõmpaup kõikk päältä tšiin nüüd juba hakkavad (laukad) rohuga kattuma, tõmbub kõik pealt kinni; 2. roheliseks minna зеленеть, за-; Lu mettsä rohotuʙ, meeʙ rohoizõssi, algap tulla peen lehto mets läheb roheliseks, hakkavad tulema väikesed lehed. – Vt. ka rohossua, rohossussa.

rohot/tussa: -tuss J-Tsv., pr. -uʙ J, imperf. -tu J = rohossussa; uguritts peentõrõd on rohottustu kurgipeenrad on rohtunud; põllod rohottustii põllud rohtusid (= jäid sööti).

rohotut/taa (K-Ahl.), pr. -an K, imperf. -in lasta rohtuda, lasta rohtu kasvada давать, дать зарасти (травой).

rohsaht/aa (K-Ahl.), pr. -aan, imperf. -iin ropsatada, kukkuda шлёпнуться, упасть; ett en maale langkõisi, rohoo pääle rohsahtaisi (Ahl. 101) rl. et (ma) ei kukuks maha, (ega) ropsataks rohu peale.

roh/to J I, g. -oo rohi трава; J rohtoa evät kad-gõttu (taevaminemispühal maast) rohtu ei katkutud; I bolottaza kazvab mokoma rohto soos kasvab niisugune rohi. – Vt. ka roho.

roi vt. rohо.

roim/ata: -õt J-Tsv., pr. -aan J, imperf. -azin: -õzin J rapsata, sähmata, raputada хлестнуть, тряхнуть.

roippu vt. rohipuu.

roit/taa M Lu (K Kõ-Len.) -ta J-Tsv. (sõnatüvi основа слова:) roitta- J-Must. -taaɢ I, pr. -an ~ -õn Lu J, imperf. -in Lu J 1. kaevata; kraapida; tuhnida; siblida рыть, вры/вать, -ть, взры/-вать, -ть; рыться, копаться; I roittivat siεltä süvältä (nad) kaevasid sealt sügavalt; Lu roitõttii mahhaa kaevati maa sisse; I tämä roitti, roitti kase koira ta kraapis, kraapis (maad), see koer; Lu sika roitap kärsääkaa maata siga tuhnib kärsaga maad; Lu mõnikaz on vaka kana, ep hüpi, a mõnikaz meeb üli kõrkõa aijjaa, hüpib i peentäroi roitaʙ mõni on vagur kana, ei hüppa, aga mõni läheb üle kõrge aia, hüppab ja siblib peenraid; Lu kanad roitõtaa liivakokkoa kanad siblivad liivahunnikut (laiali); M kanad roittaas peentriä kanad siblivad peenraid (üles); 2. lõhkuda, purustada, hävitada разор/ять, -ить, разби/вать, -ть, уничтож/ать, -ить; K võtõttii roitõttii kõikk valmiid riigaᴅ (kolhoosiajast:) võeti lõhuti kõik valmis rehe(aluse)d (maha); 3. segi ajada, laiali pilduda спут/ывать, -ать, раскид/ывать, -ать; Lu ku inemin kõig roitaʙ, siiz i jutõllaa: kõig on vizgõttu murš-marš kui inimene ajab kõik segi, siis öeldaksegi: kõik on visatud pilla-palla. – Vt. ka roitõlla, rooita, rooittaa¹, rozorittaa.

roit/tu Li Ra J-Must., g. -uu Ra prügi, puru; praht, rämps соринка, сор; мусор, хлам; Ra tõizõõ silmäz näeb i pikkaraizõõ roituu vs. teise silmas näeb isegi väikest prügi; Ra maaz on roittu põrandal on praht. – Vt. ka roju¹.

roit/õlla: -õllaɢ I, pr. -tõlõn, imperf. -tõlin frekv. kaevata рыть, копать, раскапывать; roitõltii šveedaa kalmaissa i levvettii mõnta aźźaa kaevati rootsi(aegsel) kalmistul ja leiti mitu asja. – Vt. ka roittaa, rooita, rooittaa¹.

roivamizi J-Tsv. adv. rabades, raputades оббивая (снопы); kui tüü tapatt riiga, roivamizi vai tappõmizi kuidas teie peksate reht, (kas vihukaupa) rabades või (kootidega) pekstes?

roiv/aᴢ Kett. M Li Ra J I (Lu) -õᴢ Lu J rõivas [?] J-Must. (U), g. -aa M Lu Ra J (lina-, õle)kubu связка (льна, соломы); M ku lin̆naa katkoaᴢ, sis tehäᴢ roivaaᴅ; viĺĺal on vihgoᴅ, a linal on roivaaᴅ kui lina kitkutakse, siis tehakse linakood; viljal on vihud, aga linal on kood; Lu miä tein üvät sittõõᴅ, mineekaa sittoa roivait ma tegin head sidemed, millega siduda linakubusid; Lu eestä pannaa lina roivaal, siis pannaa kuilaasõõ algul seotakse (pannakse) lina kubusse, siis pannakse hakki; J lina roivõᴢ linakubu; Lu roivaa siõ linakoo side. – Vt. ka lina-.

roiv/ata: -õt J-Tsv., pr. -aan ~ -an J, imperf. -azin: -õzin J 1. (välja) raputada, (viljavihke) rabada вытрях/ивать, -нуть, обби/вать, -ть (снопы), молотить, об- (вручную); roivõta vihko kõrrõᴢ; tapõta primuzloika (endisaegsest rehepeksust:) rabatakse (üks) vihk korraga, pekstakse kootidega; 2. rabistada, ladistada (vihma kohta) хлестать (о дожде); roivaap satta vihma rabistab vihma sadada.

roivo/a (J-Tsv.), pr. -n J, imperf. -zin lüüa, nähvata, äiata ударить, хлестнуть; katso, tšiire roivon taga poolõõ pledgakaa vaata, nähvan kohe piitsaga mööda tagumikku!

rojokomppa M fig. räpakäi (räpane, väga kasimata inimene) грязнуля (неопрятный, нечистоплотный человек); vana baba õli mokoma rojokomppa vanaeit oli niisugune räpakäi. – Vt. ka roojakomka.

roj/u¹ Kett. M-Set. (K-Al.), g. -uu prügi, puru сор, соринка; Kett. silmää meni roju prügi läks silma. – Vt. ka roittu, rõju.

roj/u² Lu Li Ra, g. -uu 1. Lu Li raju, torm буря, ураган; 2. rajune, tormine, raju- бурный, ураганный; Li roju sütšüzü on on rajune sügis; Lu roju ilma rajuilm.

rojuk/aᴢ Lu Li, g. -kaa Lu Li rajune, tormine, raju- бурный, ураганный; Li ku õllaa saõd i tormit sütšüzüllä, siz jutõllaa, ku se on rojukas sütšüzü kui sügisel on sajud ja tormid, siis öeldakse: küll see on rajune sügis; Lu rojukkaal ilmal i vihmaa i lunta i tuulta i tšülmää raju- ilmaga on nii vihma kui lund ja tuult ja kül-

ma.

rok/ka Kett. Ränk K-Ahl. K L P M Kõ S Lu Li Ra I (K-Al. J Ku) -k P J, g. -aa L P S Lu J kapsasupp; oblikasupp щи; зелёные щи; Lu mill õli iso rokkaa mul oli isu kapsasupi järele; Li puinõ naappa õli kaivõttu kotona, siittä süütii rokkaa, marja-kaaššaa, soukku-suppia puust napp (= kauss) oli kodus õõnestatud, sellest söödi kapsasuppi, marjaputru, kanepiseemnesuppi; J tänävä rokk on sveežõss kapusõss ja sigaa lihass täna on kapsasupp värskest kapsast ja sealihast; J ublikkaiss keitetä makuza rokka oblikatest keedetakse maitsvat oblikasuppi; P arkõn süötii kapusaa rokkaa paastuvälisel ajal söödi kapsasuppi; P siiz annamma liha rokkaa süvvä vatsaa täünä siis anname süüa kõhutäie lihaga keedetud kapsasuppi; J haposs rokass ajatti vatsaa hapukapsasupist ajas kõhu puhitusse; M sveežaa rokkaa tšihutattii keedeti värskekapsasuppi; M on apo rokka i mak̆kõa rokka i ublik̆kaa rokka, kõm rokkaa on hapukapsasupp ja värskekapsasupp ja oblikasupp, kolm rokka-nimelist suppi (on). – Vt. ka erne-, kapuss-, liha-, pühä-, sveeža-, ublikka-.

rokkalintu P liblikas бабочка, мотылёк; rokkalinnud ovat kõltazõᴅ, mõnikkaad on valkõaᴅ, tširjavaᴅ liblikad on kollased, mõningad on valged, kirjud; rokkalintu issuup kapusaa taimii päälee, siz lazzõb mokomaisii munõi liblikas istub kapsataimede peale, siis muneb (laseb) selliseid mune.

rokk-laatko J-Tsv. kapsasupikauss миска (латка) для щей.

roll/o Lu Li, g. -oo Lu (ahjuroog pudruks tambitud kartulitest приготовленное в духовке картофельное блюдо); Li muna keitettii, koorittii, sis survottii pettšeliikaa, sis pantii, valattii piimää, sekotõttii, valattii takaaz rehtelelle, pantii ahjoo, se õli rollo kartulid keedeti, kooriti, siis tambiti pudrunuiaga, siis pandi, valati piima, segati, valati pannile tagasi, pandi ahju, see oli r. – Vt. ka maamuna-, soukko-.

rom/a K-Ahl., g. -aa (orig.: roma).

romanusõᴅ Lu pl. lossimispidu (pärast laeva lossimist peetav pidu) разгрузочный праздник (после разгрузки судна); Lu purgimma alusõõ vällää, siis piimmä romanusõᴅ, nappazimma lossisime purjelaeva, siis pidasime lossimispeo, võtsime viina (napsitasime).

romaš/ka K L M Kõ S J I-Len. -k J-Tsv. ramaška K M, g. -kaa ~ -ka J 1. kummel ромашка; J läsijäle keitetä romaškõss tšaajua haigele keedetakse kummelist teed; L kui on kurkkutavviᴅ, juvvass romaškaa vettä kui on kurguhaigused, juuakse kummeliteed (-vett); J romašk tšaaju avitõp tšülmess kummelitee aitab külmetuse puhul; 2. L M karikakar пупавка, ромашка; Kõ valkõa romaška valge karikakar; 3. soolikarohi, reinvars пижма; L romaškass ĺekarstvaa tšihuttaass soolikarohust keedetakse arstirohtu; 4. M S võsa-raudrohi тысячелистник птармика.

romašk-tšaaju (J-Tsv.) kummelitee ромашковый чай; väliss läsijed juuvva romašk-tšaajua vahel haiged joovad kummeliteed.

romi/sa (Kõ-Set.) koliseda тарахтеть; pikarit piinonna veeriivät, štoopit robjonna romizivat (Set. 749) rl. peekrid vaevaga [?] veeresid, toobid hulgana [?] kolisesid.

roni/a [< e?] Kõ, pr. -n, imperf. -zin ronida лазать, лезть, залез/ать, -ть; domovikka roni päälee opõziilõõ majahaldjas ronis hobustele selga.

roo M Ra J-Tsv. (Lu Li), g. -roo M Li J rood, roots (kandev tugiosa lehel, sulel jne.); kalaluu; luu; roie, ribi стебель, стволик (листа, пера и т. д.); рыбья кость; кость; ребро; J sütšüzüll lehod mätäneväᴅ, jäävvä va ühed rooᴅ sügisel lehed mädanevad, jäävad vaat ainult rood; Lu ku süüt kallaa, siz rood jääväᴅ kui sööd kala, siis rood jäävad (järele); Ra lihal on luuᴅ, a kalal on rooᴅ lihal on kondid, aga kalal on rood; M kal̆laa roo kalarood, kalaluu; J sulgõõ roo sulerood; J nenää roo ninaluu; J tšültši roo roie, küljeluu. – Vt. ka seltšä-, tšültši-. – Vt. ka rooko, rooto¹.

rooba-sõpa Lu kaitseülikond, -mantel спец-одежда; роба; rooba-sõpa näit piεtää tüüläizeᴅ. pietää i merimeheᴅ kaitseülikond, neid kannavad töölised. Kannavad ka meremehed.

roodnõi vt. rodnõi.

roog/akaᴢ: -õkõᴢ J-Tsv., g. -akkaa: -õkkaa J toituderohke обильный пищей.

rooi/ta [?] (Ra), pr. -ʙ, imperf. -ᴢ kaevata, tuhnida рыть; mettssika rooib avvaᴅ metssiga tuhnib augud (maasse).

rooit/taa¹: -taaɢ ~ roojittaaɢ (I), pr. -aʙ, imperf. -ti (maad) kaapida, kraapida; tuhnida рыть; рыться, копаться; I lehmäd löütäväᴅ, nõisõvaᴅ rääkumaa, rooittamaa maata (kui) lehmad leiavad (laiba), (siis) hakkavad ammuma, maad kaapima; I χoŕka roojitaʙ maata tuhkur tuhnib maad. – Vt. ka roittaa.

rooit/taa² M, pr. -an, imperf. -in M (katust) roovida (roovlatte sarikate külge kinnitada) решетить, об- (крышу); ku algattii kattoa kattaa, nii piäp katto vet́ rooittaa kui hakati katust tegema (katma), siis (kõigepealt) tuleb ju katus roovida; katto on rooitattu katus on roovitud. – Vt. ka rootiumoittaa, roottšia.

rooj/a Kett. K-Ahl. M Kõ Lu Li Ra J I Ku (P) ruoja P -õ J-Tsv. Руоя Pal.1 Ру́оя K-reg.2 Руоя Ii-reg.1, g. -aa Lu Ra J I -a J-Tsv. 1. pori, muda грязь, слякоть; J sütšüzüll on rooja jõka poolla sügisel on pori igal pool; P eb lee maalta nõssajaata, roojassa ülettäjäätä, ep sõizo velvüd lõõkaa [= lõõkuu] alla rl. (kiigelaulust:) ei ole maast (üles) tõstjat, porist (üles) kergitajat, ei seisa vennake kiige all; Lu nii ajap kõvassi, ni että praizgutõp silmäd roojaakaa tõisiilᴅ kihutab nii kõvasti, nii et pritsib teistel silmad poriga; M kulta näüb i roojassa vs. kuld paistab poristki (välja); J roojaa tükkü (kuivanud) poritükk; Lu roojaa plakki porilomp; 2. mustus грязь, нечистота; M sio jalka tšiin, ett rooja eb men̆neiss seo jalg kinni, et mustus ei läheks (haava) sisse; I a too ainõ niin i ležiɢ siällä roojaza i kõittši aga muidu (= kui keegi ei aitaks) aina nii lesigi seal, mustuses ja puha; Lu meez izze on higõz ja roojaᴢ mees ise on higine ja must; J silmäd roojõᴢ, marjaakaa võd́d́õttu silmad mustad (= nägu räämas), marja(de)ga määritud; J roojõz ja tšippaiz niku kärn-konno must(uses) ja kärnas nagu kärnkonn; 3. porine; räpane, must грязный, неопрятный; Ra rooja tee porine tee; Lu sitä kutsutti paganikko, kuhõõ pantii rooja vesi seda kutsuti solgipang(eks), kuhu valati (pandi) solgivesi (must vesi); Li rooja inimin räpane inimene; ■ M täm on niku rooja makko, ühed va silmät tšiiltaavaᴅ ta on nagu räämatont, ainult silmad säravad (peas).

rooj/aᴅ M Lu J ruojaᴅ P -õᴅ Lu pl. päramised послед; Lu lehmäl eb õõ üvä, ku roojõd evät tuõ poiᴢ lehmal ei ole hea, kui päramised ei tule ära; M lehmä jo puhassu, roojad lätti (~ lähsiväᴅ) lehm juba puhastus, päramised tulid ära; J roojaᴅ pannaa šiškaa süämee i avvataa mahaa päramised pannakse nartsu sisse ja maetakse maha.

roojahauta (Ku) poriauk (грязная) лужа; särett́śii niikavvaa kunis konn eneʙ ei jaksaᴅ hüppiä i puuttu suuree hautaa, roojahautaa peksti niikaua, kuni konn ei jaksanud enam hüpata ja sattus suurde auku, poriauku.

rooj/akaᴢ Kett. K-Ahl. M Lu Li J I ruojakaᴢ L P -akõᴢ Lu Ra J I -ikas ~ -õkaᴢ M Lu I (Li) -õkõᴢ Lu Li J-Tsv. rooikaᴢ (Lu), g. -akkaa M Lu Li Ra J I ruojakkaa L -õkkaa M Lu J rooikkaa Lu 1. porine грязный; J jõgõperää tšülä on roojakõᴢ, senperässä jõgõperää nõmia narritaa bombo Jõgõperä küla on porine, selle-

pärast narritakse Jõgõperä omi porikärbesteks; J matka pittšä, tee roojakõᴢ rl. teekond pikk, tee porine; 2. must, määrdunud, räpane, pesemata грязный, нечистоплотный, запачканный; M sõittõluz on sõn̆noita, a roojakkaaz rätteez roojaa vs. tülis on (halbu) sõnu nagu määrdunud rätikus mustust; M kase pojokkõin ep peznü kaglaa kaugaa, roojakaz niku saappõgaa varsi see poisike ei ole kaua kaela pesnud, (kael on) must nagu saapasäär; Lu mikä eb õõ puhaᴢ, se jutõllaa on kõik roojõkõᴢ mis ei ole puhas, see, öeldakse, on kõik must (räpane); Lu ai ku se on roojõkõᴢ nain oi, kui must (räpane) naine see on!; I azõtta roojakassa paĺĺo õli musti (= pesemata) toidunõusid oli palju; I ku roojakkaad riheᴅ, niin rihilöizä klopid ovad i tširpud ovaᴅ kui on mustad toad, siis on tubades lutikad ja kirbud; Ra roojakkaaᴅ silmäᴅ must (= pesemata) nägu (silmad); I kõittši sõvaᴅ roojakkaaᴅ tuõvaᴅ kõik rõivad saavad mustaks; L pani sõrmyõ tšiin ruojakkaa šižgaakaa sidus (pani) sõrme kinni määrdunud lapiga; ■ M roojakas süä must süda(metunnistus). – Vt. ka roojõin.

roojakkaassi: ruojakkaassi P mustalt, räpaselt грязно.

roojakomka M fig. = rojokomppa; ai ku on roojakomka oi, küll on räpakäi (= räpane inimene)!

rooja-pläkki: roojõ-pläkki J-Tsv. porilomp грязная лужа; roojõ-pläkid on tee päält jo kuivastu porilombid on tee pealt juba ära kuivanud.

roojasilmä Ra fig. = riimusilmä.

rooj/ata M J (K-Ahl. Ku) -õt J-Tsv. -ataɢ I, pr. -aan K M J -an J-Tsv. -aa I, imperf. -azin M J -õzin J -azii I määrida, mustaks teha, reostada пачкать, за-, ис-, грязнить, за-, марать, за-; M miε saappagoo roojaamaa em mee ma ei lähe saapaid (poriga) mustaks tegema; J lahs on roojannuᴅ tšäeᴅ sitaakaa laps on käed sita-

ga (ära) määrinud; I riheneüzä õlivad õlgõᴅ, što nii piğgaa b roojatas siltaa esikus olid õled (maas), et nii ruttu ei määritaks põrandat; Ku lampaad mänt́śii kaik künnet́śüü päällᴀ̈ d́i roojatt́śii ittsesseeᴅ lambad läksid kõik küntu (= küntud põllu) peale ja määrisid end (ära). – Vt. ka roojauta, roojõttaa.

roojau/ssa (Li), pr. -n, imperf. -zin = roojauta; vättšiä paĺĺo, maa roojauʙ, piäp pesä rahvast (on) palju, põrand läheb mustaks, peab pesema.

rooja/uta Kõ (M J) -huta (Ku), pr. -un: -hun Ku, imperf. -uzin M Kõ (end ära) määrida, mustaks teha, mustaks minna пачкаться, ис-, мараться, за-, грязниться, за-; M pojokkõin roojauz nõk̆kõõsõõ poiss määris enese nõega. – Vt. ka roojata.

roojikaᴢ vt. roojakaᴢ.

roojittaaɢ vt. rooittaa¹.

rooj/u Lu, g. -uu Lu (mesilas)pere, (mesilas)- sülem рой; tšimolaisii rooju mesilassülem.

roojõi/n J-Tsv., g. -zõõ J = roojakaᴢ; 1., 2.

roojõt/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J = roojata; roojõttu puri-puhtassi täiesti ära määritud.

roo/ka Kett. M Lu Li Ra J -kõ Lu Ra -k Lu J-Tsv. Руока ~ Рогь Pal.2 Ро́гъ Ii-reg.1, g. -gaa Lu Ra J roog, söök, toit; loomatoit кушанье, блюдо, пища, еда; продовольствие; корм; J puustõss roogõss makkoa et kazvot paastutoidust (sa) kõhtu ei kasvata; Lu kõikk roogat tootii lavvall kõik road toodi lauale; Lu tänävä on ahjo täün rookaa, on liharookaa, i piimärookaa on täna on ahi täis toitu, on lihatoitu, ja piimatoitu on; Li ühtäpäätä piäp pliitaa päällä segottaa rookaa, a too paahup põhjaa ühtesoodu peab pliidi peal toitu segama, muidu kõrbeb põhja; Lu miä müün viimizee elämää poiᴢ, em või tehä, saavva tätä vart rookaa ma müün viimase looma ära, ma ei suuda teha, saada tema jaoks toitu; Lu rooka pezep põrsaa vs. toit peseb põrsa (puhtaks); Lu tuima rooka mage toit; M lahzõõ rookaasõõ panõp soolaᴅ (ta) paneb lapse toidu sisse soola; M siğgaa rookaasõõ pannas kõig ühtee, javoᴅ, omenaᴅ, leipä seasöögisse pannakse kõik kokku: jahu(d), kartulid, leib; J taita läzip ku eb võta rooka vist on haige, et ei võta toitu (= ei söö); J rook kaappi toidukapp; Lu alusõõ rooka laevatoit; Lu sõtamehii laivoiz õli roogaa õssaja sõjalaevades oli varustaja (toidu ostja); Lu laivoiz õllaa kokit, kummat tšihuttavad rookaa laevades on kokad, kes keedavad toitu; Lu kapteni vai peremmeez võtab rookaa kapten või peremees võtab (madrused oma) toidule; Lu vätši on omal roogal rahvas on omal toidul; ■ M täm on siğgaa rookaa tehnü ta on kõik segi ajanud (= tal on kõik nagu puder ja kapsad). – Vt. ka arki-, liha-, marja-, piimä-, puusta-.

rookaro Ra rooreha (reha roo riisumiseks) камышовые грабли (грабли для сгребания тростника и камыша).

rook/aᴢ M -õᴢ Ra J-Tsv., g. -kaa J luine, luuderohke, luudega костистый; Ra kala on rookõᴢ, a liha on luukõᴢ kala on luine, aga liha on kondine; J rookõss kala on itšäv süvve luist kala on tüütu süüa. – Vt. ka rootoin.

rook/kia Lu, pr. -in Lu, imperf. -kizin Lu rookida, puhastada убирать, чистить; mentii niittüä rookkimaa mindi niitu puhastama.

roo/ko K-Ahl. K-Al. K M Lu Li Ra J ruoko R-Reg. P (K), g. -goo Lu Ra J 1. (pilli)roog тростник, камыш; Lu rooko ja glaiza kazvõvõᴅ mataloiᴢ järviiᴢ ja jõkiloiᴢ pilliroog ja kõrkjas kasvavad madalates järvedes ja jõgedes; Lu rookoi niitetää roogu lõigatakse (sirbiga); Lu kattoa katõtaa roogookaa katust kaetakse (pilli)rooga; M tehtii i roogoss pilliä tehti ka pilliroost vilepille; Ra rookoa süütetää žiivatalla roogu (= roogheina) söödetakse looma(de)le; Ra roogoo lehoᴅ (pilli)roo lehed; Ra roogoo sõlmuᴅ (pilli)roo sõlme(koha)d; 2. rood, roots (sulel) стволик (пера); J sulgõõ rooko (~ roo) (Tsv.) sulerood. – Vt. ka jarvi-, meri-, pilli-. – Vt. ka roo, rooku, rooto¹.

rooko-ei/nä: -n J-Tsv. rooghein тростянка.

rookoi/n J-Tsv., g. -zõõ J (pilli)roost, (pilli)- roo- тростниковый, камышовый; rookoim pilli (pilli)roost (vile)pill. – Vt. ka rookonõ.

rookokatto Lu = rookoräsäᴢ.

rookokupalikko M (pilli)rookimp клок, пук, связка тростника; õltšikattoosõõ kane rookokupalikot pannaᴢ, muuvvõlõ evät kõlpaa ku õltšikattoosõõ. roogossa tehäs kupalikoᴅ, kõõs kattaaz õltšikattoa. siis pannaz esimeisii räätolaisii õlgõõ al̆laa, semperässä etti vähäp menneis õlkõa õlgkatusesse pannakse need rookimbud, mujale (need) ei kõlba kui õlgkatusesse. Roost tehakse kimbud, kui tehakse õlgkatust. Siis pannakse (need) esimestesse ridadesse õlgede alla, sellepärast et läheks vähem õlgi.

rooko/nõ: -ne K-Ahl., g. -zõõ = rookoin.

rookopilli M Lu Ra rooko-pilli J ruokopilli P roopill тростниковая дудка; P pillitäʙ ruokopilliikaa mängib roopilli; M pajupilli, sitä tehtii. tehtii i roogoss pilliä. rookopilli pajupill, seda tehti. Tehti ka roost pille. (See oli) roopill.

rookoputki Li harilik jõgiputk широколистный поручейник.

rookoräsäᴢ: ruokoräsäᴢ P (pilli)rookatus тростниковая крыша; ruokoräsäs kaugaa kestäʙ rookatus peab kaua vastu (kestab kaua). – Vt. ka rookokatto.

rooko/zikko M Lu Li Ra J -sikko ~ rogosikko K-Ahl., g. -zikoo Li (pilli)roostik тростник, камышник; Li rookozikko on turpia (pilli)-roostik on tihe; J jõgõ rookozikkoz om paĺĺo peeniit audžikkõisiit jõe roostikus on palju väikesi havikesi.

roo/ku Kett. Lu Ra J, g. -guu Lu pilliroog, roog тростник, камыш; Ra tehää rooguss kattoa tehakse roost katust (= katuseid); Lu jänez meni tõi pitšää rooguu (muinasjutust:) jänes läks tõi pika pilliroo. – Vt. ka rooko.

rookuzik/ko Kett., g. -oo = rookozikko.

rookõi/n J-Tsv., g. -zõõ J toiduga koos [?]; toiduga määrdunud [?] запачканный едой [?], в еде [?].

roo/ma¹ Kett. K-Ahl. P M Kõ Lu ruoma P -m J-Tsv., hrl. pl. -maᴅ P M Lu ruomaᴅ P -mõᴅ Lu J -mõõᴅ [sic!] J-Tsv. -met J-Ränk 1. room, roomad (rangidel) гуж, гужи; M roomad on opõzii raŋkolaiᴢ roomad on (hobuste) rangide küljes; M ühs rooma meni kattši üks room läks katki; P raŋgõd ruomõikaa rangid (koos) roomadega; J sio raŋkiisõõ uuvvõd nahkõizõd roomõõᴅ seo rangide külge uued nahast roomad; P rootsii roomad radgõtkoo rl. rootsi roomad rebenegu; 2. treng, trengid veorihmad, -nöörid, -ketid (loogata rakendil) постромка, постромки, тяж, тяжи (запряжки); Lu ätšee roomaᴅ äkke trengid.

room/a² K-Ahl., g. -aa vorp, löögijälg рубец.

roo/ma³: -m J-Tsv., g. -maa J rumm ром; roomaa haisu tuli nenäsee rummi lõhn lõi (tuli) ninna.

roomi vt. ruumi.

roomia: ruomia (K.): roska [= rooska] eb ruomint pihtojani (Gro. 733) rl. roosk ei vorpinud mu pihtu.

roomi-lasti Lu trümmilast, trümmilaadung трюмный груз (фрахт).

roomi-vahti Lu 1. (laeva) trümmi- e. ruumivaht, -valvur вахтенный, сторож (в трюме); 2. (laeva) trümmi- e. ruumivalve трюмная стража; roomi-vahis katšegaaraᴅ, lämmittäjäᴅ trümmivalves on katlakütjad.

roop/pa Kett. Ränk K-Ahl. K-Al. K P M Kõ S Lu Li Ra I (vdjI) ruoppa L Ko (K P) rùoppa Po -p J-Tsv., g. -aa Kett. K S Lu J I puder каша; M kõikõllaissa rooppaa tšihutattii piimää päälee igasugust putru keedeti piimaga; Lu ku suurimoiss teh́h́ää vetelää süükkiä, jutõllaa suurimikko, a ku on jämmiä, siz on rooppa kui tangudest tehakse vedelat sööki, (siis) öeldakse (tangu)kört, aga kui on paks, siis on puder; Li rooppa teh́h́ää suurimassa, a velli teh́h́ää javossa putru tehakse tangudest, aga körti tehakse jahust; Li roopat pannaa umpi-ahjoo automaa pudrud pannakse kinnisesse ahju hauduma; M roopalõ piäp kaugaa autuuta, la üv̆vii turpoovaᴅ suurimaᴅ puder peab kaua hauduma, las tangud hästi paisuvad (turbuvad); Li rooppa jo pörpötäʙ puder juba podiseb; I kettu on ahjoza piimäzä .. roopaa päälä tožo kettu õli ahjus (hautatud) piimal on nahk (peal) .. pudru peal on ka nahk (= koorik); P pajatab niku rooppaa suu täünä kk. räägib, nagu (oleks) suu putru täis; P tšihutõttii griettsinaa ruoppaa keedeti tatraputru; M manna rooppa manna- puder; M javo rooppa jahupuder; Li õzra rooppa odratangupuder. – Vt. ka greettsina-, inar-, javo-, lõppu-, manna-, marja-, nisu-, pšona-, pühä-, riisu-, rüizjavo-, rüiz-, suurima-, šona-, õzra-.

rooppalaatko Ra roopp-laatko J-Tsv. pudrukauss, -vaagen латка для каши.

rooppa-pata M Lu pudrupott горшок для каши.

roo/ska Kett. K-Ahl. K-Al. K M Kõ S Lu J I Ku ruoska K L P rùoska Po -sk J-Tsv. roaska Kr Роозка Tum., g. -zgaa Kõ Lu J I ruozgaa K L P rùozgaa Po -zga J piits, roosk, kantsik кнут, плеть, плётка; J terve, rooska kultasiima rl. tere, piits, kuldpiug; J roozgaa siim on siottu jeviiss piitsa piug on punutud jõhvidest; I roozgaakaa õpõttaass, kui magataɢ (pulmakomme:) piitsaga õpetatakse, kuidas (peigmehega) magada; M tahtõ roozgall lüvvä tahtis piitsaga lüüa; M rooska on opõzõõ kagrakotti vs. piits on hobuse kaerakott; M hoikukkõin niku rooska peenike nagu piits; I paimõnõlla ripuʙ sumka bokkaza, a rooska pihalla karjasel ripub kott küljel, aga piits õlal; J karjušii roosk om pitšep ku opõizõõ roosk karjase piits on pikem kui hobusepiits (= kutsari v. voorimehe piits); Lu Ku nahka rooska nahkpiits; Po rùozgaa varsi piitsa vars; J roozgaa plaksu piitsaplaks; Lu annõttii ruoskõita anti piitsa. – Vt. ka nahka-.

rooskavarsi I ruoska-varsi P piitsavars кнутовище; P õltši lieb ruoska-varsi rl. õlest saab piitsavars.

roossola vt. rosola.

roossõunn/u (J), g. -õõ J = roosõttunnu; vańkkõ võtti peremmehee kaapissõ tšernilaa, paalõtškaa roossõunnõõ perokaa Vanka võttis peremehe kapist tinti, sulepea roostetanud sulega.

roossõõ Lu adv. rooste (minema) (наречие в форме илл-а от roosõ); Lu ahjo meep kõvassi roossõõ ahi läheb kõvasti rooste.

roossõõᴢ J adv. roostes (наречие в форме ин-а от roosõ); J kuraz on roossõõᴢ nuga on roostes.

roossõõk/aᴢ Lu, g. -kaa Lu = roosõkaᴢ; roossõõkaz aŋkkuri roostetanud ankur.

roos/õ Kett. M Lu J I ruosõ P -e ~ rose K-Ahl. -sõ M Li J-Tsv., g. -sõõ Kett. M Lu J I rooste ржавчина; J roosõ on süünü kõig ravvaa rooste on raua kõik ära söönud; M roossõ õli kurassõõ päällä rooste oli noa peal; P rauta ruosõkaᴢ, ruossyõsyõ tõmpaᴢ, ruosõttu raud on roostene, tõmbus roostesse, roostetas (ära).

roos/õh ~ roossõh I, g. -sõõ kaste роса; roo-sõh õli roh̆hoo päällä kaste oli rohu peal; meet taralõõ, jalgat kasat roossõõ lähed aeda, teed jalad kastes märjaks.

roosõht/ua: -uaɢ I, pr. -uʙ, imperf. -u = roosõttua; kulta on päällä, alla on roosõhtunnuɢ vs. kuld on peal, alt (all) on roostetanud (= pealt kuld, alt muld; kõik ei ole kuld, mis hiilgab).

roos/õkaᴢ (Ra-Len.) ruosõkaᴢ P -sõkaᴢ M, g. -õkkaa roostene, rooste-; roostes, roostetanud ржавый, заржавелый, заржавленный; P maakkõ vesi johzõp kuzaiᴅ, nii vähäizee nõrizõʙ, se on ruosõkaᴢ vesi maakevesi jookseb kuskilt, nii natuke niriseb, see on roostene vesi; Ra kopitti roosekkaisii [= roosõkkaisii] rauta nagloi (Len. 304) korjas roostetanud raudnaelu. – Vt. ka roossõunnu, roossõõkaᴢ, roosõttunnu.

roosõt/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J = roosõtuttaa.

roosõttannu [?]: ruosõttõnnu L = roosõttunnu; ai ko on ruosõttõnnu vesi oi, küll on roostene vesi.

roosõt/tua L M J-Tsv. (Kett. K Lu) ruosõttua (L P) roosettua ~ rosettua (K-Ahl.), pr. -uʙ Lu J, imperf. -tu M J ruosõttu P roostetada, rooste minna ржаветь, за-; Lu rauta märjässä roosõtuʙ raud roostetab niiskusest; M roosõttu kuraᴢ, semperäss etti õli toorõõs paikkaᴢ nuga läks rooste, sellepärast et oli niiskes kohas; Lu rauta on roosõttunuᴅ raud on roostetanud. – Vt. ka roosõhtua, roosõttussa.

roosõttunn/u Kett. L M J-Tsv., g. -uu J roostene, rooste-; roostes, roostetanud ржавый, заржавелый, заржавленный; заржавевший, покрытый ржавчиной; L roosõttunnu tširveᴢ roostes kirves; M roosõttunuud ravvaᴅ roostes (roostetanud) rauad. – Vt. ka roossõunnu, roosõkaᴢ, roosõttannu.

roosõt/tussa: -tuss J-Tsv., pr. -uʙ J, imperf. -tu J = roosõttua.

roosõtuttaa: rosetut/taa (K-Ahl.), pr. roosõtutan: -an K, imperf. roosõtutin lasta roostetada, panna roostetama ржавить. – Vt. ka roosõttaa.

roo/za M Li -zõ ~ -ᴢ J-Tsv., g. -zaa J roos роза; J jätä kase roozõ millõ mälehtüzessi jäta see roos mulle mälestuseks.

rooza-svetka M = rooza.

roozgaapletti: roozgapletti J-Must. piitsapiug, -keel ремень или верёвка плети.

roo/zgata: -zgõt J-Tsv., pr. -skaan J, imperf. -skazin: -skõzin J roosata, piitsaga peksta бить, стегать кнутом, плетью.

rooz/ovoi Li J -voi Li J-Tsv. rozõvõi M, g. -ovoi J roosa розовый (по цвету); M ku õli tütterikkolahs, siis pantii rozõvõi lintti kui oli tütarlaps, siis pandi (kaelaristile) roosa pael; Li siis siottii kušakkõ, lad́d́a, roozovoi, šolkkõinõ siis seoti vöö (vööle), lai, roosa, siidine.

roozovoi/n J-Tsv. rozavoin (K-Al.), g. -zõõ J = roozovoi; J roozovoiss karva kamaĺikk roosat värvi pluus.

rooža¹: Ро́за Pal.1 Ii-reg.1 nägu лицо, рожа.

roo/ža²: -žõ ~ -ž J-Tsv., g. -žaa J = ruuso¹; täll kazvob roožõ tal kasvab roos.

rootalimeeᴢ Lu tüürimees, roolimees, roolimadrus рулевой, штурман; rootalimeez on ahtõriᴢ tüürimees on ahtris; laivaz on vanõpi rootalimeez i noorõpi; matrossi on rootalimehen; botsmani on vanõpikko rootalimehiõ pääle laevas on vanemtüürimees ja noorem(tüürimees); madrus on roolimeheks; pootsman on roolimadruste ülemus. – Vt. ka ruĺameeᴢ, ruĺevoi.

roo/ti J (Kõ-Len. Lu) ruoti L -t J-Tsv., g. -tii J rood (sõjaväeüksus) рота; J tervenäin rooti sõtamehii(t) terve rood sõjamehi; L kui mõnt ruotia soldattai õige mitu roodu sõdureid; J kui va ńemtsõd näüttisti okopoiss, nii minu rooti alki paukutõll kui vaid sakslased end kaevikuist näitasid, nii hakkas minu rood paugutama; Lu miä sluužizin jaamõs tüü roois voovvõõ aikaa ma teenisin Jamburgis tööroodus aasta aega.

rootiaa [sic!] K-Ahl. M-Set. (Ahl. orig.: gärdsel, Set. orig.: aidasriuku).

rootiaᴅ vt. sala-.

rootiamriuku M-Set. aialatt штакетина (orig.: aidasriuku).

rootiamõᴅ vt. sala-.

rootimaᴅ vt. sala-.

rootiriuku: ruotiriu/ku (Ränk), pl. rootiriuguᴅ: -gut Ränk roovik, roovlatt, katuselatt (sarikatele horisontaalselt kinnitatud latt, roovitise osa) решетина, обрешетина, слега (жердь, закреплённая поперёк стропил, деталь решетника).

rootiu/ᴅ: -t Ränk korralatid, roovmalgad (kinnituslatid, mille abil seotakse õled või roog katuselattide külge жерди для закрепления кровельной соломы или тростника). – Vt. ka sala-.

rootiumoittaa: ruotiumoit/taa, pr. rootiumoitan: -an P, imperf. rootiumoitin: -in P = rooittaa²; rihi on ruotiumoitõttu maja (= katus) on roovitud; ruotiumoitan riukuikaa, panõn pajuu vittsoikaa tšiin ümpär kuurittsaa roovin roovlattidega, panen (roovlatid) pajuvitstega sarika külge kinni.

roo/to¹ vdjL K M Lu Li Ra J, g. ruvvoo ~ roo(oo (vdjL) roo(o J-Tsv. -vvoo Lu -voo (Lu) roo M Li rood, roots (kandev tugiosa lehel, sulel, kalal jms.); kalaluu; luu; roie, ribi; noaselg стебель, стволик (листа, пера, рыбы и пр.); рыбья кость; кость; ребро; спинка (ножа); Lu aili tuõb murria, roovossa läheb üvässi poizõ räim läheb (keetes) pehmeks, roo (luu) küljest läheb hästi lahti; Lu kurvi on üvä kala, pehmiä ja vähä rootoa tint on hea kala, pehme ja vähe luid; Li tšerkka on kalojee segaᴢ, süüʙ ailija, muuta eb jätä ku pää ja roo merikilk on kalade seas, sööb räimi, muud ei jäta (järele) kui pea ja roo; J kalaa rooto jäi kurkkuu tšiin kalaluu jäi kurku kinni; J nenää rooto ninaluu; Lu Li tšültši rooto küljeluu, roie, ribi; J lehoo rooto leherood; Lu kurasõõ rooto noaselg. – Vt. ka kala-, kurahsõõ-, seltšä-, tšültši-. – Vt. ka roo, rooko.

rooto² vt. ruuto.

rootoi/n J-Tsv., g. -zõõ J = rookaᴢ.

rootsalai/n Lu, g. -zõõ Lu = roottsilain.

roots/ii P M Lu J-Tsv. ruotsii P -i Lu adj., indekl. rootsi, Rootsi шведский; P rootsii roomad rad-gõtkoo rl. rootsi roomad rebenegu; J med́d́ee poolla om mõnõs paikka rootsii kalmoᴅ meie pool on mitmes kohas rootsi(aegsed) kalmud; P siin õli ruotsii sõta siin oli Rootsi sõda; Lu minnua siiz laitõttii rootsii rajallõ mind saadeti siis Rootsi piirile; Lu rootsii tšivineemeᴅ Rootsi skäärid; Lu rootsi parahoda (Len. 281) Rootsi laev.

rootšit/o M J, g. -oo 1. alemaa (metsast v. võsast tehtud põllumaa) новина, подсека, пожога; M rootšito on see, kummas paikkaa on mettsä puhasattu i tehäs tšüntömaa. med́d́e tšüläz on nastoo rootšito. taitaa miltineiᴅ nasto epo-eellä tetši kasseem paikkaa rootšitoo, siin õli täm̆mää sarka alemaa on see, mis on metsast puhastatud ja (mis) tehakse künnimaaks. Meie külas on Nasto alemaa. Vist keegi Nasto tegi ennevanasti siia paika alemaa, siin oli tema põllutükk; 2. koppel, karjaaed огороженное место, выгон, загон (для лошадей, скота); J opõizõt seissa rootšitoᴢ hobused seisavad koplis. – Vt. ka lampaa-, lampai-.

root/tsi P Ra (Lu) ruot/tsi (P) -si K-Ahl., g. -sii Ra rootslane, rootslased швед, шведы; Ra roottsi sõti siεll kabŕoᴢ rootslased sõdisid (rootslane sõdis) seal Koporjes; Lu roottsia tulee šlääppoja võttamaa kabriossa tuleb rootslasi Koporje kindlusest kübaraid (= kiivreid) võtma (= kindlust vallutama); P baabuška pajatti nii ruotsissa vanaema rääkis nii rootslastest; P õnnõttomaa vei venäi, roottsi laivojõõ latõ rl. venelane viis õnnetu, rootslane ladus laevadesse. – Vt. ka rootsalain.

roottsilai/n Lu J-Tsv. ruottsilainõ (P), g. -zõõ J rootslane швед; P ruottsilaizõt tulõvad, juoskaa lahzõt pakuo rootslased tulevad, jookske, lapsed, pakku! – Vt. ka rootsalain.

roottši J-Tsv.: roottši keppi (kooritud) (aia)latt, -teivas.

root/tšia K J-Tsv., pr. -šin J, imperf. -tšizin K J 1. rookida, puhastada; koorida убирать, чистить, вы-, потрошить, снимать чешую; очищать (прут от коры); K roottšizimma lunta rookisime lund; J roottšiga kalaᴅ rookige kalad; J rootšin vittsa koorin vitsa; 2. J-Tsv. roovida (katust) решетить, об- (крышу); ■ J tuõt siä, hülkü, kottoo, ni miä silt persee rootšin tuled sa, lurjus, koju, siis ma roogin su perse tuliseks. – Vt. ka rooittaa², rootiumoittaa.

roottši-vitt/sa: -s J-Tsv. (kooritud) vits (roov-lattide kinnitamiseks очищенный от коры прут для укрепления кровельных решетин).

ropko/i J-Tsv., g. -i J kartlik, arg робкий; tuõ jurmõpõssi tüve, elä õõ nii ropkoi tule julgemini ligi, ära ole nii kartlik.

ropot/taa M, pr. -aʙ M, imperf. -ti M podiseda булькать, побулькивать; nät ku kiisseli ropotaʙ näe, kuidas kiisel podiseb; oi kui kõv̆vii ropotap tših̆hua oi kui kõvasti podiseb keeda.

ropsaht/aa (R-Lön.), pr. -aan, imperf. -iin ropsatada, (järsku) kukkuda шлёпнуться, внезапно упасть; että maale langiaisin, rooja pääle ropsahtaisin (Lön. 710) rl. et ma kukuksin maha, ropsataksin pori peale.

rops/i Lu Li propsi J-Tsv., g. -ii Lu props пропс; Li ropsi, irress ku sahataa metrii pitukkõin tükkü, koori ku puhasõttii, õltii i pitemmät ropsit, kahz metriä, pooltõiss metriä props (on), kui palgist saetakse meetripikkune tükk, puhastati koorest; olid ka pikemad propsid, kaks meetrit, poolteist meetrit; J tõmmõtka propsi bagraka veess tõmmake props pootshaagiga veest (välja).

ropsi/a J-Tsv., pr. -n J, imperf. -zin J ropsida, raputada трепать, драть; встряхивать. – Vt. ka rapsia.

rose vt. roosõ.

rosettua vt. roosõttua.

rosetuttaa vt. roosõtuttaa.

rosii-õttsa Lu trossi- v. köiejupp v. -ots обрывок троса, каната.

ros/ka M -kõ Lu -tka M rošk/a ~ -õ Lu, g. roz/-gaa ~ -dgaa M roškaa Lu idu росток; Lu maamunnaa isutõtaa roškiijõõkaa, siiᴢ varz nõizõp tšiiree pääl maa kartuleid pannakse maha idudega, siis tõusevad pealsed (tõuseb vars) kiiresti maa peale; M seemened jo lahtšivaᴅ rozgaᴅ, piäp saavva mah̆haasõõ isuttaa seemned läksid juba idanema (ajasid idud välja), tuleb maha külvata; Lu maamuna on roškal, roškat piäp katkoa poiᴢ kartul ajab idusid, idud peab (ära) murdma.

roslõi L: tšerikoss õli tuotu roslõi laadanaata kirikust oli toodud viirukit.

ros/ola K-Ahl. M I -sola I -ol J-Tsv. roossola (I), g. -laa J 1. soolvesi рассол; J ehan seldid üväz rosolõs pilau ega (ju) heeringad heas soolvees rikne; I rosola kõõz nõizõp kapusassa, siiz nõizõb õmõh päälee kui kapsa(ste)st tõuseb soolvesi, siis tekib hallitus peale; M liharosola, kalarosola, kapussarosola, i ogurittsolailla on rosola lihasoolvesi, kalasoolvesi, (hapu)kapsa-soolvesi, ja kurkidel on soolvesi; I ainõ süütii seemvõita da seld́ii roossolaa da õunaa aina söödi taimeõli ja heeringasoolvett ja kartulit; 2. verisool, eelsool (esimene kerge sool kaladel või lihal) предварительный, лёгкий посол; M lih̆haa piettii rosolaza, per̆rää soolattii tõin kõrtaa liha peeti verisoolas, pärast soolati teist korda. – Vt. ka kala-, kapussa-, liha-.

rospusk/a (M I), hrl. pl. -aᴅ M vanker телега; I mato pakõni, jätti mustalaizõlõõ kõlmõd õvõssa, ja rospuskaa (muinasjutust:) madu põgenes, jättis mustlasele kolm hobust ja vankri; M paa rospuskaᴅ rakkõisii rakenda hobune vankri ette.

ros/si Lu Li, g. -ii Lu tross, köis трос, швартов, канат; Lu rossi on punottu päivää mukkaa tross on punutud päripäeva; Lu tormi turpaad õltii rosissa tormiredelid olid trossist; Lu satamaz on priistaniᴅ, kuhõõ pannaa laivad rossijeekaa tšiini sadamas on kaid, kuhu pannakse laevad trossidega kinni; Lu rihma ja rossi on ühssama, seesama (jäme) köis ja tross on üks (ja) seesama; Lu poolpitävi rossi on, ku paĺĺo säikeit on kattši söögerdanud (poolpidav) tross on (siis), kui palju säigmeid (= keermeid) on katki; Lu siŋkki rossi ehtši rauta rossi (teras-

trossi nimetatakse:) tsinktross ehk raudtross; Lu rosii õttsa köiejupp. – Vt. ka bukseri-, maniĺi-, rauta-, rihma-, roho-, siŋkki-.

rossivantta Lu köisvant (ванта из троса или каната); rossivanttoja enn õli ennemalt oli köisvante.

rossola vt. rosola.

roška, roškõ vt. roska.

roš/ša: -šõ ~ -š J-Tsv., g. -aa J metsasalu, metsatukk роща. – Vt. ka aap-, koivu-.

roššat/tu Lu, g. -uu Lu lõpparve расчёт; annõttii roššattu sütšüzül sügisel anti lõpparve; müü võtimm izze roššatuu me võtsime ise lõpparve.

rozavoin vt. roozovoin.

rozboi/nikka M Lu -ńikk J-Tsv. Разбойникъ Tum., g. -nikaa Lu -ńikaa ~ -ńika J röövel; mõrtsukas разбойник; убийца; J rozboińikad on tapõttu de röövittü kuptsaa röövlid on tapnud ja röövinud kaupmehe; J ann va lahzõlõõ volia ni kazvop sinu kalttõin rozboińikk anna ainult lapsele voli, siis kasvab sinusarnane röövel; M juuda rozboinikka mõrtsukas Juudas.

rozga vt. terva-.

rozg/i Lu J-Tsv., g. -ii J 1. vits, roosk хлыст, розга; J enne rozgiika õpõtõtti tširja lukõma ennemalt õpetati vitsaga raamatut lugema; J rozgia antõma vitsa andma; 2. vitsahoop удар розгой; Lu perrää senee starikalõ annõttii kahtšümmeᴅ viis rozgia pärast seda anti taadile kakskümmend viis vitsahoopi.

roznošikk, roznošikka, roznoššikka vt. raznošikka.

rozorit/taa (K M) -taaɢ (I), pr. -an, imperf. -in lõhkuda, purustada, hävitada разор/ять, -ить; M kõik rozoritattii i tšiv̆viä eb jäännü kõik lõhuti, kivigi ei jäänud (järele); I kõõs starikka tuli too jo kõittši kane tšimoᴅ õlivaᴅ rozoritattuuᴅ kui vanamees tuli (tagasi), olid kõik need mesipuud (mesilased) juba lõhutud. – Vt. ka roittaa.

rozvooda Lu: kase bõõ üvä saha, tämä ahisõʙ, piäb laskõa rozvooda see pole hea saag, ta jääb kinni, tuleb saehambaid räsada (= painutada).

rozõvõi vt. roozovoi.

rot/ta: -t J-Tsv., g. -aa J 1. J-Tsv. rott крыса; 2. mutt крот; J nüt tuliŋ köühessi, niku rott nüüd jäin vaeseks nagu rott.

rot/ti M, g. -ii rott крыса; M nii on köühä niku tšerikoo rotti on nii vaene nagu kirikurott. – Vt. ka köühä-.

rou vt. roho.

roukku vt. rõukku.

rout- vt. ka rõut-.

routalik/ko Ra, g. -oo konarlik(uks külmunud), keltsane промёрзлый; liivaa kromkad on tee pääl, nii routalikko tee liivakamakad on tee peal, nii konarlik tee. – Vt. ka routõzikko, rõutazikko.

routõi/n J-Tsv., g. -zõõ = routalikko; routõin tee konarlikuks külmunud tee.

routõzik/ko J-Tsv., g. -oo J = rõutazikko; sütšüzüll om väliss nii routõzikot teeᴅ sügisel on vahel nii keltsased teed.

rovešnik/ka M, g. -aa ea-, kasvukaaslane, üheealine, samavanune ровесник; minuu rovešnikka õli puuttunnu pah̆haa jällelee minu eakaaslane oli ära eksinud (oli sattunud vanakurja jäljele).

rovńait/taa L, pr. -an, imperf. -in võrdne olla, võrdseks pidada равняться, сравниваться, считать равным; a vilikana juttyõʙ, kuza sinuu om mokomaa pikkaraizyõ inehmizee minuukaa rovńaittaa aga hiiglane ütleb: kuidas sina, selline väike inimene, võid minuga võrdne olla?

rovnjait/tassa: -tass J, pr. -an: -õn, imperf. -in = rovńaittaa; minuu bõõ rovnjaittass ma ei saa (end sinuga) võrrelda.

rovno Lu ühtlaselt ровно, равномерно; tohkaa munad miskaa i hämmene kõikk rovno löö munad kaussi (katki) ja sega kõik ühtlaselt (läbi).

rovńoit/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J 1. võrdseks teha, võrdsustada, ühtlustada, rihtida уравн/ивать, -ять; johanse piti siis kõikkiilõõ žalovõńń rovńoitta siis tuli juba kõigil palk võrdsustada; rovńoit saraffõnaa skladgõᴅ rihi sarafani voldid (õmmeldes) võrdseks; 2. tasandada, siluda, siledaks teha выравнивать, выровнять, сгла/живать, -дить; menti teet rovńoittõma mindi teed sillutama; rovńoi kõig bugrood [sic!] maa taza tasanda kõik mättad maatasa.

rovńoit/õlla: -õll J-Tsv., pr. -tõlõn: -tõõn, imperf. -tõlin frekv. võrdseks teha, võrdsustada выравнивать, уравнивать.

rovn/õi M Ra -oi Lu Li J, g. -õi 1. tasane, sile гладкий, ровный; Lu rovnoi sarka, eb õõ nõtkua, eb õõ bugŕaa tasane põlluriba, ei ole lohku, ei ole mätast; M a lagassaas sentäh̆hee, etti siiz leeb üvä vikastõlla lüüvvä, mättäät kõik lutissõõb rovnõissi aga (põldu) rullitakse sellepärast, et siis on hea vikatiga niita, vajutab mättad kõik tasaseks; 2. ühtlane, ühetasane; võrdne равномерный, ровный; Lu kõrkaa, rovnoi mettsä kõrge ühetasane mets; J lissää veessoilõõ vähikkõizõ, kuniz et saa rovnoissi lisa kaalu(de)le (veel) väheke, kuni saad (kaalukausid) võrdseks; ■ Lu aluz on rovnoil giĺil purjelaev on (vees) trimmis (laev on tasasel kiilul).

rubaŋ/ka Lu -k J-Tsv., g. -kaa J höövel рубанок; J lazz veel kõrta kahs rubaŋkaka, fugaŋkõll päälee, de valmiz leeptši lase veel korda kaks höövliga (üle), pikkhöövliga peale, ja valmis ongi.

rubi/na: -n J-Tsv., g. -naa J rubiin рубин; sõrmussõõ om pantu rubin sõrmusesse on pandud rubiin.

rub/ĺa L M S Po Lu Li I (K-Ahl. K-Al. R U P J Ku) -la M-Set. Kõ-Len. (Lu) rupla (K-Ahl.) -ĺ J-Tsv., g. -ĺaa K P Lu Li J ruplaa K-Ahl. rubla рубль; M milla on rah̆haa va ühs rubĺa mul on raha vaid üks rubla; S ühs ahjo nõis seisomaa tuhatt(a) kahs sat̆taa rubĺaa üks ahi läks maksma tuhat kakssada rubla; M mahzõttii kahs rubĺaa kuu, tõizõl talvõl kõm rubĺaa maksti kaks rubla kuu(s), teisel talvel kolm rubla; K a pojo annab nuorikõõ emälee rubĺaa deŋgoita (Al. 12) (pulmakomme:) aga peigmees (poiss) annab pruudi emale rubla raha; M ühessä lahzõssa rubĺa palkkaa koko talvõza (õpetajale maksti) ühe lapse (õpetamise) eest rubla palka kogu talve eest; Lu tšümmenässä rublassa miä teen kümne rubla eest ma teen; J siin on tuhattojõõ rubĺojõ kauppa siin on asi tuhandetes rublades.

rubĺ/o [?] (K-Al.), g. -oo = rubĺa; rubĺoa viiteetõššõmaa piäb võttaa (Al. 16) rublat viisteist peab (kaasa) võtma.

rubĺoi/n J-Tsv., g. -zõõ J = rubĺõin.

rubĺõi/n J-Tsv., g. -zõõ J rubla-, rublane рублёвый; rubĺõim paperi rublane paberraha.

rubĺõkkõi/n J-Tsv., g. -zõõ J rublake рублик.

rud́d́a vt. akkur-.

rud́e K-Ahl., g. rut́ee [?] (akna) raam, raampuu (оконная) рама, (оконная) обвязка (orig.: fönsterkarm). – Vt. ka akkun-.

rudnik/ka Lu, g. -aa allikas, läte родник, источник, ключ; rudnikkas on tšülmä ja sirkõa vesi allikas on külm ja selge vesi.

rudv/ata: -õt J-Tsv., pr. -aan J, imperf. -azin: -õzin J = rudvoa; kahõ tšezze võitõlti de ühs rudvõs tõiss maha kahekesi katsuti rammu ja üks surus teist maha.

rudvi/a J-Tsv., pr. -n J, imperf. -zin = rudvoa.

rudvo/a Ra, pr. -n Ra, imperf. -zin Ra rutjuda, suruda, vajutada сдавить, смять; miε näin vaskimattoa i jalkoikaa rudvozin ma nägin vaskussi ja rutjusin jalgadega (surnuks). – Vt. ka rudvata.

ruggit vt. rüiᴢ.

ruhipuu, ruhi-puu vt. rohipuu.

ruh/ka Kett. M (K-Ahl.), hrl. pl. -gaᴅ Kett. K M 1. Kett. K-Ahl. puru, prügi, praht соринка, сор, мусор; 2. (heina)pebred (сенная) труха; M einä ruhgaᴅ heinapebred; M einältä kõik rohokukad murõnõvaᴅ, sitä kuttsuaz einä ruhka heinalt pudenevad kõik rohuõisikud, neid (seda) kutsutakse heinapebred; M avvottu einää ruhka hautatud heinapebred. – Vt. ka einä-. – Vt. ka ruupo², ruupu², ruuvud-raavoᴅ.

ruhv/i Lu, g. -ii Lu (laeva)ruhv полубак, кубрик; ruhvi vai kajutti, kuza vätši eläʙ ruhv või kajut, kus meeskond (laevas) elab.

ruik/ata Lu J, pr. -kaaʙ, imperf. -kazi ruiata хрюкать; Lu J sika ruikkaaʙ siga ruigab.

ruik/ko P M Lu Ra J (K-Ahl.), g. -oo M Lu Ra J -uo P -o J-Tsv. 1. rõuged, rõugehaigus оспа; Lu nüd enäʙ ebõõ sitä tautia što ruikko nüüd enam ei ole seda haigust nagu rõuged; J elka laska lahsiit naapurii, näill oŋ ruikko ärge laske lapsi naabri(te) juurde, neil on rõuged (majas); M per̆rää ruikkoa pil̆laab nägoo inehmizeltä, jääväd merkiᴅ õmassi iässi pärast rõugeid on inimesel nägu rikutud, armid jäävad (kogu) eluajaks; P ruikuo rikottu ńako rõugearmiline (rõugetest rikutud) nägu; J ruikoo pupuruškõd nii irmussi tšihkuvõᴅ rõugevillid sügelevad nii hirmsasti; M musad ruikod on liika raskas tauti, kui mõnd inehmissä on kooltu senessä vaivassa mustad rõuged on väga raske haigus, nii palju inimesi on surnud sellesse haigusse; Lu ruikoo rupi rõugekorp, -kärn; Ra J ruikoo rikonta ~ M ruikoo rikotussõᴅ ~ ruikoo rikottu ~ J ruiko sihaᴅ rõugearmid; M suur ruikko rõuged; J tuulõõ ruikko tuulerõuged; 2. kaitserõuged вакцинация против оспы; Lu nüt pannaa ruikoᴅ nüüd (= nüüdsel ajal) pannakse rõuge(i)d (= vaktsineeritakse rõugete vastu); J tõiss kõrta jo paamm lahzõlõõ ruikkoa juba teist korda paneme lapsele rõugeid. – Vt. ka tuuli-.

ruikko/za: -ᴢ Lu adv. rõugetes (наречие в форме ин-а от ruikko); kase inemin on õlluᴅ ruikkoᴢ, läsinüᴅ ruikkoa see inimene on olnud rõugetes, (on) põdenud rõugeid.

ruikok/aᴢ: -õᴢ J-Tsv., g. -kaa J rõugearmiline рябой, оспенный.

ruikoo-rikon/nusõᴅ ~ -tusõᴅ J-Tsv. pl. rõugearmid оспины.

ruis- vt. rüis-.

rui/sku J-Tsv., g. -zguu sombune пасмурный; kujal ruisku ilm väljas on sombune ilm.

ruiškuin vt. paha-, pikku-, piku-.

ruiškun vt. pikku-.

ruiᴢ vt. rüiᴢ.

ruiz- vt. ka rüiz-.

ruizroukku Lu (piklik vihkudest koosnev) rukkivirn (rehe juures) (продолговатая) скирда из ржаных снопов (у риги).

rukam/oinikka Ränk K-Al. P M Lu J -oińikk J-Tsv. -õinikk Li rukkamoinikka Ra rukomoinik M Kõ Lu, g. -oinikaa M J -õinikaa Lu rukkamoinikaa Ra (rippuv tilaga) kätepesunõu рукомойник; J rukamoińikk ripub uhzõõ kõrvõll kätepesunõu ripub ukse kõrval; Li rukamõinikk õli savõssa tehtü, õli kahõõ kärzääkaa i ühee kärzääkaa kätepesunõu oli savist tehtud, oli kahe tilaga ja (ka) ühe tilaga.

ruk/aᴢ (Ra), pl. -kaaᴅ Ra kinnas, pl. kindad рукавиц/а, -ы; rubĺaa rukkaad õlla tšäeᴢ rl. rublased kindad on käes.

rukavnik/ka M-Len. J-Must., g. -aa kittelpõll [?] (varrukate ja tagant lahtiste hõlmadega naisterõivas) фартук-халат [?] (сзади открытый и с рукавами); M pituuta [= pit̆tuutta] rukavnikka õli polviie saa [= põlviissaa] (Len. 264) r. pikkus oli põlvist saadik (põlvini); M tšiutoo päälle .. pantii rukavnikat (Len. 264) särgi peale pandi r.; M seläss [= selläss] õli rukavnikka avõ. napul panim rukavnikka tšiin (Len. 260) selja pealt oli r. lahti; nööbiga panime r. kinni.

ruk/ka¹: -k Ra, g. -aa rikkus богатство; rahaa rukk, end́ee hukk vs. raharikkus (on) hinge hukk.

ruk/ka² K-Ahl. R-Lön., g. -aa 1. K (naiste varrukateta kalevist kuub женская верхняя одежда из сукна, безрукавка); (Ahl. orig.: qvinnokaftan af kläde utan ärmar); 2. (pidulik pealisseelik верхняя нарядная юбка); K neite idgeb, tšüünel veereb punasilta põskusilta kauniile goittanoile, kauniilta goittanoilta rummes-tširjale rukale, pääle põlvee, põlvi-liinaa, pääle vöö võvvarma-tširjaa (Ahl. 105) rl. neiu nutab, pisar veereb punastelt põsekestelt punastele siidpaeltele, punastelt siidpaeltelt r-kirjalisele pihikseelikule, põlve peale, põlle peale, vabarnakirjalise vöö peale. – Vt. ka kalevi-.

rukkamoinikka vt. rukamoinikka.

rukkimaarja Lu rukkimaarjapäev (15. VIII) успение; ühsi on punamaarja, tõin on rukkimaarja üks on paastumaarjapäev, teine on rukkimaarjapäev.

rukoil/la K P Kõ (M-Len. J) ruk̆koilla M, pr. -õn P ruk̆koilõn M, imperf. -in: ruk̆koilin M (jumalat) paluda, palvetada молиться; Kõ kupoĺo-kaivoo tüv̆vee tšäütii rukoilõmaa jaanikaevu juures käidi (jumalat) palumas; M miä ruk̆koilõn jumalaa, semperässä täm millõõ i avitaʙ ma palun jumalat, seepärast ta aitabki mind. – Vt. ka rukoolla, rukõlla.

rukol/la L M Kõ (Lu-Len. J) -ollaɢ (I), pr. -õn M, imperf. -in L = rukoilla; L babuška ain rukoli, maĺitvaa lutši vanaema aina palvetas, luges palvet; J ku koolõᴅ, nõizõn sinnuu eńńee kõhassõ rukolõimaa [= rukolõmaa] kui sured, siis hakkan sinu hinge eest palvetama.

rukomoinik vt. rukamoinikka.

rukool/la M, pr. -õn M, imperf. -in = rukoilla; jumalaa em̆mää rukooltii paluti jumalaema.

rukou/ᴢ Lu, g. -hsõõ: -sõõ Lu palvetund молебен, молебствие, церковная служба; naizõõkaa tšäüväd rukousõᴢ käivad naisega palvetunnis.

rukõl/la (M) rukõõl/la (Lu-Must.), pr. -õn, imperf. -in = rukoilla; M rukõltii jumalaa paluti jumalat; Lu nõisi jumalaa rukkõõlõmaa (Must. 157) hakkas jumalat paluma.

ruĺ/a P Lu Li J-Must. J-Tsv. (Kõ-Len.), g. -aa Lu Li J rool, tüür руль, штурвал; Lu suurõd veneed on ruĺaakaa suured paadid on rooliga; Lu rootali mees piεb ruĺĺaa tüürimees hoiab rooli; Lu aluz ep kuuntõõ ruĺĺaa (purje)laev ei kuuletu roolile; J vmesto ruĺa võib airokaa praavitta rooli asemel võib (ka) aeruga tüürida; Lu ruĺaa veero rooliratas; Lu ruĺaa teĺtši roolitelg; Lu ruĺa airo on venneeᴢ roolaer on paadis.

ruĺa-airo Lu roolaer (paadil, venel) рулевое весло (лодки, челна).

ruĺa-kajutti Lu roolikamber рулевая рубка; ruĺa-kajutti alusil on ahtõriᴢ, a parahodill on rohkaapõssi tšehspaikkaᴢ roolikamber on purjelaevadel ahtris, aga aurikutel on enamasti (laeva) keskpaigas.

ruĺa-ket/ti: -i [sic!] Lu roolikett (цепной) штуртрос; ruĺa-keti meneʙ ümpär ruĺaa teĺtšiä i meneʙ ruĺa-rumppelii roolikett läheb ümber roolitelje ja (sealt) läheb roolirumplisse.

ruĺameeᴢ ~ ruĺa-meeᴢ Lu = rootalimeeᴢ; ruĺamees piεb ruĺĺaa roolimees hoiab rooli.

ruĺa-petliᴅ Lu, pl. rooliaas (metallaas rooli kinnitamiseks ahtri külge) рулевая петля.

ruĺa-rumppeli Lu roolirumpel, -pinn (rooli pöörav hoob) румпель. – Vt. ka rumppeli.

ruĺa-ruutšk/a Lu, hrl. pl. -aᴅ Lu rooliratta käepide v. pulk ручка штурвала, ручка рулевого колеса.

ruĺa-veero Lu rooliratas штурвал, рулевое колесо.

ruĺa-värtten/ä (Lu), hrl. pl. -äᴅ Lu rooliratta kodar спица рулевого колеса.

ruĺevo/i Lu, g. -i Lu = ruĺameeᴢ; ruĺevoi on ahtõriᴢ roolimees on ahtris.

rul/la K-Ahl. K P M Lu Li J -lõ Ra -l J-Tsv., g. -laa K P Lu Li J 1. (kanga)rull; (niidi)rull трубка (холста, полотна); катушка; J rull kaŋgõss rull kangast; J kaŋkaa rulla kangarull (rull kangast); K niitii rulla niidirull; 2. (põllu)-rull; (tee)rull (полевой) каток; (дорожный) каток, укатка; Lu perrää tšülvömizee rullattii rullaakaa sargaᴅ pärast külvamist rulliti põlluribad rulliga (siledaks); Lu miä kinoz näin, ku rullaakaa rullas šosseinõi teetä, samoχo·dnõi rulla ma nägin kinos, kuidas (juht tee)rulliga rullis maanteed, iseliikuv rull (oli); 3. vaali-kaigas ручной каток, скалка (для катания белья); 4. vaalikurikas катальный валёк; P rullaa paalikka vaalikurikas; 5. K-Ahl. võll вал. – Vt. ka põlgõtuz-. – Vt. ka rullu.

rullakeppi M vaalikaigas ручной каток, скалка (для катания белья); ühs on rullapaalikka, tällä ovaᴅ ruptsaᴅ. a tõin on rullakeppi üks on vaalikurikas, sellel on sälgud. Aga teine on vaalikaigas. – Vt. ka rullapuu.

ruĺĺakuhi [!] J-Must. (heina)kuhi, saad, aun копна, куча (сена, зерновых), (orig.: keko).

rullapaalikka M Lu rull-paalikka J rull-paalikk J-Tsv. vaalikurikas (soonilise pinnaga lapik kurikas, millega rulliti vaalikaika ümber keeratud pesu) катальный валёк, рубе́ль (для катания белья); M sõp̆põita mizellä rullataᴢ, se on rullapaalikka; täm on ruptsõjekaa, vot se rullaaʙ, ruptsõd i rullaavaᴅ millega vaalitakse pesu, see on vaalikurikas; see on sälkudega, vaat see vaalib, sälgud vaalivadki.

rullapuu M rull-puu J-Tsv., hrl. pl. rullapuuᴅ M 1. vaalikaigas (ümmargune kaigas, mille ümber keerati vaalitav pesu) скалка (для катания белья); J kuza on rull-puu, siäl piäb õll i rull-paalikk kus on vaalikaigas, seal peab olema ka vaalikurikas; 2. pl. vaalipuud (vaalikaigas ja vaalikurikas) каталки (скалка и валёк); M meillä rullatas pes̆sua rullapuilla meil vaalitakse pesu vaalipuudega. – Vt. ka rullakeppi.

rull/ata P M Lu Ra J (K-Ahl.) -õta (Ra J) -õt J-Tsv., pr. -aan K Lu Ra J, imperf. -azin Lu Ra -õzin J 1. rullida (põldu, teed) укат/ывать, -ать (поле, дорогу); J põllot kuile piäb rullõt põllud tuleb vist rullida; J põlto or rullõttu põld on rullitud; 2. vaalida (pesu) катать (бельё); P sõpõi rullatass pesu vaalitakse; J pesu veel on rullamõtt pesu on veel vaalimata; Lu vanutõttii suukkunaa, kasõttii, taaz rullattii vanutati kalevit: kasteti märjaks, taas vaaliti; 3. rullida, veeretada мять, катать; Ra rullazin jalgala maoo päätä rullisin jalaga mao pead; 4. (kokku) rullida, käärida свёртывать, свернуть; J kokkoo rullata kokku rullida.

rull/u Lu, g. -uu 1. (tainast) rull свёрток (теста); tšääritää, niku rulluᴅ, neᴅ kutsutaa kääritüᴅ (tainast) rullitakse, (tehakse) nagu rullid, neid kutsutakse rullklimbid; 2. vaalikaigas ручной каток, скалка (для катания белья); 3. vaalikurikas катальный валёк; rullu paalikall on krupsaᴅ vaalikurikal on sälgud; 4. vaalipuud (vaalikaigas ja vaalikurikas) каталки (скалка и валёк); rullu puuᴅ vaalipuud. – Vt. ka rulla.

rum/a M Lu Li J, g. -aa Lu rum̆maa M -a J-Tsv. jäme, kore; räme; toores; rohmakas; halb, paha, jõhker, vilets; lihtne; vähenõudlik простой; плохой; скудный; грубый; хриплый; скромный; J koto-suukkun on rumap õsõttua kodukalev on ostetust jämedam; J ruma leip kore (jämedast jahust) leib; J ruma kaŋgõᴢ jäme(dakoeline) kangas; J karull on ruma ääni karul on räme hääl; Li elä õõ nii ruma (käitumise kohta:) ära ole nii toores!; J ruma nägokaa rohmaka näoga (inimene); J rumat sõnaᴅ toored sõnad; J tänä nii ruma ilm, sato, tuuli ja tuisku täna on nii halb ilm: sadu, tuul ja tuisk; J rumad inimizeᴅ jõhkrad inimesed; J roojõkõss tšiuttoa oŋ kuile ruma pann pääle musta särki on kuidagi paha selga panna; J ruma tüü pääle on ruma i kattsoa rohmaka töö peale on halb vaadatagi; Li oi ku se inemin süüb rummaa rookaa oi, küll see inimene sööb viletsat toitu; M ennee sõvad õltii rumaᴅ, kaŋkõizõᴅ ennemalt olid rõivad lihtsad, linased; M täm on ruma söömää, tällee anna hot́ aapõzõd algoᴅ, täm kõik sööʙ ta on söögi suhtes vähenõudlik: talle anna kas või haavahalud, ta sööb kõik (ära).

rumak/aᴢ: -õᴢ J-Tsv., g. -kaa J = rumala.

ruma/la J -l J-Tsv., g. -laa J jäme, toores, jõhker, mühakas грубый, жёсткий, неприветливый; ted́d́e pooliim vätši om vähäize rumal teie kandi (teiepoolne) rahvas on natuke jämedavõitu; rumal inimin jõhker inimene; tämä on nii rumal, jot drastuvoittõmiss ebõ·õ kõnsait ta on nii mühakas, et tervitamist ei ole kunagi. – Vt. ka ruma.

rumal/assi: -õssi J-Tsv. = rumassi.

rumalu/ᴢ J-Tsv., g. -hsõõ: -sõõ J jämedus, jõhkrus грубость; kart rumaluss karda jõhkrust!

ruḿan/aᴅ: -õᴅ J-Tsv. pl. ruuž, põsepuna румяна.

rumassi Li J jämedalt, toorelt грубо; J rumassi ep saa pajatta vanõpiikaa vanematega ei tohi jämedalt rääkida. – Vt. ka rumalassi.

rumbu vt. rummu.

ŕum/ka Kett. K L P M S Po I (K-Al.) -k J-Tsv. riumka ~ ŕymka P rymka L P, g. -kaa K-Al. P M J viinaklaas, -pits рюмка; P saab ŕumkaa viinaa vai kahs, i stokanaa kahs õlutta saab pitsi viina või kaks ja kaks klaasi õlut; J jo kuuvvõtt ŕumka juun, a en saa ent umalaa juba kuuendat pitsi joon, aga ei saa end purju; M leipä krazittaass ŕumkaakaa (pulma)leivale tehakse viinapitsiga kirjad (peale); J noh, tšokkamm ŕumkoika de rüüppämm noh, lööme klaasid kokku ja rüüpame; L valõttii rymkad viinaa kõikkiilyõ valati pits(id) viina kõigile; M viinaa ŕumka viinaklaas; M ŕumkaa pää viinaklaasi ülemine osa, viinaklaasi pea; M ŕumkaa jalka viinaklaasi jalg.

rummes-tširja (K-Ahl.): neite idgeb, tšüünel veereb punasilta põskusilta kauniile goittanoile, kauniilta goittanoilta rummes-tširjale rukale (Ahl. 105) rl. neiu nutab, pisar veereb punastelt põsekestelt punastele siidpaeltele, punastelt siidpaeltelt r-kirjalisele pihikseelikule.

rummo P M M-Set. Kõ (K-Al.), g. -oo 1. (ratta)-rumm ступица (колеса); P rattaa rummo ratta rumm; 2. M-Set. kapp (ümmargune puust mõõdunõu) шайка (измерительный сосуд). – Vt. ka rataz-, rattaa-.

rum/mu¹ M Lu Li J -bu I, g. -muu Lu J (ratta)-rumm ступица (колеса); Li veeroz on rummu, rummussa tuõvaᴅ spitsaᴅ, pulikaᴅ rattas on rumm, rummust tulevad kodarad; J teell roojaa rummussaa teel on pori (ratta)rummust saadik; I rumbussa tuõvad värttäneᴅ rummust tulevad kodarad; M rattaa rummu ~ Lu veeroo rummu ~ I pöörää rumbu ratta rumm; J rummuu raut-varo (ratta)rummu raudvits.

rumm/u² ~ rümmü J-Tsv., g. -uu ~ rümmüü J 1. hunnik куча; laafkõz on suurõd rummut tavaraa poes on suured hunnikud kaupa; viz-

gõtka algot kõig ühte rummuu visake halud kõik ühte hunnikusse; 2. kamakas, pank, kamp ком, глыба; rummu maat kamakas mulda; rummu lunt kamakas lund; rummu liiva kamakas liiva; 3. (käratsev) salk, jõuk гурьба, шайка.

rummulehto Li Ra rumuleht J ruumulehto J-Must. 1. kobruleht, takjas, takjaleht лопух, репейник, лопуховый лист; 2. paiseleht мать-и-мачеха; 3. J-Must. vesiroosileht лист кувшинки.

rumppel/i Lu, g. -ii Lu = ruĺa-rumppeli; ruĺaa rumppeli rooli rumpel.

rum/u J-Tsv., g. -uu J (vilja)pühkmed, (vilja)-praht, (vilja)jäätmed зерноотходы; viska rumut kanoilõõ viska viljapühkmed kanadele.

runni vt. rünni.

rupi P M Lu Ra J, g. ruv/õõ Lu J ruv̆võõ M -ii Lu kärn, koorik, korp струп, короста, кора; J aavaa päälee jo oŋ kazvonnu rupi haava peale on juba koorik kasvanud; Lu ruvõõ ku revit poiᴢ, siz nõizõb veri tulõmaa kui kärna rebid ära, siis hakkab veri tulema; P tämä liikub niku täi ruvõza kk. (aeglase inimese kohta öeldakse:) ta liigub nagu täi kärnas; M tšip̆põa rupi paise kärn; Lu ruikoo rupi rõuge kärn.

rupik/kõ M-Set., g. -õõ (lehtrikujuline tohust joogi- v. tõstmisnõu конический сосуд из бересты для питья или для черпания воды) (orig.: lipikko, jolla vettä ammennetaan).

rupla vt. rubĺa.

rup/tsa M S -ts J-Tsv. -sa (Kõ) krup/sa Lu J-Must. (Li) -s J-Tsv., g. rupts/aa ~ -a J krupsaa Li J täke, sälk; (sarve)pügal; arm насека; рубец; шрам; зазубрина; M rullapaalikka, tällä ovaᴅ ruptsaᴅ vaalikurikas, sellel on sälgud; J med́d́ee taloo merkki oŋ kahs krupsa meie talu õuemärk on kaks sälku; J uhzõõ piina on lõikõttu krupsõd, minu kazvo merkiᴅ uksepiita on lõigatud täkked, minu kasvumärgid; J kõns siä õõt tšäed lõikkonnu, ku kõig on ruptsoi täünö kunas sa oled (oma) käed vigastanud (katki lõiganud), et kõik on arme täis?; J kuza on lõikõttu, siäll jääb rupts, õlko see puu, dalisko jalkõ kus(t) on lõigatud, sinna (seal) jääb arm, olgu see puu või (inimese) jalg; M sarvõõ ruptsaᴅ (aasta)pügalad lehma sarvedel.

ruptšik/ka Lu, g. -aa rupsik, rupski (hrl. nahast paik saapatallal või -kontsal) рубчик (частичная починка подошвы и каблука); saappagaa ruptšikka saapa rupsik.

rupu vt. ruupu.

rupug/a Kõ, g. -aa tohtkarp, tohust karp бере-стяной коробок; rupuga täünn marjaa tohtkarp täis marju.

rusak/ka: -k J-Tsv., g. -aa J halljänes заяц-русак.

ruschta Kr = rüste.

ruska, ruskaa vt. ruskõa.

rusko M Lu Li Ra J, g. ruzgoo Li Ra J 1. ruske, punakaspruun (lehm), punik бурокрасная корова, краснуха, бурёнка; J rusko jäi mett-sää punik jäi metsa; M rusko lehmä puniklehm (punakaspruun lehm); 2. J-Must. punakaspruun, kõrb (hobune) гнедой, гнедорыжий (лошадь), гнедка.

ruskolain¹ Lu, g. -zõõ (Lu) = rusko.

ruskolai/n² Set. J-Tsv., g. -zõõ J = ruskulain.

rusko/va: -v J-Tsv., g. -vaa: -va J vene tants, kükktants русская (пляска), присядка; pillit ruskova, paamm kõik tütöt kükküä tanttsima mängi r-t, paneme kõik tüdrukud kükktantsu tantsima.

ruskulai/n Lu Li (Kõ) -nõ J ruuskulain Lu, g. -zõõ Li J rebu, munakollane яичный желток; Lu munal on ruskulain i valkulain munal on rebu ja munavalge; Lu pannaa tšihutõttu kanamunaa ruuskulain i siiz võtõtaa võita i parvõs sekotõtaa pannakse keedetud kanamuna rebu ja siis võetakse võid ja segatakse kokku (munavõiks). – Vt. ka ruuku.

rusk/õa K-Ahl. P M Lu J-Must. (Kett.) -aa Lu Li -a R-Reg. Lu Ra J-Tsv., g. -õa P -aa Li 1. ruske, ruuge, punakaspruun, pruun бурокрасный, рыжий, бурый; M näd on ruskõa niku repo näe, on punakaspruun nagu rebane; Lu ruskõa meez ilma äpiät ruuge (= punapäine) mees ilma häbita (= südametunnistuseta); P ruskõa parraakaa ruuge habemega; Lu ruskaad ivusõᴅ ~ Ra ruskad ivusõᴅ ruuged juuksed; M ruskõa lehmä ruske lehm; Lu ruskaa õpõn punakaspruun (= kõrb) hobune; M leppäsiineᴅ, mokomad ruskõaᴅ männiriisikad, niisugused pruunid; M ruskõa tširjava punase(valge)kirju; 2. (hallikas)pruun бурый, сизоватобурый; J valkad jäneset tševäjel mennä ruskassi valged jänesed lähevad kevadel hallikaspruuniks; J ruskad opõizõd jääti laihõssi hallikaspruunid (= lepakarva) hobused jäid lahjaks. – Vt. ka mussa-, tuli-, vaalia-.

rusky/i K, g. -i vene русский; jalgaz õlivad jo näill bašmakaᴅ ruskyi tšiutod i sarafanaᴅ jalas olid neil ju kingad, (seljas) vene särgid ja sarafanid; štanad jalkaa, saappugad ruskyid jalkaa püksid jalga, vene saapad jalga.

rus/so M Kõ, g. -oo: rus̆soo M 1. M käelaba, labakäsi кисть руки; 2. M käeselg [?] тыль- ная часть руки [?]; 3. ranne, murd. ruse запястье; M rus̆soo niveli randmeliiges; 4. sõrmenukk сгиб пальца; Kõ sõrmõõ russoᴅ [sic!] sõrmenukid. – Vt. ka tšäsi-. – Vt. ka rüssü, rüssüᴢ.

ruti/sa M, pr. -zõʙ, imperf. -si rudiseda, krudiseda; krõmpsuda хрустеть, скрипеть; tulõb nuri, tšäsi rutizõʙ tuleb nari, käsi rudiseb; lumi rutizõʙ lumi krudiseb; kapussa on rauskõa. ku sööᴅ, siiz rutizõb ampaa pääl kapsas on krõmpsuv. Kui sööd, siis krõmpsub hamba all.

rutis/saa: -sa Ra, pr. -an: -õn Ra, imperf. -in suruda, muljuda, pigistada, vajutada тис/кать, -нуть, наж/имать, -ать; пож/имать, -ать (руку); сж/имать, -ать; ku on koiraa nännä, piäb leivää palakaa rutissa i antaa koiralõ süüvvä se leipä kui (silmas) on odraiva, (siis) tuleb (seda) leivapalaga muljuda ja see leib anda koerale süüa; tämä kõvassi rutissi minuu tšättä ta surus kõvasti minu kätt; inimin ku koolõʙ, siis rutisõtaa silmät tšiin kui inimene sureb, siis vajutatakse (tal) silmad kinni.

rutis/õlla (Li), pr. -sõlõn, imperf. -sõlin frekv. ← rutissaa; Li pulskõa marja, ebõõ rutisõltu terve mari (= terved marjad), ei ole muljutud.

rutš/ka K P M Lu J (Li Ra) -kõ Lu -k J-Tsv. ruutška Lu I, g. -kaa M Lu Ra J rudžgaa K P ruutškaa Lu (käe)pide, pulk, konks, link, vars jne. ручка; P rutška õli, kuss pitää tšäjiekaa tšiin oli käepide, kust käega kinni hoida; Li sahaa rutškaᴅ sae käepidemed; J vikahtõõ rutšk vikati(löe) pulk; Lu ruĺaa ruutška rooli(ratta) pulk (käepide); Lu kepii rutška kepi konks; J elä vääntee uhzõõ rutška ära vääna ukse linki!; M õlut kolttši õli pitšääkaa rutškaakaa õllekapp oli pika varrega; Lu kolkki on tehtü puussa, ühs lauta on jätettü pitšässi, se on rutškõ kapp on tehtud puust, üks laud on jäetud pikaks, see on vars; J jo pikkõraisõnn piim pluugaa rudžgõss tšiin juba väikesena hoidsime adrakurgedest kinni (= kündsime); Lu nenä on niku adraa rutška nina on nagu adra vannas. – Vt. ka adra-, lüsi-, ruĺa-.

rutškõin J-Tsv.: kahs rutškõin struga kahe käepidemega höövel (= kahemehehöövel e. härghöövel).

rutšnik/ka M, g. -aa M käterätik полотенце, ручник; rutšnikkaa kuõttii, tehtii ahas kaŋgaᴢ käterätikut kooti, tehti kitsas kangas.

rut/taa K-Al. M Kõ Po Li J (Kett. K-Ahl. R-Reg. P Lu) -ta J-Tsv. -taaɢ I, pr. -an K M Kõ Po Lu Li J, imperf. -in M Lu J rutata, kiirustada; (midagi) kiiresti v. kiirustades teha спешить, торопиться; I kuhõ siä rutad ainõ, ep piäɢ niin ruttaaɢ kuhu sa aina ruttad, ei ole vaja nii rutata; K piäb venttsaa ruttaa (Al. 33) tuleb laulatusele rutata; J ruta vähäkkõizõ tšiirep(i) tee (rutta) natuke kiiremini!; J piäb ruttaa vakkoo, saisõizin tšiireepää lõpõttaa peab vagumisega ruttama, (et) saaksin kiiremini lõpetada; M elä ruta naisii nõisa ära kiirusta naisevõtuga; Lu miä rutin tallata, menin hikkõõ ma käisin kiiresti (ruttasin käia), läksin higiseks; Kõ rutap süüvvä sööb kiirustades (kiirustab süüa). – Vt. ka ruttiissa, rutõlla.

ruttav/a M (Kõ), g. -aa kiire, kärme, vilgas проворный; M ruttava inehmin kärme inimene; Kõ siε nõizõd ruttavap sa muutud kiiremaks. – Vt. ka rutto¹, ruttoin.

rutti/issa Lu Li (Ra) -iss Lu -ssa Lu (Ra) -ss Ra, pr. -in Lu Li Ra -n Lu Ra, imperf. -izin: -zin Lu rutata, kiirustada спешить, торопиться; Lu elä ruttii kottoo ära rutta koju!; Lu tšeelekaa elä rutti, a tšäsiekaa tee vs. keelega ära rutta, aga kätega tee; Li ruttii tšiireepi tee (rutta) kiiremini!; Ra süümä meni rissi kurkkua, taitaa tšellee ruttiiʙ toit jäi kurku kinni (läks risti kurku), vist keegi ruttab (kellelgi on kiire); Ra ep piä müühässüä, piäb ruttiss õmal aigal ei tohi hilineda, peab ruttama õigeks ajaks (kohale). – Vt. ka ruttaa, rutõlla.

rut/to¹ K-Ahl. Lu J, g. -oo Lu J 1. rutt, kiir, kiirustamine поспешность, спех; J mill or rutto tšüläsee mul on rutt külasse (minna); J eb või ilm sitä, jot tüüll ebõ·llõiz ruttoa ei saa ilma selleta, et tööl ei oleks kiiret; J sõtamehet suurõõ rutokaa menti tšüläss müütää sõjamehed läksid suure rutuga külast mööda; J ruttoa taga tetšemä (Tsv.) tagant kiirustama; 2. K-Ahl. kiire, kärme, kärmas быстрый, скорый, торопливый, поспешный; 3. kiire, pakiline, rutuline спешный, срочный; J ühs on hellä einää aika, tõinõ on rutto rüttšee niittü rl. üks on hell heinaaeg, teine on kiire rukkilõikus. – Vt. ka ruttava, ruttoin, ruttoza, ruttu, ruttuᴢ, ruttõ.

rutto² vt. ruttoo.

rutt/oa Li -ua P ruttu, kiiresti, kärmesti быстро, поспешно; P a vad́d́alaizõd vad́d́akoᴅ, ruttua tüötä tetševäᴅ aga vadjalased, vadjalannad töötavad kiiresti; Li ruttoa kõik tehtii, kõik ruttiistii, kõik suipäi kõik tehti ruttu, kõik kiirustasid, kõik (jooksid) ülepeakaela; Li tee ruttoa tee ruttu!

ruttoi/n J-Tsv., g. -zõõ J kiire, kärme; rutuline, kärsitu поспешный, быстрый, скорый, торопливый; elä han siä õõ nii ruttoin, ehid veel kottooz menne ära ometi ole nii rutuline, jõuad veel oma koju minna. – Vt. ka ruttava, rutto¹, ruttoza.

rutt/oo J-Tsv. -o R-Reg. J-Tsv. = ruttoa; J ruttoo tuõ kottoo! tule ruttu koju!; J ondre kuhõle nii rutto johzõʙ Ondre jookseb nii ruttu kusagile; J joos too tarass kahs ugurittsa, rutto! jalk tääll, tõin siäll jookse, too aiast kaks kurki, ruttu! Jalg siin, teine seal (= jookse kärmesti!).

rutto/za K-Ahl. -sa (R-Lön.), g. -zaa 1. K-Ahl. kiiresti (mööduv, mööda minev, kaduv); vilgas, reibas быстротечный; поспешный, проворный; 2. kiire, pakiline спешный, срочный; ruttoza rütšee niitto (Ahl. 103) rl. (tuleb) kiire rukkilõikus. – Vt. ka rutto¹, ruttoin, ruttõ.

rut/tu (M), g. -uu M rutt, kiir поспешность, спех; miä tap̆paalin tätä suurõõkaa rutuukaa ma jõudsin talle suure rutuga järele.

ruttu/ᴢ J-Tsv., g. -u [?] = ruttu.

rut/tõ K-Al., g. -õõ kiire, pakiline, rutuline поспешный; спешный, срочный; vai eb lie vajaga minua ruttõ ruttšee niittämizele (Al. 48) rl. või ei lähe mind vaja kiirele rukkilõikusele. – Vt. ka rutto¹, ruttoin, ruttoza.

rut/õlla (K-Gro.), pr. -tõlõn, imperf. -tõlin frekv. ← ruttaa; niiteega [= niitelkaa], rutteega [= rutõlkaa] (Gro. 733) rl. lõigake (vilja), rutake.

rutõt/taa: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J (tagant) kiirustada, kiirendada, торопить; rutõt tšiirep kiirusta tagant, kiiremini!

ruug/a P Lu J, g. -aa Lu (preestrile viljas viidav) kirikumaks руга; J ruuga papilõ kirikumaks preestrile; Lu pappi ennee i kagraa kopitti, se õli ruuga preester kogus ennemalt ka kaera, see oli kirikumaks.

ruuh/i Kett., g. -ii ruhi (ühetüvepaat) долбуша, долблёнка (долблёная лодка), однодерёвка.

ruu/ku K-Ahl. M-Set., g. -guu M = ruskulain; munaa ruuku munarebu.

ŕuuku vt. riuku.

ŕuuku-ait vt. riukuaita.

ŕuukumeeᴢ Li uidumees, ridvaajaja (jääalusel noodapüügil) жердник (рыбак, продвигающий шест подо льдом во время ловли рыбы неводом); ŕuukumehed ajõtaa ŕuukua jäänall uidumehed lükkavad jääalust (nooda)ritva.

ruu/ma Lu -m J-Tsv., g. -maa J = ruumiᴢ; 1. Lu koko ruuma on halvaussõᴢ kogu keha on halvatud; Lu inemizee ruuma inimese keha; 2. J pokkoińikaa ruum panti mahaa surnukeha maeti maha.

ruum/i¹ Li, g. -õõ Li keha тело; ruumõõ mukkaa (rõivad) keha järgi. – Vt. ka ruumiᴢ.

ruum/i² ~ roomi Lu J-Tsv., g. -ii Lu J -õõ J-Tsv. roomii Lu 1. J-Tsv. koht; ruum место; помещение; J kase on õikõ oholiin ruumi see on õige avar ruum; Lu kuza mašina onõ, kutsutaa mašinaa roomiss kus masin(ad) on, (seda) kutsutakse (laeva) masinaruumiks; 2. trümm, laoruum (laevas) трюм; Lu se, mitä on laivaa süämeᴢ, kuhõõ lassaa tavari, on roomi see (ruum), mis on laeva sees, kuhu lastakse last, (see) on trümm; Lu roomis ku on raŋkka lasti, a täkil on kerkiε lasti, siiz on üvä seilata kui trümmis on raske last, aga tekil on kerge last, siis on hea purjetada; Lu täkil ep saa väittää, ku roomiz ebõ·õ lastia tekil ei saa (kaupa) vedada, kui trümmis ei ole lasti; J alusõ roomi jo on täünö alkoa; nüt lastõta jo paalubõllõ purjeka trümm on juba küttepuid täis; nüüd laaditakse juba tekile; Lu roomi lasti trümmilast, -laadung. – Vt. ka väli-.

ruumikkõi/n J-Tsv., g. -zõõ: -zõ J kehake тельце; pikkõraizõlõ ruumikkõizõlõ pikkõrain i ruhipuu väikesele keha(kese)le (= surnule) ka väike puusärk.

ruum/iᴢ M J-Must. (Lu-Len.) -õᴢ Lu Li Ra J, g. -õõ Li Ra J -õ Lu-Len. J-Tsv. J-Must. 1. keha; ihu тело; плоть; Li kõlmõᴅ kõrtaa tšülpeeʙ i pessiiʙ, pää i ruumõõ kolm korda vihtleb (ennast) ja peseb pea ja keha (puhtaks); Ra suurõõ pääkaa, a peenee ruumõõkaa inimin suure pea, aga väikese kehaga inimene; J tukõvaa, kuivaa ruumõka tugeva kuivetu kehaga; Lu täll õli märtšä koko ruumõᴢ tal oli kogu keha märg; J pinžikk on õmmõltu õikõ ruumõõ mukka pintsak on õmmeldud täiesti keha järgi; Li täüttä ruumõttõ bransahti maallõ täies pikkuses (kogu kehaga) prantsatas maha; J tšülmess ajõ kõig ruumõ tšippaisõ külmast ajas kogu ihu muhke täis; Li mil ku tšihguʙ ruumõᴢ, saunaa tahon küll mul ihu sügeleb, tahan sauna; J ruumõs karva ihukarv; 2. surnukeha, laip; surnu, koolnu труп, мертвец; покойник; Lu perää-tši minua riuhtaap laineekaa pois, veep minu ruumõ tšen tääp kuhõ (Len. 277) lõpuks rebib lainega mu (paadipõhjalt) minema, viib minu surnukeha kes teab kuhu; J ruumõz jo om pantu ruhipuhõ surnu on juba pandud puusärki. – Vt. ka ruuma, ruumi¹, ruumõ.

ruumiu/ᴢ Ar. Kett. M, g. -hsõõ surnukeha, laip; surnu, koolnu труп, мертвец; покойник; M tehtii suur tuli i täm̆mää ruumius põlõtattii tehti suur tuli ja tema surnukeha põletati. – Vt. ka ruuma, ruumõ.

ruumulehto vt. rummulehto.

ruum/õ J-Must., g. -õõ: -õ = ruumiuᴢ; siis nõizi ruumõ kõikela [= kõikõll] viisiä tätä eitüttämmää (Must. 145) siis hakkas koolnu teda igaviisi heidutama.

ruumõᴢ vt. ruumiᴢ.

ruu/na Ränk K-Ahl. Ke-Set. M S Lu Li Ra J I -n J-Tsv. (K-Al. K-Salm.1), g. -naa J ruun(hobune) мерин; J ruun opõin ruunhobune. – Vt. ka alli-, naima-, vaino-, vesi-. – Vt. ka ruuno, ruun-opõnõ.

ruun/ata: -at Ke-Set. -õt J -ataɢ I, pr. -aan J, imperf. -azin: -õzin J ruunata, kohitseda, kastreerida оскоп/лять, -ить, холостить, о-, кастрировать; I ruunatas sika, štoʙ õõsip parapil liha siga kohitsetakse, et liha oleks parem; I skaakunad õlivad ruunatuᴅ kargajad (= lahk-usulised) olid kohitsetud.

ruun/o M Kõ S Lu Li Ra, g. -oo Ra = ruuna; Li ruuno, ku jaati on naitõttu ruun (on see), kui täkk on kastreeritud; Ra õssi papilta parraa ruunoo rl. ostis preestrilt kõige parema ruuna.

ruun-opõnõ M = ruuna; ruun-opõzõõ raŋgaᴅ ruunhobuse rangid.

ruu/po¹ Li, g. -voo = ruupu¹; ku akkunaa ruupo meni rikki, pani šiškaa akkunaa tukkõõssi kui aknaruut läks katki, pani (perenaine) kaltsu akna(augu) tropiks.

ruu/po² J, hrl. pl. -vvoᴅ J prügi, praht; kõlkad, õlepuru сор, мусор; охвостье, высевки; pühi ruuvvod maalt ahjonurkkaa pühi praht põrandalt ahjunurka; pahnamizi õlgõss sünnüb ruupo pahnamisel tekib õlest (õle)puru (= kõlkad). – Vt. ka ruhka, ruupu².

ruupor/i Lu, g. -ii Lu ruupor рупор; ruuporiikaa pajattõvad laivass laivaa ruuporiga räägivad (meremehed) laevast laeva.

ruu/pu¹ Lu Li, g. -vuu Lu (akna)ruut оконное стекло, оконное звено; Li enne tehti paĺĺo peeniije ruupuje, rikki meni, ni sait tšiirepi valitsaa takaaᴢ; a nüt nät teh́h́ä jo suurõd ruuvuᴅ, näd on mill akkun on koko akkun ühessä ruuvussa tehtü ennemalt tehti palju väikesi (akna)-ruute, (kui) läks katki, siis said (uue) kiiremini asemele (tagasi) hankida; aga nüüd näe tehakse juba suured ruudud; näe, mul on aken, terve aken on ühest ruudust (tehtud). – Vt. ka ruupo¹, ruuso², ruusu², ruuto.

ruu/pu² J rupu Ra J, hrl. pl. -vuᴅ ~ ruvuᴅ J 1. prügi, puru, praht соринка, сор, мусор; J ruupu meni silmä prügi läks silma; J tsiivissemin puhasõp piimä ruupuiss ja rikkoiss kurnamine puhastab piima purudest ja prügi(de)st; J ruupua om veseltü rihi täünö tuba on prahti täis vestetud; 2. kõlkad; pühkmed; (heina)pebred охвостье; выметки; высевки; (сенная) труха; J perält viĺĺa viskamizõ jäävvä ruuvut seemenijõ ja akanojõ välile pärast vilja tuulamist jäävad kõlkad (õlepuru) seemnete ja aganate vahele; J kõig einet saati õttsaa, va ruvud jääti perälee kõik heinad said otsa, ainult pebred jäid järele. – Vt. ka einä-. – Vt. ka ruhka, ruupo², ruuvud-raavoᴅ.

ruupua-raapua M Lu = ruupuu-raapuu; Lu siä kopitid ruupua-raapua sa korjasid (marjad) koos risu-räsuga (= koos lehtede ja oksarisuga).

ruupui/n (Lu): kuus ruupuizõd akkunaᴅ kuue ruuduga aknad.

ruupuu-raapuu P (koos risu-räsuga без раз-бора – вместе с сором и трухой); kopitti marjoi ruupuu-raapuu korjas marju koos risu- räsuga. – Vt. ka ruupua-raapua.

ruuskulain vt. ruskulain.

ruu/so¹ K-Ahl. K P M Ja-Len. Lu I, g. -zoo M roos (sügav nahapõletik) рожа (острое воспаление кожи); Lu inemin ku heitüʙ, võiʙ tulla ruuso kui inimene ehmub, võib tulla roos; P millõ nõisi tšätiesie ruuso mulle lõi roos käe peale (kätte); P tšell õli ruuso tšäjezä vai jalgaza kel oli roos käe või jala peal; K ruuzolõõ lukõass roosile (= roosi peale) loetakse nõia-sõnu. – Vt. ka rooža², ruusu¹.

ruu/so² P, g. -zoo = ruupu¹; akkunaa ruuso aknaruut. – Vt. ka klazi-.

ruussia vt. ruuššia.

ruu/su¹ M Lu Li J (Ra), g. -zuu Lu J = ruuso¹; Li taitaa nõizõb ruusu, ku jännisäb millõ jalkaa vist tuleb roos, et (kui) mul jalg pakitseb; Ra vanad inemized lugõttii, tšen tunzi lukkaa, ruuzulla i paisõõlla vanad inimesed posisid, kes oskas(id) nõiasõnu peale lugeda, roosile ja paisele; J ruuzull on lukõmizõᴅ roosil (= roosi ravimiseks) on nõiasõnad; J dohtõri tohkõz ruuzuu jalgõss arst torkas roosi(paise) jalal lahti. – Vt. ka luu-, vesi-.

ruu/su² K-Ahl., g. -zuu = ruupu¹.

ruu/su³ Lu, g. -zuu raas, kübe, tilk кроха, крупица, капелька; puhtaass jo joonu, ruusua bõõ jättännü põhjaa on ju puhtaks (= kõik) ära joonud, tilkagi pole jätnud põhja.

ruusu⁴ vt. puna-.

ruuš/šia J-Tsv. (L) ruussia (Kõ-Len.), pr. -in J, imperf. -šizin L J 1. lõhkuda, purustada, hävitada разруш/ать, -ить; разор/ять, -ить; L se tšerikko ruuš̆šittii perää švietaa sõtaaᴅ see kirik lõhuti pärast Rootsi sõda; 2. segi ajada, laiali paisata приводить, привести в беспорядок, раскид/ывать, -ать; J tšen teiss ruušši kõik paperid lavvõlt kes teist ajas kõik paberid laual segamini?; 3. tuhnida, siblida рыться, копаться; J kanad ruušita liiv-kokkoa kanad siblivad liivahunnikut (laiali).

ruuzin vt. raazin.

ruu/ti P Lu Li, g. -vii Lu püssirohi порох; Lu püssü pannaa laajõŋkii ruuviikaa püss laetakse püssirohuga; Li ruutia pantii püssüü püssirohtu pandi püssi.

ruu/to M Lu J rooto J-Tsv., g. -vvoo M Lu -voo Lu -oo J-Tsv. 1. (akna)ruut, -klaas оконное звено, стекло; Lu ruuvvoo tüküᴅ aknaruudu v. -klaasi tükid; 2. klaasitükk, -kild осколок стекла; J lõikkõz enellez jalgaa glazii ruuokaa lõikas endale klaasikilluga jalga; 3. ruutu (kaardimast) бубны; J ruuto äss ruutuäss. – Vt. ka klazi-. – Vt. ka ruupu¹.

ruuvud-raavoᴅ M pl. rimpsud-rämpsud (prügi ja praht) хлам, ветошь, заваль; pani kõig ruuvud-raavot kok̆koo pani kõik rimpsud-rämpsud kokku. – Vt. ka ruhka, ruupo², ruupu².

ruvõk/aᴢ: -õᴢ J-Tsv., g. -kaa J kärnane, kärnadega kaetud паршивый, покрытый коростой.

ruvõ/za: -ᴢ J-Tsv. adv. kärnas в струпьях, в коросте (наречие в форме ин-а от rupi); tšäed ruvõᴢ käed (on) kärnas.

ruvõta (M), pr. rupõ/an, imperf. -zin M hakata, alata нач/инать, -ать; karjušši rupõzi pöörüttämää karjaa (karjalaskekomme:) karjus hakkas ümber karja käima.

rõbak/ka P Lu -k J-Tsv. ribakka ~ ribakk Lu, g. -aa Lu J -a J ribakaa Lu kalur рыбак; Lu tuõb ribakk merelte tuleb kalur merelt; J rõbakõd lähetti rüsiile kalurid läksid rüsale (= rüsadega kala püüdma); Lu enne õltii rõbakkoil nahkaperednikaᴅ ennemalt olid kalureil nahkpõlled; Lu ribakaa saanõd on suurõᴅ kaluri(te) kelgud on suured.

rõbatskoiᴅ J-Tsv. pl. kalurisaapad рыбацкие сапоги; rõbatskoid jalgõᴢ kalurisaapad jalas.

rõeska vt. rõõska.

rõeska-piimä vt. rõõska-piimä.

rõhgaa Kett. K-Ahl. P M-Set. I rõgaa Kl-Set. rõõhgaa I rehgaa K-Ahl. 1. väga очень, весьма; I siä õõd rõhgaa laiska sa oled väga laisk; I tälle rõhgaa õli žaali tal oli väga kahju; I miä tätä rõhgaa suv̆vaa ma armastan teda väga; I siäll õli rõhgaa paĺĺo vät̆tšiä seal oli väga palju rahvast; M rõhgaa kõvii väga kõvasti; I siä ku rõhgaa joosõᴅ, miä sin̆nua en tagosaɢ kui sa väga (kiiresti) jooksed, ei jõua ma sulle järele; 2. väga palju очень много; P tämä rõhgaa pajataʙ ta räägib väga palju; I a tämä rõhgaa nagraʙ, üv̆vää meeltä nagraʙ aga tema naerab väga palju, naerab heast meelest; I id-

gõttii rõhgaa nuteti palju; 3. kõvasti, valjusti; tõhusalt громко, сильно; прочно, эффективно; I meni tämä nurmõlõõ, i vilissi, rõhgaa, rõhgaa ta läks põllule ja vilistas, kõvasti, kõvasti; I elär räägun niin rõhgaa ära karju nii kõvasti; I tämä pajataʙ rõhgaa ta räägib valjusti; I no ku siä elizeᴅ niin rõhgaa no küll sina räägid valjusti (ja) heleda häälega; I meilä kooza tšuuditti rõhgaa meil majas kummitas kõvasti; I rõhgaa parataʙ tõhusalt parandab.

rõhkapi I kõvemini, tugevamini сильнее; lüüʙ rõhkapi, a naizikko niin eb jaksal lüüäɢ, rõhgaa (mees) niidab kõvemini, aga naine ei jaksa nii niita, (nii) kõvasti.

rõhlo/i J-Tsv., g. -i J kohe, kobe, mure рыхлый; rõhloit maat kerkä tšüntä kobedat maad (on) kerge künda.

rõh/u L, g. -uu tera, raas, iva(ke), kööme крупинка, крупица; pala leipεä ja rõhu suolõi tükk leiba ja tera soola.

rõj/u (K-Ahl.), pl. -uᴅ: -ut K-Ahl. prügi, rämps мусор, хлам. – Vt. ka roju¹.

ŕymka vt. ŕumka.

rynd/a Lu, g. -aa Lu laevakell рында; laivaz on kello, kelloo tšeelez on rihmaa õttsa, se on rynda laevas on kell, kella tila küljes on köieots, selline on laevakell.

rõŋgahta/assa: -ss J-Tsv., pr. -an J, imperf. -azin: -zin J röhatada отрыг/аться, -нуться; taita om mako täünö ku nii vaĺĺussi rõŋgahtaziᴅ vist on kõht täis, et nii valjusti röhatasid.

rõŋ/gaᴢ K-Set. P M Kõ Lu Ra J (Kett. S I) -gõᴢ Lu J-Tsv. reŋgaᴢ Ku (R-Reg.) renggas K-Ahl., g. -kaa Kett. K P M Kõ S Lu Ra J -ka J-Tsv. reŋkaa Ku 1. rõngas; keti või ahela lüli кольцо; звено; Lu ärjäl õli pantu rõŋgõz nennää härjale oli pandud rõngas ninna; M kahs õtsaa, kahs rõŋgassa, tšehspaikkaz nagla. saksit (Set. 18) mõist. kaks otsa, kaks rõngast, keskpaigas nael? – Käärid; Kõ piεp saksii rõŋkaiss tšiin hoiab kääride rõngaist kinni; J merell õli nii suur sää, jot tseva rõŋkaat katkõsti merel oli nii suur torm, et keti lülid katkesid; J šlejaa rõŋgõᴢ (hobuse)leide rõngas; P luvvaa rõŋgaᴢ luua võru; Lu rauta rõŋkaaᴅ raudrõngad; 2. (kõrva)rõngas серьга; J rõŋkaad õltii kõrvõᴢ (kõrva)rõngad olid kõrvas. – Vt. ka aŋkkurii-, kõrva-, rauta-, vahtši-.

ryŋgottaaɢ vt. riŋgottaa.

rõŋgõs/saa: -sa J-Tsv., pr. -an, imperf. -in rõngaid ühendada; rõngastega ühendada соеди-

н/ять, -ить кольца; соедин/ять, -ить кольцами; rõŋgõssi ühtee kahs roozgaa plettiä ühendas rõnga(ste)ga kaks piitsakeelt.

ryŋk/a L M Li (P) rõŋk J-Tsv. riŋkka (Ja-Len.), hrl. pl. -aᴅ L rõŋkaᴅ M turg рынок; L meni sinne ryŋkalõ läks sinna turule; L siε nyõd ryŋkoill müömεä sa hakkad turul müüma; Ja talopoigat tulivat riŋkkaasõõ müümää piimää i võita (Len. 240) talupojad tulid turule müüma piima ja võid; J kui kahstõiššümmet tunnia nii kasi rõŋkõlt väĺĺä kui kell on kaksteist, siis kasi turult minema; M rõŋkoo siiz ved́ bõllu turgusid siis ju polnud.

rõŋkõi/n J-Tsv., g. -zõõ J rõngakujuline, rõngas-, ring- кольцевой, круговой.

rõs/i M-Set. -e K-Ahl., g. rõzõõ [?] M-Set. aknahigi, murd. rõsi пот, сырость (на оконных стёклах).

rõs/sua Li, pr. -uʙ Li, imperf. -su üles sulada отта/ивать, -ять; borkkõnõᴅ välissä jäättüväᴅ, a perrää antiivaᴅ poiᴢ, rõssuvõᴅ poiᴢ porgandid vahel külmuvad, aga pärast annavad järele, sulavad üles.

rõttša vt. rettšä.

rõuk/ko Ränk K-Ahl. R M Kõ J-Must. (Kett.), g. -oo = rõukku; R rüiz rõukko, rõukko tehäss riigaa tüvie rukki(vihkudest) virn, virn tehakse rehe juurde. – Vt. ka einä-, tšivi-.

rõukku M rouk/ku Lu Li, g. rõukuu: -uu Lu 1. (vilja, heina) rõuk, (piklik) virn скирда; Li vihgot pantii roukkuu (vilja)vihud pandi rõuku; Lu kagria, õzria i nisuja pantii roukkuu kaeru, otri ja nisu pandi (rehe juurde) virna; Li katonnaluᴢ, sihe vihgoᴅ kõiɢ veitettii kokkoo, sitä kutsuttii roukku katusealune. Sinna veeti kõik vihud kokku, seda kutsuti virnaks; 2. (ohvrikivi)hunnik жертвенник (из камней); M pellättii roittaa vällää rõukku kardeti (ohvrikivi)hunnikut laiali ajada (välja kaevata); M palvõõ rõukku on tšasovnaa tüvenn (ohvrikivi)hunnik on kabeli kõrval. – Vt. ka kagra-, palvõõ-, ruiz-, tšivi-.

rõun/a M-Set., g. -aa kaval, salakaval хитрый, лукавый; repo rõuna rebane (on) kaval.

rõut- vt. ka rout-.

rõuta Kett. K-Ahl. M Kõ S I rou/ta Lu Ku -t Ra J-Tsv., g. rõvvaa Kett. K-Ahl. rovvaa J 1. subst. kelts (konarlikuks külmunud maa v. pori); jäide, jääkirme, murd. rõud мерзлота (мёрзлая бугристая земля или грязь); наледь; M kõõs kahutab maata, siz on rõuta sütšüzünn kui kahutab maad, siis on sügisel kelts; Kõ sütšüzüllä ilmaa lumõtta maa jäättü, rõuta (kui) sügisel ilma lumeta maa jäätus, (tekkis) kelts; Ra ku tee on kromplikko ja jääs, se on rout kui tee on konarlik ja jääs, (siis) see on kelts; I tšülme tuuõʙ, i siz rõuta nõizõb roojaa pääle tuleb külm ja siis tekib jääkirmetis pori peale; J routaa müü om pask aja rattaill mööda külmunud pori on vankriga vilets sõita; Lu routa aikann vaśo kooli keltsa ajal Vasja suri; 2. adj. keltsane, jäätunud мёрзлый, заледенелый; M kõõz on lunta vähä, a maa jääzä, sitä kuttsuaz rõuta tee, kehno mennä rattailla i lait́oolla kehno kui lund on vähe, aga maa (on) jäätunud, (siis) seda nimetatakse keltsane tee, vilets (on) minna vankriga ja reega (on) vilets. – Vt. ka routalikko, routõin.

rõutazik/ko M, g. -oo keltsane, külmunud, konarlik мёрзлый, бугристый; rõutazikko tee keltsane tee (enne lume tulekut).

rõõba vt. kitt-.

rõõ/gata: -gõt J-Tsv., pr. -kaan ~ -kan J, imperf. -kazin: -kõzin J 1. kähiseda, rögiseda, koriseda; korsata, puristada (hobuse kohta) хрипеть; фырк/ать, -нуть; J kül sill on raŋkk entšiä, ku siä nii rõõkaaᴅ küllap sul on raske hingata, et sa nii rögised; J koolõjõ jo nõisi rõõkama surija hakkas juba korisema; J opõim väsü, nõisi rõõkama hobune väsis, hakkas puristama; 2. lõõtsutada, hingeldada задыхаться; J johzimm nii kõvassi, jot nõizimm rõõkama jooksime nii kiiresti, et hakkasime lõõtsutama; J lihakõz inimin rõõkaap tallajõᴢ paks inimene hingeldab käies.

rõõhgaa vt. rõhgaa.

rõõkamizi J-Tsv. lõõtsutades, hingeldades задыхаясь, запыхаясь; rõõkamizi krappuz mäe päälee hingeldades ronis mäe peale.

rõõkau/ᴢ: -s J-Tsv., g. -hsõõ: -zõ J kähin, korin хрипение, покашливание.

rõõm/u J-Tsv., g. -uu J räpane, kasimata inimene грязнуля.

rõõmu-silmä: rõõmu-silm J-Tsv. vt. riimusilmä.

rõõs/ka K P M Lu I (J-Tsv.) rõeska K-Ahl. rees/-ka Ku -k J-Tsv. riiska Ku, g. rõõzgaa P rõõsk свежий (о молоке); Ku maitu on riiska piim on rõõsk; K antõ mind́alõõ laadgoo rõõskaa piimää andis miniale kausitäie rõõska piima; P miε jõin kõik rõõzgaa piimää ma jõin kõik rõõsa piima (ära). – Vt. ka rõõskõ.

rõõska-piimä: rõeska-piimä K-Ahl. rõõsk piim свежее молоко.

rõõ/skõ Kett. M-Set. ryõskõ P ryyskõ Kl-Set., g. -zgõõ M = rõõska; Kett. M-Set. rõõskõ piimä ~ P ryõskõ piimä ~ Kl ryyskõ piimä (Set. 79) rõõsk piim.

rõõskõ/a (K-Al.) ryõskõa P, g. -a = rõõska; K tuovad munõita, ülehtä, rõõskõata piimää (Al. 23) toovad mune, hapukoort, rõõska piima.

ryyžnik/ka Lu, g. -aa Lu rehepapp овинщик, рижник (надсмотрщик за работой в риге); ryyžnikka vahti riigaa rehepapp valvas rehte.

ŕäboi L P I räboi L J-Tsv. ŕääboi I ŕabo/i J-Tsv., g. ŕäboi: -i J 1. rõugearmiline рябой; I tälle liitt-sa tuõb ŕäboi tal jääb nägu rõugearmiliseks; J räboi vaśk tšäüp kerämeᴢ rõugearmiline Vaska käib kerjamas; 2. kirju, täpiline пятнистый; L on ŕäboi suur tšivi tie rannaza on suur kirju kivi tee ääres; ■ I ŕääboi konna kärnkonn.

räbäk/ka J-Must., g. -aa lobiseja болтун.

rägin K-Ahl. (orig.: rackla).

rägäk/aᴢ Lu -õᴢ J-Tsv., g. -kaa J tatine сопливый, возгривый; J kassem perez bõõ miltäiss-tši siivoa, lahzõᴅ, neettši on rägäkkaaᴅ selles peres ei ole mingisugust puhtust, lapsed, needki on tatised; J rägäkõz nenä tatine nina.

rägäskõ/lla: -ll J-Tsv., pr. -lõn: -õn J, imperf. -lin J frekv. rögastada отхаркиваться. – Vt. ka räkiä.

rägäs/süssä: -süss J-Tsv., pr. -ün J, imperf. -süzin = rägässüä.

rägäs/süä J-Tsv., pr. -ün J, imperf. -süzin J rögastada, tatistada харк/ать, -нуть, отхарк/и-ваться, -нуться; сморкаться, вы-. – Vt. ka räkiä.

rähin/ä ~ -e Lu, g. -ää Lu müra, kära, lärm шум, гам; mikä rähinä siεlä taaz onõ mis müra seal jälle on?

räimi/ä Lu Li, pr. -n Lu Li, imperf. -zin Lu Li 1. lüüa, peksta, taguda приби/вать, -ть, бить, по-, колотить, по-; Lu tätä on tühjäl kotil päh́h́ää räimittü kk. talle on tühja kotiga pähe löödud (= ta on peast põrunud); Li apara-võrkko ko loovvaa, siz apara-savvõõkaa räimitää vettee, höütütetää kaloja kui abarvõrk lastakse vette, siis mütaga pekstakse vastu vett, hirmutatakse kalu; Lu umalikad räimittii tõintõissa joobnud tagusid teineteist; 2. (ust) paugutada, taguda хлопать (дверями); Lu umalaz räimi ussa purjus(päi) tagus ust; 3. (viljavihke) rabada обби/вать, -ть (снопы), молотить, об- (вручную); Li meil ain tapõttii primuzloilla, eb räimittü järttšüü vihkoja meil peksti vilja ikka kootidega, ei rabatud vihke pingi vastu; 4. tampida; trampida (jalgadega) трамбовать, у-; топтать, стучать (ногами); Li meemmä tänävä räimimää riigaamaata; teh́h́ää paalikad i paalikkojeekaa räimitää läheme täna rehe(toa) põrandat (siledaks) tampima; tehakse nuiad ja nuiadega tambitakse; Li elä räimi jalkoi ära trambi jalgadega; ■ Li a tšello, sell on tšeeli, migäkaa räimiʙ aga kell, sellel on tila, millega lööb; Lu mitä miε ommaa tšeeltä räimin milleks ma oma keelt kulutan. – Vt. ka räizmiä, räizmätä.

räim/ää: -ääɢ (I), pr. -än, imperf. -in lüüa, virutada бить, удар/ять, -ить; suurõd mokomaᴅ groošiᴅ, musaᴅ. ku räimääʙ kane groošiᴅ, viskaaʙ, rikoʙ kaijjee paa (pulmakomme:) (olid) niisugused suured metallrahad, mustad. Kui virutab need rahad (savipotti), viskab (kõvasti), (siis) lõhub selle poti (ära).

räizmi/ä (J), pr. -n, imperf. -zin = räizmätä; ja siiz õltii poolõõ üheessaa, räizmittii, rikottii neite (pulmakomme:) ja siis oldi poole üheni (öösel), peksti, lõhuti (rahaviskamisega) neid (savipotte).

räizmä/tä M Kõ, pr. -än M Kõ, imperf. -zin M Kõ lüüa, peksta, taguda бить, колотить, по-; M räizmään sin̆nua päi seinää, etti ajuᴅ meeväᴅ kah̆hõõ poolõõ löön sind peadpidi vastu seina, (nii) et ajud lendavad (lähevad) kahele poole. – Vt. ka räimiä, räimää.

räkiltää Li 1. tuliselt, kuumalt горячо, жарко; 2. värskelt свежо.

räkit/tää Lu -tä J-Tsv., pr. -äʙ Lu -eʙ Lu J, imperf. -ti J kõrvetada, kuumutada (сильно) греть, жарить, печь, калить; Lu ai ku päivä räkiteʙ, taitaa leeb jürrüä oi, kuidas päike kõrvetab, vist tuleb äikest; J räkiteb vihmaa eell (päike) kõrvetab (äikese)vihma eel.

räk/iä: räk̆kiä M -kiä Lu, pr. rägin M Lu, imperf. -izin M Lu rögastada харк/ать, -нуть, отхарк/иваться, -нуться; M ai ku miä kõv̆vii räkizin oi kui kõvasti ma rögastasin. – Vt. ka rägäskõlla, rägässüssä, rägässüä.

räk/ki Li J-Tsv., g. -ii J 1. kuum, kõrvetav горячий, жаркий, знойный; J räkki päiv, üvässi einet kuivassa kuum päev, heinad kuivavad hästi; J räkki roopp kuum puder; 2. Li värske свежий.

räksü vt. vihma-.

räkä Kett. M Lu Ra J I rätšä Lu-Must., g. rägää Kett. Lu J 1. tatt сопля, возгря; Lu räkä valu nenässä tatt valgus ninast; Lu talopoika vizgab maalõ, a herra paab kormõnaa? – räkä (rätšä) (Must. 160) mõist. talupoeg viskab maha, aga härra paneb taskusse? – Tatt; Lu mene kaukõpaᴢ, elä patška minnua rägääkaa mine kaugemale, ära määri mind tatiga; J tooš holostoi, räkkä eb älü nenännalt pühtšiä kah noormees, tatti ei taipa nina alt pühkida; Lu märtšä räkä i kuiva räkä märg tatt ja kuiv(anud) tatt; J pää igeᴢ ja nenä rägäᴢ pea higine ja nina tatine; Lu se on räkä nenä see on tattnina; 2. röga мокрота; M sültšee räkä vällää sülita röga välja; ■ J kõig rägäd minu piäp kaalia kk. mul tuleb kõik ära kannatada (kõik tatid pean ma (ära) lakkuma).

räkänenä M Lu räkä-nenä J fig. tattnina, простор. сопляк; M näd miltin räkänenä, a jo vaatap tütterii päälee näe missugune tattnina, aga juba vaatab tüdrukuid; J nääd räkä-nenä, jo õppõõp põlõttõma näe tattnina, juba õpib suitsetama.

rämi/sä M Kõ, pr. -zen M, imperf. -zin M karjuda, röökida кричать, орать; Kõ elä rämize, ved́ miε sin̆nua en peltšää ära karju, ma sind ju ei karda. – Vt. ka räŋkää.

rämäht/ää: -ääɢ (I), pr. -ään, imperf. -iin (korraks) karjuda, karjatada, käratada крикнуть; siä taas täm̆mää pääle rämähtiiᴅ sa käratasid jälle tema peale.

rämäst/ää M, pr. -ään: -än M, imperf. -iin: -in M = rämähtää; miä tahõn täm̆mää päälee rämästää, no millõõ õli äp̆piä võõraa rahvaa aikaa ma tahtsin tema peale käratada, kuid mul oli häbi võõraste inimeste juuresolekul.

räŋgähtä/ässä: -ss J-Tsv., pr. -än J, imperf. -äzin: -zin J karjatada, röögatada; jämedalt öelda крикнуть, огрызнуться.

räŋkää (Kett.), II inf. räŋkämää Kett. möirata, karjuda орать, кричать. – Vt. ka rämisä.

rän/ne Lu J-Must., g. -tee (lume)lörts, -lobjakas, ränd мокрый снег; слякоть; Lu ränne on, ku vihmaa ja lunta saaʙ; siiᴢ jutõllaa, rännettä saaʙ (lume)lörts on (see), kui sajab vihma ja lund; siis öeldakse, (et) sajab lörtsi; Lu ränne on lumisekainõ vihma vai vihmasekainõ lumi lobjakas on lumesegune vihm või vihmasegune lumi. – Vt. ka lumõõ-. – Vt. ka ränttä, ränttü, räntä¹.

ränn/i P, g. -ii P 1. renn, kraav жёлоб, канавка; P kuz johzõb vesi, on ränni kus jookseb vesi, (see) on renn; 2. pesutiik, pesupesemiskoht пральнище (пруд для стирки и полосканья белья); P ränniz virutap sõpõi (ta) loputab pesutiigis pesu. – Vt. ka rönni.

rän/nätä Lu, pr. -tääʙ Lu, imperf. -täzi Lu (lume)lörtsi v. lobjakat sadada идти (о мокром снеге).

ränt/tä Li, g. -ää Li = ränne.

ränt/tü Lu, g. -üü Lu = ränne; märtšää lunta saaʙ, ränttüä saaʙ sajab märga lund, sajab lobjakat; Lu ränttü ilma, märtšää lunta saaʙ lörts(ine) ilm, sajab märga lund.

rän/tä¹ K-Ahl. R-Lön. Lu, g. -nää Lu = ränne; R räntä vuuab rässäässä (Lön. 692) rl. lobjakat voolab räästast.

räntä² (K-Ahl.): niitän rünnät, niitän rännät, niitän miä katalat kagrat (Ahl. 103) rl. niidan r-d, niidan r-d, niidan mina armetud kaerad.

ŕäpin/ä ~ räpinä I, g. -ää 1. pihlakas рябина (дерево); 2. pihlakamari рябина (ягода); ŕäpinäpuu i ŕäpinäᴅ; üvä varenja tuõʙ tämäss, kena pihlakas ja pihlamarjad; hea keedis tuleb sellest, kena (= maitsev).

ŕäpinäpuu I pihlakas рябина (дерево).

räpi/sä (J) -ss J-Tsv., pr. -zen J, imperf. -zin J 1. ripneda, tolkneda волочиться; болтаться; elähan siä ain räpiz minu helmoiᴢ, ved edõ enäp pikkõrain ära ometi ripne mu hõlmades, sa ei ole ju enam väike; helmoinn alt räpizeb jupk hõlmade alt tolkneb seelik; 2. tudiseda, väriseda, vabiseda трястись, дрожать; pääd räpizeväᴅ pead tudisevad. – Vt. ka räpättää¹.

räptšikk, ŕäptšikka, ŕäptšikke vt. ŕaptšikka.

räpä/lä: -l J-Tsv., g. -lää J 1. räbal, kalts, narts лоскут, тряпка; häülüb niku keräi räpälöiᴢ käib räbalais nagu kerjus; jalk-luu on rikottu räpälessi puĺaka jalaluu on kuuliga räbalaks (= kildudeks) purustatud; 2. fig. (viletsa olendi kohta:) räbal, näru оборванец; vot hullu, ize vana räpäl, a veel koźźolaisiit oottõõʙ vaat (kus) hull: ise vana räbal, aga ootab veel kosi-lasi.

räpäl/ässi: -essi J väga, kõvasti; armetult очень, сильно; вдребезги (пьян); до нитки (промокнуть); päält nähä jot räpälessi on umalõᴢ pealt näha, et on kõvasti purjus; räpälessi õõm väsünnü olen armetult väsinud; kassuzimm räpälessi saime kõvasti (vihma käes) märjaks.

räpät/tää¹ M (Kett. U), pr. -äʙ M, imperf. -ti M rippuda; ripendada, tolkneda, (alt) paista висеть; обвисать, болтаться; U panõn eestää kattilaa, räpättäämää tulõlõ panen kõigepealt paja tulele rippuma; M sarafana vai jupka alõtsõõ kõikk räpätäʙ sarafan või seelik alt kõik ripendab; M täll ain alta räpätäʙ, alumõin on pitšep ülemeissä tal ikka ripendab (paistab) alt, alumine (rõivas) on ülemisest pikem. – Vt. ka räpisä.

räpät/tää²: -tääɢ (I), pr. -äʙ I, imperf. -ti = röpöttää.

räss J-Tsv.: lina räss on tehnü pehkosõ pezä linavästrik on teinud põõsasse pesa. – Vt. ka linaa-.

rässes vt. räsäᴢ¹.

räs/sädo ~ -säto M -sedo M Kõ, g. -sädoo: -sedoo M taimelava парник, рассадник; M rässäto on kõm metriä pituutta taimelava on kolm meetrit pikk; M esimeizessi tšütettii rässätoᴅ, kuh̆hõõ tšülvettii kapusaa seemeneᴅ esmalt tehti kütist taimelavades, kuhu külvati kapsaseemned; M õli kuiva, rässedoita ain valõttii oli kuiv, taimelavasid üha kasteti.

rässädo-peentärä M = rässädo.

rässäi/n P, g. -zee P = räsäᴢ²; juoltii, ett musaᴅ rässäizeᴅ lentäväᴅ, tulõp tševäᴅ öeldi, et kuldnokad lendavad, tuleb kevad.

rässäätilkkama Ränk katuseräästas стреха, свес (крыши).

räsästilkõ M räästatilk, räästatilge (räästast tilkuv vesi капающая из-под навеса, стрехи вода, капель).

räs/äᴢ¹ K L P M Kõ (R J-Must.) -äs Ränk K-Ahl. K-Set. -ses Kr rääsäᴢ (vdjI), g. -sää K R P M Kõ -sεä P räässää vdjI 1. (õlg-, roo)-katus (соломенная, тростниковая) крыша; K saunaz elimmä, räsäss eb õllu, siltaa eb õllu saunas elasime, (roo)katust ei olnud, põrandat ei olnud; R vaid jäivät tšivezed lautaᴅ ilmaa rässäittä (järele) jäid ainult kivist laudad ilma katusteta; P ruoguiss katan räsässä (pilli)rooga katan katust (= teen pilliroost katuse); P õltši räsäᴢ õlgkatus; P rässää riuguᴅ katuselatid; 2. räästas (кровельная) стреха, (кровельный) навес; M ku tuõp tševäᴅ, nii alkaaᴢ rässäät tilkkua kui tuleb kevad, siis hakkavad räästad tilkuma; M peltšäz vihmaa, a puuttu rässää tilkkõõsõõ vs. kartis vihma, aga sattus räästa tilkesse (= vihma käest räästa alla); M elä seizo rässää allõ, kõv̆vii kasuᴅ ära jää seisma räästa alla, saad väga märjaks; M stŕet́eńńänn ku saap kana juuvva rässää tilkass, sis saab borana süvvä jürtšinn kui küünlapäeval saab kana räästa tilgast juua, siis saab lammas jüripäeval (väljas) süüa. – Vt. ka rooko-. – Vt. ka räüstäᴢ, räüsäᴢ.

räs/äᴢ² M J-Tsv. rasaᴢ M rasas K-Ahl. Расасъ Tum., g. -sää J (rästalised:) rästas, kuldnokk jt. (дроздовидные птицы:) дрозд, скворец и др.; M näd jo rassaat tultii näe, kuldnokad on juba tulnud; M mussa räsäᴢ kuldnokk. – Vt. ka rassa, rässäin.

räsäzlintu ~ rasazlintu M = räsäᴢ².

räs/ätä M, pr. -sääʙ M, imperf. -säzi pladiseda, soliseda плескаться; vesi rässääʙ vesi pladiseb.

räšt/ago K ŕäštago (K), g. -agoo = räštoga; K räštagoss veerisseessaa peettii svätkoi jõuludest kolmekuningapäevani peeti jõuluaega; K ŕäštagon tšuudat tšäüsiväᴅ pojod da tüttäreᴅ jõulude ajal käisid jõulusandid, poisid ja tüdrukud.

ŕäštagonna K räšto/ganna L -gona I jõulude ajal в рождество; K ŕäštagonna tšuudat tšäüsiväᴅ jõulude ajal käisid (ringi) jõulusandid; L räštoganna piettii piirua jõulude ajal peeti pidu; I räštogona alkõvat svädgaᴅ jõuludest algavad talisted.

räštog/a K L P ŕäštoga K-Ahl. P ŕaštoga Kett., g. -aa ~ ŕäštogaa P jõulud, jõulupüha рождество, рождественский праздник; K vad́d́alaisiil õli räštoga, a soomalaizõd jõuluss kuttsuvaᴅ vadjalastel oli(d jõulud) r., aga soomlased kutsuvad jõuludeks; L nyõb räštoga tulevad jõulud; P räštogassi pestii sillaᴅ jõuludeks pesti põrandad (puhtaks); P tulõb räš-

togaa praaznikka tulevad jõulupühad; P ŕäš-togaa pühä jõulupaast.

räštog/o I, g. -oo = räštoga; a tõinõ kõrta ni praaznikassiɢ enipäivässiɢ da räštogossiɢ tooas kup̆poa kahsi õlkõa lagottaaᴢ aga teinekord, nii pühadeks, lihavõtteiks ja jõuludeks tuuakse (tuppa) kubu kaks õlgi, laotatakse maha.

räzäht/ää (Lu), pr. -ääʙ, imperf. -ii: -i Lu raksatada, naksatada треснуть; salvomõ räzähti vaa (maja) ristnurk vaid naksatas.

rätekkõi/nõ (K-Al.) -n J-Tsv., g. -zõõ J rätike, rätikuke платочек; J ehaŋ kase rätekkõiŋ kõlpa polnoilõõ inimizelee ei see rätikuke kõlba täiskasvanud inimesele.

rätikkõi/nõ K-Al., g. -zõõ = rätekkõinõ; tüttärikolõõ antas pikkarain rätikkõinõ tüdrukule antakse väike rätike.

räti/sä: -ssä Lu -ss J-Tsv., pr. -zen Lu J, imperf. -zin Lu J 1. koliseda, müriseda гре-меть, грохотать; Lu vaŋkkurit ku mennää tšiviteetä müü, tšivviä müü, kõvassi rätizeväᴅ, kolizõvaᴅ kui vankritega sõidetakse mööda kiviteed, mööda kive, (siis) kõvasti mürisevad, kolisevad; 2. kolistada, müra teha шуметь, стучать; J kattsahtaa, tšen siäll rätizeb uhzõᴢ vaata, kes seal ukse taga kolistab.

rätšä vt. räkä.

rätšäg/o J, g. -oo pori слякоть, грязь; liivtšüläz õli rätšägo Liivtšüläs oli pori.

rät/te K-Ahl. K-Al. K L P M S Po Lu Li J I (Kett. R-Lön.) ŕätte (I) -ti Lu Ke M, g. -ee K M S Lu Li J rät̆tee M I -ie K L P 1. (pea-, kaela-, nina- jne.) rätt, rätik (головной, шейный, носовой и т. д.) платок; M piäp sit̆toa rätte päh̆hää peab siduma räti pähe; L nuorikka antõ, tšellie rätte, tšellie povoinikka pruut andis (= kinkis), kellele räti, kellele tanu; L nuorikõll ovad rätiel silmät tšiin katõttu pruudil on nägu (silmad) rätiga (kinni) kaetud; M häilütti räteekaa lehvitas rätiga; I palat́eńt́soo vizgottii i rättelöjä vizgottii, kõikkõa vizgottii (pulmakomme:) käterätte visati ja rätte visati, kõike visati (pulmakingiks); J paa omenõd rättee de sio rätee nurkõt tšiin pane õunad rätikusse (rätti) ja seo räti nurgad kinni; Lu marhad on rätel ja šarffil narmad on rätil ja sallil; Lu paan rätee kaglaa (~ kaglõllõ) panen rätiku kaela; Lu milla rätte kaglaᴢ mul (on) rätik kaelas; J paa rätte kõrviilõõ pane rätt pähe; K vanõpad antõvad rätee kuumalõõ vanemad andsid vaderile räti; Lu prikukkõin rätte täpiline rätt; I tšääri nasõvõisõõ rättee kääris ninarätikusse; P suuri rätte suurrätt; I suurõõ rät̆tee võt̆tii piholõõ võtsin suurräti õlgadele; Li kagla räted õltii šolkkaizõᴅ, neĺĺänurkkõizõᴅ kaelarätid olid siidist, nelinurksed; Lu on kõlminurkkõisiijõ kagla rättejä on (ka) kolmenurgelisi kaelarätte; Lu jalka rätte jalarätt, -narts; I no jalk ŕäteᴅ annõmmaɢ no jalarätid andsime (karjusele igast perest); J ripa on mokoma rätte, ripa ebõ·õ pittšä, kauniid õltii sääremähis on niisugune rätt, sääremähis ei ole pikk, punased (= punast värvi) olid; 2. käterätt, -rätik полотенце, ручник; K räted iĺi varnikõᴅ käterätid või pühaserätid; M silmä rätte käterätt (näo pühkimiseks). – Vt. ka jalka-, kagla-, kõrva-, laikko-, lõŋka-, lina-, nenä-, pää-, silmä-, šolkka-, tšäsi-, tšäsä-. – Vt. ka rättä, rättü.

rät/ti K-Ahl. K-Al. R-Eur. Ke M S Lu J I ŕätti Ke Ретти Tum., g. -ii K-Al. M Lu J = rätte; 1. Lu rätti on pääzä rätt on peas; J panivaᴅ rätiikaa silmät tšiin (nad) panid (sidusid) rätiga silmad kinni; J tämä on laatinnud ümpär päätä kõik rätii ta on seadnud räti kõik ümber pea; K rätid da povoonikad (Al. 16) (pea)rätid ja tanud; R kalakauhtana kainalossa, tšapiä [= tšäpiä] rätti tšäezä (Eur. 33) rl. peiukaftan kaenlas, ilus rätt käes; K suur rätti pantu pähää. muitez on suur rätti, a sill aikaa kutsuas [= kuttsuas] sitä rättiä tukkõ (Al. 32) (pulmakombestikust:) suurrätt on pandud (pruudile) pähe. Muidu on suurrätt, aga sel ajal (= pulmade ajal) nimetatakse seda rätti t. (= uig, suurrätt, millega kaetakse pruut, kui ta pannakse peigmehe kõrvale istuma); M pojolõõ tuli min̆nua žaali, võtti nenä rätii, nõisi tšüüneliä pühtšimää poisil hakkas minust hale, võttis ninaräti, hakkas pisaraid pühkima; Lu rätii nurkaᴅ räti nurgad; 2. J silmää rätti käterätt (näo pühkimiseks). – Vt. ka jalka-, kagla-, lauta-, nenä-, silmä-, šolkka-, tšesä-, tšäsi-, tšäsä-, vöö-. – Vt. ka rättü.

rätti/ne (R-Eur.), g. -zee rätike, rätikuke платочек; pühä maaria silmät pühtši solkkasilla rättisillä (Eur. 38) rl. püha Maarja pühkis silmi siidrätikestega. – Vt. ka rättüne.

rätt́śükkäi/n (Ku), g. -zee (vadja naise rahvarõivaste juurde kuuluva puusapõlle vaskraha meenutav kaunistus похожее на медную монетку украшение набедренника); Ku kaattarie pääl oltii suknaᴅ, suknie pääl .. rättsükkäiset [= rätt́śükkäizeᴅ], ne oltii mokomat ku vaski-rahat (Len. 295) puusapõllede peal(mine pool) oli kalevist, kalevi(te) peal r-d, need olid niisugused nagu vaskrahad.

rättä vt. tšäsä-.

rät/tü (Ko), g. -üü: rät̆tüü Ko = rätte; rät̆tüü süämmezä räti sees. – Vt. ka tšäsä-.

rättü/ne (R-Reg.), g. -zee = rättine; sugu püüti pühtšeille, latö laiko rättüzille (Reg. 17) rl.

ŕätu K-Ahl., g. -uu rida; kord, korrasolek ряд: порядок. – Vt. ka rääto, räätö, räätü.

rätä/zikko M Lu Ra J -sikko Lu, g. -zikoo Lu J -ziko J-Tsv. -sikoo Lu subst., adj. rägastik, tihnik, padrik, tihe mets, tihe võsastik; noor kuusik, kuusepadrik чаща, заросль, трущоба, густой лес; молодой густой ельник; J väliss et pääz läpi sakkass rätäzikoss vahel ei pääse tihedast rägastikust läbi; Lu müü menimmä mettsää, gribbaa, i puuttuzimma rätäzikkoo i öhsüzimmä me läksime metsa, seenele, ja sattusime padrikusse ning eksisime (ära); Ra heeno kuuzikko on rätäzikko i närezikko noor kuusik on (= noort kuusikut nimetatakse) r. ja n.; Lu rätäzikko mettsä tihe mets, metsarägastik.

rätäüt/ellä: -ell J-Tsv., pr. -telen, imperf. -telin frekv. ← rätäüttää.

rätäüt/tää: -tä J-Tsv., pr. -än J, imperf. -in J kolistada, müra teha стучать, шуметь, трещать.

ŕääbinä vt. ŕäpinä.

ŕääboi vt. ŕäboi.

räägaht/aa K rεägahtaa L ŕäägahtaa (K-Al. K M) räägaahtaa (K) -aaɢ (I), pr. -aan ~ -an K räägaahtaan K, imperf. -iin ~ -in K hüüatada, (korraks) hüüda v. hõigata; karjatada крикнуть; кликнуть, позвать; I tämä räägahti, niku heütütti tõisia ta hüüatas, nagu heidutas teisi; L nuorikkõ rεägahti kõrt nimelt ženiχaa pruut hõikas (korra) nimepidi peigmeest. – Vt. ka räägostaa.

räägast/aa M Kõ (Ja-Len.), pr. -aan ~ -an M, imperf. -iin: -in M Kõ = räägahtaa; M jõka kõrt, ku miä eittüün, siz ain räägastaan iga kord, kui ma ehmun, siis alati kiljatan (karjatan); M räägasta tätä tšiireepaa etti tul̆lõiᴢ hõika teda, et ta kiiremini tuleks.

räägoa, ŕäägoa vt. rääkoa.

räägost/aa M, pr. -aan, imperf. -iin: -in M = räägahtaa; täm min̆nua räägosti ta hüüdis mind.

ŕäägua vt. rääkua.

rää/kaa K-Ahl. K-Al. K L M Kõ S (sõnatüvi основа слова:) rääka- J-Must. rεäkaa (L) reä-kaa (M-Set.) ŕääkaa (K L P), II inf. Реакяма Tum., pr. -gan K M, imperf. -kazin M karjuda; hüüda, hõigata; uluda; möögida; määgida; mökitada; kraaksuda jne. кри/чать, -кнуть; звать, по-, кликнуть; выть, блеять, мычать; щебетать, каркать и т. д.; L täm rεägab i koinattõlõʙ ta karjub ja vannub ropult; M miä rääkazin tällee, a tämä ep kuullu ma hüüdsin teda, aga tema ei kuulnud; M vai kuhõõ botškaasõõ rääga, botška vassaa elizeʙ vs. kuidas tünni hüüa(d), (nii) tünn kõmiseb vastu; M räägap starikka staruχaa ap̆pii hõikab taat eide appi; Kõ susijeek el̆lää, susijee viisii rääga vs. (kui) huntidega elada, (siis) huntide viisi (ka) ulu; M lehmä nältšäin ja algab rääkaa lehm (on) näljane ja hakkab möögima; M lammaz räägaʙ lammas määgib; M voho räägaʙ kits mökitab; M kukkõ räägaʙ kukk kireb; K varõz räägaʙ, sis soojaa leeʙ (kui) vares kraaksub, siis tuleb sooja; M vihmalintu eez vihmaa räägaʙ peoleo (vihmakass) vilistab enne vihma.

rää/koa M ŕäägoa J, pr. -gon M ŕäägon J, imperf. -kozin = rääkaa.

rää/kua K L P M Kõ S Po rεäkua L reäkua (M-Set.) ŕääkua P (K) ŕεäkua P ŕäägua J -kuaɢ ~ ŕääkuaɢ I, pr. -gun K P I rεägun L ŕεägun P ŕäägu I, imperf. -kuzin (K) reäkuzin M = rääkaa; K ku lahsi rääku, katagaakaa suitsutattii kui laps karjus, (siis) suitsutati (teda) kadakaga; L tätä leiväᴅ, sille tämä i rεäku teda peksti, sellepärast ta karjuski; I elär räägun niin rõhgaa ära karju nii kõvasti; P õmii poikõi rääku, no poigad äält eväd antannu hüüdis oma poegi, kuid pojad ei teinud häält; I lehmä rääguʙ lehm ammub; M õli rääkuja vazikka, semperässä panti mokoma nimi oli möögija vasikas, sellepärast pandi selline nimi; I karu rääguʙ karu möirgab; I sika algab rääkuaɢ, süüäk tšüzüʙ siga hakkab ruigama, küsib süüa; I katti rääguʙ, uhsõõ av̆vaaᴅ, tämä meep kujalõõ kass näub, avad ukse, ta läheb välja; Kõ varõz rääku vares kraaksus; K aragad rääkuzivaᴅ harakad kädistasid; I sova räägup ku lahsi idgõʙ öökull huikab, nagu laps nutab.

rääkur/i M, g. -ii kisakõri, karjuja крикун, ревун.

rääoli/n J-Tsv., g. -zõõ: -zõ J viisakas, hästi kasvatatud, korralik приличный, воспитанный, порядочный; naapuri on õikõ rääolim meeᴢ, tämä kõnsait eb riitõõ epko süäntee naaber on õige viisakas mees, ta kunagi ei riidle ega saa vihaseks.

rääot/taa¹: -ta J-Tsv., pr. -an: -õn J, imperf. -in J reastada, ritta panna выстр/аивать, -оить (в ряд).

rääottaa² M ridamisi рядами, по рядам; lina lahgottaaz niitülee rääottaa lina laotatakse heinamaale ridamisi.

rääpel/i J-Tsv., g. -ii J fig. näru, räbal, kalts (vilets rõivas) рваньё, тряпьё; лохмотья; рубище; mikäle rääpeli seĺĺez vmesto kauhtõna mingi näru (on) kaftani asemel seljas.

rääp/piä (K-Ahl. P), pr. -in K, imperf. -pizin kriipida, küünistada, kriimustada царапать, скрести; P peltšää kattia, se rääpiʙ karda kassi, see küünistab.

rääptšikk, rääptšikka vt. ŕaptšikka.

rääpuška vt. ŕaapuška.

räästo (I) taimelava парник, рассадник; taimõlõizõt tšülvettüɢ räästoilla taimed (= taimede seemned) on külvatud taimelava(de)sse.

rääsäᴢ vt. räsäᴢ¹.

rääs/ätä: -et J-Tsv., pr. -sään J, imperf. -säzin: -sezin J röövida, riisuda обокрасть, ограбить; rääsetti õikõ tšehs päivell silmiijõ näheᴢ rööviti lausa keset päeva silme all.

rää/to Ränk K L P M Kõ Lu Li J I rεäto L ŕääto Kett. K M Lu J I (K-Al.), g. -oo M J -voo M -vvoo Lu 1. rida ряд; J terve rääto puit on lastu maalõ terve rida puid on langetatud maha; J sińakõllõ on õmmõltu kõlmõlt räätoa t́eśomkõd ala pihikseelikule on õmmeldud kolm rida (ääris)paelu alla; M kõik tšived õllaz ühez rääoᴢ, niku isutattu kõik kivid on ühes reas, nagu istutatud; J sõtamehet seissa kahõz rääoᴢ sõdurid seisavad kahes reas; M issuumma kõikii räätoo istume kõik ritta; I vätši räätua seisõ rahvas seisis reas; J kapusaa taimõd on isutõttu räätoa müü kapsataimed on istutatud rida mööda; Kõ kat̆too esimein rääto on tehtü jarviroogossa, tõinõ rääto on tehtü rüizõlgõssa (õlg)-

katuse esimene rida on tehtud pilliroost, teine rida on tehtud rukkiõlgedest; M tõkutin silmää i pilazin rääoo lasksin silma (vardalt) maha ja rikkusin (kudumis)rea; Kõ eittään vähäkkõizõõ, palat panõn räätua möö heidan vähekese pikali, lasen leiba luusse (panen palad ritta); 2. kiht; jagu слой; J veelko se mahup kassee lännikkoo tšümme räätoa ugurittsa kas sellesse lännikusse mahub veel kümme kihti kurke?; Lu inemin ku viskõᴢ, kerkiäpi mikä õli, akana, se jäi litši viskajaa, tõin ŕääto jäi perä rüiᴢ, kõlmõttomaa ŕäätoo jäi paraᴢ rüiᴢ, päärüiᴢ kui inimene tuulas (vilja), (siis) mis oli kergem, agan, see jäi tuulaja ligi, teise jakku (teise ritta) jäi halvem rukis (pärarukis), kolmandasse jakku jäi parim rukis, pearukis; 3. kord, järjekord очередь, черёд; M kase on minuu rääto sakata karttija see on (nüüd) minu kord kaarte segada; M tuli rääto kunikkaa tüttärellee tuli järjekord kuningatütre kätte; J ann toomuziit kõikkiilõ räätoa müü anna külakosti kõigile järgemööda; 4. kord порядок; J kassen taloz on üvä rääto selles talus on hea kord; J laizga peremmehe taloᴢ ebõõ räätoa laisa peremehe talus ei ole korda; ■ M lugõʙ, a ep saa räätua loeb, aga ei saa selgust; K sõta ŕääto tuli tuli sõda (sõjaaeg). – Vt. ka pulma-, rihi-, õvvi-, üli-. – Vt. ka räät́śᴜ̈, räätä, räätö, räätü.

räätoi/n J-Tsv.: piirgõz om mõni räätoin sizuᴢ pirukas on mitmekihiline sisu; tämä õli minu räätoin, parvõs seisozimm tema oli minu kõrval(olija), koos seisime.

rääto-sõtameeᴢ (Kõ-Len.) reamees, reasõdur рядовой (солдат); rääto-sõtamehet jo kõik menti ettes [= mentii eteeᴢ] (Len. 213) rea- mehed läksid juba kõik edasi.

rää/t́śᴜ̈ (Ku), g. -t́śüä rida, rivi, järjestus ряд, расстановка; ne oltii .. laahittu rätsüä [= räät́śüä] müü, ne helisivät (Len. 295) need (= vaskrahataolised kaunistused) olid .. seatud (puusapõlledele) ridadena, need helisesid. – Vt. ka rääto.

räät/tšü P, g. -šüü P = rüiskrääkki; miä ampuzin ühee räätšüü ma lasksin ühe räägu.

räät/tšüä P, pr. -šüʙ, imperf. -tšü rääksuda скрипеть (о коростеле); rütšie räätšüᴅ räättšüväᴅ rukkiräägud rääksuvad.

räätä (Li Ra): Li räätää müütä vaa visko ja visko, tšülvi tšülvövakassa rida mööda ainult viskas ja viskas, külvas külvivakast; Ra saap pelata vaikko mõnt entšeä räätää müüᴅ saavad (saab) mängida kas või mitu inimest järgemööda. – Vt. ka rääto.

rää/tö P Lu Ra J-Must. (Li) rεätö P, g. -öö Lu Li Ra rida; järjekord ряд; очередь; P kerεäjät sõisozivat kõikk rεäözä kerjajad seisid kõik reas; Li ühee rääöö ku tämä tšülvi, siis ku vääntiis takaas tõissa kõrtaa tšülvämää, ni siiz ettee pantii poikanõ menemää kui ta ühe rea külvas (ära), siis kui tagasi pöördus teist korda külvama, siis pandi (tema) ette poisike käima; Lu räätöä müü tšäim taloss talloo järjekorras käisime talust tallu. – Vt. ka rääto.

rää/tü P M Lu Li Ra J (K S), g. -üü Li -ü P 1. rida ряд; M paamma kõig ühtee räätüü paneme kõik ühte ritta; J tütöd isuttii rääüᴢ tüdrukud istusid reas; P isuttii kõikk lavõzõll rεätüä müö kõik istusid pingil reas; Lu eestää viina meni eez aina, sis kolkki meni räätüä müü peräᴢ (pulmakomme:) esiteks läks viin alati ees, siis õllekapp läks rida mööda järele; 2. rida, kord, kiht слой; P katyõriugud vessääss, pannass jõka rääü päälie vittsoikaa tšiin (õlgkatuse) korralatid vestetakse, pannakse iga (õle)rea peale vitstega kinni; Lu seinäd on tehtü räätü alkoja, räätü savvia (savionni) seinad on tehtud (nii, et) rida halge, kiht savi; 3. kord, järjekord очередь, черёд; P vot nõisõvad räätüä müö viskaamaa d́eŋgoi (pulmakomme:) vaat hakkavad järgemööda raha viskama; J nämät taas siz mentii tõisõõ taloosõõ. räätüä müü kõik tšäütii nemad (= kerjused) läksid siis taas teise tallu. Järgemööda käisid kõik (talud läbi). – Vt. ka rääto.

räätüü K adv. korda (minna) (наречие в фор-ме илл-а от räätü); K meni kõik räätüü kõik läks korda.

rääüᴢ J adv. reas рядом, рядком; tütöd isuttii rääüᴢ tüdrukud istusid reas.

räühi/ä J-Tsv., pr. -n J, imperf. -zin J = räü- hätä.

räühtü/ä P M (Kett. K-Ahl. Ke) -äɢ I, pr. -n K, imperf. -zin P närtsida, närbuda, tohletada, räidida блёкнуть, по-, вянуть, за-; увядать; M kukka räühtü lill närtsis; Kett. lantud omad räühtünnüüᴅ kaalikad on tohletanud; P räühtünnü õhsa närbunud oks; ■ P miε kuivin da räühtüzin suurõz guoŕaᴢ ma kuivetusin ja närbusin suures(t) mures(t); M häiläb räühtünnü, tälle mikäleeb on pantu painu (haige kohta:) käib ringi koltununa, talle on (nagu) mingi paine (peale) pandud. – Vt. ka räüstüä, räütüüssä.

räüh/ätä: -et J-Tsv., pr. -tään J, imperf. -täzin: -tezin J kiskuda, rebida; kahmata, haarata выр/ывать, -вать, хват/ать, -ить; räühtes tširvee tšättee haaras kirve kätte. – Vt. ka räü- hiä.

räüssännalaa vt. nalaa.

räüssää-kilik/ka: -k J-Tsv. jääpurikas ледяная сосулька.

räüssää-tšüünteliä J-Tsv. = räüssää-kilikka.

räüstä/ᴢ Lu (Li Ra J) -s Ränk, g. -ä Li Ra (katuse)räästas (кровельная) стреха, (кровель-ный) навес; застреха; Li räüstäät tilkkuvaᴅ räästad tilguvad; Li oonõl on räüstää lavvaᴅ hoonel on räästalauad; Li algõttii jo lüüvvä räüstäje lautojõ hakati juba räästalaudu (külge) lööma. – Vt. ka räsäᴢ¹, räüsäᴢ.

räüstü/ä M (Kett. Kõ S Ja), pr. -n, imperf. -zin = räühtüä; M taimõõd algõttii räüstüä, näitä piäb val̆laa taimed hakkasid närtsima, neid tuleb kasta.

räüs/äᴢ: -eᴢ J-Tsv., g. -sää J = räüstäᴢ; J vesi tilkup kato räüssäss suurõ bad́d́asõ vesi tilgub katuse räästast suurde puupange; J räüssääs tšüünteliäᴅ jääpurikad.

räütüt/tää: -tä J-Tsv., pr. -än: -en J, imperf. -in J närtsitada, jõuetuks teha делать, с- вялым, блёклым; обессили/вать, -ть; räütütet kapusaa, ku va ed vala (veekaa) sa närtsitad kap-sa(d), kui ei kasta (veega).

räütü/üssä: -ss J-Tsv. (sõnatüvi основа слова:) räütü- J-Must., pr. -üʙ J, imperf. -üzi ~ -üᴢ J = räühtüä; kukad räütüsti tšülmess lilled närtsisid külmast; räütünneet kukaᴅ närtsinud lilled; põlõtšill kõik puud on räütüstü põlendikul on kõik puud närbunud (räidinud); nagriz on räütünnü (Must. 181) naeris on tohletanud; ■ J nii lorizõᴅ, jot kõrvõd räütüssä lorised nii (palju), et kõrvad väsivad (kuulates); kõns siä naima nõizõᴅ, vet kellid räütüssä kunas sa naima hakkad, (su) muna(ndi)d ju närbuvad (= jäävad jõuetuks). – Vt. ka räühtüä.

röh/kiä Lu J -kiäɢ I, pr. -giʙ Lu J, imperf. -ki Lu J = röhkää; Lu J sika röhgiʙ siga röhib; I sika altši [sic!] röhkiäɢ siga hakkas röhkima.

röh/kää M J (Kett.) -kääɢ (I), pr. -gäʙ M I, imperf. -käzi M röhkida хрюкать; M mitäleep sika röhgäʙ, taitaa on põhku märtšä millegi-

pärast siga röhib, vist on põhk (= ase) märg. – Vt. ka röhköä, rökissä, röökkiä.

röhkölöittää vt. rööhkölöittää.

röh/köä Lu, pr. -göʙ Lu, imperf. -közi = röhkää; sika röhgöʙ siga röhib.

röihtölöittää vt. röühtelöittää.

röki/ssä J, pr. -zeʙ J, imperf. -zi J = röhkää; põrsaad rökissää põrsad röhivad; sika rökizeʙ siga röhib.

römü vt. rauta-.

rönn/i Lu, g. -ii Lu renn жёлоб, канавка; niku rönnissä tuõb vesi vesi tuleb nagu rennist. – Vt. ka ränni.

röpöš/ši M, g. -ii subst., adj. arutu, loll, rumal дурак, дура; глупый, дурацкий; mokom röpöšši hakka niisugune loll naine.

röpöt/tää: -tääɢ I, pr. -äʙ I, imperf. -ti podiseda клокотать; kiisseliä tšihutaᴅ, i röpötäp kiisseli; sis tämä leeb valmis, kõõz röpötäʙ (~ räpätäʙ) keedad kiislit, ja kiisel podiseb; siis ta saab valmis, kui podiseb. – Vt. ka räpättää².

röstä/tä (M-Set.), pr. -äʙ M, imperf. -zi impers. röhitsema ajada выз/ывать, -вать отрыжку; M minua röstääb (Set. 80) mind ajab röhitsema. – Vt. ka rööhkölöittää, röühtelöittää, röühtšüttää, röütšütellä.

rööhkele-vesi Lu röhitsusvesi (maomahl) желудочный сок; hapo vesi vai rööhkele-vesi tuõp suussa, rööhkölöitäʙ hapu vesi või röhitsusvesi tuleb suust, ajab röhitsema.

rööhkölöit/tää ~ -tä Lu röhkölöittää Ra, pr. -äʙ Lu röhkölöitäʙ Ra, imperf. -ti Lu 1. impers. röhitsema ajada вызывать отрыжку; Ra sein nii paĺĺo, što minnua röhkölöitäʙ, tuõp kurkuss vällää, mikä leeb ebõõ üvä, tuõʙ hapo vesi kurkuss sõin nii palju, et mind ajab röhitsema, tuleb kurgust välja, miski ei ole hea, hapu vesi tuleb kurgust; 2. Lu röhitseda отрыг/ать, -нуть. – Vt. ka röstätä, röühtelöittää, röühtšüttää, röütšütellä.

röök/kiä J-Tsv., pr. -iʙ J, imperf. -ki J = röhkää; sika röökip, tšüzüp süüvve siga ruigab, küsib süüa; tunnõt ko poźgaa viittä röökkiä kas oskad põrsa kombel ruiata?

röökäht/ää Lu, pr. -ääʙ, imperf. -ii: -i röögatada зарычать, прорычать, гаркнуть; заорать; karu röökähti karu röögatas.

röömikkoi/ssa: -ssõ Li -ss Ra J-Tsv. rüümikkoissa (Lu), pr. -n Ra J rüümikkoin Lu, imperf. -zin J = röömiä; Ra minuu tüttö jo alki röömikkoiss minu tütar hakkas juba roomama; J peenenn jõka ühs röömikkoiʙ väikesena roomab igaüks.

röömikkoizillaa J-Tsv. = röömikollaa; lahs veel ep talla, va röömikkoizillaa liikub eteᴢ laps veel ei käi, ainult roomates liigub edasi.

röömikollaa Kett. M rüömikollaa K L roomakil, roomates; käpakil, käpuli; roomakile, käpakile на четвереньках, на четвереньки; ползком; M välissä et pääᴢ jäätä möö mennä ül̆leez mätšeesee, siiz meed lahsõje viisiä röömikollaa vahel (sa) ei pääse jääd mööda üles mäkke (minema), siis lähed laste kombel roomakil; L pojokkõizõd nõisivad rüömikollaa i põlvinaa poisikesed laskusid käpuli ja põlvili. – Vt. ka röömizellää, röömiällää.

röömillää J-Must. J-Tsv. vdjI rüümillää Lu = röömikollaa; J nii õli umalõz jot röömillää kotto tuli oli nii purjus, et tuli käpuli koju; Lu lahs meeb rüümillää laps läheb roomates.

röömi/ssä: -ss J-Tsv., pr. -n, imperf. -zin J = röömiä.

röömizellää M = röömikollaa; röömizellää, siiz jo tuõb vatsollaa mennä roomakil, siis tuleb juba kõhuli minna.

röömi/ä M J (K-Ahl.) rüömiä L P, pr. -n K M J rüömin P, imperf. -zin M J rüömizin P (käpuli) roomata полз/ать, -ти (на четвереньках); J enne tallamiss lahs õppõõb röömimä enne käimist õpib laps roomama; M lahs röömib nelläl jalkaa laps roomab neljakäpukil; J kõiki õõmm õmall aika rööminnü kõik oleme omal ajal roomanud. – Vt. ka röömikkoissa, röömissä.

röömiällä/ä: -äɢ I = röömikollaa; siiᴢ nõisi tšäs̆sii pääle da röömiälläät tuli krõlttsaassaaɢ siis laskus käpuli (käte peale) ja roomates tuli tuulekojani.

röös/ätä: -et J-Tsv., pr. -sään J, imperf. -säzin: -sezin J = röövätä; üüll röösetti kõig ratis puhtassi öösel riisuti kogu ait tühjaks (puhtaks).

röövel/i J, g. -ii J röövel, varas грабитель, похититель, вор; päästi rööveliiss pakkoo pääseti röövlite eest pakku; miä silt, röövelilt, kõrvõt peh́mitteen ma sul röövlil kütan kõrvad kuumaks (teen kõrvad pehmeks)!

rööveli-meeᴢ J-Tsv. = rööveli; see on ühs rööveli-meeᴢ see on üks röövel.

röövi/ä J-Tsv., pr. -n J, imperf. -zin J röövida, riisuda грабить, о-; rozboińikad on tapõttu de röövittü kuptsaa röövlid on kaupmehe tapnud ja (paljaks) röövinud.

rööv/ätä (J) -vätä J -et ~ -vet J-Tsv., pr. -ään ~ -vään J, imperf. -äzin: -ezin ~ -vezin J röövida, riisuda; varastada грабить, похищать; красть; merell on röövvettü med́d́e mehiilt kõig võrkoᴅ merel on meie meestelt kõik võrgud röövitud; poikõizõd röövetti omem mehelt jaššikk omena poisikesed varastasid õunakaupmehelt kasti õunu. – Vt. ka röösätä.

röühtelöit/tää Lu röihtölöittää (Lu), pr. -äʙ: röihtölöitäʙ Lu, imperf. -ti impers. röhitsema ajada безл. вызывать отрыжку; ku iivõkass süün, röihtölöitäʙ kui söön (midagi) pärmist, (siis) ajab röhitsema; olutt ku juut sis ku nenäss tuõp poiᴢ, algõb röühtelöittää kui õlut jood, kui siis ninast tuleb (gaasi) välja, (siis) ajab röhitsema. – Vt. ka röstätä, rööhkölöittää, röütšütellä.

röühtšüt/tää: -tεä P, pr. -äʙ, imperf. -ti = röühtelöittää.

röüsi-rih/ma: -m J-Tsv. noodaköis неводная верёвка.

röütšüt/ellä P, pr. -teleʙ P, imperf. -teli frekv. = röühtelöittää; minua tošnitaʙ, röühtšütteleʙ mul on süda paha, ajab röhitsema.

rüdi vt. rüüdi.

rüis- vt. ka rüiz-.

rüiskakku M Lu rukki-, paistekakk (rukkijahust kakk) ржаная лепёшка; Lu rüiskakkuja pantii vakkaa, se õli kakkuvakka rukkikakke pandi korvi, see oli kakukorv.

rüiskrääkki Lu Li Ra rüüskrääkki Li rukkirääk коростель, дергач; Li rüüskrääkki, tämä rüt-tšees krääkeʙ rukkirääk, tema rääksub rukkis. – Vt. ka räättšü, rüizbrääkki, rüizbrääkko.

rüiskrääkkä M = rüiskrääkki.

rüiskuhila ~ rüüskuhila M rukkihakk бабка, скирдa ржи; rüizvihgot pannas kuhilallõ, rüiskuhila rukkivihud pannakse hakki, (see on) rukkihakk; rüüskuhilaa pantii nellätšümmettä vihkoa, a nisukuhilaa pantii kahtšümmettä viiᴢ vihkoa rukkihakki pandi nelikümmend vihku, aga nisuhakki pandi kakskümmend viis vihku.

rüiskuhilaᴢ ~ ruiskuhilaᴢ Li ruiskuilaᴢ Lu = rüiskuhila.

rüiskuk/ka M -k ~ rüis-kukk J-Tsv. ruiskukka Lu rukkilill василёк; J rüiskukkiiss tütökkõizõt tehhä nasikkoit rukkililledest teevad tüdrukukesed pärgi; J silmet sinized niku rüis-kukaᴅ silmad sinised nagu rukkililled. – Vt. ka rüissinikukka, rüissvetka, rütšee-kukka.

rüiskupo M rukkiõlekubu пук ржаной соло-

мы; teimmä rüiskupolaissa sit̆tõõᴅ tegime rukkiõlekubudest sidemed.

rüiskõrsi M rüüs-kõrsi I = rüissäntšü.

rüiskõv/ainõ: -vain Li (rukki)leivatainast pirukaümbris v. -koorik корочка ржаного пирога; rüiskõvvaizõs kala kerkiʙ tšühseessä, a vot saijõkõvvaizõs, sis toorõ kala ep kerki tšühseessä leivatainast koorikus jõuab kala küpseda, aga vaat saiatainast koorikus, siis toores kala ei jõua küpseda.

rüi/skü J-Tsv., g. -zgüü raju, torm буря, ураган; vmesto rüiskü jutõlla i mürskü raju asemel öeldakse ka torm; rüiskü ilm rajuilm. – Vt. ka raju, raju-ilma.

rüispaarńo M rukkikesapõld (rukkilõikuse järel kesasse jäetud põld) ржаной пар, ржа-ное поле под паром; rüispaarńo. maa ookaaʙ. sinne väittääᴢ valo, tšüntääᴢ, i maa ookaaʙ rukkikesapõld. Maa puhkab. Sinna veetakse sõnnik, küntakse, ja (siis) maa puhkab. – Vt. ka rüizaho.

rüispahmaᴢ M (pekstud, kuid tuulamata rukis rehepõrandal laiali v. hunnikus обмолоченная, но не обвеенная рожь в разбросанном виде или в куче на полу гумны).

rüispelt/ta M-Set., hrl. pl. -aᴅ: -at M-Set. = rüispeltto.

rüispelt/to (M) ruispeltto Lu, hrl. pl. -oᴅ M ruispeltoᴅ Lu rukkipõhk, -sasi короткая ржаная солома. – Vt. ka rüis-sasi.

rüispiirga (M) rüüspiirga I (rukki)leivatainast pirukas пирог из ржаного теста; M tehtii rüispiirgoo, tehtii mokomia, tehtii puhtaassa omenassa, aimassa omenassa tehti leivatainast pirukaid, tehti niisuguseid, (täidis) tehti paljast kartulist, ainult kartulist.

rüispõlto P M rüüspõlto I rukkipõld ржаное поле; P nõita tšäüb rüispõltua müö (uskumus:) nõid käib mööda rukkipõldu; I põltoloila mokomat pupuškat kazvavaᴅ, kleeveripõllola i rüüspõllola põldudel kasvavad niisugused osjad, ristikupõllul ja rukkipõllul. – Vt. ka rüiznurmi.

rüispää (Ja-Len.) rukkipea колос ржи; Ja ühs tõizee takaa tõkkuvat rüispäät (Len. 241) üksteise järel langevad rukkipead. – Vt. ka rüistahõ, rüistähe, rütšeepää.

rüissalvo Li = rütšeesalvo.

rüissarka M rukkisarg (rukkipõlluriba küla-kogukonna maast) ржаной участок земли (полоска пашни сельской общины, приходившаяся на долю одной семьи); rüissarka, õzrasargaᴅ i nisusarkõi õli rukkisarg, odrasarad ja nisusargasid oli.

rüis-sasi Li = rüispeltto.

rüisseemee M-Vilb. rukkiseeme ржаное семя.

rüissinikukka M-Vilb. (sinine) rukkilill = rüiskukka.

rüissuurim/a (M), hrl. pl. -aᴅ M rukkitang(ud) ржаная крупа.

rüissvetka M = rüiskukka.

rüissõrto M rukkisõõrd, -ale (alemaa, kuhu on külvatud rukis) ржаная новина, пожога; ennee aina tehtii rüissõrtoa ennemalt tehti ikka rukkisõõrdu.

rüissäŋki Lu = rüissäntšü; lina lagotõttii rüissäŋgel, siis tuuli eb veenü (kitkutud ja kuivatatud) lina laotati rukkikõrrepõllule, siis tuul ei viinud (ära).

rüissäntšü M rukkikõrrepõld, rukkikõrs ржанище; M rüiz on niitettü, perält jääp säntšü, rüissäntšü rukis on lõigatud, järele jääb kõrs, rukkikõrrepõld; M miε jo tšünnin rüissänd́üᴅ ma juba kündsin rukkikõrrepõllud (üles). – Vt. ka rüiskõrsi.

rüistahõ Kõ = rüispää.

rüistaitšina K M Lu (rukki)leivatainas, rukki-jahutainas ржаное тесто, тесто из ржаной муки; Lu rüistaitšina i saijataitšina leivatainas ja saiatainas; M tšämmelkakut tehäz rüistai-tšinassa, senessä taitšinassa, mizessä i leipoo tehäᴢ paistekakud tehakse rukkijahutainast, sellest tainast, millest leibugi tehakse.

rüistäh/e M, pl. -tšeeᴅ M = rüispää.

rüistöö M rukkiviljelus (töö seoses rukki kasvatamisega) возделывание, выращивание, культивация ржи.

rüiᴢ vdjL K R P M Kõ Lu Li J I (U) rüis K-Ahl. rüüᴢ Kett. K M I ruiᴢ K M Kõ Lu Li Ra J (K-Al. M-Al.) Рюйсъ Tum. Ру́йсь Pal.2 Ры́йзъ K-reg.2 Ii-reg.1, g. rütš/ee Kett. K-Ahl. M Kõ I -ie P rüt̆tšee M I rüttš/ee Lu Li J -ie P rütši [sic!] J-Must. ruttšee K-Al. M-Al. Lu Li Ra, pl. rükkid ~ ruggit Kr rukis рожь; M nät ku on teräkäz rüiᴢ, tänävoonn leeb üvä tulo vaat kui terakas on rukis, tänavu tuleb hea saak; J rüis kukitsõʙ rukis õitseb; M tšiireess rüiz valmisuʙ varsti valmib rukis; Kõ kupoĺo-ööl tšäüziväᴅ tüttäreᴅ rüttšiisee kassoi pletittämää jaaniööl käisid tüdrukud rukkisse (rukki)palmikuid põimimas; K rütšied niitettii i aina vihmaᴅ rukis (rukkid) lõigati ja (nüüd on) ikka vihmad; Lu rüttšeitä ep tapõttu primuzlaakaa, a särjettii järdžül rukist (rukkeid) ei pekstud koodiga, vaid rabati pingil; Lu kõnᴢ rüissä vizgõtaa, siᴢ jääväd akanõᴅ kui rukist tuulatakse, siis jäävad aganad (eraldi); K tšihutattii õlutta õzrõissa i rütšeessä pruuliti õlut otradest ja rukkist; M taitaa õltii iättömäd rüt̆tšeeᴅ, etti jäi nurmi paĺĺaassi vist olid idanemisvõimetud (= vanad) rukkid, et nurm jäi paljaks; J rüiss tetšemä rukist (maha) tegema (= rukist külvama); Lu seemenee rüiᴢ seemnerukis; Lu talvi rüiᴢ talirukis; Li tšesä rüiᴢ suvirukis; Lu akana, se jäi litši viskajaa, tõin ŕääto jäi perä rüiᴢ, kõlmõttomaa ŕäätoo jäi paraᴢ rüiᴢ, päärüiᴢ agan, see jäi tuulaja ligi, teise jakku (teise ritta) jäi kehvem rukis (pärarukis), kolmandasse jakku jäi parim rukis, puhas rukis; P rütšie ladvad i tüveᴅ rukki pead ja kõrred (ladvad ja tüved); P rütšie kõrsi rukkikõrs; Li J rüttšee pää ~ I rütšee tähtši rukkipea; M rüt̆tšee tähdžeeᴅ rukkipead; Li rüttšee jüvä rukkitera; J rütši ed́jelmu (Must. 169) rukkitolmukas; P õrazroho, tämä on niku rüttšie õraᴢ orashein, see on nagu rukkioras; M rüt̆tšee kõrsi rukkikõrrepõld, rukkikõrs; K rütšee vihgoᴅ rukkivihud; M rüt̆tšee javo rukkijahu; P rütšie räätšüᴅ räättšüväᴅ rukkiräägud rääksuvad; J valkaa rüttšee kukka (rukkis kasvav) valge karikakar; J rüiz õraᴢ rukkioras; J kari [sic!] on toptšinnu kõig rüiz maa kari on rukkimaa kõik ära tallanud; I rüüᴢ nurmi rukkipõld; M õrazroho, se kazvab rüis säŋgiᴢ orashein, see kasvab rukkikõrrepõllul; R rüiz rõukko rukkivirn, rukkivihkudest virn; Kett. rüüz õlgõᴅ rukki-

õled; M rüis kupo rukki(õle)kubu; Lu enne tehtii kakkuja, rüis taitšin tehtii enne(malt) tehti kakke, rukkileivatainas(t) tehti. – Vt. ka pää-, suvi-, talvi-, tšesä-.

rüiz- vt. ka ruiz-, rüüz-.

rüizaho M = rüispaarńo.

rüizakan/a (M) rüiz-akana (J-Tsv.) -õ Li, hrl. pl. -aᴅ M rüiz-akanõᴅ J-Tsv. rukkiagan(ad) ржаная мякина; J rüiz- ja kagr-akanõd om pantu ühte akanikkoo rukki- ja kaeraaganad on pandud ühte aganikku.

rüizbrääkki J-Tsv. ruizbrääkki Ra = rüiskrääkki; Ra ruizbrääkki ain brääkiʙ rukkirääk aina rääksub.

rüizbrääkko J Kõ rüisbrääkko J-Must. = rüiskrääkki; Kõ rüizbrääkko, rütšees täm i eläʙ rukkirääk, rukkis ta elabki.

rüizivä M rüiz-ivä Kõ = rüizjüvä; Kõ rüiz-iväᴅ võivaᴅ õlla itäväᴅ i mõnikkaaᴅ evät taho it̆tää rukkiterad võivad olla (hästi) idanevad ja mõned ei taha idaneda.

rüizjav/o M Lu Li Ra rüiz-javo J-Tsv. (Kõ) rüisjavo Lu Li ruizjavo Lu ruiz-javo J rüüzjavo Lu I rüüz-javo I, hrl. pl. -oᴅ M rüiz-javoᴅ (Kõ) rukkijahu ржаная мука; M vadruškoita tehtii rüizjavossa korpe tehti rukkijahust; J marikaašša tehtii ruis-javoss, pantii poolõssa vai jõvikassa marjapuder tehti rukkijahust, pandi pohli või jõhvikaid (hulka); M rüüzjavod õlivad rubĺaa puuda rukkijahu maksis (oli) rubla puud. – Vt. ka rütšee-javo.

rüizjavorooppa Li ruizjavorooppa Lu rukki-

jahupuder ржаная каша, каша из ржаной муки.

rüizjüvä Kõ Lu rüüzjüvä ~ ruiz-jüvä Lu rukki-iva, rukkitera ржаное зёрнышко; Kõ rüizjüvä on tah̆hõõ süämeᴢ rukkitera on viljapea sees; Lu neijjee kobrijeekaa ku vizgõttii, suur jüvä õli raŋkõpi ku rüizjüvä i se meni kaukõpõss ku rüizjüvä, siis se jüvä saatii poiᴢ kui nende viljakühvlitega tuulati, (siis) suur tera (= tungaltera) oli raskem kui rukkitera ja see läks kaugemale kui rukkitera; siis see tera saadi (viljast) välja. – Vt. ka rüizivä.

rüizlai/vo (Kõ) hrl. pl. -oᴅ Kõ rukkioras(ed) всходы ржи; rüizlaivod on sütšüzüll, a tšev̆vääll i nizuᴅ, i kagralaivoᴅ, nisulaivoᴅ rukkioras on sügisel, aga kevadel (on) nisu(d) ja kaeraoras(ed), nisuoras(ed).

rüizleipä M Kõ Lu rukkileib; rukkijahutainas ржаной хлеб; ржаное тесто; Lu proobaa minuu rüizleipää proovi minu rukkileiba!; M kursi tehtii rüizleivässä pulmaleib tehti rukkijahutainast.

rüizlepoška M leivatainast paistekakk ржаная лепёшка.

rüiznurmi M rüüz-nurmi I rüüsnurmi Ränk = rüispõlto; I rüüz-nurmi, õuna-nurmi, kagra-nurmi, õzra-nurmi rukkipõld, kartulipõld, kaerapõld, odrapõld.

rüizobahka M (mistahes varajane seen, mis ilmub, kui rukis loob pead; kui rukis on pea loonud, on igal seenel juba oma nimi) колосник (любой ранний гриб, появляющийся, когда рожь колосится).

rüizriig/a Lu Li (M) -õ Li rukkiahe, rukkirehi (rehetäis parsil kuivatatavat rukist доля ржи для сушки и обмолота в одну очередь); Lu müü tänävä tapõmma kõlmõᴅ riigaa, rüizriigaa vai kagrõriigaa täna me peksame kolm rehte, (kas) rukkirehte või kaerarehte.

rüizroho K M Kõ rüüzroho I 1. M Kõ orashein пырей, пырейник; 2. K M kerahein ежа; 3. I rukkiluste ржаной костёр; kuza rüüzroho kazvaʙ, sinnek kaivak kaivo kus (rukki)luste kasvab, sinna kaeva kaev; 4. Kõ värihein трясунка.

rüizrooppa M rukkikruupidest puder ржаная крупяная каша (каша из ржаной крупы).

rüizvadrušk/o M, pl. -oᴅ M = rüizvatruška.

rüizvakk/a: -õ J rukkivakk, vakk rukist пура ржи.

rüizvatruška M rukkikorp, rukkijahust korp ржаная ватрушка; rüizvatruška, miz̆zeekaa vaa tahoᴅ, sen̆neekaa i tee rukkijahust korp, millega (= millise täidisega) vaid tahad, sellega teegi. – Vt. ka rüizvadruško.

rüizvihko M rukkivihk сноп ржи; rüizvihgot pannas kuhilallõ rukkivihud pannakse hakki.

rüizviĺĺa ~ rüüzviĺĺa M rukis, rukkivili рожь; niitettii rüizviĺĺaa lõigati (sirbiga) rukist; rüüzviĺĺaa rad́d́oaᴢ, etti läättäiz rütšeed vällä rukist rabatakse, et rukki(tera)d tuleksid (rukkipeadest) välja.

rüizõlgõtsõᴅ [?] M pl. rukkiõled ржаная солома.

rüizõltši M rukkiõlg, -õled ржаная солома; rüiz-õlgõssa sit̆tõõt teimmä rukkiõlgedest tegime (vihkude) sidemed.

rüizõraᴢ Li = rüizlaivo.

rükkid vt. rüiᴢ.

rümmü vt. rummu².

rümä M Li rüümä M, g. rümää: rüm̆mää M 1. (lina)tuder льновый рыжик; M rümä on mokoma roho, klušitab lin̆naa tuder on niisugune (umb)rohi, lämmatab lina; M rümä kazvab linaza, lin̆naa süämmezä, lin̆naa põlloza tuder kasvab linas, lina sees, linapõllus; 2. Li põldnälghein полевая торица; 3. J vesihein, vesivirn мокрица.

rümäroho M Lu 1. linatuder льновый рыжик; 2. Lu vesihein, vesivirn мокрица.

rüŋkkü/zä ~ -ᴢ Li küürus сгорбившись; tämä rüŋkküs tšäüʙ ta käib küürus.

rüŋkküü Li küüru (наречие, связанное по значению с глаголом ‘горбиться, с-’); tämä meni rüŋkküü ta jäi küüru.

rün/ni Lu run/ni J-Tsv., g. -nii J 1. (jää)kuhjatis, -rüsi, -pank, -mägi груда льдин; глыба льда; (плавучая) ледяная гора; Lu jää rünniᴅ jääkuhjatised; Lu suurõd rünnid niku mäeᴅ suured jääpangad nagu mäed; J jää meeb laukaaz alaz runniinnaa jää läheb Laugat mööda alla rüsina; 2. (halu-, kivi- jms.) hunnik куча (камней, поленьев и пр.); J tšived vizgõttu runnii kivid on visatud hunnikusse. – Vt. ka jää-, tšivi-. – Vt. ka rummu².

rünskare Kr kõrretüügas [?] стерня [?], жнивьё [?] (orig.: Stoppeln).

rüntä (K-Ahl. R-Lön.): niitän rünnät, niitän rännät, niitän miä katalat kagrat (Ahl. 103) rl. niidan r-d, niidan r-d, niidan mina armetud kaerad.

rün/tää Ku, pr. -näʙ Ku, imperf. -ti kuhjuda (jää kohta) нагромо/ждаться, -здиться (о льдинах); jää rünnäʙ jää kuhjub (kuhjatisteks).

rüpeüssä: rüp̆peüs/säɢ (vdjI), imper. pl. 2. p. -kaa vdjI supelda, kümmelda, end pesta купаться, брать ванну, мыться.

rüpi/ä: rüp̆piä M, g. -ä lopsakas буйный (о растительности); ku kagra on rüp̆piä, siiz juõllaᴢ, nät ku on ripsikas kagra kui kaer on lopsakas, siis öeldakse: näe kui kahara pöörisega kaer.

rüp/pü K-Ahl. K L P M Lu Li Ra J, g. -üü P Lu J rüp̆püü M hõlm пола, фалда; Li paĺtol ovaᴅ rüpüᴅ palitul on hõlmad; J meni tämä teet müü, kopitti tšiviite rüpüü täünö (ta) läks mööda teed, korjas hõlma kive täis; M kamaĺkaa rüppü jaki või pluusi hõlm; L paĺtuo rüppü palitu hõlm; Lu penžikaa rüppü pintsaku hõlm; P šuubaa rüppü kasuka hõlm.

rüppüᴢ Ra adv. rüpes, süles (держать) на коленях; Ra tämä ep tehnü tüütä, ain tšäed rüppüz istu ta ei teinud tööd, alati istus, käed rüpes.

rüppüü K J adv. rüppe, sülle (брать) на колени; K pani leivää rüppüü pani leiva rüppe; J võta lahs rüppüü võta laps sülle.

rüpsi vt. ripsi.

rüschte vt. rüste.

rüsiile J adv. rüsapüügile (наречие в форме алл-а мн. ч. от rüsä); rõbakõd lähetti rüsiile kalurid läksid rüsapüügile.

rüs/sü Lu J-Tsv., g. -üü Lu J sõrmenukk сгиб пальца; J lei rüssüikaa vass lauta lõi sõrmenukkidega vastu lauda. – Vt. ka russo, rüsü.

rüssü/ᴢ P, g. -hsee: -χsie P 1. ranne запястье; tšäjie rüssüχsie pεälie käe randme peale; 2. käeselg [?] тыльная часть руки [?]. – Vt. ka russo, rüsü.

rüste ~ rüschte Kr inimene человек. – Vt. ka ruschta.

rüsä Ränk K-Ahl. M Lu Li J I Ku (Ra), g. rüzää M Lu Li J 1. rüsa, (võrk)mõrd верша, мерёжа; M rüzääkaa püüvvettii kal̆loi, rüsä on tehtü võrkossa rüsaga püüti kalu, rüsa on tehtud võrgust; Lu kallaa püüvvetää võrkkoil, noottiil, rüsil kala püütakse võrkudega, nootadega, rüsadega; J kahs ahvõnt puuttu rüssää kaks ahvenat sattus rüsasse; Li kalad võtõtaa rüzäss poiᴢ kalad võetakse mõrrast välja; J kalaa rüsä kala(püügi)rüsa; 2. fig., pej. J-Must. rüsa (laiskvorsti v. kodusistuja pilkenimi кличка лентяя, или домоседа). – Vt. ka silmu-, zakol-.

rüsä-vad́d́/a: -õ J-Tsv. rüsavai (vai rüsa kinnitamiseks merepõhja жердь для прикрепления верши ко дну).

rüsävõrkko Lu Ra rüsavõrk (võrk rüsa valmistamiseks сеть для мерёжи); Ra rüsävõrkko on ümärkõin, neĺtšümmet silmää rüsavõrk on ümmargune, nelikümmend silma (lai); Lu rüsävõrkko mokom paksu, tšastoi; rüsii tehtii talvõll jäänalaa panna rüsavõrk on niisugune jäme, tihe; rüsasid tehti talvel jää alla panemiseks (= jääaluseks kalapüügiks).

rüsü Lu, g. rüzüü = rüssü.

rüt/ki ~ -kɪ Ku, g. -ee Ku rõigas редька; isutt́śɪ deeduškᴀ rütee istutas taat rõika.

rütšee-javo: rütšie-jav/o (P), hrl. pl. -oᴅ P = rüizjavo.

rütšee-kukka: rüttšee-kukka ~ rüttšee-kukkõ J = rüiskukka.

rütšeepää M (Len.) = rüispää.

rütšeesalvo I rukkisalv закром для ржи; siällä magazeiza on salvoᴅ. rüüᴢ rütšeesalvoo pantii seal magasiaidas on salved. Rukis pandi rukkisalve. – Vt. ka rüissalvo.

rüttšii/n J-Tsv., g. -zee J rukki- ржаной.

rüuku vt. riuku.

rüve/ttää: -ttääɢ I, pr. -tän, imperf. -tin: -t̆tii I vannitada купать, вы-; rüvetimmäɢ, siis puhtaad beĺoŋkat panimmaɢ vannitasime (lapse), siis panime puhtad mähkmed.

rüvet/ä M -äɢ I, pr. rüpe/en M-Set. rüp̆peen M rüp̆pee I, imperf. -zin (M) -zii I supelda, kümmelda; ujuda купаться. вы-; плавать; I miä mee jõgõlõ rüp̆peemää ma lähen jõkke (jõele) suplema; I sinnet tšäütii rüp̆peemää, tšen õli läsivä seal (= jões) käidi kümblemas, kes oli haige; I meniväd rüp̆peemää i uppojõõvaᴅ (nad) läksid suplema ja uppusid; I et tunnõɢ rüvetäɢ, too uppooᴅ (kui) sa ei oska ujuda, siis upud; I tšen i joopunuɢ i kanavaza rüp̆peeb i kõittši kes (= mõni) on joobnudki ja supleb kraavis (= kukub kraavi) ja puha; ■ M kanad liivaza rüp̆peeväᴅ kanad suplevad liivas.

rüü/de ~ -te Ke-Ränk, g. -dee = rüüdi.

rüü/di K L P M Kõ Lu J (R-Reg.) -ti Ränk K-Ahl. M J rüdi M-Len., g. -dii P L M Lu J rüü, murd. rüüd (endisaegne linane pikk-kuub, ülekuub; vaimuliku- v. mungarüü (старинный длинный холщовый) балахон; монашеская ряса; K rüüdi õli kaŋkaass tehtü entin sõpa rüü oli linasest riidest tehtud endisaegne rõivas; Lu minuu ämmää aikan õli rüüdi, õli valkaa kaŋkain ja toimikkõin minu vanaema ajal oli rüü, oli valge linane ja toimne; M mehed rüütiä peettii mehed kandsid rüüd; L ženiχalyõ annõttii ärmäkko i rüüdi, i rüüdilie kušakka peigmehele anti pikk-kuub ja rüü ja rüüle vöö; J enne minu mälehtüss med́d́e rahvõz veel tšäi rüüdiiᴢ enne minu mäletamist käis meie rahvas veel rüüdes; M nüd on paĺto, a siz õli rüüdi nüüd on palitu, aga siis oli rüü; P rüüdii rüppü rüü hõlm; J ihad lad́d́õd niku papii rüüdill käised laiad nagu preestrirüül; P manaχaa rüüdi õli üllä mungarüü oli üll (= seljas).

rüüdi/n M, g. -zee toimne, toimse koega (kangas) косонитчатый (о ткани косого переплетения); rüüdin kaŋgaᴢ; semperässi tätä kuttsuaz rüüdin, etti täm on nellällä niiellä kuottu; i kõlmõl niiellä kut̆toaᴢ toimne kangas. Sellepärast seda kutsutakse toimseks, et see on nelja niiega kootud; ka kolme niiega kootakse (toimset kangast). – Vt. ka rüütäne.

rüümikkoissa vt. röömikkoissa.

rüümillää vt. röömillää.

rüümä vt. rümä.

rüüp/piä M Lu J (P), pr. -in M Lu J, imperf. -pizin M Lu J = rüüpätä; P ako lainõis kalaᴅ kõrkõalõõ hüppiväᴅ ja jarvivettä rüüppiväᴅ rl. aga kui kalad lainetes kõrgele hüppavad ja järvevett rüüpavad; J rüüpip paass rõõskaa piimää rüüpab (piima)potist rõõska piima.

rüüp/pü (J-Tsv.), g. -üü sõõm, lonks (joodavat) глоток, разг. хлебок; ühessemess eńńess kopitim 90 [= ühesäätšümmet] kopekka, ühessi rüüpüssi tappaaʙ üheksa hinge (= inimese) peale kogusime üheksakümmend kopikat: piisab üheks sõõmuks.

rüüp/ätä M Lu Li Ra J (Kett.) -et J-Tsv., pr. -pään M Lu Li Ra J, imperf. -päzin M Lu Li J -pezin Li J rüübata; fig. (viina) juua хле-

б/ать, -нуть; потягивать водку, выпивать; Lu rüüppäzin tšülmää vettä rüüpasin külma vett; M rüüppää vähäzee õlutta rüüpa väheke õlut; J ku sais hapot taaria rüüpet kui saaks haput taari rüübata; J noh, tšokkamm ŕumkoika de rüüppämm noh, lööme klaasid kokku ja rüüpame (= joome viina); Lu mihee siä nii paĺĺo rüüppääᴅ viinaa miks sa nii palju viina jood?; ■ J ohto jo on rüüpettü gooŕa, ja nii tait kalmoo multassaa küllalt on juba viletsust tuntud, ja nii vist hauani (kalmumullani). – Vt. ka rüüppiä.

rüüs- vt. ka rüis-.

rüüsjavo I = rüizjavo; sis rüüsjavvoo tooᴅ siis tood rukkijahu.

rüüᴢ vt. rüiᴢ.

rüüz- vt. ka rüiz-.

rüüzmallaᴢ I rukkilinnas(ed) ржаной солод.

rüüzmoo M = rüiznurmi.

rüüzvelli I rukki(jahu)kört похлёбка из ржаной муки.

rüüti vt. rüüdi.

rüütikaŋgaᴢ M rüüdikaŋgaᴢ (M) rüükangas (toimne linane kangas косонитчатое полотно, ткань косого переплетения); kõlmõll niijell õli rüütikaŋgaᴢ kolme niiega (kootud kangas) oli toimne linane kangas; baball õli ummikkõ; ummikkõ õli rüüdikaŋkaassa vanaemal oli (pikk valge) pihikseelik; pihikseelik oli toimsest lõuendist.

rüütä/ne J-Must., g. -zee = rüüdin.

rüüväjä vt. meri-.